Viimaseks loomaks, mis meie majja sigines, oli koer. Peale selle kui lambad, mida meie pidasime, olime kombinaati viinud, andsin endale lubaduse, et rohkem loomi ma kunagi ei võta. Ei suuda tänaseni unustada lammaste pilke, millega nad mind saatsid, kui tapamajast ära tulin ja nad sinna jätsin. Tundsin ennast reeturina, sest nemad olid mind täielikult usaldanud ja nüüd pidid leppima olukorraga, kui ma neid reetsin. Kui keegi küsib, milline see pilk oli, siis mina ei suuda vastata, kuid tänase päevani ei ole suutnud ka unustada. See oli kurb, anuv ja kõiki muud kui tige, mille tõttu see jäi tänaseni minule südamesse. Lambad olid kannatajad, sest nendel polnud võimalik ennast inimeste vägivalla vastu kaitsta. Sageli olen kuulnud väljendit ja arvatavasti ka paljud teist on kuulnud: „Loll kui lammas”. See lamba kohta küll ei käi. Lambad on väga targad ja isegi väga kasulikud loomad. Milles nende kasulikkus ikkagi on? Elame Kuressaare linna ääres. Et lambaid välja lasta, selleks tuli minna lammastega mööda Vana- Roomassaare ja Talve tänavat ja olimegi lammastega mere ääres kus oli nende karjamaa ja seal nad sõid. Igal hommikul, mitte küll talvel lumega, ajasime kella seitsme paiku lambad välja, mere äärde karjamaale. Kõige ilusam aeg on hommik, mida tööinimesed tavaliselt ei näe, kui nad just maal ei ela. Ma elasin saksa ajal maal. Hommikul, päikese tõusu ajal pidin olema peremehe juures tööl. Enne tööle minekut sõin paar tükki leiba ja piima, seega oli ka uni läinud. Hommik oli päikese tõusu eel karge, linnud siristasid ja laulsid, mis jättis unustamatud mälestused lapse- või noorusajast, kuna olin juba või alles neljateistaastane. Nüüd lammaste juurde tagasi. Õhtul kogunesid kella seitsmeks lambapidajad karjamaa väravasse, kuhu tulid lambad. Lambad tundsid väga hästi kella ja tulid õigeks ajaks. Terve lambakari tuli mööda Talve tänavat. Vaatamata sellele, et perede lambad olid karjas segamini, igaüks tundis oma hoovivärava ära ja eraldusid karjast. Meie tänavas rohkem lambaid ei olnud kui meie omad. Hakkasin ristteest lammaste ees tulema (kui äi veel käis, siis tema, hiljem mina) ja ainult meie oma lambad keerasid, ning tulid karjas permehe järgi oma lauta. Mõningatel aastatel oli meil tunduvalt üle kümne lamba. Linna jaoks on see küllaltki palju. Milles veel nende kasulikkus oli? Lammastele oli vaja talveks heina teha. Heina niitsime kõige palavamal ajal käsitsi. Minul oli juba tol ajal väga tihti selg haige, kuid ei mäleta, et see oleks olnud kuumal heina niitmise ajal. Niitmine venitas asjad paika. Nii et lambad võivad olla ka lemmikloomad. Meil lammaste pidamisel ei olnud kõige tähtsam majanduslik külg, vaid traditsioon. Kombinaadis lambaliha eest maksti äärmiselt vähe, nahku ei pargitud ja võeti vastu ainult pestud lambavilla. Villa pesemist ja eriti selle kuivatamist ei soovita ka vaenlasele, pealegi kui temal muud tegemist on. Meil jäi kottide viisi pesemata lambavilla järgi, ka mujal maailmas põletati ära. Praegu igat liigutust arvestatakse rahas. Inimese jaoks on ka midagi muud vaja. Peetakse kasse, koeri sellepärast, et teised peavad.
Sageli kui suureks saavad, jäetakse talveks metsa. Olen kuulnud väljendit, ma ei raatsinud looma magama panna, jätsin metsa saatuse hooleks. Kas see pole loomale hullem, kui magama panemine? Ära parem juba looma võta, kui ei taha tema eest hoolitseda. Mida siis kokkuvõtteks lambapidamine andis?
1) Kui läksid karjamaale, vaatasid lambaid, nende rahulikke silmi, siis kuidagi ka ise jäid selles närvilises maailmas palju rahulikumaks. Lambad tundsid väga hästi oma inimese ära, võõraste juurde kunagi ei läinud, kuid oma inimese juurde tulid.
2) Hommikune karjamaale ajamine ja õhtune vastaskäimine oli väga tähtis toiming. Ei tulnud mõttessegi, et ei viitsi tõusta, või õhtul lammastele vastu minna.
3) Heina tegemine. Ei saanud kunagi mõelda, ma ei viitsi või teen hiljem. Kui oli Jaanipäev möödas, pidi ka hein valmis olema. Nagu varem mainisin, sain vanainimesena tervise paika. Olen selle aja inimene kes uduumbe nn treeningsaalides ei vehkinud, kus heinakaart seljataha maha ei jäänud. Need uduumbe vehkimise lõbud jäägu noorematele inimestele.
4) Loomade toitmine. Kaks korda päevas viisime lammastele vett ja ajasime heinu lakast alla lammastele toiduks. Meil oli suur õunaaed. Allakukkunud õunad said lambad, prügimäele viimise asemel.
5) Suhtlemine teiste inimestega.
Vanemad inimesed peaks mäletama esimese eestiaegset teravilja kuningat, veskite omanikku Puhhi, kelle lemmikloomaks oli siga, kes jooksis majas ringi ja teenijad lappidega järgi. Öeldi küll, et põrsas, kuid minu arvates üks siga puha. Minule sümpatiseerisid lambad palju enam, vaatamata nende laudas pidamisele.
Koer. Ma olin koera võtmise vastu, kuid abikaasa väga tahtis omale koera. 2002. aasta märtsikuus oli abikaasa Tallinnas tütre pere juures. 20. märtsil hakkas abikaasa koos tütre perega Saaremaale sõitma. Sirvides ajalehti, olid leidnud sealt kuulutuse, et Tallinnas, Kadaka tee 61-23 on ära anda koera kutsikad. Kutsikate ema on puhast tõugu dobermann, isa arvatavasti saksa lambakoer. Abikaasa läks tütre perega kutsikaid vaatama. Väikesed loomad on kõik väga armsad. Peale kutsikate vaatamist olid ära tulnud ja tund aega mõelnud, mis teha. Olid helistanud poja Tõnu lapsele Karelile ja pärinud dobermanni kohta andmeid. Dobermanni näitajad, mis Karel leidis, olid väga head. Seejärel olid koeraperemehe juurde tagasi läinud, kus kahetoalises korteris ootas ees dobermann oma viie kutsikaga, milledest üks ainus oli emane ja see oli juba ära antud või lubatud. Üks isastest oli tulnud tütre Terje lapse Kerttu-Liisi juurde. Perenaine olevat öelnud, et see on ka kõige vaiksem kutsikas. Selle nemad sealt ära tõidki. Kuna kutsikas ei olnud puhast tõugu, siis olid abikaasa käest vastu võtnud ainult koera saba raha, 100 krooni. Polevat tahtnud midagi võtta, kuid komme nõuab maksmist, kas või ühe sendi. Puhast tõugu dobermann oli inna ajal koera peremehe lastega jalutades paaritunud, arvatakse saksa lambakoeraga. Lapsed ei teadnud koera tõugudest midagi, millest tingituna tema, st. meie kutsika isa täpne tõug polegi teada. Järelikult on tegemist krantsiga. Teadsin, et nad tulevad Tallinnast ära ja varsti jõuavad Saaremaale. Istusin köögis korvtoolis sel ajal, kui nad koju jõudsid. Järsku visati minule kutsikas sülle. Ei saanud aru, kas oli sünnipäeva kingitus, kuna minu sünnipäev oli 23. märtsil. Kutsika oma sünnipäev oli 23. jaanuaril, 2004. aastal. Nime pani kutsikale tütretütar Kerttu. Algul oli tema poolt pandud nimi „Terri” minu jaoks võõras, kuid praegu ei kujutaks teda teise nimega ette. Eks esialgu lükkasin kutsika sülest ära, milles aga see vaene koerahakatis süüdi oli. Nii kui nii võeti teda vägisi ema juurest ära ja toodi Saaremaale. Kuidas iseloomustada seda looma, mis temast isiklikult minule meeldis? Esiteks värv, temal ei olnud dobermanni tumedat pruuni värvi, vaid pehmemad toonid, teiseks käpad, mis olid haruldaselt suured ja kolmandaks nina. Ei olnud peenike dobermanni nina, vaid natuke lamedam. Meile ta oli toodud ja nüüd polnud enam midagi peale hakata, tagasi viima keegi ei hakanud. Meil on eramaja, krunt 1700 m\2 suur, nii et jooksmiseks ruumi piisas. Panime ta esikusse magama. Seal ta magas selle aasta
külma aja üle. Kui keegi tahab endale lemmikloomaks koera võtta, siis tuleb alati alustada koolitamisest, esmalt peab saama koolituse koera peremees, kui see on läbitud, siis alles võib võtta kutsikas ja hakata seda kasvatama ja koolitama. Seda on vaja selleks, et vältida minu poolt tehtud vigu. Ära enne mootorsaega metsa ikka mine, kui sa ei tea kuidas temaga töötada. Koera puhul on see palju tähtsam, sest iga viga, mida oled koera juures teinud, pead parandama umbes 40 korda, sae puhul ühe korra. Kutsika soetamisel on kõige tähtsam, et ise oled õpetuse saanud. Õpi koera kasvatust enne kutsika võtmist. Kui oled omale koera elu selge saanud, siis oskad ka teda kasvatada ja õpetada. Abikaasa käis tööl ja koera kasvatamine jäi justkui minu kanda. Pean tunnistama, minul polnud aimu, kuidas teda kasvatama peab. Kogu minu kallis aeg läks koera nahka, ei saanud tema pärast midagi kasulikku teha. Siis hakkas koer asju mööda õued vedama ja mina teda taga ajama. Koer kasvas järjest suuremaks ja mina jäin vanemaks. Algul ma jõudsin ikkagi temale järele ja sai asjad kätte. Kuid koer kasvas jõudsalt suuremaks, siis mina enam järgi ei jõudnud. Hiljem kui hakkasime käima koeraga koertekoolis, siis teised naersid minu koeraga võidujooksu, kui ma sellest neile rääkisin. Nad lohutasid mind, et isegi maailmameistrid ei jõua koerale järgi ja sina vanamees tahad teda kätte saada. Kui kutsusin koera enda juurde, siis tema ei teinud minust väljagi ja nimelt pani jooksu vastassuunas minust kaugemale, selle asemel et kutse peale tulla. Püüdsin ka vastupidist, kuid see ka ei mõjunud. Ajasin endast kaugemale, kuid ka nüüd koer lähemale ehk minu juurde ei tulnud. Neid tehtud vigu parandada on lootusetu. Öeldakse, iga tehtud viga tuleb parandada koerte puhul nelikümmend korda. Kui ma teda ajasin aasta aega mööda aeda taga, siis järelikult pean nelikümmend aastat seda viga parandama. Mina olen siis 117-aastane ja koer on neljakümne ühene. Lihtsam on võtta uus kutsikas. Aga mis ma selle koeraga peale hakkan, mis minul on. Kui ikka kaks aastat koeraga koos oled elanud, katsu sa siis temast loobuda, mis on täiesti võimatu ja lootusetu. Minule väikesed, ma ei mõtle kutsikaid, mis on väga armsad, vaid täiskasvanud koeri, ei meeldi. Terri-sugune koer oli ja on minu koera ideaal, kuid siinjuures on üks väike viga, mina olen tema jaoks mõned kümned aastad vana. Viimasel ajal on koer jäänud palju taltsamaks. Kui esimesed kaks aastat ajasin ainult mina koera taga, siis nüüd juba on see vastastikune. Ega ta ei taha üksi olla. Tavaliselt istusin akna all tugitoolis ja lugesin ajalehti. Tänavu aasta 2. mail läks koer selle samale toolile ja hulgus äärmiselt võikalt ja läbilõikavalt. Nii kui noaga oleks lõiganud. Öeldakse, et koera ulgumisel ei ole hea enne, ega tähenda midagi head. Mis tegelikult edasi toimus, ei olnud minu jaoks sugugi meeldiv. Istusin natuke aega hiljem samale toolile ja millegi pärast mõõtsin vererõhku ja pulsi. Kaks korda oli vererõhk 140 / 75 ja pulss oli 62. Kolmandal mõõtmisel oli aga vererõhk millegipärast 140 / 103 ja pulss oli ka tõusnud selle lühikese hetkega 103. Järgmised kaks mõõtmist andsid jälle esialgsed tulemused. Natuke aega hiljem enesetunne läks väga nigelaks. Läksin teise tuppa kus abikaasa parajasti oli, ütlesin et minul on paha olla ja ise mõtlesin panna natukeseks ajaks diivanile pikali, kuni enesetunne paraneb. Ei jõudnud veel pikali heita, kui järsku pilt kadus eest ära. Kui aga silmad uuesti avasin, või nagu öeldakse, pilt tagasi tuli, siis nägin toas abikaasat, miniat ja köögi ukse vahelt sissetulevaid punastes riietes inimesi. Mind pandi ilma jututa kanderaamile ja sõit läks kohe haiglasse, kus tuvastati infarkt. Kiirabi jõudis kohale 6-7 minutiga. Olen südamest tänulik Saaremaa haigla meditsiinilisele personalile. Järgmisel päeval viidi kiirabidega Tallinna Regionaalhaiglasse. Tõenäoliselt oleks viidud samal päeval helikopteriga, kuid haiglas polnud ruumi. Hiljem kuulsin, et see oli olnud haigestumisterohke päev. 03. mai hommikul Saaremaa kiirabi viis mind Virtsu, kus oli juba Tallinna kiirabi vastas, toimus ümberlaadimine ja sõit läks edasi. Koer tunnetas enne mind minu hädasid, Loodusõnnetuste puhul kannatavad kõige vähem loomad, kes õigel ajal pagevad. Ega siis muidu öelda. „Rotid pagevad uppuvalt laevalt”. Ma poleks mingil juhul selle peale tulnud, et minu südamega midagi korrast ära on, kuna poolteist nädalat enne seda käisin südame nädalal arstide juures, kus öeldi, et tervisega on kõik ideaalselt korras. Kui mina olin Tallinna haiglas, siis koer olevat käinud samm-sammult abikaasa kõrval. Kui rääkisin skalpiga, siis koer, kuuldes minu häält, oli otsinud igalt poolt mind taga. Olin kuu aega ära. Minul ei lubatud midagi teha, isegi tühiseid asju tõsta. Hirm oli, kui tagasitulekul koer näeb mind, hüppab hea meele pärast peale. Väikesest kutsikast on kasvanud paari aastaga päris raske, suur "koeravolask", heas mõttes, nii 35 - 40 kilo. Kui see ikka hooga peale hüppaks, pole nalja natukest. Oli siiski üle ootuste väga mõistlik. Koju jõudes olin natuke aega teisel pool aeda kuni koer maha rahunes. Siis tulin väravast sisse ja ütlesin, et ta peale ei hüppaks. Tema poolt oli ootamatu käitumine. Tuli minu kõrvale ja käis kogu aja kõrval, ega püüdnudki peale hüpata. Ükskõik kuhu läksin, tuli samm-sammult minuga kaasa. Tundus, et koer tajus minu nõrkust, mille tõttu ta hoidis isegi väga mind. Koer andis minule haigusest märku, kuid mina rumal ei saanud sellest kohe aru. Nüüd, kui koer muutub natuke tüütumaks, järelikult tervis läheb paremaks. Usalda rohkem neljajalgseid sõpru. Temal on ka oma nõrkused:
1) Tema jaoks on postimees väga suur „sõber”. Kui postimees tuleb, siis koer saadab teda haukudes terve krundi piirde ulatuses. Lärmab ja jookseb edasi- tagasi. Postimehed pidavat olema enamuse koerte „sõbrad”, miks? Koertel on antipaatia trükimusta vastu. Kui postimees on läinud rahuneb jälle maha. Postimees käib rattaga, millegipärast ratas on meie koerale alati huviobjektiks olnud.
