Mul on koer nimega Tommy. Ma ostsin ta ise kunagi nelja-aastaselt, kui emaga jalutama läksime. Siis nägime paljusid kutsikaid muruplatsi peal jooksmas ning kui vaatama läksime, tuli üks kohe teiste seast meie juurde ja ma hakkasin omale koera tahtma. Me olime just korterist ära kolinud ja nüüd oli niiguinii koera vaja. Ema võttis koerte omanikult kontaktandmed ja siis samal õhtul läksime me tagasi ja jälle seesama tuli kohe meie juurde - nii siis ostsimegi ta ära. Põhimõtteliselt võib öelda, et tema valis meid, mitte meie teda.
Lemmikloom (kirjutatud peamiselt vabas vormis, kuid arvestatud ka küsimustikus olevaga)
„Lemmikloom“ – nagu juhendi sissejuhatuseski öeldud, on väga kaasaja mõiste. Minul kui maalapsel olid kõik loomad armsad, sõna „lemmik“ oli võõras, ka inimesi ei liigitatud nii. Aga kassid (vahest poegadega), koerad – suur ja väike – kõiki neid hellitati.
Aga lambatalled oma armsate mustade silmadega, nagu nööbid – me kutsusimegi neid nii, võtsid nime omaks, hüüdmise peale jooksid trepile. Või väikesed vissid oma naiivse kepsutamisega ja vanad lehmad oma kareda keelega, hüüdmise peale: Kirjak, Mustik jt. tulid ammudes su juurde (ikka oli midagi peos), silitasid ta sarvede vahet ja põske. Ja hobused – need raskete tööde tegijad, inimese abilised. Nad panid oma pea nii sõbralikult su kaenla alla, hirnusid, kui kuulsid su häält kopli väravas ja tulid kutse peale.
Ja kui armsast põrsakesest, keda tore oli kõrva tagant sügada ja ninakesega mängida, oli kasvanud siga, keda hellitavalt silitasid tema sulus, tuli aeg ta ära süüa (inimene on kõige julmem loom siin Issanda karjamaal), siis peitsime pisarais pea padja alla, et tema surma – valukisa mitte kuulda -aga mõni aeg hiljem sõime rõõmsalt värsket maksasousti ja jõulul verivorsti („Hirmus on inimene“ – ütles kusagil raamatus Suits või Tuglas – võin autoris eksida).
Nüüd on need lapsepõlve armsad loomad kadunud ja heldimusega vaatame hobusekasvandusi ja ahastame, kui julmad inimesed on lasknud hobused ja lehmad surnuks nälgida (mõni aasta tagasi Harjumaal, Laagna kandis, möödunud talvel meil Virumaal). Ja nüüd, linna vahel tuleb ahastus, kui sulle vaatab kurvalt otsa kodutu koer või kass. Hea, kui on midagi raasukest talle suhu pista, aga vaev jääb hinge. Õnneks on praegu meie kandis jäänud neid vähemaks.
See oli sissejuhatus.
Minul on kass PIPI („Pikksuka“ järel pandud nimi, sest tal on üks „säär“ valge + kõik varbaotsad ja manisk, ka kõhu alt) muidu on must. Ta on ajalooline olevus, sest sündinud koos Eesti Vabariigiga 1990-l aastal (vaid ketis ei osalenud!). Ta sünni- ja elulugu on ka omaette lugu.
Neil, nõukogude lagunemise ja vabariigi sünniaastatel tekkis mu pojal, kes töötas Jõhvi kutsekoolis (elukutselt jurist, luges seal oma eriala aineid ja oli õppeala juhataja staatuses) mõte – koos samas koolis töötavate noorte meestega – hakata iseseisvalt tegutsema. Rentisid Sompa linnaosas vanast, juba seisvast kaevandusest mõne tuumi (maa peal muidugi ja hakkasid tegema mööblit, siis polnud seda saada, läks edukalt, seni kui tuli välismaa kaup ja tekkisid konkurendid). Ettevõtte ümber kõndis kodutu kass, „poisid“ andsid talle ikka süüa ja lõpuks tõi poeg ta maale, minu sünni-maakodusse (Lüganuse vald, Jabara küla), kus me lapsed ja lapselapsed ikka suved veetsime koos.
