Peamiselt on olnud koerad ja kassid. Vahel lühemat aega ka jänesed. Kui olime lapsed, kõige esimest koera mäletan oli Neeru. Ta oli hundikoera sorti kollane. Oli väga hea koer. Kui loomad aiast välja läksid, oli vaja ainult jälgedele panna ja varsti tuli loomadega koju. Karjas olles pruukis vaid öelda "Neeru, häss!" ja loomad juba kartsid. Kord oli isegi varga kinni võtnud, kes oli keldrisse kartulivargile läinud. Isa ja ema olid näinud kui keldrist välja tuli pimedas. Koer oli haukunud, isa hüüdis „võta kinni“ ja ei lasknudki edasi minna. Muidu ei hammustanud kedagi. Veel armastas väga, et temaga mängitakse, et visatakse talle pulka või ükskõik mida. Alati tõi ära, pani su ette maha ja ootas et jälle viskad. Ta elas väga vanaks, oli 19-aastane. Sel ajal oli vähe autosid, muidu oleks võinud auto alla jääda. Lapseohtu olles oli meil veel tume pruun koer. Jooksis meiega kaasas, olime maja seina ääres koos koeraga. Tuli konstaabel jalgrattaga mööda teed ja tuli meie juurde. Laskis koera meie vahel maha. Meil maja tee ääres. Põhjendas sellega, et koerad pidid kinni olema. Isa pahandas temaga, et hirmutad lapsi ja koer ei olnud kusagil jooksmas. Nim. Palli. Kui meid Siberisse viidi, siis jäi koer siia maha. Oli üksinda hulkunud tükk aega, kui keegi lõpuks maha lasknud.
Siberis oli meil ka koer, nimi vist oli Kuti. Oli tark koer, kes rääkisid vene keelt, nendega oli kuri. Kes eesti keelt rääkisid, nendega oli kõigiga sõber. Naabrinaise kanad kippusid meie kanade toitu ära sööma. Koer ajas need oma poole peale. Pidas üldse õue peal korda loomadega. Kui ära tulime, viisin ühe vene naise juurde, aga ta oli sealt ikka ära tulnud kodumaja juurde.
Lemmikloomaks ongi peamiselt koerad. On ka kassid, aga need on vajaduse pärast. Ilma kassita majas hakkavad hiired tantsu lööma. Veel on lemmikloomaks olnud vahelduseks jänesed. Kord kingiti tütrele sünnipäevaks jänes. Algul ei olnud puuri ja siis elas ta toas, aga ta läks nii pahuraks. Hüppas vooditel, näris elektrijuhtmeid ja tegi muid pahandusi.
Ostnud ei ole ühtki lemmiklooma, oleme saanud niisama. Nimepanekuga on keerulisem lugu. Pakume igaüks oma variandi välja ja siis valime sobiliku. Mõnikord vaatame millisele nimele koer reageerib, siis see jääb. Praegune koer just nii nime saigi. Selle koeraga oli üldse huvitav saamise lugu. Eelmine koer oli just auto alla jäänud ja meil ei olnud koera. See oli väga armas koer ja kaotusest olime väga õnnetud. Ta oli halli ja musta karva seguga. Minikolli, huvitav oli selle poolest, et üks silm oli helesinine ja teine tumepruun. Inimesed vaatasid teda huviga ja mõned arvasid, et ta selle silmaga ei näe. Ta oli väga armas ja sõbralik koer. Nüüd praegusest koerast. Kaks kutsikat oli viidud surnuaiale. Motelli naised tõid nad sealt ära. Ühe said kellelegi ära anda ja teist pakkusid mulle. Ütlesin, et ma ei taha ühtki koera enam. Ei taha nutta. Käisid pakkumas mitu korda, lõpuks ütlesin, et tooge ta ära. Võtsin endale nuhtluse kaela. Oli päris suur kutsikas, aga kõik oma vajadused tegi tuppa. Vahel kui kükitama hakkas, võtsin