Tutvu võistlustöödega ka mängude andmebaasis.

Pille Tamm

Ei ja Jah – Seda mängiti enamasti kahekesi ja mäng ise oli lihtne. Üks esitas küsimusi ja teine tohtis vastata ainult ei või jah ja kui vastas kuidagi teist moodi, siis kaotas. Nipp oli selles, et tuli küsida konksuga küsimusi. Näiteks kas sa oled ikka veel naabripoissi armunud. Ükskõik, mida vastati, ikka selgus piinlikkust põhjustav tõsiasi, et vähemalt kunagi on naabripoissi armutud oldud…

Heinz Valk

Oh tuhat seitsesada, mu jalg läks vastu pada, ma jooksin teise kambri ja kukkusin veeämbri.

Mänguks võib vist lugeda ka nööbilugemist. Seda tehti hulgakesi. Alustati kõige ülemisest särgi-, kleidi-, palitu ja muude riideesemete  nööbist ning loeti sealt allapoole, vastavalt sellele, kui palju nööpe kellelgi oli. Lugemisrida oli selline: keiser, kuningas, talupoeg, sant, kommunist. Kui nööpe oli rohkem, jätkati taas keisrist. Millise nimetusega nööbirida lõppes, sellele vastavalt siis lööbiti ja pilgati nööpide omanikku.

 

Tuuli Reinsoo

Me mängisime kõike koos /poisid ja tüdrukud/, kuigi mind teiste tüdrukute mängudesse eriti ei kutsutud. seal oli tingimuseks nt teat nuku (Barbie) olemasolu ja meil peres nende jaoks raha polnud. Kui ma lõpuks endale Barbie sain, ajasin ta esmalt kiilaks ja panin punkari riided selga… tihti olid mu mängukaaslasteks just poisid, sest mul on liiga rahutu loomus ja ülevoolav kujutlusvõime, et rahulikult nukkudega mängida

Maie Matvei

Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni ”Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist”. Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli, ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: ”Oo Valge Täi, sinna majja käi!”

Maria Peep

Tarzan. Küla rahvamajas näidati filmi „Tarzan”. Ruum oli nii täis, et uksest ei mahtunud sisse. Meie ronisime saali  ekraani kõrval olevast aknast. Istusime ekraanile nii lähedal, et lausa „nina vastu lina”, peaaegu ulatusime lõvi käega puudutama. Aga filmi nägime ära. Järgmisel päeval olid poistel köied kaasas, need seoti koolimaja ümber puude külge – liaanid! Poisid kiikusid nendega ühe puu otsast teise otsa ja jäljendasid Tarzani sõjahüüdu. Hästi tuli välja! Jane röövimine nii kergesti ei läinud, selleks oleks olnud tarvis nelja kätt- kaks Jane kandmiseks ja kaks köiel ronimiseks – Tarzani  jõudu ju ei olnud. Aga lõbu oli niigi laialt, sest Jane`id olid kõik õues vaatamas.

Maila Jürgenson

Üksinda mängisin kodumängu. Mul olid oma nukud Mare, Anne ja Tiiu. Nukud olid riidest ja täidetud saepuruga, pead kipsist või savist. Tädi tegi mulle papist pliidi, lõikas ka papist pliidirõngad. Nukunõud olid plekist. Nukuvanker oli puust ja ratastega. Kui olin 1. klassis, sain kingituseks nuku, kelle käisid silmad kinni-lahti ja kes tegi häält. Selle kinkisid mulle sugulased. 4. klassis sain samadelt sugulastelt postipakiga ka nukunõude komplekti, päris portselanist, ja laua ning neli tooli. Tädi tõi mulle Leningradist plastmasstelefoni. Esimene ja ainuke must mänguauto, veoauto, oli plastmassist ja must. Teadsin, et see auto on hapupiimast tehtud. See oli mul olemas enne kooliminekut. Kooliajal mängisin ka paberist nukkudega. Mõned neist olid ostetud poest, osa joonistasin ise. Joonistasin neile ise moeajakirja Siluett järgi riideid.

