Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Koertega olen koos olnud ainult karjapõlves 7.-20. eluaastani 1936-1949. Elasin siis koolivaheaegadel ja viimased viis aastat talus, kus loomakarja pidamisel oli koer vajalik. Koer oli mu kaaslane karjas ja ühtlasi mu lemmikuks ja sõbraks. Mäletan vaid üht noort kutsikat, kes oma ülemeelikuses minu kätt hammustas, seega muutusin tema suhtes ettevaatlikuks. Neid kasse, kes tol ajal talus olemas olid, ei pannud ma õieti tähelegi. Pigem on mul meeles veel üks vana ruun, valge lauguga hobune nimega Hope, kelle kõhu alt ma kuueaastasena läbi ronisin, kui tema seljalt parme peletasin eemale. Püüdsin
hobustega sõbrustada, sest nad meeldisid mulle ja nad ei teinud mulle kunagi kurja. Teadsin küll, et nendegagi tuli olla ette- vaatlik. Sest minu võõrasema vend - taluperemees - sai hobuse kabjalöögist surma.
Hilisemal ajal linnakorteris elades koos abikaasaga pidasime kassi kaks korda järjest (u.1990-2001). Pärast mehe surma pean nüüd omaette aiamajas elades kolme kassi - kõik ühest kassiperest - üks emane ja tema kaks isast poega.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloom - esimene kass - võeti minu soovil. Üks kassipidaja, minu endine juuksur, pakkus väikest kassipoega. Mees algul ei tahtnud, tõin siiski kassipoja vastu mehe tahtmist algul suvilasse. Mäletan, kuidas ema juurest äravõetud kassipoeg muutus elavaks, kui sain talle pipetiga piimatilga suhu. Rõõmu oli temast meil palju, mees leppis temaga ja hiljem hakkas kassi armastama, kuna too osutus meie mõlema stressimaandajaks, omavahel meie enam ei tülitsenud. Kui tekkis meil mingi tüliküsimus, siis mees hakkas kassi silitama ja temaga hellitavalt rääkima, nii jäi tüli kohe soiku, me mõlemad rahunesime maha.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kõik esimesed kolm kassipoega anti tuttavate poolt muidu ära, ilma senti võtmata. Praeguse, s.o. musta emakassi puhul
mu sõbranna ütles, et kui ma teda endale ei võta, siis peab ta selle ära uputama, too oli tema kortermaja pimedas keldris sündinud. Aga mul oligi vaja aias ka "hiirekuningat"- püüdjat. Nüüd ei ela ma enam korteris IV korrusel, vaid oma majas, kus on kassi pidamiseks väga head tingimused. Korteris ülakorrusel kassipidamist ma ei pidanud enam võimalikuks, sest arvasin, et see on looma piinamine. Seal teda õue otse sõiduteele lasta ei saanud, pealegi maja keldrikassid ei võtnud teda omaks.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene kass, halli-valgekirju pika karvaga ja koheva sabaga oli armsalt nurruja, selle järgi panin nimeks Nurr. Järgmise
kassi nimi oli Kati. Kolmas, must kass oli jälle kõva nurruja, seega sai nimeks Nurru. Tema kaksikud pojad on ka peaaegu mustad, kuid valgete käppade, nina, kaela ja kõhualusega. Neile panin nimeks Katti ja Kitti. Kui selgus, et mõlemad on isased, siis ristisin Kitti ümber Kitekatiks. Temal on musta saba otsas valge tutt, Kattil aga on valge lõua otsas must "habe", täpselt nagu tema isal, kes on pärit samast lähedalt naabrusest. Selle erinevuse järgi saan neid eristada, muidu on nad sarnased.
Kui kassid jäävad kauaks välja, siis hõikan neid kas nimepidi või lihtsalt "Kiisu, kiisu." või "Kiss-Kiss-Kiss..."
