1995 a. varakevadel sain ootamatult lemmiklooma kaasomanikuks. Meie pere noored (poeg ja minia) tõid ühel päeval kolmekuuse prantsuse buldogi plika koju.
Selle nad võtsid ette planeerimata ajalehe kuulutuse peale, maksis tuhat krooni. Mõtlesid koduhoidjaks. Nimeks pandi Wulfi. Kui mõelda, et mu lapsepõlves olid lähemate naabrite koerte nimed: Lordi, Boi, Vihvi, siis polegi see nii imelik.
Wulfi oli musta värvi, mustade ilmekate silmadega, kikkis kõrvadega ilma sabata, nöbininaline kutsu, kergelt beeži kühmuline, lühikese karvaga.
Endiselt omanikult olid noored teada saanud, et kutsuke on harjunud ema juures magama, seal on soe ja pehme. On harjunud lapi peale tegema, selles järeldus, et kutsu polnud veel õues käima saanudki.
Hakkasime teda kohe 3-4 korda päevas õue viima. Rihma otsas muidugi. Rihma külge panemine oli vajalik selleks, et elasime Õismäel 9 korrusmajas ja Wulfil oli loomupärane omadus mitte pereliikmeid naksata.
Kui oli uksekell, oli Wulfi alati esimene ukse all.
Kui ma Wulfile esimest korda turult vasika konti tõin ja keema panin, istus ta kannatlikult köögis. Aga kui kondid pliidilt maha võtsin, muutus ta kärsituks ja haukudes nõudis kätte saamist. Ei jäänud muud üle kui külmas veel konti jahutada ja kätte anda. Kondid meeldisid talle väga. Kõigi pereliikmetega harjus ta ruttu, ka minia õe ja vanematega (kui nad külla tulid) sõbrunes koer ruttu.
Kuna ta vabalt õues ei kolanud ja tuppa tulles pühkisime tal jalad puhtaks, võis ta kogu korteris liikuda (kolmes toas).
Kui noored kõrgkooli lõpetasid ja pulmareisile läksid, jäi Wulfi minu hooleks.
Esimesel õhtul Wulfi nuusutas kõik jalanõud üle, olles veendunud, et tema peremees ja perenaine pole koju tulnud, kobis lõpuks minu selja taha. Mõtlesin, et las Wulfi olla selle voodi peal ja läksin teise tuppa magama. Wulfi aga tuli varsti jälle minu juurde, seisis teki peal ja nuuksus – igatses taga oma perenaist ja peremeest, kelle toas ta oli harjunud magama. Mul hakkas tast kahju ja püüdsin silitades lohutada. Wulfi tuli vastu minu jalasäärt ja jäi magama, ilmselt oli seal soe ja pehme. Järgmisel päeval, kui tahtsin välja minna, muutus Wulfi rahutuks, tõenäoliselt ta ei tahtnud üksi jääda. Õue viies ei tahtnud ta majast kaugemale minna, jäi keset teed seisma, vaatas mulle otsa ja tõstis aeglaselt lõuga. Võtsin ta sülle ja viisin põõsa taha, siis tuppa.
Kui noored tagasi tulid, oli Wulfi jälle rahulik ja õnnelik kutsu.
Hakkasin suvel maal käima, kui koju tulin oli Wulfi üksi ja kohe ukse all vastus, võttis mu käe õrnalt hammaste vahele, nagu tahaks öelda: „Miks sa kodus ei seisa.“
Kutsikapõlve tempude hulka kuulus koridori lipsamine. Elasime I korrusel, Wulfi kihutas mu eest 9 korrusele välja. Kasutasin vastukavalust, läksin liftiga ülesse ja siis ta hakkas mu eest alla jooksma, nii sain kätte ja viisin tuppa.
Ühekorra viis peremees Wulfi Harku järve äärde ja vette, tuli märjalt koju ja varsti peale seda jäi haigeks. Värises palavikus ja oli nõrk. Viidi arsti juurde, diagnoositi: kopsupõletik! Sai süste ja lamas nädal aega, seejärel sai terveks. Arst ütles, et tal on külm lühikese karva tõttu ja soovitas koera vesti, mille peremees talle ka tõi.
Pereisa käis veel tööl, mina käisin maal, noored tööl. Kellelgi polnud Wulfi jaoks nii palju aega, et koerte üritustel käia.
Ma siiski rääkisin koeraga ja ta sai mõndagi aru, näit. kui öelda, mine kööki, toit on Wulfi oma nõu sees, siis ta ka läks.
Püüdsin temaga vahel veidi mängida, selleks oli pall. Olen veendunud, et koer tunnetab inimese meeleolu. Kui ma ühekorra minia teravate sõnade pärast nutsin, tuli Wulfi mu kõrvale ja tõmbas keelega pisarad põselt ära. Kui ma vahel Wulfiga riidlesin, kui asjakesed olid toas maas, siis ta vaatas kuidagi süüdlaslikult, altkulmu. Kui toidunõu oli tühi ja Wulfil oli kõht tühi, vaatas ta mulle otsa murelikud silmad ja nõutu ilme, kuni süüa sai, või juua, sama juhtus kui jooginõu oli tühi.
Toidu suhtes muutus Wulfi võrdlemisi valivaks. Ta pole kunagi söönud ühtegi suppi ega putru. Kuid sööb saia ja sepikutükke hakkliha kastega, maksakastega või lihtsalt keedetud maksatükikestega. Sööb koera kuivtoitu, konserve, kuid meelsamini selliseid konte, mille küljest ta liha saab, näit. raguu kondid. Ka kohupiima. Hea meelega sööb ära tükikese torti või õunakooki, kuid mitte kunagi šokolaadi. Kord pani pereisa talle lusikaga veini nina alla, Wulfi tegi ägeda ninakrimpsutuse ja pearaputuse ja eemaldus seda maitsmata.
