1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on koer. Kogu mu eluaja. Olen talus sündinud, kasvanud laps ja elanud pea eluaja talus. Koerad olid minu kodus alati. Peagi augustikuus saab viis aastat, mil tulin Haljalasse elama ja siin mul enam oma koera ei ole. Mäletan oma väikesest lapseeast, et mu esimene hoidja ja seltsiline oli suur ja väga ilus koer Bonger. Olime üheealised, mina sündinud 1920 a. detsembris ja Bonger mõni kuu hiljem, ütles mu ema. Bonger oli üsna pika karvaga koer. Aluskarv oli tal pruun, otsad mustad. Seljapealt karv laineline, lontkõrvad. Tema ema olnud Rakveres kaupmehe koer. Seal aga tüdinetud emasest valvurist, koer otsustati ära anda. Meil aga momendil koera polevat olnud ja nii toodigi tiine koera mamma meile. Olnud paras suur koer kikkis kõrvadega pruuni-musta vöödiline ja üleskerkinud ninaotsaga, nii et tal hambad paistnud. Mäletan, arvati et bokseri tüüpi. Tal olnud kombeks ootamatuid hüppeid teha. Kui oli üksinda kodus ja avastas hoonete lähedal võõra inimese, siis olevat hüpanud hoogsalt talle peale, saanud inimese kindlasti pikali ja valvanud seni kuni keegi pererahvast tulnud ja ohvri päästnud. Bongri isa pidi olema suur ja karvane, sest poeg oli välimuselt umbes vetelpääste koera taoline.
Nii ka lapsepõlveaastad siis koera hoidmisel ja seltsis läksid. Kui ema ja isa olid välistel talitustel ja laudas, siis laotati tekk põrandale. Sinna tuli siruli Bonger, vahel ka suur isakass Ints, ja laps oli kindlalt hoitud. Bonger oli rahulik. Võisin tal üle ja ümber ronida – paitada. Ints lõi nurru ja mida siis üks laps veel võis ihaldada. Olid muidugi veel mul ema valmistatud puust loomad. Nukkudega pole ma kunagi mänginud.
Meil oli samal ajal veel teinegi koer, Bongerist paar aastat noorem krants. Trolli, aga tema ei pidanud minust lugu. Ta oli emale truu koer, hoidis ema väga.
Ei tea kas sellest, et olin väiksena väga palju koeraga koos, kuigi olude sunnil – ei saadud ju väikest tüdrukut igale poole, näiteks lauta, kaasa võtta – või lihtsalt oli see mu loomus, aga koer on nagu eluajaks jäänud minule kõige tähtsamaks ja armsamaks koduloomaks. Sümpaatia on olnud kahepoolne. Neil koera hoidmise aastatel oli rohkem hoidjaga päeval, sest minust vanem vend oli päeval koolis, õhtul oli seltsi rohkem.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ei oskagi ütelda, kelle soovil koeri koju toodi, sest meie talu pererahvas oli kõik selle poolt, et koer või koerad pidid lihtsalt talus olema. See oli loomulik.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Varjupaigast, kuulutuse peale ja klubi kaudu ei ole minu koju ühtegi koera toodud. On saadud tuttavatelt ja ma ei mäleta, et nende eest oleks raha makstud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kodupere koerte nimed on olnud: Bonger, Trolli, Nässu, Pluuta, Pompi, Poli, Sammi, Muri, Pluuto, Parbu, Pauka, veel teine Bonger, Poksi oli veel sõja eeli ja ajal Tolli keda kutsuti enamikus Härra (ta tuli meile naabriperest, sealset peremeest nimetati härraks) edasi Pambo-Karoliine – keda nimetasime ka Liine ehk Mamma, Polli, Parun, Juss ja Jass. Üsna palju on olnud minu 80. eluaasta kestel koeri, aga peale seda luurasid hundid ümber hoonete ja kuidas koeri ka sai hoitud – ikka nad kadusid. Tuli jälle kusagil koer tuua või kutsikast uus koer kasvatada. Väiksena toodud ja kohapeal ristitute nimed algavad enamikus P tähega. Koerte nimesid on ju palju.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Ei olnud mingite kanalite pidi teavet vaja.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood pole kunagi mõjutanud. Meil olid kõik suured, ka mõned keskmise kasvuga koerad. Väikseid ei ühtegi, ei meeldinud. Värvus polnud oluline. Talus oli vajalik, et koer oskaks karjas loomi valvata, vajadusel õues haukuda ja oleks veidi taibukas ka. Tõupuhtus polnud oluline, olid pea kõik krantsid. Oli ainult üks tõupaberitega saksa lambakoer Kadi, aga see oli kõige vastikum koer minu elus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusel pole käinud ega osalenud. Olen vaadanud mõned korrad televiisorist.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeri söötis – hooldas minu ema mu noorpõlves. Peale ta surma 1943 a. kevadel jäid kutsud minu hooldada. Jalutada nendega pole vaja olnud. Koerad said muidugi küllalt vabalt liikuda loomadega karjas jm. Ketiski olid kutsud vähe. 1969 a. alates oli meil maja juures üsna suur aed aiaga piiratud. Seal saadi vabalt joosta.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset koeratoitu ei ole kunagi ostnud. Meie kutsud sõid nagu mu mälestuses ja eluajal pererahvaga sama toitu. Eraldi neile ei keedetud. Kui enam suuremat peret ei olnud ja lapsed ära, tõin sageli odavat maksavorsti koera jaoks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda üsna mitmel juhul. Esimene, kellega oli, oli koer Pauka. Oli ilus suur krants tulehall. Rakvere sõjaväe koera järglane, isa kolhoosi karjakoer. See oli 1970 a. paiku. Pauka oli üksinda kodus aias. Aeg, nagu mäletan ,suvine. Kui koju tulime mehega koos, selgus et Paukat ei olnudki aias. Oli kraabitud kahelt poolt võrkaia alla käis, sealt siis oli ta ula peale läinud. Hiljem selgus, et samast lähedalt pereema oli oma pulmipidava emaskoera lahti lasknud, see läks muidugi peigmeest otsima leides Pauka ja koos siis kraabitigi. Pauka tuli koju poolroomates, oli võrgu all ilmselt seljale häda teinud. Kõndima hakkas korralikult üsna peagi. Aga tal jäi selg sügelema. Kraapida jalaga ei saanud, aga näris kogu aeg nagu otsiks kirpe. Keelaasime, et ei tohi kraapida, aga ta läks peitu, näris ennast ja jalg oleks ka nagu sügada aidanud, tegi vastu põrandat kop-kop. Kutsusime kohale kolhoosi vetarsti, kes andis ravimiks mingit salvi. Kuur sai läbi, aga koeral paremat ei tulnud. Siis pöördusime rajooni vet arsti poole. Jälle salv ja soovitati koerale toorest liha suhu. Siis soovitati vitamiine. Sellelgi ravil ei olnud tagajärgi paremuse poole.
Edasi sai mees Haljalas kokku endise meie küla mehe vanema vet. velskeriga ja kurtnud koera häda temale. Vastuseks oli arvatud, et ehk on midagi viga selja närvides ja soovitati määrida väävlisalviga. Mees oli samas apteegist võtnud purgitäie rohtu kaasa. Pügasime koera selja karvadest puhtaks ja määrisime rohu peale. Koer oli veidi rahulikum, aga imelik oli näha juba alanud talvel tumedat koera selga valgena ja karvadeta. Karva oras koera seljal kasvas ja salv jäi okastele kõigest masseerimisest hoolimata. Siis tuli mul meelde kuidas arst oli mind käskinud heinatolmu tõttu sügelevaid käsivarsi mentool-piiritusega määrida ja ma sain abi. Mõtlesin, et valan seda ravimit koerale ka selga, et ega ta halvemaks ikka tee, viib ehk salvi nahale paremini peale. Peagi selgus, et mentool oli hea. Kui Pauka mind rohtudega nägi, hakkas rõõmsalt keksima. Ma ei mäleta enam kui palju ma apteekidest neid väikseid mentoolipudeleid tõin, aga Pauka selg sai terveks.
Paukal oli veel üsna vanas koera eas häda kõrvadega. Oli arvatavasti valus, hakkas pead rapputama. Rakvere arst andis kõrvapanemiseks rohtu ja käskis koera soojas toas hoida. Nii tegimegi. Loom rahunes, aga jäi ajapikku kurdiks. Sellepärast sai ta magama pandud. Oli 12-13 aastane.
Teine arstiabi vajaja oli järgmine koer, kellel nimeks Bonger. Oli suur hall lambakoer. Ema punane setter isa hall Tapa sõjaväe osa lambakoer. Muide Bonger oli minu kodus kõige targem koer. Noor ja vallatu oli ta koos mehega aiast väljas. Mees lõikas klaasi ja Bonger oli oma vallatuses astunud lumme langenud klaasiribale ja esijala päka alla tuli haav. Panin rohtu peale ja sidusin käpa kinni. Koer toas sidet ära ei kiskunud aga kui oli õues ja side sai lumes niiskeks, siis toas harutas-tiris sideme ära. Edaspidi sidusin koera käpale väikese kilekoti ümber käpa ja side jäi päevaks paika. Nii paraneski Bongeri jalg koduse ravi abil. Rääkisin sidumise ajal sageli, et oleme tohtri juures. Tohtri juurde tuli temaga veel minna. Koera kikkkõrv läks paksuks ja rippu. Tohter tuli koju ja lõikas kõrvale haava, välja tuli hulga verist vett. Arst arvas, et koera kõrv on haiget saanud. Arst käis meil üsna kaua, pani igal õhtul marliribaga kõrvahaavale rohtu sisse. Pealt määrides oleks haav kinni kasvanud ja jälle tulnuks veetilgad. Nii parandas endine kolhoosi vet arst, kellest oli saanud sovhoosi direktor, meie Bongeri kõrva. Koera elu lõpp tuli aga koerte katkuga. Kuigi sama arst käis süstimas. Bonger muidu paranes, aga jäi pimedaks. Arst pani ta magama. Rohkem arstiabi pole meie pere koerad vajanud. Kõik Bongeri ravid tehti, kui ta pea oli minu põlvel, ilma suud sidumata ja kinni hoidmiseta. Käskisin paigal olla, oleme nüüd tohtri juures.
Vaktsineerimised tavaliselt iga aasta ja marutaudi vastu said alati tehtud ja minu arvates on see vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meil oli kaks emast koera, aga steriliseeritud ei olnud need kumbki. Ka tiinusevastaseid tablette ei ole tarvitatud.
Jah, oleme lasknud poegi saada. Esimene emane koer meil oli karjakoer Pluuta. Tema kevadise pesakonna pojad jäid alati kõik alles, sest nii hea karjakoera kutsikad olid nõutud. Koer hoiti ikka kinni ja silmitseti peigmeest, valides sobivat isast. Teine emane oli Bambo Karoliin, see Liine või Mamma, temal olid ühel korral 8 poega. Kõik jäid alles ja leidsid ümbruses kodu. Isa oli meie oma koer Poksi (ema poolt hall lambakoer ja isa must Foge). Poksi oli must. Must oli ka Liine – ema hall lambakoer ja isa must vetelpäästja. Rohkem meil emaseid pole olnud. Pulmade puhul said koerad lihtsalt eraldi kinni hoitud. Probleeme ei olnud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Väga palju aastaid magasid koerad rehe all. Väraval oli auk nagu koera kuudil, saadi vajadusel väljas käia. Sõja järgi, kui hundid varitsesid, silmad põlemas peas, lausa õue uste taga, sai värava-ava kinni pandud. Metsakutsud tulid nii ukse ligi, et koer rehe all hirmu pärast lausa kiljus ja lasime ta tuppa. Meie koerad olid kõik perekonnaliikmed ja sageli majas inimeste seas. Hiljem, kui maja ja viljapuu aed said taraga piiratud, oli koera jaoks ilus suur ja korralik kuut, kuhu võis alati sooja minna. Kogu majas koerad ei hulkunud, suur tuba oli ikka keelu all ja koeraga koos ei magatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisidel pole käinud mina ega koerad mitte. Tavaliselt ei võetud kutsat kaasa. Loomahotelli teenuseid kasutanud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Oma koera poegi oli vähe ja külast toodute sünnipäevi ei teadnud. Meile toomise päeval minu vanas põlves torti ikka tõime ja koos ka sõime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid pole ostnud ega õmmelnud. Meie kutsud olid nii sageli toas soojas, et riideid polnud vaja. Mänguasju ikka oli tavaliselt puust. Aga Boksil oli ka kummiseid, ka palle – neid oli küll mitmel. Läksin linnast Boksile katkiläinu asemele uut lelu tooma, polnud pallile lisaks muud võtta kui kummine eesel mis vajutamisel piiksus. Oi kuidas see Boksile meeldis. Ta võis kaua aega eeslile nina vajutada ja pea viltu uut piiksu oodata. Kui eesel katki läks ja momendil mänguasjade poes ühtegi piiksuga lelu ei olnud, tõin kummist jänese, aga… Boksi oli väga nukker, survele piiks ei järgnenud. Teine mäng oli Boksil inimesega koos. Tal oli tublilt vaksapikkune kummiriba, tõi selle vastasmängija kätte, otsa suhu ja tõmbas lelu naksti omale, pani kohe peo peale tagasi ja jälle – see oli naksti mäng. Tarvitses öelda: Boksi teeme naksti mängu ja kohe tõi ta oma lataka. Vahest kohe omal algatusel ka.
Pesemisvahendeid pole ostnud. Pesin vee ja seebiga. Ehtinud ei ole. Karvade korrashoiduks kasutasin kammi ja harja.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei oska öelda, millal oli hoolitsust vähe või palju. Ehk mis moodi võiks see olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ka sellele küsimusele ei oska vastata. Minu kodus hoolitseti koera eest alati ühtmoodi – ta oli pereliige. Kuidas kusagil, ei tea.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma, ka koera surm on raske. Üsna mitu jäid vanaks ja haigeks, mõned surid ise ja tuli neid ka süstiga uinutada. Matsime tavaliselt kodu juurde hauda linasse mähitult. Uue looma võtsime nii ruttu kui võimalik, sest ilma koerata oli kodus midagi suurt ja olulist puudu.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kõike „kodureegleid“ on koertele õpetatud. Puhtusepidamine on väga tähtis. Kutsu mängib kuni „tilgad püksis“. Juhtub sedagi, et õuest tulles peagi „lekib“. Olin kutsuga koos väljas ootasin, kuni ta pissis ja rääkisin siis alati – piss tuli. Peagi oli kutsikal selge, mille juurde see ütelus kuulus. Hiljem tarvitses öelda – pissi või lase pissi ja kutsikas õiendaski oma häda käsu peale kas või mõne tilgana. Nii oli teda kindel tuppa tuua. Niisuguse jutuga oli kutsikal peagi selge, et pissida võib õues ja toas polnudki tilku karta. Lillepeenras jooksmine andis ka seletada. Juhtus laualt vargustki. Pole ime, kui koer on suur ja lihatükk lausa nina ees, mõni ime kui suhu juhtus. Aga kõik sai ilusti selgeks tehtud, nii kõva sõna kui vahel ka laksuga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbu kombeidki on olnud. Kõige rikkalikumalt tõupaberitega must pruunil lambakoeral Kadil. Kadi oli koertekasvanduse omanikel n.ö. üle jäänud, oli juba ligemale 4 kuud elanud ja kingiti mu nooremale tütrele kellega ma koos elasin 1933 a. suve lõpul. Meil oli sama aasta talvine hall lambakoer Parun ja koos nad siis aias ringi lippasid. Ainult puhtusest ei teadnud Kadi tuhkagi. Parun lasi oma tilgad õue, enne kui lahtisest uksest tuppa tuli. Kadi aga tõi need kindlasti tuppa põranda riide veel parem vaiba peale. Hiljem selgus, et koertekasvanduse perenaine oli põrandal ukse lähedale pannud kihi ajalehti, et kutsikate järel kasimine tal lihtsam oleks. Kadi oli harjunud seega lehevaibale oma „hädast vabanema“ ja sellest kombest ei suutnud mina teda ei heaga ega kurjaga võõrutada. Pealegi oli ta murdja tüüp. Tappis ära pere kassid, kui ligi pääses, siis kanad, tibud, lõhkus jänesepuuri ukse ja oleks lambagi puruks kiskunud, aga me saime veel appi. Ühtegi võõrast ta ei haukunud, kuigi ta seda oskas, sest vahel harva kuuldus temalt „auh“, aga mispärast ei tea. Ootasime ikka, et ehk Kadi õpib midagi elus kasulikku, aga ei. Tõupaberitega peni peaks ju tark olema. Oli juba ühe kahe aasta vana kui kannatas katku ja tütar lasi ta magama uinutada. Vestluses koerakasvanduse perenaisega selgus et Kadi esiemad olid olnud samuti murdjad, see omadus oli tal kaasa sündinud. Puhtusekord oli aga sünnikodust kaasa toodud ja õpitust ei taganenud Kadi. Seega oli ta kõige vastikum ja rumalam koer minu kodus. Hullem kui kari krantsikoeri.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikke sai kodusel kombel kõigile õpetada. Istumine, lamamine, küsimine, käpa andmine, sitsimine, kahel jalal seismine oli tavaline. Kuigi igaüks erinevalt õppust võttis.
Oli ka harvaesinevaid trikke. Olin juba koolilaps, kui meil oli hall karvane koeranäss, polnud tal õiget nägugi, silmad karvade sees. Ema õpetas teda käsu peale häälekalt haigutama. Aga palun püüdke seda teha, kui ei ole vajadust. Anti Nässule käsk ja ta tegi ainult häälekalt äh-niu. See pole õige, ütles ema. Siis Nässu ringutas ja sirutas ennast, kuni täitis õieti käsu. Kuidas ema teda treenis, ei mäleta. Loomadest ja karjakäigust ta ei teadnud. Karjase abilist oli aga vaja ja 1933 a. hilissügisel tõi ema naabritalust kolmekuuse emase halli lambakoera tüübilise kutsika, kellele ema soovitusel sai nimeks Pluuta. Ema teda söötis ja soojendas pliidi ees selle järel kui jõmm oli ühes Nässuga mängides külmetanud ja luksus. Vastutasuks ta kiindus „ihu ja hingega“ emasse. Jõmpsikapõlves ulakas, sai emalt vitsanuhtlustki, kui kevadel kanamune sõi. Aga seegi halb komme kadus ja kui kevadel loomad karjamaale lasti, ilmnes Pluuta õige „karjakoera loomus“. Esialgu läks salaja veiste sekka ja utsitas neid nii, et möögiti hirmust. Aga Pluuta võttis õppust ja temast sirgus parim karjakoer, kes minu kodu talus elanud. Meil oli sügiseti, kui karja heinamaa ädalal söödeti tavaliselt koos vasikatega karjas 10-12 sarvekandjat, Pluuta tundis neid kõike nimepidi. Tarvitses ainult talle ütelda looma nimi, keda oli vaja karja juurde ajada, ja selle nimega elaja juurde ta ka läks. Haugatas korra ja loom võttis korrale käsutuse omaks. Kui aga auh ei aidanud, näksis Pluuta looma tagajalast savisõrgade juurest. Vasikaid ega ka lambaid ei näksanud ta kunagi. Koeratrikke õppis Pluuta see eest vähevõitu. Sitsima ei saanudki teda. Istus, lamas ja küsis käsu peale, kas auh üks kord, kaks või kolm isegi neli kord auh. Üle nelja numbri ei osanud. Reageeris veel käsule palju. Sellele käsule järgnes pikk auh-seeria.
