1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kass alates 1999-ndast aastast.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Enda soovil võtsin.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Leidsin, kui ta oli alles kassipoeg.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassi nimi on Josephine hüüdnimega Joosu.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saan tuttavatelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Tõupuhtus pole oluline, mulle läheb korda see, et kass oleks ilusa karvastikuga.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Ise hoolitsen. Muidugi on ka nii, et kass on väga isepäine ja käib, kus tahab ning teeb, mis tahab.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostan talle konserve, liha ja kala.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Arsti juures käisime steriliseerimisel. Haavu ravisin tal ise. Vaktsineerima peaks kindlasti, hetkel on see veel tegemata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimisse suhtun positiivselt, tablettidesse negatiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Lubasin tal esimesed pojad saada, siis käisime arsti juures, et ta enam poegi ei saaks. Pojad andsin tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kass käib mul õues, toas, köögis... Voodis...
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Mu kass on täiesti autosõidu vastane. Kui on vaja kuhugi ära minna, siis jätan kassi naabrinaise hooldada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei tea täpselt, kuskil aprilli-mai keskpaigas.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete Tiinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mängimiseks on tal mänguhiired, pallikesed. Kammimiseks on mul tema jaoks harjad.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piiri ei oska öelda, aga kindlasti on võimalik üle hooldada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on kasutada erinevaid hooldusvahendeid ja kättesaadavad on spetsiaaltoidud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnnetuse tagajärjel matsime eelmise kassi aiamaale. Algul olin selle vastu, kuid hiljem tekkis igatsus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kass pole kunagi tuppa oma häda teinud, vaid oma liivakasti (või siis õue).
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Esimene kass käis aknalaual (väljaspool ehk siis aknaplekil), kus ta ka oma elu lõpetas, nimelt kukkus ta sellelt alla (kolmandal korruselt vastu maad).
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll, väga hästi saab aru, kui teda kiidetakse.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska öelda, endal sellist asja juhtunud ei ole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Mul ei ole lapsi, kassi suhtes on ainult minul kohustused.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Siin on peaaegu kõigil mõni lemmikloom ning inimesi tunnen juba kaua, peale looma võtmist ei hakata siin külas tihedamini teiste loomapidajatega suhtlema. Lemmik ei ole põhjus suhtlemiseks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ussid, kalad, rotid. Neis pole mingit ilu.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Metskitse olen kuulnud lemmikloomana pidavat.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mitte mingil juhul ei poolda ma sellist asja. Las jäägu oma keskkonda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloom peaks olema toaloom, mitte laudas või metsas elama. Ja lemmikloom peaks olema ilus pehme ja karvane.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Kellel prestiiži küsimus, kellel igavusest ja üksindusest, mõnel harjumusest, mõnele lihtsalt meeldivad loomad.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomi on olnud üks ja ta on praegugi meie peres.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti ema ja minu soovil. Me kaalutlesime seda pikalt ja lõpuks otsustasime kassi kasuks, kuigi isa oli vastu aga lõpuks ta leppis sellega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassi saime maalt vanaema käest, sest vanal kassil sündisid kassipojad. Kassi eest maksime viis krooni, sest nii on see kombeks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime“ vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmiklooma nimi on Miisu. Ajapikku on kujunenud ka teisi nimesid. Näiteks: Kass, Kiisu jt. Nime panin mina talle.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet?
Lemmiklooma puudutavat teavet oleme saanud loomakliinikutest, ajakirjadest, internetist ja tuttavatelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mind lemmiklooma valikul mõjutanud, sest looma tõupuhtus ei ole oluline. Tähtis on see, et loom on terve ja armas.
7. Kas olete osalenud lemmikuga loomanäitustel?
Ma ei ole osalenud lemmikuga loomanäitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Looma eest hoolitseb põhiliselt ema, sest tema on kõige rohkem kodus. Vahepeal annavad ka teised loomale süüa. Ise püüan nii palju loomaga tegeleda kui võimalik. Kuna mina ärkan hommikul kõige varem, siis on minu ülesandeks talle süüa anda. Peale kooli lasen ta rõdule värsket õhku hingama ning kui aega üle jääb, siis püüan temaga ka natuke mängida. Loomaga tegelemise peale läheb päevas aega umbes kaks tundi.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Lemmiku jaoks ostame spetsiaalset toitu, kuna ta ei söö isetehtud toite.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud mitmel korral. Esimene kord tuli siis pöörduda, kui kass kukkus kuuendalt korruselt alla, teisel korral vaktsineerimise asjus ja kolmandal korral kasvajate pärast. Kui kass on külmetunud olnud, siis oleme talle sooja piima andnud ja teda soojas kohas hoidnud. Lemmikloomade vaktsineerimine on vajalik.
Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks on see vajalik? Kui Teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Meil on steriliseerimata emasloom. Tiinusevastaseid tablette anname talle ainult suvel, sest siis on ta tavaliselt maal vanaema juures.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud“ või olete looma paaritanud?
Oleme lasknud enda loomal järglasi saada, kuna oleme kuulnud, et on hea, kui kass saab vähemalt ühel korral järglasi.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba? Kas lemmikloomal on lubatud kogu korteris ringi liikuda? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Lemmikloomal on lubatud kogu korteris vabalt ringi liikuda, kuna ta on väga puhas ja korralik kass. Sellepärast on tal oma pesasid ja asemeid väga paljudes kohtades. Tal on ka lubatud voodisse tulla.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile või jääb ta sellistel puhkudel maha? Millises vahendis Te oma looma transpordite?
Oleme võtnud kassi kaasa maale minnes. Kui meil on olnud vajadust pikemaks ajaks kodust ära minna, siis oleme lemmiku vanaema juurde viinud. Transportinud oleme teda spetsiaalses puuris, mis on mõeldud kassidele.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kassi sünnipäev on 22. mail. Sünnipäeva puhul ostame talle mõne uue mänguasja või siis mõne kallima kassisöögi.
16. Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks?
Kassi karvade korrashoiuks oleme ostnud spetsiaalse kammi, millega on teda on väga hea kammida ja mis meeldib talle endale ka väga. Mänguasju on kassil väga palju. Näiteks: mänguhiired, väikesed pallid, kommipaberid, lõngakerad jms.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah, on küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Näiteks see, kui looma koheldakse väikest last, ühesõnaga nagu inimest. Väga paljud hoolitsusvariandid ei pruugigi vajalikud olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäevane hoolitsemine lemmiklooma eest erineb vägagi nõukogudeaegsest. Praegu pööratakse rohkem tähelepanu looma tervisele ja sellele, mida ta sööb.
20. Milliseid „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassile kehtivad meie korteris mõningad reeglid. Ta ei tohi lauale minna, lilli närida ja paljusid teisi pahandusi teha. Selle õpetamine on olnud aeganõudev, aga lõpuks on temast asja saanud. Näiteks kui praegu panna ta lauale, hüppab ta sealt kohe maha, sest ta teab, et see koht ei ole talle mõeldud.
21. Kas lemmikloomal on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie kassil oli üks halb harjumus. Nimelt meeldis talle pissida maha jalanõude juurde, kuigi tal oli puhas liivakast olemas. Seetõttu pidime alati oma jalanõud kappi panema ja kui me unustasimegi jalatsid maha, siis oli tema platsis ja tegi oma pahanduse ära. Proovisime igasuguseid karistusvariante. Näiteks panime ta ninapidi oma pissi sisse või siis andsime talle väikse laksu, kuid selliseid variandid talle ei mõjunud. Seega proovisime teist moodust. Hakkasime teda poputama ning seejärel muutus kõik.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet?
Kõik pereliikmed räägivad vahel kassiga. Lemmikloom saab väga hästi aru, kui me teda keelame või kiidame. Ta teeb vahet sellel ja mõistab meid väga hästi.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada?
Emale meeldib kass väga ja sellepärast saab kass alati siis süüa, kui ta tahab. Tal tarvitseb selleks ainult natuke nurruda ja ema jalgu siluda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused looma suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps vajab looma?
Lastel tuleb kassile süüa anda koolist tulles. Samuti tuleb ka liivakasti puhastada ja kassi kammida. Lapsed mängivad kassiga rohkem kui täiskasvanud, sest nemad on kõige rohkem kodus ja neil on rohkem vaba aega. Laps vajab väga looma, sest kass on meie peres pingemaandaja. Ta mõjub meile kõigile väga hästi.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega?
Oleme hakanud rohkem suhtlema oma naabriga, kellel endal on papagoi. Seda sellepärast, et kassile meeldib väga rõdu kaudu naabritele külla minna.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks kindlasti kalu. Kalad nõuavad väga palju hoolitsemist ja tähelepanu ning nende eluiga ei ole ka eriti pikk. Kindlasti ei muretseks kalu endale ka sellepärast, et neid ei saa kaisutada ja paitada nagu näiteks kassi või koera.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse?
Mitu-mitu aastat tagasi juhtus üks haige tiivaga hakk minu vanaema juurde. Vanaema võttis ta lahkelt enda hoole alla ja hakkas teda ravima. Hakk elas terve talve vanaema juures toas ja kevadel lendas ta tagasi sinna kust ta tuli.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Selliste loomade pidamiseks peaks olema väga palju tahtejõudu ja kannatust, sest selliste eest hoolitsemine ei ole väga kerge.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse?
Lemmikloomad saavad olla näiteks kassi, koerad, hiired, hamstrid jne. Need kelle eest hoolitsemine ei ole väga raske. Loomad, kes ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse, on piraajad, maod, ahvid, kalad jt.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi, kuna neil on vaja seltsilist, kelle eest hoolitseda või siis kellele oma muresid kurta, sest lemmikloomad kuulavad peremeest alati nii, et nad midagi vastu ei ütle.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Saaremaal, kui oma majas elasime, oli meil koer ja mitu kassi. Tallinna korterist kolides võtsime ühe kassi kaasa, kuid ta jooksis minema. Nüüd on meil taksikoer.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koer võeti minu ja õdede suurel nõudmisel. Algul vanemad ütlesid, et ei võta, kuna korter on liiga väike ja õed on liiga noored ning hakkavad teda väntsutama. Kuid lõpuni oli võimalus koer saada lihtsalt ja odavalt ning nüüd ta meil ongi. Vanemad on samuti väga õnnelikud koos meiega.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ema töökaaslase koeral sündisid pojad ning siis tuligi ema mõttele meie soovile vastu tulla, et koer võtta. Koera ostsime 800 krooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Saaremaal panid vanemad loomadele nimed. Nimed on sellised olnud, et pärisnimi olnud hea lühike, millele ei oskaks mõelda mõnda head hüüdnime. Näiteks Bobi, Kiti, Mustu, Tuti. Aga praegusele koerale panid minu õed nimeks Bella. Tema hüüdnimi on aga Belkin, vahel on kutsutud ka Beltsikuks. Hiljuti saime teada, et meie koera nimi tähendab mehhiko keeles "paksukest".
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ema on liitunud netis taksiklubiga, sealt saab ta teistelt koeraomanikelt palju põnevat informatsiooni ja siis veel saatest "Sõber koer" saab palju vastuseid. Aga põhiline teave ja info on ikka saadud internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie koeravalikut mõjutanud. Aga koera tõupuhtus on tähtis, sest kui paaritama hakkame, on vaja, et puhtatõuline taks tuleks, mitte näiteks taksi ja dobermanni segu. Näituste ning müümise jaoks on samuti tähtis, et ta oleks puhtatõuline, kuna puhtatõuline koer maksab rohkem kui krants.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustele ei ole veel koeraga jõudnud. Aga meil ei ole kellelgi sellist aega, et koolitada ja siis näitustel käia.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga käivad kõik pereliikmed väljas, oleneb sellest, kellel parasjagu aega on. Kui koolist tulen, käin koeraga õues. Pärast seda mängin temaga natukene ning siis hakkan õppima. Ka õppimise juures tegelen temaga. Me kõik tegeleme koeraga hästi palju: kui telekat vaatad või midagi taolist, siis ikka paitad ja silitad teda. Õhtuti mängitakse temaga põhjalikumalt, pärast seda väsib ta ära, siis käiakse temaga väljas kiiresti pissil ära ja tuppa tulles poeb ta kohe vanemate voodisse magama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerale ostame ikka koeratoitu, põhiliselt Royal Canini ja Chappi krõbinaid ning konserve, vahel on ka ostetud kassitoitu. Talle maitseb see väga. Ja ta sööb sama toitu ka, mida meiegi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meil oli vaja pöörduda loomaarsti poole, kuna tal kasvasid lisaküüned tagakäppadel. Kui me temaga lõikusele läksime, tehti talle enne kolm narkoosisüsti, kuna talle ei mõjunud esimene kord, alles kolmanda süsti järel jäi ta rahulikuks. Looma vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui ei taha, et loom poegiks, siis on steriliseerimine vajalik. Muidu ei pea seda vajalikuks, ning tablette ka ei anna, vähemalt mitte praegu.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie koer on liiga noor ja me pole jõudnud lasta tal järglasi saada. Ka teistel meie loomadel pole me lasknud järglasi saada. Mu sõbranna kassil sündisid pojad, kuid osad uputati ära, kuna ei olnud nii palju ostjaid.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale osteti tema jaoks vastav pesa. Algul ta magas seal nii, et tema pesa pidi vanemate voodi juures olema ja ema käsi tema korvis. Nüüd magab koer vanemate kaisus, pesast on saanud tema mänguasjade ning närimiskorv.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ükskord võtsime koera Saaremaale kaasa, olime seal umbes 3 päeva. Koer sõitis lahtiselt autos ning maale jõudes jooksis vabalt aias ringi. Aga kui me lähme vanaema juurde, siis võetakse ta tavaliselt kaasa, kui ei minda ööseks ega pikemaks ajaks. Seal on samuti koer, aga hundi- ja saksa lambakoera segu ning see koer tahab meie koerale pidevalt kallale minna. Tänu sellele peab meie koer kogu aeg majas olema ja pissitamas käiakse aia taga. Loomahotelli teenuseid pole veel vaja läinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäev on 14. juuni. Kui sünnipäev tuleb, siis ilmselt ostame talle koertemaiust ja mingi mänguasja. Näiteks jõulude ajal ostsime talle piiksuva sea ning panime lahtisesse kinkekotti. Koer tundis kohe oma kingi ära.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Koeral on palju mänguasju. Mõned on õdede pehmed mänguloomad või siis väiksemad nukud, mis ta on katki närinud. Tihti ostetakse talle ka närimiskonte. Koera spaasse oleks hea mõte viia, kuid pole siiani veel jõudnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, teda on võimalik ära hellitada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska öelda, mille poolest erineb nõukogudeaegne looma eest hoolitsemine praegusest, kuna ei tea, kuidas nõukogude ajal loomade eest hoolitseti, kuid arvan, et praegu on suuremad ja paremad ning lihtsamad võimalused.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Vanaema koer suri paar aastat tagasi. Talle tehti spetsiaalne kirst ning rist, koer maeti maja taha maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Oleme keelanud laual käia ja haukuda pidevalt. Algul ei lubanud voodis ka magada, aga see on takside puhul paratamatus, et nad magavad just voodis. Pissil käiakse väljas, tuppa loomulikult ei tohi, aga vahel juhtub nii, kui oled kauemaks ära jäänud. Meil on nii, et kes esimesena koju tuleb ja koer on segaduse tekitanud, koristab ära.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Praegusel koeral on kombeks kõik ära närida ja suurt segadust tekitada ja talle meeldib ka suure toa vaibal söömas käia. Kui ta sealt ära ajada ning seejärel eemale minna, siis ta läheb vaibale tagasi. Kui ta on mingi pahandusega hakkama saanud, siis me riidleme temaga. Näiteks, kui tuppa pissib, siis pistetakse ta nina loigu sisse ning seejärel saab piitsaga vastu tagumikku.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kui koju tuleme, on ta hästi õnnelik, ning kui käed välja sirutada, hüppab ta sülle. See hüppamine tuli juhuslikult. Tore oleks, kui koer oskaks erinevaid trikke ja kuuletuks hästi, kuid meil ei ole sellist aega kahjuks võtta, et teda õpetada.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Kui kurb tuju on ja kellegagi pole rääkida, siis on alati kõige parem koeraga rääkida. Ta ei räägi mitte kellelegi, kuid samas ta ei oska midagi vastu öelda ja nõu anda. Ja ma olen täiesti nõus, et loomad tajuvad inimeste meeleolusid, kuna kui ma istun üksi voodis ja olen natukene kurb, tuleb ta minu juurde ja liputab saba ning hakkab mind limpsima. Aga seda, kas mõtlemine on ainult omane inimestele, ei oska ma öelda. Kindlasti nad mõtlevad, näiteks seda, millal juba peremees koju tuleb ja nii.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib mõni loom oma peremehe kiindumust ära kasutada. Kui peremees lubab tal teha kõike ja ei riidle temaga, siis hakkab koer aga rohkem pahandusi tegema. Peremees pigistab silma kinni ja ei riidle temaga, kuid hiljem omad vitsad peksavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres peavad lapsed koeraga mängima ja temaga väljas käima, samuti ka vanemad. Ema hoolitseb kõige rohkem tema söögi eest. Meil mängivad peres kõik võrdselt koeraga, kuid ema on see, kes ikka kõige rohkem temaga tegeleb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kindlasti oleme hakanud pärast koera võtmist teiste loomaomanikega rohkem suhtlema. Jalutad koeraga väljas ning teised peremehed on ka oma koertega, siis ikka muljetatakse omavahel koerte käitumisest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kohe kindlalt ei peaks karjamaa loomi, nad on liiga suured. Papagoisid ka ei võtaks, kuna nad ei lase hommikuti magada. Ainult sel juhul võtaks, kui oleks suur maja, kus saaks nad eraldi tuppa panna.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu õed on tigusid ja kärbseid koduloomadeks pidanud. Kärbestel võeti tiivad ära ning pandi karpi kinni. Kuid kärbsed surid muidugi ühe päevaga ära.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui oleks suur maja, siis tahaks endale mõnda troopilist looma, näiteks ahvi. Nad on sellised teistsugused tavalistest koduloomadest ja vahel on hea erineda teistest. Aga tegelikult tahan ma endale lõvi koduloomaks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom ei ole see, kellel pole mingit otstarvet. Lemmikloomaks võib ju olla ka täiesti praktiline loom, näiteks lehm või hobune. Lemmikloomaks saavad kõik loomad olla, kes sulle endale meeldivad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arvates peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et neile meeldivad need loomad ning nad tahavad nende eest hoolitseda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minul on olnud lemmikloomadeks üks koer ja kaks küülikut. Koer oli meil peres natukene vähem kui aasta enne minu sündi. Küülikud võtsin enda hoolde alles kaks aastat tagasi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Küüliku endale lemmikloomaks võtmine tuli esimesel korral äkkotsusena, kuna nägime loomaaias kahte armsat küülikut odavalt müügil. Teisel korral, siis kui ma sain endale teise küüliku, tuli ka suhteliselt äkkotsusena, kuna eelmisest küülikust ma jäin ilma. Suuri vastuargumente meil peres küll selles suhtes ei olnud, kuna ema ja isa olid juba pikemat aega mõtelnud puurilooma soetamisele.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimesel korral ostsime küülikud loomaaiast, hind oli väga soodne, muidu poleks me neid endale soetanud. Kuid teisel korral saime juba niisama, kuna meile pakkus seda perekonnatuttav.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene koduloom üldse oli minu peres koer ja tema nime otsustas minu isa, kuna tema sai selle endale sünnipäevaks. Isa otsis nimeraamatutest ilusat ja sobilikku koera nime. Koera nimeks sai Morris. Küülikutele panime lihtsalt nunnutavad hüüdnimed nagu Mopsu, Popsu ja Tupsu.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Enamus teavet oma lemmikloomade hooldamisest saan ma raamatutest. Oleme isegi ostnud spetsiaalseid raamatud selle tarbeks.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole sugugi meie loomavõttu mõjutanud. Tõupuhtus on küll oluline, kuid mitte vajalik. Meil nimelt pole mitte ükski lemmikloom täitsa tõupuhas. Kuigi ega meie ise saanud valida koera, sõber kinkis selle sünnipäevaks. Ja tõupuhtad küülikud on loomapoodides üsnagi kallid.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikloomaga ei ole me küll loomanäitustel osalenud, kuid olen käinud tuttavaga näiteks koeranäitust vaatamas.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Mina leian, et mul on enda küüliku jaoks liiga vähe aega. Kool ja selle kõrval ka hobid võtavad enamuse ajast. Oma küüliku eest hoolitsen peamiselt mina ja mu õde hoolitseb oma küüliku eest. Päevased tegevused oma lemmikuga on söötmine, nunnutamine ja puuri puhastamine.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Meie pere koer elab nüüd maal, kuna korteris on ketikoeral raske elada. Maal valmistab vanaema (hooldaja) peamise söögi talle ise. Kodus me ostame enda küülikutele spetsiaalset sööki.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Koera vaktsineerimist peame küll tähtsaks ja seda ta ka saab. Küülikuga tõsiseid probleeme pole olnud. Ühe korra oleme pidanud temaga ainult loomaarsti juures käima.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oma loomale tiinusevastaseid tablette me küll ei annaks. Küülikutele steriliseerimisele oleme me küll mõtelnud, kuna meil on mõlemad küülikud isased, kes on tihti vaenujalal ja selle tõttu toimub nende vahel uriiniga märgistamine, mis on suhteliselt räige haisuga.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Me pole oma ühelgi loomal järglasi lasknud muretseda. Koer ja küülikud on kahjuks kõik sattunud isasloomad ja kuna nad pole tõupuhtad, pole ka eriti soovijaid paaritujateks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koer on meil ketikoer ja nagu nimetuski ütleb, on ta ketiga kinni. Vahel me laseme tal aias joosta, kuid ta kahjustab suhteliselt palju aias olevaid taimi. Küülikuid me terve korteri peale lahti jooksma ei lase ja kui me nad ka puurist välja laseme, siis ka ainult järelevaatajaga. Seda sellepärast nii, et küülikud on närilised ja neile meeldib meelsasti igale poole pugeda ja juhtmeid, puidust esemeid, riideid ja muud säärast närida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me pole ühtegi looma otseselt reisile kaasa võtnud. Koera oleme küll vedanud autos suviti järve äärde. Kui küülikutega on loomaarsti juurde minek, on meil olemas spetsiaalne kandepuur. Kui me oleme perega ära, toidavad ja hoolitsevad peamiselt meie küülikute eest sugulased, kes elavad kõrvalmajas.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me teame, millal on küll sünnipäevad, kuid me ei tähista seda eriti eriliselt. Vahel annan sellel päeval enda lemmikule talle mõeldud maiustusi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Oma lemmikloomale riideid ei ole küll ostnud ega õmmelnud. Minu arvates on see looma ahistamine. Mänguasju oleme koerale küll hankinud. Peamiselt ongi need spetsiaalselt koertele mõeldud mänguasjad. Spetsiaalseid vahendeid pesemiseks ostnud pole ja lemmikuid spaasse ka pole viinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arvates on küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, näiteks on mõned tõukoerad, kes on sellise iseloomuga, et kui nendega liiga hell olla, võivad nad pererahva üle võimust võtta. Seda on minu küüliku peal näha. Kuna minu küülik on isasloom, tuleb temaga käituda nii, et ta saaks aru, et mina olen temast suurem ja tugevam. Muidu ta võib hammustada ja urisemisetaolisi häälitsusi tegema hakata.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Seda, milline vahe on lemmiklooma hoolitsemises tänapäeval ja nõukogude ajal, ma ei oska kommenteerida, pole kogemusi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu lemmikloomi pole veel surnud. Ja ma arvan, et kui see peaks ka juhtuma, siis muidugi natukese aja pärast võtame võib-olla uue lemmiku.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koerale oleme neid õpetanud küll. Kuid seoses sellega, et meie perekond (mina, mu õde, ema ja isa) kolisime maalt ära linna ja koera jätsime maale, on koer osad kombed ära unustanud. Maal hoolitseb tema eest minu vanaema ja vanaisa, kes ilmselt ei rakenda tema peal neid kombeid.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kahjuks jälle minul pole selles suhtes eriti kogemusi. Kuid minu vana küülik läks tänu hellitamisele kurjaks, lausa nii kurjaks, et loomaarst, kes nõu andis, soovitas meil ta maale viia omaette elama, õue puuri ja üksinda. Nimelt tal oli kodus rivaal, teine isasküülik. Ja nüüd ilma teise küülikuta maal on ta tõesti kohe märgatavalt sõbralikum.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole looma õpetamise suhtes kogemusi olnud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Minu arvates koer näiteks tunnetab, kui inimene on kuri, kurb või õnnelik. Väga hästi teeb koer ka vahet inimestel, kes näiteks mulle meeldivad ja kes mitte. Seda väljendab ta haukumisega. Lemmikuga on mõnus tõesti vahel rääkida, kuid ainuke probleem on see, et lemmik ei räägi sulle vastu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Pole selles suhtes kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Minul pole lapsi, kuna ma olen ise alles laps. Kuid kohustused on mul enda lemmikuga kindlasti. Kuna minu küülik on minu oma, pean olema mina see, kes tema puuri puhastab, söödab, hoolitseb.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Mina olen küll hakanud suhtlema teiste loomapidajatega. On ka oma naabruskonnas paar tuttavat, kellel on ka küülik.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ma peaks valima, keda ma lemmikloomadest ei oleks nõus pidama, valiksin ma taluloomad, kuid ega neid ei saa nimetada lemmikloomadeks. Nad on rohkem kasu saamiseks. Nii et pole vist sellist lemmiklooma, keda ma poleks nõus pidama.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah, ma tean selliseid näited küll, kus on metsik loom saanud lemmikloomaks. Mul endal oli nii, kui ma olin väiksem. Nimelt kui mu tuttavad käisid kartuleid võtmas, püüdsid nad kinni põldhiired, keda mina ja mu õde hiljem kodus lemmikutena pidasime.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootiliste loomade vastu on mul huvi küll olnud. Mitte just ühegi nendest nimetatutest vastu, vaid hoopis ämbliku pidamisest mõtlesin. Kuid see oli kõigest hetkeemotsioon, kuna nii ma enam ei arva, et oleksin nõus pidama kodus suurt karvast ämblikku.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ma arvan, et kõiki loomi on võimalik pidada lemmikloomana. Kuid metsikuid loomi on väga raske kodustada.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Minu arvates peavad inimesed lemmikloomi sellepärast, et nad on nagu lähedased sõbrad. Lemmikloomadega saab vahel rääkida, kui mitte kellegi teisega ei taha. Lemmikloom on tõeliselt tore semu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lastel olid merisiga, hamstrid ja kassipojad (emakassi ei olnud).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime tüdrukute soovil. Esialgu olime vastu, sest elasime korteris, kus loomal polnud nii hea kui oleks olnud maakodus. Pärast selgus, et loom võeti puuriga kaasa nädalavahetuseks maakodusse, pandi voodi ette, et ei oleks koera poolt ohtu. Lapsevanemate lemmikloom oli ja on õuekoer.
