Lemmikloom (kirjutatud peamiselt vabas vormis, kuid arvestatud ka küsimustikus olevaga)
„Lemmikloom“ – nagu juhendi sissejuhatuseski öeldud, on väga kaasaja mõiste. Minul kui maalapsel olid kõik loomad armsad, sõna „lemmik“ oli võõras, ka inimesi ei liigitatud nii. Aga kassid (vahest poegadega), koerad – suur ja väike – kõiki neid hellitati.
Aga lambatalled oma armsate mustade silmadega, nagu nööbid – me kutsusimegi neid nii, võtsid nime omaks, hüüdmise peale jooksid trepile. Või väikesed vissid oma naiivse kepsutamisega ja vanad lehmad oma kareda keelega, hüüdmise peale: Kirjak, Mustik jt. tulid ammudes su juurde (ikka oli midagi peos), silitasid ta sarvede vahet ja põske. Ja hobused – need raskete tööde tegijad, inimese abilised. Nad panid oma pea nii sõbralikult su kaenla alla, hirnusid, kui kuulsid su häält kopli väravas ja tulid kutse peale.
Ja kui armsast põrsakesest, keda tore oli kõrva tagant sügada ja ninakesega mängida, oli kasvanud siga, keda hellitavalt silitasid tema sulus, tuli aeg ta ära süüa (inimene on kõige julmem loom siin Issanda karjamaal), siis peitsime pisarais pea padja alla, et tema surma – valukisa mitte kuulda -aga mõni aeg hiljem sõime rõõmsalt värsket maksasousti ja jõulul verivorsti („Hirmus on inimene“ – ütles kusagil raamatus Suits või Tuglas – võin autoris eksida).
Nüüd on need lapsepõlve armsad loomad kadunud ja heldimusega vaatame hobusekasvandusi ja ahastame, kui julmad inimesed on lasknud hobused ja lehmad surnuks nälgida (mõni aasta tagasi Harjumaal, Laagna kandis, möödunud talvel meil Virumaal). Ja nüüd, linna vahel tuleb ahastus, kui sulle vaatab kurvalt otsa kodutu koer või kass. Hea, kui on midagi raasukest talle suhu pista, aga vaev jääb hinge. Õnneks on praegu meie kandis jäänud neid vähemaks.
See oli sissejuhatus.
Minul on kass PIPI („Pikksuka“ järel pandud nimi, sest tal on üks „säär“ valge + kõik varbaotsad ja manisk, ka kõhu alt) muidu on must. Ta on ajalooline olevus, sest sündinud koos Eesti Vabariigiga 1990-l aastal (vaid ketis ei osalenud!). Ta sünni- ja elulugu on ka omaette lugu.
Neil, nõukogude lagunemise ja vabariigi sünniaastatel tekkis mu pojal, kes töötas Jõhvi kutsekoolis (elukutselt jurist, luges seal oma eriala aineid ja oli õppeala juhataja staatuses) mõte – koos samas koolis töötavate noorte meestega – hakata iseseisvalt tegutsema. Rentisid Sompa linnaosas vanast, juba seisvast kaevandusest mõne tuumi (maa peal muidugi ja hakkasid tegema mööblit, siis polnud seda saada, läks edukalt, seni kui tuli välismaa kaup ja tekkisid konkurendid). Ettevõtte ümber kõndis kodutu kass, „poisid“ andsid talle ikka süüa ja lõpuks tõi poeg ta maale, minu sünni-maakodusse (Lüganuse vald, Jabara küla), kus me lapsed ja lapselapsed ikka suved veetsime koos.
Kass oli ilmselt lõbus lesk ja tõi uuesti pojad ilmale – 4. Kuhu panna? Armsakesed sellised, keegi ei suutnud neid uputada. Ühe võttis poja ämm, üks viidi tuttava peresse, ühe võttis tütar, üks minule. Kuhu ema sai, ei mäleta, talvel seal keegi ei elanud, ju läks naabritele või laia ilma rändama.
