Mina olen kasvanud sellise lapsena, kes oma noorusaastatel väga pelgas igasugu loomi. Meil oli koduski väike musta-valgekirju koerake Irmi, kes minust noorematega oli hea mängukaaslane, kuid minuga otsides oma mängukaaslast, mis sõbralikul koeral võttis kauem aega, kui ma julgesin teda omaks võtta. Kuid põhjuseks oli peamiselt see, et kadripäeval sugulaste juures külas olles ja sealsete küla lastega kadriks minnes, tuli ühes talus koer ja nuusutas esmalt meid kõiki, kui viimaks minule hambad säärde lõi. Ilmselt lohmakates kadri riietuses tundis ta oma küla lapsed ära.
Nädalad möödusid, kuid paranemise lootust näha ei olnud, ning enne jõule järjekordselt sugulaste juurde minnes ja sealne vanaema hammustus kohta vaadates, tegi otsuse „ see koer, kes on hammustanud, selle karvadega suitsutatakse ja paranemine tuleb pea.“
Ning järgmine päev võetigi asi käsile. Koera perenaine andis koeralt lõigatud karvu, mis pandi lauatükil olevate süte peale, mis asetati suitsevana madala istme peale, kuhu kohale mina pidin suitsu kohale oma jala seadma ja hoidma sellel kohal kuni suitsu enam ei tulnud. Selline tegevus oli vanema aja inimeste ravi meetod, ilmselt oli sellest kasu ka, sest haavale tekkis koorik ja näitas peatset paranemist, ainult kihelema hakates puutuda ei tohi.
Kui kusagile külla oli vaja minna, siis esmalt küsisin, kas nendel koera on. Hiljem kui linnas tegutsesime Valge Risti hoolealustele supi jagamise, ning koju viimisega, siis keegi vanem naine, suure hundikoera omanik õpetas mind, et kalla osa minu toidust koerale ja silita hiljem teda. Öeldud tehtud ja sellest päevast peale hakkas see koer mulle bussipeatuses vastas käima, vahel isegi oodates seal ees ja ka isegi koos teiste koertega ja kõik mind saatmas sõbralikult saba liputades, kõndisime ühel meelel.
Kuid kodukandis käies oli tädipojal ka suur hall hundikoer, keda ta naine pelgas, ihates omale väikest koera, kes teda pimevidevikul laudateel saadaks, seega julgustades teda. Sügisel linna tagasi jõudes ja kauplusesse minnes, oli kaupluse uksel silt. Tasuta ära anda väike taksikoera kutsikas. Läksin kohe sooviga sinna, sest paari kuu pärast oli tädipoja abikaasa sünnipäev ja saan seega ta unistussoovi täita, mida ta olla mitu aastat igatsenud.
Suure tahvli šokolaadi ja väikse Eesti lina, mis lauale panna saatsin perenaisele, kellelt koerapoja sain ja mitu kuud, kuni sünnipäevani, mil kingi pidin üle andma, oli koerapoeg minu hooldada. Imelikul kombel tütre väiksemad lapsed olid väga elevil ja mängisid koerapojaga, aga kõige vanem poiss, nagu mina lapsepõlves isegi, ei saanud koerapojaga kuidagi sõbralikke suhteid. Siis kui koerapoeg tuli kingitusena omanikule ära viia, hoidis silmad veekalkvel koerapoega. Järgmisel korral, kui sinna läksin tuli Tobi joostes nagu vanale tuttavale vastu. Ka sai ta oma pere ja tutvusringkonnale lemmikuks, ka tema aastast sünnipäeva peeti suurema seltskonnaga, kui mõne vaesema pere lapse oma. Kuid millepärast ta perenaisega ei olnud nii suur seltsiline kui peremehele, kelle kõrval ta igal pool jooksis ja lõunauinakut tehes oli ta vupsti teki all peremehe kõrval ja nii nad õnnist und magasid.
Kui enam vana koera ei olnud ja Tobi veidi vanemaks sai, tegime peremehele selgeks, ka temal peab oma maja olema, sest kass oma poegadega piilus tema kuuti oma poegadele päevaseks peidupaigaks, sest öösiti oli neil kusagil mujal magamispaik.
Kassil olid pojad ja ta oli väga hoolikas nende toidulaua eest hoolitsema. Hommikul vara, kui ärkasime, tuli ta õnnelikult särades hiir, või vahel ka rott hambus ja pani trepi äärde, ise nagu uhkustki tundes ja läks ajama üles poegi, kes ema hoolitsemist ei osanud kuigi suureks teeneks pidada, vaid vilasid kiiresti piimakausi poole, mis perenaine oli neile valmis seadnud, ning limpsisid sealt.
Kuna linnast oli ka tütrepoeg, kes leidis et Tobil on nimi, aga kassipoegadel oleks ka vaja oma nime. Kuna naabrite ja suvitajate lapsed jagasid arvamust, siis otsustasime teha ühise nimepanemise. Ristimine pidi olema väga tore toiming ja seega olid kõik agarad nime otsijad, ning ka soov ristivanemateks hakata. See oli omaette toiming, mina vanemana pidin vanale kassile nime panema ja mõtlesin. Küsitledes selgus, et Kiisud-Miisud on liiga labased ja külas on neid küllalt palju. Tõime siis raamatud appi, kui juba siis juba. Ristivanemad lapsed valisid meie loetud nimesid ja otsustati: Igaüks kes oli kassipoja ristivanemaks hakanud, võis ka ise nime valida, kui üldise seltskonna poolt nõusoleku sai.
Sabrina, minu poolt panduna, sai kõigile kohe meelepäraseks. Kes kellele, seda enam ma ei mäleta, aga üks oli Rosita, Susanna, Stiina ja Armiida, ka Leonoora olid vastuvõetud nimede väärilised. Esmeralda ja Eufrosiine ei kõlbavat liiga keerukuse poolt, mille väljahääldamisel tähed võivad sassi minna.
Ristimisvee jaoks oli ilus kauss ja kõik pidid oma ristilapsi käte peal hoidma, kui maja peremees, kes algul naljaga laste vaimustust vaatas, pidi ristija ametisse hakkama. Kuid traditsiooniliselt oli kõik korda aetud, nende vaimustus suur ja mänguhoog raugenud, ka aeg külalastel koju minekuks. Otsustati ühiselt et ristilapsed saavad omale koju viia, aga siis tuli selgitada seda ilma teie vanemate loata ei tohi. Küsige enne kodust järgi, kuigi oleme nõus kõikidest poegadest loobuma, ei tohi ilma vanemate nõusolekuta viia. Võita ka naabritelt küsida, kes soovib, kui oma kodused ei taha ja saate oma ristilapsed, kas või sügisel kooliõdedele-vendadele kingituseks viia. Tähtis on inimeste nõusolek. Nii kestis mitu aastat. Sabrina oli mitmete laste ja juba vanaema seisuses, kui ta hommiku vara tuli öösiselt jahiretkelt hiir hambus. Saime oma selgitustega nii kaugele, et Tobil peab oma kuut olema ja üks hommik oligi kopsimist kuulda, sest rohelised seinavoodrilauad, mis ülejäänud lauajuppidega kokku lööduna ilusa väikese maja mudeli, ukse kõrvale Tobi jaoks. Küll ta siis jooksis ja kargles selle ümber, aga ega ta peremehe juures magamisest täielikult ei loobunud. Ükskord õues seistes, tuli äkiline vihmahoog ja kassipojad, kes loomusunniliselt ainult veesoone peal armastavad lesida ja kõige lähedasem ja armastatum koht oli neil kaevukaane peal. Siis vilas koer ehmunud kassipoegade juurde ja kiljudes kutsus neid edasi-tagasi joostes kaevu ja oma väikse koeraputka vahet. Lõpuks said kassipojadki aru ja vihmast märgu käppi raputades vilasid kiiruga Tobist mööda ja tema majakesse vihma eest varjule, nagu ta oma käitumisega seda soovib. Kui oma hiirejahilt Sabrina tagasi jõudis, siis viis Tobi ta uhkelt oma maja ette, kus pojukesed nii rahulikult põõnasid.
