Praegu ei ole mul kahjuks ühtegi lemmiklooma. Viimane, kelleks oli koer Acher suri u. 2,5 kuud tagasi. Peale koera on mul kodus olnud veel kassid, hamstrid ja hiired Kass Musti sai oma nime värvuse järgi. Ta oli üleni must. Musti on vist ühe musta värvi looma nimeks tavaline. Kass Kitile mõtlesin ma ise sellise nime, sest ta oli meil juba mõnda aega olnud ja keegi teine polnud talle nime pannud. See nimi tuli mulle lihtsalt esimesena pähe ja nii jäigi ta nimeks Kiti. Acher sai minu teada oma nime oma esimesest perekonnast, kust perekonnast me ta võtsime. Kuna ta oli tõukoer, siis oli tal veel kaks ametlikku nime. Rohkem nimesaamise lugusid ei tule mulle meelde. Küll aga mäletan hästi neid suvepäevi, mil ma koos oma vanema vennaga nö. treenisin Acherit. Meil tuli selline kift mõte panna õue peale toolid ja kahe tooli vahele harja või luua. See tuli välja nagu takistusrada. Vähemalt me tahtsime selle moodi asja teha. Nii me siis jooksime seal vennaga. Koer oli rihma otsas, jooksis meile järgi. See oli tore, sest me vennaga arvasime, et see õudsalt meeldis koerale, kuigi tegelikult võis see talle väga vastumeelt olla. Teine meeldejääv lugu oli mul kass Kitiga. Sellest ma pole eriti rääkinud, sest pole just kuigi tore seda kõike jälle meelde tuletada. See võis olla u 5-7 aastat tagasi, kui ma ühel päeval enne sugulaste juurde sõitmist kassi läksin toitma. Kuna ma olen suur loomaarmastaja, siis ma nunnutasin Kitit ikka kõvasti. Mõtlesingi talle viinerit anda ja tahtsin seda teha oma käest. Nii ma hoidsingi viinerit kinni, aga Kitil oli kõht tühi ning ta sai vihaseks, et ma tema toidust kinni hoidsin. Algul ta urises, aga ma ei mõelnud sellest midagi halba ja hoidsin edasi. Järsku hüppas ta mulle näkku, Ei olnud just kõige parem tunne. Veri oli maas. Sõitsime kohe Väike-Maarjasse arsti juurde. Õnneks õmblemist polnud vaja. Praegu meenutavad seda juhtumit kolm pisikest armi näol, aga olen sellest üle ja ei panegi neid enam tähele. Nüüd ei sega ma enam ühtegi looma söögi ajal.