Eriline austus oli Pluutal ema vastu. Emal oli 1943. a. kevadel halvatus. Oli üle kolme nädala voodis – peaaegu kogu selle aja, mis ema oli voodihaige, oli Pluuta ta sängi juures. Kui välja käsutati, puges voodi alla peitu. Ema suri 20. mai hommikul ja kui surnu toast viidi, läks ka Pluuta. Oli kogu aeg aida ukse juures – ema kirst oli aidas. Matusepäeval, 3. juunil, tuli Pluuta tuppa, kui oli saamtine. Tahtis kaasa tulla, kui matusevoor (sellal hobustega) õuest lahkus. Me ei lubanud Pluutal kaasa tulla, ta jäi koju koos Härra ja noore Poliga. Kui surnuaialt tulime, olid teised penid kodus, aga Pluutat polnud. Ilmus koju õhtul hilja, üleni märg ja porine, sest eelmisel päeval oli tugev vihmasadu. Edasi kadus Pluutal söögiisu, ta ei tulnud ise ega mingi kutse peale tuppa. Ükskord viisin ta pea süles kööki. Pluuta pages õue, nagu oleks põrand jalgu põletanud. Senini täiesti terve ja elujõuline koer jäi kõhnaks, oli omaette, ei võtnud kedagi sõbraks. Siis kadus paariks päevaks. Olime mures, kas Pluuta suri kusagi, jääb viimati maapeale. Aga jaanilaupäeva hommikul, kui läksin lauta lehmi lüpsma, leidsin Pluuta surnuna elamu lauda vaheliselt teerajalt. Kus veetis truu koer oma viimased, elupäevad ei tea. Arvasime, et vast ehk ema haual, kuhu oli 6 km. Siukest truudust ei tea m ühegi teisel koeral, ehkki kõiki on ühtmoodi hoitud.
Koerad vaheldusid, juba olid aastad üle 1960. Oli meil jälle hea karjakoer, seekord Pluuto. Tema trikid olid jälle omamoodi. Lisaks tavalisele istumisele, sitsimisele jm. oli Pluuto suurimaks austuseks peale käpa andmise nakitsemine varruka või põlve peal, nagu otsiks kirpe. Keelega ei limpsanud. Saigi see tegevus nimetatud kirbu otsimiseks. Peagi otsis Pluuto kirpe käsu peale. Oli veel teine korraldus: otsi täid ka. Pluuto toetas käpad istuja põlvedele ja nakitses juustes. Haris ka võõraid külalisi kui käsk anti. Paljud inimesed naersid Pluuto tembu üle, tasuks oli mesi. Oli tal veel teinegi trikk, aga siis oli abilisi vaja. Esimene taburet: Pluuto seisis taburetil, siis kaks taburetti pealekuti. Pluutole hopp oli üleval ja jälle sitsis. Siis kolm taburetti hopp – ja ta lendas üles. Muidugi sitsima. Rohkem meie madal maja ei võimaldanud, sest Pluuto oli üsna suur koer, hall lontkõrv. Numbrite tasuks ikka midagi magusat suhu. Oli ka hea karjakoer, aga kadus.
Kõige parem trikkide peale oli koer Bonger, juba teine sel nimel. Oli ilus suur tumehall, ema punane setter, isa hall saksa lambakoer Tapa sõjaväest pärinev. Aastad olid juba 1980 lähedal. Bonger vaatas inimestele otse silmadesse, tavaliselt koerad nii ei tee. Kui ta üksinda õues oli, ei lubanud ta ühtegi võõrast aiale toetuda. Samuti ei tohtinud keegi väravast sisse, aeda tulla, kui oma pere inimest näha polnud. Tegi värava juures kõva häält – oli ka silt „kuri koer“. Majja sisenema pidi kindlasti võõras ees, oma inimene järel. Järgis aga võõras omale, pidas Bonger ta kinni. Hoidis püksisäärest või kleidist, aga ei hammustanud. Kui aga külaline lahkus, pidi majauksel olema tingimata „oma nägu“ – muidu Bonger ei lubanud kellelgi lahkuda. Meil oli vedruga sulguv aiavärav, mis tegi sulgemisel klõpsu. Kui seda ei olnud kuulda, läks ta ja tõmbas värava lahti (see käis sissepoole) ja haukus, kuulutamaks et tulge pange värav kinni. Kirjeldatut polnud talle keegi õpetanud. Bonger istus, lamas, küsis, sitsis, seisis kahel jalal andes käppa – see kõik tuli nagu iseenesest ilma trennita.
Aga edasi minu kaasa Villem teda enamist kantseldas. Õppis hundi moodi sööma, tähendab igal närimisliigutusel lõi koer hambad laksudes kokku. Alul tehti lihtsalt hundi hambalõginat. Koer istus ja Villem koputas talle lõua alla. Bongerit sai ka kahvliga sööta, võttis nii hästi toidu kahvli otsast, et suu kahvlit ei puudutanud. Temal olid meil muidugi omad toidunõud – riistad.
Vahel pani Villem Bongeri valvama käsuga "vaata, kui ema toidu lauale paneb, tule ütle mulle ka". Siis istus või lamas Bonger nii, et nägi minu liikumist. Kui sain toidu lauale ja see oli koerale meeldiv, tõusis ja läks Villemit kutsuma. Nügas ninaga külge ja astus köögi poole, kui kohe ei järgnetud, tuli auh. Oli aga tavaline nö. lusika toit, siis ma ütlesin, et nüüd võib, või kutsu isa sööma. Bonger viis kõik esemed mis talle suhu anti, sellele pereliikmele kelle juurde ta saadeti – nime järgi muidugi.
Veel oli tal üks tavaline toiming – ta oli kallis – tuli pani käpad põlvele ja surus pea kõvasti vastu inimese rinda. Hoidis nii vähe aega ja läks eemale lesima. Igal õhtul oli ta magamapanekuks kallis nii Villemine kui minule. Kui olid küliti selg toa poole, tuli jalutsi asemele ja kallis oli ikkagi. Ükski õhtu ei jäänud vahele. Bonger oli väga oma pere inimesi hoidev. Oma ligemale 9 a. ea jooksul oli tal ainult kaks meest, kes võisid omatahtsi meie õue väravast sisse-välja käia: prof. Enn Tarveli vanem vend, mu taadi sõber, kes armastas väga koeri, ja veel üks vana papi, kes oli meil vahel abiks. Aga ei ühtegi naissõpra!
Bonger oligi see koer, kellest kirjutasin eelpool, kellel oli käpp ja kõrv haiged. Ta haigestus koerte katku – arst süstis, ta jäi siis elama, aga oli peaaegu pime. Arst tegi magama jäämiseks süsti. Oli veel üks isemoodi käitumisega koer. Oli juba kolhoosiaeg, aga koerad kadusid. Saime omale uue ja üsna jõmpsikaohtu kutsa. Küllap oli kellelegi kaasa tulnud ja eksis kodutuna. Kasvas meil koeraks ja oli üsna mitu aastat – kuni taas kadus. Nimeks sai meil Muri, oli jahikoera tüüpi lontkõrv parajalt suur ja tugev. Pruuni valge kirju, valge ala veel täpiline. Muri oli selle poolest huvitav koer, et tema nagu valis või liigitas inimesi. Tuli keegi võõras, keda Muri esimest korda nägi, läks ta selle külalise juurde, vaatas ta nö pealaest jalatallani üle, eriti kaua tulija nägu või silmi. Ja kui me teda, Murit siis jälgisime, oli kohe teada, mida ta külalisest arvas. Tal oli kolm klassi rahvast: I vaatas ja saba ots veidi liikus – need olid kõige paremad vöötad, võisid tulla minna, ainult joosta ei tohtinud. II Pöördus Muri võõra juurest täitsa ilmetult ära, nagu öeldes tulge ja olge, aga III klassiga oli nii, et Muri karvad seljal turjal tõusid püsti nagu vihasel koeral muistegi, siis nende arvestatutega käitus Muri omatahtsi, nagu oleks ees üks suur koerte puremine – otsemaid kallale. Neid kolme klassi omasid oli tal ümbruskonnas vist 8 meest, nagu mäletan. Kõik olid isetüübilised, kas pikkade näppudega, valelikud, kahekeelsed jne. Mille järgi küll koer ühe silmavaatamisega inimese iseloomu hindas, ei tea.
Võiks veel paljugi kirjale lisada, aga vast ehk aitab koerte trikkidest.
Koeri on muide kergem treenida kui kasse. Aga minu Villem ühte kiisut siiski koolitas. See oli suur must valge maniskiga isane kass Miki. Villem utsitas Miki käpaga – nagu kasutati kännuga – sööma. Miki pani omale toidu käpa abil suhu, kui oli käsk kännuga süüa. Paksema toidu juures ajas esikäpa varbad laiali, haaras toidupala ja limpsas suhu, vedeliku või piima kännuga söömisel torkas käpa sisse ja lakkus siis kännu puhtaks.
Koertekoolis ega dressuuris pole ühegi elukaga käinud. Ega neid koole ju minu nooremas eas olnudki ja mis ka linnas hiljem oligi, ei olnud selleks võimalust.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomaga tuleb alati rääkida ja tegeleda. Kui koer on kuulnud ainult ust õue, ei ole ta kunagi midagi õppinud. Muide minu kodus ei öeldud kunagi koerale ust ega õst, õue või eest ära. Öeldi alati mine eest või õue. Koer kindlasti mõistab nii meeleolu kui ka kõnet. Arvan, et mõtleb ka. Kuidas muidu oleks Bonger mulle ukse lahti teinud, kui ma olin kaks ämbrit võtnud. Oleksin ühe ukse avamiseks maha pannud, aga ta tuli tegi uksed lahti. Kuigi tegi käsu peale sama vajadusel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei oska selle kohta midagi öelda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kogu meie pere armastas loomi, mees eriti koeri ja hobuseid, samuti ka lapsed – kaks tüdrukut mul oligi. Mõlemad olid – on koertesõbrad. Aga muide tark Bonger lapsi ei armastanud. Tema ajal meil lapsi enam ei olnud, naabritel ka mitte. Kui oli liikvel mõni võõras laps, valvas ta seda nagu kass hiirt, kuigi otse kuri ei olnud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega ei suhelnud, kui omal lemmik oli.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Talus järjestasin ma loomad nii: koer, hobune, veised, lambad, kass ka kusagile vahele ja kodulinnud. Viimasele kohale siga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Minu kodus ja ka minul oli kombeks talvel linde sööta. Tavalised olid varblased, tihased, talvikesed. Ei olnud neile erilist toitu anda, olid terad ja jämedapoolne loomajahu. Viimasel kolhoosi kümnendil aga eelmainituile lisaks veel liha ja peamiselt rasv, mida tihased eriti armastavad. Noorem tütar oli kolhoosi tapamajas tööl ja tema siis toiduga varustaski. Viisin süüa õue hommikul ja õhtul enne päikese loojumist. Olin mina varasem, hüüdsin värri-värri ja linnukesi tuli vurinal. Olid aga nemad, siis oodati kutset jasmiinipõõsal ja puuokstel. Oi, kui palju neid oli. Oli orav, kes käis maja juures küpsiseid söömas. Tuli enne lõunat alati ühel kellaajal maja juurde puudele luurele. Kui mul ei olnud aialauale küpsisetükke ootama viidud, keksis plaat teel, tõusis istuma, püüdis aknast tuppa vaadata ja kädistas tsuk-tsuk. Olin aga mina kärmem, siis hüüdsin tsuk-tsuk ja ta tuli. Istusin pingil, küpsisetükid laual otse käe ulatuses. Orav tuli mu juurde, sõi kõhu täis, ülejäägi peitis kastani oksaauku tagavaraks. Ühe küpsiseräbala – viimase – võttis alati suhu kui puult puule hüpates metsa poole läks. Käis nii talv läbi iga päev.
Minu kodutalu hooned olid metsa ääres. Söötsin paaril talvel metskitsi. Jahimehed tõid neile ka toitu, aga minul olid alatud külalised. Viisin nendele heinu mõnekümne meetri kaugusele majast. Juhtusid neil heinad lõppema, käidi vara hommikul õues lausa maja ees aia ääres toitu otsimas. Hiired on vastikud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi elukaid ei ole kodus pidanud ega võtaks neid majja mingi tasu eest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Eks igal inimesel on oma lemmikloomad, mõnel võib-olla ei ole neid üldse. Meie pere ja ka minu lemmikloom oli ja on koer. Ühtlasi täieõiguslik pereliige, keda hoiti ja armastati. Taluinimene peab kõiki oma koduloomi hoidma ja ka armastama, sest muidu polegi neid mõtet omale soetada. Inimesel on lemmikloom, aga ka koeral ja teistelgi võib peres olla karjajuht või lemmik. Toon oma kodust näite. 1935 a. talvel ostis mu isa lähedal asuvast Vanamõisast meile angleri tõugu pullvasika. Vanamõisa mõisasüdames oli talu endisel mõisa omanikul ja Hans Brevervil olid puhtatõulise angleri kari. Minu kodus oli alati paarituseks pull, sest ümbruse külades olid väikesed talud, kus peeti enamikus ületalve 2-4 veist. Pulle ei olnud. Meil oli liivast põldu vähe, rohkem soine rohumaa, kus lehmad vähe piima andsid. Seega tõid raha noorloomoad ja pull. Käisin veel viimast aastat koolis, kui isa Vanamõisast vissi tõi, nimeks sai vasikale Nulla. Ema teda ju jootis, mina sain alles kevadel päriselt loomade sekka. Nulla oli väga ilus ja rahulik vasikas. Ma ei mõista, miks ta mind hoidma hakkas. Mul polnud vaja kunagi Nullat vitsaga lüüa, tuli tuli alati mulle kaasa, kui kutsusin. Ka võõra lehma juurest lauta, sest ta teadis, et laudas künas ootavad jahu või kaerad. Viimasel neljandal eluaastal ei seisnud ta hästi karjas. Oli rohkem laudas või väljas ketis, siis karjas kui loomad olid heinamaal minu hoole all. Ta oli ka tigedavõitu. Isa ta omaks ei võtnud, emalegi puhus ja möirgas vahel vastu, olgugi et ema oli samuti iga päev laudas talitamas nagu minagi. Minuga oli Nulla suur sõber, võisin teda talutada, kui olnuks õlekõrs ümberkaela. Nulla oli kõige ilusam pull meil. Kui teda müüdi ligemale 4 a. 1938 a. detsembris, oli tuisune hommik, kui Rakvere teed alustasime. Enne, kui mõnikümmend meetrit maanteele jõudsime, lõi sarved reele alla. Läksin ta juurde ja rahustasin. Oma käekõrval lumes rampides ma Nulla Rakveresse viisin – 20 km. Kõndis mul kõrval nagu talleke. Nullal oli veel teinegi sümpaatia – meie kõige suurem ja vanem ute lammas. Suvel kui Nullale jahu anti, sõid nad künast alati koos. Teised lambad ei tohtinud juurde tulla, Nulla korraks puhus ja ümbrus oli puhas.
Oli meil veel eramajapidamise lõpul omaette loomadearmastaja paar, mustvalge peaga nudi lehm Päidu ja suur 80-90 naelane pea kahe aastane jäär. Jäär hoidis Päidut nii, et kui keegi kõvasti lehma nime hüüdis või vitsaga hirmutas, siis jääralt purakas tuli nii et maandumine oli mitme meetri peal, kuigi ta ei olnud muidu tige ega puksinud kedagi. Keegi ei saanud karjamaal Päidule ligineda, ikka oli jäär seal. Lüpsin mina karjamaal lehma, oli ta valves. Samal ajal võisid lambad olla või laudas, tema läks õhtulgi lauta ainult Päiduga koos. Loomalugusid võiks olla palju aga aitab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Miks inimesed lemmikloomi peavad ei tea.
Minul on eluaeg lemmikloom olnud koer. Öeldakse, et küll koer koera tunneb ja tõsi see vist on. Arvan, et mina meeldin koertele samuti nagu nemad minule. Nad teavad ja tunnevad seda. Olin pea neli aastat 1963-66 aastatel kolhoosis postiljon. Teenindasin üle 80 leibkonna. Enamikul olid koerad. Külastasin peresid, tavaliselt 48 aastas, lehtede tellimusi tehes ja viimastel aastatel, kui tulid kolhoosi pensionid, paljusid peresid igal kuul. Ma ei näinud külades ühtegi koera, kes oleks minuga tige või tulnuks hammustama. Kõik olid sõbrad ja ootasid pai. Rohkemat nad minult ei saanud, suhu ei midagi. Mõneski peres imestati, et millega nende kurja koera meelitasin. Küllap oli siingi tunne vastastikune.
Enam isiklikku lemmikut ei ole. Kui peale tütre surma oma sünnikodust lahkumine tuli, lasin oma suure sõbra halli lambakoera Paruni ja tütrele kuuluva Jussi magama panna. Teise noore Jassi sain ära anda, nemad olid nagu rotveileri tüüpi must-pruuniga. Krantsid muidugi kõik. 18.08.2001 tulin elama siia oma praegusse Haljala kodusse. Siin enam oma lemmikut ei ole. Aga sõbraks peavad mind oma maja praegused kolm väiksemat koera, kõige suurem on arsti taks. Lisaks veel vastutulnud juhututtavad, ei teagi iga kord kelle omad, aga ligi ma neid võlun. Pai saavad kõik lähemad ja kaugemad sõbrad. Hea tervendav ja nagu noorendav on see pai.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Loomadega on mul olnud tegemist maast-madalast, sest olen sündinud maal, talus. Lapsepõlves ja algkooli ajal olid seltsilisteks peamiselt koerad, kassid, lehmad, lambad, hobused ning nende järglased: kutsikad, kassipojad, vasikad, utetalled, varsad. Selle küllalt arvuka ja kirju seltskonna hulgast koorus välja ja sai lemmikuks nii mulle, kui kogu perele, koer Muki. Gümnaasiumile järgnevas sõjaväeteenistuses kujunesid sõbralikud suhted mulle sõjakoolis määratud hobusega, nimega Anarhia. Ning veel hiljem, sõja ajal, sattusime juhuslikult kokku linnuga, kelle nimeks sai Jüri. Tema oli öökull.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kohe algul tuleb märkida, et ükski eelnimetatutest ei võetud lemmikloomana ega lemmikloomaks, vaid selleks kujunesid kõik kolm edasise kooselu käigus.