Kui noored omale tütrekese said oli, Wulfi truu valvur, ta ei lubanud kellelgi last jalast tirida ega raputada, muutus jalapuudutaja vastu ähvardavaks.
Kuid enne, kui laps põrandale pandi, otsustas lapse ema siiski koerast loobuda, sest koera karvad võivad sattuda lapsele suhu jne. Ma arvan, tal oli õigus.
Koer toodi meie juurde, olime pereisaga siis suvekodus. Koer jäigi meile. Ta elas seda üle, kui nägi kusagil lapsevankrit, nuusutas kohe üle. Kui koera peremees maale tuli, puges Wulfi ruttu tema autosse, mõtles et läheb tagasi linnakodusse aga tagasi pöördumist ei olnud. Wulfi elad meiega suviti maal ja talvel Keilas.
Kui vana maja teise poole suvitajad kohal polnud, võis Wulfi õues lahti olla aga kui olid teised koos eel- ja hiljem kooliealise poisiga, siis tuli Wulfi rihma otsas õue viia. Wulfi andis meile märku kui keegi tuli, jooksis ukse alla. Või õhtul kui keegi tuleb akna taha, hüppas Wulfi äkki voodi pealt maha ja jooksis akna alla kus tal oli istumiseks ja lamamiseks oma koht ja ta võis aknast välja vaadata. Üks kõrvalt poiss ärritas Wulfit ja Wulfi temaga kunagi ei sõbrunenud. Wulfit kartsid ka üleaia naabrid (teine talu on ligidal). Ta siiski ei hammustanud aga kõrvalt poiss sai korra näksata ja naaber tallu linnast külla tulnud noor naine, kui nad meie territooriumilt heina viisid (sest meil muid loomi pole). Andsin kõigile (kelle naha peal Wulfi hambajäljed märgata olid) Rootsi rohtu kompressiks ja rohkemat ravi polnudki vaja.
Ühekorra sõime lõunat maal, kui külalised tulid, toodi mitmesuguseid taimi, läksime kohe õue ega tulnud meeldegi, et Wulfi jäi üksi kööki. Kui uuesti tuppa tulin, nägin et Wulfi oli pereisa taldrikult liha ära söönud! Päris aus kutsu ta polnud!
Teine sarnane lugu juhtus veel, kui kiiruga aiast rohelist tõin ja kööki tulin oli lihapallide karp laualt kadunud, karp toolil ja pooled ära söödud, pool järel. Wulfi sai riielda! Oluline oli mitte jätta liha lauale! Sest ta valvas momente, millal kedagi toas pole, et laualt midagi meelepärast omandada.
Ühekorra märkasin küll, et Wulfi istub laua ääres ja jälgib mind vidukil silmadega, laual polnud liha ja ma ei osanud midagi karta. Seekordki käisin aiast midagi toomas ja tagasi tulles oli suur tükk õunakooki laualt kadunud! Noomisin teda iga kord, kuid ma ei peksnud teda kunagi.
Sügisel läksime Wulfiga Keilasse, nii kordus igal aastal ja mul oli veidi piinlik, et meie koera pärast oli teistel ebamugav, ta kord naksas vastast naabri prouat käsivarrest.
Aastad möödusid, ühel sügisel kui jällegi linna tulime, vaatasin koridori, et kedagi pole ja pereisa läks koeraga ülesse. Täiesti ettearvamatu, et pühapäeva õhtupoolikul vastast proua pesi treppi vaheplatvormil, mis tõttu teda ei märganud ja pereisa oli koera rihma lahti jätnud. Kohe tuli vastast härra kaebama, et koer tema prouat hammustas. Ehmatasin väga, tahtsin kohe kiirabi kutsuda, läksin siiski enne vaatama ja südamest andeks paluma, et selline asi juhtus. Õnneks polnud see siiski hammustus vaid naha peal kergelt märgatavad jäljed, tõin jälle oma rohu ja lugu ei seganud tal liikumist ega ka valu polnud. Kuid ta oli ikkagi öelnud: „Palun hävitage ära see koer!“ Pärast muutus leplikumaks ja arvas, et mul ikka maal koera vaja.
Meie üldine otsus koera endise peremehega oli, et tuleb hoolega koer kinni hoida ja nii me tegimegi.
Oli jällegi aasta möödas kui teine alumine napsumaias naaber tuli meilt raha laenama. Olin veendunud, et pereisa kahe käega koera kinni hoiab, aga nii kui ukse avasin, kargas koer alt naabrimehele jalga sain koeral kraest kinni ja viisin teise tuppa. Vereloik jäi maha, aga purenud siiski polnud, hammas sattus nähtavasti veresoonele. Mees oli nii suuremeelne, et selles polevat mitte midagi, tal omal ka kaks koera (kes ei hammusta). Andsin rootsirohu pudelikese, mees oli lahtise toakingaga, temal ka käimist ei seganud ega valutanud.
Pärast seda ei näksanud Wulfi enam kedagi, aastad möödusid. Kui me kusagil käisime, Wulfi oli üksi kodus, ja ta ronis külmkapi peale ega julgenud sealt ise alla tulla, kuni võtsin sülle ja tõstsin maha. Teinekord oli ta toas laua peal. Tahtis üksi olles kõrgema koha peale, et näha, kas tuleme juba.
Kevadeti Wulfi läks tooli pealt lauale ja sealt akna peale päikese kätte, varsti hakkas lõõtsutama ega osanud alla tulla, kuni tõstsin ta maha.
