Viimaseks loomaks, mis meie majja sigines, oli koer. Peale selle kui lambad, mida meie pidasime, olime kombinaati viinud, andsin endale lubaduse, et rohkem loomi ma kunagi ei võta. Ei suuda tänaseni unustada lammaste pilke, millega nad mind saatsid, kui tapamajast ära tulin ja nad sinna jätsin. Tundsin ennast reeturina, sest nemad olid mind täielikult usaldanud ja nüüd pidid leppima olukorraga, kui ma neid reetsin. Kui keegi küsib, milline see pilk oli, siis mina ei suuda vastata, kuid tänase päevani ei ole suutnud ka unustada. See oli kurb, anuv ja kõiki muud kui tige, mille tõttu see jäi tänaseni minule südamesse. Lambad olid kannatajad, sest nendel polnud võimalik ennast inimeste vägivalla vastu kaitsta. Sageli olen kuulnud väljendit ja arvatavasti ka paljud teist on kuulnud: „Loll kui lammas”. See lamba kohta küll ei käi. Lambad on väga targad ja isegi väga kasulikud loomad. Milles nende kasulikkus ikkagi on? Elame Kuressaare linna ääres. Et lambaid välja lasta, selleks tuli minna lammastega mööda Vana- Roomassaare ja Talve tänavat ja olimegi lammastega mere ääres kus oli nende karjamaa ja seal nad sõid. Igal hommikul, mitte küll talvel lumega, ajasime kella seitsme paiku lambad välja, mere äärde karjamaale. Kõige ilusam aeg on hommik, mida tööinimesed tavaliselt ei näe, kui nad just maal ei ela. Ma elasin saksa ajal maal. Hommikul, päikese tõusu ajal pidin olema peremehe juures tööl. Enne tööle minekut sõin paar tükki leiba ja piima, seega oli ka uni läinud. Hommik oli päikese tõusu eel karge, linnud siristasid ja laulsid, mis jättis unustamatud mälestused lapse- või noorusajast, kuna olin juba või alles neljateistaastane. Nüüd lammaste juurde tagasi. Õhtul kogunesid kella seitsmeks lambapidajad karjamaa väravasse, kuhu tulid lambad. Lambad tundsid väga hästi kella ja tulid õigeks ajaks. Terve lambakari tuli mööda Talve tänavat. Vaatamata sellele, et perede lambad olid karjas segamini, igaüks tundis oma hoovivärava ära ja eraldusid karjast. Meie tänavas rohkem lambaid ei olnud kui meie omad. Hakkasin ristteest lammaste ees tulema (kui äi veel käis, siis tema, hiljem mina) ja ainult meie oma lambad keerasid, ning tulid karjas permehe järgi oma lauta. Mõningatel aastatel oli meil tunduvalt üle kümne lamba. Linna jaoks on see küllaltki palju. Milles veel nende kasulikkus oli? Lammastele oli vaja talveks heina teha. Heina niitsime kõige palavamal ajal käsitsi. Minul oli juba tol ajal väga tihti selg haige, kuid ei mäleta, et see oleks olnud kuumal heina niitmise ajal. Niitmine venitas asjad paika. Nii et lambad võivad olla ka lemmikloomad. Meil lammaste pidamisel ei olnud kõige tähtsam majanduslik külg, vaid traditsioon. Kombinaadis lambaliha eest maksti äärmiselt vähe, nahku ei pargitud ja võeti vastu ainult pestud lambavilla. Villa pesemist ja eriti selle kuivatamist ei soovita ka vaenlasele, pealegi kui temal muud tegemist on. Meil jäi kottide viisi pesemata lambavilla järgi, ka mujal maailmas põletati ära. Praegu igat liigutust arvestatakse rahas. Inimese jaoks on ka midagi muud vaja. Peetakse kasse, koeri sellepärast, et teised peavad.
Sageli kui suureks saavad, jäetakse talveks metsa. Olen kuulnud väljendit, ma ei raatsinud looma magama panna, jätsin metsa saatuse hooleks. Kas see pole loomale hullem, kui magama panemine? Ära parem juba looma võta, kui ei taha tema eest hoolitseda. Mida siis kokkuvõtteks lambapidamine andis?
1) Kui läksid karjamaale, vaatasid lambaid, nende rahulikke silmi, siis kuidagi ka ise jäid selles närvilises maailmas palju rahulikumaks. Lambad tundsid väga hästi oma inimese ära, võõraste juurde kunagi ei läinud, kuid oma inimese juurde tulid.
2) Hommikune karjamaale ajamine ja õhtune vastaskäimine oli väga tähtis toiming. Ei tulnud mõttessegi, et ei viitsi tõusta, või õhtul lammastele vastu minna.
3) Heina tegemine. Ei saanud kunagi mõelda, ma ei viitsi või teen hiljem. Kui oli Jaanipäev möödas, pidi ka hein valmis olema. Nagu varem mainisin, sain vanainimesena tervise paika. Olen selle aja inimene kes uduumbe nn treeningsaalides ei vehkinud, kus heinakaart seljataha maha ei jäänud. Need uduumbe vehkimise lõbud jäägu noorematele inimestele.
4) Loomade toitmine. Kaks korda päevas viisime lammastele vett ja ajasime heinu lakast alla lammastele toiduks. Meil oli suur õunaaed. Allakukkunud õunad said lambad, prügimäele viimise asemel.
5) Suhtlemine teiste inimestega.
Vanemad inimesed peaks mäletama esimese eestiaegset teravilja kuningat, veskite omanikku Puhhi, kelle lemmikloomaks oli siga, kes jooksis majas ringi ja teenijad lappidega järgi. Öeldi küll, et põrsas, kuid minu arvates üks siga puha. Minule sümpatiseerisid lambad palju enam, vaatamata nende laudas pidamisele.
Koer. Ma olin koera võtmise vastu, kuid abikaasa väga tahtis omale koera. 2002. aasta märtsikuus oli abikaasa Tallinnas tütre pere juures. 20. märtsil hakkas abikaasa koos tütre perega Saaremaale sõitma. Sirvides ajalehti, olid leidnud sealt kuulutuse, et Tallinnas, Kadaka tee 61-23 on ära anda koera kutsikad. Kutsikate ema on puhast tõugu dobermann, isa arvatavasti saksa lambakoer. Abikaasa läks tütre perega kutsikaid vaatama. Väikesed loomad on kõik väga armsad. Peale kutsikate vaatamist olid ära tulnud ja tund aega mõelnud, mis teha. Olid helistanud poja Tõnu lapsele Karelile ja pärinud dobermanni kohta andmeid. Dobermanni näitajad, mis Karel leidis, olid väga head. Seejärel olid koeraperemehe juurde tagasi läinud, kus kahetoalises korteris ootas ees dobermann oma viie kutsikaga, milledest üks ainus oli emane ja see oli juba ära antud või lubatud. Üks isastest oli tulnud tütre Terje lapse Kerttu-Liisi juurde. Perenaine olevat öelnud, et see on ka kõige vaiksem kutsikas. Selle nemad sealt ära tõidki. Kuna kutsikas ei olnud puhast tõugu, siis olid abikaasa käest vastu võtnud ainult koera saba raha, 100 krooni. Polevat tahtnud midagi võtta, kuid komme nõuab maksmist, kas või ühe sendi. Puhast tõugu dobermann oli inna ajal koera peremehe lastega jalutades paaritunud, arvatakse saksa lambakoeraga. Lapsed ei teadnud koera tõugudest midagi, millest tingituna tema, st. meie kutsika isa täpne tõug polegi teada. Järelikult on tegemist krantsiga. Teadsin, et nad tulevad Tallinnast ära ja varsti jõuavad Saaremaale. Istusin köögis korvtoolis sel ajal, kui nad koju jõudsid. Järsku visati minule kutsikas sülle. Ei saanud aru, kas oli sünnipäeva kingitus, kuna minu sünnipäev oli 23. märtsil. Kutsika oma sünnipäev oli 23. jaanuaril, 2004. aastal. Nime pani kutsikale tütretütar Kerttu. Algul oli tema poolt pandud nimi „Terri” minu jaoks võõras, kuid praegu ei kujutaks teda teise nimega ette. Eks esialgu lükkasin kutsika sülest ära, milles aga see vaene koerahakatis süüdi oli. Nii kui nii võeti teda vägisi ema juurest ära ja toodi Saaremaale. Kuidas iseloomustada seda looma, mis temast isiklikult minule meeldis? Esiteks värv, temal ei olnud dobermanni tumedat pruuni värvi, vaid pehmemad toonid, teiseks käpad, mis olid haruldaselt suured ja kolmandaks nina. Ei olnud peenike dobermanni nina, vaid natuke lamedam. Meile ta oli toodud ja nüüd polnud enam midagi peale hakata, tagasi viima keegi ei hakanud. Meil on eramaja, krunt 1700 m\2 suur, nii et jooksmiseks ruumi piisas. Panime ta esikusse magama. Seal ta magas selle aasta
külma aja üle. Kui keegi tahab endale lemmikloomaks koera võtta, siis tuleb alati alustada koolitamisest, esmalt peab saama koolituse koera peremees, kui see on läbitud, siis alles võib võtta kutsikas ja hakata seda kasvatama ja koolitama. Seda on vaja selleks, et vältida minu poolt tehtud vigu. Ära enne mootorsaega metsa ikka mine, kui sa ei tea kuidas temaga töötada. Koera puhul on see palju tähtsam, sest iga viga, mida oled koera juures teinud, pead parandama umbes 40 korda, sae puhul ühe korra. Kutsika soetamisel on kõige tähtsam, et ise oled õpetuse saanud. Õpi koera kasvatust enne kutsika võtmist. Kui oled omale koera elu selge saanud, siis oskad ka teda kasvatada ja õpetada. Abikaasa käis tööl ja koera kasvatamine jäi justkui minu kanda. Pean tunnistama, minul polnud aimu, kuidas teda kasvatama peab. Kogu minu kallis aeg läks koera nahka, ei saanud tema pärast midagi kasulikku teha. Siis hakkas koer asju mööda õued vedama ja mina teda taga ajama. Koer kasvas järjest suuremaks ja mina jäin vanemaks. Algul ma jõudsin ikkagi temale järele ja sai asjad kätte. Kuid koer kasvas jõudsalt suuremaks, siis mina enam järgi ei jõudnud. Hiljem kui hakkasime käima koeraga koertekoolis, siis teised naersid minu koeraga võidujooksu, kui ma sellest neile rääkisin. Nad lohutasid mind, et isegi maailmameistrid ei jõua koerale järgi ja sina vanamees tahad teda kätte saada. Kui kutsusin koera enda juurde, siis tema ei teinud minust väljagi ja nimelt pani jooksu vastassuunas minust kaugemale, selle asemel et kutse peale tulla. Püüdsin ka vastupidist, kuid see ka ei mõjunud. Ajasin endast kaugemale, kuid ka nüüd koer lähemale ehk minu juurde ei tulnud. Neid tehtud vigu parandada on lootusetu. Öeldakse, iga tehtud viga tuleb parandada koerte puhul nelikümmend korda. Kui ma teda ajasin aasta aega mööda aeda taga, siis järelikult pean nelikümmend aastat seda viga parandama. Mina olen siis 117-aastane ja koer on neljakümne ühene. Lihtsam on võtta uus kutsikas. Aga mis ma selle koeraga peale hakkan, mis minul on. Kui ikka kaks aastat koeraga koos oled elanud, katsu sa siis temast loobuda, mis on täiesti võimatu ja lootusetu. Minule väikesed, ma ei mõtle kutsikaid, mis on väga armsad, vaid täiskasvanud koeri, ei meeldi. Terri-sugune koer oli ja on minu koera ideaal, kuid siinjuures on üks väike viga, mina olen tema jaoks mõned kümned aastad vana. Viimasel ajal on koer jäänud palju taltsamaks. Kui esimesed kaks aastat ajasin ainult mina koera taga, siis nüüd juba on see vastastikune. Ega ta ei taha üksi olla. Tavaliselt istusin akna all tugitoolis ja lugesin ajalehti. Tänavu aasta 2. mail läks koer selle samale toolile ja hulgus äärmiselt võikalt ja läbilõikavalt. Nii kui noaga oleks lõiganud. Öeldakse, et koera ulgumisel ei ole hea enne, ega tähenda midagi head. Mis tegelikult edasi toimus, ei olnud minu jaoks sugugi meeldiv. Istusin natuke aega hiljem samale toolile ja millegi pärast mõõtsin vererõhku ja pulsi. Kaks korda oli vererõhk 140 / 75 ja pulss oli 62. Kolmandal mõõtmisel oli aga vererõhk millegipärast 140 / 103 ja pulss oli ka tõusnud selle lühikese hetkega 103. Järgmised kaks mõõtmist andsid jälle esialgsed tulemused. Natuke aega hiljem enesetunne läks väga nigelaks. Läksin teise tuppa kus abikaasa parajasti oli, ütlesin et minul on paha olla ja ise mõtlesin panna natukeseks ajaks diivanile pikali, kuni enesetunne paraneb. Ei jõudnud veel pikali heita, kui järsku pilt kadus eest ära. Kui aga silmad uuesti avasin, või nagu öeldakse, pilt tagasi tuli, siis nägin toas abikaasat, miniat ja köögi ukse vahelt sissetulevaid punastes riietes inimesi. Mind pandi ilma jututa kanderaamile ja sõit läks kohe haiglasse, kus tuvastati infarkt. Kiirabi jõudis kohale 6-7 minutiga. Olen südamest tänulik Saaremaa haigla meditsiinilisele personalile. Järgmisel päeval viidi kiirabidega Tallinna Regionaalhaiglasse. Tõenäoliselt oleks viidud samal päeval helikopteriga, kuid haiglas polnud ruumi. Hiljem kuulsin, et see oli olnud haigestumisterohke päev. 03. mai hommikul Saaremaa kiirabi viis mind Virtsu, kus oli juba Tallinna kiirabi vastas, toimus ümberlaadimine ja sõit läks edasi. Koer tunnetas enne mind minu hädasid, Loodusõnnetuste puhul kannatavad kõige vähem loomad, kes õigel ajal pagevad. Ega siis muidu öelda. „Rotid pagevad uppuvalt laevalt”. Ma poleks mingil juhul selle peale tulnud, et minu südamega midagi korrast ära on, kuna poolteist nädalat enne seda käisin südame nädalal arstide juures, kus öeldi, et tervisega on kõik ideaalselt korras. Kui mina olin Tallinna haiglas, siis koer olevat käinud samm-sammult abikaasa kõrval. Kui rääkisin skalpiga, siis koer, kuuldes minu häält, oli otsinud igalt poolt mind taga. Olin kuu aega ära. Minul ei lubatud midagi teha, isegi tühiseid asju tõsta. Hirm oli, kui tagasitulekul koer näeb mind, hüppab hea meele pärast peale. Väikesest kutsikast on kasvanud paari aastaga päris raske, suur "koeravolask", heas mõttes, nii 35 - 40 kilo. Kui see ikka hooga peale hüppaks, pole nalja natukest. Oli siiski üle ootuste väga mõistlik. Koju jõudes olin natuke aega teisel pool aeda kuni koer maha rahunes. Siis tulin väravast sisse ja ütlesin, et ta peale ei hüppaks. Tema poolt oli ootamatu käitumine. Tuli minu kõrvale ja käis kogu aja kõrval, ega püüdnudki peale hüpata. Ükskõik kuhu läksin, tuli samm-sammult minuga kaasa. Tundus, et koer tajus minu nõrkust, mille tõttu ta hoidis isegi väga mind. Koer andis minule haigusest märku, kuid mina rumal ei saanud sellest kohe aru. Nüüd, kui koer muutub natuke tüütumaks, järelikult tervis läheb paremaks. Usalda rohkem neljajalgseid sõpru. Temal on ka oma nõrkused:
1) Tema jaoks on postimees väga suur „sõber”. Kui postimees tuleb, siis koer saadab teda haukudes terve krundi piirde ulatuses. Lärmab ja jookseb edasi- tagasi. Postimehed pidavat olema enamuse koerte „sõbrad”, miks? Koertel on antipaatia trükimusta vastu. Kui postimees on läinud rahuneb jälle maha. Postimees käib rattaga, millegipärast ratas on meie koerale alati huviobjektiks olnud.
2) Naabrimehe KIA- maastikumasin. Kui see hoovil seisab, siis meie koerale mingit huvi ta ei paku. Kui aga koer tajub, et naabrimees hakkab välja minema, on kohe aia ääres ootel. Masina sõitmisel paneb koer nii kui must nool igalt poolt üle põõsaste, peaasi ei tohi ette jääda. Alati jõuab enne autot teise aia nurga ette ning kukub röökima. See 35, 40 kilo jookseb täie jõuga vastu aeda. Varem olid aialatid postide küljes kruvipoltidega. Need tuli asendada läbipoltidega, sest kruvipoldid tulid lattidest välja.
