Lemmikloom (kirjutatud peamiselt vabas vormis, kuid arvestatud ka küsimustikus olevaga)
„Lemmikloom“ – nagu juhendi sissejuhatuseski öeldud, on väga kaasaja mõiste. Minul kui maalapsel olid kõik loomad armsad, sõna „lemmik“ oli võõras, ka inimesi ei liigitatud nii. Aga kassid (vahest poegadega), koerad – suur ja väike – kõiki neid hellitati.
Aga lambatalled oma armsate mustade silmadega, nagu nööbid – me kutsusimegi neid nii, võtsid nime omaks, hüüdmise peale jooksid trepile. Või väikesed vissid oma naiivse kepsutamisega ja vanad lehmad oma kareda keelega, hüüdmise peale: Kirjak, Mustik jt. tulid ammudes su juurde (ikka oli midagi peos), silitasid ta sarvede vahet ja põske. Ja hobused – need raskete tööde tegijad, inimese abilised. Nad panid oma pea nii sõbralikult su kaenla alla, hirnusid, kui kuulsid su häält kopli väravas ja tulid kutse peale.
Ja kui armsast põrsakesest, keda tore oli kõrva tagant sügada ja ninakesega mängida, oli kasvanud siga, keda hellitavalt silitasid tema sulus, tuli aeg ta ära süüa (inimene on kõige julmem loom siin Issanda karjamaal), siis peitsime pisarais pea padja alla, et tema surma – valukisa mitte kuulda -aga mõni aeg hiljem sõime rõõmsalt värsket maksasousti ja jõulul verivorsti („Hirmus on inimene“ – ütles kusagil raamatus Suits või Tuglas – võin autoris eksida).
Nüüd on need lapsepõlve armsad loomad kadunud ja heldimusega vaatame hobusekasvandusi ja ahastame, kui julmad inimesed on lasknud hobused ja lehmad surnuks nälgida (mõni aasta tagasi Harjumaal, Laagna kandis, möödunud talvel meil Virumaal). Ja nüüd, linna vahel tuleb ahastus, kui sulle vaatab kurvalt otsa kodutu koer või kass. Hea, kui on midagi raasukest talle suhu pista, aga vaev jääb hinge. Õnneks on praegu meie kandis jäänud neid vähemaks.
See oli sissejuhatus.
Minul on kass PIPI („Pikksuka“ järel pandud nimi, sest tal on üks „säär“ valge + kõik varbaotsad ja manisk, ka kõhu alt) muidu on must. Ta on ajalooline olevus, sest sündinud koos Eesti Vabariigiga 1990-l aastal (vaid ketis ei osalenud!). Ta sünni- ja elulugu on ka omaette lugu.
Neil, nõukogude lagunemise ja vabariigi sünniaastatel tekkis mu pojal, kes töötas Jõhvi kutsekoolis (elukutselt jurist, luges seal oma eriala aineid ja oli õppeala juhataja staatuses) mõte – koos samas koolis töötavate noorte meestega – hakata iseseisvalt tegutsema. Rentisid Sompa linnaosas vanast, juba seisvast kaevandusest mõne tuumi (maa peal muidugi ja hakkasid tegema mööblit, siis polnud seda saada, läks edukalt, seni kui tuli välismaa kaup ja tekkisid konkurendid). Ettevõtte ümber kõndis kodutu kass, „poisid“ andsid talle ikka süüa ja lõpuks tõi poeg ta maale, minu sünni-maakodusse (Lüganuse vald, Jabara küla), kus me lapsed ja lapselapsed ikka suved veetsime koos.
Kass oli ilmselt lõbus lesk ja tõi uuesti pojad ilmale – 4. Kuhu panna? Armsakesed sellised, keegi ei suutnud neid uputada. Ühe võttis poja ämm, üks viidi tuttava peresse, ühe võttis tütar, üks minule. Kuhu ema sai, ei mäleta, talvel seal keegi ei elanud, ju läks naabritele või laia ilma rändama.
Sünnipäev oli neil jaanipäeva ümbruses. Kuidas käis õdede-vendade käsi? Ämm laskis kassipoja järelvalveta õue (Jõhvis, Narva mnt ääres), kass jäi auto alla või võttis keegi omale. Tuttav pere oli loomasõber ja küllap elas seal ilusti, praegu ei tea.
Mu tütar, kes elas sel ajal Moskvas, viis kassipoja kaasa – autoga, lapsed, just 6-7 aastased tüdrukud, kass suureks asjaks. Kass korvis autos, rahulik ja rõõmus.
Siis komandeeriti väimees välismaale. Sõideti kogu perega Berliini, elukoht südalinnas, üsna Brandenburgi väravate lähedal. Suvel tuli tütar lastega varem maale, kass TOM, jäi papaga veel linna. Siis tuli Sergei puhkusele, kuhu panna kass? Kaasa! Aga lennukis oli vaja kassile passi. Ajaski asja ja saigi passi, kus andmed: sünniaeg, -koht, vanus (siis ta oli juba suur) nimi, omaniku nimi. Kassi isanime ei nõutud!! Pass oli kollast värvi (esimese kodanliku vabariigi ajal anti kollane pass veidi lõbusamatele naisterahvastele!), TOM oli aga korralike kommetega noormees. Kui nad sõitsid tagasi Berliini, ikka TOM kaasas, rahulik, vaikne ka lennukis.
Aga ühel heal päeval kukkus TOM aknast – rõdult alla, asfaldile, 7. korrusel on korter. Loomaarst pani lahased, tegi süstid – palju markasid läks ravi, aga elas veel 8 aastat. Suri loomarsti käte vahel – neerukahjustus.
Meie kahekesi Pipiga elame Jõhvis, südalinnas, kahetoalises korteris, neljandal korrusel.
Ta söögilaud on köögis, minu söögilaua all, piklikul vaagnal kolm nõud: kuivtoidu (pakendis krõbinad), raguu (väikestes pakikestes Kite-Kat, Whiskas) ja piimanõu. Kõik toon poest ja „whiskas“ krõbinad peavad olema juuniori omad, kuigi on ise juba vana kass. Vahelduseks toon turult värsket räime (kui on liiga suured, ei meeldi), siis sea neeru, jälle algab hoogsalt söömist, aga varsti on isu otsas, hakkliha – jälle isuga sööb, aga kõige rohkem teelusika täie. Piima joob natuke, koort meelsasti (kohvikoort!), rohkem vett, seda mitte maast, nõust (olen loobunud panemast piima kõrvale) vaid kruusist, mis vannitoas kraanikausi serval, hüppab pesukasti peale ja see seal kõrval. Siis hüppab ta köögis lauale, kus alusel seisab alati keedetud veega keraamiline kann, kust MINA joon – tema joob ka! Kõige rohkem meeldib limpsida vett kraanist, kui see lahti on vannitoas.
Tualettruumis, kraanikausi all on suur plastmasskauss, kus sees poest ostetud kassi liiv (kindel sort: KITTY FRIEND – vähemalt 7-s keeles peale kirjutatud), jämedakoeline, killustikuvärvi. See sobib meile kõige paremini, 5 kg. Hind 35-36-37 kr, kuidas pood. Ta teeb kõik korralikult sinna, kaabib liiva peale, liivasse imbub ka vedelik hästi sisse, siis tõstame väikese laste mängulabidaga tualetti, vesi peale ja korras. Ei mingit lõhna.
Toas on tal täielik vabadus. Oma „voodi“ on tal „Salvo“ seljatoega tool, kus peal vaip ja istumise kohal diivanipadi (mu tütre käsitöö algkooli 3. klassis!) Seda kohta kasutab ta meelsasti aga magab ka diivanil, aknal lillede vahel, minu voodis. Õhtul, kui läheme magama, seab end sisse mu voodi jalutsisse, siis jagame, kumb serva-, kumb seinapool, et mina ikka ka jalgu sirutada saaksin. Talvel, kui külmad ilmad, magab või soojendab end radiaatori juures, vaip ulatub radiaatori alla, need radiaatorid on ribidega (45 a. vana maja) paneb käpad ribide vahele, kui liiga saab, keerab end vaimukalt maas ümber, paneb selja vastu ahju. Minule on nii kuumad, et kätt ei saa peale panna, põletab. Ulakust ei tee, kui üksi kodus on.
Vahest hommikul, kui ärkab varem kui mina (see mu oma süü, vahest tõusen kl 6, vahest magaks kauem, kui võimalik) siis hakkab käima mööda tuba, jookseb müdinaga, ajab klaveri pealt maja küünlajala ja raamatuid jm. Kobina peale ärkan, kui annan kohe süüa, tuleb magama tagasi, vahest. Kui ma ei tõuse, tõmbab käpaga mu käsivarrest, kui ikka ei reageeri, hüppab padja peale, tõmbab käpaga pea peal. Noh, võtan ta siis vähekeseks kaissu ja läheme koos siis kööki. Ega siis see tema käitumine polegi ulakus, see ju oma eesmärgiga, mida ta ka saavutab.
Tal on ka meeldiv ja kasulik või nimetada koguni arukas komme: kui ma olen toas ega kuule, kui teekann köögis „vilistab“, hakkab ta näuguma, kui on köögis, tuleb uksele ja näugub, samuti, kui ma olen vannitoas, ega kuule telefoni, tuleb ta sinna ja näugub. Ma kiidan siis teda, sülelen ja silitan, tänan.
Üks halb komme on Pipil siiski, no see tuleb igavusest, üksi kodus, kogu talve. Nimelt kui uks vähe praokil on, sipsab kohe koridori ja kohe alla. Tavaliselt on välisuks kinni. Ja kui naabritest kellelgi uks lahti, lippab kohe sisse, peidab end voodi alla või kuhugi taha – meie siis otsigu võõrast toas. Igatahes on tal lõbus. Hea, et mul on sõbralikud naabrid. Õieti kogu me sissekäik tunneb teda ja hellitab, püüab, toob tuppa jne. Nüüd ma rääkisin talle, et kui minu kord on koridori pesta, võid tulla koridori, jaluta seni, kui ma pesen, siis tule üles, läheme tuppa. Ja imelugu – kaks korda on ta nüüd nii käitunud, kui mu töö on lõppenud, uks on pool-lahti, tuleb ilusti tuppa.
Minu PIPI on „kahepaikne“. Nimelt on ta talvel minuga linnas, suvel „suvitab“ Toilas, mu noore (45) kolleegi Eve Oja juures. Miks nii? Eve oli ka õpetaja, matemaatik, töötasime ühes, K-Järve I Keskkoolis, elasime ühe koridori peal, vastasuksed. Käisime tihedalt läbi. Mina, vanema kolleegina aitasin tal klassi isegeveusüritusi ette valmistada. Kui mina enam päriselt koolis ei töötanud, tulid lapsed ta juurde kojugi. Istusime tihti kohvitassi juures ja arutasime kooli- ja eluküsimusi. Pipi kohe Eve süles ja kui Eve oma tuppa läks, tihti läks külla, käis seal siis läbi kõik ruumid ja läks aknale lillede vahele magama. Eve sünnikodu – oma maja ja kõrvalruumid – on Toila külas. Isa elas, oli kodus, küttis ahjus ja tegi mis vaja. Ema surnud. Toilast aga K-Järvele raske käia, ümberistumine ja aeg! Nii armastas Pipi varsti Evet, ja viimane hellitas teda. Ja nii otsustasimegi, et kui minul lõpeb töö, viime Pipi Toilasse – esimene korrus, õues rohelist, puud, põõsad. Nii öösi kui päeval võis olla, kus tahtis, köögis luhtaken lahti, kust käis sisse-välja, veranda peal igaks juhuks liivakast. Püüdis hiiri, tõi Evele trepi peale, ja linde (mis muidugi kurjast).
Nüüd on Evel raskem. Isa suri, ise loobus õpetaja-ametist ja töötab Narvas tollis. Sõita kauge, päevad pikad, talvel tuba külm (tal pole peret).
Aga noor inimene saab kõigiga toime. Igal suvel on aga Pipi seal. Nüüd, paar aastat tagasi tuli talle kusagilt kass, Kitiks nimetati, meesterahvas, Pipiga üldse ei sobi, magavad eri kohtades, kordamööda käivad Eve süles, söövad eri nõudest (ühtsama toitu) lausa riidu ei ole.
Eve õde, med. töötaja, elab Varnjas, tal tütar, teises klassis, suvel nad siis ikka sageli Toilas, Pipiga sõbrad.
Kas kassi pestakse? Vanasti küll ei pestud. Meie hakkasime teda Evega pesema, kui Eve veel linnas oli. See oli kohutav, ta kartis vett, Eve hoidis teda „käsist-jalust“ kinni, ta märatses – see oli talle lausa ahistamine. Pärast mõningaid kordi – loobusime. Nüüd harjan ja kammin teda kord nädalas, või vahest harvem, see meeldib talle.
Kui ta noorem oli (ja mina ka), siis kevadel ja sügisel jalutasime linnas ka õues. Tal on spets-rihm, kassi jaoks, lahti ei tahtnud lasta, järsku kaob ära, ronib mööda prügikaste ja seinaääres, kus koerte mustus. See talle meeldis, aga mitte kauaks. Nüüd pole enam väljas käinud, kui sügisel ta linna toome, 4. korrus, kõndimisega minul treppidel raskusi. Koridoris jooksen (kirjutasin).
PIPI pole sünnitanud (öeldakse, et kord peaks, ei tea). Loomaarst andis talle tiinusevastaseid tablette mõni aasta, siis steriliseerisime, talus hästi, nüüd on rahu majas.
Vaktsineerima peaks, linnas pole tähtis, aga suvel – ei tea, pole teinud.
Mingeid trikke pole õpetanud ega kuulu mingisse klubisse. Kui oli loom, siis vahet ei olnud nõukogudeaegse ega praeguse hoolitsuse vahel.
Loomulikult ma räägin oma Pipiga, vestleme – õhtul kui vaatame telerit, siis ta on ikka süles. Kui tööle lähen, ütlen, et tulen varsti, ära muretse, tavaliselt läheb ta meie voodisse siis magama. Kui tuleb, kuuleb ta samme juba teise korruse vahel, ootab ukse all, viskab selili ja ma pean siis ta kohe korraks sülle võtma. Kuidas siis, loomad mõtlevad, tunnevad, saavad aru, reageerivad – igasugused loomad ja linnud, nii kodu- kui metslinnud. Kuidas nad siis teevad pesad räästa alla ja tulevad tagasi kuldnokapuuridesse.
Mu lapselapsed on suured – tütretütred 20-23, tulevad harva, kohe Pipi asjaks. Pojapojad on ligemal, nooremad, tulevad, ikka mängivad.
Loom ju tunneb, kes teda armastab, kes mitte. Joome naabrinaistega õhtul teed (samasugused mutid kui mina), ühele läheb sülle, teisele ei. Viimane ei armasta loomi, kuigi päris talust.
Ma räägin ka lilledega aknal ja koduaias ja õues. Iga taim on ju elus tükike loodusest. Keegi kirjanik (kusagilt lugesin) ütles: te murrate lille ja kingite selle armastuse märgiks sõbrale – te katkestate, surmate ju elu ja soovite sellega õnne? Kas peaks kinkima siis kunstlilli? Kui palju vastukäivusi on siin ilmas!
Tekib küsimus – miks ei vii ma Pipit maale, oma sünnikoju, mis on nüüd vanast moonakatemajast tütre ja väimehe poolt väga kauniks tehtud. Me elame väga kõrvuti naabriga ja ühel heal päeval tuli kusagilt koer, suur, hundimoodi, peaaegu must. Käis kahe maja vahet, söötsid mõlemad, nimetati kollektiivse otsusega Muriks. Varsti tõi aga Muri 2 poega ilmale ja meie omad jätsid ühe omale, teine viidi Tallinnasse tuttavatele. Armas pisike, suurte kõrvade ja käppadega.
Ja nüüd on ta vasika suurune, ketis. Muri on siis naabritel ka ketis, vahest lastakse lahti, siis lippavad mööda metsa ja põlde, tulevad tagasi Muri on vaikne ja rahulik, meie Boss (kah nimi!) elav, lõbus, lahti lasta suvel ei või kumbagi, tee viib randa, palju sõidab ja käib rahvast. Neil on kuudid, aken ees, kõik mugavused!