Virge Haidak

Kuid tavapärastele laste rollimängudele on meie rühmas lisandunud uusi mänge lennujaam ja reisimine. Mängu algus ja initsiatiiv tuli lastelt. Et mäng oleks huvitavam ja areneks edasi valmisid laste jaõpetaja koostöös vajalikud vahendid. Otsisime  gloobuselt ja maakaardilt sihtpunktid ja koostasime reisiplaani. Valmisid turvaväravad, lint pagasi jaoks ja lennupiletid. Lapsed teadsid täpselt, kuidas paigutada istekohad (toolid) lennukis. Toolide seljatugedele   kinnitati turvavööd (püksirihmad). Lenduritele valmis juhtimispult jne. Mängu täiendati pidevalt. Olin väga üllatunud, kui teadlikud on lapsed reisimisest lennukiga ja kui innukalt tulevad mänguga kaasa ka need lapsed, kes pole lennureisil ise käinud.  Telesaadetest mängitakse „Kättemaksukontorit“, „Superstaari valimist“. Palju jäljendatakse multifilmide kangelasi.

Ado Jõks

Mäletan – viljaküünile löödi laastukatust ja mina korjasin mahapudenevaid puutükikesi mängimiseks.

Kõige rohkem sai koolis mängida väljas – sügisel, kui ilmad olid ilusad ja siis ka ainult vahetundidel. Aga kevadel oli see lausa massiline: mänguks oli ikka rahvaste pall! Mäng oli lihtne ja osa said võtta kõik, nii tüdrukud kui poisid. Väljaku piirid seati puuokstest, kivide või millega iganes, peaasi, et oli märgata. Ja palliks polnud mitte sisekummiga ja nahakestaga õhupall, vaid meisterlikult (rätsepatööd tundva inimese poolt) ümaraks õmmeldud, linatakku täistopitud mütsakas. See mütsakas oli raske, aga kui see veel mänguhoos juhtus sattuma veeloiku – ligunes läbi ning teda tuli mitu päeva kellegi koduahjus kuivaks saada.

Elsa Polli

Õde oli mul kiire loomuga. Kui mul tekkis tahtmine nukku saada, õmbles tema kaltsudest käed, jalad jne., toppis kaera-aganaid täis, mis on pehmed. Joonistas silmad, nina, suu – tissid, naba, luu ja asi sai aetud.“

Eha Asperg

Kui ema ja isa tööl olid, siis meie lapsed mängisime kolhoosikarja pidamist. Selleks olid meil suured kuusekäbid lehmadeks, väiksemad kuusekäbid lammasteks. Puu okstest tegime karjakoplid ja panime sinna lehmad ja vasikad sisse. Lambad olid eraldi aias. Panime aeda purgiga vett joogiks ja rohelisi heinatutte söögiks. Siis me söötsime ja jootsime neid käbisid ühekaupa ja seejärel panime ühte aianurka magama. Vahel läks aed katki ja lehmad läksid kiini (jooksu). Lambaid pügasime mängult ja enne seda pesime veega, et vill oleks puhas. Õhtupoole hakkasime lehmi lüpsma ja piima kurnama. Nalja sai, vahel läks piimanõu ümber, siis oli riid majas. Aedu oli mitmeid, elumaja otsas sirelipõõsaste juures. Sirelilehtedest tegime suus hammaste teel eri mustreid ja riputasime lehti aia peale. Kõige hullem oli see, kui hommikul õue minnes selgus, et kanad olid meie karjaaiad ära lõhkunud ja käbid laiali siblinud. Tuli uuesti alustada.“

Anna Rinne

Ema hoolitses meie eest. Tema oli see, kes õpetas meid mänguasjadega mängima. Mänguasju oli meil palju ja erinevaid. Meil oli mitu erinevat nukku, nukumööblit, oli nukkudelegi toidunõusid.

Urve Jürjets

Mõned nukud olid ka. Mul olid neil kõigil nimed, söötsin nukke ja panin neid magama. Mulle meeldis nimi ANU, see oli lausa kolmel nukul.

Kui olin üheksa aastane (talvel), nägin kord mänguasjapoes suurt nukku. Ta oli aastase lapse suurune. See nukk meeldis mulle kohutavalt ja ma nuiasin seda vanematelt kangesti. Aga vastus oli, et nii suured tüdrukud enam nukkudega ei mängi. Kuid kui suvel sain kümme, oli mu rõõm otsatu, sest mulle kingiti nukk. Mitte küll see nukk, vaid teine, mis oli ka suur ja armas. See nukk muutus mu lemmikuks. Tal oli palju riideid, käisin nukuga õues jalutamas. Tundsin end emana.

