2. LÜHIÜLEVAADE NALJANDITE TÜPOLOOGIAST

2.6. AT-numbrita nalju, mis Eestis produktiivsemad
(10 või enam arhiiviteksti)

Üldtendentsid:

1. Mis on AT-numbri all, seda on palju. Mis ei, seda on vähem.

2. AT Ø-osas on seos ütlusfolklooriga tihedam kui AT-osas, vormelite osakaal eriti suur.

3. AT-numbritega jutud on kunstilisest küljest ilmselt küpsemad ja "kristalliseerunumad".

[Teemaringist "Inimese eluperioodid"]

■ Kelle nägu laps (10 teksti)

Põhiredaktsioon: haige põrsas tuppa toodud, lapid ümber. Eit kiidab, et isa nägu.

Vormelid: Tema, mis tema + tema paksud paled tema pikad kõrvad, tema terav nina, tema hele kisa ~ Isa pea, isa nina, isa paled, isa jalad, isa kisa koa (E. Poom) ~ Madi tegu, Madi nägu (Jõh) jne.

Asi tuleb tavaliselt välja (isa vihastab vm.)

■ Koksi, koksi, pojake! (u. 10 teksti)

(Trükistest võimendatud?)

Ema koob kangast, sõtkub leiba vm. või annab ise poisile kepi või on seljaga lapse poole. (Lapsehoidmine on tüütu, laps räägib ja pärib, vastatakse formaalselt ja hajameelselt).

Areneb dialoog: Ema, ma koksin? — Koksi, koksi, pojake. — Koksin veel?....Panen riita kah? jne.

Mitmes puänt (aga mitte läbivalt): Kas koksin vana kirju ~vana tibu ka?

Igatahes selgub lõpuks, et poiss koksis kanapoegi.

■ Laps reedab (härja)varguse (väh. 18 teksti).

Isa või vanemad on midagi varastanud (tavaliselt härja). Tapavad ja nülivad seda (tare peal tavaliselt). Laps on hoiatatud mitte rääkima. Tulevad otsijad, küsivad. Nali tekitatakse lapse poolt öeldud vormelite ja lapseliku loogika kaudu. Arendatumaid näiteid:

Mina memme üvä laps ja taadi tark laps ei ütle ühekille, ei kiida kellekille, et taat ja memm tapava lakal külä mussa härgä (Ote) ~ Ma olen taadi tark laps, memme hää laps, ütle ühelgi, kiida kellelgi, taat tappis tare pääl härga, memm haris aganikus soolikaid (Tor) ~ Ei ütle, kus eit ja taat — ei ütle, et taat tapab lae peal härga, ei ütle, et eit harutab aganikus soolikaid (E. Poom) jts.

Taolisi vormeleid on mõned lõunaeesti saatjad pakkunud ka mõistatustena.

Sellest piisab üldiselt, et puänt luua ja naljand lõpetada, kuid vahel lisatakse ka lõpplahendus (et nii tuli asi välja jne.).

■ Kes õpetas lapse rumalasti rääkima? (väh. 37 teksti)

Palju hilist (ERA, RKM). Ilmselt rahvusvaheline. On 3 põhiredaktsiooni alguse või käivitava motiivi järgi:

1. Laps viib härrastele marju (enamasti maasikaid), tavaliselt mõisaprouale (12 teksti).

Tavaliselt dialoog: Mis maasikad maksavad? — Mis nad sitad ikka maksavad ~Ei maksa sittagi.

Ema kutsutakse "kohvile", et miks laps ropendab. Ema: Mis need sitad oskavad sakstega rääkida ~Ma olen neid õpetand, aga kas nad sitad kuulavad ~Kas ta sitt tõesti mõistis nii öelda?

Seejärel kutsutakse isa "kohvile", et ema ja laps ropendavad. Isa: Lähen koju, annan nii,et sitt lippab ~taga vmt.

2. Tekib jutt kellegi söömisest või isust (7 teksti)

2a) Laps saadetakse pastorit haige juurde kutsuma (või sakstelt ravimist saama vms.). Pastor: Kas haige sööb? Laps: Ei söö sittagi.

2a) Peres antakse pastorile süüa. Tüdruk imestab: Õpetajahärra ei söönud sittagi. Pastor pahandab. Ema omakorda: Eks ma ole sulle ~talle küll rääkind, oled üks vana pe- vms.

1 Jõh kontaminatsioon tüübiga "Nurgas olid lutikad".

3. Jutt herneste pehmekskeemisest (7 teksti)

Õpetaja kaupleb mehelt herneid ja poiss läheb neid ära viima (või ajab õpetaja leeripoistega sama jutu). Õpetaja: Kas keevad ka pehmeks? — Jah, keevad pehmeks kui sitt. Isaga pahandama. Isa: Peksan teda nii, et sitt taga vmt.

Siin tüübi juures ka mõned Lääne-Eesti tekstid hiidlase või saarlase kohta, kus probleem on naisevõtus, lapseristimises vms. — ja jutt lõpeb sellega, et mees lubab anda poisile nii, et tal selline julk taga nagu pastorihärra vorst taldrikul.

■ Poega kutsutakse tööle ja sööma (10–11 teksti).

See on taas üksus narratiivi ja paröömika piirilt. Kindlasti aga rahvusvaheline, vrd. vene Тит, иди молотить! ― Живот болит. ― Тит, иди кашу есть! ― Где моя большая ложка?

Eestis samuti harilikult 2 paari repliike, aga suurest lusikast on ainult paaris tekstis juttu.

Isa ajab poega üles reht peksma (poeg vastab: Punta ise, vanakurat (E. Poom) ~Puntsi ise, vana verjam (Hlj) vm. mittemidagiütlevat), või kutsutakse teda härjale heinu andma või heinale.

Teine kutse on sööma (Kuu, Hlj tekstides on kutse vormellik: puder jo keidetud, või sulatud, lusikas pardale pandud). Tavaline on vastus, et vanemate sõna peab ju kuulama.

E. Poomi ühes tekstis päris ilus 3-osaline repliigistik:

1) Kutsutakse rehele — Punta ise, vanakurat.

2) Kuu tõusnud ja kukk laulnud. — Kukk laotab oma laiu lõugu ja kuu loob mööda laia taevast, mina tahan magada.

3) Puder keedetud ja või sulatatud. — Vanema sõna peab kuulama. Kus tata suurkoost?

■ Mees ~poeg ~väimees tähtsas ametis ~tähtis kroonumees (kokku u. 50 teksti)

See on jutusülem, mis Põldmäel kolmeks tüübiks lahku pandud, kuid vahed hajuvad. Mono- või dialoogivormilised jutukesed, kus ema või isa kiidab oma poega v. väimeest, et too (linnas) tähtsal kohal ~suur meister ~kroonumees. Järgnev arendus täpsustab tähtsat staatust ja ühtlasi annulleerib algväite enda. Printsiibis puändiga jutud. Vahendid, mille abil puänt tekitatakse, jagunevad nagu kahte perekonda:

1. Vastuolu tekitatakse ametinime põhi- ja täiendsõna vahele (u. 30). Domineerivamad terminid:

1) luuasepp ~-sepa sell ~-meister (u. 10);

2) kaelkoogu- ~õlpuu- ~loogusemeister (ligi 10);

3) tisler: teeb sea- ja vasikaaedu ~äkkeid (4).

Tihti selgub lisaks veel, et ta päris uusi ei tee, aga parandab vanu.

2. Vastuolu tekitatakse (vene laensõnade või barbarismide) uhke kõla ja tegeliku sisu vahele (u. 20). Põhiterminid: parabantšik (7), arestant (5), massuurikas (4), pasatski (2), ka ridavoi, pradjaaga, karmantsik.

Ka ses liinis on lisaks mõningaid tüüpilisi štrihhe:

1) eit väljendab lisaks muret, kas poeg kaua pasatski, massuuriku vmt. kohta kinni peab, sest ta tükib viina võtma või on kõva peaga;

2) eriti arestant-lõpulise puändi korral venitatakse dialoog pikemaks sel teel, et eit mäletab, et poeg oli üks tähtis "tant", kuid on unustanud, milline just — teine aitab ja pakub adjutante, komandante, leitnante jne.

■ Oleks ta niigi ilus kui mina, ta veel hullem kui sina! (u. 10 teksti)

On taas repliigi ja narratiivi piirile kuuluv üksus. Jutuline raam on tavaliselt see, et kaks tüdrukut räägivad kolmandast, et too on saanud mehele ja teine seda kuuldes imestab, kuidas see juhtus: Oleks ta niigi ilus kui mina, aga ta on veel hullem kui sina.

Edasi kaks omavahel sarnast jutukest, kus tüdruk (või naine või vanatüdruk) ütleb vormeleid, mille üks komponente on mehelesaamise ennustused.

■ Ei viitsi sügisel vilja lõigata, või kapsaid sisse teha vm.

ja leiab oma laiskusele põhjendusi (u. 13 teksti).

Tavalisemad põhjendused:

1) Ema sureb ära ~ Surm viib sinu

2) Hunt viib koera ~ Susi veese sukakõse (Se)

3) Mina saan mehele ~ Poiss viib minu.

Neid asju ei juhtu, jäävad nälga. Seepeale ütleb tüdruk taas vormeleid. Korduvaid elemente nt.:

Oleks (esi ees ja) põld põrandal ~põrand põld olevat, siis lõikaks mis loräb ja keedaks putru mis põrab (Vil) ~ riibuse ja rääbise, aga puder keeks pajas aina porinal (Se) ~ keedaksin pudru, et pada padiseks (Plv) ~ Oleks jahu, keedaks pudru pupa-papa, teeks limpa lipa-lapa (Han).