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mul on olemas vastavad raamatud kassipoegade kohta, milledest saan teavet nende pidamise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kasside tõupuhtus pole mulle oluline, ilma selleta on nad armsad loomad. Nad on saadud juhuslikult, n.ö. sülle kukkunud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole ma nendega käinud ja ei kavatse kunagi minna, sest arvan, et see šokeeriks neid asjatult, rikkudes nende närvikava.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Loomade eest teisi hoolitsejaid meil ei ole kui ma ise, sest olen üksik pensionär ja peangi neid kasse kui seltsilisi ja
üksinduse peletajaid. Kassid on harjunud selle elurežiimiga, mis ma neile olen õpetanud. Neid saab õpetada umbes sarnaselt inimlastega. Tuba nad ei reosta enam, vaid käivad regulaarselt õues, seal kaabivad nad oma mustuse mulla alla. Ka kööginurgas laua all on kast lehepaberiga, kus nad hädakorral nüüd üsna harva käivad. Pärast seda põletan paberi pliidi all ära ja pesen aluse köögikraani all puhtaks. Minu päev algab tavaliselt juba kella poole viie ajal hommikul, kui ärkan esimeseks WC—s käimiseks. Mõnel korral märkan viimasel ajal, et akna taga lööb valgeks, sest uksetagune elektrilamp süttib, kuna mõni kass ,kes harrastab öist väljasolemist, on tulnud trepile ja tahab sisselaskmist. Varahommikul võtan külmutusest välja kala sulama (räimi või hõbeheiki), mida hommikusöögiks kas keedetult või toorelt annan kassidele. Kassid magavad toas minu jalutsis voodis või tugitoolis. Kui varahommikul väljast tulnud kassid on süüa saanud, siis tavaliselt ma jätkan oma und hommikuni. Kui pole und, siis loen juba hommikust ajalehte, mis tuuakse postkasti enne kella kuut. Magan või loen voodis kuni kella 7-8-ni, siis tõusen, teen voodi korda ja teen kööginurgas tule pliidi alla (mis suvel pole vajalik). Keedan süüa nii kassidele kui ka endale. Toidan kasse ka kuivtoidu-graanulitega, mida Kitekat kunagi millegipärast ei söö, see on tema eripära. Tema kaksikvend Katti sööb kuivtoitu meeleldi, samuti emakass Nurru. Peale joovad veepurgist vett, mis on mul keedetud. Kui kala ei ole käepärast, siis söövad kõik kolm kassi ka Kitekati või Wiskase toidupakkide sisu, mis mul külmikus alati peab varuks olema. Vahelduseks pakun neile mõnikord ka vorstiviile, hakkliha ja hapukoort ning piima - rõõska
või haput, mida soovivad. Ka muud lihatoitu ja võid, mida ise söön. Kõik kassitoidu plastmass- ja plekkkausikesed ma pesen
iga päev kraani all puhtaks. Kaks kassi mul peagu üldse ei näugu ega häälitse, ainult Kitekat on häälekas, kui ta midagi tahab. Sellega olen mina juba harjunud. Kui kassid on söönud, siis pesevad nad end ise puhtaks, sellega on nad hoolsad ka väljast tuppa tulles. Isegi üksteise sabaalused uurivad nad järele, kas need on puhtad, seda on nad õppinud
oma emalt varases lapsepõlves. Enne magamaheitmist lakuvad nad veel üksteist vennalikult ja jäävad siis üksteise kaissu magama kas tugitooli, vahel ka minu voodi peale. Kassid valivad endale ise magamiskoha. Minul ei tulnud algul neile magamiskoha sisseseadmisest midagi välja, nad ei võtnud seda lihtsalt omaks. Kui palju aega mul nendega tegeldes päevas kulub, seda ei oskagi ma hinnata, see käib kõik nagu muuseas omaenda toimetuste kõrval. Ma saan ka neid imetleda ja naerda, kuidas nad (kaksikud) üksteist kallistavad ja lakuvad. Ka kassiema teeb seda ikka veel, aga mõnikord ka kurjustab poegadega ja annab neile käpaga. Emakassi noorpõlves tuli mul teda kaitsta kurja naabrikõutsi eest. Too hirmutas teda kõrge lepa otsa maja taga, sealt tema alla toomisega oli mul tükk tegemist redeli abil. Peale kasside toidan ka tihaseid toidulaual, mis ripub akna taga ploomipuu otsas. Seda talvel kindlasti igapäev. Siis ostan neile kauplustes müügil olevaid päevalilleseemneid, rasvapalle, kaerahelbeid, hirssi, tatart ja tangu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti olen kutsunud kassidele peamiselt selleks, et neid vaktsineerida marutaudi vastu. Aastas kord seda tuleb teha,
