Lapsena elasin tiheda asustusega külas ja seal oli loomulik, et peale teiste loomade oli igas peres ka kass ja koer. Kas nad just lemmikloomad olid ei oska öelda, sest siis olid kõigil, nii lastel kui loomadel omad kohustused. Talude koerad olid karjaste abilised ja kasside kohta lugesime ikka mõistatust: Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. See hiirte püüdmine oligi ju nende töö. Ei mäleta, et koeri oleks ketis peetud ja mõistet hulkuvad kassid ja koerad ei tuntud. Ka ei mäleta, et koerad oleksid kurjad olnud ja kedagi hammustanud. Lärmi nad muidugi tegid, kuid see kuulus küla häälte juurde. Kui loom jäi vanaks või parandamatult haigeks, lasti ta maha. Üleliigsed pojad "saadeti merekooli" ja keegi ei pidanud seda häbiväärseks. Vahel harva oli kuulda, et mõni peremees või -naine oli loomade vastu südametu ja seda pandi väga pahaks.
Kassi, koera pidasid sageli ka sellised pered, kus otseselt talupidamisega ei tegeletud nagu õmbleja, kooliõpetaja, kaupmees ja meie pere, kus isa oli konstaabel. Nii kaua kui mäletan, oli meil kass. Esimene ja teine neist kandsid nime Kõõda-Miida. Teisel kassil oli kaks poega kelle ristisin Kurr ja Nurr. Neist esimene oli üleni valge, selle jätsime endale, teise said tuttavad. Koera saime siis kui ostsime 1937. aastal maja. Koer jäi kokkuleppel endise omanikuga koos majaga meile. Ei mäleta et oleksin eriti nõudnud endale loomi, kuid see oli loomulik, et nad kuulusid pere juurde.
Väike karvane must Muki oli siis, kui ta saime, juba ligi 10 aastane, kuid kohanes peres kiiresti. Oli tore ja sõbralik koer, kes võttis ise endale kohustusi. Näiteks ajas ära kariloomad, kes kippusid meie tarastamata majaesisele ja kui mu väike alla aastane vennake oli üksinda toas ja nuttis, siis Muki istus ta juures ja lubas ennast karvust tirida, kuigi ise valu pärast niutsus. Kass kippus vahel lauale jäetud toitu näppama, kuid koer ei puudutanud isegi põrandale tõstetud toidupotist midagi. Tartus nägin lapsepõlves ilusat bernhardiinerit, keda pean tänini kõige ilusamaks nähtud koertest. Maal ju peale jahikoerte tõukoeri ei peetud. Mingit erilist loomade nunnutamist ei tuntud ja külarahvas naeris üht lastetut abielupaari, kus proua kutsus koera “pojakeseks" ja käskis emmele musi anda. Teises, ka lastetus, peres kutsuti koera nimega Semu ja temasse suhtuti tõesti kui sõbrasse ilma eriliste liialdusteta.
Kui meid 1941. a. juunis küüditati, jäid trepile must koer Muki ja valge kass Kurr. Naabrid olid neile ikka süüa viinud, aga koer toitu ei puutunud ja oli igal öösel ulunud, nii et ta tuli maha lasta. Kassi oli keegi endale võtnud.
Viiskümmend aastat ei olnud meie peres kassi ega koera.
Kui lapsed olid väikesed siis soovisid nad muidugi omale looma, kuid said aru, kui raske oleks teda suure maja kitsukeses korteris pidada ja asi lahenes suuremate vaidlusteta.
