Lemmikloom on mul küll, selleks on koer. Oma nime sai ta oma vanemate järgi. Nimeks on tal Tipa. Ükspäev tahtsin ma koeraga õue jalutama minna, aga õues oli päris külm, seega toppisin talle kõik võimalikke titeriideid selga, et tal soojem oleks. Ise olin siis kuue-aastane, küllaltki väike ja totu.
Mul on kass. Ta nimi on Kiki. Ta sai oma nime täiesti kogemata. Õde ütles, et nimi võiks olla Kity, aga ma arvasin, et see nimi on liiga levinud ja siis laksust paningi Kiki. Esimene asi, mis Kikiga seoses meelde tuli, on see, et me tõime talle poest kassikrõbina paki. Tegime selle lahti, kuid unustasime talle taldrikule krõbinaid panna. Varsti oli ta paki juures ja lükkas selle pikali. Siis hakkas ta sealt käppadega krõbinaid püüdma. Ja kusjuures ta tõstis selle käppade vahel püsti ja siis ajas uuesti karbi pikali. Oli see alles vaatepilt.
Kodus on mul kass ning ta nimi on Ätu. Nime sai selle järgi, et kui ta toodi, oli ta nii väike ja hädine, et panin talle nimeks Ätu. (Hüütakse ka Pätuks, sest ta teeb vahel pahandust, reageerib mõlemale). Kõige parem lugu, mis on temaga seoses: oli õhtu ning istusin diivani peal, tema mängis põrandal mingi kilejupiga. Ta oli nii hoos ja nii pöörane ning ta lõõtsutas ja keel oli väljas. Ta jäi diivani äärde istuma ning ma tegin teda järgi. Ta sai nii vihaseks mu peale, et tuli mulle kallale. See oli nii naljakas.
Mul on nümfkakaduu, kelle nimi on Leo. Nimi tuli sellest, et koomiksis oli kunagi lind nimega Lendur Leo ja sealt see tuligi. Temaga seoses meenub näiteks see, kui ta tahtis saada nii väga suppi ja talle ei antud. Suurest vihast lendas supikaussi.
Mul on lemmikloom koer, ta nimi on Roki. Mul on üks lugu, kui Roki oli väike: Oli ilus suvepäev, kui ma oma kutsuga mängisin, aga kutsa sattus mänguhoogu ja hammustas mulle kõrva. Kõrva peal pole õnneks ühtegi armi.
Mul on lemmikloom, see on kass. Tema nimi on Täpi. Ta on oma nime saanud selle järgi, et kui ta sündis, siis oli tal laubal väike must täpp ja kõrvaotsad olid ka natuke mustad. Tema peale mõeldes tuleb meelde üks jõuluõhtu. Meil oli kuusk toas ja me õega mõlemad tahtsime kuuse juures magada, kuid lõpuks õde saigi ise magada. Hommikul, kui tõusime, tundis õde, et tal on midagi teki all ja tuli välja, et kass oli hiire kinni püüdnud ja õele teki alla viinud. See oli vist kassi jõulukink õele.
Mul on kass Mio. Ta sai oma nime laulust A More Mio, sest minu kassi venna nimeks sai More. Mu vanaema pidi ühekorra Mio pärast kreepsu saama, kuna Mio on lumivalge ja hästi karvane ning kohev. Öösel vanaema läks vett jooma ning nägi, et mingi valge kogu liigub ja tema kohe arvas, et mingi kummitus. Järgmine päev sai selle üle kõvasti nalja.
Mul on koer, kelle nimi on Rosin (Rossu). Ma pole siiani välja mõelnud miks ma nii imeliku nime panin. Tõde on see, et nimi ei määri kandjat. Lühidalt võiks mainida, kuidas ta vististi Hiina või Jaapani saatkonnas käis Tallinnas ja nendega sõbraks sai.
