Mul, õigemini meil, on kaks koera. Donna ja Kuti. Kass oli ka, aga ta kadus ära. Kuti sai oma nime meie vana koera järgi. Ta on selline pisike valge, laisk kutsu. Donna oli meie vanaisa-vanaema koer, aga ta hakkas neid segama ja nad tõid ta meile. Donna on ka saanud oma nime ühe teise koera järgi, kes oli ka Donna. Ta on vana, aga hästi aktiivne. Talle meeldib palliga mängida ja joosta. Donnale meeldib kasse taga ajada. Ükskord ajas ta ühe kassipoja puu vahele, aga selle asemel et kiisu peale uriseda lakkus ta kassi. Kutile meeldivad hirmsasti pehmed asjad, kui ta saaks, siis magaks ta ainult sulgpatjade vahel. Peaaegu kõik tema mänguasjad on tema poolt lõhki rebitud.
Kolm koera kaks nendest graanzid (emane ja isane) ning üks husky (emane)
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Kuti (Kudu, Mustu,Mustikas, Kutt), Dalla (Dallu, Kaje, Dolla), Dessa (Dess, Huskypusky)
Kes lemmikloomale nime valis?
Lemmikutele valisin mina nimed, Dalla nimi tuli 5 aastasena, Kuti nimi 9 aastasena ning Dessa nimi 15 aastasena
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Esimeste koerte nimede valikul ei esinenud probleeme kuid viimase koera nime puhul küll. Valikus oli Skowyrhta, Sofie-Marie ning Elizabet.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Dalla nimi tuli sellest, et ta nägi väiksena välja nagu lamba tall. Kuti nimi tulu sellest, et ta oli meessoost ning sai kohe alguses selgeks, et on Kuti ning Dessa sai nime peale mitmeid kordi valituid nimesi ning arutades teistega milline sobib.
Omasin: Siiami kassi, siis tavalist valget, eri värvi silmadega kassi, siis iiri setterit, praegu oman afganistani hurta.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Siiami kass oli Siisi. Valge kass Kurt Plombiir kuna ei kuulnud midagi. Iiri setter oli Freddy hüüdnimi Kuti, Poitsu. Afganistani hurda nimi on Robi. Hüüdnimed Pupsik, Totu, Kuti, Torupea (kui rumalusi teeb), Mupsi, Taliban, maastikuarhidekt.
Kes lemmikloomale nime valis?
Siiami nime pani mu isa, tookord 30 aastane. Plombiiri kassi müüa, 30 aastane, Plombiiri liitnime Kurt panin mina 25, Freddy panin mina, 30 aastane. Robi panin mina, 34 aastasena.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Freddy puhul kuulus juurde kenneli nimi kasvataja järgi.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Siisi läks riimi siiamiga. Plombiir seepärast, et kass oli valge nagu jäätis, Kurt, sest ei kuulnud. Freddy sai eeskuju laulja Fredie Mercury järgi. Robi oli lihtsalt üks korralik poisslapse nimi kus R sees ;)
Isased lemmikloomad. Kass Maine coon , koer Chihuahua.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Kass-Galileo Amber Sun-kutsume Galileo, Leo, Pipi ljalja( jep, seos puudub), emme kass. Koera nimeks on Daffy Dacota( ei tea miks naise nimi pandud) , aga ristisime kohe Kutiks.
Kes lemmikloomale nime valis?
Kassi nime panin mina, koerale samuti mina.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Minu lemmikloom on koer, nimega Kuti. See nimi on tal, sest mina ja mu õde vaidlesime, mis me koerale nimeks paneme ja siis ütles mu ema, et paneme koerale nimeks Quatro, aga seda oli liiga raske kutsuda. Nii panime talle hüüdnimeks nimeks Kuti, aga pärisnimi on tal ikkagi Quatro.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on teil olnud ja millal?
Meil on olnud ainult üks lemmikloom. Ja koera nimi oli Sarli. Ta oli isane ja Ta suri kui oli 7 aastane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalusite pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
See loom suruti meile peale. Ta oli nii armas, et me ei suutnud vastu panna ja võtsime ta endale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Me saime selle koera sugulastelt. Nimelt minu tädi andis selle meile.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu praeguse koera nimi on Kuti ja minu õe kassi nimi on Lemmik, meie terve pere kassi nimi on Kass-Kass ja meie teise toakassi nimi oli Kiss-Kiss. Oma papagoidele ei ole me veel nime pannud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubide, tuttavate, raamatute, interneti, lemmikloomaajakirja vms)?