Kass oli ilmselt lõbus lesk ja tõi uuesti pojad ilmale – 4. Kuhu panna? Armsakesed sellised, keegi ei suutnud neid uputada. Ühe võttis poja ämm, üks viidi tuttava peresse, ühe võttis tütar, üks minule. Kuhu ema sai, ei mäleta, talvel seal keegi ei elanud, ju läks naabritele või laia ilma rändama.
Sünnipäev oli neil jaanipäeva ümbruses. Kuidas käis õdede-vendade käsi? Ämm laskis kassipoja järelvalveta õue (Jõhvis, Narva mnt ääres), kass jäi auto alla või võttis keegi omale. Tuttav pere oli loomasõber ja küllap elas seal ilusti, praegu ei tea.
Mu tütar, kes elas sel ajal Moskvas, viis kassipoja kaasa – autoga, lapsed, just 6-7 aastased tüdrukud, kass suureks asjaks. Kass korvis autos, rahulik ja rõõmus.
Siis komandeeriti väimees välismaale. Sõideti kogu perega Berliini, elukoht südalinnas, üsna Brandenburgi väravate lähedal. Suvel tuli tütar lastega varem maale, kass TOM, jäi papaga veel linna. Siis tuli Sergei puhkusele, kuhu panna kass? Kaasa! Aga lennukis oli vaja kassile passi. Ajaski asja ja saigi passi, kus andmed: sünniaeg, -koht, vanus (siis ta oli juba suur) nimi, omaniku nimi. Kassi isanime ei nõutud!! Pass oli kollast värvi (esimese kodanliku vabariigi ajal anti kollane pass veidi lõbusamatele naisterahvastele!), TOM oli aga korralike kommetega noormees. Kui nad sõitsid tagasi Berliini, ikka TOM kaasas, rahulik, vaikne ka lennukis.
Aga ühel heal päeval kukkus TOM aknast – rõdult alla, asfaldile, 7. korrusel on korter. Loomaarst pani lahased, tegi süstid – palju markasid läks ravi, aga elas veel 8 aastat. Suri loomarsti käte vahel – neerukahjustus.
Meie kahekesi Pipiga elame Jõhvis, südalinnas, kahetoalises korteris, neljandal korrusel.
Ta söögilaud on köögis, minu söögilaua all, piklikul vaagnal kolm nõud: kuivtoidu (pakendis krõbinad), raguu (väikestes pakikestes Kite-Kat, Whiskas) ja piimanõu. Kõik toon poest ja „whiskas“ krõbinad peavad olema juuniori omad, kuigi on ise juba vana kass. Vahelduseks toon turult värsket räime (kui on liiga suured, ei meeldi), siis sea neeru, jälle algab hoogsalt söömist, aga varsti on isu otsas, hakkliha – jälle isuga sööb, aga kõige rohkem teelusika täie. Piima joob natuke, koort meelsasti (kohvikoort!), rohkem vett, seda mitte maast, nõust (olen loobunud panemast piima kõrvale) vaid kruusist, mis vannitoas kraanikausi serval, hüppab pesukasti peale ja see seal kõrval. Siis hüppab ta köögis lauale, kus alusel seisab alati keedetud veega keraamiline kann, kust MINA joon – tema joob ka! Kõige rohkem meeldib limpsida vett kraanist, kui see lahti on vannitoas.
Tualettruumis, kraanikausi all on suur plastmasskauss, kus sees poest ostetud kassi liiv (kindel sort: KITTY FRIEND – vähemalt 7-s keeles peale kirjutatud), jämedakoeline, killustikuvärvi. See sobib meile kõige paremini, 5 kg. Hind 35-36-37 kr, kuidas pood. Ta teeb kõik korralikult sinna, kaabib liiva peale, liivasse imbub ka vedelik hästi sisse, siis tõstame väikese laste mängulabidaga tualetti, vesi peale ja korras. Ei mingit lõhna.