Ühe aasta poegadest jäi üks Samuel Sabrinale ületalve, sest keegi teda omale kasulapseks ei tahtnud. Kuid see Samuel oli üks laisk volask, kes igal pool vedeles ja ootas, kui ema saagiga koju jõudis, ning siis õdede eest oma hammaste alla napsaas. Lihtsalt piinlik oli näha, kuis veel järgmine aasta see vanapoiss ootas oma agarat ema öiselt jahikäigult, et oma kõhtu täita. Küll Sabrina vahel õhtuti kodust naabritele jahiretkele minnes läheb ta juurde, nurrub ja selgelt näha, et kutsub kaasa, aga laiskusega harjunud, ei suvatse minna. Lõpuks andsime ta ühele, kes ütles, et hiirtele peab kassilõhnaks.
Tobi, kes sinna minnes on alati nagu vanal tuttaval vastas ja saba liputades ja klähvides seega teistele teada andes, et tuleme, tuleme! Kohale jõudes sibas ta ühe ja teise juurde joostes ja rõõmust klähvides teada anda, et temal on nagu kõige suurem rõõm.
Aga mereäärne küla ja merelkäik juba eelmisest aastast huvialana harjutama hakatud, on ilmselt meelepäraseks saanud, ning harjumuspäraselt oskab juba paljuski reageerida. Peale lõunat, kui algab võrkude nagilt maha võtmine on ta kõrval nagu asjatundja. Vähe sellest, kui millegi muu koduse tööga seotud ja kohe ei saa hakata sättima merele minekut, siis ta jookseb vudinal inimese ja võrkude vahet, et sa pead hakkama aru saama, et aeg on juba minna. Kui ühe inimese on oma vudimisega jalule saanud, siis tingimata tuleb ka teine ja vahel ka kolmas randa paadi juurde saada. Võrgud ja aerud kaasa, päästevestid selga ja hakkamegi astuma. Tobi lippab iseteadlikult ees ja vaatab edasi-tagasi sibades, et ilusti saab paat talade peal alla veepiirile lükatud, kupred-köied sisse ja siis on Tobi vupsti nagu meteoor paadis ja ootab paadi vettelükkamist. Vahel hüppab kivilt kivile, kui vees olevad talad on lõppenud ja paat vabalt ujub vees. Ta võib olema küllalt teadlik ja oskab arvestada, kui vesi on pagu, siis ta ei riski kividele ette joosta, sest vahel me tegime temaga sohki ja sõitsime temast eemale. Oi milline hale hulgumine kivi otsas siis algas ja me olime sunnitud tagasi pöörduma. Tema südantlõhestav hale hulgumine lõppes kohe. Kui jõudsime rannast nii kaugele, et selgusele saada, kui sügav vesi juba on, seega kivi köie otsas vette lastes, saaks välja tõmmates mõõta süllaga, kui sügaval meres juba oleme. Olenevalt eelmise päeva saagist, kas kala oli rohkem madalama või sügavama ribi otsa pool. Arvestama pidi ka teiste kalurite saake.
Kui kivi merest välja tuli, oli Tobi rahu ise, aga kui järgmisel korral sai uuesti vette visatud, siis oli ta kilin nii suur, nagu oleks teda pekstud. Lõpuks kuppu vette viskamisel ja koduranda tagasi aerutamisel jälgis ta ahtris kupu kaugenemist ja meie mõistus ei jagand tema tundeid.
Terve rand kuulis alati tema kilava kisa tõttu meie merel käimisest, ning millal oli võrguribi sisse laskmise algus ja lõpp. Tagasi tulles oli kõik nagu unenenud ja rannale lähemale jõudes oli ta nagu kapten sillal ning jõudes lähemale maabumiskohale, hüppab ta ise teadlikult vette ja ujub sadamasse. Seal ronib kivile, raputab end kuivaks ja kivilt kivile hüpates on peagi haljal rannaliival.
Edasi jooksujalu üle tee maja poole ja jälle tagasi. Kõik on sellega juba harjunud ja ainuke viga, mis tädipoja merel käimise kohta külarahval ütlemist on, siis see, et eeskirjade kohaselt peavad kõik merel olijad kandma kollast päästevesti, aga Tobil see puudub. Eks ma vist järgmiseks sünnipäevaks, arvatavasti pean selle tegema. Käime võimaluse korral 17 septembril rannas koos kartuli võtu aeg sedagi pühitsemas, eriti mehe venna tuttavad vanapoisid linnas, kes abistavad kartulivõtul. Tobi suhtub ka külla tulevate peremehe sõpradega oma koeraseaduste kohaselt, mis vahest majaperemehele oma teada häbistav on. Arutleme vahel, et kas ta saab aru, mis tema kohta öeldakse, kiidetakse või kritiseeritakse. Ta teeb valiku ja otsustab oma arusaamade kohaselt.
Võõraste tulles käib ta ümber nende ja nuusutab läbi, ning kui mõni on viinalõhnadega, siis tõstab jultunult jalga ja pissib jala peale. Igaüks sellest, kui sokid jalas, kohe sellest aru ei saa, sest ega see väike pissisörts kohe tunda ei anna, kui juhuslikult ise tema tegevust ei märka. Tihti suvel olles paljajalu paneb Tobi teguviis pererahva rohkem häbi tundma, ning harjumuse kohaselt võtab eelnevalt peremees koera sülle ja viib külalistest kaugemale.
Üks tuttav ükskord seltskonnas küsis, et miks peremees alati koerakese sülle võtab ja ära viib? Tobi on ju väike, sõbralik ja seltsiv koer, aga tal on omapärased iseäralikud käitumismaneerid juures, mis kõigile pole mitte meeldivad. Kuid kes seda juba teab, see naerab, et naljatilk ikka see päästevestita kapten on.
Kui ta märkab, et hakatakse sättima kauplusesse minekut, siis tema suure ringiga on ees juba ja kusagil piilub ja siis vilab otse ette ja alandlikult ootab ees ja anudes andeks andmist oma käitumise pärast.
Iga tegevuse juures on tema kui kõige tähtsam asjaosaline ja ergutaja ning jooksujalul vudimine ühe juurest teise juurde.