Esimese lemmiklooma, koera, võtmist tingis asjaolu, õigemini vajadus. Senine õuevalvur hakkas vanaks jääma. Oli vaja temale järeltulijat, sest elu ilma õuevalvurita ei tulnud selles üksikus, külast eemal asuvas metsatalus, kõne allagi. Uue koera muretsemine oli kogu pererahva soov.
Hobuse puhul, kellega ma sõbraks sain, minul mingit kaalumist ega sõnaõigust polnud - tuli vastu võtta see loom, kelle ülemused mulle määrasid.
Järgmise lemmiku, kes osutus linnuks, tõid kaaslased metsast, kus ta langetatud puude okste vahel oli abitult sipelnud. Ühel häälel leiti, et tema eest tuleb meil hoolitsema hakata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Uue õuevalvuri saime kodukandis käibel oleva stsenaariumi abil. Paljudele küsimustele vastuste saamiseks tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile ning seal sagiva rahva seas veidi kõvema häälega teatavaks teha oma küsimus. Võis kindel olla, et vastuse saamiseks polnud vaja mitmeid kordi küsida. Järgnevalt tuli soovitu asukoht teada saada ja see sealt ära tuua. Tavaliselt rahakaup sel juhul moes ei olnud. Kui teati, et sealses koerapojaga peres on lapsi, pandi peotäis kompvekke tasku ja looma peremehega rüübati kaasavõetud pudelist koeraliiku. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Eks selliselt käis ka meie uue koera toomine, kuigi mina juures ei olnud.
Teine lemmikloom, hobune, määrati ülemuste poolt ja minu osa oli ainult tema vastuvõtmine. Sõjakooli aspirantide patareis, kus ma tol ajal (1939-1940) teenisin, määrati igale aspirandile kogu sõjakoolis õppimise ajaks hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema - puhastama teda ja temaga ratsutamas käima. Söötmine ja latrite puhastamine oli teiste (nn. talli-reameeste) ülesanne.
Kolmas lemmikloom oli lind. Ka teda ei võetud kelleltki tuttavalt, kuulutuse peale ega lindude varjupaigast. Tema vaeseke rabeles metsas maas kuuseokste vahel ning ei suutnud sealt välja pääseda. Tema tõid sealt "koju" ehitusmaterjale varuvad sõdurid.
Ka tema puhul polnud vaja kellelegi tasu maksta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Ühel tulevasel lemmikloomal oli nimi juba olemas, kahele tuli see leida.
Koerahakatisele pidime meie selle panema, sest tema oli veel ristimata. Oma nooruse tõttu. Palju arutamist sellel teemal polnud. Senine õuevalvur (Muki) oli olnud igati meelepärane, kohusetruu loom, kellega kõik pereliikmed igati rahul olid ning otsustati säilitada tema nimi. Pealegi oli uus samasuguse halli kasukaga ning tema kodust saadud muljete kohaselt olid temast suuremad õed-vennad kangesti meie Muki moodi.
Mõningaid arvamusi tekitas siiski nende vahettegemine teatud juhtudel, kõnelustes ja muus. Otsus kõlas: kui uuest Mukist juttu on, öeldakse: Muki, kui vanast Mukist räägitakse, lisatakse nime ette "Vana", st. Vana-Muki. Nii jäigi.
Minu sõjakooliaegsel ratsahobusel oli nimi juba olemas. Tema nimi oli Anarhia. Nii kõlas see ka edaspidi.
Väiksel väetil metsast leitud linnulapsed nime muidugi ei olnud. Algul oli meil, sõjameestel, raskusi isegi tema liigi määramisel. Alles mõne aja pärast leidsime, et ta kuulub öölindude hulka - päeval tihti tukkus ja oli nagu uimane, pimedas muutus elavamaks. Nime pani tema endale ise, õigemini hakkasime teda nimetama tema esimeste häälitsuste järgi, mis kõlasid meile nagu "Üü-rih". Selle hüüatuse mugandasime meie eestipäraseks: "Jüri".
Ka tema võttis selle nime omaks. Näiteks, kui me tahtsime tema tähelepanu äratada ja hüüdsime seda nime, pööras tema oma pea hüüdja poole.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mida ja keda uus Muki endast kujutama võis hakata, selle kohta sai isa mõningat informatsiooni Muki endiselt peremehelt, kes iseloomustas isale kutsika ema mõningaid omadusi ja kombeid (käbi ei kuku kännust kaugele).
Sõjakoolis tutvustas tallivanem (allohvitser) igale aspirandile sellele määratud hobuse tähtsamaid omadusi ning mõningaid iseärasusi: hammustab, sadulavöö kinnipanekul punnitab kõhtu (hiljem sõidul sadul loksub, sest vöö on lõdvalt), takistab latrisse minekut (surub kehaga siseneja vastu latri seina) jms. Anarhia sai tema poolt positiivse hinde: pehme seljaga, rahulik, juhtimisele (ratsutite ja kannustega) kergelt alluv.
Metsaelaniku kohta mingit teavet kohapeal ei saanud. Ei olnud keegi meie hulgast temasugustega mingit tegemist teinud. Varasemate väheste teadmiste alusel taipasime ainult seda, et tegemist oli öölinnuga (öökulliga).
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei mingi mood, suurus, karvastiku või sulestiku pikkus ega värvus ega tõupuhtus pole minu lemmikute valikul mingit rolli mänginud. Nagu varem märgitud, said kõik need loomad ja lind minu lemmikuks alles pärast seda, kui nad ühel, teisel või kolmandal põhjusel olid mulle lähedaseks saanud.
Julgen öelda, et nad oleksid kõik minu lemmikuteks saanud ka siis, kui nad oleksid teist tõugu, suuremad või väiksemad, hoopis teist värvi, pikema või lühema karvastiku või sulgkattega ning teisest soost olnud.
Nad said minu lemmikuteks mitte väliste tunnuste kaudu, vaid oma iseloomu ja käitumise tõttu ning suhtumises minusse.
Nende kõigi kohta kehtib vanasõna (või mõttetera): "Pole tähtis, mis värvi on kass, peaasi, et ta hiiri püüab". Muidugi igale minu loomale ülekantud mõttes.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Pole ma ühelgi näitusel oma lemmikutega käinud ega esinenud.
Ei olnud nendel aegadel ega nendes kohtades, kus mul oma lemmikutega tuli olla, ühtegi sellist näitust korraldatud. Ei minu kodukandis, ei Tondil sõjakoolis ega selles Narva jõetaguses metsas. Ning kui oleks tehtudki, minul oma kolme lemmikuga poleks sinna asja olnud. Mind jätavad taolised näitused külmaks. Ning kaldun arvama, et ka nendel, Mukil, Anarhial ja Jüril oleks erinevatel põhjustel mingil näitusel osalemine olnud ebamugav.
Taolised näitused on siiski tõupuhaste olendite väljaõppe ja oskuste demonstreerimiseks ja nende peremeestel samuti enda näitamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Muki oli suhteliselt iseseisev olend. Ketikoer tema ei olnud. Oma iseseisvust kasutas ta ka laialdaselt. Käis õuest kaugemates kohtades, koplis, karjamaal, rabaski. Ka pulmades lähikonnas. Kuid enamasti piirdus ikka õue, toa- ja tallitagusega.
Põhiline tema eest hoolitseja oli minu ema. See hoolitsemine seisnes peamiselt toitmises. Tavaliselt pakuti temale süüa samal ajal kui meilegi. Temale viidi toidukraam tema kuudi juurde kausis, mis oli temale koerakausina kinnitatud. Lisaks kuulusid temale veel meie toidujäätmed ja kondid.
Kuudi puhastamise kohustus lasus isal. Tema vahetas ka Muki küljealust, kui need heinad olid peeneks kulunud ja enam sooja ei andnud. Asemele sai toodud uus sületäis heinu, mille sisse Muki ise endale meelepärase pesa kokku kraapis.
Tema meelelahutuse eest hoolitsesin mina. Jooksime ja hullasime. Ka keppi sai visatud, mille tema lustakalt jälle minu juurde tagasi tõi ning seejärgi vaatas otsa, nagu tahaks ütelda: Viska veel.
Anarhiaga olid lood teised. Nagu varem märgitud, seisnes minu ülesanne tema eest hoolitsemisel tema igahommikuses puhastamises, ikka harja ja kammiga, iga kord kakskümmend minutit. Toitu, heinu ja kaeru, panid tema sõime teised hoolitsejad, talli-reamehed. Nemad puhastasid ka latreid. Et kõik, hoolitsemine ja kord, toimuks ettenähtud reeglite ja eeskirjade kohaselt, selle järgi valvas tallikorrapidaja koos oma kahe päevnikuga. Ka mul tuli toimkonna-teenistuses mõned korrad tallis korrapidajaks olla.
Et hobused tallis laisaks ega puiseks ei jääks, tuli neid aeg-ajalt tuulutada. Selleks olid ette nähtud ratsutamise tunnid. Need olid õppekavasse sisse planeeritud. Tavaliselt kaks korda nädalas, iga kord kaks tundi. Kord tallitagusel lagedal, kord Tondi jaama lähedal maneežis, kord maastikul, praeguse Mustamäe linnaosa kohal metsatukkades ja liivalagendikel. Viimasel juhul oli õppuse kest¬vuseks kolm tundi. Läbi sai sõidetud kõik allüürid: sammu, traavi ja galoppi. Ka madalamatest takistustest, tõketest sai üle hüpa¬tud. Eks need sõidud kuulunud samuti hoolitsemise alla (et loom laisaks ei jääks).
Jüri meile sattumise järgi hakkasid tema eest hoolitsema kõik meie patarei liikmed. Peamine hoolitsus tema eest oli toidu hankimine. Seda tehti nii vabal ajal kui ka õppuste käigus. Mõni kord oli Jüri jaoks tehtud toidulaual vihmausse, tigusid ja muud pehmemat kraami kuhjas. Need korrad olid siiski harvad, sest Jüril oli tohutu isu ning ega toidukraami looduses igal sammul ka ei liikunud. Kuid juhtus ka seda, et mõnigi toidulauale toodu pääses sealt "vabasse maailma" ja koos sellega allaneelamisest. Algul toodi Jüri oma toidu juurde hoolitsejate kätes, hiljem lihtsalt hüüti ta kohale.
Kui palju aega temale kulus, seda ei saagi kindlaks määrata, ei praegu ega sel ajal. Ühed tulid tema juurde, teised läksid tema juurest. Mõni, kellel oli aega rohkem, jäi tema juurde pikemaks ajaks. Võib ainult ütelda, et "kõik see mees", kogu patarei isikkoosseis (umbes 60 meest) oli kogu päev, osa ka öösel, temaga tegevuses - ühed tulid, teised läksid. Nii, kuidas teenistus ja töö võimaldas.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Muki sõi seda, mida pererahvaski. Lisaks kondid ja muud perelauast ülejäänut. Erilist, koertele määratud ja valmistatud toitu tol ajal poodides müügil ei olnud. Eriti maal. Talus leidus alati toidujäätmeid, mille kohta koer oma valikuid tegi. Jooginõu oli tal kuudi kõrval, mille sisu aegajalt täiendati ja uuendati. Kuid ka kaevu juures oli kariloomade joogiküna, kus vesi alaliselt sees ning kust ka Mukil polnud keelatud suutäisi võtta. Seda võimalust ta eriti suvisel kuumal ajal, keel ripakil, ka kasutas.
Ka Anarhia toitlustamisest oli eespool juttu (heintest ja kaertest). Ei valmistanud seda mina ise ega ostnud kuskilt mujalt. Anarhia oli riigi ülapidamisel ning selle, mis temale oli määratud, panid talle sõime sisse talli-reamehed. Samuti jootsid teda. Lisada võib ainult seda, et küllalt tihti oli mul sööklast tasku pistetud mõned leiva- ja suhkrutükid, mis järgneval kohtumisel temale sai pakutud ning mida tema rahulolevate röhatuste saatel vastu võttis ja alla neelas.
Samuti on Jüri söögimuresid pikalt käsitletud. Tema oli meie, patareipoiste, toidualase hoolitsuse all. Miks me seda tegime?
Meie arvates oleks ta ilma meie hoolitsuseta nälga surnud. Sest tema toitja, tema ema olemasolust polnud meil aimu. Ta võis olla, aga ta võis olla ka hukkunud. Väikese abitust nähes, ei lubanud meie südametunnistus teda sinna jätta. Võetigi enda juurde.
Muidugi oleksime võinud teda sinna jätta. Tema ema oleks tulnud, toonud temale toitu, võtnud küünte vahele ja viinud tema pesasse tagasi. Ja nad oleksid elanud õnnelikku elu kuni senini, kui nad surnud pole.
Antud olukorras lahendasime me tema saatuse tolleaegse otsuse kohaselt, mis osutus samuti vääraks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks pole tulnud ühelgi juhul oma lemmikute, loomade pärast loomaarsti poole pöörduda.
Muki elas oma elu ilma arstiabita. Ning kui elutee seoses vananemisega lõppema hakkas, poleks selles olukorras ka arstiabi aidanud.
Anarhia haiguse oli küll loomaarst kindlaks teinud, kuid ilma minu abita.
Ka Jüri elu läks nii, nagu läks, ilma arstiabita.
Vaktsineerimist lemmikloomade ja ka teiste, koduloomade, puhul pean vajalikuks, kui igal konkreetsel juhul loomaarst seda vajalikuks peab.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Omal ajal ei olnud see tegevus isegi maal tundmatu. Olid väljaõppinud spetsialistid (nn. täkuruunajad jt.), kes selle tööga tegelesid. Põhiliselt steriliseeriti hobuseid ja sigu. Selle protseduuri tulemusel pidid täkud taltsamaks muutuma ja kultide
maitse paremaks minema.
Teatud juhtudel pean seda tegevust vajalikuks.
Kunagi oli meilgi maal kodus väike, taksikoera sugemetega emane koer Muti. Oli teine päris armsake, kuid täiskasvanuna läks tema pehmelt öeldes "hukka". Nimelt õige pea pärast poegimist, pani tema uued pulmad käima. Kui teistel emastel koertel käis see tsükkel ikka vaheaegadega, siis temal toimusid need tegevused ilma vaheaegadeta "jooksval lindil". Pulmakära ja pulmaliste omavahelised arveteõiendamised ja riiud kestsid peaaegu vahetpidamata. Kord panime Muti sellel ajal pulmaliste eest sauna kinni. Need närisid saunauksele augu sisse ja lasid Muti välja. Teine kord panime tema viljaaita. Sellel oli tugev uks ja põrand oli ka palkidest, tõsi - olid palkidevahelised praod. Muti lasti palkide vahelt välja. "Peigmehed" olid närinud palkide ühe vahe laiemaks ning Muti ise oli ülevaltpoolt kaasa aidanud. Olukord muutus väljakannatamatuks. Muti puhul oleks steriliseerimine küll kõne alla tulnud. Midagi resoluutset me tema puhul ka ei tahtnud ette võtta, sest tema oli meile kingitud, Rakverest tädi perest toodud. Kui aga pulmalised kord meie ühe koera, Bonzo, lõhki kiskusid, siis isale aitas. Isa püssipauk rabas turbaaugu kõrval tegi Mutile lõpu peale.
Mis puutub tiinusevastastesse tablettidesse, siis nendest sel ajal kõneldes, oleks tulnud küsida: "Mis need on?"
Anarhia ja Jüri puhul ei tulnud sellealased küsimused kõne allagi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna Muki oli meessoost, Anarhia puhul ei kuulunud see küsimus minu kompetentsi ning Jüri oli järglaste soetamiseks liialt noor ning polnud teada ka tema sugu, piirdun küsimustele vastamisel teiste oma lähedaste loomadega.
Järglasi nendel lähedastel loomadel on ikka olnud. Eriti iseloomulik ja omane on see maal, taludes, asuvatel koduloomadel. Koertel, kassidel, lehmadel, lammastel, hobustel ja sigadel. Kanadest ja teistest kodulindudest rääkimata.
Enamikel juhtudel on loomad ja linnud neid asju ise korraldanud (koerad, kassid, lambad, kuked-kanad), kuid mõndagi looma tuli aidata, näiteks tuli lehmaga pulli juures käia ning mära viidi täku juurde.
Nende protseduuridega tegelemisel olen seda meelt, et tõuloomade puhul tuleb asjasse sekkuda. See tähendab, et tuleb sobiv paariline leida toupuhtuse säilitamise eesmärgil.
Mis loomade järglastega edasi tehakse?
Nende saatus on küllalt erinev, mis omakorda oleneb liigist ja soost. Koertest ja kassidest jäeti üks või kaks oma peresse "seemneks", järeltulijaks õuevalvurile või hiirtekuningale. Ülejäänud pandi kotti, kotisuu kinni ning kõik see, kott ja sisu, rabas turbaauku. See komme oli meie rabaäärses külas ammustest aegadest. Vasikatest jäeti samuti üks või kaks kasvama, teised tehti lihaks. Sealjuures pullvasikad eranditult. Liha jäeti oma tarbeks või katsuti müüa. Hobusevarss kasvatati suureks, ning vajaduse korral jäeti endale tööhobuseks või katsuti täiskasvanuna ära müüa. Lambatalled suurendasid enamasti kodust karja ja suureks saanuna pandi mõned lihatünni. Põrsad lasti suuremaks kasvada ning täiskasvanuna sattusid enamuses samuti lihatünni.
Üksikutel juhtudel võis loomapere järeltulijate saatus olla ka teistsugune. Mõningatel kordadel anti loomade arvu suurenemisest teada jällegi kirikuväravas, kus mõnelgi juhul leidus asjast huvitatuid. Enamasti käis see põrsaste kohta. Neid püüti turustada ka laatadel ja turgudel.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mukit hoidsime kutsikana öisel ajal köögi kojapoolses nurgas. Sinna oli tema jaoks heinu ja vana vatitekk toodud. Samas seisis ka tema toidunõu. Hiljem, kui temast õuevalvur sai, päris ta Vana Muki kuudi. See oli laudadest kokku löödud kelpkatusega onnike. Lahtine ukseava oli õue poole, kummalgi küljel olid väheldased avad akende asemel, mille läbi võis pilku heita kapsamaa ja rohuaia poole. Tagasein oli vastu rehealuse müüri. Sisse põrandale oli pandud paar sületäit heinu, mille sisse loom endale sobiliku pesa võis kokku kraapida, mida ta ka tegi.