2) Naabrimehe KIA- maastikumasin. Kui see hoovil seisab, siis meie koerale mingit huvi ta ei paku. Kui aga koer tajub, et naabrimees hakkab välja minema, on kohe aia ääres ootel. Masina sõitmisel paneb koer nii kui must nool igalt poolt üle põõsaste, peaasi ei tohi ette jääda. Alati jõuab enne autot teise aia nurga ette ning kukub röökima. See 35, 40 kilo jookseb täie jõuga vastu aeda. Varem olid aialatid postide küljes kruvipoltidega. Need tuli asendada läbipoltidega, sest kruvipoldid tulid lattidest välja.
3) Teatud inimesed, eriti kui need veel rattaga sõidavad. Mina ei ole aru saanud, miks koer teatud inimeste peale haugub, teiste peale mitte.
Kombed. Kui koera saime panime madratsi alla ja koridori magama. Ta harjus sellega päris ilusasti ära. Õpetajaid oli igasuguseid. Dobermanni magamiskoht peab olema maast kõrgemal. Lubasime esialgu kööki korvtooli magama. Tool jäi väikeseks ja nüüd sai koha diivanile. Kui keegi istub tema koha peal, siis vahel läheb tugitooli, kui aga see koht on ära võetud, siis käib diivani ees edasi-tagasi kuni istuja aru saab, et istub tema koha peal. Kui nüüd sealistuja püsti tõuseb, kas selleks, et koerale kohta pakkuda või muuks otstarbeks, on koer kohe omal kohal. Kui ikka tuba on väga soe, paneb põrandale ka magama, seejuures püüab kontaktis olla, pannes pea jala peale. Tegin koerale koeramaja. Soojustasin ilusasti ära, panin akna ette, ust ei teinud. Ei ole õnnestunud teda sinna meelitada. Panin küll maiustusi kuuti sisse. Koer oli niikaua kuudis, kui need maiustused söödud ja ruttu jälle välja. Ta on siledakarvaline, aluskarvata koer, talvel kardab külma ja tahab peale asjaõiendamist kohe tuppa. Vahel on üksi 6 tundi kodus esikus olnud. Senini on kannatanud, kas või jalad ristis, kuid on hoidnud puhtust.
Toitmine. Ta kasvas väga kiiresti, eks selletõttu sõi ka väga palju. Ta sõi rohkem kui meie kahekesti. Põhiline toit on keedetud makaronid. Natuke piima pidi olema ka peale valatud. Viiekilosest kotist ei jätku kuigi kauaks, saab muidugi ka krõbisteid so. koeratoitu. Millegi pärast rohkem meeldisid makaronid, pudrud, ühe sõnaga lihtne toit. Krants on krants. Lihatoidust ei ütle sugugi ära. Kord sai köögi laua pealt kätte paberisse pakitud poest toodud vorsti. Kui teie arvate, et jättis söömata, siis teie eksite. Koerapidajad räägivad küll koertest, kes ise ei võta ja istuvad toidu juures, nii et ümberringi on koera ilast maa märg. Kahjuks meie koer selline pole. See on omakorda hea, ei jäeta toitu lauale.
Võim. Võimuvõitlus algas sellest pihta, kui koer majja toodi. Ei tohtinud kordagi näidata, et tema on karjajuht, selline ettekujutus tuli koeras eos likvideerida. Olen kuulnud, koera toitmisel pidavat peremees panema toidu koera ette ja ise kohe ära minema või ära lippama. Isegi peremehel koer ei luba söömise ajal toidunõu juurde tulla. Kui toiduga lähen, siis enne ei saa ta midagi, kui on istunud. Algul andsin korralduse istumiseks, nüüd teeb ta seda ise. Koer istub, natuke viivitan, siis panen toidu ette ja luban koeral sööma minna. Olen sageli söögi ajal koera juurde tagasi läinud, et näha kuidas tema reageerib. Senini pole minule hambaid näidanud, vaid vastupidi vaadanud, mis ma nüüd teen, ega ometi teda ära ei aja. Varem kui ta diivanil pikutas ja keegi tema kõrvale istus hakkas urisema. Nüüd oleme selle ka välja harjutanud, tõestades, et tema ei ole siiski veel karjajuht.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1
Aiandusega tegelemiseks sain 1980 a. Tallinna lähedale Vääna-Jõesuu maad. Tollele maale ehitasin siis aiamaja, mis leidis kasutamist maikuust novembrikuuni. Seega külmal ajal ma aiamajas ei viibinud. Suureks suhtluseks nii mulle kui ka teistele aiandusühistu „Vesilind“ liikmetele olid nii rotid kui ka hiired. Talvel minu äraolekul tungisid nad majja ja tegid suurt hävitustööd: närisid riideid, vooditekke, kuivtoidu pakendeid, raamatuid ja lõpuks ka vajalikke dokumente puru. Lõksud ja mürgid ei aidanud. Näriliste nuhtlusest päästis mind kodutu hulkurkass Kity, kes 1991 a. tuli minu juurde elama. Ta oli kena valget-punastkirju emane kass. Ta armastas ronida minu õlale ja kui müts oli peas, siis isegi osavalt pähe, kus ta siis istus. On ju kassidel suurepärased akrobaatilised võimed. Kityle ei meeldinud kui ma küla peale kauaks jäin. Ma ei tea, kust see informatsiooni sai, kuid ta teadis mulle õigesse kohta järele tulla ja nuruda, et ma koju tuleksin. Ta käitus umbes niisamuti nagu tragi naine, kes külast oma joodikut meest jooma pealt taga ajab ja kamandab koju. Peale rottide ja hiirte likvideerimise likvideeris ja minu krundil olevad ussid. Ka osutas ta suure teene maasikapeenarde valvamisega, mida armastasid linnud rüüstada. Talvel, kui ma linna elama jäin, toitis Kityt naabriperenaine, kes oli alaline elanik. Muidugi pidin ma siis linnast aeg-ajalt kassitoitu maale tooma. Kity elas siis läbi talve naabrikassi Kataga, kellega nad olid head sõbrad, naabri puuriidas, mis oli katuse räästa all, mille tõttu seal olemine oli üsna kuiv.
1992. a. sünnitas Kity ilusa punavalgetkirju isase kiisupoja. 29. augustil 1992 a. oli minu õe Pärja Ese 70 aasta juubel. Sõitsiin selleks puhuks Haljala. Kui ma tagasi tulin, siis oli Kity ühes pojaga salapärastel asjaoludel kadunud.
2
Peale Kity kadumist ei jäänud ma kassita. Minu juurde tuli elama kodutu hulkurkass Mirri. Et ma teda omaks kiisuks võtaksin, tõi ta mulle kingiks hiire. Mirri elas minu juures kuni 2001 aastani. Ta suri vanadussurma. Mirri sünnitas mulle palju kiisusid, kuid kõik nad kadusid nagu õhk vette: neist kaks kiisupoega said endale uue kodu, Piilu murdis kuri koer, Hansa jäi auto alla, Pibsik otsis endale uue kodu jne.
Mirri oli kõva iseloomuga kass: teisi kasse oma krundile ei lubanud (krundi piirid olid tal selged), koertele andis nahapeale, oma poegadelt nõudis temale täielikku allumist.
Seoses Mirri majja tulekuga sai tegeletud tema kaks ehitustegevusega. Kõigepealt kinkisin talle elumaja, milleks osutus minu krundil olev vana soojak. Tolle soojaku uksest sai sisse ja välja käia. Soojaku esimene osa oli söötmise paik, kus olid kassi toidunõud ja tagumine osa oli mõeldud magamiseks. Seal oli kuus kassi aset: üks neist oli kohvris, teine puitkastis, kolmas pappkastis, neljas vanas noaaegses köögikapis, viies suures läbipaistvas kilekotis, mis oli moest läinud rõivaid täis ja kuues nurgas. Nurga pesa oli talvekülma pesa: all ajalehepaberid ja katteloor ning peal kilekangas, mis kõik hoidsid hästi soojust. Peale selle sai kaevatud maja vundamendi alla auk, et Mirri pääseks hõlpsasti näriliste jahile.
Minu krundil kasvavad haruldased puud – pesasanglepad, milledel kasvavad ühest kännust 8-12 tüve, mis laiuvad lehvikukujuliselt ülesse. Nende tüvede vahele ehitasin kasside vaateplatvormid, sest kass on vaatetorni loom. Tavaliselt ta armastab võimaluse korral kõrgel puhata, kust ta saab jälgida, et ümbrus oleks ohutu. Kui koer armastab magada põrandal, siis kass magab kindlasti toolil. Peale selle ehitasin kuurile kahekordse katuse, kusjuures kahe katuse vahele tekkis umbes 40 cm kõrgune ruum. Toda ruumi ma kutsusin kasside pulmamajaks. Ühe sanglepa harude vahele ehitatud vaateplatvormilt viis serviti pööratud laud tollesse kasside pulmamajasse. Sellel laual nad siis demonstreerisid oma ronimisoskust.
Talveks palkasin ühe kohaliku inimese, kes Mirrit siis toitis. Peale tavalise kassitoidu sai Mirri siis ka külmade ilmade puhul süüa kõrge kalorilisusega külmavastast toitu: rasva, seapekki, võid ja õli, mis võimaldasid tal hea eduga külmas majas elada. Need kassile mõeldud toiduained tõin iga paari nädala tagant Tallinnast maale kassi hooldaja kätte, kes siis igal päeval viis Mirrile toitu. Sellel Mirri toitmisel oli üks halb külg, sest ühes Mirriga said süüa ka teised näljased kassid. Kui Mirri juhtus ära olema, siis sõid teised kassid temale soojakusse toodud toidu ära. Need nälginud kassid tekkisid sellest, et kogu ümbrus oli täis aiamaju ja suvilaid, kelle omanikud jäid tavaliselt talveks linna, jättes seejuures oma kiisud aiamajadesse ja suvilatesse nälgima, s.o. minu toita. Seetõttu oli mul oma kassi toitmine üsna kulukas. Kassitoitu tõin linnast kohvriga, millel olid rattad all ja kandekotiga. Päeval sõitis autobussiga maale palju inimesi, mille tõttu oli pakkidega väga tülikas sõita, seepärast pidin hommikul vara pimedaga üles tõusma, sest siis oli sõitjaid vähe. Päeval maale sõites oleks ka tagasisõit liialt hilise aja peale jäänud. Bussipeatusest oli mere äärde umbes 4 km. Talvel oli tee väga libe ja pimedal ajal palju autosid sõitis vastu, sest rohkelt oli endisi ühistute liikmeid (aianduse ja suvilate ühistud) maa päriseks saamisega mere äärde alaliseks elama asunud – hommikul oli aga vaja sõiduautoga tööle sõita. Too tee mere äärde oli kitsas, käänuline ja teeäärsete puudega palistatud, mis tegi nähtavuse halvaks, sellepärast oli risk auto alla jääda. Selle tõttu kujunesid mulle vanainimesele need retked Vääna-Jõesuu maakodusse üsna ohtlikuks.
Mirri suri 2001 a. vanadussurma. Tolle aasta kevadel teda enam ei olnud. Olin siis 77-aastane ja otsustasin, et ma enam oma maakodusse kassi ei võta, sest kassi toitmine kujunes mulle vanainimesele liialt raskeks.
3
2001 a. novembrikuul otsustasin siis maakodu uksed kinni panna ja linna elama minna. Kolm päeva enne ärasõitu ilmus ei tea kust minu aeda kodutu hulkurkass. Too mustvalget kirju emane kass oli väga kõhn, kondine ja ühest silmast jooksis mäda. Tundsin, et ta on äramineku peal. Kui ma siis väljas toimetasin, jooksis ta kogu aeg minu kannul ja näugus haledasti. Püüdsin küll teda eemale peletada, kuid ta oli nagu takjas mu küljes. Lõpuks läks mul süda haledaks ja kutsusin ta tuppa sooja ja andsin talle süüa. Ta hakkas ahnelt sööma. Tundus, et ta on olnud pikemat aega söömata. Toitsin teda toas kolm päeva. Äraminekul viisin ta soojakusse, kus sai põrandal olevatesse nõudesse pandud toidukraami. Nii näitasin talle, kus ta peab hakkama söömas käima. Viisin naabrinaisele toidukraami ja kauplesin ta jälle talviseks kassihooldajaks. Paari päeva pärast tõin talle linnast ehtsat kassitoitu kolmeks nädalaks. Tollele kassile sai siis nimeks ristitud Triinu, milline nimi sai tuletatud muinasjutulisest Tuhkatriinust, sest ta oli viletsa väljanägemisega nagu Tuhkatriinu. Kui ma siis jälle kolme nädala möödumisel maale tulin Triinule järjekordselt toitu tooma, siis olid temaga toimunud suured muudatused: ta karv oli ilusaks läikivaks muutunud ja silm ei jooksnud enam mäda. Üldkokkuvõttes ta oli kenaks kiisuks muutunud. Temaga olid toimunud samasugused muudatused nagu muinasjutu Tuhkatriinuga.