Kunagi kutsika põlves noortega Haapsalus oli Wulfi autosse jäänud ja kuumarabanduse saanud, perenaine oli tookord kusagil korteri ukse taga helistanud ja koerale jahedat vanni palunud, ja nii sai kutsu päästetud.
Käesoleval aastal sai Wulfi 11 a. vanaks. Meil oli steriliseerimata emasloom, ei ole mingeid tablette andnud. Kuid mulle tundus, et ta kannatas partneri puudumise tõttu omajagu. Maal ta kihutas teised koerad õuest välja ja linnas teised koerad kartsid teda.
Tänavu aastal märtsi kuul avastasin Wulfil kasvaja alla udaras. Endine peremees käis temaga arsti juures, kes öelnud, et selle peab ära lõikama, muidu läheb täis.
12. aprillil tehti Wulfile operatsioon. Anti käte, ta oli veel narkoosi all, arvasime et magab hommikuni. Olime täiesti ettevalmistamata, kuidas haige loomaga toime tulla. Wulfi hakkas õhtul hilja liikuma. Operatsioonihaav oli arvatust pikem ja kasvaja ulatuslikum. Wulfi ajas ära operatsioonijärgsed mähkmed ja pereisa hakkas hädaldama, et ma need tagasi paneks, nii kui ma Wulfi pöörasin, hammustas järsku käsivarde mulle. Ikka nii et jooksin koridori kell oli 24.00, all teise poole noorema pere rahvas polnud veel sügavalt maganud ja mulle kutsuti kiirabi. Tehti esmane side ja viidi kaasa, haiglas õmmeldi haav kinni ja ma sain koju tagasi.
Olen õnnelik, et koer hammustas mind ja mitte teisi. Järgmise päeva hilisõhtul Wulfil hakkas vaev ja ta lõõtsutas lakkamatult, pakkusin talle vett, ei tahtnud.
Pool tundi hiljem oli ta juba elutult põrandal maas. Meie lemmiklooma elulugu oli lõppenud. Endine peremees mattis kutsu suvekodu metsamaale. Mina ravisin haava 12 aprillist kuni 25 maini. Haiglas pandi rohte ja seoti kinni.
Mu isiklik arvamus: lemmiklooma võtmine peaks olema planeeritud, et luua talle normaalsed elutingimused ja oma majake või koht. Tal oleks pidanud kord elus ka pojad olema.
Koerapidamine sobib mu arvates kõige paremini siis, kui on oma maja ja aed, et naabrid ei pea hirmu all olema teiste koera pärast.
Arvan küll et lemmikloomaks võib olla ka lammas, kits, hobune, kass jm. Keda käiakse iga päev laudas söötmas, joomas ja suvel väljas hoidmas ja vaatamas.
Madu lemmikloomana on mu meelest – õudus!
Küll aga võib olla papakoi või kanaarilind. Lastel jänes Lontu (lontis kõrvadega) või hamster. Muidugi ka head sõbralikku tõugu koerad ja kiisud.
Jah, minu meelest on võimalik ka koera eest üle hoolitseda. Kui madalakarvalisele koerale sooja saamiseks seljavesti kasutada on vajalik, kui aga soojakarvalisele puudlile valmistatakse pidulikke kleite ja ehteid on see ju ülehoolitsemine.
Üks näide selle kohta on ajakirjas „Eesti Naine“ aprill 2004 kuidas lastetu naine koertele pidulikke kleite, lehvisi ja sulgi pähe sätib!
Kleidikesed oleks rõõmustanud ka lastekodu lapsi!
Lapsena elasin tiheda asustusega külas ja seal oli loomulik, et peale teiste loomade oli igas peres ka kass ja koer. Kas nad just lemmikloomad olid ei oska öelda, sest siis olid kõigil, nii lastel kui loomadel omad kohustused. Talude koerad olid karjaste abilised ja kasside kohta lugesime ikka mõistatust: Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. See hiirte püüdmine oligi ju nende töö. Ei mäleta, et koeri oleks ketis peetud ja mõistet hulkuvad kassid ja koerad ei tuntud. Ka ei mäleta, et koerad oleksid kurjad olnud ja kedagi hammustanud. Lärmi nad muidugi tegid, kuid see kuulus küla häälte juurde. Kui loom jäi vanaks või parandamatult haigeks, lasti ta maha. Üleliigsed pojad "saadeti merekooli" ja keegi ei pidanud seda häbiväärseks. Vahel harva oli kuulda, et mõni peremees või -naine oli loomade vastu südametu ja seda pandi väga pahaks.
Kassi, koera pidasid sageli ka sellised pered, kus otseselt talupidamisega ei tegeletud nagu õmbleja, kooliõpetaja, kaupmees ja meie pere, kus isa oli konstaabel. Nii kaua kui mäletan, oli meil kass. Esimene ja teine neist kandsid nime Kõõda-Miida. Teisel kassil oli kaks poega kelle ristisin Kurr ja Nurr. Neist esimene oli üleni valge, selle jätsime endale, teise said tuttavad. Koera saime siis kui ostsime 1937. aastal maja. Koer jäi kokkuleppel endise omanikuga koos majaga meile. Ei mäleta et oleksin eriti nõudnud endale loomi, kuid see oli loomulik, et nad kuulusid pere juurde.
