Viimaseks loomaks, mis meie majja sigines, oli koer. Peale selle kui lambad, mida meie pidasime, olime kombinaati viinud, andsin endale lubaduse, et rohkem loomi ma kunagi ei võta. Ei suuda tänaseni unustada lammaste pilke, millega nad mind saatsid, kui tapamajast ära tulin ja nad sinna jätsin. Tundsin ennast reeturina, sest nemad olid mind täielikult usaldanud ja nüüd pidid leppima olukorraga, kui ma neid reetsin. Kui keegi küsib, milline see pilk oli, siis mina ei suuda vastata, kuid tänase päevani ei ole suutnud ka unustada. See oli kurb, anuv ja kõiki muud kui tige, mille tõttu see jäi tänaseni minule südamesse. Lambad olid kannatajad, sest nendel polnud võimalik ennast inimeste vägivalla vastu kaitsta. Sageli olen kuulnud väljendit ja arvatavasti ka paljud teist on kuulnud: „Loll kui lammas”. See lamba kohta küll ei käi. Lambad on väga targad ja isegi väga kasulikud loomad. Milles nende kasulikkus ikkagi on? Elame Kuressaare linna ääres. Et lambaid välja lasta, selleks tuli minna lammastega mööda Vana- Roomassaare ja Talve tänavat ja olimegi lammastega mere ääres kus oli nende karjamaa ja seal nad sõid. Igal hommikul, mitte küll talvel lumega, ajasime kella seitsme paiku lambad välja, mere äärde karjamaale. Kõige ilusam aeg on hommik, mida tööinimesed tavaliselt ei näe, kui nad just maal ei ela. Ma elasin saksa ajal maal. Hommikul, päikese tõusu ajal pidin olema peremehe juures tööl. Enne tööle minekut sõin paar tükki leiba ja piima, seega oli ka uni läinud. Hommik oli päikese tõusu eel karge, linnud siristasid ja laulsid, mis jättis unustamatud mälestused lapse- või noorusajast, kuna olin juba või alles neljateistaastane. Nüüd lammaste juurde tagasi. Õhtul kogunesid kella seitsmeks lambapidajad karjamaa väravasse, kuhu tulid lambad. Lambad tundsid väga hästi kella ja tulid õigeks ajaks. Terve lambakari tuli mööda Talve tänavat. Vaatamata sellele, et perede lambad olid karjas segamini, igaüks tundis oma hoovivärava ära ja eraldusid karjast. Meie tänavas rohkem lambaid ei olnud kui meie omad. Hakkasin ristteest lammaste ees tulema (kui äi veel käis, siis tema, hiljem mina) ja ainult meie oma lambad keerasid, ning tulid karjas permehe järgi oma lauta. Mõningatel aastatel oli meil tunduvalt üle kümne lamba. Linna jaoks on see küllaltki palju. Milles veel nende kasulikkus oli? Lammastele oli vaja talveks heina teha. Heina niitsime kõige palavamal ajal käsitsi. Minul oli juba tol ajal väga tihti selg haige, kuid ei mäleta, et see oleks olnud kuumal heina niitmise ajal. Niitmine venitas asjad paika. Nii et lambad võivad olla ka lemmikloomad. Meil lammaste pidamisel ei olnud kõige tähtsam majanduslik külg, vaid traditsioon. Kombinaadis lambaliha eest maksti äärmiselt vähe, nahku ei pargitud ja võeti vastu ainult pestud lambavilla. Villa pesemist ja eriti selle kuivatamist ei soovita ka vaenlasele, pealegi kui temal muud tegemist on. Meil jäi kottide viisi pesemata lambavilla järgi, ka mujal maailmas põletati ära. Praegu igat liigutust arvestatakse rahas. Inimese jaoks on ka midagi muud vaja. Peetakse kasse, koeri sellepärast, et teised peavad.
Sageli kui suureks saavad, jäetakse talveks metsa. Olen kuulnud väljendit, ma ei raatsinud looma magama panna, jätsin metsa saatuse hooleks. Kas see pole loomale hullem, kui magama panemine? Ära parem juba looma võta, kui ei taha tema eest hoolitseda. Mida siis kokkuvõtteks lambapidamine andis?
1) Kui läksid karjamaale, vaatasid lambaid, nende rahulikke silmi, siis kuidagi ka ise jäid selles närvilises maailmas palju rahulikumaks. Lambad tundsid väga hästi oma inimese ära, võõraste juurde kunagi ei läinud, kuid oma inimese juurde tulid.
2) Hommikune karjamaale ajamine ja õhtune vastaskäimine oli väga tähtis toiming. Ei tulnud mõttessegi, et ei viitsi tõusta, või õhtul lammastele vastu minna.
3) Heina tegemine. Ei saanud kunagi mõelda, ma ei viitsi või teen hiljem. Kui oli Jaanipäev möödas, pidi ka hein valmis olema. Nagu varem mainisin, sain vanainimesena tervise paika. Olen selle aja inimene kes uduumbe nn treeningsaalides ei vehkinud, kus heinakaart seljataha maha ei jäänud. Need uduumbe vehkimise lõbud jäägu noorematele inimestele.
4) Loomade toitmine. Kaks korda päevas viisime lammastele vett ja ajasime heinu lakast alla lammastele toiduks. Meil oli suur õunaaed. Allakukkunud õunad said lambad, prügimäele viimise asemel.
5) Suhtlemine teiste inimestega.
Vanemad inimesed peaks mäletama esimese eestiaegset teravilja kuningat, veskite omanikku Puhhi, kelle lemmikloomaks oli siga, kes jooksis majas ringi ja teenijad lappidega järgi. Öeldi küll, et põrsas, kuid minu arvates üks siga puha. Minule sümpatiseerisid lambad palju enam, vaatamata nende laudas pidamisele.
Koer. Ma olin koera võtmise vastu, kuid abikaasa väga tahtis omale koera. 2002. aasta märtsikuus oli abikaasa Tallinnas tütre pere juures. 20. märtsil hakkas abikaasa koos tütre perega Saaremaale sõitma. Sirvides ajalehti, olid leidnud sealt kuulutuse, et Tallinnas, Kadaka tee 61-23 on ära anda koera kutsikad. Kutsikate ema on puhast tõugu dobermann, isa arvatavasti saksa lambakoer. Abikaasa läks tütre perega kutsikaid vaatama. Väikesed loomad on kõik väga armsad. Peale kutsikate vaatamist olid ära tulnud ja tund aega mõelnud, mis teha. Olid helistanud poja Tõnu lapsele Karelile ja pärinud dobermanni kohta andmeid. Dobermanni näitajad, mis Karel leidis, olid väga head. Seejärel olid koeraperemehe juurde tagasi läinud, kus kahetoalises korteris ootas ees dobermann oma viie kutsikaga, milledest üks ainus oli emane ja see oli juba ära antud või lubatud. Üks isastest oli tulnud tütre Terje lapse Kerttu-Liisi juurde. Perenaine olevat öelnud, et see on ka kõige vaiksem kutsikas. Selle nemad sealt ära tõidki. Kuna kutsikas ei olnud puhast tõugu, siis olid abikaasa käest vastu võtnud ainult koera saba raha, 100 krooni. Polevat tahtnud midagi võtta, kuid komme nõuab maksmist, kas või ühe sendi. Puhast tõugu dobermann oli inna ajal koera peremehe lastega jalutades paaritunud, arvatakse saksa lambakoeraga. Lapsed ei teadnud koera tõugudest midagi, millest tingituna tema, st. meie kutsika isa täpne tõug polegi teada. Järelikult on tegemist krantsiga. Teadsin, et nad tulevad Tallinnast ära ja varsti jõuavad Saaremaale. Istusin köögis korvtoolis sel ajal, kui nad koju jõudsid. Järsku visati minule kutsikas sülle. Ei saanud aru, kas oli sünnipäeva kingitus, kuna minu sünnipäev oli 23. märtsil. Kutsika oma sünnipäev oli 23. jaanuaril, 2004. aastal. Nime pani kutsikale tütretütar Kerttu. Algul oli tema poolt pandud nimi „Terri” minu jaoks võõras, kuid praegu ei kujutaks teda teise nimega ette. Eks esialgu lükkasin kutsika sülest ära, milles aga see vaene koerahakatis süüdi oli. Nii kui nii võeti teda vägisi ema juurest ära ja toodi Saaremaale. Kuidas iseloomustada seda looma, mis temast isiklikult minule meeldis? Esiteks värv, temal ei olnud dobermanni tumedat pruuni värvi, vaid pehmemad toonid, teiseks käpad, mis olid haruldaselt suured ja kolmandaks nina. Ei olnud peenike dobermanni nina, vaid natuke lamedam. Meile ta oli toodud ja nüüd polnud enam midagi peale hakata, tagasi viima keegi ei hakanud. Meil on eramaja, krunt 1700 m\2 suur, nii et jooksmiseks ruumi piisas. Panime ta esikusse magama. Seal ta magas selle aasta
külma aja üle. Kui keegi tahab endale lemmikloomaks koera võtta, siis tuleb alati alustada koolitamisest, esmalt peab saama koolituse koera peremees, kui see on läbitud, siis alles võib võtta kutsikas ja hakata seda kasvatama ja koolitama. Seda on vaja selleks, et vältida minu poolt tehtud vigu. Ära enne mootorsaega metsa ikka mine, kui sa ei tea kuidas temaga töötada. Koera puhul on see palju tähtsam, sest iga viga, mida oled koera juures teinud, pead parandama umbes 40 korda, sae puhul ühe korra. Kutsika soetamisel on kõige tähtsam, et ise oled õpetuse saanud. Õpi koera kasvatust enne kutsika võtmist. Kui oled omale koera elu selge saanud, siis oskad ka teda kasvatada ja õpetada. Abikaasa käis tööl ja koera kasvatamine jäi justkui minu kanda. Pean tunnistama, minul polnud aimu, kuidas teda kasvatama peab. Kogu minu kallis aeg läks koera nahka, ei saanud tema pärast midagi kasulikku teha. Siis hakkas koer asju mööda õued vedama ja mina teda taga ajama. Koer kasvas järjest suuremaks ja mina jäin vanemaks. Algul ma jõudsin ikkagi temale järele ja sai asjad kätte. Kuid koer kasvas jõudsalt suuremaks, siis mina enam järgi ei jõudnud. Hiljem kui hakkasime käima koeraga koertekoolis, siis teised naersid minu koeraga võidujooksu, kui ma sellest neile rääkisin. Nad lohutasid mind, et isegi maailmameistrid ei jõua koerale järgi ja sina vanamees tahad teda kätte saada. Kui kutsusin koera enda juurde, siis tema ei teinud minust väljagi ja nimelt pani jooksu vastassuunas minust kaugemale, selle asemel et kutse peale tulla. Püüdsin ka vastupidist, kuid see ka ei mõjunud. Ajasin endast kaugemale, kuid ka nüüd koer lähemale ehk minu juurde ei tulnud. Neid tehtud vigu parandada on lootusetu. Öeldakse, iga tehtud viga tuleb parandada koerte puhul nelikümmend korda. Kui ma teda ajasin aasta aega mööda aeda taga, siis järelikult pean nelikümmend aastat seda viga parandama. Mina olen siis 117-aastane ja koer on neljakümne ühene. Lihtsam on võtta uus kutsikas. Aga mis ma selle koeraga peale hakkan, mis minul on. Kui ikka kaks aastat koeraga koos oled elanud, katsu sa siis temast loobuda, mis on täiesti võimatu ja lootusetu. Minule väikesed, ma ei mõtle kutsikaid, mis on väga armsad, vaid täiskasvanud koeri, ei meeldi. Terri-sugune koer oli ja on minu koera ideaal, kuid siinjuures on üks väike viga, mina olen tema jaoks mõned kümned aastad vana. Viimasel ajal on koer jäänud palju taltsamaks. Kui esimesed kaks aastat ajasin ainult mina koera taga, siis nüüd juba on see vastastikune. Ega ta ei taha üksi olla. Tavaliselt istusin akna all tugitoolis ja lugesin ajalehti. Tänavu aasta 2. mail läks koer selle samale toolile ja hulgus äärmiselt võikalt ja läbilõikavalt. Nii kui noaga oleks lõiganud. Öeldakse, et koera ulgumisel ei ole hea enne, ega tähenda midagi head. Mis tegelikult edasi toimus, ei olnud minu jaoks sugugi meeldiv. Istusin natuke aega hiljem samale toolile ja millegi pärast mõõtsin vererõhku ja pulsi. Kaks korda oli vererõhk 140 / 75 ja pulss oli 62. Kolmandal mõõtmisel oli aga vererõhk millegipärast 140 / 103 ja pulss oli ka tõusnud selle lühikese hetkega 103. Järgmised kaks mõõtmist andsid jälle esialgsed tulemused. Natuke aega hiljem enesetunne läks väga nigelaks. Läksin teise tuppa kus abikaasa parajasti oli, ütlesin et minul on paha olla ja ise mõtlesin panna natukeseks ajaks diivanile pikali, kuni enesetunne paraneb. Ei jõudnud veel pikali heita, kui järsku pilt kadus eest ära. Kui aga silmad uuesti avasin, või nagu öeldakse, pilt tagasi tuli, siis nägin toas abikaasat, miniat ja köögi ukse vahelt sissetulevaid punastes riietes inimesi. Mind pandi ilma jututa kanderaamile ja sõit läks kohe haiglasse, kus tuvastati infarkt. Kiirabi jõudis kohale 6-7 minutiga. Olen südamest tänulik Saaremaa haigla meditsiinilisele personalile. Järgmisel päeval viidi kiirabidega Tallinna Regionaalhaiglasse. Tõenäoliselt oleks viidud samal päeval helikopteriga, kuid haiglas polnud ruumi. Hiljem kuulsin, et see oli olnud haigestumisterohke päev. 03. mai hommikul Saaremaa kiirabi viis mind Virtsu, kus oli juba Tallinna kiirabi vastas, toimus ümberlaadimine ja sõit läks edasi. Koer tunnetas enne mind minu hädasid, Loodusõnnetuste puhul kannatavad kõige vähem loomad, kes õigel ajal pagevad. Ega siis muidu öelda. „Rotid pagevad uppuvalt laevalt”. Ma poleks mingil juhul selle peale tulnud, et minu südamega midagi korrast ära on, kuna poolteist nädalat enne seda käisin südame nädalal arstide juures, kus öeldi, et tervisega on kõik ideaalselt korras. Kui mina olin Tallinna haiglas, siis koer olevat käinud samm-sammult abikaasa kõrval. Kui rääkisin skalpiga, siis koer, kuuldes minu häält, oli otsinud igalt poolt mind taga. Olin kuu aega ära. Minul ei lubatud midagi teha, isegi tühiseid asju tõsta. Hirm oli, kui tagasitulekul koer näeb mind, hüppab hea meele pärast peale. Väikesest kutsikast on kasvanud paari aastaga päris raske, suur "koeravolask", heas mõttes, nii 35 - 40 kilo. Kui see ikka hooga peale hüppaks, pole nalja natukest. Oli siiski üle ootuste väga mõistlik. Koju jõudes olin natuke aega teisel pool aeda kuni koer maha rahunes. Siis tulin väravast sisse ja ütlesin, et ta peale ei hüppaks. Tema poolt oli ootamatu käitumine. Tuli minu kõrvale ja käis kogu aja kõrval, ega püüdnudki peale hüpata. Ükskõik kuhu läksin, tuli samm-sammult minuga kaasa. Tundus, et koer tajus minu nõrkust, mille tõttu ta hoidis isegi väga mind. Koer andis minule haigusest märku, kuid mina rumal ei saanud sellest kohe aru. Nüüd, kui koer muutub natuke tüütumaks, järelikult tervis läheb paremaks. Usalda rohkem neljajalgseid sõpru. Temal on ka oma nõrkused:
1) Tema jaoks on postimees väga suur „sõber”. Kui postimees tuleb, siis koer saadab teda haukudes terve krundi piirde ulatuses. Lärmab ja jookseb edasi- tagasi. Postimehed pidavat olema enamuse koerte „sõbrad”, miks? Koertel on antipaatia trükimusta vastu. Kui postimees on läinud rahuneb jälle maha. Postimees käib rattaga, millegipärast ratas on meie koerale alati huviobjektiks olnud.
2) Naabrimehe KIA- maastikumasin. Kui see hoovil seisab, siis meie koerale mingit huvi ta ei paku. Kui aga koer tajub, et naabrimees hakkab välja minema, on kohe aia ääres ootel. Masina sõitmisel paneb koer nii kui must nool igalt poolt üle põõsaste, peaasi ei tohi ette jääda. Alati jõuab enne autot teise aia nurga ette ning kukub röökima. See 35, 40 kilo jookseb täie jõuga vastu aeda. Varem olid aialatid postide küljes kruvipoltidega. Need tuli asendada läbipoltidega, sest kruvipoldid tulid lattidest välja.
3) Teatud inimesed, eriti kui need veel rattaga sõidavad. Mina ei ole aru saanud, miks koer teatud inimeste peale haugub, teiste peale mitte.
