Mul on viis lemmiklooma: kaks liivahiirt, jänesepoiss Ints, linnutapik Frank ja kuningpüüton, keda kutsun Lapseks. Kõige lemmikum nendest on kuningpüüton ja Lapseks kutsun teda sellepärast, et ta ongi alles laps, kuskil aastane. Ta on kõige mõnusam ja kallim olend üldse, kes mind kunagi ei peta ega reeda.
Mul on lemmikloomaks kass Ints. Sain kassi, kui olin 4aastane. Loom võeti minu otsusel. See tuli äkkotsusena, sest me läksime aiandisse lilli ostma ja meile pakuti kassi. Meil polnud mingit vaidlemist, sest mina lihtsalt läksin ja võtsin kassi kaenlasse. Nimepanek tuli nii, et emale torkas see nimi pähe ja nii kassi nimeks Ints saigi. Hüüdnimi on Kõuts või Matroskin, vastavalt hüüdja tujule.
Ema ja isa käest sain teavet, kuidas kassi hoida ja hooldada. Ega ma kassi selleks võtnud, et teda näitusele viia. Tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Kass sai moel süüa ja püüdis endale ka lisa, kuna elame maal. Kassi hellitan ja hoian ma alati, kui ta toas on. Meie kass sööb tavalist toitu kui ka krõbuskeid.
Loomaarsti juures ta käinud ei ole, aga rohtu ja ravi on saanud. Me ei pööranud mitte mingit tähelepanu steriliseerimisse, sest kass on isane. Loom magab igal pool.
Ma ei tea, millal on ta sünnipäev. Ka riideid pole ma talle ostnud ega õmmelnud. Kassi on vaja pesta, kui ta on väljas mustaks saanud. Ma ei hoolitse oma kassi eest piisavalt palju.
Matustele pole mõelnud, kuna ta pole veel ära surnud.
Kassile õpetasime, et ta ei tohi nurka lasta ja lauale ronida. Ta on paar korda ka karistada saanud, et nii teha ei tohi. Räägin oma lemmikuga, sest ta saab aru. Ka käsklusi taipab, nagu mine õue või tule tuppa. Mina mängin temaga ja käin ka väljas rohkem kui täiskasvanud.
Kindlasti ma ei peaks merisiga, sest tema puuri on väga tüütu puhastada ja ta vajab pidevat hoolt. Isa kasvatab kuivatis hiirt ja suhtub temasse nagu lemmiklooma. Lemmikloom on see, kelle eest sa väga hoolitsed, samuti tegeled temaga kõige rohkem. Igal pereliikmel võib olla oma lemmikloom. Inimesed peavad loomi sellepärast, et oleks seltsiline, kellega mängida, kui on igav. Ma arvan, et kõige rohkem on just lastele vaja lemmikloomi.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
Lemmikloom kass Käga.
Ei osanud seda kurba tõsiasja ettegi aimata, et hakkan oma lemmikloomast, kass Kägast kirjutama siis kui teda enam ei ole. Aga nii see läks.
Täna, täpselt kolm nädalat tagasi, 13. märtsi hommikul ta lahkus kodust ega tulnud enam tagasi. Ma ei tea, kuhu ta selle paksu lumega läks ja mis tema, vaesekesega, juhtus. Ega saa vist kunagi teada.
Igatahes täna hommikul süütasin tema mälestuseks televiisorilaual küünla ja sättisin kirjutuslaual valmis paberi ja pastaka, et alustada tööd, mis ammugi võinuks olla lõpetatud, kui oleksin virgem olnud. Näib, kas nüüd suudan panna punkti 9. mail, kui Käga oleks saanud kümneaastaseks. Igatahes loodan, kui tervist ja meeleolu jätkub.
Mõni sõna asjaosalise eellastest, enne kui peategelase juurde jälle tagasi tulen.
Isa oli tal samuti Käga ja minu lemmikkassiks umbes kolm aastat. Tema läks kaduma 20. mail 1996. aastal. Et vahetult enne seda nägime küla vahel rebast, on arvata, et selle nahka läks ka tema. Aga eriti armsaks sai ta seepärast, et ta oli mu oma kassi poeg, ilmale tulnud toas suures pappkastis ja oli neljaliikmelises pesakonnas hallide kõrval ainukene valge. Kui ta pihku võtsin ja ütlesin: „Sinule kingin ma elu,“ kägises ta armsalt ja selsamal momendil panin talle nimeks Käga.
Tumedavöödiline emakass minu lemmikuks ei kujunenud, sest ta oli ei tea kust vägisi minu majapidamisse tulnud ja pidevate poegade muretsemisega mulle igaveseks nuhtluseks olnud. Tavaliselt peitis ta oma pojad lakka, kust neid oli raske leida. See ainus kord juhtus pereheitmine toas ja nii ma siis otsustasin ühe karvakera titeemale lohutuseks jätta. Kuid rohkem kui emale, kasvas ta minu südame külge.
Nüüd jätame perekassid koju oma elu elama ja läheme lauda juurde. Laut oli kunagine kolhoosi veisefarm ja asub meie hekist kiviviske kaugusel. Juba 1992. aastal kohandati see ümber puidutöökojaks. Töömehi oli põhiliselt kolm, üks pidas ka öövalvuri ametit.
Rääkiski see öövalvur, kuidas ühel sügisesel õhtul tulnud auto ja jäänud lauda teeotsal pidama. Ei tulnudki sisse, sõitis kohe edasi. Ainult uks olnud paugatanud. Kes aga tuli? Valge kass. Töömeestel ei jäänudki muud üle, kui jätsid kutsumata külalise endi juurde elama. Hiirekütti oli niikuinii vaja. Nimeks pandi Ints.
Kevadel muidugi märgati, et nimi oli antud emandale, kes sealtpeale isandaid vastu võttis ja meestele mitu korda aastas järeltulijatega paksu pahameelt valmistas. Neid oli vaja ju „merekooli“ saata, nagu siinkandis öeldakse ja see ei ole mitte meeldiv tegevus.
Naistepäeval anno 1996 oli üheks isandaks-kavaleriks minu Käga, ilus, suur ja valge hallilapilise kasukaga. Paksus lumes oli näha sügav teerada, mida mööda ta heki alt lauda juurde oli läinud. Kolme kuu pärast oli meestel jälle tegemist, ainult et seekord jäeti üks üleni valge Intsule silmarõõmuks. Ja sellest valgest sai ka minu silma- ja südamerõõm, ning temast sai minu teine Käga, kellest nüüd tuleb pikem jutt.
Enne veel niipalju, et see kümne aasta tagune 1996. aasta kevade oli mu kassiperele õnnetu aeg. Maikuus sattus ilmselt rebase roaks noor Käga, märtsikuu viimasel päeval suri pärast lühikest imelikku haigust vana emakass Kiidu. Nii olin korrapealt kassidest lahti. Seepärast hakkasingi lauda juures käies hella pilguga jälgima sealseid valgeid vurrulisi.
Mamma Ints oli vana tuttav, käis sageli meil ja lauda juurde minnes võtsin alati midagi suupoolist ka tema tarvis kaasa. Nüüd hakkasin huvituma peamiselt ta pojukesest. Alguses ma teda silitada ei usaldanud, arvasin, et mammi ei luba. Kuid varsti kasvas pisikene sedavõrd, et hakkas juba ise mammi järel jooksma ja siis tuli aeg, kus mammi hakkas uueks pesakonnaks valmistuma ega tahtnudki, et eelmine teda enam tüütaks.
Nüüd hakkasin mina tihti lauda juures käima, et pisikesele omalt poolt seltsi pakkuda, teda silitada ja seega oma kassikaotuse valu leevendada.
Iga kord läksin murega, et kas ta on ikka alles. Põhjust oli suuri masinaid karta, mis seerisid edasi-tagasi. Kui kergesti võis tema nende rataste alla sattuda! Ei osanud ta ka õues seisvaid sõiduautosid karta. Mitmel korral olevat teda just sealt päästetud, kui ta palava päikese eest sinna oli peitu pugenud.
Mõnikord tuli mulgi teda taga otsida, kui ta vundamendi ääres või saepuruhunnikus tukkumist tegi. Aeg edasi ja varsti ilmus ta ise minu häält kuuldes lagedale. Mõnikord jooksis väravasse vastu ja kui hakkasin ära tulema, kippus kaasa. Nii ta mu hinge külge pidama jäigi.
Ühel jahedal sügishommikul leidsin ta masinasaalist. Kössitas töömehe jala juures nii et astu peale. Üleni ümmargune valge karvapall. Võtsin ta sülle ja viisin õue päikese kätte. Vaesekesel oli kõht lahti ja tegi minu täis. Nüüd veel haigus ka lisaks.
Hakkasin heietama mõtet – tuua ta vahest enda poole. Küsisin meestelt, kas võib, sest ega kiisu minu pärast kasvama jäetud, keegi oli endale tellinud. Hea oli, et hiljem seda enam meelde ei tuletatud ja mina võisin loomukesega talitada nagu omaga. Hakkasin teda kutsuma Pisi-Kägaks.
Ühel ilusal ja soojal septembripäeval läksimegi. Kolmekesi, sest kutsusin mammi ka kaasa. Sellest kujunes meile tore olemine. Mina tegutsesin juurviljamaal, nemad püüdsid hiiri. Pisi-Käga ka. Ega ma muidu seda ei mäletakski, aga päevikus on kirjas.