Väimehe ema bolonka-taolisel koeral olid pojad, kelledest väimees jättis endale väikese karvase musta emase krantsi, kellele pani nimeks Muti - must nagu mullamutt. Kui perre sündis esimene laps, ei olnud tütar nõus koera pidama, sest kardeti allergiat ja ruumigi oli vähe, ning vanaema, vanaisa pidid looma omale võtma. Nii saime veel vanas eas koeraomanikeks, ega kahetse.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie pere koosneb praegu kahest inimesest - abikaasast ja minust. Looma eest hoolitsemine on enam vähem võrdselt jagatud, kuigi mina tegelen rohkem toiduga, aga peremeheks peab ta abikaasat. Ta on nüüd juba vana rahulik loom. veebruaris sai 13-aastaseks. Talvel käime temaga kaks-kolm korda päevas väljas ja tavaliselt ei võta see eriti palju aega. Ainult jooksuajal tuleb teda rihma otsas hoida, sest siis ta kutsele eriti ei kuuletu. Loomaga tegelemiseks ei saa vist lugeda aega, kui televiisoril vaadates teda silitame või ta ise ennast meie jalgade juurde magama seab. Suvel, kui elame maakodus, on ta lahtiselt õues ega kipu kodust kusagile. Toidu paneme kas kööki või trepile, kuid magama tuleb tingimata sellesse ruumi, kus ise magame. Üldse on suvi selline aeg, kus meil on temaga veelgi vähem muret kui talvel, valib ise, kus tahab olla ja mida teha.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ei ole vist ikka õiged loomapidajad, kuigi üldiselt teame, mida loom peaks sööma või milliseid korraldusi täitma, ei pea me rangelt nendest reeglitest kinni. Olen talle korduvalt ostnud mitmesuguseid koeratoite isegi veterinaarapteegist, et leida just temale sobivaid, kuid ta keeldub ostetud toite söömast. Vist on põhjus selles, et kui ta saime, siis ei olnud spetsiaalseid koeratoite veel saada ja ta pole nendega harjunud. Kardan küll, et asjatundja pahandaks, kui näeb meie koera menüüd, mis koosneb tema lemmiktoitudest ja mille tõttu ta on ka kindlasti ülekaaluline.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole oleme pöördunud põhiliselt ainult küünte lõikamiseks ja möödunud suvel ka igeme- ja suulimaskesta põletiku tõttu. Koera ravi on kallis ja pensionär peab enne tükk aega kaaluma, kas minna abi otsima või püüda ise toime tulla. Marutaudi vastast vaktsineerimist pean vajalikuks, sest ise meditsiinis töötades olen näinud kahel juhul inimese marutaudi, mis lõppeb muidugi surmaga, ometi on kuidagi nii kujunenud, et Muti on vaktsineerimata.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Mis võiks olla steriliseerimise vastu, kui ei taheta järglasi saada, kuid looma, eriti emaslooma steriliseerimine on väga kallis ja seetõttu meile praktiliselt kättesaamatu. Tablette olen ostnud, kuid ma ei näinud nende kasutegurit, sest "peigmehed” ründasid sellele vaatamata ja polnud märgata, et ta neid oleks põlanud. Nii jäi ikka hoida teda toas või rihma otsas, kuni ta ise rahunes. Viimasel ajal on ka meie linnast kadunud lahtiselt jooksvad koerad ja seetõttu asi lihtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kunagi arvasime, et koer võiks ühed pojad tuua ja panime ta ööseks koos naabrite väikese Äpuga aita kinni, aga hommikul põgenesid mõlemad eri suundades ja poegi ei tulnudki. Rohkem ei ole üritanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Alul kui tulime oma talvekoju, tegime koerale kööki aseme, kuid ta kippus ikka meiega ühte ruumi. Talvel magab ta meie voodi all, suvekodus diivani ees vaibal. Ise on ta need paigad valinud. Varem kippus ikka vahel voodisse, kuid keelasin seda rangelt. Abikaasa vahel lubas ja siis kujunes nii välja, et voodisse läks ta ainult siis, kui mind toas ei olnud ja kui sisenesin magamistuppa, siis hüppas ilma käsuta põrandale. Suvekodu on endises vanas talumajas, mis on küll aiaga piiratud, kuid sealt saaks ta muidugi välja, aga seda tuleb takistada ainult jooksuajal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaasa ei ole looma kusagile võtnud, välja arvatud laste peredesse ja muidugi linna ja suvekodu vahet tuleb sageli sõita. Autosõit talle meeldib ja ta valib siis enamasti koha tagumisel aknal. Kui jääme nädalaks ära. siis on ta laste juures ja