ja viskasin õue. Jooksis väljas ja nii kui tuppa sai, tegi kohe tuppa. Kord nägin, et tegi õue ja sellest ajast hakkaski õue tegema. Veel oli paha komme kanu murda. Kord said pahanduse pealt kätte ja andsin vitsa. Peale selle enam ei murdnud. Ta on üldse väga hellake. Nüüd on ta muutunud üsna sõnakuulelikuks koeraks. Kasvas ainult pisut palju suureks minu jaoks. Mulle meeldivad väikesed karvased koerad. Mul ei pea sugugi olema tõukoer, sest need on kallid ja raha on mul vähe. Näitustel ei käi, elan maal ja olen vana inimene. Koera värv pole ka tähtis, peaasi et näeks kena välja. Toitma pean muidugi mina. Jalutamas pole vaja käia, sest ta jookseb ise. Kui keegi välja läheb, siis läheb ta kaasa ja kui tuppa tuleb, siis tuleb tema ka. Muul ajal on ta peamiselt toas. Üks komme on tal veel. Ta võtab uksed ise lahti, aga kinni ei pane. Kui väljas mingit heli kuuleb, jookseb kohe välja vaatama. Selline on praegune koer.
Eraldi loomaga tegelemiseks pole aega raisanud, sest maal leiab ta ise omale tegevust. Süüa ekstra koera jaoks ei ole ostnud. Koer sööb seda, mis me isegi. Arsti juures pole ka vaja käia olnud, sest krantsid on tugevama tervisega kui tõukoerad. Vaktsineerida ikka tuleb marutaudi vastu igal aastal. Elame metsa ääres ja võivad metsloomad õue tulla. Isegi lehmad said süstitud. Meil oli kord emane koer. Väike karvane koer ja nimi oli Karu. Tal olid mitmed pojad. Ta pojad viidi alati kõik ära peredesse. Olid väga kenad pojad. See oma jäi jällegi auto alla. Arvati vist, et on rebane, ta oli väga rebase moodi ja värvi.
Praegune koer on väga viisakas. Alul ei lubanud tal köögist mujale tuppa minna ja nüüd ta ei lähegi mujale, kuigi uks võib lahti olla. Voodisse ei ole ükski koer käinud ja praegune ka mitte. Koera jalad pole nii puhtad, kuigi pühid neid. Juba põhimõtte pärast ei luba voodisse ja kui ta pole saanud, siis ei kipugi. Tal on köögis oma koht ja magab seal. Varem oli meil koeral õues trepi peal kuut, aga kui tekkisid hundid ja tihti koeri murdsid, siis ei julgenud enam koeri õue ööseks jätta. Nüüd magavad alati toas.
Koera kaasa ei võta reisile. Kui üheks päevaks läheme, on ta kenasti toas ja ootab. Pahandust ei tee ja oma vajadused kannatab ka ära. Pikemaks ajaks minekuga jääb koju keegi. Kui olin laps, oli meil selline koer, kes käis kaasas. Kord sai kaasa ja hiljem enam maha ei jäänud. Sel ajal käidi hobustega. Kui ta nägi, et hobuse riistu võeti, peitis ta end väljas ära ja kui minema hakati, tuli kaasa.
Praeguse koera sünnipäeva ei tea, ta ju leidkoer, aga eelmise koera sünnipäeva teadsime ja siis ostsime talle selleks päevaks ikka midagi head. Riideid pole koertele küll ostnud. Maal pole selleks vajadust ja ma ei kujuta seda üldse ette. Meil oli üks väike must koer Roki. Kui mul tütar väike oli (4-5 a) siis ta pani sellele koerale oma väikseks jäänud riideid selga, see oli hästi sõbralik koer ega pahandanud. Ta käis bussipeatuses inimesi bussile saatmas. Meil peatus maja juures, umbes 20 sammu.
Koera pesnud oleme seebi ja veega, aga ehtinud küll ei ole. Üle hoolitsenud ka ei ole.