Sünnipäev oli neil jaanipäeva ümbruses. Kuidas käis õdede-vendade käsi? Ämm laskis kassipoja järelvalveta õue (Jõhvis, Narva mnt ääres), kass jäi auto alla või võttis keegi omale. Tuttav pere oli loomasõber ja küllap elas seal ilusti, praegu ei tea.
Mu tütar, kes elas sel ajal Moskvas, viis kassipoja kaasa – autoga, lapsed, just 6-7 aastased tüdrukud, kass suureks asjaks. Kass korvis autos, rahulik ja rõõmus.
Siis komandeeriti väimees välismaale. Sõideti kogu perega Berliini, elukoht südalinnas, üsna Brandenburgi väravate lähedal. Suvel tuli tütar lastega varem maale, kass TOM, jäi papaga veel linna. Siis tuli Sergei puhkusele, kuhu panna kass? Kaasa! Aga lennukis oli vaja kassile passi. Ajaski asja ja saigi passi, kus andmed: sünniaeg, -koht, vanus (siis ta oli juba suur) nimi, omaniku nimi. Kassi isanime ei nõutud!! Pass oli kollast värvi (esimese kodanliku vabariigi ajal anti kollane pass veidi lõbusamatele naisterahvastele!), TOM oli aga korralike kommetega noormees. Kui nad sõitsid tagasi Berliini, ikka TOM kaasas, rahulik, vaikne ka lennukis.
Aga ühel heal päeval kukkus TOM aknast – rõdult alla, asfaldile, 7. korrusel on korter. Loomaarst pani lahased, tegi süstid – palju markasid läks ravi, aga elas veel 8 aastat. Suri loomarsti käte vahel – neerukahjustus.
Meie kahekesi Pipiga elame Jõhvis, südalinnas, kahetoalises korteris, neljandal korrusel.
Ta söögilaud on köögis, minu söögilaua all, piklikul vaagnal kolm nõud: kuivtoidu (pakendis krõbinad), raguu (väikestes pakikestes Kite-Kat, Whiskas) ja piimanõu. Kõik toon poest ja „whiskas“ krõbinad peavad olema juuniori omad, kuigi on ise juba vana kass. Vahelduseks toon turult värsket räime (kui on liiga suured, ei meeldi), siis sea neeru, jälle algab hoogsalt söömist, aga varsti on isu otsas, hakkliha – jälle isuga sööb, aga kõige rohkem teelusika täie. Piima joob natuke, koort meelsasti (kohvikoort!), rohkem vett, seda mitte maast, nõust (olen loobunud panemast piima kõrvale) vaid kruusist, mis vannitoas kraanikausi serval, hüppab pesukasti peale ja see seal kõrval. Siis hüppab ta köögis lauale, kus alusel seisab alati keedetud veega keraamiline kann, kust MINA joon – tema joob ka! Kõige rohkem meeldib limpsida vett kraanist, kui see lahti on vannitoas.
Tualettruumis, kraanikausi all on suur plastmasskauss, kus sees poest ostetud kassi liiv (kindel sort: KITTY FRIEND – vähemalt 7-s keeles peale kirjutatud), jämedakoeline, killustikuvärvi. See sobib meile kõige paremini, 5 kg. Hind 35-36-37 kr, kuidas pood. Ta teeb kõik korralikult sinna, kaabib liiva peale, liivasse imbub ka vedelik hästi sisse, siis tõstame väikese laste mängulabidaga tualetti, vesi peale ja korras. Ei mingit lõhna.
Toas on tal täielik vabadus. Oma „voodi“ on tal „Salvo“ seljatoega tool, kus peal vaip ja istumise kohal diivanipadi (mu tütre käsitöö algkooli 3. klassis!) Seda kohta kasutab ta meelsasti aga magab ka diivanil, aknal lillede vahel, minu voodis. Õhtul, kui läheme magama, seab end sisse mu voodi jalutsisse, siis jagame, kumb serva-, kumb seinapool, et mina ikka ka jalgu sirutada saaksin. Talvel, kui külmad ilmad, magab või soojendab end radiaatori juures, vaip ulatub radiaatori alla, need radiaatorid on ribidega (45 a. vana maja) paneb käpad ribide vahele, kui liiga saab, keerab end vaimukalt maas ümber, paneb selja vastu ahju. Minule on nii kuumad, et kätt ei saa peale panna, põletab. Ulakust ei tee, kui üksi kodus on.
