Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Maainimesena olen oma pika eluea jooksul mitmete loomadega „koos elanud“, kuid lemmikloomadeks on vähesed kujunenud. Kiisust oli juba juttu, nüüd kirjutan küsimustele toetudes kutsust. Mõlemad kujunesid lemmikloomadeks pensionieas kui jäin üksinda ning aega loomsõpradega suhelda.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kutsu sattus minu ellu pooljuhuslikult. Mitte iialgi poleks ma sellele mõttele tulnud, et võtta endale koer, kui samuti pooljuhuslikult poleks minu hoolealuseks sattunud tema ema. See oli ühe vastutustundetu karjanaise koer, kes jäi laudanaiste hoolde peale seda, kui koeraomanik ise kolhoosist lahkus. Kui õhtuti ka teised lahkusid, polnud vaesel loomal kuskile minna. See läheks pikaks jutuks, kui räägiksin, kuidas meie pooleldi pealesurutud sõprus arenes ja kuidas ta 1976. aasta sügisest minu kaasüüriliseks sai. Tema nimi oli Seku, juba omaniku poolt pandud.
Seku oli liivakarva siledakarvaline ning suhteliselt pikakoivaline elukas. Üldiselt võttes väike ja habras. See määras tema saatuse. Mingit suurt karjakrantsi poleks ma mingil tingimusel oma elamisse võtnud. Tema oma leebe ja sõbraliku olemisega leidis armu. Kušett eestoas sai tema magamisasemeks ja sööginõu köögis leidis kaastundliku perenaise poolt täitmist.
Koos käisime ülepäeviti karjalaudas, sest sinna tuli post. Vahest ta ei tulnudki minuga ära, sai sealt piima põske või veetis aega karjaku hobuse ümber kareldes. Igatahes seda ma ei mäleta, kuidas ta käima peale sai, kuid kevadel oli kindel, et järelkasvu tuleb.
Järelkasv tuli 6. mail 1977. aastal. Kestis kevadine palav periood, see päev oli eriti palav, ähvardas äikesega. Seku hakkas juba hommikul laudapõranda heinapurusse endale poegimist meisterdama. Minul seisis ees pulmaminek ja enne kodust lahkumist viisin pehmemaks pesamaterjaliks isa vana kasuka. Sealt ma järgmisel päeval uue elu leidsingi.
Mitte ei mäleta, kas kutsikaid oli rohkem kui üks ja mis neist teistest sai. Aga sekke ühe tõin kohe tuppa, sest ilm keeras juba öösel külmale. Pisike sai kušeti ette pehme pesa. Ei, esialgu olid nad mõlemad kušetil, pisike emme kaisus tissi otsas. Põrandal magamine tuli hiljem, kui poiss põrguliseks läks ja emmele rahu ei andnud, siis magati eraldi. Poiss oli emast erinev; jäme nina, laiad käpakesed, lontis kõrvad. Ainult kasukas oli samasugune liivakarva, pisut ehk tumedama tooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimetama hakkasin teda Pontsikuks. Nagu olnuks sel ajal käibel mingid paksud õlis küpsetatud pirukad, mida nimetati nii. Igatahes tema pontsakas väljanägemine käis kokku selle pagaritootega ja nimi sobis. Hiljem kujunes välja pärisnimi – Pontsi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Pontsil polnud mingit tõugu. Pisikesest pätajalast kasvas keskmise suurusega tavaline koer. Minul polnud ka valikuvõimalust. Ja olnukski, poleks ma seda tähtsaks pidanud. Nüüd olen teleri vahendusel tutvunud paljude tõukoertega. Mõned on niisugused, et peale vaadatagi ei taha.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kogu suve hoolitsesin kahe koera eest. Ajaliselt seda hinnata ei oskagi. Kõik algas juba öösel, kui Seku tuli õue soristama lasta. Siis viisin unise Pontsi ka. Alguses süles, hiljem vantsis mammi järel. Enne teda tuppa ei lasknud, kui oli asja ära õiendanud. Päeval olid söögikorrad ja jalutamine minuga kaasa, kui läksin lauda juurest posti tooma või Lõpelt piima.
Esialgu neid kaugemale kaasa ei võtnud. Kui mul oli vaja minna, jäid nemad kahekesi rahumeeles koju. Kord siiski heldisin ja lubasin neid kaasa, kui läksin venda saatma. Aga see oli üks õnnetu käik. Esialgu läks kõik hästi. Pontsi vudis minu kõrval, Seku jooksis teeäärses metsas meiega kaasa. Äkki sääreväristaja põrin. Keegi sõitis järele. Mina ruttu Pontsit päästma. Sedasama võib-olla mõtles Sekugi, kui ta metsast teele tormas ja otse kaherattalise põristaja ette. Seda jõudsin veel näha, et loom jäi ellu ja põgenes kiunudes metsa, aga sõitja oli ratta kõrval maas. Ei liigutanudki ennast, kui vennaga tema juurde jõudsime.
„Surnud“, oli esimene mõte. Ja minu koera tõttu. Mis nüüd edasi saab? Aga sai seda, et poiss ajas ennast püsti (oli meie tuttav) ja seadis uuesti minekule. Küsisime kas ja kust viga sai, aga tema oli reipas olekus, ratas ka – ja varsti põrutasid valju põrinaga minema. Jumal tänatud, see õnnetus oli õnneliku lõpuga. Aga osaliselt, sest mis sai koerast?
Meie tulime Pontsiga tagasi, ei läinud enam vennaga kaasa. Lootsime, ehk leiab Sekugi kodutee, sest me polnud väga kaugel, umbes paar kilomeetrit. Aga teda polnud. Tähendab, põnts oli sedavõrd suur, et sinna ta jäi. Minu süda jälle mustas mures. Ja Pontsi varakult vaenelaps.
Õnneks polnud seda muret pikaks ajaks. Umbes tunni aja pärast ilmus põrutatu ka koju, ehkki kolmel jalal. Neljandat hoidis ta veel mõnda aega üleval, puusakont oli saanud haiget. Aga siis näis ka see paranevat ning elu veeres edasi. Minul kahe koeraga.
Seda ma aga sugugi ei tahtnud. Küsisin tuttavailt, kas keegi ei tahaks teist endale. Üks oli juba peaaegu nõus, aga ainult isasega. Sellega, et loobuksin Pontsist, ei olnud jälle mina nõus. Jäi nii nagu oli selle päevani, kui tuli ootamatu lahendus.
Seda ma juba mainisin, et Lõpelt piima tuues olid nad mul mõlemad kaasas. Pontsi oli ulakam ja ajas Sekut taga. Tahtis mürada. Siis jooksis jälle minu juurde. Seku põikas tee ääres olevale karjamaale, kus kasvas pikk hein, mida loomad ei söönud. Ja sinna ta jäi. Kuulsin ainult kerget kiljatust nagu tookord ratta ees ja panin imeks, millest see. Suurem oli imestus siis kui ta peatselt koju ei tulnudki. Aga mina pidin ruttu bussi peale minema, et sünnipäevale sõita. Vend tuli tee peal vastu, mainisin temale olukorda.
Kui hilisõhtul koju tagasi jõudsin, oli olukord sama. Pontsi oli esimest päeva ilma emaarmuta. Mis oli juhtunud ja kes ta mammi maha murdis, on tänapäevani teadmata. Oli see juhtunud ju suhteliselt tee lähedal, talude vahel. Ainult et hommik oli seekord udune ja hall, varasügisene. Kalendri järgi 10. september. Kui nüüd vanast päevikust surmapäeva üle kontrollisin, leidsin, et mina olin Sekut kutusunud Semuks. Tõsi jah, Seku olevat hobuse nimi. Seda esiteks, aga teiseks, minu juures muutus ta pooleldi sõbraks ehk semuks. Kõik teised nimetasid teda samuti nii. Alles nüüd tuleb meelde.
Kui olime Pontsiga jäänud kahekesi, tuli meil ka jalutuskäike teha teineteise seltsis. Alguses tarbekäigud oma külas, siis lähedal seene- või marjametsas. Alguses jalgsi, hiljem ratta kõrval. Siis saime minna juba kaugemale. Võttis aega, enne kui usaldasin teda keti otsas ratta kõrval jooksma. Siis saime juba alevissegi minna. Ega ma teda kodus keti otsa pannudki, algul jooksis niisama kõrval. Alles siis, kui inimesi vastu tuli ja ta oli minust kaugele ette jõudnud, kutsusin ta enda juurde ja hoidsin kinni. Alevis valvas mu ratast, talvel kelku. Keti kinnitasin siiski puu või rattahoidja külge, et oleks kindlam. Poodi ta minuga kaasa ei kippunud.
Selle kaheksa aasta jooksul, kus me perekonnaliikmetena koos elasime, hoolitsesin iga päev selle eest, et ta oma jooksud saaks ära joostud. Kui teadsin, et pean terveks päevaks ära jääma, siis tulid jooksutiirud varem ära teha. Kui hommikul ei jõudnud, siis tuli seda teha õhtul, sest minu äraolekul oli ta peamiselt toas. Vahest harva ka õues ketis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Pontsi oli hea söögiisuga, juba kutsikast peale söölas loom. Semul ja temal olid eraldi toidunõud, teineteisest võrdlemisi kaugel. Pontsi ahmis ruttu oma nõu tühjaks ja siis ruttu Semule abiks. Kui ma õigel ajal vahele ei astunud, võiski teine pooleldi söömata jääda.
Mina valmistasin toidu ise. Niisugust spetsiaalset toitu nagu tänapäeval saab, siis ei olnud. Teatud liiki maksavorsti küll sai, seda nimetati „koera rõõmuks“ ja olid ka koerakondid, kuid vorst aitas ka inimestel süüa ning kondid kõlbasid supiks keeta, nii et vahet nagu polnudki. Meie olime Pontsiga küll ühes leivas. Võiks ütelda süldis. Seda sai osta vormide viisi ja see kõlbas mõlemale. Vahest küll ma keetsin oma osa ringi ja lisasin maitseaineid juurde, kuid see polnud hädavajalik. Sageli sai neerusid. Neerukeeduveest sai koerale head suppi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Pontsi oli mäletavasti hea tervisega. Igatahes arsti juures ma temaga ei käinud, välja arvatud marutaudi vastu süstimine. Selleks kamandati koerad teatud kohta kokku ja arst tegi protseduuri ära. Muu tõve vastu vist vaktsineerimist polnudki.
Üks häda oli Pontsil küll. Tagumine „kukekannus“ hakkas kasvama varba sisse. Mida aasta edasi, seda rohkem. Viimaks rääkisin sellest tuttavale velskrile, kes lubas küüne otsast tüki ära naksata.
Kui me siis ühel sügisõhtul peale seitsme-kilomeetrilist matka Kuusalu-Hinnu veisefarmi jõudsime ja velskriga „operatsiooniks“ valmistusime (mina hoidsin ja rahustasin kutsi), selgus, et küüs oli kasvanud ümmarguseks rõngaks ja otsast naksamine polnud sugugi lihtne. Aga midagi sealt kätte saadi. Profülaktika mõttes lõikas velsker ka teise jala kannuselt tüki otsast ja see tegi muret, sest küüs veritses. Ei jäänud peatselt üle, nagu ta arvas. Kodus põrand verd täis, minul mure suur. Sidusin käpa kinni, side värvus silmapilkselt punaseks. Õnneks teine sidumine aitas, kui ta vaikselt oma pessa magama jäi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kahjuks siis, kui minu majapidamises eksisteerisid emased isendid, polnud midagi kuulda tiinusevastastest tablettidest. Kohe oleksin need kasutusele võtnud. Kui palju närvirakke oleksin selle arvel säästnud!
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ehkki praegu on koerast juttu, pean tagasi pöörduma kasside juurde, sest nendega oli üks rist ja viletsus. Pojad peideti lakkadesse. Esiteks tuli need üles leida ja siis see, kes nad ära uputaks. Kogu see lohutamatu ja vastik protseduur tuli ära teha nii et asjaosaline seda ise ei näeks. Hirmus, hirmus! Ja pärast see kassi ahastus ja tema kurbus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nagu juba eespool mainitud, oli Pontsi pesa eestoas ainult temale määratud kušetil. Mujal magamiseks polnud tal voli, kui põrand välja arvata. Ringi liikuda võis ta igas toas kui tahtmist oli minu juures olla. See oli ka tavanähtus, et kui mina kiiktoolis telekat vaatasin, lebas tema tooli kõrval ja tundis suurt rahuldust, kui minu sõrmed tema kasukas nakitsesid. Magama läksime kumbki eraldi oma pessa. Seda ei mäleta, et Pontsi suure koera kombel oleks öösel väljas olnud. Aga võib-olla vahest seda juhtus. Igatahes kuuti tal polnud.
Õues võis ta vabalt ringi liikuda, ka tee peale haukuma minna, kui mina ei juhtunud nägema. Kui nägin, kutsusin ära. Ega teda ei kardetud, ta polnud tige. Vahest siiski oli vaja teda ketti panna, kuid lühiajaliselt. Kodust kaugemale, mulle näis, ta ei usaldanudki minna, sest siis oleksin mina võinud lahkuda ja temal polnuks sanssi kaasa tulla. Silm tuli perenaisel peal hoida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Seda „õnne“ minul pole olnud, et pidanuks oma lemmikloomi Käga ja Pontsit reisile kaasa võtma. Mäletavasti pole nad autoski sõita saanud, kui mul seisis ees lühem ots. Küll olen näinud ja kuulnud koertest, kes perekonnaliikmena kõik autosõidud kaasa teevad.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kui Pontsi oli poisieas, tähistasin tema sünnipäeva (6. mail) nii, et sidusin kaelarihma külge ilusa helesinise kapronlehvi ja siis läksime endid külarahvale näitama. Meil oli kaasas kommikott, et pakkuda meelehead neile, kes temale olid varem midagi ampsu andnud. Said ka need, kes Pontsit ainult tundsid. Need päevad olid tavaliselt ilma poolt ilusad ning meeleolult pidulikud. Hiljem olime sünnipäeval rohkem perekesksemad ja hingelt argisemad.
Mäletan, et „lehvitasin“ teda ka oma sünnipäevadel, ikka selleks, et näidata tema kaunidust. Muud võimalust ju polnud. Sinise sünnipäevalehviga läks ta ka hauda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pontsil oli beeži-pruunikirja mantel. Sama tagasihoidlik värvigammalt nagu ta isegi. See oli linnalapse oma ja sobis ilma ümbertegemata ka koerale. Nööbid kõhu alt kinni ja varrukad kaela ümber kraeks. Seda riietust kasutasime talvel poes käimisel või siis kui ta pidi mõnel teisel juhul mind õues ootama. Kelgu kõrval jooksis ta vabalt. Mantel polnud uhkuse, vaid tarbeasi. Ka mänguasju polnud tal, kui välja arvata üks nahktorbik, mida ta näris. Aga seegi oli pigem tarbeasi. Sellest hiljem.
Ainult üks kord pesin Pontsit saunas. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks. Vees olemise ja suplusega basseinis, milleks oli farmi juurde kuuluv veevõtukoht, oli ta väga nõus, kuid pesemine ei meeldinud. Mulle ka mitte. Nii jäigi see ainult katsetuse tasemele.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Inimene on egoistlik ja arvab, et nii nagu tema teeb, on õige. Mis sellest erineb, sinna tõmbabki piiri. Nii olen minagi näinud nii telerist kui ka tegelikus elus, kus loomi poputatakse (peamiselt söögiga) või lubatakse talle vaba voli kuni voodisse ronimisega (mõtlen suuri koeri). Minule kui maainimesele tundub pentsikuna ka see, kui koerale pannakse kapukad jalga või söögiajaks pudipõll ette ja veel palju, palju muudki. Aga kes ütleb, et minagi mõne meelest ei toiminud ülehoolitsevalt, kui söötsin Pontsi nii täidlaseks ja lasin tal toas mõnuleda, selle asemel, et ketti panna ja sinna jaokaupa süüa viia. Või see mantlisse mässimine, kui ta mind kelgu juures ootas. Nii mõnigi muigas.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu loomapidamine langes nõukogude aega, tänapäevasega puudub võrdlusvõimalus. Kuid arvan, et siis oli toitlustamine odavam, kõik muu samuti. Tundub, et nüüd räägitakse lemmikloomadest rohkem. Neile pakutakse ilusates pakendites spetsiaalset loomatoitu. Aga rohkem pühendatakse tähelepanu ka jääkide ärakorjamisele, mis maal ei kehti.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pontsi suri 29. septembril 1985. aastal. Elas 7 aastat 4 kuud ja 23 päeva. Keskmise vanusega koer, minu meelest noorevõitu.
Täpselt ei mäletagi, mis oli tema surmahaigus. Ka päevikus ei leia see küllaldast kajastamist. Aga seda mäletan, et kui 29. augustil saabusin üsna pikalt Rootsi reisilt (poolteist kuud) ja lootsin oma sõbra tormakale tervitusele, siis oli see uskumatult jahe. Ei najale hüppamist ega keksimist nagu varem, vaid kerged sabaliputamised ja oma pesasse tagasi.
Minul aga päevikus: Milline õnn – jälle Pontsiga!
Seda õnne jagus minu jaoks ka edasisteks päevadeks, kui algasid kibekiired majapidamisetööd. Veel oli tarvis mahlu aurutada, kord lähedal seenemetsas käia ja siis algas kartulivõtt. Linnarahvas tuli appi. Pontsi oli ikka meiega kaasas. Ainult seda märkasin, et ta oli loid ega tahtnud süüa. Tähendab, haige.
Järgmine sissekanne päevikus: 16. september Pontsiga arstil. Suur ootamine.
See oli kuulus loomaarst, kelle juurde läksime. Ta elas Kuusalu alevis ja ka temal oli suur koer. See oli alati arsti autos kaasas, kui sõiduks läks. Minul oli suur aukartus nende mõlemi ees. Ka prouat pelgasin. Aga nüüd tuli minna. Telefoni teel olin proualt loa saanud, et sel ja sel kellaajal pääsen arsti jutule. Aga siis selgus, et arstil olnud ootamatu linnaasõit ja meie oodaku. Ei mitte nende ilusas, kaunilt kujundatud õues, vaid tulgu nii ja nii mitme aja pärast uuesti tagasi. Haige ja väsinud koer ketiga käe otsas – nii me siis hulkusime alevi vahel ja käisime vahetevahel kiikamas kas auto on õues.
Koju tagasi tulime lootusrikkalt. Arst oli pealiskaudselt looma vaadanud (nähtavasti polnud tõsist häda) ja rohtu kirjutanud. Seda pidi saama apteegist, mis kahjuks oli siis juba kinni. Teisel päeval tuli tagasi minna.
17. september: Pontsile rohtu toomas. Jälle ootus.
Päevikus pole kirjas ning ma ei mäleta ka, kas käisime kahekesi või tõin üksinda rohu ära. Ka seda ei mäleta, mis rohi see oli, kuidas seda andsin ja kuidas oli mõju.
Aga seda mäletan, et 21. septembril läksime vennanaisega teisele poole uudismaad tihnikusse seenele ja Pontsi oli meiega kaasas. Kaua me seal polnud ja kuigi palju seeni ei saanud. Aga see viimane käik sai tehtud, sest järgmisel päeval pidid linlased ära minema. Järgmine päev oli pühapäev ja õhtu eel tuldi neile järele. Oli rõõmust elevust. Ja siis see hirmus teade vennanaiselt: „Kuule, su koer on pime. Vaata ta silmi!“ Selle uskumatu tõdemusega jäime kahekesi koju, ja ma vaatasin. Tõesti hallid, kuid muidu polnud midagi erilist märgata. Ta oli ju eile meiega metsas olnud. Kuidas oli ta toime tulnud. Äkki on eksitus?
Aga nii see polnud. Kui järgmisel hommikul jälle arsti juurde minnes esialgu üle põllu suundusime, jooksis ta esimese hooga vastu elektriposti tuge. Seda oli valus vaadata. Tee peal polnud midagi märgata. Läksime nii nagu ikka olime läinud.
Arsti juurde jõudsime varakult, enne kui ta farmi oli jõudnud minna. Arst arvas, et pimedus võis olla tingitud suhkruhaigusest. Nagu inimestelgi. Kirjutas jälle ühe retsepti. Olnuks nagu viiinamarjasuhkur.
Apteegi eeskojas tuli meil jälle kaua oodata, enne kui uks lahti tehti. Pontsi magas tsementpõrandal. Kohtusin mõne tuttavaga. Olin murest murtud, ei tahtnud kellegagi rääkida.
Siis jälle kahekesi koju, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast põllule kartuli pibalakuhja valima. Pontsi ainult lebas, pea käppadel. Ei mingit ringijooksmist nagu varematel aegadel. Aga peaasi, et ta oli minu juures. Mõtlemata sellele, kuidas me edasi elame, tegin masinlikult oma tööd.
Minu tööks oli olnud juba mitu aastat naaberkülast postimehe juurest ka meie küla post ära tuua. Tegin seda hea meelega just Pontsi pärast. Tema sai ratta või kelgu kõrval isu pärast joosta ja metsas kõrvalhaake teha. Ega minulegi liikumine paha teinud, ehkki vahest olin tüdinenud.
Ei mäleta, kuidas olime viimasel raskel nädalal postis käinud, aga seda viimast mäletan küll. Päeviku järgi oli see 26. sept. ja siis läksime jalgsi. Ja mitte ainult posti järele, vaid ka süstima.