3) Teatud inimesed, eriti kui need veel rattaga sõidavad. Mina ei ole aru saanud, miks koer teatud inimeste peale haugub, teiste peale mitte.
Kombed. Kui koera saime panime madratsi alla ja koridori magama. Ta harjus sellega päris ilusasti ära. Õpetajaid oli igasuguseid. Dobermanni magamiskoht peab olema maast kõrgemal. Lubasime esialgu kööki korvtooli magama. Tool jäi väikeseks ja nüüd sai koha diivanile. Kui keegi istub tema koha peal, siis vahel läheb tugitooli, kui aga see koht on ära võetud, siis käib diivani ees edasi-tagasi kuni istuja aru saab, et istub tema koha peal. Kui nüüd sealistuja püsti tõuseb, kas selleks, et koerale kohta pakkuda või muuks otstarbeks, on koer kohe omal kohal. Kui ikka tuba on väga soe, paneb põrandale ka magama, seejuures püüab kontaktis olla, pannes pea jala peale. Tegin koerale koeramaja. Soojustasin ilusasti ära, panin akna ette, ust ei teinud. Ei ole õnnestunud teda sinna meelitada. Panin küll maiustusi kuuti sisse. Koer oli niikaua kuudis, kui need maiustused söödud ja ruttu jälle välja. Ta on siledakarvaline, aluskarvata koer, talvel kardab külma ja tahab peale asjaõiendamist kohe tuppa. Vahel on üksi 6 tundi kodus esikus olnud. Senini on kannatanud, kas või jalad ristis, kuid on hoidnud puhtust.
Toitmine. Ta kasvas väga kiiresti, eks selletõttu sõi ka väga palju. Ta sõi rohkem kui meie kahekesti. Põhiline toit on keedetud makaronid. Natuke piima pidi olema ka peale valatud. Viiekilosest kotist ei jätku kuigi kauaks, saab muidugi ka krõbisteid so. koeratoitu. Millegi pärast rohkem meeldisid makaronid, pudrud, ühe sõnaga lihtne toit. Krants on krants. Lihatoidust ei ütle sugugi ära. Kord sai köögi laua pealt kätte paberisse pakitud poest toodud vorsti. Kui teie arvate, et jättis söömata, siis teie eksite. Koerapidajad räägivad küll koertest, kes ise ei võta ja istuvad toidu juures, nii et ümberringi on koera ilast maa märg. Kahjuks meie koer selline pole. See on omakorda hea, ei jäeta toitu lauale.
Võim. Võimuvõitlus algas sellest pihta, kui koer majja toodi. Ei tohtinud kordagi näidata, et tema on karjajuht, selline ettekujutus tuli koeras eos likvideerida. Olen kuulnud, koera toitmisel pidavat peremees panema toidu koera ette ja ise kohe ära minema või ära lippama. Isegi peremehel koer ei luba söömise ajal toidunõu juurde tulla. Kui toiduga lähen, siis enne ei saa ta midagi, kui on istunud. Algul andsin korralduse istumiseks, nüüd teeb ta seda ise. Koer istub, natuke viivitan, siis panen toidu ette ja luban koeral sööma minna. Olen sageli söögi ajal koera juurde tagasi läinud, et näha kuidas tema reageerib. Senini pole minule hambaid näidanud, vaid vastupidi vaadanud, mis ma nüüd teen, ega ometi teda ära ei aja. Varem kui ta diivanil pikutas ja keegi tema kõrvale istus hakkas urisema. Nüüd oleme selle ka välja harjutanud, tõestades, et tema ei ole siiski veel karjajuht.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meie peres on kogu aja, nii palju kui mina mäletan, peetud koera ja kassi. Maal on lemmikloomal peale loom-sõbra ka praktiline vajadus. Koer valvab maja ja annab märku võõra tulekust. Kass on aga hiirepüüdjaks.
Ka praegu on meil kaks koera (üks on juba vana ja lõpetab peagi oma koeraelu), kass aga ei ole. Sai aasta tagasi ilmselt pulmapeol viga ja oli ühel päeval surnud.
Peale selle on meil praegu viirpapagoid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Koera ja kassi võtmine on loomulik, need lihtsalt peavad olema, eriti maakohas, siin pole midagi pikalt kaalutleda. Viirpapagoi võeti aga tütretütre soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomade saamine varematel aegadel oli üsna lihtne. Teati kellelgi olema koera- või kassipojad ja soovi korral siis sealt kutsikas või kassipoeg saadi sümboolse tasu eest, või siis päris muidu. Praegu aga on eriti koerapojad küllalt kallid ja nende eest küsitakse üsna mitu tuhat krooni, olenevalt sellest kas on tõukoer või siis ilma tõutunnistuseta. Näiteks: viimane koerapoeg saadi meie peresse tütretütrele kingitusena. Aga viimane kass nii, et kuulutati Maalehes, et on ära anda must noor kass, keda keegi loomaarmastaja oli bussipeatusest ära korjanud kui ta seal juba mitu tundi oli seigelnud ja endale kodu otsinud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie pere koerte nimesid on olnud palju kui ma juba varasest noorusest mäletan 4 aastasest alates: Deegi, Napsi, Muti, Parri, Vuti, Lipsi, Pitsu, Muska, Berta.
Kasside nimed: Miti, Kiti, Nurri, Aadi, Hallik. Minu ema rääkis ühte lugu mõisapreilist, kes armastas kasse pidada ja käis nendega koos jalutamas. Kena jalutuskäigu olevat aga ära rikkunud juhuslikult välja ilmunud koer, kes hakanud kasse taga ajama. Need aga põgenenud kõik puude otsa. Kui ebaviisakast tülitajast oli juba lahti saadud, hüüdnud mõisapreili heleda häälega oma lemmikuid puude otsast alla – Kiti, Kati, Aadi, Halli, Miti, Roosi. Nimede panek loomadele käib meie peres nii, et igaüks pakub välja oma ettepanekud ja ühiselt otsustatakse siis, milline nimi panna. Nii nagu hääletamine käib.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet lemmikloomade kohta on saadud raamatutest ja ka tuttavatelt, kellel samasugused loomad on.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud ja tõug ega tõupuhtus pole olnud oluline. Tähtis on see, et koeral oleks pikem karv ja paras suurus, et ta külma ega kutsumata külalisi ei kardaks.
Kass tavaliselt leiab ise endale kusagilt heinalakast sooja koha, sest ta saab ise igale poole ronida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole käinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitseb põhiliselt tütretütar, kes käib temaga kaugemal jalutamas ja kammib. Süüa annab see, kellel parajasti aega on. Igatahes söömata pole nad kunagi jäänud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerte jaoks ostetakse spetsiaalset koeratoitu, aga valmistatakse ka seda toitu, mida isegi sööme.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
On tulnud ette, et vanal koeral jääb kõht kinni, sest temal ei tööta seedimine enam nii efektiivselt kui noorena. Seepärast me enam vanale koerale konte ei anna. Sellisel juhul tuli loomaarsti poole pöörduda. Praegu tean ma seda, et vanale koerale ei saa anda konte, ega ka spetsiaalset koeratoitu. Tuleb anda rohkem vedelat ja panna söögile peale toiduõli.
Vaktsineerimine on vajalik. Marutaudi vastu saab süstitud igal aastal.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on nii, kuidas võtta. Looma seisukohast on see täiesti vaenulik, sest osa looma kõige tähtsamast elutegevusest jääb ära. Inimesele on see kasulik lihtsalt mugavuse pärast. Ei ole vaja koera ja kassipoegadega jännata ega neid uputada, sest nii palju kasse ja koeri pole inimkonnal vaja. Pealegi on koera- ja kassipulmad üsna ebameeldivad ja kärarikkad asjad.
Siinkohal väike viktoriiniküsimus – millises pulmas ei pakuta külalistele süüa! Siin on mõeldud nende loomade vabapidamist.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi varem oli meil emane steriliseerimata koer, kes sai vabalt ringi jooksta. Siis muidugi peeti ka koerapulmad, mille tagajärjel sündisid pojad. Pojad said ära uputatud. Aga järgmine kord sai jäetud 2 isast poega kasvama, ülejäänud hukkasime. Kui kutsikad olid juba suuremaks kasvanud, sai vana koer hukatud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koertel on väljas kummalgi eraldi kuut, millele sissepääsuavale saab talveks ette pandud nö. eesriie. Koerad oskavad väga hästi ninaga eesriide kõrvale lükata ja kuuti minna. Sellega on ruum tunduvalt soojem ja külm tuul ei puhu peale.
Vana koera saime täiskasvanult raudteejaamast (keegi oli ta vist rongist välja visanud). Teda on õpetatud nii, et ta võib tulla ja olla ainult esikus. Uks võibki lahti olla ja ta ei tule tuppa. Noore koeraga on lugu teine, saime ta kutsikana külmal ajal, mistõttu ta oli mõnda aega köögis, kuni ilmad läksid soojaks. Tema käib meie köögis aga kaugemale ta ei saa ja ega ei lähegi, kuigi vahel selline võimalus olekski.
Koertel pole lubatud eluruumidesse minna ega jalgadega pori tuppa tassida, aga samuti karvu põrandale ajada. Voodisse minek ei tule kõne allagi.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele ei ole koeri kaasa võetud, nad jäävad koju. Meil on suur pere ja keegi jääb ikka koju, kui peaks olema vajadus kusagil kaugemale sõita. Ka kuhugi külla minnes ei võta me koeri kaasa.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Noorema koera sünnipäev on teada, kuid vana koera oma mitte. Saime ta täiskasvanud koerana, vanust võis tal olla siis umbes aasta või poolteist. Aga sünnipäevapidu me koertele pole teinud ega šampust nende terviseks joonud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei käi riides, seni on nad oma kasukaga hakkama saanud. Mänguasju on küll olemas. On ostetud mänguasi, mis koosneb ühest tugevast köiest ringi kujul, millel on peal plastmassist muhv ja veel üks piiksuv kummist pallitaoline asi. Piiksutaja on muidugi juba ammu katki tehtud, aga ülejäänud peab vastu. Rohkem meeldib talle aga tavaline puupulk, mida annab närida ja mida on huvitav üles otsida, kui keegi seda talle viskab.
Spetsiaalseid pesemisvahendeid ei ole soetanud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See võimalus on täiesti olemas, et lemmiklooma eest võib liiga palju hoolitseda. Näiteks kui elab keegi üksik vanem inimene, kes loomi armastab ja tal ei ole kedagi, kellega ta räägiks, siis võib lemmikloom saada kogu hoolitsuse ja hellituse omale. Pealegi on lemmikloom, eriti koer inimesele väga suureks seltsiks kui üksinda istud. Kui inimesel on pidevalt mingit tegevust, siis arvan ma, et jätkub tähelepanu nii ühele kui ka teisele.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Sellele ma ei oska vastata. Maal hoolitsetakse koerte-kasside eest ikka ühte moodi. Kassid peletavad hiiri ja koerad hauguvad samamoodi kui külaline tuleb. Ja süüa antakse neile ikka samamoodi nagu varemgi. Võibolla linnaoludes on mingi vahe olemas. Ma ei oska öelda, kas praegu peetakse linnades rohkem lemmikloomi kui nõukogude ajal. Võibolla on meie uusrikaste lemmikloomadel tõesti rikkalikum toidulaud kui varem. Aga eks nõukogude ajal olid ka n.ö. enamvõrdseid, kes võisid oma lemmikloomade eest rohkem hoolitseda.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmikloom on ju ka üks pereliikmetest ja kui ta juhtub lahkuma kas õnnetuse või loomuliku surma läbi, on see väga kurb. Me oleme temaga harjunud, armastame teda ja nüüd äkki on ta meie juurest lahkunud. Ometi teame, et see on asja loomulik käik, millest pole kellelegi pääsu. Kahju on.
Kui oled kogu eluaja pidanud koera, seda eriti maal, kus tal oma kindel koht ja otstarve, siis igal juhul sai võetud uus koer või kass. Sest peale lemmiklooma on neil mõlemil oma osa (töö) täita maainimese perekonnaelus.
Tavaliselt maetakse lemmikloom oma koduaeda kas õunapuu alla, või mõnesse teise sobivasse kohta ja tema hauakohta tehakse lillepuhmas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kassipoega õpetatakse liivakastis asjal käima, kui ta on veel väike ja õues külm. Kui ilmad lähevad soojaks, siis noor kass juba käib õues ja suvepoole hakkab juba öösiti ka väljas olema. Lillepotis või peenral kraapimise eest saab riielda. Ajapikku hakkab noor kass aru saama, mida ei tohi teha.
Koer võtab kergemini õpetust. Oleme õpetanud koerale käppa andma, istuma, lamama. Mitte kunagi ei tohi koerale anda söögi ajal palukesi, vaid saab hiljem.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kunagi oli meil üks koer, kes pidevalt jooksis närviliselt ringi, nii et muru peaaegu ei olnudki. Ei aidanud keelamised ja riidlemised. Sellest halvast kombest ei saanudki lahti. Kuna meil oli viljapuuaias ka lilled ja mõni väike peenargi, olime sunnitud selle osa aiaga eraldama.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke ei ole loomadele õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin küll oma koerte ja kassiga, kui see oli sõna kuulanud, aga ka mõnel muul ajal, loom saab väga hästi aru inimese meeleolust ja kõnest, eriti toonist, millega räägitakse. Mina arvan küll, et loomad ka mõtlevad. Koerte puhul on eriti tugevalt arenenud kohusetunne ja kiindumus pereliikmete vastu. Olen jälginud tähelepanelikult meie viimaseid koeri. Kui ma kusagil midagi teen, siis koer harilikult lamab kusagil lähedal. Aeg-ajalt aga tõuseb üles ja tuleb minu juurde, et ma temaga räägiksin ja silitaksin. Kui ma juhtun istuma, siis ronivad nad mulle esikäppadega sülle. Mõne minuti pärast lähevad jälle ära ja istuvad kusagile lähedale maha. Koer sai oma silituse ja head sõnad kätte ja võib nüüd jälle rahulikult oma peremehe tegevust eemalt jälgida.
Kass on aga hoopis nahaalsem, tema tuleb ka inimese juurde, kuid tema läheb inimese töö peale magama, tema ei vaata kõrvalt.
Kirjutan teile paar tõestisündinud lugu meie pere loomadest.
Esimene koer, keda ma oma varases nooruses mäletan, oli väike kolli nimega Reegi ja nad olid minu emaga väga suured sõbrad. Ema läks põllule tööle kodust umbes poole kilomeetri kaugusele, koer kaasas. Et oli soe ilm, võttis ema oma jaki seljast ja pani põllupeenrale maha koera juurde. Kui töö tehtud, läks ema õhtul koju. Seal aga hakkas vaatama, kus koer on. Siis lõpuks kuulis, et keegi ulub seal kandis, kus ta tööd tegi. Pea taipas ta, et see ongi tema armas Reegi. Läks siis põllule tagasi ja näeb, et koer istub truult ema jaki juures ja valvab seda. Ema jutustas pärast, et tal hakkas koerast nii kahju, et see pidi mitu tundi tema jakki valvama ja ei tulnud koos emaga koju. Ema võtnud siis koera sülle ja toonud ta lepitusena niiviisi koju. Selline kohusetunne on otse liigutav.
Üht teist koeralugu olen kunagi lugenud. Sõitnud üks rikas kaupmees ratsa, mööda teed oma koeraga. Äkki hakanud koer väga ägedalt haukuma ja ümber hobuse hüppama, pärast poole veel hobuse jalgu hammustama. Kaupmees arvanud, et koer on hulluks läinud ja tulistas püstolist koera pihta. Sõitnud siis edasi ja lõpuks märkas, et rahakott, mis rippus sadula küljes, on kadunud. Sõitnud siis tagasi ja leidis oma rahakoti, mille juures lamas tema haavatud koer.
Kolmas lugu on meie pere lehmast. See oli sõja ajal, kus talud pidid andma normiks ka liha. Tuli ära anda lehm. Isa viis siis ühel päeval lehma ära vastuvõtu punkti, mis asus Kloogal (see on Keilast läbi Paldiski poole), meist umbes 20 kilomeetrit. Kahju oli neil lehmast ja kahju oli ka lehmal kodust lahkuda. Järgmisel hommikul vara, kui ema läks lauta loomi talitama, nägi ta kaugel meie tee peal mingit looma. Kui ta laudast tagasi tuli näeb, et see loom on ikka tee peal, aga tunduvalt lähemal. Asi pakkus huvi ja hakati vaatama, mis loom see on ja kuhu läheb. Sai selgeks, et tegu on lehmaga ja lõpuks saadi aru, et see oli meie lehm. Ema viis lehma ädala peale, et ta süüa saaks, kuid loom ei võtnu suutäitki, vaid surus oma pea tugevasti ema vastu. Ema rääkis pärast, et ta ei saanud enam rahulikuks jääda ja puhkes suurest meeleliigutusest nutma. Selline suur kodu ja inimeste (minu ema antud, juhul, kes teda talitas) armastus aitasid lehmal sellise pika tee ette võtta. Teisest küljest oli lehmast ka veel sellepärast kahju, et see pikk ja raske teekond oli kõik asjata. Minu vanemad, kui väga ausad ja kohusetruud inimesed, viisid lehma Kloogale tagasi.