Lemmiklooma surm on väga raske. Matnud oleme maja ümbrusse. Lapsed on kivid peale pannud ja lilled istutanud. Ma ei taha matusel olla, nukker on. Elan seda surma väga raskelt üle. Nutan mitu nädalat ja ütlen iga kord, et enam koera ei võta, aga ikka võtame jälle. Meil on enamasti kõik koerad lõpetanud elutee autoga.
Koeral peab olema kord, mida ta võib ja mida mitte teha. Praegune koer on väga korralik. Ta on suur koer ja võiks vabalt laualt toitu võtta, kuid ta ei puutu. Ta istub laua ääres toolil. Poiss naerab, et loll ikka küll. Laua peal taldrikuga ta ees kotletid, aga ta ei puutu. Pahanduse eest tuleb koera karistada just siis kui tabad teda pahanduselt, siis ta teab, mille eest karistada saab. Mulle tundub, et koer saab väga hästi aru kõnest. Kui on pahandust teinud ja temaga riidled, on väga löödud välimusega. Kui kiidad, hüppab rõõmust. Oleme õues, ütlen, lähme tuppa, tuleb kohe. Ütlen, mine magama, läheb. Mulle tundub, et ta saab kõik aru, mis räägin. Mulle tundub, et lapsed vajavad küll loomi. Minu lastel oli väike koer ja nad kandsid teda kogu aeg kaasas. Kui oli kiiresti vaja minna, võeti koer kaenlasse ja joosti, nimi oli Muita. Kui sai tuua väike kutsikas, siis see algul jalgu maha ei saanud, kogu aeg hoiti süles. Veel oli meil väga armas koer Nati. Ta oli valge ja väiksena nii kui vatist tehtud, lokkis karvaga. Ta oli väga asjalik koer. Meil lehmad olid koplis ja kippusid alati mulgu all seisma. Koerale ütlesid, et vaata kus lehmad, aja metsa. Ta ajas metsani ja tuli ise tagasi. Sovhoosi ajal oli meie juures põllul rukki oras. Kevadel läks põld kenasti roheliseks ja põdrad tulid põllule sööma. Koerale tundus, et see pole õige ja ajas põdrad ka metsa. Kaugemale ei ajanud kui metsani ja põdrad kartsid ka.
Veel kord juhtus huvitav lugu. Tüdruk oli 2-3 aastane. Õhtul laps kadunud, otsime kõik last ja igalt poolt, kuid asjata. Õhtul läheb juba viduseks ja ei kusagil. Meil mets lähedal, kartsime, äkki metsas. Mul tuli meelde, et päeval ta ronis koera kuudis trepi peale. Oligi kuuti pugenud ja sinna magama jäänud. Nii ei reageerinud hüüdmise peale ka.
Nüüd võib isegi lehma pidada lemmikloomaks. Neid on nii väheks jäänud ja isegi hobust. Rasvatihane on väga armas loom, miks mitte lemmikloomaks. Paned neile süüa, siis lähevad ka julgemaks. Metskits oli meil talvel päris õuel käinud lilleaias, mammud olid maas. Õhtul vahel õue minnes kuulsime krõbinat, aga muidugi ei näinud kedagi.
Mingil juhul ei peaks selliseid ebatavalisi loomi. Minisiga võiks veel olla, ta ei ole vastik, aga mitte mingil juhul madu või ussid, sisalikud, iguaan, piraajad. Lemmikloom võib olla iga kena loomake. Tal võib olla ka otstarve, näiteks lammas, jänesed on ju nii armsad, miks mitte lemmikud.