Olin sel raskel hommikul haaranud viimasest õlekõrrest ning ära käinud Tallinnas Västriku loomakliinikus (nagu Kuusalu arst oli soovitanud) ja saanud sealt õpetuse, rohu ja süstla edasiseks raviks. Ise polnud ma eluski ühtki süstlatorget teinud, lootsin hakkaja postimehe peale. Tema tegi ära. Järgmisel päeval lubas jälle teha, ehkki nägin, kuidas ta sellega hädas oli. Otsustasin vaesele loomale mitte seda ebameeldivust valmistada ja jätsin ta koju. Pealegi olin kaotanud süstimisse igasuguse usu. Mida see enam aitas, kui eelmisedki rohud polnud olukorda kergendanud. Loom ei söönud enam midagi, ainult vett limpsis. Aga minuga kaasa tuli küll, kui läksin kartuleid valima.
Ja siis oligi käes see kõige raskem päev ja sellele järgnev öö, 28. september. Pontsi oli väga rahutu ja püüdis minu juurest põgeneda. Nii kui ta õue lasin, juba nägin, kuidas seadis sammud kopli suunas. See oli selge märk, et see kõige raskem seisab tal ees ja ta tahab üksinda olla. Aga mina ei saanud seda ju lubada. Kogu aeg pidin valvel olema ja ta tuppa tagasi kutsuma. Õhtul ei heitnudki ma voodisse magama. Pikutasin teleka juures diivanil ja Pontsi pikutas diivani ees. Vaatasin saadet ja silitasin oma kallist sõpra. Iga natukese aja tagant kippus ta õue soristama, küllap limpsis ka vahepeal vett. Siis jälle oksendas. Hommikupoole jäid käimised harvemaks ja minagi sain sõba silmale. Viimase loigu oli ta teinud põrandale ja ise pugenud kirjutuslaua (selle vanaaegse, kus palju ruumi) alla peitu. Seal ta lebas küljeli ja hingeldas.
Nüüd oli kindel, et mu Pontsi sureb. Läksin sedamaid Hulda juurde, et jõuaksin varem, kui ta kirikusse läheb. Oli ju pühapäev. Aga Hulda ei läinudki seekord, lubas tulla mulle abiks.
Hulda, kes praegu on neljat aastat halvatuna oma koju aheldatud, oli Pontsi ajal teovõimas ja abivalmis meie oma küla inimene. Ta oli ka ainukene, kellelt söandasin abi paluda. Tema sokutas mu kassipojad teise maailma ja käis Pontsit hooldamas, kui mina pisut pikemalt ära olin. Nüüd tuli Pontsiga jumalaga jätma. Hulda oli teoinimene, mitte minusugune hädakägar. Asusime selgi raskel hommikul kohe tegutsema.
Hulda tegi kirstu, mina kaevasin hauda. Vahetevahel käisin vaatamas, kas vaesekese eluküünal on juba kustunud. Ikka hingas veel ja oli soe. Nüüd soovisin seda, et kõigel oleks ruttu lõpp. Ma ei suutnud nutta (nii nagu praegu). Enam ei mäleta täpset kellaaega, kui avastasin, et Pontsi on endaga valmis. Meie ka. Hulda oli teinud ilusa kasti, mille tõime kahekesi eeskotta. Mina otsisin madratsi ja teki. Siis läks Hulda vahepeal koju, mina pidin hauda palju suuremaks kaevama, seega oli tegevust.
Enne videvikku tuli Hulda tagasi. Tema kandis Pontsi kasti, võttis kaelarihma kaelast ja sidus sinise sünnipäevalehvi asemele. Mina panin kaasa kutsa suveniir-nahanärimistorbiku ja siis katteks vaiba peale. Matus pidi jääma järgmiseks päevaks.
Hulda kutsus mind õhtuks enda poole, lubas jääda öösekski. Aga mina tulin koju tagasi, Pontsi juurde. Pealegi olin eelmise öö ja päeva pingest sedavõrd väsinud, et tundsin mõnu lahtiriietatult jälle oma voodis magada.
Matused pidasime Huldaga kahekesi. Mõnele küll teatasin, aga keegi ei tulnud. Mina väga ei nutnudki. Kõik oli kulgenud suhteliselt kiiresti ja eks olnud hea seegi, et haigus ta viis. Mis elu see olnuks pimedana edasi eksisteerida! Ehk ka see mõte mind vaevas, et millal ta pimedaks jäi. Kui vennanaine poleks nädal tagasi oma tähelepaneku põhjal seda ütelnud, võib-olla poleks ma tänapäevani seda teadnud.
Igatahes Pontsi oli vaevast lahti. Minul need alles algasid. Siis polnud viga, kui kuskil ära olin, sest teadsin, et keegi ei jäänud mind ootama. Kui aga koju tulin ja enda ümber tühjust tajusin, vallandus ahastav nutt. Kartsin kilpnäärme pärast, see võis uuesti haigestuda. Käisin endokrinoloogile rääkimas. Tema lubas nutta, kui pärast on kergem. Aga mingid proovid pidin tegema ja küllap ka mingisugust ravimit sain, ainult ise ei mäleta, ega päevik, kus iga päeva jaoks üks reakene, ei kajasta. Seal leidsid kajastamist kõige tähtsamad sündmused (sünnipäevad, juubelid, külaskäigud, teater). Igapäeva mure jäi hingesse.
Siiski, 31. oktoobril on sissekanne (pärast kahepäevast lõbureisi) – Surnuaial. On usupuhastuspüha. Otsustan alustada uut ajajärku Pontsita. Mõni päev hiljem, 3. oktoobril: Riivin kapsaid. Osalt teleka ori. Õhtul Pontsi lein.
Kevadel istutasin ta hauale lilled, hiljem laialehelised bergeeniad, aias oli nn. mälestustepeenar lilledega sellel kohal, kus ta oli pikutanud siis kui mina seal töötasin. Vend leidis ilusa musta kivi Pontsile hauakiviks. Seal põlesid igal surmapäeval leinaküünlad.
Kui kümme aastat sai mööda, tulid teised toimingud. Hakkasin 29. septembril käima Tartus Eesti Rahva Muuseumi suurpäeval. Kodune leinapäev unus või lükkus edasi. Tänavu sai sellest juba kakskümmend üks aastat ja tänavu lisandus Pontsi hauale veel Käga oma.
Mitmed tahtsid mulle muretseda uut koera. Keeldusin kategooriliselt. Inimene, kes kiindub nii jäägitult loomadesse, elagu hoopis ilma. Pealegi algas varsti pärast seda mul aastaid kestnud kassiperiood ja see pole praegugi lõppenud. Ehkki tahaks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Sellest juba kirjutasin, kuidas õpetasin Pontsit juba pisikesest peast öösel pissil käima ja oma pesas magama, keelu peale mitte minema, kutse peale juurde tulema. Vahest tuli teda karistuseks lühiajaliselt kettigi panna. Õnneks karmimat kätt ei läinud vaja.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Olen kuulnud, kuidas kutsikad närivad jalanõusid, raamatuid ja muudki, mida kätte (hambusse) saavad. Minul oli Pontsi jaoks üks paksust nahast torbik, mille sisse panin esialgu pannkoogi või kotleti, et sa seda kohe ühe ampsuga alla ei neelaks, vaid et tal oleks torbiku seest õngitsemisega ajaviidet. Torbik sai aja möödudes rasvaseks ja meelitas seda ka ajaviiteks närima või muidu närimistungi rahuldamiseks järama ka siis, kui ta oli juba kutsikaeast väljas. Muud asjad toas jäid terveks. Õues kraapis ta köögipoolse välisukse piita nii et narmad taga. Sinna ei aidanud muu, kui plekk peale lüüa. Leppisin sellega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mingit trikki ma koerale ei õpetanud. Seda, et ta eemale visatud pulga või muu asja viskajale hambus ära tõi, polnudki õpetada vaja. See oskus on ilmselt igale koerale kaasasündinud omadus.
Dresseeritud koerad (ka muud loomad) on ju kiiduväärt ning neid on mõnus vaadata, kui tead, et dressuur on läbi viidud nii et see loomale on meeldinud. Vaevalt tsirkuse artistid sel teel on õpetust saanud, neid on kahju vaadata. Ametikoerte puhul (vetelpääste, narko- ja pimedate koerad) on koolitus vajalik. Sellega peab leppima, ehkki ise ei tahaks õpetaja olla.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Leian, et loomaga rääkimine on vajalik. Eriti üksi elavale inimesele, et häälega suhelda. Loomad mõistavad hästi inimeste keelt. Kassist ma juba kirjutasin, koeraga oli sama lugu. Juba intonatsioonist sai Pontsi aru, mida talle ütlesin, oli tegu meelitamise, kiitmise või noomimisega. Küllap oli sõnugi, mille tähendust ta teadis. Meie sõnavarast puudusid aga (h)ass! ja võta! kallale kihutamise tähenduses.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Usun kindlasti, et lemmikloom võib oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Niisuguseid koeri on meiegi külas olnud, kes on pannud pererahva oma pilli järgi tantsima. Kuidas seda muidu teisiti nimetada, kui looma ei usaldata üksinda koju jätta, teades, et ta siis nimme teeb mõne pahateo. Parem võta kaasa, sest kutsale autosõit meeldib ja selle on lemmikloom juba esimese kaasavõtmise järel oma privileegiks kuulutanud. Muud eesõigused veel peale selle.
Mina olen kimpus oma hulkurkassiga, keda terve talve halastuse pärast hinges hoidsin ja kes nüüd kevadel pärast mu oma kassi surma tema asemikuks jäi. Lemmikuks pole ta kujunenud, kuid toita tahan endiselt. Tema aga kapriisitseb ja nõuab pidevalt paremat ninaesist. Ja mina muudkui annan järele ega raatsi seni oodata, kuni nälg teda ka pisut viletsamat toitu sööma sunnib.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
See on tuttav ja ammu ära tõestatud jutt, et lastele on riskantne looma muretseda. Alguses mängib ja hoolib, hiljem unustab ja hoolitseda ei taha mitte. Õnneks on ka erandeid ja nende puhul on lemmiklooma peresse võtta tervitatav. Kuidas siis muidu loomaarmastust sisendada! Humaanseid inimesi kasvatada!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maainimesena, kus igas peres on mingi loom, on ka suhtlus alatine. Ikka räägime nendest või küsime nõu, mis sellest, et igakord arusaamad ei ühti. Meil kõigil on kassid ja koerad, ainult naabrimehel on kaks ühest-soost küülikut. Nemad on nn. vabapidamisel, käivad kus tahavad ja see mulle meeldib.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina, ja ma arvan, et teised külaelanikud ka ei peaks lemmikloomana näit. närilisi, madusid või mõnd eksootilist looma, kui see on suur. Ei tea ka juhtumeid, kus mõnesse mittekodulooma või lindu on hakatud suhtuma nagu seltsilisse. Kunagi olid metskitsed, nüüd pole neidki. Ja kopraid juba sõpradeks pidada ei saa, ehkki neid jätkuks küll.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kui looma peetakse sellele vaatamata, et tast kasu pole, siis võib teda nimetada lemmikloomaks. Kuid välistatud pole ka see, et armastatakse loomi, kes kasu toovad, näit. Kassid-hiirekütid, koerad-koduvalvajad ja mitmed teised koduloomad. Kui niisugused loomad on olemas, on lemmiklooma küsimus lahendatud. Kui pole, tuleb hankida mujalt. Sest inimene armastab neid üksinduse peletamiseks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lõpetuseks mõni sõna naabrimehe kahest küülikust, kes praegugi kepslevad mu õues. Juba eelmisel sügisel hakkasid käima mahakukkunud õunu söömas. Talvel, kui külla tulid, andsin peent heina ja keldriõunu. Nüüd saia ja sepikut, sest mahlakat rohtu on küllaga. Mulle meeldib neid vaadata, neil meeldib minu õues ja aias olla, ehkki oma kodus ei ole ka halb. Mulle meeldib, et nad on vabad ja nendest ei tehta kunagi praadi.
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu elus on olnud kaks lemmiklooma. Minu esimene lemmikloom, kes oli mulle väga kallis, oli mu koer Tuki, kes elas minu juures 14 a. Tuki oli mulle väga suureks sõbraks ja tema kaotust elasin üle väga raskelt. Ta oli tavaline karjakoer, kuid väga tark loomake, kes hoidis mind väga. Raske haigus tappis mu loomakese ja tuli ta magama panna. Peale Tuki kaotust mõtlesin, et ma ei võta endale enam koera, sest tema kaotus oli mulle liiga valus, sest kaotasin tõelise sõbra. Elu on aga edasi läinud ja tundsin suurt puudust tõelise, neljajalgse sõbra järele.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin siis võtta omale uue kutsika. Arutasin koos oma laste ja lastelastega, et otsida omale kutsika, kes kasvab mulle seltsiks ja sõbraks. Lapsed soovitasid ka mitte jääda oma lemmikloomata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lugesin ajalehest „Põhjarannik“, et Kohtla-Järve koerte varjupaigas on olemas kutsikad. Koos oma tütre ja väimehega sõitsime sinna. Meil oli võimalus valida üheksa ühekuuse kutsika hulgast ja nii me valisime omale ühe väiksema kutsika ning ostsime selle 500.- kr eest omale.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie väike ühekuune kutsikas on šnautseri ja lambakoera segu. Ema oli šnautser, isa lambakoer. Varjupaigas oli kutsika nimeks „Evalac“. Koos lastega meie andsime ühisel nõul oma väikesele nimeks „Ringo“.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma Ringo kohta saime teavet K-Järve koerte varjupaigast. Siis viisime veel Ringo kahekuuselt ja ka kolmekuuselt Jõhvi loomaarsti juurde, kus arst tegi kõik tema eale ettenähtud vaktsineerimised ja süstid ära. Samuti saime sealt oma lemmikule passi. Loomaarstilt saime ka vastavaid nõuandeid ja ravimeid looma hooldamiseks ning nõuandeid looma toitmise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ma pole kunagi valinud looma tõupuhtuse, suuruse või värvuse järgi. Üldiselt mulle on alati meeldinud kasvult suurem koer. Mulle on tähtis, et ta on mulle sõbraks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga loomanäitustel pole me osalenud, ega pole ka mingit kavatsust minna. Oleme aga K-Järve koerte varjupaiga juhtkonna soovil näidanud Ringost pilte internetis kui ta oli kahe- ja kolmekuune.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres on hetkel kaks inimest, kes Ringo eest hoolitsevad. Kõigepealt mina, kes olen ta perenaine, hoolitsen ta söögi ja hoolduse, ravimite ja muude vajaduste eest. Minu kaasüüriline, minu tütre ämm, kes elab minu juures juba 13 aastat ja on minust 9 a. noorem ja tervem, käib tema meie kutsuga jalutamas, sest minu aastad ja tervislik seisukord ei luba eriti palju liikumist. Päevas läheb mitu tundi loomaga tegelemiseks. Ringo päev algab hommikul kell 5. Kuna ta on alles pooleaastane ja viibib öösel toas, siis nõuab vara hommikul välja laskmist, et oma vajadusi rahuldada.
Ta on väga korralik loomake ja ei tee tuppa. Koos Ringo tõusmisega algab ka meie päev. Hoolitsen tema hommikuse söögikorra eest. Kutsikana söötsin teda kuni kuus korda päevas, nüüd põhiliselt kolm korda.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Olen ostnud oma Ringo jaoks ka spetsiaalset koeratoitu, kuid suuremalt osalt valmistan talle toitu ise. Selleks on tangained, piim, kohupiim, kondid jm. Loom eelistab valmis koeratoidule kodus valmistatut.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen käinud oma Ringoga seni kahel korral. Kõigepealt kui ta oli kahekuune ja siis kolmekuune. Arsti juurde minekuks oli ettenähtud kutsika vaktsineerimise aeg.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimisse suhtun negatiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on olnud isased koerad ja nad viibivad maja juures aias, siis pole olnud vajadust nende paaritamiseks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu lemmikloomad nii Tuki kui nüüd Ringo on põhiliselt toakoerad. Minu loomakesed liiguvad kogu majas. Voodisse tulla on neile rangelt keelatud ja sellest peavad nad kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna elame majas kaasüürilisega kahekesi, siis on alati üks meist kodus, kui teine sõidab mõneks päevaks ära. Oma looma me ei jäta kunagi üksi.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie Ringo on sündinud jaanipäeval. Ta on ju meie pereliige ja loomulikult tähistame seda päeva pereringis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mingeid riideid oma lemmikul pole ostnud ega ostagi. Selleks puudub vajadus. Mänguasju on tal küll, sest mu lapsed ja lapselapsed on neid toonud, kui Ringo oli väike kutsikas. Tal on palle, piuksuga kummist esemeid ja vastavaid koerale närimiseks konte. Pesnud olen Ringot sooja vee ja „safegoard“ lasteseebiga, seda seepi soovitas kasutada loomaarst. Kuna ta on šnautseri segu, siis tuleb sageli pesta ja harjata ta vuntse ja habet – selleks on talle oma kamm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest tuleb hoolitseda, kuid liigne poputamine rikub looma ära.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal mul polnud võimalust pidada lemmiklooma. Elasin siis üürikorteris. Nüüd, kus elan oma majas ja mul on aed, on loomal võimalus viibida õues ja joosta vabalt ringi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen väga raskelt üle elanud oma lemmiklooma kaotuse. Tuki haigestus väga raskelt ja tuli panna ta magama. Olid parajasti lihavõttepühad. Tänu naabrimehe abile, kes tuli kaevas meie aeda haua. Panime oma lemmiklooma suurde pappkarpi. Tuki oli keeratud vanemasse saunalinasse. Minu lapsed armastasid kõik Tukit väga ja mu tütar, poeg ja väimees sõitsid õhtul Tallinnast siia ja kogu perega sängitasime oma kalli pereliikme mulda. Terve suve olid loomakese kalmukünkal istutatud lilled ja väike elupuu. Keegi meist pole suutnud teda unustada. Algul ei suutnud me võtta uut looma, kuid nüüd oleme hakanud kõik ka Ringot armastama ja võtnud ta perekonna liikmeks. Kõigele vaatamata keegi meist ei unusta Tukit.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ringol on oma sööginõu ja jooginõu ning koht kus ta sööb. Ta ei püüa laualt toitu võtta, sest see pole lubatud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tuki oli rahulik ja healoomuline seltsiline ja kaitses oma inimesi. Ringo on oma iseloomult teistsugune. Ta on väga elav ja temperamentne. Alates kutsikast peast on tema lemmiktegevuseks närimine. Kõik, mis ta kätte saab see läheb närimiseks, sellepärast ka on muretsetud vastavad mänguasjad. Sageli on aga nii, et leiad, et on katki näritud mõni ese, mis pole kutsule ette nähtud. Seoses looma kasvamisega vähenevad ka need väärnähud, samuti on tulnud selleks kasutada peenikest vitsa, mis on põhiliselt rohkem hirmutamiseks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomale mingeid trikke ma pole õpetanud. Siiski, kui loom on tubli ja sõnakuulelik, siis hindan seda lastes tal istuda ja käppa anda, silitades teda ja andes väikese tüki tema meelisküpsist. Mingit põhjalikku dressuuri ei pea vajalikuks. Ta on võetud majja sõbraks ja seltsiliseks.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma lemmikloomaga räägin alati. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja kõnet. Kui mul on olnud kurb meeleolu, tuleb ta su juurde ja lakub õrnalt su kätt ja tunned, kuis ta tahab sind lohutada. Olen kindel, et koer oskab mõelda ja tunnetada, samuti näeb ta unenägusid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu lemmikloomad pole minu kiindumust liigselt ära kasutanud. Nad on väikesest peast mind hoidnud ja armastanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on kõik juba täiskasvanud, kuid nad on kõik väga loomaarmastajad, samuti armastab loom neid kõiki. Mäletan kui tütrepoeg oli veel väike ja Tuki sai kahekuusena toodud majja, siis poiss oli kolm päeva toas ja mängis kutsikaga. Sellest ajast algas neil omavaheline piiritu armastus, mis kestis lõpuni.
Loomulikult neist lastest, kes loomi armastavad, kasvavad head inimesed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen lapsest saadik alati armastanud loomi – eriti koeri ja hobuseid. Ma pole kunagi teinud haiget ka võõrastele loomadele.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei võtaks oma lemmikloomaks kunagi mingit närilist ega roomajat.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mittekoduloomadest oleme hästi suhtunud rasvatihastesse, toidame neid talvel. Samuti on meil valmistatud kuldnokkadele puurid, kus nad varakevadest pesitsevad ja varahommikust rõõmustavad meid oma lauluga.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma oma majja ei too.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võiks olla igasugune koduloom, kuid nende loomade tapmine, kes on mõeldud praktiliseks otstarbeks, oleks liiga valus.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimene võtab omale looma lemmikloomaks, sest ta vajab sõpra ja seltsilist. Eriti vajab seda vanem ja üksik inimene, ta vajab kedagi, kelle eest hoolitseda ja keda armastada. Selleks on kahtlemata parim loom kas koer või ka kass. Kõige truum sõber ja seltsiline on alati koer.
Olen sündinud maal ja talus kasvanud laps, seega on mul olnud kokkupuuteid mitmesuguste loomadega. Olen näinud loomi sündimas ja kasvamas, näinud nende elust lahkumist mitmel viisil, sihipärasel tapmisel kui ka õnnetusjuhtumiste näol.
Ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi ja armastan neid. Eriti lähedased ja armsad on loomalapsed, isegi väiksed seapõrsad. Ka neid võib süles hoida ja hellitada ja see meeldib neile.
Eriti armsad on mulle kassipojad, maailma kaunimad olevused. Samuti armsad on koerapojad, kuid neid minu kodus ei olnud, sest meil oli alati isane koer majas. Armsad ja ilusad on kõikide koduloomade lapsed, lamba- ja kitsetalled, lehmavasikad ja hobuse varsad. Viimaseid minu lapsepõlves meie kodus ei olnud, kuid onu juures küll, kelle kodu oli meie naabruses.
