Mul on kodus kaks liivahiirt, kelle nimed on Tiku ja Taku, nimed pani neile ema. Muidugi on nendega päris palju nalja saanud, ükskord jättis vend puuriukse kogemata lahti ja siis jooksime ning ajasime neid igaltpoolt taga.
Minul on väike ja juba üsna vana liivahiir. Tema nimi on Kiki. Ta sai oma nime nii, et meie ühe sõbrannaga panime talle alguses Kikilips, aga see oli natuke imelik ja siis muutsime Kikiks. Kiki on tegelikult väga kuri, kuna elab üksi. Mina ise enam ei julgegi talle süüa panna, kuna ta ükskord hammustas mind nii kõvasti, et veri oli väljas. Nüüd paneb ema talle süüa.
Mul on viis lemmiklooma: kaks liivahiirt, jänesepoiss Ints, linnutapik Frank ja kuningpüüton, keda kutsun Lapseks. Kõige lemmikum nendest on kuningpüüton ja Lapseks kutsun teda sellepärast, et ta ongi alles laps, kuskil aastane. Ta on kõige mõnusam ja kallim olend üldse, kes mind kunagi ei peta ega reeda.
Mul on küll lemmikloom. Ehk neid on lausa kaks. Ei tegelt juba rohkem, nad sigisid neid juurde. Need on siis liivahiired ja nende nimed on Willi ja Neemo. Willi on meessoost ja Neemo on naissoost. Algul ma ei teadnud seda. Aga nüüd tean, sest tulid ju pojad. Ja oma nimed on nad saanud sugu järgi. Nendega seostuvaid lugusid on suhteliselt vähe. Ma parem ei kirjuta neist. Need pole eriti toredad.
Mul olid kunagi paar aastat tagasi liivahiired. Nendega juhtus siis nii, et muidugi nad kaagid murdsid enda puurist välja ja läksid mööda tube hüppama. Noh muidugi oli see nii, et mina jätsin nende ukse õhtul lahti ja läksin ise ära magama. Öösel muidugi ärkasin vahepeal mingi kribina-krabina peale üles, aga noh ega ma sellest loomulikult välja küll eriti ei teinud. Hommikul tegin silmad lahti ja läksin hambaid pesema, kui äkki ema kiljub nii mis hirmus. Ta olevat näinud midagi pruuni üle toa jooksmas just siis, kui hakkas kassi õuest sisse laskma. Minul oli muidugi asi kohe selge ja keelasin kassi sissetulemise ära. Selle esimese vennikese saime kergelt kätte, ema läks ühelt poolt ja isa teiselt poolt ja mina tulin purgiga ülevalt ja oligi käes. Aga selle teisega oli väike jama, nimelt ei leidnud teda üles. Nii me siis veetsime enda laupäeva mööda tube kolades, kuni lõpuks leidsime teise ka lõpuks üles. Vähemalt oli hiirtel tore öö ja hommikupoolik.
Mul on kaks liivahirt. Neil ei ole nimesid. Mul on kodus ka kass, siiam. Ta nimi on Kiti. Nime mõtlesime perega ise välja. Siis kui ta tahab mängida läheb hästi kurjaks ja kargab jalga kinni. Ta käib ka kraanikausis, ta tahab, et keegi keeraks vee lahti ja saaks juua ning mängida veega.
Minu üheks kindlaks hobiks võib pidada liivahiire kodus pidamist. Mulle hullult meeldivad loomad, seega mulle meeldib neid pidada. Loomi, kes väikesed, neid ei ole raske ka pidada. Nad ei võta palju raha ja aega. Samuti armastan ma väga koeri, endale tulevikus tahan Alaska kelgukoera. Ta on minu arust väga siiras ja hullult eriline koer. Tal on ka sügavsinised silmad. Kui oleks võimalust võtaks kohe, aga linnas korteris elades on raske sellist koera muretseda, samuti on hetkel ka kiire aeg, ikkagi 9 klass :) Aga naljakas asi seoses oma lemmikloomaga oli see, kui ma ta sain ja ei teadnud veel, et ei tohi ilma valveta diivanile lasta. Lasin ta jooksma ja paari minuti pärast avastasin, et teda ei olegi enam! Pärast nägin, et ta jooksis maas. See oli suur kergendus teda nähes. Ka kinni võtmisega läks aega, aga hakkama sain!
Mul on kodus taksi koer, kaks liivahiirt ja kääbusjänes. Varem pole kedagi olnud.
Jänes võeti kõige esimesena umbes 6 aastat tagasi. Kaalutleti pikalt, ukid peale minu pikka peale käimist astute see samm siiski. Enamasti kardeti et keegi ei viitsi hoolitseda looma eest. Teisena tulid hiired, mis kingiti mulle nimepäevaks sõbra poolt. See oli suht äkiline. Koer võeti kõige lõpuks.
Otsustasid enamasti ema ja õde, aga minu ja isa vastuargumente ei aktsepteeritud.
Jänes osteti loomapoest ja maksis see umbes 600.- Hiired osteti ka loomapoest, aga need maksid kuskil paarsada krooni. Koer osteti mingi naise käest, kes neid aretas. Kuna ta on tõupuhas, siis maksis kuskil 3000- 4000 krooni.