Meil ei ole seda vajagi, sest meil on juba kogemus.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei ole.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, kuid plaanime minna. Suhtume positiivselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt hoolitsen mina ise. Ma mängin oma koeraga ja ma arvan, et ma ei raiska oma aega sellega.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ostame koeratoitu, sest me ei viitsi ise koerale kassile toitu teha.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ei ole, kuid arvan, et see on vajalik kui looma vaktsineerida.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma ei arva sellest midagi ja me ei anna neile mingeid tablette.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse järglastega?
Me teeme neile merekooli.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kui koera käpad on puhtad, siis laseme ta tuppa ja ka voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistet puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei ole midagi teinud!
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Minu koera sünnipäev on 3.jaanuar ja jah me tähistame seda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Minu koeral on terve kotitäis igasuguseid mänguasju ja palle ja piiksuvaid ja krõbisevaid mänguasju.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma ei arva nii.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ma arvan, et tänapäeval on uued masinad ja uued toidud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Ei, meil on loomi küll ja me matsime ta piinama mulla alla.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ei tohi sopaste jalgadega tuppa tulla!
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ei ole.
22 Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki päris ei ole aga istu, lama, tule siia, ära tee, ei tohi jne.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mina räägin oma koeraga tihti näiteks, kui meil igav on siis hakkan temaga rääkima ja ma arvan, et ta mõistab mind.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei ma ei usu seda, sest minuga pole seda juhtunud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Jah vajab küll, aga mu vanemad ei jõua loomadega tegeleda, sest nad käivad tööl ja see on arusaadav.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole ja mu ümbruskonnas ei ole ka eriti loomapidajaid.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Jah siga, sest ta tooks endaga kaasa palju tööd ja me ei jõuaks seda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma ei arva neist midagi, aga kui keegi meie perest sellise mõttele tuleb, siis mina vastu ei ole.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste "lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” "koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kõik kassid, koerad, rotid, hamstrid jne.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu perele meeldivad väga kassid ning seetõttu on meil neid kolm. Esimese kassi (Tobias) võtsime endale viis ja pool aastat tagasi. Teine kass (Kuti) on Tobiase poeg ja on hetkel nelja aastane ning kolmanda kassi (Jossif), kes saab kohe kahe aastaseks, päästsime tänavaelust.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Asusime elama majja ning siis tekkis ka võimalus võtta endale lemmikloom. Enne kassi kojutoomist uurisime põhjalikult, kuidas toita, mida süüa anda, kuidas hoolitseda jne. Lemmikloom võeti rohkem laste soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Vanima kassi saime endale tänu ajalehekuulutusele, kus oli kuulutus, et antakse ära kassipoegi. Läksime pisikesi vaatama ilma kindla soovita kindlasti üks neist koju viia. Ometigi läks kõik teisiti. Kui sinna jõudsime, tuli üks kassipoeg kohe meile vastu ja tahtis, et tegeleksime temaga, teised mängisid omavahel. Me lihtsalt ei suutnud teda sinna jätta ning otsustasime ta koju viia. Esialgsed omanikud ei tahtnud mingit tasu, kuid me siiski viisime neile kommikarbi ja sukanõela.
Kuti on vanima kassi poeg, kelle pesakonnast ainukesena jätsime endale. Alguses oli küll plaan kõik kassipojad ära anda, aga lõpuks sai ta nii kalliks, et ei suutnud enam loobuda.
Jossifi leidsime tänu emale, kes aiatöid tehes kuulis kräunumist. Ta tuli ja rääkis sellest mulle. Otsustasime koos uurima minna, et milles asi on. Arvasime, et kass on kuskile kinni jäänud. Kui häälele juba päris lähedale jõudsime, märkasime, et see on väikene kassipoeg, kes valjuhäälselt kaebleb. Pistsin kassipoja põue ja tõime ta koju. Andsime talle piima ja rahustasime maha. Ta oli suhteliselt räsitud ja kõhn, nii et järgmine päev viisime arsti juurde ja lasime kontrollida, et midagi tõsist viga ei ole. Kassipoeg oli terve, tema eest tuli lihtsalt hoolt kanda.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja
Kasside nimed on Tobias, Gerrard ja Jossif. Kahe esimesega oli suhteliselt naljakas lugu. Mõlema puhul kinnitasid arstid meile, et tegemist on isaste kassidega ning selle järgi panime ka siis nimed. Tobiase puhul saime teada, et ta tegelikult emane on siis, kui ta korraga imelikult paksuks läks ja lõpuks pojad sünnitas. Gerrardile ütlesid arstid lihtsalt järgmine kord, kui sinna läksime, et teil on vale sugu pandud. Tobiase nime me ei muutnud, sest kass oli sellega nii harjunud, kuid Gerrardit olime kogu aeg Kutiks kutsunud ning otsustasime hüüdnime pärisnimeks võtta, kuna Gerrard emasele kassile oleks ikka liig olnud.