Kassipoegade võtmisele olime väga vastu, kuid kui needki kusagilt süles koju tassiti, ei olnud me enam nii vastu. Kui juba kord on, siis las jääb, kus tal parem elu tuleb… Õnneks kassikasvandust ei tulnud, üks läks kaduma ja teise elu jätkus naabrite juures.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsed ise koolis kuulsid, et teistel, nende eakaaslastel, on merisiga ära anda. Hamstri ostsime Balti jaama turult koos hea puuriga, mis oli väga sobiv suuruselt. Teine hamster vahetati koolist talle seltsiliseks. Algul turtsusid loomad vaenulikult ja ei sobinud. Pärast harjusid ning mängisid. Raske oli nende sugu määrata, poegi igatahes ei tulnud. Hiljem kingiti edasi koos puuriga teistele lastele. Olid pisikesed kuldhamstrid.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Pisikesi loomakesi kutsuti värsket rohtu sööma: „Tšiki-tšiki-tšiki“. Nad tulid ja muud nime ei olnudki tarvis.
Koerte nimed minu abielu aja jooksul (32 aastat) on olnud: Murka, Pitsu, Reku, Naki, Donna. Minu lapsepõlvekodus koeri ei peetud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen lugenud ajakirjadest artikleid loomade elust. Vaatan huviga TV-st loomaaia saateid. Vestlen heameelega loomade elust, kui on teisi huvilisi. Viimane raamat koertest, mida lugesin, oli: „101 küsimust, mida sinu koer küsiks oma loomaarstilt (kui su koer oskaks rääkida“ Bruce Fogle.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Must Murka oli naabrikoer, kes tõrkumata asus meile elama, kui perenaine läks linna tütre juurde. Murka oli väike, kerge koerake, kes meelsasti hüppas sülle. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Pitsu oli väga väike valge koer, kes oskas sitsides tantsida ja paremat toitupala paluda. Ta asus omal soovil vene suvilatesse, mis asuvad meie naabruses ja leidis lahke pererahva. Siis oli meil juba ketikoer Reku (laika) ning pisut hiljem ka kolli Naki. Viimane sai võetud kartulimaa valvuriks metssigade vastu. Kuigi ta oli hea haukuja, sead tuhnisid edasi, sest said aru, koeral on oma maa-ala, kust ta kaugemale ei saa. Nüüd tõime Naki minu ema juurde teise külasse. Kolli lepib igasuguse eluga, kui on lahke perenaine, ta ise on väga sõbralik koer. Kodus on hall hundikoer Donna, noor ja mingi pass on tal ka (kuigi mitte PÄRIS puhtatõuline). Tema toodi Reku asemele, kes elas 17.5 aastat vanaks (hall laika). Pass on vajalik süstimiste märkimiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel meie koerad käinud ei ole ja meie ise ka mitte, kuigi Tallinnas ju näitusi korraldatakse ja see pole kaugel. TV-st olen koerte näitust näinud. On huvitav vaadata!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koer saab joosta vabalt mitmeid tunde, siis anname süüa ja paneme ketti. Tal on suur, avar kuut, heinad all ja joogivesi ees. Külmal ajal lasime looma lahti, et ta jooksuga endale sooja teeks. Ta leidis öise pesapaiga keldri lakka, kus tundub mõnusam kui kuudis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kartuleid keedame suurele koerale eraldi. Söögile lisame söödajahu ja graanuleid (kui on, alati ei ole). Sooja veega teeme toidu valmis, ette anname jahtunult.
Laste pisiloomadele ostsime spetsiaalset toitu ja kassidele krõpse. Piima said siis, kui oli ülejääke laualt.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks ei ole loomaarsti abi vaja läinud! Vaktsineerimiseks viidi koer kaupluse juurde, kuhu tuli loomaarst terve küla koeri vaktsineerima. Seda on olnud 1 kord ja mina juures ei olnud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui meil oleks selline loom ja me elaksime keset küla, siis tuleks seda teha. Praegu meie koertel ei ole teiste koertega kokkupuuteid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma järglased (mõtlen KOERAKUTSIKAID) antakse mõnda teise talusse eluloomaks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerad elasid kõik õues. Väike Pitsu sai külmal ajal tihti tuppa, teised ei ole tahtnudki, sest nad on teisiti harjunud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Loomadega me reisinud ei ole. Ei ole kasutanud ka hotelli teenuseid. Ka arvame, et see pole sobiv. Parem tuleb paluda naabreid (kes meil on küllaltki kaugel, kuid arvan, et nad ära ei ütleks) koerale süüa tooma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäevi ei ole meil tähistatud. Ka ei ole need nii täpselt teada, et päev oleks kindel. Ainult Donnal on pass, kuhu on märgitud I vaktsineerimine. Pilti selles passis ei ole (kuigi ruumi oleks, kohta pole märgitud).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pitsut ja Nakit on tüdrukud pesnud, sest nad on heledakarvalised. Reku ja Donna on saanud tiigis ujuda. On olemas koerašampoon. Hiljuti vaatasin, tuleks uus osta.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir ülehoolitsemisel on vast olemas? Koera ei tohi endasuguseks pidada, siis ta „kasvab üle pea“ oma hooldajal. Otsekohe hakkab tegema lubamatut, mida muidu ei tee (tuleb õues riide peale, kus on väike laps; läheb telki, kui ei keelata, hüpleb lapse pikali, raputab karvakasukat inimeste peale – veest tulles jne.)
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Maaoludes ei ole küll mingit vahet lemmiklooma eest hoolitsemisel tänapäeva ja nõukogude aja vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Laika Peku maeti kõrgemasse liivapinnasesse umbes 1,5 m sügavusele meie meelest puhtasse, kuiva hauda. Noorem tütar (praegu 20-aastane) istutas tõrvalillede ja pääsukübarate mättagi tagasi, sest seal need enne kasvasid. Ja me seisatame vahel Reku haual, oli tubli koer.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
„Kodureeglid“ on väga endastmõistetavalt välja kujunenud. Kui koera noorelt nendega harjutada, ei hakka ta lubatust üle astuma. Koer leiab ketis oleku ajal ühe kaugema piirkonna, kus ta asjal käima hakkab. Ta ei tee seda oma kuudi ette ega sööginõu kõrvale. See on õpetamatagi loomal selge.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Looma karistamine on raske küsimus. Õieti ei tohi seda kuigi tõsiselt teha. Lüüa ei ole lubatud ega tahagi seda teha. Suuri pahandusi pole meie koerad teinud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kes tahab oma lemmikloomaga uhkeldada, näidata, mida koer oskab, see peab teda ka hoolsalt treenima. Dressuur on vajalik, linnas on eriti kasulik, kui koer oskab käituda korralikult, kuulab peremehe sõna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägitakse koeraga. Minu arust loom mõistab inimest, vähemalt meeleolust saab aru (muutub ise kurvaks, tagasihoidlikuks või on ülemeelik).
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Võib teha kogemata haiget sellele inimesele, kes temaga tegeleb. Talve jooksul on küüned pikaks kasvanud, neid tuleb kevadel kuidagi lõigata, lasta loomaarstil seda teha, kui omanik ise pole suuteline. Koer saab aru, kui temaga pahandatakse, muutub kurvaks nagu omanik ja otsib üksindust enne kui uuesti julgeb kõhkleva sabaliputamisega lagedale tulla.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Nad tegid koertele süüa, viisid selle ette, mängisid ja jooksutasid koeri. Käidi koos ujumas, visati pulki kaugelt ära toomiseks või veest võtmiseks. Laps vajab looma. Minul väikesena mängimiseks koera polnud, on kahju nagu praegu sellele mõelda. Aga ma sain koos vanematega tegelda suurte taluloomadega: lehmi karjamaale ajada, hobust koju kutsuda, vasikat joota, lamba niitmise juures abiks olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maakohas meil klubi ei ole, kuid naabritega on koerte teemal palju juttu olnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei tahaks endale hiirt ega rotti. Külakohas on nad kogu aeg olnud põlatud närilised, kes talvel keldris ja kuuris kahju teevad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kosu külas, minu isakodus, kus ema elab, on julge orav. Ta on väga tore loom. Hüpleb mööda kuuske alla, jookseb mööda maad 6-7 m, siis kargab müüriäärele, jookseb mööda seinapalgi vahet maja teisele küljele, sealt jälle 5-6 m mööda maad ja vahtrasse! Vahtra tüves on sobiv lõhe, sinna viib käbi, lüdib selle seemnetest puhtaks ja viskab alla. Vahtra all on suur kuusekäbide hunnik.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ega keelata ei saa, kui keegi tahab uhkeldada selliste haruldaste loomadega nagu madu või minisiga. Külaelus neid ei esine, arvan, et Kuusalu vallas neid ühtegi pole. Ei soovitaks neid pidada (tekib raskusi omanikul ja teistel õnnetusi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadel on otstarve, kui ta pole tavaline kasulik koduloom (talleke või kutsikas), siis on ta vähemalt inimesele hea seltsiline.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi peamiselt üksindusest või jõuka elujärje võimaluste kasutamisest looma heaks, tema hüvanguks, et jagada oma heasoovlikkust, heldust, abi.
Olin alles alla kümnene karjapoiss, kui keegi minust targem teatas, et loomi ja linde saab ka puuris kasvatada.
Tegime siis kodus puuri ja esimeseks lemmikloomaks sai väike hiireke. See lõbu ei kestnud kaua, sest hiir on maal tülikas vaenlane ja ema käskis selle kohe lahti lasta või maha lüüa.
Seejärel õnnestus meil kätte saada kullipoeg, kelle ka puuri panime ja hiirtega toitma hakkasime. Lõpuks tuli seegi lahti lasta, sest ei jõudnud teda nii palju sööta kui vaja.
Olen veel ühed metspardi pojad üles kasvatanud. Kusagilt kraavikaldalt leidsime pardipesa. Tõime munad ära, kanale haududa ja imekombel hauduski kana pojad välja. Seda oli jube põnev kõigil vaadata ja nende arenemist jälgida.
Pardipojad kasvasid koos kanaga suureks, kuni nad viimaks kraavis iseseisvalt sulistamas hakkasid käima. Õhtul ajasime ikka koju, aga ühel päeval olidki kadunud.
Tõsisem lemmiklooma tahtmine tuli alles meheeas. Tahtsin omale tõukoera. Valisin ja kuulasin kuni lõpuks valisin välja kolli.
Vene ajal oli kolli koeri veel vähe saada. Mul tuli minna Tallinna ühepäevalistele koerakasvatuse kursustele ja klubi liikmeks hakata. Nii saingi endale paberitega koera. Hind oli 250 rubla ja pealekauba 2 purki mett. Nime valisin kaua, ei olnud nii head kui vaja. Kord tuli pojanaine külla, ütles: „Pane Kuller!“ Nimi meeldis mulle ja nii jäigi. Kasvatamine oli tore aeg. Püüdsin kõike ikka nii teha nagu peab. Käisin Tallinnas näitustel. Sõitsime liinibussiga ja taksoga linnas. Sel ajal isegi suukorvi polnud koeral vaja ega bussipiletit ka mitte.
Kasvatamisega tegin muidugi väikese vea. Tahtsin, et ta igal pool minuga kaasas oleks. Sõitsime mootorrattaga tööle ja igale poole kuhu vaja. Kord sattus ta võõraste „neidudega“ kokku ja hakkaas üksinda salaja „konsal“ käima.
Kord tegi suur hundikoer Kullerile sõidu sisse, vaeseke jooksis suure hirmuga üle maantee. Polnud aega ette vaadata ja jäi auto alla. Suurt viga ei saanud, aga lõbusõidud olid läbi ja suri 13 aastaselt. Matsin oma kalli koera koduheinamaale looduslikult kaunisse kohta. Sellest saigi minu koerte matusepaik.
Uue koera sain ajalehekuulutuse peale Põlvamaalt. See oli neiu. Nimi paberite järgi Midget. Oli liiga keeruline nimi. Panin uue nime Mary ja hüüdma hakkasime Meeriks. Meeriga käisime jälle näitustel ja saime sertifikaadi. Lõuna-Eestist õnnestus talle peigmees koju tuua ja nii oli meil varsti 7 väikest kollikutsikat.
Nendel jätsin ühe suurema ja pikakarvalisema endale ja nii sain omale kaks lemmikut: Meeri ja Morre.
Need kasvatasin juba nii üles, et nemad pole kodupiiridest kaugemale saanud ega läinud. Väljaarvatud muidugi näitused. Koerad on vabalt lahti, aga nad ei lähe ilma minu loata väljapoole talu piire.
Minu lemmikud pole pidanud kunagi õues ööbima, ehkki oma pika karva poolest võiksid vabalt õuekoerad olla.
Kui veel abikaasa elas, siis oli neil keelatud elutuppa vaiba peale tulla. Erandjuhud olid kui külalised tulid. Nad tahtsid ju kuulata, mida huvitavat räägitakse.
Aasta tagasi läks ka Meeri manalateele. Olid sisemised hädad. Ta lahkus kümneaastaselt ning puhkab nüüd Kulleri kõrval heinamaal.
Nüüd elame Morrega kahekesi ja ta võib seal toas viibida kus soovib.
Põhilised magamiskohad on esikus ukse taga ja minu voodi ees. Uksed on varustatud vedrudega ja nii saab koer vabalt tulla ja minna kuidas soovib.
Voodisse ronimise – magamise kommet minu koertel ei ole. Esimene koer Kuller kippus kord voodisse. Magasin siis ärklikorrusel kitsal diivanil, tema aga voodi ees. Ühel õhtul otsustas tulla minu juurde voodisse magama. Ma ei keelanud, tahtsin näha mis sellest naljast välja tuleb, voodi oli ju kitsas. Tema aga heitis rahumeeli minu peale magama. Kaua sa kannatad, kui mõnikümmend kilo sul peal lasub. Hakkasin maha ajama, sai vihaseks. Mul tuli oma karjajuhi õigused maksma panna ja rohkem ta seda kommet ei üritanud kunagi.
Oma lemmikloomade eest olen ikka ise ainult hoolitsenud. Väljaarvatud päevad kui mind kodus pole. Süüa on saanud 3 korda päevas nagu ma isegi. Mulle meeldib, et koer oleks söögi ajal laua juures, või all, et ma saaksin temale palasid visata, kui neil isu on.
Väljaskäimise hädadega oli mul esimese koera Kulleriga kõige rohkem tegemist. Tema oma koduõues kunagi jalga ei tõstnud ega muud häda ammugi ei teinud. Mul tuli hüpata jalgratta selga ja sõita koeraga talupiiridele maantee äärde. Seal tegi ta omad hädad. Oli küll nuhtlus, aga tervisele kasulik. Saan oma väsinud konte ka liigutada. Praeguse koeraga pean ainult käkil kaasas käima talupiiril. Seda ta koduõue ei tee.
Mõni sõna veel näitustel käimisest. See on huvitav aga peaks omal auto olema. Teiste kaudu või ühistranspordiga on väga tüütu. Näitustel saab võrrelda oma koera teistega. Aga eks „onupojapoliitika“ paistab silma ikka ka. Ega tuntud koerakasvataja nunnusid tahaplaanile ikka ei jäeta. Minu Morre on saanud kaks sertifikaadi rosettidega ja nüüd pole enam aastaid osa võtnud.
Tänapäeval ostan ma ka spetsiaalset koeratoitu, kuid enamasti söövad sama toitu, mis isegi.
Vaktsineerimised on mul alati tehtud olnud. See on hädavajalik sest metsas on olnud nad alati kaasas. Nii marjul käies kui heinamaal olles.
Minu lemmikloomade sünnipäevad on nende sünnipaberites kirjas, aga sünnipäevi tähistanud pole veel kunagi.
Šampooniga pesnud olen ikka, vähemalt enne näitusele minekut ja suvel suplemas samuti koos minuga.