sest me elame metsa ääres, kus olevat ka rebaseid nähtud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Oma esimesel emasel kassipojal, kel tuli lasta teha operatsioon nabasonga tõttu, mis oli sünnitusel saadud ja takistas tal hüppamist, koos selle operatsiooniga lasime tal 9-kuuselt eemaldada ka munasarja. Kassipoeg paranes operatsioonidest kuu ajaga. Selleks paranemise ajaks õmblesin talle riidest vesti selga, mida tuli hoida sidemete peal, et ta haava kraapida ei saaks. Ta oli lõbusa iseloomuga hüppaja ja elas meie IV korruse korteris 8 eluaastat. Käisin suviti temaga traatkorvis kandes ka autobussiga aiamaal ja suvilas, kuid ta väga erutus bussisõidust, kuigi aias looduse rüpes tal väga meeldis. Ei saanud aga teda üksi sinna jätta ja nii ta võõrdus aiamaale sõitudest. Kass peab aga saama normaalselt liikuda, vastasel korral kimbutab teda kõhukinnisus, sel põhjusel pidin teda loomaarsti juurde viima. Varsti parast seda jäi ta põdema neerudega. See kass oli väga ilus angoora kassi moodi pika karvaga ja koheva sabaga, samas ajas ta tugevasti karvu kevadeti. Arvan, et noorusaja operatsioonid mõjusid kaasa ka haiguse tekkele, mille tagajärjel ta suri. Viimasele, s.o. praegusele emasloomale soovitas loomaarst tiinusevastaseid tablette. Esimesel aastal lasin vastava süsti teha, see toimis u. neli kuud, arst lubas kuni kuus kuud, s.t. kass ei hakanud indlema. Samas kuulsin loomaarstilt, et tiinusevastaseid tablette ei ole soovitav anda sel ajal, kui kass on jõudnud tiineks jääda, kuna siis ei suutvat ta enam omal jõul poegida. Seega on seegi abinõu riskiga seotud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Nüüd uues kodus on kassidel võimalik ka liikuda ja oma elu elada. Juhtus nii, et käis meie õuel naabrusest üks mustvalge isane kass, kes oli erakordselt tasase ja aruka olekuga, otse vastand meie hallvalgele naabrikõutsile, kes ründas pea iga päev meie kassipoega. Aga minu must emane sõbrunes eelpool nimetatud hea iseloomuga kõutsiga ja ta oli vaevalt aastane, kui juba sünnitas esimesed neli poega. Esimesed pojad olid kaunis kõhnukesed, kõik mustad või mustvalged isase sarnased. Emakass ise oli ähmis nende pärast, ma pidin sünnituse juures olema, nagu talle toeks ja abiks. Emakass tuli pärast poegade imetamist nende juurest ära, justkui ei paistnud neist hoolivatki. Kuid ei olnud kellelegi kassipoegi pakkuda, naabritel olid pea kõigil kassid olemas. Olin sunnitud tegema äärmiselt vastumeelse töö, teades, et kassipoegi ei tohi hoida niikaua, kuni neil silmad pähe tulevad. Võtsin kassipojad nende pesast sel ajal, kui emakass õues oli, eelnevalt tõin eeskotta kaanetatud ämbri veega ja pistsin need soovimatud kassipojad ämbrisse, kus nad kaane all u. 10 min jooksul uppusid. Pärast kaevasin aeda põõsa alla paraja augu ja matsin need maha. Emakass ei leinanud neid kaua, algul oli veidi ähmis, kuid unustas pojad üsna kiiresti, tundus, et oli mulle nagu tänulikki, et vabastasin teda lastemurest, ronis mulle sülle ja hakkas nurruma. Umbes nelja kuu möödudes oli tal uus