Kassidel on palju hüüdnimesid. Tobiasel näiteks Topsu ja Tups, Gerrardil Kuti ja Printsess, samuti kutsutakse teda Garfieldiks. Jossifit kutsume põhiliselt Jussiks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kuna meil on sugulased loomaarstid, siis saame enamus vajalikku informatsiooni nendelt. Samuti on üsna kasulikku materjali internetis ja raamatutes.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole absoluutselt meie pere maitset mõjutanud. Loomatõug ei ole samuti oluline. Tähtis on see, et oleks armas kaaslane, kelle eest on hea hoolitseda ning tema seltskonnas viibida.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhiliselt tegelevad kassidega naispere. Hommikul tuleb neljajalgsetele süüa panna ning nende vetsupott ära puhastada. Samuti tuleb nad natukeseks välja jalutama lasta, kui neil on soovi. Meil on oma aed, nii et nad võivad omapead väljas olla. Enne kooli/tööleminekut tuleb meil kindlasti kontrollida, et kassid kõik toas oleksid. Kõige varem tulen koju mina ning siis nõuavad kassid kohe tähelepanu. Neid tuleb silitada ning kui õnneks läheb, siis tuleb mõni sülle ka. Samuti tuleb kassidega mängida. Õhtu jooksul saavad kassid väljas käia ise valitud ajal. Tuleb lihtsalt küsida ja uks avatakse neile ja neljajalgne lipsabki aeda värske õhu kätte. Päevas tuleb kindlasti kontrollida, et söök oleks ees ja vesi olemas ning et vetsupott ei vajaks puhastamist. Enne magamaminekut kontrollitakse kõik uuesti üle. Kuna põhiliselt veedame me oma õhtud kaminatoas televiisorit vaadates, on ka kassid meie juures. Nad lamavad kamina ees.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise?
Kasside jaoks ostame spetsiaalset toitu apteegist, kuna loomaarstid soovitasid seda. Samuti on vanim kass väga tundlik kõigele ning võib kiiresti haigeks jääda, seetõttu on vajalik, et ta saaks kõik tähtsaid ained kätte.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Tobiasel on väga tundlikud seedeelundid ning seetõttu on tal mitu korda tulnud külastada arsti. Tema probleemiks on ka see, et karvad ummistavad sisse ära ning see viib oksendamiseni. Selle vastu on talle kirjutatud spetsiaalne rohi. Teised kaks kassi on suhteliselt terved ning õnneks ei ole nendega probleeme olnud.
Vaktsineerimine on minu meelest väga vajalik, kuna see aitab vältida haigusi. Minu kolm kassi on kõik vaktsineeritud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine on iga omaniku enda otsustada. Meil on mõlemad emased kassid steriliseeritud. Esiteks on see lihtsam kassile endale, kes muutub peale seda palju lustlikumaks ning ei pea kaks korda aastas suure kõhuga ringi jooksma ja pärast poegade eest hoolitsema, vaid saab nautida oma elu ja teha kõike, mida tahab. Teiseks ei ole peremehel muret kassi pärast muretseda, kui tal jooksuaeg on ja kass mitu päeva järjest kadunud on.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Nagu ma ka juba enne mainisin, on Tobiasel olnud üks pesakond järglasi. Me ei teadnud sellest enne, kui pojad käes olid. Ühe poja jätsime endale ning teised andsime sõpradele, kes tahtsid kassiomanikeks saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassid võivad meil majas vabalt ringi käia, piiranguid neil ei ole. Tobiasele, Kutile meeldib eriti kamina ees kastides lebada. Nimelt tunnevad nad mõnu tavalistes kastides magada. Jossifile meeldib aga põrandaküttega vannitoas lesida, kus on maas väike tekike, kus kass lesib.
