Hetkel on üks koer, Tommi. Enne oli kaks, Tommi ema Muti oli ka, aga Muti oli juba vana ja suri ära. Muti saime kunagi ammu tuttavate käest, ta polnudki enam nii väga kutsikas. Tal oli algul teine nimi, Mammi, aga isale vist ei meeldinud see nimi eriti ja siis pandi nimeks Muti. Kui vennaga väiksed olime, siis riietasime koeri nukuriietesse, vaesed koerad. Mõlema koera lemmikkohaks oli diivani seljatugi, kust pealt sai hästi väljas toimuvat jälgida. Omavahel said nad päris hästi läbi, kuid Tommi oli vahel natuke kade ja ei lasknud Mutit toidukausi juurde. Mõlemad koerad olid dresseerimata, kuid teadsid kahte sõna: õue ja pesema. Esimene oli enamasti meelepärane, Mutile ei meeldinud ainult talvel õue minna, aga pesema ei tahtnud kumbki minna.
Mul on kodus kolm koera: Leedi (välimuse järgi), Tahmanägu (nägu oleks nagu tahmane), Karu (oli väiksena väga koheva karvaga, mis tegi teda paksuks). Kui nad väiksed olid, kukkusid Leedi ja Tahmanägu läbi nõrga jää ja kardavad siiani veekogudele ligineda.
Mul on collie koer, kelle nimi on Pamparix... see on tal ema järgi pandud... Pampariw Fresera vmt. oli ema nimi... nii ema kui isa on tal näitusekoerad. Auhinnatud jmt. Kõik kutsuvad teda muidu Pambuks... kuigi jah... mu sõbrad ütlevad rohkem Lässi :D Kõige naljakam on see kuidas ta kevadel ja suvel mesilasi taga ajab... aastas korra saab ikka nõelata kah... siis on selline nägu peas... no lihtsalt on naljakas. Ahjaa... talvel käisin temaga jalutamas, talle jubedalt meeldib parte taga ajada... aga oli siis mingi oja... suhteliselt sügav ja lai...jää oli peal. Pardid jääl. Ja siis kui ta neid nägi pani jooksuga nende poole, aga kukkus läbi jää... ise oli pärast nii pettunud ja õnnetu... märg ja mudane.
Mul on lemmikloomaks viirpapagoi. Nime ei olegi talle pannud, kutsume teda igaüks pereliikmetest erinevalt ning hellitavalt. Ta on väga kaval ning igal võimalusel tuleks puurist kohemaid välja. Kunagi lendaski ning kadus jäljetult, nägime peaaegu terve tund tema leidmiseks vaeva. Õnneks saime ta peidukohast kätte.
Mul oli lemmikloom, koer. Kahjuks ei ole teda enam meie seas. Aga ta oli parim koer, keda tahta. Ma mäletan, kuidas talle meeldis talvel lume sees püherdada ja palli mängida. Igatsen teda.
Jaa, kass on mul. Nime tal õigupoolest polegi. Kutsuda saab teda ikka kuidagi - kas kiisu vms. Ja kui kiisu on pahandust teinud, siis leiab talle kah asjakohase nimetuse. Kuna elan korteris, siis ei tahtnud vanemad eriti kassivõtmist lubada, aga teoks see siiski sai. Olin juba mõnda aega haige olnud (ja seda veel suvel!) ja pidin voodis lamama, ainult selili. Nagu uskuda võite, lõbus see polnud. Aga siis tõi vanem vend mulle kiisu (nüüd ometi ei hakanud vanemad seda mulle ju keelama) ja mulle kui palavale kiisuarmastajale tegi see väga palju rõõmu ja terveks sain kah ilmselt kiiremini kui muidu.