Mul on koer Jack ja kass Lucy. Jacki nimi oli paberites kirjas. Ta on spanjel. Lucy on tavaline kodukass, õues ta ei käi. Nime sai ta kummituse järgi, ma mängisin oma nõbule kummitus Lucyt. Kassiga seoses on naljakas lugu see, et kui kaminas tuli on magab ta selle ees ja vahetab iga poole minuti pärast oma poosi ja kui keegi teda katsuma läheb ei hakka tema nurruma nagu tavaline kass, vaid lööb hambad sisse.
Mul on koer Pontus ja jänes Nupsu. Pontus sai nime nii, et mina tahtsin talle nimeks panna kas Leedi või Lontu, aga need ei sobinud, sest mu koer on meessoost ja tal on kikkis kõrvad. Siis mõtlesin Lontuga kõige sarnasema nime Pontu. Jänes sai oma nime selle järgi, et ta on lihtsalt nii armas.
Mul on kaks koera (Tommi, Tolli), 8 kassi ja 43 lehma:) Nende nimed on tulnud peast. Tommi nimi tuli sellest, et väike õde kohutavalt armastas nime Tommi ja ta ütles, et kui me kutsika saame, paneb ta talle nimeks Tommi.
Hetkel on mu lemmikloomaks merisiga, kelle nimi on Possu, tal oli see nimi juba siis kui me oma allergikust peretuttavalt saime. Varem oli mul kass nimega Miisu, ta sai oma nime kausist juhuslikult tähti tõmmates, st. tähe lotot mängides. Miisuga seoses meenub see, et ta oli mulle nagu koer, kaitses mind ka suurte koerte eest ka see meenub, et talle ei meeldinud väga mu ülejäänud perekond, üritas neile pidevalt kallale minna.
Mul on olnud mitu hamstrit. Kõige esimese nimi oli Tupsu. Ma olin kusagilt seda nime kuulnud ning see hakkas mulle meeldima. Teise nimi oli Bamby. Väiksena mulle väga meeldis film kitsepoeg Bambyst ning panin ka oma hamstrile selle nime. Ükskord pääses Tupsu puurist välja, siis kui kedagi polnud kodus. Me otsisime teda pärast kaua, kuid lõpuks tuli ta ise tagasi.
Mul on kass Sander ja koer Džinta. Kassil oli selline nimi juba siis, kui me ta saime, aga koera nimi tuli tõunimest (Džiutas). Kassiga juhtus kunagi õnnetus, ta käpp jäi mingisuguse väiksema looma lõiksu. Koos selle lõksuga tuli ta koju ja kraapis akna peal. See oli küll ime, et ta üldse nii kaugele jõudis.
Mul on üks koer ja üks kass. Koera nimi on Bosse ja ta on saanud oma nime oma isa järgi. Kassi nimi on Tõmmu ja talle ma panin ka ise nime nagu koeralegi. Aga talle panin ma sellise nime, kuna see meeldib mulle. Mu koer ja kass on mulle väga tähtsad. Mu kassil on 24. veebruaril sünnipäev ja ma tavaliselt teen talle ise sünnipäevatordi.
Looduslaps, nagu ma olen, on mul kodus 3 looma ja 7 kala. Nimelt on 1 koer, 1 kass, 1 vesikilpkonn. Koer on mul tiigerdogi, kes on väga nunnu ja hea iseloomuga. Enda nime on ta saanud sellest, et sündides olid tal triibud ainult ühel pool ja nägi välja nagu kummitus. Multikas sõbralikust kummitusest Casper tuli kohe meelde ja nii ta saigi omale nimeks Casper. Kassi nimi on Mõmmi sellepärast, et ta näeb välja nagu karumõmmi. Kilpkonna nimi on Koll, alguses oli neid 2, Kill ja Koll, aga Kill kadus ära.
Mul on lemmikloomaks kaks kassi, nimedeks Juss ja Miki. Ma ei tea, kuidas Juss oma nime sai, sest kui ta meie perre tuli, olin päris väike. Miki on aga täitsa minu kass ja seega panin mina talle ka nime. Õigemini mu vanaisa ütles kord: "Nagu väike Miki." Sealt jäi mulle see nimi kõrvu. Teine võimalus oleks olnud Nublu, ajendatuna siis Ursula laulust nimega Nublu. Lugusid nende kahega seoses on palju, väga palju, kuid siinkohal läheksid need liiga pikaks, et kirjutada.
Mul otseselt oma lemmiklooma ei ole. Meie perel on aga koer Reks ja kassid Kriimu ja Pätu. Kriimu on saanud nime oma kriimulise näo järgi. Varem oli meil kass Tont, kelle nimi oli tingitud tema süsimustast karvast.