Toas on tal täielik vabadus. Oma „voodi“ on tal „Salvo“ seljatoega tool, kus peal vaip ja istumise kohal diivanipadi (mu tütre käsitöö algkooli 3. klassis!) Seda kohta kasutab ta meelsasti aga magab ka diivanil, aknal lillede vahel, minu voodis. Õhtul, kui läheme magama, seab end sisse mu voodi jalutsisse, siis jagame, kumb serva-, kumb seinapool, et mina ikka ka jalgu sirutada saaksin. Talvel, kui külmad ilmad, magab või soojendab end radiaatori juures, vaip ulatub radiaatori alla, need radiaatorid on ribidega (45 a. vana maja) paneb käpad ribide vahele, kui liiga saab, keerab end vaimukalt maas ümber, paneb selja vastu ahju. Minule on nii kuumad, et kätt ei saa peale panna, põletab. Ulakust ei tee, kui üksi kodus on.
Vahest hommikul, kui ärkab varem kui mina (see mu oma süü, vahest tõusen kl 6, vahest magaks kauem, kui võimalik) siis hakkab käima mööda tuba, jookseb müdinaga, ajab klaveri pealt maja küünlajala ja raamatuid jm. Kobina peale ärkan, kui annan kohe süüa, tuleb magama tagasi, vahest. Kui ma ei tõuse, tõmbab käpaga mu käsivarrest, kui ikka ei reageeri, hüppab padja peale, tõmbab käpaga pea peal. Noh, võtan ta siis vähekeseks kaissu ja läheme koos siis kööki. Ega siis see tema käitumine polegi ulakus, see ju oma eesmärgiga, mida ta ka saavutab.
Tal on ka meeldiv ja kasulik või nimetada koguni arukas komme: kui ma olen toas ega kuule, kui teekann köögis „vilistab“, hakkab ta näuguma, kui on köögis, tuleb uksele ja näugub, samuti, kui ma olen vannitoas, ega kuule telefoni, tuleb ta sinna ja näugub. Ma kiidan siis teda, sülelen ja silitan, tänan.
Üks halb komme on Pipil siiski, no see tuleb igavusest, üksi kodus, kogu talve. Nimelt kui uks vähe praokil on, sipsab kohe koridori ja kohe alla. Tavaliselt on välisuks kinni. Ja kui naabritest kellelgi uks lahti, lippab kohe sisse, peidab end voodi alla või kuhugi taha – meie siis otsigu võõrast toas. Igatahes on tal lõbus. Hea, et mul on sõbralikud naabrid. Õieti kogu me sissekäik tunneb teda ja hellitab, püüab, toob tuppa jne. Nüüd ma rääkisin talle, et kui minu kord on koridori pesta, võid tulla koridori, jaluta seni, kui ma pesen, siis tule üles, läheme tuppa. Ja imelugu – kaks korda on ta nüüd nii käitunud, kui mu töö on lõppenud, uks on pool-lahti, tuleb ilusti tuppa.
Minu PIPI on „kahepaikne“. Nimelt on ta talvel minuga linnas, suvel „suvitab“ Toilas, mu noore (45) kolleegi Eve Oja juures. Miks nii? Eve oli ka õpetaja, matemaatik, töötasime ühes, K-Järve I Keskkoolis, elasime ühe koridori peal, vastasuksed. Käisime tihedalt läbi. Mina, vanema kolleegina aitasin tal klassi isegeveusüritusi ette valmistada. Kui mina enam päriselt koolis ei töötanud, tulid lapsed ta juurde kojugi. Istusime tihti kohvitassi juures ja arutasime kooli- ja eluküsimusi. Pipi kohe Eve süles ja kui Eve oma tuppa läks, tihti läks külla, käis seal siis läbi kõik ruumid ja läks aknale lillede vahele magama. Eve sünnikodu – oma maja ja kõrvalruumid – on Toila külas. Isa elas, oli kodus, küttis ahjus ja tegi mis vaja. Ema surnud. Toilast aga K-Järvele raske käia, ümberistumine ja aeg! Nii armastas Pipi varsti Evet, ja viimane hellitas teda. Ja nii otsustasimegi, et kui minul lõpeb töö, viime Pipi Toilasse – esimene korrus, õues rohelist, puud, põõsad. Nii öösi kui päeval võis olla, kus tahtis, köögis luhtaken lahti, kust käis sisse-välja, veranda peal igaks juhuks liivakast. Püüdis hiiri, tõi Evele trepi peale, ja linde (mis muidugi kurjast).