■ Tüdruk ajab sigu lauta (u. 15 teksti)

sügisel ja kevadel, ütleb ise neile vormeleid.

Sügisel tavaliselt: Õits lauta, kullake ~seake, / sind süüakse, mind viiakse.

Kevadel: Õits lauta, kuradi päralt, / sind ei söödud, mind ei viidud.

Meenutab veidi dialoogilisi looduskõnelusi.

■ Seda teed peame kõik käima (37 teksti)

Juba korduvalt nimetatud vellerismi ja naljandi piiriküsimuste juures.

Tehniline vahe on ilmselt ühtlasi selles, et tekst, kus ütlus on alul ja saatelause seejärel, tundub pigem retoorilise üksusena, tekst aga, kus saatelause on alul ja ütlus seejärel, tundub pigem monoloogilise narratiivina.

Eesti tekstides on vahel lisatud ka narratiivsust süvendavaid iludetaile, nt: et eideke oli 80 või 70 a. vana; et ta hoidis teibast kinni või käis kepiga; et ei näinud enam ise, kes sõidavad, vaid küsis jne.

Vahel on sissejuhatus otse mõttetult pikaks venitatud, nagu ühes Viljandi tekstis (J. Johansoni üleskirjutus):

Pulm sõitnud talust mööda, kui vanatüdruk kükitanud tee ääres oma asjatoimetusel ja ise hoidnud aia tugiteibast kinni, et ümber ei kuku vanaduse nõrkusest. Teised majarahvas on teda hurjutanud, et tulgu tee äärest ära, sest pulm sõidab mööda. Vanatüdruk vastanud: "Seda teed..."

■ Vanatüdruk peeretab redelil (u. 15 teksti)

Üsna ilusa struktuuriga jutt, tõenäoliselt rahvusvaheline.

Esindab õieti kitsidushüperbooli, st. on vanatüdruku põhilisest naljandiproblemaatikast eemal.

Vanatüdruk ei raatsi süüa, viib leiva vm. toidu pööningule või laudile, et raskem kätte saada oleks. Viimases näljahädas ronib siiski toidule lakka järele. Viimase pulga peal vallandub tal peeruke.

Repliik: Ah sina tirtsud ~priuksud alles — pole veel häda midagi!

Ronib alla tagasi ja sureb nälga.

■ Tere, tomplik-tämplik! (u. 10 teksti)

Poiss teretab ketravat tüdrukut ~pruuti või ämm miniat: Tere, tomplik-tämplik ~tomplik-jomplik ~vintlik ja väntlik! (pidades silmas tüdruku poolt tehtava lõnga kvaliteeti).

Vastusrepliik: Saab pestud ja keritud (siis) sile — jumalime!

Seega taas üks vormelinaljandeist.

■ Mis sul viga oli, sa võtsid meie armsa emakese! (12 teksti)

Puändiga jutt, võib-olla lähtub mingist trükitekstist, loogika on eesti rahvanaljandi jaoks veidi ebatavaline.

Isa soovitab pojal naine võtta. — Kuidas ma võtan võhivõõra inimese! — Aga mina võtsin ju ka! — Sina võtsid meie armsa emakese.

■ Pruut ja peigmees lonkavad (13 teksti)

Seda juttu meenutasime lühivormikursuses ütluse, jutu ja loodushäälendi kokkupuutejuhuna.

Pruut ja/või peigmees ja/või isamees lonkavad või on puujalaga, ning nende jalad (või lonkava inimese kasukas vm.) häälitsevad laulatusele minnes või sealt tulles.

Need häälitsused on semantiliselt mõtestatud.

Kõige tavalisem peigmehepoolne vormel on: Kahetsen kaupa! Kahetsen kaupa!

pruudipoolne: Mis tehtud, see tehtud! Mis tehtud, see tehtud!

(Laulatuselt tagasi sõites võivad ka vankrirattad kõhklevalt krääksuda: Ei teea, mis saai, ei teea, mis saai.... Kui mees selle peale vihastab ja hobusele piitsa annab, muudavad rattad meelt ja ütlevad: Sai, mis sai! Sai, mis sai!)

■ Suurejooneline pulm (u. 25 teksti)

See naljand on kogu eesti muul naljanditaustal üsna erandlik ja huvitav. Ühtlasi on jutt silmapaistvalt produktiivne. Siinse ülevaate alguosas on sellest jutust toodud ka kena näitetekst.

Meenutab valetamisnaljandeid, ei ole aga vist samatüüpne norra jutuga AT 1961 ("Suur pulm").

Toimuvad mängud loogiliste vahekordadega, dimensioonidega, sünonüümidega, kõladega.

Tegelane, kelle pulmadest juttu, on kõige sagedamini anonüümne või nimetamata: vahel on see mina-tegelane, vahel on hiidlane ~kihnlane ~Kihnu Jõnn, vahel kilplane või Kilpla mees, vahel konkreetse nimega: Kivita Mats ~Nodi Toomas ~Reinu pere Reedik.

Süžees korduvad absurdielemendid:

1. Tapaloom ja söögid:

Kõige sagedamini on tapetud 3-päevane orikas, kellest jäi järele ainult 4 kintsu vmt.; vahel oli orikal pekk paks kui pastlanöör; või 4-päevane vasikas, kellest jäi järele ainult 4 kintsu ja 2 külge; vahel söödi ära terve leib, ainult 2 poolt jäi järele.

2. Jook ja anumad:

Odrad, millest pulmaõlu tehti, on vahel nii tihe, et siga sisse ei pääsnud (see on ühtlasi omaette kõnekäänd, mis esindab eesti kk-de hulgas üsna produktiivset nii et-vormilist hüperbooli). Linnaseid on hirmus vähe: 2 toopi ~pool toopi ~külimit vähem kui pool vakka; aga sellest saab hirmus palju õlut: 11 vaati õlut ~5 vaati virrvommi, 6 karakommi, 7 selget õlut või jääb palju järele.

Muid püsielemente:

2 kannu oli laual, teine oli tühi, teises mitte tilkagi;

7 pudelit saia täis, 5 leiba viina täis.

Õlleteo-absurdid on tihti kontamineeritud kahe motiiviga, millel on omaette tüpoloogiline identiteet:

1) motiiv Õlu põgeneb jõkke (sellest tuleb juttu eraldi) ja

2) tavaliselt tüüpi Hiidlase õlletegu kuuluv motiiv, kus saks või teekäija vm. vihastab lahja õlle peale, millest õlletegija järeldab, et õlu sai liiga kange ja võttis joojal meele peast ära.

3. Pulmamaja ja pulmalaud:

Põhiline: tuba ~tare 6 sülda, laud 7 sülda (vahel pannakse laua ots aknast välja). Või: 6 sülda kuusine tuba, 7 sülda saarine laud.

4. Helid ja tants:

pill hüüdis, rahvas tantsis, hingegi polnud näha ~kära oli palju, kippu-kõppugi polnud kuulda ~võõraid polnudki vmt.

Vanurile meenub pulmaöö (u. 15 teksti)

Tegelane on tavaliselt eit või sant, mitmes tekstis on ta surivoodil.

Puhkeb ootamatult südamest naerma. — ? — Selgub, et talle meenus pulmaöö või esimese öö armastus või abielu esimene neljapäev vmt.

■ Äpardus abielukotiga (10 teksti)

Abielukott oli peam. Lääne-Eesti pulmakombestikku kuuluv tegelik atribuut — suur kott, mida oli tavaliselt küla peale üks ja mis rändas ringi ning mille ühte soppi oli tehtud lehma- või härjasarvest õhuventiil. Sinna kotti pandi noorpaar pulmaööks, nii et ühe pea ja teise jalad, ja nad pidid end seal kitsas kohas õigetpidi pöörama ja vahekorda astuma.

Jutt ise on lihtsameelne: pruutpaar pandi abielukotiga lakka ja nad veeresid sealt hobuse või härja selga; too ehmus ja jooksis koos kotiga kes teab kuhu.

Meenutab siis põhimotiivilt veidi jutte AT 1737 (Pastorit viiakse kotis "taeva") ja AT 1838 (Siga kirikus).

Mõnedes tekstides on see jutt esitatud otsekui seletusmuistendina: on öeldud, et kadunuid otsiti, et see võttis tüki aega jne., ning pärast seda juhtumit abielukotti paneku komme kadus ära.

■ Ämm paneb pudikeelse minia kõnelema (13 teksti)

Noorik ei kõnele. Ämm paneb põrsa või kassi tervelt koos karvadega patta. See peab tugevaid muljeid jätma ja jätabki ning kui minia seda näeb, ütleb ta mitmesuguseid vormeleid.

Põhielemente neist:

1) Vuih titta ja vuih talvu ~Titada ja talvuda pandat tida patta

2) Teda ei töö mia eda miu meed.

Mulgis on ka selles jutus kasutatud rändvormelit uppunud kassi kohta, millel on paralleele eesti mõistatustes, nt.: Kat kikikõiva, neli tipajalga, tolo-lolo ka tada (Krk) vmt. See on siis seesama vormel, mida kohtasime juba jutus AT 1457, kus samuti oli probleemiks pudikeelsete tütarde kõnelemapanek.

■ Laadarahvas, vait, ma hüüan oma naist! (14 teksti)

Seegi üksus on tsitaatkõnekäänu ja narratiivi piiril.

Vahel puudub jutuline kontekst hoopis ja see loetakse kaude välja vormelist endast.

Vahel on jutuainest niipaljukest, et mehel läks laadal naine kaduma ja ta hõikas niimoodi.

Kui palutakse vaikust, et saaks karjuda, siis see on muidugi tõepoolest naljakas.