Mul on koer nimega Danny. Ta sai oma nime ühe kuti järgi, kes on minu lemmikbändi liige. Ükskord läksin ma temaga jalutama ja nägime kitse. Kükitasin ja näitasin seda ka Dannyle. Ta hakkas jooksma ja lohisesin u viis meetrit pori sees enne, kui ma ta pidama sain.
Praegu ei ole mul kahjuks ühtegi lemmiklooma. Viimane, kelleks oli koer Acher suri u. 2,5 kuud tagasi. Peale koera on mul kodus olnud veel kassid, hamstrid ja hiired Kass Musti sai oma nime värvuse järgi. Ta oli üleni must. Musti on vist ühe musta värvi looma nimeks tavaline. Kass Kitile mõtlesin ma ise sellise nime, sest ta oli meil juba mõnda aega olnud ja keegi teine polnud talle nime pannud. See nimi tuli mulle lihtsalt esimesena pähe ja nii jäigi ta nimeks Kiti. Acher sai minu teada oma nime oma esimesest perekonnast, kust perekonnast me ta võtsime. Kuna ta oli tõukoer, siis oli tal veel kaks ametlikku nime. Rohkem nimesaamise lugusid ei tule mulle meelde. Küll aga mäletan hästi neid suvepäevi, mil ma koos oma vanema vennaga nö. treenisin Acherit. Meil tuli selline kift mõte panna õue peale toolid ja kahe tooli vahele harja või luua. See tuli välja nagu takistusrada. Vähemalt me tahtsime selle moodi asja teha. Nii me siis jooksime seal vennaga. Koer oli rihma otsas, jooksis meile järgi. See oli tore, sest me vennaga arvasime, et see õudsalt meeldis koerale, kuigi tegelikult võis see talle väga vastumeelt olla. Teine meeldejääv lugu oli mul kass Kitiga. Sellest ma pole eriti rääkinud, sest pole just kuigi tore seda kõike jälle meelde tuletada. See võis olla u 5-7 aastat tagasi, kui ma ühel päeval enne sugulaste juurde sõitmist kassi läksin toitma. Kuna ma olen suur loomaarmastaja, siis ma nunnutasin Kitit ikka kõvasti. Mõtlesingi talle viinerit anda ja tahtsin seda teha oma käest. Nii ma hoidsingi viinerit kinni, aga Kitil oli kõht tühi ning ta sai vihaseks, et ma tema toidust kinni hoidsin. Algul ta urises, aga ma ei mõelnud sellest midagi halba ja hoidsin edasi. Järsku hüppas ta mulle näkku, Ei olnud just kõige parem tunne. Veri oli maas. Sõitsime kohe Väike-Maarjasse arsti juurde. Õnneks õmblemist polnud vaja. Praegu meenutavad seda juhtumit kolm pisikest armi näol, aga olen sellest üle ja ei panegi neid enam tähele. Nüüd ei sega ma enam ühtegi looma söögi ajal.
Lemmikloomi mul jagub. Esimesena räägiks rotist, keda me sõpradega Polukaks kutsume. Täisnimega Pollu-Pille, sai ta nime sellest, et talle meeldis igasugustesse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse nagu rottidele üldjuhul meeldib teha. Temaga on nalja saanud, viimati andsime me musirullile Pillekale Maasika Fizzi. Pole vaja mulle loomakaitsjaid järgi kutsuda, me andsime talle natuke ja ainus, mis temaga juhtus oli see, et ta ei krabistanud terve öö oma puuris, vaid magas rahulikult hommikuni. =) Hetkel on mul tunne, et ta ehitab meie diivanisse endale pesa, kui ma tal vahel vabalt joosta lasen. Koera kutsun ma Pallikeseks. Tegelikult annab kaukaasia-saksa lambakoera ja hundikoera segu rohkem Mõrtsuka mõõtu välja, kuid kui ta saime, oli ta küll päris pirakas kutsika kohta, aga siiski piisavalt ümmargune, et teda Pallikeseks nimetada. Teine koer, väike puudlinähvits, on meil Bjäša. Tema kohta ei oska ma midagi erilist öelda, võib-olla seda, et ta suht gei ning jooksuaja paiku meeldib talle mu säärt panna. Nüüd on tal küll hea sõber Pallike, kes talle oma jalga vajaduste rahuldamiseks pakub ja teda eemale ei lükka. Kassid on Miisu ja Vasja. Need loomad on liiga vanad, et ma võiks nende nimesaamist mäletada. Tegelikult on me kassid suht kantide nägu. Oleks olemas kasside maffia, oleksid nad kohe kindlasti seal sees.