2002 a. maikuul tulin linnast taas maale elama. Triinu oli tublisti kosunud ja terveks ja elurõõmsaks kiisuks saanud. Ka oli ta endale peigmehe leidnud, kes osutus pikakarvaliseks plaatinhalliks suureks isakassiks. Ta oli talveks soojakusse elama asunud ja sõi Triinule toodud toitu. Soojakus Triinu kostil elas ta niikaua kuni lõpuks tuli linnast maale ta peremees, nii et too kass sai kolida peremehe juurde. Too isakass muretses siis Triinule lapse, kes oli kena emane kassipoeg. Seljal oli tal plaatinhall karv, kuna rinnaesine, kõhualune ja käpad olid valged. Ka näos oli tal valge võrdhaarne kolmnurk terava tipuga otsmikul. Sääraseid kiisusid kutsutakse kolmnurkkassideks.
Triinu oli väga energiline – alati jooksus. Siis ükskord juhtus säärane lugu, et Triinu läks eelmisel õhtul kodust ära, ega ilmunud järgmisel päeval tagasi. Nii et kiisupoeg jäi söömata-imetamata. Ma pidin linna sõitma, et endale ja kassile linnast toidukraami tuua ja korteriüüri pangas tasuda, siis kartsin, et Triinu ehk ei ilmu ka nendel päevadel, mil linnas olen koju, et pojukest toita, sellepärast ma panin selle kassipoja pappkasti ning sinna ühele tassile piima ja teisele koort. Olgugi et kassipoeg ei osanud veel peale imemise süüa, lootsin, et ehk suure näljaga õpib ta selle selgeks. Olin paar päeva linnas. Kui ma siis tagasi tulin, ei olnud Triinut ikka veel näha. Oli nagu maa alla kadunud. Kassipoeg oli aga vahepeal pappkarbist välja roninud ja käpad koorega ära määrinud. Söömist ei olnud ta veel ära õppinud. Oli päris näljane, mida väljendas haleda nuuksumisega. Naabrinaisega, kassitoitjaga, arutasime, mis ette võtta. Kuidas saaks kiisupoega söödetud. Eks siis too naine soovitas katsetada koeraga, kes oli pojad toonud ja imetas neid. Sai siis kassipoeg asetatud koera nisa juurde, kuid ta põlgas seda, sest ei tundunud olevat ema nisa moodi. Järgmisel päeval leidsin suure otsimise peale pipeti ning naabrinaise abiga püüdsime teda sellega toita. Mina hoidsin kiisupoega kinni ja tema surus pipeti otsa kassipojukesele suhu. Need piimaportsud, mis ta siis pipetiga sai, tundusid olevat vähevõitu. Kuid õnneks järgmisel päeval tuli Triinu koju ja asus usinasti oma poega toitma. Kiisupoeg oli viis päeva näljas, kuid ära ta ei surnud. Sellest ma kogesin, et sündidest peale on kassil visa hing. Hiljem lugesin üht lugu kahe ja poole aastasest Londoni kassist, kes kukkus lifti inimtühjas majas ning elas ilma vee ja toiduta 52 päeva. Inimene nii visa hingega ei ole kui kass.
4
Kui too kassipoeg juba silmad avas ja nägema hakkas ja lõpuks ka söömise oskuse omandas, mille tõttu ta ei sõltunud enam emast – olles juba iseseisev kass, siis sai ta endale nimeks Kalli.
Söömise oskuse omandamine tingis ka ühe uue oskuse omandamise – s.o. väljakäigu kasutamise oskus. Kassi wc kasutamisel oli talle eeskujuks ema, keda ta siis matkis. Ta võttis teadmiseks, et ühte liivakasti tuleb pissida ja teisesse kakkida. Et kakk halba lehka ei levitaks. Siis tuleb sellele liiva peale kraapida. Mingil juhul ei tohi käppi mustusega määrida. Kui peremees on liialt laisk ning ei tühjenda õigel ajal liivakasti, mille tõttu kass võib seal omi käppi määrida, siis tuleb loobuda liivakastide kasutamisest ning oma käkid ja pissid tuleb teha põrandale liivakastide kõrvale. Sellega kutsutakse peremees korrale. Kass on ju puhtust armastav loom. Ta ületab selles suhtes inimese, kes vahel omi fekaale ei varja. Nii näiteks Nõukogude ajal oli Loksa mererannas paikneva kohviku ümbrus fekaali hunnikuid täis. Analoogilises seisundis oli ka Narva-Jõesuu supelranna wc. See oli Venemaalt sisse toodu tava. Kasside väljaheite varjamise komme on pärit sellest ajast, kui nad elasid metsas – ei tohtinud vaenlast informeerida lõhna jälje abil enda olemasolust.
Ühel päeval leidis Triinu, et aeg on kassipojal elutarkust ja võimeid omandada, milleta ei saa üks korralik kass elus läbi.
Alustati mängimise õpetamisega, mille käigus sai kiisupoeg oma lihaseid arendada ja treenida. Mängimise käigus siis Triinu õpetas pojale üht ürgset enesekaitse võtet, mida kõik kassiemad õpetavad oma poegadele. Kui vaenlane paiskab kassi selili maha ja ähvardab haarata hammastega kõrist, siis kass peab oma kõrvuti asetsevate tagakäppadega kriimustama vaenlase silmnägu, kahjustades eelkõige vaenlase silmi (pimestades teda), või veristav ründaja nina. Seejärel lükkab oma tagakäppadega haavatud vaenlase eemale. Mängu puhul tavaliselt kassid omi küüsi ei kasuta, vaid kõik toimub pehmelt. Igaks juhuks mänguhoos rünnatav kass on ettevaatlik, ja suleb oma silmad. Selle tõttu on vahel kassipoegadel omavahel seda võtet harjutades silmade alt karv maha kaabitud, sest lähevad liialt hasarti ja kaotavad selle tõttu vaoshoidmise.
Ka jänesed kasutavad seda võtet kui kull neid ründab ja nad ei jõua end kas põõsasse või puu alla peita. Lagedal maal joostes jänes tunneb oma pikkade kõrvadega, mis on tundlik aparaat igasuguse õhu võnkumise ja liikumise vastuvõtmiseks, millal kull laskub ta peale. Sel momendil jänes pöörab ennast selili ja oma tugevate tagajalgadega lükkab talle laskunud kulli endast eemale, vahel vigastab seejuures ründajat. Kull või kotkas ei saa siis maas olles jänesele midagi teha, sest tema rünnak toimub pikeerides. Kulli maas kakerdamise ajal on kiire jänes ammugi kadunud. Kull peab siis uuesti õhku tõusma, et pikeerida, kuid selle ajaga on jänes jõudnud varjuda (kas põõsa või metsa).
Kui kassi mängud on mängitud, siis ükskord saabub aeg kus kiisupoeg peab tutvuma välismaailmaga. Küllap siis sel momendil Triinu endale meenutas, et kuidas tema ema õpetas talle välismaailma tunnetama. Eks siis ühel päeval kui välisuks oli avataud, kutsus Triinu Kalli välisukse lävele. Kutseks on kassil eriline häälitsus, mida kassipojad ei õpi tundma, vaid mille tähendus on neile juba sündides kaasa antud. Seda kutsutakse programmeeritud mõistuseks. Ka kanad tunnevad kutsesignaali, nii näiteks kui kukk leiab toidupala, kutsub ta kanad kluksudes oma juurde jaole. Ukselävele ilmudes nägi Kalli siis välismaailma. Nii käis ta mitmel päeval välismaailma vaatega tutvumas, ilma et oleks julgenud välistrepile astuda. Siis ühel päeval võttis ta julguse kokku ja hüppas trepile, käes seejuures ettevaatlikult kõik trepiastmed läbi. Nii toimus see veel mitu päeva. Siis saabus aeg, kus ema viis teda juba võõrale maale, kus valitsesid mitmesugused ohud. Nende ohtudega pidi kassipoeg tutvuma ja õppima neid vältima. Nii õpetavad kõik kassiemad järg-järgult oma poegi kodu ja selle ümbrust tundma.
Kuid sellega ei piirdunud veel kiisupojale koolihariduse andmine. Vaid järgmiseks õppeaineks on endale elatise hankimine – jaht. Jahi puhul Triinu õpetas siis Kallile saaklooma tundma ja lõpuks püüdma. Selleks püüdis ta hiire ja hakkas šoki tõttu uimase hiirega Kalli nina all mängima: pildudes teda käpaga või veeretades mööda maad. Hiir püüdis põgeneda, kuid pagemisel hüppas Triinu talle peale ja püüdis ta taas kinni. Kui hiir oli juba väsinud – võhm väljas, siis alustas sama mängu kiisupoeg Kalli. Kui oli juba küllalt mängitud, tegi Triinu hiirele lõpu ja asus teda sööma, kusjuures ka Kalli maitses hiirerooga. Nii õppis Kalli tundma hiirt: tema lõhna, häält, põgenemise kiirust, kuidas teda püüda ja lõpuks maitset. Nende teadmistega varustatuna omandas ka Kalli hiirte püüdmise oskuse.
Kassid tunduvad füüsiliste võimete poolest kõikidest koduloomadest, ka koertest, üle olevat, sest nad on suurepärased akrobaadid nagu oravad ja ilvesed liiguvad nad vabalt kõrgustes ja teevad kõrgel olles seal veel igasugusi trikke. Minu maakodu oli nagu kasside paradiisiaed, sest ta oli igasugusi puid ja põõsaid täis, mis võimaldasid kassidel mitmesugusi mängulisi ronimisharjutusi, millest Triinu ja Kalli suure entusiasmiga osalesid.
Kunagi kasvatasin kõrvitsaid, et kaitsta kõrvitsataimi öökülmade eest, selleks pistsin mullasse kõrvitsataimede ümber neli keppi ja asetasin nende otstele kilekoti. Üks kepp oli aga paplipuust, mis hakkas kiirest kasvama. Sellest kepist kasvas umbes 10 meetri kõrgune pappel. Triinu armastas siis Kalliga papli latva ronida, kus nad hakkasid siis mängima: üksteisele käpaga pähe taguma. Kui Triinu oli papli latvas Kalli all, siis Kalli tagus talle ülevalt käpaga pähe, kusjuures osade vahetamisel toimus kõik vastupidi. Kui siis külm võttis tolle papli latva ära, nii et papli oksad olid ainult 2 m kõrguseni lehes, kusjuures ülejäänud papli tüve oksad olid 8 m ulatuses raagus, siis kassid ronisid millegipärast ainult 2 m kõrguseni papli otsa.
Kõige rohkem armastasid kiisud mööda pesasangleppi ronida, mis olid üle 20 m kõrged. Tavaliselt ronisid nad 10 m kõrgusele, kuid vahel veel kõrgemale. Mängides ronisid nad ka okstele. Kord olid nad mänguhoos sattunud ühele oksale ninad vastakuti. Ma kartsin, et nad ei saagi enam olla, kuid Kalli oli hämmastav akrobaat, osates meisterlikult ümber pöörata ja siis tüve mööda alla tulla. Kuna sellega oli oksal tee vaba, mistõttu järgnes talle ka Triinu. Nad ronisid puu oksast alla tagumikud ees, ja lõpuks pöörasid pea ette ja jooksid alla. Mitte ei hüpanud, vaid jooksid mööda puutüve alla. Ei mingit kõrguse kartust.
Kassiema peab kassipojale õpetama puu otsast alla tulemist. Kui kass ei ole seda õppust saanud, siis võib ta ronimisega hätta jääda. Olen näinud kassi, kes ei julgenud puu otsast alla tulla, sest ta üritas kõrgelt alla ronida pea ees, mil puhul küüned ei kanna teda (ei haaku puutüvesse normaalselt). Pea ees tullakse puu otsast alla maa lähedal suure jooksuga: umbes 50 cm kõrguselt. Toda kassi, kes loobus puu otsast alla tulemast selle tõttu, et ei tundnud alla tulemise tehnikat, toodi redeliga inimese abiga alla.
Minu krundil kasvas suur toomingas, mille tüvi oli kaldu nagu paljudel toomingatel ikka. Eks siis Triinu ja Kalli armastasid seda kallakut mööda üksteist taga ajades üles ja alla joosta, ilma et oleksid alla kukkunud. Osavad sellid.
Pesasanglepa harudevaheliselt kasside vaateplatvormilt viis serviti 2 cm paksune laud kuuri pööningule, kasside pulmamajja. Triinu austaja isakass ei julgenud toda 2 cm laiust teed „pulmamajja“ minna. Tal puudusid selleks kogemused, kuid Triinul oli see naljaasi. Nii Triinu kui ka Kalli hüppasid vahel sellelt serviti laualt 45 cm kõrgusele – kuuri katusele, kust nad hüppasid jälle tollele serviti lauale tagasi. Selleks oli neil välja töötatud oma tehnika: hüppasid serviti lauast mööda ja haarasid lennul tolle laua ülemisest servast kinni ja vinnasid keha selle laua servale, kus siis tegid pöörde ja sammusid mööda kitsast lauaserva kasside vaateplatvormile. Nad olid tõelised akrobaadid.
Kasside akrobaatilistest võimetest teatakse imelugusid jutustada. Nii näiteks 1980 aasta veebruaris ajas üks koer Inglismaal Bradfordi asula põiktänaval hulkuva kassi lõksu. Ainus pääseteee oli ülespoole ronida. Ja kass roniski mööda siledat telliskivimüüri ja ronis ja ronis… ja ronis – kuni leidis ennast 21 meetri kõrguselt kõrghoone katuse alt väikesest nišist. Päästemeeskond, kes kassi päästis oli veendunud, et loom kasutas ülesronimiseks kivikestega kaetud krohviplaate (tõenäoliselt kassi küüned haakusid kivikeste külge).
Kui kass oli jälle kindlalt maa peal, anti talle sünnis nimi – ühe briti mägironija järgi Bonington.
