Kirjutan oma lemmikloomadest, mitte ühest vaid kolmest. Esiteks hobune. Olen juba lapsest peale väga hobust hoidnud. Väikse lapsena meil omal hobust ei olnud, kuid vanaisal, vanaemal oli talus kaks hobust. Vanem hobune Selma nimi, kes oli selline vaikne ja rahulik, selle viisin mina ketiga põllule sööma. Vanaisa viis ikka noorema hobuse, ka vankriga võisin ise üksi hobust juhtida. Muidugi ma andsin alati talle, mis põlle või kampsuni taskus oli. Kas leivatükk, õun või porgand, kõike ta sõi. Kuid kui olin kümne aastane, kolisime vanaisa, ema juurest ära kaugemale. Sest oma isa ja ema said uudismaa koha, siis osteti juba omale ise hobune töö tegemise jaoks. Oma kodus elades oli meil selle aja jooksul kolm hobust. Ainult üks hobune oli kuri, kes toodi laadalt mustlase käest, seda ma isegi kartsin. Ja viidi ka laata varsti tagasi, sai ikka ära müüa. Siis kui tulid kolhoosid, varsti kohe kevadel suri see viimane vana hobune ka ära. Mina läksin linna tööle ja siis ma hulga aega ei näinud hobust enam. Ainult tee peal, kui keegi sõitis mööda.
Vahepeal olin hulk aastaid haige grupi peal. Kuid siis tulin ära maale, sain endale eluseltsilise. Tema oli Valgamaa Sangaste Metskonnas tööline ja hiljem 18 pool aastat metsavaht. Hakkasin ka ise alguses ajutise töölisena tööle. Hiljem olin 2 aastat päris kaatri tööline, kuid siis ütles tervis päris üles.
Aga metsavahil oli hobune metskonna poolt, see oli küll nagu inimene kohe, et sai kõigest aru. Kuidas mina teda hoidsin, ta oli meie käes 15 a. siis suri oli 35 aastat vana. Sellist hobust ei ole ma enam kohanud, nii tarka. Taaskord olid meil talvel näärikuused korjata. Hobune seisis metsatee peal, heinad ees, mina korjasin üle kraavi metsa alt kuuski. Ütlesin, Lauk, mine edasi, ta läks jättis heinad maha, ütlesin jää seisma, jäi. Siis viisin kuused peale ja talle heinad järgi. Niisamuti oli luuaokste ja vihalehiste korjamisega. Kui ta suri, kui palju sai nutta ja matsime kodujuurde aida taha niidu peale. Meesterahvas tõi isegi lilled, istutas peale, sest tema ka väga hoidis hobust. Kui meesterahvas toas sõi, laud oli akna all ja õhuaken lahti. Siis hobune pistis nina läbi akna ja ootas, võttis liha-leiva vastu ja sõi. Ükskord keetsin köögis piimaklimbi-suppi ja panin kausiga laua peale. Köögiuks oli lahti ja laud otsapidi, seal ligidal nurgas. Hobune oli tulnud ja kausi üle läve tühjaks söönud.
Siis olime üle poole aasta ilma hobuseta, kuni metskond sai uue hobuse osta. Kuid sellega oli raske tee peale minna, kus sõitsid autod, sest ta kartis. Kuid muidu sai kodus kõik ära teha ja ta oli nii armas loom. Pidi olema 14 aastat vana, kuid ta oli suhkruga üles toidetud ja vähe tööd teinud. Meie ise harjutasime teda leivaga, ennem ei olnud leiba antud. Tuli toauste taha ja igale poole, kuhu uksest sisse läksid, seal taga ta ootas. Kõik trepid olid juba pooleldi ära tallatud. Kui eluseltsiline suri 1987, siis jäeti veel aastaks hobune minu kätte. Kuid heina ei lastud enam teha ja mul ei olnud võimalik teda kauem hoida. Muide ma ise kolisin sealt ära 1996. a. talvel, hobune oleks mul seltsis olnud nagu teine inimene. Sest see metsavahi kordon oli ju üksi kaugel metsa sees.
Hea et oli 2 koera ja kass, kelle eest hoolitseda ja olid mulle seltsi kellega rääkida. Olen samuti koeri ja kasse väga hoidnud, samuti lapsest peale. Olin väike, vist nelja-aastane, ema läks põllule toiduks kartuleid võtma. Mina taga, minu taga väike karvane koer ja selle taga hallkirju kass. Sest me olime omavahel suured sõbrad.
Metsavahi majast ära kolides andsin koerad ja kassi ära, oli väga kahju küll, kuid midagi polnud teha. Sest siin korterimajas alevis pole mul neid võimalik pidada. Aga ma käin pidevalt õe pool, vähemalt ikka paar korda nädalas. Ja mul on seal sõbrad, kes mind nii ootavad. Õde on ka üksi ja tal on mees surnud samuti. Koer suri ära tal 2 aastat tagasi. Oli midagi 11 a. vana ja pooleldi sordi koer. Kui tema juba nägi et ma läksin, tuli mulle vastu. Ma ütlesin, et mine nüüd ütle perenaisele, et tulen. Läks suure jooksuga ja ukse taga haukus, teatas, et tuleb. Ei läinud ma kunagi tühja käega, ikka midagi viisin. Küll meil oli õega mõlemal nii väga, väga kahju sellest koerast. Õde ei võtnud enam koera pärast seda. Praegu lähen, siis kassis ootavad mind ja silitavad. Olgugi et neil on toit kausis ja õde annab neile, mis tal on, mida isegi sööb. Ma viin ikka vorsti või sardelli värsket ja nad on kogu aeg ümber jalgade. Õde käib õue mööda, nad on kogu aeg taga ja tahavad sülle. Mina hakkan ära tulema, tulevad järgi, peab ära kutsuma. Õde hoiab ka väga kõiki loomi. Hobust omal tal ei ole olnud, kuid koerad ja kassid on temal ka lemmikloomad. Samuti minu lemmikloomad, hobune, koer ja kass.