Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Maainimesena olen oma pika eluea jooksul mitmete loomadega „koos elanud“, kuid lemmikloomadeks on vähesed kujunenud. Kiisust oli juba juttu, nüüd kirjutan küsimustele toetudes kutsust. Mõlemad kujunesid lemmikloomadeks pensionieas kui jäin üksinda ning aega loomsõpradega suhelda.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kutsu sattus minu ellu pooljuhuslikult. Mitte iialgi poleks ma sellele mõttele tulnud, et võtta endale koer, kui samuti pooljuhuslikult poleks minu hoolealuseks sattunud tema ema. See oli ühe vastutustundetu karjanaise koer, kes jäi laudanaiste hoolde peale seda, kui koeraomanik ise kolhoosist lahkus. Kui õhtuti ka teised lahkusid, polnud vaesel loomal kuskile minna. See läheks pikaks jutuks, kui räägiksin, kuidas meie pooleldi pealesurutud sõprus arenes ja kuidas ta 1976. aasta sügisest minu kaasüüriliseks sai. Tema nimi oli Seku, juba omaniku poolt pandud.
Seku oli liivakarva siledakarvaline ning suhteliselt pikakoivaline elukas. Üldiselt võttes väike ja habras. See määras tema saatuse. Mingit suurt karjakrantsi poleks ma mingil tingimusel oma elamisse võtnud. Tema oma leebe ja sõbraliku olemisega leidis armu. Kušett eestoas sai tema magamisasemeks ja sööginõu köögis leidis kaastundliku perenaise poolt täitmist.
Koos käisime ülepäeviti karjalaudas, sest sinna tuli post. Vahest ta ei tulnudki minuga ära, sai sealt piima põske või veetis aega karjaku hobuse ümber kareldes. Igatahes seda ma ei mäleta, kuidas ta käima peale sai, kuid kevadel oli kindel, et järelkasvu tuleb.
Järelkasv tuli 6. mail 1977. aastal. Kestis kevadine palav periood, see päev oli eriti palav, ähvardas äikesega. Seku hakkas juba hommikul laudapõranda heinapurusse endale poegimist meisterdama. Minul seisis ees pulmaminek ja enne kodust lahkumist viisin pehmemaks pesamaterjaliks isa vana kasuka. Sealt ma järgmisel päeval uue elu leidsingi.
Mitte ei mäleta, kas kutsikaid oli rohkem kui üks ja mis neist teistest sai. Aga sekke ühe tõin kohe tuppa, sest ilm keeras juba öösel külmale. Pisike sai kušeti ette pehme pesa. Ei, esialgu olid nad mõlemad kušetil, pisike emme kaisus tissi otsas. Põrandal magamine tuli hiljem, kui poiss põrguliseks läks ja emmele rahu ei andnud, siis magati eraldi. Poiss oli emast erinev; jäme nina, laiad käpakesed, lontis kõrvad. Ainult kasukas oli samasugune liivakarva, pisut ehk tumedama tooniga.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimetama hakkasin teda Pontsikuks. Nagu olnuks sel ajal käibel mingid paksud õlis küpsetatud pirukad, mida nimetati nii. Igatahes tema pontsakas väljanägemine käis kokku selle pagaritootega ja nimi sobis. Hiljem kujunes välja pärisnimi – Pontsi.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Pontsil polnud mingit tõugu. Pisikesest pätajalast kasvas keskmise suurusega tavaline koer. Minul polnud ka valikuvõimalust. Ja olnukski, poleks ma seda tähtsaks pidanud. Nüüd olen teleri vahendusel tutvunud paljude tõukoertega. Mõned on niisugused, et peale vaadatagi ei taha.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kogu suve hoolitsesin kahe koera eest. Ajaliselt seda hinnata ei oskagi. Kõik algas juba öösel, kui Seku tuli õue soristama lasta. Siis viisin unise Pontsi ka. Alguses süles, hiljem vantsis mammi järel. Enne teda tuppa ei lasknud, kui oli asja ära õiendanud. Päeval olid söögikorrad ja jalutamine minuga kaasa, kui läksin lauda juurest posti tooma või Lõpelt piima.