Nüüd on Evel raskem. Isa suri, ise loobus õpetaja-ametist ja töötab Narvas tollis. Sõita kauge, päevad pikad, talvel tuba külm (tal pole peret).
Aga noor inimene saab kõigiga toime. Igal suvel on aga Pipi seal. Nüüd, paar aastat tagasi tuli talle kusagilt kass, Kitiks nimetati, meesterahvas, Pipiga üldse ei sobi, magavad eri kohtades, kordamööda käivad Eve süles, söövad eri nõudest (ühtsama toitu) lausa riidu ei ole.
Eve õde, med. töötaja, elab Varnjas, tal tütar, teises klassis, suvel nad siis ikka sageli Toilas, Pipiga sõbrad.
Kas kassi pestakse? Vanasti küll ei pestud. Meie hakkasime teda Evega pesema, kui Eve veel linnas oli. See oli kohutav, ta kartis vett, Eve hoidis teda „käsist-jalust“ kinni, ta märatses – see oli talle lausa ahistamine. Pärast mõningaid kordi – loobusime. Nüüd harjan ja kammin teda kord nädalas, või vahest harvem, see meeldib talle.
Kui ta noorem oli (ja mina ka), siis kevadel ja sügisel jalutasime linnas ka õues. Tal on spets-rihm, kassi jaoks, lahti ei tahtnud lasta, järsku kaob ära, ronib mööda prügikaste ja seinaääres, kus koerte mustus. See talle meeldis, aga mitte kauaks. Nüüd pole enam väljas käinud, kui sügisel ta linna toome, 4. korrus, kõndimisega minul treppidel raskusi. Koridoris jooksen (kirjutasin).
PIPI pole sünnitanud (öeldakse, et kord peaks, ei tea). Loomaarst andis talle tiinusevastaseid tablette mõni aasta, siis steriliseerisime, talus hästi, nüüd on rahu majas.
Vaktsineerima peaks, linnas pole tähtis, aga suvel – ei tea, pole teinud.
Mingeid trikke pole õpetanud ega kuulu mingisse klubisse. Kui oli loom, siis vahet ei olnud nõukogudeaegse ega praeguse hoolitsuse vahel.
Loomulikult ma räägin oma Pipiga, vestleme – õhtul kui vaatame telerit, siis ta on ikka süles. Kui tööle lähen, ütlen, et tulen varsti, ära muretse, tavaliselt läheb ta meie voodisse siis magama. Kui tuleb, kuuleb ta samme juba teise korruse vahel, ootab ukse all, viskab selili ja ma pean siis ta kohe korraks sülle võtma. Kuidas siis, loomad mõtlevad, tunnevad, saavad aru, reageerivad – igasugused loomad ja linnud, nii kodu- kui metslinnud. Kuidas nad siis teevad pesad räästa alla ja tulevad tagasi kuldnokapuuridesse.
Mu lapselapsed on suured – tütretütred 20-23, tulevad harva, kohe Pipi asjaks. Pojapojad on ligemal, nooremad, tulevad, ikka mängivad.
Loom ju tunneb, kes teda armastab, kes mitte. Joome naabrinaistega õhtul teed (samasugused mutid kui mina), ühele läheb sülle, teisele ei. Viimane ei armasta loomi, kuigi päris talust.
Ma räägin ka lilledega aknal ja koduaias ja õues. Iga taim on ju elus tükike loodusest. Keegi kirjanik (kusagilt lugesin) ütles: te murrate lille ja kingite selle armastuse märgiks sõbrale – te katkestate, surmate ju elu ja soovite sellega õnne? Kas peaks kinkima siis kunstlilli? Kui palju vastukäivusi on siin ilmas!