Väike karvane must Muki oli siis, kui ta saime, juba ligi 10 aastane, kuid kohanes peres kiiresti. Oli tore ja sõbralik koer, kes võttis ise endale kohustusi. Näiteks ajas ära kariloomad, kes kippusid meie tarastamata majaesisele ja kui mu väike alla aastane vennake oli üksinda toas ja nuttis, siis Muki istus ta juures ja lubas ennast karvust tirida, kuigi ise valu pärast niutsus. Kass kippus vahel lauale jäetud toitu näppama, kuid koer ei puudutanud isegi põrandale tõstetud toidupotist midagi. Tartus nägin lapsepõlves ilusat bernhardiinerit, keda pean tänini kõige ilusamaks nähtud koertest. Maal ju peale jahikoerte tõukoeri ei peetud. Mingit erilist loomade nunnutamist ei tuntud ja külarahvas naeris üht lastetut abielupaari, kus proua kutsus koera “pojakeseks" ja käskis emmele musi anda. Teises, ka lastetus, peres kutsuti koera nimega Semu ja temasse suhtuti tõesti kui sõbrasse ilma eriliste liialdusteta.
Kui meid 1941. a. juunis küüditati, jäid trepile must koer Muki ja valge kass Kurr. Naabrid olid neile ikka süüa viinud, aga koer toitu ei puutunud ja oli igal öösel ulunud, nii et ta tuli maha lasta. Kassi oli keegi endale võtnud.
Viiskümmend aastat ei olnud meie peres kassi ega koera.
Kui lapsed olid väikesed siis soovisid nad muidugi omale looma, kuid said aru, kui raske oleks teda suure maja kitsukeses korteris pidada ja asi lahenes suuremate vaidlusteta.
Väimehe ema bolonka-taolisel koeral olid pojad, kelledest väimees jättis endale väikese karvase musta emase krantsi, kellele pani nimeks Muti - must nagu mullamutt. Kui perre sündis esimene laps, ei olnud tütar nõus koera pidama, sest kardeti allergiat ja ruumigi oli vähe, ning vanaema, vanaisa pidid looma omale võtma. Nii saime veel vanas eas koeraomanikeks, ega kahetse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie pere koosneb praegu kahest inimesest - abikaasast ja minust. Looma eest hoolitsemine on enam vähem võrdselt jagatud, kuigi mina tegelen rohkem toiduga, aga peremeheks peab ta abikaasat. Ta on nüüd juba vana rahulik loom. veebruaris sai 13-aastaseks. Talvel käime temaga kaks-kolm korda päevas väljas ja tavaliselt ei võta see eriti palju aega. Ainult jooksuajal tuleb teda rihma otsas hoida, sest siis ta kutsele eriti ei kuuletu. Loomaga tegelemiseks ei saa vist lugeda aega, kui televiisoril vaadates teda silitame või ta ise ennast meie jalgade juurde magama seab. Suvel, kui elame maakodus, on ta lahtiselt õues ega kipu kodust kusagile. Toidu paneme kas kööki või trepile, kuid magama tuleb tingimata sellesse ruumi, kus ise magame. Üldse on suvi selline aeg, kus meil on temaga veelgi vähem muret kui talvel, valib ise, kus tahab olla ja mida teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ei ole vist ikka õiged loomapidajad, kuigi üldiselt teame, mida loom peaks sööma või milliseid korraldusi täitma, ei pea me rangelt nendest reeglitest kinni. Olen talle korduvalt ostnud mitmesuguseid koeratoite isegi veterinaarapteegist, et leida just temale sobivaid, kuid ta keeldub ostetud toite söömast. Vist on põhjus selles, et kui ta saime, siis ei olnud spetsiaalseid koeratoite veel saada ja ta pole nendega harjunud. Kardan küll, et asjatundja pahandaks, kui näeb meie koera menüüd, mis koosneb tema lemmiktoitudest ja mille tõttu ta on ka kindlasti ülekaaluline.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud põhiliselt ainult küünte lõikamiseks ja möödunud suvel ka igeme- ja suulimaskesta põletiku tõttu. Koera ravi on kallis ja pensionär peab enne tükk aega kaaluma, kas minna abi otsima või püüda ise toime tulla. Marutaudi vastast vaktsineerimist pean vajalikuks, sest ise meditsiinis töötades olen näinud kahel juhul inimese marutaudi, mis lõppeb muidugi surmaga, ometi on kuidagi nii kujunenud, et Muti on vaktsineerimata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mis võiks olla steriliseerimise vastu, kui ei taheta järglasi saada, kuid looma, eriti emaslooma steriliseerimine on väga kallis ja seetõttu meile praktiliselt kättesaamatu. Tablette olen ostnud, kuid ma ei näinud nende kasutegurit, sest "peigmehed” ründasid sellele vaatamata ja polnud märgata, et ta neid oleks põlanud. Nii jäi ikka hoida teda toas või rihma otsas, kuni ta ise rahunes. Viimasel ajal on ka meie linnast kadunud lahtiselt jooksvad koerad ja seetõttu asi lihtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi arvasime, et koer võiks ühed pojad tuua ja panime ta ööseks koos naabrite väikese Äpuga aita kinni, aga hommikul põgenesid mõlemad eri suundades ja poegi ei tulnudki. Rohkem ei ole üritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Alul kui tulime oma talvekoju, tegime koerale kööki aseme, kuid ta kippus ikka meiega ühte ruumi. Talvel magab ta meie voodi all, suvekodus diivani ees vaibal. Ise on ta need paigad valinud. Varem kippus ikka vahel voodisse, kuid keelasin seda rangelt. Abikaasa vahel lubas ja siis kujunes nii välja, et voodisse läks ta ainult siis, kui mind toas ei olnud ja kui sisenesin magamistuppa, siis hüppas ilma käsuta põrandale. Suvekodu on endises vanas talumajas, mis on küll aiaga piiratud, kuid sealt saaks ta muidugi välja, aga seda tuleb takistada ainult jooksuajal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa ei ole looma kusagile võtnud, välja arvatud laste peredesse ja muidugi linna ja suvekodu vahet tuleb sageli sõita. Autosõit talle meeldib ja ta valib siis enamasti koha tagumisel aknal. Kui jääme nädalaks ära. siis on ta laste juures ja