Esialgu neid kaugemale kaasa ei võtnud. Kui mul oli vaja minna, jäid nemad kahekesi rahumeeles koju. Kord siiski heldisin ja lubasin neid kaasa, kui läksin venda saatma. Aga see oli üks õnnetu käik. Esialgu läks kõik hästi. Pontsi vudis minu kõrval, Seku jooksis teeäärses metsas meiega kaasa. Äkki sääreväristaja põrin. Keegi sõitis järele. Mina ruttu Pontsit päästma. Sedasama võib-olla mõtles Sekugi, kui ta metsast teele tormas ja otse kaherattalise põristaja ette. Seda jõudsin veel näha, et loom jäi ellu ja põgenes kiunudes metsa, aga sõitja oli ratta kõrval maas. Ei liigutanudki ennast, kui vennaga tema juurde jõudsime.
„Surnud“, oli esimene mõte. Ja minu koera tõttu. Mis nüüd edasi saab? Aga sai seda, et poiss ajas ennast püsti (oli meie tuttav) ja seadis uuesti minekule. Küsisime kas ja kust viga sai, aga tema oli reipas olekus, ratas ka – ja varsti põrutasid valju põrinaga minema. Jumal tänatud, see õnnetus oli õnneliku lõpuga. Aga osaliselt, sest mis sai koerast?
Meie tulime Pontsiga tagasi, ei läinud enam vennaga kaasa. Lootsime, ehk leiab Sekugi kodutee, sest me polnud väga kaugel, umbes paar kilomeetrit. Aga teda polnud. Tähendab, põnts oli sedavõrd suur, et sinna ta jäi. Minu süda jälle mustas mures. Ja Pontsi varakult vaenelaps.
Õnneks polnud seda muret pikaks ajaks. Umbes tunni aja pärast ilmus põrutatu ka koju, ehkki kolmel jalal. Neljandat hoidis ta veel mõnda aega üleval, puusakont oli saanud haiget. Aga siis näis ka see paranevat ning elu veeres edasi. Minul kahe koeraga.
Seda ma aga sugugi ei tahtnud. Küsisin tuttavailt, kas keegi ei tahaks teist endale. Üks oli juba peaaegu nõus, aga ainult isasega. Sellega, et loobuksin Pontsist, ei olnud jälle mina nõus. Jäi nii nagu oli selle päevani, kui tuli ootamatu lahendus.
Seda ma juba mainisin, et Lõpelt piima tuues olid nad mul mõlemad kaasas. Pontsi oli ulakam ja ajas Sekut taga. Tahtis mürada. Siis jooksis jälle minu juurde. Seku põikas tee ääres olevale karjamaale, kus kasvas pikk hein, mida loomad ei söönud. Ja sinna ta jäi. Kuulsin ainult kerget kiljatust nagu tookord ratta ees ja panin imeks, millest see. Suurem oli imestus siis kui ta peatselt koju ei tulnudki. Aga mina pidin ruttu bussi peale minema, et sünnipäevale sõita. Vend tuli tee peal vastu, mainisin temale olukorda.
Kui hilisõhtul koju tagasi jõudsin, oli olukord sama. Pontsi oli esimest päeva ilma emaarmuta. Mis oli juhtunud ja kes ta mammi maha murdis, on tänapäevani teadmata. Oli see juhtunud ju suhteliselt tee lähedal, talude vahel. Ainult et hommik oli seekord udune ja hall, varasügisene. Kalendri järgi 10. september. Kui nüüd vanast päevikust surmapäeva üle kontrollisin, leidsin, et mina olin Sekut kutusunud Semuks. Tõsi jah, Seku olevat hobuse nimi. Seda esiteks, aga teiseks, minu juures muutus ta pooleldi sõbraks ehk semuks. Kõik teised nimetasid teda samuti nii. Alles nüüd tuleb meelde.
Kui olime Pontsiga jäänud kahekesi, tuli meil ka jalutuskäike teha teineteise seltsis. Alguses tarbekäigud oma külas, siis lähedal seene- või marjametsas. Alguses jalgsi, hiljem ratta kõrval. Siis saime minna juba kaugemale. Võttis aega, enne kui usaldasin teda keti otsas ratta kõrval jooksma. Siis saime juba alevissegi minna. Ega ma teda kodus keti otsa pannudki, algul jooksis niisama kõrval. Alles siis, kui inimesi vastu tuli ja ta oli minust kaugele ette jõudnud, kutsusin ta enda juurde ja hoidsin kinni. Alevis valvas mu ratast, talvel kelku. Keti kinnitasin siiski puu või rattahoidja külge, et oleks kindlam. Poodi ta minuga kaasa ei kippunud.