Kui majas on loomad, olgu nad lemmikloomad või muud loomad, kui neid peab ära andma, on neist väga kahju. Nad on ikka selle pere liikmed.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ole sellist kogemust.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on loomad olnud väga hinnatud kaaslased. Olgu need siis kanad või kanapojad, lambad või lambatalled, koerapojad või kassid. Lapsed armastavad nendega mängida, sööta, silitada, nendega rääkida. Kui meie noor saksa lambakoer õnnetult auto alla jäi, olid lapsed väga õnnetud. Õnneks sain ma Valingu raudteejaamast uue koera juba mõne päeva pärast. Ta on suur must koer ja tema leidmise ajal umbes aasta vanune. Ta oli ilmselt rongist välja lükatud ja otsis endale juba paar päeva uut peremeest ja kodu. Kuna ta on rahulik ja hästi sõbraliku iseloomuga, siis said nad lastega omavahel väga ruttu suurteks sõpradeks. Kui lapsel läksid jaama kellegile vastu, võtsid nad alati koera kaasa. Koer oli nagu suur kaitseingel, kes hoidis lapsi tülitajate eest. Polnud kunagi muret, et lastega võiks midagi halba juhtuda. Ka kodus aias ja ka väljaspool aeda ei läinud ta kellegile kallale vaid andis haukumisega alati märku võõra tulekust. Praegune teine noor saksa lambakoer on hoopis käredama loomuga, ega lase tavaliselt võõrast omapead aiaväravast sisse.
Minu arvates lapsed vajavad loomi, nad on neile väga headeks mängukaaslasteks. Ka laps vajab kedagi, kelle eest ta hoolitseks ja hellitaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kuna meie peres on kogu aeg loomi peetud, siis ei saa ma öelda, et oleksin rohkem hakanud teiste loomapidajatega suhtlema.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei tahaks pidada näiteks madusid, igasuguseid närilisi. Kõigepealt on madu sellise eemaletõukava välimusega ja võibolla isegi ohtlik, kui tal on millegipärast tuju kedagi salvata. Närilisi (hiired, rotid) olen ma kogu elu põlanud, sest nad teevad majapidamises väga palju kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ka metsloomad võivad olla lemmikloomad. Mul on metsas metskitsede jaoks kaks söögikohta, kuhu ma panen heinu ja õunu. Kitsed on väga kenad loomad ja ma vaatan neid alati suure heameelega. Ka rasvatihased, musträästaid, puukoristajaid ja rähnisid on meie peres palju aastaid talvel toidetud. Nende toidulaud on meil akna lähedal tulba otsas, Tore on vaadata, kuidas nad pekki (või ploomirasva) ja päevalille seemneid söömas käivad. Millegipärast ei söö rasvatihased päevalille seemneid linnumajakese sees, vaid lendavad ühe seemnega lähedal olevate puude okstele ja söövad seal. Edasi-tagasi lendamine käib väga vilkalt. Põhilised söögiajad on hommikul ja peale lõunat kella 5 paiku. See on ka loomulik, sest linnud on kõik hommikul väga varased, õhtul lähevad aga varakult ööbima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mulle need loomad ei meeldi ja sellepärast ma neid ei taha ka pidada.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
On igasuguseid inimesi ja igaühel omad huvid. Mõni tahab just nimelt võtta endale sellise lemmiklooma, mida teistel pole või milliseid harva esineb. Mul on hea tuttav, kellel on kaks hobust. Ma küsisin, mida ta nendega teeb. Ta vastas, et see on maitse asi, mõni peab koera, teine kassi, mina aga pean hobuseid. Ta on kena mees, käib talviti küla lastega saanisõitu tegemas, aga suvesõitudeks ehitas kerge neljarattalise vankri, ikka selleks, et lapsi sõidutada. Vahel käib ta ka ise hobustega ratsutamas, ega keela seda ka teistele lastele, kes selleks soovi avaldavad.
Eks ole ka selliseid loomi, kes ei mahu mõiste alla „lemmikloom“. Näiteks hunt, rebane, kährik, ilves, karu, tuhkur jne. Kõiki neid loomi ma ei vihka, nad on kõik looduses vajalikud ja reguleerivad saakloomade arvukust.
Mõiste „lemmikloom“ ja „koduloom“. Nagu ma eelmises punktis juba mainisin, võib koduloom olla ka lemmikloom. See oleneb täiesti olukorrast ja ka inimesest endast. Näiteks suures farmis, kus on mitusada lehma, seal vaevalt neist mõni lemmikloomaks saab. Aga üksik Maali, kes elab maal ja peab lehma, kes teda toidab, sel juhul on täiesti mõeldav, et tema lehm (koduloom) on talle ka lemmikloom. Või näiteks linnakorteris pere või ka üksik inimene peab endal koera, siis on see koer talle lemmikloom. Ega sel koeral ju praktilist otstarvet ei ole. Koer on inimesele seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Siin võib olla ka mitu põhjust. Osa inimesi võtab endale kas koera või kassi, kellel on tõupaberid ja kuulsad esivanemad. Selliste koerte, kassidega käiakse näitustel ja saadakse medaleid. Näitused on lemmikloomapidajale ka huvitav, sest saadakse kasulikke kontakte teistega.
Asjal võib olla ka äriline külg, sest puhast tõugu ja paberitega koerakutsikad on küllalt kallid. Hinnad ulatuvad mitmetuhande kroonini. Ta võib olla mõnikord ka n.ö. moeküsimus. Kui ümberringi kõigil tuttavatel on peres mõni lemmikloom, siis ei taheta ka „ajast maha“ jääda ja võetakse endalegi kedagi.
Üsna sageli võtavad üksikud inimesed endale lemmiklooma sellepärast, et oleks keegi elusolend su kõrval, kelle eest saab hoolitsetud, kellega võib rääkida ja kes on väga ustav ja aus oma peremehe-perenaise suhtes. Sellisel juhul ei ole tähtis, et see loom peaks omama tõupuhtaid pabereid ja on pärit n.ö. kõrgemast soost. Ka tavaliste krantside hulgas on väga palju toredaid koeri.
Eks lemmikloomadega ole mõnikord samuti kui suveniiridega – ilus asi, mida on tore vaadata, aga millel praktilist otstarvet ei ole.
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Loomadega on mul olnud tegemist maast-madalast, sest olen sündinud maal, talus. Lapsepõlves ja algkooli ajal olid seltsilisteks peamiselt koerad, kassid, lehmad, lambad, hobused ning nende järglased: kutsikad, kassipojad, vasikad, utetalled, varsad. Selle küllalt arvuka ja kirju seltskonna hulgast koorus välja ja sai lemmikuks nii mulle, kui kogu perele, koer Muki. Gümnaasiumile järgnevas sõjaväeteenistuses kujunesid sõbralikud suhted mulle sõjakoolis määratud hobusega, nimega Anarhia. Ning veel hiljem, sõja ajal, sattusime juhuslikult kokku linnuga, kelle nimeks sai Jüri. Tema oli öökull.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kohe algul tuleb märkida, et ükski eelnimetatutest ei võetud lemmikloomana ega lemmikloomaks, vaid selleks kujunesid kõik kolm edasise kooselu käigus.
Esimese lemmiklooma, koera, võtmist tingis asjaolu, õigemini vajadus. Senine õuevalvur hakkas vanaks jääma. Oli vaja temale järeltulijat, sest elu ilma õuevalvurita ei tulnud selles üksikus, külast eemal asuvas metsatalus, kõne allagi. Uue koera muretsemine oli kogu pererahva soov.
Hobuse puhul, kellega ma sõbraks sain, minul mingit kaalumist ega sõnaõigust polnud - tuli vastu võtta see loom, kelle ülemused mulle määrasid.
Järgmise lemmiku, kes osutus linnuks, tõid kaaslased metsast, kus ta langetatud puude okste vahel oli abitult sipelnud. Ühel häälel leiti, et tema eest tuleb meil hoolitsema hakata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Uue õuevalvuri saime kodukandis käibel oleva stsenaariumi abil. Paljudele küsimustele vastuste saamiseks tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile ning seal sagiva rahva seas veidi kõvema häälega teatavaks teha oma küsimus. Võis kindel olla, et vastuse saamiseks polnud vaja mitmeid kordi küsida. Järgnevalt tuli soovitu asukoht teada saada ja see sealt ära tuua. Tavaliselt rahakaup sel juhul moes ei olnud. Kui teati, et sealses koerapojaga peres on lapsi, pandi peotäis kompvekke tasku ja looma peremehega rüübati kaasavõetud pudelist koeraliiku. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Eks selliselt käis ka meie uue koera toomine, kuigi mina juures ei olnud.
Teine lemmikloom, hobune, määrati ülemuste poolt ja minu osa oli ainult tema vastuvõtmine. Sõjakooli aspirantide patareis, kus ma tol ajal (1939-1940) teenisin, määrati igale aspirandile kogu sõjakoolis õppimise ajaks hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema - puhastama teda ja temaga ratsutamas käima. Söötmine ja latrite puhastamine oli teiste (nn. talli-reameeste) ülesanne.
Kolmas lemmikloom oli lind. Ka teda ei võetud kelleltki tuttavalt, kuulutuse peale ega lindude varjupaigast. Tema vaeseke rabeles metsas maas kuuseokste vahel ning ei suutnud sealt välja pääseda. Tema tõid sealt "koju" ehitusmaterjale varuvad sõdurid.
Ka tema puhul polnud vaja kellelegi tasu maksta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ühel tulevasel lemmikloomal oli nimi juba olemas, kahele tuli see leida.
Koerahakatisele pidime meie selle panema, sest tema oli veel ristimata. Oma nooruse tõttu. Palju arutamist sellel teemal polnud. Senine õuevalvur (Muki) oli olnud igati meelepärane, kohusetruu loom, kellega kõik pereliikmed igati rahul olid ning otsustati säilitada tema nimi. Pealegi oli uus samasuguse halli kasukaga ning tema kodust saadud muljete kohaselt olid temast suuremad õed-vennad kangesti meie Muki moodi.
Mõningaid arvamusi tekitas siiski nende vahettegemine teatud juhtudel, kõnelustes ja muus. Otsus kõlas: kui uuest Mukist juttu on, öeldakse: Muki, kui vanast Mukist räägitakse, lisatakse nime ette "Vana", st. Vana-Muki. Nii jäigi.
Minu sõjakooliaegsel ratsahobusel oli nimi juba olemas. Tema nimi oli Anarhia. Nii kõlas see ka edaspidi.
Väiksel väetil metsast leitud linnulapsed nime muidugi ei olnud. Algul oli meil, sõjameestel, raskusi isegi tema liigi määramisel. Alles mõne aja pärast leidsime, et ta kuulub öölindude hulka - päeval tihti tukkus ja oli nagu uimane, pimedas muutus elavamaks. Nime pani tema endale ise, õigemini hakkasime teda nimetama tema esimeste häälitsuste järgi, mis kõlasid meile nagu "Üü-rih". Selle hüüatuse mugandasime meie eestipäraseks: "Jüri".
Ka tema võttis selle nime omaks. Näiteks, kui me tahtsime tema tähelepanu äratada ja hüüdsime seda nime, pööras tema oma pea hüüdja poole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mida ja keda uus Muki endast kujutama võis hakata, selle kohta sai isa mõningat informatsiooni Muki endiselt peremehelt, kes iseloomustas isale kutsika ema mõningaid omadusi ja kombeid (käbi ei kuku kännust kaugele).
Sõjakoolis tutvustas tallivanem (allohvitser) igale aspirandile sellele määratud hobuse tähtsamaid omadusi ning mõningaid iseärasusi: hammustab, sadulavöö kinnipanekul punnitab kõhtu (hiljem sõidul sadul loksub, sest vöö on lõdvalt), takistab latrisse minekut (surub kehaga siseneja vastu latri seina) jms. Anarhia sai tema poolt positiivse hinde: pehme seljaga, rahulik, juhtimisele (ratsutite ja kannustega) kergelt alluv.
Metsaelaniku kohta mingit teavet kohapeal ei saanud. Ei olnud keegi meie hulgast temasugustega mingit tegemist teinud. Varasemate väheste teadmiste alusel taipasime ainult seda, et tegemist oli öölinnuga (öökulliga).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei mingi mood, suurus, karvastiku või sulestiku pikkus ega värvus ega tõupuhtus pole minu lemmikute valikul mingit rolli mänginud. Nagu varem märgitud, said kõik need loomad ja lind minu lemmikuks alles pärast seda, kui nad ühel, teisel või kolmandal põhjusel olid mulle lähedaseks saanud.
Julgen öelda, et nad oleksid kõik minu lemmikuteks saanud ka siis, kui nad oleksid teist tõugu, suuremad või väiksemad, hoopis teist värvi, pikema või lühema karvastiku või sulgkattega ning teisest soost olnud.
Nad said minu lemmikuteks mitte väliste tunnuste kaudu, vaid oma iseloomu ja käitumise tõttu ning suhtumises minusse.
Nende kõigi kohta kehtib vanasõna (või mõttetera): "Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab". Muidugi igale minu loomale ülekantud mõttes.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole ma ühelgi näitusel oma lemmikutega käinud ega esinenud.
Ei olnud nendel aegadel ega nendes kohtades, kus mul oma lemmikutega tuli olla, ühtegi sellist näitust korraldatud. Ei minu kodukandis, ei Tondil sõjakoolis ega selles Narva jõetaguses metsas. Ning kui oleks tehtudki, minul oma kolme lemmikuga poleks sinna asja olnud. Mind jätavad taolised näitused külmaks. Ning kaldun arvama, et ka nendel, Mukil, Anarhial ja Jüril oleks erinevatel põhjustel mingil näitusel osalemine olnud ebamugav.
Taolised näitused on siiski tõupuhaste olendite väljaõppe ja oskuste demonstreerimiseks ja nende peremeestel samuti enda näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Muki oli suhteliselt iseseisev olend. Ketikoer tema ei olnud. Oma iseseisvust kasutas ta ka laialdaselt. Käis õuest kaugemates kohtades, koplis, karjamaal, rabaski. Ka pulmades lähikonnas. Kuid enamasti piirdus ikka õue, toa- ja tallitagusega.
Põhiline tema eest hoolitseja oli minu ema. See hoolitsemine seisnes peamiselt toitmises. Tavaliselt pakuti temale süüa samal ajal kui meilegi. Temale viidi toidukraam tema kuudi juurde kausis, mis oli temale koerakausina kinnitatud. Lisaks kuulusid temale veel meie toidujäätmed ja kondid.
Kuudi puhastamise kohustus lasus isal. Tema vahetas ka Muki küljealust, kui need heinad olid peeneks kulunud ja enam sooja ei andnud. Asemele sai toodud uus sületäis heinu, mille sisse Muki ise endale meelepärase pesa kokku kraapis.
Tema meelelahutuse eest hoolitsesin mina. Jooksime ja hullasime. Ka keppi sai visatud, mille tema lustakalt jälle minu juurde tagasi tõi ning seejärgi vaatas otsa, nagu tahaks ütelda: Viska veel.
Anarhiaga olid lood teised. Nagu varem märgitud, seisnes minu ülesanne tema eest hoolitsemisel tema igahommikuses puhastamises, ikka harja ja kammiga, iga kord kakskümmend minutit. Toitu, heinu ja kaeru, panid tema sõime teised hoolitsejad, talli-reamehed. Nemad puhastasid ka latreid. Et kõik, hoolitsemine ja kord, toimuks ettenähtud reeglite ja eeskirjade kohaselt, selle järgi valvas tallikorrapidaja koos oma kahe päevnikuga. Ka mul tuli toimkonna-teenistuses mõned korrad tallis korrapidajaks olla.
Et hobused tallis laisaks ega puiseks ei jääks, tuli neid aeg-ajalt tuulutada. Selleks olid ette nähtud ratsutamise tunnid. Need olid õppekavasse sisse planeeritud. Tavaliselt kaks korda nädalas, iga kord kaks tundi. Kord tallitagusel lagedal, kord Tondi jaama lähedal maneežis, kord maastikul, praeguse Mustamäe linnaosa kohal metsatukkades ja liivalagendikel. Viimasel juhul oli õppuse kest¬vuseks kolm tundi. Läbi sai sõidetud kõik allüürid: sammu, traavi ja galoppi. Ka madalamatest takistustest, tõketest sai üle hüpa¬tud. Eks need sõidud kuulunud samuti hoolitsemise alla (et loom laisaks ei jääks).