7-8 a. tagasi juhtusin televiisorist vaatama, kui näidati vangide saatustest, kus ühe tuttava mehe kohta, kes seni teadmata olnud, olid sõnad. Arreteeritud, kohtuotsusega surma mõistetud ja järgnes ka, et mahalaskmisega kohtuotsus täide viidud. Romapered on enamus omavahel sugulased, kuna sealsed noored abiellusid enam-vähem kõik randlasega ja enamus ka omast külast, enamus isegi üleaedsed. Ka naaberküladest oli abiellujaid, või vähemalt oma poolsaarelt. Oli neidki kes Pärispea poolsaarelt naisi tõid, kuna olid kõik merepüügiga lapseeast seotud olnud, oskasid seega kõike, ning peaasi, nad ei kartnud merd, vaid julgelt võtsid aerud kätte ning rannalähedane lestapüük oli peamiselt naiste ja laste hooleks. Ka merel käijaid naisi oli meeste hulgas igas külas ja mõned andsid meestele isegi silmad ette, ning tunnustati neid rohkem kui viletsaid mehi.
Ka kokkuhoidmistunne oli tugevam ning ei jäetud haigeid hooleta, ega üksikuid abita. Mujalt üksikud sissetoodud ei osanud suguseltsist lugu pidada, oma ahnuses oleksid nad kõik õed-vennad kodust vanemate juurest ära saatnud ja südametunnistuse piinata ise valitsenud, isegi abikaasa üles kasvatanud vanemad oleks kodust minema saatnud, ainult kasuahnusest.
Ei mäleta enam aastat, kas minu tagasihoidliku iseloomu tõttu ja vaiksemana teiste hulgas, kuid kõige nooremana võtsid külanaised mind Tallinna kaasa. Selgus, et pakke oli meil kaasas mitu ja reisisiht otseselt vanglasse, kus oli palju tuttavaid mehi. Seega igaüks sai ühe pakki vangile üle andmiseks anda. Igalt naiselt sain mina teise paki üle andmiseks, seega said nad kaks pakki, ning nendest jõuvarudest jaksasid rohkem neid kannatusi taluda. Selgus, et igast külast oli mitu meest ja noored elujõulised mehed, abikaasad ja väikeste laste isad. Milleks oli neid vangimajja toodud, ning miks nad pidid kannatama. Kas ainult selleks, et oleme mereäärne rahvas ja võimalusi on merekaudu mujale sõuda. Kui aga kohalikke mehi pole, paate seega ka, mis lukustatult pritsaalas, siis on nendel julgem piiri valvata. Kui kõrgilt ja kurjalt sealt vastati iga küsimuse peale, ning mällu sööbinud alatiseks. Nüüd on hingel valus, kui Torupilli kauplusesse minnes vasakut kätt 2 kõrvuti maja olid siis vanglad.
Lemmikloom (kirjutatud peamiselt vabas vormis, kuid arvestatud ka küsimustikus olevaga)
„Lemmikloom“ – nagu juhendi sissejuhatuseski öeldud, on väga kaasaja mõiste. Minul kui maalapsel olid kõik loomad armsad, sõna „lemmik“ oli võõras, ka inimesi ei liigitatud nii. Aga kassid (vahest poegadega), koerad – suur ja väike – kõiki neid hellitati.
Aga lambatalled oma armsate mustade silmadega, nagu nööbid – me kutsusimegi neid nii, võtsid nime omaks, hüüdmise peale jooksid trepile. Või väikesed vissid oma naiivse kepsutamisega ja vanad lehmad oma kareda keelega, hüüdmise peale: Kirjak, Mustik jt. tulid ammudes su juurde (ikka oli midagi peos), silitasid ta sarvede vahet ja põske. Ja hobused – need raskete tööde tegijad, inimese abilised. Nad panid oma pea nii sõbralikult su kaenla alla, hirnusid, kui kuulsid su häält kopli väravas ja tulid kutse peale.
Ja kui armsast põrsakesest, keda tore oli kõrva tagant sügada ja ninakesega mängida, oli kasvanud siga, keda hellitavalt silitasid tema sulus, tuli aeg ta ära süüa (inimene on kõige julmem loom siin Issanda karjamaal), siis peitsime pisarais pea padja alla, et tema surma – valukisa mitte kuulda -aga mõni aeg hiljem sõime rõõmsalt värsket maksasousti ja jõulul verivorsti („Hirmus on inimene“ – ütles kusagil raamatus Suits või Tuglas – võin autoris eksida).
Nüüd on need lapsepõlve armsad loomad kadunud ja heldimusega vaatame hobusekasvandusi ja ahastame, kui julmad inimesed on lasknud hobused ja lehmad surnuks nälgida (mõni aasta tagasi Harjumaal, Laagna kandis, möödunud talvel meil Virumaal). Ja nüüd, linna vahel tuleb ahastus, kui sulle vaatab kurvalt otsa kodutu koer või kass. Hea, kui on midagi raasukest talle suhu pista, aga vaev jääb hinge. Õnneks on praegu meie kandis jäänud neid vähemaks.
See oli sissejuhatus.
Minul on kass PIPI („Pikksuka“ järel pandud nimi, sest tal on üks „säär“ valge + kõik varbaotsad ja manisk, ka kõhu alt) muidu on must. Ta on ajalooline olevus, sest sündinud koos Eesti Vabariigiga 1990-l aastal (vaid ketis ei osalenud!). Ta sünni- ja elulugu on ka omaette lugu.
Neil, nõukogude lagunemise ja vabariigi sünniaastatel tekkis mu pojal, kes töötas Jõhvi kutsekoolis (elukutselt jurist, luges seal oma eriala aineid ja oli õppeala juhataja staatuses) mõte – koos samas koolis töötavate noorte meestega – hakata iseseisvalt tegutsema. Rentisid Sompa linnaosas vanast, juba seisvast kaevandusest mõne tuumi (maa peal muidugi ja hakkasid tegema mööblit, siis polnud seda saada, läks edukalt, seni kui tuli välismaa kaup ja tekkisid konkurendid). Ettevõtte ümber kõndis kodutu kass, „poisid“ andsid talle ikka süüa ja lõpuks tõi poeg ta maale, minu sünni-maakodusse (Lüganuse vald, Jabara küla), kus me lapsed ja lapselapsed ikka suved veetsime koos.
Kass oli ilmselt lõbus lesk ja tõi uuesti pojad ilmale – 4. Kuhu panna? Armsakesed sellised, keegi ei suutnud neid uputada. Ühe võttis poja ämm, üks viidi tuttava peresse, ühe võttis tütar, üks minule. Kuhu ema sai, ei mäleta, talvel seal keegi ei elanud, ju läks naabritele või laia ilma rändama.
Sünnipäev oli neil jaanipäeva ümbruses. Kuidas käis õdede-vendade käsi? Ämm laskis kassipoja järelvalveta õue (Jõhvis, Narva mnt ääres), kass jäi auto alla või võttis keegi omale. Tuttav pere oli loomasõber ja küllap elas seal ilusti, praegu ei tea.
Mu tütar, kes elas sel ajal Moskvas, viis kassipoja kaasa – autoga, lapsed, just 6-7 aastased tüdrukud, kass suureks asjaks. Kass korvis autos, rahulik ja rõõmus.