Selle kaheksa aasta jooksul, kus me perekonnaliikmetena koos elasime, hoolitsesin iga päev selle eest, et ta oma jooksud saaks ära joostud. Kui teadsin, et pean terveks päevaks ära jääma, siis tulid jooksutiirud varem ära teha. Kui hommikul ei jõudnud, siis tuli seda teha õhtul, sest minu äraolekul oli ta peamiselt toas. Vahest harva ka õues ketis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Pontsi oli hea söögiisuga, juba kutsikast peale söölas loom. Semul ja temal olid eraldi toidunõud, teineteisest võrdlemisi kaugel. Pontsi ahmis ruttu oma nõu tühjaks ja siis ruttu Semule abiks. Kui ma õigel ajal vahele ei astunud, võiski teine pooleldi söömata jääda.
Mina valmistasin toidu ise. Niisugust spetsiaalset toitu nagu tänapäeval saab, siis ei olnud. Teatud liiki maksavorsti küll sai, seda nimetati „koera rõõmuks“ ja olid ka koerakondid, kuid vorst aitas ka inimestel süüa ning kondid kõlbasid supiks keeta, nii et vahet nagu polnudki. Meie olime Pontsiga küll ühes leivas. Võiks ütelda süldis. Seda sai osta vormide viisi ja see kõlbas mõlemale. Vahest küll ma keetsin oma osa ringi ja lisasin maitseaineid juurde, kuid see polnud hädavajalik. Sageli sai neerusid. Neerukeeduveest sai koerale head suppi.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Pontsi oli mäletavasti hea tervisega. Igatahes arsti juures ma temaga ei käinud, välja arvatud marutaudi vastu süstimine. Selleks kamandati koerad teatud kohta kokku ja arst tegi protseduuri ära. Muu tõve vastu vist vaktsineerimist polnudki.
Üks häda oli Pontsil küll. Tagumine „kukekannus“ hakkas kasvama varba sisse. Mida aasta edasi, seda rohkem. Viimaks rääkisin sellest tuttavale velskrile, kes lubas küüne otsast tüki ära naksata.
Kui me siis ühel sügisõhtul peale seitsme-kilomeetrilist matka Kuusalu-Hinnu veisefarmi jõudsime ja velskriga „operatsiooniks“ valmistusime (mina hoidsin ja rahustasin kutsi), selgus, et küüs oli kasvanud ümmarguseks rõngaks ja otsast naksamine polnud sugugi lihtne. Aga midagi sealt kätte saadi. Profülaktika mõttes lõikas velsker ka teise jala kannuselt tüki otsast ja see tegi muret, sest küüs veritses. Ei jäänud peatselt üle, nagu ta arvas. Kodus põrand verd täis, minul mure suur. Sidusin käpa kinni, side värvus silmapilkselt punaseks. Õnneks teine sidumine aitas, kui ta vaikselt oma pessa magama jäi.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Loomade steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kahjuks siis, kui minu majapidamises eksisteerisid emased isendid, polnud midagi kuulda tiinusevastastest tablettidest. Kohe oleksin need kasutusele võtnud. Kui palju närvirakke oleksin selle arvel säästnud!
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ehkki praegu on koerast juttu, pean tagasi pöörduma kasside juurde, sest nendega oli üks rist ja viletsus. Pojad peideti lakkadesse. Esiteks tuli need üles leida ja siis see, kes nad ära uputaks. Kogu see lohutamatu ja vastik protseduur tuli ära teha nii et asjaosaline seda ise ei näeks. Hirmus, hirmus! Ja pärast see kassi ahastus ja tema kurbus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nagu juba eespool mainitud, oli Pontsi pesa eestoas ainult temale määratud kušetil. Mujal magamiseks polnud tal voli, kui põrand välja arvata. Ringi liikuda võis ta igas toas kui tahtmist oli minu juures olla. See oli ka tavanähtus, et kui mina kiiktoolis telekat vaatasin, lebas tema tooli kõrval ja tundis suurt rahuldust, kui minu sõrmed tema kasukas nakitsesid. Magama läksime kumbki eraldi oma pessa. Seda ei mäleta, et Pontsi suure koera kombel oleks öösel väljas olnud. Aga võib-olla vahest seda juhtus. Igatahes kuuti tal polnud.
