Vibra

Vibra

Eriti kevaditi rabelesime vahetundidel ning pärast kooli õues. Neljandast klassist (1987. a, 9-10) alates mängisime tihti "Vibrat". See oli ja on Mustamäel väga tuntud, kuid sageli mänguseltskondade reeglid erinesid veidi üksteisest. Meie koolis mängiti nii: väljakuks neli ruuduna paiknevat ruutu ehk kaks kõrvuti olevat rahvastepalliplatsi. Tavaliselt mängisime 20-sentimeetrise, 65-kopikalise kummipalliga, harva kasutasime ka korvpalli või põrkepalli. "Vibra" mängus võis saada ainult miinuspunkte. Tavaliselt toksiti üheteistkümne, kahekümne ühe või viiekümne miinuspunktini. Miinuse said siis, kui pall puudutas sind või sinu kasti, ning siis ilma teist kasti või selles mängijat riivamata väljakupiiridest väljas maha kukkus. Minu saadud miinuste arv sõltus sellest, mis kehaosaga eelmine palli minu või minu kasti kaudu platsilt välja saatnud oli. Tavaline jalalöök andis ühe miinuse; peaga - 2; põlvega - 3; reie või seljaga - 4; "vibralöök" (ristis jalgadega tagumise jala löök) - 5; selg ees kannaga löök - 6; tallaalusega - 7; õla või tagumikuga - 10; selle kohaga, kus kaks jalga kokku saavad - 20; ninaotsaga - 40 miinuspunkti. Meie reeglite puhul said ise palli kogemata väljalöömise eest sama palju miinuseid kui viimati ette loetud, kuid "Marja" poe kandi reeglite järgi arvati sel juhul ainult üks miinus. Küünarnukist kaugemal oleva käe osaga palli puudutada ei tohtinud. Selle eest määrati kohe kolm miinuspunkti, välja arvatud lahtiviskamise ajal mängu alguses. Kui pall veeres enne väljakult lahkumist miinusesaaja jalgade vahelt puhtalt läbi, lisati veel kolm miinuspunkti. Kui ilma põrkamata üle varba, siis seitse. Juhul, kui kaasmängija viiepunktise "vibralöögiga" löödud pall põrkas sinu kasti ning siis puudutas väljaspool piire maad, kuid vahepeal jõudsid palli varbaotsaga puudutada, said vaid ühe miinuse, sest viimane kehaosa, mis palli enne väljaspool platsi mahakukkumist puudutas, oli sinu jalg. Meie kooli reeglite kohaselt loeti palli õhusoleku ajal löödud punktid kokku. Näiteks, kui Siim põrgatas palli kaks korda jala peal, siis lõi Jüri peaga ning pall jõudis minuni nii, et kordagi maad ei puudutanud ning siis mina lõin palli kogemata platsilt välja vastu maad, sain 1+1+2+1 ehk viis miinuspunkti. "Vibra" mängus ei ole kaptenit. Mängu alustab "erapooletu" kastis olev mängija. Meie koolis oli erapooletuks kastiks idapoolne. Tema viskas lahti ka siis, kui pall põrkas piiri peale ning ei saadud aru, kellele miinus tuli. Enne mängu algust leppisime kokku, mitme puudutusega mängime. See tähendas, et mitu korda võib üks mängija järjest, ilma et pall teist mängijat puudutaks, palli puudutada. Neljandas-viiendas klassis mängisime kahe ja kolmegi puudutusega, kuid edaspidi harilikult ainult ühega. Ainult suurte, rohkem kui viiemeetriste servadega kastide puhul kasutasime vanematena mitut puudutust. Kui mäng lõppes, see tähendab, kui kellegi miinuste arv jõudis kokkulepitud lubatud piirini (näiteks 21), siis jäi kaotaja paigale, ülejäänud kolm mängijat liikusid päripäeva ühe kasti võrra edasi ja mäng algas taas. See, kes oli enne kaotajast paremal, on nüüd vasakul. See, kes oli vasakul, see on vastas ning see, kes oli vastas, läks nüüd paremale küljele. Mäng algas lahtiviskamisega. Alustas "erapooletu". Ta pidi palli niimoodi põrgatama platsi keskele, piiride ristumiskohta, et pall kerkiks vähemalt põlvede kõrgusele ning teine põrge oleks lahtiviskaja vastas asuvas kastis. Seal ruudus olev mängija pidi palli võimalikult täpselt, kuid tihti kõvasti ning vindiga, lööma kaasmängija kasti. Kui keegi eksis ning temast või tema kastist põrkas pall välja maha, siis see keegi sai miinuse(id). Seejärel viskas palli lahti miinusesaaja. Kui kellelgi meie klassist oli pall kaasas, siis mängisime soojade päevade peaaegu kõikidel vahetundidel "Vibrat". Kooli lähedal leidus kaks vibraplatsi. Lähemal asuv oli ligi neli korda suurem. Kohe tunni lõppedes tormasime ruttu välja, sest igaüks tahtis omale parema kasti haarata. Parimaks loeti kast, kus polnud suuri veeloike või päike silma ei paistnud. Vahel jõudis kohale rohkem kui neli mängidasoovijat ning siis mängiti kastis kahekesti või isegi kolmekesti. Erapooletu viskas palli lahti ja toksimine algas. Väiksemal platsil jõudu eriti kasutada ei saanud, kuid suurel platsil raske ja tühja palliga mängides muutus nahk varsti leemendavaks. Varsti hakkas nii ninaotsalt kui juustekarvadest tilkuma soolaseid piisakesi. Kui lähedal asuva poe ABC 5 kioskist müüdi kalja, siis käisime seda joomas ja mängisime edasi. Tunnikella helisemise järel mängisime seni, kuni keegi miinuse sai, siis toodi eemaleveerenud pall tagasi ning jooksime selle klassi poole, kus tund pidi tulema.

RKM, KP 50, 102/5 (54) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992