pesakond poegi. Endale jätsin alles emakassi kolmanda poegimise järel kaks ilusamat must-valget kassipoega, ise teadmata, mis neist edasi saab, oli kahju kõiki neid hukata. Emakass oli siis juba tugevamaks kasvanud ja pojadki kobedamad, ühel kassipojal on valge tutt musta saba otsas, teisel aga must lõuatutt - see on nagu koopia tema isast. Ka iseloomult on too oma isa sarnane - pikaldane, rahulik, ei häälitse ega näugu, ei lähe võtma teise nina eest toitu, vaid ootab kannatlikult, kuni teised on söönud, siis alles asub sööma, tihti lepib kuivtoidu krõbinate ja palja veega. Seevastu tema kaksikvend on emotsionaalsem, igal oma tahtmisel näugub kaeblikult, on varmas ahnitsema teiste eest toidupalasid, kuivtoitu ei söö üldse, oskab aga nurruda ja armastab mu rinnale tulla nagu tema emagi. Minu õnneks osutusid mõlemad kassipojad isasteks. Väikestel poegadel ei oska ma nende sugu määrata. Mu sõbrannagi, kes mulle musta kassipoja kinkis, arvas selle olevat isase, kuid meie mõlema üllatuseks osutus emaseks. Emakassi need pojad enam ei ründa, selle olen neil ära keelanud ja ka ema ise ei lase neid endale ligi. Vastupidi, aegajalt lakub ta neid täiskasvanud poegi nagu hellitades, mõnikord ka tõreleb nendega.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid elavad minuga ühes peretoas, nagu minu üksiku leskpensionäri pereliikmed. Oleme vastastikku piisavalt mõistvad ja viisakad. Mind on Looja poolt õnnistatud erakordselt meeldiva seltskonnaga tõeliste lemmikloomade näol, mis esmapilgul ei tundu mõnedele inimestele vastuvõetavana. Sest olen siin ühe lähinaabri käest kuulnud, et kui kassi lasta oma eluruumi, siis pole see enam inimese eluase, vaid pigem loomalaut. Minu elu on aga nüüd näidanud, kuidas kassidega õigesti käitudes on võimalik neid hoida endaga koos ühes eluruumis. Mina oma kassidel luban kogu oma majas ringi liikuda, üleval korrusel aga ainult siis, kui ise seal viibin. Pärast mõnda pahandust, mis nad seal tegid, ei usalda ma neid enam 100%, sest nii nagu lapsed ilma vanemliku järelvalveta, võivad ka nemad pahandusi teha. Käsud ja keelud siin ei aita. Õue saadan neid siis, kui nad seda tahavad ja sellest märku annavad. Üks poeg annab märku näugumisega, teine poeg paneb vaikselt käpad ukse peale. Teatud aja järel kutsun neid tagasi tuppa hüüdega: "Kiisu, kiisu" või nimepidi, või tulevad nad ise ukse taha, oodates, kuni ukse lahti teen. Kassid harjuvad režiimiga ruttu. Ainult siis, kui kevade poole on juba tegemist kassipulmadega, siis ei hoia neid ükski vägi enam kinni, kassid kui vabadust armastavad loomad on siis kodunt ära niikaua kui tahavad, kasvõi kolm päeva järjest, ja siis kui ükskord koju tulevad, ega siis tohi nendega riielda, anna aga süüa ja lase magada neil oma väsimus või pakase käes külmetamine välja. Arusaamatusi tekitab minule ühe või teise kassi kauane äraolek just käreda pakasega, kuidas mina muretsen nende pärast, käin mitu korda hõikamas uksel või otsimas metsas või teedel, mõtteis loen neid juba hukkunuks,
kuid siis minu suureks rõõmuks tulevad koju, nagu poleks midagi hullu juhtunud, ainult Kitekat näugub haledalt sel puhul,