Maal eksootilisi loomaliike ei esinenud, nendega puutusin kokku juba linnas elades. Maal tuli aegajalt rästikutega kohtuda ja ainult see elukas oli mulle vastumeelne ja ajas hirmujudinad peale, kuigi ka see loom on omamoodi ilus olevus. Tema seljal olev ilus siksakiline muster on nagu kunstiteos ja igal loomal peaks olema õigus elule.
Lapsena maal elades oli meil mitmesuguseid koduloomi ja isiklikult minu oma ei olnud ükski. Need olid pere loomad ja ühtviisi armsad kõigile.
Iseseisvasse ellu astudes ja Haapsalu linnas elades ei olnud mul ühtki looma. Nendega sain tegeleda siis kui nädalavahetuseks isakoju sõitsin.
Nagu eelpool kirjutasin, olin poliitvangina vangilaagris üle kuue aasta ja taas kodumaale saabudes ei olnud mul kaua aega isiklikku kodu.
Mõne aasta möödudes sai mu oma koduks 5,8 m2 suurune tuba ühisköögiga.
Saatus oli määranud nii, et kinkis mulle tütre ja seda väikest tuba hakkasin koduks pidama alles siis kui tütar oli juba nelja aastane. Eesti saabudes oli ta 1 a ja 7 kuune ja kuni kolme aastaseni saamiseni olin sunnitud ta väikelastekodusse paigutama. Et last ei viidaks väikelastekodust suuremate laste kodusse, võtsin ta enda juurde. Üle aasta tuli mul ulualust leida heade inimeste juures. Olin töökohaks saanud lasteasutuse ja ka lapsele sinna koha saanud, siis oli mureks nädalavahetuse veetmise küsimus. Siis oli ainult üks puhkepäev ja ma ikka leidsin lapsega ulualust kusagilt.
Olen ise suur loomaarmastaja ja seda on ka minu tütar. Kord üllatas ta mind sellega, et tõi koju tõrvatünni visatud väikese kassipoja. See olevat üht külge pidi tõrvas kinni olnud ja haledasti näugunud. Tabasin teda siis kui ta veega püüdis loomakest puhastada. Muidugi see töö tal eriti ei õnnestunud ja koos minu abiga saime loomakese enamvähem puhtaks. Kohati tuli isegi kääride abi kasutada. Tuppa elama ma kassi siiski ei lubanud asutada. Oli suvine aeg ja maja juures suur õueala. Seal olid Tartu nahakombinaadi laod ja ka mõned elamud töölistele. Tänava ääres oli korralik kahekordne elumaja, kuid veel oli elamuteks kohandatud ka barakke ja muid väiksemaid hooneid. Ühes nendes elasime ka meie.
Hoovi tagaosas, vanade hoonete vahel oli tore murulapp, kus lapsed said mängida ja ka täiskasvanud vabal ajal päikest võtta või muidu „roheluses“ viibida. Sinna meisterdas mu tütar koos sõbrannadega kassipojale „maja“. See oli külili keeratud pappkast, kuhu tehti pehme ase ja vanast kardinast ka pitsiline eesriie avale, kust loomake sisse pääses.
Kui me olime tütrega kodus, siis oli loom ka meie juures toas, kui me teda toitsime. Magasime tütrega ühel asemel ja ööseks viisime loomakese tema „korterisse“. Ta jäigi rahulikult sinna magama, sest tütre vana jänesenahast karvamüts oli tal ema asemel.
Hommikul oli ta alati alles, kui ma teda otsima läksime. See kestis mõned nädalad, kuid ühel hommikul ei olnud kastis enam loomakest ja kadunud oli ka karvamüts. Järelikult oli keegi ta ära viinud. Meie hoovis käis mängimas palju ümbruskonna lapsi, enamikus poisikesed, ilmselt neist keegi viis kassikese ära. Tütrel oli nuttu ja kurvastust palju, aga ta ei saanud teada, kes looma ära viis. Elasime selles hurtsikus, kuni mu tütre 13-aastaseks saamiseni ja juhuslikult leitud kassipoegi tassis ta koju veel teisigi. Enamus oli ajutiselt tal mängimiseks ja ta lasi nad jälle hoovile lahti, kus ka teised lapsed neid toitsid ja nendega märkisid. Jagasime ühiskööki esialgu ühe noormehega. Peatselt ta abiellus ja mõne aasta pärast sai ka lapse peresse. Noormehel ei olnud midagi meie „kassikasvatuse“ üle, kuid ta naisele, pärast lapse sündi, ei meeldinud, kui loom vahel ka kööki pääses. Eriti pahaseks sai ta siis, kui nägi ükskord, et kassipoeg istus köögis oleva lapsevanni serval.
Käskisin siis tütart kassidega ettevaatlikum olla.
Õnneks see aeg ei kestnud kaua. Me saime uue toa vastehitatud viiekorruselises majas, jällegi ühisköögiga naabri perega. Järjekordselt oli mu tütrele tekkinud väike kassipoeg hooldada ja ta unistas selle kaasavõtmisest, kui peaksime uue korteri saama. See päev saabus ja uus naaber tuli meid enne kolimist vaatama. See oli tookord 67-aastane naine, kelle tütar oli õhtukeskkooli matemaatika õpetaja. Saime selle korteri haridusosakonna kaudu. Muidugi olime me kõik õnnetud, et omaette korterit meile ei antud. Korteritahtjaid oli palju ja tookordne a/ü tegelane haridusosakonnast ütles, et te olete harjunud ühisköögi peal elama. Ema jutu järgi nuttis ta tütar öö läbi patja ja ega minagi sellest kaugel ei olnud… Kui uus naaber meid vanas hurtsikus, enne kolimist, külastas, märkas ta mu tütre käes kassipoega. Ta tundis huvi, et kas see on meie kass. Mu tütar oli nii kindel, et seekord saab ta oma kassi – lemmiklooma, oma uude koju viia.
Tulevane uus naaber muutus näost karmiilmeliseks ja ütles, et kassi te ei tohi kaasa võtta kolimisel, sest neil olevat juba endil suur isane kass Bambu ja ei olevat mõeldav, et ühiskorteris elab veel teine kass, pealegi emane. Nad olevat seda väiksest peast kasvatanud ja meil olevat alles tilluke kass, kellest on kerge lahti saada. Võib kujutada mu tütre kurvastust selle jutu pärast, kuid ma ei tahtnud tulevase naabriga vaenujalale saada ja nõustusin tema jutuga. Pealegi käitus ta minu meelest kummaliselt. Ta uuris, millised on minu köögikapid ühisköögis ja uksi lahti kiskudes uuris nende sisemust. Minul meelest päris lubamatu temp, kuid ka siis ei öelnud ma talle midagi. Naabrid kolisid uude korterisse enne meid ja olid ostnud kööki uued kapid. Me ei olnud veel jõudnud kolida, kui ta tuli meile teistkordselt ja teatas, et ka teie peate uued kapid kööki ostma, sest minu täiesti korras kapp ei mahtuvat sinna. Olevat vaja rullustega kapid osta, sest laiali avatavad uksed võtvat liialt palju ruumi köögist ära. Mul oli ilus suur köögikapp ülaosaga. Olin seda juppide kaupa oma seljas kandnud tookordsest 21. juuni tänavalt Oa tänavasse, Supilinna.
Õnneks lahenes asi nii. Minu vananevasse toakesse pidi elama üks nahakombinaadi neiu, ka tema tuli enne meie kolimist tulevast eluaset vaatama. Ta tuli oma pere juurest iseseisvalt elama. Küsisin, et kas tal köögikapp on. Saades eitava vastuse, pakkusin oma köögikapi alumist osa, mis oleks tal ühtlasi ka söögilauaks ühisköögis. Ülaosa kavatsesin siiski oma uude korteri viia ja osta endale ainult kapi alumise osa rullidel lükatava uksega. Algul ta ei nõustunud raha puudumise tõttu, kuigi olin teinud hinnaalandust endisest hinnast. Kuna ost oli talle soodne ja ei mingit kolimist, hankis ta raha ja mu kapi alumine osa sai talle. Uues korteris ostsin samasuguse kapi alumise osa nagu naabril oli ostetud. Minu eelmise kapi ülaosa oli küll veidi erinev, kuid passis siiski häda korral. Uute majade köögid olid ju ainult 4 m2 suured.
Kuna naaber oli enne mind kolinud, oli ta kööki toonud ka väikese söögilaua. Mul enam laua ruumi ei jätkunud ja meie kasutuses oli nii söömisel kui ka selle valmistamisel, alumise kapi pealne. Olin ülakapi nii kõrgele seinale lasknud paigutada, et jääks ruumi kahe kapi vahelise osa kasutamiseks. Naabri kappidel seda vaba vahet ei olnud jäetud.
Nüüd siis jälle kassidest.
Minu tütre lemmik jäi lihtsalt õue maha, kus teised lapsed teda lubasid toita… Mis temast sai, on teadmata… Härra Bambu oli suur täiskasvanud isane kass, kes vallutas kohe ka meie ühisköögi. Ta liikus tähtsalt ringi ka kõrvalruumides, kuid oma tuppa ma teda ei lasknud. Väliselt oli ta ilus kass, ilma triipudeta vesihall, suurte kollaste silmadega. Naabrid, nii ema kui ka tütar näitasid vaimustusega tema pilte titeeast kuni täisealiseks kasvanuna. Õhtukeskkooli õpetajast tütar ja tema ema magasid ühel asemel nagu meiegi tütrega esialgu. Hiljem muretsesin talle lahtikäiva tugitooli magamiseks. Kass magas naabritel kas jalgade peal või nende vahel, see olenes toa soojusest. Oleme oma tütrega suured loomaarmastajad, eriti armastame kasse, kuid naabri kassi vastu ei olnud meil kummalgil soojemaid tundeid. See oli lausa imelik, aga me ei tahtnud teda kunagi silitada või temaga „juttu“ ajada. Algul oma tundeist ma tütrele ei rääkinud, kuid ühel päeval üllatas ta mind sellise jutuga, et „Bambut vaatan ma küll kui kassi, kuid õrnu ja sooje tundeid mul ta vastu ei ole.“ Kas tuli see sellest, et meie väike sõber vanast korterist jäi ilma hooleks ja tütar meenutas teda suure kurbusega ja muretses tema saatuse pärast. Võibolla olid meie tunded naabri kassi vastu ka eelaimdusest, mis meil temaga koos elades ees ootas.
Tütre kooli minnes ja minu tööle minnes sulgesime oma toa ukse, kuigi ust ei lukustanud. Naabrid olid omad inimesed, kuid oma toa ukse lukustasid nad alati kui kodust lahkusid.
Lahti oli ka välisuks koridori. Me ei sulgenud, s.t. lukustanud teda kodus olles. Naaber oli jutukas naine ja temal käis aegajalt jutukaaslasi omast majast kui ka mujalt ja uksekella peale ei olnud meil siis vaja jooksta avama. Pealegi oli meil oma tuttavatega kokku lepitud nii, et üks kella törts on naabrile ja kaks törtsu mulle. See vältis asjata uksele tormamise.
Kass käis iga päev väljas oma asju ajamas ja siis mõne aja pärast käis naabrinaine teda uuesti tuppa kutsumas. Hulkuvaid kasse tookord oli maja ümbruses vähe ja harva käis kassipoiss kassidaame „teenindamas“.
Naabrinnal oli hele ja kõva hääl kui ta oma kassi bambutades kutsus. Ikka võrdlesin teda Vargamäe Krõõdaga, kuid viimase häält uskusin ma siiski mahedama olevat kui ta oma põrssaid naabri maadelt koju kutsus. Vahel lasid naabrid õuest kassi sisse ja loomulikult lasti siis ka uksekella. Enamasti juhtus see meie kell olema ja siis tuli mul või tütrel uksele joosta. Väga sageli tuli tütrel õppetöö katkestada või mul mõni töö pooleli jätta, arvates et keegi on meile külla tulnud. Tihti oli see ainult suur kassivolask. Need „jalutuskäigud“ ukse juurde kannatasime tütrega veel ära, aga ebameeldivused algasid siis, kui tasakesi koju tulles ja kööki minnes leidsime selle volaski rahulikult põõnamas meie söögikapi peal. Naabri toauks oli alati kinni ja ta ei tundnud ilmseks huvi, mis loom köögis teeb. Selle avastuse tegime siis kui mina või mu tütar olime tavalisest ajast varem koju tulnud. Kui tulime tavalisel ajal koju, me looma köögist ei leidnud.
Kord tulin ma sihilikult tavalisest palju varem koju, paarimees lasteaias, kus ma töötasin, võimaldas seda. Nagu eelpool mainisin, koridori uks oli lahti ja ma hiilisin sisse ja juba sisekoridorist oli näha köögi sisemus. „Kassihärra“ lamas täies pikkuses meie söögikapi peal, naabrinaine askeldas selg minu poole, pliidi juures, aegajalt ümber pöörates ja kassile naeratades. Kui kööki astusin, ehmus ta veidi ja ajas kapi pealt maha, ise nagu vabandades, et „vaata hullu, mis ta täna on välja mõelnud, ma ei pannud tähelegi.“ Ütlesin, et see ei ole tal esimene kord ja minu laps peab sealt laualt sööma, kus teie prügikaste mööda kolav kass on maganud. Sellest päevast peale töölt koju tulles me kassi laualt ei tabanud. Ilmselt ajas naaber ta aegsamini sealt maha. Mina aga pidin sellest leiust avastamise peale laua enne korralikult puhtaks pesema, enne kui asusin lauda kasutama oma otstarbeks. Vahel tuli kass siis ka kööki kui me kõik köögis olime. Kui naaber oli söögi valmis teinud ja nad sööma asusid, siis mina kasutasin pliiti. Kass oli naabrite valve all ja ei seganud meil. Hoopis ebameeldiv oli lugu siis kui Bambu oli kusagil „kassipulmas“ käinud ja lõhki kraabitud kõrvade ja silmnäoga koju saabus. Esialgu veritsev, hiljem tihti mädanev, silmnägu mõjus ebameeldivalt ja mu niigi halva söögiisuga tütar ei saanud enam edasi süüa kui selline „kangelane“ kööki tuli oma perenaise kannul. Tütar oli põdenud väiksena tuberkuloosi ja söögiisu ei olnud hea tal. Juhtisin sellele loole tähelepanu ka naabrinaist, et ta hoiaks oma looma siis oma toas, kui me köögis sööme. Ühel päeval avanes mulle selline vaatepilt. Piki sisekoridori venis kassi väljaheidete rada. Loomal oli kõht lahti ja ta ei jõudnud ukseni ega sellest välja õigel ajal. Naabri uks oli kinni ja ma ei saanud aru, miks ta looma välja ei lasknud. Ta vabandas, et oli veidikeseks pikali visanud ja tukastanud. Kassi oli ta aga koridori lasknud. Ta ei olevat teadnud, et loomal kõht korras ei ole. Muidugi koristas ta koridori ära, kuid lehk andis veel tükki aega tunda.
Kuna nii väikeses ühisköögis oli kahele perele ruumi vähe, ei olnud meil kuskil külmkappi. Ei saanud me endile tagavarasid soetada. Vorstijupid, singi ja muud tahked toiduained olid mul köögi aknalauale pandud, talvisel ajal. Suvel panin vannitoa põrandale külma veekaussi piimapudelid ja ka purgid supiga, muud ained väikeses koguses, olid ikka aknalaual. Ühel päeval avastasin, et vorsti jupp on kohati ära näritud. Ei olnud kahtlustki kelle töö see oli. Naaber esialgu ajas tagasi, et see ei ole Bambu töö, kuid kuna muid „närilisi“ peale tema looma, või siis tema enda korteris ei olnud, siis pidi uskuma jääma, et see oli kassi töö. Mul ei jäänud muud üle, kui osa toiduaineid oma toa aknale paigutada.
Ühe aasta elas naabri tütar koos meiega ja ta abielludes läks Karksi-Nuia keskkooli õpetajaks, mees oli seal direktoriks. Elu läks lahedamaks, naaber kasutas kööki vähem, seega oli ka kass seal vähem aega. Ühel päeval ei tulnud kass koju. Küll bambutas naaber õues nii päeval kui ööl, kuid looma ei tulnud. Mulle otse näkku ta ei öelnud, kuid ta kahtlustas mind looma kadumises. Loomulikult ei olnud mina looma kadumises süüdi ja arvasin, et kass on „pulmareisile“ läinud. Aeg aga läks ja nii sai pool aastat kui kass kaduma läks. Uskusime, et temaga on midagi juhtunud ja enam teda koju tulemas ei ole.
Ühel päeval anti uksekella ja vastas korteris elav naaber ütles, et kass istus ukse taga ja ootas sisselaskmist. Ta ei olnud kõhn, karv oli ilus ja silmnägu terve. Kus oli ta elanud pool aastat? See küsimus jäigi vastuseta. Algul ajas naaber ikka oma joru, et mina olen lasknud kassi kellegil ära viia ja see on nüüd lahti saanud ja koju tulnud. Kassid ja koerad tulevad mitmekümne kilomeetri tagant koju tagasi. Lugesin kunagi ammu kusagilt ajalehest, et lennukiga 600 km kaugusele viidud kass tuli endisesse elukohta tagasi.
Mul läks kohe süda raskeks kassi tagasi saabumise üle ja tundus, et ka naaber oli juba harjunud sellega, et tal looma hooldamist ei ole ja elu kergem. Loomulikult oli temal põhjust ikka ka rõõmu tunda oma looma leidmise üle ja elu läks vanadesse rööbastesse tagasi. Bambutamine helises jälle maja ümber ja meil mure köögis hoitavate toiduainete pärast ja söögikoha puhtuse pärast. Siis naeratas mulle selline õnn!
Meie vastaskorteris elavad naabrid omasid külmkapi nimega „Saratov“. See on väike kapp ja küllaltki töökindel. See oli meie kasutada olnud juba üheksa aastat, kuid nad tahtsid endile suuremat osta. Pakkusid seda väikest kappi mulle. Arvasin, et see ei mahu meie kööki. Kord kui minu naaber oli oma tütrele külla sõitnud, tegime külmkapi pakkujaga mõõtmise. Leidsime, et kui naabri kappi veidi nihutada ukse poole, mahuks kapp meie köögikappide vahele ära. Minu köögikapp asus akna juures ja seda ei olnud kusagile edasi nihutada. Mõeldud, tehtud. Tassisime naabri kappi veidi edasi. Õnneks oli tema kapi ülaosa alumise peal. Minu kapi ülaosa oli seinale kinnitatud suurte poltidega, sest mul ei olnud ju muud lauda köögis kui kapi pealne. Nüüd lisandus sellele ka külmkapipealne, kui olime selle kohale toimetanud ja paigaldanud. Ainuke jama oli see, et kööki minemise ava jäi kitsamaks ja naabri kapist ei saanud mööduda, ilma seda nühkimata.
Kui mu naaber tütre juurest koju saabus ja seda „ümberkorraldust“ ja uut asukohta nägi, läks maruvihaseks ja käskis kõik vanaviisi tagasi panna ja külmkapp välja visata naabri ukse taha.
Andis mul kaua talle selgitada, et vanaviisi elu edasi minna ei saa. Mul on laps kasvatada, toiduaineid tuleb külmas säilitada, sest ka aeg oli selline, et poest ei olnud alati igat asja saada. Inimesed ikka soetasid varusid. Lubasin, et ka tema võib vahel oli toiduaineid sinna panna. Viimast ei soovinud ta hoopiski mitte ja ei teinud seda kunagi kuni tema surmani. Tuletasin talle meelde tema kassi vorsti närimist ja ka külmkapi müüja „moosis“ teda, et mul on õigus. Oma hinges pidas naaber ikka vimma ja aegajalt kleepis oma kapi küljele paberit, et nühkimine ei rikuks tema kappi. Minu arust ei olnud kapil häda midagi ja alati narmendav paberitükk kapi külje peal ei kaunistanud meie ühiskööki.
Aeg läks ja kuigi naaber mulle ei kurtnud, näis, et kass on haiglane. Oli isutu, kõhnenes ja liikus aeglaselt toas kui ka õuealal. Saabus aeg, kus ta hoidis kassi ainult toas. Meie ei käinud palju üksteise tubades, mul oli alati kiire ja temaga aega viitmas ja tundide viisi juttu ajamas käisid vaid sellised meie naabrid, kelle kohta võis öelda, et nad olid „elavad entsüklopeediad“. Keegi neist mainiski mulle, et Bambu on väga haige ja teda ei ole enam kauaks. Nii oligi. Kuulsin ühel õhtul naabrit oma toas nutmas, kohe häälekalt. Mina teda ei seganud, teadsin, et see on seoses kassiga. Hommikul läksin tööle ja tütar kooli nagu tavaliselt. Õhtul rääkis mulle endine uudiste kandja naaber, et Bambu suri ära ja ühe meie kõrgemal korrusel elava mehe kaasabil maeti ta meie maja ümbritsevale platsile, põõsaste alla. Juba öösel oli me naaber abi palumas käinud ja varahommikul tehti töö ära.
Minuga ta sellest juttu ei teinud ja mina ka ei uurinud. Elu läks meil kõigil lahedamalt edasi ja uut kassi naaber enam ei võtnud.
Elasime selle naabriga üheksa aastat kuni ta siit ilmast lahkus 75-aastasena ja mina taotlesin ka tema vabaks jäänud toa enda omale juurde.
Minu tütar oli ammu neiuks sirgunud ja tegi Tallinnas ettevalmistusi kunstiinstituuti astumiseks.