Vahest hommikul, kui ärkab varem kui mina (see mu oma süü, vahest tõusen kl 6, vahest magaks kauem, kui võimalik) siis hakkab käima mööda tuba, jookseb müdinaga, ajab klaveri pealt maja küünlajala ja raamatuid jm. Kobina peale ärkan, kui annan kohe süüa, tuleb magama tagasi, vahest. Kui ma ei tõuse, tõmbab käpaga mu käsivarrest, kui ikka ei reageeri, hüppab padja peale, tõmbab käpaga pea peal. Noh, võtan ta siis vähekeseks kaissu ja läheme koos siis kööki. Ega siis see tema käitumine polegi ulakus, see ju oma eesmärgiga, mida ta ka saavutab.
Tal on ka meeldiv ja kasulik või nimetada koguni arukas komme: kui ma olen toas ega kuule, kui teekann köögis „vilistab“, hakkab ta näuguma, kui on köögis, tuleb uksele ja näugub, samuti, kui ma olen vannitoas, ega kuule telefoni, tuleb ta sinna ja näugub. Ma kiidan siis teda, sülelen ja silitan, tänan.
Üks halb komme on Pipil siiski, no see tuleb igavusest, üksi kodus, kogu talve. Nimelt kui uks vähe praokil on, sipsab kohe koridori ja kohe alla. Tavaliselt on välisuks kinni. Ja kui naabritest kellelgi uks lahti, lippab kohe sisse, peidab end voodi alla või kuhugi taha – meie siis otsigu võõrast toas. Igatahes on tal lõbus. Hea, et mul on sõbralikud naabrid. Õieti kogu me sissekäik tunneb teda ja hellitab, püüab, toob tuppa jne. Nüüd ma rääkisin talle, et kui minu kord on koridori pesta, võid tulla koridori, jaluta seni, kui ma pesen, siis tule üles, läheme tuppa. Ja imelugu – kaks korda on ta nüüd nii käitunud, kui mu töö on lõppenud, uks on pool-lahti, tuleb ilusti tuppa.
Minu PIPI on „kahepaikne“. Nimelt on ta talvel minuga linnas, suvel „suvitab“ Toilas, mu noore (45) kolleegi Eve Oja juures. Miks nii? Eve oli ka õpetaja, matemaatik, töötasime ühes, K-Järve I Keskkoolis, elasime ühe koridori peal, vastasuksed. Käisime tihedalt läbi. Mina, vanema kolleegina aitasin tal klassi isegeveusüritusi ette valmistada. Kui mina enam päriselt koolis ei töötanud, tulid lapsed ta juurde kojugi. Istusime tihti kohvitassi juures ja arutasime kooli- ja eluküsimusi. Pipi kohe Eve süles ja kui Eve oma tuppa läks, tihti läks külla, käis seal siis läbi kõik ruumid ja läks aknale lillede vahele magama. Eve sünnikodu – oma maja ja kõrvalruumid – on Toila külas. Isa elas, oli kodus, küttis ahjus ja tegi mis vaja. Ema surnud. Toilast aga K-Järvele raske käia, ümberistumine ja aeg! Nii armastas Pipi varsti Evet, ja viimane hellitas teda. Ja nii otsustasimegi, et kui minul lõpeb töö, viime Pipi Toilasse – esimene korrus, õues rohelist, puud, põõsad. Nii öösi kui päeval võis olla, kus tahtis, köögis luhtaken lahti, kust käis sisse-välja, veranda peal igaks juhuks liivakast. Püüdis hiiri, tõi Evele trepi peale, ja linde (mis muidugi kurjast).
Nüüd on Evel raskem. Isa suri, ise loobus õpetaja-ametist ja töötab Narvas tollis. Sõita kauge, päevad pikad, talvel tuba külm (tal pole peret).
