Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal. 2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid? 3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olen varakult aru saanud teisi kõrvalt jälgides, et see loomapidamine pole igapäevaselt mõnus asi. Seetõttu mõned loomakesed on koju sattunud juba abielus olles mehe ja laste survel.
Algas kanaarilinnuga, järgnes kilpkonn. Need tulid laste palvel. Suveks viidi koos lastega minu ema juurde Pärnu.
Muidugi tuli ikka see kord kätte, kui lind pääses puurist ja kaduma jäigi.
Kilpkonn jäi järgmise suveni ema juurde, sest lastele enam polnud huvitav, ent emale küll! Kirjutas, et kui läks kööki, siis hommikuti tuli pliidi alt soojast välja, sai süüa. Ei mäleta, kas talveunes oligi? Tundub, et emale sai kilpkonna olemasolu üsnagi tähtsaks – ikkagi üks elus hing, kes omamoodi isegi „suhtles“, sest kui järgmisel suvel jälle aeda unustati ja ei leitudki naaberaedadest üles, siis ema oli üsna õnnetu.
Hiljem, elades Tina tänaval Tallinnas, oli ta kaaslaseks üks varblane, keda oma rõdul käis söötmas.
Eks me kõik ole ühiskondliku eluviisiga olendid ja vajame oma kõrvale teist elusat hinge.
Viivikonnas elades pressis mees peale ja saigi oma tahtmisel laikakutsika. Niikaua oli kõik kena, kuni avastasin, et koeral on paelussilülid väljaheites. Loom oleks tulnud viia Vaivarasse loomaarsti juurde, et rohtu saada, aga ei! Täiesti süüdimatu käitumisega inimene oma laste ja looma suhtes! Ometi tema käsutuses oli auto. Võibolla maapoisi silmis oli imelik mingi koeraga arsti juurde minna, oleks veel, et tarbeloom või koeral luu murdunud. Lahendas asja nii, et andis hoovikoeraks ketti. Kord enne Maardu tulekut sattusime lastega sinna majja. Ma surmani ei unusta seda koera pilku, kuidas ta meid mõõtis. Reeturid… Peale selle otsustasin, et ei võta enam ühtki looma, aga kui juhtub loom mu koju, siis teda ei reeda. Mul oli seekord valida kas oma kahe väikese tütre või koera heaolu vahel. Eriti kuna olin ise kord kursusetöö teinud parasiitussidest ja elus kuulnud paarist hoiatavast juhusest parasiitidega. Näiteks esimest tütart sünnitades haiglas suri alla 20 a. noormees. Selgus, et oli saanud ehhinokokk-paelussist maksakahjustuse (lasi koeral enda suud lakkuda). Uss ise on lühike ja elutseb koera pärakus, aga ta munad tekitavad koledat kahju.
Tuli meelde, veel varem mees vägisi tiris koju, teisele korrusele ja muidugi mulle kahe tillukese lapse kõrvale hooldada mingi kõhulahtisusega paari-kolmekuuse kutsika. Kui see lasi vaibale ühe vedela hunniku, alles siis viis tagasi.
Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis mees on rohkem peavalu tekitanud kui lapsed või hiljem lapselapsed selle loomapidamisega.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Viivikonna laika nimi oli Nöpsi. Praegu vaevlen lastelaste poolt ära põlatud Jacky’ga, kellele mina panin nimeks Polla. Ilusa kõlaga nimi. Aga ära põlati siis, kui aru saadi, et koer peab enda omanikuks mitte neid, vaid hoopis mind. Üleelamine oli vapustus: tulin maale toidupakkidega, mis jäid hoovile kui jooksin WC-sse. Omanik läks pakke võtma ja tema koer ei lubanud!!! Nii sügisel jäigi loom minu juurde minu ülisuureks masenduseks. Mulle lihtsalt ei sobi hommikul õue koeraga jalutama karata ja õhtul veel teist korda. Tunnistan, et 2005/2006 talvel tundsin, et olen valmis elust lahkuma, et tulgu parem surm! Juhtusin sellest kord kõnelema vana tuttavaga. Arvan, et ta otsis üles mu noorema tütre ja selgitas olukorda. Igal juhul mees läks koeraga tallu, mina haige vanema tütre juurde Tartusse ja sellest sügisest alates jalutab hoopis mees koeraga.