Mul on kodus koer, musta värvi, ilus. Ta on emane. Nimi on Lennox Lewis, see oli see jooksja, ma tahtsin alguses DJ panna, aga ema hakkas pidurdama. Mul oli kunagi kass ka, ta oli ka emane, tema nimi oli Pontu, hea ja mugav oli teda nii hüüda. Aa, Lennox on Lennox sellepärast, et ta lihtsalt on Lennox. Ta ei ole kuri :) Ühekorra tulid mulle sõbrad külla ja siis nad lasid tal niikaua ümber tooli joosta, kuni ta pea ringi hakkas käima ja ta tuikus toas ringi, kahju tast, aga ta ei oksendanud :) , ühekorra sõi ta meil tapeedi seina pealt ära ka, loll koer, ja ta üldse sööb kõike, millele hambad peale hakkavad. Purõja Pini!!!
Mul on lemmikloom koer nimega Fredi. Nime sai nii, et ema lihtsalt pakkus nime välja ja kõik perekonna liikmed olid sellega nõus. Kui ma väiksem olin, siis ma sõitsin suuskadega koera taga koerast kinni hoides. Kui koer enam ei viitsinud vedada, siis ma võtsin suusad lahti ja lihtsalt seisin nende peal, kuni koer nägi kassi ja hakkas talle järgi jooksma. Kuni jõudis naabri õueni, kus oli asfalt väljas ja ma pidin hüppama üles ja maandusin jääkamatsate peale. Siis jooksis koer veel minema ja ma pidin teda otsima minema.
Jah, mul on lemmikloom, mu koer Mürakas. Nime on ta saanud sellepärast sellise, et ta oli väiksena nii suurt kasvu. Ükskord, kui emaga Võhmast poest tulime, nägime, et Mürakas on põllu peal, kutsusime ta siis ära sealt, et võtame ta siis auto peale, tahaistmele. Enne kui ma jõudsin autoukse lahti teha oli tema juba esiistme peale roninud.
Mul on lemmikloom ja selleks on koer. Ta sai selle nime lihtsalt. Tema nimi on Zacky. Ükskord me mängisime temaga peitust. Zacky ja mina otsisime, mu vend ja sugulane peitsid. Mina ja mu koer läksime telki lugema ja nemad läksid peitu. Zacky ei jõudnud ära oodata ja ta hüppas läbi telgi.
Minul on kass Miisu, jah, suhteliselt tavaline nimi tal - vanaema pani kusjuures. Neid lugusi temast on palju, aga tooks ette Saaremaa reisi. Sõitsime onu juurde Saaremaale: mina, vennad ja onulapsed. Seal Kuressaares sai palju nalja, (kass oli ka kaasas). Maale sõites mõtlesime, et mis juhtub kassiga kui ta palderjani sööks... nii me siis andsime talle seda. Alguses ta ei teinud midagi erilist. Istusime köögis, kui kuulsime, et hirmus madin käis koridoris. Läksime sinna... päris koomiline vaatepilt oli: kass oli riidepuu küljes ja mjäugus... riided olid maas laiali, vaip nurka surutud. Jah, otsustasime, et rohkem midagi sellist kassile ei tee.