Tekib küsimus – miks ei vii ma Pipit maale, oma sünnikoju, mis on nüüd vanast moonakatemajast tütre ja väimehe poolt väga kauniks tehtud. Me elame väga kõrvuti naabriga ja ühel heal päeval tuli kusagilt koer, suur, hundimoodi, peaaegu must. Käis kahe maja vahet, söötsid mõlemad, nimetati kollektiivse otsusega Muriks. Varsti tõi aga Muri 2 poega ilmale ja meie omad jätsid ühe omale, teine viidi Tallinnasse tuttavatele. Armas pisike, suurte kõrvade ja käppadega.
Ja nüüd on ta vasika suurune, ketis. Muri on siis naabritel ka ketis, vahest lastakse lahti, siis lippavad mööda metsa ja põlde, tulevad tagasi Muri on vaikne ja rahulik, meie Boss (kah nimi!) elav, lõbus, lahti lasta suvel ei või kumbagi, tee viib randa, palju sõidab ja käib rahvast. Neil on kuudid, aken ees, kõik mugavused!
Kui mina lähen on Boss imerõõmus, hüppab püsti, võtan kinni ta käppadest siis on ta pea minust kõrgemal. Ma ütlen talle, hakka pikali, sa lükkad ju mind ümber. Siis ta hakkab külili ja laseb end silitada ninaotsast sabaotsani, võiks jäädagi nii ta juurde. Talvel lastakse ta külmaga tuppa, või sügisel pestakse jalad puhtaks, käib siis mööda tube ja magab minu kušetil, kui mida pole, aga ka maas vaibal, perenaise- või peremehe pool voodi ees. See on siis ka kõigi lemmik – nüüdse nimega.
Aga Pipit sinna viia ei saa, kuigi oleks vaja hiiri põllult püüda, ta kardab ja kui Boss teeb suu lahti, siis mahub Pipi sinna sisse – üks amps ja polegi Pipit. Ta jookseb lihtsalt metsa sealt. Nii sõidame sügisel ja kevadel Toilasse ja tagasi ja sõit ei meeldi talle põrmugi, nutab autos õõnsa häälega, aga kui autost välja, siis kohe rohelisse. Mul on muidugi omal kurb ja kahju, kui ta ära on, aga temast on ka kahju, et ta vaid istub akna peal neljandal korrusel, õues ilus ilm. Ja ma olen ise ju suvel ka maal ja sõidan ringi. Kui Eve tööl on ja vihm või külm, saavad nad minna sarnasse varjule. Jookseb seal lõbusalt mööda puid üles-alla. Ma viin muidugi toitu kaasa kõigile.
Lõpuks vastused küsimustele (IV osa)
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ei peaks, siis pole ju lemmikloom?
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal on linnumaja – söögimaja, armsad punapugulised tihased on seal väga meeldivad, ka oravad on armsad, mõned lippavad vahest harva siiski kahe maja vahet, puudel. Kui mu oma lapsed olid väikesed ja veel minu ema elas, oli aias igal suvel siil, andsime tassist piima ja vist porgandeid või midagi, vahest käis köögis, nurgas pobises, armas loomake.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Madu ei peaks ma eluilmas, kuigi ta olevat tark ja hea kodu- ja lapsehoidjagi. Meie kandis, metsas, madusid polnud, legend räägib, Purtses, suure tee ääres on väike Annemägi (noortena käisime seal tantsimas, Purtse männiku lähedal, lossist mitte kaugel). Seal elanud kuri nõid Ann, kes kõik ussid Sope metsast (see maantee ja mere vahel) ära ajanud, Aseri poole Mustametsa alla. Ma olen väga tänulik sellele Annele, sest ma kardan paaniliselt usse, lausa nagu mingi allergiataoline tõbi on mul usside suhtes. Sisalikud olid lapsepõlves kartulikoobastes, kätte ei võtnud, aga liiga ei peljanud. Konna võtan meeleldi pihku, usse metsas polnud.
Kui palju on kodustatud maod õnnetusi toonud (nõuk. ajal kirjutati „Ogonekis“ ja nüüd on kirjutatud ja kuuldud). Kuid ma ei saa aru, miks mõned inimesed nähes ussi ta tapma peaks, mida sageli tehakse. Ta on ju samuti Jumala loom. Ma võin imetleda ta imekaunist mitmekesist mustrilist kuube, aga hetkeks, loomaaias ma madude puure ei armasta külastada.