■ Naera seda naiste nalja, nii et silmad märjad (u. 10 teksti)

Naine on kuri ja mees tuhvlialune. Peksab kord meest, mees hakkab nutma (tihti läheb just voodi alla nutma). Tuleb võõras: mis lahti, mis viga? Mees tuleb voodi alt välja ja seletab: Naera seda naiste nalja, nii et silmad märjad!

Viimane vormel on samuti käibele läinud omaette tsitaatkõnekäänuna.

■ Lapsehoidja näpistab last (u. 10 teksti)

Naisel on imik rukkilõikusel kaasas, vanema tütre hoida antud. Naine õpetab hoidjat, et näpistagu aeg-ajalt last, nagu oleks tol kõht tühi — siis ta saaks imetamise ettekäändel lapse juurde minna ja veidi puhata. Mõne aja pärast hoidja hõikabki valju häälega: Kas nüüd näpistan?

See on iseendast juba ilmne puänti loov repliik, aga u. pooltel juhtudel on lisatud ka süžeeline lõpplahendus: et naisel oli häbi, et ta sai karistada vmt.

■ Pisut panin, palju sain (u. 10 teksti)

Nimetasime seda vormelit juba ütluste ja naljandite suhete juures kui tsitaatkõnekäändu.

Tegelikult on vormeleid sageli kaks:

1) Mees läheb tööle ja naine hakkab piima keetma. Piim keeb üle, naine läheb kisaga meest kutsuma: Pisut panin, palju sain!

2) Lähevad koos vaatama – pada on tühi. Naine ütleb: Jumal andis, kurat võttis ~Taevas andis, saatan võttis.

■ Varastatud jalgratas ja surnud vanaema (u. 10 teksti)

Kuna tegu on jalgrattaga, ei saa jutt isegi olla eriti vana. Enamik eesti tekste on alates 30-ndaist aastaist, arvatavasti trükiallikaist võimendatud. Võiks olla laiema rahvusvahelise tuntusega anekdoot.

On kaks naabertalu või -korterit või kaks samanimelist talu (nt. Mardi või Miku või Käki vm. talu). Ühes talus on varastatud jalgratas, teises surnu (tav. vanaema vm. naissoost vanur). Pastor tuleb surnut puusärki panema. Satub valesse tallu. Avaldab südamlikult kaastunnet jne. Peremees vastab puäntvormeliga.

Läbivamaid komponente sellest:

1) ega tast väga kahju olegi ~parem ongi, et tast lahti sai

2) poisikestel ~lastel ~karjapoistel tallata ta oli

3) täismeest ta enam ei kandnud ~ma ise teda enam ei pruukinud

4) vana logu ta oli ~eest ta logises

5) tagant ei pidanud tuult ~tagant lasi luhti

Seegi jutt on üsna hea näide veendumaks, et puänteeritud anekdoodil polnud päris lihtne ennast kehtestada vanema naljanditraditraditsiooni taustal: siingi on tihti lisatud liiane süžeeline lõpplahendus; mille sisuks enamasti:

1) et pastor pahandas ~arvas, et vastaja on hull ~arvas, et surnu oli vääritu inimene, ja läks minema;

2) et asi sai pikapeale selgeks ja pastor juhatati õigesse tallu.

■ Võta poeg ehk poja naine! (u. 10 teksti)

Eit õhkab kogu aeg, et elu on raske — tuleks surm ja viiks ära!

Poeg või sulane või mees simuleerib surma tulekut: tav. toob öökulli tuppa (vahel see lendab ise tuppa). Ühes Viljandi variandis (H. Niguli tekst) võtab seapõie, kus sees herned, ja krabistab neid.

Eit hakkab paluma ja ütleb arvatavale surmale püsivormelite moodi asju.

Põhivormel on: Võta poeg ehk poja naine, aga jäta mind järele!

2. korduv vormel: Suur Jumal, suured silmad, kallis Jumal, karvased jalad, aga küll on kurjal küüned!

Pärast seda eit enam surma ei soovi.

Ühtlasi järjekordne näide puändi ja süžeelise lahenduse "võitlusest".

■ Surnu kaob kirstust (u. 15 teksti)

Mingeil asjaoludel kaob matjail sõidu ajal surnu kirstust: üsna läbivalt on matjad purjus ja kihutavad, vahel on ka tee ülesmäge. Voorilised, rukkilõikajad, külapoisid vm. leiavad surnu ja panevad ta puu, posti või aia najale püsti; vahel annavad talle veel malga kätte. Matuselised tulevad surnut otsima, näevad, et surnu seisab, malk käes, asuvad arvatava tondiga mitmel viisil võitlema: manitsevad, hoiavad kinni, löövad jne. Panevad lõpuks kirstu tagasi.

Mõnes variandis surnu püstipanekust algavad motiivid puuduvad üldse ja jutt lõpebki surnuvedajate vormeliga, mis kirstust kadunut põhjavad: Rigu oli elades, rigu suredes (J.P. Sõggel) ~ Sitt olid elades, sitt suredes, veel sitem vedades.

Puues võib surmagi saada (u. 20 teksti)

Tegelane tihti jälle hiidlane või saarlane või nimega isik. Hakkab end pooma, nöör läheb katki. Kukub alla, saab haiget, ütleb vormeleid:

Kurat võtku seda poomist, nii võib surma ka saada ~tapa ennast veel ära ~tee ennast veel sandiks vmt.

Need vormelid sisaldavad loogikaviga, st. moodustavad printsiibis puändi.

[Teemaringist "Talutöö ja -majandus"]

■ Sulane pannakse koera eest haukuma (13 teksti?)

Jutt algab enamasti nii, et sulane tapab kogemata pere koera ja peremees käsib tal koera asemel valvata. Öösel tulevad vargad. Sulane haugub vormelitega (tihti kolmarvuliselt):

1) Tuleb, tuleb, tuleb 2) Võtab, võtab, võtab 3) Läheb, läheb, läheb

Või: varas — lõhub — läks. Või: tuleb — lõhub — läheb

Hommikul peremees pahandab: miks ei öelnud? Sulane pareerib: ta ju haukus, ega koerad ei räägigi.

Seega peremehe ja sulase juttudele üldomane kavalusnaljandi struktuur.

■ Ühe või kahe käe leivatükk? (väh. 12 teksti)

Põhiredaktsioon: Kaubeldakse sulast. Kas tahab ühe või kahe käe leivatükki söögiks? Tahab kahe käe tükki — saab imeõhukese, mida on võimalik vaid kahe käega võtta, et ta pooleks ei kukuks.

E. Poomi (Rap v. Mär) redaktsioonis on erandlikult kaks santi, üks ahne, teine ei. Üks soovib kahe käe tükki, teisele piisab ühe käe tükist. Saavad siis vastavalt.

Väljendil Kahe käe kannikas ~kahe käe leivatükk on eesti keeles ka väljaspool seda juttu iseseisev retooriline käive — need on poeetilised terminid väga õhukese leivatüki kohta.

■ Tee söögile silda alla! (väh. 24 teksti)

Nimetasime ka seda juttu juba ütluste ja naljandite suhete juures. Eesti arhiivis on kõnekäänuvormilisi tekste ja vanasõna EV 8592: Tahad, et pere vähem sööks, siis tee silda alla.

Kas siin on kõnekäänd ära fabuleeritud või naljandivormel kõnekäänuks muutunud, seda ma ei tea. Jutuaines on nii vähene, et võiks arvata, et mõistukõneline termin (ütlus) oli algsem.

Jutuna on harilikult nii: Üks perenaine kurdab teisele, et pere sööb kole palju. Teine soovitab: Tee söögile silda alla ~Pane pudrule hagu alla (ühes Tarvastu variandis (saatja J. Sikk) soovitab tark, kellelt abi küsiti, pehme maa peale tee ehitada). Õpetatu võtab asja bukvaalselt, teeb pudrule peergudest silla alla või viskab hagu laua alla — ei aita. Siis õpetaja seletab ära, kuidas asja pidi mõistma.

■ Kui on pühad, siis olgu õieti! (väh. 14 teksti)

Taas üksus ütluste ja narratiivide piirilt.Ütlusena kindlasti rahvusvaheline (PS 749: soome + eesti + rootsi). Ka Eestist vs-vormilisi tekste ilma parodeeriva lõputa, lihtsalt: Kui on pühad, siis olgu õieti (EV 9362).

"Äranulliv" lõpp seondub Eestis enamasti lambajalaga: Kui on pühad, siis olgu õieti — võta teine pool lambajalga veel ~eit, too lambajalg korraga lauale!

Soomes on siin harilikult teine silk: Kun on joulu, niin olkoon joulu — paista, akka, toinenkin silakka!

Seega siis ühest küljest näide tõsimeelsete paröömiate parodeerimise tehnika kohta, teisest küljest järjekordne kitsidushüperbool (nagu neid palju käibib mulkide või gabrovlaste kohta).

Fabulatsioon ütluse ümber on iseendast tarbetu: ütlus sisaldab ise kogu vajaliku info. Eesti juttudes on tavaliselt öeldud, et pererahvas oli kitsi, et olid pühad või jõulud vmt. Üsna tihti on repliigile lisatud veel: ...las sööb ennast lõhki!

■ Kas hunt karjas käis? (u. 45 teksti)

Niisiis haruldaselt produktiivne AT-numbrita tüüpide hulgas. Õieti polegi see süžeega narratiiv, vaid dialoogiline ahel, mis oma laadilt meenutab piirkonnas AT 2000 jj. paiknevaid aheljutte, kuid ei mahu vist ühegi konkreetse numbri alla (kindel selles ei või olla, sest selle piirkonna jutud on pahatihti spetsifitseeritud vaid üsna umbmääraselt).

