Minu kodus olev lemmikloom on kass, kelle nimi on Mary. Kuna minu pere võttis selle susliku loomade varjupaigast oli see nimi talle juba kaasa antud, nimi oli ilus ja sobis
talle igati hästi ning me ei näinud põhjust nime muutmiseks.
Mulle kõige meelde jäävamad lood on ikka need, kus ta teiste loomadega rinda on pistnud
ja neile koha kätte näidanud, sellised vaatepildid juba naljalt ei unune.
Olin alles alla kümnene karjapoiss, kui keegi minust targem teatas, et loomi ja linde saab ka puuris kasvatada.
Tegime siis kodus puuri ja esimeseks lemmikloomaks sai väike hiireke. See lõbu ei kestnud kaua, sest hiir on maal tülikas vaenlane ja ema käskis selle kohe lahti lasta või maha lüüa.
Seejärel õnnestus meil kätte saada kullipoeg, kelle ka puuri panime ja hiirtega toitma hakkasime. Lõpuks tuli seegi lahti lasta, sest ei jõudnud teda nii palju sööta kui vaja.
Olen veel ühed metspardi pojad üles kasvatanud. Kusagilt kraavikaldalt leidsime pardipesa. Tõime munad ära, kanale haududa ja imekombel hauduski kana pojad välja. Seda oli jube põnev kõigil vaadata ja nende arenemist jälgida.
Pardipojad kasvasid koos kanaga suureks, kuni nad viimaks kraavis iseseisvalt sulistamas hakkasid käima. Õhtul ajasime ikka koju, aga ühel päeval olidki kadunud.
Tõsisem lemmiklooma tahtmine tuli alles meheeas. Tahtsin omale tõukoera. Valisin ja kuulasin kuni lõpuks valisin välja kolli.
Vene ajal oli kolli koeri veel vähe saada. Mul tuli minna Tallinna ühepäevalistele koerakasvatuse kursustele ja klubi liikmeks hakata. Nii saingi endale paberitega koera. Hind oli 250 rubla ja pealekauba 2 purki mett. Nime valisin kaua, ei olnud nii head kui vaja. Kord tuli pojanaine külla, ütles: „Pane Kuller!“ Nimi meeldis mulle ja nii jäigi. Kasvatamine oli tore aeg. Püüdsin kõike ikka nii teha nagu peab. Käisin Tallinnas näitustel. Sõitsime liinibussiga ja taksoga linnas. Sel ajal isegi suukorvi polnud koeral vaja ega bussipiletit ka mitte.
Kasvatamisega tegin muidugi väikese vea. Tahtsin, et ta igal pool minuga kaasas oleks. Sõitsime mootorrattaga tööle ja igale poole kuhu vaja. Kord sattus ta võõraste „neidudega“ kokku ja hakkaas üksinda salaja „konsal“ käima.
Kord tegi suur hundikoer Kullerile sõidu sisse, vaeseke jooksis suure hirmuga üle maantee. Polnud aega ette vaadata ja jäi auto alla. Suurt viga ei saanud, aga lõbusõidud olid läbi ja suri 13 aastaselt. Matsin oma kalli koera koduheinamaale looduslikult kaunisse kohta. Sellest saigi minu koerte matusepaik.
Uue koera sain ajalehekuulutuse peale Põlvamaalt. See oli neiu. Nimi paberite järgi Midget. Oli liiga keeruline nimi. Panin uue nime Mary ja hüüdma hakkasime Meeriks. Meeriga käisime jälle näitustel ja saime sertifikaadi. Lõuna-Eestist õnnestus talle peigmees koju tuua ja nii oli meil varsti 7 väikest kollikutsikat.
Nendel jätsin ühe suurema ja pikakarvalisema endale ja nii sain omale kaks lemmikut: Meeri ja Morre.
Need kasvatasin juba nii üles, et nemad pole kodupiiridest kaugemale saanud ega läinud. Väljaarvatud muidugi näitused. Koerad on vabalt lahti, aga nad ei lähe ilma minu loata väljapoole talu piire.
Minu lemmikud pole pidanud kunagi õues ööbima, ehkki oma pika karva poolest võiksid vabalt õuekoerad olla.
Kui veel abikaasa elas, siis oli neil keelatud elutuppa vaiba peale tulla. Erandjuhud olid kui külalised tulid. Nad tahtsid ju kuulata, mida huvitavat räägitakse.
Aasta tagasi läks ka Meeri manalateele. Olid sisemised hädad. Ta lahkus kümneaastaselt ning puhkab nüüd Kulleri kõrval heinamaal.
Nüüd elame Morrega kahekesi ja ta võib seal toas viibida kus soovib.