Lemmikloomad võivad samuti voodis magada. Tavaliselt tulevad nad aga voodisse alles siis, kui pere magama läheb. Niisama üksi nad voodis magada ei taha.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui kuskile pikemale reisile lähme, jätame kassid koju ning nende juurde tuleb elama selleks ajaks meile usaldusväärne isik, kes hoolitseb nende eest seni, kui me ära oleme.
Kuna meil on suhteliselt kartlikud ja mitte eriti seltsivad lemmikud, siis kuskile külla me neid kaasa ei võta; nad eelistavad rahulikult kodus olla.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me tähistame kõigi kolme kassi sünnipäevi, ostes neile mõne uue mänguasja või midagi maitsvat. Tobiase ja Kuti sünnikuupäevad on meil täpsed, aga Jossifi oma täpselt ei tea. Tema sünnipäevaks nimetame seda kuupäeva, kui kassi leidsime.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kassidel on palju mänguasju, millega nad meelsasti aeg-ajalt mängivad. Pesemiseks on ostetud spetsiaalne kassidele mõeldud šampoon, kuid kasutame seda üsna harva.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu meelest ei ole võimalik liiga palju hoolitseda, kuna hoolitsust ei saa kunagi olla liiga palju.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Praegu on saadaval palju parem söök ning ka loomaarstid on paremini kvalifitseeritud. Samuti on välja mõeldud igasuguseid huvitavaid teenuseid ja asutusi loomadele: hotell, spa jne.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnneks ei ole veel selline kurb sündmus meie pere tabanud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Vanima kassil on komme toidulaual magada. Sellest harjumusest ei ole ta veel üle saanud; keelamine ei aita, kass teeb ikka nii nagu paremaks peab. Füüsiline karistamine on minu meelest vale. Samuti on vale veega pritsimine, mida on paljudes kassiraamatutes soovitatud. Me proovisime seda ning selle tõttu kardavad kassid vett ning vahepeal, kui on vaja kasvõi käppi pesta, osutub see suhteliselt keeruliseks ülesandeks. Kõige õigem on kassiga rahulikult rääkida, sest kuigi paljud väidavad, et loomad ei saa aru, on see väga vale arusaam. Kassid mõistavad suurepäraselt, kui nad midagi paha on teinud ja nendega sel teemal räägitakse. Tegelikult saavad nad suurepäraselt meist aru, iseasi on aga see, kas nad tahavad meist aru saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Jah, võib küll. Tunnistan, et meie pere kassid on hellitatud ning saavad kõike, mida tahavad. Kassid ei ole rumalad, nad saavad sellest aru ja kasutavad olukorda ära. Näiteks kasvõi siis, kui keegi kassidest saab hakkama mõne pahandusega, siis ikka tahaks natukenegi pahanda, aga ta vaatab nii kurva ja süüdlasliku näoga otsa, et alati ei suuda piisavalt selgeks teha, et tema tegu on vale; temast hakkab lihtsalt hale.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kindlasti ei vaja ainult laps looma, vaid ka täiskasvanu. Nii hea on koju tulla teadmisega, et sind oodatakse. Loom on kui kaaslane, kellega ei hakka kunagi igav. Ta on ustav ja truu, olenemata olukorrast.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ühegi lemmiklooma vastu ei ole midagi, kõik on omamoodi armsad ja erilised.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minul isiklikult ei ole selle vastu midagi. Kui inimesele meeldivad sellised loomad, siis miks mitte. Muidugi peab ta sellele loomale tagama korralikud elamistingimused, et loom ei tunneks ennast halvasti.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom”
Lemmikloomad saavad olla kõik loomad, kuid kodu- ja lemmiklooma vahel tuleks siiski piir tõmmata, kuna kõik loomad ei sobi koju. Näiteks on minu meelest vale mõni loom, kes on harjunud vabas looduses elama, kodustada. See on sama juhtum, inimene viiakse kuskile sõjalaagrisse ja antakse küll korralikult süüa ja elamistingimused on ka head, kuid siiski ei saa ta enam oma koju.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikuid, kuna loomad on head kaaslased: rahustavad, toovad rõõmu, on toeks. Nendega on samuti hea tegeleda.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimene koer tuli meie perre, kui olin u. 7 -aastane. Ta oli puhastverd krants ja tema nimi oli Reku. Järgmine ja päris minu oma koer oli afgaani hurt nimega Clewe, kellel olid ka tõupaberid, näitusel kahjuks ei käinud. Edasi tuli lõuna-vene lambakoer, samuti paberitega ja passinimega Jonat, koduselt lihtsalt Kuti. Näitustel Kuti ei käinud. Kõik need koerad on üle vikerkaare silla. Clewe elas 12-aastaseks ja Kuti 10- aastaseks. Momendil on kodus kaks koera: isane saksa lambakoer Estrellest Rex ja cane corso Sakellum Pretty Liz, mõlemad sündinud aastal 2004, Rex Eestis ja Pretty Itaalias.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kõik minu koerad on meile tulnud minu soovil.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Infot oma praeguste koerte kohta olen saanud netist ja ajakirjandusest. Tõud olid valmis mõeldud ja lähtuvalt sellest uurisin netist pesakondade kohta. Sakslane maksis 10 000 EEK ja corso 26 000 EEK (koos Eestisse toomisega).