Õues võis ta vabalt ringi liikuda, ka tee peale haukuma minna, kui mina ei juhtunud nägema. Kui nägin, kutsusin ära. Ega teda ei kardetud, ta polnud tige. Vahest siiski oli vaja teda ketti panna, kuid lühiajaliselt. Kodust kaugemale, mulle näis, ta ei usaldanudki minna, sest siis oleksin mina võinud lahkuda ja temal polnuks sanssi kaasa tulla. Silm tuli perenaisel peal hoida.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Seda „õnne“ minul pole olnud, et pidanuks oma lemmikloomi Käga ja Pontsit reisile kaasa võtma. Mäletavasti pole nad autoski sõita saanud, kui mul seisis ees lühem ots. Küll olen näinud ja kuulnud koertest, kes perekonnaliikmena kõik autosõidud kaasa teevad.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kui Pontsi oli poisieas, tähistasin tema sünnipäeva (6. mail) nii, et sidusin kaelarihma külge ilusa helesinise kapronlehvi ja siis läksime endid külarahvale näitama. Meil oli kaasas kommikott, et pakkuda meelehead neile, kes temale olid varem midagi ampsu andnud. Said ka need, kes Pontsit ainult tundsid. Need päevad olid tavaliselt ilma poolt ilusad ning meeleolult pidulikud. Hiljem olime sünnipäeval rohkem perekesksemad ja hingelt argisemad.
Mäletan, et „lehvitasin“ teda ka oma sünnipäevadel, ikka selleks, et näidata tema kaunidust. Muud võimalust ju polnud. Sinise sünnipäevalehviga läks ta ka hauda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pontsil oli beeži-pruunikirja mantel. Sama tagasihoidlik värvigammalt nagu ta isegi. See oli linnalapse oma ja sobis ilma ümbertegemata ka koerale. Nööbid kõhu alt kinni ja varrukad kaela ümber kraeks. Seda riietust kasutasime talvel poes käimisel või siis kui ta pidi mõnel teisel juhul mind õues ootama. Kelgu kõrval jooksis ta vabalt. Mantel polnud uhkuse, vaid tarbeasi. Ka mänguasju polnud tal, kui välja arvata üks nahktorbik, mida ta näris. Aga seegi oli pigem tarbeasi. Sellest hiljem.
Ainult üks kord pesin Pontsit saunas. See jäi ka esimeseks ja viimaseks korraks. Vees olemise ja suplusega basseinis, milleks oli farmi juurde kuuluv veevõtukoht, oli ta väga nõus, kuid pesemine ei meeldinud. Mulle ka mitte. Nii jäigi see ainult katsetuse tasemele.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Inimene on egoistlik ja arvab, et nii nagu tema teeb, on õige. Mis sellest erineb, sinna tõmbabki piiri. Nii olen minagi näinud nii telerist kui ka tegelikus elus, kus loomi poputatakse (peamiselt söögiga) või lubatakse talle vaba voli kuni voodisse ronimisega (mõtlen suuri koeri). Minule kui maainimesele tundub pentsikuna ka see, kui koerale pannakse kapukad jalga või söögiajaks pudipõll ette ja veel palju, palju muudki. Aga kes ütleb, et minagi mõne meelest ei toiminud ülehoolitsevalt, kui söötsin Pontsi nii täidlaseks ja lasin tal toas mõnuleda, selle asemel, et ketti panna ja sinna jaokaupa süüa viia. Või see mantlisse mässimine, kui ta mind kelgu juures ootas. Nii mõnigi muigas.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Minu loomapidamine langes nõukogude aega, tänapäevasega puudub võrdlusvõimalus. Kuid arvan, et siis oli toitlustamine odavam, kõik muu samuti. Tundub, et nüüd räägitakse lemmikloomadest rohkem. Neile pakutakse ilusates pakendites spetsiaalset loomatoitu. Aga rohkem pühendatakse tähelepanu ka jääkide ärakorjamisele, mis maal ei kehti.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Pontsi suri 29. septembril 1985. aastal. Elas 7 aastat 4 kuud ja 23 päeva. Keskmise vanusega koer, minu meelest noorevõitu.