Jüri meile sattumise järgi hakkasid tema eest hoolitsema kõik meie patarei liikmed. Peamine hoolitsus tema eest oli toidu hankimine. Seda tehti nii vabal ajal kui ka õppuste käigus. Mõni kord oli Jüri jaoks tehtud toidulaual vihmausse, tigusid ja muud pehmemat kraami kuhjas. Need korrad olid siiski harvad, sest Jüril oli tohutu isu ning ega toidukraami looduses igal sammul ka ei liikunud. Kuid juhtus ka seda, et mõnigi toidulauale toodu pääses sealt "vabasse maailma" ja koos sellega allaneelamisest. Algul toodi Jüri oma toidu juurde hoolitsejate kätes, hiljem lihtsalt hüüti ta kohale.
Kui palju aega temale kulus, seda ei saagi kindlaks määrata, ei praegu ega sel ajal. Ühed tulid tema juurde, teised läksid tema juurest. Mõni, kellel oli aega rohkem, jäi tema juurde pikemaks ajaks. Võib ainult ütelda, et "kõik see mees", kogu patarei isikkoosseis (umbes 60 meest) oli kogu päev, osa ka öösel, temaga tegevuses - ühed tulid, teised läksid. Nii, kuidas teenistus ja töö võimaldas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Muki sõi seda, mida pererahvaski. Lisaks kondid ja muud perelauast ülejäänut. Erilist, koertele määratud ja valmistatud toitu tol ajal poodides müügil ei olnud. Eriti maal. Talus leidus alati toidujäätmeid, mille kohta koer oma valikuid tegi. Jooginõu oli tal kuudi kõrval, mille sisu aegajalt täiendati ja uuendati. Kuid ka kaevu juures oli kariloomade joogiküna, kus vesi alaliselt sees ning kust ka Mukil polnud keelatud suutäisi võtta. Seda võimalust ta eriti suvisel kuumal ajal, keel ripakil, ka kasutas.
Ka Anarhia toitlustamisest oli eespool juttu (heintest ja kaertest). Ei valmistanud seda mina ise ega ostnud kuskilt mujalt. Anarhia oli riigi ülapidamisel ning selle, mis temale oli määratud, panid talle sõime sisse talli-reamehed. Samuti jootsid teda. Lisada võib ainult seda, et küllalt tihti oli mul sööklast tasku pistetud mõned leiva- ja suhkrutükid, mis järgneval kohtumisel temale sai pakutud ning mida tema rahulolevate röhatuste saatel vastu võttis ja alla neelas.
Samuti on Jüri söögimuresid pikalt käsitletud. Tema oli meie, patareipoiste, toidualase hoolitsuse all. Miks me seda tegime?
Meie arvates oleks ta ilma meie hoolitsuseta nälga surnud. Sest tema toitja, tema ema olemasolust polnud meil aimu. Ta võis olla, aga ta võis olla ka hukkunud. Väikese abitust nähes, ei lubanud meie südametunnistus teda sinna jätta. Võetigi enda juurde.
Muidugi oleksime võinud teda sinna jätta. Tema ema oleks tulnud, toonud temale toitu, võtnud küünte vahele ja viinud tema pesasse tagasi. Ja nad oleksid elanud õnnelikku elu kuni senini, kui nad surnud pole.
Antud olukorras lahendasime me tema saatuse tolleaegse otsuse kohaselt, mis osutus samuti vääraks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks pole tulnud ühelgi juhul oma lemmikute, loomade pärast loomaarsti poole pöörduda.
Muki elas oma elu ilma arstiabita. Ning kui elutee seoses vananemisega lõppema hakkas, poleks selles olukorras ka arstiabi aidanud.
Anarhia haiguse oli küll loomaarst kindlaks teinud, kuid ilma minu abita.
Ka Jüri elu läks nii, nagu läks, ilma arstiabita.
Vaktsineerimist lemmikloomade ja ka teiste, koduloomade, puhul pean vajalikuks, kui igal konkreetsel juhul loomaarst seda vajalikuks peab.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Omal ajal ei olnud see tegevus isegi maal tundmatu. Olid väljaõppinud spetsialistid (nn. täkuruunajad jt.), kes selle tööga tegelesid. Põhiliselt steriliseeriti hobuseid ja sigu. Selle protseduuri tulemusel pidid täkud taltsamaks muutuma ja kultide
maitse paremaks minema.
Teatud juhtudel pean seda tegevust vajalikuks.
Kunagi oli meilgi maal kodus väike, taksikoera sugemetega emane koer Muti. Oli teine päris armsake, kuid täiskasvanuna läks tema pehmelt öeldes "hukka". Nimelt õige pea pärast poegimist, pani tema uued pulmad käima. Kui teistel emastel koertel käis see tsükkel ikka vaheaegadega, siis temal toimusid need tegevused ilma vaheaegadeta "jooksval lindil". Pulmakära ja pulmaliste omavahelised arveteõiendamised ja riiud kestsid peaaegu vahetpidamata. Kord panime Muti sellel ajal pulmaliste eest sauna kinni. Need närisid saunauksele augu sisse ja lasid Muti välja. Teine kord panime tema viljaaita. Sellel oli tugev uks ja põrand oli ka palkidest, tõsi - olid palkidevahelised praod. Muti lasti palkide vahelt välja. "Peigmehed" olid närinud palkide ühe vahe laiemaks ning Muti ise oli ülevaltpoolt kaasa aidanud. Olukord muutus väljakannatamatuks. Muti puhul oleks steriliseerimine küll kõne alla tulnud. Midagi resoluutset me tema puhul ka ei tahtnud ette võtta, sest tema oli meile kingitud, Rakverest tädi perest toodud. Kui aga pulmalised kord meie ühe koera, Bonzo, lõhki kiskusid, siis isale aitas. Isa püssipauk rabas turbaaugu kõrval tegi Mutile lõpu peale.
Mis puutub tiinusevastastesse tablettidesse, siis nendest sel ajal kõneldes, oleks tulnud küsida: "Mis need on?"
Anarhia ja Jüri puhul ei tulnud sellealased küsimused kõne allagi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna Muki oli meessoost, Anarhia puhul ei kuulunud see küsimus minu kompetentsi ning Jüri oli järglaste soetamiseks liialt noor ning polnud teada ka tema sugu, piirdun küsimustele vastamisel teiste oma lähedaste loomadega.
Järglasi nendel lähedastel loomadel on ikka olnud. Eriti iseloomulik ja omane on see maal, taludes, asuvatel koduloomadel. Koertel, kassidel, lehmadel, lammastel, hobustel ja sigadel. Kanadest ja teistest kodulindudest rääkimata.
Enamikel juhtudel on loomad ja linnud neid asju ise korraldanud (koerad, kassid, lambad, kuked-kanad), kuid mõndagi looma tuli aidata, näiteks tuli lehmaga pulli juures käia ning mära viidi täku juurde.
Nende protseduuridega tegelemisel olen seda meelt, et tõuloomade puhul tuleb asjasse sekkuda. See tähendab, et tuleb sobiv paariline leida toupuhtuse säilitamise eesmärgil.
Mis loomade järglastega edasi tehakse?
Nende saatus on küllalt erinev, mis omakorda oleneb liigist ja soost. Koertest ja kassidest jäeti üks või kaks oma peresse "seemneks", järeltulijaks õuevalvurile või hiirtekuningale. Ülejäänud pandi kotti, kotisuu kinni ning kõik see, kott ja sisu, rabas turbaauku. See komme oli meie rabaäärses külas ammustest aegadest. Vasikatest jäeti samuti üks või kaks kasvama, teised tehti lihaks. Sealjuures pullvasikad eranditult. Liha jäeti oma tarbeks või katsuti müüa. Hobusevarss kasvatati suureks, ning vajaduse korral jäeti endale tööhobuseks või katsuti täiskasvanuna ära müüa. Lambatalled suurendasid enamasti kodust karja ja suureks saanuna pandi mõned lihatünni. Põrsad lasti suuremaks kasvada ning täiskasvanuna sattusid enamuses samuti lihatünni.
Üksikutel juhtudel võis loomapere järeltulijate saatus olla ka teistsugune. Mõningatel kordadel anti loomade arvu suurenemisest teada jällegi kirikuväravas, kus mõnelgi juhul leidus asjast huvitatuid. Enamasti käis see põrsaste kohta. Neid püüti turustada ka laatadel ja turgudel.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mukit hoidsime kutsikana öisel ajal köögi kojapoolses nurgas. Sinna oli tema jaoks heinu ja vana vatitekk toodud. Samas seisis ka tema toidunõu. Hiljem, kui temast õuevalvur sai, päris ta Vana Muki kuudi. See oli laudadest kokku löödud kelpkatusega onnike. Lahtine ukseava oli õue poole, kummalgi küljel olid väheldased avad akende asemel, mille läbi võis pilku heita kapsamaa ja rohuaia poole. Tagasein oli vastu rehealuse müüri. Sisse põrandale oli pandud paar sületäit heinu, mille sisse loom endale sobiliku pesa võis kokku kraapida, mida ta ka tegi.
Anarhia elas sõjakooli aspirantide patarei tallis koos teiste kaaslastega omaette latris. Latrid asusid kahel pool vahekäiku üksteise kõrval. Vahekäigust eraldas latrit ning takistas looma väljumast kaks horisontaalselt paigutatavat latti. Meed olid kergesti kõrvaldatavad, kui oli vaja hobust välja viia. Meie, aspirandid, pugesime latrisse ja välja tavaliselt lattide vahelt. Latri tagumises osas, hobuse pea juures asus sõim toidupoolise jaoks. Sinna pandi heinu ja kaeru, üksteisest olid kõrvuti asuvad latrid eraldatud samuti vahelattidega. Need olid jäigalt kinnitatud. Latri esiküljel, sissekäigu kohal, rippus väheldane sildike hobuse nimega, kellele see latter kuulus. Muuseas, latris kandis loom tallipäitseid, mille küljes kett ning keti teine ots oli kinnitatud sõime külge.
Jüri jaoks tehti tema meie juurde asumise järgi temale paras onnike miinikasti laudadest ning paigutati see ühe meeskonnaonni katuse kelba alla. Väliselt meenutas tema onn meie omasid. Sisse tehti naride asemele kaks seinast seina ulatuvat pulka, mis täitsid tema jaoks pennide aset, millest ta võis kinni hoida. Esikülg onnil oli lahtine, ilma ukseta.
Kas loomal oli lubatud ümbruses vabalt ringi liikuda?
Muki liikumisvabaduses piiranguid polnud. Tema võis kõikjal, õues, hoonete ümbruses, koplis ja karjamaal, ka rabas ja metsas vabalt ringi liikuda. Täiesti oma tahtmise kohaselt. Seda võis ta teha ka meie eluruumides. Sellest võimalusest kasutas ta siiski ainult kööki, pikutades mõnusalt lahtise uksega pliidi ees, nagu mäletan.
Anarhia liikumine oli rangelt piiratud. Isegi latris, kus ta oli sõime külge aheldatud. Väljaspool latrit ja talli liikus ta ainult hooldajate, minu ja talli-reameeste saatel ning kohtades, mis olid õppekava ja tunniplaanidega kindlaks määratud.
Jüri võis ringi liikuda (lennata) seal, kus ta iganes tahtis, kuid tema ei kasutanud neid piiramatuid võimalusi. Ilmselt oma noorusest tingituna ei olnud ta endale teadvustanud veel oma sellealaseid võimalusi. Muidugi võis tal meie juures ka nii hea olla, et ta ei tahtnudki kusagile mujale ringi liikuma minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu pikemate äraminekute ja äraolekute korral, küsimus, mida teha lemmikloomaga, Muki ja Anarhia puhul, üldse üles ei kerkinud, Nende eest jätkasid hoolitsemist teised, samad, kes olid seda senini teinud. Mina olin selles küsimuses teisejärguline isik.
Muki kodu ja asupaik oli seal, kus ta oli ning minu äraolek, olgu pikk või lühike, tema elukorralduse suhtes mingit muutust esile ei kutsunud. Muki jäi sinna, kus ta oli harjunud olema ning tema eest hoolitsesid minu eemalolekul need, kes seda senini olid teinud ka minu kohalolekul.
Ka Anarhia olukord ei muutunud, kui minul tuli minna pikemaks ajaks tema juurest ära, laagrisse või haiglasse (millised mõlemad juhtusid juhtuma). Tema jäi samuti sinna, kus ta oli ja nende ülesannete täitjaks, millega mina olin tegelenud tema suhtes, määrati mõni teine.
Küsimus: kas võtta kaasa või jätta maha, kerkis üles Jüri puhul. Siis, kui pidime kogu patareiga senisest peatuspaigast lahkuma ja rindele sõitma.
Mida Jüriga teha?
Võtta kaasa! Jätta maha! Arvamused olid lahkuminevad. Vaieldi. Võitsid need, kes olid kaasavõtmise poolt. Tehti selgeks, et mahajätmise korral ootab Jürit hukkumine. Ta ei tule üksi metsas toime ilma meie hoolitsemiseta. Eriti toidumurede lahendamisega. Samuti võib ta seal langeda esimese kallaletungija ohvriks.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
See küsimus oleks päevakorrale tulnud juhul, kui loom, kellest sai hiljem minu või teiste lähedaste lemmikloom, oleks ilmale tulnud meie kodus või oleks looma peremees, kellelt meie selle looma saime, selle sünnipäeva meile teatanud. Täiesti võimalik, et sellistel juhtudel oleksime seda tähtpäeva ka vastava toiminguga tähistanud. Kindlasti oleksime sünnipäevalapsele tema tähtpäeval üle andnud midagi suupärast. Mukile kindlasti mõned juba varem kogutud kondid. Anarhiale peo pealt mitu tükki suhkrut pakkunud ning ka rohkem leivatükke ning lisaks oleks tallimeestelt küsinud torbikutäie kaeru - loomal ju täna sünnipäev! Jüri tähtpäeval oleksin andnud patareipoistele käsu: igaühel tema toidulauale panna kingituseks midagi suupärast! Seni oli tehtud seda vabatahtlikult, ilma käsuta: kes tahtis, see otsis ja tõi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Selliste küsimustega pole minu lemmikloomadel ega minul tegemist teha tulnud. Vast ainult niipalju, et Mukiga sai mõnigi kord kepi-mängu mängitud. Visatud tema juuresolekul väheldane kepike eemale ja Kästud temal see tagasi tuua. Õige pea sai tema sellest, mida tema tegema peab, aru. Viskasin, tema jooksis sellele järgi, võttis hammaste vahele ning tõi selle minu jalge ette tagasi. Pärast seda jäi ootama ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu tahaks ütelda: viska veel! Nii sai ka veel mitmeid kordi tehtud.
Kasside jaoks sai pika nööri otsa paberinutsakas riputatud. Temale ja üldse kassidele meeldis seda oma esikäppadega togida. Nii mõnigi kord tegelesid nad selle mänguasjaga omaette, ka siis kui pealtnägijaid ja ergutajaid polnudki.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See on täiesti võimalik. Võin seda kinnitada oma kogemuste najal Jüriga.
Meie tõime Jürile kogu meie kooselu vältel toidu kätte (ette). Me ei osanud mingit teist moodust tema elu seeshoidmiseks leida. Tagantjärgse tarkusena tuleb tunnistada, et ta oleks pidanud ka meie juures elades endale toitu ise muretsema, kuid kes oleks seda talle osanud õpetada? Harilikus olukorras teeb seda tema ema (ja võib-olla ka isa). Kus need sel ajal olid ja kas neid enam üldse oli, sellest polnud meil ega temalgi mingit aimu.
Küsimus seisnes ka selles, et kui meie temale toiduhankimise katkestame, mis temast siis saab? Sureb meie silme all nälga? Milline vägi teda meie juurest metsa, toiduotsingule oleks ajanud? Pealegi oli tema meie juurde sattumisel selles eas, millal toiduhankijaks temale olid tema vanemad. See oli aeg, millal toit temale suhu pandi. Tema omapead metsa viimine oleks olnud võrdne tema hukule saatmisega.