Seda teist sooja septembripäeva, kui ube puhastasin, mäletan väga hästi. Siis olime toa ees trepil, ja kui vurrulistel lesimisest küll sai ning palav ka, läks vana uitama, aga Pisi-Käga jäi minuga. Rabistas natuke floksipõõsas ja puges siis trepi alla. Ei tea, kas oskabki enam välja tulla? Oskas küll ja läks istuma trepi kõrval olevale kivile. Sealt tegin temast esimese foto.
Varsti tuli vana ka, me einestasime ja läksime siis üle heinapõllu lauda juurde tagasi. Seal oli neil magamiseks tehtud mõnus pesa.
Vahest tulime Kägaga kahekesi meile. Väljas oli külm ja me tegime toas head äraolemist. Videviku tulles pidime jälle päriskoju tagasi minema. Märkasin, et seda ta ei tahtnud. Ei tulnud kepseldes järel nagu varem. Muudkui võta sülle ja tassi, igavene ponts juba.
31. oktoobril jätsin ta esimest korda ära viimata. Ilm oli halb, lendles lumekübemeid ja mina ei viitsinud enam soojast toast välja minna. Ja sellest ajast ta minu majaliseks jäigi, perekonnaliige ja poja aseaine.
Alguses mõtlesin küll, et küllap ta läheb lauta tagasi, seda enam, et mammi käis teda vahest vaatamas. Aga tema ei läinud. Sättisin talle kööki liivakasti ja panin valmis söögiriistad, magada võis ta seal, kus tahtis. Kõige rohkem meeldis talle minu riidetool ahju juures. Kord, kui ta seal, käpad püsti, aeles (päeviku järgi 4. detsembril), avastasin, et Käga on poiss. Siiani olin teda, hellakest, ikka tüdrukuks pidanud. Nüüd oli mul topelt heameel. Aasta lõpuks oli mul Vana-Käga peaaegu unustatud, uus läks Uue-Kägaga edasi.
Umbes paar nädalat sõi Käga köögis nagu teised kassidki. Peamiselt kala, midagi lihast ja piima. Siis aga juhtus nii, et ühel külaproual sai kass otsa ja ta tõi karbitäie kassitoitu minu Kägale proovida. Need olid tärnikujulised graanudlid, karbi peal kiisu pea ja kiri Darling. Käga võttis need kohe omaks ja sealt peale polnud mul enam tema söögiga muret. Kord ostsin kassikrõpse (mina nimetasin neid nii) lihaga, siis jälle kalaga, ja kuna karbid seisid eestoa kapis, siis sättisin Kägagi söögilaua kapi ette.
Lauaks oli paks papp, selle peal serviis – kolm ühesugust taldrikut: üks krõpsude, teine piima ja kolmas muu söögi jaoks. Selleks muuks söögiks kuni viimase päevani oli kas viiner või kalakaste. Kaladega oli mul eriti viimastel aastatel, kui ma enam ise kaubaretkel ei käinud, igavene häda. Pidin kalapäid külmkapi sügavkülm-karbis hoidma, et neid oleks pikemaks ajaks võtta ja ülessulatatutena temale anda. Samuti tegin väikeste praakkaladega. Et need sageli enam toorelt ei maitsenud, siis praadisin üle ja panin piima peale. Soojalt ette ja küll oli minekut!
Minu söögilaua juures kumbki Käga ei passinud, rääkimata sellest, et nad oleksid lauale kolama läinud. Vahest vana kass Kiidu, see mujalt tulnu, sättis ennast laua äärde toolile istuma. Siis tema sai sealt sõna lausumata maha tõstetud, ja vahest juhtus nii, et vend tõstis ta koos tooliga teise kohta ja tõi endale uue. Kärkimine ja „kõtt“ olid meie majas tundmatud.
Liivakast oli köögis puukasti kõrval, hiljem oli selleks suur kaanega pesukauss. Need said ilma õpetamata kõikidele kohe selgeks. Pisi-Käga suhtes oli mul alguses väike kahtlus, ikkagi lauda keskkonnas kasvanud ja kükitamisvõimalusi kui palju. Aga minu juures oli see üks ja kohe üles leitud. See tegi head meelt.
Kägal juhtus muidugi õnnetusi ka. Peamist siis kui tal kõht lahti oli. Siis pudenes midagi maha enne kui ta oma kempsuni jõudis. Või kui ta nii suureks kasvas, et kaussi enam ära ei mahtunud, siis läks midagi üle ääre. Aga kõike seda juhtus väga harva ning koristamine ei valmistanud meelehärmi. Halvem oli lugu, kui ta paaril korral mu ajalehehunniku puruks kraapis ja sinna oma häda tegi, aga mis tal üle jäi, kui uks juhtus kinni olema ja mind ei olnud kuulmispiirkonnas. Seepärast pidin edaspidi hoolega jälgima, et kui ise õue läksin ja tema ükskõik missugusesse tuppa magama jäi, et siis kõik uksed oleksid praokil ja temal igal ajal võimalus kööki minna. Vahest olin kaua ära ja ta pidi endaga toime tulema.
Kägal oli veel teinegi kemps (teistel minu kassidel ka). Asus see rehetoast ümber kohendatud abiruumis kruupingi all saepuruhunnikus. Sinna sai köögist läbi tagakoja hästi äraõpitud teed pidi. Käga kasutas seda siis kui väljas sadas või oli käre külm nii nagu tänavu talvel. Muidu pole maakassidega suurt muret. Tahavad õue, ava uks või aken ning lase minna. Ainult ühel mu kolleegil olla niisugune kõuts, kes just väljast tulevat tuppa asjale. Ja oma toidunõu juurest inimeste söögilauale.
Nüüd mõni sõna Käga magamisasemeist. Neid oli tal mitu. Tegelikult üks oli tema jaoks kohandatud: eestoas diivaninurgas kolme pehme padja vahel. Kuid tema kasutas ka teisi kohti, olenedes sellest, kus olin mina või kui soojad olid ruumid.
Õuest külma käest tulles leidis ta üles ahjutaguse sohvanurga tema jaoks pandud padjaga. Kui kütmise järel seal liiga palavaks läks, kobis ta tugitooli, kus mina peaaegu kunagi ei istunud, sest minul oli kiiktool. Loomulikult kasutas sageli seda ka Käga. Nagu mu vooditki. Talveperioodil oli tavaline, et panin päevateki peale tema teki (kunagine kiisudega beebitekk), sest kui ta oli öösel väljas olnud või pikalt pulmareisilt tulnud, valis ta sageli ahjutaguse asemel minu voodi. Seal sai ennast mõnusasti välja sirutada. Muidugi polnud tal keelatud ka minu juures magada. Ega ta seda just väga sageli teinud, sest seal oli kitsas, kuid selle eest pehme ja soe. Võttis nurru lahti. Vahest norises nagu inimene. Teki alla ta ei pugenud. Ühel mu tuttaval proual on aga siiani kiisu, kelle ta õhtuti ise võtab kaissu, päris kurgu alla. Kiisu ei lähegi mujale magama, ootab teda voodi ees.
Kui Käga veel poisieas oli, juhtus nii, et ma teda magamisasemeilt ei leidnudki. Oli hoopis kapi või ahju otsas. Ega ta seal ei maganudki, lihtsalt vahtis ülevalt alla. Kuidas ta sinna sai? Esiteks hopsti! pesukapi peale, sealt akrobaadihüpe teise kapi otsa ning lõpuks ahjule. Allatulek toimus sama teed pidi. Oli tolmulapi aseaineks.
Hoopis mõistatuslikuks jäi, kuidas ta sai kõrge puhvetikapi otsast korvist mu seemnesibulad kätte. Köögis olles märkasin ikka, et tema mängib eestoas millegagi, mis veereb. Vahest sattusin peale – sibul! Ei vaevunud mõtlema, et kust pärit. Küllalt oli tegu sassiaetud põrandariiete korda seadmisega. Siis kord juhtusin nägema. Tema ronis kribinal köögiust mööda üles ja sealt puhveti otsa. Sibul hambusse ja sellega alla mängima. Seda küllaltki keerukat toimingut tuli tihti korrata (ainult üks kord nägin), sest sibulad veeresid kapi alla ja siis tuli uus hankida. Kapialused sibulad sain kevadel kätte ja võisin need maha panna.
Esimesel aastal, kui Pisi-Käga mängud ja vallatused piirdusid toa ja koduõuega, olin rahul ja õnnelik. Kuid mured tulid siis, kui ta kaugemale läks ja ma teda juba tükil ajal polnud näinud. Selleks oli ka põhjus. Nii läks Vana-Käga päeva pealt kaduma ja nii juhtus sama tema endaga käesoleva aasta varakevadel. Muidugi ma teadsin, et isandad tuuritama lähevad, kuid alateadlikult püüdsin seda aega edasi lükata.
Kägaga juhtus nii, et enne kui tema jõudis külapeale minna, hakkasid kutsumata külalised meil käima. Selleks esimeseks oli üks suur hall isakass, kes hulkus juba mõnda aega külas ringi. Pikemalt peatus ta seal, kus perenaine ka talle midagi paotas. Ja kui minu vana emakass veel elas, mängis ta tema juures peigmees-poissi. Mina nimetasin seda minu talvist nuhtlust Pätakaks, sest ega ta suveperioodil mind eriti ei tüüdanud. Kosjareisid käisid üle kopli otse farmi-Intsu juurde, ning ka ninaesist oli loodusest leida.