Kombed. Kui koera saime panime madratsi alla ja koridori magama. Ta harjus sellega päris ilusasti ära. Õpetajaid oli igasuguseid. Dobermanni magamiskoht peab olema maast kõrgemal. Lubasime esialgu kööki korvtooli magama. Tool jäi väikeseks ja nüüd sai koha diivanile. Kui keegi istub tema koha peal, siis vahel läheb tugitooli, kui aga see koht on ära võetud, siis käib diivani ees edasi-tagasi kuni istuja aru saab, et istub tema koha peal. Kui nüüd sealistuja püsti tõuseb, kas selleks, et koerale kohta pakkuda või muuks otstarbeks, on koer kohe omal kohal. Kui ikka tuba on väga soe, paneb põrandale ka magama, seejuures püüab kontaktis olla, pannes pea jala peale. Tegin koerale koeramaja. Soojustasin ilusasti ära, panin akna ette, ust ei teinud. Ei ole õnnestunud teda sinna meelitada. Panin küll maiustusi kuuti sisse. Koer oli niikaua kuudis, kui need maiustused söödud ja ruttu jälle välja. Ta on siledakarvaline, aluskarvata koer, talvel kardab külma ja tahab peale asjaõiendamist kohe tuppa. Vahel on üksi 6 tundi kodus esikus olnud. Senini on kannatanud, kas või jalad ristis, kuid on hoidnud puhtust.
Toitmine. Ta kasvas väga kiiresti, eks selletõttu sõi ka väga palju. Ta sõi rohkem kui meie kahekesti. Põhiline toit on keedetud makaronid. Natuke piima pidi olema ka peale valatud. Viiekilosest kotist ei jätku kuigi kauaks, saab muidugi ka krõbisteid so. koeratoitu. Millegi pärast rohkem meeldisid makaronid, pudrud, ühe sõnaga lihtne toit. Krants on krants. Lihatoidust ei ütle sugugi ära. Kord sai köögi laua pealt kätte paberisse pakitud poest toodud vorsti. Kui teie arvate, et jättis söömata, siis teie eksite. Koerapidajad räägivad küll koertest, kes ise ei võta ja istuvad toidu juures, nii et ümberringi on koera ilast maa märg. Kahjuks meie koer selline pole. See on omakorda hea, ei jäeta toitu lauale.
Võim. Võimuvõitlus algas sellest pihta, kui koer majja toodi. Ei tohtinud kordagi näidata, et tema on karjajuht, selline ettekujutus tuli koeras eos likvideerida. Olen kuulnud, koera toitmisel pidavat peremees panema toidu koera ette ja ise kohe ära minema või ära lippama. Isegi peremehel koer ei luba söömise ajal toidunõu juurde tulla. Kui toiduga lähen, siis enne ei saa ta midagi, kui on istunud. Algul andsin korralduse istumiseks, nüüd teeb ta seda ise. Koer istub, natuke viivitan, siis panen toidu ette ja luban koeral sööma minna. Olen sageli söögi ajal koera juurde tagasi läinud, et näha kuidas tema reageerib. Senini pole minule hambaid näidanud, vaid vastupidi vaadanud, mis ma nüüd teen, ega ometi teda ära ei aja. Varem kui ta diivanil pikutas ja keegi tema kõrvale istus hakkas urisema. Nüüd oleme selle ka välja harjutanud, tõestades, et tema ei ole siiski veel karjajuht.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
Olen talulaps. Talus olid loomad, samuti koer ja kass. Loomad on minule väga meeldinud. Olen üksik laps perekonnas, siis olidki loomad, kellega võib olla väga tihedalt suhtlesin. Näiteks pugesin aia vahelt karjamaale (karjamaa ja õue aed oli üks) loomade keskele. Mul oli lemmikhobune Manni. Temale viisin leiba, kui ta mind nägi, tuli vastu. Lubas mind paitada igalt poolt, isegi saba katsuda. Ema sünnitas mind 39 a., samal aastal sai 40. Meie karjamaalt käis läbi tee, mida mööda mindi heinamaale, ütlesid, et see laps küll seal loomade vahel sureb.
Midagi minuga ei juhtunud. Manni oli väga hea südamega. Temaga tegin ka esimesed töökatsed põllul, rullisin, äestasin ja õppisin rakkesse panema. Kannatlikult ootas kõik minu liigutused ja kui rakendus lagunes, siis ka selle. Kahju oli minul temast kui vanemad naised alati teda valisid kolhoosi tallist. Ta oli vana ja vaevatud. Isa oli tallimees, kui oli soov, siis rakendas ta jälle tema, kuigi tallis oli hobuseid, kes nooremad, tugevamad. Siis käis tallimeestel kaasas kahtlus, et oma hoitakse. Igal sügisel prakeeriti vanu hobuseid rebastele (hõberebasefarmid). Tema iseloomu tõttu jäi ta palju aastaid sellest maha, tegi küll inimestele head, aga vaeva nägi. Arvan, et isagi oleks ta parema meelega rebastele saatnud, aga nii ta oli. Mõnikord mõni helde perenaine andis talle töö vaheajal oma lehma heinast mõne suutäie ja leivakooriku. Tal oli läikiv karv, punakas-beež. Lapsepõlves oli ilus, isa kammis ja harjas, ka tema armastas hobuseid. Kolhoosis see enam nii ei olnud, oli kõhn. Ta oli pisikest kasvu, eks kõhtki olnud väiksema. Kaks suurt hobust meie tallis suri 1953 a. kui oli vihmane suvi, hein jäi tegemata. Talvel toodi metsast männioksi söödaks jne… minu mälestus on selline, et ta veel kevadel tõi ilmale varsa.
Mälestused on mul ka lapsepõlve lemmikus s.o. lehm Kirju. Ka väga rahulik. Sörkisin igal pool ema järgi, nii ka lehmalüpsil. Lõuna aeg lüpsti karjamaal. Mina olin kruusiga kohal, sest ema valas lüpsisooja piima. Ma ei mäleta, kui vana võisin olla, kui tekkis tahtmine ise lüpsta. Olin väga õnnelik, kui Kirju mulle mõne tilga andis, tegin talle pai. Ka tema läks kolhoosi. Kõige noorem Trilla jäi omale. Ka tema oli hea, rahuliku iseloomuga. Tõi ilmale ilusa ruske vasika. Trilla oli siis juba üle 10 a., isa tahtis rusket (tume pruun) lehma ja kasvatasimegi uue. Olen üksik, minu pere on olnud ema ja isa. Ka Tirka (uus lehm) jäi pereliikmeks. Eks lehm oligi kolhoosi ajal, kes aitas elada: piim, või, koor kõik oli omalt, piima (läbiaetud koorelahutajast) sai anda seale jne.
Isa suri 1971, aasta pärast viisin tema sovhoosi lauda, oli aher, jäi surmaotsust ootama. Kaua oli kõrvus, kuidas mind taga ammus. Ema jäi nutma. Trilla elas 18 a., tema müüsime tädi peresse. Nende lehm lõhkus aedu, ei lasknud lüpsta, oli lemmik ka seal peres. Viimane poegimine oli raske, oli juba ka uus, tema vasikas kasvamas. Aasta oli nende peres ahtrana, siis tõi tütar ilusa vasika ja lõppenud oligi tema maine tee. Kahju oli kõigil. Meie perel vähem, sest olime harjunud oma lehmaga.
Mulle meeldis loomade eest hoolitseda, heina aeg oli tore. Kurb saatus, mis looma ootas, on mulle alati väga raske olnud. Ma ei ole olnud ühegi seatapmise juures ega tilka verd võtnud. Ma loobun verivorstist, aga sinna ma ei lähe. Olin toas, padi pea peal, et ei kuuleks sea viimast appihüüet! Iga kevad rõõmustas väikeste visside, uttede sünniga. Hobusevarss oli harvem. Neid sai hoida, meeldisid, kuid see kordus igal kevadel. Meeldisid tibupojad, pääsupere räästa all. Mul on siiralt kahju, et paljud praegused lapsed seda kõike ei näe.
Minu tädil olid jänesed. Tahtsin omale ka. Minule ei võetud, sest ema-isa kartsid, et kui nad poegivad, siis on jälle kurbus peres, arvan, et ka isa ei olnud jänese lihast huvitatud, väike armas loom.
Kassidest rohkem on mulle meeldinud koerad. Esimene koer, keda mäletan, oli Mats, väike beež kaunis pika karvaga koerake. Ilus nägu, süsimust külm nina, surusin selle alati omale vastu põske. Tema lubas kõike, näiteks panin oma riideid kuidagi selga, siis istusime toolile, et sõita tädile või surnuaiapühale. Need olid kohad, kus lapsena sai käia. Tema hoidis mind ka, mäletan teda alati oma voodi ees, kui ärkasin. Lubasin temal ka oma leivalt võid lakkuda, sest hammustada minuga koos leiba ta ei mõistnud ja minu leivatüki omale ei tahtnud. Jooksime koos karjamaal, mina ees ja Mats taga. Mõnikord olime ema silmapiirilt kadunud, siis oli Mats ees, tema jooksis vahel ka mõne linnu, harvem hiire järgi vilja või kartulivagude vahele. Ema hüüdmisele reageeris ennem tema, sest minul oli huvitav leida mõni ümmargune kivi või kartulimuna (vili peale õitsemist).
Leinasin teda väga kaua, kui ta ükskord pääses pulma ja sealt enam ei tulnud…
Lohutuseks võeti uus koer, väike Tipsi, ei unustanud ma ikka Matsi, sest Tipsi oli kutsikas, tahtis mängida, hambad olid teravad, tihti ei mõistnud teineteist. Jäi rohkem isa koeraks, käis tema järgi ka siis kui ta hobusega läks. Autosid käis vähe, aga tema jäi auto alla. Vist läks isa veskile. 17 a. elas meiega Mopsi. Ta oli hea, ilus must väike koer. Olin siis juba suur, vist VII kl. ja VIII läksin kodust ära, olin pühapäeviti kodus. Tundis minu tulekust head meelt, liputas saba. Ta ei tahtnud olla süles. Paitamine küll meeldis.
Kõik koerad ja kassid sõid sama sööki mis isegi. On meeles, et olid kassil ja koeral eraldi toidunõud. Suvel olid toas ja õues, sest ema kurnas piima õues ja siis anti põhi ja pealmine vaht nendele. Ootasid seda alati.
Mopsi viimaseid päevi ma ei näinud, olin sanatooriumis. Kui koju tulin, siis teda enam ei olnud. Ma ka ei pärinud, kuidas tema elu lõpp tuli, sest sain aru, et tema elu oli raske, ei kuulnud. Ka mõistusega ei olnud alati kõik korras. Vahel juhtus nii, et tuli õuest tuppa pissile. Koerad magasid kõik heintes. Minu kodu oli rehetare otsa ehitatud kaks kambrit ja köök. Rehetoa ees oli üks ruum, mida kutsuti „ukseesine“. Seal olid heinad või õled. Koerad seal magasid. Siis võtsime naabritädilt, tal oli emane koer, beeži kutsika. Nimeks panime Urri, sest armastas uriseda. Tigedust tal ei olnud. Kippus minu järgi käima, vahel ka päris võõrale. Isa oli siis juba haiglane, armastas istuda tema juures, jalapeal tukkuda. Ei unustanud ta ka oma lapsepõlvekodu, venda. Mürasid ja maadlesid, olid kohe nende „spordiplatsid“, vahel tüütasid perenaist. Käisin teda vahel koju toomas, siis oli nii väsinud, tahtis sülle.
Isa suri vähki, viimased kuud oli voodis. Urri oli tema voodi ees ja ulus. Isal olid suured valud. Kas ta mõistis neid, miks ta ulus, ei tea. Vanemad inimesed ütlesid, et ennustab surma. Kolm päeva pärast isa surma ta kadus. Meil emaga oli temast väga kahju. Ei tea, kas meelitas keegi teda omale, või läks isa otsima ja unustas kodutee. Käis juba kahtlus meie meelest läbi, et võib-olla oli naabritädi koerte möllust tüdinenud, aga ta ütles, et polnud neil käinud.
Koerast oli suur puudus… Isa matus oli 22. mail ja juulis toodi meile uus kutsikas. Nimeks panime Simmi. Minu meelest väga armas koer. Oli meiega 13 a. Sõbralik, aga talle ei meeldinud lapsed. Ema viis ta kord õue ketti, rohkem ei viinud. Lapsed võtsid teda kui märklauda ja loopisid kividega. Ta ei vihanud mitte ainult neid, vaid kõiki, umbes kümne aastani. Õues käisin jalutamas väikese (1,5 m) ketiga. Olime ettevaatlikud lastega. Ühte hammustas, ei jõudnud hoiatada ega sülle võtta. Tal oli kasukas seljas, hammustas käevarrest. Ehmatus oli suurem. Kui olid lapsed meil, oli Simmi ka toas ketis. (Foto, ei soovi tagasi.) Tema oli meil lapse eest, minul rohkem. Tihti süles. Ta tuli ise minu kõrvale diivanile istuma ja puges sülle. Tema oli toakoer. Meenub esimene öö meil, nuttis, võtsin enda juurde voodisse… kõndisin temaga. Nutt ei tahtnud järgi jääda, igatses ema. Järgmise öö magas paar tundi minu juures, siis oma pesas (väike karp pehme riidega) minu voodi juures. Kui aasta pärast vana rehetare maha jätsime, sest oleks vajanud remonti. Emal oli väike pension (14.-) minul lasteaia majandusjuhataja töö, töötasu 70 rbl. kuus. Sellest jätkus elamiseks. Koht oli üksik, kartsime kahekesi. Üksi olemist ei kujutanud ma ettegi, sest teadsin, et see tuleb. Ema oli siis 75 a., haiglane. Minu sisetunne ütles, et ema on minu viimane elukaaslane. Olen 70 a. nii ta läkski. Kodust jäänud rusuhunnik, maaparandus tegi mis vaja: põletas, mis süttis ja ülejäänu lükati traktoriga kokku.
„Kaunis mälestus, mis mul neist päevist jäänud, seisab kustumata hinges sügaval…“
Simmi oli perekonnaliige, meie toidul. Toitu ta ei valinud, sõi soolast ja magusat. Temaga käisin iga päev ja iga ilmaga 4 korda päevas jalutamas. Esimene kord oli kella kuue paiku hommikul, sest läksin 6.30 tööle, siis lõunaaeg, veel umbes 18 paiku ja õhtul enne magama minekut. See oli mulle kasulik. Pea valutas vähem, ka keha „figuur“ oli parem, sest ilma põhjuseta ei taha eriti õue minna. Parema meelega loen või lehitsen väljalõikeid ajalehtedest, mis olen jätnud „paremateks päevadeks“. Neid jääb tuleroaks, sest paremaid päevi ei tule ja igasugust praegusaja materjali tuleb peale, millega ei jõua kursis olla, vahel tahaks. Mõistus „ei võta“, tahab süvenemist ja ega silmadki enam luba… hoiatussignaal kae, soovitab silmi puhata. Simmi oli viimased kuud haiglane. Läks paksuks. Piirasime veidi magusa söömist. Külalised tõid talle, kui „meie lapsele“ kommi, küpsist, konti. Arvasime, et sellest. Jalutuskäikudel tahtis puhata. Kui keegi meile tuli, oli hea meel, püüdis hüpata. Meenub viimane õhtu. 21.30 paiku tulime õuest. Istus trepile, vaatas haledalt mulle otsa. Tõin süles tuppa. Toas oli tuju hea. Jõi vett, jäime kõik magama. Hommikul ehmatas meid… oli surnuna tooli all, mille peal olid ema riided. Sovhoosil oli katlamaja, kus põletati ka surnud pisiloomi, kes ahju mahtusid. Ta suri talvel, matmine oleks olnud väga raske. Katel andis meie majadele sooja (14 maja erinevate korterite arvuga). Ka see kaotus oli raske, mõtlesime emaga et enam koera ei võta, ei taha enam sellist leina.
Minul on jaanuaris sünnipäev ja mulle kingiti kutsikas, kes sündis septembris, perenaine hoidis koeri väga ja tema ei olnud käinud terve talve jooksul ühtegi korda õues „pissil ega kakal“. Ei julgenud ka mina seda teha, sest kartsin, et külmetan ta ära. Käisin õues olemist süles harjutamas ja kõndisin temaga rihmaga toas, et harjutada jalutama. Jalutamise rihma otsas õppis ära, kuid pissitilgad kippusid teinekord tuppa juhtuma.
Vanemad inimesed ütlesid, et koera kasvatamine talvel on raske. Järgmisel talvel ta enam ei kartnud külma, käisime õues. Tema tahtis vahel ise õue minna, ei olnud nii kindlaid kordi. Hakkas mind liiga hoidma, oli vahel ema peale kuri. Kui päris kahekesi olid, said väga hästi läbi. Tema elas 6-aastaseks, jäi haigeks. Oli liikumas koerte katk. Arst arvas, et see haigus ei olnud tal. Andis rohtusid, need ei aidanud. Käisin ka temaga veel eelmisel päeval õues. Õhtul kippus minu juurde, oligi selle öö minu voodis. Hommikul tõstsin maha, enam ma teda õue ei viinud. Jäi haledalt järgi vaatama. Kui töölt tulin, oli väga raske tunne südames. Ei läinud tuppa, vaid naabritele. Naabrimees leidis. Panin ka tema lina sisse ja siis viis naabrimees, tema oli sel päeval tööl. Kütjad töötasid 12 tundi, neid oli 4. Oli aprilli lõpp, oleks veel mõne nädala elanud, siis oleks pidanud haua kaevama. Ei ole meil aialapikest ega midagi, ei teagi, kuhu oleksin matnud. Südames tänasin, et see viimastel kütmise päevadel juhtus. Ka tema oli beež, nagu mu esimene koergi, keda mäletan. Siis andsin endale tõotuse, et ei võta ühtegi looma, see viimane „vaatus“ on väga valus ja tihti tuli ka paluda naabreid, et nad temaga jalutamas käiksid. Ema suri 1987 a., kui ta jaksas käis koeraga õues. Ema elas 90 a. Viimased neli kuud oli ta haige, ei käinud õues. Koerad, eriti pisikesed, mulle väga meeldivad, olen suutnud omale antud sõna pidada. Simmiga käisin arstil, kahtlustasin usse kõhus, sain rohtu ja koer jäi rahulikuks. Ühel suvel leidsin kammimise ajal talt mõne kirbu. Rahulikult istus mul süles ja lasi otsida. See oli vist kaks suvekuud, ei tea kellelt või kust need sai ja ka kadusid. Praegu on lihtsam, on kirbu vastased kaelarihmad, spetsiaalsed söögid jne. Arvan, et kui ma ise sain söögist kõhu täis, küllap said ka nemad vajaliku.