Kahetoalise korteri omanikuks sain alles siis, kui tütar oli juba kodust lahkunud. Mul ei olnud plaanis endale mingit looma võtta, kuid ühel päeval rääkis üks mu naabritest, et minu akna all, lillepeenras näugub üks väike hall kassipoeg. Läksin teda vaatama ja naaber soovitas mul ta tuppa viia, sest mul on kaks tuba. Ei tahtnud end loomaga kinni panna, kuid loomakesest oli ka kahju. Kes ta sinna oli toonud, või oli ta mõne hulkuva kassi laps, oli teadmata. Viisin ta siis tuppa, kasvu järgi hinnates oli ta umbes 1,5 kuune kassilaps. Panin talle nimeks Nurr, sest ta oli taltsas ja usaldav loomake, võttis mind kohe omaks kena nurruga. Ta oli harukordselt leebe ja armas kass. Harjutasin ta õues oma asjal käima ja ta tegi alati sellest „juttu“ kui välja tahtis. Kahjuks märkasin, et kass ajapikku muutus isutuks, magas palju, kuid õue küsis ikka korralikult. Kui ma kodunt välja läksin, jätsin ta õue, üksi ei olnud ta mul kunagi. Õhtul lauluharjutuselt tulles ootas ta mind maja eest pingil. Oli kevadine aeg, kui ma teda endale võtsin ja ta elas minu juures ainult pool aastat ja suri siis… Ta jäi väga kõhnaks, vaevalt liikus jalul, oksendas nagu kollast sappi ja kuna ta oli mul toas, suri haledasti näugudes mu silme all. Mul on praegugi meeles tema abipaluv pilk millega ta mulle otsa vaatas. Helistasin loomaarstile ja see ütles, et liikvel on kassi- ja koertekatk. Ilmselt on teie noort looma tabanud see haigus. Kõik nähud viitavad sellele. Ütles veel, et lõpp tuleb kiiresti ja nii see oligi. Ma ei osanud temaga muud peale hakata kui pakkisin ta paksu jõupaberisse ja viisin prügikasti.
Möödus mitu aastat. Mu tütar elas Tallinnas, oli lõpetanud ettevalmistused Kunstiinstituuti saamiseks ja saigi kõrgkooli sisse. Samal aastal ta ka abiellus ja paari aasta pärast ootas oma esimest tütart.
Ühel päeval helistas ta mulle ja teatas, et sõidavad mehega Tartusse mulle külla. Kui ma nende saabumist aknast nägin, panin tähele, et mu kõhukas tütar kannab midagi süles. Tuppa tulles kargas ta sülest maha imelik loom. Ma ei olnud eriti kokku puutunud siiamikassidega ja see omamoodi elukas oli mulle võõrastav. Tütar ütles, et toob mulle seltsilise siiami kassipoja Siisi. Olin ehmunud, sest looma korterisse võtmiseks ei olnud mul ammu plaani. Pealegi nädala pärast pidin minema Pühajärve puhkekodusse, kuhu mul oli ostetud tuusik. Olin tütre peale täitsa pahane, et ta mulle kassi toomisest ei teatanud siis, kui mulle helistas. Tütar vastas aga, et ega sa ei oleks lubanud mul teda tuua, nüüd on ta aga kohal ja küll ta sulle meeldima hakkab. Selle jutu peale kargas kassipoeg mulle maast selga ja tutvus oligi tehtud.
Vanarahvas ennemuiste rääkis, et last ootavale naisele ei tohi midagi ära öelda.
Nii sain ma kassi omanikuks, kes elas minu juures 13 aastat, kuni ma ta tema tervise halvenemisel lasin magama panna.
Esialgu aga ma lahendasin puhkekodusse mineku selliselt. Meie majas elas üks väike tüdruk, kes käis minu klaveril harjutamas. Endil neil klaverit ei olnud. Nad armastasid ka kasse ja lubasid minu looma eest hoolitseda kuni ma ära olen, tüdruk pääses siis ka klaverit harjutama. Andsin talle korterivõtme. Nad olid kenad inimesed. Isa tookordne EPA õppejõud ja ema Tartu Külmhoone juhtkonnast. Olin rahulikult puhkekodus, sest teadsin, et looma eest hoolitsetakse hästi. Nii see ka oli, kõik oli korras ja tüdruk sai olla koos minu kassipoja ja klaveriga.
Siisi oli ilusate siniste silmadega kassipreili, beeši karva ja musta saba ning käppadega. Musta oli ka tema silmnäol. Harjusin temaga ära ja ta oli erakordselt tark loom. Olin talle WC-sse pannud kausi liiva ja paberitükikestega, et ta seal oma asjal käiks. Töölt koju tulles leidsin WC poti põhjas pissi. Arvasin, et olin ise unustanud vett tõmmata. Potil ei olnud kaant peal juba algusest saadik kui sinna elama asusin. Õhtupoolikul kui ma oma kirjutuslaua juures toimetasin kuulsin imelikku sirinat WC kandist. Vaatama minnes nägin, et kassike istus WC poti serva peal, kõik neli käppa koos, saba püsti ja pissis potti. Olin kuulnud, et kassid käivad WC poti peal, kuid et minu Siisi nii tark on, ei suutnud esialgu uskuda. Kass ei teinud kordagi pissi kaussi, mis oli põrandal, vaid alati ainult WC potti ja mul tuli ainult vesi peale tõmmata. Suurel asjal käis ta siiski kausi peal, sest seal sai ta „toodangule“ peale kraapida muidu kraapis ainult mõttetult WC poti serva. Ja nii kõik see 13 aastat meil ta mu juures elas.
Siisi kasvades tuli ka aeg „mehele minna“, kas või ajutisekski. Kuulasin maad, kust vastavat noormeest leida. Ühe Hannibali nimelise kassi leidsingi üsna enda kodu lähedalt, ühe keemiaõpetaja juurest. Viisin „preilikese“ sinna ja kahe kuu pärast sündisidki täiesti valged pojakesed. Mõne aja möödudes aga tumenesid kassikeste näod, käpad ja saba ning nad olid ema moodi. Ma ei mäleta mitu poega Siisil esimesel korral oli, kuid alla kolme poja mitte.
Viisin nad turu väravasse kui nad said veidi üle kuu vanusteks ja kõik osteti ära. Sain nende eest tookord 10 rubla tükk. Siisi tõi lapsukesi ilmale mitu korda aastas. Esialgu oli „papakeseks“ Hannibal, kuid varsti lasi omanik teda opereerida ja Hannibalist sai „eunuhh“.
Kui Siisi järjekordselt „meest vajas“ tuli mul uus siiani isakass leida. Selleks osutus kunstniku Ilme Soonseina kass, nime ei mäleta enam. Temaga oli Siisil paaril korral poegi ja iga kord tuli mul „töötasuks“ anda üks kassipoeg „papale“. Ka seda kassi opereeriti ja ma olin mures kust uut poissi leida, kui aeg kätte tuleb. Minu kodu ümbruses oli veel teisigi siiami poisse, kuid neil ei olnud enam väärtust, kõiki oli opereeritud. Kui Siisil tuurid algasid, siis ta tegi väga koledat häält ja kippus õue. Üksi ma teda kunagi õue ei lasknud. Nii võigast ja valju häält teeb ainult siiamlane, tavalised kassid ei karju nii. Inimesed vaatasid kohkunult meie akna poole, kus kass sõna otseses mõttes lõugas. Ükskord akent avades oli loom lausa hullunud ja kargas aknale. Püüdsin teda peatada, kuid ta hammustas väga sügavalt minu pöialt, et mul tuli ta lahti lasta. Nii kadus ta ööpäevaks. Siis tuli koju tagasi ja jäi rahulikult poegi ootama. Ilmselt oli ta „matsi poistega“ ringi ajanud, sest sündisid kaks musta ja üks valge kassipoeg. Valgele kassile kasvasid siiami kassile omased tunnused musta saba ja käppade näol. Siiami kassi pähe ma ta maha müüsingi, kuigi tal ei olnud näos nii palju musta värvi kui puhtaverelistel siiamitel. Silmad olid siiski sinised ja see oli kõige tähtsam.
Mustad kassipojad olid tavalised valgete käppade ja rinnaesisega. Ilmselt oli „autor“ selline. Valge kassi sündi mõjutasid siiski ema geenid ja värvid. Ka mustad kassipojad sain kusagile ära anda, kuid peaaegu muidu. Musti poegi sünnitas Siisi veelgi edaspidi, kuid need saatsin „kassimaale“ tagasi. Mul ei olnud aega nendega jännata. Kass kurvastas küll väga ja tissid valutasid pikka aega piima rohkuse pärast, kuid midagi ei olnud parata. Ajapikku läks vaev üle ja mõne aja peale kõik kordus jälle otsast peale, poegi sündis nii halle kui musti. Enamasti tuli nad hukata, vahel jätsin ühe elama ka ema rõõmuks.
Kui mu tütre lapsed olid väikesed, siis ma suvitasin oma puhkuse ajal ka Saaremaal, kus oli mu tütre mehe vanematel suvekoduks ostetud ühed vanad taluhooned Tehumardi lähedal. Siisi oli siis ka mul Saaremaal kaasas. Tallinna sõites oli ta mul kohvris, mis oli riidest ja lukuga seletatav. Õhu saamiseks oli kohver avatud mu kõrval, põlvede peal, olenes, kuidas juhtus ruumi olema. Ükskord pääses ta mul bussi lahti ja jooksis piki bussi kõik pingialused läbi reisijate naeruks ja hirmuks. Oli tükk tegemist, kui me ta kätte saime ja ma sain ta kohvrisse sulgeda. Õnn oli, et ühtki peatust ei olnud selle aja sees, siis oleks ta välja tormanud ja ma ta kaotanud. Vaevalt oleks bussijuht mulle aega andnud kassi püüdmiseks.
Saaremaal oskas kass oma maja ümber olevat territooriumi omaks pidama. Krunt oli küllaltki suur, kuid ta teadis täpselt kus piir oli, alati liikus ta ainult oma maa alal. Lemmikkoht oli tal sauna juures asuva vana remmelga otsas. Seal istus ta vahel tunde ja silmitses ümbrust.
Meie maja kaevuvesi ei olnud joodav, kuna see oli aastaid kasutamata olnud ja ka suvemajas elati ainult suvekuudel. Pesuveeks ta kõlbas, kuid toidutegemiseks ja joogiks tõime vett naabri kaevust, mis asus meie lähedal. Võtsin vett tooma minnes vahel kassi õlale, et ka ta saaks naabreid uudistada. Vaevalt sain oma maja piirest välja, kui kass õlalt maha hüppas ja tagasi jooksis. Arvan, et isane kass oleks teisiti käitunud, need kipuvad ringi hulkuma.
Kui Siisi sai kolmeteistaastaseks ja ma pidin jälle suveks Saaremaale sõitma, oli tütre perel Tallinnas auto paranduses ja nad sel aastal pidid bussiga Saaremaale sõitma, siis otsustasin Siisit mitte enam kaasa võtta. Olin märganud, et kassil on hambad kehvaks jäänud ja vahel leidsin teda käpaga hambaid kraapimas. Leidsin ka veretilku toolil või põrandal, isegi aknalaual. Ilmselt tal valutasid hambad.
Läksin loomaarsti juurde ja see leidis, et hambad on osalt katkised ja need võisid tõesti valutada. Otsustasin ta arsti soovitusel magama panna. Arst ütles, et ta ei saa enam toitu korralikult närida ja elatud ka juba küllalt vanaks. Kuna mul oli tema Saaremaale toimetamiseks ka raskusi, nõustusin arsti otsusega. Avasin kohvri ja lasin kassi välja arstile üle andmiseks… On veel praegugi silme ees tema nägu, kui ta oma siniseid silmi kissitas valguse kätte jõudes. Ma ei teinud mingeid jumalagajätu tseremooniaid. Ei võtnud ma ka teda tagasi arsti pärimise peale, et kas ma ootan looma hukkamist. Jätsin ta elusalt akna lauale kõndima arsti kabinetis ja lahkusin, olles tasunud kulude eest. Koduteel valdasid mind kahesugused tunded. Kurbus ja lahkumisvalu armsa sõbra kaotuse pärast, kui ka kergendustunne, et loom saab vabaks vaevustest ja mul rahulik sõit Saaremaale ja seal viibimiseks. Tegin ennast vabaks looma hooldamisest pikkadeks aastateks. Üksi elades oled väga kinni loomaga ja sageli tuleb tema pärast paljustki loobuda. Siiski ei jäänud Siisi ainukeseks minu juures elavaks loomaks.
Aastate jooksul hakkas meie maja ümbrusesse siginema kodutuid kasse. Inimesed toitsid neid, mina kaasa arvatud, ja vahel tõid kassid keldritesse poegi. Kui keegi elanikest sai õigel ajal jaole, hukati nad ära, kuid valvsal ja targal emal õnnestus vahel ka lapsed suuremaks kasvatada. Sellised kassipojad hulkusid keldrites ringi ja enamasti nälgisid ja olid janus. Harva viidi keldrisse ka toitu ja vett, kuid sellest tekkis pahandusi elanike vahel. Meie naabermajas elas üks naine, kes püüdis kassipoegi ja enda korteris taltsutas neid turu väravasse müügiks viimiseks. Abistasin teda vahel kassipoegade püüdmisel keldrist. Naine haigestus ja ma püüdsin ükskord üksinda kassipoja kinni. Kodustasin nad enda juures ja ma sain ühe kiiresti ära anda, kuid teine jäi minu juurde. See oli kena hall kassipoeg valgete käppade ja kurgualusega. Panin talle Nurru nimeks ja ta elas ju juures üle aasta. Oli haruldaselt leebe ja õrn kassike, kunagi ei kribinud ja armastas istuda mul süles või kaela peal. Ka tema käis väljas oma asju ajamas. Ühel õhtul ei tulnud ta koju. Oli suvine aeg, väga kuum ja põuane. Kass jäi kadunuks mitmeks päevaks ja ma uskusin teda juba hukka saanud olevaks.
Tulin jaaniõhtul laululaval toimunud peolt hilisööl ja mu kadunud kass jooksis äkki minu juurde. Olin jahmunud, kuid ka rõõmus, et loomake elus oli, kuigi olin ka veidi pettunud kadunud vabaduse pärast. Tuppa jõudes ja tule süüdates märkasin, et looma nägu oli kohutav. Üks silmadest oli nagu peast väljas ja suure halli pallina tükkis esile. Kass ei saanud korralikult kinni panna suud ja ma märkasin, et tal puudusid ülemised kihvad, üle nina käis tugev vorp. Haavad olid kõik kuumaga halvaks läinud ja kogu nägu paistes.
Andsin talle vett lakkumiseks, ahnelt tahtis ta seda teha, kuid väga vaevaliselt sai ta vett suhu. Toitu ei saanud ta ise üldse suhu võtta, vaid väga ettevaatlikult näpuga toppides sai pisut talle suhu panna. Loomal olid haavad põletikus ja väga valulised.
Ma ei osanud arvata, millest sellised vigastused looma näos võisid tulla. Naaber arvas, et koer on purenud või isegi teine kass. Vaatamata valule püüdis kass mulle sülle ronida ja käppi õlale asetada. Proovis isegi nurruda, kuid see kõik oli nii südantlõhestavalt hale, et lausa nutsin. Öö magas loomake oma endisel asemel ja järgmisel päeval läksin temaga loomakliinikusse. Arst vaatas looma üle ja ütles, et see on inimese töö. Talle on mingi raske asjaga löödud vastu nägu. Hoop on läinud diagonaalselt üle näo, ülalt silmast alates üle nina alla lõuani, kus on purustanud kihvad. Ütles, et silm tuleks välja opereerida, kihvu ei saavat millegagi asendada ja ninagi on moondunud. Parim lahendus oleks loom magama panna. Nii ka tegimegi, arst tegi süsti ja Nurruke uinus vaikselt.
Süst maksis 50 krooni ja kui ma oleks kassi kliinikusse jätnud, oleks läinud 100 krooni. Viisin ta siiski koju tagasi ja pakkisin jällegi jõupaberisse ja viisin mitu maja kaugemale prügikasti. Kahjuks ei olnud mul muud lahendust üle jäänud.
Endale ei ole ma kunagi sihilikult looma võtnud. Ikka on nad muul viisil mu ellu sattunud. Kord mu kõrgemal korrusel elav naaber, naabrinna tuli minu juurde, must kassipoeg süles ja teatas, et loom olevat tema mehe kannul õuest sisse tulnud ja trepist mööda järele kõndinud. Nemad ei oskavat temaga midagi peale hakata, õue olevat ka kahju viia. Nad teadsid, et ma tegelen kassidega ja tõid ta mulle. Mul ei jäänud muud üle kui kassipoiss enda juurde jätta. See oli väga vallatu ja isegi riiakas kass. Mu käed ja jalad olid lühikese ajaga triibuliseks kraabitud. Umbes paarikuune „poiss“ ronis üles mööda kardinaid, avastas lillepotid ja tuuseldas nende kallal. Olin temaga tõsiselt hädas, kuid asjal käis siiski korralikult heeringa karbi peal kus olid sees paberitükid.
Suure hädaga viisin ta turu väravasse ja sain võrdlemisi kiirest ära anda ühele maainimesele.
Selliseid lühiajalisi minu juures olemisi tuli veel ette mõnegi kassipojaga. Sain vahel ise mõne keldrist kätte, või mõni naaber tõi minu juurde mõne väikse „leidlapse“. Pean aga tunnistama, et olen nii mõnegi vigastatud looma aidanud vaevast lahti saada.
Minu akna all jäi auto alla väike kassipoeg, auto oli tal üle tagakeha sõitnud. Loomake kisendas valust. Lasin ämbrisse vett ja kandsin õnnetukese oma koju ja päästsin vaevast. Looma ümber oli kogunenud uudistajaid ja mõni isegi ütles, et mina küll ei saaks looma uputada. Vastasin, et looma valu saate vaadata küll, aga teda vaevast päästa ei suuda. Mina teen seda humaansusest, nutan ise sealjuures, aga pean suutma. Toidan õnnetuid ja ka aitan nende kannatusi lõpetada. Kuid enamus inimesi ei tee kumbagi.
Aastate jooksul on mul tulnud vaevast päästa veel mitmeid kasse ja nende poegi, kuid ei hakka rohkem neid sündmusi kirjeldama. Ei taha neid masendusi uuesti üle elada.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Juba eelpool nimetasin, et esimese kassi nimi oli Nurr, kes minu juures elas pool aastat. Teine oli Siisi. Nimi oli talle juba pandud kui ta mulle tütre poolt toodi. Nurr oli mu enda pandud nimi. Ka see kass kandis Nurru nime, kelle ma vigastuse tõttu magama lasin panna. Need olid mõlemad hallitriibulised kassid.
Unustasin kirjutada, et minu juurde elama tuli üks õuekass, must õnnetukene. Oli külm talv ja ta elas lausa lumehanges. Toitsime teda naabrinnaga ja lõpuks jäi ta minu juurde elama. Oli emane loomake, kuid poegi tal ei olnud. Üldse oli ta haiglane loomake ja ei elanud kaua. Suri vaikselt mu kirjutuslaua peal… Seda kassi ristisin ma Mustuks.
Momendil elab minu juures veel üks must kass valgete käppade ja rinnaesisega. Meie maja ümber elutseb palju kodutuid kasse. Inimesed toidavad neid. Kuigi see ei meeldi ühistu juhtkonnale. Mina aga ütlen, et kui loom elab, siis tahab ta ka süüa. Püüdke kinni ja laske magama panna, saavad vaevast lahti. Õuekassid on aravõitu ja nad naljalt end puutuda ei lase, kuid ühel päeval pakkus mu naabrilaps mulle kassikest, et võtku ma see omale, on meie maja juurde toodud ja laseb sülle võtta. Ma ei soovinud end loomaga kinni panna ja ütlesin ära. Hiljem nägin ikka seda kassi õues oma akna all kurvalt kõndimas. Näha oli, et ta oli kodune kass ja otsis inimeste lähedust. Mõni lükkas teda jalaga, mõni silitas, aga kodu talle ei antud. Ühel päeval praadisin köögis räimi, aken oli lahti. Äkki märkasin, et välistrepi kõrval varbseinal istub see must kass ja silmitseb mu köögiakent. Võttis siis hoogu ja hüppas mu aknalauale ja sealt köögilauale. Ütlesin talle, et kust sa teadsid, et siin kassiarmastaja vanamutt elab? Andsin talle süüa ja viisin õue tagasi. Tegin oma tööd edasi kui tundsin, et keegi silitab mu sääri. Kass oli uuesti tuppa tulnud mu toaakna kaudu, mis oli ka avatud. Elan küll esimesel korrusel, kuid aknad on ikkagi küllalt kõrgel. Viisin ta uuesti õue tagasi ja jäin teda jälgima. Kass võttis hoogu ja hüppas mu toa akna lauale ja klammerdudes pleki riba külge, kargas mu kirjutuslauale. Nii tegi ta mitu korda, kui mul aken juhtus lahti olema. Jätsingi ta siis oma juurde ja ta on praegu mu kaasüürnik olnud juba üle paari aasta.
