Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
Terve oma 70-aastase elu olen olnud maainimene ning mu peres on olnud loomad nii laudas, õues kui toas.
Kassid on olnud me elamises kogu aeg tavaliselt hiirepüüdjana laudas. Tuppa said ainult päeval. Võisid lesida, kus aga soovi oli: põrandavaibal, diivanil või ka voodis.
Elu tegi oma keerdkäike ning korraga kuskil 1980-ndate keskel sattus meie perre määrdundvalge, mustade käppadega-kõrvadega-sabaga ja -ninaga noor siiamihärra. Ta lihtsalt kuskilt tuli ja jäi meie juurde või visati ta kellegi poolt? Temast sai meie esimene lemmikloom suveniirkass, kes toas elama hakkas ja hiirepüügist midagi ei teadnud. Oli üpris armas loomakene.
Elasin siis Tartumaalt Valguta mail ning momendil samas sides kirjakandja ametis. Suhtlemisring oli lai. Iga päev 25 km läbi „ratsutada“.
Aasta hiljem pakkus mulle Koruste kaupluses töötav daam noort siiamipreilit. Muidugi võtsin ta vastu. Nii nad kahekesi elasid meil toas. Aastas toodi korra poegi. Kastikene oli pliidi ees, kuhu asjale käidi ja magati kahekesi voodijalutsis teki peal.
Olid väga puhtusepidajad loomakesed. Mitte kuskile kunagi hunnikut ei tehtud. Kurjad nad ei olnud ja vaidlen vastu neile, kes ütlevad, et siiamikassid on kurjad.
Need inimesed ise kasvatavad looma kurjaks. Mina oma kassidele, kui noortena reide üritasid hüpata, andsin käega laksu ja läksin kohe nende juurest ära. Kass pidi aru saama, et nii ei tohi!
Siiameid ei tohi kunagi torkida ega õrritada. Nii aetakse ise loomakene kurjaks ja tigedaks. Pidasin siiamipaari kümmekond aastat. Minu isa siiamile ei meeldinud mu Valguta naabrimees, kes tuli appi meile siga tapma. Kallale ei karanud, aga ta istus naabrimehe kõrval, kellel pussnuga oli sääriku sääres ja ajas undamise joru seni, kuni ta seal toolil istus.
Kui armsad olid nende pojakesed. Üle 3-4 poja kunagi ei olnud. Lahti sain poegadest alati. Kinkisin neid ilma rahata. Sõid sama toitu, mis ise sõime. Vene ajal ju mingeid eri kassitoite meil maal ei müüdud. Pojakesed sündisid lumivalgetena, roosade käpakestega ja roosade ninakestega. 3-4.dal päeval hakkas jalakestele ninale ja kõrvadele halli värvi viskama, mis järjest tumenesid kuni tumepruunini. Kes neid pojakesi potile õpetas? Mina küll mitte, aga sinna nad kõik käima harjusid nagu kord ja kohus. Ikka kahe-kolmekesi korraga kui tillemad olid. Kõik kiisud olid ühte nägu. Oli tegu neist arusaamisega. Vaatasime neid ja alati imestasime nende tarkust ja arukust.
Kurja eriti ei tehtud ja kardinaid pidi roniti haruharva lae alla. Tillu vitsakene oli olemas. Kui nägin ronimas, sai pisikese nihvi ja ronimine jäi soiku.
1988. a. jaanipäeval kolisime Valgutast Tsirgulinna, kuhu olime maja ostnud. Siis oli meil jälle 4 pisikest kassipoega kaasa tuua. Vahtisime neid abikaasaga ja ma ütlesin kaasale, et Valgas on kassinäitus. Viime oma kassipere ka näitusele. Eriline oli see, mis ahvatles, et isa-siiam Leopold oli kasti ühes küljes külili ja emasiiam Siiu teises küljes külili ning 4 poega askeldasid nende süleõnaruses.
Tavaliselt meie küla isaskassid emaste poegi ei talunud ning iialgi nendega tegemist ei tehtud. Minu peres murdis küla isaskass 2 juba mängivat kassipoega ära ning ühte sõi poolenisti ära. Sattusin varahommikul 1963-ndal aastal heinaajal peale. Rabasin ta kinni. Tasuks hammustas mind pöidlasse. Emakass istus õndsa näoga kõrval ja lasi pojad maha murda. Tema omi poegi ei kaitsenud.
Siiamipaari me toast välja ei lasknud ja ega eriti tükitudki välja.