lapselapsed on selle üle õnnelikud, kuid tütar toriseb. Külas olles tal on muidugi stress ja ta ei söö midagi ja närib jalanõusid või tapeeti seinal, mida ta ka kodus teeb kui kauaks üksi jääb.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Muti on sündinud 1993. aasta 17. veebruaril. Lapselapsed ikka meenutavad ta sünnipäeva, aga meil see eriti meeles ei seisa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me koerale muidugi ei muretse, sest tema pikk ja kohev kasukas peaks teda külma eest kaitsma. Riietatud koera või kassi pean naeruväärseks. Šampooni tema pesemiseks olen ostnud, sest seebi või oma šampooniga pestes on karv halvasti kammitav. Pesen teda üldiselt harva, sest ta on puhas ja protesteerib ägedalt pesemise vastu. Mingeid mänguasju ei ole talle muretsenud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Raske on öelda kust läheb piir hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, kuid looma ei saa suhtuda nagu inimesesse, kuigi ta on sageli tark ja pererahvale ka armas. Kõige hullem, kui loom ei allu peremehe nõudmistele ja kui ta ei pea puhtust.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal meil loomi ei olnud, kuid arvan, et majanduslikel põhjustel olid igasugused liialdused välistatud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ka selles küsimuses puudub mul õnneks isiklik kogemus, kuid arvan, et vajadusel leian sobiva aianurga tema matmiseks meie suvekodus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid ei ole koerale kehtestanud, kuid puhtust õppis ta ise pidama, nii et kui sügisel suvekodust linna tulime, siis hommikune käik välja, lõuna ajal teine ja õhtul enne magamaheitmist veel kord, ja pahandusi juhtus vist paaril korral, kui loom oli haige. Halvem on lugu oksendamisega, sest ega meie söök ei ole vist alati koerale kohane ja aeg-ajalt juhtub, et tuleb veidi koristada. Koer peab kindlalt teadma, mis on keelatud ja keegi pere liikmetest ei tohi keeldu tühistada. Alul me ei keelanud diivanil pikutamist ja seda ei ole senini õnnestunud keelata (ega ole enam püüdnudki, oma süü). Kui toodi uus diivan, siis sinna ei lubata esimesest päevast alates ja enam pole keeldu vaja korrata.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbadest kommetest võib muidugi nimetada söögilaua juures vahtimist ja vahel väikse niutsatusega endast märku andmist. Muidugi jälle enda süü, sest nii mõnus on süües mõni pala talle poetada. Kui hakkame kusagile minema, tuleb rangelt öelda, et ei tule kaasa, jääd koju ja koer saab aru, ning läheb pettunult kušeti alla. Kui on pahandust teinud või tüütuks muutunud (meiega kaasa kippudes) tuleb lihtsalt selge ja kõva häälega keelata. Seni on see aidanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Minu esimene koer andis käppa, aga seda oli juba eelmine peremees õpetanud, kuid Mutile pole me midagi õpetanud, sest kaua aega võtsin teda kui ajutist nähtust meie peres ja arvasin, et lapse kasvades viivad tütar ja väimees ta omale tagasi, aga siis sündis teine laps ja nii jäigi. Suurem koer peaks kindlasti läbima dressuuri, et õpiks käsklustele kuuletuma. Mingeid erilisi trikke õpetada pole vaja, kui just ise ei naudi õpetamise protsessi, kuid kuuletumine on tähtis.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel vist ikka räägin temaga, aga jutust, ka mitte otseselt temale suunatust, saab ta aru. Näiteks heliseb telefon ja abikaasa ütleb, et keegi tuttavatest tuleb varsti meile ja koer istub juba ukse alla valvesse, et õigel ajal haukuma hakata. Tavaline telefonikõne koera valvsust ei tingi. Kui plaanitseme abikaasaga korraga välja minna, läheb koer rahutuks ja küllap vist tahab küsida, et kas teda kaasa võetakse. Nüüd käib ta meil igal pool kannul, isegi siis kui jutt oli järgmisest päevast, sest sõna homme nähtavasti ei kuulu tema sõnavarasse. Nii et midagi ta meie kõnest ikka aru saab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kiindumuse ärakasutamist nagu ei tea, kui mitte arvestada ülaltoodud näidet, kus koer ainult peremehe voodisse läks, aga minu tuppa sisenedes kohe voodi alla puges.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tütar heidab mulle ette, et ma ei võtnud talle koera siis, kui ta seda soovis ja nüüd ta ei salli loomi. Ma küll ei mäleta, millal ta koera palus, kuid küllap see ehk nii ka oli, kuid tööl käiva kolme lapse emana ei julgenud ma võtta veel ühte lisakohustust. Minu 6 lapselast elavad kõik mujal, aga kui siia tulevad, siis on nad Mutiga muidugi suured sõbrad ja koer tervitab neid alati rõõmsalt. Arvan, et lapsel, eriti palju üksi kodus oleval lapsel peaks kindlasti olema oma loom, kui selleks vähegi tingimusi on.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtluse osas meil mingeid muutusi seoses koeraga ei ole tekkinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Minu jaoks on lemmikloomad ikka koer ja kass ja teiste loomadega pole kokkupuuteid olnud. Eriti vastuvõetamatud on roomajad, aga ka mitmesugused närilised ja kilpkonnad, kes minu arusaamist mööda on nii rumalad, et ei tunne oma kodu ega peremeest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean paljusid, kes toidavad linde ja ütlevad, et tunnevad mitmeid isendeid nende hulgast ära. Miks mitte, neidki on huvitav jälgida ja lemmikuteks pidada. Meie maakodus kõrge korstna otsas elavad toonekured ja neidki võib pidada lemmikuteks. Kui torm nende pesa alla lükkas ja kaks poega surma said, toitsime ellujäänud poega nädala ja saime siis vanade kurgede remonditud pesasse tagasi viia. Oli suur rõõm, kui ta lennuvõimeliseks kasvas ja sügisel koos teistega ära lendas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Puuduvad kogemused ja huvi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Piir lemmiklooma ja kodulooma vahel on tõesti väga hägune, sest iga taluperemees ja -naine pidas kõiki oma loomi lemmikuteks. Mäletan veel aega, kus taludest viidi loomi kolhoosi. Ka nutvat hobust olen näinud, rääkimata perenaisest. Näib. et siin tõesti piir puudub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomade pidamise põhjused on muidugi erinevad. Õigustatud on lemmiklooma pidamine üksikute ja lastetute inimeste puhul, et realiseerida oma helluse ja tähelepanu ülejääke ning tunda looma jäägitut truudust. Lemmiklooma pidamine on arvatavasti üks moodus vabaneda stressist ja vaimsest üksindusest. Kus näed veel sellist omakasupüüdmatut kiindumust kui koera juures. Jälgides looma, muutud isegi paremaks ja küllap tunneme vajadust suhelda loodusega, millest oleme sageli juba väga kaugenenud. Üks looma võtmise põhjusi on prestiiži küsimus. Sellisel puhul peab võetav lemmikloom olema kõige kallim, kõige, puhtatõulisena ja ta peab sobima maja, auto ja korteri disainiga. Muidugi käiakse temaga siis mitmesugustes hooldusasutustes, et seal kohtuda teiste omasugustega.