See kassike on mulle mitu korda oma järglasi toonud. Enamasti olen nad „kassimaale“ tagasi saatnud. Mõnel korral olen ühe alles jätnud ema ja ka enda rõõmuks. Olen neile ikka ja alati kodu leidnud. Paari kuu eest oli tal jälle pesakond poegi, kolm kena kassilast. Olin ise haige ja minust ei olnud nende hukkajat, kõik kolm jäid elama. Kahest sain kerge vaevaga lahti, kuid ühega nägin vaeva. Ühel laupäeval istusin turu väravas, kuid kassipakkujaid ei ole palju ja mu musta, „valge lipsu“ ja „kinnastega“ kassinoorhärrat ei tahtnud keegi. Selliseid oli ka mõnel teisel kassipakkujal korvis. Olin neli tundi asjata istunud ja proovisin ka pühapäeval õnne, kuid tulemus oli sama. Loomakesi oli palju ja pärast kolme- ja pooletunnist ootamist tuli kahekuune kassike koju tagasi viia. Helistasin Tallinna tütrele, et olen hädas. Ühekuuse kassipoja oli tütretütar mult juba Tallinna viinud. Teisest olin lahti saanud turu väravas ja uus omanik ohverdas mulle isegi 25 krooni vaevatasu. Mõnikord olin kassipojad tasuta ära andnud, kord anti mulle 1 kroon tasuks. Tütar saatis noorema tütre Tartusse, et mind hädast päästa ja see viiski looma Tallinna ja leidis talle kodu. Tütretütar tõi kaasa tablette, mida pean emakassile andma, et niipea uusi poegi ei tuleks. Eks näis kas see asi ikka õnnestub. Muidugi lapselapse sõidukulud tuli mul tasuda ja taskuraha pealekauba anda. Tähtis on, et sain loomakesest lahti. Ta oli väga vallatu kassipoiss ja koos emaga väsitasid mind hullumoodi. Poiss lõhkus mul väikese kauni lillevaasi ja proovis aknakardinate vastupidavust, kui ta neid pidi kõrgustesse pürgis. Kassiema on aga vaikne, leebe ja tark loomake, hoiab mind väga ja kõnnib mu kannul, kui vahel õues jalutame.
Mure on ainult siis kui kusagile tahan kauemaks ajaks ära minna. Paar ööpäeva peab loomake ja ta toit vastu, kuid kauem mitte. Muidu on mul temast ikka rõõmu ja seltsi ka. Sellel kassil siiami kassi tarkust ei ole, wc potti ta ei kasuta, vaid enamasti käib õues asjal. Kui ära olen, teeb ajalehe peale oma vajadusi. Tema vanust ma täpselt ei tea, kuna ta oli juba täiskasvanud loom minu juurde tulles. Ei tea kui kauaks on meil veel seda ühist eluteed…
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ma ei kasuta mingisuguseid kanaleid oma loomakest puutuva teave asjus. Loomaklubis me ei osale, kuid mul on mitu ilusat lemmiklooma raamatut kaunite kassipiltidega. Üks raamat on paks saksakeelne, teine raamat on kassidest kunstiraamat. Ka on mul mitu kalendrit kassi- ja koerapiltidega. Internetti mul ei ole. Mul on tuttavaid kassipidajaid, nendega arutame vahel oma lemmikloomade asju. Tütrel Tallinnas on neli kassi ja omal ajal sündis ka kassipoegi, kuid tänaseks on selle vastu võideldud ja mullegi õpetusi jagatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Nagu eelpool kirjutasin, ei ole ma endale lemmiklooma valinud. Nad on ise mu ellu sattunud mitmesugusel teel. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Looma suurus ja karvastiku erinevus samuti mitte. Ka kassi värvus ei ole mõjutanud mu armastust looma vastu, kes on mu „elukaaslaseks“ saanud. Vahel mõjutab mu tundeid looma käitumine. Nagu on inimesi erinevate iseloomudega, on ka loomad seda. Mõni loom on tigedam, mõni leebem, mõni kuulekas, mõni mitte. Olen seda oma pika elu jooksul kogenud. Olen kuulnud siiami kassi kohta räägitavat, et need on kurjad ja isekad. Minu Siisi seda küll ei olnud, ta oli erakordselt hea ja tark loom.
Mu üks tuttav kurtis mulle, et tal on nii kuri kass, kes iga päev kargab talle kas selga või jalgade kallale. Hammustab ja küünistab vereni. Ka võõrastele, kes külla tulevad, kargab samuti kallale. Ta keelavat ja isegi peksvat teda, kuid asjata. Ta ei oskavat õieti kunagi ette arvata, mis kassile võib pähe tulla. Mina leian, et mida rohkem sa looma peksad, seda kurjemaks ta läheb. Loomaga tuleb käituda õrnalt nagu lapsegagi. Kahjuks olen selle tarkuse omandanud rohkem vanas eas, elu on keeruline olnud…
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikutega ma loomanäitustel ei ole osalenud. Olen aga neid näitusi külastanud. Ma suhtusin sellistesse näitustesse pooldavalt. Näeb palju erinevat tõugu loomi ja teadmisi saab nende iseloomu ja käitumise kohta. Näitustel on loomad ainult ajutiselt puurides, kodus saavad nad vabalt ringi liikuda, neid ei pea haletsema nagu loomaaedade loomi.
Viimastest on mul alati kahju kui neid loomaaias olen külastanud. Nende vabadus on neilt igaveseks ära võetud. Muidugi sellised asutused peavad olema. Elusate võõramaa loomadega tutvumine on ikka midagi muud kui neid ainult piltidelt vaadatuna tundma õppida.
Mul oli võimalus elada Kanadas 1,5 kuud ja külastada seal üht suurt loomaaeda, mis oli pindalalt väga suur ja mitmesugustele loomadele loomulikud elamistingimused loodud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. 9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuna elan üksi, siis hoolitsen ma oma loomade eest ise. Omaaegne siiami kass armastas vett ja talle meeldis kui ma teda soojas vees pesin. Kui ma ise vannis käisin, siis kippus ka tema vette, või pani käpad vanni äärele ja uuris mu tegevusi. Teisi kasse ma ei ole harjutanud pesema kuna nad käivad õues, siis tuppa tulles peab nende käppi puhastama niiske lapiga. Looma peale kulub küllaltki palju aega. Tuleb varuda toitu, enamasti tuleb seda keeta, sest toorelt sööb mu kass ainult väga värsket toitu, kala ja lihakraami. Keedetuna või praetuna saab toitu kauem säilitada külmakapis. Ostan vahel ka spetsiaalset kasside jaoks valmistatud toitu. Keedan ka ise kalast, piimast ja margariinist toitu, mille hulka segan ka veidi mannat või jahu. Paras vedel kört meeldib kassile väga, eriti siis kui see on parajalt soe.
Kass sööb enamasti ka kõike seda mida ma endale olen valmistanud, piima- või lihasuppi, kartuleid ja kastet jpm. Meeleldi lakub ta soojendatud piima. Olen vahel isegi õige pisut suhkrut või mett lisanud ja kass lakub meelsasti. Siiami kass omal ajal sõi meelsasti tordikreemi, lakkus borši vedelat ja sõi peediga segatud toitu. Üks kass sõi mul meelsasti värsket kurki, praegu väga valib. Kass vajab samuti mitmekesist toitu. Kui ta ühel päeval sööb isuga värsket räime või muud kala, siis teisel päeval ta seda nii väga ei taha. Meelsasti sööb ta siis kas maksa või neeru, ka kopsu toorelt. Peatselt tahab ta nimetatud toiduaineid ainult keedetult.
Õues jalutamas ja rohtu söömas käib kass suvekuudel iseseisvalt ja tuleb siis tuppa tagasi. Kui ma ise maja ümbruses jalutan, käib kass minu kannul. Ühel mu kassil oli seljas seemisnahast vest, seljalt nööbitav, millel küljes nöör. Käisin temaga jalutamas ,siis kui ta oli veel uustulnuk ja ma kartsin, et ta ei püsi mu juures. Olin selle ilusa pruuni vesti saanud kingituseks ühelt kunstnikult, kelle kassile see oli väikeseks jäänud. See vest on mul praegugi veel alles. Üldiselt võib öelda, et looma peale kulub üsna palju aega. Ta vajab inimese lähedust ja hellitusi. Kui vaatan telerit, istub ta kohe mulle sülle ja vaatab seda minuga koos, või keerab end mu sülle magama. Enamasti tahab ta silitusi ja tasub selle eest maheda nurruga. Praegugi, kui kirjutan neid ridu, tuleb ta kirjutuslauale ja nõuab endaga tegelemist. Talle kohe meeldib paberile istuda ja mu kirjutamist takistada. Nii viidab ta mu aega ja ei lase mu mõtetel keskenduda. Kasutan kirjutamiseks aega enamasti siis kui kass magab. Olen temaga vahel hädas nagu ema väikese lapsega. Rahulikult kirjutada saan ka siis kui kass on õues.
Ei oska täpselt öelda mitu tundi kassi peale päevas läheb. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem, aga ajaviitja on ta küll. Kergem oleks ilma loomata elada, aga ise on ta minu välja valinud ja eks rõõmu ole temast ka. Kõik oleneb sellest millises meeleolus juhtun olema. Kui olen närviline ja mul on kiire, siis on kass tülinaks ja ma vahel tõstan ta peale häält. Kui on rõõmus ja rahulik meeleolu, siis oleme mõlemad õnnelikud ja ma räägin temaga väga õrnalt. Kass tajub täpselt mis mu meeleolu on, isegi näoilme. Ka kassi meeleolu saab näoilme kaudu ära arvata. Eraldada saab täpselt vihast, paluvat, rahulolevat, rõõmsat, küsivat ja kurba ilmet. Kui kass saba „liputab“ on ta tõsiselt pahane, koeral on see rõõmu ja rahulolu väljendus.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen ma vähe käinud. Olen telefoniga rääkinud oma muredest ja arst on mulle nõu andnud, mida teha. Mu siiamikass Siisi oli kord väga haige. Sel ajal oli liikvel kassi- ja koera katkuhaigus ja palju loomi suri. Iseloomulikud haiguse tunnused olid: nohu, kass turtsus sageli ja nina oli vesine, köhis ja ilmselt oli ka kõrge palavik, sest nina oli väga kuum ja kuiv. Loom ei söönud peaaegu midagi, lakkus ainult pisut vett ja magas vahetpidamata. Loomaarst ütles mulle, et ilmselt on teie kassil katk ja peate selle tõsiasjaga arvestama, et ta sureb. Eriti oli surevus noorte loomade hulgas, kes siis seda ka oli. Lisas veel, et ainuke lootus on kui annate talle tetratsükliini (kogust enam ei mäleta) tablette. Tegin seda mitu päeva järjest ja loom paranes. Siisil olid hiljuti pojad olnud ja ma olin nad enne ema haigestumist ära anda jõudnud. Üks uus kassipoja omanik elas mu läheduses ja kui ma teda kohtasin, siis rääkisin Siisi haigusest ja küsisin poja tervise kohta. Omanik ei teadnud haigust oodata ja ütles, et kassike on kuidagi vaiksem ja ei söö enam nii palju kui enne sõi. Käskisin teda jälgida ja soovitasin talle samuti tetratsükliini anda.
Kiisu suu tuleb avada ja tabletike või osa sellest talle suhu toppida. Kiiresti on vett või piima peale anda ja mitte laasta tal rohtu välja sülitada.
Mõni päev hiljem kohtusin uue omanikuga taas ja ta kõneles, et loom oli raskemini haigeks jäänud, silmad olid rähmased ja nohu ning aevastused. Rohu andmine aga ravis loomakese terveks. Olime mõlemad rõõmsad õigeaegse kohtumise üle.
Mina ei ole lasknud ühtki minu juures elanud kassi vaktsineerida, kuigi ma suhtun sellesse pooldavalt. Kõik loomakesed on minu juurde elama sattunud mitte minu algatusel ja ma olen lasknud neil minu juures elada nii kaua, kuni talle elupäevi antud on, või oma olen mingil põhjusel pidanud tema elupäevad lõpetama, haiguse või õnnetuse korral. Mida vanemaks lähen, seda koormavaks muutub looma pidamine minu eas ja ise ei kavatse ma endale looma soetada. Kes on ise tulnud, elab nii kaua, kui tal elukest on.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette? 12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma steriliseerimisse suhtun ma pooldavalt juhul, kui oleksin endale ise sihilikult looma soetanud. Eelpool juba kirjutasin, kuidagi olen loomaomanikuks saanud ja neid kõiki steriliseerida ei oleks mul võimalik olnud. Siiamikass tõi mulle toredaid poegi kui „peigmees“ ka ikka väärt siiamlane oli. „Matsipoiste“ järglased „läksid enamus kassimaale“ tagasi. Praegu minu juures elavat kassi ei ole ma ka steriliseerinud ja olen tema järglasi saanud nii mõnelegi ära anda, kui olen neid emale alles jätnud. Tavaliselt steriliseeritakse neid lemmikloomi, keda endale on sihilikult muretsetud ja kes elavad ainult toas. Ei taheta probleeme kassi jooksuajal ja ka järglastega ei ole huvi jännata. Selles mõttes on steriliseerimine vajalik nii emase, kui isase kassi puhul. Opereerimata isakass toas hakkab pissi sirtsutama kõikjale, kus ta on täiskasvanuks saanud ja see on väga ebameeldiv nähtus. Opereeritud kõuts ei tee selliseid tükke.
Momendil annan oma emakassile üks kord nädalas tiinusevastaseid tablette, kuid suurt usku mul neisse ei ole, sest viimase poja ära andmisest on möödunud paar nädalat ja tissid on suurest valulikkusest paranemas, kuid temal on minu äranägemise järgi alanud jälle „tuurid“. Kass on rahutu, kipub väga õue, mitte ainult asjale ja tema kannul kõnnivad kassipoisid. Ometi olen talle mitu nädalat tablette andnud. Eks näeb, mis sest asjast saab. Ma ei ole küll otsest „akti“ juhtunud nägema, kuid kahtlane on kassi käitumine siiski.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õues peetavatele koertele on tavaliselt kuudid paigutatud, kuid tubasele lemmikloomale (koerale) on kusagile kindel ase paigutatud toas. Kas esikusse või mõnda tuppa, olenevalt korteri suurusest.
Toas elavale kassile on ka enamuses kindel magamiskoht olemas, kuid paljud kassid armastavad magamiskohti vahetada, muidugi juhul kui loomal on vabadus ruumides liikuda. Minu kassidel on alati olnud vabadus korteris liikuda, välja arvatud köök, kuhu ma kasse omapead ei luba. Hoian ust alati kinni, sest kass kipub kappidele ja riiulitele hüppama ja vahel ka midagi maha ajama või lõhkuma. Samuti ei pääse kass siis toiduainete või toidu kallale.
Kindlat magamisaset minu kassil ei ole. Vahel magab tugitoolis, vahel kirjutuslaual, mis on akna all ja pool kassi on siis talveperioodil sooja radiaatori peal. Vahel tuleb ta ka minu juurde voodisse, kuid mitte teki alla, kuhu tuli alati siiani Siisi omal ajal. Enamasti istub ta minu peale, või tuleb mu kõrvale teki peale magama. Talle meeldib ka mu jalgade peal lamades magada.
Mul ei ole kunagi koera olnud, aga minu Tartus elaval õel on mitu koera olnud. Kõik on olnud pikakarvalised taksikoerad. Esimene taksikoer jäi auto alla seitsme aastasae õetütre silme all, kui nad kolmekesi tulid Saadjärve äärest. Koduteel astus õemees ühte kauplusesse sisse ja laps jäi koeraga autosse. Auto aken oli avatud ja äkki koer hüppas sealt välja, püüdes peremehele järele jõuda. Õnnetuseks jäi ta kiiresti läheneva auto alla. Loom jäi lamama ja laps avas auto ukse ja tormas samuti välja, esiti lamava koera juurde ja siis kauplusesse isa juurde, suure nutuga, et Kando jäi auto alla, tule ja aita teda issi. Isa kohale jõudes oli loomake juba surnud. Õemehel ei jäänud muud üle, kui loomake metsavahelise tee äärde põõsa alla peita, seniks kui ta ise koju sõitis, õe ja labida kaasa võtsid ning siis koos looma maha matsid. Õe jutu järgi olevat nad kõik kolmekesi nutnud. Ka lapsega oleks võinud õnnetus juhtuda.
Varsti muretseti uus samasugune koer ja see elas peres mitu aastat. Need olid isased koerad kes neil esialgu olid. Ka selle koera lõpp tuli enneaegselt. Õe poeg õppis Tallinnas ja kord koju sõites läks ta suusatama koos koeraga. Ilm oli pakaseline, poiss suusatas kiiresti ja koerake tema kannud jooksis samuti kiiresti. Poiss ei osanud arvata, et mitu kilomeetrit jooksmist küllalt krõbeda külmaga käib väikesel loomal üle jõu. Kui nad koju jõudsid, jäi loom jõuetult lamama ja ei tõusnud enam. Öösel hakkas hingeldama ja hommikuks oli nagu lämbumas. Helistati loomaarstile ja räägiti lugu ära. Arst vastas, et loom ahmis külma õhku kopsudesse väga palju kui ta püüdis mitmeid kilomeetreid poisi kannul püsida. Ta sai kopsupõletiku. Ja nii see oligi, ei aidanud enam süstid ravimitega, ega suu kaudu antavad rohud, loomake suri.
Muretseti kolmas samatõuline koer, see on neil praegugi olemas, kuid see on emane koer Mona.
Üks kord lubati tal ka emarõõme tunda ja viidi „häda ajal“ isase, samasuguse poisi poole. Tagajärjeks oli üheksa toredat kutsikat.
Kõik kasvatati üles ja nad leidsid endile kodud lehe kuulutuse peale. Rohkem looma enam ei paaritatud, see üheksa kutsika kasvatamine oli väga töömahukas ja hoolt vajav.
Õde rääkis, et nad toitsid koera ema rikkalikult, et emal oleks küllalt piima. Hiljem tuli kutsikaid toita samuti hästi, et nad kenad välja näeks. Juba üksi kohupiima ostmine kilode viisi oli kulukas. Kutsikaid toideti hea ja paremaga ja nad olid väga ilusad ja hästi arenenud. Loomaarstki imetles ja ütles, et harva näed nii ilusaid selleealisi loomi. Rohkem mu õe pere aga seda vaeva enam näha ei tahtnud ja rohkem õe perre enam kutsikaid ei tulnud. Tänaseks on loom juba küllaltki eakas ja „mehelemineku“ mured enam ei vaeva. Õe peres on koeral oma magamise koht. Nende juurde voodisse ta ei kipu, küll aga tahab vahel sülle tulla ja hellitusi otsida.
Õemehe vennal oli aastaid tagasi suur saksa lambakoer. Kord oli tal vaja koos abikaasaga kuhugile sõita ja ta tõi oma koera venna peresse mõneks päevaks hooldada. Õe enda peres siis veel koera ei olnud. „Külalisele“ tehti ase õe magamistoa kõrvale ja uks pandi vahelt kinni. Koer aga niutsus ja kiunus kaua aega ja haukuski, et magamistuppa pääseda. Lasti ta siis magamistuppa ja koer pandi lamama voodi esisele vaibale. Ka ise heideti magama, aga vaevalt said nad sõba silmale, kui tundsid et koer ronib nendest üle seina äärde ja jääb sinna lamama. Loomulikult aeti koer voodist maha selle esisele vaibale. Natukese aja pärast kordus sama lugu, koer ronis voodisse. Õde ja ta mees ei saanud üldse magada, vaid tõrjusid korduvalt koera. Pool ööd oli raisatud koeraga võitlemise peale ja suurest väsimusest otsustasid nad koera voodisse lubada. Koer lamas rahulikult voodis seina ääres, mees voori ääre osas ja õde nende kahe vahel. Suurest väsimusest jäid kõik magama ja tegid seda rahulikult hommikuni. Sama kordus veel paaril ööl, mil koer nende peres viibis. Magama heideti ilma eelneva võitluseta. Kui koera omanik koju saabus ja oma loomale järele tuli, jutustati talle sellest loost. Vend võttis endal peast kinni ja ütles, et unustasin teile öelda, et koer magab meil voodis täpselt nii, et tema seina ääres ja me naisega eespool. Lõpuks sai sellest tore naerulugu sõpradele rääkida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Olen mõnikord välismaal käinud, kuid oma kassi ma küll kaasa ei ole võtnud. Puhkuse ajal Saaremaal olles olen küll ka kassi kaasa võtnud ja sellest kirjutasin juba eespool. Kuni Tallinna sõitmiseni oli kass kohvris ainult bussijaama minekuni. Bussis oli kohver avatud ja edasi Saaremaale sõideti autoga ja seal oli kellegi süles või istus lihtsalt vabalt. Üheks või kaheks päevaks kodust ära sõitmise ajal on kass üksi kodus olnud. Söök ja jook on siis valmis pandud ja WC-sse kauss paberitükikestega. Alati on kassiga kõik korras olnud, kui koju tagasi jõudsin.
2000. aastal olin kolm nädalat Rootsimaal ja siis hooldas mu kassi üks mu naabritest viiendalt korruselt. Ta ei pannud paljuks nii kõrgelt mu kassi hooldamas käia. Momendil tal endal kassi ei olnud, kuid varem küll ja käesoleval ajal on tal jällegi endal kass. Ta elab perega suvel maakodus ja kass on peamiselt seal.
Linnaskäikudele, peole või külla ma kassi küll kaasa ei ole võtnud. Ka ei ole ma kasutanud loomahotelli teenuseid.
Aastaid tagasi oli minu siiami kass Siisi minu ühe töökaaslase juures paar nädalat kui ma ise puhkekodus viibisin.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas? 16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ma ei tea ühegi looma täpset sünnipäeva, kes minu juures elanud ja praegugi elab. Ma ei ole neid enda juurde saanud kellegi käest, kes oleks teadnud looma sünniaega öelda. Nad on minu juurde sattunud enamuses juhuslikult ja silma järgi olen ise oletanud looma umbkaudset vanust. Ka siiami kassi Siisi vanust täpselt ei teadnud mu tütar, kui ta mulle kassi tõi. See siiami kassipoeg oli haledasti näuguvana leitud Klooga rannast, ilmselt oli ta omaniku kaotanud. Leidja oli ta andnud minu väimehe vennale, kellel oli umbes viieaastane tütar tookord. Perel olid tookord kitsad elamistingimused ja kuna kass ka lapse käsi hullusti kribis, otsustati loom anda mu väimehele. Mu tütar elas samuti kitsastes oludes tookord ja ootas last, kuid suur kassiarmastus sai võitu ja kass jäi nende peresse. Magamisasemeks oli tal kummuti alumine sahtel. Noored elasid koos mehe vanematega, kellel oli bokserkoer. Kauaks siiski kahte looma korterisse ei saanud jätta ja loomake toodi mulle Tartusse, millest eespool kirjutasin. Kuna minuga ei olnud enne kokku lepitud, tuli looma saabumine mulle ebameeldiva üllatusena. Siiski jäi ta minu juurde ja sai mu armsam „elukaaslaseks“ 13-ks aastaks. Tema vanust ei teadnud keegi täpselt ja minu juurde saabudes oli ta umbes 2,5 kuune. Seega ei ole ma tema sünnipäeva kunagi saanud tähistada.