Toas viibides õpetas Triinu Kallile mõnusat magamist: nad magasid nii, et Triinu pea oli Kalli saba peal ja Kalli pea Triinu saba peal. Nende sabad olid patjade asemel. Kui elutuba oli külm, siis magades armastasid kassid oma nina külma eest kaitsta: nende pea oli siis saba all.
Võrreldes eelmise kassi Mirriga, siis mõnes osas olid Triinu teadmised kehvad. Ta ei teadnud, et enne sünnitamist peab ta juba suureks kasvanud kassipoja endast eemale peletama, kas või kodust ära ajama. Hakaku iseseisvat elu elama! Põhjus seisneb selles, et teismeline kassipoeg võib suures rumaluses sündinud kassipojaga nagu püütud hiirega mängima hakata või isegi ta tappa. Eks siis ühel sügispäeval magasid Triinu ja Kalli pehmel käetugedega toolil. Kalli juuresolekul sünnitas Triinu siis sinna toolile poja. Ma nägin seda märga kassiema poolt pesemata tompu, kuid ei võtnud teda kasside silme all ära. Arvasin, et ta sünnitab vähehaaval veel mõne poja juurde, siis nende äraolekul võtan need pimedad kiisupojad ja uputan ära. Kui ma siis hiljem kasse vaatama läksin, siis ei olnud enam nende juures ei ühtegi kassipoega. Kassipojad jäid saladuslikul viisil kadunud. Kas Triinu sünnitas ainult ühe kassipoja, kusjuures Kalli pidas toda märga siplevat olevust hiireks ja pistis nahka? See jääb igaveseks mõistatuseks.
5
Sügisel külastas minu aeda üks ilus valge kiisuema. Ma sain ta käitumisest kohe aru, et ta tahab minu kiisuks saada, kuid Triinu taipas kohe kust poolt tuul puhul ja ajas alati ta ära. Hiljem ma kuulsin, et too valge kiisu olevat läheduses asuva Urovi maja alla, millel oli lahtine vundament (too palkmaja oli betoonpostidele ehitatud), kolm poega toonud. Neid poegi andunult toites näljutas ennast surnuks, sest pidi neid tühja kõhuga imetama. Need valged kiisupojad olid seal maja all näljas. Kuid elus nad siiski olid, sest vahel viisid inimesed neile toitu ning kass on visa hingega. Talv oli tulemas ja oli karta, et need kodutud kiisupojukesed talvekülmaga hukkuvad. Eks ma siis kirjutasin pensionäride ajalehele „Videvik“ nendest hukkumisele määratud kiisupoegadest, märkides, et paljud inimesed soovivad endale valget kassi ning nüüd on võimalus neid kasse saada. Too ajaleht kirjutas siis neist kodututest valgetest kiisupoegadest kena loo. Nendele kiisupoegadele sõitsid autoga Tabasalust järele kaks pensionäri (mees ja naine). Eks siis toiduga meelitati kiisupojad vundamendi alt välja ja krahmati kinni. Nad olid väga metsikud ja kriipisid püüdjate käed veriseks. Need pensionärid said kätte kaks kiisupoega, kusjuures kolmas pääses põgenema. Kolmanda kiisupoja püüdis hiljem kinni üks kohalik mees ja viis oma sugulastele Jõgevale kingiks. Kui mul ei oleks olnud Triinut ja Kallit, siis kindlasti oleksin ma selle valge emakassi endale kassiks võtnud, sest minu unistuseks oli saada valget kiisut, milline unelm kunagi ei täitunud.
Hilissügisel ma lahkusin Vääna-Jõesuust, kusjuures Triinu ja Kalli jäid elama oma mingisse soojakusse. Seal oli neil valida kuue pesa vahel. Iseäranis meeldis neile riidest kohvris olev pesa, mis oli vooderdatud katelooriga. Kassidele meeldib kateloorist pesa, sest see on soe ja pehme. Naabrinaine, s.o. kasside eest hooldaja, tõi igal hommikul kell 10.00 neile toitu, mille ta pani soojakusse. Varustasin naabrinaist talve jooksul pidevalt kassitoiduga, selleks viisin iga 20 päeva tagant talle maale toiduaineid. Ma ei tea, et kust kassid teadsid minu toiduainetega maale tuleku aega, kuid sel päeval nad olid alati tee peal mul vastas. Eelmine kiisu, Mirri, tuli sel päeval mulle teele vastu umbes ühe kilomeetri kaugusele.
Kasside vastutulek on huvitav nähtus. Minu linnakorter asub teisel korrusel, kusjuures korteri välisuks on kahekordne – puu-uks ja rauduks. Kui siis naine juhtub koju tulema ja on maja välisukse juures, teab juba emakass Kati, et perenaine tuli koju. Ta jookseb korteri välisukse juurde, olles seal ootel. Vaevalt, et ta kahekordse korteri välisukse puhul kuuleb maja välisukse avamist ja kui kuulebki, kust ta siis teab, et maja välisukse avas tema perenaine. Minu naine ostab Pääsküla kaupluse juures asuvast kioskist kala ja toob meie linnapere kassidele. Koduteel möödub ta Erika kauplusest, mille töötajad toidavad viit kodutut kassi, kes elavad tolle kaupluse hoovis. Seal hoovis asub ka autorehvide remonditöökoda, kus alati liigub palju autosid. Kuid need kassid on autodega sedavõrd kohanenud, et autode alla ei jää. Eks siis ükskord minu naine oli jällegi kalu ostnud ning jõudis Erika kaupluse ette, kui talle kaupluse tagant hoovist jooksid vastu viis kassi, lootuses räime saada. Imestama paneb see, et kuidas nad maja tagant teda nägid, et teadsid kaupluse hoovist talle vastu joosta, lootuses räimi saada? Kust nad teadsid, et ta tuleb räimedega? Remonttöökoja töölised panid seda väga imeks.
Kevadel maale kassidele toitu tuues Triinu mulle enam vastu ei tulnud. Tuli ainult Kalli. Kasside hooldaja rääkis, et Triinu on juba nädal aegu kadunud. Ta arvas, et rebane võis Triinu ära murda. Minu maakodu läheduses paiknevad metsad, kus on rohkelt rebaseid, kes on kassidele nuhtluseks. Vahel mõni isakass pääses nende käest haavatuna. Arvatavasti kasutasid nad siis kasside tavalist enesekaitse võtet: selili olles kriipisid küüntega rebase näo puruks.
Kui ma siis 2003 a. kevadel jälle linnast suveperioodiks maale elama tulin, muutus Kalli minu vastu väga tähelepanelikuks: ta nühkis ennast vastu mu jalgu ja näugus, kui ma istusin tugitoolis, siis ronis ta mulle sülle ja hakkas mulle laulma – nurruma. Kui ma voodis lesisin, siis hüppas ta minu juurde voodi. Ma sain sellest Kalli käitumisest väga hästi aru – asi seisneb nimelt selles, et kui kass hakkab poegi tooma, siis on tema esimeseks mureks, et peremees võtaks need pojad vastu – oma pereliikmeks, ei hukkaks nad. See on ka kassiema suur mure, kusjuures tema lipitsev käitumine on palve peremehele: „Jäta mu pojad ellu!“ Mul oli küll kavas tema poolt sünnitatud kassipojad hukata. Kuid üks asi rikkus selle plaani ära – ühe unenäo mõjul ma pidin ühe kiisupoja ellu jätma. Ma nägin unes, et elutoas jooksis plaatinahall valge kõhualuse, valgete käppade ja valge kolmnurgaga näos kiisupoeg, kes oli täpselt Kalli koopia. Selle unenäo mõjul ma otsustasin, et kui tõesti sünnib taoline kiisupoeg, siis ma teda ei uputa. Eks siis ühel päeval, kui ma magamistoas voodi äärel istusin, ronis Kalli minu juurde voodi, nühkis ennast minu vastu ja hakkas minu nähes voodi sünnitama. Asetasin ta kiiresti põrandale, kust ta ronis voodi alla. Mul oli hiljem tegu, et teda sealt ühes sündinud pojaga kätte saada. Viimaks kui ma Kalli kätte sain, viisin ta ühes pojaga elutuppa külmiku taha, kuju olin talle vanadest riietest pesa teinud. Kalli sünnitas veel ühe vigase poja ja lihatombu, mis ei olnud kassipojaks arenenud. Tolle vigase poja ma uputasin. Kassiema ei olnud selle minu tehtud pesaga sugugi rahul, vaid tegi sellele kiisupojukesele uue pesa. Selleks lõhkus ta minu suure Eestimaa seinakaardi tükkideks ja nendest tükkidest tegi pehme tooli alla pesa. Minu unenägu läks täide. Kalli sünnitas oma teisiku. Tore oli neid vaadata, kus ema ja poeg on ühte nägu ja ühte tegu. Pojuke sai siis endale nimeks Nurri. Kalli kurameeris plaatinakarva isakassiga, kes oli tema isa. Sellega, s.o. isaga ta siis endale Nurri nimelise poja sai. Seega Nurri vanaisa ja isa oli üks seesama isakass. Ei ole kuulnud, et inimeste juures oleks sääraseid asju juhtunud. Kuid kasside ühiskonnas tuleb sääraseid asju ette.
6
Eks siis Kalli andis Nurrile samasuguse hariduse nagu tema ema talle: õpetas sööma, liivakasti kasutama, temaga mängima ning välisuksega, ukseesisega, maja ümbrusega, aiaga, võõra maaga tutvuma, samuti ka hiiri püüdma ja puu otsa ronima jne.
Kalli viibis palju väljas, jättes seejuures Nurri üksi tuppa. Eks siis igavuse peletamiseks hakkas Nurri üksi mängima: mööda aknakardinaid üles ronima, kingapaelu kiskuma, laualt mahakukkunud asju veeretama (pastakas, pliiats, kustutuskumm jne) tema mängude juurde kuulus ka tutvumine kassidele tundmatute asjadega, s.o. silmaringi avardumine, millise õppimisprotsessi teevad nii loomad kui ka inimesed läbi. Nii näiteks panin tema juurde põrandale punase kuivatatud kibuvitsamarja. Ta siis kaugelt jõllitas seda marja. Lõpuks katsus arglikult käpaga. Tõmbas käpa tagasi. Siis lõi ta marja käpaga, mis hakkas veerema. Seepeale sattus ta hoogu tolle marja mööda põrandat veeretamisega. Nii avastas Nurri uue mänguasja.
Oma lõbuks mätsisin ajalehepaberi palliks ja sidusin nööri ümber – tegin pendli ja hakkasin teda edasi-tagasi kiigutama, nii nagu kõikus vanaema seinakella pendel. Küll siis Nurrile meeldis toda pendlit taga ajada. Ta suhtus kassimängusse pendli abil suure vaimustusega. Vahel kui Kalli oma saba liigutas, arvas Nurri, et ka see on pendel ja hakkas seda energiliselt materdama.
Ükskord kui juhtusin paariks päevaks linna sõitma, et endale ja kassidele toitu tuua, valmistasid kiisud oma mängimisega mulle üllatuse. Nimelt linna minnes oli mul üks wc paberi rull lauale jäänud, kui ma siis kodusse tagasi tulin, siis oli vana kass tolle rulli laualt maha ajanud ning kahekesi olid nad siis suures mänguhoos tolle paberi väga väikesteks tükkideks rebinud. Neid paberitükke kasutasin ma siis kassiliiva asemel.
Kiisud armastasid ronida tavaliselt mööda sanglepa tüve, sest sanglepa koor on hästi krobeline, mille tõttu küüned hästi haakuvad, ka pappel on kassidele meeldiv ronimise puu, sest ta on pehme puu, mis ronimisel samuti soodustab küünte haakumist. Kui siis Nurri oli õppinud mööda neid puid kerget mugavat ronimist, hakkas siis Kalli õpetama talle raskemat ronimiskunsti – mööda siledat pinda ronimist.
Olin lauavirnast ühe 5 m pikkuse laua välja võtnud, et teha sellest kasti. Vihma hakkas sadama ja see laud sai märjaks. Peale saju lakkamist asetasin tolle laua kuivama poolpõiki vastu pesasanglepa harude vahel oleva kasside vaateplatvormi äärt, mis oli kahe meetri kõrgusel. Tekkis kolmnurk, kus sanglepp ja maapind olid kaatetid ja laud hüpotenuus. Peale laua kuivamist õpetas Kalli siis Nurrile mööda toda lauda jooksmist: ta jooksis mööda kallakut lauda üles ja siis tagasi alla, peale seda siis kassipoeg kordas suure lõbuga seda jooksmist.
Kilekasvuhoone põhjapoolne külg oli laudsein, mille vastu asetses tellingupukk. Tolle tellingupuki abil ronisid nad hõlpsasti kasvuhoone katusele. Kui siis kasvuhoone uks oli lahti, siis Kali hüppas uksepiida ülemisele äärele, kust siis sai haruldase trikiga hakkama: jooksis pea allapidi vertikaalselt mööda uksepiida äärt, mis oli 4 cm laiune, alla, kusjuures poole ukse kõrguselt hüppas maha. Pikapeale sai ka Nurri sellega hakkama.
Järgmine hämmastav trikk oli mööda wc ust üles jooksmine. Tollel uksel oli 1.50 m kõrgusel väike õhuaken, mis oli sageli lahti. Eks siis Kalli hüppas vastu seda ust ja jooksis siis vertikaalselt ülesse akna äärele. Sama triki õppis ka Nurri selgeks.
Ainult vähesed inimesed, kes on jälginud kasside tegevust, teavad, et kassidel on säärased erakordsed võimed. Kuid sellega ei piirdu veel nende akrobaatiliste võimete kirjeldamine. Nimelt elutoas kamina lähedal on seina ääres käetugedega riidest kattega pehme tool. Sellelt toolilt hüppab Kalli kamina äärele, kust edasi hüppab riidekapi otsa, kusjuures hüppe pikkus on 1.3 meetrit. Sealt kapi otsast hüppab ta alla, alguses mööda kapi otsaseina vertikaalselt pea ees alla joostes ja siis hüpates pehmele toolile Nurri kõrvale, kes parajasti seal magab. Ta oskab maanduda väga täpselt – nii et ta Nurrile kaela ei sada ega talle haiget ei tee. Vahel hüppab ta kapi otsast kamina peale, s.o. 1,3 m, kusjuures maandumisplats on kõigest 18x15 cm, sest ülejäänud kamina pealispind on asju täis. Ta hüppab nii täpselt, vabale pinnale, et ei aja asju maha. Kass paistab silma oma hüppetäpsusega, mida ta on viimistlenud hiirte püüdmisega – hüpates just täpselt hiirele peale. Ka kassi sugulased, need on ilves ja tiiger, püüavad saaki täpsushüppega. Aafrikas, kui tiigreid veel palju oli, siis kasutasid neegrist jahimehed tiigri surmamisel tema saagile hüpet ära. Nimelt kui tiiger hüppas neegrile peale, pistis mustanahaline oda pool viltu maasse, mille tagajärjel tiiger hüppas oda otsa, mis tungis läbi ta kõhu.