Ma kardan, et olen oma viimast koera ka üle hoolitsenud. Asi on nii hulluks läinud, et kui ma kodunt välja lähen, jääb ta ulguma nii et pool küla teab, millas ma ära olen. Lemmiklooma surm on suur traagika. Olen oma 2 lemmikut mässinud korralikult kilesse ja sügavad hauad teinud. Viimase koeraga tahaks, et ta läheks enne mind. Sest inimene saab veel üksi hakkama, aga koer mitte.
Kollid on juba nii intelligentsed loomad, et nad ei võta omavoliliselt laualt mitte ühtegi pala. Õues marjapõõsastele jalga ei tõsta ja lillepeenardes ei kraabi ega maga. Kui nad seda teevad, siis on peremehe viga. Minu koeri pole olnud vaja karistada, on aidanud paljast sõnast „ei tohi!“ ja kõik.
Mina ei ole oma koertele mingeid trikke õpetanud. Nad ei ole tsirkuseloomad. See on minu meelest loomade piinamine.
Mina olen rääkindu ja räägin oma koeraga ainult inimeste keeli – eesti keeles. Saavad väga hästi aru kui tahavad, kui räägid koerale mis teda ei huvita – teeskleb ta kurti. Kui aga räägid juttu mis neile meeldib on kohe püsti, silmad säravad ja saba teeb lipa-lipa. Nad oskavad lunida ja nuruda nagu väikesed lapsed, et saada söögi peale ühe kommi.
Mina olen koerte arusaamist võrdsustanud lapse omaga. Nad on lihtsameelsed lapsed. See jutt käib muidugi kollide kohta. Teiste koertega pole mul kogemusi.
Mina ei mõista selliseid inimesi, kes peavad lemmikloomana rotte, hamstreid jne. Lemmikloom on ikkagi pereliige. Aga kuidas saab näiteks olla rott või siga pereliige!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega.
Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981.
Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma.
Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda.
Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma.
Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda.
Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima.
Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ...
Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt.
Terri kutsika saime ema hinnaga.
Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda.
Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri.
Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius.
Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda.
Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma.
Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast.
Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud.
Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra.
Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub.
Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte.
Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale.
Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida.
Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi.
Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ...
Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte.
Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks.
Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline.
Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel.
Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab.
Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta.
Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi.
Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Loomadega on mul olnud tegemist maast-madalast, sest olen sündinud maal, talus. Lapsepõlves ja algkooli ajal olid seltsilisteks peamiselt koerad, kassid, lehmad, lambad, hobused ning nende järglased: kutsikad, kassipojad, vasikad, utetalled, varsad. Selle küllalt arvuka ja kirju seltskonna hulgast koorus välja ja sai lemmikuks nii mulle, kui kogu perele, koer Muki. Gümnaasiumile järgnevas sõjaväeteenistuses kujunesid sõbralikud suhted mulle sõjakoolis määratud hobusega, nimega Anarhia. Ning veel hiljem, sõja ajal, sattusime juhuslikult kokku linnuga, kelle nimeks sai Jüri. Tema oli öökull.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kohe algul tuleb märkida, et ükski eelnimetatutest ei võetud lemmikloomana ega lemmikloomaks, vaid selleks kujunesid kõik kolm edasise kooselu käigus.
Esimese lemmiklooma, koera, võtmist tingis asjaolu, õigemini vajadus. Senine õuevalvur hakkas vanaks jääma. Oli vaja temale järeltulijat, sest elu ilma õuevalvurita ei tulnud selles üksikus, külast eemal asuvas metsatalus, kõne allagi. Uue koera muretsemine oli kogu pererahva soov.
Hobuse puhul, kellega ma sõbraks sain, minul mingit kaalumist ega sõnaõigust polnud - tuli vastu võtta see loom, kelle ülemused mulle määrasid.
Järgmise lemmiku, kes osutus linnuks, tõid kaaslased metsast, kus ta langetatud puude okste vahel oli abitult sipelnud. Ühel häälel leiti, et tema eest tuleb meil hoolitsema hakata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Uue õuevalvuri saime kodukandis käibel oleva stsenaariumi abil. Paljudele küsimustele vastuste saamiseks tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile ning seal sagiva rahva seas veidi kõvema häälega teatavaks teha oma küsimus. Võis kindel olla, et vastuse saamiseks polnud vaja mitmeid kordi küsida. Järgnevalt tuli soovitu asukoht teada saada ja see sealt ära tuua. Tavaliselt rahakaup sel juhul moes ei olnud. Kui teati, et sealses koerapojaga peres on lapsi, pandi peotäis kompvekke tasku ja looma peremehega rüübati kaasavõetud pudelist koeraliiku. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Eks selliselt käis ka meie uue koera toomine, kuigi mina juures ei olnud.
Teine lemmikloom, hobune, määrati ülemuste poolt ja minu osa oli ainult tema vastuvõtmine. Sõjakooli aspirantide patareis, kus ma tol ajal (1939-1940) teenisin, määrati igale aspirandile kogu sõjakoolis õppimise ajaks hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema - puhastama teda ja temaga ratsutamas käima. Söötmine ja latrite puhastamine oli teiste (nn. talli-reameeste) ülesanne.
Kolmas lemmikloom oli lind. Ka teda ei võetud kelleltki tuttavalt, kuulutuse peale ega lindude varjupaigast. Tema vaeseke rabeles metsas maas kuuseokste vahel ning ei suutnud sealt välja pääseda. Tema tõid sealt "koju" ehitusmaterjale varuvad sõdurid.
Ka tema puhul polnud vaja kellelegi tasu maksta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ühel tulevasel lemmikloomal oli nimi juba olemas, kahele tuli see leida.
Koerahakatisele pidime meie selle panema, sest tema oli veel ristimata. Oma nooruse tõttu. Palju arutamist sellel teemal polnud. Senine õuevalvur (Muki) oli olnud igati meelepärane, kohusetruu loom, kellega kõik pereliikmed igati rahul olid ning otsustati säilitada tema nimi. Pealegi oli uus samasuguse halli kasukaga ning tema kodust saadud muljete kohaselt olid temast suuremad õed-vennad kangesti meie Muki moodi.
Mõningaid arvamusi tekitas siiski nende vahettegemine teatud juhtudel, kõnelustes ja muus. Otsus kõlas: kui uuest Mukist juttu on, öeldakse: Muki, kui vanast Mukist räägitakse, lisatakse nime ette "Vana", st. Vana-Muki. Nii jäigi.
Minu sõjakooliaegsel ratsahobusel oli nimi juba olemas. Tema nimi oli Anarhia. Nii kõlas see ka edaspidi.
Väiksel väetil metsast leitud linnulapsed nime muidugi ei olnud. Algul oli meil, sõjameestel, raskusi isegi tema liigi määramisel. Alles mõne aja pärast leidsime, et ta kuulub öölindude hulka - päeval tihti tukkus ja oli nagu uimane, pimedas muutus elavamaks. Nime pani tema endale ise, õigemini hakkasime teda nimetama tema esimeste häälitsuste järgi, mis kõlasid meile nagu "Üü-rih". Selle hüüatuse mugandasime meie eestipäraseks: "Jüri".
Ka tema võttis selle nime omaks. Näiteks, kui me tahtsime tema tähelepanu äratada ja hüüdsime seda nime, pööras tema oma pea hüüdja poole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mida ja keda uus Muki endast kujutama võis hakata, selle kohta sai isa mõningat informatsiooni Muki endiselt peremehelt, kes iseloomustas isale kutsika ema mõningaid omadusi ja kombeid (käbi ei kuku kännust kaugele).
Sõjakoolis tutvustas tallivanem (allohvitser) igale aspirandile sellele määratud hobuse tähtsamaid omadusi ning mõningaid iseärasusi: hammustab, sadulavöö kinnipanekul punnitab kõhtu (hiljem sõidul sadul loksub, sest vöö on lõdvalt), takistab latrisse minekut (surub kehaga siseneja vastu latri seina) jms. Anarhia sai tema poolt positiivse hinde: pehme seljaga, rahulik, juhtimisele (ratsutite ja kannustega) kergelt alluv.
Metsaelaniku kohta mingit teavet kohapeal ei saanud. Ei olnud keegi meie hulgast temasugustega mingit tegemist teinud. Varasemate väheste teadmiste alusel taipasime ainult seda, et tegemist oli öölinnuga (öökulliga).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei mingi mood, suurus, karvastiku või sulestiku pikkus ega värvus ega tõupuhtus pole minu lemmikute valikul mingit rolli mänginud. Nagu varem märgitud, said kõik need loomad ja lind minu lemmikuks alles pärast seda, kui nad ühel, teisel või kolmandal põhjusel olid mulle lähedaseks saanud.
Julgen öelda, et nad oleksid kõik minu lemmikuteks saanud ka siis, kui nad oleksid teist tõugu, suuremad või väiksemad, hoopis teist värvi, pikema või lühema karvastiku või sulgkattega ning teisest soost olnud.
Nad said minu lemmikuteks mitte väliste tunnuste kaudu, vaid oma iseloomu ja käitumise tõttu ning suhtumises minusse.
Nende kõigi kohta kehtib vanasõna (või mõttetera): "Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab". Muidugi igale minu loomale ülekantud mõttes.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole ma ühelgi näitusel oma lemmikutega käinud ega esinenud.
Ei olnud nendel aegadel ega nendes kohtades, kus mul oma lemmikutega tuli olla, ühtegi sellist näitust korraldatud. Ei minu kodukandis, ei Tondil sõjakoolis ega selles Narva jõetaguses metsas. Ning kui oleks tehtudki, minul oma kolme lemmikuga poleks sinna asja olnud. Mind jätavad taolised näitused külmaks. Ning kaldun arvama, et ka nendel, Mukil, Anarhial ja Jüril oleks erinevatel põhjustel mingil näitusel osalemine olnud ebamugav.
Taolised näitused on siiski tõupuhaste olendite väljaõppe ja oskuste demonstreerimiseks ja nende peremeestel samuti enda näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Muki oli suhteliselt iseseisev olend. Ketikoer tema ei olnud. Oma iseseisvust kasutas ta ka laialdaselt. Käis õuest kaugemates kohtades, koplis, karjamaal, rabaski. Ka pulmades lähikonnas. Kuid enamasti piirdus ikka õue, toa- ja tallitagusega.
Põhiline tema eest hoolitseja oli minu ema. See hoolitsemine seisnes peamiselt toitmises. Tavaliselt pakuti temale süüa samal ajal kui meilegi. Temale viidi toidukraam tema kuudi juurde kausis, mis oli temale koerakausina kinnitatud. Lisaks kuulusid temale veel meie toidujäätmed ja kondid.
Kuudi puhastamise kohustus lasus isal. Tema vahetas ka Muki küljealust, kui need heinad olid peeneks kulunud ja enam sooja ei andnud. Asemele sai toodud uus sületäis heinu, mille sisse Muki ise endale meelepärase pesa kokku kraapis.
Tema meelelahutuse eest hoolitsesin mina. Jooksime ja hullasime. Ka keppi sai visatud, mille tema lustakalt jälle minu juurde tagasi tõi ning seejärgi vaatas otsa, nagu tahaks ütelda: Viska veel.
Anarhiaga olid lood teised. Nagu varem märgitud, seisnes minu ülesanne tema eest hoolitsemisel tema igahommikuses puhastamises, ikka harja ja kammiga, iga kord kakskümmend minutit. Toitu, heinu ja kaeru, panid tema sõime teised hoolitsejad, talli-reamehed. Nemad puhastasid ka latreid. Et kõik, hoolitsemine ja kord, toimuks ettenähtud reeglite ja eeskirjade kohaselt, selle järgi valvas tallikorrapidaja koos oma kahe päevnikuga. Ka mul tuli toimkonna-teenistuses mõned korrad tallis korrapidajaks olla.
Et hobused tallis laisaks ega puiseks ei jääks, tuli neid aeg-ajalt tuulutada. Selleks olid ette nähtud ratsutamise tunnid. Need olid õppekavasse sisse planeeritud. Tavaliselt kaks korda nädalas, iga kord kaks tundi. Kord tallitagusel lagedal, kord Tondi jaama lähedal maneežis, kord maastikul, praeguse Mustamäe linnaosa kohal metsatukkades ja liivalagendikel. Viimasel juhul oli õppuse kest¬vuseks kolm tundi. Läbi sai sõidetud kõik allüürid: sammu, traavi ja galoppi. Ka madalamatest takistustest, tõketest sai üle hüpa¬tud. Eks need sõidud kuulunud samuti hoolitsemise alla (et loom laisaks ei jääks).
Jüri meile sattumise järgi hakkasid tema eest hoolitsema kõik meie patarei liikmed. Peamine hoolitsus tema eest oli toidu hankimine. Seda tehti nii vabal ajal kui ka õppuste käigus. Mõni kord oli Jüri jaoks tehtud toidulaual vihmausse, tigusid ja muud pehmemat kraami kuhjas. Need korrad olid siiski harvad, sest Jüril oli tohutu isu ning ega toidukraami looduses igal sammul ka ei liikunud. Kuid juhtus ka seda, et mõnigi toidulauale toodu pääses sealt "vabasse maailma" ja koos sellega allaneelamisest. Algul toodi Jüri oma toidu juurde hoolitsejate kätes, hiljem lihtsalt hüüti ta kohale.
Kui palju aega temale kulus, seda ei saagi kindlaks määrata, ei praegu ega sel ajal. Ühed tulid tema juurde, teised läksid tema juurest. Mõni, kellel oli aega rohkem, jäi tema juurde pikemaks ajaks. Võib ainult ütelda, et "kõik see mees", kogu patarei isikkoosseis (umbes 60 meest) oli kogu päev, osa ka öösel, temaga tegevuses - ühed tulid, teised läksid. Nii, kuidas teenistus ja töö võimaldas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Muki sõi seda, mida pererahvaski. Lisaks kondid ja muud perelauast ülejäänut. Erilist, koertele määratud ja valmistatud toitu tol ajal poodides müügil ei olnud. Eriti maal. Talus leidus alati toidujäätmeid, mille kohta koer oma valikuid tegi. Jooginõu oli tal kuudi kõrval, mille sisu aegajalt täiendati ja uuendati. Kuid ka kaevu juures oli kariloomade joogiküna, kus vesi alaliselt sees ning kust ka Mukil polnud keelatud suutäisi võtta. Seda võimalust ta eriti suvisel kuumal ajal, keel ripakil, ka kasutas.
Ka Anarhia toitlustamisest oli eespool juttu (heintest ja kaertest). Ei valmistanud seda mina ise ega ostnud kuskilt mujalt. Anarhia oli riigi ülapidamisel ning selle, mis temale oli määratud, panid talle sõime sisse talli-reamehed. Samuti jootsid teda. Lisada võib ainult seda, et küllalt tihti oli mul sööklast tasku pistetud mõned leiva- ja suhkrutükid, mis järgneval kohtumisel temale sai pakutud ning mida tema rahulolevate röhatuste saatel vastu võttis ja alla neelas.
Samuti on Jüri söögimuresid pikalt käsitletud. Tema oli meie, patareipoiste, toidualase hoolitsuse all. Miks me seda tegime?
Meie arvates oleks ta ilma meie hoolitsuseta nälga surnud. Sest tema toitja, tema ema olemasolust polnud meil aimu. Ta võis olla, aga ta võis olla ka hukkunud. Väikese abitust nähes, ei lubanud meie südametunnistus teda sinna jätta. Võetigi enda juurde.
Muidugi oleksime võinud teda sinna jätta. Tema ema oleks tulnud, toonud temale toitu, võtnud küünte vahele ja viinud tema pesasse tagasi. Ja nad oleksid elanud õnnelikku elu kuni senini, kui nad surnud pole.
Antud olukorras lahendasime me tema saatuse tolleaegse otsuse kohaselt, mis osutus samuti vääraks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks pole tulnud ühelgi juhul oma lemmikute, loomade pärast loomaarsti poole pöörduda.
Muki elas oma elu ilma arstiabita. Ning kui elutee seoses vananemisega lõppema hakkas, poleks selles olukorras ka arstiabi aidanud.
Anarhia haiguse oli küll loomaarst kindlaks teinud, kuid ilma minu abita.
Ka Jüri elu läks nii, nagu läks, ilma arstiabita.
Vaktsineerimist lemmikloomade ja ka teiste, koduloomade, puhul pean vajalikuks, kui igal konkreetsel juhul loomaarst seda vajalikuks peab.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Omal ajal ei olnud see tegevus isegi maal tundmatu. Olid väljaõppinud spetsialistid (nn. täkuruunajad jt.), kes selle tööga tegelesid. Põhiliselt steriliseeriti hobuseid ja sigu. Selle protseduuri tulemusel pidid täkud taltsamaks muutuma ja kultide
maitse paremaks minema.
Teatud juhtudel pean seda tegevust vajalikuks.
Kunagi oli meilgi maal kodus väike, taksikoera sugemetega emane koer Muti. Oli teine päris armsake, kuid täiskasvanuna läks tema pehmelt öeldes "hukka". Nimelt õige pea pärast poegimist, pani tema uued pulmad käima. Kui teistel emastel koertel käis see tsükkel ikka vaheaegadega, siis temal toimusid need tegevused ilma vaheaegadeta "jooksval lindil". Pulmakära ja pulmaliste omavahelised arveteõiendamised ja riiud kestsid peaaegu vahetpidamata. Kord panime Muti sellel ajal pulmaliste eest sauna kinni. Need närisid saunauksele augu sisse ja lasid Muti välja. Teine kord panime tema viljaaita. Sellel oli tugev uks ja põrand oli ka palkidest, tõsi - olid palkidevahelised praod. Muti lasti palkide vahelt välja. "Peigmehed" olid närinud palkide ühe vahe laiemaks ning Muti ise oli ülevaltpoolt kaasa aidanud. Olukord muutus väljakannatamatuks. Muti puhul oleks steriliseerimine küll kõne alla tulnud. Midagi resoluutset me tema puhul ka ei tahtnud ette võtta, sest tema oli meile kingitud, Rakverest tädi perest toodud. Kui aga pulmalised kord meie ühe koera, Bonzo, lõhki kiskusid, siis isale aitas. Isa püssipauk rabas turbaaugu kõrval tegi Mutile lõpu peale.
Mis puutub tiinusevastastesse tablettidesse, siis nendest sel ajal kõneldes, oleks tulnud küsida: "Mis need on?"
Anarhia ja Jüri puhul ei tulnud sellealased küsimused kõne allagi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna Muki oli meessoost, Anarhia puhul ei kuulunud see küsimus minu kompetentsi ning Jüri oli järglaste soetamiseks liialt noor ning polnud teada ka tema sugu, piirdun küsimustele vastamisel teiste oma lähedaste loomadega.
Järglasi nendel lähedastel loomadel on ikka olnud. Eriti iseloomulik ja omane on see maal, taludes, asuvatel koduloomadel. Koertel, kassidel, lehmadel, lammastel, hobustel ja sigadel. Kanadest ja teistest kodulindudest rääkimata.
Enamikel juhtudel on loomad ja linnud neid asju ise korraldanud (koerad, kassid, lambad, kuked-kanad), kuid mõndagi looma tuli aidata, näiteks tuli lehmaga pulli juures käia ning mära viidi täku juurde.
Nende protseduuridega tegelemisel olen seda meelt, et tõuloomade puhul tuleb asjasse sekkuda. See tähendab, et tuleb sobiv paariline leida toupuhtuse säilitamise eesmärgil.
Mis loomade järglastega edasi tehakse?
Nende saatus on küllalt erinev, mis omakorda oleneb liigist ja soost. Koertest ja kassidest jäeti üks või kaks oma peresse "seemneks", järeltulijaks õuevalvurile või hiirtekuningale. Ülejäänud pandi kotti, kotisuu kinni ning kõik see, kott ja sisu, rabas turbaauku. See komme oli meie rabaäärses külas ammustest aegadest. Vasikatest jäeti samuti üks või kaks kasvama, teised tehti lihaks. Sealjuures pullvasikad eranditult. Liha jäeti oma tarbeks või katsuti müüa. Hobusevarss kasvatati suureks, ning vajaduse korral jäeti endale tööhobuseks või katsuti täiskasvanuna ära müüa. Lambatalled suurendasid enamasti kodust karja ja suureks saanuna pandi mõned lihatünni. Põrsad lasti suuremaks kasvada ning täiskasvanuna sattusid enamuses samuti lihatünni.
Üksikutel juhtudel võis loomapere järeltulijate saatus olla ka teistsugune. Mõningatel kordadel anti loomade arvu suurenemisest teada jällegi kirikuväravas, kus mõnelgi juhul leidus asjast huvitatuid. Enamasti käis see põrsaste kohta. Neid püüti turustada ka laatadel ja turgudel.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mukit hoidsime kutsikana öisel ajal köögi kojapoolses nurgas. Sinna oli tema jaoks heinu ja vana vatitekk toodud. Samas seisis ka tema toidunõu. Hiljem, kui temast õuevalvur sai, päris ta Vana Muki kuudi. See oli laudadest kokku löödud kelpkatusega onnike. Lahtine ukseava oli õue poole, kummalgi küljel olid väheldased avad akende asemel, mille läbi võis pilku heita kapsamaa ja rohuaia poole. Tagasein oli vastu rehealuse müüri. Sisse põrandale oli pandud paar sületäit heinu, mille sisse loom endale sobiliku pesa võis kokku kraapida, mida ta ka tegi.