Viimase koera nimi oli Laki, see oli perenaise poolt „ristitud“. Ta oli kõige pisem minu koertest. Kutsusin mina ja ka minu tuttavad teda „Laasuks“. Ei mäleta, kes oli ristiisa või -ema. Viimased koerad, Simmi ja Laki, olid vaktsineeritud. Kui külas elasime, siis oli Mopsi, ei mäleta, et temaga oleksime käinud süstimas.
Looma steriliseerimisesse suhtus positiivselt, sest pole hullemat, kui neid väikesi elukesi nn. „merekooli“ saata (uputada). Neid sünnib vahel kümme, ellu ei saa neid jätta, pole ka midagi hullemat kui hulkuv või halvasti koheldud, tühja kõhuga koer või kass.
Mina oma koertega pikematel reisidel ei ole käinud. Kõige pikem reis oli ketiga või rihmaga tädile (1.5 km).
Sünnipäevi ei teadnud ega ka tähistanud, ka riideid ei ole ostnud, samuti ehteid.
Kui võrrelda seda aega, kui väike olin, siis hoolitsemine on mõnes peres küll liialdatud, nagu magatakse ühes, diivanil on koer esimene, sest vahel võib tulla külalisi, kellele see ei meeldi või kardab. Minu koerad on olnud ka minuga ühes diivanil, rohkem süles, siis kui vaatasin televiisorit. Ega nad kaua tahtnudki olla. Läksid maha, tahtsid vahel olla palja põranda, mitte vaiba peal. Sama „kasukaga“ pidi ju minema ka talvel õue.
Arvan, et koer saab aru, kui on midagi halvasti. Kui mul valutas pea, võtsin tabletti, heitsin pikali, siis nemad puhkasid ka rahulikult. Kui oli kõik korras, olid ka nemad rõõmsad, võtsid oma asju (mõnikord minu vana suss) suhu, pakkusid mulle jne.
Minu arvates laps vajab looma, ta peab ka tema eest hoolitsema nii palju kui võimalik, sest tal on ka koolikohustused.
Minu arvates võivad lemmikloomadeks olla koerad, kassid, ka merisiga, temaga ei ole vaja palju hoolt. On puuri puhastamine, suvel toidu muretsemine. Ka tema tahab istuda vahel süles. Minu naabrilastel oli, elas üle 10 a. Ei meeldi mulle rotid, maod jne… need ajavad mulle kananaha ihule, kuid igal ühel on erinev lemmik. Ka linde olen söötnud.
Lemmikloom (näiteks koer) „viib“ inimese loodusesse. Toas ei ole sa üksi. On kelle eest hoolitseda. See on loomaarmastus, mida ei saa sundida, see on inimese sees.
Ühel sügisel, palju aastaid tagasi oli meie majades palju hiiri. Kartsin neid, ma ei julgenud õieti magadagi. Hiir või rott minu lemmikuks kuidagi ei saa, olgugi et olen rotiaastal sündinud.
Korterites, arvan küll, on ainult lemmikloomad, kellel pole praktilist väärtust. Kui on oma maja, siis on koer ikka valvur, kass hiirepüüdja, keda hoitakse, hoolitsetakse. Kui inimesel ei ole loomaarmastust, ei kannata koera haukumist või kassi näugumist, siis selline inimene oma koju neid ei võta.
See on tundmus ka minus, mida ei oska kirjeldada ega sõnades väljendada.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
Kassipojast Matist ja kanadest Valli, Muta ja Todi olen juba kirjutanud varemalt oma eluloos "Kus on mu kodu?"
Enne Venemaale minekut ostsin turult 10 kanapoega.
Neid oli hea tordikarbis transportida. Enne sõitu viisin nad Tartusse kasuisale kasvatamiseks, et nad väga õrnad ei oleks ja kohe reisiväntsutamise peale ära ei sureks. Nii nad siis kosusid kaks nädalat. Alguses asetasime nad ostetud karbiga isa voodi juurde lauale, kuhu oli alla pandud hästi paksult ajalehti, siis polnud isal nendega palju tüli, pannud söögi lauale, ronisid pojad poolavatud karbist välja, ja kui kõht täis sai, jõid raskest kristallist soolatoosist vett peale (miks kristallist?) - see on raske ja madal, ei lähe ümber, ja kohe peale sööki ronisid nad karpi sooja. Isa lükkas sahtli koomamale ja nii oli neil seal soe tudida.
Varsti hakkas üks nendest laua pealt isale sängi lendama, ronis teine rinnal ja otsis selliselt seltsi. Korduvatele tagasipanekutele vaatamata oli tema jälle ja jälle varmas isa juurde lendama. Otsis vist omale ema. Isa võttis kokkumurtud ajalehe ja hirmutas sellega kanapoega, et ta lausa voodisse elama ei asuks.
Enne ärasõitu lõikasin hästi palju pabereid tordikarbi põhja. Keetsin valmis reisile vajaliku arvu kanamune ja hirssi lisaks. Reis kestis kaks ööpäeva. Reis nägi siis välja selliselt. Karbi panin vagunilauale. Võtsin pealt aukudega kaane ning laotasin marli üle. Selle alt nad välja ei roninud. Enne söötmist rullisin mustaks lastud aluspaberi kokku ja panin söögi, vesi oli mul pisikese pudeliga kaasas, neid sai ka selliselt joota. Siis kaas peale ja peagi sidin vaikis. Mujal maailmas oleks see vast probleeme tekitanud, aga Venemaa on paljudes asjades lahe, venelastele loomad meeldivad ja ei jälgi rangelt reegleid.
Venemaale jõudnud, sai neid veidi ka treenitud. Iga kord, kui söötma hakkasin, häälitsesin enne "tsi-tsi".
Eriti kui liha andsime. Liha neile meeldis. Nii oli neid siis hea korrale kutsuda. Kui lasksime kanad välja, ajasin ma neid oma akna alla, elasin teisel korrusel. Mina all karjatasin, siis mees pildus aknast liha alla, mina seal juures häälitsesin "tsi-tsi". Nii õppisid nad alati meie akna all tiirutama. Nii, nagu ma nägin aknast, et nad hakkavad laiali hajuma, häälitsesin ja tibud kohe jooksid kiiruga liha saama. Ega igakord siis liha anda saanud, seda oli omalgi vähe, võis ka leiba anda, aga midagi andma pidi, ei võinud ju neid petta. Selliselt oli neid kerge karjatada. Kõik imestasid, kuidas meie kanad nii kuulekad on. Kui ise oled kaval, kuulevad ka loomad sõna.
See üks poegadest, kes isal ikka sängis külas käis, jäi õrna hingega ka tulevikus. Ta tiirutas mu ligidal ja ma ei saanud teda kuidagi sülle võtmata jätta. Nii ta harjuski hellitamisega. Panin talle nimeks Madli, ta Õppis ka nime ära. "Madli, Madli!" juba ta tuli. Mehe hooletuse tõttu juhtus aga Madliga õnnetus. Pakikastid, mis meile kodumaalt saadeti ja mees ka mujalt kokku tassis, sest oli vaja materjali talviseks kanakuudi ehitamiseks, ladus mees kuurinurka virna. Avastasin kanu õhtu eel seal üleval kõõlumas. Palusin, et mees need kastid alla madalamale võtaks, virna ümberminekul võivad kanad häda saada. Mees ei teinud sellest numbrit. Oleksin pidanud ise selle kastivirna ümber lükkama. Tõstmine oli mulle kui lapseootel olijale raske. Nii siis, kui Moskvast sünnitamast tagasi tulin, ei olnud minu Madlit enam. Just tema oli kasti all surnult lamanud. Väga kahju oli.
Mees hakkas kanakuuti tegema juba varakult, sest seal algas juba talv septembris. Tassis saepuru juba varakult kuuri alla kuivama ja tagus valmis löödud reigastele pakikasti vineeritahvleid paika. Kõik ei olnud veel valmis, ülemine osa vajas kiiret tegemist, kuid kanad sai juba kastiga sisse pandud. Paks 70 sm saepurukiht oli põrandal ja topeltseinad ei lasknud ka tuult läbi.
Majarahvas nägi, kuidas me loomade eest hoolitsesime ja nii siis tulid ka pinda rentima. Uks vangidest, kes oli kohalike käest kanad ostnud 4 tk., ei kavatsenud midagi ehitada, sest ta pidi keset talve vabanema. Mune ta aga armastas, enne ärasõitu jõudis ta oma kanad maha nottida ja ära ka süüa. Et meil söögiga raskusi oli, oli mees üürihinnaks määranud üks muna mulle kui rasedale naisele. Meie kanad hakkasid munema kaks nädalat enne jõule.
Siis aga elasime Antsuga üle ühe lausa vapustuse. Mustlane, kelle arust talv "ei pidanudki tulema”, avastas äkki, et väljas on juba -5° külma, tuli meile omi kanu müüma. Mis teil viga, soe kuut, võtke meie kanad endale.
Mees ei viitsinud peale tööd kanu vaatama minna, saatis mind, ise õpetades: ”Kui on väga viletsad, ära võta, söögu või vahtigu oma kanu."
Mina lähen siis nende kuuri alla vaatama. Mustlane ise aina kordab, kanadon harošingid. Kui ta siis kastiukse lahti tegi ja sealt üsna suured kanapojad välja kargasid, räpased, ligased, kitsas kastis tallasid kanad üksteisel seljas ja siis lõpuks ilmus veel sealt välja kaks õige pisikest poega, üks oli kas rumalaks sõtkutud või koorunud lollina. Temast asja ei saanudki. Aga see teine! Nagu äsja munast koorunu. Oli täiesti alasti, ei suletibagi seljas, täiesti paljaks kakutud, ja lisaks veel ülevalt reie kohalt jalaluu katki. Jalg ripnes ainult nahkapidi veel koiva küljes. Jooksin ruttu Antsule järele. Ta tahtis lüüa käega, ei võta ja kõik, aga minu mangumise peale tuli ta siiski kuuri vaatama. Kui ta siis nägi neid armetusi ja veel pisikest, kelle ma kohe pihku haarasin, ütles Ants:
"Ma muidu ei võtaks, aga loomakestest on hale," tingis veidi hinnast alla ja viisime nad oma kuuti. Seal aga läks kohe kakluseks lahti, mustlase kanad olid veidi meie omadest suuremad. Ei saanud muud, kui kasti ja tuppa niikauaks kui sai lisa kanaõrs tehtud.
Et mu kasuema oli kanaluid kokku sobitanud ja mina seda, suu ammuli, lapsepõlves pealt vaadanud, hakkasime jalale lahast tegema ja siduma. Tuletikkudest said lahased, oli raske luud kokku panna ja veel hullem nii pisikest jalga siduda. Pidime olema kannatlikud. Oh, kui hale oli seda linnukest vaadata, ta lööpas oma karkudega, aga hing oli teisel vintske. Hellitasime teist ülearugi ja ennäe imet, jalg kasvas kokku. Suure kanana ta isegi ei longanud. Ja mis veel toredam, talle hakkas ka sulgi selga tulema. Me alati naersime tema poleeritud peput. See oli nii sile ja läikis. Panime esialgu eraldi kasti teise tobukesega... Lõpuks pidi ta sinna üksinda jääma, suurtega teda kokku panna ei saanud.
Tema kastis üksi olla ei tahtnud. Päeval oli ta veel seal, aga õhtul, nagu me laetule ära kustutasime ja seinalambi voodi juures süütasime, algas kohutav tsiksumine. Just nagu keeraks tal keegi kaela. Ta kihutas oma karguga kastis ringi ja püüdis marli alt välja saada. Magama jäämisele ei saanud lootagi. Võtsin ta siis sealt välja ja panin endale rinnale. Ta heitis ilusti pikali, seotud jalg sirgu ja tundis end väga hästi. Siis tegime eksperimendi. Me ei kustutanud laetuld, vaid hakkasime lahti riietuma laetulega. Aru sai, et riietatakse end lahti ja minnakse magama, aga tema peab kasti jääma. Jälle kisa lahti. Tuli muidugi ka see päev, kus ta jalg sai lahasest vabastatud. No siis oli veel toredam. Ta puges marli alt välja, kuigi tegi talle jalg alguses valu, lööpadi, lööpadi ruttu sängi juurde ja kisaga sängi nõudma. Igal õhtul oli meil väga lõbus.
Mees võttis ta rinnale (mees magas alati ilma särgita). Avarii korral sai ilusti ka rind puhtaks pestud, ja siis algas kanapoja kräunutamine. Raadiost tuli klassikalist muusikat, Madli keeras pead siia ja sinna ning kuulas muusikat mõnuga, siis keeras mees džässi peale. Oi, kuidas ta siis hakkas pead raputama, kui aga mees keeras muusika tagasi, siis kana jälle mõnules, džäss - pearaputus. Oi mu mees teda narris. Džässi ta kuulata ei tahtnud.
Kuidas nüüd kanapojaga magama jääda? Ta teotab ju sängi ja mis veel hullem, me magame ta ära. Võtsin tabureti, panin ajalehe alla, siis tõstsin ta ristpulgale, tuli suur kisa. Pulgalt maha ja võta sängi.
Panin ta pulgale tagasi, kustutasime tule ja hoidsin kätt niikaua ümber, kui tundsin, et ta magama jäi, siis hästi tasa lasksin käe lahti. Nii magas ta hommikuni.
Temast sai meie tubli muneja kana, eks muidugi ma hellitasin teda ka kõige enam juba tema raske elusaatuse tõttu.
Oli vintske hingega, valudest hoolimata.
2
Kui saime omaette korteri, siis hakkasime ehitama järgmiseks talveks kapitaalsemat loomaelamut. Ma ei saa öelda lauta, sest see laut ei sarnanenud meil Eestis oleva laudaga.
Enne meid oli maja juures olnud üks muldonn, kus oli pimedas siga peetud. Me ei jõudnud ära imestada, kuidas venelased loomi "hoidsid". Muldonni lagi oli sisse langenud. Ants kutsus mind vaatama ja nõu pidama kui vana projekteerijaga. Niisiis sai muld välja pillutud, mõõdu järgi süvendi põhja vundamendikraavitaoline renn tehtud. Mees käis peale tööd elektriliini alt noori puid lõikamas ligi 15 km pikkusel trassil, päris ametliku loaga. Lõikas need sealsamas parajateks reigasteks, enamus käsivarrejämedused kased ja laskis traktoristil koju vedada. Seega ehitusmaterjal oli tasuta. Reigaste otsad raius teravaks ja rammis otsapidi kraavi/renni. Mina käisin reikaid kinni hoidmas, niikaua kui sai need omavahel latiga ühendatud. Nii saime lauda seinad. Tõrvapapi panime väljaspoole isoleeriks ja mulla ajasime ligi. Meie laudal oli ilus moodne kolme poolega aken, kuhu sai sisse lastud ka terasvõred varaste kaitseks. Vedas kohale vana ukse ja servamata laudadest (karbõllist) sai saepurutäitega lagi, ka katus samadest laudadest kahekihiline, vahel tõrvapapp. Mulda jätkus kuni katuse räästani.
Siis tuli pahandus, kui mees elektri sisse vedas.
Kutsuti ülemuste juurde kui elektrivaras. Käisin ise peainseneri Frolovi juures asja selgitamas, et vool käib läbi voolumõõtja. Elanikud olid nii vihased ja kadedad, et nemad selle peale polnud tulnud. Ja siis hakkasid ka valvurid oma lautadesse elektrit vedama. Külmaks ajaks tegi mees ka vanadest tellistest pliidi sisse ja korstengi peale. Siis tuli jälle pahandus, et meie ajavat seal praskat. Käidi ka öösel kontrollimas. Valvurid tulid, ajasid meid üles.
"Näita, mis sul seal on!" See lugu oli just suurte vihmade ajal. Mees läheb ees ja räägib, et tal on seal vesi sees. Valvurid arvasid, et praska vesi. Nagu mees ukse lahti tegi ja ise mööda lauda edasi astus, torkas Steblevski oma jala lauast mööda 20 sm sügavasse vette. Ants pidas peenikest naeru. Steblevski vandus, aga Lasarev, kes meid väga hoidis, ütles: "Paras!" ma ütlesin, et neil siin midagi ei ole."
Suvel sai ostetud põrsas, Ants tellis oma lätlasest sõbralt toreda kesiku kom.pargist. Ta ei jõudnud veel põrsast äragi tuua, kui tema paarimees, kellega koos töötas, läks jooksis ette ja rabas meie kesiku ära, meile jäi pisike põrsas. Küll Ants oli vihane. Ta tasus Tolikule tagasi.
Tolik ei võinud piima juua. Ants aga tellis lõuna ajal sööklas omale kaks klaasi piima, siis ütleb Tolikule, et ta ei jõua seda enam ära juua. Pakkus Tolikule. See vaidles vastu, et ta ei või... aga ahne oli ikka ka, kuidas jätta tasuta saadud piim joomata. Ta jõi ja siis käis väga sageli puuriida taga... Ants irvitas. Siis oli jälle Tolik vihane.
Tolik lauta ei ehitanud. Tegi kuuri alla aia, pani koti seale tekiks. Sidus kotisopi nurga üles seinale ja kotisuu nööridega kahele poole laiali ja siga käis sedasi kotis magamas. Meil oli sellest põrsast lihtsalt kahju. Suure külmaga nad matsid küll tekkidega, aga siiski, väljas 20-30° külma.