Sügisel, kui aiamaal töötasin ja Käga koplis uitas, nägin, kuidas Pätakas teda taga ajas. Käga ruttu minu juurde varjule! Õnneks ei juhtunud seda sageli, seda eredamalt on erandjuhtumid meelde jäänud. Näiteks seegi, kuidas Pätakas istus õues kivi otsas ja mina ei julgenud Käga välja lasta ka pärast seda, kui ründaja olin ära ajanud. Siis käisin Kägaga jalutamas, et vaene toaloom saaks õueõhku ja oleks kaitstud, kui suur ja tugev tuleb.
Päris ära ma Pätakat ei söandanud ajada. Oli ta ju eelmistelgi talvedel peaaegu minu toidul olnud, kuidas siis nüüd teisiti saaks! Alguses söötsin teda sauna juures heki alla, kui lumi tuli, visin söögikausi oma laudalaka otsele, et oleks kindel koht öömajalise pesapaiga juures.
Käga sai hästi aru, kui läksin Pätakat söötma. Tahtis kaasa tulla. Iga kord ma teda kaasa ei võtnud. Siis jooksis magamistoa akna alla mulle järele vaatama. Kui luba oli kaasa tulla, oli meelehea suur. Vaatas koha üle, sest ega Pätakas meid seal oodanud, oli peidus – ja meie tulime rahumeeli tuppa tagasi.
Mida aeg edasi, seda isemeelsemaks Käga sai. Oli vaja oma võimu näidata ja suuremaga kiusu norida. Enne seda oli kuulda ähvardavat kräunumist otsekui hoiatust, et nüüd ma tulen. Päris kisma peale ma õieti ei juhtunudki, sest siis oleksin vahele läinud, aga et Käga oli peksa saanud, seda näitasid valged karvatutid maas. Võideldi ju peamiselt öösiti, hommikul võisin asjale hinnangu anda.
Kassidel on ju see omapära (vähemalt minu Kägal oli), et terved pikad päevad magas maha, aga õhtu eel muutus erksaks ja kippus õue. Sageli ei tulnudki tagasi, jäi ööseks lakka või läks hulkuma.
Ühte Käga ja Pätaka vahelist kismat püüdsin ära hoida ja sain ise kõvasti kannatada. Toimus see teisel Käga siin oleku aastal, veebruarikuus, enne mu juubelisünnipäeva. Juba õhtu eel kuulsin toalakast ähvardavat urinat: üks peenem, teine jäme. Tähendab, Pätakas oli hubasesse toalakka üle kolinud. Mina redelit mööda järele. Nemad heinahunniku otsas võitlusvalmilt tõtt vahtimas. Mina riidlema ja rehaga Pätakat räästa alt välja udama. Käga sai minu juuresolekust indu ja Pätakale järele. Poolvägise sain oma kassist kinni ja sülle! Selsamal momendil tundsin, kuidas käsi vajutati kui pihtide vahele: mu kallis kiisuke oli oma hammaste teravust ja tugevust proovinud just seal – ikkagi kiskja! Ei mäletagi, kuidas me tuppa saime. Ilmselt lükkasin tema enne redelist alla ja tulin siis ise järele. Ja see meenub mulle veel, et ta ei hammustanud ainult üks kord, vaid mitu korda järjest, et lahti pääseda.
Suur õnn oli see, et mul oli paks jope seljas ja labakindad käes. Seega veriseid vermeid polnud. Käsi ja käevars olid sinised ja läksid paistesse. Marrastusi oli ka ja mul oli mõnda aega tegu määrimiste ja kompressitamistega ning mõistmisega, et ära kipu abivahenditeta vihaste vurruliste vahele. Las nad õiendavad oma kismad ise: kes tugevam jääb peale.
Nagu juba enne mainisin, oli Käga kaotaja osas, valged karvad lademes maas. Mul oli hea meel, kui sekka juhtus ka pruune ja musti karvatuustakaid. Võitlus oli siis tasavägine olnud. Ega Pätaka halle polnudki, sest ega tema ainuke kiskleja polnud, kes meie õues tegutses. Siit kaudu läksid mitmed teisedki lauda juurde pulmareisile, sest õige mitu aastat oli seal peale emand Intsu ka teine emand, kellele mehed olid pannud soole vaatamata mehise nime Adalbert.
Muidugi teadsin ma väga hästi, et ka Kägal tuleb loomusunniline jooksuaeg ja et ta võib ära jääda mitmeks päevaks ja et juhtuda võib paljugi, kuid kastreerimisele ma ei mõtelnud, ehkki seda soovitati. Paaris peres nii tehtigi ja seal oli kass kodus ja rahu majas. Olnuks see protseduur lihtsam ja kohapeal lahendatav, kes teab, kuidas minagi oleksin otsustanud, aga linnareisid ja kõik muu sinna juurde kuuluv peletas mõtte juba eos. Kägale jäid tema rõõmud nii otseses kui kaudses mõttes ja ta kasutas neid innukalt kuni viimase ajani. Üks mu tuttav andis talle iseloomuliku hüüdnime – Külapulmitaja.
Pulmitamise tagajärjed olid sageli kurvad, kuna nendega kaasnesid kaklused. Ja mitte üksi pulmas, vaid ka koduõue kismas võis ta saada kriimustatud silmnäo. Tühja neist karvatuustidest, need tulid kasukast, aga silmnägu oli eriti õrn ja kui seal olid verised kriimud, muutusin ma alati murelikuks.
Oli ka põhjust, sest Käga kriimud ja hammustused läksid sageli pahaks, hakkasid mädanema. Kuna ma juba pikemat aega päevikut pean, siis on seal ka kuupäevaliselt kirjas, millal üks või teine häda teda tabas. See esimene oli juba 1997. a. detsembris, kui ta oli alles pooleteistaastane. Sügav haav oli seekord kõrva taga ja sinna lõi suure paise. Murelikult läksime me kahekesi uude, 1998. aastasse. Alles kolmekuningapäeval lõi paise lahti ja loom pääses pakitsusvalust.
Mina mingisuguseid ravimeid ei kasutanud. Olin kuulnud, et kass ise lakkumisega suudab kõige paremini oma haavu parandada. Ja Käga puhul nii ka see oli. Enne ikka käpp suus märjaks ja siis haava kohad üle. Ja neid haavu tuli, küll väiksematest vermedest sügavateni välja. Mõnele kasvas juba tugev kärn peale, aga niipea, kui hakkasin seda ära võtma – mäda all.
Kui kõige selle juures loom sõi ja jõi, sundisin ka ennast rahulikuks. Teadsin seda omast käest, et haigus on tõsine siis, kui enam süüa ei taha.
Käga tõsine haigus tuli 2001. aasta jaanuaris. 25. jaanuaril oli ta kadunud, 26. hommikul kodus, kõrvatagune katki, verejäljed maas. Tuli tuppa, natuke jõi ja heitis pesasse terveks päevaks magama. Ma ei osanud midagi halba aimata, sest kõrvatagused kriimud polnud väga suured ja parema silma all oli ainult tühine täke. Aga just sellest täkkest pahandus tuligi. Õhtu eel läks Käga välja, ei tulnud tagasi. Järgmisel hommikul leidsin ta lauda lakas, silma äär mädane. Tõin tuppa, et ehk sööb või joob. Ei midagi, ainult magab. Õhtul jälle kippus välja, jäi ööseks lakka. Hommikul tõin ta nutuga tuppa, tema aitas valju kräunumisega kaasa. Silm oli mädaga kinni, loom neljas päev söömata ja joomata – ja ilma arstiabita.
Olnuks ma siis teadlik, et üks loomaarst elab alevis, läinuks ma juba varem abi otsima, aga ma ei teadnud. Ei teadnud ka sel jaanuarikuu viimasel päeval, kui läksin tõukekelguga Kuusallu endale sünnipäevakraami tooma. Käga tõstis pea ja ma nägin, et silm ei sära, ehkki see oli lahti nagu teinegi. Tähendab, see on välja mädanenud ja järele jääb tühi koobas. Kogu tee ainult nutsin, nutsin, nutsin. Ahastavalt ja häälega, sest keegi mind ju ei kuulnud. Sünnipäevakraam käes, kiirustasin ruttu koju.
Väike lohutus oli see, et Käga natuke limpsis piima ja sõi mõne krõpsu. Ka see, et silm oli alles, ainult tuhm ja särata, mäda enam ei tulnud. Kui sülle võtsin, proovis isegi nurruda.
Meenub üks seik veebruarikuu esimesest päevast. Vaatasin telerist filmi „Ogalinnud“, Käga oli televiisorilaual lappesse keeratud linikul, pea minu käsivarrel. Olin teda tükk aega silitanud ja tema natuke nurrunud. Nüüd näis magavat. Äkki filmimuusika ja melu sekka naistegelase hädakisa. Käga kohe üles ja ka näuguma. Ta pidas ilmselt kisajaks mind: meenus, kuidas ma mõne päeva eest olin teda nutuga lakast tuppa toonud.