Kui mina lähen on Boss imerõõmus, hüppab püsti, võtan kinni ta käppadest siis on ta pea minust kõrgemal. Ma ütlen talle, hakka pikali, sa lükkad ju mind ümber. Siis ta hakkab külili ja laseb end silitada ninaotsast sabaotsani, võiks jäädagi nii ta juurde. Talvel lastakse ta külmaga tuppa, või sügisel pestakse jalad puhtaks, käib siis mööda tube ja magab minu kušetil, kui mida pole, aga ka maas vaibal, perenaise- või peremehe pool voodi ees. See on siis ka kõigi lemmik – nüüdse nimega.
Aga Pipit sinna viia ei saa, kuigi oleks vaja hiiri põllult püüda, ta kardab ja kui Boss teeb suu lahti, siis mahub Pipi sinna sisse – üks amps ja polegi Pipit. Ta jookseb lihtsalt metsa sealt. Nii sõidame sügisel ja kevadel Toilasse ja tagasi ja sõit ei meeldi talle põrmugi, nutab autos õõnsa häälega, aga kui autost välja, siis kohe rohelisse. Mul on muidugi omal kurb ja kahju, kui ta ära on, aga temast on ka kahju, et ta vaid istub akna peal neljandal korrusel, õues ilus ilm. Ja ma olen ise ju suvel ka maal ja sõidan ringi. Kui Eve tööl on ja vihm või külm, saavad nad minna sarnasse varjule. Jookseb seal lõbusalt mööda puid üles-alla. Ma viin muidugi toitu kaasa kõigile.
Lõpuks vastused küsimustele (IV osa)
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ei peaks, siis pole ju lemmikloom?
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal on linnumaja – söögimaja, armsad punapugulised tihased on seal väga meeldivad, ka oravad on armsad, mõned lippavad vahest harva siiski kahe maja vahet, puudel. Kui mu oma lapsed olid väikesed ja veel minu ema elas, oli aias igal suvel siil, andsime tassist piima ja vist porgandeid või midagi, vahest käis köögis, nurgas pobises, armas loomake.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Madu ei peaks ma eluilmas, kuigi ta olevat tark ja hea kodu- ja lapsehoidjagi. Meie kandis, metsas, madusid polnud, legend räägib, Purtses, suure tee ääres on väike Annemägi (noortena käisime seal tantsimas, Purtse männiku lähedal, lossist mitte kaugel). Seal elanud kuri nõid Ann, kes kõik ussid Sope metsast (see maantee ja mere vahel) ära ajanud, Aseri poole Mustametsa alla. Ma olen väga tänulik sellele Annele, sest ma kardan paaniliselt usse, lausa nagu mingi allergiataoline tõbi on mul usside suhtes. Sisalikud olid lapsepõlves kartulikoobastes, kätte ei võtnud, aga liiga ei peljanud. Konna võtan meeleldi pihku, usse metsas polnud.
Kui palju on kodustatud maod õnnetusi toonud (nõuk. ajal kirjutati „Ogonekis“ ja nüüd on kirjutatud ja kuuldud). Kuid ma ei saa aru, miks mõned inimesed nähes ussi ta tapma peaks, mida sageli tehakse. Ta on ju samuti Jumala loom. Ma võin imetleda ta imekaunist mitmekesist mustrilist kuube, aga hetkeks, loomaaias ma madude puure ei armasta külastada.
Ka teisi, siinnimetatuid ei peaks, kui vast ainult väikest ahvipärdikud – kahtlane seegi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sissejuhatuses kirjutatud – kõik koduloomad, kui nad on, peavad olema armastatud, noh siis – lemmikud. Kuid ka metsloomad – kitsed, jänesed, põdrad, ka rebased, hundid, metssead – kui nad just kurjad pole – talvel toita on me kohus. Nüüd veel meil paiguti jaanalinnudki. Kõigiga olen nõud suhtlema ja hellitama. Ja kuigi ma kardan madu, ma ei vihka teda ja kui ta oleks puuris näljas, püüan ma talle süüa anda (kuigi see on raskustega seotud ja veel ta armastavat elavaid hiiri – ikkagi julm loom, aga ka hunt murrab nõrgema ja teised!?) – ei, see Jumala loomaaed on ikka kummaliselt loodud, kõik elav peaks olema taimetoitlased, alates meist, inimestest. Aga taim on ju ka elav, kasvab, murrame! Sellise filosofeerimisega võib segaseks minna!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom on paljudel moeasi, rikkuritele – paljudele uhkuse ja iluasi, paljudelegi (tänapäeval) lapse asemel.
Nüüd veel mõni sõna kõneall olnud loomadest. TOM’i asemel, kes Berliinis suri, on uus kass võetud „lapsena“ loomakauplusest, nimeks pani vanem tütretütar talle koera nime – KUTSU – on kiskja moodi, kõrge jalaga, teravate küüntega, tigedate silmadega (võõra vastu). Hüppab kõrgust nagu tiiger – lauale, riiulile jne. Midagi metsiku kassi soont ta vist ongi. Oma inimesi armastab.
BOSSIL on praegu väga palav, ta kaela ümber on pikkade karvadega, siis veel see rihm ümber kaela, kett. Proovisime talle teha dušši – ei meeldinud. Õhtuti kui noortel aega, käivad – sõidavad mere äärde (tal oma spetsruum autos, taga). Aga ikka peab hoidma rihma otsas, ikka on mõni inimene rannas. Vette läheb, lased end pesta aga ujuma ei hakka – koera moodi, võibolla takistab rihm? Pärast tuleb jälle koju ja pikali liiva sisse! Ta on kaapinud sügavad augud maasse, kuudi ümber – ju on seal jahedam, kuigi kuudi ümber on ka puude vari.
Isegi söögiisu on palavaga kadunud. Toit: 2 x päevas: õhtul koerale ettenähtud kruubid lihaga ja vesi ja kont, hommikul „koera krõbinad“, kont (ostetakse kõik poest) + vesi.
Meie koerad sõid lapsepõlves kõiksugu asju – sousti – kartulit, pudrud, piim jne – nüüd ei tohi anda! Oh lugu! (vanema – mina ikka pistab mõne pala vaikselt, teeb sohki).
PIPI on 16 aastane, varsti 17. Kaua kassid elavad? Räägitakse 15-30 aastani. Kui ma suvel teda vaatama lähen, tuleb ta mulle sülle küll, kuid läheb ruttu ära, kaob põõsaste alla või kuhugi, et ma teda ei leiaks – ilmselt arvab, et tahan ta linna tuua. Kui algavad sügisesed pimedad ööd, külm ja vihmad, tuleme koju. Rahulikult – süles istume autosse, kus ikka kogu tee häälitseb mitte just meeldiva meloodiaga aga oma tuppa jõudes käib rõõmsalt ringi, kontrollib tualetid ja toidulaual, kas kõik on korras, hüppab oma magamiskohtadesse ja tuleb meeleldi sülle.
(Kui esimesel sügisel linna tulime, siis kui sülest maha sai, läks tagatuppa voodi alla, istus seal õhtuni.)
Minu Pipi on saatuse poolt mulle sattunud (elulugu alguses kirjas) ja nüüd kannab ta siis moodsat, kaasaegset nimetust LEMMIKLOOM. See on kaunis sõna eesti keeles kasutusele võetud.
Aga ilma selle meeldiva nimetusetagi on ta mul armas kaaslane, hea seltsiline, kes mind alati ootab, kohtumisel rõõmustame mõlemad. Kodu pole tühi. Kahju ainult, et ei ole enam seda muinasjutulist aega „SIIS KUI LOOMAD VEEL RÄÄKISID“ – siis oleks me olemine veel vahvam!
Mälus säilinud meenutuste järgi oli minu (ja kogu meie pere) lemmikloomaks segavereline krants Pontu. Pärast seda, kui minu vanemad olid hakanud pidama piimakarja. Nad olid tulnud ära Kaansoost ema kodukanti, ostnud 20 hektarit maad, ehitanud maja, muretsenud omale Piistojalt tõumullikaid ja planeerinud omale eesmärgiks välja arendada kõrgel tasemel kari.
Selleks oligi vaja muidugi muretseda endale neljajalgset sõpra, kes valvaks kodu ning aitaks ka karja koduajamisel.
Esimeseks karjakaaslaseks oli kollakaspruun krants nimega Raksi. Temal oli omapärane komme. Kui Raksile karja minnes leiva- tüki kohe koduväravas kätte andsid, pööras ta ringi ja enam karja sinuga kaasa ei tulnud, kadus maja taha.
Ei aidanud siis mitte mingisugune meelitus ega kutsumine, selleks päevaks oli karjaminek juba otsustatud. Kui aga panid leivatüki tasku, tuli Raksi kaasa ja pidas sinuga karjas õhtuni vapralt vastu. Karjas oli temast palju abi. Kui loomad juhtusid paha peale minema ja Raksi korda looma saatsid, hiilis ta tasa¬kesi lehmadele vargsi ligi ja võttis hammastega kinni just sõrgadest veidi ülaltpoolt. Lehmad teda kartsid, kuid pull mitte. Pullile Raksi juurde ei läinudki, vaid haukus kaugelt.
Lammaste juures ta tiirutas ja lambad kartsid tedak kaugelt. Lambaid oskas ta hästi kokku ajada.
Ka üksinda jäänud lehma ajas ta iga kord karja tagasi. Pull üritas Raksi iga kord ika sarvede otsa võtta, kuid iga kord asjatult.
Kodu valvas Raksi ilusasti. Temal oli omaette kuut ja ööseks pandi ta ikka ketti. Sandrest läks tee Veeliksele meie Niidu talust umbes neljasaja meetri kauguselt mööda. Iga kord kui keegi kas jalgsi, jalgrattaga või siis hobusega seda teed mööda liikles, andis ta pererahvale haukumisega märku. Kui ta keti otsas ei olnud, ega ta siis tee peale välja ei jooksnud möödaminevaid inimesi tülitama.
Raksi oli muidugi juba vana koer selleks ajaks, kui teda meile võeti. See aeg langes kokku selle ajaga, millal olid äre¬vad ajad, millal meie vabariigi territooriumil asusid Vene baa¬sid ja mööda külasid liikusid igasuguseid punaametnikke. Kas neil punastel oli siis juures eriline lõhn või mismoodi ta neid teistest inimestest eristas, kuid nende peale oli ta väga¬gi vihane. Kui veel juhtus ketist lahti, siis oli tegemist küllaga, et teda maha vaigistada.
Olen mõelnud mitmeid kordi sellel peale, kuidas võis koer inimeste seast eraldada, kes on kes. Nüüd on minule muidugi paljud asjad loomade suhtes saanud palju selgemaks. Sel ajal mina, 5-6 aastasena seda ei osanud tähele panna. Paugutamist ja tuld see koer ei kartnud. Selliseid koeri on üsnagi vähe kohanud, kes sellega lepib.
Seda, et koer kardab tuld ja paugutamist, saab kohe teada müristamise puhul. Kui ta kardab müristamist ja välku, siis ta kardab ka tuld ja paugutamist. Peitu sel juhul nad poevad ikka kas tuppa, lauta või kui võimalik siis ka keldrisse.
Eriti see juhtub ikka vana aasta õhtul, kui pererahvas tahab ka rakette lasta.
Minu tähelepanekute järgi koer, kes kardab eelpool mainitud fakte, tunneb juba aegsasti enne ära ilmamuutust. Juba kui õhus on eelnevalt oodata müristamist, muutuvad need koerad rahutuks.
Kui sa oled võitnud selle looma usalduse, siis ta vaatab sinule otsa nii abipaluvalt, et nagu tahaks öelda, et palun aita mind hädast välja.
1942. aastal jäi meie Raksi marutaudi ja ta hukati. Ta oli selleks ajaks juba vana, halva kuulmisega koer. Nii, et aeg oligi nagu lahkuda.
2
Toodi noor kutsikas, kellele panime nimeks Pontu.
Põhiliselt oli meil mustavalget kirju kari. Ainult üks lehm oli meil punavalget kirju. Tema oli Kirjak. Tema julges ka meie uuele koerale, Pontule vastu hakata. Ta ründas ka karjaseid. Veel uduselt on mälus, kuidas ta mind kraavikaldal kätte võttis sarvede otsa ja viskas teispool kraavi. Õnneks olid vanemad vennad lähedal ja ruttasid minule appi. Õnneks oli ta mind võtnud nii sarvede peale, et minul viga midagi ei saanud. Täiskasvanuid inimesi siiski Kirjak kartis.
Teised lehmad olid sõbralikud, lasksid ennast sügada sarvede vahelt. Ka meeldis neile, kui harjaga kammiti.
Kutsikaeas oli Pontu vallatu, nagu kutsikad ikka. Pahandus tegi ta parasjagu. Sel ajal käidi ju pasteldes. Neid enam kuhugile ripakile jätta ei tohtinud, veel siis kui nad olid märjaks saanud. Pastlad olid ju tehtud nahast (pargitud.) ja need lihtsalt kutsikale meeldisid. Ta lihtsalt näris ja sõi need ära.
Maitsesid muidugi väga hästi. Tihti tõmbas ribadeks riided, mis tema kätte juhtusid.
Kui suuremad vennad Enn ja Hans hakkasid "nätsu" mängima, siis Pontu oli kohe platsis. See, kuidas poisid palli järgi jooksid ja palli taga ajasid, tegi koerale suuresti lõbu. Iga kord sekkus ka tema mängu käiku ja parajal momendil haaras "palli" hammaste vahele ja jooksis minema. Kui poisid kohe järgi ei saanud, hakkas Pontu seda "nätsu" ribadeks purustama. "Näts" oligi meie poiste jalgpall, mis oli tehtud kaltsudest, ning peale oli õmmeldud tervem riie. Seda nad siis ajasid väravasse.
Koera ei saanud kuhugile kinni ka mängu ajaks panna
ja sellepärast viibis ta platsil nagu kolmas mängija.
Sellega tuli poistel leppida ja Pontu päris ootas, millal "nätsu" mängida saab.
Pontu oli toodud nagu mainisin, kutsikana Sandrest Kiviselja juurest. Minuga leppis ta käige paremini, sest mina oli kõige rohkem kodus ja olin kõige väiksem.
Pontu peakorteriks sai heinaküün. Magamiseks kaapis ta heinavirna alla uru, kus ta siis magas.
Sealt paistis välja ainult nina ja talvel külmaga oli temal seal hea magada. Välja pääses Pontu küünist vundamendi kivide vahelisest jäetud august, üldiselt tegutses ta lahtiselt, vaid mõnikord ärevatel momentidel (oli ju sõjaaeg) panime Pontu keti otsa kinni. See muidugi temale ei meeldinud. Seda muidugi põhiliselt öösiti ja sügisel, kui igasuguseid hulguseid ja võõraid koeri ringi hulkus, üldse ta ei sallinud vormis mehi. Vahest trehvasid läbisõidul käima saksa sõjaväelasi ja kui talle muidugi näitasid veel vintpüssi, siis haaras ta hammastega toru otsast kinni. Isal oli kodus kusagil 1943. aastal vene vintpüss. Sellega vahest vanemad vennad meie koera narrisid, isegi sellest aru andmata, et see koerale sugugi ei meeldinud.
Õppimisvõime oli sellel koeral hea. Küünist sai laudalakka redelit pidi, kuhu oli asja iga päev. Pontu õppis ära redelist pidi laudalakka minema. Lakast aeti alla põhku allapanuks ja söödaks. Nõnda siis õpetasime Pontu redelit pidi ülesse ronima.
See läks tal nobedasti. Kõigepealt tõstis ta esimesed käpad kordamööda ülemistele redelipulkadele, seejärel astus ta tagumiste jalgadega alumistele ning nõndamoodi see käis. Esikäpad olid muidugi konksus üle redelipulga. Ülesminekul ta hirmu ei tundnud, küll aga hirm hakkas üleval, sest alla ju tagasi tulla ei osanud, ja arvan, et seda poleks ta ka ära õppinud.
Allatulekuks sai temale lakast allahüppamine. Selleks panime alla mõned sületäied põhku või heina. Ise sai enne hüpatud ja siis koera ka meelitatud hüppama. Viimaks võttis hüppamise omaks.