Minu lemmikloom on maal, koer Bobby. Ta lihtsalt sündis Bobbyks, seda ei saa kirjelda, ta on täpselt Bobby nägu, samas mu vanaisa lemmiktegelane sarjast "Kodus ja võõrsil" oli ka mingi Bobby, nii et võibolla mu vanavanemad samastasid ta sellega, kuigi minu Bobby on meessoost, aga jah. Ma olen selle koeraga koos üleskasvanud, nii et mul on lugusid virnast võtta, siia tahaks ma aga kirjutada hoopis ühe teistsuguse jutu. Tähendab, kui me ta võtsime, siis oli ta siuke haledakene, kurbade silmadega, karvatu pitsu, ükskord aga mu vanaema ütles talle, et sul võiksid vähemalt lokid kasvada, muidu sa jäädki meil selliseks vaesekeseks ning paari kuu pärast oligi Bobby lokke täis, kusjuures ta on siiamaani selline armas lokilammas, minu meelest on see suht uskumatu lugu, sest ta vanemad ei olnud ka lokkis, nii et jah.
Mul on koer nimega Bella, kes on juba suhteliselt vana. Nime panin talle mina ning see tuli ühest raamatust, mida lugesin. Seal oli printsess nimega Bella ja nii sai mu koergi endale sellise printsesliku nime. Nooremana tegelesin temaga rohkem. Käisin õues, mängisin jne. Nüüd aga olen ta n-ö unarusse jätnud. See on ka tingitud sellest, et ta elab nüüd vanavanemate juures, kust meie veidi aega tagasi ära kolisime. Bella jäi aga vanaemale-vanaisale seltsiks. Temaga on kindlasti palju mälestusväärseid seikasid olnud, kuid kõige meenutavam on üks talvine juhtum, mis Bellaga toimus. Oli talv. See oli umbes, siis kui ma olin viie-kuue aastane, ehk siis pea kümme aastat tagasi. Ma olin inspiratsiooni saanud jõuludest ning põhjapõder Rudolfist ja nii otsustasin minagi, et pean leidma endale ühe sobiva põhjapõdra. Nii istusin kelgu peale ning rakendasin oma koera selle ette. Panin talle kelgunööri ümber keha ning käskisin sõita hakata. Sel ajal oli Bella veel väga noor ning energiline koer, see pärast startis ta meeletu kiirusega paigast ja hakkas pöörase kiirusega suvalisse suunda sõitma. Mina kiljudes kelgu peal, tiirutasime nii kaua, kuni Bella ühte kassi nägi ning selle järgi liduma hakkas. Mina lõpetasin kraavis, kelk peapeal ning muhk peas. Peale seda juhtumit, pole enam püüdnud põhjapõtradega sõita. Mul on ka teine koduloom, kes on tegelikult mu õe oma. See on jänes Pätu. Temaga ei tegele ma üldse. Selleks on ema ja õde. Ega ma eriline kodulooma fänn pole, eriti ei meeldi mulle kassid ega närilised. Koerad on aga lemmikud. Suureks saades ostan endale chiuaua ning panen talle nimeks Gucci, see on kindel!
Minu lemmikloomaks on minihamster, kellel küll ametlikku nime pole, kuid me kutsume teda Tibuks, sest ta on imearmas. Tibuga seoses ei tule mul meelde väga palju lugusid, kuna ta on meil alles vähe aega olnud, küll aga on teda alati tore vaadata, sest ta sööb nii armsalt. Näiteks andsin ma talle ükskord kõrvitsaseemne (olgu siin kohal ära mainitud, et kõrvitsaseeme on tibu jaoks suuruselt nagu arbuus inimese jaoks), mis tal enne kümme korda käppade vahel ringi käis, kui lõpuks leidis õige koha, kust söömist alustada.
Mul oli papagoi, ta nimi oli Keša, a oli saanud sellise nime minu käest, lihtsalt ütlesin Keša ja ta tuli minu poole. Talle meeldis tantsida ja laulda, üks kord kui keegi ei teadnud, et meil on papagoi, siis tuli vanaema külla ja Keša hakkas laulma ja vanaema hakkas karjuma... me naersime täiega, aga vanaema ikka karjus.