emakass Nurru aga uriseb poegadega, kes teda kodus on oodanud ja nüüd uurivad tema sabaalust.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisile kaasa pole ma kassi võtnud. Sel puhul olen palunud sõbrannat, et too tuleks regulaarselt mu kassi toitma. Too sõbranna oli meelsasti nõus, kuna ta ise oli selle kassipoja (Nurru) minule toonud. Minu praegune naabrinaine kasutas minu abi oma koera ja kassi toitmisel, kui ta kord kolmepäevasel külaskäigul oli kodunt ära. Ma ei võta kunagi kassi kaasa linnas- või külaskäikudele. Kassid saavad vabalt omaette olla ühe või poolteist päeva. Loomahotellidest ma ei tea midagi, pole neist kuulnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu emakassi sünnipäeva ma täpselt ei tea, olevat sündinud maikuus ühe maja keldris. Tema pojad aga sündisid täpselt 4. juulil aastal 2004. Nende sünnipäeva ma pean ka meeles ja tähistasin neile mänguasja ostmisega. Naabrinaine tõi teise mänguasja ja me kahekesi tähistasime kassipoegade sünnipäeva. Mänguasjad unustasid kassipojad üsna ruttu, sest nad mängisid enamast omavahel, nad hoiavad üksteist nagu vennad.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ühele (mu esimesele) kassipojale, kui talle 9-kuuselt operatsioon tehti loomaarsti poolt, tuli mul õmmelda operatsioonijärgse haava paranemisperioodiks (u. üks kuu) kassile selga vest, et ta ise ei saaks oma haava kratsida, kui see sügeleb. Mäletan, et ta kandis seda kuu aega, siis oli ta täiesti terve. Kassipoegadel on olnud mänguasjadeks tühjad niidirullid, ka niidi- või lõngakerad, mida nad oskasid hästi sassi ajada. Ühe mänguasja - plastmasskerakese kinkis praegustele kassipoegadele naabrinaine, ise ostsin ka teise. Rohkem pole neil vajadust olnud nende järele, sest niikaua, kui nad väikesed mängijad olid, huvitas neid suvine loodus - iga kõrreke või leheke, mis õuel näha oli või liikus tuule käes, siis mängisid nad nendega või omavahel, pooleldi kakeldes ja üksteist taga ajades, siis jälle sõbruneti ja lakuti üksteist ning väsinult heitsid üksteise kõrvale või kaissu.
Spetsiaalseid vahendeid kasside pesemiseks ma pole hankinud ega leia selleks vajadust. Kass ise peseb ja lakub end nii hoolega puhtaks, ka oma mustad jalad saavad nad väga valgeks ja mingit ebapuhast lõhna või haisu ei tunne nende juures kunagi. Ma isegi imestan, miks tänapäeval rohkem eelistatakse koeri kui kasse, kuna mina ei talu hästi koerahaisu. Tõsi küll, kui kassi pole harjutatud toas erilist puhtust pidama, siis võib varsti ruumis olla tugevalt vänge kassihais. Seda võib kogeda kogenematute kassipidajate ja väikeste kasside juures, kes pole veel midagi õppinud, eriti kui nad on ema juurest varakult ära võetud, ema pole nende sabaalust puhastanud oma keelega. Ma näen nüüd, kuidas minu kassid nüüd tihti hoolega uurivad vastastikku teise kassi sabaalust, nuusutavad ja lakuvad. Kassi pesemine üldiselt on riskantne ettevõtmine, sest kass võib kergesti külmetuda ja jääda kopsupõletikku. Minu must emakass oma nooruses käis kord ära ka kaevus. Kui ma kaevust vett võtsin, vaatas kassipoeg üle kaevu ääre ja ma hoiatasin teda, peletasin ta sealt ära. Kassipoeg oli aga nii uudishimulik, et minu seljatagant hüppas otse kaevu. Õnneks oli mul käepärast tühi ämber ja sellega õnnestus vees suplev kassipoeg kaevust välja tõmmata. Pidin siis saunarätikuga teda kuivatama süles hoides, et ta jooksu pannes end ei külmetaks. Pärast seda pole ta enam huvi kaevu vastu tundnud.
Tervisekeskused ehk spaad on meist kaugel, nii et ka nende vastu pole me huvi tundnud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Muidugi saab looma eest ka liigselt hoolitseda. See piir, kus saab vahet teha vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel, on loomaga tähelepanelik tegelemine ja selle tulemusel arusaamine ja mõistmine, mida loom ise peab vajalikuks, mida mitte. Kui ma oma Nurrutki liigselt silitan, hakkab ta urisema ja saba vonksutama, tahtes nagu öelda mulle: "Mis liig, see liig!"