Üldse andis juhtum Jüriga meile kogemuse, et see oli algusest peale väär. Teiseks, kui tuleb millegi samalaadse sündmusega tegeleda, peavad tegelejatel (inimestel) olema antud olukorras tegutsemiseks vajalikud teadmised ning veel parem, kui ka vastavad oskused. Seda kõike selleks, et kannatajaks pooleks ei jääks mitte milleski süüdi olev loom või lind. Võimalik, et looma (linnu) metsa tagasilaskmise korral tema ürginstinkt ütleb, mida teha tuleb - toitu otsida ja kust seda leida ning et toiduks on need ja teised olevused. Oht sattuda ise mõne suurema kiskja, looma või linnu haardesse on samuti reaalne. Seda kõike tõdesime ka meie seoses Jüriga, kuid midagi mõistlikku antud olukorras tegutsemiseks me välja mõtelda ei osanud.
Kokkuvõtteks tulebki mainida, et meie tegevus Jüri suhtes kandiski liiga palju hoolitsemise tunnuseid, kuid antud olukorras kuidagi teistmoodi (vähem hoolitseda) tegutseda meie ei osanud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu arvates võiksime loomad poliitikast välja jätta. Kas on tarvis lontule ütelda, et sina seda konti ei saa, sest sina oled nõukogudeaegne. Selle kondi anname hoopis Pitsule, sest tema on puhas eestiaegne ning peremees pole ka komparteis olnud. Sina aga said paremad palad endale nõukogude ajal.
Võiks (erapooletult) küsida: Mis on lemmiklooma eest hoolitsemises muutunud viimase viieteistkümne - kahekümne aasta jooksul?
Üks vastuse komponent oleks see, et toitlustamisega seoses on toitude valik lemmikloomadele, eriti koertele, muutunud tunduvalt rikkalikumaks.
Televisiooni on tulnud uued sarjad, mida eelneval ajal polnud ("Sõber koer"). Tutvustatakse mitmesuguseid koertetõugusid, nende tegusid ja oskusi, nende erinevaid tegevuse lõike seoses vahekordadest inimestega.
Ajakirjanduses pühendatakse praegusel ajal loomade küsimustele märgatavalt rohkem tähelepanu, kui eelneval, nõukogude perioodil. Sellealaste teemade sisu on mitmekesistunud. Ilmuvad enneolematud väljakutsuvad artiklid inimeste ja loomade omavahelistest abieludest koos vastastikuste kohustustega jne. jne. Nõukogude ajal ei oleks sellesisulistele avaldustele leheruumi antud.
Ka ajakiri "Koer" on hilisema aja sünnitis.
Piirdudes ülaltooduga võib tõdeda, et praegusel ajal on kasvõi koertele pühendatud mõningate näidete varal, asutud (lemmik-) loomadega seotud küsimusi rohkem ja mitmekesisemalt käsitlema ning nad on toodud omaaegsest ükskõiksusest valguse kätte. Eriti käesoleval aastal, mida kutsutakse Punase koera aastaks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik siin elus algab ja lõpeb kord. Olgu ta inimene või loom. Kehtib see tõde ka lemmikloomade kohta.
Pärast seda, kui Mukil vananemise tõttu tekkis raskusi käimisega (tagajalad olid halvatud), tehti temale kööginurka, sinna, kus ta kutsikana oli pikutanud, ase. Sinna viidi tema toidukauss ja hoolitseti tema muude toimetuste eest, ka aseme puhastamisel.
Ühel hommikul jäi toidukauss puutumatuks. Muki aeg oli täis saanud...
Isa kaevas koplisse Muki jaoks uue, viimse puhkepaiga. Temale pandi ümber vana lapitekk, et mullaterakesed talle suhu ega silma ei satuks. Isa ajas haua kinni. Mõlemad matuselised, isa ja ema, pühkisid kogu selle talituse juures aegajalt palgele veerenud pisaraid, aga kui haud kinni oli aetud ja isa Muki mälestuseks mütsi peast võttis, ei saanud ema pidama ning hakkas häälekalt nuuksuma.
Hiljem istutas isa Muki puhkepaigale noore tammepuu. Nüüdseks on see juba suureks sirgunud.
Seni oleme igal aastal käinud sealsel kalmistul lähedaste kalmusid korrastamas. Paljudel juhtudel oleme nendel käikudel ka Muki puhkamiskohas käinud ja teda meelde tuletanud.
Anarhiaga läksime lahku olude sunnil, mõlemad õitsvas nooruseas täis elulusti ja tegutsemistahet. Temast ei tea ma rohkem midagi.
Jüri võtsime pärast vaidlusi rindele kaasa. Esimesel lahingupäeval leiti tema eluta keha puu alt, mille külge tema puurike oli kinnitatud. Õhtul, kui lahingumöll oli vaibunud, läksid need, kellel see võimalik oli, teda ära saatma.
Miinikastilaudadest oli tema jaoks kokku löödud kasvukohane puusärk. Patareivanem andis vana sõduripluusi. Selle sisse ta mähiti. Samasse männi alla kaevati hauake ning puusärk Jüriga pandi sinna. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm ko¬gupauku, nagu langenud sõjamehe lahkumise puhul kombeks. Eks ol¬nud temagi ju sõjamees, vähemalt siis, kui tunnimehega koos relvapargis vahti pidasid. Hauake aeti kinni ning selle kohale tehti väheldane kalmuküngas. Päitsisse sai pandud tolleaegse kombe kohaselt puust postike. Tema jaoks oli see põlvekõrgune ning selle külge löödud lauakesel oli tuliseks aetud okastraadi otsaga põletatud tema nimi ja elutee lõpu kuupäev - "Jüri 25.VII 1944".
Nime juures olime pidanud aru tema perekonnanime osas. Kas peaks ka selle lauakesele panema, nagu teistel langenutel? Kaalumisel olid nimed: "Öökull", "Kakk”, "Kodukakk”. Ühtegi neist ei pidanud me siiski sobivaks. Nii jäimegi ainult "Jüri" juurde.
Kas pärast nende loomade lahkumist otsustati võtta uus loom?
Muki lahkumise järgi tuli võtta uus õuevalvur, sest tolles metsatalus oli koera olemasolu hädavajalik.
Jüri hukkumine teavitas meile, et olime teinud tema enda juurde võtmisega vea ning sellist viga ei tahtnud me korrata. Pealegi ei olnud uut asemikku kuskilt võtta. Ja parem oligi, et polnud võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ausalt tunnistades ei ole ma ühelegi oma lemmikloomale mingisuguseid "kodureegleid" kehtestanud ega õpetanud, millistest tema peaks kinni pidama. Nemad, kõik kolm, olid oma käitumise, harjumuste ja toimingutega sellisel tasemel, et minul polnud vajadust neile veel midagi juurde õpetada.
Talus (Muki puhul), kus loomal oli piiramatu liikumisvabadus ning ka aja kasutamise suhtes polnud temal piiranguid, polnud temale vajalik mingeid muid käitumisreegleid kehtestada.
Samasugune olukord oli ka Jüril, kes oli "vaba kui lind" ning kelle senised kombed olid meile täiesti vastuvõetavad.
Anarhiale olid reeglid juba teiste poolt kindlaks määratud, need oli tema omaks võtnud ning minul polnud nendele midagi juurde lisada.
Teatud reeglid tuleb aga loomale (linnule jt.) õpetada linnakorterite piiratud tingimustes. Sama tähtis on nendest kinni pidamine, sealhulgas ka ajaliselt - kõik toimingud: söötmine, jalutuskäik, puhkeaeg jms. toimugu igal päeval ühel ja samal kellaajal, selleks, et ka loom ja tema organism harjuks nendega. Sel juhul pole vajadust midagi tema poolt nurka jäetut kühvliga kokku korjata, sest ta teab, et ta saab seda teha söögijärgsel jalutuskäigul õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ma ei saa ühegi oma lemmiklooma kohta seda ütelda, et tal mingi halb komme oleks olnud. Selle olemasolu korral polekski tema minu lemmikloom olnud.
Küll oli eespool koer Muti halvast kombest juttu. Tema ei kuulunud minu lemmikloomade hulka, kuigi oli igati tore, sõbralik loom.
Mingisuguse halva kombe olemasolu loomal tuleb muidugi hukka mõista ja püüda aidata teda sellest lahti saada. Uks võimalus on karistamine. Karistamine kuulub siiski (minu arvates) äärmuslike abinõude hulka ning sellel peavad olema piirid. Mingil juhul ei tohiks loomast jõuga üle olla, teda peksta. Algul püüda pehmemate karistusvahendite ja -viisidega süüdlast halvast kombest võõrutada, alles selle järgi karmistada karistusviise ja vahendeid. Omal ajal, mäletan, juhul kui loom (kass, koer) tegi toanurka hunniku, võeti ta karistamiseks kinni ja pisteti tema nina tehtu sisse. Palju sellest abi oli, enam ei mäleta. Ideaalne oleks olnud eelnevalt looma õpetada häda korral väljamineku palumist - tuleb juurde, ütleb "mjäu" või haugatab ning ruttab seejärel ukse juurde.
Muti karm karistamine liigse seksuaalsuse eest oli muidugi erakordne ning karm. Alternatiiv oleks olnud steriliseerimine, kuid sellel ajal, tollastes maaelu tingimustes oleks ka see tegevus olnud erakordne ning ei tulnud kõne alla.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mukile sai püütud sitsimist käsu peale õpetada. Sellega sai ta hakkama. Ilmselt aitas kaasa selle tegemisel tema autasustamine lihatüki või kondikesega. Mõnigi kord tuli ta juurde ning võttis sitsimise asendi sisse. Tema "kehakeel" oli täiesti arusaadav. Tema seisukohalt see toiming mingiks trikiks ei osutunud. Trikk oli vast järgnev. Mukil kästi sitsida. Seda ta siis tegi. Järgnevalt pandi tema ninale leiva- või lihatükike ning käskluse peale: "Amps!" pidi ta selle suhu püüdma. Mõningase harjutamise peale saime ka selle selgeks, õnnestumise tasuks oli muidugi jälle nimetatud autasu.
Kellel tahtmist mõnda keerukamat trikki oma lemmikule õpetada, võib tahtmise, võimaluste ja majanduslike olude olemasolul ka põhjalikumat dressuuri lasta asjatundlike õpetajate abiga teha. Selleks peab olema siiski mõni olulisem põhjus. Kas uhkeldamine tuttavate ja võõraste ees, loomade näitusele pürgimine ning seal väljapaistmise soov või kui aja ja raha ülejäägi korral pole muud midagi teha.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mõlema küsimuse puhul on minu arvamine jaatav - loom mõistab inimese juttu ning saab aru ka meeleolust isegi siis, kui selle juures juttu ei olegi. Muidugi oleneb see looma liigist - koer ja kass saavad aru, orav või hamster vast ei saa ning karpkala või mõni teine olend akvaariumis ei mõika mõhkugi.
Eks loomaga suhtlemine käib suures osas rääkimise abil, milles aktiivseks pooleks (rääkijaks) on inimene. Paljudel juhtudel loom taipab, mida inimene kõnelemisega soovib.
Mõned näited (tähelepanekud) öeldu kohta.
Mul suvilanaabril (Vellol) oli õuevalvur Sammi. Niisugune hundikoera tüüpi musta kasukaga, millesse käppadel, kurgu ja kõhu all lisandusid kollakad toonid.
Kui ma läksin suvilasse ja Sammi mind haukumisega tervitas, ütlesin juhtudel, kui mul tema jaoks midagi suupärast kaasa võe¬tud oli, temale: "Sammi, kui aega saad, astu läbi!" Ja ma võisin kindel olla, et varsti oligi ta minu võrkaiaga piiratud krundil.
Ei teadnud mina ega tema peremees, kus temal see aiast läbipugemise koht asus. Mõni kord, kui naabri värav lahti oli, tuli Sammi läbi selle ja läks ka tagasi samast. Juhtus ka seda, et naabrimees oli vahepeal välja läinud (sõitnud) ning värava sulgenud. Sammi ei saanud enam sealt kaudu koju. Sel juhul ei hakanud ta kuskilt mujalt sissepääsu otsima, vaid tuli tagasi minu juurde, vaatas mulle silma ning tema pilk mulle ütles: "Ole hea, aita mind tagasi!" Ilmselt ta taipas oma kinnise koduvärava ees, et muul moel ta tagasi ei saa, kui naabrimehe (minu) abiga. Mõtles asjast väljapääsu välja. Ütlesin talle: "Lähme!" ja ta sai sellest aru - pööras ümber veel enne, kui mina mingit minemise liigutust sain teha ja hakkas kodu poole astuma. Mina aga tegin värava lahti, lasin tema sisse ja sulgesin uuesti värava.
Muidugi võib selle üle mõtteid vahetada, et kas Sammi ikka talitas minu sõnade järgi (tuli mulle külla). Võib-olla tuli ta lihtsalt selle pärast, et mina tulin, st. mitte minu sõnade, vaid tegevuse tõttu, kuid võimalik ju on, et sai kutsest aru.
Kord elasime mõnda aega Rakvere linnas. Hoovipoolses majas elas vanem mees, Ingu taadiks kutsutu. Tema oli veovoorimees, selline napsuarmastaja. Kord, kui ta jälle kõrtsis istus, tegi tema hobune ennast mingil moel lasipuu küljest lahti ning tuli läbi linna üksi koju. Õueväravast sisse ning jäi õuele talli ette seisma. Ilmselt tuli tal peremehe pika ootamise järgi mõte: mulle aitab, mina lähen koju ja tuligi. Järgnes suur pahandus.
Purupurjus peremees oli koju jõudnult maruvihane. Juba õueväravast sisse vaarudes karjus ta hobusele: "Ma su, kuradi, tapan!" Läks tuppa ja tuli välja seatapmise puss käes ning sammus sajatades hobuse poole. Selle juurde jõudnult tõstis pussiga käe üles looma löömiseks. Ilmselt sai hobune aru (kas sõnade või tegevuse järgi), mis sündimas. Enne veel, kui peremees jõudis noaga äsata, tõusis loom tagajalgadele, pani esijalad räuskaja õlgadele ning surus mehe maha. Põlvili peremehe peal olles, näris ta selle nägu ja käsi, ise võikalt karjudes.
Ilmselt taipas loom, mis teda ees ootab (peremehe sõnade ja käitumise alusel) ning sai aru, et antud olukorras peab ta kiiresti ja otsustavalt tegutsema ning mõtles välja eespool märgitud tegutsemisvormi.
Juhtum lõppes sellega, et majanaabrid päästsid Ingu taadi hobuse kaest ära. Taat oli hulk aega närimishaavade ja roiete murdudega haiglas elu ja surma piiril kõikudes. Hobune müüdi ära.
Tuua võiks veelgi näiteid, mis kinnitavad looma mõtlemist ja arusaamist paljude asjade üle - ütleme hobusele "Nõõ!" ja ta hakkab astuma, ütleme "Ptruu!" ja ta jääb seisma, ka siis, kui meie ohjadega peatumiseks märku ei anna. Koer pikutab õuel ja hakkab järsku omaette uluma - ilmselt tuli tal mingi kurb mõte.
Mõningaid näiteid on toodud veel käesoleva kirjutise teises osas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb oma lemmikuga küllalt pidevalt ja kaua koos elada. Mul seda võimalust pole piisavalt olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohustused loomade suhtes olenevad mitmest asjaolust. Kõigepealt olenevad need lapse vanusest ja ka sellest, kas tegemist on poiss- või tütarlapsega ning millise loomaga on tegemist. Ka sellel on tähtsus, kas tegemist on maa- või linnalapsega.
Mina olin lapseeas maalaps. Täpsemalt maapoiss. Peres olid loomadest koerad, kassid, lehmad, vasikad, hobused, varsad, lambad, sead. Lisandusid veel kanad ja kuked.
Mõnigi kord tuli varases nooruses toidukauss koerale või kassile ette panna. Koolieas kandsin juba koos isaga lehmadele, lammastele ja hobustele heinalaost heinu ette ja sõimesse kaeru.
Linnalastel tuli samuti koerte ja kasside eest hoolitseda, kui ema või isa selleks käsu andsid. Hobuste ja lehmade ning teiste koduloomadega oli linnalastel vähem tegemist. Ainult siis, kui isa oli voorimees või kodu asus linna servas, agulis, kus ka loomapidamise võimalused olid olemas ning neid kasutati, tuli ka neil nende loomadega tegemist teha.
Tütarlastel läks tegevus loomadele toiduviimiselt varsti üle lehmalüpsmise juurde. Algul prooviti niisama, kuidas see asi käib, varsti kasvasid tüdrukutest ema abilised.
Loomadega tegelemise sekka kuulus ka karjaseameti pidamine. Sellega tegelesid jällegi peamiselt maalapsed. Minul sellega tegelda ei tulnud, sest vanaisa, Rubeni Juhan, oli nii hoolas peremees, et lasi karjamaale tara ümber teha. Naabritel raba pool karjamaal tara ei olnud ning minu isa käis rohkem kui üks kord nende lehma turbaaugust väljatirimisel abiks. Pärast neid juhtumeid võtsid naabrid endale karjapoisi, kes loomi rabast eemal hoidis. Teise naabri perepojad käisid ise oma lehmade karjusteks.