Kas teda ei taba must masendus? Vaevalt küll. Talle on alati meeldinud looduses olla. Viimastel aastatel aga endised jahikaaslased enam välja ei tulnud, isegi mitte püssita. Ta jäi nagu liiga üksikuks. Nüüd ta läheb koeraga ja tulevad ka koos tagasi. Mõlemad väsinud ning rahul. Mees jäi pensionile septembrist. Enne seda suvilanaabrinna tundis mulle mitu korda kaasa, et mul saab raske olema, eriti esimesel aastal kui mees jääb päriselt koduseks. Noh, seni ei ole ma seda tundma pidanud – tänu koerale.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei uuri. Aitab loomaarstist, kui igal aastal süstimas käia.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Arvan, et tõupuhtust ajavad taga need, kes ise peavad end alateadvuses millegi suhtes küündimatuks. Looma tõupuhtus oleks nagu kompensatsiooniks, millega enese puudujääke katta. Aga kui vaatan koeri, siis meeldivad kikkiskõrvalised – tunduvad nagu ergumad – targemad olevat, mis ei tarvitse ollagi õige.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Käinud pole koertenäitusel ei koeraga ega ilma, aga miks ei võiks olla inimestel mingi neile sobiv meelelahutus? Pealegi süütu tegevus.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koera eest hoolitsen mina: toidan, kammin, pesen kergelt (kardab pesemist!). Õnneks jalutamas käib mees. See „sõi“ väga palju aega ära, koos pärastise koera kasimisega. 2½-2¾ tundi. Ei jõudnud enam eriti lugeda, mis ometi on olnud alati lemmiktegevuseks.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toiduga on nagu juhtub. Ei usalda krõbuskeid ega lihakonserve, sest tütre kassil tekkis sellest kõhtu kasvaja. Arst soovitas operatsiooni. Mina soovitasin puhastamata räimi (tükkidena). Kass oli vaimustuses minu soovitusest ja õige pea polnud sest kasvajast enam jälgegi. Kuidas ma Pollat, seda laikasuurust koera toidan? Iga päev võtan külmikust tüki toorest liha, võibolla nii 100-80 grammise tüki. No eriti hinnatud on maks!
Ostan seapead, raiun pool pead 3-4 tükiks ja ühest tükist keedan kaheks päevaks vedelavõitu putru herkulo ja tatraga (tangud ei meeldi). Lisan vajadusel pisut õli. Ah jaa, enne tangainete lisamist tükeldan liha peeneks ja kondid viskan minema. Vahelduseks lisan mõnda osa inimtoidust, tsipake. Koer on heas tujus ja karv läigib, ju siis on õiges toitumises. Ostsin loomaarstilt koerte vitamiinipulbrit, sai otsa. See talle küll ei meeldi. Lillevabriku kondipuruga koeratoit ei kõlba, valus on, verd eemaldub koos väljaheitega ja koer ulub seejuures. Kui kingiks tuuakse konservi, siis segan toiduportsjoni sisse, jätkub maiustamist mitmeks ajaks. Suvel sai ainult krõbuskeid, näis, et tüütas ära.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks arsti eraldi pole olnud vajadust külastada. Vaktsineerimine on muidugi vajalik, isegi kui ma ise oleks nõus marutaudi surema koos oma lemmikuga, siis vastutustunnet peaks ikka teiste inimeste suhtes olema!