Mul on kodus saksa lambakoer ning merisiga. Merisiga sai oma nime kunagi filmi peategelase järgi - Rosalinda. Kuna nimi on aga pikk, ei kutsu me teda nii, vaid lihtsalt põssaks, millele ka loom alati reageerib. Koerale anti nagu teistelegi tõukoertele ette täht, millega nimi peab algama. Tegelikult oli talle juba nimi omanike poolt pandud - Veneetsia, mis aga tundus meile pisut tobe. Oleks suhteliselt koomiline hüüda aias oma koera Veneetsiaks. Nii mõtlesime nime, mis oleks pisut lühem ning suurepärasem. Kuna V-täht oli ette antud ning meil oli emane koer, siis esimene nimi, mis emal pähe tuli oli Vella. Seoses sellega meenub ka naljakas juhtum. Mõtlesime ikka, et kui oleks olnud isane koer, oleksime hakanud teda Velloks kutsuma. Nüüd sai koera nimeks siis Vello asemel Vella. Väiksena oli ka mul kaks viirpapagoid. Neile andis nime minu tädi. Õhtul, mil ema linnud oli koju toonud, tuli tädi meie juurde. Kuna neil ei olnud veel nime, pakkus ta välja riimuvad nimed - Mati ja Kati. Nimed meeldisid kõigile, sest nad olid lühikesed ning lustakad. Koeraga meenub mul kõige rohkem juhtumisi. Kui ma väike olin, hoidis mind vanaema. Iga päev käisime koos poes ning võtsime koera kaasa. Vella harjus sellega nii ära, et iga päev täpselt kell kaksteist oli ta maja ukse ees ning ootas meid. Mäletan, et mul oli alati nii uhke ja kindel tunne seista oma koeraga poe ukse juures. Väiksena mängisin nukumajas ning tegin alati ka koerale süüa. Meenub, et kunagi andsin koerale nii palju süüa, et õhtul vanemad arvasid, et koer on haige, kuna üldse liigutada ei jõudnud. Ise olin oma käitumist põhjendanud sellega, et koer oli väga näljase näoga olnud. Meenub ka üks natuke tõsisem ning kurvem juhtum. Ehitasime kunagi vennaga aeda väikse maja. Kutsusime sinna sisse ka koera, kuna aga küünal maha kukkus, läks maja põlema. Õnneks nägi aga isa suitsu ning reageeris koheselt. Kindlasti on meeles juhtum, kuidas koer jõulude aeg ilutulestikku kartis ning ära jooksis. Olime perega kohutavalt mures, sest enne ta nii ei olnud käitunud, kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja ning koer oli nädala kadunud. Kui aga ema laupäeval maakonnalehe "Sakalag ostis, oli lehe siseküljel lugu koerast Indigo, kes oli kaks tundi vees olnud ning lõpuks järvest välja suudetud tuua. Loo kõrval oli ka looma pilt, kes oli täpselt meie koera moodi. Kuigi viimnegi lootus oli juba kustunud ning koera nimi oli artiklis ka hoopis teine olnud, otsustasime siiski looma vaatama minna. Talu oli Viljandist ligikaudu kümme kilomeetrit eemal. Jõudes aga kohale, ei olnud enam mingit kahtlust - tegu oli meie Vellaga. Nimi Indigo oli talle pandud sellepärast, et mees, kes koera päästis, ise arvas koera olevat hoopis teise pere oma. Nii oli meie Vellast saanud kuulsus lehes. Võib öelda, et meie lugu lõppes siiski õnnelikult ning loomulikult tundis terve pere suurimat heameelt, et leidsime Vella üles. Oli ju Vella saanud meile justkui pereliikmeks.
Mul on koer ja kaks kassi. Koer Pontu sai oma nime nii, et vend kutsus teda naljapärast Pontu, Pontu ja koer tuligi tema juurde, aga kasside nimed tulid niisama Tiku ja Taku. Meie kass Takul oli silm haige ja Tikul on jalaluumurd.
Mul on kass ja koer, kass sai oma nime isa kaudu: me kirjutasime nimesildid ja panime laua peale ja siis isa võttis nime JOSSU, koer sai nime samamoodi nimi NUPSIK. Mul ei tule meelde.
Meil on koer, kes algul oli hulkuv koer. Minu emal hakkas temast kahju ja me võtsime ta endale. Ta on sõbralik koer, kelle nimi on Tommy. Meil on ka ilus ja armas kass hallikat värvi, kelle nimi on Simba.
Mul oli kala. Tema nimi oli Sannvannlii. Ma mõtlesin seda nime kuu aega. Üks lugu oli selline, et me vahetasime tema akvaariumis vett ja ta hüppas sealt välja. Õnneks saime ta sinna tagasi. Veel oli mul hamster Mannifest. Temaga naljakaid lugusid ei juhtunud.
Mul on kaks koera. Vanema koera nimi on Dolly ja teine, noor koer, on Daisi. Dolly sai oma nime enne, kui me ta saime, aga Daisi on minu pandud nimi - mulle meeldis see nimi kõige rohkem. Kui mul Dollyt veel polnud, siis kui ma teda esimest korda nägin olin ma päris väike, siis ma ütlesin emale, et vaata kui väike ja lokkis koer seal on, ma tahan seda koera endale, ja paari kuu pärast ma ta saingi.
Mul on üks koer nimega Max ja kass, kellel pole nime - teda hüütakse lihtsalt Kiisuks. Max sai endale sellepärast sellise nime, kuna ta on hästi suur ehk siis maximaalselt suur ja sellepärast siis selline nimi. Mulle meeldivad mu koduloomad, kuna nad on armsad ja nendega saab palju nalja.