Anarhia elas sõjakooli aspirantide patarei tallis koos teiste kaaslastega omaette latris. Latrid asusid kahel pool vahekäiku üksteise kõrval. Vahekäigust eraldas latrit ning takistas looma väljumast kaks horisontaalselt paigutatavat latti. Meed olid kergesti kõrvaldatavad, kui oli vaja hobust välja viia. Meie, aspirandid, pugesime latrisse ja välja tavaliselt lattide vahelt. Latri tagumises osas, hobuse pea juures asus sõim toidupoolise jaoks. Sinna pandi heinu ja kaeru, üksteisest olid kõrvuti asuvad latrid eraldatud samuti vahelattidega. Need olid jäigalt kinnitatud. Latri esiküljel, sissekäigu kohal, rippus väheldane sildike hobuse nimega, kellele see latter kuulus. Muuseas, latris kandis loom tallipäitseid, mille küljes kett ning keti teine ots oli kinnitatud sõime külge.
Jüri jaoks tehti tema meie juurde asumise järgi temale paras onnike miinikasti laudadest ning paigutati see ühe meeskonnaonni katuse kelba alla. Väliselt meenutas tema onn meie omasid. Sisse tehti naride asemele kaks seinast seina ulatuvat pulka, mis täitsid tema jaoks pennide aset, millest ta võis kinni hoida. Esikülg onnil oli lahtine, ilma ukseta.
Kas loomal oli lubatud ümbruses vabalt ringi liikuda?
Muki liikumisvabaduses piiranguid polnud. Tema võis kõikjal, õues, hoonete ümbruses, koplis ja karjamaal, ka rabas ja metsas vabalt ringi liikuda. Täiesti oma tahtmise kohaselt. Seda võis ta teha ka meie eluruumides. Sellest võimalusest kasutas ta siiski ainult kööki, pikutades mõnusalt lahtise uksega pliidi ees, nagu mäletan.
Anarhia liikumine oli rangelt piiratud. Isegi latris, kus ta oli sõime külge aheldatud. Väljaspool latrit ja talli liikus ta ainult hooldajate, minu ja talli-reameeste saatel ning kohtades, mis olid õppekava ja tunniplaanidega kindlaks määratud.
Jüri võis ringi liikuda (lennata) seal, kus ta iganes tahtis, kuid tema ei kasutanud neid piiramatuid võimalusi. Ilmselt oma noorusest tingituna ei olnud ta endale teadvustanud veel oma sellealaseid võimalusi. Muidugi võis tal meie juures ka nii hea olla, et ta ei tahtnudki kusagile mujale ringi liikuma minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu pikemate äraminekute ja äraolekute korral, küsimus, mida teha lemmikloomaga, Muki ja Anarhia puhul, üldse üles ei kerkinud, Nende eest jätkasid hoolitsemist teised, samad, kes olid seda senini teinud. Mina olin selles küsimuses teisejärguline isik.
Muki kodu ja asupaik oli seal, kus ta oli ning minu äraolek, olgu pikk või lühike, tema elukorralduse suhtes mingit muutust esile ei kutsunud. Muki jäi sinna, kus ta oli harjunud olema ning tema eest hoolitsesid minu eemalolekul need, kes seda senini olid teinud ka minu kohalolekul.
Ka Anarhia olukord ei muutunud, kui minul tuli minna pikemaks ajaks tema juurest ära, laagrisse või haiglasse (millised mõlemad juhtusid juhtuma). Tema jäi samuti sinna, kus ta oli ja nende ülesannete täitjaks, millega mina olin tegelenud tema suhtes, määrati mõni teine.
Küsimus: kas võtta kaasa või jätta maha, kerkis üles Jüri puhul. Siis, kui pidime kogu patareiga senisest peatuspaigast lahkuma ja rindele sõitma.
Mida Jüriga teha?
Võtta kaasa! Jätta maha! Arvamused olid lahkuminevad. Vaieldi. Võitsid need, kes olid kaasavõtmise poolt. Tehti selgeks, et mahajätmise korral ootab Jürit hukkumine. Ta ei tule üksi metsas toime ilma meie hoolitsemiseta. Eriti toidumurede lahendamisega. Samuti võib ta seal langeda esimese kallaletungija ohvriks.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
See küsimus oleks päevakorrale tulnud juhul, kui loom, kellest sai hiljem minu või teiste lähedaste lemmikloom, oleks ilmale tulnud meie kodus või oleks looma peremees, kellelt meie selle looma saime, selle sünnipäeva meile teatanud. Täiesti võimalik, et sellistel juhtudel oleksime seda tähtpäeva ka vastava toiminguga tähistanud. Kindlasti oleksime sünnipäevalapsele tema tähtpäeval üle andnud midagi suupärast. Mukile kindlasti mõned juba varem kogutud kondid. Anarhiale peo pealt mitu tükki suhkrut pakkunud ning ka rohkem leivatükke ning lisaks oleks tallimeestelt küsinud torbikutäie kaeru - loomal ju täna sünnipäev! Jüri tähtpäeval oleksin andnud patareipoistele käsu: igaühel tema toidulauale panna kingituseks midagi suupärast! Seni oli tehtud seda vabatahtlikult, ilma käsuta: kes tahtis, see otsis ja tõi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Selliste küsimustega pole minu lemmikloomadel ega minul tegemist teha tulnud. Vast ainult niipalju, et Mukiga sai mõnigi kord kepi-mängu mängitud. Visatud tema juuresolekul väheldane kepike eemale ja Kästud temal see tagasi tuua. Õige pea sai tema sellest, mida tema tegema peab, aru. Viskasin, tema jooksis sellele järgi, võttis hammaste vahele ning tõi selle minu jalge ette tagasi. Pärast seda jäi ootama ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu tahaks ütelda: viska veel! Nii sai ka veel mitmeid kordi tehtud.
Kasside jaoks sai pika nööri otsa paberinutsakas riputatud. Temale ja üldse kassidele meeldis seda oma esikäppadega togida. Nii mõnigi kord tegelesid nad selle mänguasjaga omaette, ka siis kui pealtnägijaid ja ergutajaid polnudki.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See on täiesti võimalik. Võin seda kinnitada oma kogemuste najal Jüriga.
Meie tõime Jürile kogu meie kooselu vältel toidu kätte (ette). Me ei osanud mingit teist moodust tema elu seeshoidmiseks leida. Tagantjärgse tarkusena tuleb tunnistada, et ta oleks pidanud ka meie juures elades endale toitu ise muretsema, kuid kes oleks seda talle osanud õpetada? Harilikus olukorras teeb seda tema ema (ja võib-olla ka isa). Kus need sel ajal olid ja kas neid enam üldse oli, sellest polnud meil ega temalgi mingit aimu.
Küsimus seisnes ka selles, et kui meie temale toiduhankimise katkestame, mis temast siis saab? Sureb meie silme all nälga? Milline vägi teda meie juurest metsa, toiduotsingule oleks ajanud? Pealegi oli tema meie juurde sattumisel selles eas, millal toiduhankijaks temale olid tema vanemad. See oli aeg, millal toit temale suhu pandi. Tema omapead metsa viimine oleks olnud võrdne tema hukule saatmisega.
Üldse andis juhtum Jüriga meile kogemuse, et see oli algusest peale väär. Teiseks, kui tuleb millegi samalaadse sündmusega tegeleda, peavad tegelejatel (inimestel) olema antud olukorras tegutsemiseks vajalikud teadmised ning veel parem, kui ka vastavad oskused. Seda kõike selleks, et kannatajaks pooleks ei jääks mitte milleski süüdi olev loom või lind. Võimalik, et looma (linnu) metsa tagasilaskmise korral tema ürginstinkt ütleb, mida teha tuleb - toitu otsida ja kust seda leida ning et toiduks on need ja teised olevused. Oht sattuda ise mõne suurema kiskja, looma või linnu haardesse on samuti reaalne. Seda kõike tõdesime ka meie seoses Jüriga, kuid midagi mõistlikku antud olukorras tegutsemiseks me välja mõtelda ei osanud.
Kokkuvõtteks tulebki mainida, et meie tegevus Jüri suhtes kandiski liiga palju hoolitsemise tunnuseid, kuid antud olukorras kuidagi teistmoodi (vähem hoolitseda) tegutseda meie ei osanud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu arvates võiksime loomad poliitikast välja jätta. Kas on tarvis lontule ütelda, et sina seda konti ei saa, sest sina oled nõukogudeaegne. Selle kondi anname hoopis Pitsule, sest tema on puhas eestiaegne ning peremees pole ka komparteis olnud. Sina aga said paremad palad endale nõukogude ajal.
Võiks (erapooletult) küsida: Mis on lemmiklooma eest hoolitsemises muutunud viimase viieteistkümne - kahekümne aasta jooksul?
Üks vastuse komponent oleks see, et toitlustamisega seoses on toitude valik lemmikloomadele, eriti koertele, muutunud tunduvalt rikkalikumaks.
Televisiooni on tulnud uued sarjad, mida eelneval ajal polnud ("Sõber koer"). Tutvustatakse mitmesuguseid koertetõugusid, nende tegusid ja oskusi, nende erinevaid tegevuse lõike seoses vahekordadest inimestega.
Ajakirjanduses pühendatakse praegusel ajal loomade küsimustele märgatavalt rohkem tähelepanu, kui eelneval, nõukogude perioodil. Sellealaste teemade sisu on mitmekesistunud. Ilmuvad enneolematud väljakutsuvad artiklid inimeste ja loomade omavahelistest abieludest koos vastastikuste kohustustega jne. jne. Nõukogude ajal ei oleks sellesisulistele avaldustele leheruumi antud.
Ka ajakiri "Koer" on hilisema aja sünnitis.
Piirdudes ülaltooduga võib tõdeda, et praegusel ajal on kasvõi koertele pühendatud mõningate näidete varal, asutud (lemmik-) loomadega seotud küsimusi rohkem ja mitmekesisemalt käsitlema ning nad on toodud omaaegsest ükskõiksusest valguse kätte. Eriti käesoleval aastal, mida kutsutakse Punase koera aastaks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik siin elus algab ja lõpeb kord. Olgu ta inimene või loom. Kehtib see tõde ka lemmikloomade kohta.
Pärast seda, kui Mukil vananemise tõttu tekkis raskusi käimisega (tagajalad olid halvatud), tehti temale kööginurka, sinna, kus ta kutsikana oli pikutanud, ase. Sinna viidi tema toidukauss ja hoolitseti tema muude toimetuste eest, ka aseme puhastamisel.
Ühel hommikul jäi toidukauss puutumatuks. Muki aeg oli täis saanud...
Isa kaevas koplisse Muki jaoks uue, viimse puhkepaiga. Temale pandi ümber vana lapitekk, et mullaterakesed talle suhu ega silma ei satuks. Isa ajas haua kinni. Mõlemad matuselised, isa ja ema, pühkisid kogu selle talituse juures aegajalt palgele veerenud pisaraid, aga kui haud kinni oli aetud ja isa Muki mälestuseks mütsi peast võttis, ei saanud ema pidama ning hakkas häälekalt nuuksuma.
Hiljem istutas isa Muki puhkepaigale noore tammepuu. Nüüdseks on see juba suureks sirgunud.
Seni oleme igal aastal käinud sealsel kalmistul lähedaste kalmusid korrastamas. Paljudel juhtudel oleme nendel käikudel ka Muki puhkamiskohas käinud ja teda meelde tuletanud.
Anarhiaga läksime lahku olude sunnil, mõlemad õitsvas nooruseas täis elulusti ja tegutsemistahet. Temast ei tea ma rohkem midagi.
Jüri võtsime pärast vaidlusi rindele kaasa. Esimesel lahingupäeval leiti tema eluta keha puu alt, mille külge tema puurike oli kinnitatud. Õhtul, kui lahingumöll oli vaibunud, läksid need, kellel see võimalik oli, teda ära saatma.
Miinikastilaudadest oli tema jaoks kokku löödud kasvukohane puusärk. Patareivanem andis vana sõduripluusi. Selle sisse ta mähiti. Samasse männi alla kaevati hauake ning puusärk Jüriga pandi sinna. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm ko¬gupauku, nagu langenud sõjamehe lahkumise puhul kombeks. Eks ol¬nud temagi ju sõjamees, vähemalt siis, kui tunnimehega koos relvapargis vahti pidasid. Hauake aeti kinni ning selle kohale tehti väheldane kalmuküngas. Päitsisse sai pandud tolleaegse kombe kohaselt puust postike. Tema jaoks oli see põlvekõrgune ning selle külge löödud lauakesel oli tuliseks aetud okastraadi otsaga põletatud tema nimi ja elutee lõpu kuupäev - "Jüri 25.VII 1944".
Nime juures olime pidanud aru tema perekonnanime osas. Kas peaks ka selle lauakesele panema, nagu teistel langenutel? Kaalumisel olid nimed: "Öökull", "Kakk”, "Kodukakk”. Ühtegi neist ei pidanud me siiski sobivaks. Nii jäimegi ainult "Jüri" juurde.
Kas pärast nende loomade lahkumist otsustati võtta uus loom?
Muki lahkumise järgi tuli võtta uus õuevalvur, sest tolles metsatalus oli koera olemasolu hädavajalik.
Jüri hukkumine teavitas meile, et olime teinud tema enda juurde võtmisega vea ning sellist viga ei tahtnud me korrata. Pealegi ei olnud uut asemikku kuskilt võtta. Ja parem oligi, et polnud võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ausalt tunnistades ei ole ma ühelegi oma lemmikloomale mingisuguseid "kodureegleid" kehtestanud ega õpetanud, millistest tema peaks kinni pidama. Nemad, kõik kolm, olid oma käitumise, harjumuste ja toimingutega sellisel tasemel, et minul polnud vajadust neile veel midagi juurde õpetada.
Talus (Muki puhul), kus loomal oli piiramatu liikumisvabadus ning ka aja kasutamise suhtes polnud temal piiranguid, polnud temale vajalik mingeid muid käitumisreegleid kehtestada.
Samasugune olukord oli ka Jüril, kes oli "vaba kui lind" ning kelle senised kombed olid meile täiesti vastuvõetavad.
Anarhiale olid reeglid juba teiste poolt kindlaks määratud, need oli tema omaks võtnud ning minul polnud nendele midagi juurde lisada.
Teatud reeglid tuleb aga loomale (linnule jt.) õpetada linnakorterite piiratud tingimustes. Sama tähtis on nendest kinni pidamine, sealhulgas ka ajaliselt - kõik toimingud: söötmine, jalutuskäik, puhkeaeg jms. toimugu igal päeval ühel ja samal kellaajal, selleks, et ka loom ja tema organism harjuks nendega. Sel juhul pole vajadust midagi tema poolt nurka jäetut kühvliga kokku korjata, sest ta teab, et ta saab seda teha söögijärgsel jalutuskäigul õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ma ei saa ühegi oma lemmiklooma kohta seda ütelda, et tal mingi halb komme oleks olnud. Selle olemasolu korral polekski tema minu lemmikloom olnud.
Küll oli eespool koer Muti halvast kombest juttu. Tema ei kuulunud minu lemmikloomade hulka, kuigi oli igati tore, sõbralik loom.
Mingisuguse halva kombe olemasolu loomal tuleb muidugi hukka mõista ja püüda aidata teda sellest lahti saada. Uks võimalus on karistamine. Karistamine kuulub siiski (minu arvates) äärmuslike abinõude hulka ning sellel peavad olema piirid. Mingil juhul ei tohiks loomast jõuga üle olla, teda peksta. Algul püüda pehmemate karistusvahendite ja -viisidega süüdlast halvast kombest võõrutada, alles selle järgi karmistada karistusviise ja vahendeid. Omal ajal, mäletan, juhul kui loom (kass, koer) tegi toanurka hunniku, võeti ta karistamiseks kinni ja pisteti tema nina tehtu sisse. Palju sellest abi oli, enam ei mäleta. Ideaalne oleks olnud eelnevalt looma õpetada häda korral väljamineku palumist - tuleb juurde, ütleb "mjäu" või haugatab ning ruttab seejärel ukse juurde.
Muti karm karistamine liigse seksuaalsuse eest oli muidugi erakordne ning karm. Alternatiiv oleks olnud steriliseerimine, kuid sellel ajal, tollastes maaelu tingimustes oleks ka see tegevus olnud erakordne ning ei tulnud kõne alla.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mukile sai püütud sitsimist käsu peale õpetada. Sellega sai ta hakkama. Ilmselt aitas kaasa selle tegemisel tema autasustamine lihatüki või kondikesega. Mõnigi kord tuli ta juurde ning võttis sitsimise asendi sisse. Tema "kehakeel" oli täiesti arusaadav. Tema seisukohalt see toiming mingiks trikiks ei osutunud. Trikk oli vast järgnev. Mukil kästi sitsida. Seda ta siis tegi. Järgnevalt pandi tema ninale leiva- või lihatükike ning käskluse peale: "Amps!" pidi ta selle suhu püüdma. Mõningase harjutamise peale saime ka selle selgeks, õnnestumise tasuks oli muidugi jälle nimetatud autasu.
Kellel tahtmist mõnda keerukamat trikki oma lemmikule õpetada, võib tahtmise, võimaluste ja majanduslike olude olemasolul ka põhjalikumat dressuuri lasta asjatundlike õpetajate abiga teha. Selleks peab olema siiski mõni olulisem põhjus. Kas uhkeldamine tuttavate ja võõraste ees, loomade näitusele pürgimine ning seal väljapaistmise soov või kui aja ja raha ülejäägi korral pole muud midagi teha.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mõlema küsimuse puhul on minu arvamine jaatav - loom mõistab inimese juttu ning saab aru ka meeleolust isegi siis, kui selle juures juttu ei olegi. Muidugi oleneb see looma liigist - koer ja kass saavad aru, orav või hamster vast ei saa ning karpkala või mõni teine olend akvaariumis ei mõika mõhkugi.
Eks loomaga suhtlemine käib suures osas rääkimise abil, milles aktiivseks pooleks (rääkijaks) on inimene. Paljudel juhtudel loom taipab, mida inimene kõnelemisega soovib.
Mõned näited (tähelepanekud) öeldu kohta.
Mul suvilanaabril (Vellol) oli õuevalvur Sammi. Niisugune hundikoera tüüpi musta kasukaga, millesse käppadel, kurgu ja kõhu all lisandusid kollakad toonid.
Kui ma läksin suvilasse ja Sammi mind haukumisega tervitas, ütlesin juhtudel, kui mul tema jaoks midagi suupärast kaasa võe¬tud oli, temale: "Sammi, kui aega saad, astu läbi!" Ja ma võisin kindel olla, et varsti oligi ta minu võrkaiaga piiratud krundil.
Ei teadnud mina ega tema peremees, kus temal see aiast läbipugemise koht asus. Mõni kord, kui naabri värav lahti oli, tuli Sammi läbi selle ja läks ka tagasi samast. Juhtus ka seda, et naabrimees oli vahepeal välja läinud (sõitnud) ning värava sulgenud. Sammi ei saanud enam sealt kaudu koju. Sel juhul ei hakanud ta kuskilt mujalt sissepääsu otsima, vaid tuli tagasi minu juurde, vaatas mulle silma ning tema pilk mulle ütles: "Ole hea, aita mind tagasi!" Ilmselt ta taipas oma kinnise koduvärava ees, et muul moel ta tagasi ei saa, kui naabrimehe (minu) abiga. Mõtles asjast väljapääsu välja. Ütlesin talle: "Lähme!" ja ta sai sellest aru - pööras ümber veel enne, kui mina mingit minemise liigutust sain teha ja hakkas kodu poole astuma. Mina aga tegin värava lahti, lasin tema sisse ja sulgesin uuesti värava.
Muidugi võib selle üle mõtteid vahetada, et kas Sammi ikka talitas minu sõnade järgi (tuli mulle külla). Võib-olla tuli ta lihtsalt selle pärast, et mina tulin, st. mitte minu sõnade, vaid tegevuse tõttu, kuid võimalik ju on, et sai kutsest aru.
Kord elasime mõnda aega Rakvere linnas. Hoovipoolses majas elas vanem mees, Ingu taadiks kutsutu. Tema oli veovoorimees, selline napsuarmastaja. Kord, kui ta jälle kõrtsis istus, tegi tema hobune ennast mingil moel lasipuu küljest lahti ning tuli läbi linna üksi koju. Õueväravast sisse ning jäi õuele talli ette seisma. Ilmselt tuli tal peremehe pika ootamise järgi mõte: mulle aitab, mina lähen koju ja tuligi. Järgnes suur pahandus.
Purupurjus peremees oli koju jõudnult maruvihane. Juba õueväravast sisse vaarudes karjus ta hobusele: "Ma su, kuradi, tapan!" Läks tuppa ja tuli välja seatapmise puss käes ning sammus sajatades hobuse poole. Selle juurde jõudnult tõstis pussiga käe üles looma löömiseks. Ilmselt sai hobune aru (kas sõnade või tegevuse järgi), mis sündimas. Enne veel, kui peremees jõudis noaga äsata, tõusis loom tagajalgadele, pani esijalad räuskaja õlgadele ning surus mehe maha. Põlvili peremehe peal olles, näris ta selle nägu ja käsi, ise võikalt karjudes.
Ilmselt taipas loom, mis teda ees ootab (peremehe sõnade ja käitumise alusel) ning sai aru, et antud olukorras peab ta kiiresti ja otsustavalt tegutsema ning mõtles välja eespool märgitud tegutsemisvormi.
Juhtum lõppes sellega, et majanaabrid päästsid Ingu taadi hobuse kaest ära. Taat oli hulk aega närimishaavade ja roiete murdudega haiglas elu ja surma piiril kõikudes. Hobune müüdi ära.