Aga noor inimene saab kõigiga toime. Igal suvel on aga Pipi seal. Nüüd, paar aastat tagasi tuli talle kusagilt kass, Kitiks nimetati, meesterahvas, Pipiga üldse ei sobi, magavad eri kohtades, kordamööda käivad Eve süles, söövad eri nõudest (ühtsama toitu) lausa riidu ei ole.
Eve õde, med. töötaja, elab Varnjas, tal tütar, teises klassis, suvel nad siis ikka sageli Toilas, Pipiga sõbrad.
Kas kassi pestakse? Vanasti küll ei pestud. Meie hakkasime teda Evega pesema, kui Eve veel linnas oli. See oli kohutav, ta kartis vett, Eve hoidis teda „käsist-jalust“ kinni, ta märatses – see oli talle lausa ahistamine. Pärast mõningaid kordi – loobusime. Nüüd harjan ja kammin teda kord nädalas, või vahest harvem, see meeldib talle.
Kui ta noorem oli (ja mina ka), siis kevadel ja sügisel jalutasime linnas ka õues. Tal on spets-rihm, kassi jaoks, lahti ei tahtnud lasta, järsku kaob ära, ronib mööda prügikaste ja seinaääres, kus koerte mustus. See talle meeldis, aga mitte kauaks. Nüüd pole enam väljas käinud, kui sügisel ta linna toome, 4. korrus, kõndimisega minul treppidel raskusi. Koridoris jooksen (kirjutasin).
PIPI pole sünnitanud (öeldakse, et kord peaks, ei tea). Loomaarst andis talle tiinusevastaseid tablette mõni aasta, siis steriliseerisime, talus hästi, nüüd on rahu majas.
Vaktsineerima peaks, linnas pole tähtis, aga suvel – ei tea, pole teinud.
Mingeid trikke pole õpetanud ega kuulu mingisse klubisse. Kui oli loom, siis vahet ei olnud nõukogudeaegse ega praeguse hoolitsuse vahel.
Loomulikult ma räägin oma Pipiga, vestleme – õhtul kui vaatame telerit, siis ta on ikka süles. Kui tööle lähen, ütlen, et tulen varsti, ära muretse, tavaliselt läheb ta meie voodisse siis magama. Kui tuleb, kuuleb ta samme juba teise korruse vahel, ootab ukse all, viskab selili ja ma pean siis ta kohe korraks sülle võtma. Kuidas siis, loomad mõtlevad, tunnevad, saavad aru, reageerivad – igasugused loomad ja linnud, nii kodu- kui metslinnud. Kuidas nad siis teevad pesad räästa alla ja tulevad tagasi kuldnokapuuridesse.
Mu lapselapsed on suured – tütretütred 20-23, tulevad harva, kohe Pipi asjaks. Pojapojad on ligemal, nooremad, tulevad, ikka mängivad.
Loom ju tunneb, kes teda armastab, kes mitte. Joome naabrinaistega õhtul teed (samasugused mutid kui mina), ühele läheb sülle, teisele ei. Viimane ei armasta loomi, kuigi päris talust.
Ma räägin ka lilledega aknal ja koduaias ja õues. Iga taim on ju elus tükike loodusest. Keegi kirjanik (kusagilt lugesin) ütles: te murrate lille ja kingite selle armastuse märgiks sõbrale – te katkestate, surmate ju elu ja soovite sellega õnne? Kas peaks kinkima siis kunstlilli? Kui palju vastukäivusi on siin ilmas!
Tekib küsimus – miks ei vii ma Pipit maale, oma sünnikoju, mis on nüüd vanast moonakatemajast tütre ja väimehe poolt väga kauniks tehtud. Me elame väga kõrvuti naabriga ja ühel heal päeval tuli kusagilt koer, suur, hundimoodi, peaaegu must. Käis kahe maja vahet, söötsid mõlemad, nimetati kollektiivse otsusega Muriks. Varsti tõi aga Muri 2 poega ilmale ja meie omad jätsid ühe omale, teine viidi Tallinnasse tuttavatele. Armas pisike, suurte kõrvade ja käppadega.