7
Kuhu me jäime? Ah, Kalli kamina hüppe juurde. Sealt hüppas ta edasi sooja ahju otsa ja kui tuju oli, siis maandus riidenagi otsas, kus pehmete karusnahast talvemütside peal oli üsna mõnus põõnata. Kass juba oskab mugavaid kohti leida. Kassi tegevusjuhendi juurde kuulub ka mugava põõnamiskoha leidmine, sest kass peab magamisest väga lugu. Sageli naudib ta poolund. Olen ise tundnud poolune naudingut. Ega ta muidu inimese soojasse ja pehmesse sülle kipu, kus võib poolund nautida, sest mugav magamisase soodustab seda naudingut. Rahvakeeles nimetatakse nautivat poolund tukkumiseks. Kui kass lõpuks riidenagi otsas tukkumise lõpetab, siis ei lähe ta tuldud teed tagasi, vaid laskub mööda riideid alla.
Oma akrobaatiliste võimete poolest on kass oravale ligilähedane. Olen näinud, et ka orav jookseb mööda vertikaalpinda laudaia otsa.
Tavaliselt Kalli ja teismeline Nurri küsisid ööseks välja. Väljaküsimine toimus sääraselt, et üks neist läks koridori ukse taha ja näugus, kusjuures ma pidin teadma, et ta tahab välja. Eks ma siis avasin koridoriukse ja ka välisukse. Kui siis Kalli välja läks järgnes talle ka Nurri. Nad armastasid paaris ööseks välja minna. Kass on peamiselt ööloom, sellepärast tahab ta ööseks välja minna, et ringi kolada ja ka metslooma kombel saaki jahtida. Päeval armastab ta samuti metslooma eeskujul tavaliselt magada – mitte küll kogu päev. Mõnikord Kalli küsis ööseks välja mingil muul põhjusel – ei läinud öösel jahiretkele, vaid jäi trepile istuma ja pimedusse üksisilmi vahtima. Mida ta nägi, seda ma ei tea. Kassidel on pimedas väga terav nägemine. Kui ma juhtusin vahel pimedas ilma taskulambita väljas käima, siis ma oma kasse ei näinud. Nemad aga nägid mind ja nühkisid end vastu minu jalgu.
Ka päeval näeb kass nagu tiigergi haruldaselt hästi. Tiigrikütid räägivad, et varitsuses olles peab väga ettevaatlik olema, et end ei liiguta, sest tiiger näeb kauge maa tagant iga pisematki liikumist. Vastupidi kassidele ei ole koerad kuigi head nägijad. Seda võib täheldada ka koerte sugulaste huntide juures. Ükskord tuli suur isahunt mulle metsas vastu ning ei märganud mind, vaid jäi minu lähedale seisma ning vaatas kõrvale. Midagi ta kuulis. Vajutasin fotoaparaadi päästikule, kusjuures pildistamise plõks ehmatas hunti, ta pöördus paremale ja kadus jalgrajalt tihnikusse.
Tähelepanuväärne on see, et kassidel on ajataju. Nad teadsid, et hommikul kell 10.00 ma avan välisukse. Sel ajal nad juba mind ukse taga ootasid. Kui ma varem avasin välisukse, näiteks kell 9.00, siis neid ukse taga ei olnud. Kui aga hiljem avasin ukse, näiteks kell 11.00, siis neid ka ukse taga ei olnud. Nad teadsid, et just kell 10.00 lastakse neid tuppa, kus neid ootab söök.
Vahel jäid kassid ööseks tuppa. Kui siis Kalli hommikul välja läks, siis kohe ei läinud ta aeda, vaid istus majatrepil ja hindas mõnda aega olukorda. Kas ei ole midagi kahtlast liikumas. Näiteks, kas mõni kassi vaenlane, s.o. koer ei nuusi ümber maja. Kalli kui emakass oli huvitatud ka sellest, et kas mõni isakass ei ole trepi juurde talle armastuskirja jätnud. Isakassi armastuskiri oli sel puhul tema lõhnaõli (uriini) plekk, mille ta sortsutades trepile jättis. Kui Kalli lõpuks veendus, et hädaohtu ei ole, vaid ees ootab meeldiv kohtumine isakassiga, siis ta alles lahkus trepilt aeda.
8
Ka linnakodus isakass Miku maja peauksest väljudes jäi trepile istuma, et kontrollida, kas õhk on puhas. Kui ta aga maja tagauksest hoovi väljus, siis ta trepile istuma ei jäänud, vaid väljus hoovi, kuhu koerad ei pääsenud, sest hoovivärav oli suletud. Sellest võib järeldada, et kass on ettevaatlik loom. Kalli ja Nurri olid väga uudishimulikud, mis on kasside loomuomadus. Näiteks kui ma istusin pingiga maasikapeenarde vahel ja kitkusin peenardelt umbrohtu, siis tulid nad minu tööd jälgima ja seadsid ennast lõpuks lähedal asuvasse toomingapuhmasse mugavalt neljakäpakil tukkuma. Kui ma siis juhtusin punasesõstrapõõsast marju korjama, siis ronisid nad lähedal kasvava õunapuu oksale ja jälgisid sealt minu tegevust.
Kassid armastavad narkootikume nagu ka paljud inimesed. Ka Kalli ja Nurri olid narkootikumide himulised. Muidugi kasside narkootikumid erinevad inimeste omadest.
Üks kassi narkootiline taim on palderjan. Too taim kasvab ka minu maakodu aias. Sügisel kaevan tolle taime juures üles ja kuivatan, siis lõikan nad väikesteks tükkideks ja saadan posti teel kirjaümbrikus oma tuttavate kassidele jõulukingiks. Ka kindral A. Einselni isakass on taolise kingituse saanud. (Tolle kodutu hulkurkassi leidis ta Tallinna Lennujaamast.) Muidugi Kalli ja Nurri ei ole palderjani juurde maitsmisest ilma jäänud.
Kuid minu aias kasvab taim, mille juuri nad ise välja kaevavad, närivad ja siis suures mõnus selle taime all püherdavad. Tolle taime nimi on südajas aktiniidia. (Tal on südamekujulised lehed.) Tema kodukohaks on Kaug-Ida (Jaapan, Hiina, Korea, Lõuna-Kuriilid ja Venemaal Primorje krai). Aktiniidia on väänkasv ja tema perekonda kuulub paarsada liiki liaane. Aktiniidia 1,5-2 cm pikkused viljad on maitselt midagi banaani ja maasika vahepealsed. Nende c-vitamiini sisaldus on suur – üks mari katab inimese päevase c-vitamiini vajaduse. Aktiniidia kodumaal valmistatakse tema viljadest moosi ja veini, kuivatatud vilju nimetatakse seal tihti rosinateks. Mina olen valmistanud aktiniidia marjadest väga maitsvat kompotti, toormoosi ja jooki.
Et kassid aktiniidia väänkasve, mis on ühe pesasanglepa sisse piiranud ja 12 m kõrgusele kasvanud, ei hävitaks, selleks katan nende juured kuuseokstega või prahiga. Aktiniidia juured on hästi maa ligi, mille tõttu nad pääsevad kergelt neid närima. Harva lasen ma kiisusid nende suurtega maiustama – elu nautima.
Huvitav on seejuures see, et nad armastavad ainult ühekojalise aktiniidia väänkasvu juuri, kusjuures kahekohalise aktiniidia väänkasvu juurte vastu huvi ei tunne.
Olen ka ise aktiniidia juuri närinud ja neist teed keetnud, kuid mingit joovastavat mõju nad mulle ei avaldanud – inimeste ja loomade organismid on ju erinevad.
Budda õpetuse järgi põhjustavad kannatusi ihad, mis otsivad rahuldust. Ka kassid kannatavad naudinguiha all.
9
2002/2003 a. talv oli külmavõitu, mille tõttu ei olnud ka puuke nii Kalli kui ka Nurri peakarvades. Kassid on mulle puukide hädaohu baromeetriks. Kui kasside küljes on puugid, siis on puukide hädaoht suur, kui aga puugid puuduvad, siis hädaohtu ei ole. Ühel aastal lasin ennast puukide vastu vaktsineerida. Küsisin siis med. töötajatelt, et kas pean siis ka oma kassid vaktsineerimisele tooma, sest nende küljes on puugid. Mulle selgitati, et kassid ei saa puukidest nakkust. Ka selles asjas erinevad nii inimeste kui ka kasside organismid.
10
Saabus 2003/2004 a. talv ja kordus vana lugu – Nurri jäi kadunuks nagu eelmisel talvel tema vanaema. Vist jällegi oli reinuvader siin mängus. Kuid Kallile oli vaja seltsilist, mille tõttu oli ta Nurri asemele võtnud endale kasulapse. Ma olin tolle kasulapse võtmise vastu, mille tõttu talle pärisnime ei pannud, vaid ta sai endale hüüdnime – Väike Kiisu. Ta jäi küll minu juurde elama, kuid ma ei aktsepteerinud teda oma kassina. Millest ta ka ise aru sai. Ta mõningal määral pelgas mind. Kui ma istusin elutoas tugitoolis, siis Kalli sageli hüppas mulle sülle ja laulis minu rõõmustamiseks kassilaulu – nurrus. Tuleb täheldada seda, et kass on ainuke koduloom, kes oma peremehe rõõmustamiseks talle laulab. Väike-Kiisu oli segakarvaline kass – mitu värvi segamini aetud. Tal olid omapärased silmad: tavaliselt rohelised, kuid teatavate valgustustingimuste juures muutusid nad helesinisteks. See oli vististi tingitud valguskiirte silma langemise viisist ja silmade erilisest ehitusest.
Järsku Kalli jäi kadunuks. Möödunud oli juba viis päeva, kuid minu kiisust ei olnud enam ei kippu ega kõppu. Arvasin, et läks minu maakodu lähedasse metsa jalutama, kus reinuvader võttis ta õnge. Siis ühel päeval kui ma kuuri ees puid lõhkusin, vaatasin juhuslikult maja otsaakna poole, mis oli kolikambri aken. Tolle akna ees oli valge kardin. Ma märkasin, et valge kardin oli akna eest järsku kadunud ja aknal istub Kalli, kes vaatab minu poole. Nagu näha, töötas Kallil pea suurepäraselt. Et endast märku anda, kiskus ta aknalt kardina eest ära ja istus aknale selle lootusega, et peremees vahel juhtub akna poole vaatama ja näeb, et ta on aknal vangis.“ Läksin ja lasksin kiisu kolikambrist välja. Esimene aasi, mis ta „vanglast“ vabanemisel tegi, oli väljas asetsevast lindude jooginõust joomine. Sinna kolikambrisse oli ta sattunud kasside uudishimu tõttu. Kolikambri uks oli ühel päeval lahti, kui ma seal käisin, eks siis Kalli läks sinna uudistama, peites ennast seal vana diivani alla. Kass on loomult kütt – nii nagu jahimees otsib metsast ulukit, nii kolab kass kõik kahtlased kohad läbi, et leida saaki.
2004 a. suvi oli väga vihmane. Kuna minu maakodu asus all orus (oru kallas-glint asus umbes kolme kilomeetri kaugusel), siis suurte vihmadega voolas glindilt vesi mööda oja alla orgu ja tekitas uputuse. Minu maakodu krunt oli umbes 20 cm sügavuselt vee all, nii et kummisäärikutega pääsesin majast välja. Selle tõttu Kalli ja Väike-Kiisu olid terved päevad toas. Eks siis juhtus, et nad said ühe tembuga hakkama, mistõttu ma sattusin raskesse olukorda. Nimelt nad kraapisid minu äraolekul riidekapi ukse lahti ja sünnitasid kapi alumisele riiulile, mis oli üsna pikk, pojad. Mõlemal oli neli poega, s.o. kokku kaheksa poega. Kalli pojad olid kõik valgete kõhtudega plaatinhallid ja Väikse-Kiisu omad mustad. Nendest poegadest oli moodustatud ühine pesakond, kusjuures mõlemad kiisuemad olid oma poegade juures pesa küljel. Säärase asjaga ei olnud ma varem kokku puutunud, et kaks kassiema sünnitavad üheaegselt pojad ja moodustavad seejuures leplikult suure ühispesa. Toda ühispesa nähes kohkusin väga, et mis nüüd ette võtta, sest ma ei jaksa ju kaheksat kassipoega üles kasvatada ja hiljem neid vanakassidena toita. Seejuures meenus üks õpetlik lugu. Nimelt olin 1970-ndatel aastatel Haapsalus Läänemaa Metsamajandis komandeeringus. Metsamajandi asjaajamist revideerides sattus minu kätte üks kummaline avaldus. Tolles avalduses palus üks üksik metsa ääres elav mees kasside eest kaitset, sest tal on üle saja kassi, keda ta ei jaksa enam toita. Kui ta heidab magama, siis hüppavad need näljased kassid voodisse ja hammustavad teda ninast – kipuvad tema elu kallale. Sellepärast palub ta metsamajandi direktorit, et see saadaks tema juurde ühe majandi jahimehe, kes siis jahipüssist need kiisud maha kõmmutaks. Kohapeal kontrollides ilmnes, et too mees oli suur napsumees, kes jättis juuatäis peaga hooletusse tema emakassi poolt sünnitatud kassipoegade likvideerimise. Ka oli ta liialt heasüdamlik, mille tõttu ta ei raatsinud nendelt kiisupoegadelt elu võtta. Ellujäänud kiisupojad kasvasid suureks ja sünnitasid omakorda kiisupojad, kes jätkasid kasside sugu paljundamist. Nii tekkiski kasside koloonia. Eks siis metsamajand saatis jahimehe toda kasside kolooniat likvideerima. Kui siis kütt haavlipüssist ühe paugu lasi oli paar kassi siruli, kuna teised kassid põgenesid tema elamu juures olevasse metsa. Metsamajandil ei jäänud siis muud üle kui pöörduda sanepideemilise jaama poole, kust siis saadeti spetsialist välja, kes siis mürksöödaga likvideeris tolle kasside koloonia. Tavaliselt kass nii kergelt mürksööda orki ei lähe. Kuid kui ta on väga näljas, siis on teda võimalik mürksöödaga hävitada.