Koera laudalakka minemisel olid ka omad miinused, sest üleval olid kanapesad ja kunagi polnud ülevaadet, kui palju nad iga päev munesid. Võis ju Pontu seal ka mune süüa. Viimaks hakkaski ta ilma meie teadmata lakas käima ja kanamune sööma. Selline komme tuli võõrutada. Meelitasime Pontu lakka kanapesa juurde, pistsime ennem sinna varutud mädamuna temale suhu, hoidsime lõuad kinni ja nüpeldasime ta kasuka "tolmust puhtaks."
Pärast seda hoidus Pontu eemale kanapesadest. Ju ta siis sai ikkagi aru. Poistega kambasolemine ja nende "nätsu" püüdmine meeldis temale väga. Hiljem, kui vennad juba Kilingi-Nõmmes, üks koolis ja teine traktorijaamas olles laupäevadel koju tulid, läks Pontu juba neile metsa äärde vastu. Tekib küsimus, kust allikatest koer võis arvata, millal on laupäev ja kellaaega.
Nüüd vaatad, et paljud koerad käivad busside vastas kui permees või perenaine kuhugile sõidab. On näidatud ka seda, et koer käib posti järel.
Koer on tark loom, paljudes asjades ka inimesest targem.
Ega teisedki loomad lollimad ei ole.
Muidugi lõhna järgi äratundmine on talle kaasasündinud.
Seal teda petta ei saa ega pole mõtetki.
3
Meenub, kuidas 1946. aastal viidi ära meilt lehmad, mis olid ka arvele võetud varanduse üleskirjutamise käigus, Pontu püüdis kõigest väest seda takistada. Juba siis, kui lehmi laudast välja viidi ja vankrite taha köideti, näitas ta üles oma kiindumust varandusesse ja sellele omavolile, mis korda saadeti meie perekonna suhtes. Viijateks olid naised vastloodud Tõlla sovhoosist, üksainus lehm jäeti järele. Meie ema seisis keset õue ja pühkis silmi. Pontu tormas naistele kallale, nagu oleks arust ära.
Siis jooksis ta vankritele järele, siis jooksis kaugele ette ja seisatas, nagu tahtis ikkagi tõkestada loomade äraviimist, raevukalt haukudes. Vahepeal jooksis te meie juurde, nagu tahtis öelda, et miks teie lasete sellel ülekohtul toimida. Niimoodi saatis ta voori kuni talu piirini, kust ta lonkides tagasi tuli.
Ta tajus suurepäraselt, mis on hea ja mis on halb.
Tavaliste külaliste vastu oli ta palju lahkem. Haukus küll, nagu koerale kombeks, kuid jättis järele, kui keegi temale sellest märku andis. Ka nende tegelaste vastu, kes käisid meil varandust üles kirjutamas või läbiotsimisi tegemas, oli Pontu tige, neid ta ründas. Küll ta tundis pererahva jutu toonist, et tegemist on ebasoovitavate isikutega. Ta oli nagu meie pereliige. Olime temaga väga rahul.
Karjas käis ta meiega meelsasti ja oskas ka karja koos hoida, ehkki seda karja polnud enam nii suurt kui enne.
Kui nägi mõnda metslooma, siis temast selle tagaajajat polnud, sest temal karjakrantsil olid lühikesed jalad ja nendega polnud suuremat kiirust näidata.
Peale sõjaaegset elu oli palju repressioone ka niisiis koduloomade suhtes, rääkimata inimestest.
25. märtsi 1949. aastal, kui tuldi meie perekonda küüditama oli Pontu lahti. Juba kaugelt tundis ta hädaohu lähenemist, sest ta ju ei sallinud mundris mehi ja veel nende käes relvasid. Juba kaugelt andis ta märku hädaohu saabumisest. Panime ta ruttu keti otsa. Lahti olles oleks ta vist küll vapralt võidelnud selle ränga ülekohtu vastu. Kui meid hakati kodust ära viima, hüples kaua kaua Pontu keti otsas ja raevukalt haukudes. Nõnda on ta siiani jäänud minu silmi ette.
Teisel päeval tuli Kilingi-Nõmmest koju vend Enn, kes samuti tabati ja ära viidi.
Oma mälestusraamatus ta kirjutab:
"Pontu ei saanud ka seekord asjast aru. Aina viiakse meie kodust kedagi ära ja tema on neid kõiki teele saatnud. Ma ei tea, kuidas ta üleeile käitus (kui küüditati mind emaga.) aga nüüd oli ta nagu arust ara. Jooksis ümber auto ja haukus raevukalt. Saatis mind sõitva auto järel metsavahele, keeras mitu korda ringi ja jäi vaatama, tagantjärgi vaatama, koon püsti. Sellisena on ta meeles mulle tänaseni..."
Juba Siberis olles saime tädilt kirja. Tädi Leida, kes oli jäänud meile, kirjutas, et Pontu läks hulluks ja ta lasti maha. Selliselt lõppes meie neljajalgse sõbra elutee.
Tuleb välja, et meie võimuorganid polnud mitte ainult inimeste vaid ka loomade represseerijad.
4
Siberis elades meil ei olnud loomi. Muide kohalikel elanikel olid igal koduloomad, samuti nagu meilgi Eestis, peamiselt koerad. Palju oli nende seas väga ilusaid siberi laikasid. Need on väga ilusad ja armsad loomad. Samuti peremeestele väga truud abilised.
Öeldakse, et igas kodus polevatki vaja koera, kuid igal koeral peab olema kodu. Koer pole mänguasi, keda võib üle aia visata, kui temast isu täis saab. Minu arvates pole kahjuks veel kõik koerapidajad sellest aru saanud, sest kuidas muidu saaksid tekkida hulkuvaid kodutud koeri. Koerasse tuleb suhtuda kui uuesse perekonnaliikmesse. Tuleks ikka otsustada, kes hakkab koera pärisperemeheks, see tähendab kelle hooleks jääb koera söötmine, puhastamine, tema järel koristamine ja koera väljaõpetamine. Seda peaks tegema vist küll üks inimene. Sellesse koer ka jäägitult kiindub.
Mul on tuttavad, pensionärist abielupaar, kes elavad kahekesi ja peavad koera, kelle nimeks on "Tipsi." Vahest olen käinud ka nende pool, kui juhtun Viljandis bussi ootama. Astun nende poolt läbi. Ükskord demonstreeriti mulle, kuidas koer oskab kahvli otsast toitu võtta. Ja ka lusika pealt. Söömine käis ühest taldrikus. Kordamööda võtsid siis taldrikult toitu. Korra järgemööda käis kahvel koera ja pärast peremehe suhu. Samuti pärast ka lusikas. Peremees oli ise vaimustuses:
"Näe, Aadu, mis meie koer oskab!" kiitis peremees.
Mina küll sellest vaimustuses polnud.
"Poeb ikka teki alla, meie vahele!" kiitis perenaine.
Siin mulle tuli meelde, kui hästi oskab saateid loomadest teha Jaan Rõõmussaar. Hiljuti, nädal tagasi võttis ta intervjuud ühelt pensionärist naisterahvalt, kes ütles oma koera kohta:
"Õhtuti poeb ta meie voodisse minu ja vanamehe vahele teki alla."
Minu poolt lugupeetav reporter Jaan Rõõmussaar selle peale ütles:
"Küll mina tahaksin selle koera nahas olla."
Temal (Rõõmussaarel) on palju häid momente tehtud loomadest.
Näiteks, kuidas kits sünnipäeva laual kingitud lilli sööb ja külalised kohvi peale sel ajal piima "lüpsavad."
Ma pole näinud ega kuulnud teist inimest, kes oskab jutustada loomadest paremini kui meie lugupeetud Aleksei Turovski.
Teda võiks kuulata lõpmatuseni. Selleks, et saada sõpradeks nii paljude loomadega, peab igaühega neist võitma looma poolt sinule osutatud USALDUSE. Kui pole usaldust looma poolt sinu vastu, siis pole sellest loota ka sinu lemmiklooma.
Paistab, et kõik see on õnnestunud Turovskil Tallinna loomaaias.
5
Minu arusaamise järgi on loomad nii targad selles suhtes, et nemad oskavad eraldada inimesi nende iseloomu järgi. Miks nad ei lähene inimestele, kellel on loomade suhtes üleolev arvamus. Miks koer oskab ära aimata, kes on hea inimene, aga kes on, "vaenlane". Olen selles veendunud viimase 15 aasta jooksul.
Minul polnud niisiis loomadega "pistmist" alates 1949. aastast, Siberist tagasi tulles tuli kolmeks aastaks minna sõjaväkke aega teenima. Pärast sai elatud linnaelu kuni 1991 aastani. Linnas polnud mõtet lemmikloomi pidada.
1995 aastal asusin elama maale, Viljandimaal Vastemõisa kanti, kus tütar perega pidasid loomi. Loomade juurde oli vaja ka neljajalgset abilist. Oli väga taibukas koer Reks (saksa lamba- koer.) kuid tal oli üks puudus, et jooksis teele välja, ning jäi auto alla.
Olin mõne nädala Viljandi haiglas ja koju tulles tuli mulle üllatusena, et mind kohtas maja nurga juures musta värvi, lontis kõrvadega turjakõrgusega umbes 60cm kõrgusega koer, kes väga vihaselt minu peale haukus.
Kellelgi oli olnud alles jäänud kutsikad ja tahtis nendest lahti saada, siis oli ta odava raha eest ära andnud. Need olid olnud täiskasvanud kutsikad. Ta oli nii kõhna, et vist olid küll nälginud vanas kohas. Minu abikaasa oli temale kõhu täis söötnud ja tänu sellele austab teda kõige rohkem. Ei jää sammugi maha temast. Isegi ei lase kedagi vanaema puutuda, ükskord oli tütrepoeg löönud vanaema (nalja mõttes) rusikaga selga ja kohe oli järgnenud karistus. Koer lõi sõna otseses mõttes poisi pikali.
Kui olid lapselapsed väiksed, siis külalistel ei lasknud ta lapsi sülle võtta. Valis sellise positsiooni, et koer jäi lapse ja võõra vahele.
Kahju, et ta polnud saanud mingisugust koolitust, tema tegut¬ses omasoodu, nagu ta heaks arvas.
Sel ajal pidasime hanesid. Õhtuti oli hanedega tegu, et neid järvest välja saada. Kui nad tulid kaldale ja hakkasid kodu poole ajama siis läksid nad uuesti vette tagasi. Seda taipas meie Tolli (see oli koerale nimeks ristitud) ja sukeldus vette ning ujus sinna kohta, et haned ei saanud enam vette minna.
Sedamoodi aitas ta meid paljuski. Väljanägemiselt ta millegi- poolest meenutab labradori.
Tolli ei lähe kodust kaugele. Kõik võivad kodust ära minna, tema jääb truult valvama kodu. Järgi ta kunagi ei tule metsa. Tuleb paarsada meetrit sinuga ja jookseb koju tagasi.
Ta oli emane koer. Esimest korda oli temal 14 kutsikat.
Siis lasti ta Viljandi loomakliinikus ära "steriliseerida."
Nüüd enam tema teiste koertega tegemist ei tee, ei lase kedagi ligi. Mingisugune instinkt on ikkagi olemas: hoiab lapsi, ei lase kassidele teha liiga. Ei lase kunagi võõrastel puutuda meie varandust. Kui temale ei meeldi, annab märku kohe urisemisega.
Vahest käib meil külas ka koeraomanik, kellest oli eespool juttu, kes söötis koera lusika ja kahvliga. Ta on lastelastele teine vanaisa. Kaasas oli tal kogu aeg Tipsi. Tipsil on halvad kombed. Kohe hakkab ta iga asja peal koogutama, kasvõi aiaposti peal. Tolli on aga ta nii kaugele tõrjunud, et Tipsi temale lähe¬neda ei julge.
Nüüd viimasel ajal pole Tipsit enam kaasa võetud siia maale. Peremees on vist aru saanud, et tema koer meie seltskonda ei kõlba.
6
Kümmekond aastat tagasi saime endale kolhoosi hobusetalli. Seal oli ka kaera ja sellepärast arvatavasti oli sinna siginenud palju rotte. Poole kuuga oli Tollil kõik närilised ära hävitatud. Murdis maha kõik. Palju oli tuvisid. Ka neid püüdis hävitada. Mõne ta sai ikka kätte ka, kuid ega sa ju lennu pealt neid ikka ei taba. Madala lennu pealt küll.
Üle oja metsas oli meil orav. Tolli käis (Kui meie sealt puid tegime.) kivihunniku peal orava peale haukumas.
Nüüd on sealt orav kadunud vist sellepärast, et mets jäi hõredaks. Ka Tolli enam seal ei käi.
Koridori välisuks on meil klaasuks. Alumiiniumraamiga uksel on kaks klaastahvlit. Klaasid on 6 millimeetrilise paksusega.
Kord oli võõras koer tulnud meie hoovile. Tolli oli meil köögis. Ja kuna ka sisemine uks oli samalaadne, siis võis köögist kõiki näha, mis õues toimub. Vanaema viitas, et näe võõras koer meie hoovis.
Tolli pika hüppega kargas õue läbi ülemise ukseklaasi, nii et ainult klaasiklirinat oli kuulda. 6millimeetriline paks klaas oli purustatud, kuid eesmärk ajada võõras koer hoovist minema ka täidetud. Siiski mõni klaasikildudega haav ikka oli Tollil. Ukseklaas oli peenikesteks tükkideks purunenud.
Üle võrkaia hüppamine oli temale lihtsalt lõbu. Kui said temale sisendada, et peab jooksma, siis seda ka tema tegi. Jooksis pool kilomeetrit teed mööda edasi-tagasi ja mõned tiirud veel hooviski.
Et ta on lühikese karvakattega, siis talvel päris külmaga ta õues olla ei taha, on külm. Kuid olles esikus, siis ta esimesel võimalusel poeb salaja tuppa. Vahest pererahvas avastab hommikul, et Tolli on diivanil, pea padja peale pandu ja magab nagu nii peakski olema.
Ta hoiab ka teisi pereliikmeid peale vanaema. Sel talvel tulid Tallinnast meile külla sugulased. Meesterahvas embas noorperenaist (minu tütart.) Tolli kargas vahele ja raevuka haukumise peale pidid mõlemad kallistajad üksteisest eemalduma. Ma polnud näinud enne Tollit nii vihasena.
Tee ääres veeretas vanaema heinarulooni, tahtis veidi edasi veeretada teisele küljele, et alumine külg ära kuivaks. Teed mööda sõitis üks noormees jalgrattal. Ta jäi seisma ja hakkas vanaema abistama. Tolli oli kohe juures ja haaras poisil hammastega püksi tagumikust kinni. Noormees pidi loobuma abistamisest.
Tavaliselt koerad ei salli jalgrattureid, jooksevad neile isegi tee peale vastu ja võtavad "maha". Meie kodu (maja)juures läheb mööda Metsküla Kildu maantee umbes 50 meetri kanguselt. Tollil õnneks seda moodi pole, et ta jookseks tee peale jalgratturitele vastu. Sellepärast on ta tubli, üldse pole tal moes tee peale välja joosta. Muidugi on olnud juhuseid, kui Tolli maja juures haugub ja mõni noorte kamp sellepeale ähvardab teda kiviga visata, siis läheb küll tee äärde. Muidugi siis lüüakse kohe kartma ja konflikt on lõppenud.
Algaastail, kui piima võeti vastu piimanõudest voolikuga, siis ükskord, kui autojuht sai vaevalt vooliku piimanõusse pista, oli Tolli juba tagantpoolt autojuhi säärest kinni. Ära puutu võõrast vara.
Tolli kardab õudselt püssipaugutamist, isegi õhupüssist.
Kardab müristamist ja välku. Juba enne müristamist muutub rahutuks ja otsib kohta, kuhu peitu pugeda. Ise üle keha värisedes. Iga-aastane probleem on vana aasta õhtune rakettide laskmine. Siis teda välja minemast sundida ei saa. Ta kasvõi poeb voodi alla, kui sinna mahuks. Kardab ka tuld. Jaanipäeval tule alustamisest saati on tema kadunud. Vahest siiski poeb vanaema ligi.
Muidugi siis kui kuhugi minna temal ei ole. Vanaemaga on ta alati kaasas, ka siis ta ära ei tule tema juurest, kui hakkab paduvihma sadama.