Täpselt ei mäletagi, mis oli tema surmahaigus. Ka päevikus ei leia see küllaldast kajastamist. Aga seda mäletan, et kui 29. augustil saabusin üsna pikalt Rootsi reisilt (poolteist kuud) ja lootsin oma sõbra tormakale tervitusele, siis oli see uskumatult jahe. Ei najale hüppamist ega keksimist nagu varem, vaid kerged sabaliputamised ja oma pesasse tagasi.
Minul aga päevikus: Milline õnn – jälle Pontsiga!
Seda õnne jagus minu jaoks ka edasisteks päevadeks, kui algasid kibekiired majapidamisetööd. Veel oli tarvis mahlu aurutada, kord lähedal seenemetsas käia ja siis algas kartulivõtt. Linnarahvas tuli appi. Pontsi oli ikka meiega kaasas. Ainult seda märkasin, et ta oli loid ega tahtnud süüa. Tähendab, haige.
Järgmine sissekanne päevikus: 16. september Pontsiga arstil. Suur ootamine.
See oli kuulus loomaarst, kelle juurde läksime. Ta elas Kuusalu alevis ja ka temal oli suur koer. See oli alati arsti autos kaasas, kui sõiduks läks. Minul oli suur aukartus nende mõlemi ees. Ka prouat pelgasin. Aga nüüd tuli minna. Telefoni teel olin proualt loa saanud, et sel ja sel kellaajal pääsen arsti jutule. Aga siis selgus, et arstil olnud ootamatu linnaasõit ja meie oodaku. Ei mitte nende ilusas, kaunilt kujundatud õues, vaid tulgu nii ja nii mitme aja pärast uuesti tagasi. Haige ja väsinud koer ketiga käe otsas – nii me siis hulkusime alevi vahel ja käisime vahetevahel kiikamas kas auto on õues.
Koju tagasi tulime lootusrikkalt. Arst oli pealiskaudselt looma vaadanud (nähtavasti polnud tõsist häda) ja rohtu kirjutanud. Seda pidi saama apteegist, mis kahjuks oli siis juba kinni. Teisel päeval tuli tagasi minna.
17. september: Pontsile rohtu toomas. Jälle ootus.
Päevikus pole kirjas ning ma ei mäleta ka, kas käisime kahekesi või tõin üksinda rohu ära. Ka seda ei mäleta, mis rohi see oli, kuidas seda andsin ja kuidas oli mõju.
Aga seda mäletan, et 21. septembril läksime vennanaisega teisele poole uudismaad tihnikusse seenele ja Pontsi oli meiega kaasas. Kaua me seal polnud ja kuigi palju seeni ei saanud. Aga see viimane käik sai tehtud, sest järgmisel päeval pidid linlased ära minema. Järgmine päev oli pühapäev ja õhtu eel tuldi neile järele. Oli rõõmust elevust. Ja siis see hirmus teade vennanaiselt: „Kuule, su koer on pime. Vaata ta silmi!“ Selle uskumatu tõdemusega jäime kahekesi koju, ja ma vaatasin. Tõesti hallid, kuid muidu polnud midagi erilist märgata. Ta oli ju eile meiega metsas olnud. Kuidas oli ta toime tulnud. Äkki on eksitus?
Aga nii see polnud. Kui järgmisel hommikul jälle arsti juurde minnes esialgu üle põllu suundusime, jooksis ta esimese hooga vastu elektriposti tuge. Seda oli valus vaadata. Tee peal polnud midagi märgata. Läksime nii nagu ikka olime läinud.
Arsti juurde jõudsime varakult, enne kui ta farmi oli jõudnud minna. Arst arvas, et pimedus võis olla tingitud suhkruhaigusest. Nagu inimestelgi. Kirjutas jälle ühe retsepti. Olnuks nagu viiinamarjasuhkur.
Apteegi eeskojas tuli meil jälle kaua oodata, enne kui uks lahti tehti. Pontsi magas tsementpõrandal. Kohtusin mõne tuttavaga. Olin murest murtud, ei tahtnud kellegagi rääkida.
Siis jälle kahekesi koju, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast põllule kartuli pibalakuhja valima. Pontsi ainult lebas, pea käppadel. Ei mingit ringijooksmist nagu varematel aegadel. Aga peaasi, et ta oli minu juures. Mõtlemata sellele, kuidas me edasi elame, tegin masinlikult oma tööd.