Tuua võiks veelgi näiteid, mis kinnitavad looma mõtlemist ja arusaamist paljude asjade üle - ütleme hobusele "Nõõ!" ja ta hakkab astuma, ütleme "Ptruu!" ja ta jääb seisma, ka siis, kui meie ohjadega peatumiseks märku ei anna. Koer pikutab õuel ja hakkab järsku omaette uluma - ilmselt tuli tal mingi kurb mõte.
Mõningaid näiteid on toodud veel käesoleva kirjutise teises osas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb oma lemmikuga küllalt pidevalt ja kaua koos elada. Mul seda võimalust pole piisavalt olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohustused loomade suhtes olenevad mitmest asjaolust. Kõigepealt olenevad need lapse vanusest ja ka sellest, kas tegemist on poiss- või tütarlapsega ning millise loomaga on tegemist. Ka sellel on tähtsus, kas tegemist on maa- või linnalapsega.
Mina olin lapseeas maalaps. Täpsemalt maapoiss. Peres olid loomadest koerad, kassid, lehmad, vasikad, hobused, varsad, lambad, sead. Lisandusid veel kanad ja kuked.
Mõnigi kord tuli varases nooruses toidukauss koerale või kassile ette panna. Koolieas kandsin juba koos isaga lehmadele, lammastele ja hobustele heinalaost heinu ette ja sõimesse kaeru.
Linnalastel tuli samuti koerte ja kasside eest hoolitseda, kui ema või isa selleks käsu andsid. Hobuste ja lehmade ning teiste koduloomadega oli linnalastel vähem tegemist. Ainult siis, kui isa oli voorimees või kodu asus linna servas, agulis, kus ka loomapidamise võimalused olid olemas ning neid kasutati, tuli ka neil nende loomadega tegemist teha.
Tütarlastel läks tegevus loomadele toiduviimiselt varsti üle lehmalüpsmise juurde. Algul prooviti niisama, kuidas see asi käib, varsti kasvasid tüdrukutest ema abilised.
Loomadega tegelemise sekka kuulus ka karjaseameti pidamine. Sellega tegelesid jällegi peamiselt maalapsed. Minul sellega tegelda ei tulnud, sest vanaisa, Rubeni Juhan, oli nii hoolas peremees, et lasi karjamaale tara ümber teha. Naabritel raba pool karjamaal tara ei olnud ning minu isa käis rohkem kui üks kord nende lehma turbaaugust väljatirimisel abiks. Pärast neid juhtumeid võtsid naabrid endale karjapoisi, kes loomi rabast eemal hoidis. Teise naabri perepojad käisid ise oma lehmade karjusteks.
Ka mõni linnalaps teenis endale palgakest linnakarjuse abina. Seda sel juhul, kui lehmapidajad linnas olid palganud oma lojuste järele valvamiseks karjuse, kes valvas kõigi selle linnaääre loomade järgi selleks eraldatud linnakarjamaal, kuhu aeti selle linna või linnaosa loomad. Nende järgi valvav karjus oli loomulikult täiskasvanu, kuid abilisteks olid lapseeast väljakasvanud poisikesed.
Loomade eest hoolitsemise alla maal kuulus ka kanadele terade ette andmine, mis suurelt osalt usaldati lastele.
Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud?
Ega sellelegi küsimusele saa vastata lihtsalt "ei" ega "ja”.
Mis puutub loomade eest hoolitsemisse, siis seda teevad täiskasvanud igal juhul rohkem kui lapsed. See on nende kohustus loomade vastu. Lastel sellist kohustust ei ole. Hoolitsemise alla kuulub loomade toitlustamine, puhastamine (nii loomi, kui ka nende asemeid), lehmade lüpsmine, loomade karjamaale saatmine ja sealt lauta ajamine ning muudki.
Mängimist loomadega teevad jälle lapsed omakorda rohkem, sest neil jätkub selleks vaba aega rohkem kui vanematel inimestel, kelle aega seob töö.
Üldse suhtlevad täiskasvanud loomadega ajaliselt rohkem kui lapsed. Nendel lisandub tegelemisele vastutus loomade eest ning sellega seoses kohustus nendega tegelda. Lastel sellist kohustust ju pole ning samuti ei vastuta nemad tehtud ega tegemata töö eest loomadega.
Kas laps vajab looma?
Ei ole paha, kui laps maast-madalast kogeb, et peale inimeste on olemas ka teisi olendeid, loomad, linnud ja veel muidki.
Minu arvates võib kodune loom lapsele teatud tingimustes kasulik olla - vagune kass või koer võib osutuda lapsele toredaks mänguseltsiliseks ning teatud loomade eest hoolitsemine aitab lapsel mõista hoolitsemise vajadust edasises elus ka inimolendite, sealhulgas lähedaste eest.
Lapseeas on tähtis, et kokkupuuted lapsel oleksid ohutute olenditega. Üldsõnaliselt: kodused koerad, kassid, kanad, kuked. Ka ei ole vaja väikseid lapsi üksi suurte loomade juurde lasta, nagu hobused, lehmad, sest need võivad lapsele tahtmatult viga teha: peale astuda või jalaga lüüa.
Lapseeas õpitud kogemused loomadega ja nendega käitumises on vajalikud ka seepärast, et täiskasvanuna sundkohtumistel teatud loomaga võiks käituda kindla teadmisega, millised kombed sellel loomal on, kuidas ta käitub ja mida võib temast ja temalt oodata. St vältida ka õnnetusi. See reegel kehtib muidugi kõikide loomade kohta, kellega kokkupuuteid võib ette tulla, mitte ainult koduloomade suhtes.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Lemmiklooma olemasolul on päris loomulik tihenev suhtlemine teiste loomapidajatega, eriti nendega, kellel kodus samadest liikidest esindajaid. Hädavajalik on suhtlemisvajadus loomade puhul, kellega pole varem tegeldud - eksootilised eksemplarid ja harva esinevad olendid (akvaariumikalad, maod jms.) või kui loom on võetud esmakordselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mõned inimesed, loomapidajad, peavad enda juures mõnda looma ning kutsuvad seda isegi lemmikloomaks, kes teiste, tavaliste inimeste seisukoha kohaselt vastikust, hirmu või muud tülgastust tekitavat tunnet äratab.
Sellesse kategooriasse kuuluvad minu arvamuse kohaselt näiteks igasugused maod ja sisalikud. Võimalik, et veel mingid eksootilised isendid, keda peetakse nende harukordsuse pärast lemmikloomana ja kutsutakse ka selleks.
Sellest ma saan aru, et inimene peab kodus puuris madu või sisalikku - pidagu, kui ilma selleta läbi ei saa, kuid ärgu kutsugu seda lemmikloomaks - lemmik on siiski midagi meeldivat, armast.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Seda, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse, pole vaja kaugelt otsima minna. Käesoleva kirjutise teises osas annab sellele küsimusele vastuse Jüri kohta kirjutatu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Midagi on minu arvamisest eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest ja pidajatest kirja pandud käesoleva küsimuslehe punkt 27 antud vastuses. Mina ei saa aru nende loomade - minisiga, madu, iguaan, piraaja- pidajatest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõigepealt saavad sellist aunimetust kanda loomad, keda on võetud lemmikloomaks. Kes puuri, kes akvaariumi, kes kodutanumal ringi jooksma. Teisel juhul saab lemmikloomaks olevus, kes oma tegevuse, käitumise, mõne omaduse ja üldse oma olekuga oskab meeldima hakata ja lemmiku nimetuse välja teenida.
Sellesse teise gruppi kuuluvad enamasti igapäevased seltsilised: koerad, kassid, aga mõni muu loom, kes selleks põhjust annab. Näiteks hea, teistest parema piimaanniga lehm, kellel lisaks veel pehmed tissid (nisad), nagu minu kodus omaaegne lehm Totti. Kimmel mära sai kogu pere lemmikloomaks teisel põhjusel.
Millegipärast andis isa kord (1924. a.) talu rendile, müüs loomad maha ning asus linna (Rakvere) elama. Ainult Totti ja kimli mära Leida viis oma õemehe juurde hoiule. Linnaelu oli üks suur häda ja viletsuse aeg. Isa endale töökohta ei leidnud, rentnik ei suutnud ega tahtnudki rendikohustusi täita: ei saanud me lepingus kindlaksmääratud toiduaineid (kartuleid, liha jm.) ega ka raha. Kohati me lausa nälgisime. Seda kõike tunnetasin ka mina, tollal kuueaastane poisike. Leping oli tehtud tervelt kuue aasta peale. Pärast pooleteise aastast linnas elamist ütles isa rendilepingu üles. Tagasi koju tulime koorma otsas, mida vedas Leida, kes oli isa õemehe käest tagasi saadud. Selle teo eest hakkaks ema Leidat armastama (et tema oli meid tagasi koju toonud), pakkus temale peost paremaid palu, silitas ja paitas looma. Ka isa pidas Leidast lugu. Ta ei müünud teda kellelegi ning kui mõnigi vanaks saanud hobune viidi mingi rahasumma eest rebasekasvandusse sealsetele elajatele toiduks, viis isa Leida elutee lõppemisel tema keha karjamaale ning mattis seal sooserval mändide alla. Lugupidamisest looma vastu.
Loomadest, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse, on eespool mitmel korral juba juttu olnud.
Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sellele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, sest paljud loomad, kes on võetud ja keda peetakse mingi praktilise otstarbe tõttu, on osutunud mitmel juhul lemmikloomaks - koer, kass, hobune, lehm ja mõni muugi veel.
Muidugi on lemmikloomade seas palju neid, kellel mingit praktilist ülesannet täita pole. Uks nendest oli meie lemmik Jüri. Üldiselt võib ütelda, et metsloomadest (-lindudest) lemmikloomi peetakse kodudes harva, vast siis, kui peremees on karutaltsutaja.
Koduloomi esineb sagedamini kui lemmikloomi. Kõik koduloomad pole lemmikloomad. Mõni lemmikloom võib olla ka metsloom.
31. Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Põhjusi selleks on mitmeid ja erinevaid.
Eelnevalt tuleks märkida, et üks osa lemmikloomi on sündinud lemmikloomaks. Neil muud ülesannet polegi. Teine osa lemmikloomi on sündinud muuks ülesandeks ning seda ülesannet täites on neist kujunenud kellelegi lemmikloom.
Üks osa inimesi on võtnud endale lemmiklooma üksinduse (üksioleku) vältimiseks. Nad võtavad seda looma kui seltsilist. Räägivad temaga, silitavad, poputavad ja tunnevad temast rõõmu.
Teine osa inimesi soovib tuttavate (ja mitte ainult tuttavate) seas silma paista mingi erakordsusega ning võtavad selleks mõne looma appi, enda juurde koju elama ning igal võimalikul juhul püüavad seda eksponeerida külalistele, käivad temaga jalutamas kohtades, kus rahvast rohkem koos, selleks, et võimalikult paljud näeksid, milline väljapaistev kaaslane temal on.
Kolmas osa inimesi on võtnud looma praktilistel kaalutlustel (koera õuevalvuriks, kassi hiirte püüdmiseks jne.) ning loom on talle nii meeldima hakanud, et sellest on saanud tema ja kogu pere lemmik, lemmikloom.
Neljas osa inimesi on saanud looma (koera, kassi) endale juhuslikult - leidnud mahajäetuna, kingitud, tulnud ise jms. ja
hakanud selle eest hoolitsema ning leidnud järgnevalt, milline meeldiv olend on sellest saanud.
Peale seni loetletud põhjuste on mitmetel praktilistel eesmärkidel soetatud loomadest (kassidest, koertest, lehmadest, hobustest jt.) saanud nii meeldivad kaaslased, et hakka või armastama - koer täidab ustavalt oma valvurikohust, kass poeb sülle ja hakkab seal nurru lööma, lehm annab teistest hulga rohkem piima, hobune hirnatab alati rõõmsalt, kui talli tema juurde astute. Hing peetaksegi neid kõiki heameelega edasi, sest meeldiv on meeldivate olendite kõrval elada.
Ja ongi loetletud enam esinevad põhjused selle kohta, miks inimesed peavad lemmikloomi. See loetelu ei ole täielik. Põhjusi selleks tegevuseks võib veelgi lisaks leida, kuid piirdume eespool toodutega.
Muki
Vanasti peeti igas talus teiste koduloomade kõrval ka koera: Koduvalvureid oli ju vaja. Erandiks ei olnud ka minu lapsepõlvekodu külakeskusest kilomeetri jagu eemal asuv üksik metsatalu. Õuevalvuriks oli olnud juba aastaid halli kasukaga hundikoera tüüpi Muki. Tema valitsusaeg ja ka eluaeg hakkasid täis saama ning tuli mõtelda järeltulija peale. Ega see tol ajal eriti keeruline olnudki. Kui just oma küla peredes sobivat kandidaati polnud, tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile, meie kõnepruugis "kirikuväravasse" ja veidi kõvema häälega küsida, ega kellelgi koerakutsikat ära anda ole? Võis kindel olla, et polnud vajagi mitu korda küsida - positiivne vastus või vähemalt asjakohane info oli varsti käes.
Muuseas, "kirikuvärav" oli selleks paigaks, kus lahendati mitmeid muidki olulisi ja elulisi küsimusi - tehti karjase- ja sulasekaupa, kohtuti kaugemal elavate sugulaste ja tuttavatega, vahetati ja anti edasi uudiseid ja teateid. Kui oli vaja midagi osta või müüa, oli just seal sobiv koht seda teatavaks teha.
Saime meiegi oma õuevalvuri kandidaadi kohta teate kätte ja varsti oli tema meie õue peal. Ei mingit nimetamist väärivat tasu tema eest. Kombe kohaselt võeti pudel kaasa ning tehti samas koera ostu-müügi liigud ära. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Vahetuskaubaks.
Oli ta selline halli karvaga, nagu senine Muki. Esialgu hästi paks ja palja kõhuga. Kuid ta kasvas ning hakkas varsti Muki kõrval ametit õppima. Kui sai mõnikord hüütud Mukit, tuli temagi ligi vaatama, missugust konti või ülesannet vanemale seltsimehele antakse. See oli ka üks põhjustest, miks talle pärast Muki lahkumist sama nimi pandi. Kui veel endisest Mukist juttu oli, nimetati toda vanaks Mukiks.
Algul sobis noor Muki minuga. Noored mõistsid teineteist paremini. Tegime koos jooksumänge. Algul ajasin mina teda taga, siis tema jälle mind. Üheks tema oodatud mänguks oli rullimine. Tuli juurde, heitis selili ning jäi, jalad püsti, ootama. Tuli panna käsi tema rinnale ja rullida teda küljelt küljele. Selle järgi jooksime jälle õuel ringi, kuni tema jälle selili end seadis.
Koolis käimise tõttu (algul kodukandis, hiljem Rakveres) jäi meie mängud üha harvemaks. Ning kuna edasine elu viis mind kodust hoopis eemale, on järgnevad mälestused Mukist edasi antud peamiselt minu ema mälestuste ja juttude järgi.
Hiljem kujunesidki Mukil soojemad suhted perenaisega, minu emaga. Põhjus oli täiesti arusaadav - hoolitses ju tema Muki toidulaua eest. Ning vanasõna: "Armastus käib kõhu kaudu", maksis ka nende suhete kohta. Seda püüdis ka Muki omal kombel välja näidata ning tasuda.
Üks tema tänuavaldustest oli järgmine.
Saun asus meil hoonetest tükk maad eemal, koplis puude all. Ilmselt oli tuleohutust silmas peetud. Mingil ajal kehtestatud kombe kohaselt käisid saunas mehed meestega ja naised naistega. Mehed enne (tugevama leiliga), naised pärast. Paraku meil teatud perioodil (Muki-ajal) peale ema, rohkem naisi polnudki. Seega viibis ema saunas üksi. Sageli jäi tema saunasolek pimedale ajale. Leppisime sellega ja lasime tal seal üksi rahulikult tegelda. Välja arvatud Muki. Tema arvates ei kõlvanud see kuhugi, et ema seal üksi pimedas ja pealegi paljalt peab olema. Muki jälgis sündmuste käiku ning kui ema pesukauss ja saunalina õlal sauna poole läks, astus Muki tema kannul sama teed. Saatis ema kuni sauna ukseni ning seejärel jäi valvama (lesima) kümmekonna sammu kaugusele saunast, kohta, kust üheaegselt nägi ühe silmaga saunaust ja teisega õueväravat. Kui ema oma saunatamise lõpetas, tuli ka Muki oma valvepostilt ära ning asus õues oma teisi ülesandeid täitma.
Mina nendel aastatel (Rakveres gümnaasiumis käies) käisin kodus küllalt harva. Seepärast olid need koduskäimised oodatud sündmusteks mõlemale poolele, nii kodustele, kui mulle.
Lahkumise korral saatis ema mind pilguga õueväraval seni, kuni kadusin põlluseljandiku taha. Mul oli kombeks aegajalt pöörduda ja lehvitada. Ma teadsin ka seda, et see valge pluusi ja musta vestiga on ema, aga see teine tema kõrval, halli värvi ja lühem, on Muki.
Kii nad kõrvuti seal seisid - ema toetudes küünarnukkidega väravale. Muki tagajalgadel püsti seistes esikäppadega samuti väravale toetudes.
Minu kojutulemisi märgati muidugi harvemini. Vahel siiski - kui olin sellest kirjaga teatanud, et tulen sel päeval sellekellase bussiga. Siis juba teatud kellaajal olid ootajad väraval. Et tabada minu tulekut juba siis, kui peanupp seljandiku tagant paistma hakkab. Seal nad kahekesi kõrvuti jälle seisid.
Vahel märkas ema minu tulekut õuel askeldades. Otsekohe sai sellest Mukile teatatud: "Elmar tuleb". Ning jällegi oldi kahekesi väraval. Ning mind tulemas nähes, läks Muki silmanähtavalt rahutuks ning hakkas pilku minu pealt üha tihemini emale heitma. Selles pilgus oli nagu palve (ema arvates): "Ütle nüüd ometi!" Ja kui ema siis lõpuks ütles: "Mine siis pealegi!", puges Muki väravaposti kõrvalt läbi ning kõrvu vastu pead surudes jooksis tuhatnelja mulle vastu. Minu juurde jõudnult tõusis tagajalgadele, pani esikäpad minu õlgadele ning püüdis mu nägu limpsata. Edasi kõndisime kõrvuti kuni väravani. Seal sagis tema veel ringi, saba uhkelt püsti, nagu tahaks oma tähtsust minu koju saabumise puhul rõhutada - mina aga tõin tema koju.
Järgnesid aastad, millal ma üldse põlluseljandiku tagant paistma ei hakanud. Sõja-aastad.
Nii mõnigi kord neil lahusoldud aastatel läks ema õuevärava juurde, toetas küünarnukid väravale ja pilguga põlluseljandikule, tuletas meelde minu tulekuid ja minekuid. Paljudel juhtudel tuli ka Muki sinna ja toetas oma esikäpad väravale. Aegajalt heitis ta pilgu emale, nagu küsides: ”Miks me siin seisame?” Emal aga tuli mitmel korral minevikku meenutades pisar palgele. Ka Muki, tajudes midagi kurba, hakkas omaette nuuksuma. See omakorda lisas emale veel rohkem kurba meelt ning temagi nuuksus kuuldavalt.
Nii nad seal nukrustasid teineteise kõrval.
Uks juhtum sellest ajast ei läinud emal meelest.
Kord õuel askeldades ja aegajalt värava poole pilku heites ning minu tulekuid ja minekuid meenutades ajast, millal oli põhjust hüüda: "Elmar tuleb", ema mingis hetkelises meeltesegaduses, nagu lootuses, et kui väga midagi soovid, siis see soov ka täitub, lausus endamisi, kuid kuuldavalt: "Elmar tuleb".
Sellest, mida ta oli teinud nende sõnadega, sai ta aru alles siis, kui Muki temast mööda tormas ja väravale seisma tõusis, vaatamas tee suunas. Ema oli sõnatu. Alles tüki aja pärast tuli Muki sealt tagasi. Tuli ema juurde, vaatas talle (sügavalt) silma nagu küsides: "Miks sa mind petsid?” Ema ei kannatanud Muki pilku välja ja pööras kõrvale. Muki tuli ka sinna külge järgi ning kordas oma küsimust (ema arusaamise järgi). Ema ei suutnud nuttu ega nuukseid tagasi hoida ning kahetses oma mõtlematust. Veel hulk aega hiljem püüdis ta Muki pilku vältida.
Ja siis saabuski õnnehetk.
Saatus oli seadnud asjad nii, et ühel oktoobrikuu päeval (aasta oli 1944) astusin juhusliku veoauto kastist Viru-Nigula teeristil maha ja seadsin sammud kaugel paistvate kodukuuskede poole.
Paarikümne minuti pärast astusin koduväravast sisse. Õues ei olnud kedagi, aga rehealusest kostus tuulamismasina häält. Tegin rehealuse värava lahti ja hüüdsin: "Jõudu, isa!." Hetk hiljem olime teineteist kaelustamas. Häälitsuste peale avasid ema ja tädi köögiukse. Nende esimene mõte olnud: vene sõdur isa kallal. Järgmine mõte olnud küsimus: miks Muki isale appi ei lähe? Alles siis, kui isa hüüdis: "See on ju Elmar", saadi sellest, mis toimub, aru. Hetk hiljem olid kõik neli minu ümber. Neljas oli Muki. Kõige rohkem oskaski Muki oma rõõmu väljendada. Kui teised kogu aeg ainult puudutasid ja kallistasid mind ning nutsid rõõmu pärast, siis Muki pani oma esikäpad minu õlgadele ja limpsis mu nägu nii kuidas jõudis, jooksis rehealuses ringiratast niutsudes ja haugatades rõõmu pärast, laskis vahepeal nagu kukerpalli, püherdas ning tormas jälle minu juurde. Kui ta siis eestpoolt ei mahtunud minu nägu limpsima, püüdis ta mu turjale hüpata ja seal oma suure koguga püsima jääda ning sealt poolt mu nägu kätte saada. Ka tema polnud nende aastatega mind unustanud.