Anarhia elas sõjakooli aspirantide patarei tallis koos teiste kaaslastega omaette latris. Latrid asusid kahel pool vahekäiku üksteise kõrval. Vahekäigust eraldas latrit ning takistas looma väljumast kaks horisontaalselt paigutatavat latti. Meed olid kergesti kõrvaldatavad, kui oli vaja hobust välja viia. Meie, aspirandid, pugesime latrisse ja välja tavaliselt lattide vahelt. Latri tagumises osas, hobuse pea juures asus sõim toidupoolise jaoks. Sinna pandi heinu ja kaeru, üksteisest olid kõrvuti asuvad latrid eraldatud samuti vahelattidega. Need olid jäigalt kinnitatud. Latri esiküljel, sissekäigu kohal, rippus väheldane sildike hobuse nimega, kellele see latter kuulus. Muuseas, latris kandis loom tallipäitseid, mille küljes kett ning keti teine ots oli kinnitatud sõime külge.
Jüri jaoks tehti tema meie juurde asumise järgi temale paras onnike miinikasti laudadest ning paigutati see ühe meeskonnaonni katuse kelba alla. Väliselt meenutas tema onn meie omasid. Sisse tehti naride asemele kaks seinast seina ulatuvat pulka, mis täitsid tema jaoks pennide aset, millest ta võis kinni hoida. Esikülg onnil oli lahtine, ilma ukseta.
Kas loomal oli lubatud ümbruses vabalt ringi liikuda?
Muki liikumisvabaduses piiranguid polnud. Tema võis kõikjal, õues, hoonete ümbruses, koplis ja karjamaal, ka rabas ja metsas vabalt ringi liikuda. Täiesti oma tahtmise kohaselt. Seda võis ta teha ka meie eluruumides. Sellest võimalusest kasutas ta siiski ainult kööki, pikutades mõnusalt lahtise uksega pliidi ees, nagu mäletan.
Anarhia liikumine oli rangelt piiratud. Isegi latris, kus ta oli sõime külge aheldatud. Väljaspool latrit ja talli liikus ta ainult hooldajate, minu ja talli-reameeste saatel ning kohtades, mis olid õppekava ja tunniplaanidega kindlaks määratud.
Jüri võis ringi liikuda (lennata) seal, kus ta iganes tahtis, kuid tema ei kasutanud neid piiramatuid võimalusi. Ilmselt oma noorusest tingituna ei olnud ta endale teadvustanud veel oma sellealaseid võimalusi. Muidugi võis tal meie juures ka nii hea olla, et ta ei tahtnudki kusagile mujale ringi liikuma minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Minu pikemate äraminekute ja äraolekute korral, küsimus, mida teha lemmikloomaga, Muki ja Anarhia puhul, üldse üles ei kerkinud, Nende eest jätkasid hoolitsemist teised, samad, kes olid seda senini teinud. Mina olin selles küsimuses teisejärguline isik.
Muki kodu ja asupaik oli seal, kus ta oli ning minu äraolek, olgu pikk või lühike, tema elukorralduse suhtes mingit muutust esile ei kutsunud. Muki jäi sinna, kus ta oli harjunud olema ning tema eest hoolitsesid minu eemalolekul need, kes seda senini olid teinud ka minu kohalolekul.
Ka Anarhia olukord ei muutunud, kui minul tuli minna pikemaks ajaks tema juurest ära, laagrisse või haiglasse (millised mõlemad juhtusid juhtuma). Tema jäi samuti sinna, kus ta oli ja nende ülesannete täitjaks, millega mina olin tegelenud tema suhtes, määrati mõni teine.
Küsimus: kas võtta kaasa või jätta maha, kerkis üles Jüri puhul. Siis, kui pidime kogu patareiga senisest peatuspaigast lahkuma ja rindele sõitma.
Mida Jüriga teha?
Võtta kaasa! Jätta maha! Arvamused olid lahkuminevad. Vaieldi. Võitsid need, kes olid kaasavõtmise poolt. Tehti selgeks, et mahajätmise korral ootab Jürit hukkumine. Ta ei tule üksi metsas toime ilma meie hoolitsemiseta. Eriti toidumurede lahendamisega. Samuti võib ta seal langeda esimese kallaletungija ohvriks.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
See küsimus oleks päevakorrale tulnud juhul, kui loom, kellest sai hiljem minu või teiste lähedaste lemmikloom, oleks ilmale tulnud meie kodus või oleks looma peremees, kellelt meie selle looma saime, selle sünnipäeva meile teatanud. Täiesti võimalik, et sellistel juhtudel oleksime seda tähtpäeva ka vastava toiminguga tähistanud. Kindlasti oleksime sünnipäevalapsele tema tähtpäeval üle andnud midagi suupärast. Mukile kindlasti mõned juba varem kogutud kondid. Anarhiale peo pealt mitu tükki suhkrut pakkunud ning ka rohkem leivatükke ning lisaks oleks tallimeestelt küsinud torbikutäie kaeru - loomal ju täna sünnipäev! Jüri tähtpäeval oleksin andnud patareipoistele käsu: igaühel tema toidulauale panna kingituseks midagi suupärast! Seni oli tehtud seda vabatahtlikult, ilma käsuta: kes tahtis, see otsis ja tõi.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Selliste küsimustega pole minu lemmikloomadel ega minul tegemist teha tulnud. Vast ainult niipalju, et Mukiga sai mõnigi kord kepi-mängu mängitud. Visatud tema juuresolekul väheldane kepike eemale ja Kästud temal see tagasi tuua. Õige pea sai tema sellest, mida tema tegema peab, aru. Viskasin, tema jooksis sellele järgi, võttis hammaste vahele ning tõi selle minu jalge ette tagasi. Pärast seda jäi ootama ja vaatas mulle sellise näoga otsa, nagu tahaks ütelda: viska veel! Nii sai ka veel mitmeid kordi tehtud.
Kasside jaoks sai pika nööri otsa paberinutsakas riputatud. Temale ja üldse kassidele meeldis seda oma esikäppadega togida. Nii mõnigi kord tegelesid nad selle mänguasjaga omaette, ka siis kui pealtnägijaid ja ergutajaid polnudki.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
See on täiesti võimalik. Võin seda kinnitada oma kogemuste najal Jüriga.
Meie tõime Jürile kogu meie kooselu vältel toidu kätte (ette). Me ei osanud mingit teist moodust tema elu seeshoidmiseks leida. Tagantjärgse tarkusena tuleb tunnistada, et ta oleks pidanud ka meie juures elades endale toitu ise muretsema, kuid kes oleks seda talle osanud õpetada? Harilikus olukorras teeb seda tema ema (ja võib-olla ka isa). Kus need sel ajal olid ja kas neid enam üldse oli, sellest polnud meil ega temalgi mingit aimu.
Küsimus seisnes ka selles, et kui meie temale toiduhankimise katkestame, mis temast siis saab? Sureb meie silme all nälga? Milline vägi teda meie juurest metsa, toiduotsingule oleks ajanud? Pealegi oli tema meie juurde sattumisel selles eas, millal toiduhankijaks temale olid tema vanemad. See oli aeg, millal toit temale suhu pandi. Tema omapead metsa viimine oleks olnud võrdne tema hukule saatmisega.
Üldse andis juhtum Jüriga meile kogemuse, et see oli algusest peale väär. Teiseks, kui tuleb millegi samalaadse sündmusega tegeleda, peavad tegelejatel (inimestel) olema antud olukorras tegutsemiseks vajalikud teadmised ning veel parem, kui ka vastavad oskused. Seda kõike selleks, et kannatajaks pooleks ei jääks mitte milleski süüdi olev loom või lind. Võimalik, et looma (linnu) metsa tagasilaskmise korral tema ürginstinkt ütleb, mida teha tuleb - toitu otsida ja kust seda leida ning et toiduks on need ja teised olevused. Oht sattuda ise mõne suurema kiskja, looma või linnu haardesse on samuti reaalne. Seda kõike tõdesime ka meie seoses Jüriga, kuid midagi mõistlikku antud olukorras tegutsemiseks me välja mõtelda ei osanud.
Kokkuvõtteks tulebki mainida, et meie tegevus Jüri suhtes kandiski liiga palju hoolitsemise tunnuseid, kuid antud olukorras kuidagi teistmoodi (vähem hoolitseda) tegutseda meie ei osanud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu arvates võiksime loomad poliitikast välja jätta. Kas on tarvis lontule ütelda, et sina seda konti ei saa, sest sina oled nõukogudeaegne. Selle kondi anname hoopis Pitsule, sest tema on puhas eestiaegne ning peremees pole ka komparteis olnud. Sina aga said paremad palad endale nõukogude ajal.
Võiks (erapooletult) küsida: Mis on lemmiklooma eest hoolitsemises muutunud viimase viieteistkümne - kahekümne aasta jooksul?
Üks vastuse komponent oleks see, et toitlustamisega seoses on toitude valik lemmikloomadele, eriti koertele, muutunud tunduvalt rikkalikumaks.
Televisiooni on tulnud uued sarjad, mida eelneval ajal polnud ("Sõber koer"). Tutvustatakse mitmesuguseid koertetõugusid, nende tegusid ja oskusi, nende erinevaid tegevuse lõike seoses vahekordadest inimestega.
Ajakirjanduses pühendatakse praegusel ajal loomade küsimustele märgatavalt rohkem tähelepanu, kui eelneval, nõukogude perioodil. Sellealaste teemade sisu on mitmekesistunud. Ilmuvad enneolematud väljakutsuvad artiklid inimeste ja loomade omavahelistest abieludest koos vastastikuste kohustustega jne. jne. Nõukogude ajal ei oleks sellesisulistele avaldustele leheruumi antud.
Ka ajakiri "Koer" on hilisema aja sünnitis.
Piirdudes ülaltooduga võib tõdeda, et praegusel ajal on kasvõi koertele pühendatud mõningate näidete varal, asutud (lemmik-) loomadega seotud küsimusi rohkem ja mitmekesisemalt käsitlema ning nad on toodud omaaegsest ükskõiksusest valguse kätte. Eriti käesoleval aastal, mida kutsutakse Punase koera aastaks.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kõik siin elus algab ja lõpeb kord. Olgu ta inimene või loom. Kehtib see tõde ka lemmikloomade kohta.
Pärast seda, kui Mukil vananemise tõttu tekkis raskusi käimisega (tagajalad olid halvatud), tehti temale kööginurka, sinna, kus ta kutsikana oli pikutanud, ase. Sinna viidi tema toidukauss ja hoolitseti tema muude toimetuste eest, ka aseme puhastamisel.
Ühel hommikul jäi toidukauss puutumatuks. Muki aeg oli täis saanud...
Isa kaevas koplisse Muki jaoks uue, viimse puhkepaiga. Temale pandi ümber vana lapitekk, et mullaterakesed talle suhu ega silma ei satuks. Isa ajas haua kinni. Mõlemad matuselised, isa ja ema, pühkisid kogu selle talituse juures aegajalt palgele veerenud pisaraid, aga kui haud kinni oli aetud ja isa Muki mälestuseks mütsi peast võttis, ei saanud ema pidama ning hakkas häälekalt nuuksuma.
Hiljem istutas isa Muki puhkepaigale noore tammepuu. Nüüdseks on see juba suureks sirgunud.
Seni oleme igal aastal käinud sealsel kalmistul lähedaste kalmusid korrastamas. Paljudel juhtudel oleme nendel käikudel ka Muki puhkamiskohas käinud ja teda meelde tuletanud.
Anarhiaga läksime lahku olude sunnil, mõlemad õitsvas nooruseas täis elulusti ja tegutsemistahet. Temast ei tea ma rohkem midagi.
Jüri võtsime pärast vaidlusi rindele kaasa. Esimesel lahingupäeval leiti tema eluta keha puu alt, mille külge tema puurike oli kinnitatud. Õhtul, kui lahingumöll oli vaibunud, läksid need, kellel see võimalik oli, teda ära saatma.
Miinikastilaudadest oli tema jaoks kokku löödud kasvukohane puusärk. Patareivanem andis vana sõduripluusi. Selle sisse ta mähiti. Samasse männi alla kaevati hauake ning puusärk Jüriga pandi sinna. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm ko¬gupauku, nagu langenud sõjamehe lahkumise puhul kombeks. Eks ol¬nud temagi ju sõjamees, vähemalt siis, kui tunnimehega koos relvapargis vahti pidasid. Hauake aeti kinni ning selle kohale tehti väheldane kalmuküngas. Päitsisse sai pandud tolleaegse kombe kohaselt puust postike. Tema jaoks oli see põlvekõrgune ning selle külge löödud lauakesel oli tuliseks aetud okastraadi otsaga põletatud tema nimi ja elutee lõpu kuupäev - "Jüri 25.VII 1944".
Nime juures olime pidanud aru tema perekonnanime osas. Kas peaks ka selle lauakesele panema, nagu teistel langenutel? Kaalumisel olid nimed: "Öökull", "Kakk”, "Kodukakk”. Ühtegi neist ei pidanud me siiski sobivaks. Nii jäimegi ainult "Jüri" juurde.
Kas pärast nende loomade lahkumist otsustati võtta uus loom?
Muki lahkumise järgi tuli võtta uus õuevalvur, sest tolles metsatalus oli koera olemasolu hädavajalik.
Jüri hukkumine teavitas meile, et olime teinud tema enda juurde võtmisega vea ning sellist viga ei tahtnud me korrata. Pealegi ei olnud uut asemikku kuskilt võtta. Ja parem oligi, et polnud võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ausalt tunnistades ei ole ma ühelegi oma lemmikloomale mingisuguseid "kodureegleid" kehtestanud ega õpetanud, millistest tema peaks kinni pidama. Nemad, kõik kolm, olid oma käitumise, harjumuste ja toimingutega sellisel tasemel, et minul polnud vajadust neile veel midagi juurde õpetada.
Talus (Muki puhul), kus loomal oli piiramatu liikumisvabadus ning ka aja kasutamise suhtes polnud temal piiranguid, polnud temale vajalik mingeid muid käitumisreegleid kehtestada.
Samasugune olukord oli ka Jüril, kes oli "vaba kui lind" ning kelle senised kombed olid meile täiesti vastuvõetavad.
Anarhiale olid reeglid juba teiste poolt kindlaks määratud, need oli tema omaks võtnud ning minul polnud nendele midagi juurde lisada.
Teatud reeglid tuleb aga loomale (linnule jt.) õpetada linnakorterite piiratud tingimustes. Sama tähtis on nendest kinni pidamine, sealhulgas ka ajaliselt - kõik toimingud: söötmine, jalutuskäik, puhkeaeg jms. toimugu igal päeval ühel ja samal kellaajal, selleks, et ka loom ja tema organism harjuks nendega. Sel juhul pole vajadust midagi tema poolt nurka jäetut kühvliga kokku korjata, sest ta teab, et ta saab seda teha söögijärgsel jalutuskäigul õues.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ma ei saa ühegi oma lemmiklooma kohta seda ütelda, et tal mingi halb komme oleks olnud. Selle olemasolu korral polekski tema minu lemmikloom olnud.
Küll oli eespool koer Muti halvast kombest juttu. Tema ei kuulunud minu lemmikloomade hulka, kuigi oli igati tore, sõbralik loom.
Mingisuguse halva kombe olemasolu loomal tuleb muidugi hukka mõista ja püüda aidata teda sellest lahti saada. Uks võimalus on karistamine. Karistamine kuulub siiski (minu arvates) äärmuslike abinõude hulka ning sellel peavad olema piirid. Mingil juhul ei tohiks loomast jõuga üle olla, teda peksta. Algul püüda pehmemate karistusvahendite ja -viisidega süüdlast halvast kombest võõrutada, alles selle järgi karmistada karistusviise ja vahendeid. Omal ajal, mäletan, juhul kui loom (kass, koer) tegi toanurka hunniku, võeti ta karistamiseks kinni ja pisteti tema nina tehtu sisse. Palju sellest abi oli, enam ei mäleta. Ideaalne oleks olnud eelnevalt looma õpetada häda korral väljamineku palumist - tuleb juurde, ütleb "mjäu" või haugatab ning ruttab seejärel ukse juurde.
Muti karm karistamine liigse seksuaalsuse eest oli muidugi erakordne ning karm. Alternatiiv oleks olnud steriliseerimine, kuid sellel ajal, tollastes maaelu tingimustes oleks ka see tegevus olnud erakordne ning ei tulnud kõne alla.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mukile sai püütud sitsimist käsu peale õpetada. Sellega sai ta hakkama. Ilmselt aitas kaasa selle tegemisel tema autasustamine lihatüki või kondikesega. Mõnigi kord tuli ta juurde ning võttis sitsimise asendi sisse. Tema "kehakeel" oli täiesti arusaadav. Tema seisukohalt see toiming mingiks trikiks ei osutunud. Trikk oli vast järgnev. Mukil kästi sitsida. Seda ta siis tegi. Järgnevalt pandi tema ninale leiva- või lihatükike ning käskluse peale: "Amps!" pidi ta selle suhu püüdma. Mõningase harjutamise peale saime ka selle selgeks, õnnestumise tasuks oli muidugi jälle nimetatud autasu.
Kellel tahtmist mõnda keerukamat trikki oma lemmikule õpetada, võib tahtmise, võimaluste ja majanduslike olude olemasolul ka põhjalikumat dressuuri lasta asjatundlike õpetajate abiga teha. Selleks peab olema siiski mõni olulisem põhjus. Kas uhkeldamine tuttavate ja võõraste ees, loomade näitusele pürgimine ning seal väljapaistmise soov või kui aja ja raha ülejäägi korral pole muud midagi teha.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mõlema küsimuse puhul on minu arvamine jaatav - loom mõistab inimese juttu ning saab aru ka meeleolust isegi siis, kui selle juures juttu ei olegi. Muidugi oleneb see looma liigist - koer ja kass saavad aru, orav või hamster vast ei saa ning karpkala või mõni teine olend akvaariumis ei mõika mõhkugi.
Eks loomaga suhtlemine käib suures osas rääkimise abil, milles aktiivseks pooleks (rääkijaks) on inimene. Paljudel juhtudel loom taipab, mida inimene kõnelemisega soovib.
Mõned näited (tähelepanekud) öeldu kohta.
Mul suvilanaabril (Vellol) oli õuevalvur Sammi. Niisugune hundikoera tüüpi musta kasukaga, millesse käppadel, kurgu ja kõhu all lisandusid kollakad toonid.
Kui ma läksin suvilasse ja Sammi mind haukumisega tervitas, ütlesin juhtudel, kui mul tema jaoks midagi suupärast kaasa võe¬tud oli, temale: "Sammi, kui aega saad, astu läbi!" Ja ma võisin kindel olla, et varsti oligi ta minu võrkaiaga piiratud krundil.
Ei teadnud mina ega tema peremees, kus temal see aiast läbipugemise koht asus. Mõni kord, kui naabri värav lahti oli, tuli Sammi läbi selle ja läks ka tagasi samast. Juhtus ka seda, et naabrimees oli vahepeal välja läinud (sõitnud) ning värava sulgenud. Sammi ei saanud enam sealt kaudu koju. Sel juhul ei hakanud ta kuskilt mujalt sissepääsu otsima, vaid tuli tagasi minu juurde, vaatas mulle silma ning tema pilk mulle ütles: "Ole hea, aita mind tagasi!" Ilmselt ta taipas oma kinnise koduvärava ees, et muul moel ta tagasi ei saa, kui naabrimehe (minu) abiga. Mõtles asjast väljapääsu välja. Ütlesin talle: "Lähme!" ja ta sai sellest aru - pööras ümber veel enne, kui mina mingit minemise liigutust sain teha ja hakkas kodu poole astuma. Mina aga tegin värava lahti, lasin tema sisse ja sulgesin uuesti värava.