Siis komandeeriti väimees välismaale. Sõideti kogu perega Berliini, elukoht südalinnas, üsna Brandenburgi väravate lähedal. Suvel tuli tütar lastega varem maale, kass TOM, jäi papaga veel linna. Siis tuli Sergei puhkusele, kuhu panna kass? Kaasa! Aga lennukis oli vaja kassile passi. Ajaski asja ja saigi passi, kus andmed: sünniaeg, -koht, vanus (siis ta oli juba suur) nimi, omaniku nimi. Kassi isanime ei nõutud!! Pass oli kollast värvi (esimese kodanliku vabariigi ajal anti kollane pass veidi lõbusamatele naisterahvastele!), TOM oli aga korralike kommetega noormees. Kui nad sõitsid tagasi Berliini, ikka TOM kaasas, rahulik, vaikne ka lennukis.
Aga ühel heal päeval kukkus TOM aknast – rõdult alla, asfaldile, 7. korrusel on korter. Loomaarst pani lahased, tegi süstid – palju markasid läks ravi, aga elas veel 8 aastat. Suri loomarsti käte vahel – neerukahjustus.
Meie kahekesi Pipiga elame Jõhvis, südalinnas, kahetoalises korteris, neljandal korrusel.
Ta söögilaud on köögis, minu söögilaua all, piklikul vaagnal kolm nõud: kuivtoidu (pakendis krõbinad), raguu (väikestes pakikestes Kite-Kat, Whiskas) ja piimanõu. Kõik toon poest ja „whiskas“ krõbinad peavad olema juuniori omad, kuigi on ise juba vana kass. Vahelduseks toon turult värsket räime (kui on liiga suured, ei meeldi), siis sea neeru, jälle algab hoogsalt söömist, aga varsti on isu otsas, hakkliha – jälle isuga sööb, aga kõige rohkem teelusika täie. Piima joob natuke, koort meelsasti (kohvikoort!), rohkem vett, seda mitte maast, nõust (olen loobunud panemast piima kõrvale) vaid kruusist, mis vannitoas kraanikausi serval, hüppab pesukasti peale ja see seal kõrval. Siis hüppab ta köögis lauale, kus alusel seisab alati keedetud veega keraamiline kann, kust MINA joon – tema joob ka! Kõige rohkem meeldib limpsida vett kraanist, kui see lahti on vannitoas.
Tualettruumis, kraanikausi all on suur plastmasskauss, kus sees poest ostetud kassi liiv (kindel sort: KITTY FRIEND – vähemalt 7-s keeles peale kirjutatud), jämedakoeline, killustikuvärvi. See sobib meile kõige paremini, 5 kg. Hind 35-36-37 kr, kuidas pood. Ta teeb kõik korralikult sinna, kaabib liiva peale, liivasse imbub ka vedelik hästi sisse, siis tõstame väikese laste mängulabidaga tualetti, vesi peale ja korras. Ei mingit lõhna.
Toas on tal täielik vabadus. Oma „voodi“ on tal „Salvo“ seljatoega tool, kus peal vaip ja istumise kohal diivanipadi (mu tütre käsitöö algkooli 3. klassis!) Seda kohta kasutab ta meelsasti aga magab ka diivanil, aknal lillede vahel, minu voodis. Õhtul, kui läheme magama, seab end sisse mu voodi jalutsisse, siis jagame, kumb serva-, kumb seinapool, et mina ikka ka jalgu sirutada saaksin. Talvel, kui külmad ilmad, magab või soojendab end radiaatori juures, vaip ulatub radiaatori alla, need radiaatorid on ribidega (45 a. vana maja) paneb käpad ribide vahele, kui liiga saab, keerab end vaimukalt maas ümber, paneb selja vastu ahju. Minule on nii kuumad, et kätt ei saa peale panna, põletab. Ulakust ei tee, kui üksi kodus on.
Vahest hommikul, kui ärkab varem kui mina (see mu oma süü, vahest tõusen kl 6, vahest magaks kauem, kui võimalik) siis hakkab käima mööda tuba, jookseb müdinaga, ajab klaveri pealt maja küünlajala ja raamatuid jm. Kobina peale ärkan, kui annan kohe süüa, tuleb magama tagasi, vahest. Kui ma ei tõuse, tõmbab käpaga mu käsivarrest, kui ikka ei reageeri, hüppab padja peale, tõmbab käpaga pea peal. Noh, võtan ta siis vähekeseks kaissu ja läheme koos siis kööki. Ega siis see tema käitumine polegi ulakus, see ju oma eesmärgiga, mida ta ka saavutab.
Tal on ka meeldiv ja kasulik või nimetada koguni arukas komme: kui ma olen toas ega kuule, kui teekann köögis „vilistab“, hakkab ta näuguma, kui on köögis, tuleb uksele ja näugub, samuti, kui ma olen vannitoas, ega kuule telefoni, tuleb ta sinna ja näugub. Ma kiidan siis teda, sülelen ja silitan, tänan.
Üks halb komme on Pipil siiski, no see tuleb igavusest, üksi kodus, kogu talve. Nimelt kui uks vähe praokil on, sipsab kohe koridori ja kohe alla. Tavaliselt on välisuks kinni. Ja kui naabritest kellelgi uks lahti, lippab kohe sisse, peidab end voodi alla või kuhugi taha – meie siis otsigu võõrast toas. Igatahes on tal lõbus. Hea, et mul on sõbralikud naabrid. Õieti kogu me sissekäik tunneb teda ja hellitab, püüab, toob tuppa jne. Nüüd ma rääkisin talle, et kui minu kord on koridori pesta, võid tulla koridori, jaluta seni, kui ma pesen, siis tule üles, läheme tuppa. Ja imelugu – kaks korda on ta nüüd nii käitunud, kui mu töö on lõppenud, uks on pool-lahti, tuleb ilusti tuppa.
Minu PIPI on „kahepaikne“. Nimelt on ta talvel minuga linnas, suvel „suvitab“ Toilas, mu noore (45) kolleegi Eve Oja juures. Miks nii? Eve oli ka õpetaja, matemaatik, töötasime ühes, K-Järve I Keskkoolis, elasime ühe koridori peal, vastasuksed. Käisime tihedalt läbi. Mina, vanema kolleegina aitasin tal klassi isegeveusüritusi ette valmistada. Kui mina enam päriselt koolis ei töötanud, tulid lapsed ta juurde kojugi. Istusime tihti kohvitassi juures ja arutasime kooli- ja eluküsimusi. Pipi kohe Eve süles ja kui Eve oma tuppa läks, tihti läks külla, käis seal siis läbi kõik ruumid ja läks aknale lillede vahele magama. Eve sünnikodu – oma maja ja kõrvalruumid – on Toila külas. Isa elas, oli kodus, küttis ahjus ja tegi mis vaja. Ema surnud. Toilast aga K-Järvele raske käia, ümberistumine ja aeg! Nii armastas Pipi varsti Evet, ja viimane hellitas teda. Ja nii otsustasimegi, et kui minul lõpeb töö, viime Pipi Toilasse – esimene korrus, õues rohelist, puud, põõsad. Nii öösi kui päeval võis olla, kus tahtis, köögis luhtaken lahti, kust käis sisse-välja, veranda peal igaks juhuks liivakast. Püüdis hiiri, tõi Evele trepi peale, ja linde (mis muidugi kurjast).