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal ei olnud selliseid seadusi, mis piiravad kasside liikumisvabadust. Tänapäeval on kehtestatud seadused ühetaoliselt nii koerte kui kasside kohta. Kuid liikumisvabadust kassidel on võimatu täielikult piirata, et nad näiteks ei tohi liikuda asula tänaval, neid ei saa kaelarihmaga jalutama viia nagu koeri, see oleks mõttetu, sest kasside poolt pole iial karta, et nad inimesi ründaksid ja neile kuidagi kardetavad oleksid, nagu see koerte puhul on. Ma olen näinud ise oma silmaga, kuidas meie külas üks koer otse meie vastas üle tee politsei poolt maha lasti selle eest, et ta tungis kallale ja pures üht inimest külatänaval. Kodukass on niivõrd koduarmastaja ja inimsõbralik, et ta pärast väikest jalutuskäiku tuleb ikka koju tagasi, selle tee leiab ta oma meeltega üles igal juhul. Kass armastab vabadust, keti otsas teda hoida ei saa. Olen seda üritanud, kuid sellest ei tulnud midagi välja.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm oli kole ja kurb. Loom oli (minu angoora kass) pugenud elutoas radiaatori taha ja seal öösel surnud. Ta põdes ka haigust, mille vastu abi ei saanud. Matmise võttis ette minu mees, kes kassi väga armastas. Selleks pani ta kassi laibariidesse mähitult ühte kastikesse ja sellega lasime oma aias põõsa alla kaevatud hauda, mida märgistasime suurema kiviga päitsis. Nime ei kirjutanud sinna, kuid elusolevad inimesed (praegu mina üksi) teame seda kohta. Ka lilli istutasin hauale, igal kevadel hoolitsen, et seal lilled õitseksid. Ma ei tahtnud neis tingimustes enam uut kassi võtta, leidsin, et tegelikult korrusmajas kõrgel korteris on see kassi- või koerapidamine looma piinamine, sest seal ei saa kass iial oma normaalset kassielu elada - teiste kassidega suhelda ega oma mänge mängida.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglid”: Kõigepealt puhtusepidamine, s.o. oma loomulikud vajadused tuleb rahuldada toas kindlas kohas. Selleks on köögis akna juurde seina äärde laua alla pandud plastikkast (vana lillelaua kast), kuhu on lisatud ajalehepaber, seal võivad
häda korral teha oma ekskremente, mis kohe esimesel võimalusel sealt ära koristan ja pesen kõrvaloleva veekraani all. Alguses kassid kasutasid seda, nüüd hiljem, kui harjusid regulaarselt õues käima, teevad oma hädad õues. Kassid õppisid ära sõna "ei tohi" tähenduse, kui ma selle sõnaga neid keelasin, siis mõistsid ja on nüüd kuulekad. Lillepeenrad jäeti rahule, aga mingi musta mullalaigu ma jätsin neile kaapimiseks, sest musta mulda nad eelistavad selleks otstarbeks. Kass on üks kõige puhtamaid loomi, ta peidab oma väljaheited mulla alla, seda peale kaapides. Kassil peab olema teatud koht, kus ta õuel käib, näiteks hekipõõsas. Kuna elan metsa ääres, siis käivad nad ka üle tee metsas. Vahel pole neid kuuldekauguselgi, kui hüüan, aga varsti tulevad nad ikka koju, enamasti üksikult, vahel ka paarikaupa. Ka laualt toitu võtta ei ole neil harjumuseks saanud, toidu koristan laualt ära. Nende toidunõudes põrandal on peaaegu alati toitu, aegajalt nad võtavad sealt, kui isu tuleb. See on siis, kui mind kodus ei ole. Muidu üldiselt söövad nad minuga ühel ajal. Kõik toidujäägid, mida nad enam ei söö, viskan ära solki ja kausid (plastmass ja plekk) pesen puhtaks.