Aga ikka mõnikord juhtus, et Leopold pääses ukseprao vahelt õue. Siis pidin kohe valvel olema, sest külakassidega kohtudes algas alati tüli ja see toimus väga ruttu. Kisa ja „ruigamise“ järgi oli alati selge pilt, kuskandis meie Leopold parajasti oli. Temal oli eriline kisa, mille kohe ära tundsime.
Jooksime kohale ja alati saime ta kinni ja tõime tuppa tagasi. Ta ei proovinudki põgeneda. Ütlesime mehega, et meie kass juhatab jälle alevi peal orkestrit. Kui siia Tsirgulinna tulime, siis saime alles aru, kui tark meie Leopold on. Tema oskas 8-aastasena siin toakoridori ukse esikusse lahti võtta. Hüppas lingile ja uks läks lahti. Abikaasa sättis seda linki veel kahte uude asendisse. Leopoldil sai ruttu selgeks, kuidas uks lahti käib. Tavalisel ukselingil ju kolm asendit saabki panna ja kõik võttis Leopold lahti.
Siis otsustas abikaasa Leopoldi üle kavaldada. Tegi uksele lisariivi, mida sai ümmargusest nupust keerates lahti. Nägin kui seda riivi uksele pandi, Leopold istus samas koridoris ja vahtis peale. Abikaasa ütles talle: „Näis, kas selle ka lahti võtta oskad?“
Jah, mõned päevad tõesti Leopold ust lahti ei saanud. Ja äkki oli tal sellegi lahtivõtmine selge. Algul hüppas ümmarguse riivini ja siis lingi peale. Uks sai esikusse lahti kui imeväel. Kahjuks välisuks käis lahti teise süsteemiga ning seda kassiaru ei osanud kunagi lahti teha.
Emasiiam tuli 3 a. hiljem magama panna. Talle tuli peale see kassihaigus – kere peal oli juba 2 ümmargust karvadeta kohta ja uued tulekul. Mul aga Valgas lapselaps, kes kogu aeg kassi kaisutas. Ravi 1991-ndal siin veel ei teatud ning meie veterinaar leidis, et paneme magama.
Leopold jäi üksi. Tõin küll varsti uue vöödilise õuekassi, kellel Leopoldiga pojad tulid. Ühe jätsin poegadest omale, kellele tütar Matrosnik nimeks pani. Oli tume vöödiline, pika kerega ja kõrgete jalgadega. Ja kui suureks ta kasvas. Kaalus 8 kilo. Oli majesteetlik, väljapeetud käitumisega loomakene. Kui risti end üle voodi pikali viskas, oli terve voodi kassi täis. Ta oli nii armsalt paks, ümmargune, suur ja läikiv ning hästi sõbralik kõuts. Mu väimees ikka ütles, et kui siit me nelja kassi seest valida antaks, tema valiks selle paksu-vöödilise omale.
Leopold ei seltsinud selle uue emasega, ta jäi nagu üksi. Kippus välja toast ja korra saigi minema ning tagasi ei tulnud. Lapsed leidsid ta mõni aeg tagasi ühe mahajäetud maja pööningult surnuna. Matsime ta karbiga oma õueaeda. Siiamite sugu läkski nii minult minema. Leopoldi nimesaamine oli ka huvitav. Me teismeline tütar Helve oli Valgutas ostnud õhupalli ning kirjutanud sellele peale suurelt Leopold. Ta liputas seda värvilist õhupalli selle noore isasiiami nina all. Nii kui kassikene selle pallile käpaga patsu pani, käis pauk ja pall Leopold lendas kildudeks. Selle tagajärjel ristis tütar kassikese Leopoldiks. Oma nime ta tundis ja teadis. Reageeris sellele alati.
Matroskinile harjus külge ronimise mood. Läks nädalaks hulkuma ja tuli siis jälle tagasi. Tema väljaskäimisi me ei piiranud. Oli rohkem õuekass.
Tema lõpukene oli hirmus. 5-6 aastasena oli ta jäänud vist alevis tuhkrulõksu vahele. Mõlemad esikäpad olid kild-luumurdudes. Kuidas ta selliste käppade peal koju tuli, on raske seletada. Vererada oli igal pool järel. Oh kui kahju oli meil lasta magama panna oma suur ja armas Matroskin. Neid luumurde parandada ei saanud.