lapselapsed on selle üle õnnelikud, kuid tütar toriseb. Külas olles tal on muidugi stress ja ta ei söö midagi ja närib jalanõusid või tapeeti seinal, mida ta ka kodus teeb kui kauaks üksi jääb.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Muti on sündinud 1993. aasta 17. veebruaril. Lapselapsed ikka meenutavad ta sünnipäeva, aga meil see eriti meeles ei seisa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riideid me koerale muidugi ei muretse, sest tema pikk ja kohev kasukas peaks teda külma eest kaitsma. Riietatud koera või kassi pean naeruväärseks. Šampooni tema pesemiseks olen ostnud, sest seebi või oma šampooniga pestes on karv halvasti kammitav. Pesen teda üldiselt harva, sest ta on puhas ja protesteerib ägedalt pesemise vastu. Mingeid mänguasju ei ole talle muretsenud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Raske on öelda kust läheb piir hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, kuid looma ei saa suhtuda nagu inimesesse, kuigi ta on sageli tark ja pererahvale ka armas. Kõige hullem, kui loom ei allu peremehe nõudmistele ja kui ta ei pea puhtust.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal meil loomi ei olnud, kuid arvan, et majanduslikel põhjustel olid igasugused liialdused välistatud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ka selles küsimuses puudub mul õnneks isiklik kogemus, kuid arvan, et vajadusel leian sobiva aianurga tema matmiseks meie suvekodus.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Erilisi reegleid ei ole koerale kehtestanud, kuid puhtust õppis ta ise pidama, nii et kui sügisel suvekodust linna tulime, siis hommikune käik välja, lõuna ajal teine ja õhtul enne magamaheitmist veel kord, ja pahandusi juhtus vist paaril korral, kui loom oli haige. Halvem on lugu oksendamisega, sest ega meie söök ei ole vist alati koerale kohane ja aeg-ajalt juhtub, et tuleb veidi koristada. Koer peab kindlalt teadma, mis on keelatud ja keegi pere liikmetest ei tohi keeldu tühistada. Alul me ei keelanud diivanil pikutamist ja seda ei ole senini õnnestunud keelata (ega ole enam püüdnudki, oma süü). Kui toodi uus diivan, siis sinna ei lubata esimesest päevast alates ja enam pole keeldu vaja korrata.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Halbadest kommetest võib muidugi nimetada söögilaua juures vahtimist ja vahel väikse niutsatusega endast märku andmist. Muidugi jälle enda süü, sest nii mõnus on süües mõni pala talle poetada. Kui hakkame kusagile minema, tuleb rangelt öelda, et ei tule kaasa, jääd koju ja koer saab aru, ning läheb pettunult kušeti alla. Kui on pahandust teinud või tüütuks muutunud (meiega kaasa kippudes) tuleb lihtsalt selge ja kõva häälega keelata. Seni on see aidanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Minu esimene koer andis käppa, aga seda oli juba eelmine peremees õpetanud, kuid Mutile pole me midagi õpetanud, sest kaua aega võtsin teda kui ajutist nähtust meie peres ja arvasin, et lapse kasvades viivad tütar ja väimees ta omale tagasi, aga siis sündis teine laps ja nii jäigi. Suurem koer peaks kindlasti läbima dressuuri, et õpiks käsklustele kuuletuma. Mingeid erilisi trikke õpetada pole vaja, kui just ise ei naudi õpetamise protsessi, kuid kuuletumine on tähtis.