Jänese nimi on Jossu, aga teda pole eriti vaja kutsuda sest ta nagu nii ei reageeri. Sama lugu on hiirtega. Koera nimi on Lotta ja nii teda ka kutsutakse, nimesid lihtsalt igaüks pakkus ja vaadati, mis kõigile meeldis.
Tavaliselt kui on loomaga probleeme või mürasid otsime internetist teavet raamatutest. Oleme pöördunud ka loomaarsti poole.
Mood ei ole looma valikut mõjutanud. Ainult isiklikud eelistused. Koera puhul siis pikakarvalisus ja tumedam värv. Tõupuhtus pole oluline, kui kuna hinna vahe pole eriti suur olnud siis oleme otsustanud tõuloomade kasuks.
Ühelgi näitusel osalenud pole ja ei ole olnud ka plaanis minna. Üldiselt minule sellised näitused eriti ei meeldi. Tunduvad kuidagi inimeste enda näitamisega kui loomade omaga. Minu arvates ei saa looma hinnata selle järgi milline ta välja näeb või kuidas ta läbi rõnga hüppab vaid siiski kui usaldusväärne ja armas ta kodus on.
Koeraga peab õde tegelema, sest see sai talle kingitud. Jänese puuri puhastame õega vaheldumisi, aga hiiri puhastan ise. Koeraga ei tegele mina üldse, sest tulen tavaliselt hilja koju ja siis kas ei viitsi või lihtsalt ei taha. Hiirtega räägin kui neile süüa panen ja samuti jänesega. Vahest võtan neid sülle ja lasen tuppa ringi jooksma, aga pärast on tegu et neid kätte saada.
Hiirtele ja jänesele ostame näriliste toitu. Anname ka juur-ja puuvilja. Koerale oleme ka ostnud kuivtoitu aga talle ei maitse see eriti ning sellepärast anname mis satub.
Koera oleme vaktsineerinud. Loomaarstil oleme ka käinud kontrollis enamasti.
Meie pole veel kedagi steriliseerinud, sest pole tundnud vajadust. Võibolla kunagi hiljem tõesti. Koer on emane aga ei anna talle ka tiinusevastaseid tablette, sest pole vajadust. Ei lase teda eriti silma alt välja.
Ei ole looma paaritanud, ega järglasi lasknud saada.
Hiirtel ja jänesel on puurid. Hiired on kinni, aga jänes on korteris vabalt. Koer on ka vabalt aga tema magab väikeses kastis mis on pehme villaga vooderdatud. Koer võib voodisse tulla, sest ta on nii väike.
Pikkade reiside puhul oleme viinud loomad maale, vanaema juurde. Kui võimalik siis võtame koera külla kaasa, aga enamasti on kodus siiski. Loomahotellile ei hakka küll raha raiskama.
Loomade sünnikuusid teame ja ühel päeval siis premeerime neid mõna maitsvama toiduga.
Koerale ostsime aluspüksid. Ja mänguasju on koeral kõige rohkem ja igasuguseid. Hiirtele meeldivad vetsupaberi torud ja jänesele üks riideräbal. Koerale oleme ostnud shampooni ja hiirtele liiva.
Mina arvan, et loomale pole vaja kulutada rohkem raha kui endale, aga kui seda üle on siis miks ka mitte.
Ma ei tea küll tänapäeva ja nõukogudeaegse loomapidamise vahet, kuid arvan et võibolla on tänapäeval loomade olukorrad paranenud ja üldse võetakse koju rohkem väiksemaid loomi.
Pole veel kokku puutunud lemmiklooma surmaga.
Koer ei tohi tuppa oma hädasid teha. Temaga käiakse piisavalt tihti väljas.
Aga kui õnnetus juhtub siis koristab neid õde.
Koeral on komme kõike närida, aga sellest pole veel lahti saanud. Ja hiired närivad oma puuri, niiet öösel ei saa magada, aga sellest ei ole ka veel vabanenud. Minu arust on õige looma eksimuse pärast karistada.
Koerale oleme õpetanud küsimise selgeks, aga koertekooli peale pole eriti põhjalikult mõelnud.
Räägin oma loomadega küll ja usun et mingil tasandil nad saavad aru nagu meiegi nende soovidest. Kindlasti on ka loomad mõtlevad olevused.
Ei oska näiteid tuua, kuidas loom peremehe heatahtlikkust ära kasutaks.
Meie peres peavad lapsed rohkem loomade eest hoolitsema. Ma arvan, et lemmikloom on lapsele tähtis, sest nii nad õpivad arvestama rohkem teistega.
Ei ole hakanud rohkem teiste loomapidajatega suhtlema.
Vihatud lemmikloomi küll pole, aga arvan et siga endale koju küll ei võtaks. Kui siis tallu.
Ei oska näiteid tuua mittekoduloomadesse kiindumise kohta.
Kui inimestele meeldivad sellised eksootilised loomad siis võivad nad neid koju võtta, aga peaks alati ikka kindel olema, et need kellelegi ohtu ei kujutaks.
Minu jaoks on lemmikloom selline loom, kes endale meeldib ja keda on hea vahest nunnutada ja kelle eest on hea hoolitseda. Kohustuseks ei tohiks see saada, aga kui nii juhtub tuleb sellega leppida.
Ma arvangi et inimesed peavad lemmikuid, et neil oleks kellegi eest hoolitseda ja et päevad ei oleks nii üksluised.