Võõraid koeri meie majavalduse territooriumil ta olla ei lase, saadab need minema. Muuseas haugub ta kõikide peale, ka siis kui tuleb oma inimene. Siis loomulikult teeb ainult paar klähvi. Peremees ütleb küll, et Tolli on loll koer, haugub oma inimeste peale, aga mina küll nii ei ütleks. Koer peab teadvustama kõigi kohta, kas on oma või võõras. Mina pole ka keelanud, kui võõras inimene tuleb hoovi, et ei tohi. Pole vaja kurjalt keelata. Kui koerale ei meeldi see inimene, siis ta haugub kurjemini, kui on tema meelest hea inimene, siis ta haugub vähem, aga ega ta sellepärast ei hammusta...
Paistab, et koer, nagu eelnevalt mainisin, teeb vahet inimeste vahel.
Olen kuulnud inimestelt, et mõned on kastnud leivatüki viina sisse ja koerale sisse söötnud, ning see on hakanud koera¬le meeldima ning koer pole enam joodikute peale haukunud.
Eks ta muidugi lõhnast tunneb ära küll.
Tolli sai juba kümneaastaseks. Perenaine tegi talle lihast ja leivast tordi. Ega ta muidugi sellest juubelist aru ei saanud, kuid lastele oli seevastu küll see juubelisündmus eks. Siiani kui ta on köögis olnud, pole ta laualt küll ise sööki puutunud. Midagi käest andes pole ta kunagi rabanud, vaid võtnud tasakesi, mitte sinu kätt hammustades.
Tema karvakate vanadusest on hakanud minema halliks. Halliks on muutunud kaelaalune ja kõhualune, nüüd ka käppade siseküljed.
Ta ei hüppa enam üle võrkaia, otsib kohta, kust saab sisse ja välja pugeda, ei jookse enam nii pikka maad. Eks me kõik muutume vanemaks.
Oma elu jooksul ta metsloomi kimbutanud ei ole, ehkki siin liiguvad kitsed. Jänesed on vähe. Ta pole jahikoer. Meil pole ju majas ka jahimeest.
Ketis pole meie Tolli kunagi olnud ja selleks pole olnud vajadust, ühest koerteraamatust loen:
"ühtegi koera, eriti tõukoera ei tohi pidada ketis. See muudab iga koera valimatult tigedaks kõigi inimeste, ka oma pere liikmete suhtes. Kõige parem oleks koduaed või osa kõigist koduaiast piirata korraliku taraga ja lasta koeral vabalt liikuda..."
Huvitav mis ütleb koerapidamise kohtan "Euronõuded." Arvan, et kindlasti on need nõuded teineteisega vastuolus.
Kui juba euronõuded lubavad vasikaid (ka loomad) keti (lõa) otsas hoida ainult lühiajaliselt, siis arvan, et koera ei tohi üldse ketti panna.
Endistel aegadel (meie noorusajal) polnud saada raamatuid koertekasvatusest ja nende õpetamisest. Kõik läks meil nii öelda omasoodu. Nüüd on saadaval raamatud ja õppematerjalid koerte õpetamiseks.
Eile, 10. juulil trehvasin televiisorist kuulama intervjuud, et koeraomanik kurtis, et koeraga minna välismaale näitusele või võistlustele on väga kulukas, sest lennukipilet koerale on kaks korda kallim kui koeraomanikule!
"Et koeraga kokkupuutumine on sagedam kui teiste loomadega, on väga tähtis, et koer oleks terve. Selle eelduseks on, et oleks regulaarne kaitsesüstimine (marutaudi ja koerte katku )vastu.
Iga päev tuleks koerale pilk heita. Terve koer on erk ja rõõmus, tal on hea isu, terane silmavaade, külm ja märg ninaots.”
Olen selle kõigega nõus. Muidugi selline koer valmistab rõõmu ja naabritelgi pole põhjust pretensioone esitada.
Meie Tolli on juba vana, 10 aastane. Tuleb võtta kutsikas, kellest kasvaks temale vääriline järeltulija. Selgub kas tema oskab edasi anda oma head kombed:
- et ei jookseks teele.
- et ei lahkuks oma territooriumilt.
- oleks sõbralik teiste koduloomadega.
- et oleks hea karjakoer.
Sellised oleks minu soovid uue koera suhtes. Muidugi kõigepealt on vajalik, et uus kutsikas hakkaks hästi läbi saama Tolliga.
On vanasõna, et hunt unustab, aga koer mäletab kõike.
Siinjuures tuleb meelde venna meenutus, kes elab Sakus. Läinud vend Saku jaama koeraga rongi vastu. Äkki tõmmanud koer tema käest lahti ning sööstnud ühele vanamehele kallale. Hüpanud selga ja rebinud seljakoti katki. Vanamees öelnud sellepeale:
”Näe, kurivaim ära tundis."
Tuli välja, et kutsikast pärast sama vanamees viinud selle koera autoga kuhugi kaugemale metsa ära. Nüüd siis täiskasvanud koer tundis oma hülgaja ära ja tahtis kätte maksta selle teo eest.
Vanarahva tarkus ütleb, et kui koer sööb heina, läheb vihmale. Minu arvates see ütelus küll paika ei pea. Vähemalt minu tähelepanekute põhjal.
On ka ütelus,et koer on oma peremehe nägu. Seda ma küll kommenteerida ei oska.
7
Vastan ka mõnele küsimusele, mis on kirjas küsimustikus, kuid minu poolt pole pööratud sellele tähelepanu. Nüüd lemmikloomaga tegelemise ajakulu suhtes. Maal elades seda aega nagu ei märkagi, sest meie lemmikloom koer Tolli liigub kogu aeg vanaemaga, ning vanaema söödab teda möödaminnes. Ta kunagi ei unusta seda, et ka koer Tolli tahab süüa. Selleks ostetakse meil koeratoitu, mida ta saab tavalise toidu kõrvale.
Huvitav, et temale maitsevad väga šokolaadikompvekid, pähklid, kui on ülejäänud rasvaga praetud kapsaid, siis hea meelega sööb ka need ära.
Puuri olen ikka mina puhastanud. Esialgu ta ei tahtnud oma puuri minna. Arvatavasti oli seal veesoone koht. Nihutasin puuri veidi teise kohta ja nüüd läheb oma kuuti hea meelega. Ta käib ojas ja järves ujumas, nii et vajadust pole olnud pesemise järgi. Nii, et loomaga tegelemiseks ei lähe kuigi palju aega. Kõik kattub oma tööde ja tegemistega.
Loomaarsti poole pole spetsiaalset pöördutud, sest loomaarst ise tuleb kevadel ja tuletab meelde, et on vaja teha kaitsesüstimised koertele ja kassidele, suskab siis ära ja ongi aastaks muretu. Probleem on rohkem kasside kinnipüüdmisega. Muidugi on vaktsineerimine vajalik. Ega koer vastu ei hakka. Kasse tuleb teinekord läbi koti süstida, sest muidu võivad küüntega kinni- hoidja ära kraapida. Siiani pole mood mingisugust mõju lemmiklooma valimisel valmistanud, kuid tulevikus kutsika valimisel peab siiski valides, et see poleks talvel toakoer. Vaja on koera, kes viibiks talvel väljas, siis on ka ohutum varaste suhtes. Esineb ju palju vargusi, kus varastatakse loomi, vasikaid ja mullikaid otse laudast. Sel juhul oleks selles suhtes julgem.
Toakoer ju seda ei kuule, ega ka reageeri võõrastele, nad võivad varastada "silmad peast välja."
Oma lemmiklooma pole me saanud kuhugile kaasa võtta, sest ta lihtsalt ei tule autosse.
Oma lemmikloomale pole meie riideid ostnud, ega ka mitte õmmelnud vaatamata sellele, et ta on lühikese karvaga. Pole temal ka mitte ühtegi mänguasja.
Minu arvates on looma eest küll liiga palju hoolitsemise hädaoht olemas. Tõin eelpool näite, kuidas koera toideti, järgemööda käis kahvel ja lusikas kordamööda peremehe ja koera suhu. Piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel? Täpselt ei teagi seda öelda, aga piir peaks olema selline, et oma hoolitsemisega ei tekita piinlikku olukorda seltskonnas. Minu arvates hoolitsemine peaks olema ühesugune nüüdse ja nõukogudeaegse aja kohta. Ega koer ei tunneta, milline valitsus on praegu võimul. Koerad peaks kartma ikkagi ainult hiinlasi ja korealasi, et need neid ära ei sööks.
Muidugi kõige suurem probleem on et aias töötades kipuvad koerad suvel palavaga kaapima põõsaaluseid. Tuleb seda vältida.
Mis sellest, et pole kerge, kuid kuulekas koer saab varsti sellest aru. See ongi üks halbadest kommetest olnud meie koeral. Kirjutatakse, et koera karistada, peab teda turjast tõstma. Ma pole üldiselt koera löönud, vahest tõstnud olen. Muidugi suurt koera ei saa ju tõsta maast lahti. Arvan, et kõige parim karistusviis on hääletooni käskivaks muutmise teel. Saavad ju koerad
hästi aru, kuidas on peremehe hääletoon, kas käskiv või hellitav.
Kui annad käskluse „otsi“, siis pead ka seda nn väljendama, samuti
kui ütled "kuula", siis pead seda nii edasi andma, et koer saaks
sellest aru.
Vale või võimatu käsu korral solvub koer üsnagi ruttu, siis on kiiresti ära leppimine keerulisem.
Räägin küll koeraga ja arvan, et minu hääletoonist midagi ka taipab. Olen vahest naljatanud, et meie Tolli oskab ka rootsi keelt, ükskord käis külas üks rootslane, kes sel ajal ei osanud veel eesti keelt. Kaua kaua rääkis rootslane omas keeles koeraga.
Midagi arvan, loom ikka aru saab. Kui ütlen tavaliselt, et tule siia Tolli, siis ka tuleb. Aga kutsuda võib siis, kui midagi ka koerale anda on.
Arvan, et lemmikloom võib ära kasutada oma peremehe kiindumust. Võibolla näljasena võtab midagi peremehe juuresolekul söögilaualt või murrab maha mõne kättesaadava kodulinnu. Arvan, et see võib juhtuda. See on juba peremehe süü.
Minu arvates laps vajab looma, kuid kohustusi nagu lastele peale panna ei saa. Koer võib tihti ära kasutada laste tähelepanematust. Kui näiteks laps kõnnib ringi võileivaga ja koer on söömata, siis ta võtab tasakesi lapse käest selle vorstivõileiva ära. Ja tavaliselt siin lapsed pahatihti just poolvabatahtlikult loovutavadki selle koerale.
Mina näiteks praegu küll peale koera lemmikloomaks ei võtaks. Lihtsalt sellepärast, et koer on majapidamises väga vaja¬lik ja ta ei nõua eraldi aega.
Eksootiliste loomade pidamisest ma midagi ei arva. Kellel on aega ja tahtmist ja aega, siis palun, võtke, tegelege.
Televiisoris on näidatud tihti, kus lemmikloomadeks on mittekoduloomad. Miks mitte, kui nendega hakkama saada ja aega on selleks.
Küsimusele, miks inimesed peavad lemmikloomi? Loomad (koe¬rad on ju olnud juba sajandeid tagasi koos inimesega. Ka kariloomad on samuti ammust aega olnud koos inimestega.
8
Küsimuslehel "Lemmikloom" on kirjutatud:
"Alljärgnevas on lemmikloomade all mõeldud loomi, keda ei peeta nende liha, piima, naha jms turustamiseks või ise tarbimiseks."
Siiski tahaksin mõne sõnaga mainida piimakarjaliste käitumist ja nende suhteid inimestega, kuna ma olen juba üle kümne aasta kokku puutunud nendega söötmise, karjatamise ja nende hooldamisega.
Mõisaküla linnas peeti ka nõukogude ajal lehmi. Inimesed kas müüsid teistele piima või andsid kokkuostu. Kokkuostuga oli tegemist tsisternautoga, millesse korjati piim kokku piimapukkidelt. Nüüd aga:
On viltu vajund piimapukid ja põllud ohakaid on täis...
Üks Mõisaküla naisterahvas kurtis, et keegi lüpsab öösel tema lehma. Lehmad olid öösel linna taga ketis ja neid oli seal ikka ühes linnaosas kümmekond. Käis siis naisterahvas öösiti passimas, et kes siis see võib olla, kes tema lehma lüpsab. Muidugi vaatas kaugemalt, sest lehma juurde polnud mõtet minna. Valva kuidas tahad, hommikuks on ikka lehma udar tühi. Viimaks sattus jälile, et kui öösel lehm magas, ulatus tema oma udarast piima välja imema. Nõnda tuligi tõde päevavalgele, et lehm ise imes udara tühjaks. Uskumatu asi, aga nii see oli.
Kääri loomapidamine hakkas vanast laudast, kuhu mahtus 6 lüpsilehma. Hiljem saime kolhoosi hobusetalli, nüüd on seal paarkümmend lüpsilehma ja üle kümne noorkarja. Karjamaa on tarastatud elektrikarjusega. Mõned aastad tagasi olime hädas ühe lehmaga. Alati oli ta kusagilt välja saanud. Karjamaale ringi peale kõndides oli kõik terve. Aga kõndida kontrollimiseks oli vaja mitu kilomeetrit. Ajad selle lehma uuesti karjamaale ja mõne aja pärast on jälle väljas. Sattusime peale, kuidas tema aiast välja sai. Ühest kohast oli elektrikarjuse traat üle oja tõmmatud. Vett oli ojas vähe suvel. Ometi oli traadi ja oja põhja vahe kusagil alla meetri. Tuli ilmsiks, et lehm ROOMAS selle traadi alt välja.
Kus on ikka ettevõtmine.
Loomad tunnetavad ka seda, kas elektrikarjuse traadil on vool sees või mitte. Selleks hoiavad nad nina traadi läheduses. Ilmselt, kui on vool sees siis tekivad võnked. Kui aga korra juba "särtsu" saavad, siis nad rohkem ei julge minna.
Loomakarjal on oma karjajuht. See on kõige tugevam, kes juhib karja. Meie karjamaad on kahes osas. Vahepealt jookseb läbi Metsküla-Kildu maantee. Kui on ühel pool hein nagu otsakorral, siis meie karjajuht (Punik) tuleb üleminekukohale ja pasundab, nagu nõu nõudes, et laske paremale karjamaale. Kui on midagi karjas juhtunud, siis ka hakkab pasundama (kui näiteks mõni lehm on poeginud) Mõned lehmad tunnevad oma järglasi, nende suhtes nad kunagi ei rakenda jõudu. Muide jõu rakendamine teiste suhtes on karjas tavaline asi. Joogiküna juurde sattub ikka kõige nõrgem kõige viimasena. Samuti lüpsiks lauta tulemisel hommikuti ja õhtuti on esimesena ikka Punik. Müüd on ta juba kümneaastane ja vahest juba loovutab oma eesõiguse teisele. Kui tema tuleb ikka esimesena, siis on tore vaadata, kuidas teised ootavad järjekorras.
Karjajuhiks sai ta juba viieaastaselt. Mina olen leidnud üle poolte lehmade usalduse. Vahest karjamaal olles tunned äkki, et keegi hingab selga ja nagu keegi seisatas sinu selja taga. Vaatad ringi, Punik, kurivaim. Sellepärast neil on alati meeles ja tulevad minu juurde, et mul on ikka tavaliselt taskus mõni kartul. Poegimise juures tuleb vahest ka abistada ja sellest saavad nad ka hästi aru, on tänulikud. Punikut pole keegi siiani abistanud. Ükskord oleme leidnud tema vasika sügava kraavi tagant metsast, teisel aastal. Ükskord kui poegis tema järeltulija, siis Punik lõi oma järeltulija vasika juurest minema ja ise lakkus vasika puhtaks.
Tavaliselt loomad ei söö seda, kui teine loom on seda puutunud (näiteks kartulad) Mõni aga sööb kõik teise poolt ilastatud söögi ära. Selliseid lehmi on paarikümnelises karjas paar-kolm tükki.
Kohta nad tunnevad väga hästi. Igaüks lauta lastes leiab kätte oma koha. Ka märkavad seda, kui mõni lehm on karjast ära viidud. Siis terve kari tükk aega otsib seda karjamaal taga.
Kui karjamaale tuleb mõni võõras koer, siis seda aetakse kogu karjaga taga. Aetakse niikaua, kuni see on karjamaalt lahkunud. Loomi ei tohi lüüa, peksmisest rääkimata, mida siiski on mõningas kohas kuulda olnud. Looma võid ainult peenikese vitsaga veidi hirmutada.