Muidugi võib selle üle mõtteid vahetada, et kas Sammi ikka talitas minu sõnade järgi (tuli mulle külla). Võib-olla tuli ta lihtsalt selle pärast, et mina tulin, st. mitte minu sõnade, vaid tegevuse tõttu, kuid võimalik ju on, et sai kutsest aru.
Kord elasime mõnda aega Rakvere linnas. Hoovipoolses majas elas vanem mees, Ingu taadiks kutsutu. Tema oli veovoorimees, selline napsuarmastaja. Kord, kui ta jälle kõrtsis istus, tegi tema hobune ennast mingil moel lasipuu küljest lahti ning tuli läbi linna üksi koju. Õueväravast sisse ning jäi õuele talli ette seisma. Ilmselt tuli tal peremehe pika ootamise järgi mõte: mulle aitab, mina lähen koju ja tuligi. Järgnes suur pahandus.
Purupurjus peremees oli koju jõudnult maruvihane. Juba õueväravast sisse vaarudes karjus ta hobusele: "Ma su, kuradi, tapan!" Läks tuppa ja tuli välja seatapmise puss käes ning sammus sajatades hobuse poole. Selle juurde jõudnult tõstis pussiga käe üles looma löömiseks. Ilmselt sai hobune aru (kas sõnade või tegevuse järgi), mis sündimas. Enne veel, kui peremees jõudis noaga äsata, tõusis loom tagajalgadele, pani esijalad räuskaja õlgadele ning surus mehe maha. Põlvili peremehe peal olles, näris ta selle nägu ja käsi, ise võikalt karjudes.
Ilmselt taipas loom, mis teda ees ootab (peremehe sõnade ja käitumise alusel) ning sai aru, et antud olukorras peab ta kiiresti ja otsustavalt tegutsema ning mõtles välja eespool märgitud tegutsemisvormi.
Juhtum lõppes sellega, et majanaabrid päästsid Ingu taadi hobuse kaest ära. Taat oli hulk aega närimishaavade ja roiete murdudega haiglas elu ja surma piiril kõikudes. Hobune müüdi ära.
Tuua võiks veelgi näiteid, mis kinnitavad looma mõtlemist ja arusaamist paljude asjade üle - ütleme hobusele "Nõõ!" ja ta hakkab astuma, ütleme "Ptruu!" ja ta jääb seisma, ka siis, kui meie ohjadega peatumiseks märku ei anna. Koer pikutab õuel ja hakkab järsku omaette uluma - ilmselt tuli tal mingi kurb mõte.
Mõningaid näiteid on toodud veel käesoleva kirjutise teises osas.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Sellele küsimusele vastamiseks tuleb oma lemmikuga küllalt pidevalt ja kaua koos elada. Mul seda võimalust pole piisavalt olnud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohustused loomade suhtes olenevad mitmest asjaolust. Kõigepealt olenevad need lapse vanusest ja ka sellest, kas tegemist on poiss- või tütarlapsega ning millise loomaga on tegemist. Ka sellel on tähtsus, kas tegemist on maa- või linnalapsega.
Mina olin lapseeas maalaps. Täpsemalt maapoiss. Peres olid loomadest koerad, kassid, lehmad, vasikad, hobused, varsad, lambad, sead. Lisandusid veel kanad ja kuked.
Mõnigi kord tuli varases nooruses toidukauss koerale või kassile ette panna. Koolieas kandsin juba koos isaga lehmadele, lammastele ja hobustele heinalaost heinu ette ja sõimesse kaeru.
Linnalastel tuli samuti koerte ja kasside eest hoolitseda, kui ema või isa selleks käsu andsid. Hobuste ja lehmade ning teiste koduloomadega oli linnalastel vähem tegemist. Ainult siis, kui isa oli voorimees või kodu asus linna servas, agulis, kus ka loomapidamise võimalused olid olemas ning neid kasutati, tuli ka neil nende loomadega tegemist teha.
Tütarlastel läks tegevus loomadele toiduviimiselt varsti üle lehmalüpsmise juurde. Algul prooviti niisama, kuidas see asi käib, varsti kasvasid tüdrukutest ema abilised.
Loomadega tegelemise sekka kuulus ka karjaseameti pidamine. Sellega tegelesid jällegi peamiselt maalapsed. Minul sellega tegelda ei tulnud, sest vanaisa, Rubeni Juhan, oli nii hoolas peremees, et lasi karjamaale tara ümber teha. Naabritel raba pool karjamaal tara ei olnud ning minu isa käis rohkem kui üks kord nende lehma turbaaugust väljatirimisel abiks. Pärast neid juhtumeid võtsid naabrid endale karjapoisi, kes loomi rabast eemal hoidis. Teise naabri perepojad käisid ise oma lehmade karjusteks.
Ka mõni linnalaps teenis endale palgakest linnakarjuse abina. Seda sel juhul, kui lehmapidajad linnas olid palganud oma lojuste järele valvamiseks karjuse, kes valvas kõigi selle linnaääre loomade järgi selleks eraldatud linnakarjamaal, kuhu aeti selle linna või linnaosa loomad. Nende järgi valvav karjus oli loomulikult täiskasvanu, kuid abilisteks olid lapseeast väljakasvanud poisikesed.
Loomade eest hoolitsemise alla maal kuulus ka kanadele terade ette andmine, mis suurelt osalt usaldati lastele.
Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud?
Ega sellelegi küsimusele saa vastata lihtsalt "ei" ega "ja”.
Mis puutub loomade eest hoolitsemisse, siis seda teevad täiskasvanud igal juhul rohkem kui lapsed. See on nende kohustus loomade vastu. Lastel sellist kohustust ei ole. Hoolitsemise alla kuulub loomade toitlustamine, puhastamine (nii loomi, kui ka nende asemeid), lehmade lüpsmine, loomade karjamaale saatmine ja sealt lauta ajamine ning muudki.
Mängimist loomadega teevad jälle lapsed omakorda rohkem, sest neil jätkub selleks vaba aega rohkem kui vanematel inimestel, kelle aega seob töö.
Üldse suhtlevad täiskasvanud loomadega ajaliselt rohkem kui lapsed. Nendel lisandub tegelemisele vastutus loomade eest ning sellega seoses kohustus nendega tegelda. Lastel sellist kohustust ju pole ning samuti ei vastuta nemad tehtud ega tegemata töö eest loomadega.
Kas laps vajab looma?
Ei ole paha, kui laps maast-madalast kogeb, et peale inimeste on olemas ka teisi olendeid, loomad, linnud ja veel muidki.
Minu arvates võib kodune loom lapsele teatud tingimustes kasulik olla - vagune kass või koer võib osutuda lapsele toredaks mänguseltsiliseks ning teatud loomade eest hoolitsemine aitab lapsel mõista hoolitsemise vajadust edasises elus ka inimolendite, sealhulgas lähedaste eest.
Lapseeas on tähtis, et kokkupuuted lapsel oleksid ohutute olenditega. Üldsõnaliselt: kodused koerad, kassid, kanad, kuked. Ka ei ole vaja väikseid lapsi üksi suurte loomade juurde lasta, nagu hobused, lehmad, sest need võivad lapsele tahtmatult viga teha: peale astuda või jalaga lüüa.
Lapseeas õpitud kogemused loomadega ja nendega käitumises on vajalikud ka seepärast, et täiskasvanuna sundkohtumistel teatud loomaga võiks käituda kindla teadmisega, millised kombed sellel loomal on, kuidas ta käitub ja mida võib temast ja temalt oodata. St vältida ka õnnetusi. See reegel kehtib muidugi kõikide loomade kohta, kellega kokkupuuteid võib ette tulla, mitte ainult koduloomade suhtes.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Lemmiklooma olemasolul on päris loomulik tihenev suhtlemine teiste loomapidajatega, eriti nendega, kellel kodus samadest liikidest esindajaid. Hädavajalik on suhtlemisvajadus loomade puhul, kellega pole varem tegeldud - eksootilised eksemplarid ja harva esinevad olendid (akvaariumikalad, maod jms.) või kui loom on võetud esmakordselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mõned inimesed, loomapidajad, peavad enda juures mõnda looma ning kutsuvad seda isegi lemmikloomaks, kes teiste, tavaliste inimeste seisukoha kohaselt vastikust, hirmu või muud tülgastust tekitavat tunnet äratab.
Sellesse kategooriasse kuuluvad minu arvamuse kohaselt näiteks igasugused maod ja sisalikud. Võimalik, et veel mingid eksootilised isendid, keda peetakse nende harukordsuse pärast lemmikloomana ja kutsutakse ka selleks.
Sellest ma saan aru, et inimene peab kodus puuris madu või sisalikku - pidagu, kui ilma selleta läbi ei saa, kuid ärgu kutsugu seda lemmikloomaks - lemmik on siiski midagi meeldivat, armast.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Seda, et mõnda mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse, pole vaja kaugelt otsima minna. Käesoleva kirjutise teises osas annab sellele küsimusele vastuse Jüri kohta kirjutatu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Midagi on minu arvamisest eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest ja pidajatest kirja pandud käesoleva küsimuslehe punkt 27 antud vastuses. Mina ei saa aru nende loomade - minisiga, madu, iguaan, piraaja- pidajatest.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõigepealt saavad sellist aunimetust kanda loomad, keda on võetud lemmikloomaks. Kes puuri, kes akvaariumi, kes kodutanumal ringi jooksma. Teisel juhul saab lemmikloomaks olevus, kes oma tegevuse, käitumise, mõne omaduse ja üldse oma olekuga oskab meeldima hakata ja lemmiku nimetuse välja teenida.
Sellesse teise gruppi kuuluvad enamasti igapäevased seltsilised: koerad, kassid, aga mõni muu loom, kes selleks põhjust annab. Näiteks hea, teistest parema piimaanniga lehm, kellel lisaks veel pehmed tissid (nisad), nagu minu kodus omaaegne lehm Totti. Kimmel mära sai kogu pere lemmikloomaks teisel põhjusel.
Millegipärast andis isa kord (1924. a.) talu rendile, müüs loomad maha ning asus linna (Rakvere) elama. Ainult Totti ja kimli mära Leida viis oma õemehe juurde hoiule. Linnaelu oli üks suur häda ja viletsuse aeg. Isa endale töökohta ei leidnud, rentnik ei suutnud ega tahtnudki rendikohustusi täita: ei saanud me lepingus kindlaksmääratud toiduaineid (kartuleid, liha jm.) ega ka raha. Kohati me lausa nälgisime. Seda kõike tunnetasin ka mina, tollal kuueaastane poisike. Leping oli tehtud tervelt kuue aasta peale. Pärast pooleteise aastast linnas elamist ütles isa rendilepingu üles. Tagasi koju tulime koorma otsas, mida vedas Leida, kes oli isa õemehe käest tagasi saadud. Selle teo eest hakkaks ema Leidat armastama (et tema oli meid tagasi koju toonud), pakkus temale peost paremaid palu, silitas ja paitas looma. Ka isa pidas Leidast lugu. Ta ei müünud teda kellelegi ning kui mõnigi vanaks saanud hobune viidi mingi rahasumma eest rebasekasvandusse sealsetele elajatele toiduks, viis isa Leida elutee lõppemisel tema keha karjamaale ning mattis seal sooserval mändide alla. Lugupidamisest looma vastu.
Loomadest, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom" raamidesse, on eespool mitmel korral juba juttu olnud.
Kas "lemmikloom" on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sellele küsimusele saab vastata ainult eitavalt, sest paljud loomad, kes on võetud ja keda peetakse mingi praktilise otstarbe tõttu, on osutunud mitmel juhul lemmikloomaks - koer, kass, hobune, lehm ja mõni muugi veel.
Muidugi on lemmikloomade seas palju neid, kellel mingit praktilist ülesannet täita pole. Uks nendest oli meie lemmik Jüri. Üldiselt võib ütelda, et metsloomadest (-lindudest) lemmikloomi peetakse kodudes harva, vast siis, kui peremees on karutaltsutaja.
Koduloomi esineb sagedamini kui lemmikloomi. Kõik koduloomad pole lemmikloomad. Mõni lemmikloom võib olla ka metsloom.
31. Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Põhjusi selleks on mitmeid ja erinevaid.
Eelnevalt tuleks märkida, et üks osa lemmikloomi on sündinud lemmikloomaks. Neil muud ülesannet polegi. Teine osa lemmikloomi on sündinud muuks ülesandeks ning seda ülesannet täites on neist kujunenud kellelegi lemmikloom.
Üks osa inimesi on võtnud endale lemmiklooma üksinduse (üksioleku) vältimiseks. Nad võtavad seda looma kui seltsilist. Räägivad temaga, silitavad, poputavad ja tunnevad temast rõõmu.
Teine osa inimesi soovib tuttavate (ja mitte ainult tuttavate) seas silma paista mingi erakordsusega ning võtavad selleks mõne looma appi, enda juurde koju elama ning igal võimalikul juhul püüavad seda eksponeerida külalistele, käivad temaga jalutamas kohtades, kus rahvast rohkem koos, selleks, et võimalikult paljud näeksid, milline väljapaistev kaaslane temal on.
Kolmas osa inimesi on võtnud looma praktilistel kaalutlustel (koera õuevalvuriks, kassi hiirte püüdmiseks jne.) ning loom on talle nii meeldima hakanud, et sellest on saanud tema ja kogu pere lemmik, lemmikloom.
Neljas osa inimesi on saanud looma (koera, kassi) endale juhuslikult - leidnud mahajäetuna, kingitud, tulnud ise jms. ja
hakanud selle eest hoolitsema ning leidnud järgnevalt, milline meeldiv olend on sellest saanud.
Peale seni loetletud põhjuste on mitmetel praktilistel eesmärkidel soetatud loomadest (kassidest, koertest, lehmadest, hobustest jt.) saanud nii meeldivad kaaslased, et hakka või armastama - koer täidab ustavalt oma valvurikohust, kass poeb sülle ja hakkab seal nurru lööma, lehm annab teistest hulga rohkem piima, hobune hirnatab alati rõõmsalt, kui talli tema juurde astute. Hing peetaksegi neid kõiki heameelega edasi, sest meeldiv on meeldivate olendite kõrval elada.
Ja ongi loetletud enam esinevad põhjused selle kohta, miks inimesed peavad lemmikloomi. See loetelu ei ole täielik. Põhjusi selleks tegevuseks võib veelgi lisaks leida, kuid piirdume eespool toodutega.
Muki
Vanasti peeti igas talus teiste koduloomade kõrval ka koera: Koduvalvureid oli ju vaja. Erandiks ei olnud ka minu lapsepõlvekodu külakeskusest kilomeetri jagu eemal asuv üksik metsatalu. Õuevalvuriks oli olnud juba aastaid halli kasukaga hundikoera tüüpi Muki. Tema valitsusaeg ja ka eluaeg hakkasid täis saama ning tuli mõtelda järeltulija peale. Ega see tol ajal eriti keeruline olnudki. Kui just oma küla peredes sobivat kandidaati polnud, tuli pühapäeva hommikupoolel minna kirikuesisele platsile, meie kõnepruugis "kirikuväravasse" ja veidi kõvema häälega küsida, ega kellelgi koerakutsikat ära anda ole? Võis kindel olla, et polnud vajagi mitu korda küsida - positiivne vastus või vähemalt asjakohane info oli varsti käes.
Muuseas, "kirikuvärav" oli selleks paigaks, kus lahendati mitmeid muidki olulisi ja elulisi küsimusi - tehti karjase- ja sulasekaupa, kohtuti kaugemal elavate sugulaste ja tuttavatega, vahetati ja anti edasi uudiseid ja teateid. Kui oli vaja midagi osta või müüa, oli just seal sobiv koht seda teatavaks teha.
Saime meiegi oma õuevalvuri kandidaadi kohta teate kätte ja varsti oli tema meie õue peal. Ei mingit nimetamist väärivat tasu tema eest. Kombe kohaselt võeti pudel kaasa ning tehti samas koera ostu-müügi liigud ära. Poolik pudel jäi muidugi sinna. Vahetuskaubaks.
Oli ta selline halli karvaga, nagu senine Muki. Esialgu hästi paks ja palja kõhuga. Kuid ta kasvas ning hakkas varsti Muki kõrval ametit õppima. Kui sai mõnikord hüütud Mukit, tuli temagi ligi vaatama, missugust konti või ülesannet vanemale seltsimehele antakse. See oli ka üks põhjustest, miks talle pärast Muki lahkumist sama nimi pandi. Kui veel endisest Mukist juttu oli, nimetati toda vanaks Mukiks.
Algul sobis noor Muki minuga. Noored mõistsid teineteist paremini. Tegime koos jooksumänge. Algul ajasin mina teda taga, siis tema jälle mind. Üheks tema oodatud mänguks oli rullimine. Tuli juurde, heitis selili ning jäi, jalad püsti, ootama. Tuli panna käsi tema rinnale ja rullida teda küljelt küljele. Selle järgi jooksime jälle õuel ringi, kuni tema jälle selili end seadis.
Koolis käimise tõttu (algul kodukandis, hiljem Rakveres) jäi meie mängud üha harvemaks. Ning kuna edasine elu viis mind kodust hoopis eemale, on järgnevad mälestused Mukist edasi antud peamiselt minu ema mälestuste ja juttude järgi.
Hiljem kujunesidki Mukil soojemad suhted perenaisega, minu emaga. Põhjus oli täiesti arusaadav - hoolitses ju tema Muki toidulaua eest. Ning vanasõna: "Armastus käib kõhu kaudu", maksis ka nende suhete kohta. Seda püüdis ka Muki omal kombel välja näidata ning tasuda.
Üks tema tänuavaldustest oli järgmine.
Saun asus meil hoonetest tükk maad eemal, koplis puude all. Ilmselt oli tuleohutust silmas peetud. Mingil ajal kehtestatud kombe kohaselt käisid saunas mehed meestega ja naised naistega. Mehed enne (tugevama leiliga), naised pärast. Paraku meil teatud perioodil (Muki-ajal) peale ema, rohkem naisi polnudki. Seega viibis ema saunas üksi. Sageli jäi tema saunasolek pimedale ajale. Leppisime sellega ja lasime tal seal üksi rahulikult tegelda. Välja arvatud Muki. Tema arvates ei kõlvanud see kuhugi, et ema seal üksi pimedas ja pealegi paljalt peab olema. Muki jälgis sündmuste käiku ning kui ema pesukauss ja saunalina õlal sauna poole läks, astus Muki tema kannul sama teed. Saatis ema kuni sauna ukseni ning seejärel jäi valvama (lesima) kümmekonna sammu kaugusele saunast, kohta, kust üheaegselt nägi ühe silmaga saunaust ja teisega õueväravat. Kui ema oma saunatamise lõpetas, tuli ka Muki oma valvepostilt ära ning asus õues oma teisi ülesandeid täitma.