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mul on olnud 2 isast koera. Minul on ükskõik, kas steriliseerida või mitte, aga kui algul meie juurde sattudes jooksuajal koer ära jooksis ja ma selle ettepaneku tegin, siis sattus mu mees marru! Imelik, justkui oleksin teinud ettepaneku teda ennast steriliseerida. Arvan, et see on kiviajal tekkinud meeste solidaarsus, mis jalgpallistaadionil meestel ka välja lööb.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
See on vastutustundetus elu suhtes, kui lastakse loomal paljuneda, ilma et pärast järglaste eest vastutust valmis ollakse võtma.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende vaijualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerale on toas (viiendal korrusel) probleemiks tore, tihe karvkate. Seepärast peab oma kohaks seda kohta, kus antud hetkel on mingil põhjusel jahedam. Kuna puhastan ta alati põhjalikult peale õuest tulemist, siis võib korteris omatahtsi ringi liikuda, kuid ainult põrandal. Loomal ikka looma koht ja inimesel inimese ase.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pole olnud vajadust abi väljastpoolt perekonda paluda.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jah, tean sünniaega koeral, see on koerapassis sees: 8.04.1998. Kuid koera sünnipäev? Koer sest ei tea nagunii midagi ja lapselapsed on selleks juba koera võtmisest saadik liiga suured olnud, et sünnipäeva koeraga mängida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Esiteks pole meil raha selliste ettevõtmiste jaoks ja teiseks – need õnnetukesed ei paista ise sugugi rahulolevad totrates kaltsudes. Samas väikestel loomadel võiks tõepoolest mingid ürbid pori ja külma vastu olla, sest nende kehamass jahtub kergesti ja kiirelt alla lubatud piiri.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir looma eest hoolitsemisel on: kui oled võtnud, vastuta lõpuni. Kuid ära looma inimeseks pea. Ülehooldamisel peaks olema salajane põhjus, kas rahuldamata armastustarve teise inimese puudumise tõttu või naistel rahuldamata emainstinkt.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on loomaga eputamine IN.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ise olen laikat reetnud ja see on vist alaliselt mu südame peal. Teised loomad on vägisi kaela aetud. Aga nooremal tütrel kolli suurest rõõmust hüppas aju vastu lauanurka vigaseks, kui tütar esimest korda komandeeringult tuli. Arst ütles, et koer enam ei tõuse. See loom surmati ja maeti banaanikastis, riidesse mähitult aia ette suure kivi äärde. Kuigi kogu pere sügavalt kurvastas, uut koera enam ei võetud. Liig tüütuks sai 2 korda päevas jalutamine (enne või pärast kooli või tööd). Selle asemel sai kumbki murdeealine poiss oma kassi ja ime küll! Kumbki kass teab oma peremeest. Peremehed on nüüd juba 24 aastased.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid? Toitu pole küll kunagi koer laualt võtnud, kuigi suust sülge on jooksnud.
Kui 2 korda päevas sööta tund enne väljaminekut, siis pole närveerimist ei koeral ega inimesel. Keha juba vastavalt kellaajale talitab. Õues korjan roe kilekotisse, selle viskan prügikasti (need on mulle hästi selgeks õpitud!) Kilekoti tõmban kätte ja siis keeran tagurpidi. Igati hügieeniline protseduur ühiskonna suhtes ja koera omaniku suhtes. Ei meeldi mulle neid roehunnikuid vahtida, kas teistele peaks see rohkem siis meeldima? Ja pole alust öelda, et enamus nii ei tee. Igaüks vastutab omaette.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Nagu poleks ette tulnud. Lastelaste kassid käivad nagunii mööda laudu ja ei usu, et seda saaks neist välja õpetada. Vanaemal oli hea hiirepüüdja emane kass. Mitte kunagi laual ei kondanud, aga kord vanaema nägi õuest, et kass on laual. Tuppa jõudes kass magas põrandal. Tark loom.
Kui koer on mehe lähedalt ära kadunud, siis järgmisel päeval jalutab koeraga ainult rihmaga. Nii oli kaks korda ja aru on saadud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Pole olnud selleks huvi.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ikka! Kiidan. Vahel ka noomin. Saab aru küll ja käitumisega reageerib. Kas koer just mõtleb? Hästi primitiivselt vast. Aga miks ta ei võiks reageerida inimese meeleolust tingitud aura muutusele? Kui ta tunneb 40 x täiuslikumalt lõhna (inimesest), kes teab, mida ta veel paremini meist valdab. See on auramuutus, võibolla ka pilk reedab hirmu.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
See on nagu lapsekasvatus. Kui juhtiv pool on otsustanud loll olla, miks mitte seda ära kasutada?
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma ise vajasin kassi, mis siin lastest rääkida. Töö oli üksvahe väga pingeline. Kui koju tulin, siis elutoas ajas kass end vaibalt nii graatsiliselt ja stiilis „aega on küll“ püsti, tuli lahkelt, saba püsti, tervitama, et tundsin, kuidas mingi ventiil minus avanes ja soss – pinge langes.
Või olid meil gupid ja veel ühed akvaariumikalad. Ega mehel tööl kergem polnud, pigem mitu ja mitu korda raskem, töölt tulles viskas ainult kingad maha ja seisatas akvaariumi ees. Vahel küsis, et noh, mis see bandiit siin siis teeb? (Üks must kala peitis end teatud „oma“ piirkonda ja kui mõni ettevaatamatu sinna sattus, siis ründas.) Vahel seisis nii üsna kaua, enne kui üleriided ära võttis ja käsi pesema läks, rahunes.