Jäävad veel üle teenistuskoerad ja tavalised õuekoerad. Viimaste pidamine eramajade hoovides on vahel vägagi vajalik. Minu tuttava suur õuekoer paiskas, vaatamata lukustatud väravale, õue tunginud halbade kavatsustega mehe õuele pikali ja ei lasknud teda enne püsti tõusta, kui perenaine koju tuli. Lemmikuid on muidugi palju ja igaüks kiidab oma, kuid minul on põhilised kokkupuuted ainult koertega.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Palli tänaval elamise ajal (Vaike tuli Palli tänavale elama 1973. a.) oli meil kaks koera, kaks kassi ja praegu (2006. a. märts) on üks kass.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Loomade võtmisel pikka kaalutlemist ei olnud. Suure krundiga eramajas peab õuevalvur ja hiirepüüdja olema. Lapsed tahtsid väga loomi.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koerad ja kaks esimest kassi on tuttavatelt saadud ja kingitud.
1980. aastal tõi vanem poeg koerakutsika, kes sai olümpiamaskoti järgi nimeks Vigri. Tema eluaeg jäi lühikeseks. 9-kuuselt jäi Vigri auto alla. Kraapis meie ja naabri krunti lahutava aia alla augu. Puges sealt naabri krundile ja oligi tee vaba laia maailma. Vabadus oli lühike. Kaks koolist tulevat tüdrukut tõid sõna teel lamavast surnud koerast. Oligi meie Vigri. Poeg mattis Vigri koduaeda õunapuu alla.
Järgmise koera Šarli tõi ka vanem poeg. Kooliõed kinkisid talle 25. sünnipäevaks kutsika, kellest kasvas uhke must puudel, kes elaas 14 aastaseks. Šarli oli tõukoer. Iseloomult väga alandlik ja sõbralik. Võttis hästi õppust. Šarli hüppas läbi rõnga, üle hüppenööri, tõi esemeid kätte jne. Teretamisel andis Šarli käppa, maiuspala saamiseks sitsis. Ta armastas väga mängida. Šarli pidas puhtust. Tema kemps oli ühe õunapuu all. Korjasin junnid ära ja kaevasin maa sisse. Vanana ei tahtnud hästi minna. Kui olin õues ja tal oli vaja õunapuu alla minna, siis vaatas juba minnes mulle otsa, et kas pean ikka minema või ajan asja siinsamas ära. Ütlesin siis: „Mine, mine, Šarli!“ ja Šarli läks.
Elu lõpul jäi Šarli haigeks. Haigus ja aastad ta viisidki. Mees leidis Šarli surnuna meie maja esikust. Ütles mulle: „Ära tule vaatama! See on sulle ränk!“ Ja mattis Šarli Vigri kõrvale õunapuu alla.
Esimese kassi tõi ka vanem poeg. Paar nädalat pärast Šarli toomist tuli poeg koju kassipojaga. Ühe kooliõe peres oli kassil neli poega ja tema oli küsinud ühe endale. Anti rõõmuga. Nii ta ilmuski koju pisitillukese kassipojaga. Silmad olid kassikesel siiski juba lahti, aga vanust võis olla ainult mõni nädal. Pojast kassi kasvatamine nõudis palju hoolt. Tegime talle kingakarpi pehme aseme. Karp oli toas ahju ääres. Väikese pudeli täitsime sooja veega ning asetasime karbi keskele. Kassike magas, nagu look pudeli peal. Jälgisime, et vesi jahtuks. Söötsime teda lutiga. Tütre nukuserviisi nõude hulgas oli tilluke pudel lutika. Täitsime pudeli sooja lehmapiimaga, panime luti talle suhu ja nii kassike imeski lutti. Kassipoega toitis minu mees. Umbes paar nädalat ei tulnud ta karbist välja. Liivakasti asjale tõstsime teda. Tasapisi hakkas kassike karbist välja ronima, liivakastis käima ning toas liikuma. Kasvas ilus suur must-valge kõuts. Lausa iludus oli. Kaalus ligi 5 kilo. Kaalu sain kätte nii. Algul kaalusin ennast, siis võtsin kassi sülle ja astusin uuesti kaalule. Nüüd näitas kaal ligi 5 kilo rohkem. Kassi nimi oli Mitsu. Kuidas Mitsu elu lõppes, ei teagi – ta jäi kadunuks.