Lemmikloomad on inimesele seltsiks ja pingete maandamiseks. On tuju paha, tuleb koer sinu juurde, pistab nina pihku. Pead tahes-tahtmata temaga rääkima. Eriti seltsiks ja sõbraks on üksikule inimesele. On vähemalt, kellega rääkida.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera Berta (1974 või 1975-1987) ja Pontu (1988-2002).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olime aasta või paar Sakus oma majas elanud ja poeg tahtis väga mingit looma. IV kl. lõpetamisel sõitis nende klass ekskursioonile Saaremaale ning poeg ja tema sõbrad ostsid Kuressaare turult mõned kanapojad – igale poisile üks. Õhtul tuli poeg koju, kotis külmast kanged tibud. Teised poisid elasid väikestes linnakorterites ja andsid oma tibud minu pojale. Tegime külmast poolsurnud tibudele pappkarpi pesa, panin sinna soojenduskoti ning kõik ärkasid tasapisi ellu. Nii nad elasid minu majas. Ühegi poisi ema ei tahtnud kuuldagi oma poja ostetud tibust. Tegemist oli nendega palju – sööda, puhasta karpi, soojenda. Kasvades tikkusid nad ju karbist välja. Päevad läbi oli tööl – töötasin Tallinnas ökonomistina. Õnneks oli naaber, kes kanu pidas, nõus tibud endale võtma. Pojal oli neist väga kahju lahkuda. Leppisime kokku, et kui ta saksa keele eksami saab viie, siis võtame koera. Nii läkski. Poeg sai eksami viie. Läksime kohe turule. Sel päeval oli müüa ainult üks kutsikas. Maksime viis rubla ja kutsikas oli poja oma. Pidi oleme siberi laika, aga temast kasvas laika-taoline krants, keda me kõik hakkasime väga armastama. Võtsin koerakese raske südamega, sest hooldamine jäi minule, aga tegemist oli üle pea – ametitoo, pere, suur aed, mees oli sageli ära seoses oma ametitööga. Kutsikas oli väga noor – alla kahe kuu.
Oli küll suvi, aga algul elas Berta majas. Vänderdas esikus ja köögis. Tegi paar loiku ka, aga ma harjutasin selle kombe välja: panin nina loigu sisse ning andsin paar kerget laksu ka. Magamiseks oli tal ema padi algul köögis (soojem), pärast esikus. Mees ehitas Bertale kuudi ja vanemaks saades kolis Berta sinna.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Mina pakkusin nime Berta, sest ta oli pisike ja pehme hästi trullakas kutsikas. Teised pere liikmed leppisid nimega. Berta oli sõbralik ning leebe rõõmsa olekuga väikesekasvuline pikakarvaline koer, kõrvad erksalt kikkis. Berta oli tegelikult poja koer – tema hoidis, koolitas ja kasvatas Bertat.
Pärast Berta surma võtsime uue koera, sest maja vajas mingit valvet. Olime terve päeva ära – lapsed käisid Tallinnas koolis, meie mehega olime tööl, aga aeg muutus kogu aeg kurjemaks. Pontu saime paarikuuse kutsikana ühe tuttava pojalt. Too poiss omakorda sai kutsika tasuta Saku laadalt. Keegi müüs seal kutsikaperekonda ning viimast ei tahtnud keegi osta. Müüja andis selle poisile, kes kutsikate ümber tiirles, kuid poisi ema ei olnud nõus kitsas korteris koera pidama ning pakkus minule. Läksin lapselapsega järgi. Andsin viis rubla ja panin kutsika kotti. Nii kui kodus põrandale panin – oksendas. Teda oli üle söödetud. Nimi Pontu oli tal juba olemas. Pontu kurvastas ja nuttis kaua aega. Tihti kuulsime, et Pontu niutsus unes.