Ja nüüd on ta vasika suurune, ketis. Muri on siis naabritel ka ketis, vahest lastakse lahti, siis lippavad mööda metsa ja põlde, tulevad tagasi Muri on vaikne ja rahulik, meie Boss (kah nimi!) elav, lõbus, lahti lasta suvel ei või kumbagi, tee viib randa, palju sõidab ja käib rahvast. Neil on kuudid, aken ees, kõik mugavused!
Kui mina lähen on Boss imerõõmus, hüppab püsti, võtan kinni ta käppadest siis on ta pea minust kõrgemal. Ma ütlen talle, hakka pikali, sa lükkad ju mind ümber. Siis ta hakkab külili ja laseb end silitada ninaotsast sabaotsani, võiks jäädagi nii ta juurde. Talvel lastakse ta külmaga tuppa, või sügisel pestakse jalad puhtaks, käib siis mööda tube ja magab minu kušetil, kui mida pole, aga ka maas vaibal, perenaise- või peremehe pool voodi ees. See on siis ka kõigi lemmik – nüüdse nimega.
Aga Pipit sinna viia ei saa, kuigi oleks vaja hiiri põllult püüda, ta kardab ja kui Boss teeb suu lahti, siis mahub Pipi sinna sisse – üks amps ja polegi Pipit. Ta jookseb lihtsalt metsa sealt. Nii sõidame sügisel ja kevadel Toilasse ja tagasi ja sõit ei meeldi talle põrmugi, nutab autos õõnsa häälega, aga kui autost välja, siis kohe rohelisse. Mul on muidugi omal kurb ja kahju, kui ta ära on, aga temast on ka kahju, et ta vaid istub akna peal neljandal korrusel, õues ilus ilm. Ja ma olen ise ju suvel ka maal ja sõidan ringi. Kui Eve tööl on ja vihm või külm, saavad nad minna sarnasse varjule. Jookseb seal lõbusalt mööda puid üles-alla. Ma viin muidugi toitu kaasa kõigile.
Lõpuks vastused küsimustele (IV osa)
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ei peaks, siis pole ju lemmikloom?
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal on linnumaja – söögimaja, armsad punapugulised tihased on seal väga meeldivad, ka oravad on armsad, mõned lippavad vahest harva siiski kahe maja vahet, puudel. Kui mu oma lapsed olid väikesed ja veel minu ema elas, oli aias igal suvel siil, andsime tassist piima ja vist porgandeid või midagi, vahest käis köögis, nurgas pobises, armas loomake.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Madu ei peaks ma eluilmas, kuigi ta olevat tark ja hea kodu- ja lapsehoidjagi. Meie kandis, metsas, madusid polnud, legend räägib, Purtses, suure tee ääres on väike Annemägi (noortena käisime seal tantsimas, Purtse männiku lähedal, lossist mitte kaugel). Seal elanud kuri nõid Ann, kes kõik ussid Sope metsast (see maantee ja mere vahel) ära ajanud, Aseri poole Mustametsa alla. Ma olen väga tänulik sellele Annele, sest ma kardan paaniliselt usse, lausa nagu mingi allergiataoline tõbi on mul usside suhtes. Sisalikud olid lapsepõlves kartulikoobastes, kätte ei võtnud, aga liiga ei peljanud. Konna võtan meeleldi pihku, usse metsas polnud.
Kui palju on kodustatud maod õnnetusi toonud (nõuk. ajal kirjutati „Ogonekis“ ja nüüd on kirjutatud ja kuuldud). Kuid ma ei saa aru, miks mõned inimesed nähes ussi ta tapma peaks, mida sageli tehakse. Ta on ju samuti Jumala loom. Ma võin imetleda ta imekaunist mitmekesist mustrilist kuube, aga hetkeks, loomaaias ma madude puure ei armasta külastada.