Minul on nendega hea läbisaamine. Nad kuulavad ka minu sõna.
Varsti peab lüpsma tulema üks Puniku järeltulijatest. Hommikuti karjamaal lauda juures annan talle paar tükeldatud kartulit.
Arvan, et selle sissemeelitamiseks probleemi ei tule, sest ta on omaks võtnud minu usalduse.
Niipalju siis minu poolt loomadest. Lemmikloomaks on minul ikka praegu koer Tolli.
Et loomi tunda, pead nendega tegelema.
Mitte nii, nagu juhtus ühes tõestisündinud loos. Naabrinaine oli toonud oma jänese paaritada, sest tal polevat isajänest.
Aga paaritamiseks oli toonudki isajänese.
1934. aasta märtsikuus, kui sain viieaastaseks, viis ema mind süles lauta vaatama, kus sulus õlgedel lammas oli väikese valge utetalle mulle sünnipäevaks kinkinud. See oli minu esimene lemmikloom. Suveks viidi lambad talukarja, siis võõrdusin oma kallist utetallest.
Sügisel sündis perre väike vennake ühel rehepeksu päeval isakodus. Lõuna ajal jäeti masin seisma, isa tõsteti meeste poolt üles, sooviti õnne poja sünni puhul ja minul kästi koju minna väikest venda vaatama. Nii sain ma esimese lemmiklapse, keda pidin hoidma.
Üks väikest kasvu hobune Kulla oli ka meie perel enne 1940-dat aastat. Oli väga sõbralik hobune, võisin ta kõhu alt kasvõi läbi käia, leiba anda nende pehmete mokkade vahele. Ta oli lühikest aega mu lemmikloom.
Minu perel korteris elades pole olnud soodsaid tingimusi koera jaoks, kui lapsed olid sellises eas. Kurb oleks ju koera ainult ketis hoida. Siis olengi koerast, kassist loobunud ka praegu üksinda elades. Hiiri püüan keldrist lõksuga.
Minu ainukesed lemmikloomad on tihased talvel ja teised väikesed linnud, kes linnumajja sisse mahuvad. Aknast vaatan kui nad vilkalt päevalille- ja kõrvitsaseemneid oksal söövad ja uue järele lendavad. Kaerahelbeid rasvaga kuumutan ja toiduõliga saiapooli lakke riputan.
Metskitsed käivad talvel kompostiplatsil õunu, koori jm. otsimas. Jälgi on kõikjal aias ja aia taga, isegi lillepeenarde juures on käidud lumes.
Minu poja peres võeti omateada isane koer lemmikloomaks. Isegi loomaarst ei uskunud eemalt vaadates vastupidist varianti. Suur šokk oli see, kui koeral sündis 8 kutsikat vastu sügis-talvist perioodi kuudis.
Ilus hall poolangoora emane kass oli neil ka. Oli lapse lemmik, kõikide haiguste leevendaja ja hea hiirepüüdja. Kassi hoiti rangelt „pulmade ajal“ toas. Kass hüppas teise korruse lahtisest aknast alla ja sai oma tahtmise, sündis 5 poega. Imestasin kuidas ta suutis hüpata toaski kõrge ahju otsa talvel magama, lae alla, nagu olnuks tal tiivad. Ja nii mitmel aastal salaja pugedes jalgade vahelt uksest välja „pulmitama“.
Naabrite peres oli suur isane koer. Perenaine tahtis teda vägisi „pulmaseltskonnast“ koju tuua, sellepärast koer hammustas perenaist käest.
Taluperes anti koerale perest ülejäägid või nagu põrsastelegi, sorts piima peale. Kassid ootasid lüpsivahtu. Praegu on riiulitel igas toidupoes lemmikloomade jaoks toidupakid mis on toitvad, kallid, mugavad ja ohutud.
Loomadega peab rääkima ja usun, ta saab aru hääletooni järgi, reageerib sellele, on tänulik kiituse eest (liputab saba). Mäletab kaua ülekohut. Koer teeb vahet hea inimese ja halbade kavatsustega inimese vahel. Tõust olenedes allub dressuurile.
Kui riigikogus „tegi ilma“ vene erakonnas kurikuulus Kogan (kelle esinemine ajas „harja punaseks“) siis pandi isakodus koera nimeks Kogan, mis oli nii ehmatavalt naljakas.
Arvan koertel peaks ka olema oma nimede raamat, mitte inimeste nimesid laenata, mis piinlikkust tekitab. Näiteks naabri peres hüüti koera Kusti. Minu venna nimi on Kusti. Ema tahtis Jüri nime vennale panna. Siis oli lööklaul: „Tõmba, tõmba, tõmba Jüri Marile…“ Peale sõda granaadikillust sai surma meie tädipoeg Kusti. Tema mälestuseks saigi see venna nimeks. Hiljem vennatütrel algkoolis oli probleem kui küsiti isanime. Õpetaja arvates, kas ikka Gustav mitte Kusti? Tundsin end siis „süüdi“. Jüri oleks olnud tõesti mehisem Eesti nimi, mida koerale ei panda.
Vanatüdrukut seostatakse kassiga. Minu kaksiklell vanas eas kasvatas kasse ja koeri oma majas kümneid. Ta poos end oma aias õunapuu oksa külge kord…
Lasteta peres võetakse tihti kass või koer seltsiliseks.
Kassil või koeral olgu oma pesa, koht magamiseks, õpetatud alguses (ümberõpe on raskem):
Kaks noort peret linnas soovisid punutud suuremas kassikorvi saada lemmikkiisule.
Marisel Lasnamäe korteris oli hamster lemmikuks 2 aastat, riiulil kasti sees.
Oma voodis magamisest koos koeraga ei taluks. Rotti ja madu lemmikloomana ei peaks. Akvaariumi ees kalu jälgides oleks küll rahustav tegevus, kuid oskused, aeg, kulutused, võimalused on ettearvamatud.
Lemmikloomade vaktsineerimisse ja steriliseerimisse suhtun pooldavalt.
Liiga narriks minnakse siis, kui lemmikloomadele inimeste sarnaseid matuseid korraldatakse kusagil kalmistul.
Kõigi lemmikloomade pojad-tütred tuleks võimalikele soovijatele maha „ärida“, soojalt soovitada või kinkida.
Kõigil on oma valikuvabadus ja armastusevajadus ei kao eladeski ära.
Oma lapsepõlves, aastail 1953 - 1960 elasin Võrumaal Ala-Siimani talus. Aastail 1960 - 1976 olin ka lapsepõlvekoduga seotud, kuigi koolipäevil elasin koos ema ja võõrasisaga Antsla linnas ja lõpuks üliõpilasena Tartus. Käesolevas osas kirjutangi loomadest, kes elasid Ala-Siimanil.
Mõnedest loomadest kirjutan ainult mälestuste järgi. Küllap on need mälestused olulised, kui neid on mulle räägitud või olen lapsepõlves vanemate inimeste omavahelisest jutust üht-teist teada saanud.
Oma lapsepõlves kuulsin sageli nime Mogi. See nimi esines ka mu ema noorpõlvepäevikuis. Mogi oli minu emapoolsete vanavanemate viimane hobune. Nad pidid tema kolhoosi andma. Mogi oli pere jaoks kaugelt tähtsam kui lihtsalt tarbe pärast peetav loom, ta oli armastatud kaaslane, kelle surma pärast kogu pere nuttis. Mogi oli ostetud esimese Eesti Vabariigi ajal, veidi enne 1940. aastat, varsana. Mogi oli tori tõugu mära, hästi sõbralik, valge lauguga, kõigile armas. Kui oleks lähtutud ainult kasu saamise eesmärgist, poleks Mogit peetudki, sest Mogi oli haige südamega loom, keda pidi kohtlema ettevaatlikult, ei tohtinud teda tööga eriti vaevata. Mogi süda jäi haigeks nurisünnituse tagajärjel. Ta oli noore hobusena olnud väga rabe, pingutas üle jõu, tegi niiviisi endale tiinena liiga. Nurisünnitusi oli tal olnud lausa mitu. Hiljem temalt enam ei püütudki varssa saada, anti mõõdukalt tööd ja hoolitseti nagu sõbra eest.
Kui Mogi kolhoosi anti, jäi ta üle jõu käiva töö tõttu varsti viletsaks. Minu ema päevikus olid mälestused sellest, kui Mogi oli suremas haigena loomakliinikus ja tema endine peremees, minu vanaisa käis teda seal vaatamas. Tema tõi koju ka Mogi surmateate. Mogi maeti maha muidugi kolhoosi poolt, sest ta oli elu lõpus kolhoosi hobune. Minu ema on ikka seda meenutanud, kuidas Mogi tema peo pealt leiba sõi.
Mogiga seoses tean ka seda, et kui Mogi osteti, oli minu vanavanemate väiketalus ruun Aali, kes tuli maha müüa, sest ta oli Mogile armukade ja muutus nii kurjaks, et läks peremehele kallale.
Lehmad olid talus ju tarbe pärast nagu hobunegi, aga ometi olid lehmad perenaisele ja kogu perelegi head kaaslased ning sõbrad. Lehm oli hoopis midagi muud kui sead ja lambad. Nägin lapsepõlvekodus vanaema suurt armastust lehma vastu. Kui väike tüdruk olin, oli minu vanavanematel kaks lehma - Reesi ja Maasik. Reesi oli vanem ja üsna tülikas lehm: tal oli komme end ketist lahti tõmmata ja üsna kaugele hulkuma minna. Mäletan lapsepõlvest, kuidas käisin kord vanaisaga Reesit otsimas. Jõudsime välja majadeni, mida ma kunagi näinud polnud. Lõppes olukord sellega, et Reesi tuli ise koju.
Mäletan seda talvehommikut, kui vanaisa ja vanaema Reesi linna müügiks viisid. Vanaema istus laua juures ja nuttis kibedalt ning rääkis Reesist. Tunded pidid aga praktilistele kaalutlustele alla jääma: küllap oli Reesi juba vana ja selleks oligi muretsetud noor lehm Maasik, et Reesi välja vahetada. Reesi äraviimise päeva meeleolud jäid alatiseks mu mällu ning ligi nelikümmend aastat hiljem kirjutasin sest võrumurdelise luuletuse, mille siia kirja panen.
Saatus
Hingits petrolilambikõnõ lavva pääl ja vanaimä iksõ takan sääl, sälg kumaran kütmädä leeväahu vasta, juusksõ silmävesi müüdä lambanahka kaskat.
Vüürüseuiss saisõ peräni vallalõ, tarõ olli külmäs ja tuulitsõs tõmmanu, ruusõga sainakell lei hummugutunde, karjapini Tuki lauda ussõ man ulgsõ.
Aknõruutõ pääl äitsi lumõlilli, katskisõ suurõräti all mu jala külmeti.
Tuul küündläkuuhummugul olli ma kuvvõaastanõ, tuul pääväl viidi vana piimälehm liina müügile.
Maasik oli lehm, kellega mina aeg-ajalt tegelesin: viisin teda karjamaale sööma ja tõin lõuna ajal ning õhtul koju. Käisin ka Maasiku ketti karjamaal edasi tõstmas. Maasikust mäletan seda, et ta oli muidu rahulik lehm, aga keegi muu peale minu vanaema teda lüpsta ei tohtinud. Kui vanaemal oli vaja kodust ära minna, siis minu ema lüpsis Maasikut. Aga ta pidi vanaema laudariided selga panema ja ei tohtinud oma tegevuse juures ühtki sõna öelda. Ega lehm teda päris hästi uskunud, nuusutas kõvasti, aga siiski leppis, sest riiete tuttav lõhn ajas ta segadusse. Minu vanaema alati rääkis lehmaga, väga soojalt ja sõbralikult ning eks seegi äratas Maasikus imestust, kui minu ema teda lüpstes vait oli.
Maasiku müümise ajal ma enam vanavanemate juures ei elanud, aga küllap nuttis vanaema ka siis. Vanaema viimased lehmad olid Mooni ja Roosi. Ei mäleta, kumb just viimane oli. Aga päris viimasega juhtus huvitav ning ühtlasi kurb lugu. Mu vanaema oli suremas, vähihaige, ja lehm otsustati ära müüa. Kuna tegemist oli noore loomaga, siis ei müüdud teda lihaloomaks, vaid ühte peresse piimaandjaks. Paraku tõid ostjad lehma kiiresti tagasi, sest lehm ei lasknud end uues peres lüpsta. Vanaema oli lehma tagasituleku üle nii õnnelik, et võttis kogu oma jõu kokku ja lüpsis lehma ära. Kahe päeva pärast ta suri. Lehma vist koheldi uues peres karmilt, sest tema ikka lubas end ka teistel lüpsta peale vanaema. Minagi, kes ma olin selles asjas algaja, sain kuidagi tema lüpsmisega hakkama. Ära õnnestus see lehm müüa alles mitme kuu pärast.
Eespool ma rääkisin hobusest ja lehmadest, kes olid peres ometi majanduslikel kaalutlustel, aga samas olid nad ju kaaslased, sõbrad. Lapsepõlvekodust sain kaasa lugupidamise hobuste ja lehmade vastu ning kui elus olen nendega kokku puutunud, olen möödaminnes nendega vestelnud, nagu mu vanaema seda kunagi tegi, ja mul on hea olla olnud nagu kunagi lapsepõlves.
Minu vanavanemate majapidamises olid peale lehma veel lambad, siga, kanad ja küülikud. Nendel tavaliselt nime polnud ja nemad olid nagu alamklass lehmaga võrreldes, kuigi ka nendega räägiti sõbralikult ja hoolitseti nende eest. Aga oli erandeid ja mõni nendest sai inimeste suurema sõpruse osaliseks kui teised liigikaaslased. Tavaliselt läks nõnda nendega, kes olid teistest kehvemad, haiged või muidu viletsamad ning kellega vanaema ja mõni teinegi perest rohkem tegeles. Mäletan, et oli mõni kana, kes tuli sageli köögiuksele, sest teda oli seal eraldi toidetud. Ka lammaste seas leidus lemmikuid, kes inimesi nähes tuttavlikult määgisid ja juurde ruttasid. Lemmikute tapmine kujunes tavaliselt traagiliseks. Vanaema nuttis ja minu ema nuttis, aga jällegi olid majanduslikud kaalutlused tunnetest üle: kana ja lammast ei lastud liiga vanaks minna, tehti enne lihaks.
Nüüd siis jõuan nende loomade juurde, kes tänapäeval kuuluvad lemmikloomade klassi. Koertel ja kassidel oli ju talus praktiline eesmärk, ega neid puhtalt seltsi pärast peetud: kassid olid hiirte ja rottide püüdjaiks ning koerad valvuriteks.
Kui olin üsna väike, olevat olnud minu kodus kaks koera: Taks ja Tšapi. Kui mind sünnitusmajast koju toodi, olevat nad mu vastu suurt huvi tundnud. Tšapit ma ei mäleta, küll aga Taksi ning eriti seda päeva, kui Taks võõrastele ära anti, kuigi ta oli minu ema koer, tema suur sõber. Ema on hiljem mulle seletanud, et Taks anti ära, kuna vanaisa tõi koju uue koera Tuki ja ei tahetud mitut koera pidada. Ema oli minu tõttu vallasemaks saanud ja ega tema tahtmine peres suurt lugenud.
Sellest loost kirjutasin ma ka hiljuti luuletuse.
Imä, sul oli’ üts väikene vana pinikene pruuni karva, matal ja lühükene.
Sa ollit timä kostki kavvõst toonu.
Tiä sinnu tõisist rohkõmb hoitsõ, õdagu tarõ nuka man saisõn sinnu liinast kodu uutsõ, üüse su sängüjalutsin magasi.
Ütel pääväl tulli mõtsu takast miis ja naanõ.
Su pinikene är neile anti.
Es mõtlõ sõs kiäki tuu pääle, et sinnu sõbrast ilma jäeti.
Õdagu sa söödü veeren kivi pääl istsõt ja latsõ muudu hallõldõ iksõt.
Ma es mõista muud tetä, ku kraavipervelt maasikid korjada, nuu sullõ peo pääle panda nink tassakõistõ su pääd silitädä.