Tüüp kuulub vist peam. lasterepertuaari. Eesti aines esitatakse teda tihti peremehe ja karjapoisi dialoogina, mille ekspositsioonis karjapoiss on lasknud hundil lambaid murda või ise lamba maha müünud — see fabuleering mõjub aga teisese ja kunstlikuna ega lisa dialoogilisele vormimängule midagi olulist, pigem ehk vastupidi.

Dialoogi tavalisemad lülid:

1) Kas hunt karjas käis? — Ega ta kirikus ~kõrtsis ~kodus ei käinud.

2) Kas lamba ära ka viis? — Ega ta juurde toonud ~Või ta viimata jättis.

3) Kas viis musta või valge? — Ega ta sinist ega punast viinud.

4) Kas koer järele ka jooksis? — Ega ta ees jooksnud.

5) Kas pures kah? — Ega ta silitanud.

6) Kas hurjutasid kah? — Ega ma tagasi kutsunud ~laulnud ~leelotanud.

Tavalisemad on 3–4-lülised dialoogid, pikemad on enamasti vist jätkamislusti ajel tehtud ad hoc -improvisatsioonid.

■ Osa heinasaade riisutakse kuhja pealt (u. 15 teksti)

Mitmes tekstis on tegelaseks jälle hiidlane.

Tavaliselt lõpetab see hiidlane vm. kuhjategemist. Keegi küsib, kui suur kuhi sai. Kuhjategija vastab nt. (arvud võivad varieeruda): Siin on 10 saadu — 7 oli enne ja 3 riisusin veel pealt.

Jutt on ühtlasi kena näide "loll-targast" repliigist, mille kohta jääb ebaselgeks, kas jutt püüab ütlejat ennast näidata lollina või lollitab ütleja ise oma jutukaaslast või ei ole sellele küsimusele vastamine jutu jaoks üldse oluline või on selle küsimuse püstitaminegi vale.

■ Väikest heinakuhja ei leita talvel üles (u. 15 teksti)

See on imeliku olemisega jutt, mis elab nähtavasti ka eelkõige vormelite peal. Kuhi on olnud justkui tohutu, kuid ometi saanud nii väike, et seda ei leita talvel üles. Kuhjaotsijate regi jõnksatab juhuslikult millegi vastu — see selgub olevat otsitav kuhi. St. nähtuvad samasugused hüperbooli ja litootese ühendid, nagu neid alatasa kohtab jutusarja AT 1960 alltüüpides (paarile tekstile ongi liidetud muid sellest tsüklist pärinevaid absurdimotiive).

Vormelite näiteid:

1. Hüperboolid kuhja suuruse kohta:

a) Kolm sülda mees, kolm sülda hanguvars, kolm sülda sirutab ~Viis sülda viglavars, kolm sülda kargasin, kaks sülda oli hopp ~Redel kolm sülda, hanguvars kolm sülda, hüppab kolm sülda ~Süld meest, süld hanguvart, sülla süskas ja kolm koputas vms.

(neil vormelitel on samuti vasteid eesti ütlustes — nt. EV 11408: Süld meest, teine hangu, kolmas uppi, siis teeb kolme sülla kõrguse kuhja);

b) mitmesse teksti on sisse pistetud veel eelmises jutus nimetatud saadude pealtriisumise motiiv.

2. Vormelid kuhja leiukoha äratundmise kohta (vahel otse sündmuskohal, vahel hilisemas meenutuses):

kus härg seisatab ja kell kõlksatab (Vll) ~härg inat ja regi jõnat (Trv) ~kon härg inat, kell tilat ja regi jõõrat (Rõn).

3. Vormelid selle kohta, mis leitud kuhja ja heintega tehti või kuidas heinad toimisid:

Raiuti kui rähka, lehmad ~loomad ~lambad sõid kui mähka ~ Loomad jäävad umbrasva ja surevad (külarahvas ütlesid, et nälga).

■ Hobune kardab kördisöömise lurinat (u. 10 teksti)

Tuummotiiv on see, et kuskil peres süüakse nii valju lurinaga, et möödasõitja tuleb sisse ja palub veidi vahet pidada, sest ta hobune kardab seda lurinat.

Vahel on palve siiras ja hobuse kartus tegelik, vahel on tegu mõnitusega, mille seletuseks tuuakse eellugu: nt. vaene pere on rikkaga tülis ja rikas mõnitab vaeseid sel viisil, või vaene tüdruk on rikka poisi kosjad tagasi lükanud ja vaesele läinud ning korvi saanu pilkab neid.

Eesti jm. rahvaste ütlustes esineb hobusehirmutamise kujund ka omaette; need ütlused peavad samuti silmas kas valju luristamist (vist ka norskamist), või siis kellegi koledat nägu.

■ Vorstitegu elusa sea abil (üle 10 teksti)

Verivorstide tegemine (soolikate hoolikas puhastamine, tangutoppimine) on tüütu töö ja eit otsustab asja ratsionaliseerida sel teel, et söödab seale tangu ja tapab siis sea. Mitmetes tekstides tuleb ette söömismuljeid kirjeldavaid štrihhvormeleid, nt.:

Ma ise neid ikka sõin, aga koer ei võtnud suu sissegi vms.

■ Roppust ma ei salli! (u. 15 teksti)

Selle tüpoloogilise üksuse on R. Põldmäe formeerinud justkui veidi heterogeenseist elementidest:

1) retoorilise üksuse Roppust ma ei salli, lapsesitt laualt maha! variantide minimaalfabuleeringutest;

2) jutust piimapütti uppunud hiire või roti kohta, kes selle vormeli saatel läbi suu tõmmatakse, enne kui ära visatakse; viimane on tegelikult rahvusvaheline (vrd. nt. soome vellerismi "Kui sa arvad, et ma su lahti lasen, enne kui ma su üle lakun, siis sa eksid rängalt," ütles eit hiirele...).

■ Kuninga toit jõululaupäeval (väh. 12 teksti)

Tüübi tuumainese moodustab talupojafolkloori suurepärane eneseirooniline peeglissevaat, litootes-hüperbool — kujutelm sellest, mida sööb ja teeb jõululaupäeval kuningas, kelle kogu elu naiiv-folkloorsete stereotüüpide järgi on muidugi üksainus suur pidupäev:

Kuningas sööb jõululaupäeval liha ja rasva ~sularasva ja saiasisu ~sööb lusikaga searasva ja peeneks hõõrutud kulda ~hanerasva, kus herneivad sees ~kastab külma rasva kuuma rasva sisse...;

Tihti on lisatud analoogilisi kujutelmi kuninga jõululaupäevase magamise kohta:

...ja magab kahe kasuka vahel ~uue villase kasuka all vmt.

Selle tuuma kommunikatiivne ja narratiivne ümbris on huvitaval kombel vaheldusrikas:

1) põhivorm on dialoogiline: rääkijad on mitmes tekstis taas hiidlased, rannamehed vm. perifeerlased; räägitakse kuninga või keisri heast elust ja kerkib küsimus, mis ta jõululaupäeval võiks süüa;

2) tuleb ette ka monoloogilisi vorme: keegi arutab kuninga või keisri elu ja teeb oletusi ta jõululaupäevase menüü hohta või esitatakse monoloogiline konditsionaal: Kui ma oleksin keiser, siis...;

3) üksus võib funktsioneerida ka keerdküsimusena (kus küsija ise on klassikalisel juhul ka vastaja ja küsimuse adressaadi rolliks on pelgalt õlgu kehitada ja asi ära kuulata).

■ Sööja hobune päästetakse lahti (väh. 17 teksti)

Vahel satuvad kitsi pererahvas ja ablas teeline lihtviisiliselt vastamisi, vahel toimub kitsi pererahva juures süüasamine kihlveo peale. See võõras on tihti jälle hiidlane. Ta satutab end mingil viisil laua juurde — nt. tõlgendab meelega söömakutsena repliiki, mis pole söömakutse (nt. kutset perä poole minna vm.) ja/või pareerib lusika puudumise ettekäände sellega, et tal on endal lusikas kaasas või lihtsalt läheb ja asub sööma.

Pererahvale läheb see liiaks, nad päästavad võõra hobuse lahti ja tulevad talle sellest teatama. Võõras lahkub, kahmates toast midagi söögipoolist kaasa (seapea ~leiva ~rõnga vorsti ~lihakintsu vm.) ning ütleb seejuures tihti veel mitmesuguseid vormeleid, nt.:

Tükk suhu, teine puhu! või Tükk tasku, tükk tasku, ega kõht pole koeraks narrida! (vrd. ka EV 4771).

■ Kõrge taevas, lai maailm ja palju kelme (u. 15 teksti)

Kolm töömeest ~selli ~kraavikaevajat ~reisimeest söövad suppi. Supp on kuum, esimene põletab suud. Naljand kasutab seika, et kui inimene haarab kogemata kuuma suutäie, siis ajab pea kuklasse või teeb muid liigutusi. Sööja ajab pea kuklasse, teised küsivad, mis lahti, ta ütleb: Vaatan, kui kõrge on taevas. Teine põletab ka, väänab pead või ajab pea selga. Sama küsimus. Vastab: Vaatan, kui lai ~kaval on maailm. Seejärel põletab kolmas suud. Sama küsimus. Vastab: Oi, kui mitu kelmi on ilma peal. ~Küll on koeri maailmas! ~Miks te kuradid enne ei öelnud. ~Küll see külm supp on tuline! Jne.

Jutul puudub AT-number, kuid ta on kena struktuuriga ja eesti keelest sõltumatu jutt, ehk siis rahvusvaheliselt tuntud.

■ Juba saiasarved paistavad (u. 10 teksti)

Tavaliselt sant või muu kerjus hakkab linna jõudma, näeb eemalt torne ja ütleb vormeli:

Juba saiasarved paistavad! ja viskab talle antud kannikad või kaerakakud minema.

