Mul ei ole hobust ega hamstrit. Mul on ainult neli kassi ja üks koer.
Aga see, et kunagi ma käisin ekskursioonil see toimus suvevaheajal, enne minu esimesse klassi minekut ja seal viimases kohas, kus me käisime, ma ei tea kus see oli, aga seal ma nägin hobust ja varssa. Ja septembri kuus 2006 aastal või ei olnud see september - ah vahet pole - igatahes see oli 2006 aasta sügis, laupäev ja ma käisin Palamusel. Seal oli laat ja ma sain lõpus õhtu poole 30.- eest poniga ratsutada. Seal oli suur suksu ka, aga temaga ma ei julgenud, sest ta oli liiga suur. Lasteaias ja eelmise aasta kevadel käisime Elistvere loomapargis ja seal ma nägin hamstrit ja merisiga. Aga mulle meenus just, et ma nägin Palamusel kassipoegi ja kutsusi ka.
Nüüd räägin siis oma kassidest. Mul on neli kassi: kolm isast ja üks emane. Kõik sai alguse sellest, et meil oli vana kass Kalle ja tema kadus ära, lihtsalt ükskord läks ära ja tagasi enam ei tulnud. Siis me otsisime perega kassi (mitte sõna otseses mõttes). Oli reedene päev, siis ma läksin koolist koju, see oli sügise poole. Ma läksin koolist koju ja mida ma näen - auto tuleb ja mingi kass kõnnib rahulikult keset teed (no siis ma ei teadnud sellest kassist midagi). Ma hakkasin kassile käega märku andma (ta kõndis näoga minu poole) ja tema tuli tee äärde ja auto sõitis mööda. Ja siis tuli kass üle tee minu juurde ja hakkas mööda mu püksisääri nühkima. Mina läksin edasi ja tema kõndis järgi koduni. Kodus ema andis kassile piima ja midagi hamba alla. Kui ema hakkas vaatama, mis sugu ta on selguski, et ta on emane kass. Ema tahtis kassi ära ajada, aga kass ei läinud ja siis sain ma aru, et ta on kodutu kass. Ema pidi kassi meile elama jätma, kass on praegugi rõõmsa meelega meie juures. Kui tuli kevad, siis sai kass pojad, aga see pesakond hukkus, õieti me ei näinudki seda pesakond. Teine pesakond jäi ellu, aga ajapikku surid kõik ära: kõige ennem suri must kass, siis suri hall kass ja ja see järel suri must kass valge kõhualusega Tommy ja kõige viimasena suri tume tumedate triipudega Tiiger, kes elas kõige kauem, elas järgmise pesakonnani. Siis tuli kolmas pesakond, kes elab siiani, nendest on ainult üks surnud, see oli emane kass, aga ta oli hästi armas ja ilus. Isased elavad praegugi. Praegu elab helehall helehallide triipudega kass Jerry Alpinist, natsa tumedam tumedate triipudega Tommy Äpu ja valge tumehallide laikudega kass Kalle Paksu. Selline siis see kurb kassijutt oligi.
Minu lemmikloom on koer. Minu koer on saanud oma nime sabatuti järgi. Me läksime metsa ja me läksime rebase koopa peale ja siis jooksis rebane koopast välja ja Tuti jooksis rebasele järele.
Mul on oma lemmikloom. Minu lemmiklooma nimi on Tomm. Vahel kutsun ma teda Tommiks sellepärast, et seda on lihtsam kutsuda. Ta sai selle nime sellepärast, et see nimi oli nii ilus. Ühes filmis oli see nimi. Ükskord, kui meil külalised olid külas ja me grillisime, siis oli mul lemmikloom lahti, ta jooksis õues ringi. Kui meie sõime, siis sõitis meie majast mööda auto, see auto sõitis nii kiiresti. Tommi läks autot haukuma. Ja autojuht ei näinud teda, siis käis suur pauk. Ja me mõtlesime, mis see võis olla. Siis ütles tädi, et nüüd jäi Tommi auto alla, ja nii see oligi. Tommi tuli vaikselt kõndides minu juurde ja niuksus. Ma võtsin ta sülle ja viisin ta tuppa. Ta oli mitu päeva pikali ega söönud. Ta tahtis kodust ära minna, aga ma ei lasknud. Läks veel mitu päeva ja mu koer sai terveks. Õnneks on ta veel praegugi elus.
