1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perekonnas on 10 aastat olnud koer. Isakodus olid koer ja kass alati. Nüüd on meil kassid maal vabapidamisel.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kehvas seisus koer sattus meile kutsikana hoida, kuniks peremees Rootsis käib ja meie ei andnud teda tagasi, saime tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimi Džämm. Hüüame ka Poisiks. Nimi oli talle varem pandud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood, tõupuhtus ei ole koera saamist mõjutanud. Koer on isane, segavereline, pikakarvaline. Mustavalge kirju. Loomaarstid ütlevad tõuks krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Jalutamas käin põhiliselt mina, kammib-puhastab abikaasa. Jalutamisele kulub päevas 1-1,5 tundi, kasimisele - kuidas kunagi. Päeval oleme maal ja koer on meil kaasas, seal toimetab ta omapäi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame kuivtoitu „Chappi”, mis on tal kausis alati võtta, kuid seda sööb ta siis, kui midagi paremat pole. Ei valmista, sööb seda, mida pererahvas.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures on käidud kaitsesüstimas, kõhunäärme häirete, liigesevalude jm pärast.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ükskõikselt. Meie koerale seda eriti vaja pole. Aeg-ajalt mõned pulmakutsed ajavad tal pea segamini ja tasakaalust välja.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Pole vajadust.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Pesa on magamistoas kapi ees, liigub korteris vabalt. Magab ka tugitoolis, diivanil. Õhtul tuleb korraks perenaise kõrvale, voodi äärele, kus on temale lina, kuid on seal 15-20 minutit. Hiljem magab mujal. Ka haiguse või erakorralise häda korral tuleb voodi äärde püsti märku andma.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole. Maale autoga sõites istub perenaise süles.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäeva ei tea, ei tähista.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid talle ostnud ega ise teinud pole. Tal on paks karvkate (karva pikkus kohati 20 cm).
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll, mõned lähevad hoolitsemisel päris arust ära. Kurjast on koera ülesöötmine. Kuid eks igal inimesel omad lõbud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, kas tavalise koera hooldamisel vahet on. Kui tahetakse nunnutada, siis küll.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Sellist kogumust on napilt. Varem oli peres kasse, kes erinevatel põhjustel otsa said. Need matsime pappkarpi panduna oma aeda.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koera pole nagu eraldi õpetanud. Puhtust peab, lillepeenras ei kraabi, magab vao või peenra vahel. Omavoliliselt toitu ei võta, kui vaja, küsib, kas käpaga kergelt püksisäärt kraapides või haukudes. Hindab oma võimeid üle, kipub suuremale ja rihma otsas olevate koerte peale haukuma. On saanud naksata, nüüd on vaiksem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kui tuleb mõni naiskülaline, läheb koer elevile ja tahab seksida mõne riideeseme abil. Siis paneme tubade uksed kinni ja seltskonnas seks jääb ära. Sellest võõrutamiseks soovitavad tohtrid kastreerimist, mis meile pole vastuvõetav.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke pole õpetanud, koerte koolis pole käinud, kuid kuidas tänaval jalutusringidel käituda, seda oleme õpetanud küll. Midagi on ka pärale jõudnud. Teab ringe, piire ja tavaliselt peab neist kinni, kui pulmakutseid on õhus, siis vahel on arusaamatusi ja peab eksimuste korral moraali talle lugema.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägin. Loomaga peab rääkima, seda tegid ka minu vanemad, vanavanemad. On vaja selgitada, kuhu läheme, kui kaugele (vahel jääb jalutuskäik ajapuudusel lühemaks), andma suulisi korraldusi või muud vajalikku infot. Ka käsklused peaks olema koos selgitustega miks ei tohi, miks peab. Tundub, et midagi jõuab pärale, midagi jääb ajajooksul meelde.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mina jalutan põhiliselt vabalt jooksva koeraga, see võimaldab tal haake tehes oma teekonna minu omast 3-4 korda pikemaks teha, kuid käsklustele kuuletub. Abikaasa käib koer rihma otsas ja siis koer dikteerib, kuhu minna ja abikaasa kopeerib kõik koera haagid kaasa ning nende teekond on võrdne, kuid ajakulu mitu korda suurem.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Koer tuli meie ellu siis, kui lapsed olid suured. Varem, kui pidasime kassi, pidid nad kastis liiva vahetama, mis kahjuks sageli ununes. Oma lapsepõlvest mäletan, et kui õed kassi liiva ei viitsinud vahetada, hakkas kass köögis olevasse vanni käima.