Esialgu oli meiegi põrsas kuuris, seni kui sai talle korralik puupõrandaga sulg tehtud. Leedukas pakkus meile veel sügisel ühe pisikese põrssa, lihtsalt selgest haledusest, sest ka suures laudas pidid sead betoonpõrandal magama. Meie Riima oli juba hea ninaesise tõttu tublisti kasvanud ja pisikest semu ei julgenud me suuremaga kokku panna. Ants tuli tuppa ja ütles: "Ma tegin pisikesele satikale sulu, ta väga rabeleb ja tikub välja, ma ei või kaua toas olla, mine tea, mida ta ette võtab." Juba oli ta üle seina hüpanud ja saalis Riima sulu ees, püüdes Riima juurde sulgu pääseda. Riima nime sai siga Antsu käest. Temale meeldis üks tütarlaps raamatupidamisest, kelle nimi oli Riima.
Ants pani põrsa oma sulgu tagasi, tegi laudadest lae peale ja vaatas kõrvalt, mis toimuma hakkab. Põrsas oli hea kõrgushüppaja ja tuli kogu laudadega üle seina. Siis tõstis ta suure puupaku laudadele ja tuli jälle tuppa. Mul tuli hirm, sundisin teda kohe kuuri minema, et kui põrsas nii rabeleb, siis ta võib selle paku alla jääda. Noh, nii siis, läheme mõlemad kohe kuuri, ja siga lidub jälle Riima sulu ees edasi-tagasi. Puupakk rippus miskit moodi laudade vahele takerdunult. Siis võttis mees ja tõstis põrsa Riima juurde, me jäime ise valvesse, mis juhtub, kas Riima hammustab.
Oh ei! neil oli seal väga lõbus. Öösel valvasime, et sigu ära ei varastata. Järgmisel õhtul viisime sead siis juba oma õigesse pessa. Kui hommikul mees sigu söötma läks, tuli ta tagasi suure naeruga. Laudas oli pisike Riima seljas maganud, pea teises suunas ja tulevikus ta alati nii magaski. Ühel soe tekk peal ja teisel soe madrats all. Teine üllatus ei lasknud kaua oodata. Kui Ants molli valmis oli saanud, läks ta uhkelt tuliuue molliga lauta, söögiämber kaasas. Tuleb jälle suure naeruga tagasi. Riima olevat hakanud kohe sööma, kui toit oli moldi valatud. Väikene hästi ei küündinud ja hüppas moldi pikuti sisse ja siis selle asemel, et sööma hakata, hakkas tema pissile, solk-solk, solk- solk, Riima oli pea üles tõstnud, kuulanud, siis röhatanud ja kui siis kärsaga keeras, lendas pisike mollist kaarega välja. Järgmisel korral läksime juba seda tsirkust kahekesi vaatama. Täpselt sama stsenaarium, käi mollist välja.
Mehel ei jäänudki muud, kui lõi ristipidi mollile pulgad peale, ja esialgu andis pisikesele söögi kausist.
Mis siis neist sigadest sai. Külm läks väga suureks 30° pea iga päev ja Tolik kutsus Antsu juba poole nov. pealt siga tapma. Kui ta siis sealt tuli, naeris ta hingetuks, ise räägib huumoriga, et siga polevat luua tagant nähagi, ta poleks nagu kasvanudki, meie Riima on vähemalt poole suurem, kuigi ostes oli poole pisem.
Meie siga oli väga puhas, mold oli asetatud nii, et siga jalgadega pesa sõnnikuseks ei teeks. Meie Riima sai jõuluks tapetud ja "pisike" jäi kevadeks, enne sooja tulekut paras sisse soolata. Jäid kanad, jäneseid oli selle aja peale juba terve trobikond. Minu häda oli alati see, et ma ei saanud kunagi laudast tulema. Mees pahandab: "Mida sa seal alati niikaua mökutad?" Mina pidin loomakesi silitama, sügama ja juttu ka ajama.
3
Siis tuli uus õnnetus. Mees toob tuppa kana, kelle nokast tilkus vedelikku. Pugu oli suur ja kõva. Midagi tuleb ette võtta. Mees loeb kanade raamatust, mida ma Eestist sinna vedasin, et kana kannatab hästi operatsiooni. Mina olin nõus, et kana supiks teha, Antsul aga kanast kahju, ainuke kana, kes iga päev munes, teised kõik ülepäeva. Ants teeb ettepaneku: "Lõikame pugu lahti, kui surema hakkab, siis lõikame pea otsast," Mõeldud - hakkame peale, Ants ihub skalpelli, mina otsin nõela ja kapron-niiti. Viinaga desinfitseerisin niidi, nõela, siis pintsetid ja läheb lahti. Kääridega lõikasin pugu ümbert suled, viinalapiga pugu üle ja Ants pidi lõikama, mina nõeluma. Ants lõikas pealmise naha, siis kile ja siis pugu, imelik, et verd ei tulnud, kuigi palju. Oh sa mu meie, kui sealt hirmus hais tuli, viskas Ants skalpelli käest ja pani õue. Mina karjun, kuhu sa hull lähed! Tema ei saavat, oksele ajavat. Mina hingasin läbi suu, siis haisu ei tunne ja keerasin kana sülle külili, tirisin pugust välja sinna söödud pikad heinad, mis pugust edasi ei läinud, käskisin ämbri välja visata ja Antsul tuppa tagasi tulla. Tema ei tule. Panin kana ühele käsivarrele lamama, jalaga tõukasin ämbri ukseni, puusaga lõin ukse lahti ja viskasin ämbri koridori. Lahtisest uksest värske õhk hajutas haisu. Siis sai Ants liikuma, tõstes ämbri päris välja ja võttis kana.
Mina asusin õmblema. Ei teadnud millist õmblust peab tegema. Õmblesin siis ühest äärest, siis teisest äärest ja tirisin pugu selliselt kokku. Vahepealse kilega ei osanud ma midagi teha, venitasin lihtsalt servad üksteise peale ja pealt nahk kinni. Kanake oli vait, ei liigutanud absoluutselt. Kanad kannatavad valu hästi. Oh, kui halb tal oli, panime tabureti alla räbalale ja viskasime teki üle, et ta rahulikult paigal seisaks ja teda ka miski ei häiriks. Hommiku poole ööd läksin teda vaatama, kas on ehk surnud. Kergitan tekki - kana polegi, nahk munakana asemel. No kuhu ta jäi, silmad lendasid uksele, uks oli haagis, vargaid pole käinud, keeran ringi, ei kuskil, päris loll tunne tuli peale. Siis kuulen küüne kraapsatust. Tema pugenud peadpidi söögikapi taha. Seisab seal õnnetult nurgas.
Kana paranes jõudsalt. Järgmisel päeval andsime talle pehmet toitu, püdelat kartuliputru ja leotatud leiba. Mõni päev hiljem hakkas kana jälle hoolega munele. Enne Venemaalt ärasõitu müüsime osa kanu maha, aga selle kana tapsime, tahtes näha, missugune on tema paranemine olnud. Mees toob omateada õige kana, sest kõikidel teistel kanadel olid harjad paremale viltu, temal aga vasakule. Nii et eksida ei saanud. Kana ise kakkus välja oma pealmised niidid, aga sisemised - neid meie ei näinud, ei armi ei absoluutselt midagi, mis oleks reetnud operatsiooni. Pidasime juba seda valeks kanaks, aga ta ei saanud vale olla. Tähendab, loodus ise parandab. Mul on veel praegugi hea meel, et Ants loomi väga hoidis. Ta isegi süstis ise siga punataudi vastu.
4
Et lapsel ei olnud Venemaal kellegagi mängida, võtsin temale pisikese musta kutsika. Muta sai ta nimeks. Oli teine armas nähvits ja väga hoidis tüdrukut. Mees hoiatas, et ma koera kaugele hulkuma ei laseks, sest vangilaagris oli ka koerasööjaid ja ometi lippas ta kord minema ja igaveseks. Käisin otsimas ja nimepidi hõikumas, ei kuskil. Nii tuligi välja, et mehed said teada meie peatsest äraminekust ja ka koera raskest reisimisest, sest ma oleksin pidanud Plessetskisse sõitma koera süstima, kuhu oli raske minna. Algul rongiga Puksa-Ozerosse, siis bussiga Plessetskisse ja paari tunni pärast oleks kohe tagasi pidanud sõitma.
Kes aga teadis, millal olid loomaarsti vastuvõtud ja kas vaktsiini üldse juhtus olema jne. Kuusemaa tahtis oma Tingot, keda ta kutsus Pätiks, Eestisse kaasa võtta ja ta pidi Puksas leidma kellegi, kes ta koera kostile võtab. Ta leidis selle inimese ja kuu aega hiljem käis koeral järel. Kuusemaa hiljem rääkis, et Pätt pidi heameelest peremeest kohates hulluks minema. Nii raske oleks minulgi olnud oma Muta ära toomisega.
Nüüd siis järelkaja... Kui olime ärasõiduks jaamas ja ootasime rongi, tõi Ants need kaks meest minu juurde ja tutvustas mulle koerasööjaid. Ma vaatasin neile otsa ja siis keerasin sõnalausumata pea kõrvale. Mis oli mul neile enam öelda.
5
Nüüd veel meie kassikestest. Valvuri naise juures käisin piima toomas. Seal mängisid tublid kassipojad. Mulle pakuti üht. Kodus rääkisin sellel teemal, kuigi teadsin, et ega mees sellega nõus ei ole. Lapsukesel oli ju seltsi vaja. See oli veel enne Muta võtmist. Nii ma siis selle kauni "palli" koju tõin. Ta meeldis just sellepärast, et tal olid tumedad triibud karvades. Mõlemad kassid olid mul toredad lapsehoidjad. Kui Eo oli veel väike ja virises tihti, siis kassikene läks teda alati lohutama. Kui ta oli voodis, siis hüppas ta sinna, surus end lapse ligi ja hästi valjusti lõi nurru. Kui laps oli vankriga väljas trepi juures, siis ajas ta saba üle vankri ääre ja liigutas seda, ise istus trepi servalt, vaat et maha kukkumas. Laps vahtis saba ja rahunes.
Esimesel Vaassal läks aga halvasti. Ta kadus mitmeks päevaks ja siis, kui Ants teda nägi, jooksis tal ila suust. Mürgitus. Ants tahtis teda tuppa tuua, aga ta ei andnud ennast kätte. Ta oli surnud lauda lakka. Ants hiljem leidis.
Teine Vaassa oli veel omapärasem. Siis oli tüdruk juba suurem ja oskas joosta. Ühel õhtul sibab tüdruk toa ja köögi vahet ning iga kord, kui astub üle läve, pahvatab tüdruk naerma. Kui siis Eoke põnt-põnt jooksis köögi akna juurde, lipsasin mina tuppa ja vaatasin ukse tagant, mis juhtub. Miks ta rõkatab alati ukselävel naerma. Siis ma nägin. Nii kohe, kui Eo hakkas köögi akna juurest tulema, jooksis Vaassa ukse piida juurde luuresse. Nagu tüdruk uksele ilmus, kargas kass temale vastu rindu nii, et ta last pikali ei tõuganud, õrnalt puudutades, ja siis kohe pani ise plagama, Üle voodi, sängi alla peitu. Tüdruk pahvatas naerma. Siis jooksis tüdruk toa kõige tagumisse nurka. Peatus seal, keeras end ringi ja hakkas tagasi jooksma. Nagu uksele jõudis, tormas Vaassa suure hooga ja hüppas tüdrukule selga, pool- küllakili niikergelt, et last vaevalt puudutas. Tüdruk pahvatas jälle naerma. Nii nad siis mängisid niikaua, kui mõlemad olid võhmal. Iga päev käis selline mäng. Kui laps nuttis oli Vaassa kohe kohal. Kui türuk jonnis, läks Vaassa minema. Kuidas ta seda vahet tegi?
Öösiti magas kass meie jalutsis teki all. Juhtus tüdruk öösel nutma, siis enne kui mina jõudsin tule põlema panna, oli kass juba tüdruku juures, ise kõvasti nurrudes. Kui Eo kobas kassi, et see oli kohal, siis ta kohe rahunes.
Teine Vaassa oskas ka meile teki alla pugeda, õhtul jäi ta tuhhofka ette sooja kohta magama. Öösel hakkas seal külm, siis oli vaja teki alla sooja tulla, aga kuskilt polnud kohta sissepääsuks. Siis ta tegi nii: ajas ennast voodi najale püsti ja nurrus kõvasti, ehk ma kuulen. Kui see katse ei õnnestunud, siis hüppas ta padjale ja proovis nii - ehk ma kuulen, ma nimelt ei kuulnud - tahtsin näha, mida ta teeb. Ta andis mulle musi, ma ei teinud väljagi, siis musi otse suule mitu korda. Kui ma siis tekinurka kergitasin, oli ta lipsti teki all jalgade juures. Ka temal läks halvasti. Kassid käisid ladudes rotte noolimas - rotte mürgitati. Ka teine Vaassa tuli haigena koju, kuid tema andis ennast kätte. Tõin ta tuppa ja andsin talle piima. Ta oli nii läbi, et ei osutanud mingit vastupanu, kui ta selili põlvedele panin. Lakkuda ta ei jõudnud, hakkasin teelusikaga piima suhu kallama. Hästi aeglaselt nõrutasin talle piima keelele. Ta keel ka ei paindunud, suure vaevaga ta neelatas. Iga natukese aja tagant jootsin teda. Õhtul panin ta põrandariidele tuhhofka ette maha. Arvasin, et ega ta hommikuni ela. Hõikasin teda nime järgi, ta ei liigutanud justkui surnu.
Hommikul kui tõusin ja möödusin temast ning hõikasin "Vaassa!" liigutas ta ühte kõrva. See andis mulle lootust, et ta jääb ellu. Nii alustasin täies usus jälle piima sisse kallamisega, õhtul sai ta juba neelatada. Piimal on hea mõju mürgi vastu. Vaassa sai täiesti terveks. Tahtsin teda korviga Eestisse tuua. Nõelusin juba riidegi korvi külge, aga Ants ei lubanud - õieti tegi. Kass jäi meie naabri Tanja hooleks, noor ökonomist, Leningradist saadetud, tore neiu.
Tema hoolitses Vaassa eest kindlasti hästi. Ma palusin ka perenaist, kust ma kassi tõin, et kui Tanja kord ära sõidab, ei jääks kass nälgima. Nad lubasid seda teha, nad elasid meie kõrval majas. Kui meie lahkusime, jäi Vaassa trepile kükitama. Nutsin, kui viimast korda teda üle õa vaatasin.
6
Meie uus koer Pata.
Venemaalt tulles maandusime Aegviidus. Metsavahil oli tore väike punasekarvaga koer. Tema kutsikad olid nii toredad, et laps hakkas klanima ühte neist omale. Üks heleda karvaga oli veel kellelegi lubamata. Palusime seda siis oma lapsele. Kutsikas oli pehme kui padi ja nii ta ka oma nimeks Pata sai. Oli see vast rüblik. Mitte saba, vaid terve tagakeha käis vänderdades kahele poole. Et me ei olnud jõudnud vast-remonditud korteris ustele lukke panna, siis oli kutsikat raske köögis või koridoris hoida.
Kord tahtsime Tallinna sõita. Laupäeval läksime, pühapäeva õhtul tulime. Söök oli talle pandud nii kööki kui ka esikusse. Köögi ukse sulgesime raske pommiga, et ta korraga end täis ei sööks ja oksele ei hakkaks. Arvata oli, et ta selle pommi sealt ära nügib. Nii ka oli. Järgmine tõke oli tehtud koridoris. Laudadega vahekäik kaunis kõrgelt kinni löödud. Siis igaks juhuks panin veel toa ukse taha tooli raske virna põrandariietega, ehk ei jaksa lahti lükata. Kui siis koju jõudsime, oli kodus tõeline kaos. Ta oli köögist välja pääsenud ja siis oli ta tüki aega siiski koridoris veetnud, sest tema pikemaajalist sealviibimist reetsid hulk hunnikuid. Kuid üle kõrge tõkke (mina küündisin vaevaga sealt üle astuma) oli ta saanud ja toas oli siis haruldane vaatepilt. Diivanipadjad põrandal. Laudlinad laudadelt koos vaasidega maha tõmmatud, kolm mehe nailonsärki tooli seljatoelt maha kistud. Need olid jäetud sinna sellepärast, et kaelused olid veel rõsked. Ära näritud olid raamatu nurgad ja sõnaraamatute seljad, kõik nii kõrgelt kui kätte ulatus. Raadio laualt olid pisikesed linnud ja igasugu puust lapse nipsasjad ära näritud. Täielik kaos.
Pata ise oli nii õnnelik, et ta kõik need patused kohad läbi käis, ninaga neid lükkas ja oleks nagu jutustanud:
siin ma natuke püherdasin, raamatutel eriti head maitset polnud, nad ei mahtunud mulle ka hästi suhu, siis ma vaatasin, kas särkide kraed olid juba kuivad, ma neid ära ei määrinud, neid läheb peremehel puhtana vaja. Vaat, need siin olid mu hammastele liiga kõvad, jätsin nad lihtsalt siiasamma, aga need nipsasjad mahtusid mulle hästi suhu ja hambad vajusid ka hästi puu sisse. Vaat nii ma töötasin siin hoolega, sest teid ju polnud ja söögi eest mis jätsite oli ka väga hea, aitäh! Ise maha istudes ja silma vaadates, mis otsuse pererahvas teeb. Kuigi ma olin vihane ja oleks käratanud, aga tema õnn ajas meid suure häälega naerma.
