Maaelu tingimustes on raskusi isegi lemmiklooma määratlemisega, sest praktiliselt igas talus on olemas koer ja kass. Need on ka enamuses lemmikud kõigile. Meie rajasime oma talu 1991. a. ja lastel tekkis kohe soov ka koer muretseda. Mitte kaugel naabertalus olidki kutsikad saadaval. Meie valisime ilusa musta tavalise krantsi kutsika, kellest hiljem kasvas väga tubli majavalvur. Lapsed panid talle nimeks Tauha. Tegime talle ka korraliku maja. Ta oli ketikoer ja oli sellega väga harjunud. Teiste koduloomadega sai ta hästi läbi, ainult kanu millegipärast ta ei sallinud. Ei aidanud mingi kasvatustöö. See oli ka üks põhjus, miks ta ketis pidi olema. Ta oli ka üsna pika karvaga ning seetõttu oli tal tiigis suplemisega raskusi - oleks võinud vajuda vee alla. Tauha oli ikka tubli majavalvur. Olgu see päeval või öösel, talle ei jäänud märkamata ükski võõras. Haukumisest oli kohe arusaadav, kas ta haugub inimest või looma. Juhuse tõttu sai Tauha endale kaaslase. Oli kevadine päev. Lapselaps Siim mängis õues. Mööda läks naabriperenaine ja küsis, kas poiss ei tahaks endale väikest koerakutsikat saada. Poiss oli muidugi kohe nõus ja palus minult, et kallis vanaisa nõustuks sellega, hakkasin mõtlema, et Tauha on ka juba 7.a. vana ja järglane võiks olemas küll olla. Siim läks kohe naabriperenaisega kaasaja poole tunni pärast oli tagasi, kutsikas põues, Koerakutsika sünniaeg oli 9. märts 1998. a. Nüüd edasi oli suur probleem, et milline nimi kutsikale panna? Ühiselt jõudsime
kokkuleppele, et tema nimeks saab Sammi. Tema ema oli hundikoer ja isa, kas saksa või isegi aasia lambakoer. Siis ei uskunud isegi mina, et pisikesest kutsikast nii tubli ja suur koer kasvab. Nüüd on ta ise juba 8 aastane. Tauha võttis noore kaaslase kohe omaks ja hiljem said nendest suured sõbrad. Kuigi Tauha võis Sammi kõhu alt läbi käia, oli tema ikka peremees kuni surmani. Kuid tänu Sammi heasüdamlikkusele said nad omavahel siiski hästi läbi. Tauha suri 2005.a. alguses 13 aasta vanusena. Matmine oli pidulik. Panime valged linad enne mulda sängitamist tema ümber. Lapsed panid isegi risti ja küünlad koerakese hauale. Sammil oli küll alguses igav, aga ta harjus kaunis ruttu ära. Tema lemmiktegevuseks on palliga mängimine. Ketis ei ole ta kunagi olnud ning ta ei kujuta seda ettegi. Tema mängumaa on 2500 ruutmeetrit ning peale selle saab ta veel ka tiigis sulistada. Seda ta naudib palaval suvepäeval täie mõnuga. Tavalises talus ei panda suurt rõhku tõupuhtusele, sest tavaliselt on talukoerad aastaringselt õues. Tõukoertega on see olukord hulga keerulisem. Ka on tavaline koer toidu suhtes vähem nõudlik. Meie koeratoitu poest ei osta, vaid perenaine keedab toidu koerale ise, samuti anname koerale pere toiduülejäägid. Pedigreed on koer saanud ainult teatud sündmuste puhul, sest koeratoit on poes ikka liiga kallis. Väga oluliseks peame köögivilja lisamist koeratoidule. See rahuldab täielikult vitamiini vajadused ja on ka tervislik. Seepärast ei ole olnud erilist vajadust otsida abi loomaarstilt. Loomaarst on koeri käinud ainult vaktsineerimas, mis on ilmtingimata vajalik. Koera me kunagi kuhugile kaasa ei võta, sest tema ülesanne on kodu valvata. Kui ise peame kuhugile ära sõitma, siis lemmikloomade eest hoolitsevad lapsed või naabrinaine. Looma eest liigne hoolitsemine ei tule loomale kasuks, sest ka loom tahab omaette olla. Liigne looma poputamine piirab tema vabadust. Loomulikult ei tohi koeral hulkuma lasta minna, sest see on seadusevastane ning võib ka teisi ohustada. Samuti võib koera elu ohus olla, näiteks võib koer maanteel auto alla jääda. Ei ole sugugi nõus