Aeg läks edasi. Koos ajaga läksid edasi ka kõik muud. Vananesid inimesed ja vananesid loomad. Koos teistega ka Muki. Ilmnesid esimesed vananemise tunnused. Ta jäi aeglasemaks. Ei olnud enam kunagist nooruslikku särtsu. Järgnevalt kangestas halvatus tema tagumised jalad. Vaevaliselt liikus ta, esimeste jalgade abi edasi. Siis ei saanud ta üldse enam käia. Talle tehti ase köögi- nurka, heintest ja vanadest vatitekkidest. Toidukausski seisis alaliselt tema kõrval, kuhu teatud aegadel talle toitu pandi. Oma hädasid tegi ta sinnasamasse heintesse. Need korjas ema kühvliga kokku ja viis õue. Nendel koristamise kordadel vältis ema järjekordselt Muki pilku. See olnud nagu süüdlase. Nendest luges ema välja looma palve: "Anna mulle andeks, ma ei saa teisiti..."
Ühel hommikul jäi Muki toidukauss puutumatuks. Muki oli läinud tagasi sinna, kust ta oli tulnud, Koerte maale...
Isa kaevas meie ustavale õuevalvurile haua täpselt sinna kohta sauna juurde, kus ta oli ema saunasolekute ajal oma sõpra julgestanud. Ema andis vana vatiteki. See mässiti talle ümber ja pandigi ta puhkama. Matuselised (ema ja isa) poetasid mõlemad pisaraid. Aga siis, kui isa oli võtnud Muki auks ja mälestuseks mütsi peast, ei suutnud ema end enam tagasi hoida ja hakkas lausa nutma. Mõni aeg hiljem istutas isa Muki hauale noore tammepuu. Tänutäheks temale.
Kord aastas käime Viru-Nigula kalmistul oma lähedaste kalmusid korrastamas. Võimaluse korral oleme püüdnud ka minu lapsepõlve kodu maadele minna, ka Muki viimses puhkepaigas käia ja teda meelde tuletada ning tänada teda selle eest, et ta kord olemas oli...
Anarhia
Sõjakooli aspirantide patarei aspirandid seisid meeskonnaruumi ees koridoris ning patareivanem (veebel Küüts) hüüdis paberi pealt lugedes nende nimesid. Iga väljahüütu pidi oma nime kuuldes vastu hõikama: "Mina, härra veebel!"' Järgnes teise nime nimetamine, mille järgi tuli aspirandil seda korrata. See teine nimi oli hobuse nimi. Selle nimega hobune kinnitati aspirandile kogu teenistusajaks sõjakooli aspirantide klassis. Aspirant pidi määratud hobust igal hommikul puhastama, temaga tuli käia ratsutamistundides ja ka muudel üritustel, millel hobustega tuli väljas olla (paraadidel, väljasõitudel, manöövritel ja mujal).
Kõlas patareivanema hüüatus: "Aspirant Ruben!", "Mina, härra veebel!", "Anarhia", "Saan aru, härra veebel: Anarhia!" Nii et tema nimi oli siis Anarhia.
Loetelu ja määramine lõppes ning järgnevalt tuli talli minna ning oma loom üles otsida.
Tall asus meeskonnaruumist paarisaja meetri kaugusel. Sissekäigule järgnes avaram fuajee korrapidaja laua ja teadetetahvliga seinal. Otse sissekäigu vastas olid samasugused kahe poolega uksed, külgseintes aga mõlemal pool vahekäigud. Vahekäikudes omakorda olid mõlemal pool latrid hobustele. Iga latri kohal oli tahvel hobuse nimega.
Sagisime vahekäikudes edasi-tagasi - igaüks otsis temale määratud looma nime. Selle leidnud, tuli latri ette seisma jääda.
Kui sagin oli vaibunud, teatas patareivanema hääl, et igaüks peab lausuma kõvasti hobuse nime ja alles siis, kui hobune sellele reageerib, võib latrisse siseneda, hobuse pea kõrvale astuda, tema kaela silitada ning veel kord tema nime nimetada. Mõlemapoolseks kohanemiseks oli antud kümmekond minutit.
Järgnes käsklus koos hobustega väljumiseks ning nende kinnitamiseks talli taga asuvate lasipuude külge. Kaasa tuli võtta latrist seal asuvad kamm ja puhastushari.
Mõni päev varem oli meile sealsamas talli taga näidatud, milles hobuste puhastamine seisneb ja kuidas see käib. Nüüd tuli meil igaühel praktiliselt oma oskusi rakendada. Tegevus oli küllalt ühekülgne: harjaga üle hobuse karva, hari kammi külge puhtaks ning uuesti looma peale ning niimoodi kõik kohad üle käia.
Teemaväliselt tuleb märkida, et hommikune hobuste puhastamine oli kogu sõjakoolis teenimise ajal kõige ebameeldivam tegevus.
Igal hommikul tuli tõusta teistest aspirantidest (jalaväe ja kuulipilduja klasside) pool tundi varem, riietuda tunkedesse ja sammuda igasuguse ilmaga (ka talvel külmaga) talli, viia hobused puhastuspaigale ning kakskümmend minutit neid seal "vuntsida".
Paar esimest kuud olime Anarhiaga teineteise suhtes neutraalsed. Mõlemad saime aru, et niisugune see sõjaväe teenistus ja kord on. Mulle ta üldiselt meeldis. Ta oli selline kõrb hobune, naissoost (mära). Mõnigi kord viisin talle söökla laualt tasku poetatud leivatüki või isegi suhkrutüki. Kui sain aru, et need talle meeldisid, võtsin neid ikka tema jaoks kaasa. Mulle meeldis tema juures ka see, kui ettevaatlikult ta oma pehmete mokkadega ninu peopesalt suhkrutüki võttis, kartes nagu mulle haiget teha. Leivatüki pistsin ma julgelt talle hammaste vahele. Muuseas, ka ratsahobusena meeldis ta mulle - tal oli mugav, pehme selg, mille vetruvus ka läbi sadula tunda oli.
Muuseas, vahel anti meile ka teisi hobuseid ratsutamistundides tuulutamiseks. Peamiselt ülemuste hobuseid, kelle peremehed ei viitsinud nendega tegelda. Nii mõnigi nendest oli väga jäiga seljaga. Istusid nagu terava palgi otsas.
Paari kuu pärast hakkasin märkama muudatusi oma hoolealuse käitumises.
Kõrvu liigutama ja mõnikord vaikselt häälitsema oli ta oma nime kuuldes juba varem hakanud. Kord tema nime nimetamisel latri ees, astus tema pool sammu paremale, tehes mulle ruumi latrisse sisenemisel. Muuseas, latrid olid küllalt kitsad. See mood hakkas tal korduma. Tarvis oli ainult tema nime nimetada, kui ta oligi juba oma kõrvalsammu teinud. Muidugi ei saanud jätta teda selle tähelepanu eest tänamata. Silitasin õrnalt tema kaela ja põski. Ka temale meeldisid need minu õrnuseavaldused. Sageli andis oma meeleliigutusest hirnatusega märku. Muidugi tihenesid temale minu poolt sööklast toodud tagasihoidlike hõrgutiste kogused.
Kord, kui ma järjekordsel talliteenistuse korral tema sõime kõrval askeldasin, surus tema oma põse vastu minu pead (põske) ning hoidis seda seal tugevasti paigal. Ka minul ei passinud oma pead tagasi tõmmata. Silitasin vaikselt tema kaela enda poolt ja teiselt poolt. Nii me seisime. Ka järgmistel kokkusaamiskordadel hoidis ta oma põske vastu minu oma küllalt sageli.
Mulle oli ta hakanud üha rohkem meeldima. Ka ratsutada oli temaga mõnus. Ta oli kuulekas juhtimisvõtetele. Kerge oli teda traavile viia ja galopile tõsta. Kunagi ei perutanud ta nagu mõnedki tema kaaslased. Ma olin temaga väga rahul ja mulle tundus, et tema, minuga ka. Ühe sõnaga väljendades pean nentima, et temast oli saanud minu lemmikloom. Kes mina tema jaoks olin, seda ei oska ma muidugi ütelda. Kõige lähedasem seisukoht meie suhetele oleks vast ütelda, et meist olid saanud sõbrad.
Olles aus meie mõlema vastu, tuleb tunnistada, et juhtus meil ka apsusid.
Esimene kord tema initsiatiivil. Olime Mustamäel maastikusõidul. Seal, kus praegu laiuvad Mustamäe linnaosa paneelelamud, olid siis liivalagendikud, metsatukad, mitme haruga oja ja klindi kõrgendiku serv. Sõitsime üle nende lagendike, läbi metsatukkade, oja kaldast alla, läbi oja, teisest kaldast üles, ka klindile ning sealt sobivas kohas alla. Ja nii ringiratast jälle otsast peale.
Ja siis see juhtus.
Laskusime küllalt järsust klindirinnakust alla, kui järsku mõnekümne sammu kaugusest võsast kostus järsku vali plagin. Anarhia ehmus sellest niivõrd ning ilmselt vihastas nii, et lõi takka üles. Niikuinii olin rinnakult allalaskumisel jalustel peaaegu püsti, kui nüüd Anarhia oma tagumikku veelgi kergitas äkki, oli loomulik, et lendasin sadulast välja. Õnneks suutsin jalad jalustest välja tõmmata (ei jäänud ühte jalga pidi jalusesse rippuma) ning veeresin mööda mäekülge alla, jäädes ühe männi tüve taha pidama. Anarhia jooksis aga all lagedal ärritatult ringi, aegajalt hirnatades, takka üles lüües ja kuuldavalt kõhutuult välja lastes. Läks tükk aega, enne kui tema kinni püüdsime ja maha rahustasime.
Mis oli juhtunud?
Mingi jalaväe osa oli samas oma taktikaalast õppust läbi viimas. Sel ajal kasutati taolistel õppustel kuulipilduja tulistamise imiteerimisel nn. "käristit". See oli puust valmistatud hammasrataste ja liistudega kombineeritud vigur, mis keerutamisel tekitas tugevat raginat, mis piisava fantaasia olemasolul võis kuulipilduja valanguid meenutada. Ühe niisugune ootamatu ja lähedane kasutamine oligi Anarhia endast välja viinud ning mind sadulast kukutanud.
Ma sain tast täiesti aru ning ei olnud talle üldse mitte pahane .
Ka mina mängisin kord temale "mäkra ".
Nagu varem märgitud, loeti tavaliselt iga hobustega väljasõidu eel ette tegelejate, s.t. aspirantide ja hobuste nimed. Seekord, kui ees seisis maneežisõit, loeti minu hobuseks Apella-nimeline. Imestasin ning mõistatasin, miks Anarhiat ei nimetatud.
Tallis läksin kõigepealt Anarhia latri taha vaatama, kus siis te on? Anarhia oli oma latris. Teretasin teda (millele tema rõõmsal vastas) ning samas otsustasin, et mina lähen temaga. Läksingi.
Maneež asus Tondi raudteejaama juures (asub seal praegugi). Sõitsime seal ringi, nagu tavaliselt: volt vasakule, volt parema sammu, traavi, galoppi jne. Selle tegevuse kestel avanes maneeži välisuks ning sisse astus patareivanem. Järgnes muidugi: "Seis!", "Valvel!" ning tunni läbiviija, rühmavanema raport. Patareivanem nagu ei kuulanudki teda, vaid hüüdis küsivalt: "Kas Anarhia on siin?" "Aspirant Ruben, härra veebel. Just nii, on siin,” kõlas vastus. "Sitakott, sadulast maha!”, järgnes veltu käsklus. Mina olin aspirant Ruben, enamasti "härra aspirant", kui mind kõnetati, kuid nüüd sain aru, et seekord oli käsklus mulle täitmiseks. Tulin sadulast maha. Järgnevalt hüüti mulle: "Välja!" Läksimegi kõik kolm, veltu, Anarhia ja mina, maneežist välja.
Tuli välja, et Anarhiat ei määratud sellepärast ratsasõidu tundi, et ta oli haige. Mina loomulikult seda ei teadnud. Kogu ligi kilomeetri pikkuse tee maneežist tallini käisime kõik kolm jalgsi ning terve selle teelõigu pidin ma kuulma patareivanema monoloogi teemal, mida tema aspirant Rubenist arvab seoses Anarhia haigusega. Anarhia ise oli vait.
Loole pandi punkt sellega, et aspirant Rubenile määrati kolm teenistustoimkonda väljaspool järjekorda karistuseks selle eest, et oli temale määratud hobuse (Apella) ära põlanud. Nii kanti sündmus õhtusel loendil ette. Karistus oli määratud tingimusi kolmekuulise tähtajaga.
Anarhia ei pannud seda minu eksimust samuti pahaks. Ka edaspidi astus ta pool sammu paremale, kui ma tema nime hüüdsin ja latrisse astusin, ka edaspidi hirnatas ta mõnelgi korral vaikselt vastu, kui taipas, et olin tema juurde tulnud ning ka edaspidi seisime me mõnigi kord vaikselt, põsed tugevasti vastamisi surutud, nagu sõbrad.
Anarhiast ei tea ma rohkem midagi. Lahkumine temast toimus ootamatult. Sain ühelt tema liigikaaslaselt tugeva kabjaraua löögi vastu pead, mille tulemusel viibisin haiglas rohkem kui kuu. Kui mind välja kirjutati, oli patarei isikkoosseis Jägalas laagris. Tuli ka mul neile järgi minna. Hobustega meil seal enam tegemist ei tulnud teha.
Meeles on tema aga senini - tema hirnatus oma nime kuuldes, kõrvale astumine minu latrisse sisenemisel, tema ettevaatlikkus, kui ta oma pehmete mokkadega minu peopesalt suhkrutükki võttis, tema põse tugev surve vastu minu põske, kui temal need õrnuse avaldamise hetked peale tulid...
Kas ta oli minu lemmikloom?
Arvan, et see küsimus on üleliigne.
Jüri
Olime sõjaga jõudnud juba Harva jõe tagustesse paikadesse. Suve hakul kolisime küladest loodusesse. Ka meie allüksus, patarei, leidis endale sobiva koha põlise kuusemetsa kõrval toomingapõõsastega kaetud kõrgete kallastega oja kaldal. Eluasemeteks ehitasime samast kuusikust raiutud puutüvedest maapealsed ristnurkadega elamutetaolised onnid. Raiumistööde käigus leiti langetatud kuuskede okste vahelt paar abitult kakerdavat linnupoega. Pikemalt mõtlemata võeti need endaga kaasa ja toodi "patareisse”, nagu elupaika kutsuti. Mõne päeva pärast oli järgi ainult üks suleline. Ilmselt olid teised puude langetamisel viga saanud. See viimane võeti erilise hoole alla. Kõigepealt tuli temale süüa anda. Mida? Meil oli mehi mitmelt elu- ja tööalalt, kuid loomaaias polnud keegi töötanud. Maapoisid teadsid, et kanapoegadele anti kodus ikka tanguteri, leotatult ja taldriku peal. Meil oli patareis oma katel ja produkte saime polgu laost. Tangainetest "jooksis" meil sel ajal hirss ja tatar. Leotatigi neid ja pandi linnule noka ette. Tema väetike ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi siis mitte, kui teri näpuvahel vastu tema nokka hoiti.
Mida talle ikka pakkuda? Mida tema ema talle metsast kätte saab? Pead pandi tööle. Asuti katsetama. Kui järjekordne katsetaja linnukesele vihmaussi pakkus, oli see paugupealt alla neelatud. Asi sai selgemaks. Õhtusel loendil tehti teatavaks peamine järgnev kohustus tervele isikkoosseisule: toidu varumine uuele patareiliikmele. Järgnevalt poetasidki mehed õppustelt ja töölt tulles sineli taskust vihmausse, tigusid, kõrvalolevast ojast püütud kalamaime ja muid pehmemaid molluskeid. Ikka uue kaaslase toidulauale. Meil oli onniderea keskel tehtud laud, mille ääres istudes mängiti vabal ajal lauamänge, malet ja kabet, ka atskood ning istuti ka niisama ja aeti juttu. Selle kõrvale tehti ka linnukesele oma laud. Sellele pandi tema toidunõu. Algul toodi lind toiduajaks sinna. Ta võis lõpmatult toidukraami alla neelata. Mõnikord lausa muretsesime tema pärast: kas ta endale meie abiga liiga ei tee? Tema aga vaatas ringi ja meie otsa sellise näoga, nagu küsiks: kas rohkem ei olegi? Rohke söömise tulemus oli silmaga nähtav: igal järgmisel päeval oli ta suurem kui eelmisel.
Peale toitmise hoolitsesime ka tema elutingimuste muude komponentide arendamise eest. Keegi meistrimees oli talle miinikasti laudadest korraliku onnikese kokku löönud. Täitsa meie onnide väheldasem variant. Ainult sisemuses oli naride asemel paar seinast seinani ulatuvat pulka penniks, millele ta võis toetuda ja kinni hoida. Asus tema onn ühe meie meeskonna onni räästalaiuses tühimikus fassaadiga meie ja tema söögilaua suunas.
Söögi ajaks, nagu öeldud, toodi ta algul oma lauale. Hiljem piisas sellest, kui tema nime hüüti - ta lendas selle märguande peale ise kohale.
Nimeks sai talle Jüri.
Selle saamine oli järgmine.
Algul meie ei teadnud, kes ta on, see tähendab, millise linnuga on tegemist. Varsti märkasime, et päeval on ta kuidagi unine tukub oma onnis, pimeduse saabumisel muutub elavamaks ja liikuva maks. Taipasime, et ta on öölind, öökull. Ootasime, millal ta hakkab hüüdma "Uh-huu", nagu teadsime öökulle tegevat. Midagi niisugust ei juhtunud. Kui aeg oli veel edasi läinud ja meie tema söögi juurde toomise asemel hakkasime teda söögile hüüdma, lendaski ta kohale, kuid tihti enne lennu alustamist hüüdis meile vastu omapoolse vastuhüüatusega, mis kõlas nagu "Ur-rih". Imestasime, et mitte "Uh-huu", nagu olime lootnud. See hüüd andiski talle nime, mis eestipäraselt mugandati "Jüriks". Ning edaspidi, kui oli vaja tema tähelepanu äratada, reageeriski ta sellele hüüdele vähemalt peapöördega.
Jüri teenis tema eest hoolitsemise ausalt tasa.
Kord läksin öösel tunnimehe valvsust relvapargis kontrollima. Meil olid miinipildujad ja veoautod koondatud ühte parki, mis oli seal ringiliikuva tunnimehe ööpäevase valve all.
Ootasingi ühe puu kõrval tunnimehe nähtavale ilmumist. Varsti kuulsingi teda tulevat ja kellegagi rääkivat. Tunnimehel on postil olles, valvamise ajal, paljugi keelatud. Ka rääkimine kõrvaliste isikutega. Ootasin huviga, kellega ta vestleb. Sammuski ta minust mööda, rääkides Jüriga, kes seisis tema õlal, hoides küüntega pagunist kinni. Ma lasin nad edasi minna, kuid järgmisel päeval toimus tõsine jutuajamine antud teemal. Tunnimehe karistamise asemel tuli mul leppida tõdemusega, et Jüriga on vahipostil palju julgem viibida: iga väiksema krõbina peale pöörab tema oma pea selles suunas, andes märku helitekitaja asukohast. Sain minagi asjast aru ja Jüri edasine teenistus tunnimehena valvepostil sai seaduslikuks. Tema jaoks tehti pulkadest väheldane platvorm (kus ei puudunud pennid) mille päris-tunnimees oma rinnale riputas ning pimedal ajal oli vahipost n.ö. dubleeritud. Valgel ajal Jüri valves ei olnud ning tal oli lubatud magada.
Siis jõudis meie aeg seal oja kaldal lõpule. Tuli rindele minna. Mis Jürist saab? Mida temaga teha?
Võtta kaasa! Jätta siia! Arvamused olid vastandlikud. Meie ei tohi teda rindele kaasa võtta, sest seal võib temaga juhtuda kõik see, mis meiegagi. Hukkumine kaasa arvatud. Nii arvasid ühed. Meie ei tohi teda siia maha jätta. See oleks tema surm. Ta ei tule üksi, ilma meieta, oma elamisega toime. Ta sureb nälga, sest ta ei oska toitu hankida. Ta langeb esimese röövlinnu või -looma saagiks, sest ta on harjunud usaldama igat elusolendit.
Alles nüüd tunnetasid mõlemad pooled viga, mida me olime teinud tema äratoomisega temale omasest keskkonnast. Kuid oli hilja tehtud viga parandada - tegu oli tehtud. Jäi üle heastada tehtut niipalju kui võimalik.
Lõplik otsus kõlas: Jüri jääb meiega. Meie oleme kohustatud tema eest edasi hoolitsema, mitte jätma teda metsa abitusse olukorda, saatuse hooleks.