Lakka ta armastas. Öösiti kippus sinna magama. Silm oli tal endiselt haige ja ajas visma välja, padi määrdunud. Ma ei tahtnud, et ta tolmustele heintele läheb. Õnneks olid ööd sel perioodil mitte väga külmad, muidu oleks mure topeltsuur olnud.
Päevikust loen, et 2. veebruari ööl oli suur lumetuisk. Hommikul ütles pastor Jaak Aus oma palveminutites, et kuigi inimest on tabanud õnnetus, tuleb tal olukorraga kohaneda ja edasi elada. Kohaneksime meiegi, kui teaksime, et Käga oma raskest olukorrast enam-vähem asjalisena välja tuleks, aga praegu pole see veel kindel.
3. veebruar. Lumi tuiskab aia äärde, mure minu südame. J. Liiv.
Väljas on -17 ᵒ ja Käga ei lähe enam peale õues käiku lakka. Ka järgmised päevad kuni sünnipäevani olid pakaselised ja haige oli rahulikult toas. Silm punetas ja oli kole, aga muidu oli paranemist märgata. Sõi isukalt süldiliha.
Üks mu sünnipäevakülalisi ütles, et tema kassil mädanenud ka silm, kuid hiljem hakkas nägema. Kägaga nii ei juhtunud. Tema jäi paremast silmast pimedaks, kuid hea oli vähemalt see, et silma asemele ei jäänud auk, nagu ma alguses arvasin.
Muidugi hakkasin sellest ajast peale muret tundma, et mis juhtub siis, kui ka teine silm „opastab“. Ja see juhtus juba järgmisel aastal.
28. aprillil, kui tahtsin Käga tagakojast kööki lasta, märkasin, et ta ei näe lahtist ust. Vahtis ainult üles ja koperdas mu kalosside otsas. Pime mis pime. Toas orienteerus küll, leidis üles oma sööginõu ning magamisaseme. Aga silm oli hall ja läiketa nagu teinegi. Sellest piisas mulle küll, et loom pimedaks tunnistada ja sellest igaühele rääkida. Seda ei usutud, sest peale mõnepäevalist kodus põdemist hakkas ta juba ringi liikuma. Alguses käisin taga kaasas või istusin sealsamas juures, kui ta põõsa all pikutas. Hiljem loobusin, sest ta võttis ette aina pikemaid tuure ja mul oli vaja kevadtöid teha. Halastussurma mõtte olin ka minetanud, sest tema paistis endaga rahuldavalt toime tulevat. Ainult minu hing oli haige mõeldes, missugune piin see oli umbpimedal loomal niiviisi edasi elada!
Umbes samal ajal tegi üks mu tuttav oma kassiga kohe lõpu, kui ta avastas, et see oli kisklemise järel oma ainukesest tervest silmast ilma jäänud, haavad veel peale selle. Minu Kägal polnud seekord nimetamisväärseid kriimustusigi ja pole tänapäevani selge, mis temal nägemishäireid põhjustas. Aga neid tal oli. Kui tõstsin ka kaevuvõllile, kust ta varem hoogsalt raketele hüppas, siis nüüd oli tal tegu, et sealt pikkamööda ja suure vaevaga alla saada. Oli ka muid väärnähtusi.
Kuid aja edasi minnes asi paranes. Juba ronis lakka ja isegi mööda tsementposti üles, et sealt üle traatvõrgu farmi territooriumile minna. Arvasin, et küllap ta orienteerimisoskus kasvas harjutamisega (ka pimedast peast). Aga võib-olla tasub loota, et saab kunagi selle silma poolt nägijakski? Niisugune ime oli juhtunud „Vaprate ja ilusate“ naistegelase Taylori noorima tütrega (mitte filmis, vaid tegelikult), kus arstid tunnistasid vähkkasvaja tõttu lapsele pimedaks jäämist, aga ema palvel Jumala poole ei lasknud seda sündida. Laps sai nägemise tagasi. Miks ei võinud siis minagi samal eesmärgil palvetada!
Ja ennäe imet, see aitas!
Tõemeeli uskusin siis nii ja usaldasin seda rääkida mõnele teiselegi, kui nägin Käga olukorda paranevat. Juunikuu keskpaigaks, kui ta juba hiir hambus põllult tuli, või siis õues olles akna poole vaatas, kui ma toast talle kätt viibutasin, või kui märkasin ta haiget silma säramas – siis olin kindel, et ta näeb. Ja nüüd, muuseas, olen kindel, et küllap ta nägi natukene, kas või uduseltki juba algusest peale, ainult et mina ise sugereerisin endale teadmist tema umbpimedusest ja pöörast hingevalu pooleteistkümneks kuuks. Kui kunagi loomaarstilt nagu muuseas küsisin, et kas pime loom võib nii nägija kombel käituda, ei andnud ta mulle mingisugust kindlat vastust. See on tänapäevani saamata, sest varsti kohe tulid Kägal uued haigused ja meil olid loomaarstiga teised jutud.
Need jutud algasid juba varem, 1999. aastal, kui märkasin, et Käga kraabib kõrvataguseid ja uuristav käpaga kõrvu ka seestpoolt. Televiisorist sain teada, et kassidel võivad olla kõrvades lestad, mis tekitavad sügelemist.
Selle jutuga ma loomaarsti juurde läksingi. Sain õpetust kõrvade puhastamiseks ja isegi mürki, mida võisin kõrva sisemusse tilgutada, et lesti hävitada. Sellega ei tulnud ma toime ja mürk seisab siiani alles. Küll aga puhastasin ta kõrvu (see talle meeldis) ja paistis, et aitas ka.
Hoopis tõsisem sügelemine tuli Kägal sellesama õnnetu 2002. aasta sügisel, kui ma kevadel ta pimedusega jändasin. Võib-olla kraapis ta ennast suvelgi haiguse pärast, aga mina panin selle puukide arvele. Puuke oli tal palju. Eeskojas lamamistoolis tegin peaaegu iga päev ülevaatuse ja korjasin pintsetiga elukad ära. Kui ta pikemat aega ära oli, võis vereimejaidki näha mitmes suuruses. Esimesed olid juba hernesuurused, kui viimased alles vaevalt naha sisse imenud, neid oli raske kätte saada, vahest pead ei saanudki ja need kohad tekitasid pikaks ajaks sügelemist. Mina aitasin sügamisele kaasa, ja see talle meeldis.
Sügisel, kui temal olid jooksud joostud ja minul välistööd tehtud ning me talve ootel tubaseks jäime, märkasin, et loomake rahu ei saa. Vahest kargas kohe une pealt hammastega kintsu kinni, kõrvatagused ja kaela kratsis ise kriimuliseks, ägedalt lakkus kõhualust pehmet nahka. Kippus minu sülle, sest ta teadis, et aitan teda plastmast-harjaga. Sel olid tugevad piid ja roobitsemine tõhus. Eriti tugevasti tõmbasin selja ja sabajuure pealt. Käga näugus mõnust.
Meil oli ka muretuid päevi ja lootus, et kõik läheb iseenesest mööda. Ja olnuks ta tavaline talukass, kellele pole aega ja tahtmistki erilist tähelepanud pöörata, sest on tähtsamatki teha – võib-olla oleks läinud ka: no kraabib ennast, las kraabib! Aga Kägaga oli teisiti. Tema polnud lihtsalt kass, vaid tähtsuselt perekonnaliige.
Detsembri alguses helistasin loomaarstile. Ta lubas vaatama tulla. Tal olla ka rohtu, kuid see on kallis. Olgu! Jäime ootama. Enne veel ta helistas ja küsis, kas kiisu on kodus, et poleks asjatut tulekut. Oli 9. detsembri õhtupoolik. Läksin arstile trepi peale vastu, kui nägin teda autoga tulevat. Rääkisime poolihääli, et mitte Käga ehmatada. Aga kus tema! Magas kiiktoolis õndsama und ega märganud sedagi, et võõrad käed tema kasukas sorisid. Arst tahtis näha, kas kirpe on, mina näitasin taskulambiga tuld. Muidugi neid elukaid pole tal kunagi olnud. Ilmselt olid mingid nähtamatud olevused, kelle vastu arst panigi seda kallist rohtu. Ta nimetas seda tilgaks (nii vähe seda oligi) ja pani selle kassile kukla taga kasuka kaelusesse. Natuke hõõrus sõrmedega laiali ka. Pidi mõjuma igale poole. Mõjus ka. Kui vaatan praegugi arsti märkmeid päeviku tagaküljel, siis näen seal kleepriba tähtpäevaga 02.07.2005. Arvan, et sinnani pidigi kestma rohu mõju. Tegelikult kutsusin arsti teist korda tublisti varem, juba 2004. a. sügisel, sest Käga hakkas jälle ennast kraapima. Pealegi oli vaja uuendada marutaudi süsti. Tilga mõju oli märgitud 05.02.2007, see tähendab tuleva aastani, kus mul enam teda pole.
Mõni sõna meie loomaarstist pr. Ulve Märtsonist. Väga meeldiv noor naisterahvas, kel kodus lapsed ja kaks kassi, keda väga armastatakse ja hoitakse. Ilmselt kassid armastavad ka teda. Vähemalt minu Kägaga oskas ta rääkida väga rahulikult ja teda katsuda ja kombata nii, et loom ei saanudki aru, et tegu on võõra inimesega. Isegi süsti suts käis nii kiiresti ära, et ei jõudnud ehmatadagi.