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Vahel vist ikka räägin temaga, aga jutust, ka mitte otseselt temale suunatust, saab ta aru. Näiteks heliseb telefon ja abikaasa ütleb, et keegi tuttavatest tuleb varsti meile ja koer istub juba ukse alla valvesse, et õigel ajal haukuma hakata. Tavaline telefonikõne koera valvsust ei tingi. Kui plaanitseme abikaasaga korraga välja minna, läheb koer rahutuks ja küllap vist tahab küsida, et kas teda kaasa võetakse. Nüüd käib ta meil igal pool kannul, isegi siis kui jutt oli järgmisest päevast, sest sõna homme nähtavasti ei kuulu tema sõnavarasse. Nii et midagi ta meie kõnest ikka aru saab.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kiindumuse ärakasutamist nagu ei tea, kui mitte arvestada ülaltoodud näidet, kus koer ainult peremehe voodisse läks, aga minu tuppa sisenedes kohe voodi alla puges.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Tütar heidab mulle ette, et ma ei võtnud talle koera siis, kui ta seda soovis ja nüüd ta ei salli loomi. Ma küll ei mäleta, millal ta koera palus, kuid küllap see ehk nii ka oli, kuid tööl käiva kolme lapse emana ei julgenud ma võtta veel ühte lisakohustust. Minu 6 lapselast elavad kõik mujal, aga kui siia tulevad, siis on nad Mutiga muidugi suured sõbrad ja koer tervitab neid alati rõõmsalt. Arvan, et lapsel, eriti palju üksi kodus oleval lapsel peaks kindlasti olema oma loom, kui selleks vähegi tingimusi on.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Suhtluse osas meil mingeid muutusi seoses koeraga ei ole tekkinud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Minu jaoks on lemmikloomad ikka koer ja kass ja teiste loomadega pole kokkupuuteid olnud. Eriti vastuvõetamatud on roomajad, aga ka mitmesugused närilised ja kilpkonnad, kes minu arusaamist mööda on nii rumalad, et ei tunne oma kodu ega peremeest.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Tean paljusid, kes toidavad linde ja ütlevad, et tunnevad mitmeid isendeid nende hulgast ära. Miks mitte, neidki on huvitav jälgida ja lemmikuteks pidada. Meie maakodus kõrge korstna otsas elavad toonekured ja neidki võib pidada lemmikuteks. Kui torm nende pesa alla lükkas ja kaks poega surma said, toitsime ellujäänud poega nädala ja saime siis vanade kurgede remonditud pesasse tagasi viia. Oli suur rõõm, kui ta lennuvõimeliseks kasvas ja sügisel koos teistega ära lendas.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Puuduvad kogemused ja huvi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Piir lemmiklooma ja kodulooma vahel on tõesti väga hägune, sest iga taluperemees ja -naine pidas kõiki oma loomi lemmikuteks. Mäletan veel aega, kus taludest viidi loomi kolhoosi. Ka nutvat hobust olen näinud, rääkimata perenaisest. Näib. et siin tõesti piir puudub.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomade pidamise põhjused on muidugi erinevad. Õigustatud on lemmiklooma pidamine üksikute ja lastetute inimeste puhul, et realiseerida oma helluse ja tähelepanu ülejääke ning tunda looma jäägitut truudust. Lemmiklooma pidamine on arvatavasti üks moodus vabaneda stressist ja vaimsest üksindusest. Kus näed veel sellist omakasupüüdmatut kiindumust kui koera juures. Jälgides looma, muutud isegi paremaks ja küllap tunneme vajadust suhelda loodusega, millest oleme sageli juba väga kaugenenud. Üks looma võtmise põhjusi on prestiiži küsimus. Sellisel puhul peab võetav lemmikloom olema kõige kallim, kõige, puhtatõulisena ja ta peab sobima maja, auto ja korteri disainiga. Muidugi käiakse temaga siis mitmesugustes hooldusasutustes, et seal kohtuda teiste omasugustega.
Jäävad veel üle teenistuskoerad ja tavalised õuekoerad. Viimaste pidamine eramajade hoovides on vahel vägagi vajalik. Minu tuttava suur õuekoer paiskas, vaatamata lukustatud väravale, õue tunginud halbade kavatsustega mehe õuele pikali ja ei lasknud teda enne püsti tõusta, kui perenaine koju tuli. Lemmikuid on muidugi palju ja igaüks kiidab oma, kuid minul on põhilised kokkupuuted ainult koertega.