Hobune on olnud inimesega juba kiviajast peale. Ta oli jahi-, sõja- ja sõiduratsuks. Hobusega künti põllud, veeti heinad ja puud. Talus sai hobune ka perekonnaliikmeks.
Ühest sellisest hobusest tahangi kirjutada. Koimula külas kolhoosi astudes tuli Läänedel oma hobune Toksi ära anda. Usun, et nemad ei oleks võinud seda ette aimata, et selliseks piinarikkaks kujuneb Toksi vanaduspõlv.
Vaatamata põllumajanduse mehhaniseerimisele jäi kolhoosides siiski alles inimtööjõu vajadus. Samuti läks hobust tarvis...
Jõgeva rajooni Kungla kolhoosis Vaiatu lehmalaudas käisid kõik tööd peale kannulüpsi käsitsi. Laut oli selliselt ehitatud, et mehhanismidele ei jätkunud lihtsalt ruumi. Selles laudas oli mindud üle hobuvedudele.
Veoloom nimega Toksi oli juba 29-aastane. Hale oli seda hobust vaadata, kui ta vedas rasket sõnnikukoormat laudast välja. Ei Heldur Märtsin heitnud temale armu, koorem pandi ikka niisugune, et vanker oli keskelt lookas.
Palju kordi oli Toksi olnud ilma raudadeta, koormat sikutades põlved katki kukkunud. Heldur astus vankri kõrval ja muudkui sundis sundis: "Nõõ, noh nõõ..." Oleks tal vähegi kaastunnet olnud looma vastu, oleks lasknud Toksile rauad alla panna.
Sellele pingele ei pidanud vanker kaua vastu, mõni ratas lagunes ja raam läks katki. Lõpuks oli lauda seina ääres mõnigi lagunenud vankri - kosu. Uute muretsemine läks küllaltki kulukaks ja otsustati, et tuleb töökojas ehitada kummiratastel metallkastiga, tagant avatava luugiga kaarik.
Inimesel on teatud vanuse ja tööstaazi puhul õigus vanaduspensionile, kuid Toksil sellist määrust polnud kehtestatud. Päevast päeva oli ta rakkes. Õhtul seisis sõime juures ja lõdvestas väsinud liikmeid.
Kevadel pärast laudatööd tuli mõni, kel oli tarvis kartuleid mullata või heinamaal loogu riisuda. Ja inimesed olid nii südametud, et nad ei küsinud, kas see vana hobu on võimeline midagi tegema. Võeti ja kõik.
Mäletan, kui üks mees võttis Toksi kartuleid muldama. Pärast tööd oli hobune nii väsind, et tuul lükkas ta teele pikali.
Läksin vihaseks ja otsustasin Toksi rangid lukustatud ruumi panna. Kuid seegi ei aidanud. Võeti kodust rangid kaasa ja viidi ikka Toksi majapidamistöid tegema.
Kord tuli naisterahvas ja hakkas Toksid vankri ette rakendama.
Läksin, võtsin hobuse rakkest lahti ja selgitasin: "Loom on tööst nii väsind, et seisab vaevu jalgadel." Oi, kus naine hakkas tännitama: "Mul on vaja piim meiereisse viia. Kui läheb hapuks, tuleb sul, Sass, piim välja maksta." Lõin käega: "Ei karda mina sinu ähvardusi." Vahepeal, kui Toksi jalal oli kukkumisest tõsine trauma, tõi Heldur hobuse Vaiatu tallist, Toksi oli selle kõrval kleenuke, väike nagu varss. Kurvalt silmitsesin teda ja mõtlesin, kuidas ta küll suudab... Kuid mõne aja pärast enam ei toodud Vaiatu talli hobust ja Toksil tuli jälle raskeid sõnnikukoormaid vedada, nii et saba sirge. See oli küll ülekohtune.
Miks tehti kunagisele truule tööhobusele liiga, ta oli endast andnud kõik? Kas ei oleks aega temaga töövahekorrad lõpetada ja langetada võib-olla kurb otsus: sinu aeg on läbi ja sul tuleb siit maailmast lahkuda? Kurb küll, aga see oleks õiglane...
Nii toimiski Kungla kolhoosi peazootehnik K. Leier. Hommikul tööle tulles märkasin, et Toksi ase oli tühi. Arvasin kohe, et Toksiga on midagi juhtunud. Sain Heldurilt teada, et Toksi pandi autole ja sõidutati tapamajja.
Nii lõppesid selle truu hobuse rasked vanaduspäevad. Kuid mul on Toksi tänaseni meeles. Ikka patsutasin teda ja andsin talle leiba. Mind nähes ta hirnatas, nagu oleks leiva eest tänanud. Võib-olla sellegi eest, et ma ei teinud talle liiga, hoidsin teda ja astusin tema eest välja.
Seda lugu kirjutades läksid mul silmad märjaks, sest elus on olukordi, mis iial ei unune ja südames tunned valutuksatust.