Nüüd on Evel raskem. Isa suri, ise loobus õpetaja-ametist ja töötab Narvas tollis. Sõita kauge, päevad pikad, talvel tuba külm (tal pole peret).
Aga noor inimene saab kõigiga toime. Igal suvel on aga Pipi seal. Nüüd, paar aastat tagasi tuli talle kusagilt kass, Kitiks nimetati, meesterahvas, Pipiga üldse ei sobi, magavad eri kohtades, kordamööda käivad Eve süles, söövad eri nõudest (ühtsama toitu) lausa riidu ei ole.
Eve õde, med. töötaja, elab Varnjas, tal tütar, teises klassis, suvel nad siis ikka sageli Toilas, Pipiga sõbrad.
Kas kassi pestakse? Vanasti küll ei pestud. Meie hakkasime teda Evega pesema, kui Eve veel linnas oli. See oli kohutav, ta kartis vett, Eve hoidis teda „käsist-jalust“ kinni, ta märatses – see oli talle lausa ahistamine. Pärast mõningaid kordi – loobusime. Nüüd harjan ja kammin teda kord nädalas, või vahest harvem, see meeldib talle.
Kui ta noorem oli (ja mina ka), siis kevadel ja sügisel jalutasime linnas ka õues. Tal on spets-rihm, kassi jaoks, lahti ei tahtnud lasta, järsku kaob ära, ronib mööda prügikaste ja seinaääres, kus koerte mustus. See talle meeldis, aga mitte kauaks. Nüüd pole enam väljas käinud, kui sügisel ta linna toome, 4. korrus, kõndimisega minul treppidel raskusi. Koridoris jooksen (kirjutasin).
PIPI pole sünnitanud (öeldakse, et kord peaks, ei tea). Loomaarst andis talle tiinusevastaseid tablette mõni aasta, siis steriliseerisime, talus hästi, nüüd on rahu majas.
Vaktsineerima peaks, linnas pole tähtis, aga suvel – ei tea, pole teinud.
Mingeid trikke pole õpetanud ega kuulu mingisse klubisse. Kui oli loom, siis vahet ei olnud nõukogudeaegse ega praeguse hoolitsuse vahel.
Loomulikult ma räägin oma Pipiga, vestleme – õhtul kui vaatame telerit, siis ta on ikka süles. Kui tööle lähen, ütlen, et tulen varsti, ära muretse, tavaliselt läheb ta meie voodisse siis magama. Kui tuleb, kuuleb ta samme juba teise korruse vahel, ootab ukse all, viskab selili ja ma pean siis ta kohe korraks sülle võtma. Kuidas siis, loomad mõtlevad, tunnevad, saavad aru, reageerivad – igasugused loomad ja linnud, nii kodu- kui metslinnud. Kuidas nad siis teevad pesad räästa alla ja tulevad tagasi kuldnokapuuridesse.
Mu lapselapsed on suured – tütretütred 20-23, tulevad harva, kohe Pipi asjaks. Pojapojad on ligemal, nooremad, tulevad, ikka mängivad.
Loom ju tunneb, kes teda armastab, kes mitte. Joome naabrinaistega õhtul teed (samasugused mutid kui mina), ühele läheb sülle, teisele ei. Viimane ei armasta loomi, kuigi päris talust.
Ma räägin ka lilledega aknal ja koduaias ja õues. Iga taim on ju elus tükike loodusest. Keegi kirjanik (kusagilt lugesin) ütles: te murrate lille ja kingite selle armastuse märgiks sõbrale – te katkestate, surmate ju elu ja soovite sellega õnne? Kas peaks kinkima siis kunstlilli? Kui palju vastukäivusi on siin ilmas!
Tekib küsimus – miks ei vii ma Pipit maale, oma sünnikoju, mis on nüüd vanast moonakatemajast tütre ja väimehe poolt väga kauniks tehtud. Me elame väga kõrvuti naabriga ja ühel heal päeval tuli kusagilt koer, suur, hundimoodi, peaaegu must. Käis kahe maja vahet, söötsid mõlemad, nimetati kollektiivse otsusega Muriks. Varsti tõi aga Muri 2 poega ilmale ja meie omad jätsid ühe omale, teine viidi Tallinnasse tuttavatele. Armas pisike, suurte kõrvade ja käppadega.
Ja nüüd on ta vasika suurune, ketis. Muri on siis naabritel ka ketis, vahest lastakse lahti, siis lippavad mööda metsa ja põlde, tulevad tagasi Muri on vaikne ja rahulik, meie Boss (kah nimi!) elav, lõbus, lahti lasta suvel ei või kumbagi, tee viib randa, palju sõidab ja käib rahvast. Neil on kuudid, aken ees, kõik mugavused!
Kui mina lähen on Boss imerõõmus, hüppab püsti, võtan kinni ta käppadest siis on ta pea minust kõrgemal. Ma ütlen talle, hakka pikali, sa lükkad ju mind ümber. Siis ta hakkab külili ja laseb end silitada ninaotsast sabaotsani, võiks jäädagi nii ta juurde. Talvel lastakse ta külmaga tuppa, või sügisel pestakse jalad puhtaks, käib siis mööda tube ja magab minu kušetil, kui mida pole, aga ka maas vaibal, perenaise- või peremehe pool voodi ees. See on siis ka kõigi lemmik – nüüdse nimega.
Aga Pipit sinna viia ei saa, kuigi oleks vaja hiiri põllult püüda, ta kardab ja kui Boss teeb suu lahti, siis mahub Pipi sinna sisse – üks amps ja polegi Pipit. Ta jookseb lihtsalt metsa sealt. Nii sõidame sügisel ja kevadel Toilasse ja tagasi ja sõit ei meeldi talle põrmugi, nutab autos õõnsa häälega, aga kui autost välja, siis kohe rohelisse. Mul on muidugi omal kurb ja kahju, kui ta ära on, aga temast on ka kahju, et ta vaid istub akna peal neljandal korrusel, õues ilus ilm. Ja ma olen ise ju suvel ka maal ja sõidan ringi. Kui Eve tööl on ja vihm või külm, saavad nad minna sarnasse varjule. Jookseb seal lõbusalt mööda puid üles-alla. Ma viin muidugi toitu kaasa kõigile.
Lõpuks vastused küsimustele (IV osa)
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui ei peaks, siis pole ju lemmikloom?
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal on linnumaja – söögimaja, armsad punapugulised tihased on seal väga meeldivad, ka oravad on armsad, mõned lippavad vahest harva siiski kahe maja vahet, puudel. Kui mu oma lapsed olid väikesed ja veel minu ema elas, oli aias igal suvel siil, andsime tassist piima ja vist porgandeid või midagi, vahest käis köögis, nurgas pobises, armas loomake.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Madu ei peaks ma eluilmas, kuigi ta olevat tark ja hea kodu- ja lapsehoidjagi. Meie kandis, metsas, madusid polnud, legend räägib, Purtses, suure tee ääres on väike Annemägi (noortena käisime seal tantsimas, Purtse männiku lähedal, lossist mitte kaugel). Seal elanud kuri nõid Ann, kes kõik ussid Sope metsast (see maantee ja mere vahel) ära ajanud, Aseri poole Mustametsa alla. Ma olen väga tänulik sellele Annele, sest ma kardan paaniliselt usse, lausa nagu mingi allergiataoline tõbi on mul usside suhtes. Sisalikud olid lapsepõlves kartulikoobastes, kätte ei võtnud, aga liiga ei peljanud. Konna võtan meeleldi pihku, usse metsas polnud.