Mina nendel aastatel (Rakveres gümnaasiumis käies) käisin kodus küllalt harva. Seepärast olid need koduskäimised oodatud sündmusteks mõlemale poolele, nii kodustele, kui mulle.
Lahkumise korral saatis ema mind pilguga õueväraval seni, kuni kadusin põlluseljandiku taha. Mul oli kombeks aegajalt pöörduda ja lehvitada. Ma teadsin ka seda, et see valge pluusi ja musta vestiga on ema, aga see teine tema kõrval, halli värvi ja lühem, on Muki.
Kii nad kõrvuti seal seisid - ema toetudes küünarnukkidega väravale. Muki tagajalgadel püsti seistes esikäppadega samuti väravale toetudes.
Minu kojutulemisi märgati muidugi harvemini. Vahel siiski - kui olin sellest kirjaga teatanud, et tulen sel päeval sellekellase bussiga. Siis juba teatud kellaajal olid ootajad väraval. Et tabada minu tulekut juba siis, kui peanupp seljandiku tagant paistma hakkab. Seal nad kahekesi kõrvuti jälle seisid.
Vahel märkas ema minu tulekut õuel askeldades. Otsekohe sai sellest Mukile teatatud: "Elmar tuleb". Ning jällegi oldi kahekesi väraval. Ning mind tulemas nähes, läks Muki silmanähtavalt rahutuks ning hakkas pilku minu pealt üha tihemini emale heitma. Selles pilgus oli nagu palve (ema arvates): "Ütle nüüd ometi!" Ja kui ema siis lõpuks ütles: "Mine siis pealegi!", puges Muki väravaposti kõrvalt läbi ning kõrvu vastu pead surudes jooksis tuhatnelja mulle vastu. Minu juurde jõudnult tõusis tagajalgadele, pani esikäpad minu õlgadele ning püüdis mu nägu limpsata. Edasi kõndisime kõrvuti kuni väravani. Seal sagis tema veel ringi, saba uhkelt püsti, nagu tahaks oma tähtsust minu koju saabumise puhul rõhutada - mina aga tõin tema koju.
Järgnesid aastad, millal ma üldse põlluseljandiku tagant paistma ei hakanud. Sõja-aastad.
Nii mõnigi kord neil lahusoldud aastatel läks ema õuevärava juurde, toetas küünarnukid väravale ja pilguga põlluseljandikule, tuletas meelde minu tulekuid ja minekuid. Paljudel juhtudel tuli ka Muki sinna ja toetas oma esikäpad väravale. Aegajalt heitis ta pilgu emale, nagu küsides: ”Miks me siin seisame?” Emal aga tuli mitmel korral minevikku meenutades pisar palgele. Ka Muki, tajudes midagi kurba, hakkas omaette nuuksuma. See omakorda lisas emale veel rohkem kurba meelt ning temagi nuuksus kuuldavalt.
Nii nad seal nukrustasid teineteise kõrval.
Uks juhtum sellest ajast ei läinud emal meelest.
Kord õuel askeldades ja aegajalt värava poole pilku heites ning minu tulekuid ja minekuid meenutades ajast, millal oli põhjust hüüda: "Elmar tuleb", ema mingis hetkelises meeltesegaduses, nagu lootuses, et kui väga midagi soovid, siis see soov ka täitub, lausus endamisi, kuid kuuldavalt: "Elmar tuleb".
Sellest, mida ta oli teinud nende sõnadega, sai ta aru alles siis, kui Muki temast mööda tormas ja väravale seisma tõusis, vaatamas tee suunas. Ema oli sõnatu. Alles tüki aja pärast tuli Muki sealt tagasi. Tuli ema juurde, vaatas talle (sügavalt) silma nagu küsides: "Miks sa mind petsid?” Ema ei kannatanud Muki pilku välja ja pööras kõrvale. Muki tuli ka sinna külge järgi ning kordas oma küsimust (ema arusaamise järgi). Ema ei suutnud nuttu ega nuukseid tagasi hoida ning kahetses oma mõtlematust. Veel hulk aega hiljem püüdis ta Muki pilku vältida.
Ja siis saabuski õnnehetk.
Saatus oli seadnud asjad nii, et ühel oktoobrikuu päeval (aasta oli 1944) astusin juhusliku veoauto kastist Viru-Nigula teeristil maha ja seadsin sammud kaugel paistvate kodukuuskede poole.
Paarikümne minuti pärast astusin koduväravast sisse. Õues ei olnud kedagi, aga rehealusest kostus tuulamismasina häält. Tegin rehealuse värava lahti ja hüüdsin: "Jõudu, isa!." Hetk hiljem olime teineteist kaelustamas. Häälitsuste peale avasid ema ja tädi köögiukse. Nende esimene mõte olnud: vene sõdur isa kallal. Järgmine mõte olnud küsimus: miks Muki isale appi ei lähe? Alles siis, kui isa hüüdis: "See on ju Elmar", saadi sellest, mis toimub, aru. Hetk hiljem olid kõik neli minu ümber. Neljas oli Muki. Kõige rohkem oskaski Muki oma rõõmu väljendada. Kui teised kogu aeg ainult puudutasid ja kallistasid mind ning nutsid rõõmu pärast, siis Muki pani oma esikäpad minu õlgadele ja limpsis mu nägu nii kuidas jõudis, jooksis rehealuses ringiratast niutsudes ja haugatades rõõmu pärast, laskis vahepeal nagu kukerpalli, püherdas ning tormas jälle minu juurde. Kui ta siis eestpoolt ei mahtunud minu nägu limpsima, püüdis ta mu turjale hüpata ja seal oma suure koguga püsima jääda ning sealt poolt mu nägu kätte saada. Ka tema polnud nende aastatega mind unustanud.
Aeg läks edasi. Koos ajaga läksid edasi ka kõik muud. Vananesid inimesed ja vananesid loomad. Koos teistega ka Muki. Ilmnesid esimesed vananemise tunnused. Ta jäi aeglasemaks. Ei olnud enam kunagist nooruslikku särtsu. Järgnevalt kangestas halvatus tema tagumised jalad. Vaevaliselt liikus ta, esimeste jalgade abi edasi. Siis ei saanud ta üldse enam käia. Talle tehti ase köögi- nurka, heintest ja vanadest vatitekkidest. Toidukausski seisis alaliselt tema kõrval, kuhu teatud aegadel talle toitu pandi. Oma hädasid tegi ta sinnasamasse heintesse. Need korjas ema kühvliga kokku ja viis õue. Nendel koristamise kordadel vältis ema järjekordselt Muki pilku. See olnud nagu süüdlase. Nendest luges ema välja looma palve: "Anna mulle andeks, ma ei saa teisiti..."
Ühel hommikul jäi Muki toidukauss puutumatuks. Muki oli läinud tagasi sinna, kust ta oli tulnud, Koerte maale...
Isa kaevas meie ustavale õuevalvurile haua täpselt sinna kohta sauna juurde, kus ta oli ema saunasolekute ajal oma sõpra julgestanud. Ema andis vana vatiteki. See mässiti talle ümber ja pandigi ta puhkama. Matuselised (ema ja isa) poetasid mõlemad pisaraid. Aga siis, kui isa oli võtnud Muki auks ja mälestuseks mütsi peast, ei suutnud ema end enam tagasi hoida ja hakkas lausa nutma. Mõni aeg hiljem istutas isa Muki hauale noore tammepuu. Tänutäheks temale.
Kord aastas käime Viru-Nigula kalmistul oma lähedaste kalmusid korrastamas. Võimaluse korral oleme püüdnud ka minu lapsepõlve kodu maadele minna, ka Muki viimses puhkepaigas käia ja teda meelde tuletada ning tänada teda selle eest, et ta kord olemas oli...
Anarhia
Sõjakooli aspirantide patarei aspirandid seisid meeskonnaruumi ees koridoris ning patareivanem (veebel Küüts) hüüdis paberi pealt lugedes nende nimesid. Iga väljahüütu pidi oma nime kuuldes vastu hõikama: "Mina, härra veebel!"' Järgnes teise nime nimetamine, mille järgi tuli aspirandil seda korrata. See teine nimi oli hobuse nimi. Selle nimega hobune kinnitati aspirandile kogu teenistusajaks sõjakooli aspirantide klassis. Aspirant pidi määratud hobust igal hommikul puhastama, temaga tuli käia ratsutamistundides ja ka muudel üritustel, millel hobustega tuli väljas olla (paraadidel, väljasõitudel, manöövritel ja mujal).
Kõlas patareivanema hüüatus: "Aspirant Ruben!", "Mina, härra veebel!", "Anarhia", "Saan aru, härra veebel: Anarhia!" Nii et tema nimi oli siis Anarhia.
Loetelu ja määramine lõppes ning järgnevalt tuli talli minna ning oma loom üles otsida.
Tall asus meeskonnaruumist paarisaja meetri kaugusel. Sissekäigule järgnes avaram fuajee korrapidaja laua ja teadetetahvliga seinal. Otse sissekäigu vastas olid samasugused kahe poolega uksed, külgseintes aga mõlemal pool vahekäigud. Vahekäikudes omakorda olid mõlemal pool latrid hobustele. Iga latri kohal oli tahvel hobuse nimega.
Sagisime vahekäikudes edasi-tagasi - igaüks otsis temale määratud looma nime. Selle leidnud, tuli latri ette seisma jääda.
Kui sagin oli vaibunud, teatas patareivanema hääl, et igaüks peab lausuma kõvasti hobuse nime ja alles siis, kui hobune sellele reageerib, võib latrisse siseneda, hobuse pea kõrvale astuda, tema kaela silitada ning veel kord tema nime nimetada. Mõlemapoolseks kohanemiseks oli antud kümmekond minutit.
Järgnes käsklus koos hobustega väljumiseks ning nende kinnitamiseks talli taga asuvate lasipuude külge. Kaasa tuli võtta latrist seal asuvad kamm ja puhastushari.
Mõni päev varem oli meile sealsamas talli taga näidatud, milles hobuste puhastamine seisneb ja kuidas see käib. Nüüd tuli meil igaühel praktiliselt oma oskusi rakendada. Tegevus oli küllalt ühekülgne: harjaga üle hobuse karva, hari kammi külge puhtaks ning uuesti looma peale ning niimoodi kõik kohad üle käia.
Teemaväliselt tuleb märkida, et hommikune hobuste puhastamine oli kogu sõjakoolis teenimise ajal kõige ebameeldivam tegevus.
Igal hommikul tuli tõusta teistest aspirantidest (jalaväe ja kuulipilduja klasside) pool tundi varem, riietuda tunkedesse ja sammuda igasuguse ilmaga (ka talvel külmaga) talli, viia hobused puhastuspaigale ning kakskümmend minutit neid seal "vuntsida".
Paar esimest kuud olime Anarhiaga teineteise suhtes neutraalsed. Mõlemad saime aru, et niisugune see sõjaväe teenistus ja kord on. Mulle ta üldiselt meeldis. Ta oli selline kõrb hobune, naissoost (mära). Mõnigi kord viisin talle söökla laualt tasku poetatud leivatüki või isegi suhkrutüki. Kui sain aru, et need talle meeldisid, võtsin neid ikka tema jaoks kaasa. Mulle meeldis tema juures ka see, kui ettevaatlikult ta oma pehmete mokkadega ninu peopesalt suhkrutüki võttis, kartes nagu mulle haiget teha. Leivatüki pistsin ma julgelt talle hammaste vahele. Muuseas, ka ratsahobusena meeldis ta mulle - tal oli mugav, pehme selg, mille vetruvus ka läbi sadula tunda oli.
Muuseas, vahel anti meile ka teisi hobuseid ratsutamistundides tuulutamiseks. Peamiselt ülemuste hobuseid, kelle peremehed ei viitsinud nendega tegelda. Nii mõnigi nendest oli väga jäiga seljaga. Istusid nagu terava palgi otsas.
Paari kuu pärast hakkasin märkama muudatusi oma hoolealuse käitumises.
Kõrvu liigutama ja mõnikord vaikselt häälitsema oli ta oma nime kuuldes juba varem hakanud. Kord tema nime nimetamisel latri ees, astus tema pool sammu paremale, tehes mulle ruumi latrisse sisenemisel. Muuseas, latrid olid küllalt kitsad. See mood hakkas tal korduma. Tarvis oli ainult tema nime nimetada, kui ta oligi juba oma kõrvalsammu teinud. Muidugi ei saanud jätta teda selle tähelepanu eest tänamata. Silitasin õrnalt tema kaela ja põski. Ka temale meeldisid need minu õrnuseavaldused. Sageli andis oma meeleliigutusest hirnatusega märku. Muidugi tihenesid temale minu poolt sööklast toodud tagasihoidlike hõrgutiste kogused.
Kord, kui ma järjekordsel talliteenistuse korral tema sõime kõrval askeldasin, surus tema oma põse vastu minu pead (põske) ning hoidis seda seal tugevasti paigal. Ka minul ei passinud oma pead tagasi tõmmata. Silitasin vaikselt tema kaela enda poolt ja teiselt poolt. Nii me seisime. Ka järgmistel kokkusaamiskordadel hoidis ta oma põske vastu minu oma küllalt sageli.
Mulle oli ta hakanud üha rohkem meeldima. Ka ratsutada oli temaga mõnus. Ta oli kuulekas juhtimisvõtetele. Kerge oli teda traavile viia ja galopile tõsta. Kunagi ei perutanud ta nagu mõnedki tema kaaslased. Ma olin temaga väga rahul ja mulle tundus, et tema, minuga ka. Ühe sõnaga väljendades pean nentima, et temast oli saanud minu lemmikloom. Kes mina tema jaoks olin, seda ei oska ma muidugi ütelda. Kõige lähedasem seisukoht meie suhetele oleks vast ütelda, et meist olid saanud sõbrad.
Olles aus meie mõlema vastu, tuleb tunnistada, et juhtus meil ka apsusid.
Esimene kord tema initsiatiivil. Olime Mustamäel maastikusõidul. Seal, kus praegu laiuvad Mustamäe linnaosa paneelelamud, olid siis liivalagendikud, metsatukad, mitme haruga oja ja klindi kõrgendiku serv. Sõitsime üle nende lagendike, läbi metsatukkade, oja kaldast alla, läbi oja, teisest kaldast üles, ka klindile ning sealt sobivas kohas alla. Ja nii ringiratast jälle otsast peale.
Ja siis see juhtus.
Laskusime küllalt järsust klindirinnakust alla, kui järsku mõnekümne sammu kaugusest võsast kostus järsku vali plagin. Anarhia ehmus sellest niivõrd ning ilmselt vihastas nii, et lõi takka üles. Niikuinii olin rinnakult allalaskumisel jalustel peaaegu püsti, kui nüüd Anarhia oma tagumikku veelgi kergitas äkki, oli loomulik, et lendasin sadulast välja. Õnneks suutsin jalad jalustest välja tõmmata (ei jäänud ühte jalga pidi jalusesse rippuma) ning veeresin mööda mäekülge alla, jäädes ühe männi tüve taha pidama. Anarhia jooksis aga all lagedal ärritatult ringi, aegajalt hirnatades, takka üles lüües ja kuuldavalt kõhutuult välja lastes. Läks tükk aega, enne kui tema kinni püüdsime ja maha rahustasime.
Mis oli juhtunud?
Mingi jalaväe osa oli samas oma taktikaalast õppust läbi viimas. Sel ajal kasutati taolistel õppustel kuulipilduja tulistamise imiteerimisel nn. "käristit". See oli puust valmistatud hammasrataste ja liistudega kombineeritud vigur, mis keerutamisel tekitas tugevat raginat, mis piisava fantaasia olemasolul võis kuulipilduja valanguid meenutada. Ühe niisugune ootamatu ja lähedane kasutamine oligi Anarhia endast välja viinud ning mind sadulast kukutanud.
Ma sain tast täiesti aru ning ei olnud talle üldse mitte pahane .
Ka mina mängisin kord temale "mäkra ".
Nagu varem märgitud, loeti tavaliselt iga hobustega väljasõidu eel ette tegelejate, s.t. aspirantide ja hobuste nimed. Seekord, kui ees seisis maneežisõit, loeti minu hobuseks Apella-nimeline. Imestasin ning mõistatasin, miks Anarhiat ei nimetatud.
Tallis läksin kõigepealt Anarhia latri taha vaatama, kus siis te on? Anarhia oli oma latris. Teretasin teda (millele tema rõõmsal vastas) ning samas otsustasin, et mina lähen temaga. Läksingi.
Maneež asus Tondi raudteejaama juures (asub seal praegugi). Sõitsime seal ringi, nagu tavaliselt: volt vasakule, volt parema sammu, traavi, galoppi jne. Selle tegevuse kestel avanes maneeži välisuks ning sisse astus patareivanem. Järgnes muidugi: "Seis!", "Valvel!" ning tunni läbiviija, rühmavanema raport. Patareivanem nagu ei kuulanudki teda, vaid hüüdis küsivalt: "Kas Anarhia on siin?" "Aspirant Ruben, härra veebel. Just nii, on siin,” kõlas vastus. "Sitakott, sadulast maha!”, järgnes veltu käsklus. Mina olin aspirant Ruben, enamasti "härra aspirant", kui mind kõnetati, kuid nüüd sain aru, et seekord oli käsklus mulle täitmiseks. Tulin sadulast maha. Järgnevalt hüüti mulle: "Välja!" Läksimegi kõik kolm, veltu, Anarhia ja mina, maneežist välja.
Tuli välja, et Anarhiat ei määratud sellepärast ratsasõidu tundi, et ta oli haige. Mina loomulikult seda ei teadnud. Kogu ligi kilomeetri pikkuse tee maneežist tallini käisime kõik kolm jalgsi ning terve selle teelõigu pidin ma kuulma patareivanema monoloogi teemal, mida tema aspirant Rubenist arvab seoses Anarhia haigusega. Anarhia ise oli vait.
Loole pandi punkt sellega, et aspirant Rubenile määrati kolm teenistustoimkonda väljaspool järjekorda karistuseks selle eest, et oli temale määratud hobuse (Apella) ära põlanud. Nii kanti sündmus õhtusel loendil ette. Karistus oli määratud tingimusi kolmekuulise tähtajaga.
Anarhia ei pannud seda minu eksimust samuti pahaks. Ka edaspidi astus ta pool sammu paremale, kui ma tema nime hüüdsin ja latrisse astusin, ka edaspidi hirnatas ta mõnelgi korral vaikselt vastu, kui taipas, et olin tema juurde tulnud ning ka edaspidi seisime me mõnigi kord vaikselt, põsed tugevasti vastamisi surutud, nagu sõbrad.