Hüüdnime meie koertel ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kohta ei otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei omanud mingit tähtust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma koeri loomanäitustele viia ei olnud põhjust ja ise ei ole ma neil näitustel ka käinud. Lemmikloomade näitustel osalemine on minu arvates jõude elavate inimeste meelelahutus. Loomal, välja arvatud elusad mänguasjad, on oma praktiline ülesanne. Meie koerad olid majavalvurid ja mõistesse lemmikloom nad minu arvates ei mahu. Lemmikloomad on tänapäeval korterites peetavad loomad, kes on oma loomulikust elukeskkonnast välja rebitud ja kujunenud inimeste meelelahutuse objektiks. Loomad puuris näitustel – see on omamoodi loomade rafineeritud piinamine inimeste lõbustamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte toidu eest hoolitsesin mina, ostsin vajalikud ained ja keetsin söögi valmis. Pontuga, kes oli ketikoer, käis jalutamas abikaasa. Berta jooksis aias lahtiselt. Temaga polnud vaja jalutada. Pontu viimased eluaastad möödusid linnakorteris. Ka seal käis abikaasa temaga hommikul ja õhtul väljas, mina keetsin söögi ja hoolitsesin aseme (tekk ja suur padi esikus) eest. Pontu elukohaks oli kahe korteri vahele jääv esik. Teine korter oli tühi ja sellest esikust ei olnud pääsu teisele korrusele. Terve esik oli meie ja Pontu päralt. Ei oska mõõta aega, mis kulus koerte peale. See käis teiste kodutoimetuste vahel.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu valmistasin ise, sest olin nii harjunud. Ka Pontule ei ostnud spetsiaalset toitu. Nii oli odavam ja ka koer oli harjunud kodutoiduga. Oma toidu ülejäägid kasutasin koerte söötmiseks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördusime seoses Berta sünnitusega. Jooksuajal hoidsime Bertat majas. Noorena pääses ta kord välja. Oli ära ja tuli koju väga patuse olekuga. Jäi tiineks. Kui sünnitamise aeg kätte jõudis, kadus Berta ära. Otsisime teda mehega oma krundil. Ta vaeseke oli vaeveldes kõndinud mööda aia äärt. Mees leidis ühe surnud kutsika ja lõpuks ka põõsast oimetu Berta. Mees pani koera kotti ja sõitis linna tuttava loomaarsti juurde, kes tegi keisrilõike ja võttis välja kaks juba roiskuma hakkavat kutsikat. Arst andis mehele kaasa antibiootikumid, mida süstisin Bertale. Ta kartis süstimist. Ütlesin: „Berta, tule siia!“ Tuli alandlikult, kints värises. Pärast operatsiooni oli nii nõrk, et esimesel päeval suutis roomata pissile oma padja vastas olevasse nurka, teisel päeval roomas pissile välistrepile, kolmandal juba trepi juures kasvava sireli alla. Paranes. Arst ütles, et õnnetuse põhjuseks oli ???
Pontu oli kutsikana, kui me ta saime, natuke rääbakas – karv tuhm ja tokerdunud. Jõin ise nõgeseteed ja panin seda ka Pontu toidu sisse. Üks tuttav õpetas, et tema paneb koera toidu sisse nõgeselehti ja noori varsi. Tegingi tema soovituse järgi. Pontu karv hakkas varsti läikima.