Ka mõni linnalaps teenis endale palgakest linnakarjuse abina. Seda sel juhul, kui lehmapidajad linnas olid palganud oma lojuste järele valvamiseks karjuse, kes valvas kõigi selle linnaääre loomade järgi selleks eraldatud linnakarjamaal, kuhu aeti selle linna või linnaosa loomad. Nende järgi valvav karjus oli loomulikult täiskasvanu, kuid abilisteks olid lapseeast väljakasvanud poisikesed.
Loomade eest hoolitsemise alla maal kuulus ka kanadele terade ette andmine, mis suurelt osalt usaldati lastele.
Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud?
Ega sellelegi küsimusele saa vastata lihtsalt "ei" ega "ja”.
Mis puutub loomade eest hoolitsemisse, siis seda teevad täiskasvanud igal juhul rohkem kui lapsed. See on nende kohustus loomade vastu. Lastel sellist kohustust ei ole. Hoolitsemise alla kuulub loomade toitlustamine, puhastamine (nii loomi, kui ka nende asemeid), lehmade lüpsmine, loomade karjamaale saatmine ja sealt lauta ajamine ning muudki.
Mängimist loomadega teevad jälle lapsed omakorda rohkem, sest neil jätkub selleks vaba aega rohkem kui vanematel inimestel, kelle aega seob töö.
Üldse suhtlevad täiskasvanud loomadega ajaliselt rohkem kui lapsed. Nendel lisandub tegelemisele vastutus loomade eest ning sellega seoses kohustus nendega tegelda. Lastel sellist kohustust ju pole ning samuti ei vastuta nemad tehtud ega tegemata töö eest loomadega.
Kas laps vajab looma?
Ei ole paha, kui laps maast-madalast kogeb, et peale inimeste on olemas ka teisi olendeid, loomad, linnud ja veel muidki.
Minu arvates võib kodune loom lapsele teatud tingimustes kasulik olla - vagune kass või koer võib osutuda lapsele toredaks mänguseltsiliseks ning teatud loomade eest hoolitsemine aitab lapsel mõista hoolitsemise vajadust edasises elus ka inimolendite, sealhulgas lähedaste eest.
Lapseeas on tähtis, et kokkupuuted lapsel oleksid ohutute olenditega. Üldsõnaliselt: kodused koerad, kassid, kanad, kuked. Ka ei ole vaja väikseid lapsi üksi suurte loomade juurde lasta, nagu hobused, lehmad, sest need võivad lapsele tahtmatult viga teha: peale astuda või jalaga lüüa.
Lapseeas õpitud kogemused loomadega ja nendega käitumises on vajalikud ka seepärast, et täiskasvanuna sundkohtumistel teatud loomaga võiks käituda kindla teadmisega, millised kombed sellel loomal on, kuidas ta käitub ja mida võib temast ja temalt oodata. St vältida ka õnnetusi. See reegel kehtib muidugi kõikide loomade kohta, kellega kokkupuuteid võib ette tulla, mitte ainult koduloomade suhtes.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Lemmiklooma olemasolul on päris loomulik tihenev suhtlemine teiste loomapidajatega, eriti nendega, kellel kodus samadest liikidest esindajaid. Hädavajalik on suhtlemisvajadus loomade puhul, kellega pole varem tegeldud - eksootilised eksemplarid ja harva esinevad olendid (akvaariumikalad, maod jms.) või kui loom on võetud esmakordselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mõned inimesed, loomapidajad, peavad enda juures mõnda looma ning kutsuvad seda isegi lemmikloomaks, kes teiste, tavaliste inimeste seisukoha kohaselt vastikust, hirmu või muud tülgastust tekitavat tunnet äratab.
Sellesse kategooriasse kuuluvad minu arvamuse kohaselt näiteks igasugused maod ja sisalikud. Võimalik, et veel mingid eksootilised isendid, keda peetakse nende harukordsuse pärast lemmikloomana ja kutsutakse ka selleks.
Sellest ma saan aru, et inimene peab kodus puuris madu või sisalikku - pidagu, kui ilma selleta läbi ei saa, kuid ärgu kutsugu seda lemmikloomaks - lemmik on siiski midagi meeldivat, armast.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Seda, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse, pole vaja kaugelt otsima minna. Käesoleva kirjutise teises osas annab sellele küsimusele vastuse Jüri kohta kirjutatu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Midagi on minu arvamisest eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest ja pidajatest kirja pandud käesoleva küsimuslehe punkt 27 antud vastuses. Mina ei saa aru nende loomade - minisiga, madu, iguaan, piraaja- pidajatest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõigepealt saavad sellist aunimetust kanda loomad, keda on võetud lemmikloomaks. Kes puuri, kes akvaariumi, kes kodutanumal ringi jooksma. Teisel juhul saab lemmikloomaks olevus, kes oma tegevuse, käitumise, mõne omaduse ja üldse oma olekuga oskab meeldima hakata ja lemmiku nimetuse välja teenida.
Sellesse teise gruppi kuuluvad enamasti igapäevased seltsilised: koerad, kassid, aga mõni muu loom, kes selleks põhjust annab. Näiteks hea, teistest parema piimaanniga lehm, kellel lisaks veel pehmed tissid (nisad), nagu minu kodus omaaegne lehm Totti. Kimmel mära sai kogu pere lemmikloomaks teisel põhjusel.
Millegipärast andis isa kord (1924. a.) talu rendile, müüs loomad maha ning asus linna (Rakvere) elama. Ainult Totti ja kimli mära Leida viis oma õemehe juurde hoiule. Linnaelu oli üks suur häda ja viletsuse aeg. Isa endale töökohta ei leidnud, rentnik ei suutnud ega tahtnudki rendikohustusi täita: ei saanud me lepingus kindlaksmääratud toiduaineid (kartuleid, liha jm.) ega ka raha. Kohati me lausa nälgisime. Seda kõike tunnetasin ka mina, tollal kuueaastane poisike. Leping oli tehtud tervelt kuue aasta peale. Pärast pooleteise aastast linnas elamist ütles isa rendilepingu üles. Tagasi koju tulime koorma otsas, mida vedas Leida, kes oli isa õemehe käest tagasi saadud. Selle teo eest hakkaks ema Leidat armastama (et tema oli meid tagasi koju toonud), pakkus temale peost paremaid palu, silitas ja paitas looma. Ka isa pidas Leidast lugu. Ta ei müünud teda kellelegi ning kui mõnigi vanaks saanud hobune viidi mingi rahasumma eest rebasekasvandusse sealsetele elajatele toiduks, viis isa Leida elutee lõppemisel tema keha karjamaale ning mattis seal sooserval mändide alla. Lugupidamisest looma vastu.
Loomadest, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse, on eespool mitmel korral juba juttu olnud.
Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sellele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, sest paljud loomad, kes on võetud ja keda peetakse mingi praktilise otstarbe tõttu, on osutunud mitmel juhul lemmikloomaks - koer, kass, hobune, lehm ja mõni muugi veel.
Muidugi on lemmikloomade seas palju neid, kellel mingit praktilist ülesannet täita pole. Uks nendest oli meie lemmik Jüri. Üldiselt võib ütelda, et metsloomadest (-lindudest) lemmikloomi peetakse kodudes harva, vast siis, kui peremees on karutaltsutaja.
Koduloomi esineb sagedamini kui lemmikloomi. Kõik koduloomad pole lemmikloomad. Mõni lemmikloom võib olla ka metsloom.
31. Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Põhjusi selleks on mitmeid ja erinevaid.
Eelnevalt tuleks märkida, et üks osa lemmikloomi on sündinud lemmikloomaks. Neil muud ülesannet polegi. Teine osa lemmikloomi on sündinud muuks ülesandeks ning seda ülesannet täites on neist kujunenud kellelegi lemmikloom.
Üks osa inimesi on võtnud endale lemmiklooma üksinduse (üksioleku) vältimiseks. Nad võtavad seda looma kui seltsilist. Räägivad temaga, silitavad, poputavad ja tunnevad temast rõõmu.
Teine osa inimesi soovib tuttavate (ja mitte ainult tuttavate) seas silma paista mingi erakordsusega ning võtavad selleks mõne looma appi, enda juurde koju elama ning igal võimalikul juhul püüavad seda eksponeerida külalistele, käivad temaga jalutamas kohtades, kus rahvast rohkem koos, selleks, et võimalikult paljud näeksid, milline väljapaistev kaaslane temal on.
Kolmas osa inimesi on võtnud looma praktilistel kaalutlustel (koera õuevalvuriks, kassi hiirte püüdmiseks jne.) ning loom on talle nii meeldima hakanud, et sellest on saanud tema ja kogu pere lemmik, lemmikloom.
Neljas osa inimesi on saanud looma (koera, kassi) endale juhuslikult - leidnud mahajäetuna, kingitud, tulnud ise jms. ja
hakanud selle eest hoolitsema ning leidnud järgnevalt, milline meeldiv olend on sellest saanud.
Peale seni loetletud põhjuste on mitmetel praktilistel eesmärkidel soetatud loomadest (kassidest, koertest, lehmadest, hobustest jt.) saanud nii meeldivad kaaslased, et hakka või armastama - koer täidab ustavalt oma valvurikohust, kass poeb sülle ja hakkab seal nurru lööma, lehm annab teistest hulga rohkem piima, hobune hirnatab alati rõõmsalt, kui talli tema juurde astute. Hing peetaksegi neid kõiki heameelega edasi, sest meeldiv on meeldivate olendite kõrval elada.
Ja ongi loetletud enam esinevad põhjused selle kohta, miks inimesed peavad lemmikloomi. See loetelu ei ole täielik. Põhjusi selleks tegevuseks võib veelgi lisaks leida, kuid piirdume eespool toodutega.
Muki
Vanasti peeti igas talus teiste koduloomade kõrval ka koera: Koduvalvureid oli ju vaja. Erandiks ei olnud ka minu lapsepõlvekodu külakeskusest kilomeetri jagu eemal asuv üksik metsatalu. Õuevalvuriks oli olnud juba aastaid halli kasukaga hundikoera tüüpi Muki. Tema valitsusaeg ja ka eluaeg hakkasid täis saama ning tuli mõtelda järeltulija peale. Ega see tol ajal eriti keeruline olnudki. Kui just oma küla peredes sobivat kandidaati polnud, tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile, meie kõnepruugis "kirikuväravasse" ja veidi kõvema häälega küsida, ega kellelgi koerakutsikat ära anda ole? Võis kindel olla, et polnud vajagi mitu korda küsida - positiivne vastus või vähemalt asjakohane info oli varsti käes.
Muuseas, "kirikuvärav" oli selleks paigaks, kus lahendati mitmeid muidki olulisi ja elulisi küsimusi - tehti karjase- ja sulasekaupa, kohtuti kaugemal elavate sugulaste ja tuttavatega, vahetati ja anti edasi uudiseid ja teateid. Kui oli vaja midagi osta või müüa, oli just seal sobiv koht seda teatavaks teha.
Saime meiegi oma õuevalvuri kandidaadi kohta teate kätte ja varsti oli tema meie õue peal. Ei mingit nimetamist väärivat tasu tema eest. Kombe kohaselt võeti pudel kaasa ning tehti samas koera ostu-müügi liigud ära. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Vahetuskaubaks.
Oli ta selline halli karvaga, nagu senine Muki. Esialgu hästi paks ja palja kõhuga. Kuid ta kasvas ning hakkas varsti Muki kõrval ametit õppima. Kui sai mõnikord hüütud Mukit, tuli temagi ligi vaatama, missugust konti või ülesannet vanemale seltsimehele antakse. See oli ka üks põhjustest, miks talle pärast Muki lahkumist sama nimi pandi. Kui veel endisest Mukist juttu oli, nimetati toda vanaks Mukiks.
Algul sobis noor Muki minuga. Noored mõistsid teineteist paremini. Tegime koos jooksumänge. Algul ajasin mina teda taga, siis tema jälle mind. Üheks tema oodatud mänguks oli rullimine. Tuli juurde, heitis selili ning jäi, jalad püsti, ootama. Tuli panna käsi tema rinnale ja rullida teda küljelt küljele. Selle järgi jooksime jälle õuel ringi, kuni tema jälle selili end seadis.
Koolis käimise tõttu (algul kodukandis, hiljem Rakveres) jäi meie mängud üha harvemaks. Ning kuna edasine elu viis mind kodust hoopis eemale, on järgnevad mälestused Mukist edasi antud peamiselt minu ema mälestuste ja juttude järgi.
Hiljem kujunesidki Mukil soojemad suhted perenaisega, minu emaga. Põhjus oli täiesti arusaadav - hoolitses ju tema Muki toidulaua eest. Ning vanasõna: "Armastus käib kõhu kaudu", maksis ka nende suhete kohta. Seda püüdis ka Muki omal kombel välja näidata ning tasuda.
Üks tema tänuavaldustest oli järgmine.
Saun asus meil hoonetest tükk maad eemal, koplis puude all. Ilmselt oli tuleohutust silmas peetud. Mingil ajal kehtestatud kombe kohaselt käisid saunas mehed meestega ja naised naistega. Mehed enne (tugevama leiliga), naised pärast. Paraku meil teatud perioodil (Muki-ajal) peale ema, rohkem naisi polnudki. Seega viibis ema saunas üksi. Sageli jäi tema saunasolek pimedale ajale. Leppisime sellega ja lasime tal seal üksi rahulikult tegelda. Välja arvatud Muki. Tema arvates ei kõlvanud see kuhugi, et ema seal üksi pimedas ja pealegi paljalt peab olema. Muki jälgis sündmuste käiku ning kui ema pesukauss ja saunalina õlal sauna poole läks, astus Muki tema kannul sama teed. Saatis ema kuni sauna ukseni ning seejärel jäi valvama (lesima) kümmekonna sammu kaugusele saunast, kohta, kust üheaegselt nägi ühe silmaga saunaust ja teisega õueväravat. Kui ema oma saunatamise lõpetas, tuli ka Muki oma valvepostilt ära ning asus õues oma teisi ülesandeid täitma.
Mina nendel aastatel (Rakveres gümnaasiumis käies) käisin kodus küllalt harva. Seepärast olid need koduskäimised oodatud sündmusteks mõlemale poolele, nii kodustele, kui mulle.
Lahkumise korral saatis ema mind pilguga õueväraval seni, kuni kadusin põlluseljandiku taha. Mul oli kombeks aegajalt pöörduda ja lehvitada. Ma teadsin ka seda, et see valge pluusi ja musta vestiga on ema, aga see teine tema kõrval, halli värvi ja lühem, on Muki.
Kii nad kõrvuti seal seisid - ema toetudes küünarnukkidega väravale. Muki tagajalgadel püsti seistes esikäppadega samuti väravale toetudes.
Minu kojutulemisi märgati muidugi harvemini. Vahel siiski - kui olin sellest kirjaga teatanud, et tulen sel päeval sellekellase bussiga. Siis juba teatud kellaajal olid ootajad väraval. Et tabada minu tulekut juba siis, kui peanupp seljandiku tagant paistma hakkab. Seal nad kahekesi kõrvuti jälle seisid.
Vahel märkas ema minu tulekut õuel askeldades. Otsekohe sai sellest Mukile teatatud: "Elmar tuleb". Ning jällegi oldi kahekesi väraval. Ning mind tulemas nähes, läks Muki silmanähtavalt rahutuks ning hakkas pilku minu pealt üha tihemini emale heitma. Selles pilgus oli nagu palve (ema arvates): "Ütle nüüd ometi!" Ja kui ema siis lõpuks ütles: "Mine siis pealegi!", puges Muki väravaposti kõrvalt läbi ning kõrvu vastu pead surudes jooksis tuhatnelja mulle vastu. Minu juurde jõudnult tõusis tagajalgadele, pani esikäpad minu õlgadele ning püüdis mu nägu limpsata. Edasi kõndisime kõrvuti kuni väravani. Seal sagis tema veel ringi, saba uhkelt püsti, nagu tahaks oma tähtsust minu koju saabumise puhul rõhutada - mina aga tõin tema koju.
Järgnesid aastad, millal ma üldse põlluseljandiku tagant paistma ei hakanud. Sõja-aastad.
Nii mõnigi kord neil lahusoldud aastatel läks ema õuevärava juurde, toetas küünarnukid väravale ja pilguga põlluseljandikule, tuletas meelde minu tulekuid ja minekuid. Paljudel juhtudel tuli ka Muki sinna ja toetas oma esikäpad väravale. Aegajalt heitis ta pilgu emale, nagu küsides: ”Miks me siin seisame?” Emal aga tuli mitmel korral minevikku meenutades pisar palgele. Ka Muki, tajudes midagi kurba, hakkas omaette nuuksuma. See omakorda lisas emale veel rohkem kurba meelt ning temagi nuuksus kuuldavalt.