Ka teisi, siinnimetatuid ei peaks, kui vast ainult väikest ahvipärdikud – kahtlane seegi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sissejuhatuses kirjutatud – kõik koduloomad, kui nad on, peavad olema armastatud, noh siis – lemmikud. Kuid ka metsloomad – kitsed, jänesed, põdrad, ka rebased, hundid, metssead – kui nad just kurjad pole – talvel toita on me kohus. Nüüd veel meil paiguti jaanalinnudki. Kõigiga olen nõud suhtlema ja hellitama. Ja kuigi ma kardan madu, ma ei vihka teda ja kui ta oleks puuris näljas, püüan ma talle süüa anda (kuigi see on raskustega seotud ja veel ta armastavat elavaid hiiri – ikkagi julm loom, aga ka hunt murrab nõrgema ja teised!?) – ei, see Jumala loomaaed on ikka kummaliselt loodud, kõik elav peaks olema taimetoitlased, alates meist, inimestest. Aga taim on ju ka elav, kasvab, murrame! Sellise filosofeerimisega võib segaseks minna!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom on paljudel moeasi, rikkuritele – paljudele uhkuse ja iluasi, paljudelegi (tänapäeval) lapse asemel.
Nüüd veel mõni sõna kõneall olnud loomadest. TOM’i asemel, kes Berliinis suri, on uus kass võetud „lapsena“ loomakauplusest, nimeks pani vanem tütretütar talle koera nime – KUTSU – on kiskja moodi, kõrge jalaga, teravate küüntega, tigedate silmadega (võõra vastu). Hüppab kõrgust nagu tiiger – lauale, riiulile jne. Midagi metsiku kassi soont ta vist ongi. Oma inimesi armastab.
BOSSIL on praegu väga palav, ta kaela ümber on pikkade karvadega, siis veel see rihm ümber kaela, kett. Proovisime talle teha dušši – ei meeldinud. Õhtuti kui noortel aega, käivad – sõidavad mere äärde (tal oma spetsruum autos, taga). Aga ikka peab hoidma rihma otsas, ikka on mõni inimene rannas. Vette läheb, lased end pesta aga ujuma ei hakka – koera moodi, võibolla takistab rihm? Pärast tuleb jälle koju ja pikali liiva sisse! Ta on kaapinud sügavad augud maasse, kuudi ümber – ju on seal jahedam, kuigi kuudi ümber on ka puude vari.
Isegi söögiisu on palavaga kadunud. Toit: 2 x päevas: õhtul koerale ettenähtud kruubid lihaga ja vesi ja kont, hommikul „koera krõbinad“, kont (ostetakse kõik poest) + vesi.
Meie koerad sõid lapsepõlves kõiksugu asju – sousti – kartulit, pudrud, piim jne – nüüd ei tohi anda! Oh lugu! (vanema – mina ikka pistab mõne pala vaikselt, teeb sohki).
PIPI on 16 aastane, varsti 17. Kaua kassid elavad? Räägitakse 15-30 aastani. Kui ma suvel teda vaatama lähen, tuleb ta mulle sülle küll, kuid läheb ruttu ära, kaob põõsaste alla või kuhugi, et ma teda ei leiaks – ilmselt arvab, et tahan ta linna tuua. Kui algavad sügisesed pimedad ööd, külm ja vihmad, tuleme koju. Rahulikult – süles istume autosse, kus ikka kogu tee häälitseb mitte just meeldiva meloodiaga aga oma tuppa jõudes käib rõõmsalt ringi, kontrollib tualetid ja toidulaual, kas kõik on korras, hüppab oma magamiskohtadesse ja tuleb meeleldi sülle.
(Kui esimesel sügisel linna tulime, siis kui sülest maha sai, läks tagatuppa voodi alla, istus seal õhtuni.)
Minu Pipi on saatuse poolt mulle sattunud (elulugu alguses kirjas) ja nüüd kannab ta siis moodsat, kaasaegset nimetust LEMMIKLOOM. See on kaunis sõna eesti keeles kasutusele võetud.
Aga ilma selle meeldiva nimetusetagi on ta mul armas kaaslane, hea seltsiline, kes mind alati ootab, kohtumisel rõõmustame mõlemad. Kodu pole tühi. Kahju ainult, et ei ole enam seda muinasjutulist aega „SIIS KUI LOOMAD VEEL RÄÄKISID“ – siis oleks me olemine veel vahvam!
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.