Gylli Heinla

Mäletan, et tahtsime oma onni poiste ees saladuses hoida, tegime ukselävele liivariba, et kutsumata külaliste jäljed kohe näha oleks. Ei mäleta, kas kedagi nii ka tabasime, kuid mingi konflikt õhus oli. Kord tõi naabritüdruk väikese tühjakssaanud äädikapudeliga koduõlut onni, aga naabriema sattus ka just tulema, pudel lendas kuhugi nurka – arvasime, et peame seda varjama, aga suurt probleemi ei tulnud. Oma mänguseltskonnale (mina ja kaks õde ning naabri kaks tüdrukut) panime nime „Sõprus“,  pidasime oma tegevuse kohta päevikut.

Juhan Lepasaar

Isa tegi talveks meile suusad. Kaselauda rohkem polnud, pidime vend Eeduga ühe paari suuskadega läbi ajama. Suusasõidu kirg oli nii suur, et kui suusad alla said, siis enam teistele ei raadsinud sõita anda. Tekkis tüli. Rüselemise käigus suuskade pärast, olime päris nattipidi koos. Isa nägi seda. Tuli juurde ja ütles: “Kui te ei oska omavahel suusasõitu jagada, siis pole neid ka teile tarvis. Võttis suusad ja murdis oma põlve vastu katki. Meil vennaga pääses nüüd pill lahti, aga parata polnud midagi, – see oli meile õppetunniks kogu eluks.

Olen tänulik oma vanematele, kes meid, poistekarja korralikeks inimesteks kasvatas.

 

Maret Lehto

P a n d i mänge oli ka,  aga seda,  mida mängisid minu õed ja veel vanemad külanoored, ma kaasa ei mänginud. Mängiti Mardi talus, kus oli endal 2 neidu ja 2 noormeest. Ma ei mäleta seda mängu, millega pandid korjati, aga sellel mängul oli isevärki pantide lunastamine. See käis nii. Mängujuht küsis: “Mis see peab tegema, kelle pant mu käes on?“ (minu arvates mängijad küsimise ajal seda panti ei näinud). Mängijad pakkusid näit. „Peab kuud vaatama“. Siis näitas mängujuht seda panti (kas mõni riideese vm.) ja selle omanik pidi siis kuud vaatama. Kuu vaatamine tähendas, et sulle pandi kellegi kuub üle pea ja sa pidid läbi sirgena hoitava varruka taeva poole vaatama, samal ajal valati sulle läbi varruka natuke vett vastu nina.

Või siis: kelle pant see on, see peab surnule suud andma. See tähendas, et pidid pandi tagasi saamiseks otsima seinapalgist oksakoha ja seda musitama.

Või siis: Peab nõia majas käima. See tähendas, et pandi lunastaja pidi ukse taha minema, kuni toas tehti nn. nõia maja, See tähendas, et kaks korjuga tooli pandi ühe rea peale ja nende peale ja üle korjude laotati suurrätik, sellest jäi kolme tooli laiuse sohva mulje. Toolide peale istus kummalegi üks mängija. Siis kutsuti ukse taga ootaja sisse ja paluti tal nõia majas istuda sohva sellele kohale, kus tooli ei olnudki all. Siis tõusid 2 toolidel istujat püsti ja tulija istus põrandale. Seda tehes jälgiti ikka, et keegi õnnetult ei kukuks.

Näiteks veel tõrrevitsutamine. Poisid ja tüdrukud vaheldumisi olid ringis, käe alt kinni, poisid näoga ringi sisse, tüdrukud näoga väljapoole. Tikku püüti hammaste vahelt suuga edasi anda, nii et see maha ei kukuks, Praegu, kui seda kirjutan, mõtlen, et äkki see oligi hoopis mäng, millega pante koguti. Et kes tiku maha pillas, pidi panti andma. Pandilunastamiseks oli veel ka klaaside vahel käimine. See oli nii: Põrandale pandi teeklaasid, teatud vahedega. See, kes oma pandi lunastamiseks seda tegema pidi, nägi neid klaase. Aga siis seoti ta silmad kinni ja ta pidi pimedast peast klaaside vahelt läbi minema. Aga teeklaasid korjati vaikselt ja kiiresti põrandalt ära. Teistel oli muidugi hea itsitada, kui pimesikk ettevaatlikult kure kõnnakuga üle põranda tuli.