Põhilised magamiskohad on esikus ukse taga ja minu voodi ees. Uksed on varustatud vedrudega ja nii saab koer vabalt tulla ja minna kuidas soovib.
Voodisse ronimise – magamise kommet minu koertel ei ole. Esimene koer Kuller kippus kord voodisse. Magasin siis ärklikorrusel kitsal diivanil, tema aga voodi ees. Ühel õhtul otsustas tulla minu juurde voodisse magama. Ma ei keelanud, tahtsin näha mis sellest naljast välja tuleb, voodi oli ju kitsas. Tema aga heitis rahumeeli minu peale magama. Kaua sa kannatad, kui mõnikümmend kilo sul peal lasub. Hakkasin maha ajama, sai vihaseks. Mul tuli oma karjajuhi õigused maksma panna ja rohkem ta seda kommet ei üritanud kunagi.
Oma lemmikloomade eest olen ikka ise ainult hoolitsenud. Väljaarvatud päevad kui mind kodus pole. Süüa on saanud 3 korda päevas nagu ma isegi. Mulle meeldib, et koer oleks söögi ajal laua juures, või all, et ma saaksin temale palasid visata, kui neil isu on.
Väljaskäimise hädadega oli mul esimese koera Kulleriga kõige rohkem tegemist. Tema oma koduõues kunagi jalga ei tõstnud ega muud häda ammugi ei teinud. Mul tuli hüpata jalgratta selga ja sõita koeraga talupiiridele maantee äärde. Seal tegi ta omad hädad. Oli küll nuhtlus, aga tervisele kasulik. Saan oma väsinud konte ka liigutada. Praeguse koeraga pean ainult käkil kaasas käima talupiiril. Seda ta koduõue ei tee.
Mõni sõna veel näitustel käimisest. See on huvitav aga peaks omal auto olema. Teiste kaudu või ühistranspordiga on väga tüütu. Näitustel saab võrrelda oma koera teistega. Aga eks „onupojapoliitika“ paistab silma ikka ka. Ega tuntud koerakasvataja nunnusid tahaplaanile ikka ei jäeta. Minu Morre on saanud kaks sertifikaadi rosettidega ja nüüd pole enam aastaid osa võtnud.
Tänapäeval ostan ma ka spetsiaalset koeratoitu, kuid enamasti söövad sama toitu, mis isegi.
Vaktsineerimised on mul alati tehtud olnud. See on hädavajalik sest metsas on olnud nad alati kaasas. Nii marjul käies kui heinamaal olles.
Minu lemmikloomade sünnipäevad on nende sünnipaberites kirjas, aga sünnipäevi tähistanud pole veel kunagi.
Šampooniga pesnud olen ikka, vähemalt enne näitusele minekut ja suvel suplemas samuti koos minuga.
Ma kardan, et olen oma viimast koera ka üle hoolitsenud. Asi on nii hulluks läinud, et kui ma kodunt välja lähen, jääb ta ulguma nii et pool küla teab, millas ma ära olen. Lemmiklooma surm on suur traagika. Olen oma 2 lemmikut mässinud korralikult kilesse ja sügavad hauad teinud. Viimase koeraga tahaks, et ta läheks enne mind. Sest inimene saab veel üksi hakkama, aga koer mitte.
Kollid on juba nii intelligentsed loomad, et nad ei võta omavoliliselt laualt mitte ühtegi pala. Õues marjapõõsastele jalga ei tõsta ja lillepeenardes ei kraabi ega maga. Kui nad seda teevad, siis on peremehe viga. Minu koeri pole olnud vaja karistada, on aidanud paljast sõnast „ei tohi!“ ja kõik.
Mina ei ole oma koertele mingeid trikke õpetanud. Nad ei ole tsirkuseloomad. See on minu meelest loomade piinamine.
Mina olen rääkindu ja räägin oma koeraga ainult inimeste keeli – eesti keeles. Saavad väga hästi aru kui tahavad, kui räägid koerale mis teda ei huvita – teeskleb ta kurti. Kui aga räägid juttu mis neile meeldib on kohe püsti, silmad säravad ja saba teeb lipa-lipa. Nad oskavad lunida ja nuruda nagu väikesed lapsed, et saada söögi peale ühe kommi.
Mina olen koerte arusaamist võrdsustanud lapse omaga. Nad on lihtsameelsed lapsed. See jutt käib muidugi kollide kohta. Teiste koertega pole mul kogemusi.
Mina ei mõista selliseid inimesi, kes peavad lemmikloomana rotte, hamstreid jne. Lemmikloom on ikkagi pereliige. Aga kuidas saab näiteks olla rott või siga pereliige!