lemmiklooma pidamisega linnatingimustes kitsas korteris. See on ju looma piinamine. Tema jalutamine hommikul ja õhtul ei muuda asja. Loom tahab vabadust. Eriti puudutab see nn. uusrikkaid, kes arvad, et ilma koerata nad ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Samuti peab kaaluma väga põhjalikult eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamist korterites. Millised loomad saavad olla lemmikloomadeks - see sõltub juba peremehe mõistusest. Mis puutub rääkimisse lemmikloomaga, siis tema saab rääkimisest väga hästi aru. Kassiga on lugu keerulisem. Meie Sammil on küll ringijooksmise territoorium suur, aga tema tahab teada, mis toimub ka tema territooriumist natuke kaugemal. Selleks ta kasutab ära momendi, kui värav on lahti. Ta teab väga hästi, et ei tohi oma territooriumilt lahkuda, kuid kiusatus on liiga suur. Õnneks ta kaua ära ei käi, ca 15-20 minutit ja siis on ta jälle kodus. Ta teab väga hästi, et on süüdi. Füüsilist karistust ta selle eest saanud ei ole, aga pika rahuliku vestluse küll. Tema ise saab väga hästi aru, et on süüdi. Seda näitab tema alandlik minu juurde tulek, hoides pead käppade vahel, silmad süüdlaslikult maas. Kui tasane noomitus edasi kestis, siis viskas ta end pikali, jalad taeva poole, ja ootas karistust. Kui teda aga patsutasin, sai ta aru, et tema pahategu on andeks antud, ning peale seda läks ta rõõmust pööraseks. See ei olnud ainuke kord. Sellest võib järeldada, et rääkimine lemmikloomaga on hädavajalik. Kurjustamine ei anna tulemusi. Hoolitsust ja head sõna tahavad kõik loomakesed. Meil oli juhtum, et kana haudus tibukesed välja, aga ühte hakkas vihkama. Ei jäänud muud üle, kui tõime ta tuppa. Toas harjus ta inimestega nii ruttu, et tikkus kõigile sülle. Kui pereema kusagil istus ja midagi tegi, siis tibu oli temal kas süles, õla peal või siis peo peal. Pärast tegin talle väikese kilemaja. Seda sai muru peal edasi nihutada ja värske rohi oli kogu aeg olemas, söötmine muidugi pealekauba. Puuris oli ta seni, kuni ta suuremaks veidi kasvas, sest muidu oleks vares ta minema viinud. Temast sai väga hea muneja kana, kuid mingil põhjusel elas ta ainult 2 aastat. See näitab, et ka pisikesed olendid vajavad seltskonda ja hoolitsust.
Kuna talumajapidamises on asendamatuks lemmikloomaks koer ja kass, siis pean mõne reaga iseloomustama ka oma kassiperet. Nimelt on meil 3 kassi. Peremeheks on 13 aasta suurune isakass Kurri, kes vaatamata oma kõrgele vanusele vaatamata on särtsu täis. Tema jaoks pole probleem käia mitu päeva pulmas ja siis kodus kaks päeva jutti magada. Teine on mustvalge 3-aasta vanune isakass Loolo. Tema on pärit Tallinnast, sest tütre juures oli ta üleliigne ja nii pidime ta enda juurde võtma. Loolo on natuke kapriisne ja igaühega ei sõbrusta. Kõige huvitavam on kolmas kass Kati, kelle avastasime keldriruumist pappkastist pisikese kassipojana. Kuna ta oli aga emane, siis tahtsime ta kellelegi ära anda. Lapsed aga olid väga vastu sellele ning nad viisid kassi vetlaborisse, kus ta steriliseeriti. Temast on saanud kõige tublim ja ilusam kass meie peres. Kodus meil praktiliselt hiiri pole. Neid leidub aga palju lähedal asuval põllul ja heinamaal. Suvel ei möödu ühtegi päeva, mil kassid ei saaks kätte põllul leiduvaid hiiri. Tihti jätavad nad hiired lihtsalt maha varestele söödaks. Ilma kassideta oleks meil hiireuputus. Kuigi ühe majapidamisekohta on 3 kassi ehk paljuvõitu, on nad ennast igati õigustanud oma tublidusega ning seega oma ülalpidamise igati ära teeninud. Lapsed on koduloomadest väga huvitatud. Ja pealegi maal on lapsel ilma lemmikloomadeta väga igav.