Algul tahapoole, hiljem päris väljavoolu toru peale, siis kui kuulsid vannis kassi kraapimist, sai kraanist vesi peale lastud. Omamoodi vesitualett. Laps vajab looma. Meie peres sai see nunnutamine ka lastelastele ära lahendatud enamasti küülikupoegade abil.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei oska öelda, koerast piisab, Passiivsed loomad (mood jt) ei huvita.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tihaseid talvel söödame, nende hulgas on igasuguseid: aremaid, julgemaid, sekka mõni rähn, puukoristaja jm. Linnas käib palju leevikesi. Abikaasa söödab linnas siile, tulevad kutsumise peale peidikutest välja, III korruselt on nende liikumist, askeldamist hea jälgida. Metsloomadest-lindudest on maal jänesed, kitsed, põldpüüd, vares, varblased sagedased külalised.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kõike võib teha, kuid eestimaistest loomadest peaks piisama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom on kui pereliige, pakub seltsi, vaheldust, lohutust, aitab maandada pingeid, viib rasked mõtted mujale. Pensionäridele sageli nagu lapse eest.
Punkt 23. Lisa
Nüüd mõningad näited meie sõnavarast: Keeld FU mõjub paremini kui EI TOHI. Sõnal AUTO on mitu tähendust. Kui AUTO PEALE, siis on see meeldiv, sest autos armastab koer olla, selleks pannakse alla eraldi lina. Põhiliselt magab esiistmel, ringi ei kola.
Sõna AUTO järsul toonil öelduna tähendab tee ületamisel peatumist, et auto mööda lasta. Sellest hoiatusest peab vabalt jooksev koer ka 10-20 m kauguselt kinni ja laseb auto mööda. Oli üks üllatav juhus ristteel. Mina jalutasin ees, koer 5-10 m järel, mina läksin jalakäijate rajal üle, kui nägin koera ees peatuvat autot. Jõudsin talle paar korda hüüda AUTO, koer istus ja jäi ootama. Auto peatus, et koera üle lasta, kuid vaatamata minu kutsumisele koer ei tulnud. Seepeale hakkas autojuht naerma. Läksin siis üle tee koera juurde tagasi, koos tulime üle ja alles siis jätkas auto oma teed.
Koer teab sõnade PEREMEES, PERENAINE, VANAISA, VANAEMA, MITSUBISI (maal oleva kassi nimi), TUPPA, ÕUE, EI TOHI, PIIMA, KOJU, ISTU, OOTA jne tähendust.
Dzämm kardab müristamist, äikest, mõningaid võõraid hääli (näiteks raadios kuuldud mõningate Austraalia roomajate häälitsusi).
Vahel tormab ta haukudes oma elukoha juures võõraste koerte poole, kellelt on hammustada saanud. Nüüd vanemas eas on ettevaatlikum. Haugub taaruvate joodikute, kepiga käijate, koera kartvate inimeste peale (kuni on neid nuusutanud, lõhna meelde jätnud). Kindlasti haugub ta kolme endise nomenklatuuri töötaja peale, neid tunneb ära juba 50 - 100 m kauguselt ja tormab nende poole. Miks? Ei tea. Ju vist kurjad inimesed. Hammustanud seni kedagi pole, kuigi kära on vahel kõvasti.
Džämm ja telepaatia ning mõtete lugemine
Elame kolmandal korrusel, köögi- ja ühe toa aken on tänava poole. Koeral aknale ronimise, aknalt vaatamise kommet ei ole.
Koera jalutamine käib sageli muude käimiste kõrvalt. Käime temaga ringi ära ja tuleme akna alla, kus perenaine peaks valvet pidama, et koer tuppa lasta. Vahel, kui ootamine pikale läheb, arutame, kus perenaine võiks olla, kas peaks äkki haukumisega märku andma ja tihti koer selle küsimuse peale haugatabki, algul korra, siis rohkem. Haukuma hakkab ta ka siis, kui veidi susisevat vilet lasta. Haukudes ajab ta taga hakke, keda meie kandis on palju, maal vareseid, toonekurge, võõraid kasse jm.
Telepaatia võimed on avaldunud, kui mina olen kodust ära, kas poes, laupäeva hommikuti turul või koguni kaugemal. On olnud juhuseid, kus koer on minu tagasituleku fikseerinud ca 150-200 m kauguselt ja muutunud rahutuks, hakanud käima perenaise ja välisukse vahet kuni teda trepile lastakse. See pole alati nii, vahel kui perenaine on näinud mind turult tulemas ja seda koerale öelnud, siis ununeb tal muu tegevus ja peab saama trepikotta, kus mind ähkides tervitab.
Kui läheme tütre poole, kes elab läheduses, ja koer on kuulnud meie omavahelist ütlemist „teise tare juurde”, läheb ta meil 3 - 4 m ees, peatub elava liiklusega tänava ääres ja koos läheme õiges kohas üle tee. On olnud juhuseid, kus läheme hoopis võõras suunas, kuid koer viib mind täpselt kohale olles 2 - 3 m kaugusel lahtiselt ees.
Ka koera meile jäämise otsustas tema. Kui õige peremees pidi Rootsist tagasi tulema, arutasime köögis söögilaua taga tema saatust, et kahju teda tagasi anda, kas anda või... kuulsime mõlemad kutsika häält, mis kostus meile nagu EI. Tema ise otsustas oma saatuse ja nii ta meile jäi kolmandaks pereliikmeks.