Nii nad seal nukrustasid teineteise kõrval.
Uks juhtum sellest ajast ei läinud emal meelest.
Kord õuel askeldades ja aegajalt värava poole pilku heites ning minu tulekuid ja minekuid meenutades ajast, millal oli põhjust hüüda: "Elmar tuleb", ema mingis hetkelises meeltesegaduses, nagu lootuses, et kui väga midagi soovid, siis see soov ka täitub, lausus endamisi, kuid kuuldavalt: "Elmar tuleb".
Sellest, mida ta oli teinud nende sõnadega, sai ta aru alles siis, kui Muki temast mööda tormas ja väravale seisma tõusis, vaatamas tee suunas. Ema oli sõnatu. Alles tüki aja pärast tuli Muki sealt tagasi. Tuli ema juurde, vaatas talle (sügavalt) silma nagu küsides: "Miks sa mind petsid?” Ema ei kannatanud Muki pilku välja ja pööras kõrvale. Muki tuli ka sinna külge järgi ning kordas oma küsimust (ema arusaamise järgi). Ema ei suutnud nuttu ega nuukseid tagasi hoida ning kahetses oma mõtlematust. Veel hulk aega hiljem püüdis ta Muki pilku vältida.
Ja siis saabuski õnnehetk.
Saatus oli seadnud asjad nii, et ühel oktoobrikuu päeval (aasta oli 1944) astusin juhusliku veoauto kastist Viru-Nigula teeristil maha ja seadsin sammud kaugel paistvate kodukuuskede poole.
Paarikümne minuti pärast astusin koduväravast sisse. Õues ei olnud kedagi, aga rehealusest kostus tuulamismasina häält. Tegin rehealuse värava lahti ja hüüdsin: "Jõudu, isa!." Hetk hiljem olime teineteist kaelustamas. Häälitsuste peale avasid ema ja tädi köögiukse. Nende esimene mõte olnud: vene sõdur isa kallal. Järgmine mõte olnud küsimus: miks Muki isale appi ei lähe? Alles siis, kui isa hüüdis: "See on ju Elmar", saadi sellest, mis toimub, aru. Hetk hiljem olid kõik neli minu ümber. Neljas oli Muki. Kõige rohkem oskaski Muki oma rõõmu väljendada. Kui teised kogu aeg ainult puudutasid ja kallistasid mind ning nutsid rõõmu pärast, siis Muki pani oma esikäpad minu õlgadele ja limpsis mu nägu nii kuidas jõudis, jooksis rehealuses ringiratast niutsudes ja haugatades rõõmu pärast, laskis vahepeal nagu kukerpalli, püherdas ning tormas jälle minu juurde. Kui ta siis eestpoolt ei mahtunud minu nägu limpsima, püüdis ta mu turjale hüpata ja seal oma suure koguga püsima jääda ning sealt poolt mu nägu kätte saada. Ka tema polnud nende aastatega mind unustanud.
Aeg läks edasi. Koos ajaga läksid edasi ka kõik muud. Vananesid inimesed ja vananesid loomad. Koos teistega ka Muki. Ilmnesid esimesed vananemise tunnused. Ta jäi aeglasemaks. Ei olnud enam kunagist nooruslikku särtsu. Järgnevalt kangestas halvatus tema tagumised jalad. Vaevaliselt liikus ta, esimeste jalgade abi edasi. Siis ei saanud ta üldse enam käia. Talle tehti ase köögi- nurka, heintest ja vanadest vatitekkidest. Toidukausski seisis alaliselt tema kõrval, kuhu teatud aegadel talle toitu pandi. Oma hädasid tegi ta sinnasamasse heintesse. Need korjas ema kühvliga kokku ja viis õue. Nendel koristamise kordadel vältis ema järjekordselt Muki pilku. See olnud nagu süüdlase. Nendest luges ema välja looma palve: "Anna mulle andeks, ma ei saa teisiti..."
Ühel hommikul jäi Muki toidukauss puutumatuks. Muki oli läinud tagasi sinna, kust ta oli tulnud, Koerte maale...
Isa kaevas meie ustavale õuevalvurile haua täpselt sinna kohta sauna juurde, kus ta oli ema saunasolekute ajal oma sõpra julgestanud. Ema andis vana vatiteki. See mässiti talle ümber ja pandigi ta puhkama. Matuselised (ema ja isa) poetasid mõlemad pisaraid. Aga siis, kui isa oli võtnud Muki auks ja mälestuseks mütsi peast, ei suutnud ema end enam tagasi hoida ja hakkas lausa nutma. Mõni aeg hiljem istutas isa Muki hauale noore tammepuu. Tänutäheks temale.
Kord aastas käime Viru-Nigula kalmistul oma lähedaste kalmusid korrastamas. Võimaluse korral oleme püüdnud ka minu lapsepõlve kodu maadele minna, ka Muki viimses puhkepaigas käia ja teda meelde tuletada ning tänada teda selle eest, et ta kord olemas oli...
Anarhia
Sõjakooli aspirantide patarei aspirandid seisid meeskonnaruumi ees koridoris ning patareivanem (veebel Küüts) hüüdis paberi pealt lugedes nende nimesid. Iga väljahüütu pidi oma nime kuuldes vastu hõikama: "Mina, härra veebel!"' Järgnes teise nime nimetamine, mille järgi tuli aspirandil seda korrata. See teine nimi oli hobuse nimi. Selle nimega hobune kinnitati aspirandile kogu teenistusajaks sõjakooli aspirantide klassis. Aspirant pidi määratud hobust igal hommikul puhastama, temaga tuli käia ratsutamistundides ja ka muudel üritustel, millel hobustega tuli väljas olla (paraadidel, väljasõitudel, manöövritel ja mujal).
Kõlas patareivanema hüüatus: "Aspirant Ruben!", "Mina, härra veebel!", "Anarhia", "Saan aru, härra veebel: Anarhia!" Nii et tema nimi oli siis Anarhia.
Loetelu ja määramine lõppes ning järgnevalt tuli talli minna ning oma loom üles otsida.
Tall asus meeskonnaruumist paarisaja meetri kaugusel. Sissekäigule järgnes avaram fuajee korrapidaja laua ja teadetetahvliga seinal. Otse sissekäigu vastas olid samasugused kahe poolega uksed, külgseintes aga mõlemal pool vahekäigud. Vahekäikudes omakorda olid mõlemal pool latrid hobustele. Iga latri kohal oli tahvel hobuse nimega.
Sagisime vahekäikudes edasi-tagasi - igaüks otsis temale määratud looma nime. Selle leidnud, tuli latri ette seisma jääda.
Kui sagin oli vaibunud, teatas patareivanema hääl, et igaüks peab lausuma kõvasti hobuse nime ja alles siis, kui hobune sellele reageerib, võib latrisse siseneda, hobuse pea kõrvale astuda, tema kaela silitada ning veel kord tema nime nimetada. Mõlemapoolseks kohanemiseks oli antud kümmekond minutit.
Järgnes käsklus koos hobustega väljumiseks ning nende kinnitamiseks talli taga asuvate lasipuude külge. Kaasa tuli võtta latrist seal asuvad kamm ja puhastushari.
Mõni päev varem oli meile sealsamas talli taga näidatud, milles hobuste puhastamine seisneb ja kuidas see käib. Nüüd tuli meil igaühel praktiliselt oma oskusi rakendada. Tegevus oli küllalt ühekülgne: harjaga üle hobuse karva, hari kammi külge puhtaks ning uuesti looma peale ning niimoodi kõik kohad üle käia.
Teemaväliselt tuleb märkida, et hommikune hobuste puhastamine oli kogu sõjakoolis teenimise ajal kõige ebameeldivam tegevus.
Igal hommikul tuli tõusta teistest aspirantidest (jalaväe ja kuulipilduja klasside) pool tundi varem, riietuda tunkedesse ja sammuda igasuguse ilmaga (ka talvel külmaga) talli, viia hobused puhastuspaigale ning kakskümmend minutit neid seal "vuntsida".
Paar esimest kuud olime Anarhiaga teineteise suhtes neutraalsed. Mõlemad saime aru, et niisugune see sõjaväe teenistus ja kord on. Mulle ta üldiselt meeldis. Ta oli selline kõrb hobune, naissoost (mära). Mõnigi kord viisin talle söökla laualt tasku poetatud leivatüki või isegi suhkrutüki. Kui sain aru, et need talle meeldisid, võtsin neid ikka tema jaoks kaasa. Mulle meeldis tema juures ka see, kui ettevaatlikult ta oma pehmete mokkadega ninu peopesalt suhkrutüki võttis, kartes nagu mulle haiget teha. Leivatüki pistsin ma julgelt talle hammaste vahele. Muuseas, ka ratsahobusena meeldis ta mulle - tal oli mugav, pehme selg, mille vetruvus ka läbi sadula tunda oli.
Muuseas, vahel anti meile ka teisi hobuseid ratsutamistundides tuulutamiseks. Peamiselt ülemuste hobuseid, kelle peremehed ei viitsinud nendega tegelda. Nii mõnigi nendest oli väga jäiga seljaga. Istusid nagu terava palgi otsas.
Paari kuu pärast hakkasin märkama muudatusi oma hoolealuse käitumises.
Kõrvu liigutama ja mõnikord vaikselt häälitsema oli ta oma nime kuuldes juba varem hakanud. Kord tema nime nimetamisel latri ees, astus tema pool sammu paremale, tehes mulle ruumi latrisse sisenemisel. Muuseas, latrid olid küllalt kitsad. See mood hakkas tal korduma. Tarvis oli ainult tema nime nimetada, kui ta oligi juba oma kõrvalsammu teinud. Muidugi ei saanud jätta teda selle tähelepanu eest tänamata. Silitasin õrnalt tema kaela ja põski. Ka temale meeldisid need minu õrnuseavaldused. Sageli andis oma meeleliigutusest hirnatusega märku. Muidugi tihenesid temale minu poolt sööklast toodud tagasihoidlike hõrgutiste kogused.
Kord, kui ma järjekordsel talliteenistuse korral tema sõime kõrval askeldasin, surus tema oma põse vastu minu pead (põske) ning hoidis seda seal tugevasti paigal. Ka minul ei passinud oma pead tagasi tõmmata. Silitasin vaikselt tema kaela enda poolt ja teiselt poolt. Nii me seisime. Ka järgmistel kokkusaamiskordadel hoidis ta oma põske vastu minu oma küllalt sageli.
Mulle oli ta hakanud üha rohkem meeldima. Ka ratsutada oli temaga mõnus. Ta oli kuulekas juhtimisvõtetele. Kerge oli teda traavile viia ja galopile tõsta. Kunagi ei perutanud ta nagu mõnedki tema kaaslased. Ma olin temaga väga rahul ja mulle tundus, et tema, minuga ka. Ühe sõnaga väljendades pean nentima, et temast oli saanud minu lemmikloom. Kes mina tema jaoks olin, seda ei oska ma muidugi ütelda. Kõige lähedasem seisukoht meie suhetele oleks vast ütelda, et meist olid saanud sõbrad.
Olles aus meie mõlema vastu, tuleb tunnistada, et juhtus meil ka apsusid.
Esimene kord tema initsiatiivil. Olime Mustamäel maastikusõidul. Seal, kus praegu laiuvad Mustamäe linnaosa paneelelamud, olid siis liivalagendikud, metsatukad, mitme haruga oja ja klindi kõrgendiku serv. Sõitsime üle nende lagendike, läbi metsatukkade, oja kaldast alla, läbi oja, teisest kaldast üles, ka klindile ning sealt sobivas kohas alla. Ja nii ringiratast jälle otsast peale.
Ja siis see juhtus.
Laskusime küllalt järsust klindirinnakust alla, kui järsku mõnekümne sammu kaugusest võsast kostus järsku vali plagin. Anarhia ehmus sellest niivõrd ning ilmselt vihastas nii, et lõi takka üles. Niikuinii olin rinnakult allalaskumisel jalustel peaaegu püsti, kui nüüd Anarhia oma tagumikku veelgi kergitas äkki, oli loomulik, et lendasin sadulast välja. Õnneks suutsin jalad jalustest välja tõmmata (ei jäänud ühte jalga pidi jalusesse rippuma) ning veeresin mööda mäekülge alla, jäädes ühe männi tüve taha pidama. Anarhia jooksis aga all lagedal ärritatult ringi, aegajalt hirnatades, takka üles lüües ja kuuldavalt kõhutuult välja lastes. Läks tükk aega, enne kui tema kinni püüdsime ja maha rahustasime.
Mis oli juhtunud?
Mingi jalaväe osa oli samas oma taktikaalast õppust läbi viimas. Sel ajal kasutati taolistel õppustel kuulipilduja tulistamise imiteerimisel nn. "käristit". See oli puust valmistatud hammasrataste ja liistudega kombineeritud vigur, mis keerutamisel tekitas tugevat raginat, mis piisava fantaasia olemasolul võis kuulipilduja valanguid meenutada. Ühe niisugune ootamatu ja lähedane kasutamine oligi Anarhia endast välja viinud ning mind sadulast kukutanud.
Ma sain tast täiesti aru ning ei olnud talle üldse mitte pahane .
Ka mina mängisin kord temale "mäkra ".
Nagu varem märgitud, loeti tavaliselt iga hobustega väljasõidu eel ette tegelejate, s.t. aspirantide ja hobuste nimed. Seekord, kui ees seisis maneežisõit, loeti minu hobuseks Apella-nimeline. Imestasin ning mõistatasin, miks Anarhiat ei nimetatud.
Tallis läksin kõigepealt Anarhia latri taha vaatama, kus siis te on? Anarhia oli oma latris. Teretasin teda (millele tema rõõmsal vastas) ning samas otsustasin, et mina lähen temaga. Läksingi.
Maneež asus Tondi raudteejaama juures (asub seal praegugi). Sõitsime seal ringi, nagu tavaliselt: volt vasakule, volt parema sammu, traavi, galoppi jne. Selle tegevuse kestel avanes maneeži välisuks ning sisse astus patareivanem. Järgnes muidugi: "Seis!", "Valvel!" ning tunni läbiviija, rühmavanema raport. Patareivanem nagu ei kuulanudki teda, vaid hüüdis küsivalt: "Kas Anarhia on siin?" "Aspirant Ruben, härra veebel. Just nii, on siin,” kõlas vastus. "Sitakott, sadulast maha!”, järgnes veltu käsklus. Mina olin aspirant Ruben, enamasti "härra aspirant", kui mind kõnetati, kuid nüüd sain aru, et seekord oli käsklus mulle täitmiseks. Tulin sadulast maha. Järgnevalt hüüti mulle: "Välja!" Läksimegi kõik kolm, veltu, Anarhia ja mina, maneežist välja.
Tuli välja, et Anarhiat ei määratud sellepärast ratsasõidu tundi, et ta oli haige. Mina loomulikult seda ei teadnud. Kogu ligi kilomeetri pikkuse tee maneežist tallini käisime kõik kolm jalgsi ning terve selle teelõigu pidin ma kuulma patareivanema monoloogi teemal, mida tema aspirant Rubenist arvab seoses Anarhia haigusega. Anarhia ise oli vait.
Loole pandi punkt sellega, et aspirant Rubenile määrati kolm teenistustoimkonda väljaspool järjekorda karistuseks selle eest, et oli temale määratud hobuse (Apella) ära põlanud. Nii kanti sündmus õhtusel loendil ette. Karistus oli määratud tingimusi kolmekuulise tähtajaga.
Anarhia ei pannud seda minu eksimust samuti pahaks. Ka edaspidi astus ta pool sammu paremale, kui ma tema nime hüüdsin ja latrisse astusin, ka edaspidi hirnatas ta mõnelgi korral vaikselt vastu, kui taipas, et olin tema juurde tulnud ning ka edaspidi seisime me mõnigi kord vaikselt, põsed tugevasti vastamisi surutud, nagu sõbrad.
Anarhiast ei tea ma rohkem midagi. Lahkumine temast toimus ootamatult. Sain ühelt tema liigikaaslaselt tugeva kabjaraua löögi vastu pead, mille tulemusel viibisin haiglas rohkem kui kuu. Kui mind välja kirjutati, oli patarei isikkoosseis Jägalas laagris. Tuli ka mul neile järgi minna. Hobustega meil seal enam tegemist ei tulnud teha.
Meeles on tema aga senini - tema hirnatus oma nime kuuldes, kõrvale astumine minu latrisse sisenemisel, tema ettevaatlikkus, kui ta oma pehmete mokkadega minu peopesalt suhkrutükki võttis, tema põse tugev surve vastu minu põske, kui temal need õrnuse avaldamise hetked peale tulid...