(Vrd. sama vormel vanasõnana EV 10041 (1 Trm) Kui saiasarved paistavad, siis kaerakakud kraavi). Sant ei saa aga linnas rahata süüa, on pettunud ja näljas. Vahel leiab konna, ütleb sellele: Kidise ja kädise, aga nahka pead sa minema!

[Teemaringist "Mõis"]

■ Oi põlvekest! (u. 20 teksti)

See on muidugi eesti (või vähemalt lms) genuiinnali ja toetub põlv-sõna polüseemiale.

Tallipoisil või kutsaril on hea elu, hüüab spontaanselt: Oi põlvekest! Härra kuuleb seda ja küsib, mis põlvel viga. Mees ütleb, et hobune lõi vastu põlve. Saab piiritust põlve määrida vm. hüvitust.

■ Kutsar õpetab härrale kiirsittumist (u.15 teksti)

Vist uuemat sorti anekdoot, enamik üleskirjutusi ERA-st.

Härral läheb selle asjaga alati kaua, kutsar saab aga ruttu hakkama. Härra pärib kutsarilt, et miks nii. Kutsar ütleb, et ta oskab õigesti ajastada või õige koha leida. Härra palub talle ka ajastamist õpetada. Kutsar on nõus. Sõidavad siis jälle. Härral tuleb häda peale, palub peatuda. Kutsar ütleb, et pole õige aeg või koht. Veidi aja pärast see dialoog kordub. Ja veel ja veel, ikka tõusvas joones. Lõpuks on härral tuline häda ja ta hüüab, et otsekohe tuleb püksi. Kutsar möönab, et ongi tõepoolest õige aeg v. koht. Härra saabki asjaga väga kähku toime.

■ Härra ei taha liiga odavat kaupa (u. 10 teksti)

See kaup on tavaliselt müts, saapad v. look. Esimesel korral maksab ese nt. 10 rubla, härra ei soovi osta nii odavat kaupa. Kaupmees (tav. juut) viib asja tagatuppa, toob sama asja uuesti tagasi ja küsib selle eest nt. 25 rubla.

Štrihh: enne hinna tõstmist teeb kaupmeees mütsiga midagi rituaalset, nt. tõmbab harjaga üle või lööb vastu põlve; ühes Pärnu tekstis viskab ta mütsi vihaga kuuma supi sisse, see muudab värvi ja muutub "teiseks".

■ Härrale tuuakse noore kana asemel vana (väh. 11 teksti)

Uuem anekdoot, enamik kirjapanekuid ERA-st.

Proua ära. Härra või ohvitser otsustab poissmehepõlve nautida ja käsib toapoisil v. kutsaril hankida talle üks "noor kana". Noort ei õnnestu leida ja kutsar toob selleasemel vana. Härra ei märka öösel pimedas midagi, kuid hommikul selgub, et "vana kana" on midagi maha unustanud: kõige sagedamini piibu, (saianaine) oma saiakorvi, (kerjuseit) oma kerjakoti, või tanu, paruka vm. Härra vihastab ja vallandab kanahankija. Proua tuleb rongi pealt või naaseb koju, kui kutsar ootab kurvalt jaamas rongi või pakib oma asju, ja küsib, mis lahti. Kutsar ütleb, et härra on ta vallandanud. Proua küsib, miks siis. Kutsar ütleb, et tõi härrale kogemata noore kana asemel vana. Proua arvab, et selle tühja pärast ei tasu ju head töömeest vallandada, kutsub kutsari endaga koos tagasi ja härra on sunnitud mehe uuesti tööle ennistama.

■ Paremad läksid paremate juurde (u. 20 teksti)

Kaks härrat või härra ja pastor ja ühel neist seapoiss ~teopoiss ~sulane vm. Poiss saadetakse teisele härrale peo- vm. kutset viima. Kaotab kirja, annab teate edasi suuliselt ja jämedakoeliselt. Härra küsib, kas siis mõnda paremat polnud saata. Poiss vastab: Paremad saadeti paremate juurde, aga mind saadeti sinu juurde.

See on taas jutt, kus on raske öelda, millised konventsioonid täpselt kehtivad ja kes täpselt on loll.

■ "Peeru mõis" (u. 20 teksti)

See on jälle uuem anekdoot, enamik tekste ERA-st. Jutt taotleb teisalt olla seletusmuistend või selle paroodia. Jutu epiloogis märgitakse tihti, et Eestis on mitmeid mõisaid, mida kutsutakse "peeru mõisateks" ja järgnev jutt ise on seletus mõne sellise nimetuse tekke kohta.

Preilil juhtub peolauas piinlik äpardus. Toapoiss, ohvitser või keegi noorhärra võtab süü enda peale ja vabandab kõigi ees avalikult ning saab kingiks mõisa.

[Teemaringist "Usk, kirik, kirikutegelased"]

Toetun siin jälle Raudsepale, kelle sagedusandmed on täielikumad.

■ Ta ei maksnud elusaltki nii palju! (13 teksti)

Papp küsib lapse matuserahaks nt. 3 rubla. Mees hüüatab pahaselt, et laps ei maksnud elusast peastki nii palju.

Jutt on tuntud ka Venes ja Lätis, seega rahvusvaheline, kuigi AT-numbrita.

■ Tuli lahti! (13 teksti)

On tuntud ka ka Lätis, kuigi AT-numbrita.

Pastor on siin kaval tegelane. Kirikulised tukuvad. Pastor hõikab äkki keset jutlust: Tuli lahti! Tekib segadus ja inimesed küsivad, kus on tuli lahti. Pastor ütleb: Põrgus — neile, kes kirikus tukuvad.

■ Lapsel oli väike viga (13 teksti)

Mees tuleb pastori juurde ja tahab last ristida. Pastor küsib, miks last ennast kaasas ei ole. Mees ütleb, et lapsel oli selline väike viga, et tal polnud hinge sees.

■ Ristitav laps jäi hobust kinni hoidma (11 teksti)

On Soome ja Läti paralleelid teada.

Juttu saadab tihti kommentaar, et vanasti jäeti sageli lapsed liiga hiljaks ristida. Kord tuleb üks mees jälle last ristima, last pole kaasas. Pastor küsib, kus laps on. Mees ütleb, et laps jäi välja hobust kinni hoidma.

■ Jumal on andnud, Jumal on võtnud (19 teksti)

On peamiselt vene papiga ühendatud jutt.

Papp ristib talvel jääaugu ääres last ja on ise purjus. Laps kukub jääauku. Papp ütleb selle peale vormeli Hiiobi raamatust 1,21: Issand on andnud, Issand on võtnud, Issanda nimi olgu kiidetud!

(Kõrvuti sellega on samas Hiiobi kohas veel teinegi kuulus piiblifraas: Alasti olen ma emaihust välja tulnud, alasti lähen sinna jälle tagasi.

■ Kahemõttelised vormelid (15 teksti)

On ka pigem tsükkel või rühm kui kindel tüüp.

Pastor ütleb kahemõttelisi vormeleid (ei saa alati aru, kas halva keeleoskuse tõttu või meelega). Näiteks: tahtis saada, tahtis saada, tahtis ikka õndsaks saada; mul on kõva, mul on kõva, mul on kõva usk Issandasse.

■ Kes olid Noa sugulased? (u. 10 teksti)

Leeripoisi-paradigmasse kuuluv jutt.

Peab olema surmkindlalt puht-eesti jutt, sest põhineb eesti keele homonüümial. Leeripoiss v. loetatav laps, kellelt on küsitud Noa sugulasi, pakub nugade sünonüüme: kugu ja plõks; pussnuga, pulknuga, kiin ja väits; puss, väits ja lõkats jts.

■ Pööra teine kõrv ka ette! (11 teksti)

On teada ka vene ja läti paralleele.

Tegelased on pastor ja köster või pastor ja külamees.

Mehed annavad teineteisele kõrvakiile ja saadavad neid piiblilausetega:

Üks alustab ja ütleb: Kui sulle lüüakse vastu paremat põske ~parema kõrva peale, siis pööra ka vasem põsk ~kõrv ette! (Mt 5,39, Lk 6,29)

Teine annab vastu ja ütleb: Mis mõõduga teie mõõdate, sellega peab ka teile mõõdetama (vormel Kristuse mäejutlusest Mt 7,2; ka Mrk 4,24, Lk 6,38).

■ Mis on inimese kõige kurjem liige? (u. 10 teksti)

Samuti leeripoisi-tsüklist.

Pastor küsib, mis on inimese kurjem ihuliige, pidades silmas keelt, leeripoiss vastab valesti.

■ Mitu peatükki on? (17 teksti)

Peab olema taas puht-eestiline. Leeritüdrukult v. koolilapselt küsitakse peatükkide arvu, mõeldes katekismust. Leeritüdrukul või lapsel oli juhtumisi n tükki lambapead kaasa pandud ja ta nimetab siiralt nende tükkide arvu.

■ Mitu käsku on? (u.10 teksti)

Samast seeriast.

Leeri- või koolilapselt küsitakse, mitu käsku on (katekismuses). Ta pakub: 7...25...100. Pastor vihastab ja saadab ta minema. Äraaetu küsib kelleltki, palju neid siis on, saab teada, et 10, ja pahandab, et ta pakkus isegi 100, aga pastorile oli sellest ikka vähe.

■ Mis see on? (väh. 26 teksti)

Jutul on paralleele Soomest ja Lätist, kuigi AT-number puudub.