Ka teisi, siinnimetatuid ei peaks, kui vast ainult väikest ahvipärdikud – kahtlane seegi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sissejuhatuses kirjutatud – kõik koduloomad, kui nad on, peavad olema armastatud, noh siis – lemmikud. Kuid ka metsloomad – kitsed, jänesed, põdrad, ka rebased, hundid, metssead – kui nad just kurjad pole – talvel toita on me kohus. Nüüd veel meil paiguti jaanalinnudki. Kõigiga olen nõud suhtlema ja hellitama. Ja kuigi ma kardan madu, ma ei vihka teda ja kui ta oleks puuris näljas, püüan ma talle süüa anda (kuigi see on raskustega seotud ja veel ta armastavat elavaid hiiri – ikkagi julm loom, aga ka hunt murrab nõrgema ja teised!?) – ei, see Jumala loomaaed on ikka kummaliselt loodud, kõik elav peaks olema taimetoitlased, alates meist, inimestest. Aga taim on ju ka elav, kasvab, murrame! Sellise filosofeerimisega võib segaseks minna!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom on paljudel moeasi, rikkuritele – paljudele uhkuse ja iluasi, paljudelegi (tänapäeval) lapse asemel.
Nüüd veel mõni sõna kõneall olnud loomadest. TOM’i asemel, kes Berliinis suri, on uus kass võetud „lapsena“ loomakauplusest, nimeks pani vanem tütretütar talle koera nime – KUTSU – on kiskja moodi, kõrge jalaga, teravate küüntega, tigedate silmadega (võõra vastu). Hüppab kõrgust nagu tiiger – lauale, riiulile jne. Midagi metsiku kassi soont ta vist ongi. Oma inimesi armastab.
BOSSIL on praegu väga palav, ta kaela ümber on pikkade karvadega, siis veel see rihm ümber kaela, kett. Proovisime talle teha dušši – ei meeldinud. Õhtuti kui noortel aega, käivad – sõidavad mere äärde (tal oma spetsruum autos, taga). Aga ikka peab hoidma rihma otsas, ikka on mõni inimene rannas. Vette läheb, lased end pesta aga ujuma ei hakka – koera moodi, võibolla takistab rihm? Pärast tuleb jälle koju ja pikali liiva sisse! Ta on kaapinud sügavad augud maasse, kuudi ümber – ju on seal jahedam, kuigi kuudi ümber on ka puude vari.
Isegi söögiisu on palavaga kadunud. Toit: 2 x päevas: õhtul koerale ettenähtud kruubid lihaga ja vesi ja kont, hommikul „koera krõbinad“, kont (ostetakse kõik poest) + vesi.
Meie koerad sõid lapsepõlves kõiksugu asju – sousti – kartulit, pudrud, piim jne – nüüd ei tohi anda! Oh lugu! (vanema – mina ikka pistab mõne pala vaikselt, teeb sohki).
PIPI on 16 aastane, varsti 17. Kaua kassid elavad? Räägitakse 15-30 aastani. Kui ma suvel teda vaatama lähen, tuleb ta mulle sülle küll, kuid läheb ruttu ära, kaob põõsaste alla või kuhugi, et ma teda ei leiaks – ilmselt arvab, et tahan ta linna tuua. Kui algavad sügisesed pimedad ööd, külm ja vihmad, tuleme koju. Rahulikult – süles istume autosse, kus ikka kogu tee häälitseb mitte just meeldiva meloodiaga aga oma tuppa jõudes käib rõõmsalt ringi, kontrollib tualetid ja toidulaual, kas kõik on korras, hüppab oma magamiskohtadesse ja tuleb meeleldi sülle.
(Kui esimesel sügisel linna tulime, siis kui sülest maha sai, läks tagatuppa voodi alla, istus seal õhtuni.)
Minu Pipi on saatuse poolt mulle sattunud (elulugu alguses kirjas) ja nüüd kannab ta siis moodsat, kaasaegset nimetust LEMMIKLOOM. See on kaunis sõna eesti keeles kasutusele võetud.