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kui rääkida päris minu oma koertest, siis kahel esimesel ehk Clewel ja Joonatil olid nimed passis juba olemas. Kahele viimasele olen saanud ise nn. passinime välja mõelda, kuna pesakonnad polnud veel sündinud, kui ennast juba kutsikate järjekorda panin. Oluline oli ainult täht, millega nimi pidi algama. Need nimed on kasutusel ka igapäevaselt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiku kohta sain teavet internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood on mind mõjutanud vaid korra (afgaani valikul), muidu olen juhindunud ikka maitse-eelistusest. Kõik minu oma koerad on olnud paberitega, sellel lihtsal põhjusel, et ma saaks olla kindel, et saan selle välimuse ja iseloomuga koera, keda olen soovinud.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Sakslane on osalenud kahel näitusel, tulemuseks kaks karikat ja väga hea (SG) kirjeldus. Olen osalenud näitustel nii Eestis, Lätis kui Venemaal. Kõigil nendel näitustel on Pretty tulnud esimeseks, saanud kaks serti (Venemaal ja Lätis) ja väga head kirjeldused.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koertega tegelen põhiliselt mina: käin trennis ja jalutamas. Ajaliselt oleks jaotus järgmine: pühapäeval kell 10.00 - 11.30 Rex, kell 13.00-14.30 kuulekus, esmaspäeval ja kolmapäeval 11.00-12.00 Pretty kuulekus + jõusaal.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koertele ostan spetsiaalset toitu, samuti saavad koerad toorest liha ja kodutoitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Isase koeraga olen käinud likvideerimas kakluste tagajärgi, samuti vaktsineerimas ja terviseuuringuid tegemas, kuna kavatsen koeri kasutada aretuses.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun pooldavalt, kui emast koera pole plaanis kasutada aretuses. Olen tegelikult tiinusevastaste tablettide vastane. Kuna oman erinevast tõust emast ja isast koera, siis hoian neid lihtsalt ohtlikul ajal eraldi.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt
Siiani pole ma oma koeri paaritanud ja pole ka juhtunud õnnetus, et oleks kogemata järglasi saanud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Mõlemal koeral on oma kuut, aga seal koerad ei armasta olla. Koertel on lubatud käia tubades, magada diivanil ja voodis. Ainuke piirang, et ei tohi aiast omapead välja minna.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kui reisin autoga, on koerad alati kaasas (enamus reise seotud koertenäitustega). Reisi ajal on koerad autos tagaistmel või auto tagaosas. Koerad käivad igal pool kaasas, kus neid lubatakse, näiteks kohvikutes.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tean koerte sünnipäevi. Ja neid tähistame alati.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Corsol on talveriided, kuna tegemist on lühikarvalise koeraga. Mänguasjad on mõlemal koeral olemas ja neid jagavad nad üksteisega meelsasti. Sakslase karvahoolduseks on spetsiaalsed vahendid (šampoonid, palsamid ja kammid). Meie koerte spaa on suvel merevesi ja talvel lumehanged.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Hoolitsema peab täpselt nii palju, et loom seda naudiks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Arvan, et inimesed on tänapäeval teadlikumad ja ka vahendite valik on oluliselt suurem kui nõukogude ajal.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Koera surm on väga valus teema, kuna kuu aega tagasi matsin oma lõunavenelase. Kindlasti aitab valu leevendada uus koer ja mina soovitaks uue koera võtta, kui vanem koer on u. 7-8-aastane. Maetud on koerad lemmiklooma kalmistule, mida käime perega ka hooldamas.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koerad on õpetatud juba varakult õues käima ja sellega meil peale kutsika 3-kuuseks saamist muret pole. Väikseid pahandusi tuleb ikka ette, aga see käibki koerapidamise juurde.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Sakslasel on viha kõigi teiste isaste koerte vastu ja seda suhtumist ei ole mina muuta suutnud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera peab kindlasti õpetama ja sotsialiseerima juba kutsikana. Minu meelest peaks see käima juba kutsikaga kaasatuleva paketi sisse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Käsklusi jagan inimkeeles ja minu arvates saavad koerad sellest aru küll.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Koer saab küll peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, kui toob sulle näiteks palli ja tahab, et hakkaksid temaga kohe mängima jne.