Möödunud aastal oli mul pr. Ulvega üsna mitu kohtumist. Kuna olin teda ja tema suurt sõbralikkust tundma õppinud, julgesin teda jälle tülitada Käga pärast. Nimelt jäi kiisu suvel loiuks, ei söönud, ainult natuke jõi ja muudkui losutas põõsa varjus või mujal. See polnud mõnus magamine, sest pikali ta ei heitnudki. Arst käis mitu korda ega leidnud viga üles. Arvaas, et seederike, et võib-olla on hiirekarvad või linnusuled kuskile sulu tekitanud. Ta masseeris ja tegi katset rohtu suu kaudu manustada. See oksendati kohe välja. Jäid ainult süstid ja need aitasid. Vend arvas küll, et küllap ta oleks isegi paranenud, sest loom liikus ringi ka, kui teda lubasin, aga minule jäi tõdemus – arst aitas.
See jäigi Käga viimaseks haiguseks. Sealt peale oli ta terve ja tubli, ehkki talve tulekuks muutus ta ümmarguseks nagu kohev lumepall.
Nüüd mõni sõna Käga esimesest haigusest. Kõhulahtisus ka, kuid see läks iseenesest üle. Hoopis põdema pani teadmine, et tal on song. Üks töömees juhtis sellele tähelepanu, kui Käga oli umbes kuuekuune. Siis märkasin ise ka, et tal midagi kõhu all lotendas. Seda teadsin, et inimesed, kui halvasti läheb, võivad surra. Meie külas olnudki kord niisugune juhtum. Seda taas üle kuuldes mul jälle mure platsis ja silm pihus. Õnneks oli seda muret lühikeseks ajaks. Keegi teadja-naine lohutas, et song kassile ei loe, tema omal olnud ka. Mina vahest ikka muretsesin ka, kui ta kappide ja ahju otsas turnis või lakapealsest kassiaugust alla kruupingile hüppas, kuid õnneks ei juhtunud midagi hullu. Song ise muutus nähtavaks alles suvel, kui ta oli talvise priskuse minetanud. Siis olid rõõmukerad lagedal ja song lotendas, kui vaadata oskasid, kergelt kahele poole.
Muresid mul jätkus, ja kuna mul polnud igapäevaelus lähedasi inimesi, kelle üle muretseda, siis kandus see üle loomale, kellest kohe sai muu isikliku perekonna teine liige. Sageli kutsusin teda oma Käga-Pojaks. Muidugi tahtsin ma, et ta alati oleks kodus minu juures. Kas või haigena, aga ikka silma all. Tema aga armastas hulkuda. Alguses viis mammi Ints teda lauda juurde oma koju, hiljem hakkas ta seal omapäi käima. Eriti veel siis, kui sinna sigines teine emane olevus. Need käigud olid suhteliselt ohutud, kodunt nägin teda, või vähemalt teadsin, et ta seal on.
Hoopis murettekitavaks muutusid mitmepäevased äraolekud külas. Siis sain mõnikord mõttes vihaseks: mina hoolitsen sinu eest ja sul on mugav kodu, sina aga… Ent kui ta siis kriimustatuna ja armetus seisukorras tagasi tuli, muutus pahameel rõõmuks nagu sel emal seal tuttavas laulus joodikut poega oodates, et peaasi, et ta tuli ja et tal oli koht, kuhu tulla.
Lehitsedes oma viimase kümnendi päevikud, on seal ka Käga käigud kirjas: millal läks ja millal tuli ning minu meeleolu. Ise olin ka alguses kõva ärakäija, eriti suvel, kuid vanainimese kombel ainult päev korraga – ja Käga jäi üksinda. Missugune rõõm ja rahulolu siis oli, kui ta mind tagatrepil istudes ootas või äkki joostes nähtavale ilmus, kui kuulis, et ma tulin! Ja missugune nukrus, kui teda üldse kodus polnud! Kui vend oli maal, siis oli mul koju jõudes esimene küsimus, kuidas Kägaga lood, ja kui temaga oli hästi, oli endal ka. Nendel perioodidel, kui ise olin haiglas ja vend koduhoidjaks, ootas mind koju tulles sedel, kus kellaajaliselt kõik Käga minekud ja tulekud kirjas. Nii tähtis tegelane oli ta ja nii hinnatud!
Kodus tuli hoolega valvata, et kaevul oleks luuk peal ja et veevõtmise ajal ta ootamatult ei ilmuks ega alla sulpsataks. Mu kolleegil tänavu juhtus nii. Temal läks õnneks: kass ronis all ämbrisse ja tõmmati üles. Meil endil olnud taluajal kassipojaga analoogiline lugu, ainult et teda ei saadudki kätte. See tegi valvsaks. Nii valisin minagi kaevul käimiseks selle aja, kui Käga oli toas. Aga esines ka niisuguseid juhtumeid, kui vee toomisega oli kiire ja kassi polnud kindlas kohas. Jooksis ootamatult välja just siis, kui vinnamine poole peal. Läks õnneks, kui sain täisämbriga tuppa. Teinekord juhtus nii, et tühi ämber tuli seniks ootama jätta, kui ta kaevu pealt ära läks. Lai laudadest kaevupealne oli nimelt Käga lemmikkoht, sest seal oli palavaga mõnus lesida, alt tuli jahedust. Pealegi oli see kohaks, kus teda kunagise lehmaharjaga roobitsesin. Vahest andis ta ise märku, et tahab kraapimist, vahest kutsusin mina.
Tarvitses vaid ütelda: „Tule, ma kaabin sind,“ kui ta kohe kaevuraketisele hüppas ja protseduuri ootama jäi.
Rehaga oli sama lugu. Nii kui õues riisusin, jooksis ta kohe juurde ja ootas seljast sügamist. Lehtede riisumise ajal sama lugu ja isegi talvel ootas ta lauda ukse ees ja kukkus mõnutundest nurruma, kui nägi, et rehaga tulen.
Suvel oli veel see hirm, et ta tuleb ligi, kui vikatiga niidan. Ega tema aru saa, missugune vars mul pihus. Ega minagi jõua pidevalt ringi vaadata, kui ta selja tagant salaja tuleb. Paaril korral lõin talle vikatikannaga nina pihta. Hea vähemalt seegi, et ta tera ette ei sattunud!
See õnnetus oleks võinud juhtuda siis, kui heinaniidumasinad hakkasid õue ümber põllul tiirlema. Tean tuttavate kaudu mitut niisugust juhtumit, kus kassid paksus rohus terade ette sattusid ja mis nendega siis juhtus. Kohutav! Õnneks minu Käga pääses.
Ega ta ise igakord päris pai polnudki. Tahtis naksata käest, kui teda kõhu alt sügades kubemest puudutasin, ja kui ta veel nooruke oli, kargas müramise mõttes mulle mitmel korral säärde. See juhtus siis kui lummetallatud teerada pidi kahekesi tulime ja tema minu taha jäi. Vallatleja tuli ette lasta.
Käga, nagu normaalne kass kunagi, armastas küüsi teritada. Õues olid teritamiseks üks kuuse- ja teine saarepuu. Sageli võttis ta teritamise ette just siis, kui ta aru sai, et nüüd läheme tuppa. Üksi õues olles ja tuppa tahtes kasutas ta küünte teritamiseks maja nurka ja uksepiita, vahest ka redelit. Lakaredel sel juhul nagises, kui ta seal tegutses, eriti, kui ta pulkade peal hüppas ja aknast tuld nägi. Siis oli loomal kohe teada, et kohe-kohe tehakse aken lahti ja tema saab tuppa.
Toas teritas ta küüsi tugitooli nurga vastu, kui ei juhtunud nägema. See oli keelatud, nagu tapeedi kraapimine uste kõrvalt ja magamistoa akna altki. Aga mida teha, kui muidu näiteks magaja või teleka ees tukkuja sind tähele ei pane ja välja ei lase? See oli esimene märguanne. Siis alles võeti appi näugumine, mis kindlasti aitas. Näugumine oli Käga kõne, sel teel ta rääkis minuga. Tarvitses minul temale midagi ütelda, eriti siis, kui ta väljast tuli, näugus tema vastu. Minu poolt mitu lauset, tema poolt sama palju „näusid“ vastu. Me saime teineteisest suurepäraselt aru.
Tuli mõista ka sõnatut keelt. Seda, kui ta sügisel minuga aiamaal olles ära tüdines ja tuppa tahtis minna. Kuidas siis tuppa tahtja natuke aega mulle otsa vaadates istus, siis aga jalgade juurde tuhrama tuli ja seega märku andis, et nüüd labidas maasse ja ära! Või rohimise juures peenrale heitis ja tööd segas. Ikka seepärast, et temaga kaasa läheksin kas sööma või sooja.