Minu lemmikloom on merisiga ja tema nimi on Willy. Ma lihtsalt mõtlesin talle sellise nime. Ükskord andsin ma merisea oma sõbra kätte. Merisiga oli hirmul ja pissis mu sõbranna peale. Ükspäev võttis mu õde merisea välja, aga ta unustas merisea üksi maha. Õnneks pani ta talle resti peale, et ta minema ei jookseks. Aga siis hakkas kass teda käpaga müksama. Aga ta ei ulatanud. Isa nägi kassi ja viis merisea tuppa.
Minul on väga armas kass, ta nimi on Jossu. See nimi oli tal juba väiksest peale. Kui ma Jossu sain, siis sain teada, et teine perenaine oli talle juba nime pannud ja siis mõtlesin, et see nimi võiks talle jääda. Kui üleeile tema vana perenaine külla mulle tuli, otsustasime, et otsime Jossu üles (ta oli väljas). Mina ütlesin, et vaatame esiteks keldri. Ja seal ta oli, magas riiete kottide peal. Mina arvasin, et ta käib keldris hiiri püüdmas, aga ei, hoopis magamas.
Minu lemmikloom on koer, tema nimi on Roki. Minu ema pani talle sellise nime, mina olin veel pisike ega mäleta enam täpselt. Jooksin temaga aias ringi ning ta tuli mul selja tagant ja pani oma käpa mulle jalgade ette, et ma oleksin peaaegu kukkunud ja jäin õnneks püsti.
Mul on koer ja kass. Koer sai endale nimeks Roki sellest, et ta ronis puu otsa. Kassil pole nime. Kui kass ja koer mängisid, siis tahtis koer minema minna, aga kass ei lasknud ja võttis hammastega sabast kinni.
Mul on olnud üks koer ja neli kassi, praegust vaid üks, kelle nimi on Kusti. Kui ema ta tõi, siis mõtlesime, mis talle nimeks panna ja otsustasime, et paneme Kusti. Ta oli ühel talveööl õues, kui külm oli. Ta tuli hommikul tuppa, tal oli saba jäätunud.
Mul ei ole eriti mingit lemmiklooma. Meeldivad aga akvaariumikalad. Nad on nii lahedad, kui nad seal akvaariumis ringi ujuvad. Mul kunagi olid, aga üks tädi tuli külla oma kassiga ja siis ta sõi mu kalad ära. Kaks tükki. Nimed olid Tipsu ja Täpsu. Ainult mina tegin neil vahet. Siis ma olin selle kassi peale vihane. Tegime neile matused, kuigi polnud midagi matta.
Mul on lemmikloomi mitu, aga ma ütlen siis teile ühe. Minu lemmikloom on koer ja selle koera nimi on Penna. Ma olen temaga palli mänginud, siis lihtsalt teda õpetanud või siis jalutamas käinud.
Mul on koer ja kass. Kass Tatsu oli alguses Darja. Alguses arvasime, et ta on emane, kuid kui tuli välja, et ta on isane, muutsime ka nime. Nimi kujunes edasi Dašaks, Dašikuks, Tatsikuks ning lõpuks jäi ta nimeks Tatsu. Koer Pontule panin nime ma ise, sest Pontu on kümne aastane ning kui ta toodi, siis olin mina umbes kolme aastane, nime küsiti minult. Loomulikult vastasin ma väikesele lapsele tuntuima koeranime - Pontu. Ja see tema nimeks siis jäigi.
Minu lemmikloom on minu kass Keša, ta sai oma nime sellepärast, et meil ei olnud temale muud nimetust veel välja mõeldud ja siis jäid kõik sellega nõusse ja niisiis sai ta endale nimeks Keša. Temaga juhtus üks selline lugu, kui me ükskord magama läksime, siis oli Keša meil ukse taga, näugus pidevalt ja see kestis umbes kella kolme ööseni ja mu emale hakkas see juba vaikselt pinda käima. Lõpuks võttis ema kannuga kuuma vett, tegi ukse lahti ja siis tuli kass nii kiiresti kui jaksas ja koperdas ema jalge ees ja hoopis sai ema selle kuuma veega üle valatud.