Pastor küsib leerilapselt mingi käsu kohta käivat Mis see on? -küsimust (mis seletab katekismuses vastava käsu mõtet) ja näitab ise näpuga küsitava poole. Too hoiab juhtumisi peos mütsi ja ütleb lihtsameelselt: See on meie Jaani vana müts, ema paikas ära.

■ Kelle peale sa loodad? (11 teksti)

Leeritüdruk: Selle ja selle valge peaga või mingi nimega poisi peale.

■ Kes härra siin, see härra seal (17 teksti)

Mees ütleb, et tuli põrgust. Härra või pastor küsib, kuidas seal oli. — Kes härra siin... jne.

Ka EV 1877 vanasõna-vormiline variant.

On läti paralleel.

■ Keisrihärra tervitab õigeusklikke (11 teksti)

See on jutt vene papist. Kirikulisi on vähe ja papp ütleb, et keisrihärra on kogudusele suure kingi saatnud. Järgmine kord on kirik puupüsti täis ja selgub, et kingiks on vormel: Мейе кыргеаулине кейзри херра саадаб кыйкиделе ыйгеускликкуделе палью тухат тервист, ага вот лутери узулисед лаку перзет!

On üpris mitmeid süžeid, mis teisalt keelenaljad, opereerivad eesti keele leksika jm-ga (st. on genuiinsed), temaatiliselt pilkavad pastori kehva keeleoskust ja koomika-tehnoloogia poolest on kahemõttelised või lihtsalt ropud.

■ Kell kange, ei saa selga hüpata (28 teksti)

Tegelikult mõeldud väljend: Keel kange, ei saa selgesti ütelda.

■ Ussinussis ja kassinussis (14 teksti)

Tegelikult mõeldud väljend: Usinuses ja kasinuses.

■ Pähkliotsimise-vastane manitsus (10 teksti)

Rajaneb eesti ja saksa keele vahelisele homonüümile (saksa k. die Nuß ).Pastor sõitleb rahvast, et nood kirikusse mineku asemel pühapäeval pähkleid käivad otsimas. Imestuse või naeru peale teeb korrektiivi: Ei, ei ma mõtlesin seda saksa Nußi, mitte seda eesti oma.

■ Kui Jumal teid õnnistab, tooge mulle ka! (väh. 18 teksti)

Pastor manitseb kogudust sel viisil kantslist. Järgmisel talvel õnnistab Jumal talupoegi suure lumega ja nad toovad pastorile palju koormaid lund.

■ Kirikus tagasiandmist ei ole! (ligi 40 teksti)

L. Raudsep on leidnud sel jutul olevat ka läti paralleeli.

Jutt koosneb pastori käigust ja talumehe vastukäigust: talupoeg tasub armulauamaksu suurema rahatähega ja pastor keeldub ülaltoodud vormeliga põhjendades raha tagasi andmast; talupoeg omakorda tühjendab armulauapeekri tilgatumaks ja viitab samale põhimõttele.

■ Las inimene tulla lähemale! (väh. 12 teksti)

Armulauamaksu maksjatest on tekkinud pikk järjekord. Saba lõpupoolel seisab mees, kolmerublane ülessirutatud käes. Pastor arvab, et ta kavatseb loovutada selle kirikule, ja hõikab: Las inimene tulla lähemale! Mees lastakse vahele, kuid ta annab ainult viis kopikat.

■ Kas hall täkk alles? (u. 30 teksti)

Jutt illustreerib pastori folkloorses karakteristikas üsna haruldast pahet — kalduvust hobuseid paristada. Talumehele armulaualeiba andes küsib pastor: Kas hall täkk alles? See vastab, et alles. Armulauaviina andes kutsub pastor: Tule pärast üles käärkambrisse, hakkame vahetama!

■ Kas pastorihärra ka pulma läheb? (väh. 11 teksti)

Pastor küsib mehelt jutluse ajal rukkivõlga tagasi. Areneb u. järgmine dialoog: Millal pastorihärra kodus on? — Esmaspäeval ei ole mina kodus, teisipäeval ei ole mina kodus... (vahepeal jätkab pastor katkenud jutlust Johannese evangeeliumi 2. ptk. põhjal, kus Jeesus vee veiniks muutis:) ...ja kolmandal päeval said pulmad Kaanas Galilea maal. — Kas pastorihärra ka pulma läheb?

■ Kas selle sööd ka ära? (väh. 24 teksti)

Pastor on peres mingit talitust toimetamas ja pärast antakse talle süüa. Laps jälgib pastori söömist ja küsib mitmesuguse toitude kohta: Kas selle sööd ka ära?... Kas selle sööd ka ära?... Pastor vastab iga küsimuse peale: Jah, armas laps vmt. Lõpuks teeb laps üldistuse: No oled sina ikka üks vana härg ~täitmatu päits! vmt.

■ See on köstri asi! (väh. 14 teksti)

On "kameeleoni"-tehnikat kasutav nali, millel ka läti paralleel.

Mees kutsub pastorit oma isa matma. Pastor ei viitsi minna ja ütleb: See on köstri asi! — Aga ta tahtis Teid ennast. — Ükskõik, see on ikka köstri asi. — Aga ta pakkus matmise eest 25 rubla. — No miks sa enne ei öelnud, et see on su oma õnnis isake, ma arvasin, et... jne.

■ Mis liigub, see kulub! (väh. 12 teksti)

Naine on kasutanud pastori oinast või pulli oma loomade paaritamiseks ja küsib pärast, ega pastorihärra selle eest ometi tasu soovi. Pastor vastab: Aga kuidas siis, armas hing — mis liigub, see kulub!

Viimases repliigis kasutatakse vanasõna (EV 5841).

■ Kristuse ihu on otsas (väh. 10 teksti)

Keegi papp on kirglik tamkamängija. Kord on ta terve öö tamkat mänginud ja jutlusele hilinemas, riietub kiiruga ümber ja torkab ähmiga tamkanupu talaari tasku ning kirikus armulauda andes pistab nupu hajameelselt kellelegi mehele suhu. Mees püüab kõva eset süüa ja järeldab: Kristuse ihu on vist otsas, et juba annavad konte.

■ Minu asi — sinu asi — iseasi (väh. 14 teksti)

Uuem anekdoot, materjal peam. fondidest ERA ja RKM.

Pastoril on talutüdrukuga armusuhe, proua on sellest kuulda saanud ja pahandab: Kas sul häbi ei ole? — See on minu asi. — Aga mulle see ei meeldi! — See on sinu asi. — Aga mis siis, kui ma sellest kogudusele räägin? — No see on iseasi!

■ Mis on patu palk? (väh. 16 teksti)

Küsimuse esitab pastor leeripoisile. Oodatav vastus on: surm (vt. apostel Pauluse kiri roomlastele 6,23). Leeripoiss on aga pealt näinud võrgutamisstseeni, kus pastor on tüdrukule tasuks pakkunud vaka rukkeid ja naela võid vms., ja vastab vihjega sellele — st. toimub väljapressimine.

■ Vägisi ei saa midagi (väh. 17 teksti)

Selles jutus on pastor erandlikult positiivne. Tüdruk on vallaslapse saanud, pastor noomib teda ja tüdruk ütleb, et poiss võttis ta vägisi. Pastor paneb ette teha katse luuavarre ja -võruga (see on praktiliselt rahvapärane luuamäng, kus üks mängijaist püüab luuavart läbi võru ajada ja teine segab teda) ja annab sellega näitliku õppetunni, et vägisi ei saa midagi.

■ Kes on lapse isa? (väh. 13 teksti)

Tüdruk tuleb oma vallaslast ristima. Pastor küsib, kes lapse isa. Tüdruk ütleb, et nime ei tea: Metsast ta tuli ja metsa ta läks (müts oli peas ~üsna pastorihärra enda nägu).

Sel vormelil on puhtretoorilisi paralleele: Metsast tuli, metsa läks ~ Isa metsas, saba seljas jmt.

[Teemaringist "Teised rahvad"]

Siin küünib 10 üleskirjutuse rajajoonele ainult üks jutt:

■ Parem ikka kui paljas vesi! (u. 10 teksti)

Motiiv ja vormel ise on kindlasti rahvusvahelise levikuga. Tegelane võib olla rebane, vanapagan vm., rahvusvaheline materjal enamasti vellerismivormis.

Eesti naljandis on tegelaseks reeglina mustlane. Enne joomist või oma hobuse või ema jootmist peeretab jõkke ja ütleb selle repliigi.

[Teemaringist "Tehnika, moodne elu, kultuur"]

Sellest teemaringist kuulub produktiivsemasse ossa ainult paar juttu kohvivalmistamise kohta.

■ Kohvipaksu eelistatakse vedelale (u. 10 teksti)

Talupoeglik toidueelistuspõhimõte oli teatavasti Mida paksem, seda parem ja selle rakendused kohvi kohta on andnud naljaaineid. Siinne aines pole ka õieti koherentse olemisega tüüp, vaid pigem sülem lähisisulisi jutte. Näiteks:

1. Keegi, kellele peres pakutakse kohvi (sant, teenijatüdruk vm.), soovib paksu ka saada või kurdab, et talle paksu ei antud. Vahel talle siis antakse, sööb ja kiidab (või on pettunud).

2. Linnas restoranis tellitakse huvi pärast kohvi ja juuakse-süüakse see koos paksuga.

3. Tehakse esmakordselt prooviks kohvi: vedel visatakse minema ja paks süüakse ära.

4. Pakutakse külalisele kohvipaksu (mitmes tekstis on štrihh-repliik: Küll lapsed lirbivad vedela!).

■ Kohvipudru keetmine (väh. 14 teksti)

Keegi tuleb perre, vahel metsavahi perre (jahil olev härra, maamõõtja, rätsep, raamatukaupmees vm.) ja palub perenaisel talle kohvi teha. Annab harilikult terve paki (naela v. 2 naela) kohvipulbrit ja suhkrut. Naine paneb selle kõik patta ja keedab pudru.