Oma lemmikloom peaks olema ka linnalapsel, kuid tingimata peab arvestama olemasolevaid võimalusi. Lemmikloom ei tohi tunda end ahistatuna. Täitsa kurjast ja südametunnistuseta on lemmiklooma hülgamine ja ta saatuse hooleks jätmine, aga paraku juhtub seda väga palju, just eriti linnades. Seetõttu on vajalik tõsiselt kaaluda, kas ikka võtta lemmikloom või mitte. Kuid ei saa ära unustada ka metsaloomakesi. Meile on aastate jooksul nendeks kujunenud metskitsekesed. Nendega oleme tuttavad juba üle 10 aasta. Nimelt kasvatame ka natuke köögivilja ja kartulit majaligidal põllul. Hilissügisel on külas alati kitsekesed, kes koristavad põllu sinna jäänud juurviljapealsetest. Talvel kraabivad nad lume seest välja kõik selle, mis sügisest veel alles on jäänud põllule. Samuti viime neile juurde kapsalehti. Nad on aastate jooksul nii koduseks saanud, et lapsed on mures, kui mõnel hommikul või õhtul neid ei näe. Isegi koer Sammi on nendega juba nii harjunud, et neid nähes enam ei haugu. Kirjanduse andmeil on meil kitsede arv suurenenud, kuid kahjuks meie piirkonnas on vastupidi. Varem käis neid siin ikka 6-7 korraga söömas, siis tänavu on neid jäänud järele vaid kolm - üks emasloom kahe noore sokukesega. Ainult üks kord uuel aastal oli neid põllul 7 tükki, eks osa neist oli põgenenud rakettide saju eest kusagile kaugemale. Üle seitsme paraku pole õnnestunud neid korraga näha. Kaldusin küll koduloomadest veidike kaugemale, kuid lemmikuid leidub ka looduses.
Oleks väga hea, kui me osutaks suuremat tähelepanu ka looduses olevatele loomadele ja lindudele. Lemmikloomi leidub igal pool, igaüks peab lihtsalt leidma endale selle sobiva. Miks inimesed peavad lemmikloomi? See on väga individuaalne. Mõned uhkusest, teised jällegi armastusest looduse ja loomade vastu. Lapsed aga hakkavad juba noorest peast armastama loodust, loomi ja linde.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal. 2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen varakult aru saanud teisi kõrvalt jälgides, et see loomapidamine pole igapäevaselt mõnus asi. Seetõttu mõned loomakesed on koju sattunud juba abielus olles mehe ja laste survel.
Algas kanaarilinnuga, järgnes kilpkonn. Need tulid laste palvel. Suveks viidi koos lastega minu ema juurde Pärnu.
Muidugi tuli ikka see kord kätte, kui lind pääses puurist ja kaduma jäigi.
Kilpkonn jäi järgmise suveni ema juurde, sest lastele enam polnud huvitav, ent emale küll! Kirjutas, et kui läks kööki, siis hommikuti tuli pliidi alt soojast välja, sai süüa. Ei mäleta, kas talveunes oligi? Tundub, et emale sai kilpkonna olemasolu üsnagi tähtsaks – ikkagi üks elus hing, kes omamoodi isegi „suhtles“, sest kui järgmisel suvel jälle aeda unustati ja ei leitudki naaberaedadest üles, siis ema oli üsna õnnetu.