Kas ta oli minu lemmikloom?
Arvan, et see küsimus on üleliigne.
Jüri
Olime sõjaga jõudnud juba Harva jõe tagustesse paikadesse. Suve hakul kolisime küladest loodusesse. Ka meie allüksus, patarei, leidis endale sobiva koha põlise kuusemetsa kõrval toomingapõõsastega kaetud kõrgete kallastega oja kaldal. Eluasemeteks ehitasime samast kuusikust raiutud puutüvedest maapealsed ristnurkadega elamutetaolised onnid. Raiumistööde käigus leiti langetatud kuuskede okste vahelt paar abitult kakerdavat linnupoega. Pikemalt mõtlemata võeti need endaga kaasa ja toodi "patareisse”, nagu elupaika kutsuti. Mõne päeva pärast oli järgi ainult üks suleline. Ilmselt olid teised puude langetamisel viga saanud. See viimane võeti erilise hoole alla. Kõigepealt tuli temale süüa anda. Mida? Meil oli mehi mitmelt elu- ja tööalalt, kuid loomaaias polnud keegi töötanud. Maapoisid teadsid, et kanapoegadele anti kodus ikka tanguteri, leotatult ja taldriku peal. Meil oli patareis oma katel ja produkte saime polgu laost. Tangainetest "jooksis" meil sel ajal hirss ja tatar. Leotatigi neid ja pandi linnule noka ette. Tema väetike ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi siis mitte, kui teri näpuvahel vastu tema nokka hoiti.
Mida talle ikka pakkuda? Mida tema ema talle metsast kätte saab? Pead pandi tööle. Asuti katsetama. Kui järjekordne katsetaja linnukesele vihmaussi pakkus, oli see paugupealt alla neelatud. Asi sai selgemaks. Õhtusel loendil tehti teatavaks peamine järgnev kohustus tervele isikkoosseisule: toidu varumine uuele patareiliikmele. Järgnevalt poetasidki mehed õppustelt ja töölt tulles sineli taskust vihmausse, tigusid, kõrvalolevast ojast püütud kalamaime ja muid pehmemaid molluskeid. Ikka uue kaaslase toidulauale. Meil oli onniderea keskel tehtud laud, mille ääres istudes mängiti vabal ajal lauamänge, malet ja kabet, ka atskood ning istuti ka niisama ja aeti juttu. Selle kõrvale tehti ka linnukesele oma laud. Sellele pandi tema toidunõu. Algul toodi lind toiduajaks sinna. Ta võis lõpmatult toidukraami alla neelata. Mõnikord lausa muretsesime tema pärast: kas ta endale meie abiga liiga ei tee? Tema aga vaatas ringi ja meie otsa sellise näoga, nagu küsiks: kas rohkem ei olegi? Rohke söömise tulemus oli silmaga nähtav: igal järgmisel päeval oli ta suurem kui eelmisel.
Peale toitmise hoolitsesime ka tema elutingimuste muude komponentide arendamise eest. Keegi meistrimees oli talle miinikasti laudadest korraliku onnikese kokku löönud. Täitsa meie onnide väheldasem variant. Ainult sisemuses oli naride asemel paar seinast seinani ulatuvat pulka penniks, millele ta võis toetuda ja kinni hoida. Asus tema onn ühe meie meeskonna onni räästalaiuses tühimikus fassaadiga meie ja tema söögilaua suunas.
Söögi ajaks, nagu öeldud, toodi ta algul oma lauale. Hiljem piisas sellest, kui tema nime hüüti - ta lendas selle märguande peale ise kohale.
Nimeks sai talle Jüri.
Selle saamine oli järgmine.
Algul meie ei teadnud, kes ta on, see tähendab, millise linnuga on tegemist. Varsti märkasime, et päeval on ta kuidagi unine tukub oma onnis, pimeduse saabumisel muutub elavamaks ja liikuva maks. Taipasime, et ta on öölind, öökull. Ootasime, millal ta hakkab hüüdma "Uh-huu", nagu teadsime öökulle tegevat. Midagi niisugust ei juhtunud. Kui aeg oli veel edasi läinud ja meie tema söögi juurde toomise asemel hakkasime teda söögile hüüdma, lendaski ta kohale, kuid tihti enne lennu alustamist hüüdis meile vastu omapoolse vastuhüüatusega, mis kõlas nagu "Ur-rih". Imestasime, et mitte "Uh-huu", nagu olime lootnud. See hüüd andiski talle nime, mis eestipäraselt mugandati "Jüriks". Ning edaspidi, kui oli vaja tema tähelepanu äratada, reageeriski ta sellele hüüdele vähemalt peapöördega.
Jüri teenis tema eest hoolitsemise ausalt tasa.
Kord läksin öösel tunnimehe valvsust relvapargis kontrollima. Meil olid miinipildujad ja veoautod koondatud ühte parki, mis oli seal ringiliikuva tunnimehe ööpäevase valve all.
Ootasingi ühe puu kõrval tunnimehe nähtavale ilmumist. Varsti kuulsingi teda tulevat ja kellegagi rääkivat. Tunnimehel on postil olles, valvamise ajal, paljugi keelatud. Ka rääkimine kõrvaliste isikutega. Ootasin huviga, kellega ta vestleb. Sammuski ta minust mööda, rääkides Jüriga, kes seisis tema õlal, hoides küüntega pagunist kinni. Ma lasin nad edasi minna, kuid järgmisel päeval toimus tõsine jutuajamine antud teemal. Tunnimehe karistamise asemel tuli mul leppida tõdemusega, et Jüriga on vahipostil palju julgem viibida: iga väiksema krõbina peale pöörab tema oma pea selles suunas, andes märku helitekitaja asukohast. Sain minagi asjast aru ja Jüri edasine teenistus tunnimehena valvepostil sai seaduslikuks. Tema jaoks tehti pulkadest väheldane platvorm (kus ei puudunud pennid) mille päris-tunnimees oma rinnale riputas ning pimedal ajal oli vahipost n.ö. dubleeritud. Valgel ajal Jüri valves ei olnud ning tal oli lubatud magada.
Siis jõudis meie aeg seal oja kaldal lõpule. Tuli rindele minna. Mis Jürist saab? Mida temaga teha?
Võtta kaasa! Jätta siia! Arvamused olid vastandlikud. Meie ei tohi teda rindele kaasa võtta, sest seal võib temaga juhtuda kõik see, mis meiegagi. Hukkumine kaasa arvatud. Nii arvasid ühed. Meie ei tohi teda siia maha jätta. See oleks tema surm. Ta ei tule üksi, ilma meieta, oma elamisega toime. Ta sureb nälga, sest ta ei oska toitu hankida. Ta langeb esimese röövlinnu või -looma saagiks, sest ta on harjunud usaldama igat elusolendit.
Alles nüüd tunnetasid mõlemad pooled viga, mida me olime teinud tema äratoomisega temale omasest keskkonnast. Kuid oli hilja tehtud viga parandada - tegu oli tehtud. Jäi üle heastada tehtut niipalju kui võimalik.
Lõplik otsus kõlas: Jüri jääb meiega. Meie oleme kohustatud tema eest edasi hoolitsema, mitte jätma teda metsa abitusse olukorda, saatuse hooleks.
Kuna meie Jüri arvamust ei teadnud, võtsime igaks juhuks ettevaatuse abinõud tarvitusele. Tema tuli panna kindlasse kohta. Puuri meil tema jaoks muidugi ei olnud, ka sobivat kasti ega korvi mitte. Jüri pandi raudahju sisse ja selle uks kindlalt kinni.
Sõitsime mööda metsateid ja -sihte. Loksumist ja loksutamist oli palju. Ühel metsavahelisel teel antigi kolonni tagumisest osas peatumiseks märku. Peatusime. Milles asi? Selle auto kohal, mille veokastis Jüri sõidab, pikeerib üks must lind pidevalt alla. Ründab meie Jürit? Hulgakesi mindi Jürile appi. Ja tõesti, selle auto presendil, kus Jürigi oli, seisis tõesti üks Jüri suurune must lind. Lähemalt vaadates selgus, et see oli ennast võimatult ahjutahmaga kokku määrinud Jüri ise. Auklikul teel rappudes oli ahjuuks lahti põrunud, Jüri sealt kaudu välja saanud ning edasisõidul ei suutnud tema küüned enam koorma katteks olnud kõvasse ja tihkesse presenti haakuda. Sellest need laskumised ja tõusmised, abitud katsed püsima jäämiseks autole.
Meil oli hea meel, et Jüri sõdurisõprus meiega oli tugevam kui kodumetsade kutse ning tema meie juurde oli jäänud.
Edasisõidul ei pannudki me teda enam ahju tagasi, vaid ta jätkas teekonda autokabiinis, nagu ohvitserid ja teised ülemused. Uues peatuskohas pandi tema "elamu", mida patareivanem ettenägelikult oli kaasa võtnud, ühe puu külge meeste telkide lähedal.
Mis Jürist edasi sai?
Tema elutee lõppes esimesel lahingupäeval. Jüri elutu keha leiti sama puu alt, kus ta "kodu" oli. Kiiruga löödi miinikasti laudadest kokku puusärgike. Kes tööst ja teenistusest vabad olid, läksid teda ära saatma. Patareivanem andis tüki sõduripluusi riiet. Selle sisse ta mähitigi. Samasesse liivasesse mulda ta sängitatigi. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm kogupauku, tema auks ja mälestuseks, nagu langenud sõjamehele ette nähtud. Päitsisse püstitati väheldane männipuust obelisk nagu selliseid hauatähiseid tol ajal nimetati. Sellele kinnitati lauake, millel kiri: "Jüri. 25.VII 1944." Tema perekonnanime me ju ei teadnud. Oli ta kodukakk või kassikakk või keegi kolmas kakuliste arvukast perekonnast, kes teab? Oli ta, kes ta oli - meile, kuuekümnele sõjamehele, oli ta lemmik, kes aitas meie karme sõjamehe päevi kuidagi teistmoodi sisustada ning mille eest oleme talle tänulikud.
Paarkümmend aastat hiljem külastasime oma sõjaaegseid "mängumaid". Ka neid Narva jõe taguseid paiku. Otsisime seal ka Jüri viimset puhkepaika. Tagajärjetult. Neist kohtadest olid aeg ja inimesed üle käinud. Puud olid sirgunud veelgi, nende alla oli kasvanud tihe alusmets, kohati laiusid raiesmikud, mida varem seal polnud. Lahkusime sealt otsitavat leidmata, soovides temale rahulikku puhkamist. Olime ka rahul sellega, et olime tema keha omal ajal mulla alla pannud, mitte jätnud seda kiskjatele saagiks ega inimestele tallata.
Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.
Olen sündinud 1936. a. ja kogu oma suurema osa elust elanud nõukogude korra ajal. Olen elanud üüripinnal peremehe majas, kommunaalkorteris, kuid oma maja pole olnud. Minu lapsepõlves ei peetud koeri ja kasse seetõttu, et nad oleksid olnud lemmikloomad, vaid elulisest vajadusest tingitult. Koer kaitses maja, kass püüdis hiiri ja rotte. Kui loom oli võetud, siis hoolitseti tema eest. Mitte kunagi ei jäetud ei koera- ega kassipoegi prügikasti juurde. Omanik hoolitses selle eest, et üleliigsed pojad hukati. Seda tehti kohe peale sündi. See oli muidugi julm, kuid paratamatu, sest ei tulnud pähegi, et oleks lasknud kasvada teatud suuruseni ja siis hüljatud. Lastele õpetati aukartust elu suhtes. Ei tulnud kellelegi pähe looma piinata. Arvestati seda, kas on võimalik kassi või koera pidada ja kas selleks on vajadus. Elasin äärelinnas ja peaaegu igas majas olid loomad ja linnud. Peeti lehmi, lambaid, kitsi. Kasvatati sigu, küülikuid, kanu, hanesid, parte ja isegi kakuneid. Loomade ja lindude pidamine oli tingitud müügil olevate toidukaupade nappusest ja ka raha vähesusest. Kuna koduloomad olid olemas, siis ei olnud vajadust eraldi mingi lemmiklooma soetamiseks. Loomal oli looma koht. Tema eest hoolitseti, kuid kellelgi ei tulnud pähe koerale või kassile lubada ronida lauale ja süüa sealt seda, mis talle meeldib. Oma helluse ja tähelepanu ülejäägid anti inimesele. Alati oli tähelepanu eelkõige inimesele pööratud. Naabrilapsed olid sama kallid kui endagi omad ja võileiba jätkus nendegi jaoks. Nüüd on nii, et naabri koerale jätkub tähelepanu ja maiustusi, kuid vaesele naabrilapsele võileiba ei tule meelde pakkuda. Headust ei kasvatata inimeste, vaid loomade vastu. Ebanormaalset loomade jumaldamist lubasid endale vaid üksikuks jäänud naisterahvad. Minu tuttaval on 2 kassi. Nende käitumist ei piira mitte mingisugused reeglit. Kassi toit on puistatud isegi elutoas lauale. Perenaine ostab neile kõrgekvaliteedilist liha, kuid ise sööb kõige odavamaid seasabasid ja kõrvu. Loomulikult vastavad tema kassid talle suure kiindumusega. Eks nad kompenseerivad talle puuduva perekonna osaliselt.
Praeguse ajaperioodi iseloomustavaks näitajaks on auto ja lemmiklooma olemasolu. Ei ole võimalik, et endast lugupidavas perekonnas puudub lemmikloom. Nii võetaksegi kas koer või kass peresse. Tihtipeale tüdinetakse ja siis võib tekkida jällegi kodutu loom.
Minu naabrinaine koduta kassi märkab alati ja söödab teda, kuid nutetud silmadega lapse jaoks ei jätku tähelepanu. Minu lapsepõlves poleks küll naabriemale tulnud pähe valada piima hulkuvale kassile, kuid võileiba naabrilapsele mitte anda. Alati küsiti, kas kõht ka tühi on. Anti, mis omal oli.
Minu õe peres on olnud kaks koera. Kuningpuudel Leedi ja minipuudel Pelli. Leedi osteti nii, et õde ei teadnudki sellest kavatsetavast tehingust. Oli igatahes väga tark koer. Korraga hakkas köögilaualt toitu näppama, siis kui kedagi kodus polnud. Selle kombe harjutasime ära nii, et panime lauale tordilõigud ja sellesse kange punase pipra tükid. Peale seda polnud enam probleeme. Laual olevat toitu ei puudutanud. Minipuudel võeti peale Leedi surma. Selle põhjuseks oli asjaolu, et õemees ei käinud 2 kuud toast väljas. Tervis oli peale infarkti kehv ja puudus otsene vajadus. Nii võetigi koer, keda tuli 2 korda päevas jalutama viia. See oli liigutav armastus inimese ja koera vahel kuni õemehe surmani. Koer elas 14-aastaseks, kuid siis pandi magama, kuna tal oli keelel kasvaja, kuid opereerida ei saanud, kuna ei kannatanud enam narkoosi. Oli imepisike loomake. Istus ikka õemehe peo peal. Magamapanek oli talvisel ajal. Matmist polnud võimalik korraldada ja nii põletati põrm metsas okstest tehtud lõkkel. Lahkumine oli südantlõhestavalt kurb, kuid elu lõppemine on paratamatus. See koerake oli väga edev. Ta võttis osa pidevalt koerte näitusest ja sai aurahasid. Juba eakamana tahtis ta alati peale pesemist, et talle need aurahad kaela pannakse ja siis uhkeldas ringi. Igatahes andis ta palju rõõmu ja sundis peremeest liikuma. Igatahes oli selle koerakese pissitamine õemehe viimaseks tegemiseks selles maapealses elus. Loodetavasti on nad jällegi teispoolsuses koos ja tunnevad teineteisest rõõmu.
Elan suures majas. Trepikojas oli 6 koera, 3 väikest ja 3 suurt. See oli pöörane aeg. Ega peremehed nende järgi ei koristanud. Nüüd on nagu paradiis. Õnneks pole momendil ühtegi, kuid majas on neid piisavalt ja kogu maja ümbrus mustust täis. Kojamees igal hommikul koristab junnikesi. See on vastik, kuid midagi pole teha. Küllap sellest ka minu negatiivne suhtumine koduloomadesse. Lemmikloomad on ainult majaomanike privileeg. Korteris loomapidamine on ainult nende piinamine. Laps ei vaja looma. Laps vajab õpetust, et armastada tuleb oma kaaslast ja teda hädas toetada, mitte aga mõnitada. Inimelu on kõige kallim varandus ja seda varandust tuleb hoida. Endast nõrgemat inimest tuleb hoida samuti nagu lemmiklooma. Hoolitsus looma eest ei muuda last halastavamaks inimeste suhtes.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…