1995. aastal tõi tütar Valgast noore halli valgekäpalise ja valge rinnaga kassipoja, keda tütar pidada ei saanud. Kuigi oli puhtusepidaja loom ja 2 nädalat nende juures elanud. Olla tänava pealt korjatud. Neil oli 2-aastane tütar Elis. Loomake oli väga mänguhimuline ja rippus oma teravate küünekestega alatihti tüdrukukese seeliku või pitsidega püksikeste küljes. Laps hakkas kassikest nii kartma, et ei julgenud magamistoast väljagi tulla, kui kassike liikvel oli.
Õue tagasi visata teda ei tahetud. Ikka nende loomake ja puhtust pidav, nii ta siis toodigi meie juurde maale. Ega meil abikaasaga olnud aega kassidega mängida. Mul olid siis laudas lammas, lehm ja 2 seapõrsast ning 3600 m2 krunt korras hoida. Abikaasa käis veel tööl.
Kassike jäi toakassiks. Saime temaga kenasti läbi ja kutsusime Tilluks. No mis Tillu ta on, kui suureks kasvab? Otsisin talle sarnast nime ja nii saigi temast Dilidon. See oli selle Tillule sarnane nimi. Edaspidi kutsusime ikka Tilli ja Dilidon teda. Reageeris mõlema nime peale. Väga soliidne loomake, keda sai alati siis naerda, kui tema ämbrist kõrge pingi peale „vee proovi“ võttis. Käpake sisse ja lakuti siis see puhtaks. Põrandalt tema vett ei lakkunud. Nii siis oligi meie joogiveepange kõrval, mis oli kaanega kaetud, teine pangekene, kust Dilidon käis proovi võtmas.
Dilidon jäi mulle väga südame külge, sest mu abikaasa suri 2001 a. talvel ning mina pidin Dilidonile ja toakoera Tsäpile peremeheks hakkama. Mõlemad magasid voodijalutsis ja said omavahel hästi läbi.
2005 a. talvel ei tulnud Dilidon öösel tuppa, kuigi mitmeid kordi kutsusin. Seda ei olnud kunagi juhtunud, et ta ei tulnud kui kutsuti… Tuli hommikul. Varsti jäi haigeks. Ei söönud ega joonud ja mõne päeva pärast suri tugitooli peale. Haigena ta voodi ei roninud. Kahtlustan, et talle anti mürgitatud kala, kui ta emakasside juurde pulma läks. See oli ta esimene pulm 5-6 aastasena. Hoidsin ju teda toas kinni. Siis lihtsalt pääses uksest välja. See oli märtsikuine aeg. Emakasse pidav mees ähvardas me isakassid ära tappa, kes tema kasside kalu sööma tulevad. Miks ta pildus neid kalu nii palju, et omad ära ei söönud ja võõrad kassid lõhna peale kohale läksid? Matsin ta puukastikese sees koduaeda. Leinasin teda taga. Ta oli ju mu öine seltsiline. Tahtsin samasugust uut, kui tema oli. Tartus nägin ühe poe juures halli emakassi pojaga. Täpselt mu Dilidon oli see pojakene, aga ta oli umbes 2-3 kuune – suur juba.
Siis toodi mulle 2005 a. augustis Põlvast umbes samasugune, kuigi mul oli juba 2 õuekassi. Oli üleni hall, käpakesed valged, ninakene hall, aga põsekesed vuntsidega lumivalged. Oli paari kuune ja sama vallatu kui Dilidon. Igale poole teda sai ja alati temaga midagi juhtus. Küll kukkus ta kuhugi, midagi läks ümber või katki.
Ma ei ole löönud ega karistanud loomakesi, kui mänguhoos midagi juhtub. Kui asi tehtud, ega ta aru saa, mille eest teda karistad. Kui teo pealt jaole ei saa, siis hiljem karistada pole mõtet.
Tema hüppas mul köögi laua alt üle 90 liitrise veenõu, mis pesupesemiseks toodud. Esimene kerepool läks õnnelikult üle aga tagumine pool kõigega käis minu kogutud räästaveest läbi. Sekund hiljem oli ta köögisektsiooni taga. Kuidas ta sinna vahele mahtus, ei oska öelda. Ruum oli nii kitsas, et ümberpööraminegi polnud võimalik. Kümmekond minutit põeti seal seda ehmatust.
Dilidoniks ma ei saanud teda kuidagi kutsuda. Lihtsalt ei saanud. Ta sai nimeks Röövel või Rüüfli, sest ta käitus kui röövel.