Ühe korra vihastasin ma veel tema peale, kuigi ma teda karistada ei saanud. Mees armastas viina. Töölt tuleku ajaks
oli esimene lumi maha sadanud. Mehe säärikud olid libeda tallaga, ja kui ta siis koju tulema hakkas, kukkus otsmikuga lauavirna otsa, saades pisikese augu omale otse kahe silma vahele. Peast tuleb palju verd. Mees kaapis kätega
mööda nägu ja nii tast siis sai üks verekäkk. Mina ootan teda koju, siis kell 11 koputatakse uksele.
Võõras mees ukse taga. Küsib, kas siin korteris elab Ants? Elab, aga pole kodus. "Tulge vaadake kas see on teie mees!”
"Issand! Kas surnud?" "Ei, surnud vist ei ole." Lähen välja, mees tõmbab suure metsaveo Zili ukse lahti ja sealt hakkas
küljega ees välja vajuma minu Ants, verine kui jõletis, nägu, käed, kampsun eest ja püksid takka otsa. Tassisime ta
tuppa. Mehed tahtsid teda koridori panna, aga ma ei lubanud, sest seal oli külm, kas hiljem veel kopsupõletikku ka vaja oleks. Panime ta põrandariietele köetud ahju ette. Koer kohe asjalikult peremeest puhastama. Võtsin kutsika ja viisin kööki, ukse sidusin nööriga kempsu ukse külge kinni, vahekäigu barjääri tõstsin ühe laua osa kõrgemaks. Tahtsin, et mees ise hommikul peeglist vaataks, kui kena ta välja näeb.
Hommikul kõnnib mees toas ringi, hõikan teda magamistuppa. Tema tuleb. Nägu puhas. Kas sa pesid nägu? Ei ole ma veel midagi jõudnud, vastab mees. Kus Pata oli, kui sa üIes tõusid? Minu kõrval. Sa igavene krants, ta nihveldas end köögist välja ju ta töötas peremehe kallal terve öö. Puhtad olid mehe käed, nägu ja kampsunil polnud ka eriti viga. Mul oli nii kahju, et mees ei näinud, millisena teda koju toodi. Ime, et ma ära ei minestanud.
Kord tuli Ants koju ja ütles, et ühes talus on koer auto alla jäänud ja perenaine, vana inimene, nutab teda taga. Üksinda kole elada. Anname selle Pata sinna, mul on hale vaadata vana inimest. Pata on ilmatu lõbus ja siis vanainime ei nukrutse enam. Meil ei olnud kavatsust Aegviitu kauaks elama jääda, sest kemps väga haises, ümber ehitada seda ei saanud. Teadmata veel uut kohta, arvasime, et ehk on tõesti parem ilma koerata kolida. Nii sai Pata endale uue perenaise. Vanainimene oli väga õnnelik olnud Patat saades.
7
Järva-Jaanis võtsime jälle endile loomad. Meile pakuti kassipoegi. Küsisime ainult ühte, kuid kassipoegade rohkuse tõttu oli perenaine pannud kotti ikkagi kaks.
Ei mäletagi kust me kanad saime, seapõrsa tõi mees kolhoosist ja lamba ostis mees ka kellegi käest. Jänesed saime naabrilt. Nüüd oli mul jälle üks lemmikkana. Ka tema tahtis hellitamist. Kui läksin kevadel aeda kaevama, siis tulid kõik kanad usse sööma. Todi tuli ka, aga teda ei huvitanud niipalju ussid kui minu tähelepanu. Ta astus julgelt otse labida ette, lõika või labidaga jalg otsast, ise aina otsa vaadates ja vilistavat häält tehes. Noh, muidugi, et tööd saaks teha, pidin ta sülle võtma ja suusutama suu juures ja noka alt kõditama ning siis, kui ma ta maha panin, Todi aeles veidi ja läks rahulikult oma teed.
Kord läksin aeda marju korjama, siis tiris ta mind seelikust. Teisel korral mul seelikut polnud, vaid päevitusriided. Et mul seekord oli kiire, ajasin küll temaga juttu, aga sülle ma teda ei võtnud. Ta kargas ülesse tahtes pükste servast kinni võtta, aga ei küündinud, siis kargas ta teistkorda ja tõmbas nokaga mulle pika triibu reiele.
Päris valus oli. Sa pead mind sülle võtma! Muidugi siis võtsin.
Ka Eestis olev siga oli väga intelligentne. Ta kunagi kui toitu viisin, ei lärmanud. Ta tuli rahulikult häälitsedes võre juurde. Muidugi tervituseks temale üks kõrvatagune sügamine ja hellitavad sõnad. Kui toast oli soe vesi ämbriga kaasa toodud ja laudas olevast kotist jahu sisse segatud ja selle kohe ette valasin, oli kõik hästi, aga nagu ma ämbri juurest ära läksin, tuli pahandus, siis kargas ta aiale püsti, kisa tehes. Vahel kiusasin teda ka, jätsin ämbri ja läksin kaugemale. Oi, kuidas pahandati.
Kui kõht oli täis söödud, siis ta vahel haaras mu seelikuservast kinni ja ootas, lahti ei lasknud. Palun, küsin, käsen, ei siga ei tee väljagi. Kui olin teda patsutanud, kiitnud ja süganud ja siis ütlesin, et lasku nüüd lahti, ja jäin ootele, siis lasi lahti ja läks pessa kõhutäit seedima. Iga kord enne söötmist sai ta hunnik koristatud ja põrand saepuruga üle puistatud, siis alles tuli ta juurde puhtale põrandale, kogu minu toimingut vaatas ta rahulikult kaugelt.
Jäneseid sigines üsnagi palju, 66 hinge oli kokku.
Üks jänesepoeg oli pugenud teise puuri läbi võre. Uus ema talle süüa ei andnud, ja kui tõstsin ta tagasi oma ema juurde, siis peksis see oma poja kui vallatu ka minema.
Poeg konutas näljas. Siis võtsin vana jänese kinni, surusin ta vastu "maad” ja lükkasin poja sööma. Transvaali oli palju, aga mina ka alla ei andnud, iga kolme tunni tagant käis söötmine. Väike poeg sai aru, mida ma tegin, ja iga kord, kui lauta läksin, siis ta sitsis ja ootas mind. Muidugi jälle mulle sülle ja siis emale alla. Hiljem jänes andis minule alla ja ma nägin ise, kuidas poeg teistega võidu piimal käis.
Lammas oli meil rahulik ja kartmatu, ju ta oli eelmisel perenaisel julgeks harjutatud. Teise mis juurde ostsime oli lausa sõge. Iga kord kui talle lähenesid, pani otse jooksu ja ei saanud targaks ka siis, kui ta kümneid kordi oli keti otsas ülepea lennanud. Kartsime, et murrab kaelaluu. Lõpuks viisimegi ta tapamajja. Lammas, mis meile järele jäi, tõi kaks talle.
Valge talle võttis omaks, halli hülgas. Lambast, nagu jänesest, ma jagu ei saanud. Pidin hakkama lutist söötma. Valge kasvas ema taga hästi, kuid heina sööma ta ei õppinud ja leidsin ta ühel hommikul surnuna.
Kassid olid meil küll koledad reod. Uks käis toas asjal, teine ronis naabri jänese puuri juurde üles kõrgele ja tiris jänesepojal tagumise jala otsast. Uskumatu! Aga nii see oli. Naaber tappis jänesepoja, et loomake vaevast vabastada ja minu mees viis selle mõrtsuka metsa ja hävitas, sest ta poleks enam jänesepoegi rahule jätnud.
Ühel päeval tuleb mees töölt koju ja ütleb: "Kas sa elusaid kalu tahad?" "Mis kala, ja kes see pakub?" küsin mina vastu. Kolhoosi keskuse juures on väike järv, see on kokri nii täis, et juba surevad. Sealt tõmmatakse võrkudega välja ja söödetakse sigadele. Mulle pakuti ka... käis mehe jutt. Koger pole söögikala, pole mõtet, mis me selle porise maitsega kalaga teeme... Mehel oli ikka tahtmine kaladele järele minna, toob vähemalt lapsele vaatamiseks. Andsin ämbri sõnadega, eks too siis paar tükki, las laps vahib neid. Laps oli viiene.
Ants tulebki siis võrriga koju, ämber käe otsas. Tuppa tulles ütleb: "Mine vaata!" Mis ma neist ikka vahin. Mine, mine sunnib tema. Lähen siis. Ämbris oli vähemalt neid kolmkümmend või rohkemgi. Kõigil ninad veest väljas, hapniku puuduses. Valasin rutuga kaevu juures vannist sooja vee ämbritesse, kastsin triiphoone ja hakkasin kaevust pumpama värsket vett kalade jaoks. Siis hakkasin kalu kätega ämbrist vanni tõstma. Kohe lipsasid nad vanni põhja. Järgmisel hommikul lähen neid vaatama, nemad jälle vaaguvad hapnikupuuduses. Pumpasin vett juurde. Mõned andsime kassidele ja osa proovisime ise, kas on ikka pori maitse.
Jah, ega süüa ei tahtnud. Alles siis kõlbasid ,kui nad olid mitu päeva kaevu vees ujunud. Vaatamata sellele, et me neid tarbisime, oli neid siiski väga palju. Ikka ja jälle pidin nendel vett vahetama. Kord kui suur vann sai ääreni vett täis, ei raatsinud ma sooja vett maha valada, vaid kavatsesin seda aia kastmiseks kasutada. Pumpasin ämbri värsket vett täis ja hakkasin kätega kalu püüdma, ise ennast narriks pidades. Mis ma kogesin. Nagu ma käed vette panin, nii kohe oli mul kaks kala pihus, hõljutan käsi üles-alla, kalad ära ei lähe. Tõstan need kaks ämbrisse ja kordan jälle ja juba oli mul lipsti pihus kolm kala.
Nii ma tõstsin ilma vaevata enamuse selliselt vannist välja. Paari viimast ajasin taga. Kui pisike on kala aju, nagu nööpnõela pea ja nad taipasid, et need käed päästavad lämbumis surmast. Uskumatu. Kui rumalad on ikka inimesed võrreldes kaladega, kes ei oska paljutki head hinnata, mida neile tehtud on.
8
Saksalambakoer Lord, kes oli Tartu Pedagoogilise kooli katlakütja koer, jäi kooli juurde, kui peremees ära kolis. Teda ei saadud Variku tänavale kaasa võtta. Sealsed koerad olid oma tänava rahvaga harjunud ja ei haukunud. Lordile olid nad kõik võõrad ja ta tormas haukuma. Siis muidugi haukusid terve rajooni koerad. Tuppa ka ei saanud jätta, siis rabeles ta akna ja ukse vahet ning lärmas, nõudis välja. Siis ei saanud pererahvas magada. Nii toodi ta vanasse kohta tagasi. Hooldajaks jäi ta vana sõber Jants.
Minu mees käis Pedas katelt kütmas ja et tütar omale koera naakus, kutsus mees teda Lordiga tutvust tegema. Lord harjus Eoga hästi. Kord tulin õhtul töölt, Eo jookseb uksele vastu, silmad nutetud ja Lord esikus pikali maas, mees ka õnnetu näoga juures. Kohe kui uksest sisse sain, tõstis Lord oma haavatud käpa minu poole ja oleks te näinud ta silmi, kui haledad need olid. Kui mees oli tahtnud ta haava kinni siduda, siis oli ta urisenud.
Minu kannatas ta välja, laskis haava kinni siduda ja kuigi hambad juba varsti sinna naksima läksid, pidin järgmisel päeval ikkagi arsti juurde minema, sest haav oli liiga pikk. Selles oli süüdi mu mees. Tema ei viitsinud kunagi družbal ketti pealt ära võtta. Lord oli maganud sae kõrval, kui ta kuulis, et keegi tuleb, oli ta üles karanud ja käpaga alt ülesse mööda saekettipidi tõmmanud. Verd oli siis palju olnud. Verejooksu nad sulgesid, kuid pikk haav oli kõik lahti. Oi, mu mees sai mu käest hoolega võtta, sest kord tõmbasin ma Venemaal samuti oma käe lõhki. Pihu lõpust enne käsivart 2 cm haav. Pigistasin ruttu haava kinni.
Verd tuli vähe, aga haavast pressisin välja lihased.
Need olid pruntis üleval. Mees toppis need pintsettidega tagasi ja siis mitu nädalat paranemist... Praegu veel arm näha. Lordiga siis sama lugu. Arsti juures tõstsin Lordi lauale, suukorv oli tal peas, heitsin kõhuli talle otsa ja siis asus arst haava õmblema. Ta oli väga rahulik. Kõrval laual aga tehti ühele jahikoerale tagumise jala operatsiooni. Metssiga oli seda vigastanud.
See koer sel narkoosi all niuksus ja siis vastas kohe ka Lord urinaga. Arstid imestasid. Lord kargas siis üle nädala kolmel jalal. Bussile minnes tundsid inimesed tänaval talle kaasa.
Lord oli meie kodus igapäevane külaline. Vahel, kui ta lahti pääses ja meie koridori tuli, siis ei lasknud ta majaelanikke koju. Elasin esimesel korrusel ja siis oli elanikel hea aknale koputada. Hea, et majaelanikud meie peale pahaseks ei saanud, ühel päeval kui tütar läks Lordi vaatama, teda enam polnud. Ta varastati ära. Ligi aasta oli ta kadunud. Kord siis kui Jants nägi Karlovi pargis puude vahel koera liikumas, karjatas ta, Lord. Kui siis see suur koer oma vana sõbra juurde tormas ja peaaegu pikali teda tõukama pidi. Koer oli hea väljanägemisega st. hästi söödetud. Jants võttis oma püksirihma, pani selle Lordi kaela ja viis ta koju. Sealt transportis ta oma vanaema juurde, et teda jälle ära ei viida. Nii kaotas mu tütar oma suure sõbra.
9
Kass, mille Järva-Jaanist kaasa tõime läks kaduma.
Ühel päeval kui tütrega linna läksime, näeme ühte väikest kassipoega magamas naabrimaja puutrepil. Tagasi tulles näeme seda sama kassipoega ikka magamas. Tema kõrvale oli pandud leiva- ja vorstitükke. Tütar imestab ja vaatab, miks kassipoeg
ei söö. Ka minul tekkis kahtlus, kas kass pole haige. Kui ma ta siis pihku võtsin, oli ta kerge kui sulg.
Kõhn, hirmus kõhn, tähendab haige. Viisime kassipoja koju.
Meil oli üks tuba remondis ja me panime ta sinna. Andsime piima ja jälgisime teda. Tal oli kõht lahti, muidugi süües rasket toitu. Mida teha? Võtsin ja andsin kassile pisikese osakese kõhukinnitit. Kui jääb siis jääb, kui sureb, siis sureb. Kassike paranes ja temast sai väga alandlik ja paksuke. Kuid temal tekkis ka kohe mure. Me leidsime jälle tänavalt pisikese kassipoja, vesihall hästi toidetud kassike, kes oli meie kassist hulga väiksem. Roosa lint oli tal kaelas ja sinna oli kirjutatud tindiga maailmarändur Klaabu, aadress Riia 10. Käisime seal korter korteri järel kassipoega pakkumas. Keegi ei võtnud omaks. Jätsime sildid kassi leidmiseks. Tütar hiljem ütles, et ta oli Jumalat palunud, et keegi kassile järele ei tuleks. Ei tuldudki. Nüüd oli lugu - kaks kassi. Hallike sai nimeks Villi, tahtis hirmsasti mürada. Suurem kass oli hingelt haige. Ta ei teinud väiksemale liiga, aga elas seda sügavalt üle, et temale oli võetud rivaal.
Muta konutas toolide all ja sülle enam ei tulnud, pidin teda ise võtma. Kui nad aga aknal magasid, see oli nende meelispaik, siis magasid nad alati koos. Villi muidugi tüütas teda mänguga. Ühel korral, kui mul oli vend külas, tuli Muta mulle sülle, ta oskas kuidagi eriliselt liibuda.
Kui ma ta sülest maha lükkasin, et püsti tõusta, külalise ära saatmiseks, siis ehmatasin seelikut vaadates: kollased täid ronisid seelikul ja mitte vähe. Mida teha? Kontrollisin Villit, ei ühtegi tutukat. Viisin kassi välja, raputasin talle liiva peale ja ütlesin talle: "Saa puhtaks!"
Ta oli ära kolm päeva ja siis oli ta puhas. Väljas käies sai ta kassihaiguse, karv kõrva tagant tuli maha. Viisin ta arsti juurde. Arutasime arstiga, et ta seedimine oli rikutud ja sageli kõht lahti. Kui arst kuulis, et meil on veel üks kass, soovitas ta kassi magama panna, kuna seedimine oli kassil niigi vilets. Kui ma arstile seda ka ütlesin, et tal täid olid, siis ütles arst: ” Ka loomadel on oma mured." Muidugi, tal oli rivaal, need olid mure täid. Muidugi, tütar mängis rohkem Villiga, mina püüdsin Mutat hellitada. Nii ma siis lasksin Muta vaevast vabastada. Arst pani Muta minu oma silma all magama.
Villi aga kartis Lordi. Tütar tahtis neid sõpradeks teha ja pani ikka Villi Lordi juurde. Lord ainult keelega limpsas Villit, kassipoeg libises hulga maad põrandal edasi. Aga ikkagi ei saanud kassike hirmust üle. Keelasin tütrel nii teha, hoiatades, et kassikene võib nii ära minna. Tütar võttis seda kuulda, kuid Villi läks ikkagi ühel päeval minema. Mitu kuud hiljem nägin teda kodu ligidal. Oma nime tundis ta ära ja kavalusega sain ta kätte. Lordi polnud meil enam kaua käinud, koju toonud, söötsin tal kõhu täis, ta marssis toa poole. Ukselt aga põrkus tagasi, kartes, et Lord võib seal olla. Tehes toas tuuri, ei jäänud ta sinna, vaid läks tütre tuppa ja puges laua alla lükatud toolile magama. Enne Villi välja minekut söötsin ma teda veel, ja välja marssinud, ta enam tagasi ei tulnud. Korra nägin teda veel, aga siis ta enam mulle kätte ei andnud. Nüüd polnud enam ühtegi looma.