Kuna meie Jüri arvamust ei teadnud, võtsime igaks juhuks ettevaatuse abinõud tarvitusele. Tema tuli panna kindlasse kohta. Puuri meil tema jaoks muidugi ei olnud, ka sobivat kasti ega korvi mitte. Jüri pandi raudahju sisse ja selle uks kindlalt kinni.
Sõitsime mööda metsateid ja -sihte. Loksumist ja loksutamist oli palju. Ühel metsavahelisel teel antigi kolonni tagumisest osas peatumiseks märku. Peatusime. Milles asi? Selle auto kohal, mille veokastis Jüri sõidab, pikeerib üks must lind pidevalt alla. Ründab meie Jürit? Hulgakesi mindi Jürile appi. Ja tõesti, selle auto presendil, kus Jürigi oli, seisis tõesti üks Jüri suurune must lind. Lähemalt vaadates selgus, et see oli ennast võimatult ahjutahmaga kokku määrinud Jüri ise. Auklikul teel rappudes oli ahjuuks lahti põrunud, Jüri sealt kaudu välja saanud ning edasisõidul ei suutnud tema küüned enam koorma katteks olnud kõvasse ja tihkesse presenti haakuda. Sellest need laskumised ja tõusmised, abitud katsed püsima jäämiseks autole.
Meil oli hea meel, et Jüri sõdurisõprus meiega oli tugevam kui kodumetsade kutse ning tema meie juurde oli jäänud.
Edasisõidul ei pannudki me teda enam ahju tagasi, vaid ta jätkas teekonda autokabiinis, nagu ohvitserid ja teised ülemused. Uues peatuskohas pandi tema "elamu", mida patareivanem ettenägelikult oli kaasa võtnud, ühe puu külge meeste telkide lähedal.
Mis Jürist edasi sai?
Tema elutee lõppes esimesel lahingupäeval. Jüri elutu keha leiti sama puu alt, kus ta "kodu" oli. Kiiruga löödi miinikasti laudadest kokku puusärgike. Kes tööst ja teenistusest vabad olid, läksid teda ära saatma. Patareivanem andis tüki sõduripluusi riiet. Selle sisse ta mähitigi. Samasesse liivasesse mulda ta sängitatigi. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm kogupauku, tema auks ja mälestuseks, nagu langenud sõjamehele ette nähtud. Päitsisse püstitati väheldane männipuust obelisk nagu selliseid hauatähiseid tol ajal nimetati. Sellele kinnitati lauake, millel kiri: "Jüri. 25.VII 1944." Tema perekonnanime me ju ei teadnud. Oli ta kodukakk või kassikakk või keegi kolmas kakuliste arvukast perekonnast, kes teab? Oli ta, kes ta oli - meile, kuuekümnele sõjamehele, oli ta lemmik, kes aitas meie karme sõjamehe päevi kuidagi teistmoodi sisustada ning mille eest oleme talle tänulikud.
Paarkümmend aastat hiljem külastasime oma sõjaaegseid "mängumaid". Ka neid Narva jõe taguseid paiku. Otsisime seal ka Jüri viimset puhkepaika. Tagajärjetult. Neist kohtadest olid aeg ja inimesed üle käinud. Puud olid sirgunud veelgi, nende alla oli kasvanud tihe alusmets, kohati laiusid raiesmikud, mida varem seal polnud. Lahkusime sealt otsitavat leidmata, soovides temale rahulikku puhkamist. Olime ka rahul sellega, et olime tema keha omal ajal mulla alla pannud, mitte jätnud seda kiskjatele saagiks ega inimestele tallata.
Igal inimesel on lemmikud – nii loomad, linnud kui ka asjad. Ei ole minagi mingi erand. Erilised lemmikud olid meie pere lastel loomad. Olen oma elu esimesed paarkümmend aastat elanud maal – talus, kus oli hobuseid, lehmi, lambaid, koeri, kasse, hakkisid, kalkuneid, kanu, kukkesid ja võibolla ka muid elukaid. Meid oli neli last ja loomad olid meil omavahel ära jagatud nagu ka kõik muu (isegi marjapõõsad ja maasikapeenrad). Igal oli oma ta lemmik, kelle eest eriti hoolitseti: kellele söödeti paremad palad, keda kammiti-harjati, patsutati ja kallistati. Kõiki lemmikuid ma enam ei mäleta, kes meenub – sellest kirjutan. I klassis (koolis oli 3 klassi ühes ruumis) anti teema „Minu lemmikloom“. Ma jõudsin kirjutada mitmest loomast mõne rea ja aeg sai enne otsa kui pikemalt oleksin jõudnud kellestki kirjutada.
Mul oli lehm Mirdi ja õel oli Maada. Minu lehm oli vana, tal olid väiksed ja käsnu täis nisad. Õe Mandal olid ilusad siledad nisad, aga äraütlemata sitked. Ma tahtsin kõiki töid õppida. Juba kuueaastaselt kõndisin ringi ja tahtsin, et mind lubatakse ka lehma lüpsta (isa oli selle ära keelanud). 7-aastaselt sain lüpsjad siiski nõusse ja nad lasid mind teha järellüpsi topsisse. Varsti saingi lüpsmise selgeks, siis keeld enam ei kehtinud. Mandat ma ei lüpsnud – ta oli tõulehm, andis palju piima, ainult järellüpsiga läks mul otsaesine märjaks, tuli ju kõigest jõust pigistada, et piimatilkki kätte saada. Mirdi oli vana ja segavereline, ta müüdi ära. Mu kodus oli eesti punast tõugu kari. Longis jäeti igal aastal kasvama 4 parimate näitajate ja tõuomadustega lehma vasikat. Nende nimed algasid ühesuguse tähega ja me loosisime nad omavahel välja. Enne venelaste tulekut (s.t. 1940 a.) olid Nelli (minu oma), Nakki (õe oma), Noora ja Naadi (poiste omad). Talu maad vähendati peaaegu 93 hektarilt 30-le, siis oli meil ainult üks vasikas. See oli meil väga ära hellitatud, isepäine ja sõnakuulmatu. Karjas olles nägime me temaga kurja vaeva – ilma lüpsmata tahtis ta minna vilja sööma. Karjakoer Nops ka hoidis teda. Kui mõni teinelehm läks vilja, siis Nops läks teda käsu peale kohe ära ajama. Lehmad kartsid teda, ta hammustas neid kannast. Aitas sellest kui ütlesid „Nops, võta“ ja lehma nime, siis tuli ta paha pealt ära. Kui ajasid Nopsi vasika peale, siis läks ta sinna, kõndis vasika kõhu alt läbi (tal oli väike, aga väga virk koer), mängis temaga ja ei teinud äraajamisest asjagi. Lehmadele meeldis laulmine. Lüpsmise ajal võisid nad olla täiesti lahtiselt ja paigal seisid nad ilusti, kui laulsid. Lammaste jagamist me eriti tähtsaks ei pidanud, neid oli lehmadest palju rohkem, kuid neist oli üks selline, kes sõi isegi pekist liha (hommikusöök toodi meile karja juurde kella kaheksa ringis). Aga mul oli üks seapõrsas, kes elutses lauda lähedal oma aias (sulus). Seapõrsad on väga ilusad, roosad ja puhtad – kui tore on neid vaadata kui and õues jooksevad, üksteist taga ajavad ja niimoodi mängivad. Algul söödeti põrsaid rõõsa piimaga, hiljem meiereist tagasitoodud lõssiga. Mina tõstsin oma põrsa aiast välja ja söötsin rõõsapiimaga kui teised sõid lõssi sööki. Mu põrsas oli väga ilus ja pika kehaga. Senikaua sõi ta rõõsa piimaga sööki, kui ma jõudsin ta üle aia välja tõsta. Põrsa söötmine oli minu saladus, seda ei võinud ju teistele öelda, siis oleks pahandus tulnud. Mu põrsast kasvas väga ilus noor kult ja ta müüdi Rõika talu Kiivitile sugukuldiks. Kirjutasin talle välja tõutunnistuse, kus ta nimeks oli Longi Vello. Meil olid suurt valget inglise tõugu sead – need olid sellel ajal moes. Meil kasvatati peekoneid.
2
Karjakoer Nops oli ostetud karjakoeraks, ta oli tilluke kutsikas ja sellepärast panimegi talle sellise nime. Ta oli emane koer, must ja välimuselt tavaline, aga muidu väga armas ja hea koer, kes ei jäänud meist sammugi maha, kui käisime metsas seeni otsimas või mujal. Tal olid kutsikad, neist jäeti kasvama kaks kõige ilusamat. Ma olin juba lugenud Aleksis Kivi „Seitse venda“, seal olid koerad Irmi, Armi ja Mustuke. Meie kutsud said nimeks Irmi ja Armi. Irmi andsime Igali tädile, Armi jäi meile teiseks karjakoeraks. Armist kasvas väga ilus koer: must, topelt silmadega (s.t. silmade kohal oli kaks pruuni täppi) ja töbi sabaga, sabalülisid võis tal olla ainult paar tükki. Ta oli meie oma vana karjakoera moodi, sellel oli veidi pikem saba ja ta oli Armist kõrgem. Ka Irmist kasvas väga ilus töbi sabaga koer, aga suur nagu vasikas. Tema aluskarv oli must, pealmine pikk pruunikat tooni. Õnnetuseks sattus meile marutõbine koer, kes pures ära meie Nopsi ja Armi. Marutõbi tehti kindlaks ja isa laskis jahipüssiga Nopsi ja Armi maha. Meil oli väga kahju, me nutsime, koerad maeti aeda. Tegime nende hauale risti ja istutasime lilli. Tädi andis nüüd Irmi meile tagasi. Irmi jäi kadunuks 1948 või 1949 a. „koerapulmas“. Küllap mõni mees ta maha laskis. Juba aastaid käis küla peal jutt: Longi Irmist saaks head rangiroomad. Sellega meie marutaudi jama polnud veel lõppenud. Mõni aeg pärast Nopsi ja Armi matmist jooksis meile jälle üks võõras koer esikusse, köögiuks oli kinni ja edasi ta ei saanud. Meie koerad ei olnud väljas. Suured inimesed (s.t. täiskasvanud) olid põllul tööl ja meie neljakesi kodus. Saime kätte toikad ja hakkasime seda koera taga ajama. Tema vastu hakkamist enam ei mäleta (olin siis umbes 12 aastane). Mõnussaare metsa sihi peal saime koera kaigastega maha lüüa. Marutõbiste peale oli meie viha äraütlemata suur ja oma koerte kaotus oli meil veel hästi meeles. Lükkasime koeraraipe kaigastega kraavi ja tulime suurest jooksust ja hirmust väsinuna koju. Nüüd kaardi pealt mõõtes (linnulennult) olime maha lidunud umbes ühe kilomeetri – aga suure vihaga ei saa ju asjast hoolida!
Olen sündinud hobuse aastal, kuid ainuke koduloom, keda ma kartsin, olid hobused. Kust see hobuste hirm mulle tuli, seda ma ei tea. Kui olin veel väga põnnike, siis oli meil üks kuri hobune, kes võis teist hobust ka hammustada, võibolla olin seda näinud. Tädid seletasid, kuidas nad olid minuga hädas olnud Halliste surnuaias jaanipäeval – olin siis kahe või kolme aastane. Ma olin ära jooksnud ja ei tahtnud enam vankrisse istuda ja hobust näha: kasvõi jääb laps surnuaeda maha. Hommikul, kui sõit algas, võisin ma olla niivõrd unine, et ei saanud asjast aru, aga surnuaia pühal oli ju hobuseid palju ja kojumineku ajaks, kui pea juba täiesti selge. Viieaastaselt olid tädi lapsed meil külas, nad läksid hobuste koplisse ja kutsusid hobuseid. Hobused tulidki, oi – kuidas ma ära kohkusin, olin nii hirmunud, et ei osanud enam kojugi minna. Ma vist suurest hirmust värisesin ja koperdasin kuidagi aia alt läbi ja sealt tulema. Longis (olin 6-aastane) sain endale varsa, kellele pandi Soome kuulsa jooksja auks nimeks Nurmi. Ju arvati, et mu hobuse hirm väikse varsaga üle läheb. Aga võta näpust! Kodust suure müürini oli karjatamm. Ma tulin lehmakarja juurest koju, Nurmi oli muidugi oma ema-hobusega kuivatuse juures ja nüüd jooksis ta mulle mööda karjatammi vastu! Oeh! Mis ma nüüd teen?! Suure hädaga sain läbi karjatammi aia ronida ja mööda viljapõllu äärt õunaaiani minna. Seal polnud ühtki aiaauku, kust oleksin aeda pääsenud ja sellest aiast ma üle ronida ei saanud. Nii pidin igavese pika ringi tegema, enne kui koju jõudsin. Keskkooli ajal oleksin ma hobuse alla jäänud: siis oli autosid vähe ja hobune kartis autot ja tormas auto eest ära, ma jõudsin just hüpata maja trepi ülemisele astmele, kui hobune jõudis trepini. Kord pidin hobusega minema Apja, siis sõitis mulle nimelt (nagu emale oli räägitud) mingisugused autosõitjad Ruukli mäe all vankrile külge. Õnneks oli vana Hall rahulik tööhobune ja õnnetust minuga ei juhtunud, kuid vankri tagumine ots oli ära lõhutud ja ma pöörasin koju tagasi. Meil olid enamasti tööhobused: vana Hall, Osman (kelle venelased põllu pealt ära võtsid), Tella, Müra, 1940. a. anti minu Nurmi uusmaasaaja Sosi Aleksile. Teised hobused jäid vististi hobulaenutuspunkti või kolhoosi.
3
Kui isa veel talu pidas (enne 1945. a. arreteerimist) olid meil tihti suvel isa täditütre tütred suvitamas. Nad elasid Tallinnas. Evi oli minust aasta vanem ja Mia aasta noorem, mu õde oli kaks aastat noorem, vend kolm ja noorem vend peaaegu viis. Miale meeldisid väga hobused, ta oli peaaegu „hobuse haige“. Tallinnas oli ta kõik oma raha voorimeestega maha sõitnud ja alati oli tal rahapuudus olnud. Meil sai ta hobusega sõita. Ühel suvel, kui nad järjekordselt meil olid, oli meie kesapõld Mõussaares – sinna sai mööda teed üle kilomeetri. Kesapõllule veeti sõnnikut „vaheltvedamisega“, s.t. mehed-sulased tõstsid sõnniku laudast või tallist sõnnikuveo vankrile ja ajasid hobuse õue. Õues võttis ohjad ja hobuse koormaga põllule viia vaheltvedaja. Vaheltvedajaks olid lapsed. Põllult tuli tühi vanker vastu. Põllul oli isa, kes tõmbas sõnniku oma tahtmist mööda vankrilt maha. Täis vanker tuli vahetada tühja vastu ja selle tühjaga sõideti nüüd koju uue koorma järgi. Miussaare oli kaugel ja sinna oli vaja kahte vaheltvedajat ja vähemalt viit hobust. Isa tahtis linnatüdrukutele head meelt teha ja küsis: „Kes tahab vaheltvedajaks hakata?“, teised pidid karja minema. Kõik kuus tahtsime hakata vaheltvedajateks. Isa pobises omaette: kui küüni värvme akkate, siss ei ole sõnnikuvedajaid kunnigil. Ma kuulsin ainult küüni värvimist ja mõtlesin: õige mul vaja sõnnikut vedada, määri oma riided ära ja ole sita haisu sees, küüni värvimine palju huvitavam töö, mida ma enne pole teinud.
Läksin üksinda karja ja teised 5 jäid vaheltvedajateks: Ange ja Mia, Evi ja poisid. Mia oli mitu korda tahtnud ka mujale sõita, kuid Angi jõudis talle asja selgeks rääkida. Küll oli mul seekord karjas palju mõtlemist: ei tea missugust küüni isa värvima hakkab, meil oli kodu lähedal, Longi niidul üks heinaküün ja Miussaare ja põldude vahel nn. Kurvitsa niidul kolm heinaküüni ja neile lisaks veel suur masinaküün, kus hoiti põhku. Oma vaimusilmas nägin ette isegi küüni värvi: rootsi värgi sai ise teha, aga kollane oleks ka rohelise niidu peal ilus. Elumaja oli meil valge ja nurgad kollased. Õhtul olid teised uhkust täis ja „tähtsad töömehed“, mina olin nende silmis karjatsura. Vihaga ütlesin neile: kui isa küüni hakkab värvima, siis olen mina esimene küünivärvija ja teie kõik lähete karja. Linnatüdrukud ütlesid: mis küüni värvimisest sa räägid, onu (meie isa kutsusid nad onuks) mõtles (ütles) sõrmeküüni, ja tegid mulle selgeks, et linnas on igal endast vähegi lugupidaval tüdrukul sõrme ja varbaküüned ära värvitud. No ole lahke! Olin petta saanud. Ma ei ole hobuse selga üldse saanud. Nüüd meeldivad mulle väga hobused ja vaatan alati televiisorist hobuste sõiduvõistlusi: koolisõitu, galoppi jm. Tunnen huvi, kas Gunnar Klettenbergi isa on kunagi Suure-Jaanis olnud mu patsient! 2004 a. suvel käisin Mulgi seltsiga Võrtsjärve ääres hobusekasvanduses ja vaatasin tallis kõik hobused üle. Nad on nii ilusad-graatsilised. Sealses hobusekasvanduses ei saa ratsutada. Need hobused müüakse Taani ja neid demonstreeriski meile taanlane. Mu vennatütre tütar Laura on ka „hobusehaige“, ta käib ratsutamas. Ma pole teda kunagi kodus näinud: kas on ta ratsutamas või kuskil tallis hobuseid hooldamas. Kui kord mainisin: varsti läheb Laura mehele ja saate vanaisaks-vanaemaks, siis ütles ta isa: kellele ta läheb, hobusele või!
4
Laura oli juba enne kooliminekut suur loomade sõber. Ta vanavanematel olid siga, pullvasikas, kanad ja kukk. Kui sinna külla juhtusid, siis oli Laural esimene asi kutsuda seapõrast vaatama ja talle rohu heinamätast toomas, et viimane saaks tuhnida. Kui ta oli 7-aastane, asusid nad linnalähedale maale elama ja läksid oma perre ostma rotveileri koerakutsikat. Üks kutsudest oligi tulnud tema juurde, kui teised pesas põõnasid. See ostetigi. Nüüd on Grena juba 14 aastat vana. Suur must sabata koer. Teda kardavad kõik. Ma ei julge autost välja tullagi, kui ta on õues. Ega ta väga tige ei ole, kuid võõraste vastu küllaltki umbusklik. Nende peres on ta toakoer. Öösel magab peremehe-perenaise magamistoas põrandal nende voodi jalutsis ümmargusel pehmel vaibal. Peale muu toidu-krõbuskite sööb ta õhtul ära ühe toore seajala. Söögiajal on ta alati osaline vahtimas, et talle ka midagi antakse. Käisin seal viimati maikuus, grilliti liha. Mul eriti isu polnud, siis söötsin talle kõik sitkemad tükid. /puudu lk 287/ eelmise talve hakul oli nende teeäärse postkasti juurde maha poetatud üks väike kassipoeg. Küll on inimesed julmad ja häbematud oma loomadele. Kassipoeg oli läbi külmunud ja kaua nende suurele tohterdamisele vaatamata haige olnud. Kui maal elada, siis mu arvates kuulubki majapidamise juurde nii koer kui kass. Linnas on teine asi, siin on loomade jaoks liiga väike ruum: igaüks peab saama vabalt liikuda, linna väike-aedades ei ole see võimalik.
5
Mul on ammu-ammu oma mõttes lemmikkoer – see jääbki ainult mu mõtete unistuseks, aitab mulle koera pildi vaatamisestki! Sellist koera olen näinud linnas kunstnik Jüri Arrakul. See on naljakas nukra ilmega, peaaegu maani ulatuvate lontkõrvade, pika prullaka kere, lühikeste jalgade ja püstise sabaga bassee-koer. Tal on madal valge-pruuni-mustalaiguline siidine karv. Ta on toakoer. Tean sedagi, et ta on parasjagu põikpäine ja iseteadev vaatamata oma vagale ilmele. Neid on Eestis vähe ja tõenäoliselt käib ta hind meie pere võimalustest üle. Kõigele lisaks olen liiga laisk, et end koerale pühendada ja tema järelt koristada. Kui olekski selline koer, siis läheks terve mu pension tema nahka ja vaevalt ma saaksin siin laua taga istuda ja temast kirjutada, poleks selleks aega! See koer on vaatamata oma välimusele elav, rõõmus ja mänguhimuline. Kirjandusest olen lugenud, et basse dresseerimine nõuab kuradi visadust ja ingli kannatust. Nii jääbki ta ainult mu mõtete koeraks. Kassid ei ole mind kunagi huvitanud, neid on meie linnades liiga palju. Sügisel, kui garaažiuks juhtub lahti olema, poevad hiired sisse. Püüan neid kahe hiirelõksuga naabrite kassidele. Üks kass, kes varem käis mu sirelioksi küünistamas, on nüüd nii paks, et ei saa oma aiast väljagi. Ta pidi kaaluma 10 kilo – kui olin veel tööl, siis loeti harilikuks aastase lapse kaaluks 10 kg! Kõik väiksed loomad on väga armsad, ka kassipojad. Kord sain Kõpus ühe hiirepoja kätte ja andsin kassipoegadele mängida. Kassipoeg tõstis hiirt üles ja patsutas õrnalt käpaga – seni mängis, kuni hiirepoeg sai minema lipsata, siis jäi kassike rumala näoga vaatama, kuhu tema mänguasi jäi. Neid kassipoegi oli seekord kaks, teine oli „uimane“, ei võtnud kunagi mängust osa. Temast õiget kassi ei kasvanudki. Kui hakkasime maja ehitama, siis oli meie tänavas igas majas eelkooliealisi lapsi ja neil mitmesuguseid lemmikloomi. Anu, kes praegu on Tallinnas arst, kasvatas valgeid hiiri. Neid oli vist nii palju, et ma püüdsin hiirelõksuga ühe oma keldrist kinni. Tal oli ka hamster. Mu naabripoiss Andres tahtis oma kassile hamstrit näidata. Kass vaatas ja pani hamstri kohe nahka. Anu oli väga kurb ja pahandus oli suur – kuidas lahenes – ei mäletagi.