Minu tööks oli olnud juba mitu aastat naaberkülast postimehe juurest ka meie küla post ära tuua. Tegin seda hea meelega just Pontsi pärast. Tema sai ratta või kelgu kõrval isu pärast joosta ja metsas kõrvalhaake teha. Ega minulegi liikumine paha teinud, ehkki vahest olin tüdinenud.
Ei mäleta, kuidas olime viimasel raskel nädalal postis käinud, aga seda viimast mäletan küll. Päeviku järgi oli see 26. sept. ja siis läksime jalgsi. Ja mitte ainult posti järele, vaid ka süstima.
Olin sel raskel hommikul haaranud viimasest õlekõrrest ning ära käinud Tallinnas Västriku loomakliinikus (nagu Kuusalu arst oli soovitanud) ja saanud sealt õpetuse, rohu ja süstla edasiseks raviks. Ise polnud ma eluski ühtki süstlatorget teinud, lootsin hakkaja postimehe peale. Tema tegi ära. Järgmisel päeval lubas jälle teha, ehkki nägin, kuidas ta sellega hädas oli. Otsustasin vaesele loomale mitte seda ebameeldivust valmistada ja jätsin ta koju. Pealegi olin kaotanud süstimisse igasuguse usu. Mida see enam aitas, kui eelmisedki rohud polnud olukorda kergendanud. Loom ei söönud enam midagi, ainult vett limpsis. Aga minuga kaasa tuli küll, kui läksin kartuleid valima.
Ja siis oligi käes see kõige raskem päev ja sellele järgnev öö, 28. september. Pontsi oli väga rahutu ja püüdis minu juurest põgeneda. Nii kui ta õue lasin, juba nägin, kuidas seadis sammud kopli suunas. See oli selge märk, et see kõige raskem seisab tal ees ja ta tahab üksinda olla. Aga mina ei saanud seda ju lubada. Kogu aeg pidin valvel olema ja ta tuppa tagasi kutsuma. Õhtul ei heitnudki ma voodisse magama. Pikutasin teleka juures diivanil ja Pontsi pikutas diivani ees. Vaatasin saadet ja silitasin oma kallist sõpra. Iga natukese aja tagant kippus ta õue soristama, küllap limpsis ka vahepeal vett. Siis jälle oksendas. Hommikupoole jäid käimised harvemaks ja minagi sain sõba silmale. Viimase loigu oli ta teinud põrandale ja ise pugenud kirjutuslaua (selle vanaaegse, kus palju ruumi) alla peitu. Seal ta lebas küljeli ja hingeldas.
Nüüd oli kindel, et mu Pontsi sureb. Läksin sedamaid Hulda juurde, et jõuaksin varem, kui ta kirikusse läheb. Oli ju pühapäev. Aga Hulda ei läinudki seekord, lubas tulla mulle abiks.
Hulda, kes praegu on neljat aastat halvatuna oma koju aheldatud, oli Pontsi ajal teovõimas ja abivalmis meie oma küla inimene. Ta oli ka ainukene, kellelt söandasin abi paluda. Tema sokutas mu kassipojad teise maailma ja käis Pontsit hooldamas, kui mina pisut pikemalt ära olin. Nüüd tuli Pontsiga jumalaga jätma. Hulda oli teoinimene, mitte minusugune hädakägar. Asusime selgi raskel hommikul kohe tegutsema.
Hulda tegi kirstu, mina kaevasin hauda. Vahetevahel käisin vaatamas, kas vaesekese eluküünal on juba kustunud. Ikka hingas veel ja oli soe. Nüüd soovisin seda, et kõigel oleks ruttu lõpp. Ma ei suutnud nutta (nii nagu praegu). Enam ei mäleta täpset kellaaega, kui avastasin, et Pontsi on endaga valmis. Meie ka. Hulda oli teinud ilusa kasti, mille tõime kahekesi eeskotta. Mina otsisin madratsi ja teki. Siis läks Hulda vahepeal koju, mina pidin hauda palju suuremaks kaevama, seega oli tegevust.
Enne videvikku tuli Hulda tagasi. Tema kandis Pontsi kasti, võttis kaelarihma kaelast ja sidus sinise sünnipäevalehvi asemele. Mina panin kaasa kutsa suveniir-nahanärimistorbiku ja siis katteks vaiba peale. Matus pidi jääma järgmiseks päevaks.