Hiljem, elades Tina tänaval Tallinnas, oli ta kaaslaseks üks varblane, keda oma rõdul käis söötmas.
Eks me kõik ole ühiskondliku eluviisiga olendid ja vajame oma kõrvale teist elusat hinge.
Viivikonnas elades pressis mees peale ja saigi oma tahtmisel laikakutsika. Niikaua oli kõik kena, kuni avastasin, et koeral on paelussilülid väljaheites. Loom oleks tulnud viia Vaivarasse loomaarsti juurde, et rohtu saada, aga ei! Täiesti süüdimatu käitumisega inimene oma laste ja looma suhtes! Ometi tema käsutuses oli auto. Võibolla maapoisi silmis oli imelik mingi koeraga arsti juurde minna, oleks veel, et tarbeloom või koeral luu murdunud. Lahendas asja nii, et andis hoovikoeraks ketti. Kord enne Maardu tulekut sattusime lastega sinna majja. Ma surmani ei unusta seda koera pilku, kuidas ta meid mõõtis. Reeturid… Peale selle otsustasin, et ei võta enam ühtki looma, aga kui juhtub loom mu koju, siis teda ei reeda. Mul oli seekord valida kas oma kahe väikese tütre või koera heaolu vahel. Eriti kuna olin ise kord kursusetöö teinud parasiitussidest ja elus kuulnud paarist hoiatavast juhusest parasiitidega. Näiteks esimest tütart sünnitades haiglas suri alla 20 a. noormees. Selgus, et oli saanud ehhinokokk-paelussist maksakahjustuse (lasi koeral enda suud lakkuda). Uss ise on lühike ja elutseb koera pärakus, aga ta munad tekitavad koledat kahju.
Tuli meelde, veel varem mees vägisi tiris koju, teisele korrusele ja muidugi mulle kahe tillukese lapse kõrvale hooldada mingi kõhulahtisusega paari-kolmekuuse kutsika. Kui see lasi vaibale ühe vedela hunniku, alles siis viis tagasi.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mees on rohkem peavalu tekitanud kui lapsed või hiljem lapselapsed selle loomapidamisega.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Viivikonna laika nimi oli Nöpsi. Praegu vaevlen lastelaste poolt ära põlatud Jacky’ga, kellele mina panin nimeks Polla. Ilusa kõlaga nimi. Aga ära põlati siis, kui aru saadi, et koer peab enda omanikuks mitte neid, vaid hoopis mind. Üleelamine oli vapustus: tulin maale toidupakkidega, mis jäid hoovile kui jooksin WC-sse. Omanik läks pakke võtma ja tema koer ei lubanud!!! Nii sügisel jäigi loom minu juurde minu ülisuureks masenduseks. Mulle lihtsalt ei sobi hommikul õue koeraga jalutama karata ja õhtul veel teist korda. Tunnistan, et 2005/2006 talvel tundsin, et olen valmis elust lahkuma, et tulgu parem surm! Juhtusin sellest kord kõnelema vana tuttavaga. Arvan, et ta otsis üles mu noorema tütre ja selgitas olukorda. Igal juhul mees läks koeraga tallu, mina haige vanema tütre juurde Tartusse ja sellest sügisest alates jalutab hoopis mees koeraga.