Minu lapsepõlveaegne koer oli Tuki, aga ega ma temaga sõber olnud. Kartsin teda silitada ja ega ta seda tahtnudki. Ta polevat kellelgi lubanud end silitada. Tuki oli tõeline valvur: kui võõras tuli, surus ta selja vastu maja ust ja keegi ei saanud majja sisse, enne kui koer pererahva poolt ära saadeti. Tukiga tegin lapsepõlves nalja: hakkasin kõva häälega hüüdma ja siis Tuki hakkas uluma. Tuki oli tavaline karjakrants, rebasekarva kasukaga ning suri vanadusse. Mäletan seda, kui räägiti, et Tuki on väga viletsaks jäänud. Ma ei elanud enam vanavanemate juures ja ei näinud teda suremas.
Pärast Tukit oli vanavanematel veel kolm koera: rebasekarva Krants, tumedakarvaline Muri ja üks taks, kelle nime ei mäleta. Taks oli ainuke koer, kes pidevalt ketis oli ja keda ma kunagi ei näinud vabalt ringi liikumas. Teda millegipärast ei armastatud eriti ja ta suri mingisse haigusse. See oli ainuke koer, keda ma nägin kuidagi tõrjutuna. Süüa ja juua anti muidugi korralikult, aga muidu temaga eriti ei tegeldud nagu teiste koertega.
Krants oli ainuke koer, kes oli kastreeritud. Seda tehti äkkotsusena. Loomavelsker oli parajasti põrsaid lõikamas ja siis võeti ka Krants ette, sest ta armastas kõvasti koerapulmades käia. Aga ega see midagi aidanud: kuigi Krants ei olnud enam võimeline järglasi saama, käis ta ikkagi hulkumas, küll vist mitte enam pulmades, aga niisama. Krants oli ka vahepeal ketis, sest teda oli kährikkoer hammustanud ja kardeti marutaudi. Aga marutaudi Krants ei jäänud ja kui ohtlik aeg oli möödas, lasti ta ketist vabaks.
Krants elas hiljem mõnda aega minu koolipõlveaegses kodus Antsla linnas. Mu vanaema oli surnud ja vanaisa haigena minu kodus. Krants käis siis öösiti oma endises kodus. Kui ta õhtul välja lasti, kadus ta sageli ära, aga hommikuks oli tagasi. Vanaisa naabrite kaudu saime tema kodus käimistest teada. Kui vanaisa oli suremas haige, siis viis mu tädi Krantsi enda juurde, aga ka sealt olevat Krants oma vana kodu vaatamas käinud. Krantsi tappis lõpuks üks külamees ära ja viskas koti sees ojja. Ta oli pidanud Krantsi oma vihamehe koeraks ja kättemaksuks maha löönud. Nõnda sai siis Krantsile hulkumine saatuslikuks.
Muri oli tume hästi karvane koer ja tema oli toodud majja sellepärast, et tema ema oli hästi kuri olnud ja mu vanaema tahtis ka kurja koera, et metsaäärses majas julgem oleks. Hoolimata sellest, et Muri kurk oli tume (olevat kurja koera tunnus!), oli ta äärmiselt heasüdamlik koer, kes peaaegu üldse ei haukunud kedagi ning ei läinud võõrastele üldse ligigi. Muri oli väga pelglik ja kartis igasugust mürinat - lennuki-ja äikesemürinat, muud mürinat metsaäärses majas ei olnudki. Äikesevihma ajal jooksis Muri vanaema seeliku alla peitu. Vanaema ise ka hüüdis talle: ”Murikõnõ, tulõ är mu pruntsi ala pakku!”
Kui mu vanaema suri ja vanaisa majja üksi jäi, ei tahtnud Muri enam tema juures elada, sest vanaisa oli armastanud teda kaela tagant kinni võtta ja üles tõsta. Ju oli see koerale ebameeldiv. Oli lihtsalt nõnda, et kui mu tädi või ema hakkasid ära minema, läks Muri nendega kaasa ja suure vaevaga saadi ta vanaisa juurde tagasi. Siis tädi viiski ta enda juurde ja ma käisin Muri seal vaatamas, sest ta oli mu esimene koerast sõber. (Krants hoidis omaette ja ei tahtnud muga nõnda suhelda kui Muri.) Muri aga ei saanud kuigi kaua mu tädi juures elada: külakoerad olid ta rängalt vigaseks purenud ja ühel päeval oli ta kodust kadunud - ilmselt surema läinud.
Minu lapsepõlvekodus oli alati mitu kassi. Kõige varasemad mälestused ja üsna kurvad on mul kassist, kes oli mitme küüliku ninad otsast ära söönud ja keda vanaema püüdis suures vihas üles puua. Ma ei tea, kas nägin seda poomist pealt või tekkis mul sest teiste jutu pärast kujutluspilt, mis muutus nii elavaks, nagu oleksingi kõike näinud. Vanaema ei saanud kassi poomisega hakkama: viimasel hetkel hakkas kahju.
Aga see kass jättis meie kodu maha ja vanaemal ning kõigil teistelgi oli sest kahju. Mäletan, kuidas vanaema teda koju kutsus ja kord ma nägingi teda metsa ääres. Kassidel olid kõigil nimed, aga selle kassi nime ma ei mäleta.
Kord oli triibuliste kasside paar, keda kutsuti Minna ja Aadu. Minna sugu oli valesti vaadatud: hiljem selgus, et ta oli isane kass. Nime tal siiski ei muudetud. Mäletan, et Minna ja Aadu kaklesid omavahel.
Mälestusväärne kass oli hallikarvaline Liisa. Liisa tuli meie juurde ära naabrite juurest. Ta ehmatas mu kangesti ära: läksin teda silitama ja mulle paistis, et see talle meeldis, aga äkki lõi Liisa mulle hambad kätte, nii et käsi oli verine. Seda tegi ta ka teistega. Mäletan, et kui Liisa oli juba vana ja haige, siis viidi ta ööseks lauta. Kord hõikas vanaema lauda juurest mu ema, et viigu Liisa lauta. Ema pani kindad kätte, sest Liisa oleks tal muidu käed ära lõhkunud.
Liisa oli hästi julge kass: oli võimeline mitmele rotile korraga vastu astuma. Meenub, kuidas kord oli öösel eestoas suur müdin: Liisa võitles rottidega: ta peksis hammaste vahel olevat rotti vastu põrandat ja rott võitles vastu, sellest suur müdin.
Liisa oli emane kass ja tõi pidevalt vanaema jalge ette kinnipüütud hiiri. Vanaema siis alati silitas Liisat ja kiitis teda hella häälega. Pärast Liisa pistis oma hiired muidugi nahka.
Üks kass jäi mulle veel eriliselt meelde. Ta oli mustakarvaline hästi koheva sabaga ja lõi tohutu kõvasti nurru. Ei enne ega pärast pole ma ühtki kassi nii valjult nurrumas kuulnud. Selle kassi keha polnud normaalselt arenenud, oli kuidagi liiga lühike ning ta ei saanud poegimisega normaalselt hakkama. Vanaema pidi talle alati sünnitusabi andma, aga kõik pojad tulid surnutena ilmale. See kass surigi lõpuks poegides. Tema nime ei mäleta. See oli ainuke kass, keda vanaema tuppa lubas. Ta magas vahel vanaema voodis.
Minu vanaema oli loomade suur sõber ja loomad käisid sageli temaga kaasas, kõndisid taga, kui ta toa ja lauda vahet liikus. See oli päris rongkäik: paar koera, kolm kassi, mõni kana, mõnikord mõni lammas, isegi seapõrsas on sellises rongkäigus olnud. Vanaema pidevalt rääkis loomadega - lehmaga, lammastega, seaga, kasside, koertega. Tal olid kummalised sõnad, aga ma ei mäleta enam neid. Mäletan ainult tema sooja hääletooni.
Koeri ja kasse ei pestud minu lapsepõlvekodus kunagi. Nad ei käinud ka kunagi toas, välja arvatud üks must kass, kellest ma eespool rääkisin. Koerad ja kassid olid suvel päeval ja öösel õues, talvel ning ka sügisel ja kevadel halva ilmaga olid koerad öösel köögis ja kassid laudas. Koerakuute meil ei olnud.
Kasside ja koerte söötmisest mäletan väga hästi seda, et kõik said kolm korda päevas lüpsisooja piima. Kui lüpsiaeg käes oli, kogunesid kassid ja koerad lauda juurde. Neid polnud tarvis hõigata, nad teadsid ise suurepäraselt seda aega. Meenuvad kasside piima ootel säravad silmad. Mida neile peale piima süüa anti, seda ei mäleta. Arvan, et kassid liha küll ei saanud, seda hankisid nad ise - hiiri ja rottegi oli külluses. Ega ka koerad sageli liha saanud. Said siis, kui inimesed ise liha sõid, aga seda mitte iga päev. Kindlasti olid koerte ja kasside pidupäevad enne jõule, kui siga tapeti. Siis oli lihakraami nende jaokski rohkesti.
2
1960. a alates hakkasin elama Antslas eramajas ja järgnevalt räägin neist loomadest, kes seal elasid ja ühtlasi ka sõbrad olid. Antslas oli meil minu algkoolipäevil must kass Kutu. See toodi meile minu lapsepõlvekodust Ala-Siimanilt. Kutu oli kass, kes iialgi ei varastanud laua pealt toitu, ükskõik, kui ligidal ta sellele oli. Olevat istunud, selg kaetud toidulaua poole. Kutu jäi naabrite mootorratta alla ja sai surmavalt vigastada. Mu võõrasisa mattis ta aeda õunapuu alla maha.
Järgmine kass oli samuti must. Tema tuli ise meile. See juhtus nii. Minu ema töötas Antsla kesklinnas ajalehekiosköörina ja ühel hommikul tuli tema kioski luugist sisse must kassipoeg. Keegi kassipoega otsima ei tulnud ja lõuna ajal tuli ema koju, kassipoeg kaenlas. Ema läks tagasi tööle ja mina jäin kassiga üksi koju. Mul oli kuidagi kõhe: kassipoja silmad hiilgasid minu arvates meeletult, ta käis mul kogu aeg taga ja kui näiteks panin käe tooliseljale, hüppas tema ka sinna mu käe juurde. Sel kassil olid vurrud lühikeseks lõigatud - ilmselt oli tal tegu olnud kiusavate lastega. Sellele kassile panin nimeks Nurr, aga ega teda selle nimega kutsutud. Nii minu lapsepõlvekodus kui ka koolipõlves kutsuti kasse ikka ühtemoodi: “Tiis, tiis!”
Mõlemad mustad kassid olid mu võõrasisa suured sõbrad. Ega ma mälestusi neist eraldada suudagi. Mäletan, kuidas kassid magasid voodis mu võõrasisa kõrval, käpad tema rinnal. Võõrasisa rääkis nendega väga ilusasti. Ka halvas tujus ja kurjana suutis ta kassi nähes naeratada ning kassi poole väga hellalt pöörduda. Kass said temalt muidugi head toitu ka: kui mees ise sõi liha ja vorsti, siis sai kass samuti. Ja piim oli kasside jaoks alati olemas. Võõrasisa tegi kassiga vahel nalja: andis talle koorepurgi, kus veel piisavalt koort põhjas. Kass pistis käpa purki ja hiljem limpsis puhtaks.
Kui võõrasisa kord pikalt haiglas oli, siis pärast ei jäänud kass temast sammugi maha, kartis, et jääb jälle peremehest ilma. Lõpuks ta jäigi, sest mu võõrasisa suri ja kass elas pärast teda veel kuus aastat ja suri umbes 10-aastasena.
Minu kodus kasse ei pestud. Kassid elasid koos inimestega toas, aga kui inimesi kodus polnud, pidid kassid ka väljas olema. Kunagi polnud meil kasside jaoks liivakasti, sest kassid küsisid välja, kui neil vaja oli. Üks mustadest kassidest kasutas isegi “jõuvõtteid”: kui öösel tema näugumist ei kuuldud, läks ta mu võõrasisa juurde ja tiris teda hammastega juustest. Üks kassidest tegi paar korda voodi alla häda. Põhjuseks võis olla liiga külm ilm või ka tervisehäire. Siis pisteti tema nina mustuse sisse ja anti laks tagumiku pihta. Ega puhtuse hoidmisega kunagi tõsiseid probleeme olnud.
Meie mustad kassid armastasid aeg-ajalt tagatoas akna all oleva laua peal istuda ja aknast välja vaadata. Köögilauale nad ei läinud - sinna ei lubatud.
Esimese musta kassi pärast sain kord oma klassiõe vanaema käest pahandada. Tema ütles, et musta kassi ei tohi kodus pidada, see on saatan. Ma ei mäleta, mida ta veel rääkis, aga hääl oli tal ärritatud ja vali.
Pärast neid musti kasse oli meil veel üks must kassipoeg, kes ei jõudnudki meie juures suureks kassiks saada. Selle tõi meile minu ema teine mees. Kassipoeg oli väga ilus ja elav. Talle meeldis olla mu voodis ja püüda läbi teki mu varbaid. Antsla on läbi aegade olnud laadapealinn. See kassipoeg jõudis laadarongkäiku. Sealt toodi ta küll tagasi, aga varsti kadus ta ikkagi ära. Ema arvas, et keegi varastas kassipoja lihtsalt ära, sest ta käis ikka aiast tee peale uudistama.
Viimane Antsla kass oli triibuline. Tema pärines mu vanavanemate kodust, kuigi need olid juba mitu aastat tagasi surnud. Nimelt asus üks vanavanemate kass naabrite juurde elama ja tema üsna metsiku kassipoja tõime endale. Mäletan, et kassipoeg kartis nii hirmsasti, et ei julgenud meie pool vabalt magada, istus kramplikult põrandal ja värises. Kui uni peale tuli, kukkust pikali. See kass kasvas küll suureks, aga ta käpp oh kuhugi vahele jäänud ja tõsiselt viga saanud. Mõnda aega elas ta veel meie juures ja liikus ringi kolme käpa peal, siis kadus. Tema oli minu ema sõber: magas mu ema juures, nagu kunagi olid mustad kassid maganud mu võõrasisa juures.
Kui olin üliõpilane, ilmus meie Antsla koju koer Topi. Minu tädi tõi ta meie juurde täiskasvanud koerana. Meid polnud kodus ja tädi oli ta pannud kuuri alla kinni. Sealt siis ootamatult leidsimegi. Topi elas õues kuudis ja oli ketis. Vahel lasti ta ka välja. Topi oli siledakarvaline krants, kõrgete peenikeste jalgadega ja pruunikashalli karvaga. Kui Topi vabaks lasti, käis ta hulkumas ja vedas meie õuele lugematul arvul konte. Ühel päeval jäi ta kadunuks. Oli talvine aeg. Kui lumi ära sulas, nägime kui palju konte oli ta kokku kandnud. Topi oli sõbralik peni, aga jäi nii mulle kui mu koeri armastavale emalegi kaugeks. Ta elas meie juures ka üsna lühikest aega.
1978. a saime koera, kes elas Antsla kodus seitseteist ja pool aastat ning oli kogu pere lemmik. Selle tõin mina hästi pisikese kutsikana oma keskkooliaegse pinginaabri perest, andes perenaisele neli rubla kutsika ema vorstirahaks. Kutsikas oli nii pisike, et hoidsin teda pihuga oma kurgu all. Esimese öö kutsikas nuttis lakkamatult, aga keegi ei tulnud selle peale, et võtta ta kaissu. Sellele koerale leidsin nime mina: olin koolis õpetaja ja äsja lastele tutvustanud kurba koeraraamatut “Valge Bim Mustkõrv”. (Tolle raamatu järgi oli hiljem ka üsna õnnestunud vene film!) Koera nimeks sai Bim, aga suupäraselt kasutati seda ikka nõnda: Pimm, Pimmu, Pimmule. Ja ka mina kasutan ses loos tema eestipärast nimevarianti. Minu ema hoidis Pimmut väga ja tema tolleaegne elukaaslane samuti, peale nende mina ja ema elukaaslase pojad, kes olid kutsika majja tulles teismelised.
Pimmust on mul huvitavaid mälestusi. Kui ta oli aastane, olime terve pika päeva kodust ära ja tulime tagasi vastu keskööd. Koer oli nii õnnelik, et hüppas köögis toolile ja söögilauale ja sealt edasi jälle toolile ning teise toas toolile ning voodile. Niiviisi polnud ta kunagi teinud, aga eks ta kaotas suurest rõõmust aru, oli vist tundnud, et on majja igaveseks üksi jäetud.