6
Longis olid igal kevadel meie laste hoole all hakipojad. Hakipojad kooruvad munadest üksteise järel, kuni kõikidest munadest on pojad välja tulnud, kulub mitu päeva. Pojad toodi pesast ära ja neid hoiti toas suures pappkastis. Meie käisime nendega aias jalutamas ja neid toitmas. Hakipojad on tunduvalt suuremad ja ilusamad kui kanapojad. Viimased on küll kollased väiksed pallikesed, aga mulle meeldivad siiski hakipojad enam. Nad mahtusid meie kahe peo sisse, olid hallikas-kollased mustade nokkadega, väga armsad. Kui kõikidest munadest olid pojad saanud, siis viidi hakipojad vanade hakkide juurde, aga hakipojad ei tahtnud vanahakkisid üldse oma emmedeks tunnistada – kui neid nägid, siis tulid meie juurde. Me ei tohtinud hakkide silmapiirilegi enam ilmuda. 6-aastaselt ma käisin sügisel hakikarjas viljarõukude ja rukkihakkide vahel. Hakid korjasid põllult maha pudenenud teri ja muid neile söödavaid asju. Olen isegi ristikheina maitse järgi proovinud, e aru saada, miks ristikhein kõikidele loomadele teistest heintest paremini maitseb. Lehtsalat mulle väga maitses, kuid ristikheina ädal polnud mu silmis midagi väärt.
7
Tartus on mu suuremad lemmikud tihased, keda me söödame rasva ja herkulote või peente tangudega. Tihased on sellised tegelased, kui üks sööb, siis teine ärgu ligigi mingu: sööja – tihane kogu aeg karjatab teist tihast ja ei saa ka ise söönud. Kui ilmuvad varblased, siis on suur kädin ja kõik on korraga söömas ja söök varsti otsas. Kui oli moes „Mägra maja laul“, siis võrdlesin varblasi venelastega ja tihaseid eestlastega. Ärgu keegi solvugu! Eestlasedki hoolitsevad üksteise eest, kui on häda käes. Talvel veeuputuse ajal kui näidati televisioonis toetusnumbreid, siis tõenäoliselt kõik inimesed, kes neid numbreid nägid, tegid toetusannetusi. Kuid tegelikult ega linnas küll üksühte tegelikult ei tuntagi. Me muidugi oma lähinaabreid teame, oleme siin palju asju koos teinud ja ühiselt kinni maksnud nii vee-, kanalisatsiooni kui telefoni. Olen hakanud Mäe bussipeatuses „tere“ ütlema, kui sinna jõuan ja seal juba keegi on – kuid igaüks ei suvatse „tere“ vastugi võtta. Kuigi see on mu silmis kõige algelisem ja lihtsam viisakuse avaldus. Toas on mul kõige tähtsamad asjad toalilled. Vahepeal oli juba praegu selline olukord, et üüri enda elamistoaks korter. Nüüd olen teinud südame „kõvaks“ – olen mõnede eest hoolitsemise jätnud unarusse (lihtsalt ei jõua) ja uusi taimi pole juurde hankinud. Varem, kui mõnd taime nägin, mis mulle vähegi meeldis, pidin ta kohe endale saama. Vähesele hoolitsemisele vaatamata õitses sellel talvel veel havisaba, kuid nii palju valgust ei ole kunagi meil olnud, et oleksin suure monstera õitsema saanud. Nüüd teda mul enam pole. Ratsuritähed olen samuti hooletusse jätnud, kuid pole kõiki raatsinud ära visata, kuigi neist enam asja ei ole.
8
Mida aeg edasi, seda äbarikumaks jääd ise ja nii jääb igasugune hoolitsemine kängu. Vaata ainult, et iseendaga hakkama saad! Olen otsusele jõudnud: kui linnas on suur maja või suur korter, siis sellisel juhul peabki olema koer. Ta on seal peaaegu uksekella eest. Seda olen oma tuttavate juures kogenud. Neil on pooleldi hundikoera moodi koer. Selle koera said nad peaaegu juhuslikult, kuna nende tütrepoeg-õepoeg Andeng Indrek võttis endale koerakutsika, kellele pani nimeks Prändu. Üliõpilasena polnud tal eriti aega koerakutsikaga tegeleda. Indrekule tegi süüa vanaema ja ta käis nende juures söömas koos oma kutsikaga. Varsti jättiski koera neile. Siis oli neil (ta vanaemal ja tädi perel) tavaline neljatoaline korter. Käisin seal külas, kui koer oli juba üsna suur, ta jäi igale poole jalgu ja segas elamist-olemist. Nüüd on neil suur korter 230 m₂ ja tubade kõrgus on 4.30 m. Osaliselt on lagi allapoole toodud, nii jääb ülesse veel ~ 2,1 kõrgused ruumid, mis annavad lisaks veel ~ 100 või rohkem m2. Sellisel juhul uksekella võibolla igale poole ei kuulegi, aga koer haugub, kui keegi võõras tahab sisse tulla. Nende perel on suur maja ja suur aed ka Tõrva linnas. Olen sealgi olnud nende külaline. Kui sinna sõidetakse, siis hüppab koer auto tagumisse ossa ja on seal rahulikult. Tõrvas nende õueaias on tal vabadus, vahest käib ta isegi linnas, tuli meile vastu kui käisime kontserdil. Ta on väga sõbralik ja seltsiv koer. Tartus tuleb temaga jalutamas käia. Jõuluajal pidas Tartu Mulkide Selts nende juures oma jõulupidu. Prändu oli igal pool asjaline, kui keegi trepil koperdas, siis Prändu juba haukus. Tal on pereproua toas oma joogi- ja sööginõud, ka mänguasjad ja magamisase. Temaga sai nalja. Kui jõuluvana kutsus kedagi oma kingipakki vastu võtma ja kingisaaja hakkas lugema jõulusalmi või laulma mõnd jõululaulu, siis läks jõuluvana juurde ka Prändu. Ta teatas oma kohalolekust haukumisega. Jõuluvana habe on pargitud valgest lambanahast. Prändule kinki ei antud. Kui kogu seltskond oli oma kingitused kätte saanud, siis jõuluvana viis oma kostüümi ja habeme eestuppa, kus ta riietus. Varsti ilmus sealt Prändu, jõuluvana habe suus. Jäta veel koer ilma kingituseta! Õnneks loobus ta kergesti oma saagist ja varsti ilmus lagedale plastmass riidepuu hammaste vahel. Läksin temaga pereproua ja Prändu magamistuppa tema mänguasjadega mängima. Tema suur mänguhoog väsitas mind varsti. Läksin elutuppa ja istusin tugitooli, kuid Prändu arvas: temagi on väsinud ja võib mulle sülle istuda. Ta on küllaltki suur koer ja ma ei nõustunud sellega. Nüüd viskas ta end põrandale siruli ja ei liigutanud enam koibagi. Nii ta puhkama jäigi, kõht rasvasemaid palu täis. Arvan – koerte ja kassidega nagu iga teise loomagagi tuleb siiski olla ettevaatlik. Kui mu vendade lapsed olid veel titad ja ma neid magama panin, siis vaatasin alati, et ükski kass tuppa ei jääks – sest mine tea, mida ta võib näha või teha vastavalt oma nägemisele. Nägin televiisorist, kuidas Prantsusmaal ühele naisele oli „istutatud“ uus nägu. Naise magamise ajal oli ta oma koer tema näo ära hammustanud. Ei tea ju kunagi mida koer näeb või tunneb. Seega – ettevaatus on alati vajalik.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.
Võru linn saab käesoleval aastal 222 aastaseks. Mina tulin Võrru tööle 1954. aastal. Linn oli väike. Meie maja lähedal oli niit, mida läbis selgeveeline Koreli oja. Loomapidajad tegid siin heina. Loomapidajaid jäi vähemaks ja niidule kasvasid pajupõõsad ja puud. Aedades on ka puud suureks kasvanud ja ligidale on ehitatud uusi hooneid.
Mul on lemmikloomi palju, nad ise tulevad ja lähevad kui tahavad. Mul ei ole vaja neile magamisaset teha ega liiva pissimiseks tuua. Oleme väga vanad ja ei jõua ka. Alati ootab õues meid keegi.
Harakad
Kui me Võrru elama tulime, siis esimene tutvus oli meil harakatega. Harakad pesitsesid aianurgas kasvava palsamnulu otsas. Oli tuttav tunne, sest ka minu sünnikodus pesitses toa taga kuusehekis harakapaar. Kord suvepäeval, kui läksin aeda, oli see harakapoegi täis. Keegi neid poegi ei puutunud ja nad lendasid ära. Kui käisin tööl, siis ei olnud aega loomade elu jälgida ja vahepääl elasin ka uues majas. Nüüd, kui oleme pensionärid, jätkub ka aega ümbritsevat elu jälgida.
Kümneid aastaid on meil harakapaar pesitsenud. Aasta tagasi ilmus aeda hallvares, harakapaar kihutati minema ja vares tegi nulu otsa pesa. Harakad läksid niidul kasvavasse võssa ja kädistasid seal. Harakad lendlevad kogu aeg piki tänavat, istuvad naabermajade katustel, jalutavad naabri aias, istuvad naabri trepil, ronivad pirnipuul. Iga päev jalutavad nad meie aias nii suvel kui talvel. Kuumal päeval käivad nad aias vett joomas. Seda näeme me läbi akna.
Varesed
Viimasel ajal on varesed linna ilmunud. Nad elutsevad siin lähedal Koreli oja ääres tihedas võpsikus, üks varesepaar ilmus möödunud aastal meie aeda, ajasid minema harakapaari ja tegid nulu otsa pesa. Nägime, kui kandsid pesa jaoks materjali ja hiljem käisid poegadele toitu toomas. Samaaegselt oli pesa ühel väikesel linnul, umbes kolm meetrit allpool. Ka need väikesed linnud käisid toitu otsimas. Kas varesed halastasid väikesele linnule, ei tea, ühel päeval olid pojad pesast väljas, üks istus õunapuu otsas, teine poeg jooksis õues ja aias ringi. Aia taga kasvatas naabrinaine kasse, see on suur oht lindudele. Kui kirjutan neid ridu, siis suur pruun kass istub puu otsas, ümberringi lendleb harakapaar. Meie ei osanud poegadega midagi ette võtta, jätsime nii nagu oli. Paistis et varesepojad jäid ellu. Üks vares oli väga julge, kõndis tänaval meie läheduses. Olin Haanjas tütre pool, kitkusin põllul umbrohtu, üks vares kõndis kaua aega minuga edasi tagasi. Varesed istuvad naabri maja katusel, puhastavad endid nokaga, magavad veidi.
Hakid
Hakid on vist linnas pesitsenud kogu aja. Nad elavad suurte kolooniatena ja lendavad parvedena üle linna. Neil on kindlad kohad, kus ööbivad. Neil on olemas kindlad abikaasad. Meie tamm on nendele meeliskohaks, vahel on kõik oksad hakke täis. Nad jälgivad hoolega, mis õues toimub. Vanad hakid on halli kaelusega ja suuremad, noored on peenikesed ja huvitavad. Kui visata õue toidupoolist, on hakid kohe kohal. Nad korjavad noka vahele mitu toidupala ja lendavad tamme otsa sööma, jala asetab ta toidule ja nokib seda seal. Nad on väga huvitavad ja kärmed linnud, sageli tulevad toidu juurde, külg ees. Kui istud rahulikult, siis tulevad ligidale, hüplevad, lendavad aia pääle ja katusele. Neid on nii huvitav vaadata. Joovad aias vett ja jalutavad aias ringi, tõstavad lehekesi kõrvale ja nokivad midagi. Mees rääkis, et kui ta läks aeda tikreid korjama, lendas aeda ka tuttav hakk, kes alul istus õunapuu otsas ja jälgis hoolega, mida põõsa juures tehakse, varsti lendas hakk põõsa juurde ja nokkis marju. Veel õhtul hilja kõnnivad nad aias. Kord üks hakk sai sõbraks mu abikaasaga, ta tundis abikaasa juba kaugelt ära, kui see linnast tuli. Ta lendas alati talle vastu, hüppas aialt aiale ja siis istus värava peal ja ootas saaki. Alati anti hakikesele midagi. Sageli rääkisime tuttavatega väraval ja linnukene istus ka ja ootas truult. Ta oli vana lind ja ükskord ta ei ilmunud enam koju. Samal aastal tuli meile kaks hakipoega, need olid julged ja võtsid käest toitu. Sageli nad kas kaklesid või mängisid meie pea kohal. Terve suvi olid nad meil aga siis kadusid, arvatavasti leidsid nad uue kodu ja abikaasa. Hakkidel on tugev nokk kuid nad kardavad tuvisid, tuvid ajavad neid söögi juurest ära. Praegu on meil üks erak hakk, ta elab kuskil ligidal, teistega ta ära ei lenda. Ta sõbrutseb ühe eraku tuvikesega. See tuvikene on noor, musta värvi ja seda hakki minema ei aja, söövad sõbralikult koos ja kükitavad õues kaua aega. Vaatleme seda põnevat paari iga päev. Sageli tulevad nende juurde väikesed varblased kes võtavad söömingust osa. Nad saavad kõik hästi läbi.
Tuvid
Meie linnas on mitmel pool näha tuvisid. Enamasti on nad halli värvi, ühed on heledamad, teised tumedamad. Nägin kord Soo linnaosas valget tuvi, kodu lähedal tänaval jalutas must tuvi. Mitmed tuvid käisid meie õues ja käivad praegu ka. Mõni aasta tagasi lendasid õue pruuni värvi tuvid. Tuvid olid ilusad rahulikud, tahtsid isegi koridori tulla. Need olid meil alalised külalised. Sellel aastal tuli juurde kaks pruuni tuvi, need olid noored ja veidi heledama tooniga. Nüüd käis meil neli pruuni tuvi. Varsti ilmusid õue ka vanade tuvide abikaasad, need olid pruunikashallid. Vahetevahel käivad nad ikka meil, pesitsevad aga kuskil mujal. Käesoleval aastal ilmus meie õue mustade laikudega valge tuvi. See tuvi on suur ja kuri, alati ajab ta minema teisi tuvisid ja hakid kardavad ka teda. Seni kui ta ajab mõnda tuvi taga, söövad teised toidu ära. Õhtuti oli ta kaua õues, vahel selle erak hakiga, aga sageli üksi. Vahepeal ei ilmunud valge tuvi õue mitme päeva jooksul, nüüd ikka vahetevahel käib. Varsti ilmus õue uus tuvi, see oli musta värvi noor tuvikene. Tema inimesi ei kartnud, isegi kui mootorsaag saagis puud, ei teinud sellest välja. Ta istub või kõnnib päevade kaupa õues või ka katusel, vahel magab katusel pea tiiva all. Tema seltsiline on hakk.
Mõni aasta tagasi oli meil üks tuvipaar, kes käis meie järel aias. Kui tegin peenraid või korrastasin lillekesi, tulid tuvid kohe minu kõrvale, vaatasid sääl ja nokkisid ka veidi. Kord läksin aia kaugemasse nurka nulu juurde, sääl olid meil austerserviku kasvatamiseks pakud. Need olid juba vanad ja me võtsime need üles, jäid augud. Riisusin aukudesse lehti ja prahti, mul oli vanaks läinud koor, panin selle auku, näen et tuleb tuvipaar, kõnnib ringi ja sõid koore ära. Nüüd annan piima ja koore jäägid lindudele, neile meeldib see väga.
Vaatleme lastega ja lastelastega neid huvitavaid linde. Kui istume rahulikult pingil, siis tulevad tuvid, hakid ja varblased kohe meie juurde, tuvid on kõige julgemad.
Meie koolimaja pööningul elutsesid tuvid. Õpetaja, kes hooldas kooli aeda, tõi pööningult linnusõnnikut ja väetas kooli aeda.
Väikesed linnud
Meie aias on palju puid ja põõsaid ja neid armastavad linnud. Eriti kevadel on siin palju mitmesuguseid linde, nad otsivad pesitsemiseks kohta, on ka neid linde, kes lendavad edasi põhja poole, kuid peatuvad siin, et veidi puhata. Mõnikord on aias palju punase kõhualgusega linde, hüplevad ja siristavad siin mõne aja ja varsti on nad kadunud. Talvel peatub siin leevikeste pere. Mõnikord kasutame linnumäärajat, et teada saada linnu õiget nime. Meie aia elanikud või külalised on aed-põõsalind, lehelind, lepalind, kärbsenäpp, metsvint, sootihane, sinitihane, rasvatihane, varblane. Sage külaline on puukoristaja. Talvel käis aias suur kirjurähn ja ka üks väiksem rähn. Rähnid nokkisid tihastele pandud pekki. Linnud on teinud oma pesad sirelipõõsasse metsviinapuude lehtede varju, linavästrik tegi pesa katusekivide vahele. Mitu aastat on rasvatihased teinud pesa pööningu akna lähedale prakku, üks paar ühel pool, teine paar teisel pool akent. Vanad linnud käisid kogu aeg toitu otsimas. Kui pojad juba suuremaks kasvasid, siis äkki olid õunapuud väikesi linnukesi täis. Ka nulu otsas oli linnul pesa, üleval oli varese pesa. Vares harjutas naabri vahtra otsas poegi lendama. Oli ka üks väike uudishimulik lind, ta istus lillele pandud tokile ja vaatles meid huviga, meie istusime pingil. Ta oli väga julge lind.
Möödunud aastal hakati korrastama Koreli äärset maad. Saeti seal kasvavaid puid ja põõsaid. Oli just ööbikute pesitsemise aeg. Vaesed linnud pidid põgenema, üks ööbik lendas meie aeda ja laulis siin nii öösel kui päeval. Ilus oli ta laul. Kord istus ta sirelite otsas kord ploomi, kord kreegi või õunapuu otsas. Ta lendas aias küllalt madalalt põõsaste vahel. Suvel ei laulnud enam, ta tegi jämedat häält. Sel aastal ta meie aeda ei tulnud, nad pesitsesid Koreli ääres, kus puud ja põõsad kasvama jäeti. Mõnikord häälitsesid linnud ärevalt, läksime vaatama, kass oli roninud puu otsa linnupoegi püüdma, ajasime kassi minema. Kassid on kavalad, hiilivad maja nurga taga, värava all ja puuvirna taga.
Siilid
Siilid on olnud meie kodu alalised elanikud. Siin oli neil hea elada, ümberringi aiad, lähedal niit, väike vaikne rahulik tänav. Nüüd on siilide elutingimused väga halvad, ümberringi on suured majad, autod sõidavad igal pool, ka inimesed on muutunud halvemaks, lapsed ei anna loomadele rahu.
Igal kevadel ootame siile, meie ei tea, kas nad elavad veel. Möödunud kevadel nägime kahte siili aias, kui neil pulmad olid. Sellel aastal nägime jälle siile, kui nad lillede peal pulmi pidasid. Mitmel korral nägime siili suvel veel. Minu sünnikodus käisid siilid õhtul õues piima söömas, kass sõi koos siilidega, koer vaatas pealt. Talvel on siilid uinunud keldri peal, ka kord keldris. Mitmel talvel uinus ta metsviinapuude ja maja vahelises urus. Kord oli üks julge siilipoeg, kes päeva ajal tuli meie juurde, kui istusime aias, olime hästi vaiksed ja keegi lastest tõi toast võileiba, siilipoeg sõi rahulikult. Sel korral oli kodus mitu lapselast ja nad vaatasid siilipoega huviga.
Sipelgad
Mitmel aastal elasid meil õues sipelgad. Need olid väikesed, alati oli neil kiire. Neil oli oma teerada, kus nad liikusid. Nende tee kulges kuuri alt sirelipõõsasse. Neid oli väga huvitav jälgida, ühed tulid ja teised läksid, vahel põrkasid kokku ka. Kui pühkisin õue, jätsin sipelgatee alles. Kord istusime tütretütre Karmeniga kuuri ees pingil ja vaatlesime neid. Korraga oli õu täis tiivulisi lendavaid sipelgaid. See oli nii huvitav vaatepilt, seda ei olnud varem näinud. Lend kestis veidi aega, järelikult olid neil pulmad. Äkki jäi kõik vaikseks, mõni suur sipelgas veel liikus. Käesoleval suvel sipelgaid enam õues ei ole, kas võttis külm nad talvel, ei tea.
Kui tähelepanelikult loodust vaatled, näed palju huvitavat. Kord jälgisime lastega, kuidas suur ämblik võrku punus. Võrk sai väga suur ja seisis kaua viinapuu lehtede küljes. On hea, kui inimesed loomi hoiavad ja kaitsevad. Olime kord pojaga Karliga Haanjas. Mäenõlvakul nägime hiirepesa, mis oli viga saanud. Pesas olid karvadeta hiirepojad. Karl kattis pimedad hiirepojad samblaga ja pani pessa juustutükikese. Oli soe tunne lapse tegevuse üle.