Nii aastate jooksul koos elades, küll head ja halba tundes ning teineteisega ära harjudes kogesin, et loom võib olla sulle stiimuliks, vahest ka ravimiks. Tihti vaatasin teda ja mõtlesin: siin sa nüüd oled, tavaline kass-karvakera, viimasel ajal veel ühest silmast pime ja teisel kõrval lesta pole olemaski (paari aasta eest kakluses kaotatud), aga mulle tohutu tähtsusega ja mõju avaldajana. Kui tema oli olemas, oli ka minul hingerahu olemas. Oli tegutsemistahe ja nagu nüüd rõhutatakse: positiivne ellusuhtumine. Ja kui mul viimastel aastatel oligi tervisega probleeme ja ellusuhtumine muutus negatiivseks, oli tema stiimuliks, kelle pärast mina pidin terve ja tugev olema, sest kes siis mu kalli Käga eest hoolitseks, kui minuga midagi juhtuks!
Ka Kägaga ei tohtinud midagi juhtuda. Kui ta selili kiiktoolis lebas, käpakesed kenasti koos, mõtlesin ikka, et sinule ei tohi keegi paha teha. Mina kaitsen sind. Aga kuidas sa kaitsed, kui loom kodust ära läheb! Ja koduski võib igasugust halba juhtuda. Ühel me klubikaaslasel murdis võõras koer tema silme all ta kalli kassi maha, kui see tahtis viimases hädas aknast tuppa hüpata. Tänavu jäi tal teine kass auto alla. Jälle matused.
Olen minagi nende paljude aastate jooksul mitu korda Käga „matuseid“ pidanud. Mäletan, et esimest korda pidasin neid ühe naabriküla tädi juures, kellele kurtsin, et kass juba neli päeva kadunud. Tema lohutas, et see pole kevadeperioodil midagi hullu. Aga Käga oli veel nii nooruke ja mina ei lootnudki tema tagasi tulekut. Aga viienda hommikul ta tuli ja mu rõõm oli piiritu. Langesin põlvili köögipõrandale ja tänasin Loojat, kes oli mu kallikest hoidnud.
Edaspidi see kallike nii kauaks ära ei jäänud, aga mina pabistasin juba siis, kui ta neljandal päeval ei tulnud. Kuskilt olin kuulnud, et neli on viimane taks, täpselt ei teagi, kas söögi, joogi või pulmade suhtes. Aga kui pulmaaega polnudki, kui oli hilissügis või koguni talv, kui väljas külm, kas siis polnud mul õigus murelik olla? Ja nii neid matuseid sai peetudki, ehkki iga kord leidus lohutajaid, et küll ta tuleb tagasi.
Tuligi. Juba hakkasin teda omamoodi imekassiks pidama. Mida aeg edasi, seda rohkem, kuni tänavu talveni välja. Aga sellest hiljem.
Enne mõni sõna külakassidest ja nende armastajatest. Niisuguseid on mitmeid ja mitte ainult maal. Üks neist kaudselt minu tuttav elab Tallinna äärelinnas oma eramus. Ta on meie küla Lõpe rahva sugulane. Ruti käib kunstnikust vanainimest sageli vaatamas ja räägib imelugusid tema kui poolnarri kiindumusest oma kassidesse. Neid on kunstnikuproual mitu olnud ja kõik nad on peale looja karja minekut tema koduaeda maetud. 1998. a. läks üks eriti armas, kellele perenaine tahtis kaunist hauakivi. Minul juhtus kaks olema. Vend leidis need kraavi kaldalt, kui uudismaad tehti.
Kivid olid paraja järgi mõõtu, üks külg must, läikiv ja siledaks lihvitud, teised looduslikud, hallid ja krobelised. Sile pind oli eriti kaunis. Kivid seisid juba aastaid mu koera hauapäitsis, seal põlesid surmapäeval mälestusküünlad. Nüüd otsustasin teise kivi ära anda. Ruti vend viis autoga ära. Alguses otsustanud proua ise kalli kadunukese nime kivisse raiuda, hiljem jäänud see vist teise kunstniku tööks.
Minule saatis see armas inimene ilusa kiisuga maali tänutäheks. Ta enda tehtud raam ümber ja klaas peal. Klaasi all pastelsetes toonides kiisupea suurte ümmarguste silmadega. Selle pildi panin magamistuppa akna kõrvale seinale just tugitooli kohale kus Kägagi vahete-vahel tukkumist tegi. Seda juhtus siis, kui ta tükk aega akna peal istus, aga välja hüpata ei viitsinud, siis keeraski ennast kassi pildi alla kerasse põõnama.
Mul on teistsuguseid kassipilte ka. Tohutu palju krõpsukarpide pealt lõigatuid. Peaaegu kõik on ühesugused kirju kassi peadega ja peal kiri Deliss. Niisugused pildid olid esialgsetel karpidel ja nendega on vooderdatud kunagine linnalaste mängumaja seestpoolt. Nüüd ei käi enam ammu mänguhuvilisi lapsi majas. Seal on minu lõunauinaku-kušett ja muud „mööblit“. Ja seal tegi ka Käga pikki uinakuid, kui uks oli turvalisuse tõttu lahti ja mina lähedal. Piltide pärast kutsusin ma mõnikord seda majakest ka kassi majaks.
Viimasel ajal enam kassikarpe juurde ei tulnud. Siis ostsin graanulid suurtes punastes kassipiltidega kilekottides. Need on ka alles.
Et vahepeal mõnda aega varjusurmas seisnud kirjatööd 9. maiks (Käga sünni-aastapäevaks) lõpetada, pean tegema ruttu ja lühidalt. Kuid kardan, et ei saa, kuna enne pean rääkima veel ühest hulkurkassist, kelle tähtsust loo lõpetamisel ei saa alahinnata.
See kass ilmus meie küla vahele möödunud suvel (võib-olla varemgi) ja sarnanes minu Kägaga nagu kaks tilka vett. Üleni valge. Üks teine valge sattus ka mõnikord lauda territooriumile, see tuli Aru küla poolt, aga meie valge tuli Raudoja poolt. Sinna läks tagasi ka. Teda oli harva näha ja Lõpe perenaine ütles siis ikka: „Täna nägin sinu Käga jälle, läks Maasika poole.“
Aga just nendel kordadel teadsin, et see ei saanud olla Käga, sest tema juhtus olema toas, või keegi teine oli näinud teda hoopis teises kandis.
Vahest juhtus see valge ka meie õuele ja mina ei tundnud ära, et võõras. Näen, et istub kempsu trepil, mina kutsun: „Käga, Käga,“ aga tema lipsab aida alla. Siis läks jälle hulk aega mööda, kui teda uuesti juhtusin vilksamisi nägema. Jälle kutsusin Käga pähe, tema ei tulnud.
Kaua arvasin, et tegu on mõne kodukassiga, et käib samuti hulkumas kui minu kass. Sügise poole aga sain aru, et on hoopis hulkur, otsis midagi kompostihunnikust. Sinna sattus harva midagi söödavat, sest kui midagi üle jäigi, viisin selle kausiga sauna juurde heki alla. Lauda koer tegi siis puhta töö, sest sinna rändasid ka kondid. Aga küllap jätkus midagi ka hulkur-valgele, kes armastas redutada heki all.
Lauda juures, see tähendab farmi-puutöökojas oli uue meeskonna aegu, kui kunagistest valgetest Käga-aegsetest kassidest oli vaid mälestus, oli nüüd must koer ja esimest suve ka ilus must kass. See kass oli julge ja hästi toidetud (olla suur hiirekütt ja sai muud ka) kuid vahest eksis koera kannul ka kuusealuse kausi juurde. Tuli köögi ukse allagi, aga sealt ajasin ta minema, tal ju oma kodu.
Ühel sügispäeval, kui ta kalalõhna peale jälle minu kööki kippus, viisin peotäie rappeid heki alla. Nagu nõiaväel oli näljane valge ka kohal. Varem polnud teda näinudki, küllap oli okste all peidus. Ega ta nüüdki julgenud lagedale ilmuda, ehkki üritas, vaid näugus haleda häälega ja vaatas mulle ahastades otsa. Muidugi viskasin ka temale mõned pead, mis ta kiiruga alla kugistas. Sellest ajast jäigi ta minu kostile.
Esialgu mitte iga päev, sest iga päev polnud ta kohalgi. Vahest arvasin juba, et on hoopis ära läinud. Aga mida külmemaks muutusid ilmad, seda kindlamalt kuulsin igal hommikul heki alt haledat näugumist. Kui ta nägi mind kojast välja minevat, ilmus temagi lagedale. Kui läksime Kägaga koos, jäi ta peitu. Vahest läks Käga teda uudistama, vahest jäi ükskõikseks. Lauda must ei käinud külmaga ka meid enam tülitamas.
Minul algas pingerikas talveperiood. Niisugune, mida enam tagasi ei tahaks.
Esmamureks oli kus ja kuidas teda sööta. Toit külmus ruttu ära, aga tema ei julgenud enne tulla, kui mina olin eemaldunud. Heli all söötmisest loobusin varsti, sest harakad avastasid kiiresti, et sealt midagi saab, ajasid kassi ära. Siis kolisin söögikausiga kuuri räästa varju. Varsti harakad jälle jaol. Tuli valida uus koht.
Üsna kaua söötsin teda lauta. Ta hiilis vargsi lähedale, kui nägi, et toiduga läksin. Siis tulin ise ära, et tema saaks lauda ukse alt sööma hiilida. Nüüd võisin sööginõu natuke kauemaks kohale jätta, harakad ei pääsenud hirmutama ega ülejääki ära sööma. Kord, kui nõu ööseks lauta jätsin ja hommikul läksin ära tooma, kuulsin kärude tagant kellegi ärajooksu kobinat. Tähendab ka sinna oli mõni näljane kutsumata külaline ilmunud. Minu külaline oli väljas.