Pimmut ei pandud kunagi ketti ja Topist järele jäänud kuutki lammutati. Kui pererahvas kodust ära oli, siis oli Pimm majas luku taga, aga kui inimesed kodus, siis sai ta vabalt õues olla. Aiast Pimm välja minna ei tohtinud, aga läks ikkagi. Ema karistas teda niiviisi, et hoidis Pimmut õues pingi juures kinni, ise aga peksis vitsaga vastu pinki ning Pimm lõrises kõvasti, kuigi talle ju ühtki hoopi ei antud. Kõige korralekutsuvamalt mõjus Pimmule see, kui köögi aknale koputati. Kui Pimm oli tänaval, siis tuli ta sellise koputamise peale ajati tagasi, aga hüüdmise peale mitte
Kui Pimm oli jalutuskäigul ja oma inimene talle vastu juhtus, siis peni tegi sellise näo pähe, et tema ei tunne kedagi. Ükskord läksime emaga teed mööda, aga Pimm tuli linna poolt vastu. Ta ei tahtnud kõrvale pöörduda ja kui meie kohale jõudis, siis haugatas kurjalt ja pani suure kiiruga ikka samas suunas jooksu. Mõnikord kodu poole tulles nägin Pimmut ees minemas. Kui tema mind märkas, hakkas ta tagasi vahtima ja kiiremini ees liduma. Aeg-ajalt ikka kontrollis, kui kaugel mina olen. Pärast tuli ta hoovis mulle rõõmsa haukumisega vastu, nagu nähes mind alles sel hetkel.
Oma jalutuskäikudelt tõi Pimm vahel huvitavaid asju kaasa. Kord tõi ta terve nülitud küüliku (vist oli ligiduses oleva poe müüjate tagant varastanud), kord paberi sees oleva vorstitüki (meie ligiduses olevas pargis armastasid mehed viina juua, küllap oli koer mõne väsinud mehe kotist vorstitüki kätte saanud). Niisugused teod käisid koeraromantika juurde, sest ega Pimm kunagi näljas olnud. Ta sai lihakraami piisavalt. Ema oli ta vorstidega ära hellitanud. Vahel andis ta mehe eest salaja koerale vorsti, siis kutsus ta koera sõnatult ukse taha, tõmmates lihtsalt näpuga õhus. Pimm sõi meelsasti ka šokolaadi ja komme ning neid jagati talle piisavalt.
Kui mu ema kurb oli ja nuttis, läks Pimm mutsudes tema juurde ja püüdis tema näo ligi saada ja seda limpsida.
Pimm oli sitsima õpetatud ja ema mees mängis temaga pidevalt, ka teised mängisid. Kui Pimm noor oli, püüdsime teda pesta, aga see oli väga vaevaline toiming ja me loobusime. Vahel viis üks poistest Pimmu ligidal asuvasse tuletõrje veevõtukohta ja viskas sinna. Pimm tuli hirmsa hooga koju ja püherdas mulla sees.
Kaheaastasena haigestus Pimm koerte katku. Ema mees sõidutas teda siis iga päev loomaarsti juurde süstima. Pimm peitis end süstimishirmus ära ja vahel tuli teda tükk aega taga otsida.
Pimm oli õpetatud vareseid ja hakke taga ajama, sest need kippusid perenaise herneste kallale. Ükski võõras kass ei tohtinud ka õue peal olla. Võõrastele oli Pimm üsna kuri ja ei tahtnud ses suhtes perenaise sõna kuulata. Kui Pimm siili kohtas, tiirles ta meeleheitlikult siili ümber ja haukus kõrvulukustavalt. Ükskord oli siil õhtul hilja sattunud lillepeenrasse ja Pimm pühkis sealt hulga lilli minema.
Pimm oli väike kirju (musta ja valget värvi) karvane krants koheva sabaga. Vanaduses enne surma läks ta karvadest täiesti paljaks ja meenutas niiviisi põrsast. Sellisenagi käis ta veel jalutamas ja võis võõrastele lausa kummitusena paista. Ema ei suutnud lasta talle surmavat süsti teha ja Pimm suri lõpuks nagu vana inimene oma asemel teki all. Panen järgnevalt kirja temast kirjutatud luuletuse.
Joba pall'u aastid tagasi matsõ mu imä su haralidse uibu ala, sinna, kon ligidüsen pujengipindre, kibuvits ja vabõrna.
Sullõ es tetä halastusõsüsti, sa suiksõt unõlõ ku muldvana inemine uma asõmõ pääl kirju teki all.
Ma tõi su kolmõkümne aasta iist koolisõsara käest, hoitsõ sinnu tuvvõn katõ peo vahel uma kurgu man.
Mul um sust pall'u mälestüsi, küll kutsiga, küll vana pini iäst: kuis sa üle lillipindre joosit naabri kassi järel,
kuis minnu haukmisõga teretit ja takan ait lennukid, ku olõssi nuu suurõ kanakulli, kes mi kirju kikka järgi tulli.
Aga kõgõ rohkõmb meelen um, kuis ütel pääväl tarõ nukan sa väikest sapa keerutit nink mullõ sõbra muudu otsa kait.
Ja vahel kost kõrvu kaugõst aost, kuis üüse immä takan iksõt.
Es mõista tuukõrd sinnu kallistama minnä, es lohuta su valutavat latsõhenge.
Pärast Pimmu surma ei olnud mu ema kodus mitu aastat kassi ega koera. Kassi ema ei tahtnudki, sest tuli välja, et tal oli ilmselt allergia kassikarvade vastu. Tal oli palju aastaid kerge nohu, mille vastu rohud ei aidanud, aga kui kasse majas enam polnud, kadus ka nohu.
Kui mu ema üksi jäi, tõi üks sugulane talle noore koera, kes meenutas pandakaru. Ema pani talle nimeks Muri. Ema sai koeraga sõbraks ja koer hoidis teda, aga koer kippus kodust ära minema, kui aga õue sai: eks ta otsis endist kodu taga. Ema andis Muri endisele omanikule tagasi, sest koera selline käitumine tegi teda väga närviliseks.
Mõne aasta pärast tõi sama sugulane emale ikkagi uue koerakutsika, täiesti musta karva krantsi. Sellele pani minu tütar nimeks Jerry ja temast sai mu ema vanaduspäevade suur sõber. Nime Jerry leidis mu tütar multifilmist “Torn ja Jerry” ja seal oli Jerry hiire nimeks.
Mu ema saab 77-aastaseks ja Jerry on tema juures elanud kolm aastat. Mu ema hüüab teda koduselt:”Tšerr, Tšerr!” Jerry on hästi seltskondlik peni: ta on endale leidnud sõpru nii inimeste kui koerte hulgast. Aeg-ajalt käib mõni koer tema juures meie aias mängimas või käib Jerry ise teiste juures. Kõik naabrid on Jerry suured sõbrad. Üks suurimaid sõpru oli mees, kes kolm korda nädalas tõi emale piima. Jerryle oli see suur sündmus. Ta ootas õues ja kui piimamehe auto tänavale ilmus, tuli Jerry rõõmsa haukumisega seda emale teatama. Kahjuks pidi ema selle sõpruse katkestama, sest koer oli teistele piimaostjatele kuri ja nõnda istub ta nüüd toas, kui perenaine piima järele läheb.
Jerry on ka perenaise poolt ära hellitatud ja ega ta tema sõna hästi kuula, aga kuidagi saab hakkama. Süüa antakse Jerryle peamiselt poest ostetud koeratoitu, aga ta armastab ka värsket piima ja keedetud mune. Magusat see koer ei armasta.
Ka Jerry on õpetatud vareseid ja hakke taga ajama. Jerry ei käi kunagi ema juures voodis nagu eelmine koer Pimm ning ta ei lase end sülle võtta, ka ei ole teda õpetatud sitsima. Kui lahkumisel ema kallistan, siis muutub Jerry valvsaks nagu eelmine koer Pimmgi.
Jerryt vaktsineeritakse igal aastal marutaudi ja koerte katku vastu. Küllap Pimmu vaktsineeriti ka, aga Jerryst tean lihtsalt rohkem kui omal ajal Pimmust.
3
Kui mu tütar väike oli, otsustasime, et kuigi lapsele oleks looma vaja, ei võta me siiski oma liiga väikesesse korterisse koera ega kassi. Ometigi oli meil mitu aastat koguni kaks kassi. Need kassid sattusid meie koju Lagedil 1998. aasta suvel.
Lugu oli nõnda, et meie maja juurde ilmus üks rebasekarva ilusate silmadega sõbralik kass, kellele mu külas olev ema hakkas süüa andma. Seda tegid ilmselt teisedki majaelanikud. Need aga, kes kassile süüa andsid, pidid jäämagi seda tegema, sest kassil oli harjumus endast märkuandmiseks hüpata korteri ukse lingile ja ta oli visa: peksis linki, kuni keegi lõpuks välja ilmus.
Kass oli emane ja lõpuks tõi meie maja pööningul pojad ilmale. Siis tahtis ta poegadega tuttavate juurde elama asuda. Ühel hommikul, kui ukse avasime, oli ta meie esikus, poeg hambus. Tal oli neid poegi kaks, mõlemad triibulised. Oli kesksuvi ja soe ning minu abikaasa sättis kassi koos poegadega meie kuuri elama. Tegime neile kasti sisse pesa ja viisime loomulikult neile süüa.
Ühel hommikul oli järel ainult üks kassipoeg, teisest lapike nahka. Arvasime, et mõni isane kass pistis teise kassipoja kinni, ja tõime nüüd kassi koos järelejäänud pojaga meie esikusse elama. Sättisime sinna neile püsiva elamise. Palju aega hiljem tõdesime, et teise poja pistis kass ise kinni: sel pojal oli kael ringitassimisel ema hammaste poolt kõvasti veriseks pigistatud ning kuulus ema meelest surmale. (Hiljem saime kindlaid tõendeid sellest, kuidas ta pärast poegimist vigase poja nahka pistis.) Ka järelejäänud poja kael oli pisut katki, aga sinna panime streptotsiidsalvi peale ja võib-olla see päästis kassilapsukese elu.
Kassid jätsimegi enda juurde elama. Emakassile panime nimeks alguses Kissi, aga hilisemad hüüdnimed olid Mammi, Nurrmašiina ja Öökull ning Vanamoor. Kassipojale sai nimeks Rosin. Rosinal oli hiljem palju hüüdnimesid: Rossi (kõige kasutatavam), Ross, Rossu, Hüljes, Teine Inimene, Tiiger.
Mammil olid väga ilusad selged silmad, puhtad nagu allikavesi. Mu tütar oli algkoolilaps ja nuttis vahel oma murede pärast, siis läks Mammi tema juurde ja silus ennast tema vastu, vahel surus pea lapse põse vastu. Mu mehele meeldis, et Mammi ei ajanud kunagi küüsi tema põlve sisse, nagu Rossi täiskasvanuna tegi.
Mammi avas uksi, hüppas nii kaua ukselingile, kui ukse lahti sai. Minu meheema oli temaga hädas. Kass oli alati tal jalus, aga kassi toast välja ka ei saanud viia, sest siis hakkas ta ukselinki lõhkuma.
Mammi oli alati näljane, ükskõik kui palju ta sõi. Ta sõi nii palju, et oli keskelt ümmargune kui pall ja lõpuks oksendas osa toitu välja. Tõeline buliimik! Ta sõi peale kala, liha ja piima suure isuga ka igasuguseid putrusid ja suppe. Minu meheema oli hea kokk ja pidevalt keetis, praadis ja küpsetas köögis midagi. Ja oli nõnda, et sageli nägi ta kööki minnes, et Mammi magab rahulikku und, aga kui ta kööki jõudis, oli Mammi ka seal. Meheema nimetaski kassi meelehärmiga Vanamooriks ja ütles: ”Selle Vanamoori pärast ma ükskord jalaluu murran.” Mäletan, et ükskord tormas Mammi jälle suure hooga mu ämmale järele, siis juba suur Rossi tema järel ning köögi ukse juures lendasid nad mõlemad pikali.
Huvitav oli Mammit ja Rossit koos vaadata. Rossi sai Mammilt tissi veel suure kassina. Vahel ei tahtnud Mammi seda lubada ja peksis käppadega Rossit vastu pead. Mõnikord oli nii, et Mammi oli tooli peal, aga Rossi oli tooli all ja sirutas käppi tema poole ning Mammi lõi teda. Aga väga sageli magasid nad teineteise kaisus, vahel magas üks kass teise turjal.
Kui Rossi veel väike oli, tassis mu tütar Maarja teda ühes läbipaistvas sangadega kotis ja Mammi sibas neil kannul. Nõnda käidi alevikku mööda ringi. Kord tuli Mammi mulle ja tütrele koolimajja järele ja passis hulk aega ümber koolimaja. Kui hakkasime perega linna minema, siis oli Mammi raudteeäärses võsas ja näugus, nii et perroonile oli kuulda.
Ühel suvel tehti meile uut pliit ja soemüüri. Mammi istus truult pottsepa juures ja valvas tema tegevust. Kui meil käisid kadri- ja mardisandid, ilmus Mammi neid kohe üürimaja nuusutama.
Mure oli Mammi poegadega. Olin pakkunud kassipoegi alevikus kingituseks, aga keegi ei tahtnud. Meil oli kohalikus poes üleval kuulutus, et kingime kassipoegi, olime valmis nad enne juba küllalt suureks kasvatama, aga ikka ei leidunud soovijaid. Pärast seda, kui ma olin kaks korda tema poegi uputanud, otsustasime talle tiinusevastaseid tablette andma hakata. See oli üsna lihtne: panime tableti peeneks tehtuna pudru sisse ja ablas Mammi pistis kõik nahka. Ainult et need tabletid lõid ilmselt kassi psüühika segamini: enne puhtust hoidev kass hakkas esikusse häda tegema. Panin tema nina mustuse sisse ja lõin teda, aga see ei aidanud. Nüüd hakati Mammit usinalt valvama ja ta pidi senisest rohkem õues olema. Mammit steriliseerida me ei tahtnud, sest meie meeles oli Mammi üsna vana kass. Arvasime seda seepärast, et Mammi hambad olid ära kulunud, ta ei saanud enam kõva toitu korralikult süüa ja oma sündinud poegade nabanööri katkinärimisega olid tal ka tõsised raskused, nii et ühte poega oli ta kõvasti vigastanud, (selle oli ta hiljem ära söönud!)
Mammist jäime ilma ühel talveõhtul. Läksime mehega jalutama. Mees võttis Mammi süles kaasa. Olime ennegi kassiga jalutanud. Äkki hüppas Mammi sülest maha, viibutas saba ning kadus ühe eramaja hoovi. Kui koju läksime, lootsime, et Mammi juba ootab meid, sest see kant, kust ta meie juurest ära läks, polnud kodule kuigi kaugel, aga me ei näinud Mammit enam kunagi. Minu mehel oli kaua hing haige, sest ta tundis end kassi ees süüdlasena: ta oli kassi pisut tema tahtmist vastu kaasa võtnud.
Rossi oli kogu aeg ema varju jäänud: Mammi oli temast kiirem, erksam, poeg sibas kuidagi uimaselt ema järel. Kui Mammit enam polnud, muutus Rossi kuidagi elavamaks, temaga tegeldi ka rohkem kui siis, kui kaks kassi oli. Nüüd oli tema ju ainuke, keda sülle võtta, kellega vestelda.
Rossi noorusest on huvitavaid mälestusi. Noore kassina mängis ta ennastunustavalt puulehtedega. Ilus oli vaadata. Oma esimesel kevadel oli Rossi roninud maja ees kasvava kõrge vahtra otsa ja näugus seal haledalt, kui hommikul tööle läksin. Kui pärast koju tulin, tuli ta mulle vastu. Mul oli süda senini ikka valutanud: teadsin juhtumeid, kus noored kassid ei saanud kõrgelt alla ja kutsuti tuletõrjujad appi. Õnneks Rossiga lugu nii tõsine ei olnud.
Kord panime varajasel juunihommikul puid riita. Rossi ilmus märjana kõrgest kastesest rohust meie juurde. Kui puid riita panime, oli Rossi tavaliselt riida peal ja vaatas ümbrust. Mu mees tõstis ta sinna, aga Rossile meeldis seal olla. Vahel läks ta ka ise puuriida otsa.
