Ta on vana veidrustega isane kass. Tume tuhkjas hall. Suur ja paks. Minul isiklikult oma kodus lemmiklooma pole olnud ega arvatavasti ei tule ka. Aga õe pool maal on mu sõber kass alati ootel. Kutsun teda Kõutsi. Parajalt patakas ja omade olemistega. Kord meeldib süles olla ja siis ei taha, et puudutadki. Kui ta oli imepisike piimanaise juures, tahtis õepoeg, et võtame ta meile. Eks õde tahtis ka lapse soovi täita, mis laps ta enam oli, suur mees pealegi. Nii võetigi kassipoeg liig vara oma ema juurest ära. Oli veel talu aeg ka. Kassipoeg külmetas laudas, öösel magas maaslamavate pullide peal, seal oli vähemalt soe. Piima talus ei olnud ja nii sai kass toiduks põhiliselt krõbinaid, harva piima, sest seda osteti linnast. Mäletan, et olin siis enamus ajast õe pool maal. Laudas olles võtsin kassipoja alati põue. Tema väikseke otsis sooja ja tissi. Lõpuks olin tal nagu ema eest (kuigi tissi ei saanud anda). Nii ta mind hoidma hakkaski. Mina hoian ka loomi, armastan lilli ja linde. Tihti käin maal, olgugi et kaugelt Tapalt. Kass ootab mind alati ja kõige pealt tuleb minu juurde süüa küsima. Viimati, kui käisin, koorisin kartuleid väikesel pingil, vaatasin, et kass käib ikka ümber minu, ei läinudki kaua kui hüppas mulle sülle, koori siis kartuleid edasi, kuidas tahad. Hakkas mulle nurruma ja näuguma, et kurtis oma elu üle. Õde oli nimelt kassi kaheks päevaks üksi jätnud, et küll leiab hiiri, aga talv ju. Ise oli linna läinud. Eks seda ta kass mulle kurtis siis. Õde ikka ütleb, et küll ta teab, kes järele annab. Annan talle ikka paremaid palukesi. Näiteks üks vorstiviil ei tee paha, mida tasub oodata. Tuleb söögilaua kõrvale ja vaatab mulle paluvate silmadega otsa, kuidas sa siis ei anna. Kui me õega läheme jalutama, teab ta õues väga hästi ära, et me kuhugi läheme ja nagu õuest välja sammume, on ta meil sabas, nagu koera eest. Siis ei aita ei tagasiajamine ega muu, kass tuleb ikka meiega. Teeme treti ära nii 1-2 km, kass ka. Tagasiteel on jalakesed väsinud siis näugub ja ootab, et sülle saada. Vahest luban talle seda luksust, et kannan, aga ta on raske ka. Nüüd on ta juba vana ja raske, haistmine viletsapoolne. Kassid on ka meelespidajad ja tasujad.
Olin ma ükskord ära sõitnud, õde ütles, et lähed ära ja jätad kassi maha ja hätta, et enam ei teeninda. Oli minu voodikattele loigu lasknud. Õde näägutas ja ütles, et näed nüüd, jätab meelde, tasub sulle. Seda on aga õnneks vähe juhtunud. Praegu on veel suured lumehanged, aga varsti on kevad käes, on kassilgi paremad ajad ees, saab jälle hiirejahti pidada ja roitma minna,
Teid tervitab Kõutsi.