Järgmine oli must uhke valge maniskiga emane kass Miisu. Tema tõi tütar ühelt tuttavalt. Tema lõpp oli kurb. Õhtul oli terve elurõõmus kass. Hommikul tuli tuppa, näugus haledalt. Nägime, et loom piinleb. Puges igale poole peitu. Lõpuks läks riidekapi alla kõige tagumisse nurka ja sinna ta surigi. Mees mattis Miisu koduaeda. Sel ajal Raplas loomaarsti ei olnud. Arvasime, et Miisu võis naabrite juures süüa toitu, mille sees oli rotimürk. Naabrid pidasid kanu ning kurtsid, et neil on palju rotte ja panevad nende hävitamiseks mürki.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hüüdnimesid ei ole meie loomadel olnud. Kahe esimese kassi nimed kujunesid iseenesest. Viimasele kassile panin mina nime Kitikati. Lisasin levinud nimele Kiti juurde Kati ja oligi nime, millega ka tütar ja pojapoeg nõustusid. Nime Vigri pani poeg, kes kutsika koju tõi. Kuidas järgmine koer Šarli sai, ei mäleta.
Praegune kass Kitikati on hüljatu. Augusti lõpus neli aastat tagasi riisusin ema aias heki taga muru. Ühisgümnaasiumi poolt tulid kaks tüdrukut ning seletasid midagi omavahel. Peatusid meie krundi tänavaäärse piirikivi ääres ja jooksid itsitades edasi. Mõne aja pärast tuli teist tänavat mööda naine, ületas ristmiku (meie krundi piirikivi juures ristuvad kaks tänavat) ja seisatas piirikivi juures ning hõikas: „Proua, siin mu kassipoeg!“ Läksin väravast välja, hüüdja oli ära läinud ning kivi peal ukerdav kassipoeg. Võtsin loomakese sülle, tõin tuppa ja nii saigi kassipoeg endale kodu. Söötsin teda poest ostetud soojendatud piimaga, aga kõht oli tal lahti ning ta nägi niru välja. Arst vaatas ja küsis: „Kas söödate rõõsa piimaga?“ Jaatasin. Seepeale soovitas arst anda keefiri, kuni kõht korda saab. Saigi terveks ning talub siiani rõõska piima.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte ja kasside kohta olen saanud loomaraamatutest, mis meil kodus on. Ajades juttu tuttavatega, kellel kodus koer või kass, vahetame uudiseid lemmiklooma kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks tähtis. Peamine, et loom oleks terve ning pakuks rõõmu.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel ei ole ma osalenud, aga arvan, et need on vajalikud. Uudistaja näeb seal väga huvitavaid loomatõuge. Loomapidajad saavad oma töö tulemusi võrrelda.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsen mina. Annan süüa, pesen toidunõud, jälgin, et loom külmaga õue ei jääks jne. Vabalt elava looma eest hoolitsemine võtab vähe aega. Terve koer ja kass saab ise hakkama.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kitikati jaoks ostan kassitoitu – konserve ja krõbuskeid (kuivtoit), kuid ta sööb meeleldi ka sama, mida sööme meiegi. Eriti meeldib talle konserv – nii kui purgi lahti teen, on ta lõhna peale kohal. Spetsiaalse kassitoiduga on kergem kassi toita. Usun ka reklaami, et spetsiaalsed kassitoidud sisaldavad looma arenguks vajalikke aineid. Varem peetud koerad ja kassid sõid sama, mis oli pere laual. Spetsiaalseid lemmiklooma toite polnud nõukogude ajal kaubandusvõrgus. Üks kass armastas väga juurviljasupi leent.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Kitikatiga käisin loomaarsti juures, kui tal pojana oli kõht lahti, kui lasin panna ampulli kirpude vastu, profülaktilisel läbivaatusel ning vaktsineerimas. Vaktsineerimine on vajalik, eriti vabalt liikuvate koerte ja kasside puhul.
Ühe terviseprobleemi lahendasin küll tuttava soovitusel. Kitikati kraapis end üksvahe ning karv oli väga lahti. Tuttav kassipidaja soovitas anda lõhepadjakestega kassikonservi. Andsin ja läks üle.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kitikati on steriliseerimata ja annan talle tiinusevastaseid tablette. Steriliseerida on ehk vaja toas elavaid kasse, sest pulmaaeg on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kitikatil ei ole lasknud järglasi saada. Varasemad kassid ja koerad olid isased.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kitikati liigub vabalt kogu majas, ka ärklikorrusel. Magamiskoha otsib ta endale ise ning vahetab neid sageli. Praegune magamiskoht on tugitool ahju juures. Kaua aega magas ta ärklikorrusel riidekapis. Talle meeldivad korvid, kastid, kapid. Üksvahe oli ta lemmikpaik diivanikorju peal. Talle meeldib magada põrandavaiba või diivani katte all. Kergitab käppade ja nina abil vaiba üles, poeb selle alla ja põõnab. Peab tähelepanelik olema, et peale ei astu.
Jooksuajal magab õues kuuris. Sel ajal ma ei kutsugi teda tuppa, aga muidu hõikan õhtul Kitikati tuppa. Voodisse ei ole ma lubanud ühtegi kassi ja ei luba ka Kitikatit. Kui esimest korda teda voodis nägin, pahandasin temaga. Ütlesin: „Kitikati, sinu koht ei ole siin! Mine otsi oma koht üles!“ Rohkem ei ole ma teda voodis näinud.
