Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud.
Kasse-koeri peeti kui tarbeasju.
Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes.
Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass.
Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale!
See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks.
Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele.
Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb.
Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga.
Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas.
Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud.
Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna.
Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda.
Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud.
Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite.
Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi.
Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele...
Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält.
Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad.
Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi.
Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika.
Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus.
Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada.
Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse.
Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski.
Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele.
1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas.
Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku.
Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta.
Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud.
Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar.
Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde.
Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu.
Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed.
Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid.
Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad.
Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori.
See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline.
Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.