Nüansseerivaid detaile: valab kogu suhkru kah hulka; paneb võid silma; paneb soola hulka; paneb veel "teist jahu" hulka, sest puder ei taha paksuks minna; paneb piima ja mune hulka; paneb rätiku peale; kommenteerib: Leeme nõristasin pealt Punikule.

Võõras imestab, vihastab, naerab vm.

[Teemaringist "Elukutsed"]

■ Rätsepa tähtsad õpetused (u. 10 teksti)

On motiivina kindlasti rahvusvaheline (vrd. nt. AT 150 ("Rebase õpetused"), AT 150A* ("Konna õpetused" ja novellilaadiliste juttude vahemik AT 910–915 ), kuid naljandina AT-numbrita.

Rätsep hakkab surema ja kutsub kolleegid või sellid õpetusi saama või lubab suure ametisaladuse edasi anda. Põhiõpetus on: kui õmblema hakata, tuleb niidile sõlm otsa teha (liidetes paiguti muidki, nt. asjale minnes nina vastu tuult keerata).

■ Rätsep vihjab lihakausile (u. 20 teksti)

See naljand illustreerib ühtlasi tõika, et kui jutust on rohkem arhiivitekste, on jutt ise tavaliselt samuti struktuursem ja kunstiliselt asisem.

Põhiredaktsioon:

Rätsep on peres ja kitsi perenaine toob talle söögiks ainult leent või kartuleid, liha aga peidab ahjuotsale. Rätsep jutustab: Nägin täna hunti ~nägin unes... nii ligidalt kui see lihakauss seal ahjuotsal. Perenaine vabandab, et unustas liha, ja toob kausi lauale.

Kagueesti redaktsioon:

Siin on erinevuseks see, et

1) rätsepa asemel on enamasti väimees, onu või lihtsalt mees;

2) peidetud asju on mitu ja ka mõistukõneline monoloog vastavalt sisukam, näiteks (kirjakeelde tõlgituna):

hunt oli nii kaugel kui lihakauss parsil; võtsin puutüki nagu see viinapudel sängis ja viskasin hunti; hunt läks kerra nagu need vorstid seal ahjus (Urvaste);

teel oli uss nagu see vorstikera ahjul, tõstis pead nagu see praetud kukk seal polka peal, materdasin teda nii, et jäi nagu see nisuvatsk seal sängipäitses (Vastseliina v. Setu — Jaan Sandra tekst);

nägin teel elajat nagu vorstikera ahjus; võtsin kivi nagu see piirak ahjus, ja hakkasin elajat peksma; elajast jäi selline lihatükk nagu see seal ahjus (Setu).

■ Kõrtsmik ja mölder põrgus (väh. 17 teksti)

See on järjekordne näide sellest, kuidas asjust, mis pole tegelikkuses vastandlikud, kootakse sümmeetrilisi mustreid, mis näitavad neid justkui vastandlikena.

Tavaredaktsioonis on kõrtsmik ja mölder põrgus (vahel ka vangis) ja räägivad, miks nad sinna sattusid: kõrtsmikul olid liiga väikesed mõõdud ~jättis puudu, möldril olid küll suured mõõdud ~pani kuhjaga (mativõtmist silmas pidades), aga polnud kasu sellestki.

Paaris Lääne- ja Saaremaa tekstis pole kõrtsmikul mitte mõõt väike, vaid viinakallamise laud on viltu (põrgu poole).

Erandtekstis, mille R. Viidalepp on üles kirjutanud kuulsalt Kaarel Jürjensonilt (TMr), on mehi kolm ja nad on kohtu ees. Kõrtsmik jättis puudu, mölder võttis kuhjaga, aga sepp võttis sealt, kust võtta oli, ja pani sinna, kus puudu — kaks esimest pandi vangi, sepp lasti koju tagasi.

■ Kust sai lehmasõnnik lakke? (väh. 13 teksti)

Tegelaseks enamasti professor, vahel ka tudeng või saks. Professor näeb lehmalauda laes palki või lauda, mis on sõnnikune, ja langeb süvamõtisklustesse selle üle, kuidas lehmal õnnestus asjaomane aine nii kõrgele suunata. Talumees seletab lõpuks, et palk lebas enne maas, kui ta lakke pandi, ja ununes lihtsalt puhastamata.

[Teemaringist "Lõbustused, tülid"]

■ Lõputa laul (väh. 16 teksti)

Vrd. ka AT 2300, 2017 jm.)

Veetakse kihla (nt. talumees kaupmehega, sulane peremehega, naljahammas või hiidlane muidumehega), et keegi laulab terve öö järjest. Laulab üht ja sama lühikest motiivi taas ja taas otsast peale. Põhimotiivid on:

1) Jänesel olid pikad jäljed, / pikemad veel kui jänesejäljed

2) Kitsil olid keerud sarved, /lambal olid laiad sarved ~ Ütsipäije loidu kitsi sarved, / katsipäije kiirdu sika sarved (Lõuna-Tartumaa redaktsioon?)

3) Susi suuh, sarvõ pääh, / jänes mõtsah, jala all (Setu redaktsioon?)

■ Peksmine nahkkinnastega (väh. 12 teksti)

Hiidlane, tartlane, setu poeg, järvakas vm. on kellegagi kakelnud ja refereerib juhtunut. Nali tekib hüperbooli ja litootese kontrastist.

Tavalisemad vormelid: Ta kirvesilmaga tänkis mind veidi ~andis näts ja näts ~ Ta raudlabidaga ~raudkangiga ~margapuuga natuke totsatas. Ma andsin talle nahkkindaga, nii et linn kajas ~nii et ilm lajatas.

[Teemaringist "Suhtlemine, teekäik"]

■ Kahekesi, kahekesi! (u. 10 teksti)

Selgi jutul on puutepunkte loodushäälenditega.

Pimedal metsavahelisel teel hakkab teeline äkki kuulma, et keegi kordab tasakesi: Kahekesi, kahekesi! või: Kihkat-kahkat, kahekesi! või: Kus sa lähed? vmt. Ta kohkub ja hakkab kiiremini astuma, ning ka arvatav rääkimine muutub kiiremaks.

Mitmes tekstis on štrihh: käija jõuab metsa veerde või kukub oimetult kraavi ja ütleb: Tulge nüüd või kolmekesi, mul ükskõik!

Kodus selgub, et "rääkijaks" oli ta oma kasukas või nahkpüksid.

■ Jumal viskab santi kiviga (u. 10 teksti)

Sant vaatab oma saaki üle, sorteerib head kannikad eraldi ja viskab aganased metsa või nuriseb nende üle (nt. See on Otsa Jüri kesine sitt!), või siis on tal kaasas naine ja/või poiss ning ta annab kehvemad kannikad neile. Kelm viskab santi metsast kiviga — sant arvab, et Jumal vihastas, ja palub andeks.

[Teemaringist "Keelenaljad"]

■ Pole keanakut ega veanakut sihen (u. 10 teksti)

Ka see on ütluse (tsitaadi, vormeli) ja narratiivi piiril olev üksus. Tegeliku murdekeelega pole siinseil vormelitel küll suurt pistmist, igatahes aga on nende mõtteks kiita omakandi keelemurde puhtust keeles, mis peaks tegelikult näima vägagi väänatuna, nt.: Küll mede keel on puhas, pole keanakut ega veanakut ~kianet ega vianet ~kiänu ega viänu sihen ~sies. Või näiteks Kõo mehe suhu pandud repliik: Küll Veandra mees keanab ja veanab, aga soabas jääb ikka soapaks.

[Teemaringist "Perifeerlased"]

■ Leib paneb mehe kepsu lööma (u. 10 teksti)

Taas jutu ja ütluse piiripealne tüüp, mis minijutuna koosneb saarlasele või hiidlasele kui ütlejale osutavast saatelausest ja vormelist: Leib pole küll suur asi, aga paneb mehe küllalt kepsu lööma, kui teda ei ole.

Tuleb ette ka vellerismivormis, repliiki on samuti pakutud vanasõnana (EV 5698).

■ Saarlane veab leiba enda järel (väh. 13 teksti)

Saarlane (tavaliselt kraavitööline) on leiba ostnud, veab seda nööriga enda järel ja ütleb: Olen sinu järele küllalt jooksnud, jookse sa nüüd minu järele!

Sellestki tüübist on vellerismivormilisi üleskirjutusi.

■ Lase korsten lahti, raha käes! (väh. 12 teksti)

Hiidlased või saarlased ehitavad suurel maal korstnat vm. rajatist, see saab nii viltune, et ei seisa omal jõul ja üks ehitaja hoiab seda kinni, seni kui teine palgaasjad õiendab. Kui raha käes, ütleb palgamees kinnihoidjale mitmesuguseid repliike, nagu: Mis sis änam, sis muedu pühime metsi! ~ Pass käde ja nüüd muudkui metsi! ~Joen, lase korsten lahti, raha kees! jmt.

■ Lammast süüakse koos "pinnaga" (väh. 14 teksti)

Hiidlased või saarlased on mõisas või peres tööl. Neile antakse toiduks lammas ja pärast küsitakse nahka tagasi. Mehed on naha juba maha müünud ja teesklevad siiraimat imestust, sest nende pool söödavat lambad ikka "koos pennaga".

■ Iga tühja asja ei tasu rääkida (u. 10 teksti)

Selle õpetusvormeli poolest on sarnane jutuga AT 1562, kuid täitmise-poole poolest sellest erinev.