Hulda kutsus mind õhtuks enda poole, lubas jääda öösekski. Aga mina tulin koju tagasi, Pontsi juurde. Pealegi olin eelmise öö ja päeva pingest sedavõrd väsinud, et tundsin mõnu lahtiriietatult jälle oma voodis magada.
Matused pidasime Huldaga kahekesi. Mõnele küll teatasin, aga keegi ei tulnud. Mina väga ei nutnudki. Kõik oli kulgenud suhteliselt kiiresti ja eks olnud hea seegi, et haigus ta viis. Mis elu see olnuks pimedana edasi eksisteerida! Ehk ka see mõte mind vaevas, et millal ta pimedaks jäi. Kui vennanaine poleks nädal tagasi oma tähelepaneku põhjal seda ütelnud, võib-olla poleks ma tänapäevani seda teadnud.
Igatahes Pontsi oli vaevast lahti. Minul need alles algasid. Siis polnud viga, kui kuskil ära olin, sest teadsin, et keegi ei jäänud mind ootama. Kui aga koju tulin ja enda ümber tühjust tajusin, vallandus ahastav nutt. Kartsin kilpnäärme pärast, see võis uuesti haigestuda. Käisin endokrinoloogile rääkimas. Tema lubas nutta, kui pärast on kergem. Aga mingid proovid pidin tegema ja küllap ka mingisugust ravimit sain, ainult ise ei mäleta, ega päevik, kus iga päeva jaoks üks reakene, ei kajasta. Seal leidsid kajastamist kõige tähtsamad sündmused (sünnipäevad, juubelid, külaskäigud, teater). Igapäeva mure jäi hingesse.
Siiski, 31. oktoobril on sissekanne (pärast kahepäevast lõbureisi) – Surnuaial. On usupuhastuspüha. Otsustan alustada uut ajajärku Pontsita. Mõni päev hiljem, 3. oktoobril: Riivin kapsaid. Osalt teleka ori. Õhtul Pontsi lein.
Kevadel istutasin ta hauale lilled, hiljem laialehelised bergeeniad, aias oli nn. mälestustepeenar lilledega sellel kohal, kus ta oli pikutanud siis kui mina seal töötasin. Vend leidis ilusa musta kivi Pontsile hauakiviks. Seal põlesid igal surmapäeval leinaküünlad.
Kui kümme aastat sai mööda, tulid teised toimingud. Hakkasin 29. septembril käima Tartus Eesti Rahva Muuseumi suurpäeval. Kodune leinapäev unus või lükkus edasi. Tänavu sai sellest juba kakskümmend üks aastat ja tänavu lisandus Pontsi hauale veel Käga oma.
Mitmed tahtsid mulle muretseda uut koera. Keeldusin kategooriliselt. Inimene, kes kiindub nii jäägitult loomadesse, elagu hoopis ilma. Pealegi algas varsti pärast seda mul aastaid kestnud kassiperiood ja see pole praegugi lõppenud. Ehkki tahaks.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Sellest juba kirjutasin, kuidas õpetasin Pontsit juba pisikesest peast öösel pissil käima ja oma pesas magama, keelu peale mitte minema, kutse peale juurde tulema. Vahest tuli teda karistuseks lühiajaliselt kettigi panna. Õnneks karmimat kätt ei läinud vaja.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Olen kuulnud, kuidas kutsikad närivad jalanõusid, raamatuid ja muudki, mida kätte (hambusse) saavad. Minul oli Pontsi jaoks üks paksust nahast torbik, mille sisse panin esialgu pannkoogi või kotleti, et sa seda kohe ühe ampsuga alla ei neelaks, vaid et tal oleks torbiku seest õngitsemisega ajaviidet. Torbik sai aja möödudes rasvaseks ja meelitas seda ka ajaviiteks närima või muidu närimistungi rahuldamiseks järama ka siis, kui ta oli juba kutsikaeast väljas. Muud asjad toas jäid terveks. Õues kraapis ta köögipoolse välisukse piita nii et narmad taga. Sinna ei aidanud muu, kui plekk peale lüüa. Leppisin sellega.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Mingit trikki ma koerale ei õpetanud. Seda, et ta eemale visatud pulga või muu asja viskajale hambus ära tõi, polnudki õpetada vaja. See oskus on ilmselt igale koerale kaasasündinud omadus.