Kui palju on kodustatud maod õnnetusi toonud (nõuk. ajal kirjutati „Ogonekis“ ja nüüd on kirjutatud ja kuuldud). Kuid ma ei saa aru, miks mõned inimesed nähes ussi ta tapma peaks, mida sageli tehakse. Ta on ju samuti Jumala loom. Ma võin imetleda ta imekaunist mitmekesist mustrilist kuube, aga hetkeks, loomaaias ma madude puure ei armasta külastada.
Ka teisi, siinnimetatuid ei peaks, kui vast ainult väikest ahvipärdikud – kahtlane seegi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Sissejuhatuses kirjutatud – kõik koduloomad, kui nad on, peavad olema armastatud, noh siis – lemmikud. Kuid ka metsloomad – kitsed, jänesed, põdrad, ka rebased, hundid, metssead – kui nad just kurjad pole – talvel toita on me kohus. Nüüd veel meil paiguti jaanalinnudki. Kõigiga olen nõud suhtlema ja hellitama. Ja kuigi ma kardan madu, ma ei vihka teda ja kui ta oleks puuris näljas, püüan ma talle süüa anda (kuigi see on raskustega seotud ja veel ta armastavat elavaid hiiri – ikkagi julm loom, aga ka hunt murrab nõrgema ja teised!?) – ei, see Jumala loomaaed on ikka kummaliselt loodud, kõik elav peaks olema taimetoitlased, alates meist, inimestest. Aga taim on ju ka elav, kasvab, murrame! Sellise filosofeerimisega võib segaseks minna!
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom on paljudel moeasi, rikkuritele – paljudele uhkuse ja iluasi, paljudelegi (tänapäeval) lapse asemel.
Nüüd veel mõni sõna kõneall olnud loomadest. TOM’i asemel, kes Berliinis suri, on uus kass võetud „lapsena“ loomakauplusest, nimeks pani vanem tütretütar talle koera nime – KUTSU – on kiskja moodi, kõrge jalaga, teravate küüntega, tigedate silmadega (võõra vastu). Hüppab kõrgust nagu tiiger – lauale, riiulile jne. Midagi metsiku kassi soont ta vist ongi. Oma inimesi armastab.
BOSSIL on praegu väga palav, ta kaela ümber on pikkade karvadega, siis veel see rihm ümber kaela, kett. Proovisime talle teha dušši – ei meeldinud. Õhtuti kui noortel aega, käivad – sõidavad mere äärde (tal oma spetsruum autos, taga). Aga ikka peab hoidma rihma otsas, ikka on mõni inimene rannas. Vette läheb, lased end pesta aga ujuma ei hakka – koera moodi, võibolla takistab rihm? Pärast tuleb jälle koju ja pikali liiva sisse! Ta on kaapinud sügavad augud maasse, kuudi ümber – ju on seal jahedam, kuigi kuudi ümber on ka puude vari.
Isegi söögiisu on palavaga kadunud. Toit: 2 x päevas: õhtul koerale ettenähtud kruubid lihaga ja vesi ja kont, hommikul „koera krõbinad“, kont (ostetakse kõik poest) + vesi.
Meie koerad sõid lapsepõlves kõiksugu asju – sousti – kartulit, pudrud, piim jne – nüüd ei tohi anda! Oh lugu! (vanema – mina ikka pistab mõne pala vaikselt, teeb sohki).
PIPI on 16 aastane, varsti 17. Kaua kassid elavad? Räägitakse 15-30 aastani. Kui ma suvel teda vaatama lähen, tuleb ta mulle sülle küll, kuid läheb ruttu ära, kaob põõsaste alla või kuhugi, et ma teda ei leiaks – ilmselt arvab, et tahan ta linna tuua. Kui algavad sügisesed pimedad ööd, külm ja vihmad, tuleme koju. Rahulikult – süles istume autosse, kus ikka kogu tee häälitseb mitte just meeldiva meloodiaga aga oma tuppa jõudes käib rõõmsalt ringi, kontrollib tualetid ja toidulaual, kas kõik on korras, hüppab oma magamiskohtadesse ja tuleb meeleldi sülle.
(Kui esimesel sügisel linna tulime, siis kui sülest maha sai, läks tagatuppa voodi alla, istus seal õhtuni.)
Minu Pipi on saatuse poolt mulle sattunud (elulugu alguses kirjas) ja nüüd kannab ta siis moodsat, kaasaegset nimetust LEMMIKLOOM. See on kaunis sõna eesti keeles kasutusele võetud.
Aga ilma selle meeldiva nimetusetagi on ta mul armas kaaslane, hea seltsiline, kes mind alati ootab, kohtumisel rõõmustame mõlemad. Kodu pole tühi. Kahju ainult, et ei ole enam seda muinasjutulist aega „SIIS KUI LOOMAD VEEL RÄÄKISID“ – siis oleks me olemine veel vahvam!
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Olen sündinud maal, kasvanud maal, kõik töömeheaastad elanud maal ja ka praegu, elatisrahasaajana elan maal. Juba maast-madalast, poisieast peale kujunesid mul välja sõbralikud suhted oma pere loomadega, alates kiisust, lõpetades hobustega. Minu mäletamist mööda ei peetud maaperedes enne sõda ühtegi looma ainult lemmikloomana, vaid igal loomal oli oma kindel kohustus kogu pere elamisele kaasaaitamises, (kassil hiirejaht, koeral abiks karja hoidmisel, muul ajal koduvalvurina). Mida asjalikum üks loom oma kohustuste täitmisel oli, seda hinnatum ta lemmikloomana ka oli.
Juba koolieelikuna kujunes mul välja hea sõprus ühe kiisuga, nime kahjuks enam ei mäleta, kes alati, kui tal õnnestus ukse vahelt tuppa lipsata, kohe minu juurde voodisse teki alla puges ja seal mõnusalt nurruma hakkas. Aastaid hiljem, kui kiisu vanadusest oma elupäevad lõpetas, asendas teda segavereline taksikoer Pontu, kelle sõja-aastatel naabri koer lõhki kiskus.
Noorukiks sirgununa said minu lemmikloomadeks mära Juunu ja täkk Kalvi, kelledega ratsutasin ja kes sellest minu sõidutamisest minu arusaama järgi ka ise mõnu tundsid. Peale seda kui nõukogude võim hobused ühistas, need võõrasse talli paigutati ja minul nendega enam igapäevast lävimist polnud, ise hommikust õhtuni riigitööl osalesin, jäid mu lemmikloomadeks koerad ja nii on nad mind selle pika elu jooksul sõbratoetusega abistanud...
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Kui arvestame ainult seda, et maaperes on lemmikloomaks kas kass või koer, siis kassipoja võtmisel jäi määravaks minu poisikesepõlves ema otsus, kutsika võtmisel aga isa oma. Vahel ikka küsiti ka minu arvamust, kuid eks see oli rohkem mulle meelehea valmistamiseks, kuna teati, kui väga ma armastan suhelda kiisude ja kutsudega.