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed tegelevad koertega rohkem käsu korras, annavad süüa ja mängivad nendega, samuti käivad jalutamas.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui oled ise aktiivselt koeranduses sees, siis paratamatult tekib uusi tuttavaid, kellele on samuti koerad tähtsad. Minu ellu on lisandunud koerte jalutusplatsid koos teiste koerte ja nende omanikega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Arvan, et kassi ja hiiri (rotte) ei võta ma kunagi.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah, tean küll, olen kuulnud, et mõned hakkavad minisiga pidama.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Igal inimesel on õigus pidada mõnd looma, kui ta sellega teisi ei sega ja ohtu ei sea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koeral on praktiline otstarve täitsa olemas: kaitsta vara ja peret.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Pärast viimase koera surma mõtlesin, milleks mulle üldse koerad, kui nende kaotamine on nii raske, aga ilma koerata oleks nagu midagi puudu sellest elamise ilust.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
On olnud koer, kaks kassi ja kaks hiirt paar aastat tagasi. Kassid on siiani alles.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Ema ja minu soovil. Isa polnud alguses nõus kasse võtma, kuid lõpuks leebus. Nüüd on meil kaks kassi vanaema juures. Hiired sain sünnipäevaks nagu ka koera. Nii hiired kui ka koer on surnud. Koer pandi magama raske haiguse järel. Hiired surid vanaduse tõttu. Ainult koeraga olid probleemid, sest mu ema ootas just samal ajal last. aga me pidime koera võtma, kui laps veel väike on. Mõtlesime, et muretseme koera paar kuud peale lapse sündi, võtsime hoopis paar kuud enne. Ka kassidega oli probleeme, sest isale ei meeldinud kassid. Lõpuks siiski oli nõus. Nüüd isegi meeldivad nii kassid kui koerad.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Kassid tulid meile ise. Tänavalt korjasime üles. Väiksem oli alles kassipoeg. Hiired saime tuttavatelt sünnipäevakingiks. Koera saime ema sõbrannalt. Vastu viisime 20 senti, veinipudeli ja tordi, ta soovis koerakutsikat pärast saada, kuid koer suri enne ära.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Hiirte nimed olid Pipi ja Hüpik. Nimi Pipi meeldis mulle ja ta oli täpiline hiir, niisiis tuli nimi Pipi, teisele oli keerulisem nime panna, kuid kuna ta kogu aeg hüppas, otsustasin sõbrannaga talle nimeks panna Hüpik. Koera kutsusime algul Kutiks, sest tal polnud veel passi ja ei teadnud nime. Kui nime teada saime, siis hakkasime teda tema nimega kutsuma. Ta meenutas mu vanematele ühte lapsepõlve multika eeslit. Ma kutsusin teda ka Mopsuks, sest ta oli mulle õe eest. Kasside nimede panekut ma isegi ei mäleta enam.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Tuttavatega rääkides. Samuti raamatutest. Palju abi oli koera suhtes ka vanaisast.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Koera ei saa valida moe järgi, vaid ikka tunde järgi. Tõupuhtus ei ole oluline.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Tahtsime minna, kuid ei jõudnud. Näitustesse suhtun neutraalselt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Enam pole ühtegi looma (kassid on vanaema juures), kuid kui nad olid, siis hiirtega tegelesin mina, kuna nad olid minu hiired. Koera eest hoolitsesime kõik koos. Kassid olid nii omapead, et ei tahtnud hellitamist. Kuid õhtuti olid kamina ees süles ja lõid nurru ning magasid öösel voodis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuidas kunagi. Kassid sõid krõbinaid, kuid siis tekkisid neil probleemid (põiekivid) ja arst keelas neil krõbinate söömise. Koer sai isetehtud toitu kui ka krõbuskeid. Hiired said nii köögivilju kui ka spetsiaalset toitu.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Vaktsineerimised põhiliselt. Oleme koerale ka kiirabi kutsunud, sest ta oli kasvuhoones ja keeldus välja tulemast. Kartsime, et saab kuumarabanduse. Siis selgus, et tal on kopsupõletik. Kassidega on ka käidud, kuid siis, kui neil neerukivid olid. Kass on ka käpad ära kõrvetanud, kuid siis määrisin käppadele salvi ja käpad said kiiresti terveks.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassid on steriliseeritud, kuna nad on isased, aga koera me ei puutunud selle koha pealt. Ei andnud koerale tablette. Isastele loomadele ja just kassidele on steriliseerimine võib olla isegi tähtsam.