Aga ilma selle meeldiva nimetusetagi on ta mul armas kaaslane, hea seltsiline, kes mind alati ootab, kohtumisel rõõmustame mõlemad. Kodu pole tühi. Kahju ainult, et ei ole enam seda muinasjutulist aega „SIIS KUI LOOMAD VEEL RÄÄKISID“ – siis oleks me olemine veel vahvam!
Meie pere jaoks on olnud lemmiklooma mõiste lihtne: need on perele sõbralikeks seltsilisteks kujunenud loomakesed, peamiselt kassid, koerad. Lapsena maal elades olid kassid tavalised koduloomad, püüdsid hiiri, elasid laudas ja jõid lüpsisooja piima. Esimene koer meil oli saksa sõjaväe taganemisel nendest mahajäänud ilma sabata mingi hundikoera tõugu Reks. Temast sai taadi lemmik, kes sõitis vankris kaasaja isegi magas tema juures.
Hiljem linna kolides võtsime kodu kaitseks suure ketikoera: esimene oli Dingo, teine Karai. Nende pidamine väikeses hoovis lühikese keti otsas ei olnud koertele mugav, nad muutusid väga kurjaks. Pealegi olime abikaasaga mõlemad pikad päevad tööl ega saanud (eriti talvel) nende eest piisavalt hoolitseda. Abikaasa andis nad maale tallu.
Kasse on meil linnas olnud õige mitu. Mõnigi neist on saanud otsa tänaval, mis oli laste jaoks suur draama, sest kassidest kujunesid lastele ja lapselastele lemmikud. Ühtegi looma me pole ostnud, ikka on keegi oma looma ära andnud. Kui tütar Siiri oli koolitüdrukuna tihti bronhiidiga haigevoodis, siis üks kass seadis ennast talle ümber kaela magama. Kui tal kord olid kuuri all pojad, kandis ta need Siiri juurde voodisse ( kaks korda ühel päeval!).
Praeguse musta kõutsi Roki leidis tütar kaheksa aastat tagasi Ahtmest tänavalt nutvana. Kassike oli nii väike, et vaevalt oskas piima lakkuda. Igatsusest ema tissi järgi hakkas ta imema koer Nikit, kellel polnud veel järglasi olnudki. Saime neid võõrutada sellega, et määrisime Niki tissid sinepiga.
Esimese toakerekesena tõi Siiri meile emase Kuti, kelle poegadest hiljem jätkus naabritele ja Voka alevikkugi, kus elas meie poja pere. Praegu on meil Kuti poeg Niki ja selle poeg Mõmmi.
Meie lemmikud pole olnud riietatud - lipsutatud ega ka dresseeritud: nende tavad ja kombed on kujunenud iseenesest. Nii on Mõmmi lemmiktegevuseks pallimäng, Roki eelistab eraklikku vaikset elu, talvel aga püüab lund. Kõigi kolme meelismagamispaik on Siiri juures, kus igaühel on kindel koht. Talveks on Rokil spetsiaalne magamisase radiaatori juures. Suveks on hoovis trepi peal nn „ Diogenese tünn”, kus loomad leiavad varju vihma ja kuuma eest. Roki peab seal „sõpruskohtumisi" ühe naabri sama musta kassiga.
Meie pojatütrel on valge kõuts Pelle, kellele Helin väiksena pani „perekonnanimeks” Kribu. Ei tea tigedama loomuga kassi, kui see on olnud väikesest peale: kraabib ja lõhub ja iga võõra peale ainult vuhiseb. Kord kiskus puruks Helini raamatukogust toodud raamatu.
Pojapoeg Margusel on Pärnus kassike Kim, kelle jaoks linnakorteri tingimustes osteti liivakast ja liiv - esialgu oli Kim nii väike, et kadus liivakasti ära. Magamiskohaks on Kimile padi pererahva voodis nende kahe padja vahel. Marguse arvuti on täis Kimist tehtud fotosid.