Kas teda ei taba must masendus? Vaevalt küll. Talle on alati meeldinud looduses olla. Viimastel aastatel aga endised jahikaaslased enam välja ei tulnud, isegi mitte püssita. Ta jäi nagu liiga üksikuks. Nüüd ta läheb koeraga ja tulevad ka koos tagasi. Mõlemad väsinud ning rahul. Mees jäi pensionile septembrist. Enne seda suvilanaabrinna tundis mulle mitu korda kaasa, et mul saab raske olema, eriti esimesel aastal kui mees jääb päriselt koduseks. Noh, seni ei ole ma seda tundma pidanud – tänu koerale.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei uuri. Aitab loomaarstist, kui igal aastal süstimas käia.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Arvan, et tõupuhtust ajavad taga need, kes ise peavad end alateadvuses millegi suhtes küündimatuks. Looma tõupuhtus oleks nagu kompensatsiooniks, millega enese puudujääke katta. Aga kui vaatan koeri, siis meeldivad kikkiskõrvalised – tunduvad nagu ergumad – targemad olevat, mis ei tarvitse ollagi õige.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käinud pole koertenäitusel ei koeraga ega ilma, aga miks ei võiks olla inimestel mingi neile sobiv meelelahutus? Pealegi süütu tegevus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitsen mina: toidan, kammin, pesen kergelt (kardab pesemist!). Õnneks jalutamas käib mees. See „sõi“ väga palju aega ära, koos pärastise koera kasimisega. 2½-2¾ tundi. Ei jõudnud enam eriti lugeda, mis ometi on olnud alati lemmiktegevuseks.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduga on nagu juhtub. Ei usalda krõbuskeid ega lihakonserve, sest tütre kassil tekkis sellest kõhtu kasvaja. Arst soovitas operatsiooni. Mina soovitasin puhastamata räimi (tükkidena). Kass oli vaimustuses minu soovitusest ja õige pea polnud sest kasvajast enam jälgegi. Kuidas ma Pollat, seda laikasuurust koera toidan? Iga päev võtan külmikust tüki toorest liha, võibolla nii 100-80 grammise tüki. No eriti hinnatud on maks!
Ostan seapead, raiun pool pead 3-4 tükiks ja ühest tükist keedan kaheks päevaks vedelavõitu putru herkulo ja tatraga (tangud ei meeldi). Lisan vajadusel pisut õli. Ah jaa, enne tangainete lisamist tükeldan liha peeneks ja kondid viskan minema. Vahelduseks lisan mõnda osa inimtoidust, tsipake. Koer on heas tujus ja karv läigib, ju siis on õiges toitumises. Ostsin loomaarstilt koerte vitamiinipulbrit, sai otsa. See talle küll ei meeldi. Lillevabriku kondipuruga koeratoit ei kõlba, valus on, verd eemaldub koos väljaheitega ja koer ulub seejuures. Kui kingiks tuuakse konservi, siis segan toiduportsjoni sisse, jätkub maiustamist mitmeks ajaks. Suvel sai ainult krõbuskeid, näis, et tüütas ära.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks arsti eraldi pole olnud vajadust külastada. Vaktsineerimine on muidugi vajalik, isegi kui ma ise oleks nõus marutaudi surema koos oma lemmikuga, siis vastutustunnet peaks ikka teiste inimeste suhtes olema!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mul on olnud 2 isast koera. Minul on ükskõik, kas steriliseerida või mitte, aga kui algul meie juurde sattudes jooksuajal koer ära jooksis ja ma selle ettepaneku tegin, siis sattus mu mees marru! Imelik, justkui oleksin teinud ettepaneku teda ennast steriliseerida. Arvan, et see on kiviajal tekkinud meeste solidaarsus, mis jalgpallistaadionil meestel ka välja lööb.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
See on vastutustundetus elu suhtes, kui lastakse loomal paljuneda, ilma et pärast järglaste eest vastutust valmis ollakse võtma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende vaijualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale on toas (viiendal korrusel) probleemiks tore, tihe karvkate. Seepärast peab oma kohaks seda kohta, kus antud hetkel on mingil põhjusel jahedam. Kuna puhastan ta alati põhjalikult peale õuest tulemist, siis võib korteris omatahtsi ringi liikuda, kuid ainult põrandal. Loomal ikka looma koht ja inimesel inimese ase.