Dresseeritud koerad (ka muud loomad) on ju kiiduväärt ning neid on mõnus vaadata, kui tead, et dressuur on läbi viidud nii et see loomale on meeldinud. Vaevalt tsirkuse artistid sel teel on õpetust saanud, neid on kahju vaadata. Ametikoerte puhul (vetelpääste, narko- ja pimedate koerad) on koolitus vajalik. Sellega peab leppima, ehkki ise ei tahaks õpetaja olla.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Leian, et loomaga rääkimine on vajalik. Eriti üksi elavale inimesele, et häälega suhelda. Loomad mõistavad hästi inimeste keelt. Kassist ma juba kirjutasin, koeraga oli sama lugu. Juba intonatsioonist sai Pontsi aru, mida talle ütlesin, oli tegu meelitamise, kiitmise või noomimisega. Küllap oli sõnugi, mille tähendust ta teadis. Meie sõnavarast puudusid aga (h)ass! ja võta! kallale kihutamise tähenduses.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Usun kindlasti, et lemmikloom võib oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Niisuguseid koeri on meiegi külas olnud, kes on pannud pererahva oma pilli järgi tantsima. Kuidas seda muidu teisiti nimetada, kui looma ei usaldata üksinda koju jätta, teades, et ta siis nimme teeb mõne pahateo. Parem võta kaasa, sest kutsale autosõit meeldib ja selle on lemmikloom juba esimese kaasavõtmise järel oma privileegiks kuulutanud. Muud eesõigused veel peale selle.
Mina olen kimpus oma hulkurkassiga, keda terve talve halastuse pärast hinges hoidsin ja kes nüüd kevadel pärast mu oma kassi surma tema asemikuks jäi. Lemmikuks pole ta kujunenud, kuid toita tahan endiselt. Tema aga kapriisitseb ja nõuab pidevalt paremat ninaesist. Ja mina muudkui annan järele ega raatsi seni oodata, kuni nälg teda ka pisut viletsamat toitu sööma sunnib.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
See on tuttav ja ammu ära tõestatud jutt, et lastele on riskantne looma muretseda. Alguses mängib ja hoolib, hiljem unustab ja hoolitseda ei taha mitte. Õnneks on ka erandeid ja nende puhul on lemmiklooma peresse võtta tervitatav. Kuidas siis muidu loomaarmastust sisendada! Humaanseid inimesi kasvatada!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maainimesena, kus igas peres on mingi loom, on ka suhtlus alatine. Ikka räägime nendest või küsime nõu, mis sellest, et igakord arusaamad ei ühti. Meil kõigil on kassid ja koerad, ainult naabrimehel on kaks ühest-soost küülikut. Nemad on nn. vabapidamisel, käivad kus tahavad ja see mulle meeldib.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina, ja ma arvan, et teised külaelanikud ka ei peaks lemmikloomana näit. närilisi, madusid või mõnd eksootilist looma, kui see on suur. Ei tea ka juhtumeid, kus mõnesse mittekodulooma või lindu on hakatud suhtuma nagu seltsilisse. Kunagi olid metskitsed, nüüd pole neidki. Ja kopraid juba sõpradeks pidada ei saa, ehkki neid jätkuks küll.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kui looma peetakse sellele vaatamata, et tast kasu pole, siis võib teda nimetada lemmikloomaks. Kuid välistatud pole ka see, et armastatakse loomi, kes kasu toovad, näit. Kassid-hiirekütid, koerad-koduvalvajad ja mitmed teised koduloomad. Kui niisugused loomad on olemas, on lemmiklooma küsimus lahendatud. Kui pole, tuleb hankida mujalt. Sest inimene armastab neid üksinduse peletamiseks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lõpetuseks mõni sõna naabrimehe kahest küülikust, kes praegugi kepslevad mu õues. Juba eelmisel sügisel hakkasid käima mahakukkunud õunu söömas. Talvel, kui külla tulid, andsin peent heina ja keldriõunu. Nüüd saia ja sepikut, sest mahlakat rohtu on küllaga. Mulle meeldib neid vaadata, neil meeldib minu õues ja aias olla, ehkki oma kodus ei ole ka halb. Mulle meeldib, et nad on vabad ja nendest ei tehta kunagi praadi.