Röövlit öösel toas ei hoia. Tal oli puhtusepidamisega raskusi. On peetud pisikesena õues ja toas öösel ei oska olla. Ringi ei ole õpetada jõudnud. Nüüd on ta aastake ja ma ei proovigi enam. Ta tuleb ööseks kutsumise peale lauta. Oma kassikesi ma ei jäta ööseks tänavale kaklema.
Röövlist-kõutsi tubase rumaluse tasandab tema tubli rotipüüdmine. Rotid on alevis näljas, ei peeta enam alevis loomi. Mul on 3 kana ning rotid hiilivad öösiti nende nisuteri, kust mu Rüütlikene neid ühekaupa kinni nopib ja mulle hommikul näitab. Minu pool kõrgetes heinakihtides oli rottidel hea elada ja paljuneda. Nüüd lõpeb nende paradiis ära. Heinakihtisid enam ei ole ja mu ajalooline lehmake läheb 11. sept. 2006 kombinaati. Ta on praegu 11-aastane ning arvan et Eesti ajaloos ainuke lehm, kes lüpsab ahtrana 7-ndat aastat. St. pole 7 aastat poega toonud. Viimane oli 1999 a. aprillis. Annab praegu veel 11-12 lt maitsvat ja rammusat piima. Tavaliselt ahtraks jääv lehm annab 3-4 lt päevas. Läheb rammusaks ja tigedaks. Eks minu lehmale mõju tema põlvnemine. Tema vanaema lüpsis mul Valgutas kõige rohkem 35 lt päevas. Praeguse ema üle 18 lt ei annud, aga tema andis 25 lt. Ahtrana 6 aasta jooksul tuli vahel ka 15 lt nii kuis siin alevis süüa sai.
Tema vääriks rekordite raamatusse panemist. Praegu, 11-aastasena ja 7-ndat aastat ahtrana 11-12 lt suvel piima anda. Olla ilusa kerega ja all suur valge udar. Aga ta saab hästi süüa ka. Tema peale mu aeg kõik kulub ja ma ei suuda oma hobidega tegeleda. Televiisorit vaatasin viimati kevadel. Ei ole selleks lihtsalt enam aega, õhtuks olen väga väsinud.
Nüüd ei tule enam lehmaga toime. Lihtsalt ei jõua ja haigused kimbutavad. Mu lehm ei anna võõrale piima kätte ning vili sai ka otsa, mida ise iga nädal kodus jahvatasin.
Veel olen üles kasvatanud nn. lemmiklinnu. 1978 aastal Valgutas anti meie pere loomade jaoks Paaslangi küla viljakuivati kütteruum, millel korsten peale. Ma ei näinud küll seda hakkide toimetamist seal korstna otsas, aga ükshommik oli üks udusulis kollase nokaümbrusega hakipoeg pullikese kõhu all maas. Võtsin selle linnupoja seal ära. Ei me surmanud teda õnnetukest ära, vaid panime suurde traadist rotilõksu elama ja ma hakkasin teda pihuga kinnipüütud kärbestega toitma. Neid oli laudas külluses ja viisin linnule. Algul ei võtnud kuidagi vastu, püüdis aina hammustada ja karjus minu peale. Päeval oli ta puuris kinni ja üksi, aga õhtul ja öösel meiega. Ta harjus nii ära, et kui ma Rõngu aiandist lõunale tulin, teda toitma ja talle kärbseid püüdma – Jaak juba kisas ja nõudis minult süüa. Ta sai nii omaks, et ei põgenenud kuskile.
Sulekesed kasvasid selga ja ta õppis lendamist. Esimest korda võttis hoogu ja läks, aga maandus täpselt 6-ämbrilise mahuga tsinkplekk vanni, millel 15 cm kõrguselt vett põhjas. Jaak märg kui kalavedaja. Võta aga rätik ja kuivata Jaak ära. Ega teine päev uusgi katse paremini läinud. Siis lendaas ta kõrgemalt me köögis ja maandus täpselt tulisele pajakaanele pliidil, kus seakartulid juba keesid. Rabasin ta sealt ära. Viga seekord ei saanud.
Õppis sööma enda sööki ja enam teda rotilõksu vangi ei pannud. Magas kindlal toolileenil, kus ajalehed all ning kuhu öösel märgid peale tehti.
Kasvas ilus ja soliidne linnukene. Käis õues ja tuli alati tuppa tagasi. Sorteeris paberkommisid ja tõstis teelusikaid. Välja midagi ei viidud, sest tema oli ju toaelanik.