Üsna iseloomulik kassidele on, et õuest tuppa tulles ja ka pärast söömist teevad nad endale "tualetti" või kolmekesi koguni üksteisele, s.t. lakuvad hoolega ennast või üksteist ja jäävad siis magama.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Eks algul ole igal kassil "halvad kombed". Esiteks ei tea nad, kuhu tohib minna asjale, kuhu mitte. See tuppa tegemine ei tohi saada harjumuseks. Seda tuleb välja juurutada, kuni kass on veel väike. Väiksena õpib ta tähele panema ja keelde-käske kuulama. Kuid lüüa teda eksimuse eest ei tohi, sest kass võib väga solvuda. Tuleb ainult õpetada sõna "Ei tohi" tähendus ja viia ta sellest kohast õue või külma ilmaga toa kassikasti, samuti näidata selle koha puhtaks koristamist, kergelt riieldes temaga. Kass mõistab hääletoonist, mil sa temaga rääkides oled rahul või rahulolematu. Kass näitab oma poolehoidu süles nurrumisega või keelega käe lakkumisega, kuid mitte kõigil kassidel ei ole seda iseloomuomadust. Kassid on erinevate iseloomuomadustega. Ühel minu esimesel kassil tulid halvad kombed pärast tema haigestumist neerupuudulikkusesse. Ta ei käinud enam kassikastis pissimas, vaid lasi otse tugitooli. Esmalt ma ei saanud aru, kas ta tegi seda kättemaksuks mingi päevaprogrammi rikkumise eest. Tundus, et see kass tahtis väga kinni pidada korrapärasest eluviisist ja kui ma mõnel juhul pidin seda ise rikkuma, siis oli ta kohe kätte maksmas. Nüüd tagantjärgi mõeldes ja nähes oma sõbralikku kolmelist kassiperet tundub, et üksikud kassid kannatavad üksinduse all palju enam kui inimesed seda ette arvavad. Ka üksikut inimlast olevat raskem kasvatada kui suuremat lasteperet.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikkide õpetamiseks oma kassidele pole mul olnud aega ega viitsimist. Olen neid vaadelnud imetlusega, kuidas emakass on neile näidanud puu otsa ronimist, milles nad agaralt on oma osavust harjutanud, minule nagu uhkustades seda näidates. Kui naabri kõuts tuli neid ründama puu otsas, siis pidin ma teda sealt ära peletama ja kaitsma oma noori kasse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Lemmikloomaga rääkimine aitab palju kaasa tema õppimisele ja kogemuste omandamisel, tema suhtumise kujunemisel oma isandasse ja kodukorraldusse. Noor kass paneb kõike tähele ja ta jälgib inimese tegevust. Tal on piisavalt uudishimu, kui tal oma kassipoja mänguisu ära kaob, siis hakkab ta rohkem jälgima oma ümbrust ja perenaise toimetamisi, eriti hommikusöögi ootel. Talvisel ajal meeldib neil ka küdeva pliidi ees soojas istuda ja väikesel pingil lesida, seda eriti õuest tulles. Kindlasti on ka loomal oma arukus ja mõtlemisvõime, kusjuures nad on erineva iseloomuga, nagu minu praegused kaks venda: Kitekat on kiirem, emotsionaalsem, häälitseb näugumisega, söömise ajal on aplam ja ahnitseb ka teiste eest endale paremaid palasid Tema vend Katti on seevastu palju aeglasem, pikatoimelisem, samas tundub arukam ja tagasihoidlik (nagu tema isa), söögiajal hoiab rahulikult distantsi teistega, ei tule teisi segama, vaid lepib nende jääkidega, mis teistest järgi jääb või sööb hoopis teise toitu, näiteks kuivtoidukrõbinaid, mida teine vend üldse ei söö.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu must kiisu Nurru oli harjunud minu süles magama jääma. Pannes teda põrandale, ronis ta esimesel võimalusel sülle tagasi. Nii takistas ta mul oma töid tegemast, pidin teda uinutama nagu väikest lapsukest. Aga ma ei andnud järele sellisele hellitamisele, vaid isegi väikese kahjutundega tõstsin ta sülest maha, kuni ta ise valis endale teise magamiskoha - voodi või diivani-tugitooli. See harjumus on tal viimasel ajal kadunud. Süles käib nurrumas küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres pole mu ainsal lapsel lemmiklooma olnud. Elasime vaeselt, polnud võimalik pidada korteris looma. Kuid mäletan, kuis poeg leidis kord aiamaal ühe siilipoja, hoidis seda oma rinnal ja palus mind, kas ta saaks teda koju võtta. Mina muidugi pidasin seda võimatuks ja seletasin talle, et see metsaloom ei saa elada meie tingimustes kaua. Oleksin siis pidanud juba sellest järeldust tegema, et on vaja lapsele lemmikloom hankida. Aga minu lesknaise teenistuse juures kahe ülalpeetavaga peres tundus see olevat tollal liigne luksus. Mul polnudki mingeid eeskujusid selles osas ja ma kahjuks ei osanud tollal seda mõelda.