Anarhiast ei tea ma rohkem midagi. Lahkumine temast toimus ootamatult. Sain ühelt tema liigikaaslaselt tugeva kabjaraua löögi vastu pead, mille tulemusel viibisin haiglas rohkem kui kuu. Kui mind välja kirjutati, oli patarei isikkoosseis Jägalas laagris. Tuli ka mul neile järgi minna. Hobustega meil seal enam tegemist ei tulnud teha.
Meeles on tema aga senini - tema hirnatus oma nime kuuldes, kõrvale astumine minu latrisse sisenemisel, tema ettevaatlikkus, kui ta oma pehmete mokkadega minu peopesalt suhkrutükki võttis, tema põse tugev surve vastu minu põske, kui temal need õrnuse avaldamise hetked peale tulid...
Kas ta oli minu lemmikloom?
Arvan, et see küsimus on üleliigne.
Jüri
Olime sõjaga jõudnud juba Harva jõe tagustesse paikadesse. Suve hakul kolisime küladest loodusesse. Ka meie allüksus, patarei, leidis endale sobiva koha põlise kuusemetsa kõrval toomingapõõsastega kaetud kõrgete kallastega oja kaldal. Eluasemeteks ehitasime samast kuusikust raiutud puutüvedest maapealsed ristnurkadega elamutetaolised onnid. Raiumistööde käigus leiti langetatud kuuskede okste vahelt paar abitult kakerdavat linnupoega. Pikemalt mõtlemata võeti need endaga kaasa ja toodi "patareisse”, nagu elupaika kutsuti. Mõne päeva pärast oli järgi ainult üks suleline. Ilmselt olid teised puude langetamisel viga saanud. See viimane võeti erilise hoole alla. Kõigepealt tuli temale süüa anda. Mida? Meil oli mehi mitmelt elu- ja tööalalt, kuid loomaaias polnud keegi töötanud. Maapoisid teadsid, et kanapoegadele anti kodus ikka tanguteri, leotatult ja taldriku peal. Meil oli patareis oma katel ja produkte saime polgu laost. Tangainetest "jooksis" meil sel ajal hirss ja tatar. Leotatigi neid ja pandi linnule noka ette. Tema väetike ei osanud nendega midagi peale hakata. Isegi siis mitte, kui teri näpuvahel vastu tema nokka hoiti.
Mida talle ikka pakkuda? Mida tema ema talle metsast kätte saab? Pead pandi tööle. Asuti katsetama. Kui järjekordne katsetaja linnukesele vihmaussi pakkus, oli see paugupealt alla neelatud. Asi sai selgemaks. Õhtusel loendil tehti teatavaks peamine järgnev kohustus tervele isikkoosseisule: toidu varumine uuele patareiliikmele. Järgnevalt poetasidki mehed õppustelt ja töölt tulles sineli taskust vihmausse, tigusid, kõrvalolevast ojast püütud kalamaime ja muid pehmemaid molluskeid. Ikka uue kaaslase toidulauale. Meil oli onniderea keskel tehtud laud, mille ääres istudes mängiti vabal ajal lauamänge, malet ja kabet, ka atskood ning istuti ka niisama ja aeti juttu. Selle kõrvale tehti ka linnukesele oma laud. Sellele pandi tema toidunõu. Algul toodi lind toiduajaks sinna. Ta võis lõpmatult toidukraami alla neelata. Mõnikord lausa muretsesime tema pärast: kas ta endale meie abiga liiga ei tee? Tema aga vaatas ringi ja meie otsa sellise näoga, nagu küsiks: kas rohkem ei olegi? Rohke söömise tulemus oli silmaga nähtav: igal järgmisel päeval oli ta suurem kui eelmisel.
Peale toitmise hoolitsesime ka tema elutingimuste muude komponentide arendamise eest. Keegi meistrimees oli talle miinikasti laudadest korraliku onnikese kokku löönud. Täitsa meie onnide väheldasem variant. Ainult sisemuses oli naride asemel paar seinast seinani ulatuvat pulka penniks, millele ta võis toetuda ja kinni hoida. Asus tema onn ühe meie meeskonna onni räästalaiuses tühimikus fassaadiga meie ja tema söögilaua suunas.
Söögi ajaks, nagu öeldud, toodi ta algul oma lauale. Hiljem piisas sellest, kui tema nime hüüti - ta lendas selle märguande peale ise kohale.
Nimeks sai talle Jüri.
Selle saamine oli järgmine.
Algul meie ei teadnud, kes ta on, see tähendab, millise linnuga on tegemist. Varsti märkasime, et päeval on ta kuidagi unine tukub oma onnis, pimeduse saabumisel muutub elavamaks ja liikuva maks. Taipasime, et ta on öölind, öökull. Ootasime, millal ta hakkab hüüdma "Uh-huu", nagu teadsime öökulle tegevat. Midagi niisugust ei juhtunud. Kui aeg oli veel edasi läinud ja meie tema söögi juurde toomise asemel hakkasime teda söögile hüüdma, lendaski ta kohale, kuid tihti enne lennu alustamist hüüdis meile vastu omapoolse vastuhüüatusega, mis kõlas nagu "Ur-rih". Imestasime, et mitte "Uh-huu", nagu olime lootnud. See hüüd andiski talle nime, mis eestipäraselt mugandati "Jüriks". Ning edaspidi, kui oli vaja tema tähelepanu äratada, reageeriski ta sellele hüüdele vähemalt peapöördega.
Jüri teenis tema eest hoolitsemise ausalt tasa.
Kord läksin öösel tunnimehe valvsust relvapargis kontrollima. Meil olid miinipildujad ja veoautod koondatud ühte parki, mis oli seal ringiliikuva tunnimehe ööpäevase valve all.
Ootasingi ühe puu kõrval tunnimehe nähtavale ilmumist. Varsti kuulsingi teda tulevat ja kellegagi rääkivat. Tunnimehel on postil olles, valvamise ajal, paljugi keelatud. Ka rääkimine kõrvaliste isikutega. Ootasin huviga, kellega ta vestleb. Sammuski ta minust mööda, rääkides Jüriga, kes seisis tema õlal, hoides küüntega pagunist kinni. Ma lasin nad edasi minna, kuid järgmisel päeval toimus tõsine jutuajamine antud teemal. Tunnimehe karistamise asemel tuli mul leppida tõdemusega, et Jüriga on vahipostil palju julgem viibida: iga väiksema krõbina peale pöörab tema oma pea selles suunas, andes märku helitekitaja asukohast. Sain minagi asjast aru ja Jüri edasine teenistus tunnimehena valvepostil sai seaduslikuks. Tema jaoks tehti pulkadest väheldane platvorm (kus ei puudunud pennid) mille päris-tunnimees oma rinnale riputas ning pimedal ajal oli vahipost n.ö. dubleeritud. Valgel ajal Jüri valves ei olnud ning tal oli lubatud magada.
Siis jõudis meie aeg seal oja kaldal lõpule. Tuli rindele minna. Mis Jürist saab? Mida temaga teha?
Võtta kaasa! Jätta siia! Arvamused olid vastandlikud. Meie ei tohi teda rindele kaasa võtta, sest seal võib temaga juhtuda kõik see, mis meiegagi. Hukkumine kaasa arvatud. Nii arvasid ühed. Meie ei tohi teda siia maha jätta. See oleks tema surm. Ta ei tule üksi, ilma meieta, oma elamisega toime. Ta sureb nälga, sest ta ei oska toitu hankida. Ta langeb esimese röövlinnu või -looma saagiks, sest ta on harjunud usaldama igat elusolendit.
Alles nüüd tunnetasid mõlemad pooled viga, mida me olime teinud tema äratoomisega temale omasest keskkonnast. Kuid oli hilja tehtud viga parandada - tegu oli tehtud. Jäi üle heastada tehtut niipalju kui võimalik.
Lõplik otsus kõlas: Jüri jääb meiega. Meie oleme kohustatud tema eest edasi hoolitsema, mitte jätma teda metsa abitusse olukorda, saatuse hooleks.
Kuna meie Jüri arvamust ei teadnud, võtsime igaks juhuks ettevaatuse abinõud tarvitusele. Tema tuli panna kindlasse kohta. Puuri meil tema jaoks muidugi ei olnud, ka sobivat kasti ega korvi mitte. Jüri pandi raudahju sisse ja selle uks kindlalt kinni.
Sõitsime mööda metsateid ja -sihte. Loksumist ja loksutamist oli palju. Ühel metsavahelisel teel antigi kolonni tagumisest osas peatumiseks märku. Peatusime. Milles asi? Selle auto kohal, mille veokastis Jüri sõidab, pikeerib üks must lind pidevalt alla. Ründab meie Jürit? Hulgakesi mindi Jürile appi. Ja tõesti, selle auto presendil, kus Jürigi oli, seisis tõesti üks Jüri suurune must lind. Lähemalt vaadates selgus, et see oli ennast võimatult ahjutahmaga kokku määrinud Jüri ise. Auklikul teel rappudes oli ahjuuks lahti põrunud, Jüri sealt kaudu välja saanud ning edasisõidul ei suutnud tema küüned enam koorma katteks olnud kõvasse ja tihkesse presenti haakuda. Sellest need laskumised ja tõusmised, abitud katsed püsima jäämiseks autole.
Meil oli hea meel, et Jüri sõdurisõprus meiega oli tugevam kui kodumetsade kutse ning tema meie juurde oli jäänud.
Edasisõidul ei pannudki me teda enam ahju tagasi, vaid ta jätkas teekonda autokabiinis, nagu ohvitserid ja teised ülemused. Uues peatuskohas pandi tema "elamu", mida patareivanem ettenägelikult oli kaasa võtnud, ühe puu külge meeste telkide lähedal.
Mis Jürist edasi sai?
Tema elutee lõppes esimesel lahingupäeval. Jüri elutu keha leiti sama puu alt, kus ta "kodu" oli. Kiiruga löödi miinikasti laudadest kokku puusärgike. Kes tööst ja teenistusest vabad olid, läksid teda ära saatma. Patareivanem andis tüki sõduripluusi riiet. Selle sisse ta mähitigi. Samasesse liivasesse mulda ta sängitatigi. Kohalolijad lasid automaatidest ja karabiinidest kolm kogupauku, tema auks ja mälestuseks, nagu langenud sõjamehele ette nähtud. Päitsisse püstitati väheldane männipuust obelisk nagu selliseid hauatähiseid tol ajal nimetati. Sellele kinnitati lauake, millel kiri: "Jüri. 25.VII 1944." Tema perekonnanime me ju ei teadnud. Oli ta kodukakk või kassikakk või keegi kolmas kakuliste arvukast perekonnast, kes teab? Oli ta, kes ta oli - meile, kuuekümnele sõjamehele, oli ta lemmik, kes aitas meie karme sõjamehe päevi kuidagi teistmoodi sisustada ning mille eest oleme talle tänulikud.
Paarkümmend aastat hiljem külastasime oma sõjaaegseid "mängumaid". Ka neid Narva jõe taguseid paiku. Otsisime seal ka Jüri viimset puhkepaika. Tagajärjetult. Neist kohtadest olid aeg ja inimesed üle käinud. Puud olid sirgunud veelgi, nende alla oli kasvanud tihe alusmets, kohati laiusid raiesmikud, mida varem seal polnud. Lahkusime sealt otsitavat leidmata, soovides temale rahulikku puhkamist. Olime ka rahul sellega, et olime tema keha omal ajal mulla alla pannud, mitte jätnud seda kiskjatele saagiks ega inimestele tallata.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
Igal inimesel on lemmikud – nii loomad, linnud kui ka asjad. Ei ole minagi mingi erand. Erilised lemmikud olid meie pere lastel loomad. Olen oma elu esimesed paarkümmend aastat elanud maal – talus, kus oli hobuseid, lehmi, lambaid, koeri, kasse, hakkisid, kalkuneid, kanu, kukkesid ja võibolla ka muid elukaid. Meid oli neli last ja loomad olid meil omavahel ära jagatud nagu ka kõik muu (isegi marjapõõsad ja maasikapeenrad). Igal oli oma ta lemmik, kelle eest eriti hoolitseti: kellele söödeti paremad palad, keda kammiti-harjati, patsutati ja kallistati. Kõiki lemmikuid ma enam ei mäleta, kes meenub – sellest kirjutan. I klassis (koolis oli 3 klassi ühes ruumis) anti teema „Minu lemmikloom“. Ma jõudsin kirjutada mitmest loomast mõne rea ja aeg sai enne otsa kui pikemalt oleksin jõudnud kellestki kirjutada.
Mul oli lehm Mirdi ja õel oli Maada. Minu lehm oli vana, tal olid väiksed ja käsnu täis nisad. Õe Mandal olid ilusad siledad nisad, aga äraütlemata sitked. Ma tahtsin kõiki töid õppida. Juba kuueaastaselt kõndisin ringi ja tahtsin, et mind lubatakse ka lehma lüpsta (isa oli selle ära keelanud). 7-aastaselt sain lüpsjad siiski nõusse ja nad lasid mind teha järellüpsi topsisse. Varsti saingi lüpsmise selgeks, siis keeld enam ei kehtinud. Mandat ma ei lüpsnud – ta oli tõulehm, andis palju piima, ainult järellüpsiga läks mul otsaesine märjaks, tuli ju kõigest jõust pigistada, et piimatilkki kätte saada. Mirdi oli vana ja segavereline, ta müüdi ära. Mu kodus oli eesti punast tõugu kari. Longis jäeti igal aastal kasvama 4 parimate näitajate ja tõuomadustega lehma vasikat. Nende nimed algasid ühesuguse tähega ja me loosisime nad omavahel välja. Enne venelaste tulekut (s.t. 1940 a.) olid Nelli (minu oma), Nakki (õe oma), Noora ja Naadi (poiste omad). Talu maad vähendati peaaegu 93 hektarilt 30-le, siis oli meil ainult üks vasikas. See oli meil väga ära hellitatud, isepäine ja sõnakuulmatu. Karjas olles nägime me temaga kurja vaeva – ilma lüpsmata tahtis ta minna vilja sööma. Karjakoer Nops ka hoidis teda. Kui mõni teinelehm läks vilja, siis Nops läks teda käsu peale kohe ära ajama. Lehmad kartsid teda, ta hammustas neid kannast. Aitas sellest kui ütlesid „Nops, võta“ ja lehma nime, siis tuli ta paha pealt ära. Kui ajasid Nopsi vasika peale, siis läks ta sinna, kõndis vasika kõhu alt läbi (tal oli väike, aga väga virk koer), mängis temaga ja ei teinud äraajamisest asjagi. Lehmadele meeldis laulmine. Lüpsmise ajal võisid nad olla täiesti lahtiselt ja paigal seisid nad ilusti, kui laulsid. Lammaste jagamist me eriti tähtsaks ei pidanud, neid oli lehmadest palju rohkem, kuid neist oli üks selline, kes sõi isegi pekist liha (hommikusöök toodi meile karja juurde kella kaheksa ringis). Aga mul oli üks seapõrsas, kes elutses lauda lähedal oma aias (sulus). Seapõrsad on väga ilusad, roosad ja puhtad – kui tore on neid vaadata kui and õues jooksevad, üksteist taga ajavad ja niimoodi mängivad. Algul söödeti põrsaid rõõsa piimaga, hiljem meiereist tagasitoodud lõssiga. Mina tõstsin oma põrsa aiast välja ja söötsin rõõsapiimaga kui teised sõid lõssi sööki. Mu põrsas oli väga ilus ja pika kehaga. Senikaua sõi ta rõõsa piimaga sööki, kui ma jõudsin ta üle aia välja tõsta. Põrsa söötmine oli minu saladus, seda ei võinud ju teistele öelda, siis oleks pahandus tulnud. Mu põrsast kasvas väga ilus noor kult ja ta müüdi Rõika talu Kiivitile sugukuldiks. Kirjutasin talle välja tõutunnistuse, kus ta nimeks oli Longi Vello. Meil olid suurt valget inglise tõugu sead – need olid sellel ajal moes. Meil kasvatati peekoneid.
2
Karjakoer Nops oli ostetud karjakoeraks, ta oli tilluke kutsikas ja sellepärast panimegi talle sellise nime. Ta oli emane koer, must ja välimuselt tavaline, aga muidu väga armas ja hea koer, kes ei jäänud meist sammugi maha, kui käisime metsas seeni otsimas või mujal. Tal olid kutsikad, neist jäeti kasvama kaks kõige ilusamat. Ma olin juba lugenud Aleksis Kivi „Seitse venda“, seal olid koerad Irmi, Armi ja Mustuke. Meie kutsud said nimeks Irmi ja Armi. Irmi andsime Igali tädile, Armi jäi meile teiseks karjakoeraks. Armist kasvas väga ilus koer: must, topelt silmadega (s.t. silmade kohal oli kaks pruuni täppi) ja töbi sabaga, sabalülisid võis tal olla ainult paar tükki. Ta oli meie oma vana karjakoera moodi, sellel oli veidi pikem saba ja ta oli Armist kõrgem. Ka Irmist kasvas väga ilus töbi sabaga koer, aga suur nagu vasikas. Tema aluskarv oli must, pealmine pikk pruunikat tooni. Õnnetuseks sattus meile marutõbine koer, kes pures ära meie Nopsi ja Armi. Marutõbi tehti kindlaks ja isa laskis jahipüssiga Nopsi ja Armi maha. Meil oli väga kahju, me nutsime, koerad maeti aeda. Tegime nende hauale risti ja istutasime lilli. Tädi andis nüüd Irmi meile tagasi. Irmi jäi kadunuks 1948 või 1949 a. „koerapulmas“. Küllap mõni mees ta maha laskis. Juba aastaid käis küla peal jutt: Longi Irmist saaks head rangiroomad. Sellega meie marutaudi jama polnud veel lõppenud. Mõni aeg pärast Nopsi ja Armi matmist jooksis meile jälle üks võõras koer esikusse, köögiuks oli kinni ja edasi ta ei saanud. Meie koerad ei olnud väljas. Suured inimesed (s.t. täiskasvanud) olid põllul tööl ja meie neljakesi kodus. Saime kätte toikad ja hakkasime seda koera taga ajama. Tema vastu hakkamist enam ei mäleta (olin siis umbes 12 aastane). Mõnussaare metsa sihi peal saime koera kaigastega maha lüüa. Marutõbiste peale oli meie viha äraütlemata suur ja oma koerte kaotus oli meil veel hästi meeles. Lükkasime koeraraipe kaigastega kraavi ja tulime suurest jooksust ja hirmust väsinuna koju. Nüüd kaardi pealt mõõtes (linnulennult) olime maha lidunud umbes ühe kilomeetri – aga suure vihaga ei saa ju asjast hoolida!