Leian, et vaktsineerimine on vajalik. Nii Berta kui ka Pontu olid vaktsineeritud katku ja marutaudi vastu.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassi tuleks küll steriliseerida. Koera puhul oleneb sellest, kas koer võeti tubaseks iluasjaks või õues elavaks majavalvuriks. Steriliseeritud koerast majavalvurit ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Berta tiinusest ja sünnitusest oli eespool juttu. Pontu jäi tiineks kolmel korral. Me ei suutnud teda jooksuajal küllalt valvata. Ühed pojad uputas abikaasa veeämbrisse kohe pärast nende sündimist. Pani vastsündinud kutsikad kilekotti, raskuseks kivi, sidus koti kinni, torkas augud sisse ja siis koti veeämbrisse. Oli väga võigas asi! Teisest pesakonnast jätsime ühe poja elusse ning lehekuulutuse abil andsime hiljem ära. Ühe poja jätsime alles, sest peale esimese pesakonna hukkamist otsis Pontu kaua aega oma poegi ja nuttis. Lapsed ja lapselapsed ei tea Pontu poegade hukkamisest siiani. Üks lugu oli veel. Abikaasa pidas mesilasi ning mesilased ründasid tiinet Pontut. Pontu puges kuudi alla, mesilased järgi. Vanem lapselaps (meest ei olnud kodus) pani kaitseülikonna selga, näomaski ette ning tiris Pontu välja ning päästis mesilaste käest. Pontu sünnitas pooleldi kantud pojad. Ise kosus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nii Berta kui Pontu elasid õues kuudis, mille põhjas olid heinad, mida kattis tekk. Kuudi ukse ees oli ka tükk paksemast tekist. Heinu ja tekki vahetasime vastavalt vajadusele. Väga külmal ajal magasid koerad maja esikus. Vanas eas elas Berta majas, tema ase oli esikus. Berta viimastel elukuudel olin päris hädas. Vanem lapselaps Maria oli aastane ja kippus Berta juurde esikusse, kuid teda ei võinud sinna laasta, sest Bertal oli seedeelundites mingi häda ja ta määris põrandat. Berta liikus vabalt krundil, aga Pontu oli ketikoer. Tal oli jahikoera verd ja ta ajas kanu taga. Saime Pontu vääritu kombe teada juhuslikult. Kord, pärast krundilt minema jooksmist, tuli Pontu tagasi surnuks puretud kana hambus. Uurisin, kas ümbruskonna peredes on kanu kaduma läinud. Kuulsin, et ühes peres oli kadunud neli kana. Võtsin surnuks puretud kana kaasa ja läksin perenaise jutule. Puretud kana ta omaks ei tunnistanud. Pakkusin talle nelja kadunud kana eest raha kartuses, et võib olla on nende kadumises süüdi Pontu. Raha perenaine ei võtnud. Tulin koju, matsin surnud kana maha ja Pontust sai ketikoer. Kanade tagaajamise kommet me Pontult võõrutada ei osanud. Metsa minnes võtsime Pontu oheliku otsas kaasa, metsas lasime lahti, aga seda saime teha kohas, kus polnud talu kana-aiaga. Kui Pontu kuulis kanade hääli, oli ta nagu nool aia taga ja jooksis väljaspool aeda ning hirmutas kanu.
Tubadesse ei lubanud me koeri, aga Berta leidis siiski võimaluse lipsata elutuppa ja tugitoolis magada. Me ei juhtunud teda seal nägema, aga leidsime sealt Berta karvu. Järelikult oli ta seal lesinud. Kööki võis koer tulla, aga lauale ei tohtinud minna, kuid juhtus ikka, et nägime laual Berta käppade jälgi. Seadsime sisse korra, et Bertat söögi ajal kööki ei lase, sest ta armastas paremaid palakesi lunida, aga me ei suutnud olla järjekindlad. Voodisse koerad loomulikult tulla ei tohtinud.