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassidel oli kogu majas luba käia. Hiired olid oma puuris ning kui puuri pesin, olid karbis. Kui neil silma peal hoidsin, siis olid vabalt ka. Koer oli majas ainult siis, kui isa kodus polnud või külmade ilmadega. Koerakuut oli eeskojaga. Ei ole lubatud. Oleneb inimesest loomulikult.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Oma koera vedasin igale poole kaasa. Kassid olid põikpäised. Saaremaale vedasime küll hiiri ja kasse kaasa. Kassid olid vabalt autos, kuid hiired puuris.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Peame küll ainult koera sünnipäeva. Toome küünla kuudile ja suure vorsti.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei riieta loomi. Kassidele on ostetud mänguhiiri ning koeral on mingid piiksuvad loomad ja pall. Koerale ostsime kammi ning kassidele šampooni.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ikka on võimalik, poputamisega nagu pidev solgutamine ja kammimine ja pesemine: loom harjub ära ja muutub inimese suhtes üleolevaks.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõuka ajal polnud nii palju poputamise asju ja üldse tingimused looma pidamiseks olid väiksemad.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hiired matsin koduhoovi karpidesse. Koer viidi ühissurnuaeda, sest ema ei tahtnud, et ma tema haual käima hakkan, kuna elasin seda väga üle. Uut looma ei ole võtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nagu ikka, et nad hoiaksid puhtust ja laualt toitu ei võtaks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Koer hakkas maja alt auku kaevama ning kaevas kogu hoovi auke täis. Sellest harjumusest ei saanudki lahti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koera õpetati toitu võtma, nii et poole kartulist paned oma suhu ja siis ta võtab õrnalt teise kartulipoole. Ikka pean vajalikuks, sest kui loom on ilma dressuurita, siis temast asja ei saa. Läheb üle käte.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Koerale kurtsin küll oma muresid ja ta oli väga hea kuulaja. Ei ole nõus, et loomad ei mõista, kindlasti mõistavad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib ära kasutada, kuid endal õnneks pole selliseid kogemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Olen ainuke laps, kes võiks tegeleda, sest vendadega elame lahus ja õde on alles 3-aastane ja mulle meeldis väga ja meeldib siiani loomadega tegeleda. Laps vajab ikka looma, sest näiteks mina isiklikult tundsin ennast kuidagi turvalisemalt.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole. Suhtlesime juba enne koera võtmist. Kuid kassidega (õigemini ühe kassiga) on selline jama, et ta on kõikide kass. Kadus mitmeks päevaks orbiidilt. Tuleb koju ja on paksem kui kunagi varem. Kõik pidasid teda oma kassiks.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti ei peaks ämblikke ega madusid. Kardan neid ja ei usu, et nad mulle kunagi meeldima hakkavad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisiga on aretatud, aga teised saavad ja ilmselt tunnevad ennast looduses paremini. Minisea vastu poleks küll midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Koduloom võib olla lehm, siga, lammas (nad võivad ka lemmikloomad olla), kuid lemmikloom on selline, kellega pidevalt tegeled, poputad ja vead igale poole kaasa. Lemmikloomad on loomad, kes on juba kodustatud mitmeid sajandeid tagasi. Aga kodustatakse ka loomi, kes on elanud metsas ja nüüd võetakse koju, loom ei pruugi ära harjuda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Et huvitavam oleks, kes hoiaks kodu või oleks silmaga ilus vaadata. Kõik oleneb inimestest, mis eesmärgil nad loomi peavad.
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.
Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud.
Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde.
Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi.
Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer.
Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi.
Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas.
Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa.
Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu.
Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole.
Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga.
Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka.
Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka.
Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi.
Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud.
Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.