Ühele minu pere koerale (Mikile) pani nime minu isa ja teisele koerale (Emmile) pani nime mu ema. Nüüd on Mikil hüüdnimeks Miku ja Emmil hüüdnimeks on Memm.
Mu koer sai nime kennelist, kust ta saime. Kord neelas ta virsikukivi tervelt alla (tal on komme igasuguseid veidraid asju süüa) ja see pani ta soole kinni. Päris hirmus, pingeline aeg oli.
Mul on lemmikloom, kass nimega Kessu. Nime me lihtsalt mõtlesime kohapeal välja, mitte midagi erilist. Lugusid on päris palju ütleksin. Kui me elasime veel Valga lähistel majas kolas Kessu väga tihti ringi, aga ta pidi alati pühapäeva õhtuks koju tulema, kui meie pere sõitis Tartu tööle. Aga ükskord pääses ta esmaspäeva hommikul välja, mis tõi kaasa selle, et minu isa pidi spetsiaalselt Tartust Valka sõitma, et teda otsita. Õnneks tuli ta välja. Kõige hullem lugu minu kassiga on see, kui mina ta peale kurjaks sain, et ta murdis maha ühe väikse nirgi. Muidugi Kessuga autos sõitmine on juba omaette kogemus, kui võttes arvesse, et ta vihkab autosi.
Mul on süsimusta värvi kass, kellel on kaela all üks valge laik. Kui me talle järgi läksime, siis oli minu parim sõbranna ja tema ema meiega kaasas. Kassipoega silmates ütles sõbranna ema, et sellele kiisule sobiks nimeks Täpi. Tollel ajal meeldis mulle see nimi nii väga, et kass saigi nimeks endale selle nime.
jh mul on lemmikloom ja ta on kass kui me saime tema siis mõtlesime pikkalt mida talle nimeks panna ja siis jõudsime otsustasime talle nimeks panna Nurru