Minu talvine kasside hooldaja rääkis, et tema pojatütred olid endale mängimiseks võtnud paar kassipoega maale vanaema juurde. Kuna need kassipojad muutusid talle tülikaks ja nende toitmine oli kulukas, siis tappis ta nad unerohu tablettide abil – pulbristas nad ja pani kassitoidu hulka.
11
Kassid sünnitavad üks kuni neli poega korraga ja vahel veelgi rohkem. Poegade sünnitamine toimub tavaliselt aastas kahel korral, s.o. kevadel ja suve teisel poolel. Kuid esineb juhtumeid, kus kass sünnitab neid ka kolm korda aastas. Triinu sai sellega hakkama. Looduses kehtib huvitav seadus selle kohta, et need loomad, kes kergelt langevad teiste tugevamate loomadele saagiks, sünnitavad palju poegi. Nii näiteks metsas jänestel ja rebastel on palju poegi, kuna karul on ainult üks poeg. Meie metsades karul vaenlasi ei ole, mille tõttu soo säilitamiseks palju poegi pole vaja, kuna jänesel on palju vaenlasi, mille tõttu ta langeb sageli teiste tugevamate loomade saagiks, siis soo säilitamiseks peab ka palju poegi olema. Ka kassidel on palju vaenlasi: metsas rebased, hundid ja ilvesed ning inimeste juures koerad, autod ja halvad inimesed. Arvukate vaenlaste tõttu on kasside seas palju surmajuhtumeid. Seepärast, et kasside sugu jääks püsima, kassid sünnitavad aastas palju poegi. Kassi peremehed kas ei suuda kassi karja toita või neil puudub stiimul kassi karja pidamiseks, piisab tavaliselt ühest või kahest kassist. Selle tõttu nad on sunnitud enamus sündinud kassipoegi hukkama, s.o. kassi sugu harvendama. Harvendamise probleem ei esine mitte ainult loomade populatsioonide puhul, vaid ka taimede puhul. Näiteks metsades tehakse harvendusraiet, aednik jälle harvendab porgandipeenral tärganud porganditaimi jne. Kui lõvi ründab antiloobikarja, siis ta täidab looduse seadust, s.o. harvendusseadust. (Liig arvukas kari võib söödamaa paljaks süüa ja seejärel nälja tagajärjel hukkuda.) Looduses on kõik targalt paika pandud. Tavaliselt toimub sündinud kassipoegade hukkamine uputamise teel, siis kui neil veel silmi peas ei ole. Taluperemehed hukkasid kassipoegi sääraselt, et panid nad kartulikotti ja hoidsid seda niikaua tiigis või ojas, kuni nad surid. Mina olen neid hukanud veeämbrisse vette viskamisega ja seejuures ämbrile katte peale panemisega, et mitte näha nende surmaagooniat, mis jätab masendava mulje. Eriti raske on kassipoegi hukata siis, kui neil on silmad peas, sest sel juhul nad alateadlikult aimavad hädaohtu ja elualalhoiuinstinkti tõttu teevad abituid katseid pääsemiseks. Taoline kassipoegade alateadlik surmahirm mõjub väga masendavalt. Nende eluküünla kustutaja hinge tekib süütunne, et oled vägivaldselt salapärast looduse seadust rikkunud, s.o. iga olevuse õigust elule. Iseäranis raske on see oma looma puhul. Sellepärast minu noorusajal talupojad ei tapnud tavaliselt enda poolt kasvatatud sigu, vaid tellisid selleks tööks naabri. Et seda vastikut sõna tapmine mitte tarvitada, öeldi selle asemel „sea veristamine“.
Uppumissurm on ehk kõige humaansem, mida sündinud üleliigsele kassipojale võib soovida. Minu ema sõbratar rääkis kunagi emale oma uppumise surmast, et see pidavat väga meeldiv olema. Kui ta uppumissurmas vees hõljus, siis tekkis tal kirjeldamatu heaolu tunne: tal oli nii kerge ja ta kuulis kaunist muusikat, justkui oleks inglite koor laulnud. Kui teda päästeti ja tehti kunstlikku hingamist, siis tundis ta põrgulikku valu. Ei tahtnud enam siia maailma tagasi tulla. Loodan, et kassipoegade uppumissurm on sama meeldiv.
Et mitte kokku puutuda vast sündinud kassipoegade likvideerimise vastiku toiminguga on hakatud kasse steriliseerima – neid suguvõimetuks tegema. Inglismaal läks kasside steriliseerimine sedavõrd moodi, et pidi kassipoegi välismaalt sisse tooma.
Kasside steriliseerimisel on ka omad halvad küljed. Nii näiteks see pidurdab looduslikku valikut – evolutsiooni. Kui emakass poegi toob, siis olen ma vajaduse korral neist poegadest ainult ühe ellu jätnud ja teised uputanud. Ellu olen jätnud kas kõige ilusama, omapärasema või tugevama kassipoja. Nii olen ma teinud looduslikku valikut. Iseäranis teretulnud on kassipoeg, kes on juhuslikult mutant, olles seega teistest välimuselt tunduvalt erinev. Nii olen ma tähtsale looduse seadusele, s.o. evolutsioonile, kaasa aidanud. Kui aga enamus kasse steriliseerida ja vähesed kassid jätta suguvõimeliseks, siis väheneb ka loodusliku valiku võimalus, seega kasside evolutsioon on pidurdatud.
Asja teisest küljest võetuna ei ole enam steriliseeritud kass täisväärtuslik kass, vaid ta on invaliid – õnnetu kass. Just täpselt samasugune nagu türgi haaremites kohitsetud meessoost haareminaiste järelvaataja.
Kartes kassipesakonna plahvatuslikku paljunemise tagajärgi, ei jäänud mul muud üle kui see pesakond likvideerida. Sündinud kassipoegade likvideerimine ei tohi toimuda kassiema nähes, sest see võib kassiema edasisele käitumisele väga negatiivselt mõjuda. Ta kaotab selle tõttu usalduse peremehe vastu ja võib isegi ära põgeneda. Kassipoegade likvideerimine peab toimuma salaja. Kassiemal peab säärane mulje jääma, et kassipojad ise läksid ära, või mingi salapärane võim võttis nad ära. Et kassiema usub, et kassipojad ise läksid ära, selleks ta peale kassipoegade pesast kõrvaldamist otsib neid paar päeva taga.
Mul ei jäänudki muud üle kui meelitasin maitsva toiduga mõlemad kassiemad sauna, kuhu nad jäid toitu sööma. Siis võtsin kilekoti ja ladusin pesast kõik kaheksa kassipoega kotti ja sumasin kummisäärikutes läbi vee oja juurde, kus oli uputuse tõttu veevool väga tugev. Puistasin siis kassipojad ojja, kust vool viis nad kiiresti merre.
Hilissügisel külmade tulekul kolisin taas linna, kuna kiisud jäid maale. Vesi oli alanenud, mille tõttu nad said vabalt liikuda. Nende elumajaks sai siis soojak, kus olid vastavad pesad. Kasside hooldaja hakkas neile siis igal päeval regulaarselt soojakusse toitu tooma. Haigete jalgade tõttu ma ei saanud neile talvel enam ise toitu viia, vaid seda tegi siis kasside hooldaja sugulane, kes käis siis igal kuul autoga minu juures kassitoidu järel.
12
Kui ma 18. mail 2005 a. kevadel jälle maale tulin., tuli Kalli mulle kodu lähedal tee peale vastu, kuna Väike-Kiisu vaatas eemalt pealt. Kalli oli nii rõõmus minu tuleku üle, et püherdas selili maas. Kassi keeles selili maas püherdamine tähendab, et ma olen rõõmus sinu tuleku üle. Emakass püherdab selili maas ka siis, kui ta tahab seksi. Seega kassi selili maas püherdamisel on mitu tähendust. Kõik oleneb ju olukorras.
Kassi suur rõõm peremehega kohtumise üle, keda ta ei ole kaua aega näinud, on hingeline nähtus. Ka kassidel on nagu inimeselgi hing.
Nobeli preemia laureaat Albert Schweitzer (ka filosoofiadoktor, usuteadlane, muusikateadlane ja meditsiiniala doktor) lausub: „Selle mõistmiseks, kas loomadel on hing, on eelkõige tarvis, et sul endal oleks hing.“
Ma otsisin kogu oma krundi ja soojaku läbi, kuid ei avastanud, et Kalli ja Väike-Kiisu oleksid poeginud. Lootsin, et kui nad poegima hakkavad, siis saan nad kontrolli alla – kassipojad õigel ajal likvideerida. Suur oli aga minu üllatus, kui mõne päeva pärast tõi Kalli kolm poega minu koridori terrassile. Ta oli teinud pesa naabri katuse räästa alla lahtise tuulekoja peale. Iga päev ronis ta siis mööda maja laudseina kõrgel asuvasse pessa poegi imetama. Tema kui osav ronija tuli sama kergelt sealt ka alla. Imestama paneb hoopis see, kuidas ta poeg hambus tuli mööda majaseina alla, et pojale viga ei teinud – isegi kolmele pojale mitte. See oli tõeline akrobaaditrikk. Ühe poja ta jättis räästa alla pessa, kes peale seda valjusti näugus. Selle tõttu naabrimees lükkas redeli vastu katuseräästa tuulekoda ja tõi tolle kiisupoja alla ja lõpuks minu maja terassile. Arvatavasti jättis Kalli tolle kiisupoja tagavaraks selleks juhuks, kui nende kolme kiisupojaga midagi halba juhtub, siis jääb alles ikkagi üks kiisupoeg, kelle eest ta saab hoolt kanda.
Olin omadega päris jännis. Mida nüüd teha? Vastik on ju suuri kassipoegi hukata. Endale jätta ei saa, sest maakodus on juba kaks kassi. Vaja oleks leida neile peremehed. Läksin siis lähedal asuvasse Seppade perekonda ja kõnelesin neist neljast kiisupojast ning küsisin neilt, et kas nad ei sooviks endale kiisupoega. Kuid nad ei olnud kassipoja saamisest vaimustatud. Meie kõnelust kuulasid pealt kaks tütarlast, kes lubasid kiisupojad viia kandekotiga kaupluse juurde ja pakkuda neid kaupluse külastajatele. Ühe suure solgitud musta kiisupoja mõtlesin alles jätta ja panin ta tuppa. Kiisupoegade kotti panemisel üks plaatinhalli-valget kirju kiisupoeg põgenes maja vundamendi alla. Nii et kahte kiisupoega need tütarlapsed saidki ühes võtta. Nende kiisupoegade äraandmise eest lubasin neile šokolaadikommikarbi osta. Kuid nende kassipoegade pakkumisel ei olnud edu, sest mitte keegi nii kaupluse juurest kui ka suvila- ja aiandusühistutest ei soovinud neid kiisupoegi saada. Nii et need tütarlapsed jäid kommikarbist ilma. Üks neist kiisupoegadest oli valget-mustakirju ja teine plaatinhalli-valget kirju. Valget-musta kirju kiisupoeg oli välimuselt väga kena, sest tal oli valget värvust rohkem kui musta mille tõttu ma otsustasin ta alles jätta ja uputada tolle solgitud musta kassipoja tiiki. Viskasin ta tiiki kuid minu imestuseks too kiisupoeg hakkas ujuma ja ujus kaldale ja hakkas järsust kaldast üles ronima. Viskasin ta uuesti tagasi tiiki, kusjuures ta oli siis nii kaval, et ei roninud kaldale vaid puges vesiroti urgu peitu. Minu sissekukkumine oli suur, mida põhjustas minu teadmatus, et kassidel on sündimisega geneetiliselt kaasa antud ujumisoskus, mida nad harva kasutavad. Ma teadsin, et koduloomadest ainult koerad, sead ja hobused oskavad ujuda. Nüüd alles taipasin, et miks talupojad kassipoegi uputavad kotis. Nägin, et tiiki on võimatu silmadega kassipoega uputada, sest ta ujumisoskuse juures näeb kuhu põgeneda. Seepärast otsustasin platinhalli-valgetkirju kiisupoega uputada ojja selle lootusega, et veevoolus viib ta ära nagu uputuseaegsed silmadeta kassipojad. Kuid sel ajal veevoolus ei olnud nii tugev ning tal õnnestus vesiroti urgu ujuda kus ta hakkas haledasti näuguma. Põgenesin oja äärest. Ei tea, mis temast sai. Minu kassipoegade uputamine ebaõnnestus täielikult. Ma oleksin pidanud nad vanaviisi veeämbrisse uputama.
Too tiigi uputussurmast pääsenud solgitud must kiisupoeg oli hiljem vesiroti urust välja roninud ja põgenenud naabri krundile, sinna, kus katuseräästa all oli tema pesa. Imestan, milline tohutu elutahe oli tollel kiisupojal. Naabrinaisel hakkas sellest märjast kiisupojast hale ja võttis ta endale. Hiljem, kui naabrinaine teda mulle näitas, kogesin, et ta on haruldane kiisu. Tal oli oranžikas karv segatud musta karvaga, mille tõttu ta tundus tumepruunina – solgitud mustakarvaline. Külje peal olid 5 sendi suurused oranžikad sõõrid ning käpad ja pool nägu olid valged. Selle tõttu ta tundus väga kena olevat. Ta oli suure kondiga kassipoeg, millest tingituna pidasin teda esialgu isakassiks. Talle oli nimeks pandud Liisu. Naabrinaine lubas ta lasta vetarstil steriliseerida, et ei oleks kassipoegade hädaohtu karda. Liisu oli väga armas kass. Teda nähes ma tundsin hingepiina, et tahtsin talt elu võtta.
Järgmisel päeval valget-mustavärvi kiisupoega vaadates avastasin, et ta on eriline kiisupoeg, sest tal on juppsaba, aga seejuures üsna paks. Taolise juppsabaga kassipoeg sünnib väga harva – nende geenidega on saba pikkus valesti planeeritud. Algul oli tolle kiisupoja nimi Juppsaba, hiljem aga muutsin Jupiks.