Peab tuvi söötma. See tähendas, et pandi lunastaja pidi endale paarilise kutsuma, poiss tüdruku või siis tüdruk poisi. Neile anti paarivaksane lõng, Lõnga otsad anti teine teisele suhu ja siis pidid hakkama lõnga suhu sööma, kuni paarilisega ninad ja suud kokku jõudsid.

Põnevaks tegi asja see, kui mõni mängijatest ei olnud kursis, mida üks või teine asi tähendas.

T e i n e mäng on kolhoosielust. Mõisa tallis oli kolhoosi lehmalaut ja külanaisi oli seal lüpsjateks. Kalda talus paiknes kolhoosi pull. Me tegime koos Kõue poistega meie maja taha metsa sarapuuokstest punutud kolhoosi lehmalauda, u. 60 cm x 60 cm x 60 cm. Lehmadeks olid ümarad kivid (nii rusikasuurused). Lauda tegime 2korruselise, poisid tegis II korruse lehmade jaoks kaldtee, Jaan oli kolhoosi esimees, Ants traktorist ja mina karjabrigadir. Ma läksin ühel päeval Muhu teise serva Kallaste külla oma klassiõdede juurde (üks ots 12 km). Aega veetsime mere ääres ja ma leidsin sealt tükk maad suurema ümmarguse kivi, kui meie laudas lehmad, umbes 2 meherusika suuruse. Mu rõõm oli suur, sest saan oma kolhoosi ka pulli viia. Järgmisel päeval hakkasingi, pull rätiku sisse seotud, vedades kodu poole minema. Teel tuli muidugi ühtteist ette, aga õhtul ma ikka koju jõudsin (12 km). Vanemad vangutasid mu kandamit nähes päid. Järgmisel hommikul läksin toodud tõupulli Kõue poistele näitama. Panime ta elama lauda alumisele korrusele. Mängutuhin läks aga mõne päevaga üle. Kui sinna nädalapäevad hiljem läksin, olid sarapuukepid ja lehed ära kuivanud ja lehmad alumisele korrusele pudenenud. Sihuke kuulsusetu lõpp.

Urve Vares

Mina elasin ilusas maakohas, kus läheduses oli kaunis järv ja  ümberringi metsad. Ma nautisin seda paika ja mõtlen lapsepõlvekodule sageli. Minu lapsepõlv oli ilus ja põnev. Meil oli emapoolne vanaema, kes elas meiega koos ja laulis meile rahvalikke laule ja rääkis oma lapsepõlvest ja mängudest. Sageli käis meil isapoolne vanavanaema, miljöö oli minu arvates väga hea. Ema ja isa käisid tööl aga hiljem oli isa kodune, sest ta oli raskesti haige.

Meenutan lapsepõlvekodu tänutundega. Minu lapsepõlvekodu oli kohas, kus praegu asub Maarjaküla, seega Haavassaare talus, Põlvamaal. Ümber maja kasvas palju põlispuid, kes olid suured ja võimsad, kaks väga suurt kaske õues, ühele oli ümber ehitatud laud. Maja taga olid suured müürid ja küünid, eemal ilus kaskedealune ja teisel pool hobusekoppel. See oli ideaalne paik kasvamiseks ja mängimiseks. Seal oli kõike: avarust, metsailu, uhkeid puid, huvitavaid aiasoppe ja salapaiku. Suvel olid metsad marju ja seeni täis. Naabrid olid toredad, vanapaar, kellel omal lapsi ei olnud ja nad hoidsid meid väga. Ma olen uhke, et mulle oli antud võimalus sirguda sellises võrratus kohas, millest on alati midagi meenutada. Kui ma mõtlen oma loovusele ja fantaasiavõimele, mis on mulle antud, siis ongi see kindlasti pärit just sealt.

Vaatasin isaga koos filme, eriti seiklusfilme  ja sõjafilme. Kapten Tenkeš ja Neli tankisti ja koer, kõiki pealkirju enam ei mäleta. Pärast läksin õue ja matkisin, mida olin filmis näinud. Istusin näiteks  suure põllutööreha otsas ja enda arust kujutasin, et ma ratsutan. Igasuguseid asju ja tegevusi sai välja mõeldud. Puu otsas oli vaatetorn. Madalas kohas kaevik.