Nüüd uksealune lauaga kinni ja uus söögikoht päris toa ligi. Selleks sai lai tagaukse trepp, mis on siiani tema söögilauaks olnud. Minul läks nüüd asi tublisiti lihtsamaks: söögid ukse taha ja ise köögiaknast jälgima, kas sööb ja kui kaua, et saaks nõud sisse tõsta.
Tegelikult sõi ta ruttu ja väga vähe. Pidin hoolega valima mida talle teha ja et see oleks soe. Vaene loom oli alalises hirmus, sest kohe võis Käga tulla. Käga sai omakorda aru, mis minul plaanis ja nõudis siis tungivalt välja laskmist. Häda muidugi ka… Nüüd tuli oma Valge nii kauaks eestuppa ootama jätta, kui võõra Valgega ukse taga asi korras. Lõunal ja õhtul oli lihtsam, siis Käga tavaliselt magas toas. Käga söögiga oli ka lihtsam, sest tema sõi peamiselt krõpse ja jõi piima peale.
Vahest oli Käga õues, kui mina hulgust söötma hakkasin. Tuli äkki ei tea kust. Siis oli kõik läbi. Tulnuk ees ja peremees järel kuhu kunagi. Mõnikord läks kismaks, teinekord lahenes olukord rahumeelselt. Alguses arvasin, et tulnuk on naissoost (nii arg ja õrnuke), kui aga kiskumiseks läks, oli põhjust arvata, et meessoost. Meenub, kuidas mõni aasta tagasi oli mul talvisel kostil üks kirju uhke sabaga kiisu, keda Lehtsabaks kutsusin. Tema söötmist vaatas Käga rahumeeli pealt, kismaks ei läinud neil kunagi. See võis olla ka seepärast, et Lehtsaba ei jooksnud eest ära.
Igatahes see kass ei nõudnud minu hoolitsust kauemaks kui märtsikuuni. Siis ühel päeval oli ta läinud ega tulnud enam tagasi. Kord ainult eemalt nägin. Sama lootsin ka praegusest tulnukast. Las tuleb kevad, küllap läheb ka tema. Aga tema ei läinud ja kevadeni jäi palju aega.
Möödunud talv oli käre külm ja pikka aega lumeta. Mul oli mure, et kus loom ööbib. Lakad olid ju Käga valve all, kui ta väljas juhtus olema. Hommikuti ilmus tulnukas ei tea kust, kuid õnneks mitte heki alt. Viimaks selgus siiski, et toa lakast, kus oli sooja pidamiseks tublisti heinu.
Hingeliselt olin suluseisus, sest esinesin kurja võõrasema rollis. Oma paks poiss soojas toas patjadel, alailma täis toidupotid ees, vaenelaps väljas pakase käes, kellele näljapidet ukse taha visatakse. Aga parata polnud midagi, teist lahendust ei olnud. Pealegi olin sel talvel haiguste küüsis. Hea oli, et niigi hakkama saime.
Jõudis kätte veebruar. Pidasin oma 83. sünnipäeva ja mitmel päeval käis õnnitlejaid. Istusime peamiselt eestoas pika laua ümber. Käga põõnas tagatoas minu voodis. Nii mõnigi käis tasakesi teda ukse vahelt uudistamas. Poissi kiideti ja imetleti.
Reedel, 10. veebruaril, kui viimased sünnipäevakülalised olid minekul, nõudis ka Käga välja. Viisin ta süles õue ja kõik nägid, missugune ponts ta oli. Sel õhtul ta tuppa ei tulnudki. Ei läinud otsima ka, sest mina oskasin jääda palavikku. Ühe kassiga oli kergem hakkama saada kui kahega. Nii oli see ka teisel ja kolmandal päeval, ka kriitilisel neljandal ja viiendal, kui teda koju ei ilmunud. Jäime uue valgega kahekesi. Kas kujuneb temast minu kolmas Käga? Aga siis juhtus ime. 19. veebruari hommikul kostis tuttav näu tagakojast. Ja seal ta oli, minu kallis, elus ja terve, ilma ühegi kriimuta. Kaheksa ööd ja kaheksa päeva ära ja seda kesk külma südatalve. Kuuldavasti on mõned kassid kauemgi ära olnud, kuid ikka soojal ajal. Minu Käga puhul polnud see mõeldavgi. Nüüd panin selle lauda süüks, kus oli uus elu. Polnud enam emandaid ja sinna polnud enam muidugi julgust minna, sest suur koer klähvis õue peal. Nüüd tuli hakata kaugemaid tuure tegema.
Järgmine kurb lahkumine, millest juba loo alguses juttu, oli 13. märtsil. Siis ma veel paar nädalat ootasin, et ehk juhtub järjekordne ime ja ta tuleb tagasi, kuid pärast seda oli süda rahul. Tema oli leidnud oma maise lõpu ja mulle oli tulnud tema mantlipärija, väga võimalik, et poegki. Jälle liikus valge kass õue peal, istus aidasillal või Käga paku otsas ja jälle pidin hommikuti varmas olema, et loomale ninaesist pakkuda. Tema aga muutus päev päevalt julgemaks, sest kedagi polnud karta. Kuni…
Kuni kevade lähenedes ilmus jälle lauda Must meid kimbutama. Nägin neid hommikuti paraja vahemaa tagant piidlemas ja teineteise peale urisemas. Nüüd oli tõsine tegu söötmisega. Must oli julge ja ablas, kohe jaol, minu Valge jooksis eemale. Vahest viisin kutsumata külalisele midagi heki alla, et minu oma samal ajal ka süüa saaks. Vahest pidasin pika pausi, et Must oma koju tagasi läheks.
Siis lõi kevad mõlemale kassile pähe ja mõned päevad olin päris üksinda. Minu oma oli jutilt kolm päeva ära. Muidugi tundsin esialgu puudust ja harjumatut tühjust. Kas või ole pisut solvunudki, et mina söödan sind kogu talve, aga kevadel sina teed vehkat! Topelt hea meel oli siis, kui ta jälle tagasi tuli.
Nüüd aga lähen kõige kurvema peatüki juurde, mida ei tea, kuidas lõpetada. Algus oli lihtne ja päevikus kirjas.
Kolmapäeva, 19. aprilli õhtul söötsin uue Käga, s.t. Valge kõhu kõvasti täis, sest lauda Must ei olnud segamas ja läksin vara magama. Järgmisel päeval oli kavas vanni teha ja sellega ühenduses palju tegemist. Esialgu tundsin kergendust, kui kassi ukse taga polnud. Puhus vali põhjatuul ja juba arvasin, et ta pelgab seda. Tema ei ilmunud aga tervel päeval lagedale. Küllap läks pulma, sest teda ei tulnud ka reedel. Siis oli hoopis halb ilm. Öösel oli kerge lumekirme maas ja päevalgi sadas lörtsi.
Laupäev, 22. aprill tuli aga päikesest säravana. Jalutasin enne Lõpe Marta 85 a. sünnipäevale minekut õues ja vaatasin ootasin, kas hulkurit ei tule. Polnud näha. Parem see, pole temaga jändamist, pidin juba keskpäeval sünnipäevamajas olema. Kui siis läksin sara alla, mis külgneb vana rehetoa seinaga, välisukse võtit ära viima, kuulsin nõrka näugumist. Vaatasin üles ja nägin katuseräästa alt teda välja vaatamas. Lebas seal ja vaatas suuril silmil mulle otsa. Tähendab, et nüüd on ta tagasi jõudnud ja peab puhketundi, pea ka katki kraabitud. Siis ei osanud ma uneski aimata, et loom oli katuseräästa alla nii kinni jäänud, et ta seal enam välja ei pääsenud. Sünnipäeva meeleolus õhtul võtit võttes ja teda seal endiselt lebamas nähes – silmad lahti! – ei tulnud mul hetkekski mõttesse uurima minna, et milles asi. Alles järgmisel hommikul, kui ta ikka sööma ei tulnud, arvasin, et midagi on viltu. Tõin ruttu redeli ja hakkasin looma päästma, aga oli juba hilja. Ta oli surnud.
See päiksene pühapäev, 23. aprill oli üks mustemaid mu elus. Must seepärast, et ma ei väsinud endale etteheiteid tegemast hilinemise pärast. Ta ju elas eile, teda oleks saanud ehk elule päästa, kui oleksin kohe appi läinud või abi otsinud. Miks ta ometi ei suutnud seda tänast päeva veel vastu pidada?! Miks, miks, miks?
Pealelõunal tuli lauda Must meile. Andsin selle söögi, mis mõne päeva eest lahkunule oli valmistatud, temale ja nutsin nii kahjutundest kui ka pahameelest. Kindlasti ajas Must minu oma taga ja see põgenes lakka ja tahtis räästa alt välja pugeda, kuid sinna ta kinni jäi ja ära poos. Miks see ometi nii pidi minema? Terve raske talv üle elada ja siis ilusa kevade alguses noorena surra. Ja veel sellel kurval kombel.