Poeg Raivo peres on lemmikloomaks suur kodukaitsja Urs, kes ka on õpetust saanud kodus. Toob kätte eemale visatud esemeid, püüab palli, pererahva keeldudele - käskudele reageerib koheselt. Hoovi värav võib olla avatud, aga ta väljub sealt ainult loaga. Ursi jaoks on ehitatud suur kahe ruumiga ja aknaga ning vaipadega soojustatud maja. Lisaks on taraga eraldatud jooksuaed.
Meil ei ole olnud mingit sidet loomaklubidega; ei ole meil ka tõupuhtaid loomi. Seega pole me ka käinud näitustel.
Käesoleval ajal tegeleme oma loomadega mina ja tütar. Mina põhiliselt muretsen toidu ja koduse pensionärina toidan neid. Tütre mureks on loomade hooldamine: kammimine, pesemine, loomaarstidel käimine, ravimite soetamine jne. Kõigeks selleks igapäevaselt kulutatud aeg on väga erinev. Praegusel ajal ostame põhiliselt kõik toidud loomadele poest: valik on küllalt mitmekesine. Loomaarsti poole on tulnud pöörduda seedehäirete puhul, ühel korral Nikiga sünnitusabi saamiseks.
Vaktsineerimine on loomulikult vajalik. Tiinusevastaseid tablette kasutanud ei ole. Loomade järglaste saamine on n.ö. „ juhtunud”.
Reisidel ei ole meil kunagi loomi kaasas olnud; neil puhkudel oleme loomade eest hoolitsemise lahendanud naabrite abiga.
Oma lemmikloomade sünnipäevi küll ei tea. Ei oska piiritleda vajaliku- ja üle- hooldamise vahet, aga tundub, et tänapäeval ikka pakutakse üle: näiteks viia looma spaasse! Nõukogude aegse hoolitsemisega ei saa muidugi võrrelda: polnud ju loomade toiduvalikutki.
Meie loomad on surma korral maetud ühte kohta kodu aeda. Hauakesel on väike rist ja priimulad. Oli meil kord ka hamster, kes on ka sinna ühisaeda karbi sees maetud.
Puhtuse pidamisega pole nagu olnud arusaamatusi v.a. haigestumise korral. Muid pahandusi küll. Nii on Mõmmi kutsikana kolm villast kattevaipa „augustanud”, Rokile ei suuda keegi selgeks teha, et kassi õigus pole kõndida üle diivanilaua ega seal puhketundi pidada. Halb komme on Rokil lindude püüdmine: ta läheb sauna veerenni sisse pikutama ja
püüab sealt käpaga sauna nuka juures olevast sirelipõõsast linde.
Vitsahirmu pole meie lemmikud tunda saanud; kui on paha peal oldud, saavad nad kõvast sõnastki aru. Loom kindlasti mõistab inimese meeleolu ja kõnet. Rääkides nendega sõbraliku juttu, poevad nad sülle, nuruvad paitamist ja püüavad igati olla päikesed. Kui aga näiteks tütar ravimiprotseduurideks käsib ühe või teise sülle võtta, on nad silmapilk peidupaiga leidnud. Kui keegi ei tule telefoni helina peale vastama või hakkab mängima klaverit, siis Niki ja Mõmmi uluvad täie häälega kaasa.
Praegu meie peres enam väikesi lapsi ei ole. Omal ajal nii lapsed kui lapselapsed tegelesid loomadega ja see on väga vajalik: kasvatab lastes sõbralikkust, sallivust ja hoolimist elava looduse vastu.
Mingil juhul ei peaks ma lemmikloomana roomajaid, kiskjalisi, ka ahve. Peale selle, et nad on eemaletõukavad (eriti roomajad) on nad ohtlikud ja tülikad (näit. ahvid). Urvastes abikaasa sugulastel oli kord vares, kelle lapsed olid terveks ravinud ja ta jäigi nende juurde elama. Minu jaoks oli vastuvõetamatu, et näiteks söögi ajal vares lendas söögilaua kohal ja pillas „kingitustki” lauale.
Lemmikloomad võiksid olla eelkõige väikesed koduloomad. Neist võib olla ka praktiline kasu: kassid hiirehirmuna, koerad kaitsjana. Olen oma varasemates töödes kirjutanud meie väga targast hobusest Vana Kiljust, aga ei oskaks teda küll lemmikloomaks pidada.