Hiidlast või rannameest manitsetakse, et iga tühja asja ei tasu rääkida. Keegi kukub merre (tihti manitseja naine), manitsetu näeb seda, kuid ei lausu sõnagi. Pika uurimise peale asi selgub, kuid manitsetu viitab manitsusele.

■ Hiidlase õlletegu (u. 15 teksti)

Siia paigutatud materjal on mitmes mõttes hajus ja heterogeenne, kuid sisaldab teisalt ka mitmeid korduvaid motiive:

1. Õlleteoga seotud motiivid, mis tulid ette ka tüübis "Suurejooneline pulm": linnaste (väikesed) ja õlle enda (suured) kogused; õlle rammusus (pandi vihti seina peale ja lõigati noaga); kaks kannu, teine tühi, teises ei tilkagi jmt.

2. Motiiv v. tüüp "Õlu põgeneb jõkke": õllenõu läheb ümber (nt. kukk lendab tõrre äärele) ja õlu jookseb jõkke. Keegi jookseb allavoolu õllele järele, ammutab jõest ja ütleb: Jumalavilja mekk ikka juures!

3. Lahja õlle pakkumine (enamasti saksale) ja kaasnev vormel: Mats, uha vett! (õlletegijad tõlgendavad lahja õlle peale vihastamist kui joobest tulenevat meelesegadust).

■ Oleks kirikutäis putru! (u. 10 teksti)

Veel üks jutu ja vellerismi vahevorme. Hiidlane või saarlane imetleb Oleviste või Kaarma kirikut ja saab sellest praktilisi impulsse: Oleks see kirik putru täis ja torn (koore)torget ~pistet ~võid täis, küll siis helbiks!

■ Hiidlased kardavad lakas tonti (väh. 13 teksti)

Hiidlased magavad lakas. Kutsarile, peremehele vm-le see ei meeldi ja ta teeb hiidlastele tonti: võtab tuletuki hambusse, valge lina ülle jne. Hiidlased ehmuvad ja pöörduvad jumalasõna poole: laulavad salme või ütlevad vormeleid, tavaliselt: Oh Jeesus, meie juurde jää, / sest Mats on kuradite käe ~sest õelus tükib ligemal ~küll elus tont siis ära lääb vms., tihti hüppavad või kukuvad nad seejuures lakast alla.

(Salmi õige lauluraamatu-versioon (nr. 355) on: Oh Jeesus, meie juurde jää, / päev veereb, ligi pime öö, / siis oma sõnu, valgust ka / oh ära lase kustuda!

■ Selja Jüri kättemaks hiidlastele (u. 10 teksti)

Selja Jüri või Seljapere vana olnuvat keegi saarlane ja jutu tavaversioon on selline:

Hiidlane müüb Selja Jüri naisele tõrre ja küsib selle eest tõrretäie vilja. Naine rumalast peast annabki. Jüri on vihane ja teeb hiidlasele tuupi. Kord on Jüri omakorda Hiiumaal käimas (pulmas vm.). Hiidlased kargavad talle ümber, et kätte tasuda. Tekib külakuhi. Keegi läheb mööda ja küsib, mis toimub. Üks hiidlane vastab: Me mutsume Selja körtsi Matsi ~materdame Seljapere vana vms. Mööduja ütleb, et Selja Jüri tuli talle juba tüki aja eest teel vastu (või: on juba Saaremaal tagasi), st. hiidlased olid kogemata kedagi oma meest klohminud.

■ Mõistukõne mahalöödud seast (väh. 22 teksti)

See on omapärane ja erandlik "mõistatus-naljand".

Eesti folklooris on ühest küljest mõistatus sea kohta (kokku üle 20 kirjapaneku), mille eri vormid võivad kõlada nt.:

1) Ilm huiskab, maa tuiskab, maapööraja küüned ~pöiad ~sussid ~neli posti püsti (kõver käis üle kaela);

2) peamiselt Mulgi redaktsioon: Kuu kubitseb, päev sabitseb, maapöörja magab maas, kübar ühe külje pääl;

3) samuti lõunaeestilised vormid: Maapüürja maha lüüd, säidse inglit ikva man ~ Puujäräje poolest taevast, maapüürje maha lööd.

See mõistatus on nii kummaline ja "tsitaadilik", et näib vägisi kuskilt jutust pärit olevat. Selline võimalik allikjutt on tõepoolest ka olemas:

Hiidlased on kõrtsis öömajal. Kõrtsimehe siga läheb hiidlaste kottide kallale, üks hiidlane satub sellele peale, lööb loogaga sea maha, läheb sisse tagasi ja annab teistele mõistukõnes märku, et vaja plehku panna. Need mõistukõnevormelid on ilmkindlasti geneetilises seoses eelmainitud mõistatusega ja sisaldavad komponente, nagu:

Ilm hõiskab ja taevas tuiskab ~ Ilm hüppab ja taevas tantsib ~ Kuu sipitseb ja pää sapitseb. Maapööraja mastid püsti ~ Maapööraja jäi pikali, kõverik käis üle kaela ~jäi külge jts.

Asi selgub, kuid hiidlased on selleks ajaks juba kadunud.

■ Küsige kaptenilt kajutis! (väh. 18 teksti)

Vaimulaadi, stilistika, koomikatüübi ja ka üleskirjutamisdaatumite poolest üsna uueaegne anekdoot, kindlasti ka rahvusvaheline, võib-olla kodunenud trükiallikate vahendusel.

Hiidlane, kihnlane, randlane või setu on hobusega linnas turul vmt. kohas (see hobune on enamasti valge ja kui tegelaseks on kihnlane, siis on tegevuskohaks Pärnu). Tulevad pilkajad — linnasellid, vurled, tudengid vm. ja hakkavad ütlema pilkerepliike hobuse kohta: Kuhu Hiiu kapten laevaga sõidab? ~ Kas laev müüa? ~ Kas puud koos laevaga müüa? ~ Palju kaljas ~valge laev maksab? ~ Kaua sel laeval kapteniks oled olnud? jms.

Pilgatav ütleb, et ta on laeval kõigest tüürimees, aga küsitagu kaptenilt, ta on kajutis — ja tõstab hobuse saba lahkesti teed juhatades üles.

■ Kas preilisid nägid? (u. 10 teksti)

Härra küsib nõnda hiidlaselt. Too vastab, et pole preilisid näinud, ainult kaks litsakat ~saksa emast läksid siit küll hiljuti mööda.

Setu kohta on tervikuna päris palju jutte, kuid 10 teksti rajale jõuavad neist vaid kaks järgmist.

■ Tätä, juusk! (u. 10 teksti)

Setu tuleb herne-, linaseemne- vm. koormaga laadalt. Väike poeg istub koormal näoga tahapoole ja hõikab: Tätä, juusk! Isa vastab ükskõikselt ja hajameelselt: Juusk, poig, juusk, kül' Jummal and, et juusk! vms. See repliigivahetus kordub mitu korda, siis selgub, et üks kott on end teele tühjaks jooksnud.

Jutt meenutab ülesehituselt veidi tüüpi "Koksi, koksi, pojuke!"

■ Mis oli Jeesuse ema nimi? (väh. 11 teksti)

Setu on linnas (harilikult Tartus) ja tudengid või keegi professor tulevad teda pilkama ja küsivad, kas ta ka teab, mis on Jeesuse ema nimi. Setu vastab: Mes ma tuud ei tiiä — tuu ol'l Maar'a. A kas sa tiiät, mis mo imä nimi kotoh om? (vahel lisab ta veel aktsente selle kohta, et tema ema kui kaasaegset peaks olema kergem teada).

[Teemaringist "Kadaklus"]

■ Hiir hüpp taar kapp! (väh. 11 teksti)

Perre on tulnud kosilane või teekäija ja teda kostitatakse. Tütar saadetakse külalisele piima, taari vm. tooma ja selgub, et hiir on joogianumasse läinud. Tütar teatab juhtunust libakeeles, mis mõnedes variantides on seletatud mõistukõnena, mõnedes saksa keelt jäljendava peenutsemisena:

Hiir üps kann! ~ Hirippen hauss! ~ Hiir ein taar ein! ~ Hir-rip-tar-kipp! vmt.

Ema vastab samas stiilis: Võt viss vass sein! ~ Min sin sit, võt ir anst kin, visk ir vast pik! ~ Võtter hännen kinnen, vissen vassen sennen! vms. (st. kästakse hiirel sabast kinni võtta ja vastu seina visata).

[Teemaringist "Kohus ja kohtunik"]

■ Kirjaoskamatu mehe kaebekiri (väh. 12 teksti)

Võib-olla räägiti seda juttu tegelikult joonistades, st. ehk oli ta reebus.

Mehe sead on mõisa vilja sattunud ja mõisa koer on nad lõhki kiskunud või tekib mingi muu probleem. Asi läheb kohtusse ja meest karistatakse. Mees on kirjaoskamatu ja saadab keisrile piltkirjas kaebuse: teeb paberile pikki ja kõveraid jooni ning tindiplekke. Keiser ei oska kirja lugeda ja kutsub mehe, et see seletaks. Mees seletabki. Keiser kutsub siis ka härra ja laseb talgi mehe kirja seletada. Härra seletab samuti, kuid enda kahjuks. Keiser otsustab, et nii jääbki.

Jutt on ühtlasi folklooris valitseva "naiivse monarhismi" näide.

■ Mees näitab kohtus, kuidas koer siga kiskus (u. 10 teksti)

Kohtunik ei saa aru, mis tegelikult juhtus. Setu vm. osapool näitab piltlikult ette ja/või ütleb kohtunikule jämedusi: Noh, ütleme, härra on emis ja mina olen peni ja mina kisun härral perse veriseks vms., või läheb otse hammastega kohtunikule kallale ja näitab praktiliselt, kuidas kõik toimus.