Kui keegi külla tuli, nii hakipoeg oli kõpsti kõrval. Talle pidi alati midagi andma. Mu ema mees Väino Maala tõmbas kord tema ees oma rahakotirauad lahti. Jaak ei olnud laisk poiss – tõmbas nokaga vene rublal tüki ära.
Siis oli ta kõva „ajalehelugeja“. Istub ajalehehunniku otsas ja rebib nokaga tükke. Sellest on piltki tehtud, aga foto on tumedavõitu – kvaliteedilt kesine.
Ükskord andsin Jaagule bussipileti. See võeti vastu, pandi varba alla ja hakati ribadeks rebima. Õues lennates ta tuli vastu otsesuunas ja maandus otse pähe.
Õemees pidi kreepsu saama, kui hakipoeg talle mustsõstraid süües pähe lendas. Elasin õdedest kaugel ja polnud neile maininud, et kasvatasin hakipoega.
Ostsime maja Valgutasse ja haki andsin emale Pühastesse. Tema leppis nendega hästi. Kartsin, et Valguta poisikesed ta hävitavad. Ema elas metsa sees. Tal oli septembri lõpus sünnipäev ja palju rahvast, 5-kuune hakipoeg lendles lae all. Visati küll teda õue, aga kui keegi välisust paotas, oli poiss toas tagasi.
Mu ema olla käinud minu hakiga Pühaste poes. Hakk ootas seni kase otsas kui ema oste tegi. Tagasi mindi, hakk istus õla peal…
Hakipoeg kadus novembris ära. Arvan, et mõni kass murdis maha. Ema mees lasi hakikesel kassile nokaga lüüa. Kass pelgas teda kui tuld. Ehk läks mõne võõra kassile sama julgest lööma ja see rabas ta kinni ning saatis õhtule.
Eksootilisi lemmikloomi ei ole meie pere pidanud. Olime maa inimesed ning leppisime eestimaistega. Tõid nemadki me perre omal ajal palju rõõmu ja helgeid hetki. Tänu neile!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera Berta (1974 või 1975-1987) ja Pontu (1988-2002).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Olime aasta või paar Sakus oma majas elanud ja poeg tahtis väga mingit looma. IV kl. lõpetamisel sõitis nende klass ekskursioonile Saaremaale ning poeg ja tema sõbrad ostsid Kuressaare turult mõned kanapojad – igale poisile üks. Õhtul tuli poeg koju, kotis külmast kanged tibud. Teised poisid elasid väikestes linnakorterites ja andsid oma tibud minu pojale. Tegime külmast poolsurnud tibudele pappkarpi pesa, panin sinna soojenduskoti ning kõik ärkasid tasapisi ellu. Nii nad elasid minu majas. Ühegi poisi ema ei tahtnud kuuldagi oma poja ostetud tibust. Tegemist oli nendega palju – sööda, puhasta karpi, soojenda. Kasvades tikkusid nad ju karbist välja. Päevad läbi oli tööl – töötasin Tallinnas ökonomistina. Õnneks oli naaber, kes kanu pidas, nõus tibud endale võtma. Pojal oli neist väga kahju lahkuda. Leppisime kokku, et kui ta saksa keele eksami saab viie, siis võtame koera. Nii läkski. Poeg sai eksami viie. Läksime kohe turule. Sel päeval oli müüa ainult üks kutsikas. Maksime viis rubla ja kutsikas oli poja oma. Pidi oleme siberi laika, aga temast kasvas laika-taoline krants, keda me kõik hakkasime väga armastama. Võtsin koerakese raske südamega, sest hooldamine jäi minule, aga tegemist oli üle pea – ametitoo, pere, suur aed, mees oli sageli ära seoses oma ametitööga. Kutsikas oli väga noor – alla kahe kuu.
Oli küll suvi, aga algul elas Berta majas. Vänderdas esikus ja köögis. Tegi paar loiku ka, aga ma harjutasin selle kombe välja: panin nina loigu sisse ning andsin paar kerget laksu ka. Magamiseks oli tal ema padi algul köögis (soojem), pärast esikus. Mees ehitas Bertale kuudi ja vanemaks saades kolis Berta sinna.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Mina pakkusin nime Berta, sest ta oli pisike ja pehme hästi trullakas kutsikas. Teised pere liikmed leppisid nimega. Berta oli sõbralik ning leebe rõõmsa olekuga väikesekasvuline pikakarvaline koer, kõrvad erksalt kikkis. Berta oli tegelikult poja koer – tema hoidis, koolitas ja kasvatas Bertat.