Kui Siisile sündisid pojad ja samuti teistele emaste kasside poegadele, võisin neid uutele omanikele ära andes öelda ka nende täpse sünnikuupäeva.
Tean peresid, kus peetakse toredasti kassi sünnipäevi, eriti siis kui peres on lapsi. Kassidele on riideid õmmeldud, lehvid pähe seotud, paremaid palukesi muretsetud ja ka küünlaid põletatud, vastavalt eluea arvule.
Spetsiaalseid mänguasju minu kassidel ei ole olnud. Nad on mänginud juhuslike asjadega nagu asjad mida saab veeretada. Kassid mängivad toredasti ka paberinutsakutega, mida saab maas tuuseldada või nööri otsa riputatult hüpeldes püüda. Kassid on leidlikud, nad ise valivad meeldiva asja välja, mida nad majapidamisest leiavad. Kassipojad peidavad end plastikkaatkottidesse, müdistavad seal sees ja ronivad aegajalt välja, et kõike jälle uuesti korrata. Kassidel meeldib ka jalatsite sisse pugeda, seal nuhkida ja ka koos jalatsiga end maad mööda veeretada. Nad on selle juures nii naljakad, et vahel saab südamest naerda nende mängu ja väljamõtlemisi.
Ma ei ole hankinud spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks. Siiamikass oli ainus kass, keda üleni pesin sooja vee kausis ja seda tegin tualettseebiga, pärast seda loputasin teda voolava veega ja keerasin ta siis käteräti sisse. Talvel ronis ta peale rätikuga kuivatamist radiaatori peale sooja. Suvel seda vajadust ei olnud. Siiami kassi kammisin iga päev, teisi vähem. Spaasse ei ole ma soovinud kunagi kassi viia. Saaremaal puhkuse ajal oli Siisi mul ikka kaasas.
Elasin kunagi kauges nooruses ühe kellassepa leskproua juures, kellel oli valge spitsi koer. Proua pesi teda kord nädalas, pärast seda sinetas kergelt ja lõhnastas lõhnaõliga. Koer oli väga ilus ja armas. Koer magas tema jalgade peal ja ma usun, et jahedamal ajal ka oli tal luba prouale kaissu pugeda. Viimane oli mõned aastad tagasi kaotanud surma läbi oma ainukese 20 aastase tütre ja aasta pärast ka mehe.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Mina olen päris kindel, et on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda. Arvan, et vajalik hoolitsus piirdub sellega, kui loom saab paraja portsu süüa, mis on tema eluks vajalik, saab iga päev õues jalutamas käia ja et tema kohta käivad ka kindlad nõudmised korteris elades. Loom peab teadma, mida ta võib teha ja mida mitte.
Ülehoolitsemine seisneb selles, kui loomale antakse liiga palju süüa, ka maiustusi, mis ajavad looma paksuks. Loomale topitakse piima asemel puhast koort sisse. On õpetatud sööma tordikreemi ja igasugust lihakraami ülemäära.
Olen käinud tänaval jalutavaid daame, kelle koerake on nagu ümmargune pall, millele on jalad külge torgatud. Loom on nii rasvunud, et hingeldab raskelt kõndimisel. Olen näinud ka selliseid inimesi, kes oma väikest sülekoera jala üldse käia ei lase. Loomake on jalutamise ajal ainult süles, maha pannes ei lepi sellega ja nõuab kohe tagasi sülle võtmist, mida ka tehakse. Ka looma liigse pesemisega liialdatakse. Mõni peseb teda iga päev üleni vees ja see ei ole vajalik. Looma naha ja karvade puhtuse eest hoolitseb loom ka ise palju ja inimesel ei ole nii väga vaja sellesse sekkuda. Iseasi, kui loom on porisel ajal liialt määrdunud, tuleb teda põhjalikumalt puhastada. Aitab, kui piirduda niiske lapiga puhastamisega. Nahani looma märjaks teha ei ole vajalik, ega ka tervislik. Sageli võib loom nii ka külmetuda, eriti talvisel ajal. Olen märganud, et mõned koeraomanikud jalutuskäigu ajal ei luba oma loomal teise koeraomaniku loomaga tutvuda. Loom tiritakse rihmapidi ägedalt kaugele, kui teine loom eemalt läheneb, kuigi mõlemad koerad nii väga soovivad üksteist nuusutada ja sõbralikke tundeid avaldada. Ka ei luba paljud loomaomanikud oma looma võõrastel inimestel puutuda. Eriti lapsed tahavad meeldivat looma katsuda ja silitada. Mõnes mõttes on see ka õige, sest alati ei tea inimesed looma käitumist ette. Kui mõnel selline helluse soov tekib, tuleks eelnevalt loomaomanikuga vestelda, et kas loomaomanik tahab, et ta looma puudutatakse ja milline looma iseloom ja kas ta üldse tahab võõrastega suhelda. Mõned kardavad ka võõraste kätest mingit nakkust saada.
Minu naabruses elab suur emane hundikoer, kes on mu suur sõber. Omanik ei ole eestlane, kuid me suhtleme temaga sõbralikult. Koer Tiina on ise ka alati väga rõõmus, kui mind kohtab ja laseb end silitada. Omanik palus ainult, et ma koera nina ei puudutaks, seletades asja nii, et looma nina on kõige tundlikum nakkusi vastu võtma. Ta ei kahtlevatki inimese puhtuses, kuid meid ju ümbritsevad kõikjal igasugused pisikud nii ühissõidukites kui rahva hulgas olles ja ettevaatus on tarkuse ema, ütleb vanasõna.
Mul oli kord selline ebameeldiv vahejuhtum. Nagu ma olen suur loomaarmastaja, ei saa ma mööduda ühestki kassist või koerast, ilma teda pilguga hellitamata. Kord jalutas meie maja lähedal üks ülikooli vormimütsi kandev noormees oma kena kolliga. Ta oli koera rihma otsast lahti lasknud ja see tuli otsejoones minu juurde. Öeldakse ju, et „küll peni peni tunneb“ ja olin rõõmus, et loom mulle lähenes ja ma hakkasin teda silitama. Mina olen koerte suhtes väga julge. Noormees lähenes meile ja hakkas koera rihmaga peksma. Koer lausa kiunus ta käes. Olin nii ehmunud ja ütlesin, et koer ei teinud mulle midagi halba, ta on nii armas ja hea koer. Noormees vastas mulle, et selle eest ta nahapeale saigi. Ta on liiga hea ja usaldav loom, ta ei tohi võõrastega suhelda, püüan teda sellest moest välja kasvatada, kuid see asi edeneb meil visalt. Ikka ja jälle unustab ta ära selle keelu ja annab oma loomulikule olemusele järele. Ilmselt meeldisite talle väga, naeris ta lõpuks veel pealekauba.
Mind see jutt ei lohutanud, ma olin lihtsalt vapustatud vahejuhtumi pärast ja ei saanud kaua rahuneda. Nüüd ei asu ma enam ühtegi omanikuga looma enne puutuma, kui ma ei ole selleks omanikult luba palunud. Mõni on vastanud mulle, et ega ta igaüht silitada ei lasegi, ta teeb seda valikuliselt. Teie olete talle vist meeldiv, et ta lausa teie najale püüab hüpata. Ja tõesti, suur saksa lambakoer ei tahtnud mu juurest ära minna. Omanikeks olid tookord kaks keskealist meest. Kui nad must kaugenesid, kuulsin et üks ütles teisele, et loom tunneb inimese ära, kes teda tõesti armastab või kes ainult silmakirjatseb. Kaaslane oli nõus. Nii on ka kassidega. Minu loomad tunnevad alati kohe ära kes on siiras, kes ainult „mett mokale määrija“. Püütakse mulle ja ka kassile meeldida nii viisakuse pärast, kuid meie tunneme need kohe ära ja naeratame ise ka neile „viisakuse pärast“. Paljude silmist võib lugeda lausa vihkamist loomade vastu, samas aga armastust ja hellust teise inimese silmis. Kui olen istunud turu väravas, et kassipoega ära anda, siis jälgin ka möödujate silmi. Küll neid on mitmesuguseid. Juba kaugelt võib eraldada neid keda loomad huvitavad, kuid endale soetada ei ole võimalik. Astutakse ligi, püütakse looma silitada, lastakse ka lapsel seda teha, kuid koju ei võeta, kuigi laps seda sooviks. On ka tõelisi inimesi, kes endale looma soovib ja teeb siis lõpuks valiku paljude loomakeste hulgast, keda pakutakse. Vastikud näod ilmuvad pähe neil kes hakkavad põlastavalt turtsudes kasse nähes manama, et jälle kassirojud siin. Mõni isegi lausub, et oi kuidas ma ei salli kasse. Nagu oleks see mingi au asi.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest kergem hoolitseda nõukogude ajaga võrreldes juba selle poolest, et on saadaval spetsiaalsed lemmikloomatoidud. Muidugi loomad söövad ka muid toite, ka inimesele endale valmistatud toite, kuid loomadele mõeldud toidud, eriti kuivtoidud, ei rikne kergesti ja looma saab pikemaks ajaks üksi jätta, pean silmas paari-kolme päeva.
Vajaduse korral on ka rohkem ravimeid saada kui nõukogude ajal oli, rääkimata loomade ilustamise salongidest, kus on vastavad „juuksurid“ ja „maniküüri tegijad“. On olemas loomade ajutised hotellid, kuhu saab looma paigutada, siis kui on vaja pikemaks ajaks ära sõita ja looma ei ole võimalik kaasa võtta. Tänapäeval on organiseeritud lemmikloomade näitusi, kus omanikud saavad oma lemmikuid suuremale rahvahulgale näidata. On ka iludusvõistlusi kus mõni lemmiklooma omanik saab auhindu oma „iluduse“ eest. Tänapäeval on rangemalt korraldatud loomakaitse. Loomadesse halvasti suhtuvaid inimesi võib karistada kas trahviga või võidakse neilt ära võtta loomapidamise õigus. See seadus ei kehti ainult väikeloomade kohta, vaid iga looma kohta, kes inimese juures elab. Palju on meedias kajastatud loomade piinamisest, peksmisest ja näljutamisest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Minu juures elanud loomade surmast kirjutasin juba eelpool. Mul ei ole olnud võimalik lemmiklooma matta. Loomakliinikus hukatud loomad olen enamuses sinna jätnud, kus nad on kas keskkütte ahjus põletatud või suurema hulga kogenemisse ka kollektiivselt maetud. Selliste tunnete eest on vaja tasuda kliinikule.
Nagu eelpool olen kirjutanud, ei ole ma endale ise sihilikult looma võtnud, nad on ikka muul moel mu juurde sattunud, armsaks ja omaseks saanud ning silmaveega lahkutud…
Uut looma ei ole ma kunagi endale võtnud peale viimase lahkumist. Olen tahtnud puhata looma eest hoolitsemisest, tunda vabadust kodust ära olles. Sellest hoolimata, et oma ea tõttu olen endale tõotanud enam looma mureks mitte enda juurde võtta, on neid ikka mu juurde sattunud. Üks elab praegugi minu juures, kelle vanust ma ei tea ja kes on viimasel ajal haiglane. Võibolla saab temast mu viimane lemmikloom…
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud? 21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Igal minu juures elanud loomal on oma iseloom ja „kodureeglid“ nende kohta ka erinevad. Enamusele ei ole ma eriti midagi õpetanud, nad on ise olnud „targad“.
Näiteks siiami kass käis oma algatusel wc poti peal pissil, aga ükski teine mu juures elanutest ei ole seda teinud ja ma arvan, et seda tarkust ei saagi õpetada, loom teeb seda loomulikust intelligentsist. Paari nädalased kassipojad oskavad oma pesas puhtust pidada, kuigi ema neid pidevalt lakub iga „toodangu“ ajal.
Seni, kui pojad toituvad ainult emapiimast, lakub ema neid puhtaks. Kui aga nad hakkavad sama toitu sööma mis emagi, ei söö ema nende väljaheidet, see on tema meelest juba sõnnik. Ta lakub poja puhtaks pärast toimingut kui üldse lakub loomaema oma lapsi palju. See on ema õrnuseavaldus ja ka hügieeni seisukohalt vajalik.
Minu juures praegu elav kassike käib õues oma asju ajamas, ainult mu kodust ära oleku ajaks panen talle wc-sse pabereid paksult, et nagu igaks juhuks kui vaja peaks minema. Ta on seda ka korralikult kasutanud.
Lillepottidest mulda välja kraapinud ei ole mul ükski kass ja laualt toitu võtma on kiputud väga harva. Olen püüdnud toidu neile valmis panna selleks määratud kohale. Kassi nõud söögi ja joogiga on mul ühe toa nurgas, mitte köögis nagu mõnel on. Mulle ei meeldi, kui kass omapead köögis kooserdab. Uks on tavaliselt kinni. Mulle endale meeldib vahel teleka ees süüa, siis tuleb ka kass alati jaole. Annan siis talle ka palukesi paberi peale ja ta sööb mu kõrval. Vahel vedelama toidu korral panen talle toitu ka taldrikule.
Kassile meeldib telekat vaadata minuga koos. Kui ekraanile tulevad linnud, siis kipub kassi lõug värisema ja silmadesse tuleb kiskjalik läige. Siiski linde lausa telekasse püüdma ei ole mu kassidest ükski veel asunud.
Minu lemmikloomadest ei ole keegi kardinaid pidi üles ronida püüdnud.
Üks lühikest aega mu juures olnud kassipoiss hakkas seda moodi harrastama, kuid ma sain peatselt selle loomakese ära anda. Erilisi halbu kombeid ei ole ma oma loomade juures märganud. Juhuslikke eksitusi ikka vahel juhtub, kuid need ei ole harjumuseks saanud.
Mäletan üht juhtumit kui mul oli vaja paariks päevaks Tallinna sõita ja ma pidin ühe öö kodust ära olema. Siiami kass Siisi oli siis veel noor loomake, kuid tark wc potil käima. Suuremal asjal käis kausis paberitükkide peal. Selle koha pealt mul temaga muret ei olnud mu äraoleku ajal. Panin ta toitu valmis mis kiiresti ei rikneks, samuti joogipoolist. Üks harjumus oli mu Siisikesel siiski, ta püüdis kiiresti väliskoridori lipsata, et siis trepist üles kihutada kõrgematele korrustele. Alati pidin ta seniks tuppa kinni panema, kuni ma ukse võtme väljaspoole lukuauku panen, pakid, kui neid oli, samuti sinna viima, kui kodust lahkusin. Enne seda avasin toa ukse, kus loom kinni oli ja tormasin välja. Nimetatud korral toimisin samuti. Söögi ja joogi panin valmis koridori, kass oli ajutiseks tuppa kinni pandud ja muud asjad väliskoridori viidud. Sulgesin koridori ukse ja seadsin sammud bussijaama poole. Olin Tallinnas paar päeva, saabusin koju hilisõhtul. Tavaliselt tuli kass mulle vastu kui kuuleb võtme kriginat. Seekord, saabudes koju, seda ei juhtunud ja ma panin seda imeks. Sisenedes aga märkasin, et toa uks, kus kass sees oli, on kinni. Tähendab, ma olin unustanud toa ukse avada, enne kui välja tormasin. Loom oli kaks päeva söömata, joomata, samal ajal kui lõhnav toit ja jook olid ukse taga. Kui ukse avasin, tormas kass mulle „nuttes“ vastu ja siis toidu kallale. Uurisin siis võimalikke „toodangute“ jälgi mööda toanurki ja mujaltki. Oma imestuseks ma midagi ei leidnud. Voodi olin ma jätnud meelega kokku panemata, et hilisõhtul saabudes kohe sinna pugeda. Kui seda siis tegin, hämmastas mind padja raskus ja niiske jahedus. Lähemal silmitsemisel märkasin valgel püüril suurt kollast laiku, taipasin, et Siisi oli mu padjast teinud endale wc. Õnneks suuremat asja ei olnud tehtud. Kas kass karistas mind hooletuse pärast. Ilmselt küll, sest loomad on kättemaksuhimulised. Mul läks hulk aega, enne kui pestud padja küljest ajapikku hajus kassi „odöör“.
Üks mu noorematest õdedest ei ole suur kassiarmastaja. Ta lapsed aga küll. Kuna ema neile koju oma kassi kunagi ei lubanud soetada, rahuldasid nad oma kassiarmastuse vajadust õuekasside peal. Vahel tõid nad lühikeseks ajaks mõne kassipoja ka tuppa, nagu minugi tütar omal ajal. Üks kord mu õde triikis pesu ja soojad esemed asetas enne kappi panemist diivanile jahtuma. Sel päeval olid lapsed järjekordselt ühe kassipoja tuppa toonud. Triikimise ajal olid nad õues mängimas. Õde arvas, et loom on nendega kaasas. Õde triikis hoolega oma siidipluusi ja pani selle samuti diivanile jahtuma. Siis märkas ta, et kassipoeg istub ka diivani nurgas, ta ajas looma maha, kuid õue ei ajanud, lootes, et lapsed varsti tulevad ise loomale järgi. Õde tegi rahulikult oma tööd edasi kui äkki kuulis mingit ebameeldivat plärinat. Ehmunult vaatas ta oma äsja triigitud pluusi poole ja nägi, et kass kükitas selle peal ja kergendas ennast sinna suur lärinaga, kõht oli tal lahti. Suures vihas viskas ta kassi ukse taha ja pluusi uuesti pessu. Kõik ta töö ja vaev oli olnud asjata. Kui ta mulle seda lugu kord kohtumisel jutustas, ei suutnud ma naeru pidada ja ütlesin talle, et see oli sulle selle eest, et sa kassiga enne pahandasid ja et sa neid üldse eriti ei armasta. Kass tasus sulle selle eest korralikult kätte.
Mõned inimesed peksavad loomi selle eest, kui nad midagi halba juhtuvad tegema. Mäletan, et minu ema, kui ta tabas kassi tulla hunnikut tegemas, võttis kassi kinni, pistis ta nina kaki sisse ja andis peene vitsaga mõnes sapsud, siis viskas õue. Vahel selline karistus andis tulemuse, vahel mitte. Üldiselt öeldakse, et looma ei tohi lüüa. Iseasi on see, kui dresseeritakse tsirkuse loomi piitsa ja präänikuga. Mina oma loomade peale olen kurja häält küll teinud, kuid looma peksnud ei ole. Pahaselt lükanud olen küll.
Üks kord pääses mu praegune kass omapead minu koridorist välja ja oli siis viiendale korrale tormanud, kuna välisuks on meil kinni. See oli hilisõhtul ja keegi kolmandalt korruselt andis mulle uksekella ja kass tuli koju. Hommikul teatas viienda korruse elanik, et kass oli ta ukse taha hunniku ja loigu teinud. Õnneks oli see esimene ja viimane kord.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Oma lemmikloomadele ei ole ma sihilikult mingit trikki õpetanud. Tsirkuses esinevaid loomi vaatan küll huviga, kuid samal ajal on mul neist hale. Võib arvata, milline on olnud eelnev töö loomadega, enne kui nad on inimesele niivõrd alistunud, et teevad vabatahtlikult kätteõpitud trikke rahva lõbuks. Iseasi on teenistuskoerad. Neid on vaja tuletõrjes, politseis, päästeteenistuses, pimedate teejuhtidena, lastehoidjatena jpm. Miini- ja pommiotsijatena on nad tänapäeval väga vajalikud. Elu on muutunud ettearvamatult ohtlikuks viimasel ajal. Ka kodudes on kindlam elada kui tead, et õues on tubli koer, kes su maja valvab (muidugi see on majaomanike jaoks). Korteriski elav koer annab aegsasti märku kui kuuleb midagi kahtlast liikumas. Kass muutub samuti rahutuks ja käitub ebaharilikult, kui võõras on ukse taga.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma kassiga räägin mina väga palju. Me ajame temaga pikad jutud ja ka nutud maha, olenevalt minu meeleolust. Loom taipab hästi inimese meeleolu, isegi silmavaatest saab ta aru millises tujus tema omanik on.
Kui mul on aega temaga tegeleda, siis ma silitan teda ja räägin temaga. Kui mul on hea rahulik tuju, siis ma räägin temaga vaikselt ja kass vaatab mulle hoolega silma ja tema pilgust võib välja lugeda rahulolu ja rõõmu. See on täiesti vale arvamine, et mõtlemine on omane ainult inimesele, mitte loomadele. Kass mäletab inimese juures elades täpselt, kus üks või teine asi asub. Ta võib rahulikult diivanil tukkuda, kui ma temast möödudes kööki lähen. Pruugib mul ainult külmkapi uks praotada, kui ta on kohe mu kõrval ja uurib kapi sisemust. Ta teab kus igat liiki toiduained asuvad. Muidugi need, mis on talle mokapärased. Ta teab ka et köögi lauale ei luba ma tal minna ja kui ma teda vahel harva teolt taban, hüppab ta mu lähenedes kiirest laualt maha. Ta mäletab teatud sõnade tähendust. Kui ütlen, et „lähme õue“, siis ta läheb välisukse juurde ja ootab seal.