Minu sülle tuleb Kitikati harva: mul ei ole aega temaga istuda. Tütre sülle läheb sagedamini. Tütar paitab teda ja nii istuvad nad tükk aega. Üks meeliskoht on tal väimehe kurgu all kui väimees diivanil pikutab. Kitikati nurrub seal mõnust ja sõtkub käppadega.
Juhul, kui Kitikati õhtul tuppa ei tule, käin öösel vaatamas, hõikamas ning lasen tuppa. Öösel tuleb teda välja lasta – tuleb ja näugub. Tõusen ja lasen looma välja.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematel reisidel ma ei ole käinud ja väljaspoole kodu ma looma kaasa ei võta.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Arvan, et Kitikati sünnipäev on jaanipäeva paiku, sest ta paistis olevat kahekuune, kui meie juurde sattus. Toome talle maiust – viinerit, sardelli, väga head kiisutoitu (konserv kassipoegadele) jne. Tütrepoeg sidus talle toas lipsu kaela. Õue lipsuga ei võinud kassi lasta, oleks võinud kuhugi kinni jääda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietanud me Kitikatit ei ole, aga mänguasju oli tal noorukieas, aga nüüd ta mängimisest suurt ei hooli. Kitikatil oli mängimiseks paar pisikest palli, väike mängukass, tikutoos kõriseva sisuga, paela külge kinnitatud rulliks keeratud kompvekipaberid jne. Spetsiaalseid vahendeid kassi hooldamiseks ei ole ma ostnud. Spaasse viia ma teda ka ei soovi. Kitikati ei armasta vett.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Vajalik hoolitsemine peab tagama loomale sobiva toidu, hea tervise, kodutunde, arstiabi. Ülehoolitsemist näen selles kui loomast tehakse kultuseobjekt, talt võetakse võimalus iseenda elu elada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmiklooma eest hoolitsemisel iseloomulik poetoit.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surmast ja matmisest oli eespool juttu. Peale Šarli surma olin mitu aastat loomata. Mõtlesin, et ei võtagi. Enda kasvatatud looma surm ja matmine on kurb, aga nüüd olen rõõmus, et meil on Kitikati. Kõik hoiame teda väga.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Üks „kodureegel“ on, et voodis ei tohi magada. Pojana käis Kitikati liivakastis. Nüüd on õues kindlad kohad, kus ta oma asjal käib.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Kitikatil on üks komme, mis mulle ei meeldi, aga ma pole suutnud teda sellest võõrutada. Ta armastab istuda söögilaual ja aknast välja vaadata ja just öösel. Ärkab üles, hüppab lauale, poeb kardina taha ja vahib välja. Kord, nähes teda laual, andsin sähmaka peenikese kasevitsaga. Aga ikka nagu varastab ennast lauale. Kui kuuleb, et ärkan ja voodist tõusen, on kohe laualt maas.
Kassid paluvad õue erinevalt. Üks kass istus kase all, näugus ja vaatas üle õla, kas ma tulen. Kitikati istub sõnatult ukse juures. Kui küsin: „Kas tahad õue?“ siis vaatab tagasi, ikka vaikides. Tagasi vaatamine tähendab, et on soov õue minna.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Erilisi trikke me õpetanud ei ole. Koer Šarlist oli eespool juttu. Üks kass sitsis. Nööri otsas oli mingi maiuspala. Üks asjaosalistest hoidis nööri maiuspalaga, teine sättis kassi sitsima.
Kui on vastavat tõugu koer, siis on õigem teda õpetada. Miks lasta looma võimetel kaotsi minna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin ja arvan, et loom saab minust aru. Hommikul Kitikati tänab mind õue laskmise eest. Teeb: „Näu!“ Mina teen vastu: „Näu!“ Väljas mängime Kitikatiga peitust ja selle juurde kuulub jutt. Talvel peidab ennast lumehunniku taha. Mina otsin ja hõikan: „Kitikati! Kus sa oled?“ Kitikati hüppab lumehange tagant välja. Suvel ronib puu otsa peitu. Mina hüüan ja otsin. Sirutan käe välja, Kitikati hüppab alla minu käe suunas. Mingil tasemel mõtlemine on loomale omane.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Meie peres peetud loomad ei ole küll pererahva kiindumust liigselt ära kasutanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsevad ka looma eest ja teevad seda meeleldi. Tütrepoeg, IV klassi õpilane, mängib kassiga sageli. Lapsed vajavad suhtlemist loomaga. Ta õpib looma mõistma ja hoidma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kas just rohkem, ei oska öelda, aga ümbruskonna loomapidajatega räägime endi loomadest, samuti tuttavatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei peaks ma rotti – aitab metsikutestki.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Talvel söödan rasvatihaseid. Neid on huvitav jälgida: siutsuvad ja sagivad ümber toidupalli. Ämma majja siginesid hiired. Ta ei lubanud neid hävitada. Unetutel öödel olevat mõnus kuulata, kuidas nad seina taga sagivad, piiksuvad, köögis põrandalt puru korjavad. Üks neist seltsilistest suri. Laip levitas vastikut lehka ning armastus lõppes otsa. Hiired hävitati.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma ei peaks. Eriti jälk on madu.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib „lemmikloomaks“ olla ka loom, kelle pidamisel on praktiline otstarve.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peetakse, et olla lähemal loodusele linnaoludes. Lemmiklooma eest hoolitsemine arendab last ja annab tegevust. Minu tütre mängukaaslaseks ja sõbraks oli meie koer Šarli.
Vabaduse jaoks sündinud looma ei tohi inimene panna kitsasse korterisse elama. See oleks kuritegu looma suhtes. Loom muutub elavaks mänguasjaks ja kaotab oma elu sisu.