Uka-uka e Ukraadina

Uka-uka e Ukraadina

Ema Viire Villandi (s 1955) rääkis, et nende ajal mängiti mängu "Uka-uka" ehk "Ukraadina". See käis umbes samamoodi. Esimene "pidaja" leitakse mängu alguse lugemisega. Tema jääb seina äärde, silmad seina poole pidama. Lepiti kokku, mitmeni ta peab lugema (enamasti 50 või 100-ni) ja kui oli leotud, siis ta hõikas: "Tulen!" Kui talle vastatakse "ei või", siis ta loeb veelkord sama arvuni. Kui ei vastata midagi või "võib", siis pidaja hakkab otsima. Kui ta kellegi üles leiab, siis ta peab lööma käega vastu seina ja hüüdma: "Uka-uka, (leitu nimi) kotis)." Kui aga otsitu jõuab enne selle seinani, lööb ta vastu seina ja hüüab: "Uka-uka, mina priiks!", siis ta saabki vabaks. Vahel juhtub ka, et kui pidaja hüüab: "Tulen!", lööb mõni kavalam mängija ennast kohe tema selja taga priiks. Järgmises voorus on pidaja see, kes esimesena kotti löödi. Kui kõik ennast priiks said lüüa, pidi pidajaks pääsema see, kes enne oli. Mängu mängiti 1960. aastatel ja alati õues. Mängijad olid 6-12-aastased lapsed, enamasti poisid ja tüdrukud koos.

RKM, KP 49, 510/12 (42) < Tartu

1977

Tartu 14. keskkool, 9.a kl.

Tartu

1992