Edasises elus arutasime kassi või koera kogu pere osavõtul, kuna võtmine majapidamisse kolhooside ajastul polnudki nii kindlaks kujunenud asi. Äkkotsus see polnud ja liiga pikalt ka ei kaalutletud. Koerte järele oli eriline vajadus, kuna meie kodu asub piirkonnas, mis on ohtlik veel kaasajalgi ja head õuevalvurid hoidsid minevikus nii mõnegi sündmuse ära ja ega kaasajalgi olukord teistsugune ole!
Eks see pooltargument olnudki põhiliselt kodu kaitsmine koerte abil, lastele muidugi mänguseltsilise olemasolu...
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Inimpõlvede jooksul on maal välja kujunenud selline tava, et kassid-koerad vahetavad omanikku tuttavate vahel. Tavaliselt on ikka nii, et mõnes omaküla peres on kellelgi väikesed kiisud või koerakutsikad ja neid pakutakse. Tava on ka see, et koerakutsikat ei võeta kunagi muidu, kuna muidu võetud kutsikast ei pidavat korralikku koera saama. Kas raha või midagi vahetuseks, siis võis vana uskumuse järele loota kasvavast koerast korralikku õuevalvurit. Kiisude eest polnud vaja midagi maksta, mitte nagu nüüd, kus turgudel müüjad küsivad pisikese kassirääbaka eest 25 krooni.
Nõukogude võimu ajal oli kutsika hinnaks 10 rubla, kevadel tõi tütretütar meile ootamatult kutsika ja selle eest olime kohustatud välja andma 150 krooni!
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Õuevalvureid on meil praegu kaks: vanem on Urri, kevadel toodu on Rässu. Sellise nimega on nad harjunud, teistest ei tehta väljagi. Enne sõda, poisieas, olin mina see, kes neile nimed välja mõtles. Hiljem, kui omal peres lapsed olid, jäi nimede valik nende otsustada. Nüüd kus oleme ainult kahekesi, on koertele nimepanek jälle minu pärisosaks saanud.
Kasse on meil neli ja neist kõige asjalikumal rotipüüdja on minu antud nimi: Kitu, mille ta omaks võttis ja igakord kui ma teda selle nimega kutsun, hõikab vastu! Ülejäänud kolm ei vajagi memme arvates nime: tulevad ta jalge ümber kutsumatagi!
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavete saamiseks on kanaleid mitmesuguseid: tuttavad, Saka raamatukogust tõin raamatu "Koeraraamat", tutvusin sellega. Tütar Aime, kel on võimalik kasutada internetti, on teinud sealt väljavõtteid. Ja eks muidugi ole kaasa aidanud eluaegne kogemus koerte pidamisel ja õpetamisel.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Eriti oluliselt pole mood mind koera valikul mõjutanud. Siiski viimaste aastate eelistus on kandunud kolli kasuks, sest meil oli üks sellest tõust ja oli väga andekas valvur, kuid sel kevadel järgnes soo jätkamise kihule ning ei pöördunud enam koju tagasi! Eks muidugi koera suurus mängib valikul ka oma osa, sest mida kogukam ta välja näeb, seda rohkem teda võõrad, kutsumata külalised, respekteerivad! Karva pikkusel on ka oma oluline osa, sest meil viibivad koerad talviti pidevalt õues, neil seal igaühel oma putka või pesapaik. Värvus ei mängi mingit rolli ja ka pole igatsenud tõupuhast koera, kuna sellise looma muretsemine käib minusugusele elatusrahasaajale üle jõu, kui arvestada seda, et põhiline osa saadavast rahast kulub mul kallite ravimite ostmiseks ja ka kunagi kaela võetud hobbyle teen lisakulutusi...
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma lemmikuga osalenud. Näitustesse suhtun pooldavalt, kuigi ise pole ühtegi näitust külastanud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Sel suvel aitas poeg meie avarat taluõue võrkaiaga tarastada ja nüüd on koertel jooksumaad piisavalt. Vahetevahel, kui tervis seda võimaldab, käin nendega ka jalutamas, seda põhiliselt suvisel ajal või kui muidu on ilm mulle jalutamiseks vastuvõetav. Puuri puhastanud ja värsket põhku olen juurde pesasse lisanud ka mina, vahel ka poeg, kui juhtub meil külas olema. Suuri õuevalvureid on saanud vahel ka pessa, seda suvel, kui ma olen neid upitanud kastmisvee paaki. Toidu valmistamine ja etteandmine on viimasel ajal olnud memme tegevus. Ajal, mil koerad karvu vahetavad, olen neid spetsharjaga kamminud. Kollil oli võrdlemisi pikk karv, need segas memm lambavillaga kraasides segi ning kudus lõngaks.
Ajal, mil sai tööl käidud, ega siis koeraga tegelemiseks suurt aega üle jäänud. Nüüd on tervisehädad viinud koertega tegelemise miinimumini. Hommikul siiski ootavad nad mind aiaväraval, järgneb teretamine, paitamine hea öösise teenistuse eest ja kui ma tassin riidamaalt küttepuid kööki, siis nad saadavad mina riidamaale ja tagasi, omavahel hullates. Kui palju mul ajaliselt nendega tegelemiseks kulub, pole üles tähendanud, sest minu viibimist õues mõjutab mu tervislik seisund, milline lubab ainult jalutamist, mitte mingisugust füüsilist tööd. Suvelgi ei või ma kuumadel päevadel niikaua õues viibida, kui sooviksin, vaid otsin varjulisemaid kohti ja päris ägedaga poen tagatuppa varjule, kuhu päike ei ulatu.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Poest toovad meie lapsed koertele spetsiaalselt koertele mõeldud lihasaadusi ja konte ning leivasaaduseid. Poeg jahvatab koertele segavilja, mille jahust memm keedab neile putru. Ka lihasaadused keedab ära ning segab pudruga, lisades leiba või saia. Kunagi, kui lehma pidasime, siis said koerad veel piimagi pealelakkumiseks, kuid nüüd peavad leppima veega, et janu kustutada.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole on tulnud pöörduda mitmel korral siis, kui on olnud tegemist kutsikaga. Noored koerad armastavad kangesti kõike kättesaadavat närida ja on juhtunud, et see, mida nad on närinud, on põhjustanud sooltes midagi põletikutaolist.
On esinenud koertel mitmepäevast söögiisutust, siis oleme sisse andnud, vägisi muidugi, nõrka kaaliumpermanganaadilahust ja see on aidanud. Suviti otsivad koerad ka mõningaid raviva toimega taimi, mida nad siis söövad ja nende söömisest abi saavad. Kunagi nõelas rästik üht meie koera, kes seejärel läks kodunt minema, oli kolm päeva ära ja tuli tervena koju tagasi.
Marutaudivastase vaktsineerimise laseme arstil teha igal kevadel, kuna meie ümbruses liigub palju rebaseid ja kährikuid, kes võivad olla marutaudis. Kevadel toodud kutsikas on saanud täieliku ravikuuri, milline läks meil maksma üle viiesaja krooni. Marutaudivastane vaktsineerimine on vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kuna meil oli emasloom viimati kümme aastat tagasi, siis pole olnud vajadust tegeleda steriliseerimisküsimusega. Meil naaber on lasknud oma koera steriliseerida ning peab seda otstarbekaks. Juba see ikka vajalik on, kuid mul selles küsimuses kindel seisukoht puudub.