Pärast Berta surma võtsime uue koera, sest maja vajas mingit valvet. Olime terve päeva ära – lapsed käisid Tallinnas koolis, meie mehega olime tööl, aga aeg muutus kogu aeg kurjemaks. Pontu saime paarikuuse kutsikana ühe tuttava pojalt. Too poiss omakorda sai kutsika tasuta Saku laadalt. Keegi müüs seal kutsikaperekonda ning viimast ei tahtnud keegi osta. Müüja andis selle poisile, kes kutsikate ümber tiirles, kuid poisi ema ei olnud nõus kitsas korteris koera pidama ning pakkus minule. Läksin lapselapsega järgi. Andsin viis rubla ja panin kutsika kotti. Nii kui kodus põrandale panin – oksendas. Teda oli üle söödetud. Nimi Pontu oli tal juba olemas. Pontu kurvastas ja nuttis kaua aega. Tihti kuulsime, et Pontu niutsus unes.
Hüüdnime meie koertel ei olnud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kohta ei otsinud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ja tõupuhtus ei omanud mingit tähtust.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma koeri loomanäitustele viia ei olnud põhjust ja ise ei ole ma neil näitustel ka käinud. Lemmikloomade näitustel osalemine on minu arvates jõude elavate inimeste meelelahutus. Loomal, välja arvatud elusad mänguasjad, on oma praktiline ülesanne. Meie koerad olid majavalvurid ja mõistesse lemmikloom nad minu arvates ei mahu. Lemmikloomad on tänapäeval korterites peetavad loomad, kes on oma loomulikust elukeskkonnast välja rebitud ja kujunenud inimeste meelelahutuse objektiks. Loomad puuris näitustel – see on omamoodi loomade rafineeritud piinamine inimeste lõbustamiseks.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte toidu eest hoolitsesin mina, ostsin vajalikud ained ja keetsin söögi valmis. Pontuga, kes oli ketikoer, käis jalutamas abikaasa. Berta jooksis aias lahtiselt. Temaga polnud vaja jalutada. Pontu viimased eluaastad möödusid linnakorteris. Ka seal käis abikaasa temaga hommikul ja õhtul väljas, mina keetsin söögi ja hoolitsesin aseme (tekk ja suur padi esikus) eest. Pontu elukohaks oli kahe korteri vahele jääv esik. Teine korter oli tühi ja sellest esikust ei olnud pääsu teisele korrusele. Terve esik oli meie ja Pontu päralt. Ei oska mõõta aega, mis kulus koerte peale. See käis teiste kodutoimetuste vahel.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Toidu valmistasin ise, sest olin nii harjunud. Ka Pontule ei ostnud spetsiaalset toitu. Nii oli odavam ja ka koer oli harjunud kodutoiduga. Oma toidu ülejäägid kasutasin koerte söötmiseks.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördusime seoses Berta sünnitusega. Jooksuajal hoidsime Bertat majas. Noorena pääses ta kord välja. Oli ära ja tuli koju väga patuse olekuga. Jäi tiineks. Kui sünnitamise aeg kätte jõudis, kadus Berta ära. Otsisime teda mehega oma krundil. Ta vaeseke oli vaeveldes kõndinud mööda aia äärt. Mees leidis ühe surnud kutsika ja lõpuks ka põõsast oimetu Berta. Mees pani koera kotti ja sõitis linna tuttava loomaarsti juurde, kes tegi keisrilõike ja võttis välja kaks juba roiskuma hakkavat kutsikat. Arst andis mehele kaasa antibiootikumid, mida süstisin Bertale. Ta kartis süstimist. Ütlesin: „Berta, tule siia!“ Tuli alandlikult, kints värises. Pärast operatsiooni oli nii nõrk, et esimesel päeval suutis roomata pissile oma padja vastas olevasse nurka, teisel päeval roomas pissile välistrepile, kolmandal juba trepi juures kasvava sireli alla. Paranes. Arst ütles, et õnnetuse põhjuseks oli ???
Pontu oli kutsikana, kui me ta saime, natuke rääbakas – karv tuhm ja tokerdunud. Jõin ise nõgeseteed ja panin seda ka Pontu toidu sisse. Üks tuttav õpetas, et tema paneb koera toidu sisse nõgeselehti ja noori varsi. Tegingi tema soovituse järgi. Pontu karv hakkas varsti läikima.