Muide, kõige paremad loomad linnakorterisse on kalad. Pole ka lastele ohtlikud. Kassiga on elus kaks juhust olnud, kui imekombel lapse silm jäi vigastamata. Esimene kord oma noorema tütrega. Laps seisis pehme tooli poole seljaga ja noor kass olles mängutujus, tõmbas toolileenilt lebades üle lapse pea käpaga silma alt läbi, sinna jäi kauaks arm. Teine kord paluti võõras kodus võõrast tüdrukut hoida. Ei osanud arvata, et ta kassi piinab, vajutas kõhtu ja kass lõi vere välja alumise lau siseküljelt. Jube üleelamine mulle!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madusid ei peaks. Ega rotte, kuigi neid kiidetakse. Arvatavasti rottide suhtes on vastumeelsus pärit lapsepõlvest. Aga maod? „Pravdas“ oli hoiatav artikkel, et Moskvas noormees pidas lemmikloomana kobrat. Nad olid teineteisega harjunud. Kui noormees abiellus ja hommikul tahtis naisele ussi tutvustada, see salvas ning surm oli kiire. Ise mõtlen, et noormehe kätel oli ehk võõras lõhn juures? Artikkel oli vast 25 a. tagasi ja võibolla oli muu keskajaleht, ei mäleta enam täpselt.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu ema seltsis linnavarblasega. (Eespool kirjutasin.)
Teadsin üht lohakat perekonda, kes puhtasjalikult söötis oma köögis rotiaugu juures suurt rotti. See hoidis hiired majast eemal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Arvan, et kompenseeritakse sellega endast madalat arvamust, s.t. kui peetakse eksootilisi ja ebatavalisi loomi, ohtlikke loomi.
Minisiga ma nende hulka ei arvaks. Isegi ehk peaks, kui oleks oma maja aiaga, sest pidi kõige intelligentsem loom olema. (Või oli see hoopis rott?)
Ehk mõjutab mind see, et nägin teleris, kuidas USA soojas osariigis mingisiga sai autasustatud, kuna oskas tuua oma infarktiga toas lamavale perenaisele abi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates lemmikloom ei saa olla see kes on inimesele suure tõenäosusega ohtlik.
Kas ongi vahet lemmikloomal ja koduloomal? Eks perenaised on nutnud, kui tapeti või müüdi ära lehm. Või sõja ajal rekvireeriti hobune, kas siis peremees ei kurvastanud või muretsenud, kuidas looma eest edasi hoolitsetakse? Mäletan, et vanaema oli päeva kaks ebaharilikult tõsine, kui siga sai tapetud. Loom saab armsaks teda toimetades.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Vahel peavad – natuke aega, kuni argikohustused ära tüütavad – lemmikloomi seepärast, et ei mõtle tõsiselt kohustuste üle järele, mis neid ees ootavad. On otsapidi veel lasteaia multikaeas.
Aga head hoolitsejad peavad loomi armastuse ülekülluse või armastuse puuduse tõttu. Ses poleks midagi halba, kui nad ei ületaks kaasinimeste taluvuspiiri. Näiteks ei laseks kasse vabalt paljuneda ja hais „tapab“ ülemiste korruste elanikke. Või jätavad oma lemmikud elukardetavate haiguste vastu vaktsineerimata. Lasevad koeri tänavatel rihmata ringi kapata, aga samas liiguvad emad lapsekäruga. Ei ole kuigi armas, kui peni tõmbab keelega üle lapse suu. Lõpuks, kui oled koera võtnud, korista ta järel ka õues, seal liiguvad teistele inimestele niisama armsad olendid, nende lapsed.
Inimesel oma koht, loomal looma koht.
Inimese ühiseluline loomus vajab vist teadmist, et ta on teiste silmis vajalik, seega teda hinnatakse. Üksi jäädes, kas vanaduse tõttu või et teda mingil põhjusel ei võeta omaks, vist pakub sellisele inimesele lohutust ja kompensatsiooni ükskõik milline elusolend. Kelle jaoks inimene on tähtis, eluliselt vajalik. Ikkagi elus olend.