13
Järgmisel päeval, kui Kalli oli parajasti terassil, ilmus ka maja vundamendi alla end varjanud kiisupoeg päevavalgele ja ronis mööda treppi terrassile ema juurde ja hakkas ema nisa imema. Sirutasin käe välja, et teda haarata ja uputada seekord veeämbri, kuid ta katkestas imemise ja vaatas ülesse, mulle nii haledalt ja paluvalt otsa, et ma ei raatsinud teda uputada – kinkisin talle elu. Et ta oli plaatinhalli karva kiisupoeg, siis ta sai nimeks Hallivati. Tal oli valge täpp seljal, mille tõttu oli teda kerge ära tunda. Siis hiljem sai ta selle valge täi järgi nimeks Täpi.
Käisin vahepeal linnas, kuna kiisupojad olid koos Kalliga elutoas. Kui linnast tagasi tulin, siis minu üllatuseks hakkasid maja alt vundamendi august nüüd vähehaaval välja tulema Väikese-Kiisu pojad – muidugi juba silmad peas. Esimesena tuli solgitud mustakarvaline kiisupoeg. Kohe trügis ta trepist üles terrassile ja sealt koridori. Tahtis tuppa minna. Imestama pani, et kust ta teadis, et seal on teised kassipojad ees ja sealt saaks kodu. Kust on kassipojale säärane tarkus antud? Uputasin ta ämbrisse, mille katsin kaanega et ta ei saaks välja. Veidi aja pärast tuli vundamendi august välja teine sama karva kiisupoeg, kelle uputasin samal viisil, siis tuli veel kolmas sama karva kiisupoeg, kes sai ka uputatud. Nendele kiisupoegadele pidin kaevama kolm hauda, sest peale uputamist tuleb kohe matta, et vanakass näha ei saaks. Kahju oli Väike-Kiisust, et ta ei saanud loomusunnile järgneda: sest emakassi kõige suuremaks unistuseks on saada poegi ja tunda mõnu nende kasvatamisest.
Kui minu kassid olid oma pojad ilmale toonud ja nende saatus oli otsustatud, siis järsku ühel väga vihmasel päeval sadas minu terrassile justkui taevast musta-valgetkirju kassipoeg. Kalli aga ei võtnud teda omaks: turtsus ja lõi teda käpaga. Sain aru, et too kiisupoeg ei ole minu kasside oma. Elu oleks kujunenud tal minu juures raskeks või isegi võimatuks. Naaber, kes võttis tolle tiiki uppumissurmast pääsenud emakassipoja endale, tõi autoga linnast salamahti oma kassipoja minu ukse taha – vahetas kassipojad ümber, sest talle meeldis too tiigi kassipoeg enam. Seega sokutas mulle võõra kassipoja kaela. Et Kalli toda kiisupoega omaks ei võtnud, viisin tolle kiisu ühe aiandusühistu liikme krundile, kes oli vast seal oleva maja ostnud. Et vihma sadas, siis panin ma tolle kiisupoja vihmavarjule lahtise autogaraaži katuse alla. Nii sai siis see perekond endale kassi justkui taeva kingituse.
Nüüd said kiisupojad Jupi ja Täpi endale kaks ema, sest mõlemad neid imetasid. Isegi Väike-Kiisu hoolitses nende eest rohkem, sest Kallil algasid järsku pulmatrallid. Kalli pulmade lõppedes alustas Väike-Kiisu samaga. Et mõlemad kassiemad neid toitsid, siis kiisupojad sirgusid silmnähtavalt.
Olgugi et Väike-Kiisu ei olnud faktiliselt nende ema, olid nad neljakesi nagu üks pere, sest mõlemad täitsid ema ülesandeid. Meeldiv oli toda kassiperet vaadata siis kui nad kõik magasi pehmel tugitoolid puntras.
Kui siis kiisupoegadel olid juba silmad peas ja nad oskasid imetamise asemel taldrikust süüa, muutusid väga lõbusaks, mida nad väljendasid mängides. Nad ronisid mööda läbipaistvaid aknakardinaid ülesse ja materdasid kardina eri külgedel käppadega ühtteist; ka ronisid tugitooli katet mööda ülesse või mööda riidenagis olevaid rõivaid nagi otsa, kust pillutasid peakatteid alla. Riiulilt ajasid nad ajakirjad maha ja laualt pliiatsid, pastakad, kommid ja muud pudipadi põrandale, mida nad siis käppadega veeretasid. Aeti üksteist taga ja tehti omavahelisi maadlusmatse, kusjuures tähtsal kohal oli ema käest õpitud enesekaitse võtted. Ka kassiemade vonkleva sabaga pakkus lusti mängida: toda käpaga krahmata ja hammustada.
Kassipoegade mäng on kütkestav vaatepilt. Ainult vähesed inimesed saavad tolle erakordse vaatemängu osaliseks – nautida kassipoegade elurõõmsat mängu. Kahju küll, et linnastumisega jäävad inimesed ühest kaunist elamusest ilma.
Kassipoegade tegevuse jälgimisel ilmnes, et igal kassil on erinev iseloom, nii nagu seda inimeste puhul. Kui ma juhtusin tugitoolis istuma, siis ronis Kalli mulle sülle ning tema järel ka Jupi, kuid Täpi ei julgenud mulle sülle ronida, vaid ronis ainult varvaste peale, kuhu jäi siis istuma. Kui Jupi oli julge kiisu, siis Täpi oli vastupidiselt arg. Ma ei saa aru, kas Täpi oli omandanud arguse geneetilisel teel (sugupuus mõni esivanem oli arg) või põhjustas seda mälestus vundamendi alla põgenemisest.
Kui siis kassipojad õppisid väljas käima, tuli neid vaatama nende isa ja vanaisa, s.o. suur plaatinhall isakass. Ka Kalli sõber, lõbus punane isakass – Josh, külastas neid ja armastas nendega tagaajamismängu mängida, kusjuures nad kõik neljakesi võtsid tagaajamismängust osa. Selle mänguga nad meenutasid laste tagaajamismängu.
14
Ükskord ma sain huvitava vaatepildi osaliseks. Kiisupojad olid läinud tee ääres kasvava põõsa alla. Seal siis õde ja vend istusid kõrvuti põõsa all ja jälgisid suure huviga nende ees teel keksivate laste mängu. Nii lapsed kui ka kassipojad oma mängulusti poolest on ühesugused.
Seal samas põõsa juures on imeline kivi, mille pikkus on 1,2 m ja laius 0,8 m. Tema välimus on huvitav. Pikuti pool kivi on hele graniit ja teine pool tulem savikivi. Selgesti on näha, et need kivid on kokku sulanud. Kadunud ENSV Geoloogiainstituudi direktor Viiding ütles mulle, et too kivi on kokku sulanud umbes 2 miljardit aastat tagasi, s.o. siis kui maakera oli sulas olekus. Seega too kivi tõendab, et kunagi oli maakera sulas olekus. Eestis teist säärast kivi ei leidu. Ka maailma mastaabis on ta haruldane. Just selle kivi otsas armastasid need kiisupojad sageli istuda ja mängida – üksteist vastakuti käppadega nüpeldades. Miks see kivi neile nii väga meeldis, seda ma ei tea.
Tuleb täheldada seda, et kasside mäng üksteist käppadega nüpeldamisel on tark mäng, sest küüned on sisse tõmmatud, mille tõttu nad üksteist ei kriimusta. Vana-Kreeka olümpiamängudel rusikavõitlused olid üsna verised, kusjuures alles hiljem tõmmati rusikatele peale paksud ja pehmed nahkkindad, et pehmendada lööki. Tundub, et kassidel oli löögi pehmendamise vajadus juba varem selge.
Peale tagaajamismängude, üksteise nüpeldamise (poksimise) ja maadlemise, harrastavad kassid, eriti just kassipojad, ronimismänge. Üks harrastatavamaid ronimismängudest oli kilekasvuhoone katusele ronimine, seda mööda jooksmine ning seal pehmel alusel nagu võrkkiiges tukkumine. Kass on ju loom, kes armastab palju magada nagu lõvid ja tiigridki. Ronimismängude hulka kuulub ka puudel ronimine ja puuotsas mängimine, mis seisneb üksteisest käppadega nahutamises ja seejuures tasakaalu säilitamises (ei kuku alla). Ükskord kui nad kolmekesi ühe puu oksaharus istusid: Kalli keskel ja Jupi ning Täpi temast mõlemal pool, tabasin ma end mõttelt, et igavesti see idüll ei saa kesta, sest need kiisupojad peavad leidma uue kodu. Selles uues kodus ei saa nad enam tunda ema hella hoolitsust ja võib olla ka häid mängimistingimusi puude otsas ronimisega. Võrdlesin toda uude ellu siirdumist paradiisist lahkumisega – kaotatud paradiis.
15
Hakkas lähenema hilissuvine kassiemade sünnitamise aeg. Väike-Kiisu taibates, et minu juures puudub tal võimalus kiisupoegi saada, lahkus oma uuest kodust. Käis ainult vahetevahel oma uut kodu vaatamas. Nähtavasti võeti teda vanas kodus hästi vastu, sest ta minu juurde elama ei jäänud. Tema vana peremees võis väga imestada, et Väike-Kiisu talve üle elas. Too kassiomanik tõenäoliselt talve saabumisel läks linna ja jättis oma kassi maha. Eks seda tegid ümbruses ka teised suvilate ja aiamajade omanikud, kelle kassid siis talvel jooksid minu kiisude toidulauda paljaks riisuma. Seetõttu oli mul kasside toitmine üsna kulukas. Ma ei suutnud talvel enam kassidele toitu tuua, sest käimine libedaga, paksu lumega ja haigete jalgadega muutus mul vanal inimesel väga raskeks. Viimaks ütles ka kasside hooldaja minu talvisest kasside toitmisest üles. Ei jäänud muud üle, kui pidin oma kiisud likvideerima: kavatsesin kiisupoegadele kodu leida ja vana kiisu viia linnakorterisse. Kahjuks minu ümbruses ei tahtnud keegi neid kiisupoegi. Mõtlesin siis, et viin need kiisupojad metsa ja lasen lahti, ehk siis leiavad nad ise ümbruses asuvates aiamajades ja suvilates kodu. Kuid teisest küljest leidsin, et see on liialt vastutustundetu oma kiisupoegadest lahtisaamise viis, sest kahtlen, et kas nad ise kodu leiavad, sest enamik eestlasi suhtub kassidesse tõrjuvalt. Nende arvates kassid kusemisega rikuvad õhku. Tegelikult meie õhku reostavad hoopis autod, kahjustades seega inimeste tervist. Inimestele on kassikuse lõhn kasulik, sest see lõhn nagu ma olen tähele pannud, peletab inimeste iidsed vaenlased, rotid ja hiired, nende kodudest eemale. Otsustasin kiisupoegadele kodu leidmiseks pöörduda kirjalikult ajalehtede, televisiooni ja mitmesuguste organisatsioonide poole. Näiteks kirjutasin SL Õhtulehele ja palusin ajalehe kaasabi, et ta soovitaks neid haruldasi kiisupoegi Tallinna Lastehaigla lastele mängimiseks ja kassipoegade enda mängu nautimiseks, mis aitaks siis laste ravis paremaid tulemusi saavutada. Tuleb märkida, et lemmikloomade abil ravimist, mille puhul patsientide tervise taastamine toimub kiiremini, praktiseeritakse umbes sajas Ameerika Ühendriikide haiglas, kaasaarvatud Loma Linda ülikooli meditsiinikeskuses Californias. Kuid tolle haigla juhtkond ei tundnud taolise uuenduse vastu huvi. Las olla kõik vanaviisi. Samas ei soovinud ajalehed nendele haruldastele kiisupoegadele kodu leidmiseks kaasa aidata. Isegi avaldasin ajalehes „Videvik“ kuulutuse haruldastele kassipoegadele kodu leidmise asjus. Nad olid tõesti haruldased, sest üks oli juppsaba ja teine plaatinhall, milliseid kiisusid on Eestis vähe – vähem kui valgeid kiisusid. Kuid mitte keegi ei soovinud endale haruldasi kassipoegi. Eesti Televisioonile tegin pakkumise näidata televisioonis kassipoegade mängu ja tutvustada loomaarmastajatele kassipoegade mänguasju. Kassipoegade omapärase kaunidusega mängu vaatamine oleks pakkunud televaatajatele erakordset naudingut. Kuid televisioon sellele pakkumisele ei reageerinud. „Miisu, Pontu ja teised loomad“ saatejuht Rõõmussaarel oli mugavam külastada mõnd loomaomanikku ja teda intervjueerida, kui organiseerida telestuudios mingit kassipoegade esinemist. Kassipoegade esinemisega ma lootsin, et inimesed hakkavad huvi tundma nende haruldaste kasside vastu, millest tingituna need kiisupojad võivad endale kodu saada. Üldkokkuvõttes kirjutasin 15 kirja, kuid mitte keegi ei tundnud huvi nende kiisupoegade vastu. Olin meeleheitel. Kaalusin selle tõttu võimalust hukata nad unerohuga. Kuid nad olid nii armsad ja peale minu kiisud, et minu süüme ei lubanud neilt elu võtta. Mul oli Schweitzeri moodi aukartus elu vastu. Mulle meenus jutustus Tamerlanist (väepealik Timur), et kui vaenlased olid kord ta kannul, siis leidis ta pelgupaiga ühe ehitise varemetes. Andudes seal mõtiskeludele üksinduses, ta märkas sipelgat, kes katsus edasi tassida viljatera. See kordas oma kasutuid jõupingutusi kuuskümmend üheksa korda ja igal julgel katsel, kui ta jõudis väikesele ennakule, langes ta tagasi oma koormaga, võimetuna ületama takistust, kuid vaata! Seitsmekümnendal korral kandis ta oma saagi võidurõõmuga ära. Kuid ta jättis maha imestava sangari uuesti elustatuna ja rõõmsas lootuses tulevastele võitudele. Ka mina otsustasin tollest sipelgast eeskuju võtta – jätkata kirjade kirjutamist – ehk püsivus viib sihile. Peale seda juhtus sündmus, mis minu masendust suurendas: nimelt Kalli püstitas poegade sünnitamisel isikliku rekordi – tuues ilmale seitse poega. Need pojad olid tema pesas, mis asus külmiku taga: hunnikus üksteise otsas. Asusin kiiresti toda pesakonda likvideerima, selleks meelitasin maiustoiduga Kalli soojakusse. Korjasin siis pojad kilekotti ning viisin sauna, kus uputasin nad veeämbris. Enne uputamist takseerisin need kassipojad läbi. Üks neid, mustvalgetkirju, oli jälle juppsaba. Samuti oli Kalli ema (Triinu) samasugune mustvalgetkirju kass, kellel oli valgel lõual must täpp. See must täpp oli ka Jupil ja sellel kiisupojal. Arvasin, et need juppsaba kiisupojad on Triinu kingitus mulle tänutäheks selle eest, et ma ta päästsin. Triinu võib-olla arvas, et erilised kiisupojad võivad mulle kasu tuua. Kahetsesin seejuures, et olen liialt vana ja ei suuda enam kasside tõuaretusega tegeleda, sest juppsaba baasil võiks aretada eesti tõugu kassi. See aga võtaks umbes kümme aastat aega. Juppsaba avalikult pakkudes lootsin, et keegi energiline ja taibukas inimene looks tolle kiisu abil uue kassitõu, kelle isendite realiseerimine välismaale tooks eestlastele majanduslikku kasu. Näitena võiks tuua lammaskassi loo. 1987 a. sündis ühes USA varjupaigas tavalise kodukassi perekonnas lokkis kasukaga kiisuke. Tollest kassipojast, kellel anti nimeks Miss De Pesti, huvitus pärsia kasside kasvataja Jeri Newman. 4. juulil 1988 a. sai Miss De Pesto kuus poega. Kasvataja üllatuseks olid kolm neist samasugused lokkiskarvalised nagu nende ema. Neid kasse hakati kutsuma lammaskassideks. Nende hinnaks on 1500 krooni. Kui oleks loodud juppsaba baasil eesti tõugu kassi, oleks ta kujunenud väärtuslikuks kiisuks. Kahjuks ei ole eestlased nii ettevõtlikud kui ameeriklased, mille tõttu ei leidunud kedagi, kes oleks tegelenud juppsaba abil eesti kassi tõu loomisega. Peale selle oli nende seitsme kassipoja hulgas üks eriline kass, kes suudab omapäraseid kassipoegi sünnitada. Kuid sellest oli mulle hoopis kasu asemel kahju, sest minu kogemuste põhjal Eestimaal erilist huvi sääraste kassipoegade vastu ei tunta. Selle tõttu oleks mul nende ellujätmisel olnud raskusi neile kodu leidmisel. Pidin nad uputama.