Pikka aastail elas Pontu esikus. Sellest oli eespool juttu.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele koeri ei võetud, sest alati oli keegi kodus. Saku ja Tallinna vahet sõitsid mõlemad. Rongis oli Berta kandekotis pea väljas, vahest isegi võrgus. Pontu oli suur koer ja temale võtsime koerapileti. Ta oli rihma otsas, puges rongis pingi alla, värises ja hoidis minu või abikaasa jalgade ligi. Rongisõit oli talle vastumeelne. Kord tõmbas Pontu end Männikul rongis lahti ja hüppas rongilt maha. Mees sõitis kohe tagasi. Kui ta kohale jõudis, istus Pontu värava taga.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei, kummagi koera sünnipäeva me ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Bertale õmblesin pruunist pesusametist voodriga vesti. Esijalgade jaoks olid augud. Selja pealt oli vest nööbitav. Vesti oli vaja, sest vanemas eas madalakasvuline Berta külmetas. Mänguasjadeks olid pulgad õues. Metallkammiga kammisime mõlemat koera ja karvadest kudusin sokke. Bertat kammisid meeleldi lapsed ja Pontut lapselapsed.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Peened koerad ja kassid laste asemel on ebaloomulik. Jõude elavad naised muutuvad narriks oma sülekoerte ja kassidega. Inimene on inimene, loom on loom.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mõlemad koerad surid vanadussurma. Bertal kaasnes sellega ka mingi haigus. Matsime nad kodumulda. Haudadel kasvavad lilled. Uut me ei võtnud, sest oleme looma hooldamiseks vanad ja halva tervisega. Koeraga on vaja iga päev väljas käia, aga kui tervis ei luba? Kassi ma ei armasta. Kass ei allu distsipliinile.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglitest ja halbadest kommetest oli eespool juttu.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Berta oli poja koer. Neil oli väga südamlik vahekord. Ta õpetas Bertale käsklusi „Oota!“, „Sitsi!“, „Anna käppa!“ (õiget, paremat käppa), „Lama!“, „Istu!“
Käsklusega „Berta, oota!“ on seotud kaks lugu. Poeg ja Berta läksid kahekesi metsa. Pojal oli vaja kuskil käia, kuhu ta ei tahtnud Bertat kaasa võtta ja ütles Bertale: „Oota!“ Käis oma käigu ära, tuli tagasi tee äärde, kuhu Berta oli ootama jäänud ning Berta istus samas kohas ja ootas – autod sõitsid mööda, võõrad inimesed läksid mööda – Berta istus ja ootas peremeest. Edasi läks retk metsa.
Kord läksime kogu perega metsa ning Berta kadus ära. Oli aeg koju tulla, aga vaatamata kutsumisele Berta ei tulnud meie juurde. Arutasime omavahel, et Berta on juba kodus. Jõudsime koju, aga Bertat ei olnud. Abikaasa läks koera otsima ja Berta istus ja ootas samas kohas, kus olime olnud.
Marjul ja seenel käies võtsin Berta kaasa. Nii oli julgem, sest Berta püsis minu lähedal. Vahest käskisin Bertat: „Istu! Oota!“ ja ise tiirutasin Berta vaateväljas. Talle meeldisid mustikad. Ootas, et annaksin talle marju. Andsin ka. Aga kui ei andnud, siis otsis marju täis puhma ja ahmis ise.
Veel üks mälestus seoses Bertaga. Abikaasa ja Berta ajasid krundil rotti taga ning rott hammustas Bertat. Kui jaht oli läbi, tuuseldas Berta võidukalt poolsurnud rotti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Muidugi rääkisime oma koertega. Loom ei vaja mitte ainult söötmist, jootmist ja kasimist, vaid ka hingesoojust ja armastust. Inimese hääletooni kaudu tajub loom suhtumist temasse ja reageerib sellele vastavalt. Berta oli väga tundlik. Noomimisel vajusid ta kõrvad longu ja kogu olek väljendas pahateost arusaamist. Kiitust kuuldes läks ta rõõmust pööraseks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust enda huvides kasutada. Näiteks Berta armastas magusat. (Elu lõpul lagunesid tal hambad) – palus ja sitsis kuni sai kompveki.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsesid koerte eest nagu meiegi. Väikestena mängisid Bertaga. Just poeg õpetas Bertat. Laps vajab looma. Lapse tundemaailm avardub, muidu kasvab kalk ja hoolimatu inimene.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Võttes koera ei hakanud ma suhtlema rohkem koerapidajatega. Aeg ja arusaamad olid teised. Iga eramaja hoovis oli koer, kes oli majavalvur ja teatas võõra tulekust. See oli loomulik ja ei vajanud mingit erilist suhtlemist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Praeguses vanuses (oleme mehega seitsmekümne aastased) ei peaks ühtegi looma. Ei suuda enam end kellelegi pühendada. Ei taha vaeva näha. Ka nooremana ei peaks ma lemmiklooma tänapäeva mõistes. Inimesed rikuvad ära looma elu võttes talt loomuliku elukeskkonna ja looduse antud eluviisi.