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pole olnud vajadust abi väljastpoolt perekonda paluda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean sünniaega koeral, see on koerapassis sees: 8.04.1998. Kuid koera sünnipäev? Koer sest ei tea nagunii midagi ja lapselapsed on selleks juba koera võtmisest saadik liiga suured olnud, et sünnipäeva koeraga mängida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Esiteks pole meil raha selliste ettevõtmiste jaoks ja teiseks – need õnnetukesed ei paista ise sugugi rahulolevad totrates kaltsudes. Samas väikestel loomadel võiks tõepoolest mingid ürbid pori ja külma vastu olla, sest nende kehamass jahtub kergesti ja kiirelt alla lubatud piiri.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir looma eest hoolitsemisel on: kui oled võtnud, vastuta lõpuni. Kuid ära looma inimeseks pea. Ülehooldamisel peaks olema salajane põhjus, kas rahuldamata armastustarve teise inimese puudumise tõttu või naistel rahuldamata emainstinkt.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on loomaga eputamine IN.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ise olen laikat reetnud ja see on vist alaliselt mu südame peal. Teised loomad on vägisi kaela aetud. Aga nooremal tütrel kolli suurest rõõmust hüppas aju vastu lauanurka vigaseks, kui tütar esimest korda komandeeringult tuli. Arst ütles, et koer enam ei tõuse. See loom surmati ja maeti banaanikastis, riidesse mähitult aia ette suure kivi äärde. Kuigi kogu pere sügavalt kurvastas, uut koera enam ei võetud. Liig tüütuks sai 2 korda päevas jalutamine (enne või pärast kooli või tööd). Selle asemel sai kumbki murdeealine poiss oma kassi ja ime küll! Kumbki kass teab oma peremeest. Peremehed on nüüd juba 24 aastased.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid? Toitu pole küll kunagi koer laualt võtnud, kuigi suust sülge on jooksnud.
Kui 2 korda päevas sööta tund enne väljaminekut, siis pole närveerimist ei koeral ega inimesel. Keha juba vastavalt kellaajale talitab. Õues korjan roe kilekotisse, selle viskan prügikasti (need on mulle hästi selgeks õpitud!) Kilekoti tõmban kätte ja siis keeran tagurpidi. Igati hügieeniline protseduur ühiskonna suhtes ja koera omaniku suhtes. Ei meeldi mulle neid roehunnikuid vahtida, kas teistele peaks see rohkem siis meeldima? Ja pole alust öelda, et enamus nii ei tee. Igaüks vastutab omaette.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Nagu poleks ette tulnud. Lastelaste kassid käivad nagunii mööda laudu ja ei usu, et seda saaks neist välja õpetada. Vanaemal oli hea hiirepüüdja emane kass. Mitte kunagi laual ei kondanud, aga kord vanaema nägi õuest, et kass on laual. Tuppa jõudes kass magas põrandal. Tark loom.
Kui koer on mehe lähedalt ära kadunud, siis järgmisel päeval jalutab koeraga ainult rihmaga. Nii oli kaks korda ja aru on saadud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole olnud selleks huvi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka! Kiidan. Vahel ka noomin. Saab aru küll ja käitumisega reageerib. Kas koer just mõtleb? Hästi primitiivselt vast. Aga miks ta ei võiks reageerida inimese meeleolust tingitud aura muutusele? Kui ta tunneb 40 x täiuslikumalt lõhna (inimesest), kes teab, mida ta veel paremini meist valdab. See on auramuutus, võibolla ka pilk reedab hirmu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
See on nagu lapsekasvatus. Kui juhtiv pool on otsustanud loll olla, miks mitte seda ära kasutada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma ise vajasin kassi, mis siin lastest rääkida. Töö oli üksvahe väga pingeline. Kui koju tulin, siis elutoas ajas kass end vaibalt nii graatsiliselt ja stiilis „aega on küll“ püsti, tuli lahkelt, saba püsti, tervitama, et tundsin, kuidas mingi ventiil minus avanes ja soss – pinge langes.
Või olid meil gupid ja veel ühed akvaariumikalad. Ega mehel tööl kergem polnud, pigem mitu ja mitu korda raskem, töölt tulles viskas ainult kingad maha ja seisatas akvaariumi ees. Vahel küsis, et noh, mis see bandiit siin siis teeb? (Üks must kala peitis end teatud „oma“ piirkonda ja kui mõni ettevaatamatu sinna sattus, siis ründas.) Vahel seisis nii üsna kaua, enne kui üleriided ära võttis ja käsi pesema läks, rahunes.