Kirjutasin veel mõne kirja. Seekord kirjutasin ühe kirja Tallinnas asuvale koerte ja kasside varjupaigale ning kaks kirja kassikasvatajate ühistule, kus kasvatati tõukasse. Vastas üks varjupaiga töötaja, soomlanna, kes oli üle tuhande Eestimaa kodutu koerale Soomes kodu leidnud. Ta teatas, et ärgu ma muretsegu, sest ta abikaasa sõidab Vääna-Jõesuu minu kiisupoegadele järele. Kuid ta jäi tulemata. Siis telefoneeris mulle Tallinnast tuntud tõukasside kasvataja Annely Sihvart, kes soovitas mulle mitte neid kassipoegi koerte ja kasside varjupaika viia, sest seal on neil väga halvad elamistingimused ja suurem jagu ei leia endale peremehi, mille tõttu nad hukatakse. Meil ei ole kiisudesse suhtumine nii positiivne nagu läänemaailmas (Ameerikas, Prantsusmaal ja Inglismaal). Isegi Suur-Britannia peaminister W. Churchill pidas kassidest väga lugu. Tema parandamatu haiguse ajal püsis kass ta juures nii ööl kui päeval, kuid enne peremehe surma kass tõusis ja lahkus. Ta teadis, et peremehe eluenergia, võib-olla ka hing, lahkub ta kehast. Ka koerad tajuvad peremehe hinge kehast lahkumist. See on koertel ja kassidel ühine omadus.
Ma ei tahtnud sugugi, et mu armsad kiisukesed varjupaigas hukatakse. Minu kohus oli leida neile kodu, nagu seda pidi tegema ja I Eesti Vabariigi ajal taluperemees oma lastele, kes olid saanud täiskasvanuteks, sest tallu jäi ainult vanem poeg. Leppisime siis Annely Sihvartiga kokku, et toon oma kiisupojad Tallinna tema tõukasside kasvandusse. Selleks oli mul üks suur kartongist kohver, kuhu kavatsesin kassipojukesed transpordiks paigutada. Et neil kohvris õhupuudust ei tuleks, selleks tegin kohvri seintesse suured õhuaugud. Mulle abi osutamise eest lubasin sellele kassikasvatajale loomade entsüklopeedia („Loomade elu“) – seitse suurt raamatut. Minu abikaasa – Lilian ja tema sõbratari mees – Kalev, tulid siis ühel päeval autoga maakodusse nendele kiisupoegadele järele. Kuid nad aimasid, et peavad armsaks saanud kodust lahkuma ning ei andnud ennast inimestele kätte, vaid hakkasid paaniliselt elutoas ringi jooksma, et koridori uks oli irvakil ja välisuks täiesti lahti, pääsesid nad õue. Kutsusin neid õues küll nimepidi, kuid kätte nad ennast ei andnud. Eks siis järgmisel nädalal sõideti autoga tagasi. Selleks ajaks olin ma tõsiseid ettevalmistusi teinud Jupi ja Täpi kinnipüüdmiseks. Hommikul meelitasin nad toiduga Liliani magamistuppa, kuhu jätsin ukse sulgemisega kiisupojukesed vangi. Magamistoa ukse ette ehitasin elutoas lamineeritud puitplaatidest seina kuni koridori ukseni, mis jäi avatuks. Kasside püüdjatele andsin kriipimise kaitseks kindad, meeleheites võtab ju kass küüned kasutusele. Nüüd kui siis magamistoa ukse avasin, tormas Jupi eluruumi, kuna kunstliku seina tõttu ta edasi ei pääsenud, põikas lahtisest uksest koridori, kus Kalev ta kinni nabis ja kohvri paigutas. Lilian aga sai Täpi kätte voodist, kus teeskles surnut. Ta tõstis siis Täpi turjapidi kohvrisse. Kui kassi haarata turjapidi rippu, siis on ta teovõimetu. Nii raske oli siis kiisupoegadel lahkuda kodust – paradiisist, kus nad said hella emaga lõbusalt puude otsas ronida ja mängida. Hea, et nad said endale kodu Nõmmel asuvasse tõukasside kasvandusse, mille tõttu puudus neid „kasside tapamajasse“ viia.
Nüüd oli järg vana kassi käes. Otsustasin ta enne talve oma linnakorterisse tuua. Kalli linnatoomiseks üks mees laenas mulle kassipuuri, mille ta oli meisterdanud kahest kaupluses kasutatavast metallvarrastest ostukorvist. Selleks puhuks panin kassi jälle abikaasa magamistuppa „vangi“ ja ehitasin ukse ette seina nagu kassipoegade puhul. Vana kassi puuri panemisel oli abiks naabrinaine, kes talvel hooldas mu kasse. Kalli käitus rahulikumalt kui kiisupojad, mille tõttu sai teda hõlpsasti puuri panna. Lõuna ajal sai Kalli puuri suletud, kuid Kalev tuli Kallile autoga järele alles õhtul kella seitsme paiku. Oli juba hämar. Minu kiisule mõjus puuris vangis olek väga masendavalt. Ta sai šoki, mille tagajärjel läks kõht lahti ja pasandas kogu puuri põranda väljaheidet täis, mida ma pidin läbi metallvarvaste vitsaga puhastama. Puuri puhastamise ajal oli ta väga närvilises seisundis, mille tagajärjel ajas läbi „trellide“ käpa puurist välja ja küünistas mu kätt verele. Taoline šoki seisund (närvivapustus) tekib ka inimeste juures sõjas. Nii näiteks turmtule alla jäädes tegid mõned sõdurid närvierutusest püksid täis. Pimedas jõudsime Kaleviga linna minu linnakodusse. Lilian pani Kalli vannituppa kinni ja pesi puuri puhtaks. Vana kass oli sedavõrd šokis, et talle pandud toitu ja vett ei puudutanud. Hommikul vannitoa ukse avamisel põgenes Kalli kööki elektripliidi taha peitu. Naine püüdis teda sealt välja tõsta, kuid minu kiisu oli muutunud täiesti metsikuks kassiks: kriipis küüntega tema käevarre verele. Hüppas siis köögilauale ja sealt aknalauale. Kuna aken oli momendil avatud hüppas ta teiselt korruselt alla murule ning jooksis vastasasuvasse parki ja sealt maakodu suunas edasi. Seega minu kassi kolimine ebaõnnestus. Tavaliselt kassid armastavad kodu rohkem kui peremeest. Koertel on jälle vastupidine arusaamine. Sellepärast on vana kassi raske uude kohta elama viia. Seda võib edukalt teha ainult kassipoegadega.
Tegelik elu kasside koduarmastuse kohta pakub palju näiteid.
16
Eesti Korpuses teeniv Arnold Õun sõitis oma väeosas rongiga rindele, s.o. Punaarmee poolt sissepiiratud Velikije Luki juurde. Ümbruskonna külad olid enamasti maha põlenud, lõhutud ja nende vahel hulkusid ulguvad hundikarjad. Päeval võis lahtisest vaguniuksest näha juhuslikult terveks jäänud külamaja, mille ukse ees trepil istus üksik kass, oodates oma head perenaist ja lootes ikka veel tassikest sooja piima saada. Sel puhul too sõjamees nentis, et kassid on oma kodule truud.
Kui keegi jagaks lemmikloomadele auhindu visaduse eest, saaks Pärsia kass BC selle kindlasti endale. BC elas koos oma perenaise Marjosie
Cummerfieldiga Uus-Meremaa põhjaosas Palmerstoni linnas. Kui perenaine kolis mõni miil kaugemale, otsustas BC, et temal on koduigatsus. Tal oli isegi nii suur koduigatsus, et ta jooksis 80 korda uuest kodust vanasse tagasi. See oli küll kõigest kahe miili kaugusel, aga BC-l tuli iga kord ületada neli suurt maanteed ja palju väiksema tähtsusega tänavaid ning ta sai sellega väga edukalt hakkama. Pärast sellist meeletut riskimist toodi ta siiski väga kiiresti jälle koju tagasi.
Kirjamees Edward Lear sai tuntuks luuletuse „Öökull ja kass“ kirjutamiseks inspiratsiooni oma kassilt Fossilt. Kuulus kirjanik oli oma kassile nii pühendunud, et kui ta otsustas kolida, laskis ta uue maja ehitada täpselt samasugune nagu vana – et kass tunneks ennast koduselt.
Kahjuks ma ei olnud nii rikas, et oleksin suutnud linna ehitada oma maamaja koopia, mis oleks Kallit rahuldanud.
Peale linna talveks elama tulemist külastas ta mind kassikasvataja Annely Sihvart, kes sai minu käest vaevatasuks (kiisupoegadele kodu leidmise eest) loomade entsüklopeedia. Ta rääkis mulle, et kiisupoeg Täpi sai endale kodu Raplamaal ja Jupi Tartumaal. Jään lootma, et Jupi abil aretatakse seal eesti tõugu kassi.
Kalli saatuse pärast ma tundsin tõsist muret. Kuid siis nägin öösel unes, et Kalli tuli mulle ühes Nõmme aedlinna tänavas kõnniteel vastu. Temast vasakule jäi kaunis kumerate otsalippidega pruuni värvi aed, mille taga kasvasid puud. Kalli nägi hea välja. Võib-olla näljasena hulkudes keegi halastas ta peale ja minu armas kiisu leidis endale uue kodu. Tuleb arvestada sellega, et mitte kõik kassid kodu kaotamisel ei oska vanasse kodusse tagasi minna. Selleks on vaja teatavat andekust.
Meie maa inimesed suhtuvad oma kassidesse sageli väga hoolimatult. Lastele mängimiseks hangitakse kiisupojad, kui nad on juba suured, siis visatakse tänavale. Suvilate ja aiamajade omanikud talveks linna kolides jätavad oma kassid maha nälgima ja surema. Nad ei otsi kohapealt inimest, kes tasu eest oleks nõus talvel neid kasse toitma. Kõik need kassid muutuvad hulkurkassideks, kes meeleheitlikult otsivad endale uut kodu, kus nende eest hoolitsetakse. Nad on justkui paradiisiaiast välja aetud – kaotanud hea paradiisliku elu.
Minu armsad kiisud, Kalli, Jupi ja Täpi, lahkusid paradiisiaiast, kus kasvas palju puid mängimiseks ja kus sai hästi süüa. Kui nad enam säärast kodu ei saa, siis tõesti olid paradiisiaias, kust selle tõttu pidid lahkuma, et nende peremees jäi liialt vanaks – ei suutnud enam nende eest hoolitseda.
Nüüd minu maakodus ei ole enam armsaid kiisusid, kes mu vanainimese elu sisustaks. Ainult Kalli isa ning Jupi ja Täpi isa kui ka samaaegselt vanaisa, plaatinhalli karvaga isakass, käib vahel vaatamas, kas tema lapsed on kusagilt paradiisiaeda tagasi tulnud. Kuid ka nende õde (Liisu) külastab seda aeda ja sageli viibib tiigi kaldal, kuhu ma pidin ta uputama ja vaatab imestunult tiiki, sest ei näe tiigis enam vett, kus ta elu päästmiseks pidi meeleheitlikult ujuma. Vesi on tiigist põua tõttu kadunud. Kadunud on ka tema õde, vend ja ema.
Kui ma oma maakodusse suveks elama tulin, siis mõne aja pärast äratas mind igal hommikul üles kassi hale näugumine, olgugi et mul enam kassi ei olnud. Kui mul läks kaduma mu lemmikkass Kity, siis paari nädala jooksul kuulsin iga päeva välisukse tagant haledat kassi näugumist, kui siis välja vaatama läksin, ei näinud kedagi. Ka teistelt inimestelt olen kuulnud, et neil on olnud lemmikkassi surma puhul sama nähtusega tegemist.
Kas siis mu armas Kalli on surnud, et tema vaim tuli kaotatud kassiparadiisi oma peremeest vaatama?
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006