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Teiste loomapidajatega olen suhelnud küll viimasel ajal. Üks külanaine käib oma suure koeraga pea iga päev meilt mööda jalutamas nii oma koera kui ka enda hüveks, tema koer on suur ja väga sõbralik hundikoer, umbes nagu Saksa filmis Komissar Rex, nii sarnane tollele, kuigi mitte politseikoer. Minu naabrinaisel on ka suur koer, kaukaasia lambakoer. Tollele võõras ligi minna ei saa, peab ketis hoidma. Isegi loomaarst sai ta talle suure vaevaga marutaudivastase süsti teha. Tolle koera ja osalt ka tema kassi pärast pidin laskma teha kahe krundi vahele piirde-võrkaia. Klubides ma pole käinud. Üks mu sõbrannadest peab ka kasse.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks enam koera, rääkimata mõnest muust loomast. Koera on minu meelest tülikam pidada, teda peab rohkem õpetama, temaga jalutama ja teda peab hoidma ketis, sest alati on oht, et ta võib kurjaks osutuda võõraste inimeste suhtes, nii on teda tülikas hoida, ilma et ta teele jooksma ei pääseks. Koeral on ka küljes ebameeldiv koerahais, ta ei pea puhtust, tema karvad pole nii pehmed nagu minu kiisul. Koera ei saa kallistada ja ta ei maanda minu stresse nagu minu kassid.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mul endal on mittekoduloomadest pooleldi lemmikud rasvatihased minu aias, keda ma igal talvehommikul hüüan sööma nende toidulauale, millele panen päevalilleseemneid, herkulot, hirssi, tatra- või odratangu ja rasvakerasid või magedat pekki. Need värvukesed on kõik mu sõbrad, siutsuvad minule vastu, kui kutsun neid sööma. Neile peab tingimata igapäev toitu andma, et nad ei hukkuks külmaga nälja tõttu.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mul pole sellist iseloomu, mis taluks ebatavaliste loomade pidamist. Ma kardan madusid ja iguaane, samuti minisigu, ehkki varasemas nooruses olin seakarjane.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla minu arvates ainult traditsioonilised koduloomad. Ülalnimetatud loomad ei mahu lemmiklooma mõistesse. Lemmikloomaks võib olla ükskõik milline koduloom, kellesse ollakse kiindunud, olgu see näiteks hobune, lehm või lambautt, kui too on enda kasvatatud ja tema eest hoolitsetakse kui oma pereliikme eest, seejuures ta ei pruugi elada enda juures toas. Ka lemmikloomal võib olla oma otstarve, mis ei pruugi olla praktiline selle sõna tavalises mõttes.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Nii on minu kassid mulle asendamatud seltsilised, nad on mitte ainult "hiirekuningad". Inimestele ongi lemmikloom enamasti üksinduse peletamiseks, meeleolu hoidjaks, seltsiks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Tahetakse millegagi silma paista, arvatakse et asi on prestiižne. Antakse järele laste kapriisidele, mõne aja pärast tuleb tüdimus.
2. Julgeolekukaalutlus. Kuskil üksikus talus on tubli koer vajalik.
3. Üksildus. Lasteta naine ja üksik vanamammi peab koera-kassi eluseltsilise või lapse asemel. Vajadus „elava hinge“ järele. Arvan, et see on kõige mõjuvam loomapidamise argument.
Arvan, et...
1) lemmiklooma teema on üle tähtsustatud, ajaleht annab sellele liiga palju ruumi. Mängus on kindlasti reklaam, firmad, raha jne.
2) linnade suurtes kortermajades, kus elanikkonna kontsentratsioon on väga tihe, ei tohiks üldse loomi pidada. Koerte kägarad murul ja eriti lumel on kole vaatepilt. Ükski loomapidaja ei hooli sellest, seadust ei täideta.
3) (lemmik) loom jäägu sinna, kus võimalused teda pidada: eramaja + aed, talukoht maal
4) kahjuks leidub ka originaalitsejaid, kes võtavad endale pidada mõne eksootilise looma. Vastutustunde täielik puudumine.
5) rohke lemmiklooma pidamine linnas kõneleb elanikkonna jõukuse kasvust. Kindel see! Samas virisetakse raske elu üle.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.