Olen sündinud hobuse aastal, kuid ainuke koduloom, keda ma kartsin, olid hobused. Kust see hobuste hirm mulle tuli, seda ma ei tea. Kui olin veel väga põnnike, siis oli meil üks kuri hobune, kes võis teist hobust ka hammustada, võibolla olin seda näinud. Tädid seletasid, kuidas nad olid minuga hädas olnud Halliste surnuaias jaanipäeval – olin siis kahe või kolme aastane. Ma olin ära jooksnud ja ei tahtnud enam vankrisse istuda ja hobust näha: kasvõi jääb laps surnuaeda maha. Hommikul, kui sõit algas, võisin ma olla niivõrd unine, et ei saanud asjast aru, aga surnuaia pühal oli ju hobuseid palju ja kojumineku ajaks, kui pea juba täiesti selge. Viieaastaselt olid tädi lapsed meil külas, nad läksid hobuste koplisse ja kutsusid hobuseid. Hobused tulidki, oi – kuidas ma ära kohkusin, olin nii hirmunud, et ei osanud enam kojugi minna. Ma vist suurest hirmust värisesin ja koperdasin kuidagi aia alt läbi ja sealt tulema. Longis (olin 6-aastane) sain endale varsa, kellele pandi Soome kuulsa jooksja auks nimeks Nurmi. Ju arvati, et mu hobuse hirm väikse varsaga üle läheb. Aga võta näpust! Kodust suure müürini oli karjatamm. Ma tulin lehmakarja juurest koju, Nurmi oli muidugi oma ema-hobusega kuivatuse juures ja nüüd jooksis ta mulle mööda karjatammi vastu! Oeh! Mis ma nüüd teen?! Suure hädaga sain läbi karjatammi aia ronida ja mööda viljapõllu äärt õunaaiani minna. Seal polnud ühtki aiaauku, kust oleksin aeda pääsenud ja sellest aiast ma üle ronida ei saanud. Nii pidin igavese pika ringi tegema, enne kui koju jõudsin. Keskkooli ajal oleksin ma hobuse alla jäänud: siis oli autosid vähe ja hobune kartis autot ja tormas auto eest ära, ma jõudsin just hüpata maja trepi ülemisele astmele, kui hobune jõudis trepini. Kord pidin hobusega minema Apja, siis sõitis mulle nimelt (nagu emale oli räägitud) mingisugused autosõitjad Ruukli mäe all vankrile külge. Õnneks oli vana Hall rahulik tööhobune ja õnnetust minuga ei juhtunud, kuid vankri tagumine ots oli ära lõhutud ja ma pöörasin koju tagasi. Meil olid enamasti tööhobused: vana Hall, Osman (kelle venelased põllu pealt ära võtsid), Tella, Müra, 1940. a. anti minu Nurmi uusmaasaaja Sosi Aleksile. Teised hobused jäid vististi hobulaenutuspunkti või kolhoosi.
3
Kui isa veel talu pidas (enne 1945. a. arreteerimist) olid meil tihti suvel isa täditütre tütred suvitamas. Nad elasid Tallinnas. Evi oli minust aasta vanem ja Mia aasta noorem, mu õde oli kaks aastat noorem, vend kolm ja noorem vend peaaegu viis. Miale meeldisid väga hobused, ta oli peaaegu „hobuse haige“. Tallinnas oli ta kõik oma raha voorimeestega maha sõitnud ja alati oli tal rahapuudus olnud. Meil sai ta hobusega sõita. Ühel suvel, kui nad järjekordselt meil olid, oli meie kesapõld Mõussaares – sinna sai mööda teed üle kilomeetri. Kesapõllule veeti sõnnikut „vaheltvedamisega“, s.t. mehed-sulased tõstsid sõnniku laudast või tallist sõnnikuveo vankrile ja ajasid hobuse õue. Õues võttis ohjad ja hobuse koormaga põllule viia vaheltvedaja. Vaheltvedajaks olid lapsed. Põllult tuli tühi vanker vastu. Põllul oli isa, kes tõmbas sõnniku oma tahtmist mööda vankrilt maha. Täis vanker tuli vahetada tühja vastu ja selle tühjaga sõideti nüüd koju uue koorma järgi. Miussaare oli kaugel ja sinna oli vaja kahte vaheltvedajat ja vähemalt viit hobust. Isa tahtis linnatüdrukutele head meelt teha ja küsis: „Kes tahab vaheltvedajaks hakata?“, teised pidid karja minema. Kõik kuus tahtsime hakata vaheltvedajateks. Isa pobises omaette: kui küüni värvme akkate, siss ei ole sõnnikuvedajaid kunnigil. Ma kuulsin ainult küüni värvimist ja mõtlesin: õige mul vaja sõnnikut vedada, määri oma riided ära ja ole sita haisu sees, küüni värvimine palju huvitavam töö, mida ma enne pole teinud.
Läksin üksinda karja ja teised 5 jäid vaheltvedajateks: Ange ja Mia, Evi ja poisid. Mia oli mitu korda tahtnud ka mujale sõita, kuid Angi jõudis talle asja selgeks rääkida. Küll oli mul seekord karjas palju mõtlemist: ei tea missugust küüni isa värvima hakkab, meil oli kodu lähedal, Longi niidul üks heinaküün ja Miussaare ja põldude vahel nn. Kurvitsa niidul kolm heinaküüni ja neile lisaks veel suur masinaküün, kus hoiti põhku. Oma vaimusilmas nägin ette isegi küüni värvi: rootsi värgi sai ise teha, aga kollane oleks ka rohelise niidu peal ilus. Elumaja oli meil valge ja nurgad kollased. Õhtul olid teised uhkust täis ja „tähtsad töömehed“, mina olin nende silmis karjatsura. Vihaga ütlesin neile: kui isa küüni hakkab värvima, siis olen mina esimene küünivärvija ja teie kõik lähete karja. Linnatüdrukud ütlesid: mis küüni värvimisest sa räägid, onu (meie isa kutsusid nad onuks) mõtles (ütles) sõrmeküüni, ja tegid mulle selgeks, et linnas on igal endast vähegi lugupidaval tüdrukul sõrme ja varbaküüned ära värvitud. No ole lahke! Olin petta saanud. Ma ei ole hobuse selga üldse saanud. Nüüd meeldivad mulle väga hobused ja vaatan alati televiisorist hobuste sõiduvõistlusi: koolisõitu, galoppi jm. Tunnen huvi, kas Gunnar Klettenbergi isa on kunagi Suure-Jaanis olnud mu patsient! 2004 a. suvel käisin Mulgi seltsiga Võrtsjärve ääres hobusekasvanduses ja vaatasin tallis kõik hobused üle. Nad on nii ilusad-graatsilised. Sealses hobusekasvanduses ei saa ratsutada. Need hobused müüakse Taani ja neid demonstreeriski meile taanlane. Mu vennatütre tütar Laura on ka „hobusehaige“, ta käib ratsutamas. Ma pole teda kunagi kodus näinud: kas on ta ratsutamas või kuskil tallis hobuseid hooldamas. Kui kord mainisin: varsti läheb Laura mehele ja saate vanaisaks-vanaemaks, siis ütles ta isa: kellele ta läheb, hobusele või!
4
Laura oli juba enne kooliminekut suur loomade sõber. Ta vanavanematel olid siga, pullvasikas, kanad ja kukk. Kui sinna külla juhtusid, siis oli Laural esimene asi kutsuda seapõrast vaatama ja talle rohu heinamätast toomas, et viimane saaks tuhnida. Kui ta oli 7-aastane, asusid nad linnalähedale maale elama ja läksid oma perre ostma rotveileri koerakutsikat. Üks kutsudest oligi tulnud tema juurde, kui teised pesas põõnasid. See ostetigi. Nüüd on Grena juba 14 aastat vana. Suur must sabata koer. Teda kardavad kõik. Ma ei julge autost välja tullagi, kui ta on õues. Ega ta väga tige ei ole, kuid võõraste vastu küllaltki umbusklik. Nende peres on ta toakoer. Öösel magab peremehe-perenaise magamistoas põrandal nende voodi jalutsis ümmargusel pehmel vaibal. Peale muu toidu-krõbuskite sööb ta õhtul ära ühe toore seajala. Söögiajal on ta alati osaline vahtimas, et talle ka midagi antakse. Käisin seal viimati maikuus, grilliti liha. Mul eriti isu polnud, siis söötsin talle kõik sitkemad tükid. /puudu lk 287/ eelmise talve hakul oli nende teeäärse postkasti juurde maha poetatud üks väike kassipoeg. Küll on inimesed julmad ja häbematud oma loomadele. Kassipoeg oli läbi külmunud ja kaua nende suurele tohterdamisele vaatamata haige olnud. Kui maal elada, siis mu arvates kuulubki majapidamise juurde nii koer kui kass. Linnas on teine asi, siin on loomade jaoks liiga väike ruum: igaüks peab saama vabalt liikuda, linna väike-aedades ei ole see võimalik.
5
Mul on ammu-ammu oma mõttes lemmikkoer – see jääbki ainult mu mõtete unistuseks, aitab mulle koera pildi vaatamisestki! Sellist koera olen näinud linnas kunstnik Jüri Arrakul. See on naljakas nukra ilmega, peaaegu maani ulatuvate lontkõrvade, pika prullaka kere, lühikeste jalgade ja püstise sabaga bassee-koer. Tal on madal valge-pruuni-mustalaiguline siidine karv. Ta on toakoer. Tean sedagi, et ta on parasjagu põikpäine ja iseteadev vaatamata oma vagale ilmele. Neid on Eestis vähe ja tõenäoliselt käib ta hind meie pere võimalustest üle. Kõigele lisaks olen liiga laisk, et end koerale pühendada ja tema järelt koristada. Kui olekski selline koer, siis läheks terve mu pension tema nahka ja vaevalt ma saaksin siin laua taga istuda ja temast kirjutada, poleks selleks aega! See koer on vaatamata oma välimusele elav, rõõmus ja mänguhimuline. Kirjandusest olen lugenud, et basse dresseerimine nõuab kuradi visadust ja ingli kannatust. Nii jääbki ta ainult mu mõtete koeraks. Kassid ei ole mind kunagi huvitanud, neid on meie linnades liiga palju. Sügisel, kui garaažiuks juhtub lahti olema, poevad hiired sisse. Püüan neid kahe hiirelõksuga naabrite kassidele. Üks kass, kes varem käis mu sirelioksi küünistamas, on nüüd nii paks, et ei saa oma aiast väljagi. Ta pidi kaaluma 10 kilo – kui olin veel tööl, siis loeti harilikuks aastase lapse kaaluks 10 kg! Kõik väiksed loomad on väga armsad, ka kassipojad. Kord sain Kõpus ühe hiirepoja kätte ja andsin kassipoegadele mängida. Kassipoeg tõstis hiirt üles ja patsutas õrnalt käpaga – seni mängis, kuni hiirepoeg sai minema lipsata, siis jäi kassike rumala näoga vaatama, kuhu tema mänguasi jäi. Neid kassipoegi oli seekord kaks, teine oli „uimane“, ei võtnud kunagi mängust osa. Temast õiget kassi ei kasvanudki. Kui hakkasime maja ehitama, siis oli meie tänavas igas majas eelkooliealisi lapsi ja neil mitmesuguseid lemmikloomi. Anu, kes praegu on Tallinnas arst, kasvatas valgeid hiiri. Neid oli vist nii palju, et ma püüdsin hiirelõksuga ühe oma keldrist kinni. Tal oli ka hamster. Mu naabripoiss Andres tahtis oma kassile hamstrit näidata. Kass vaatas ja pani hamstri kohe nahka. Anu oli väga kurb ja pahandus oli suur – kuidas lahenes – ei mäletagi.
6
Longis olid igal kevadel meie laste hoole all hakipojad. Hakipojad kooruvad munadest üksteise järel, kuni kõikidest munadest on pojad välja tulnud, kulub mitu päeva. Pojad toodi pesast ära ja neid hoiti toas suures pappkastis. Meie käisime nendega aias jalutamas ja neid toitmas. Hakipojad on tunduvalt suuremad ja ilusamad kui kanapojad. Viimased on küll kollased väiksed pallikesed, aga mulle meeldivad siiski hakipojad enam. Nad mahtusid meie kahe peo sisse, olid hallikas-kollased mustade nokkadega, väga armsad. Kui kõikidest munadest olid pojad saanud, siis viidi hakipojad vanade hakkide juurde, aga hakipojad ei tahtnud vanahakkisid üldse oma emmedeks tunnistada – kui neid nägid, siis tulid meie juurde. Me ei tohtinud hakkide silmapiirilegi enam ilmuda. 6-aastaselt ma käisin sügisel hakikarjas viljarõukude ja rukkihakkide vahel. Hakid korjasid põllult maha pudenenud teri ja muid neile söödavaid asju. Olen isegi ristikheina maitse järgi proovinud, e aru saada, miks ristikhein kõikidele loomadele teistest heintest paremini maitseb. Lehtsalat mulle väga maitses, kuid ristikheina ädal polnud mu silmis midagi väärt.
7
Tartus on mu suuremad lemmikud tihased, keda me söödame rasva ja herkulote või peente tangudega. Tihased on sellised tegelased, kui üks sööb, siis teine ärgu ligigi mingu: sööja – tihane kogu aeg karjatab teist tihast ja ei saa ka ise söönud. Kui ilmuvad varblased, siis on suur kädin ja kõik on korraga söömas ja söök varsti otsas. Kui oli moes „Mägra maja laul“, siis võrdlesin varblasi venelastega ja tihaseid eestlastega. Ärgu keegi solvugu! Eestlasedki hoolitsevad üksteise eest, kui on häda käes. Talvel veeuputuse ajal kui näidati televisioonis toetusnumbreid, siis tõenäoliselt kõik inimesed, kes neid numbreid nägid, tegid toetusannetusi. Kuid tegelikult ega linnas küll üksühte tegelikult ei tuntagi. Me muidugi oma lähinaabreid teame, oleme siin palju asju koos teinud ja ühiselt kinni maksnud nii vee-, kanalisatsiooni kui telefoni. Olen hakanud Mäe bussipeatuses „tere“ ütlema, kui sinna jõuan ja seal juba keegi on – kuid igaüks ei suvatse „tere“ vastugi võtta. Kuigi see on mu silmis kõige algelisem ja lihtsam viisakuse avaldus. Toas on mul kõige tähtsamad asjad toalilled. Vahepeal oli juba praegu selline olukord, et üüri enda elamistoaks korter. Nüüd olen teinud südame „kõvaks“ – olen mõnede eest hoolitsemise jätnud unarusse (lihtsalt ei jõua) ja uusi taimi pole juurde hankinud. Varem, kui mõnd taime nägin, mis mulle vähegi meeldis, pidin ta kohe endale saama. Vähesele hoolitsemisele vaatamata õitses sellel talvel veel havisaba, kuid nii palju valgust ei ole kunagi meil olnud, et oleksin suure monstera õitsema saanud. Nüüd teda mul enam pole. Ratsuritähed olen samuti hooletusse jätnud, kuid pole kõiki raatsinud ära visata, kuigi neist enam asja ei ole.
8
Mida aeg edasi, seda äbarikumaks jääd ise ja nii jääb igasugune hoolitsemine kängu. Vaata ainult, et iseendaga hakkama saad! Olen otsusele jõudnud: kui linnas on suur maja või suur korter, siis sellisel juhul peabki olema koer. Ta on seal peaaegu uksekella eest. Seda olen oma tuttavate juures kogenud. Neil on pooleldi hundikoera moodi koer. Selle koera said nad peaaegu juhuslikult, kuna nende tütrepoeg-õepoeg Andeng Indrek võttis endale koerakutsika, kellele pani nimeks Prändu. Üliõpilasena polnud tal eriti aega koerakutsikaga tegeleda. Indrekule tegi süüa vanaema ja ta käis nende juures söömas koos oma kutsikaga. Varsti jättiski koera neile. Siis oli neil (ta vanaemal ja tädi perel) tavaline neljatoaline korter. Käisin seal külas, kui koer oli juba üsna suur, ta jäi igale poole jalgu ja segas elamist-olemist. Nüüd on neil suur korter 230 m₂ ja tubade kõrgus on 4.30 m. Osaliselt on lagi allapoole toodud, nii jääb ülesse veel ~ 2,1 kõrgused ruumid, mis annavad lisaks veel ~ 100 või rohkem m2. Sellisel juhul uksekella võibolla igale poole ei kuulegi, aga koer haugub, kui keegi võõras tahab sisse tulla. Nende perel on suur maja ja suur aed ka Tõrva linnas. Olen sealgi olnud nende külaline. Kui sinna sõidetakse, siis hüppab koer auto tagumisse ossa ja on seal rahulikult. Tõrvas nende õueaias on tal vabadus, vahest käib ta isegi linnas, tuli meile vastu kui käisime kontserdil. Ta on väga sõbralik ja seltsiv koer. Tartus tuleb temaga jalutamas käia. Jõuluajal pidas Tartu Mulkide Selts nende juures oma jõulupidu. Prändu oli igal pool asjaline, kui keegi trepil koperdas, siis Prändu juba haukus. Tal on pereproua toas oma joogi- ja sööginõud, ka mänguasjad ja magamisase. Temaga sai nalja. Kui jõuluvana kutsus kedagi oma kingipakki vastu võtma ja kingisaaja hakkas lugema jõulusalmi või laulma mõnd jõululaulu, siis läks jõuluvana juurde ka Prändu. Ta teatas oma kohalolekust haukumisega. Jõuluvana habe on pargitud valgest lambanahast. Prändule kinki ei antud. Kui kogu seltskond oli oma kingitused kätte saanud, siis jõuluvana viis oma kostüümi ja habeme eestuppa, kus ta riietus. Varsti ilmus sealt Prändu, jõuluvana habe suus. Jäta veel koer ilma kingituseta! Õnneks loobus ta kergesti oma saagist ja varsti ilmus lagedale plastmass riidepuu hammaste vahel. Läksin temaga pereproua ja Prändu magamistuppa tema mänguasjadega mängima. Tema suur mänguhoog väsitas mind varsti. Läksin elutuppa ja istusin tugitooli, kuid Prändu arvas: temagi on väsinud ja võib mulle sülle istuda. Ta on küllaltki suur koer ja ma ei nõustunud sellega. Nüüd viskas ta end põrandale siruli ja ei liigutanud enam koibagi. Nii ta puhkama jäigi, kõht rasvasemaid palu täis. Arvan – koerte ja kassidega nagu iga teise loomagagi tuleb siiski olla ettevaatlik. Kui mu vendade lapsed olid veel titad ja ma neid magama panin, siis vaatasin alati, et ükski kass tuppa ei jääks – sest mine tea, mida ta võib näha või teha vastavalt oma nägemisele. Nägin televiisorist, kuidas Prantsusmaal ühele naisele oli „istutatud“ uus nägu. Naise magamise ajal oli ta oma koer tema näo ära hammustanud. Ei tea ju kunagi mida koer näeb või tunneb. Seega – ettevaatus on alati vajalik.