Kui Rossi oli aastane, kadus ta sügist vastu terveks kuuks ära. Läksime perega mu meheema juurde ja jätsime Mammi ning Rossi naabrite hooleks. Naabrid toitsid neid korrapäraselt, aga magama pidid nad küll õues. Oli soe ilm ja see ei teinud neile kahju. Mammi oli käinud ilusasti söömas, aga Rossi mitte. Kui tagasi tulime, ei olnud teda veel mitmeid nädalaid. Kord aga leidis meie tütar ta üsna kodu ligidalt üles, tuli tuppa ja ütles: “Vaata, kas on meie Rossi.” Oli muidugi.
Kui Rossi noor kass oli, näugus ta väga imelikult. Ma nimetasin teda ta hääle pärast Plekikärinameheks, sest see hääl oli tõesti mingi kärina moodi, mitte korralik kassihääl. Hiljem võis ta sellist häält teha, nii et maja kajas, eriti pulmaperioodil. Kord tulin hilja õhtul koju ja maja ees käis parajasti mitme pulmitava kassi kisa. Üks oli Rossi. Ta tuli minuga koos trepikotta, aga tegi seal oma võimsat pulmahäält edasi. Mina otsisin meeleheitlikult võtit ja palusin:”Rossi, ole inimene, ära lärma, naabrid tulevad meiega pahandama, kui sa nii jaurad!” Ma olen lapsepõlvest peale harjunud loomadega rääkima ja rääkisin ka Rossiga nagu “teise inimesega”.
Rossi on mulle loomade hulgast senini kõige suurem sõber olnud. Ta äratas mus kiindumuse oma kurbade silmade ja üldse kurva oleku pärast. Suvel olime mõnigi kord kahekesi kodus ja siis me vestlesime eriti. Päeval ta ütles “näu”, aga kui öösel mööda minnes tema kohale kummardusin, ütles ta “kurr”. Mäletan, et kui ma majade vahel pesu kuivama panin, ilmus ta sageli kuskilt minu juurde. Rossi käis minuga mõnigi kord poes kaasas, jäi poe taha ootama ja kui poes oli vähe rahvast, jõudis ta mu ka ära oodata.
Vahel käisime perega jalutamas ja Rossi tuli kaasa. Rossi sibas kord taga, kord ees. Kord läksime Rossiga aiamaale. Meie tegime tööd, Rossi magas päikese käes. Rossi magas nii kõvasti, et ei ärganud, kui hakkasime ära minema. Läksime ja
vaatasime, kas ärkab. Siis läksime tagasi ja ajasime kassi üles: ei tohtinud sõbrale halba vempu mängida.
Kui istusin toas laua taga, tuli Rossi mu jalgade juurde magama, pani pea jala peale. Kui rääkisin pikalt telefoniga, tuli Rossi ka sageli mu jalgade juurde. Rossile meeldis olla keset tuba vaiba peal. Selle kohta ütlesime, et Ross “magab maantee peal”. Ta tegi seda selleks, et mööda minnes tegi keegi kindlasti temale pai. Sageli lebas ta selili ja nägi hülge moodi välja.
Kui Rossil oli mingeid soove, siis tuli ta mu juurde ja hakkas mu kätt vastu nõudlikult peaga toksima. Kui püsti tõusin, siis läks ta kas ukse suunas või toidukausi poole, olenevalt vajadusest. Kui tal väljaminekuga kiire ei olnud, istus ta lihtsalt kannatlikult esikusse viiva ukse juures, lootes, et keegi märkab.
Rossi käis õues ja sellepärast oli tal muidugi keelatud voodisse minna, aga nooruses ta eksis selle nõude vastu. Kord öösel tütre tekki kohendades leidsin, et Rossi lebab pikalt väljasirutatuna tütre selja taga, pea padjal. Teine kord aga nägin mina öösel painajalikku und ja tundsin, et miski rõhub mind. Üles ärgates nägin, et Rossi oli mu rinna peal ja lõi kõvasti nurru. Korra leidsin ta oma jalgade pealt magamast. Vanema kassina Ross enam voodisse ei tulnud, aga vahel käis mu juures ja pani käpad mu padja peale. Öises valguses olid kassi käpad tumedad ja kuidagi tillukesed.
Kui Rossiga kahekesi kodus olime, ei võinud ma tagatoas olla, sest Rossi ei tohtinud sinna tulla. Ta tuli ikkagi, surus käpaga ukse lahti ja kurb kassinägu ilmus mu ette ja kuuldus tasane ”näu”. Läksin siis tema juurde suurde tuppa ning istusin sinna laua taha lugema või kirjutama ja ta sättis end mu jalgade juurde vaibale magama.
Rossile meeldis väga tule paistel magada. Ahju ees tohtis ta seda teha, aga köögis oli see ohtlik ja sealt viisime ta ära ning panime ukse vahelt kinni. Siis surus Rossi oma kurva näo teiselt poolt vastu ukseklaasi.
Ahju ees istus Rossi sageli mu mehe süles, aga neil tekkis vahel ka konflikt, sest Rossi sõudis käppadega ja surus sõudmishoos küüned mu mehe põlve sisse. Mõnikord, kui oma tillukeses köögis sõime, hüppas Rossi ootamatult mu mehe sülle. Mina haarasin siis ruttu tema sabast kinni, et saba ei läheks meie taldrikutele.
Rossi elas meie juures seitse ja pool aastat ja temaga oli ka probleeme. Et ta oli vabalt õues käiv kass ja teadsime, et ta hulgub ka meie aleviku lähedal võsas ja väljadel, otsustasime teda marutaudi vastu vaktsineerida. Võtsime kassi sülle ja läksime kindlaks määratud päeval sinna, kus koeri vaktsineeriti. Ootasime küll seni, kuni koeri enam ei olnud, aga siis tuldi ootamatult ikka ühe koeraga, Rossi hakkas kartma, rabeles meeletult, ja karjus mu mehe süles ning lõpuks hakkas veel suure kaarega pissima. Rossi pääseski lahti ja põgenes majade vahele. Oli paar päeva kadunud ja kui koju tuli, karjus ta metsiku häälega, sest tal oli ikka veel hirm. Sellest saime siiski üle ja kõik muutus endiseks.
Kord kahtlustasime Rossil kõhuusse ja tõime vastavat rohtu. Seda õnnestus Rossile anda ainult värske räime kõhtu peidetuna.
Ühel suvel hakkas Rossi toas märgistama. Meie suhted muutusid väga pingeliseks: Rossile anti kiiresti süüa ja saadeti ta uuesti välja, et ei jõuaks midagi mustaks teha. Selline tõrjumine mõjus kogu perele halvasti, aga ei osanud midagi teha. Küsisime nõu loomaarstilt, aga see ei osanud praktilist nõu anda, ütles seda, mida me isegi teadsime: Rossi märgistas oma kodu kõrvalkorteris elava kassi pärast. Kui naaberkorterise asus ka kass elama, oli Rossil temaga võitlus oma territooriumi pärast ja Rossi sai võidu, aga hiljem, kui Rossil oli pikka aega käpp haige, sai jälle naaber võidu ja see Rossile mõjuski. Tükk aega olime kõik kurvad ja närvilised, sest meil oli kahju Rossit kogu aeg endast eemal hoida, kartsime, et ta jätab meid maha. Ajapikku läks Rossil märgistamistahe üle ja ta sai kodus oma endised õigused tagasi.
Rossit steriliseerida me ei tahtnud, ka toakassiks teha mitte. Kogu pere oli arvamusel, et loomgi vajab loomulikku elu kõigi selle rõõmude ja ohtudega.
Äsja möödunud talvel jäi Rossi kadunuks. Alguses me ei muretsenud, sest Rossi oli varemgi päevi ära olnud. Parajasti olid meie tänava eramajas kassipulmad ja Rossi ei kulutanud aega sealt kojutulekule. Sealsel emasel kassil oli lahke perenaine, kes oli Rossiga harjunud ja andis ka Rossile vahel süüa, kui too truult tema kassi juures viibis. Minuga oli alati nii, et kui ma hakkasin Rossi äraoleku pärast muretsema, ilmus ta välja. Seekord ei tulnud. Kevadel kirjutasin temast luuletuse.
Ma käve läbi lumõ poodin.
Tii veeren kraavipervel lamasi musta karva kass maan, tiä suust oli’ veri vällän, lumi joba katsõ tiä kihä ja pääd.
Nüüd ma mõtlõ: vai-olla ollit sääl lumõ seen sa, mu kurbõ silmiga sõbõr, kedä ma är es tunnõ, kelle ma sinna jätse võõrilõ tougada, kraavi põhja visada.
Nädälä ja kuu umma lännü, lumi ammu um sulanu, aga ma viilgi ooda sinnu tarrõ lavva ala vaibalõ mu jalgu najalõ magama.
Ma mõtlõ sust ku tõsõst inemisest, kes süäme külge jäänü.
Mul kahju um su hengest pelgligust nink silmist imeligult nukrist.
Ma igä hummugu viil panõ su kaussi puhast joogivett ja näe sust und ku lähedäsest: kuis ussõ ava, sa tarrõ tult nink suuril silmil mullõ otsa kaet.
4
Olles ära rääkinud lood loomadest, kellega olen elus lähemalt kokku puutunud, otsustasin vastata ka Eesti Rahva Muuseumi küsimustele, millele eelnevad lood vastust ei anna.
- Teavet loomade kohta olen saanud raamatutest.
- Mood pole ühtki mu tegevust mõjutanud, ka loomadega suhtlemist mitte. Tõupuhtus pole mu jaoks oluline. Iga loom on elav hing ja väärib hoolitsust ja armastust, olgu ta puhtatõuline või segavereline.
- Loomanäitused mind ei huvita ja oma looma ei viiks ma kunagi näitusele: sõber pole demonstreerimiseks.
- Minu lapsepõlvekodus oli peamine loomade eest hoolitseja minu vanaema, noorpõlvekodus mu ema. Minu praeguses peres hoolitsesid kasside Mammi ja Rossi eest kõik pereliikmed. Minu peale lootis Rossi vist kõige rohkem. Tundus nii, sest kui tal mingi pakiline soov oli, tuli ta kõigepealt mind peaga nõudlikult toksima.
- Kass Rossi sai kõige rohkem poest ostetud kassitoitu, sest ta oli toidu suhtes väga nõudlik ja kassitoitu sõi ta kõige meelsamini. Õigeks me seda ei pidanud, sest mu abikaasa oli lugenud, et spetsiaalse kassitoidu söömise tulemusena võib kassil areneda vähktõbi.
- Mõningatel juhtudel on vaja steriliseerida. Siis, kui loomal pole võimalik oma bioloogilisi vajadusi rahuldada. Olen paar korda pidanud kassipoegi uputama ja ei taha seda enam teha. Kui mu ellu peaks veel sattuma emane kass, siis lasen ta steriliseerida.
- Mammi ja Rossi ei tohtinud voodisse minna. Nad magasid tooli peal. Alla oli pandud riie. Hiljem õmbles mu tütar Maarja Rossile rohelisest riidest padja. Rossi ja Mammi magasid ka põrandal vaiba peal ja küdeva ahju ees. Rossi armastas minna ka madala kapi peale, kus oli pehme vaip ja toalilled. Ütlesime siis, et Rossi on botaanikaaias.
- Ei ole kasside ega koertega reisinud. Äraolekul oleme andnud loomad naabrite hoolde.
- Mu ema koerte Pimmu ja Jerry sünnipäeva on meeles olnud ja siis on neile midagi head süüa ostetud.
- Riideid pole küll oma loomade puhul kasutanud. Kassipoegadel ja kutsikatel on ikka mänguasjad olnud - mõni pall, üldse ümmargused veerevad esemed. Kasse Rossit ja Mammit pesime spetsiaalse kassišampooniga. Aga ega sest pesemisest Rossi puhul head nahka tulnud. Rossi oli pesemise ajal väga vihane, küünistas mu abikaasa käed veriseks ja otsustasime teda enam mitte pesta. Mammi talus pesemist rahulikumalt ja magas pärast päev otsa sooja ahju juures. Loomade spaad on vajalikud. Ei meeldi, et koeri ujutatakse inimestega koos randades.
- Ei usu, et soojust ja hoidmist on looma jaoks kunagi liiga palju, aga loomaga suhtlemises peavad olema kindlad reeglid, loom ei tohi inimese üle võimutsema hakata. Ega inimenegi tohi oma võimu looma juures kurjalt tarvitada. Kindlasti ei tohi loom muutuda mänguasjaks. Ei tohi teda vastu tema tahtmist pidevalt kammida ja talle tülikaid lehvikesi külge siduda.
- Minu kodus on loomade eest kogu aeg ühte moodi hoolitsetud. Ainuke vahe, et nõukogude ajal ei olnud saada spetsiaalset loomatoitu (ehk suuremates linnades oli, aga mina neis linnades ei elanud.)
- Minu lapsepõlve- ja noorpõlvekodus maeti kassid ja koerad aeda mõne puu või põõsa alla. Minu Mammi ja Rossi jäid kadunuks, ei saanud neid matta. Me ei taha nii pea uut kassi võtta. Tahame veel Rossit meenutada. Sõpra ei ole nii kerge asendada.
- Mu ema õpetas oma koera Pimmu sitsima. Pimmu nina kohal hoiti vorstitükki ja öeldi: ”Sitsi!” Kui koer kükkasendisse tõusis, sai vorsti kätte. Mu võõrasisa õpetas kassi koorepurgist käpaga koort võtma, kuidas ta selleni jõudis, ma ei mäleta. Koerale tasuks mõndagi õpetada, aga mul pole ses vallas kogemusi, kuna pole päris oma koera olnud, keda oleksin õpetanud.
- Minu omaksed on alati loomadega rääkinud, mina ka. Ma räägin alevikus ka võõraste koerte ja kassidega. See on ju teada, et loomadel on tunded ja vähemalt mõtlemise alged. Loomadel on komme inimestele silma vaadata. Rossiga me vaatasime rääkides alati silma.
- Nii nagu inimesed kasutavad teise inimese leebust ja järeleandlikkust ära, nõnda ka loomad. Minu ema koerad pole kunagi täielikult tema sõna kuulanud. Kui nad on tahtnud võõra peale haukuda, siis pole nad piisavalt kuulanud ema keelamist, ja kui on tahtnud hulkuma minna, on samuti läinud, kuigi perenaine hüüab tagasi.
- Minu tütar pani kassidele süüa ja juua ning mängis nendega. Loomulikult vajab laps looma. Loom on lapse sõber.
- Jah, olen vestelnud teistega, kel on kass. Klubidega mul tegemist pole.
- Peale koera ja kassi ei peaks ma ühtki looma. Nemad sobivad oma olemuselt kõige rohkem inimeste seltsi. Hiired, rotid, merisead jäävad mulle kaugeks. Ei taha ka puurilinde ja -oravaid. See oleks nende piinamine. Eelistan linde ja oravaid vabas looduses näha. Kilpkonnaga ei oska ma ka vist sügavat kontakti leida. Küülik ehk veel sobiks. Kui oleksin taluperenaine, tahaksin suhelda hobuste, lehmade ja lammastega. See meeldiks mulle väga. Aga ma ei hakka kunagi taluperenaiseks.
- Selliseid juhtumeid ma suurt ei tea, aga ma ise tahaksin siili seltsiliseks. Mu ema kuuris on siil elanud ja ta on temale piima andnud. Ise elan ühistu majas ja pole selliseks suhteks võimalust, kuigi meie maja ligidal jalutab aeg-ajalt siile küll. Sõber on ikkagi see loom, kellega on püsiv kontakt.
- Minu jaoks on eksootilised loomad võõrad, aga kui mõnele meeldib, miks ta ei võiks sellist looma pidada.
- “Lemmikloom” ei pea “koduloomast” ilmtingimata erinema. Sellest ma kirjutasin esimeses osas.
- Eks põhjusi (lemmiklooma pidamiseks) ole palju. Minu omaste ringis on loomad olnud kaaslasteks, sõpradeks, kindlasti mitte leludeks. Loomadest on lugu peetud. Minu emal, kes elab üksi, aitab koer üksindust leevendada. Koer on talle omamoodi lapse eest. Loomade hulgast on minu kõige suurem sõber olnud kass Rossi. Eriti saan sest aru nüüd, kui mul teda enam pole, ainult fotod on jäänud.