Kui mu kass on järjekordselt tittede ootel, siis mõni aeg enne sünnitust hakkab ta neile pesapaika otsima. Siis kipub ta riide- ja pesukappi pugema ja muudesse varjulistesse nurkadesse aset tegema. Tegelikult on mul tema jaoks suur pappkarp, mille seest polsterdan, alul ajalehtede ja siis riidega. Karbi katan ka pealt riidega, kui kass on juba asunud sinna poegadega elama. Teatud ava siiski jätan, kust õhk saab sisse tulla ja kass välja tulla vajaduse korral. Kass mäletab ka väga hästi. Kui mu praegune kass asus minu juurde elama, tõi ta varsti pojad ilmale ja ma ei jätnud talle ühtegi alles, ei olnud soovi nendega jännata. Teise sünnituse ajal, nähes, et ma poegi tema juurest eemale viin, haaras ta äkki ühe poja suhu ja tassis diivani taha. Tähendab, ta aimas ette nende kõigi saatust. Jätsingi talle selle ühe lapse ja ma sain hiljem pojakesele kodu. Järgmine kord jäid elama kõik sünnitatud kolm poega ja ma sain neist kõigist kenasti lahti. Viimati oli tal jälle „toodangu“ arv sama ja kuna ma ise olin haige, jäid need „kassimaale“ tagasi saatmata. Kahele pojale leidsin kiiresti kodu, kuid ühele tuli mu tütretütar järele ja viis ta Tallinna, kus ka see poiss leidis kodu. Nüüd sööb kassimamma beebipille ja ei tea, kas sellest on ka kasu. Eks näis. Kass mäletab väga hästi inimest kes on temasse pahatahtlikult suhtunud või isegi haiget teinud. Silmakirjaliku inimese tunneb iga loom ära, siiraga hakkab suhtlema.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom on nii tark küll, et võib mõnikord oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Näiteks väiksed sülekoerad, kes elavad peamiselt toas, ei viitsi palju jala käia ja juba lühikese jalutuskäigu järel kipuvad uuesti sülle. Ja kuna nad on väga armsad olevused, siis nende soov ka jalamaid täidetakse. Pruugib loomakesel vaid peremehe najale hüpata ja haledalt niutsuda, kui ta kätele tõstetakse. Eriti kasutavad omaniku kiindumust ära rasvunud loomad. Nad juba oma tervise tõttu ei saa pikka maad kõndida ja eelistavad süles istuda. Süda on neil haige, et nad vähe liiguvad ja liiguvad sellepärast vähe, et süda on haige. See jutt kipub ka minu enda kohta käima.
Peremehe liigne kiindumus oma lemmiklooma kasvatab neist sageli ka maiasmokad. Loom hakkab toitu valima, nõuab ainult mokapärast toitu, piima asemel ainult koort ja liharoogadest ainult parimaid lõike. Loomad tunnevad hästi toiduaine hinda, mida kallim, seda parem. On juhtumeid, kus inimene ise võib teatud toiduainet veel süüa, kuid loom enam ei söö. Olen seda omal nahal küllalt tunda saanud. Mul ei ole lähe midagi raisku, pann on hea vahemees minu ja aegunud toiduaine vahel, aga kassi vahel mitte. Mina olen nälga näinud ja oskab iga palukest hinnata. Mina ei anna oma kassi kapriisidele alati alla. Kui olen talle temale mõeldud toidu ette pannud ja ta seda ei söö, vaid hiilib külmkapi juurde, kus tea teab veel midagi paremat olevat. Kui ta momendil poegi ei kanna, või ei imeta neid, siis jään mina järeleandmatuks. Mäletan, et minu ema ütles kassi kohta, kes toitu valis, et taguots ei ole tühi! Maainimesena kasutas ta sageli proosalisemat sõna… Mina teen oma kassiga sama. Ma lihtsalt ei anna talle muud toitu. Läheb teatud aeg mööda, kõht hakkab kassil näljast näpistama ja ta leiab oma toidunõu üles ja sööb kõik toidu ära enamasti. Preemiaks annan talle siis tükikese igatsetud toitu pealekauba.
Oma kassist üle jäänud toitu ootavad mu akna all õuekassid. Nemad söövad kõike, mida minu oma enam ei söö. Majas on palju inimesi, kes õuekasse toidavad.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsepõlvekodus oli karjas käimine laste kohustus, kuid need olid lehmad ja lambad, keda tuli karjatada. Sigu meil lahtiselt ei peetud, need elasid sulus. Hobused tuli pärast päevatööd ööseks karjamaale viia, ka see oli laste kohustus. Kasside ja koerte söötmine oli ka enamuses laste töö. Ema pani toidu loomade nõudesse ja meie viisime need siis loomadele ette või kutsusime neid sööma.
Kui ema õhtul lehmi lüpsis, siis ootasime ise kruusidega sooja piima, et seda juua. Samas olid ka kassid ootamas ja neile sai antud nende osa. Kassi- ja koerakausid tulid aeg-ajalt pesta, hapulõhnalisest nõust loomad ei tahtnud juua.
Üldiselt mängivad lapsed loomadega rohkem, ma pean silmas väikseid loomi. Kuid paljud täiskasvanud armastavad loomi hellitada samuti kui lapsedki. Minu lemmikud on väiksest east alates olnud kassipojad. Ema rääkis mulle kord, et ma umbes kolmeaastaselt olin tal silmist kadunud ja ema muretses väga. Otsiti tubadest ja õuest, küdi last ei leitud. Lahtine kaeb tegi muret. Isa ei teinud meelega kaevule kaant peale, et lastel ei tuleks kiusatust sellele peale ronida ja seal pahaaimamatult mängima hakata. Lahtine kaev oli meil teada näki varitsuspaik ja väikesed lapsed hoidsid kaevust hirmuga eemale. Me suuremaks saades olime tihti rakete peal kõhuli ja uurisime endi peegelpilti. Minu leidis ema tookord endi laia voodi alt, kus mu tasane kõne seal reetis mu pelgupaiga. Ma olin korduvalt pomisenud, et „oh mu väiksed tallekesed“. Mina olin kõhuli voodi all olnud ja mu embuses olid olnud kolm kassipoega. Nendel olid juba silmad peas ja ilmselt olin ma nad vana kassi käest ära tassinud. Ma ei mäleta, kus kassiema siis ise oli.
Minu esimene väimees oli ka suur loomaarmastaja. Kui kass magas voodi peal, siis tihti ta põlvitas voodi ees, nägu kassi peal ja hellitas teda. Mulle toodud siiami kass pojana armastas tema juures magada enne kui ta minu juurde Tartusse toodi.
Minu arvates vajab laps kindlasti looma, kuid linnalapsele seda rõõmu alati ei võimaldata. Sageli ei ole selleks ruumi, rohkem veel aga vanemad ei soovi korterisse looma. Loom vajab aega ja hoolitsust. Minu tütre lastel olid palju aastaid hamstrid. Kui ühed juhtusid ära lõppema, muretseti jälle uued asemele. Need olid lastel kaasas ka Saaremaal suvekodus elades. Mäletan, et üks ilus beež hamster ühel ööl pääses puurist välja ja kadus ära. Leinasime teda, sest ilmselt läks ta kaugele ja vabas looduses ta hukkub.
Bokser koer oli mu tütre mehe vanematel ammu olemas ja hiljem olid kassid. Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus.
Ka on mu tütre lastel olnud rotid kodus. Üks oli musta ja valge kirju loom, teine must. Nad elasid lahedas puuris. Loomad võeti lastele tingimusel, et nad ise hoolitsevad loomade söötmise ja puuri korrashoiu eest. Eks esialgu seda tehtigi, kuid pikapeale jäi puuri puhastamine unarusse ja tuli seda tööd neile meelde tuletada. Tihti tegid vanemad seda laste eest ise ära. Ka mina Saaremaal olles puhastasin mõnikord hamstrite puuri. Lapsed tahtsid omasugustega suverõõme nautida ja loomad nagu ununesid siis. Mõned vanemad, kes ise ei ole loomaarmastajad, ei õpeta ka oma lapsi loomi armastama. Lastakse rahumeeli hirmutada ja isegi lüüa vaikselt istuvat kassikest, teda taga ajada vanema mõnusa naeratuse saatel. On ka lapsi, kes hoolivaid ainult oma loomast, küdi kodutust loomast ei hooli. Nägin ühel päeval aknast kui umbes kümneaastane tüdruk jalutas rihma otsas oma koera ja ässitas seda rahulikult istuva kassi kallale: „Võta, võta, ass-ass“. Koer tormas haukudes looma kallale. Õnneks sai ta puu otsa. Ma noomisin aknast tüdrukut, et ta käitus inetult. Tema koeral ei ole õigus ainult elada, ka kassil on selleks õigus ja südametu on temast, eriti tüdrukust, nii toimida. Loodan, et midagi jäi talle mu sõnadest meelde.
Tulen tagasi mu tütrelaste roti juurde. Paljud jälestavad neid, samuti ka hiiri, kuid minu meelest on nad samuti armsad loomakesed. Ainult roti saba ei meeldi mulle, see on nagu solge ilma karvadeta. Oleks rotil ka selline ilus karvane saba nagu oraval, oleks ta imearmas loom. Oravaid on lastele vähe kodustatud. Mõnes peres oli küll orav puuris, kus oli sees ka ratas, mida mööda jookstes sai loom oma jooksmise vajadust rahuldada.
Tütre pere kirju rott armastas inimese süles istuda, koos televiisorit vaadata ja ta tegi seda üksisilmi. Vahel tõusis diivanil olles tagajalgadele püsti ja vaatas siis telekat kohe mitu minutit järjest. Mis talle seal meeldis, on arusaamatu. Võib olla liikumine ekraanil, eriti kui juhtus seal loomi olema. Rotile meeldis inimese õlale ja kaelale ronida, meeldis kui teda silitati. Üks viga oli tal siiski, ta armastas riideid katki närida, kui juhtus omapead jääma. Tal oli ilus traadist puur, mille varbade vahelt sai nina ja käpad välja pista. Alati tuli jälgida, et puuri ei asuks riideesemete lähedal. Puuri kanti aegajalt ühest kohast teise.
Kord minu Tallinnas olles oli roti puur diivani peal. Mina magasin samas toas. Ase oli mul tehtud mujale kohta, kuid oma riided asetasin pahaaimamatult diivanile, kus asus roti puur. Olin endale ostnud uued peenest villasest lõngast sukkpüksid, aeg oli talvine. Mu riideesemed asetsesid puuri kõrval. Hommikul avastasin, et mu uued sukapüksid ei asetse enam mu riideesemete peal, vaid olid pooleldi roti puuri tiritud. Kui ma nad sealt välja tirisin, nägin et rott oli närinud palju auke mu uute esemete sisse. Eriti kannatada oli saanud üks jalalaba. Ilmselt oli roti käpake ulatanud nii kaugele, et ta sai haarata pükstest kinni.
Endal nutt kurgus, nõelusin auke nii palju, kus võimalik, et neid jalga panna tagasi Tartu sõiduks. Edaspidi sain neid kanda ainult pikkade pükste all, pakase korral.
Teine kurb lugu juhtus veel selle rotiga. Tütar oli muretsenud uued, paksud külgkardinad ühe toa aknale. Akna all oli ka diivan, kus vahel asetses roti puur, kui lapsed seda kaasas kandsid. Ühel päeval avastati, et ühe kardina üks serv oli küllaltki kõrgelt auke täis näritud. Puur oli jälle sattunud roti haardeulatusse ja ta tegi oma töö „korralikult“. Seda kardinat ei saadudki enam selliselt kasutada. Sain selle endale ja tüki samasugust riiet ka kaasa. Lõikasin näritud osa kardina küljest ära ja õmblesin asemele uuest riidest tüki. Minu toas jäi õmbluse koht lillelaua taha ja ma saan seda tänapäevani kasutada edukalt. Kes ei tea, ei pane tähelegi.
Leidub lapsevanemaid, kes oma laste soovile järele andes, lubavad lapsed lemmiklooma soetada, eriti kui omatakse suvekodu. Laps veedab loomaga suve ära, kuid linnakorterisse looma enam ei soovita. Sageli jäetakse see lihtsalt suvilasse maha. Kui palju liigub kodutuid loomi tühjaks jäänud suvemajade ümbruses. Kass leiab pikapeale endale toidupoolist, kuid koeral on hoopis raskem toitu saada. Üks meie lasteaia juhatajatest kõneles kord, et nad koos tütrega jalutasid Ihaste suvemajade ümbruses. Suvitushooaeg oli siis juba lõppenud, majad olid tühjad. Nemad lootsid metsast seeni leida. Äkki kuulsin nad koera niutsumist ja häälele järgides leidsid ühe maja juures aia külge seotud hundikoera kutsika. Kui kaua loom sellises olukorras oli viibinud ei osanud nad arvata, kuid selle järgi, kuidas loom ahnelt vett jõi, arvasid nad, et mõned päevad vast. Neil oli Tartus oma väike maja, kass oli, kuid koera ei olnud. Neil hakkas loomakesest hale ja tõid looma linna. Jätsidki ta siis endale. Loomast kasvas ülitänulik koerapoiss, tõeline sõber ja pereliige. Nägin minagi kord seda looma, kui juhataja kodu külastasin. Oli suur, hästi toidetud loom. Minuga sai kohe kiiresti sõbraks, sest loom tunneb oma hingesugulase ära. Igal mahajäetud loomal ei ole seda õnne. Siis on veel üks teine moodus, kuidas vastutustundetud, ajutise looma omanikud oma sügiseks ülearuseks muutunud loomast vabanevad. Nad lihtsalt tuuakse pimeduse katte all linna suurte elamute juurde ja lastakse seal lahti. Palju on meie majade juurde sügisel loomi siginenud. Nad on inimsõbralikud, lasevad endid silitada, „nutavad“ näljast ja tükivad majja. Ajapikku metsistuvad ja muutuvad inimpelguriteks. Sageli koheldakse neid halvasti. Üks selline loomake elab praegu minu juures, kelle saamisloost ma eelpool kirjutasin. Ta lihtsalt võitles endale kodu kätte. Mul ei ole aimu, kus ta sündis ja kasvas, kui vana ta on ja millised olid ta vanemad. Sageli kõnelen ma temaga sel teemal. Ta nagu saab aru millest räägin, kuid vastata ei saa.
Minu arust mõtlematu tegu on mõnele üksi elavale inimesele, kas sünnipäevaks või pühadeks kinkida mingi loomalaps. Tahetakse saajat „meeldivalt“ üllatada ja eelnevalt kooskõlastamatult tehakse temp ära. Jäädakse isegi kiitust ootama. Enamasti on see kingisaajale ebameeldiv üllatus, ka neile, kes ei ole loomavihakad, kuid ei saa endale mitmel põhjusel looma soetada. Loom ei ole ainult mänguasi, vaid elav olend, kellega on vaeva ja tüli küll kui teda korralikult pidada oma elamises. Sageli kingisaaja teeskleb, et ta on rõõmus sellise kingi eest, kuid ometi hinges seda ei ole ja juba esimesest päevast alates hakkab mõte liikuma, et kuidas sellest kingist lahti saada. Kui leitakse mõni hea tuttav, kes tahab looma, on hästi, kuid tihti seda ei leita ja loom jäetakse tänavale täienduseks kodutute loomade massile. Hiljem leitakse vastus, et loom kadus ära, pääses välja, võibolla varastati ära jne. Sageli hukkub ka tõelisi, armastatud lemmikloomi julmade inimeste läbi. Üks mu hea tuttav kõneles, et tema vanal sugulasel, kes elas maal, suure tee äärses majakeses, oli lemmikloomaks kass. Elas palju aastaid vanainimese juures, kes oli loomasse väga kiindunud. Loom oli heaks seltsiliseks ja sõbraks tema üksildases elus. Kass armastas sageli istuda tee ääres ja jälgis autosid ja muid möödujaid. Suvisel ajal jäi loom kogu ööks õue, sest kassil on ju tööks hiiri püüda. Ühel hommikul leidis vanamutike oma loomakese surnuna tee äärest maast, kus ta alati istus. Mööduv auto oli temast üle sõitnud. Auto jälgede järgi sai kindlaks teha, et seda oli tehtud meelega. Auto oli sõitnud otse, kuid kassi kohale jõudes oli kaarega kassi suunas sõitnud ja temast üle, siis jälle otse teele tagasi suundunud. Usaldab loom ei osanud sellist ülekohut oodata… Vanainimene sai närvivapustuse, esiteks sõbra ootamatu kaotuse pärast kui ka inimeste julmuse pärast. Ahastades oli ta kõnelenud tuttavatele ja sõpradele, et oleks loom haige olnud, oleks ta saanud tema lahkumisest kergemini üle, sest surijad oleme kõik, kuid tappa süütu loomake lihtsalt naljaviluks, käis tal üle mõistuse. Ta jäi põdema, talle soovitati uus kass võtta, kuid ta ei soovinud enam ühtki looma. Mõne aja pärast ta surigi… Mõrtsukas ei saanud iial teada oma kuriteo suurusest… Väga paljud inimesed vajavad looma enda lähedusse, eriti üksi elavad inimesed. Ka üksikud lapsed, kel ei ole õdesid-vendi, vajavad peale mänguasjade endale elusat mänguseltsilist. Mõnele lapsele on see küll vaid kapriisi täitmine ja looma vaimustus läheb varsti üle, kuid enamus lapsi siiski hoiab oma sõpra ja hoolitseb tema eest.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Nagu olen maininud, loomi ma ise endale ei ole sihipäraselt muretsenud, nad on alati mingil moel mu ellu sattunud, seega ei ole ma mingisuguse loomade klubi liige. Loomulikult meeldib mulle suhelda selliste sõpradega, kes omavad loomi või vähemalt armastavad neid ja mingil põhjusel neid küll ise pidada ei saa. Inimestega, kes armastavad ja omavad loomi, on mul hingeline suhe. Loomadest rääkides muutub rääkija mulle lähedasemaks, ka võhivõõras inimene kellega juhuslikult kohtun tema loomade seltsis. Ma ei saa mööduda ühestki kassist või koerast ilma teda pilguga hellitamata. Ka loomaomanikud panevad mu pilku tähele ja paljud naeratavad mulle.
Olen vahel käinud kassi hooldamas mõnel tuttaval, kellel on vaja olnud kusagile kauemaks ära käia. Ka ma ise olen sellist teenust vajanud, kui olen pikemaks ajaks kodust lahkunud. Näiteks oli mul võimalus elada üle kolme nädala Rootsis ja keegi hea naine mu enda sektsioonist hooldas mu kassi. Ta on ise ka kassiomanik ja mõistis mu muret. Tema kass on ainult talvel linnakorteris, muul ajal on ta maal nende suvekodus.
Paljudes huviringides osalemise tõttu on mul suur tutvusringkond ja seega tekkinud ka lähedasemaid inimesi. Kui olen avastanud, et neist mõnel on koduloom, või kui ta on suur loomaarmastaja ka ilma isiklikku looma omamata, on see inimene saanud minult kohe „plusspunktid“. Kellel aga on loom, sellega vahel olen vestelnud selle toitmise üle, kurtnud mõne haigusnähtuse üle või ka looma „sulitempudest“ kui neid esines. Enamus mu tuttavatest loomaomanikest ja nende armastajatest on heasüdamlikud inimesed. Nad hoolivad ka peale oma loomade kodututest ja näljastest loomadest.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Tean, et mõnedes peredes on lemmikloomaks kilpkonn. Ka minu ühel töökaaslasel oli see olemas ja ta võttis selle lasteaeda kaasa lastele näitamiseks. Mulle ei meeldi kilpkonna peaosa, see tuletab meelde rästikut, keda ma tõsiselt kardan ja jälestan, ehkki tal on ilus muster selja peal. Kilpkonna ma lemmikloomana küll ei peaks ja ka mu tütrel ja tema lastel ei ole kunagi sellist looma olnud.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ma ei tea, et koduloomana oma elamises oleks keegi pidanud rasvatihast, aga papagoisid ja kanaarilinde küll. Tihaseid ja muid õues elavaid linde toidetakse aknalaual või selleks spetsiaalselt ehitatud linnu toidumajakeses. Metskitsi olen küll kuulnud, et neid väiksena leides, on koju toodud, isegi suureks kasvatatud. Sellega on loomale rohkem kahju kui kasu tehtud. Selliselt suureks kasvanud loomast ei saa enam iseseisvat metsas elajat ja ta ilma inimese hoolitsuseta hukkub.
Hiiri on lemmikloomadena kodudes küllalt peetud, eriti valgeid hiiri, samuti rotte. Ka lasteaia lastel oli mõnel kodus valge hiir või hamster, koos vanematega tõid lapsed neid ka lasteaeda, et kaaslastele näidata.
Mõnedes lasteaedades olid ka elusate loomade nurgad, kus peeti mõningaid loomi ja lapsed hooldasid neid. Neis lasteaedades, kus mina töötasin, ei olnud elanikega loodusnurka. Olid küll lillede nurgad. Mäletan, et ühes lasteaias oli ka merisiga ja küülik elavnurgas, kuid sellised nähtused keelas hiljem Sa. Ep. Jaan ära.
Lemmikuks võib saada ka mõni tuvi, kes käib akna taga toitu otsimas. Tuttavaks saanud lind hakkab käima kindlatel kellaaegadel toitu otsimas ja isegi koputab aknale, et teatada oma saabumisest. Hästi kodustub ka hakk. Need linnud tulevad isegi peost sööma ja tähtsalt inimese õlal istuma. Üks selline hakk elutses kunagi meil lasteaia õuealal.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi mõned inimesed peavad, kuid mina neid ei peaks. Televiisorist olen näinud, et lemmikloomana peetakse ka suurt boamadu, keda toidetakse väikeste elus loomadega, jäneste, kanapoegade ja muude loomakestega keda kätte saadakse. Ka konnadega ja hiirtega.