Muide, kõige paremad loomad linnakorterisse on kalad. Pole ka lastele ohtlikud. Kassiga on elus kaks juhust olnud, kui imekombel lapse silm jäi vigastamata. Esimene kord oma noorema tütrega. Laps seisis pehme tooli poole seljaga ja noor kass olles mängutujus, tõmbas toolileenilt lebades üle lapse pea käpaga silma alt läbi, sinna jäi kauaks arm. Teine kord paluti võõras kodus võõrast tüdrukut hoida. Ei osanud arvata, et ta kassi piinab, vajutas kõhtu ja kass lõi vere välja alumise lau siseküljelt. Jube üleelamine mulle!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madusid ei peaks. Ega rotte, kuigi neid kiidetakse. Arvatavasti rottide suhtes on vastumeelsus pärit lapsepõlvest. Aga maod? „Pravdas“ oli hoiatav artikkel, et Moskvas noormees pidas lemmikloomana kobrat. Nad olid teineteisega harjunud. Kui noormees abiellus ja hommikul tahtis naisele ussi tutvustada, see salvas ning surm oli kiire. Ise mõtlen, et noormehe kätel oli ehk võõras lõhn juures? Artikkel oli vast 25 a. tagasi ja võibolla oli muu keskajaleht, ei mäleta enam täpselt.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu ema seltsis linnavarblasega. (Eespool kirjutasin.)
Teadsin üht lohakat perekonda, kes puhtasjalikult söötis oma köögis rotiaugu juures suurt rotti. See hoidis hiired majast eemal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et kompenseeritakse sellega endast madalat arvamust, s.t. kui peetakse eksootilisi ja ebatavalisi loomi, ohtlikke loomi.
Minisiga ma nende hulka ei arvaks. Isegi ehk peaks, kui oleks oma maja aiaga, sest pidi kõige intelligentsem loom olema. (Või oli see hoopis rott?)
Ehk mõjutab mind see, et nägin teleris, kuidas USA soojas osariigis mingisiga sai autasustatud, kuna oskas tuua oma infarktiga toas lamavale perenaisele abi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates lemmikloom ei saa olla see kes on inimesele suure tõenäosusega ohtlik.
Kas ongi vahet lemmikloomal ja koduloomal? Eks perenaised on nutnud, kui tapeti või müüdi ära lehm. Või sõja ajal rekvireeriti hobune, kas siis peremees ei kurvastanud või muretsenud, kuidas looma eest edasi hoolitsetakse? Mäletan, et vanaema oli päeva kaks ebaharilikult tõsine, kui siga sai tapetud. Loom saab armsaks teda toimetades.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vahel peavad – natuke aega, kuni argikohustused ära tüütavad – lemmikloomi seepärast, et ei mõtle tõsiselt kohustuste üle järele, mis neid ees ootavad. On otsapidi veel lasteaia multikaeas.
Aga head hoolitsejad peavad loomi armastuse ülekülluse või armastuse puuduse tõttu. Ses poleks midagi halba, kui nad ei ületaks kaasinimeste taluvuspiiri. Näiteks ei laseks kasse vabalt paljuneda ja hais „tapab“ ülemiste korruste elanikke. Või jätavad oma lemmikud elukardetavate haiguste vastu vaktsineerimata. Lasevad koeri tänavatel rihmata ringi kapata, aga samas liiguvad emad lapsekäruga. Ei ole kuigi armas, kui peni tõmbab keelega üle lapse suu. Lõpuks, kui oled koera võtnud, korista ta järel ka õues, seal liiguvad teistele inimestele niisama armsad olendid, nende lapsed.
Inimesel oma koht, loomal looma koht.
Inimese ühiseluline loomus vajab vist teadmist, et ta on teiste silmis vajalik, seega teda hinnatakse. Üksi jäädes, kas vanaduse tõttu või et teda mingil põhjusel ei võeta omaks, vist pakub sellisele inimesele lohutust ja kompensatsiooni ükskõik milline elusolend. Kelle jaoks inimene on tähtis, eluliselt vajalik. Ikkagi elus olend.