10
Ühel tuttaval olid siiami kassil pojad, kuid poegade isa polnud siiam. Mind hoiatati, et selline segaverd poeg on väga raske iseloomuga. Noh, andsin tütrele järele.
Nimeks panime Kutt. See Kutt oli lausa pätt. Tütar õpetas teda kulli mängima. Kord kui tütar "lõi" ta kulliks ja ise ruttu koridori jooksis ja ukse kinni tõmbas, ei saanud kass talle järele, see solvas teda ja ta läks aknale ning lasi sinna protestiks loigu, mis hirmsalt haises. Ikka ja alati, kui tema oma viimast käpa matsu ära lüüa ei saanud, siis oli loik aknal. Ta oli armukade ka. Kord tuli vennas haigena meile, käskisin tal voodisse heita ja kutsusin kiirabi. Nägin, kuidas Kutt tasakesi hiilis venda nuusutama ja siis oli teada, enne kui mina telefonitoru käest panin - oli loik aknalaual. Kasisin selle ruttu ära, enne kiirabi tulekut, ja kui siis kiirabi oli lahkunud koos minu vennaga, pidin mina jälle akent kasima.
Naabrinaist ta ei sallinud, köögis käis ta harva. Kui tuli, ja naabrinaine oli köögis, hüppas ta aknale, vaatas ise naabrinaist ja siristas oma loigu sinna.
Kutt tavaliselt magas minu juures. Mürasin temaga veidi ja siis kohe kustutasin tule, jättes oma käe ettenägelikult tekile. Ootan, ootan, mis toimuma hakkab. Natukese aja pärast anti käpaga mulle mats. Jah, Kutikene, sa oled võitnud, sest ma ei taha tõusta ja akent kasima minna. No oli jonnakas kass.
Pissipotiks panime temale suurema heeringakarbi. Liiva läks sinna liiga palju, talvel oli raske liiva saada. Tegin ratsi. Panin heeringakarpi ühe lapsevankri ratta paksu kummi ja selle sisse kilukarbi. Kutt oskas sinna kilukarpi ilusti lasta. Karpi oli kerge tühjendada ja pesta, liiva polnud vajagi.
Kord läksime Tallinna ja jätsime kassi naabri hooleks. Toiduportsjonid olid külmkapis valmis pandud. Tallinnast koju tulles ütlesin ma tütrele: "Mine sina sisse, ma vaatan akna tagant, mis Kutt teinud on." Pilt oli siis selline,
et kardin oli poolenisti nihutatud. Laudlina oli laual sassis, teisel aknakardinal oli suur 50 cm läbimõõduga auk sees. Hele päike paistis aknast sisse ja kõik oli näha mis toas oli. Lillepott oli klaverilt mana puruks kukkunud, muld laiali. Voodi oli segi ja katte rüüsil suur auk sees. Ilmatu kallis nailonkate... Kõik see segadus oli möödujatele näha. Oli see vast vaatepilt. Pealekauba oli Kutt kadunud. Otsime kõik läbi, sängi alt ja mujalt ka, ei kuskil. Siis äkki tõstan silmad. Kutt üleval kardinapuul, vaatab sealt vaenulike silmadega. Kutti karistada ei tohtinud.
Pidime leppima. Kui Kutt sealt kardinapuult maha tormas, siis me nägime kuidas see hävitustöö käis: mööda kardinat alla üle laua, voodi serva rippu ja tagumised jalad töötasid, rapsides rüüsi, siis sealt üle klaveri maru hooga teise akna kardina külge rippu ja jälle tegid tagumised jalad tihedat tööd ja sealt jälle üle laua sängi. No mis sa hulluga teed. Võtsin ta kinni ja viisin hoovi poole välisaknalauale ning ütlesin, et nüüd istud kartsas. Seal oli ta varemgi olnud.
Ja sealt tulnud, oli ta ka paar päeva mõistlik, ta kartis väljas, kuid siis ta vihastas. Viis minutit hiljem, kui Kutti otsima läksin, oli ta aknalt alla hoovi hüpanud ja põlevad silmad ainult hiilgasid pimedas. Rohkem ma teda enam ei näinud. Panin talle akna alla keldrikatusele süüa, aga see oli kõik alles. Nii kangekaelne oli see "kuulus" Kutt.
11
Minu Tutti.
Kui mu tütar hakkas abielluma ja ma aimasin, et ma võin nukrutsema hakata, võtsin ma enne tütre lahkumist juba endale bolonka - karvakera nimeks Tutt.
Tuti oli sündinud 29. okt. 1990. a. Tartu Ülikooli Raamatukogu teadetetahvlil oli teade: bolonka kutsikad müüa. Olin alati olnud huvitatud pisikestest villakeradest. Panin enesele kinni ühe isase kutsika. Lubati hoida seni, kui saan oma kiired asjad aetud. Selleks kulus paar nädalat. Seniks olid kõik kutsikad valitud ja mulle oli jäetud emane ja kõige unisem. Olin rahul. Järele minnes pandi kutsika ema luku taha, oi seal oldi väga kuri... Esikus oli pisike karvakera peale sööki mugava poosi sisse võtnud, magades neli käppa kõik taeva poole. Peretütar ajas ta üles, unesegasena taarus ta teise seina, et uinuda uuesti. Peretütre seletuse järele olevat see viimane järelejäänud kutsikas, kõige rahulikuma loomuga. See oli muidugi minule väga teretulnud.
Kutsikas ulatati mulle pihku, kus ma ta kohe sülle haarasin ja talle: "Tere Tutti!" ütlesin. Perenaine, kes ka ostjat vaatama tuli, imestas, et mul juba nimi valmis oli.
Ma ei tea isegi, kuidas see nimi mu huultelt tuli. Nimede panemine pole mulle kunagi raskuseid valmistanud. Ei nukkude ega loomade nimed. Karvanäss peopesal oli nii armas, et musitasin teda nina otsa ja peale tasumist ka kohe põue pistsin. Siis äkki hakkas ta värisema. Aimates vist, et nüüd tuleb midagi enneolematut ja võõrast. Arvasin algul, et ta kardab väljas külma, surudes teda ikka sügavamale mantli hõlma, aga tema kraapis ikka end välja ja väriseb tugevalt.
(Kui Tutti kartis, siis ta alati värises, eriti kartis ta äikest. Polnud veel pilvegi näha, kui tema hakkas toas närviliselt edasi-tagasi käima, nagu ilmateataja.)
Värske esimene lumi hakkas sadama. Koju jõudnud, oli kutsikal vaja kohe kükitada ja reisi eest tasuda. Selleks otstarbeks panin ma maha paksu ajalehe.
Jätsin ta alguses enda voodi ette padjale. Ei, seal oli väga igav ja varsti oli nina püsti, hakati niuksuma.
Et mul selg haige oli, panin ta enda selja taha magama.
Nii olevat koer ka hea ravitseja. Nõnda ta harjuski magama. Hiljem, kui ta voodisse hüppas, vaatas, kuidas ma magan. Vaja perenaise selja taha minna. Kui mina öösel külge keerasin, siis läks tema jalutsisse ja ootas. Olin ma mugavalt end sisse seadnud, marssis tema minu selja taha, sõtkudes teki tihedalt vastu keha, siis viskas end känsti seljaga vastu minu selga. Vahel ma tõmbasin end temast kaugemale, siis lükkas ta ennast käppadega tihedalt minu vastu. Teki alla ta ise kunagi ei tulnud. Kui juhtus tuba öösel väga külmaks minema, siis ta hakkas värisema. Seda kuulsin ma alati ja soe tekialune ootas teda seal. Siis ronis teki alt välja kui liiga kuumaks läks.
Alguses neid kükitamisi oli nii tihti, et ei osanud ennetada. Peatselt tabasin ära, kui ta rahutuks läks ja ringi vaatas, haarasin ta sülle ja jooksin õue, kamandades, et ei tohi, ei tohi. Õues koera maha pannud, aga sundisin: "Tee, tee nüüd piss ära!" Ta harjus sellega ruttu ja juba ta ootas välisuksel. Muidugi, kui seda tähele ei pannud, siis oli loik ukse all. Hiljem hakkas ta ukse all hüppama, aga küsima ta ei hakanud. Varsti hakkas ka see hirmus närimise periood. Tuti jalanõusid ei närinud, aga kui ma unustasin talle mõne puutüki tuppa toomata, siis oli pahandus selgelt ka kohe ära tehtud. Unikaalse kapi nurgad olid "hööveldatud". Ai, ai! ise olin süüdi. Kui juba voodisse jaksas hüpata, läksid ka voodi nurgad ümaramaks. Alguses oli ka häda selles, et kõige parem oli tal ikka vaibale teha, pehmesse kohta, kui mind kodus polnud. Siis sai vitsa antud ja alati sinna lükatud, kus vaipa polnud. Nii ta siis harjus, et kui ruttu välja ei saanud, siis läks ta paljale põrandale või maha pandud paberile.
Kord ma naersin, tuppa tulnud näen, et kutsikas läheb puhtale põrandale puhveti ette. Laseb sinna oma joru ära, aga põrand oli kaldu ja sealt: siis nakkas üles jõgi vaiba poole voolama. Asjalikumat asja tehes hakkas ta keerutama. Passides küll puhast põrandat, aga keerates sattus ikka ka osa vaibale, sest keerajal tagapool ju silmi pole.
Õpetasin teda tantsima. Sitsimine oli tal selge vist juba enne sündimist. Kui mina sõin, siis tema juba minu kõrval sitsis. Ootas kannatlikult, ehk ma märkan, kui ma väljagi ei teinud, siis hakkas kugisema, ja kui siis ka ei kuuldud, siis alles haugatas. Vorstitükki käes tema kohal tiirutades, hakkas ka tema kahel jalal vorstitükile järgi kõndima. Temale koerakrõbinad ei meeldinud. Tema tahtis heeringat, kilu, kui hapukapsa purgi lahti tegin, läks ta lausa hulluks, rabeles, et aga saaks. Piima sõi vähe, suppi ainult veidi, hapukapsasuppi hea meelega. Peeti, porgandit, kartuleid - toorelt ja keedetult. Aga millega ta kunagi end petta ei lasknud, olid seened. Neid oskas ta alati jahukastme seest järele jätta, ka peened libled.
12
Reisida tuli meil palju, ikka Viljandisse tütre juurde. Kui ta oli väike, oli lihtne, aga varsti oli ta täies suuruses ja kaalus kuus kg. Elasin kohas, kust bussijaama oli vähe maad, siis panin ta kandekotti, et teda puhtana hoida. Hiljem, kui kolisin kaugele, siis oli hea võimalus teda kotikärule asetada. Ta istus seal väga uhkelt. Kord tulin üle Turu tänava otse bussijaamast, et koju sõita.
Tuti istus kärul väga kenasti, vaatab ühele-teisele poole, näeme mõlemad, et politseiauto tuleb suure kiiruga (ei mõtlegi sebra ees hoogu maha võtta) ja siis äkitselt pidurdas enne sebrat. Tutt vaatas, et nüüd hullud ajavad päris selga ja kargas kotilt maha, rihm tõmbas ka kotikäru kummuli. Siis ma küll näitasin politseinikenagadele rusikat - loomulikult ise naersin. Noored poisid lausa rõkkasid. Rabasin siis kiiruga käru õiget pidi ja ruttu Tuti sinna otsa. Pidin ruttu tegema, enne kui roheline punaseks muutub. Bussiootajad sealsamas said toreda etenduse. Karvu oli toas ülearugi, iga päev muudkui kaabi.
Kord olime Viljandi bussis. Meie taga istus üks väga lõbus noormees, kes tegi rahvale maitsekat nalja. Kui väljuma hakkasime, kiitis noorhärra mu koera. Keerasin ennast tema poole ja ütlesin: "Vaadake mina olen veel ilusam, tänan kiituse eest!" Minu must mantel oli pea sama karvane kui Tutt. Kõik pahvatasid naerma.
Bussi oodates oli Tutt bussipeatuses alati väga asjalik. Ta tõusis kahele jalale ja siis uuris väga tähtsalt ümbrust. Rahvale see alati meeldis.
Viljandis väimehe kodus oli samuti bolonka, pisem kui Tutt. Kavaler hakkas Tutil taga käima ja niikaua nad siis jalutasid, kui varsti poegi oodata oli. Hoidsime küll neid võimalikult lahus, kuid...
Tütar ei tahtnud, et Tutt pojad kööki tooks ja siis tegime talle aseme välja kasti sisse. Ega ta nii väga meie seltskonda ihanudki. Ta jäi heameelega välja. Hommikul vara tuleb väimehe ema, ajab mu üles ja ütleb: "Mine vaata oma Tuti lapsi!" Hommikul vara lauta minnes oli ta kuulnud niutsumist. Läheb vaatab, üks kutsikas aias murul, kastist mõni meeter kaugel, teised neli kastis, aga ikka veel kuskilt kostab niutsumist. Läheb keldrisse, seal oli üks kartulisalve juures betoonpõrandal. Ju Tutt siis ringi kõndis oma vaevas ja poetas neid laiali. Poegi oli kuus, aga kaks jätsime järele. Kuut poega sööta oleks Tutile raskeks läinud.
Siis said nad tuppa toodud ja asetasime nad traatvõrgu taha, et nad jalgu ei roomaks, ja väike kaheaastane neid väntsutada ei saaks. Võrgu keerasime rõngaks, riide panime poolele osale ja paksult ajalehti ülejäänule. Peagi hakkasid kutsikad sellega harjuma. Pesast tuli ju ära minna ja kuhu siis ikka mujale kui paberile. Nii harjusid nad mitte mujale tegema kui paberile. Suureks saades viisime nad emaga koos välja. Ühe kutsika andsime sinnasamma maale, naabritele ja teise andsime Tammelinna. Sõna saadeti meile tagasi, et hästi viisakaks kasvatatud kutsikas. Pojaga Tutt müras palju. Nad mõlemad larisesid hirmsasti, nagu nad vihased oleksid. Oma poega Tutt eriti taga ei nutnud, püüdsin Tutile rohkem tähelepanu juhtida ja teda palju kiita. Kui ma Ütlesin talle: ”Tuti on nii pai!" siis Tuti alati maigutas, nagu see oleks olnud üks hea suutäis.
Siis ühel päeval tehti uus seadus, koeral peab olema suukorv. Otsisin poest, aga kuskil polnud nii pisikest.
Tegin ise paeltest. Läksime tänavale... Üks sekund ja see oli peast kadunud, ja kuidas sa lähed aega viitma, kui on kiire bussile minna. Bussijuht aga bussi ei lase, et koer võib hammustada. Ütlesin siis juhile, et mina ise olen küll inimest hammustanud, aga see näss pole sellega veel hakkama saanud. Rahvas naerab bussis. Polnudki midagi muud teha, kui keerasin jalutusrihma ümber koera nina ja siis sain pileti.
Talveks heegeldasin Tutile kahekordse elektrisinise mantli, kaeluse ümber punane pael seotud leifiga.
Kodus oli üks tugitool tema residents. Sinna naljalt keegi ei mahtunud. Kui maha ajasid, siis alati urises. Noorena jooksis ta lastelastega rõõmsalt, hasartselt.
Vanana peitis end ära. Tuti jäi ikka vanemaks ja vanemaks, nagu ma isegi. Kondivalu temal, nagu minulgi. Oleksime nagu üheealised olnud. Trepist tulek hakkas talle raskusi valmistama. Nägin, kuidas ta raskelt trepituhve võttis ja vahel ka poole peal puhkas. Vahel ma masseerisin ta jalgu, oi, ta oli tänulik selle eest. Lakkudes mu käsi.
Igakevadine pügamine meeldis talle, ainult ära käppi puudu.
Viimases lõpus ei jõudnud ta enam toolile hüpata ja sageli jäi ta oma tugitooli ette seisma, vaadates, kas ma märkan teda toolile tõsta. Kui ei, siis võttis ta kõik jõu kokku. Oli periood, kus ta laua alla puges ja sealt teda välja saada oli urinaga. Võimalik, et tal valud olid.
Tuti oli 14,5 aastat vana. Mul oli temast väga kahju, ma ei võinud vaadata pealt tema vaeva ja lasksin ta magama panna.
Kõik oli väimehega kokku räägitud. Jätsin ta jumalaga teda hästi kiites: "Tuti on nii pai olnud, väga pai!"
Siis suudlesin, ma ei näidanud talle oma pisaraid, sest ta oleks aru saanud. Kui ära sõitsin, siis väimees ta loomaarsti juurde, kes süsti tegi. Kui ta maha pandi, oli astunud mõned sammud, ja siis vajunud pikali. Oma pluusi jätsin talle kirstuks. Väimees kaevas augu ja lapselapsed kaunistasid Tuti haua pujengiõitega. Mõni aeg hiljem, kui helistasin tütrele, ütles tema: "Tuti haud on üleni roosa. Ma ei saanud aru, miks roosa. "Pujengide õitest," vastas tema. Pisarad tulevad silma ka nüüd, hulga aastaid hiljem.
Tõin endal koju karvanässi.
Mis küll sobiks su nimeks hästi?
Silmad sul kinni ja karvad kõik sassis.
Peapeale tutt sulle hästi passib.