Leian, et vaktsineerimine on vajalik. Nii Berta kui ka Pontu olid vaktsineeritud katku ja marutaudi vastu.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kassi tuleks küll steriliseerida. Koera puhul oleneb sellest, kas koer võeti tubaseks iluasjaks või õues elavaks majavalvuriks. Steriliseeritud koerast majavalvurit ei ole.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Berta tiinusest ja sünnitusest oli eespool juttu. Pontu jäi tiineks kolmel korral. Me ei suutnud teda jooksuajal küllalt valvata. Ühed pojad uputas abikaasa veeämbrisse kohe pärast nende sündimist. Pani vastsündinud kutsikad kilekotti, raskuseks kivi, sidus koti kinni, torkas augud sisse ja siis koti veeämbrisse. Oli väga võigas asi! Teisest pesakonnast jätsime ühe poja elusse ning lehekuulutuse abil andsime hiljem ära. Ühe poja jätsime alles, sest peale esimese pesakonna hukkamist otsis Pontu kaua aega oma poegi ja nuttis. Lapsed ja lapselapsed ei tea Pontu poegade hukkamisest siiani. Üks lugu oli veel. Abikaasa pidas mesilasi ning mesilased ründasid tiinet Pontut. Pontu puges kuudi alla, mesilased järgi. Vanem lapselaps (meest ei olnud kodus) pani kaitseülikonna selga, näomaski ette ning tiris Pontu välja ning päästis mesilaste käest. Pontu sünnitas pooleldi kantud pojad. Ise kosus.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Nii Berta kui Pontu elasid õues kuudis, mille põhjas olid heinad, mida kattis tekk. Kuudi ukse ees oli ka tükk paksemast tekist. Heinu ja tekki vahetasime vastavalt vajadusele. Väga külmal ajal magasid koerad maja esikus. Vanas eas elas Berta majas, tema ase oli esikus. Berta viimastel elukuudel olin päris hädas. Vanem lapselaps Maria oli aastane ja kippus Berta juurde esikusse, kuid teda ei võinud sinna laasta, sest Bertal oli seedeelundites mingi häda ja ta määris põrandat. Berta liikus vabalt krundil, aga Pontu oli ketikoer. Tal oli jahikoera verd ja ta ajas kanu taga. Saime Pontu vääritu kombe teada juhuslikult. Kord, pärast krundilt minema jooksmist, tuli Pontu tagasi surnuks puretud kana hambus. Uurisin, kas ümbruskonna peredes on kanu kaduma läinud. Kuulsin, et ühes peres oli kadunud neli kana. Võtsin surnuks puretud kana kaasa ja läksin perenaise jutule. Puretud kana ta omaks ei tunnistanud. Pakkusin talle nelja kadunud kana eest raha kartuses, et võib olla on nende kadumises süüdi Pontu. Raha perenaine ei võtnud. Tulin koju, matsin surnud kana maha ja Pontust sai ketikoer. Kanade tagaajamise kommet me Pontult võõrutada ei osanud. Metsa minnes võtsime Pontu oheliku otsas kaasa, metsas lasime lahti, aga seda saime teha kohas, kus polnud talu kana-aiaga. Kui Pontu kuulis kanade hääli, oli ta nagu nool aia taga ja jooksis väljaspool aeda ning hirmutas kanu.
Tubadesse ei lubanud me koeri, aga Berta leidis siiski võimaluse lipsata elutuppa ja tugitoolis magada. Me ei juhtunud teda seal nägema, aga leidsime sealt Berta karvu. Järelikult oli ta seal lesinud. Kööki võis koer tulla, aga lauale ei tohtinud minna, kuid juhtus ikka, et nägime laual Berta käppade jälgi. Seadsime sisse korra, et Bertat söögi ajal kööki ei lase, sest ta armastas paremaid palakesi lunida, aga me ei suutnud olla järjekindlad. Voodisse koerad loomulikult tulla ei tohtinud.
