Veesõda

Veesõda

Maikuus peeti alati veesõdu liimipudeli ja ventiiliga. Vooliku teises otsas on välja võetud kuuliga pastakaots. See on pistetud pluusi kõhupealse nööbi auku. Kui ventiilikumm on ilusti pluusi alla ära peidetud, siis välja ei paista midagi. Liimipudelit pigistades lendab peenike veejuga kuni viie meetri kaugusele. Kui "militariseeritud" pluusinööpi sõrmede vahel hoida, saab niret täpselt sihtida. Kõige tavalisemateks veekahuriteks olid 300-grammised kuni liitrised šampoonipudelid, millel torgati pastakakere läbi korgi ning kolmekümnekopikalised veerandliitrised kummist klistiiripritsid. Keskkooli õpilased on valmistanud ka keerulisemaid agregaate, mille maht on ämbritäis, ning jalaga pumbates lendab hästisihitav juga kuni kümne meetri kaugusele. Oli ka haruldasemaid veeheitevahendeid: kasutatud ühekordsed süstlad, Ungarist turismireisilt toodud veepüstol ning mulle kolmandaks sünnipäevaks kingitud fotoaparaat, mille objektiivist nupulevajutamise hetkel vett välja pritsib. Mitmed õpetajad olid igasuguste pritsikate peale väga maiad ning võtsid meilt neid jõuga või utlimaatumitega ära. Sel alal olid eriti agarad tööõpetuse õpetaja Hiiepuu, endine kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Savason ning õppealajuhtaja Urve Valdmaa. Õpilastele tehtud majandusliku kahju hüvitamist ei olnud õpetajad nõus arutama. Ei tea, kas pidasid nad seda väikeseks kahjuks või õpilasi rikkusehunnikuteks.

RKM, KP 50, 127/9 (81) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992