Tutiks sa jäidki, nii su nimi, kõigile meeldib su uudishimu.
Kahel jala püsti sa seisad, uudistad ringi, sa muidu nii madal.
Kapinurgad ja servad on nürid, seal su hambad on hoolega räsind.
Padja said lõhki, tirisid vatti, nüüd sul polegi magamiskotti.
Tutt oli eile halvem kui täna, eile sõi vaasist lilled kõik ära, kõiksugu tegusid virnas su nahal.
Hävinguoht on kogu mu majas.
Saabudes koju, minesta või ära, tuba on segi ja palju on paha.
Midagi oled ka maha mul jätnud, selle pean kaltsuga uhama vette.
Kui oled rõõmust sabaga vehkind, söögi saanud ja magama sättind.
Peale "tööd" peab puhkust ju saama, süütud silmad mind luuravalt kaevad.
Oh, sa mu Tutike, oled nii kallis, sülle sind võtan, teen kalli, kalli. Sina aga mõtle uusi vempe, millega homme üllatad jälle.
I osa, kokkuvõte eluaastatest 2002-2005 ERM-le 2005. a.
Selles oli Topi lugu sündimisest kuni kolmeaastaseks kasvamiseni. Eelnev koer oli suur must Muta, kes jäi Avispea kodutalu teel auto alla ja sai silmapilkselt surma.
Siis saime kohe samal päeval Unikülast Mirja Vettikult kahekuuse Topi Muta asemele. See oli vanemale õele V-Maarjas Võidu tn 6 kui sünnipäevakingitus. Ta tahtis ikka väiksemat koera. Üldse talle meeldisid lapsest peale koerad.
3-aastasena on Topi juba täiskasvanud koer, rohkem õuekoera kui toakoera mõõtu. Kassist vähe suurem, pikem, kõrgem, paksu ja pika karvaga, umbes 9 kilo raske. Tal on juba päriskoera vigurid küljes. Õde Leida on ta päris hooldaja-söötja ketishoidja. Minu hooleks on ta harvemini. Peamised reisid teeme koos Milviga, kus käime autoga Avipeal vana talukoha aias puid-põõsaid hooldamas. Koer on meil pea alati kaasas. Nii on seal julgem üksipäini tegutseda kui on võimalikke pätipoisse meid hirmutamas. Talvel sinna koeraga ei sõida. Teed on lumised ja vahel talumajad ligipääsmatud. Seal aias pole ka talvel midagi teha. Vast ainult autole ahjupuude koorem pakiruumi laduda. Selle eest on seal peale kevadist lumesulamist tööd külluses. Leida püüab esialgu siin oma maja aias maad harida. Tuleb teda iga aastaga ikka rohkem ja rohkem aidata.
Siin V-Maarjas on koera hooldustöödeks: hommikune õuelastmine esikust, 3 korda päevas söötmine, jootmine, ketishoidmine, õhtul jällegi esikusse magama laskmine. Mõistagi peab aed ja väravad olema korralikult suletud, et ta kusagilt alevisse ära ei jookseks. Ja seda on ta igal võimalusel valmis tegema. Alevis on teiste koerte lõhnad ja siis ei loe oma kodu enam midagi.
Kui siis äkki avastame, et koera enam aias näha ei ole. Suur osa ajast on ta putka juures siiski ketis ja ta ei pääse õuest kuhugi. Õues aga lahtiselt toimetades leiab ta koha, kust välja pääseda. Ta kas hüppab üle 1,2 m kõrguse aiavärava või poeb lihtsalt aia taha. Väravatele seon tõkkepuud peale. Aiast väljapääsu kohta annab otsida. Siis avastan, et ta lihtsalt ronib võrgu najal üles, kuni pääseb üle. Selja toetab seejuures vastu puuseinu. Teen nii, et ta suurde kultuuraeda ei pääse. Eraldan eesõue võrgurõhtudega ja võrkväravatega. Siiski jääb veel võimalus äraminekuks. Kui külalised jätavad sisse tulles enda järel jalgvärava lahti.
Kes koera kadumist märkab, kohe hüüab, et „koer on kadunud“. Kohe hakkame Milviga teda otsima. Võtan jalgratta ja sõidan naabrid läbi. Tavaliselt läheb ta esmajoones naabrikoeri vaatama. Need panevad haukuma ja nende juurest saangi Topi kätte. Ühel korral ei annud ta end kätte, pani jooksu ja peaaegu oleks suurel maanteel auto alla jäänud. Aga kõik on alati õnnelikult lõppenud.
Nii ongi tihti koer kahekordselt kinni – aias ja vana putka juures ketis ka. Kui siis õues ise oleme, pole vaja alati ketti panna. Aitab võrkaiast ka. Suures aias toimetades tahab Topi meie juures olla. Siis on ta muruplatsil raudvaiaga maa sees ketis. Siis on ta rahulik, ega haugu niisama möödakäijate peale. Eriti tahab ta Milvi juures olla, kui on käsil töö ühe koha peal, nagu peenarde rohimine. Sama lugu on ka Avispea mahajäetud kodus (kutsume seda kodu Isamaaks – laste pandud nimega). Siin on Topi meie silme all, ikka ketis kusagil lagedal kohal.
2. Õe Leida surm.
Leida on tihti haiglasem ja liigub õues vähem. On küll 2007. aasta suvi, aga ta hakkab juba jõudma 90-nda aasta ligidale (s. 1918). Vanem õde Linda on juba manalas.
Topil pean ma rohkem silma peal hoidma. Vaatama, et ta oleks kinni ja söödetud. Palju see Topi sellest haigusest tead? Leida on ikka teda rohkem söötnud ja õhtuks esikusse toonud. Paar korda on toomise ajal Topi kedagi võõrast aia taga näinud ja siis robinal sellele haukudes värava taha jooksnud. Leida pole osanud end hoida ja koer on ta maha pikali tõmmanud.
Toas on Topi ehk märganud, et Leida ei taha enam temaga tegeleda. Ajab koera oma voodi eest minema kui Topi oma esimesed käpad ta voodile paneb ja nägu püüab limpsida. Eks ta ootaks rohkem enesega tegelemist nagu varem.
Paar korda on Leida olnud Rakvere haiglas ja ta voodi on hoopis tühi olnud. Aga Topi käib seda vooditki küsivalt uurimas. Leida koer on ta algusest peale rohkem kui minu koer olnud. Vähemalt siin õues aias joostes ja haukudes. Leida on teda rohkem söötnud ja jootnud. Vaadanud, et koer talvel õues ei külmetaks. Ja nüüd äkki näeb ta Leidat harvem.
Siis ma ei saa Leidaga muidu hakkama. kui saan ta mõneks ajaks Tapa haiglasse panna. Käin teda seal vaatamas. Aga paranemiseks on vähe lootust. Viimasel korral, detsembris 2007. tahaks ta koju. Aga ma ei saa seda teha. 9.XII ta sureb. Sanitar läheb veel teda õhtul vaatama peale sööki. Leida on juba läinud. Järgnevad päevad kuluvad toimetustest ja matustes. Topiga juhtub Leida surma õhtul imelik asi. Ta hakkab üksi toas olles minu juuresolekul ulguma. Ta ei ole varem millega peale ulgunud. Aga nüüd nagu põhjuseta ulub. Nii vähemalt oma veerand tundi. Püüan teda rahustada, aga asjata. Lõpuks jääb ise vait. Teisel päeval saan teada, et umbes sel ajal Leida suri. Äraseletamatu on olnud koera vaimses tundmises.
3. Saaremaa reis.
Leidat ei ole. Topi aga ei unusta ta tuba ja voodit käia tuppa tulles nuusutamas. Peame kahekesi enamiku talvest mööda saatma. Sõidame koos autoga isamaale. Vaatame majapidamist üle. Ma toon alati autos ja auto katusel küttepuid, mida siin pliidi ja ahju jaoks peeneks saen ja lõhun.
Topiga käin aia taga Võidu tänaval jalutamas. Ikka keti või nööri otsas. Kuni ühel päeval tänava otsa majaperemees kisa tõstab. Vaadaku ma, koer teeb oma junne tee äärde lumevalli. Miks ma ära ei korista. Noh, mis teha, tuleb hakata kultuurselt elama. Meie koera junnid pole kassi omadest suurt suuremad. Aga suured koerad on peamised reostajad.
Aga siiski võtan alati suure supipoti kaenlasse kui jalutama läheme. Meie järel jääb tee nüüd puhtaks. Topil pole sest suurt külma ega sooja. Nii palju ehk, et alati alevis käies peab tema kaka jaoks kott kilest kaasas olema, kuhu korjan kaka üles. Aga kakada talle meeldib, et tema märgid jääks tee tähistamiseks paigale.
Aga muudki tuleb arvestada. Pean ise koera söötma ja jootma, jalutama ja ketitama. Mul on trepikoja ehitus pooleli ja koerast on suur abi, et keegi võõras minu õuetööriistu ei tule ära viima. Majasse pannakse veevärk. Õuekraavi tuleb puhta vee ja kanalisatsioonitoru. Lühikest aega on õu üles kaevatud. Koer peab sel ajal ketis olema.
Milvi on kevadel ja sügisel rohkem mul aiatööl abis. Nii kulub paar aastat.
Ja siis osutub vajalikuks, et pean Saaremaale aiatöö asju korrastama. Koera pole kuhugi üksi jätta. Meile tõi Milvi nüüd ka musta-valgekirju kassi ka. Tuleb nad kõik autodega sõites kaasa võtta.
Teene auto pagasiruumi suletavad kastid, kus nad sõidu ajal saaksid olla ilma meid segamata. Aga tegelikult rabelevad nad kastidest-korvidest välja ja on meil jalus. Milvi peab nendega pidevalt tegelema. Neil on söök-jook kaasas. Kusagil metsa vahel peab auto kinni, et neid pissitada. Mõlemad rabelevad oma nööridest lahti ja ongi lahtiselt metsateel. Näitavad vaid sabaosa. Kas saame veel nad kätte? Alguses kohutab ära. Ei kuula nad meie kutsumist. Aga siis saan jala koera ketile peale, sellega on ta meil käes. Nüüd on veel kass, kiisutame ja tal oli ka oma rakenduse nöör taga lohisemas. Õnneks saame ka tema kinni. Ruttu autosse ja enam nendega metsa ei lähe.
Virtsu sadamas ootame praami. Milvi käib Topiga laternaposte üle märkimas! Praami peal oleme nendega koos autos. Kuivastust Kuressaare poole läheb hästi, kõik on ära rahunenud. Topi tahab Milvi süles olla ja kass magab istme taga pagasiruumis.
Linnas pole nendega midagi teha. Sõidame aiamaale, kus ka ööbime. Seal veedame mõne päeva. Koer saab haukuda ja kass liigub kus tahab. Aga ta ei kao inimeste juurest.
Milvil käib külaliseks Kaubi Aino. Temaga on Topi ootamatult sõber. Arusaamatu, miks? Aga teiste peale haugub, Aino peale mitte. Kas on Ainol ta oma koera hais küljes või mis?
Käime vahel linnakorteri peal ja poodides. Kassi ja koera paneme tuppa niikauaks kinni. Ühel päeval on rohkem tuult ja kisub akna lahti, selle klaas läheb katki.
Avastame ohtliku olukorra kui linnast tagasi tuleme. Aknal on klaas täiesti ära. Koer ja kass istuvad aknalaual toas – ootavad meid. Et nad oleksid nii targad ja ei hüppaks välja. Teiselt korruselt kukkudes murraksid oma luud-kondid ära. Kamandame ja meelitame, et nad ei hüppaks. Koerale oleks see vast surmahoop, kass pääseks kergemalt. Õnneks nad ei hüppa ja rõõmustavad, kui me teiselt poolt välisukse lahti teeme.
Aknaga juhtus aga veel pahem lugu minu endaga. Klaasimeister pani uue klaasi. Ära tulles rebis tuul akna mu käest ja sain kukkudes kõvasti haiget. Õnneks ei lõiganud klaasikillud mu kätt katki.
Aias toimetasime umbes nädala. Kass ja koer hakkasid juba ära harjuma. Linna me neid ei viinud. Aiamaal oli meil julgem ka. Keegi ei saanud tulla meie äraolekul maasikad-tomateid varastama, koera haukumist vargad pelgasid.
Ja siis ühel päeval jälle kass ja koer oma kohale autos. Milvi minu kõrvalistmele ja mina juhtima. Pikk sõit – 320 km – terve päeva Kuressaarest Väike-Maarjasse. Seekord ei juhtunud midagi iseäralikku pika tee peal. V-Maarjas olime jälle kui kodus kõik.
4. Kass (isakass e. Kõuts) ja koer Topi.
Nagu kass ja koer peavadki läbi saama. Kass on suur peremees. Igal pool, eriti toidumangumises. Ta peab enne saama. Kui koer väga lähedale satub, kohe kobab käpaga. Topi on viisakas ja tõmbub eemale. Kummalegi on oma väike kauss. Kass – teda hüütakse ka Kitiks – saab enne. Sööb oma kõhu täis ja kõnnib õue või teise tuppa diivanile magama. Topi kontrollib kassi kausi üle ja sööb ära kõik, mis kassil üle jäi. Nüüd tuleb ta lähemale kas Milvile või minule ja ootab oma osa.
Milvi teeb talle vorstist-lihast ja pudrust-saiast mingi toidu ja paneb talle ette. Topi sööb siis, sorteerides lihaolluse muust välja. Milvi segab talle siis uuesti liha, paneb uuesti ette. Nii seni, kuni kõik on otsas. Aga siis Topil alles õige mangumine algab. Ta hüppab Milvile sülle, ootab mida näpuvahelt antakse. Hoolikalt püüab kõik kätte saada, et hammas näppu ei läheks. Osa paremaid palasid annab Milvi talle kas noa või kahvli otsast või lusikast. Ise räägib, et meie koer on nii õpetatud, et sööb noa ja kahvliga. Toidu võtab väga ettevaatlikult. Siis sööb kõike, nagu tomatit, kurki, sibulakasvusid, salatit! Eriti hästi maitsevad talle magusad asjad, nagu kohupiim, jogurt, muidugi ka jäätis. Kui siis enam ei lähe, läheb ka Topi kas õue või diivanile magama. Aga kui kass on diivanil ees, siis ta sinna ei lähe. Otsib kassivaba koha.
Kass on suur hiirepüüdja. Tuleb meile näitama ja silitamist ootama, kui midagi on kätte saanud. No ükskord oli ka nii, et pani väikse hiire maha, et silita teda. Silitasimegi. Topi oli samal ajal lähedal, ja hakkas kassi saaki uurima. Uuris ja uuris kuni võttis suhu ja neelas alla. Rohi sai puhtaks ja hiirt enam ei olnud. Kass hakkas siis vaatama, et hiir ise ära süüa. Aga ka tema ei leidnud oma suutäit. Oli väga naljakas – igaühele ei tohi oma saaki ikka näidata. Hiljem hoidis ta oma hiired Topist eemale. Topi jälgis õues, millise värava taga mõni külakoer käis oma käimist märkimas. Tema pidi neist ikka üle käima. Kassil olid samad mured kevadeti ja sügiseti. Passis aknal. Kui võõrast kassi nägi, kohe oli kräunumas, et lastagu teda õue!
5. Veel Topi suursündmusi.
Kõik uue aasta vastuvõtmised toimuvad ka siin V-Maarjas suure raketi- ja paugutamise tulevärgi saatel. Muidugi ei pääse Topi ka selle üleelamisest. Aga ta ei poe nende eest kuhugi tuppa või kuurinurka. Ei, ta aina haugub, jookseb ümber maja ja vahib neid rakette. Kui me läheme tuppa, vahib ta aknast õue ja haugub veel. Ei mingit argust, vaid ületamatu meie kaitsetahtes. Et need raketid aga meile häda ei teeks.
Sama lugu on ühe värava alt teise jooksmisega. Et aga neist meie õue kedagi ei tuleks.
Ükskord Narva sugulased peatusid oma autoga tänaval. Tulid akna taha ja koputasid. Topi sai aru, et need pole õiged ja sõbralikud inimesed – meie jutu järele. Hakkas ka kurjalt haukuma. Lasime nad sisse, koer tahtis hammastega kallale minna. Aga oma elu jooksul ei hammustanud ta kedagi, haukus vaid kurjalt. Seda ka seekord. Nad lahkusid.
Aga Topile jäi see kole moment meelde. Lähen alati kurjaks ja ärevaks, kui keegi juhtus köögiaknale koputama. Topil olid ka omad sõbrad, keda ta teadis ja kelle peale kuri ei olnud. Üks Jüri käis ikka meil. Vahetas köögis riideid ja seadis oma pampe. Jalgratta jättis õue Topile valvata kui ise Tallinnasse sõitis. Topi nuuskis ka neis kottides, aga midagi talle ei antud.
Meie peres kujunes nii välja, et Milvi käis vahel Saaremaal oma asju ajamas. Kas Topi ka seda äraminekut märkas – ei tea. Aga seda küll, kui Milvi teda enam tuppa ei kutsunud ega teda näha ei olnud. Paar päeva passis õueväravat, et aga ikka tuleb. Aga aegamööda unustas ja hakkas jälle korralikumalt sööma. Mida ta oma peas mõtles, jäi teadmatuks.
Siis paar nädala pärast oli Milvi tagasi. Lasin tal üksinda minna aiavärava taha, peatuda ja mitte sõnagi lausuda. Topil jäi jooksmine ja haukumine pooleli. Ei näinud kohe, kes see „võõras“ on. See kestis vaevalt 5 sekundit, kui saba hakkas Topil käima. Siis aga juba ka väravat nuuskima. Tundis ära. Kui Milvi oli juba oma kompsudega õues, ei tahtnud ümber ta jalgade keerutamine lõppeda. Silita-silita-patsuta! Kui siis veel kompsusid lahti tehti, tuli sealt ka lihamaiust. Küll tal oli terve õhtupooliku hea meel.