Pikka aastail elas Pontu esikus. Sellest oli eespool juttu.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikematele reisidele koeri ei võetud, sest alati oli keegi kodus. Saku ja Tallinna vahet sõitsid mõlemad. Rongis oli Berta kandekotis pea väljas, vahest isegi võrgus. Pontu oli suur koer ja temale võtsime koerapileti. Ta oli rihma otsas, puges rongis pingi alla, värises ja hoidis minu või abikaasa jalgade ligi. Rongisõit oli talle vastumeelne. Kord tõmbas Pontu end Männikul rongis lahti ja hüppas rongilt maha. Mees sõitis kohe tagasi. Kui ta kohale jõudis, istus Pontu värava taga.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Ei, kummagi koera sünnipäeva me ei tea.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Bertale õmblesin pruunist pesusametist voodriga vesti. Esijalgade jaoks olid augud. Selja pealt oli vest nööbitav. Vesti oli vaja, sest vanemas eas madalakasvuline Berta külmetas. Mänguasjadeks olid pulgad õues. Metallkammiga kammisime mõlemat koera ja karvadest kudusin sokke. Bertat kammisid meeleldi lapsed ja Pontut lapselapsed.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Peened koerad ja kassid laste asemel on ebaloomulik. Jõude elavad naised muutuvad narriks oma sülekoerte ja kassidega. Inimene on inimene, loom on loom.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mõlemad koerad surid vanadussurma. Bertal kaasnes sellega ka mingi haigus. Matsime nad kodumulda. Haudadel kasvavad lilled. Uut me ei võtnud, sest oleme looma hooldamiseks vanad ja halva tervisega. Koeraga on vaja iga päev väljas käia, aga kui tervis ei luba? Kassi ma ei armasta. Kass ei allu distsipliinile.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kodureeglitest ja halbadest kommetest oli eespool juttu.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Berta oli poja koer. Neil oli väga südamlik vahekord. Ta õpetas Bertale käsklusi „Oota!“, „Sitsi!“, „Anna käppa!“ (õiget, paremat käppa), „Lama!“, „Istu!“
Käsklusega „Berta, oota!“ on seotud kaks lugu. Poeg ja Berta läksid kahekesi metsa. Pojal oli vaja kuskil käia, kuhu ta ei tahtnud Bertat kaasa võtta ja ütles Bertale: „Oota!“ Käis oma käigu ära, tuli tagasi tee äärde, kuhu Berta oli ootama jäänud ning Berta istus samas kohas ja ootas – autod sõitsid mööda, võõrad inimesed läksid mööda – Berta istus ja ootas peremeest. Edasi läks retk metsa.
Kord läksime kogu perega metsa ning Berta kadus ära. Oli aeg koju tulla, aga vaatamata kutsumisele Berta ei tulnud meie juurde. Arutasime omavahel, et Berta on juba kodus. Jõudsime koju, aga Bertat ei olnud. Abikaasa läks koera otsima ja Berta istus ja ootas samas kohas, kus olime olnud.
Marjul ja seenel käies võtsin Berta kaasa. Nii oli julgem, sest Berta püsis minu lähedal. Vahest käskisin Bertat: „Istu! Oota!“ ja ise tiirutasin Berta vaateväljas. Talle meeldisid mustikad. Ootas, et annaksin talle marju. Andsin ka. Aga kui ei andnud, siis otsis marju täis puhma ja ahmis ise.
Veel üks mälestus seoses Bertaga. Abikaasa ja Berta ajasid krundil rotti taga ning rott hammustas Bertat. Kui jaht oli läbi, tuuseldas Berta võidukalt poolsurnud rotti.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Muidugi rääkisime oma koertega. Loom ei vaja mitte ainult söötmist, jootmist ja kasimist, vaid ka hingesoojust ja armastust. Inimese hääletooni kaudu tajub loom suhtumist temasse ja reageerib sellele vastavalt. Berta oli väga tundlik. Noomimisel vajusid ta kõrvad longu ja kogu olek väljendas pahateost arusaamist. Kiitust kuuldes läks ta rõõmust pööraseks.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Loom võib küll peremehe kiindumust enda huvides kasutada. Näiteks Berta armastas magusat. (Elu lõpul lagunesid tal hambad) – palus ja sitsis kuni sai kompveki.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed hoolitsesid koerte eest nagu meiegi. Väikestena mängisid Bertaga. Just poeg õpetas Bertat. Laps vajab looma. Lapse tundemaailm avardub, muidu kasvab kalk ja hoolimatu inimene.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Võttes koera ei hakanud ma suhtlema rohkem koerapidajatega. Aeg ja arusaamad olid teised. Iga eramaja hoovis oli koer, kes oli majavalvur ja teatas võõra tulekust. See oli loomulik ja ei vajanud mingit erilist suhtlemist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Praeguses vanuses (oleme mehega seitsmekümne aastased) ei peaks ühtegi looma. Ei suuda enam end kellelegi pühendada. Ei taha vaeva näha. Ka nooremana ei peaks ma lemmiklooma tänapäeva mõistes. Inimesed rikuvad ära looma elu võttes talt loomuliku elukeskkonna ja looduse antud eluviisi.