Nüüd oli vaja matmisele mõelda. Mitte mõttelisele, vaid tõelisele. Matjaks sain sellesama töömehe, kellega paljude aastate eest Kiidutki matsime. Hea oli, et see lahke abimees tuli sama kurva päeva õhtul (tuttavatega) naabruses asuvasse suvekodusse jürituld tegema ja ma sain oma suure mure ära rääkida.
Mina järgmisel päeval sellest kurvast sündmusest osa ei võtnud. Läksin sauna pesu pesema, et eemal olla. Andsin ainult juhtnööre kus ja kuidas. Kui kõik oli valmis, pidasime toas põgusalt peiesid. Kahetsesin südamest, ja küllap sama tegi temagi, et me õigel ajal surijale appi ei osanud tulla, vaid Marta klubis rõõmsal meelel perenaise juubelipidu pidasime. Minu ahastus oli eriti suur. Enne läks Käga ja nüüd tema mantlipärija ka. Seda see kahekordne käokukkumine möödunud kevadel meie õues tähendas.
Selle uue olukorra omaks võtnud, et nüüd tuleb ilma nendeta uuele tõelisele kevadele vastu minna ja ilma kodukassideta edasi elada, lõi järgmine hommik mind jalust nõrgaks. Eile maetud valge kass ronis laudalakast alla. Tema mis tema! Ei mingit meelepetet. Tuli tagatrepile sööma. Minu rõõm suur, et loom elas ja pärast viiepäevast äraolekut kuuendal päeval jälle tagasi tuli.
Aga kes sai siis maha maetud? Kes puhkab musta mullakääpa all, seal kuhu väljailmunu pärast sööki mõnuga püherdama läks? Kes? Kes? Esialgu tõrjusin eemale mõtte, et see võis olla Käga. Tema äraolekust polnud möödas ju kuus päeva, vaid peatselt kuus nädalat. Ja kui ma teda räästa all nägin, siis ausalt öeldes käis hetkeks läbi pea, et ega ometi tema, aga nähes kahte kõrva (Kägal oli teise lest ära), polnud kahtlustki, et tegu oli uustulnukaga.
Ja silmad! Avasilmi vaatab sulle otsa. Ka surnustpeast, nagu ütles matja, mu abimees. Tema oli juba kohe ära tundnud, et tegu on Kägaga, aga ei söandanud mulle öelda, nähes kui kurb ma olen. Aga ta oleks pidanud seda tegema! Siis oleksid ka pärismatused ja hilisemad mälestused teistsuguseks kujunenud. Nii arvan ma täna, 9. mail, kui mõttes tähistan Käga 10-aastast sünnipäeva.
Ega me neid sünnipäevi tegelikult erilise pidulikkusega ei tähistanudki. Lihtsalt ütlesin: palju õnne sünnipäevaks ja igapäeva elu läks jälle edasi. Mõnel aastal teda polnudki kodus. Esimesel sünnipäeval panin talle küll lehvi kaela, nagu omal ajal Pontsile, oma koerale, aga see talle ei meeldinud, hakkas kohe ära rebima. Tänapäevani ei või ma vaadata, kui kassil on midagi ümber kaela, nagu vahest telerist näha.
Käga hauale istutasin ühe pillergooni ja panin mulda need nartsissisibulad, mis koos õitega toodi mulle naistepäevaks. Poolnärtsinud õied olid tema padjal mitu nädalat, sest eks temagi olnud neid näinud, enne kui lõplikult ära läks. Sünnipäevaks toodud priimulad istutasin pisut kaugemale, mälestamaks, et see sünnipäev oli viimane, kui me veel koos olime. Need õitsesid siis laual tema magamisaseme ees diivanil.
Täna õitsevad siniliiliad õues ja haua ümber. Talvine külm neid ei tahtnud. Nartsissid on võetud ja mitmed teised püsililled ka. Imelik, ma ei kurvastagi selle üle. Küllap seepärast, et mu suur kurvastus puhkab mulla all, lihtne lame paekivi hauatähiseks. Matja pani. Mina lisasin ühe pätsikujulise raudkivi juurde. Hiljem ehk otsin parema.
Ka rehetoa seinale, selle katuseräästa alla, kus ta suri, kavatsen edaspidi panna mälestusmärgina pildi valge kassipeaga, suured silmad peas. Just need avali silmad said mulle omamoodi eksitajaks. Loom on ju elus ja terve, kui niiviisi vaatab. Sest mul on teine pilt veel eestoa uksel. See on ilupilt kalendrist, valge kass kullerkuppude taustal, nii sarnane minu kiisuga, et alla trükkisin Käga. Fotokassil oli kerge vari selle silma peal, kus Kägal oli pime silm. Sobis hästi. Siis märkasin, et ükskord hakkasid ajalehtedes, kirjades ilmuma reklaamid, kus õnnetu kinnisilmne kassinägu peal. Ei mäleta, mis oli juurde kirjutatud ja mida reklaamiti, sest selle olen ära lõiganud. Jäi ainult kurb pea ja käpakesed laiali. Seda oli valus vaadata. Iga kord, kui Käga pikemaks ajaks ära jäi ja ma arvasin teda lahkunuks, kinnitasin knopkadega selle kurva pildi rõõmsa pildi peale. Kui tagasi tuli, võtsin ära.
Praegu seisab kõik endiselt, kurb pool peal. Mälestuseks. Hiljem võtan mõlemad ära. Sest Kägal olnud ka siis silmad lahti, kui teda maeti…
Nüüd aga selle kõige kurvema asja juurde. Miks sattus Käga räästa alla pooksesse, kui selsamal laka peal oli tal tuttav auk rehetuppa pääsemiseks? Seda lahedat ava kasutas ta kogu oma elu, eriti aga tänavu talvel ja sellest oli juba eespool juttu. Sealt ta hüppas alla kruupingile, kust pääses tagakotta ning sealt kaudu kööki, kui mina kuulsin teda näuguvat või muidu välja minnes avastasin teda kummimatil konutavat. Vahest kuulsin, kui ta alla hüppas. See sündis siis, kui tema kuulis lakka minu kööki tuleku. Panin ju esmalt raadio mängima.
Sama teed mööda pääses ta ka välja, kui mina pikemat aega ära olin ja tema lukkus uste taha tuppa jäi. Miks siis nüüd ta selle salaavaga eksis? Miks ta nüüd oma tuttavat teed üles ei leidnud, vaid räästa alla puges? Kui kaua ta seal nii oli olnud? Miks ta seda viimast päeva veel vastu ei pidanud? Miks uus „Käga“ juhtus just neil päevil ära olema? Sest olnuks tema kodus, nagu nüüd kogu aeg ja teine valge räästa all, läinuks kõik teisiti.
Nii need miksid painavad mind ja suur hingepiin, aga rahuldust tunnen sellest, et kõik sain tema sünnipäevaks kirja panna, nagu sihikule võtsin. Kas seda keegi lugeda viitsib ja mind mõistab, on iseasi.
Järelsõna tuleb veel.
Sünnipäevajärgsel päeval sain oma sotsiaalõele kõik ära rääkida. Põhjalikult nagu oli. Seisime Käga haua juures ja ka temal olid pisarad silmas. Loomaarmastaja nagu ta on. Kuid tema leidis ka lohutussõnu. Ütles, et võib-olla oligi hea, et kõik läks nii nagu läks. Võib-olla oli Käga haige (praegu liikuvat üks kassihaigus, tema ema kahel kassil olnud, tehtud lõpp) ja seda poleks saanudki ravida. Olgu lohutuseks see, et ta tuli koju surema, et ta ei tahtnudki oma tuttavast august alla hüpata, vaid puges räästa alla ja et just sealt sai ta lahkumissõnumi saata ja teatada, ta on tagasi. Nüüd jääb tema mälestuseks vähemalt haud. See oli otsekui saatusest määratud, et tema järglaseks elavate maailmas sai see teine valge kass. Nüüd nagu väliselt polekski midagi muutunud. Liigub õues, tuleb minuga kaasa, kui aeda lähen. Püherdab Käga haua ääres, see näib olevat ta lemmikkoht. Ootab tagatrepil süüa. Aga just söömisest ja söötmisest ei kujune head nahka. Ta on kohutavalt arg. Kardab mindki, lindudest ja lauda mustast kassist rääkimata. Iga krabin häirib teda ja pidevalt vahib ringi, kui kehakinnitamiseks läheb.
Söögiga on ta valiv. Krõpsusid ei söö (et mul oleks lihtne), toorest kala ega kalapäid ka mitte. Temale peab midagi praadima. Tavaliselt viinereid kartulitega ja hästi peenestatult. Ka praetud kalu sööks, kuid neid pole mul anda. Ja pasteeti. Ning piim olgu soe. Kui midagi järele jääb, seda vaevalt järgmine kord puudutakse. Need lähevad heki alla Mustale. Must on aga tegelikult juba siis jaol, kui Valge sööma tuleb või kavatseb tulla. Ajab minema. Mina jälle tõstku toidunõud tuppa ja jäägu ootama paremat aega. Närvide mäng nii minul kui ka loomadel. Mõlemad lunivad mu sõprust.
Kui hea oli olnud meie elu Kägaga kahekesi! Aastate jooksul välja kujunenud kooselu nii rõõmus kui muredes. Niisugust ei tule enam.
12. mai 2006
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.