Keegi tõi Topile väikese kanamunasuuruse ping-pongi omadustega palli. Maha kukkudes see põrkas kõrgele õhku ja edasi veel mitu korda kuni maha jäi. See ostus Topile tõeliseks mänguasjaks. Seda mängisime temaga koos kahekesi. Viskasin palli kuhugi ja Topi otsis selle üles ja tõi mulle kätte. Lausa kümneid minuteid kulus, enne kui ta ära tüdis. Vahel viskas ta ise seda palli üles ja püüdis kusagilt kinni. Loopisin isegi teise tuppa palli. Ka sealt tõi ta mulle tagasi. Halvem lugu oli siis kui pall veeres diivani alla. Siis pidin tooma ahjuora ja palli välja koukima. Topi oli kõrval ja vaatas ka, et kas ma saan selle veel kätte. Muidugi sain, ta pani palliga kohe jooksu. See oli siis, kui meil ei olnud veel vaipa põrandal. Vaibaga pall ei põrganud ja seda mängu me mängida ei saanud. Meil oli ka üks tavaline väike kummipall, aga see ei olnud hea. Oli liiga suur Topile suhuvõtmiseks. Mis teha, igat asja ei lubata ka närida ega laiali vedada. Suur nõrkus on Topil taskurätikute ja laualappide vastu. Kui kätte saab, peeneks närib.
Aga tule tegemiseks teeme puupilpaid ja laaste. Meil on puupliit ja ahi. Kui neid väikse kirvega peenemaks lõhume, on ka Topi abis. Ta valib endale midagi välja, läheb sellega eemale ja närib. Kes seda koera mõtet teab? Ehk tahab aidata tuld teha.
Ahjuuks on madalamal ja sealt paistab tuli vilkuvat, kui ahi köeb. Ta ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Kui aga talvel õuest külma käest tuleb, on esimene asi soojendada end ahju paistel. Midagi on ta mõistuse koodis aastatuhandete arengust alles.
Kartuli ja õuna koorimisel on Topi juures. Et antagu talle ka mõni lõik. Sööb selle samas raginal ära. Õunad meeldivad talle rohkem.
See on hea, et ta mingisuguseid susse ega saapaid ei näri. Aga vahel kontrollis küll, mis köögi lauale on jäetud. Kord läksime tülli sellest, kui ta kanakintsu tahtis õue viia. Lausa hambad lõi mulle kinganinasse. Väiksena magas ta oma perega vist papist kastis. Ja nüüdki püüab ta kasti vahel magama minna. Kojas on tal puukast riidealusega. See on ta kodu. Kui ta hommikuti tahab kauem magada, vahib ta meie tegevust tükk aega üle kasti ääre, enne kui õue tuleb.
6. Minu haigus.
Sain Seli Sanatooriumi tuusiku. Tuusik küll, aga kuhu ma selleks ajaks Topi jätan. Õnneks olid pehmed sulailmad ja Topi ei pidanud kogu aeg toas istuma. Naabri Anne ja Rein olid nõus Topile süüa andma ning teda ööseks tuppa laskma. Koer jäi nendega rahule. Oli nendega sõber. Käis ise nende õues, kui lahti pääses. Või kuulas nende juttu, kui nad meie õueväravast mööda käisid. Aga puudust tundis ta minust küll. Aga parata polnud midagi. Ei leidnud mind ja pidi teistega leppima.
2012 a. lõpus sain puugi käest hammustada. Ilma mingi ravita läks haiguseks. Kadus südame rütm ja 2013. a. jaanuaris ka eluga hakkamasaamine. Olin nädala Rakvere EMO haiglas. Hakkas parem. Milvi tuli selleks ajaks majapidamist juhtima. Vaja ahju ja pliidi alla tuli teha ja koer sööta.
Sain vähe paremaks ja lasti koju. Kuid aprillis haigestusin veel hullemini. Haiglas asi hoopis halvenes. Kui mind välja kirjutati, öeldi Milvile, et paar päeva elab veel. Toodi mind III korruselt alla ratastoolis. Eks mu mõistus oli küll selge, aga ma olevat siniseks muutunud. Rohutabel anti kaasa, mida pean võtma. Aga seal ei olnud midagi erilist tervendavat.
Tänu Milvi hoolitsusele tervis hakkas muutuma paremuse poole. Olin oma toas voodihaige. Oma osa oli ka Topil. Millest ta küll aru sai, et ta peab minu lähedal olema? Kas oli surnulõhn juba küljes? Ta käis ühtelugu mu voodi ees ja mind nuusutamas ja pai ootamas. Öösiti magas ta minu voodijalutsis. Läbi teki mõjus ka ta soojus mu külmadele jalgadele hästi. Ta oli minu juures ilma erilise käskimiseta.
Kulus mitu päeva. Haigus ei läinud hullemaks. Hoopis paremaks. Söögiisu tuli tagasi. Suur sündmus oli see, kui ma esimest korda läksin kööki laua taha sööma. Topi oli jätkuvalt minu toas. Varsti viidi minu laud voodi eest ära. Siis ütlesin Topile, et ära rohkem voodisse tule. Maga voodi ees põrandatekil. Seda ta ka tegi. Hakkasin ka päeva ajal teises toas rohkem olema. Peagi sain taas jalad alla. Pidin hoolas olema, et juurde ei külmetaks. Topi õppis minu toolil magama, kui toas oli. Siis ka suve poole minu kirjutuslaua all.
7. Edasisi sündmusi.
Suve 2013. a. jooksul tervis paranes veelgi. Kannatasin ainult rohkem jõuetuse ja väsimuse all. Milvi aitas aiatööd ja kütte muretsemise tööd teha. Käisin arstlikus kontrollis ja sain puude tõendi.
Autojuhiluba kehtis edasi ja see ei valmistanud mulle raskusi. Olid ju mul sõidud siin V-Maarja ümbruses. Põhiliselt Avispea maakodu vahet sõites.
Suursündmuseks oli tütretütrel Elenil pisipoja Marteni sündimine. Tal oli raskusi üksinda pisipoja kasvatamisel, kuna eelmine laps Laura oli alles 1 ½ aastane. Õiget kodu ega abilist ei olnud. Elasid Kuressaares.
2015. a. tuli Elen oma lastega lühikeseks ajaks meile V-Maarjasse. Milvi sai teda aidata. Oma ema Epp ei teinud aitamisest väljagi. Marten juba käis.
Nüüd jõuan Topi juurde jälle tagasi.
Topile meeldisid väiksest peale väikesed lapsed. Ta ei olnud nende vastu sugugi kuri. Kui asi kippus kiusamiseks minema, siis Topi läks lihtsalt eest ära. Kassil oli parem, tema põgenes kohe kapi otsa.
Siis ühel õhtul kuulis Topi jälle tüminat vastu aknaklaasi. Hakkas ägedalt haukuma. Siia oli jõudnud Eleni abiellumata mees Meelis Joamets. Oleks nagu tulnud lapsi vaatama (kelle eest Elen üldse põgenemas oli). Aga sisuliselt tahtis Laurat oma juurde viia. Nagu kasvatamiseks, aga tegelikult Laura toetusraha saamiseks, et viina osta. Siia valla lastekaitsesse oli ta oma „vagad“ soovid teatanud. Keegi tuli vallast ka siia. Ja kohe nii, et võtab Eleni ahastuseks kohe Laura ära. Ma astusin vahele, et see on minu maja ja ma ei luba Laurat sulle. Siis ta otsesest viimisest küll sel korral loobus.
Kogu see suur riid toimus Topi ägeda haukumise saatel. Ta nagu sai aru, kus peab meid kaitsma. Mõni päev hiljem Meelis sundis Elenit Laurale järele sõitma ja sai Laura endale. Nüüd jäi Marten päriselt meile. Elen ei olnud võimeline Martenit Meelise vastu kaitsma. Marten muutuski meie pere liikmeks. Eelmisel kuul sai ta juba 5-aastaseks. Topil võis osalt väga hea meel olla – üks temasugune laps meil juures!
8. Topi haigus ja surm
Talv 2014/2015 on meile nii väljas kui toas külm. Kütame ahju ja pliidi all on 3 korda päevas tuli, aga ikka on külm. Eriti põrandal. Kui õhtul on kummuti kõrgusel 18ºC sooja, siis hommikuks 15ºC ja põrandal koguni veel 5ºC jahedam. Sellepärast siis lasemegi ööseks Topi ja kassi tuppa. Ja sellepärast tahab Topi diivanil magada, kus on soojem kui põrandal. Õhtul ta peab enne tuppajäämist õues pissil ära käima. Seda on ta harjunud imekähku tegema. Nagu aru saades, mis temalt oodatakse.
Peagi muutuvad ilmad soojemaks ja valgemaks. Juba ulatub päike paistma kuudi katusele. Topi käib seal päikese käes istumas. Panen talle riide ka alla. Talvel haugub ta vähem. Aga juba kevade saabudes valvab ta hoolega värava taga liikujaid. Väiksed poisijõnglased on ulakad ja loobivad Topit väikeste kivikestega. Käin neid vahel keelamas.
Juba algab suur ja soe suvi. Topi magab jälle esikus. Milvi niidab ta pika karva kääridega maha. Siis aga avastab, et Topil on üks esihammas välja kukkunud. Arvutan, et olen Topiga peaaegu ühevanune. Minul käib aasta-aastalt vananemine. Topil aga vastab üks minu aasta seitsmele aastale. Olen oma aastates tõsisemalt haige olnud. Topi tervis on alati hea, kuigi alati ta väga isuga ei söö.
Nüüd kevadel magas ta Milvi jalgadel voodis, sest külma põranda tõttu kannatasid ta jalad külma käes ja Topile see meeldis. Vahel ei tulnud ta sealt isegi meiega koos söömagi. Jäi veel voodisse. Siis ma meelitasin ja kutsusin teda eraldi. Vahel oli ta saba ka longus. Siis ma ütlesin, et „saba rõngasse, saba, saba!“ Ja näe imet, juba oligi tal saba rõngas ja hakkas süüa ootama. Milvi oli temaga juba varem õues pissil käinud.
Suvel jäi ta nagu uimasemaks. Magas mõnikord lausa päikese käes maa peal. Kraapis ennast käppadega. Mõtlesime, et on kirbud, aga siiski neid näha ei olnud. Käisin siiski loomaarstil ja tõin kirburohtu kuklale määrimiseks. See ka ei aidanud. Käisin temaga jalutamas nagu ennegi. Ka söögiisu oli nagu vähemaks jäänud. Aga vorst, kont ja kanaliha maitses talle nagu ennegi. Traumasid tal ka ei olnud näha, kuigi paar korda oli keti otsas rappides keti konksu sirgeks oma kaelaga tõmmanud. Tihti ei pidanud keti põrge teda ja pääses aeda jooksma.
Proovisime Topi aias jooksmist ühendada väikepoisi Marteni käimistega. Aga see ei õnnestunud. Topi oli nii palju tugevam, et tõmbas poisi käest lahti. Kui Isamaal päeviti autoga käisime, oli koer V-Maarjas omapead ketis. Neid lihtsalt ei saanud koos vedada.
Sügise saabudes muutus Topi uimasemaks. Ei saanud aru, mis on viga. Rääkisin oma onutütrele Aasmaale ja küsisin nõu. Too ütles, et koerale ei tohi üldse kartulit ega konti anda. Aga Topi oli meil eluaeg konti söönud. Eriti külmkapist kirvega kondiraam kui paku peal tagudes. Midagi muud pidi viga olema.
Juba muutusid ilmad jahedamaks. Aiatöö vajas tegemist, küttepuud pinusse ladumist. Topi püüdis kogu aeg meie lähedal olla. Käis lausa iga puuhaluga minuga õues kaasas.
Korraks tuli ka lumi maha. Ta tegi oma jälgi ümber maja ja puuvirnade. Aga endist ergast jooksmist Topil enam ei olnud. Aiavärav aga pidi siiski alati korralikult kinni olema, et ta välja ei pääseks. Topi söögiisu muutus olematuks. Milvil oli kassiga olnud kogemusi, et tuleb anda haput veini. Ostsime ja andsime lusikaga, ei midagi. Paar päeva nagu oleks Topil parem olnud. Aga süüa ei tahtnud isegi tibuliha mitte. Kui ta niiviisi nagu varem ei söönud, siis ta kõht ei käinud nüüd enam läbi ka mitte.
Topi ikka liikus toas, oli kus ta tahtis. Tal oli kombeks minu toas käia – mind otsimas. Kui uksel soojendasin taburetil istudes jalgu vastu ahju, siis ta läks mind märkamata tabureti alt läbi. Käis voodi juures – mind ikka polnud näha, läks tagasi. Kui siis teda tabureti alt silitama hakkasin, oli ta mind üles leidnud ja hea meelega.
9. Viimased päevad.
Päevad läksid. Sügis arenes omamoodi edasi. Lumekirmetis sulas ära.
Topi haigus muutus lootusetumaks. Oodatud paranemist ei toimunud. Loomaarst ütles, et ta juba saab varsti 13 aastat vanaks. See on koera iga. Ta ju ei söönud midagi, ei lakkunud ise ka vett. Mingi sisemine parandamatu viga pidi olema. Ise ei jaksanud enam diivanile hüpata. Kui Milvi teda voodisse püüdis võtta, siis oli tal nähtavasti valus, et hakkas urisema. Oli siis seal, kus ise tahtis. Nina oli soe, mis viitas palavikule. Aga kus ma ka toolile või diivanile ei istunud, seal oli Topi ka kohal ja toetas oma pea minu jalale. Et aga ma kuhugi ära ei kaoks.
Magama hakkas ta minu kirjutuslaua all põrandal. See oli jahedam koht ja mina olin ka nägemisulatuses. Ta ei saanud enam vett lakkuda. Milvi jootis teda paari tunni tagant. Ettevaatlikult tuli liigutada ta pead, et ta haiget ei saaks. Korra võttiski Topi Milvi pöidlast hammastega kinni. Arvates, et Milvi talle haiget teeb. Ka öösiti sai ta juua, vee neelas siiski kuidagi alla.
Püüdsin Topit rihma otsas pissile õue viia. Ta tuli ilma suurema tirimiseta järele. Ka need käimised muutusid iga päevaga lühemaks. Aga ta pingutas ja käis värava taga ikka oma pissikohti ära märkimas.
22. detsembril ta tänavale enam ei tahtnud minna. Märkis õuest endi värava ära. Tuppa tulles selle viie sammu peal puhkas kolm korda. Aga käis veel omal jalal.
Vaatasin televiisorist päevauudiseid. Topi puhkas minu jala peal. Oli näha, et liikumine on tal väga raske, aga ta ei teinud mingit valulist häält. Siis kutsusin teda oma tuppa laua alla magama. Tuli 2-3 sammu ja sinna langes pikali punasele vaibaotsale. Ei ma hakanud teda sundima edasi minema. Jäigi sinna magama. Milvi andis talle iga paari tunni järel vett lusikaga juua. Nüüd oli selge, et teda pole kauaks. Hommikul ärkan koera nutu peale. See on nagu ulgumine ja nutt segamini. Tuba on pime. Milvi ütleb, et kuula, Topi laulab! Sedasi iga mõne minuti järel ligi pool tundi. Milvi – vist Topi hakkab surema.
Viimati paneb tule põlema. Topi on istuma tõusnud. Ta nagu hüüaks meid, et kus te ometi olete? Kohe kui meid märkab, jääb ta nutt ära. Saba hakkab suurest rõõmust tonks-tonks-tonks vastu põrandat lööma. On näha, et Topil hakkab surmahirm üksinda peale tulema. Ja nüüd loodab meie peale, et ehk saame aidata nagu alati. Saab lusikaga juua ja muutub rahulikumaks. Kogu nutt ja lootus meie abile väljendavad nagu elukogemust ja inimlikke tundeid. See näib olevat lõpp. Ei ole midagi teha. Tuleb loomaarst kutsuda, kes ta magama paneb. Mis sellest, et on jõulureede. Helistame ja ta lubab tulla.
Vahepeal on Topi diivani ees vaibal istuma tõusnud. Ainult istuma, aga seda esimeste käppade toel. Tagumised on nagu halvatud ja ei liigu enam. Silitan ta pead, istun ta juures diivanil, jutustan temaga. Ta toetab esimestele käppadele ja nagu keerutab ennast nende abil. Kas ta tahab näidata, et vaadake, esimesed käpad on veel tugevad. Siis aga väsivad ka need ja ta vajub küljeli. Enam ei saa ta aru silitamisest ega oma nimest. Pea ulatub eemale, nagu surnul. Kohe on ka loomaarst kohal. Tal olevat see teenus alati valmis, et loomade elu valutult lõpetada. Võtab süstla. Kompab kaela tuiksoont ja süstib. Topi tõstab korraks pea ja siis laseb jälle põrandale vajuda. Vähe aja pärast võtab loomaarst teise mürgisüstla. Sellega otsib ribide vahelt südant ja see on juba südame seiskamise mürk. Ongi Topi meilt läinud, jäädavalt. Ilma teenistuseta meid orjanud ligi 13 aastat. Paneme ta laiba pappkasti õue. 24. detsembril matame ta aeda ploomide alla maha. Väga kurb on. Teist nii head koera pole meil kunagi olnud ega saa olema. Pisar tuleb silma. Milvi püüab väikest Martinit lohutada, kui see küsib, kus Topi on. Seletab, et Topi on kõrgel taevas ja elab oma tähe peal. Poisile jääb Topi täht meelde.