Mul oli kahju vaadata, kui laste silme all söödeti maole väike valge jänkuke. Lapsel ei olnud hale häälitsevad loomakesest, nad olid vaimustuses ainult oma suurest, ebatavalisest sõbrast. Lapsed mängisid maoga nagu muu elusa loomaga. Peale boamao on korterites peetud ka väiksemaid madusid, ikka enamuses laste lõbuks.
On peetud ka minisiga, kes suureks ei kasva, kuid ka tavalist seapõrsast lemmikloomana. Ühes filmis nägin, kus väiksena võetud loom, kes oli maganud abielupaariga koos voodis, oli suureks kasvanud ja magas ikka abielupaari vahel voodis. Voodit oli isegi laiendatud, et lemmikloomal kitsas ei oleks magada. Sellised nähtused käivad mul üle mõistuse. Õnneks ei elanud selline abielupaar Eestis.
Lemmikloomadena peetakse mõnes kodus ka akvaariumikalu, neid on väga palju sorte ja nad on ilusad, mitmevärvilised.
Lemmikuks valitakse üks või rohkem nende hulgast. Imeilusad on loorsabad ja ka muud kalad, igal pereliikmel oma lemmik nende seas. On ka selliseid inimesi, kes peavad lemmikutena ämblikke ja muid putukaid. Neid hellitatakse ja lastakse oma kehal kõndida. Palju selliseid putukaid ei ela tavaliselt Eestis, vaid need on kaugematest maadest toodud. Loomulikult on neile siis ka vastavad elamistingimused loodud. Kohane temperatuur ja eluasemeks nende kodumaale sarnanev loodus. Iguaane ja piraajasid ei tea ma kellelgi olevat.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates on lemmikloomad peamiselt need keda saab katsuda ja silitada, väiksemaid süles hoida ja nendega mängida. Tavaliselt on need kassid, koerad, jänesed, hamstrid, hiired ja rotid, harva ka oravad. Minu arvates ei ole krokodill mingi lemmikloom, kuigi ka neid on kodudes peetud. Ma ei kujuta ette, et keegi sooviks krokodilli silitada. Samuti ei kujuta ma lemmikloomadena ette mürgiseid rästikuid ja teisi mürgiseid madusid. Nastikuid küll on kodustatud ja nad on lastele mängukaaslasteks saanud, kuid mina neid katsuda ei soovi, ega ole muidu ka lähedalt näinud. Olen nastikuid näinud küll maal olles, kuid nad on kiiresti mu lähedusest jalga lasknud.
„Lemmikloom“ erineb „koduloomast“ selle poolest, et see võib olla ka loom, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet, nagu kilpkonnad, hiired, rotid ja hamstrid jmt. Ka „koduloomade“ hulgas tekib lemmikuid, kuid neid kasvatatakse majapidamistes kindla otstarbe pärast liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarvitamiseks.
Kui koduloomad on alles väikesed, on nad väga armsad ja inimesed, eriti lapsed, peavad neid oma lemmikuteks, kuid nad kasvavad suureks ja neist tuleb lahkuda nende otstarbe pärast. Tean juhust, kus lastele sai suureks lemmikuks väike hall küülikupoeg. See käis nendega kõikjal kaasas, magas laste juures ja ka suureks kasvades oli mitu aastat lemmikloomana laste kaaslane. Igal sellisel koduloomast lemmikul on lõpuks ikka tema saatus teada… Ühel talvepäeval koolist tulles ei tulnud lastele nende lemmikloom vastu nagu ta seda tavaliselt tegi. Köögist levis aga meeldivat praelõhna. Laste pärimise peale, et kus on nende „Nunnu“, vastas ema, et loom oli juba suur ja küllaltki vana, et majapidamises endisel moel edasi elada. Ühe lapse sünnipäeva auks oli temast praad tehtud, mida kohe lauale hakati kandma. Raske on kirjeldada laste ahastust ja nuttu… Neid tuli kaua lohutada ja selgitada selle teo vajalikkust. Lastest ükski ei puutunud lõhnavat praadi ja see tuli pikapeale ainult täiskasvanutel ära süüa. Nii ei ole ainult küülikutega. Paljud teised koduloomad saavad väiksena laaste lemmikuteks ja neist on kahju lahkuda, kui nad suureks kasvavad ja liha otstarbel kas kodus kasvatatakse või tapamajja viiakse. Minu ema elas kodulooma tapmist väga raskelt üle. Ta lahkus selleks ajaks kas lühiajaliselt kodust kaugemale või peitis end majas kusagile kaugemale, et tapetava sea kisa temani ei kestaks. Isagi mainis vahel, et lammast ja vasikat on raskem tappa kui siga, viimane vähemalt kisab enne tapmistki kõvasti ja ajab su närvi, kuid teised mainitud loomad on enamasti vaiksed või häälitsevad tasakesi.
Olen sellest varemgi kirjutanud, et mu isa ei suutnud tappa vasikat, kes talle rõõmsalt vastu jooksis ja sõrmi lutsima hakkas. Ema üllatuseks jättis ta lehma mullika kasvama ja temast sai hea piimaanniga lehm. Nimeks Pühik, sest ta oli sündinud nelipühade ajal. Oli harva esinevat halli värvi meie teiste must-valgete ja punase lehma hulgas.
Kokkuvõttes leian, et „lemmikloom“ on targem valida selliste loomade hulgast, keda meie maal ei tarvitata toiduks, õnneks ei sööda meil koer, kasse, hamstreid, rotte, hiiri ja teisi lemmikloomi.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed mitmesugustel põhjustel. Väga paljud üksi elavad inimesed peavad neid sellepärast, et tunda enda läheduses teist elusolendit. Kes loomi armastab, sellel on loomast suur abi üksinduse peletamiseks, sest loom võimaldab tal endas ära kasutada loomupärast soovi kellegi eest hoolitseda, isegi juttu ajada. Mõnele kõrvaltvaatajale tundub see kentsakana, aga see ei ole nii. Loom on väga tark ja ta tajub imehästi, et tema omanik tahab temaga suhelda. Ta saab aru ka sellest, kas kõneleja on rõõmsas või nukras tujus, taipab silmavaatest ja hääletoonist kõneleja nõudmisi tema suhtes ja reageerib sellele vastavalt. Siiski on üksi elavaid inimesi, kes mingi hinna eest ei taha oma elamisse looma. Paljud ei taha endile tööd ja vaeva looma eest hoolitsemisega. Kardetakse loomakarvu ja muid hädasid, mis kaasnevad looma elamus pidamisega.
Pedantselt puhtust tagaajajad inimesed ei saa loomaga koos elada, sest loom on ikkagi „ettearvamatu“ olevus ja ta võib sind üllatada peale rõõmu ka ebameeldivalt. Loomaga tuleb olla kannatlik ja mõistev nagu lastegagi.
Kõrge ea tõttu olen vahel tundnud väsimust kassi pidamisest, eriti veel kui on mureks olnud tema järglaste likvideerimine või nendele kodu leidmisega. Mõned mu tuttavad ja sugulased ütlevad, et mida sa jamad nende kassidega, üksi on sul kergem elada. Olen ise ka endale tõotanud, et enam ma looma enda elamisse ei võta, kuid ikkagi on viimase lahkumise järele jälle süda haledaks läinud ja olengi järjekordselt uue lemmiklooma omanik. Ikka on neist ka suurt rõõmu olnud.
Lõpetuseks
Punkti 21 juures ma kirjutasin, et mu lemmikloomadest ei ole ükski väga suuri „kuritegusid“ minu juures elades teinud. Öeldakse, et ära hõiska enne õhtut! Veidi üle nädala tagasi viidi mind maale autoga, ühe sõbratari sünnipäevale. Mul oli plaan seal ka paar ööd veeta ja oma kassile panin jälle toitu ja jooki enda äraoleku ajaks. Köögi ukse sulgesin kindlalt, kuid tubadesse mitte. WC sättisin ka paksult paberit igaks juhuks. Kui kolmanda päeva õhtul koju saabusin, nägin kassi aknal istumas, minu ootel, nagu tavaliselt. Kui ukse avasin tormas mu Mustu mulle näugudes vastu ja siis uksest välja. Avasin ka välisukse, et loom õue saaks. Hakkasin maalt kaasa toodud lilli vaasidesse panema, kui helises telefon ja mu kõrval sektsioonis elav tuttav helistas, et su kass on vist hulluks läinud, kisendab kõvasti ja jookseb ringi, tal on vist jooksuaeg hakanud. Ma seletasin talle, et ma olen talle juba mitu kuud tiinusevastaseid tablette andnud, see kisa on vist sellest, et ta oli kaua üksi ja on veel stressis. Naaber jäi minuga nõusse. Vaatasin siis tubades ringi. Mul oli ühe toa aknal suur ahvileivapuu teiste toalillede hulgas. Ma ei tundnud teda enam ära. Kass oli selle haprad lehed enamuses maha kiskunud, ainult üks oksaraag kandis veel lehti küljes, teised olid kõik lademes põrandal maas. Korjasin nad kokku ja panin igaks juhuks kahte uude potti kasvama. Eks näib, kas nad seda ka teevad. Osal oli veel näha kassi hambajälgi.
Avastasin veel kahte lillepotti põrandal, muld ja tupsliiliad laiali põrandal. Seadsin sammud siis teise tuppa ja ma ei uskunud oma silmi. Aknal nagu ei olnud enam nailonkardinat ees. Selgus, et kass oli selle poolest saadik lõhki tirinud ja alaosa rippus põrandani. Ülaosa oli siiski veel mõlemast servast alaosaga koos, umbes mõnikümmend sentimeetrit. Kardina laius oli 3,5 m. Sellel olid mustrite triibud põiki sees ja kui kass end kardina külge riputas (nii see saigi olla), siis rebenes niit ja täpselt mustrit mööda rebenes kardin peaaegu pooleks. Mul ei jäänud muud üle, kui asuda kardinat kokku õmblema. See õnnestus päris hästi mustri tõttu. Kes ei tea, ei saa nagu parandusest arugi. Ma ei tea kui kaua mu aken „ilutses“ sellisena nagu ta oli enne parandamist. Kole pilt oli küll! Siis avastasin ka sellelt aknalt puudu paar lillepotti ja need olid põrandal lillelaua all, muld väljas ja lilled ka. Seekord oli mu Mustuke teinud „puhta töö“. Kas samuti kättemaksukski kui Siisi omal ajal padjale pissimisega. WC oli kõik korras, seal oli vähe toodangut tehtud ja mujalt ma „pattu“ ei leidnud. Siiski selgus, et mu „kassiproual“ olid tõesti ka „tuurid“. Akna alla kogunes mitu halli kõutsi ja mu „patukott“ edvistas nende ees ja ta ei tulnud tuppa kogu ööks. Järgmisel päeval „tabasingi ta teolt“ ja kraest kinni võttes tassisin ta tuppa. Kass oli nii vihane, et kraapis mu käsi kättemaksuks, kuid ma kirusin maapõhja need kallid tiinusevastaseid tablette. Ilmselt ei olnud neil mingit mõju kassi jooksuaja ärahoidmiseks. Samas on mul väike lootus, et ehk ei järgne sellele kassipulmale siiski järglaste tulekut, see peaks ilmnema edaspidi.
Tänapäevane seksuaalkasvatus propageerib noortele „turvaseksi“, kus on muu hulgas ka „beebipillide“ kasutamine. Minu arvamise järgi hoiab see ära rasestumise, küdi „jooksuaega“ mitte. Ehk oli mu Mustukesel ka soov lihtsalt veidi „poistega jännata“, kuid tagajärjed ehk jäävad tulemata. Minu tütretütar aga arvab teisiti. Loomade puhul olevat teisiti. Tiinusevastased tabletid pidavat ka jooksuaja ära hoidma. Jään nüüd murelikult äraootavale seisukohale. Igaks juhuks andsin kassile ühe tableti asemel kaks tükki nädalas jooksuaja perioodil.
See kassi märatsemine üksi olles kodus oli ikkagi tingitud sellest, et ta kippus õue. Ma ei osanud sellist asja arvata, et tal need „tuurid“ just minu äraolekul peale tulevad. Ta on varemgi üksi kodus olnud mõned päevad ja midagi sellist ei ole juhtunud.
Tagasipõikena meenub mulle, et lemmikloomadena peetakse ka väga ilusaid loomakesi tsintsillasid. Need on väga kallid loomad, elavad üksi või paarikaupa puurides. Tuppa omapead ei saa neid lasta, sest nad on suured närilised ja võivad lühikese ajaga palju kahju teha. Nad armastavad hellitusi, istudes inimese süles, ja söövad ka käe pealt. Olen kuulnud, et neid loomi ei tohi ehmatada, kui see juhtub, siis lasevad nad karvu maha. Neid peab kammima, kuid mitte märjaks tegema, siis võivad haigestuda. Isiklikult ei ole ma neid puutunud, turul olen näinud neid müüjate puurides. Neid loomi olevat soovitav pidada neil inimestel, kellel on looma jaoks vähe aega. Peab olema küllaltki avar puur, kus on sees spetsiaalliivakast, heina toiduks ja joogivett.
Lemmikloomi saab pidada ainult see inimene, kes loomi armastab ja ettetulevad raskused ületavad. Kassile või muule loomale andestavad tema eksimused nagu lapselegi. Räägitakse ka et looma haige koha peal hoidmine ravib haigust. Praegune kass mul kaela peal magada ei taha, ainult süles ja rinna peal, Siisi ja veel mõned kassid ravisid mul kaelaradikuliiti kui kaelal istusid. Olen juba liiga vana ja tõbedest puretud, et kassike ei saagi neist enam jagu.
Cärry
Kirjutan veidi ka mu tütre esimese mehe Peetri vanemate koerast Cärryst.
Otsuse selle poisiga abiellumiseks langetas teadmine, et selles peres armastatakse loomi ja peres on kunstilembelisi inimesi. Cärry oli tore emane bokser, kes esmapilgul tundus pisut hirmuäratav, kuid teda tundma õppides osutus väga leebeks ja armsaks loomaks. Eriti paeluvad olid looma suured, nukrailmelised pruunid silmad. Abielludes asus mu tütar elama mehe kodusse, saades korterist ühe väikse toa elamiseks. Samal aastal asus mu tütar õppima kunstiinstituuti. Kui Cärryle tulid „tuurid“, siis otsustati talle lubada ka emarõõme ja loom viidi „kosja“ ühe teises linnaosas elavale bokseri poisile. Ise nad elasid Kadiorus. Peetri isa läks isiklikult seda tehingut läbi viima, kuna ta oli eelnevalt koera omanikuga kokku leppinud. Omast arust sai neil see asi kõik korda ja nad asusid koduteele. Trammi pealt maha tulles hakkas neid jälitama üks lahtine hundikoer. Peetri isal oli oma koer rihma otsas ja ta ei pööranud suurt tähelepanu võõrale koerale. Kodumajani saatis neid see koer ja siis äkki kargas Cärryle päris ühemõtteliselt selga ja kordas bokseripoisi tehtud tööd. See käis nii kiiresti, et jahmunud Cärry peremees ei jõudnud seda ära hoida. Ajanud lõpuks ikkagi võõra koera ära ei hakanud ta muretsemagi, et sellest „naljast“ midagi hullu võiks tulla, olid nad ju puhtaverelise bokseri „härra“ juures käinud ja see olevat „töö teinud nagu tuttavale“. Nii seletas Peeter ise hiljem seda lugu kodustele. Kui Cärry paari kuu pärast poegadega maha sai, olid nad hallid (Cärry on pruun koer ja bokseripoiss ka sama värvi). Ninakesed tundusid ka pisut pikavõitu bokseri laste kohta, kuid loodeti, et ajapikku kõik muutub normaalseks. Peetri ema mäletas Cärryt küll titena teistsuguse ninaga olevat, kuid siiski lõigati koerakeste sabad ära kuuepäevaselt nagu see on bokserite puhul kombeks. Minu arust üldse julm tegu looma suhtes. Ka kõrvu lõigatakse neil, kuid Regina pere seda siiski ei teinud. Koerakesed kasvasid ja ajapikku tuli ilmsiks kurb tõsiasi, et kasvamas on ilma sabata hundikoera pojad. Neid sündis kolm tükki. Noored olid lootnud bokseri kutsikate eest saada veidi lisaraha oma kesisele sissetulekule. Nüüd olid mures, et kes selliseid koeri üldse tahab omada. Siiski olid koerakesed üldiselt armsad, kuigi ilma pikkade kohevate sabadeta, nagu see on hundikoeradel omane. Lahti nad neist siiski said, poolmuidu anti nad ära ja üks viidi Saaremaale ühe Regina kursusekaaslase peresse. Äralõigatud sabad kuivatati ära ja jäid mälestuseks sellest kurvast loost. Regina kursusekaaslane rääkis hiljem, et nende koer on väga tore, ülekülapoiss lausa. Emast olevat tal erakordselt suured nukrad silmad, isalt hall kasukas ja üldiselt olevat ta heasüdamlik ja armas koer. Ainult kurb olevat vahel vaadata, kuidas ta suure sõpruse märgiks püüab olematut saba liputada, kuid tulemuseks on ainult sabaköndi väristamine… Rohkem poegi Cärryl enam ei lastud sünnitada. Need jäid talle ainukesteks lasteks. Ta pandi aastate pärast magama kuna haigestus „rinnavähki“. Suviti oli ta alati Saaremaal suvekodus kaasas ja oli kõikide lemmik, nii suurtele kui väikestele.
Ka Siisi oli mul Saaremaal kaasas kui puhkuse ajal tütre lapsi hooldasin teise vanaemaga koos, andes noortele puhkust. Cärryga olid nad head sõbrad.
Lutsi
Kurb mälestus on mul mu tütre peres elanud kassist Lutsist.
See oli ilus valge, pikakarvaline emakass. Olin järjekordselt Saaremaal tütre lapsi kantseldamas. Minu Siisit ei olnud enam elavate kirjas, samuti ka mitte bokserit Cärryt.
Lutsi oli meiega koos Saaremaal. Ta oli väga armas loomake, kellel oli iseäralik komme midagi nagu imedes lutsida kui ta süles või kaisus oli. Oli see siis öösärgi kaeluse sidumise paelake või särgi rinnaosast tükike mida ta suhu võttis nagu tisse ja lutsis seda kuni uinumiseni. Selle kombe pärast sai ta ka omale nimeks Lutsi.
Ükskõik, kelle süles või kaisus ta oli, ikka harrastas ta seda ametit. Kui mina olin Saaremaal, siis sageli puges ta mulle kaissu mu magamise ajal ja hakkas lutsima kuni uinus. Kas ta meenutas oma ema või miks ta seda tegi, ei oska muud arvata. Ükski teine kass ei ole selliselt käitunud meie mäletamise järgi. Kui suvekodust lahkusime Tallinna sõiduks, siis mu väimees Peeter üüris selleks väikese bussi, et kraam ja pere peale mahuks. Lutsi ei tahtnud bussi siseneda ja rabeles vastu kui teda sinna tõsteti. Rahustasime teda süles kui buss liikuma hakkas. Meie suvekodust on Kuressaarde 20 km, selle maa sõitsime ära ja kass näis rahulik olevat. Jõudes Kuressaarde tegime peatuse, et midagi toidupoolist ja muud Tallinna kaasa viimiseks osta. Peeter lahkus esimesena koos lastega ja meie teise vanaemaga jäime bussi koos kassiga. Regina läks eraldi käima. Teadsime vanaemaga, et nad jäävad tükiks ajaks ära ja otsustasime vanaemaga ka lähedalolevast kohvikust mõned saiakesed osta. Tegime ostud kiiresti ära ja seadsime sammud bussi poole. Bussi juures tuli Peeter vastu ähmis näoga ja küsis, et kas me kassi ei näinud. Ütlesime, et kass jäi bussi, kui me veidi aja eest sealt lahkusime. Peeter teatas, et ta tegi ühe ostu ligidalt ära ja tahtis seda bussi panna, et siis laste juurde tagasi minna. Ust avades ei märganud ta, et kass oli tulnud ukse juurde ja lipsas uksest välja ja jooksis üle tee. Otsisime siis koos kassi, kuid ei leidnud teda. Oli väga kuum suvi olnud ja põuane, väiksed veekogud kuivanud. Lapsed ja Regina saabusid ka bussi juurde ja sellesse istudes hakkasime tasakesi sõites kassi ümbrusest otsima. Kaua tiirutasime ringi, kuid looma ei leidnud. Aeg oli laevale rutata. Masendanutena alustasime sõitu Kuivastu poole. Ma nutsin kogu tee ja mõtlesin Lutsi peale, et milliseks kujuneb ta elu – võõras linn, kodu ei ole, lähedasi inimesi ei ole, kellelt oli harjutud toitu saama. Isegi juua ei olnud kusagilt. Samad mõtted valdasid ka teisi pereliikmeid, sest kõik sõitsid vaikides… Kaua ei saanud ma unustada Lutsit. Kui juba jälle Tartus elasin ja nüüd neid ridu kirjutades tuleb kõik valuliselt meelde. Lutsi oli steriliseeritud kass, ilus loom, ehk andis keegi talle uue kodu, kuid emast, hulkuvat kassi ei soovita, sest kes teadis, et ta pojakesi ei too ja kaua see ilus valge kasukas puhas seisab tal tolmuseid tänavaid pidi hulkudes. Muud värvi kasukas ei näe nii ruttu räpane välja kui valge karvakasukas. Lutsi saatus jääb igaveseks saladuseks…