Kas naaber ka tiinusevastaseid tablette annab, pole küsinud.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kui meil kunagi emasloom oli, siis tulid järglased "juhuslikult". Tavaliselt on ikka nii, et enamikel juhtudel saadetakse emasjärglased mereväkke aega "teenima".
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Aastate jooksul on meil vahel olnud ka korraga kolm koera ning igaühel neist oli oma putka, millised on säilinud praeguseni. Vanemal koeral on oma jooksuaed, kus putka on eluasemeks. Noorema koera jaoks sai tibula esikusse valmistatud põhupallidest magamisruum, millist nüüd talvel vahel kasutab ka vanem koer, noorem pikutab siis laudaesikus pesa kõrval põhkudel. Suvel elutseb vanem koer omas jooksuaias, talvel lasevad mõlemad avaras õues ringi, kust nad ei pääse kaugemale hulkuma ilma loata. Piiratud õu on vajalik sellepärast, et nii naabril kui ka mitmel teisel külaperel on lemmikloomaks ja õuevalvuriks emasloom, kes innaajal meelitab hulgaliselt partnereid ligi.
Talvisel ajal võetud kutsikal on meil olnud tema esimeseks elupaigaks köök või esik. Koertel on oma varasem elupaik meeles ja kui juhtub vahel neil kööki pääseda, siis nad heameelega uudistavad oma kunagist elupaika.
Poisieas lubasin ma oma väikestel lemmikloomadel tulla ka voodisse, milline tegevus emale just meelepärane ei olnud. Kui meil veel kolli elas, siis tema tuli küll eestuppa diivanile pikutama.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemale reisile pole ma oma lemmiklooma kaasa võtnud. Alati on ta koju jäänud ja mitte üksi, ikka on keegi pereliikmeist tal seltsiks ja seda põhjusel, et meie elamine asub sellise suurlinna vahetus läheduses, kus kodu valveta jätmine võib kaasa tuua tõsiseid ebameeldivusi...
Oma looma transpordiks kasutame sõiduautot, olgu siis linnaskäikudel või mujal sõitudel lähiümbruses.
Loomahotelli teenuse kasutamiseks meil vajadust pole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Enamikel juhtudel olen teadnud oma lemmiklooma sünnipäeva. Eks ma ole siis surunud mulle ulatatud käppa, öelnud mõne hea sõna ning meeleheaks andnud ka mõne parema pala oma toidulaualt.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Maal elavale lemmikloomale pole sellist luksust vaja nagu riietumine. Kutsikale, mille tõi kevadel tütretütar, ostis ta mänguasjaks kummist siili, mida ta hammastega vajutades piiksuma pani. Tavaliselt aitab koerale kepikesest, mida loopides koerad armastavad viskaja juurde tagasi tuua.
Karvade harjamiseks on spetsiaalne hari, muid vahendeid pole hankinud. Oma looma pole ma spaasse viinud, ega kavatsegi seda teha.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On küll võimalik looma eest liiga palju hoolitseda, kuid seda mitte maaperedes vaid linnas. Tean mitut üksi elavat ahtrat naist, kes oma aega surnuks löövad isakasside eest hoolitsedes.
Kus see piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsuse vahel just läheb, pole sellekohast uurimust teostanud, kuna olen tähele pannud, et meie omad koerad saavad ka ise enda hoolitsusega hakkama ja kui neil igavusest muud midagi teha pole, siis lakuvad oma riista!
Olen linnas näinud neid ülehoolitsetuid pitsusid, kes rasvununa ei jaksa enam liikudagi.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Trikki kui seesugust pole õpetanud, kuid tagakäppadel istumist, käpa andmist, pulga toomist, neid küll. õpetamine käis püsiva treeninguga maiustuse kaasabil.
Meie kunagine kolli "Nässu" õppis käima kanu kuusikus koju ajamas. Algul käisin ise, tema koos minuga. Juhendasin teda ja pärast polnud mul muud vaja teha, kui öelda, et mine aja tibud metsast koju ja ta tegi seda ülima lustiga. Ka siis, kui kana juhtus ehmunult karjuma, tormas ta vaatama, kes on tulnud kanu hirmutama. Juhtus et vares kraaksatas ja harakas kuusikus ärevalt kädistama hakkas, tormas kolli samuti kuusikusse, kuna tal oli juba olnud seal kohtumisi rebastega. Kahel korral murdis ta noore rebase maha.
Dressuur oleks muidugi vajalik, kuid juba eelpool mainitud põhjustel pole selle läbiviimist võimalik taotleda.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Iga kord kui õue lähen ja ta mulle vastu tuleb, räägin ma temaga. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja ka kõnet. Elatud aastad on seda kinnitanud ja mind kindlale veendumisele viinud. Kuid siiski pean juurde lisama, et loomade mõistus on erinevate loomatõugude vahel suuresti erinev. Saksa lambakoera, kolli ja bernhardiineri arengutase on teistest tõugudest oluliselt kõrgem. Koeratõuge on palju, kõikide kohta mul ülevaadet ei ole, kuna pole nendega tegemist teinud. Igal loomal on teatav mõistuse arengutase ja iseseisev mõtlemine. Olen seda täheldanud pikkade aastate jooksul kõikide koduloomade juures. Eriti märkimisväärne on see hobustel. Inimese ainuomast mõtlemisvõimet võib kinnitada ainult see, kes ise mõtelda ei oska või pole mingil põhjusel üldse võimeline!
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mingit erilist näidet mul kirjeldada ei tule meelde, kuid kui hommikuti või ükskõik mis ajal õue lähen ja juhtub, et vanem koer jõuab enne minuni ning ma teda paitan, siis tormab noorem ja nügib vanema minu juurest eemale!
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie perel on olnud alaline ja pidev suhtlemine oma naabri Jüri Schmidtiga, kes tegeleb koerte, kasside ja mesilastega vabal ajal, mis jääb üle treeneritööst. On NSVL meistersportlane suusatamises, nüüd siis Järve gümnaasiumis suusatreener. Temal koeri-lemmikloomi tavaliselt rohkem kui meil neid on, praegugi kolm ja on üks neist ka emasloom, teeb äri kutsikate müümisega. Meile pakub ka ning tasuta, kuid meile jätkub esialgu kahestki. Kevadel olid naabrimehel kutsikad juba müüdud, siis kui tütretütar meile "Rässu" tõi.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kõiki neid praegu moes olevaid lemmikloomi, milliseid linnakorterites peetakse (rotid, merisead, igasugused roomajad) ma mingil juhul ei peaks! Võibolla et ehk veel akvaarium kaladega oleks veel vastuvõetav!
Eluaegse harjumuse kohaselt olen tegutsenud kasside, kõrtega ja oma väljakujunenud harjumust ma enam sellises eas ei kavatse muuta.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Meil on selliseks mittekoduloomaks varesepaar Vaak ja Kraak, kes juba aastaid pesitsevad meie viljapuuaeda ümbritsevas hekis, kõrge kuuse ladvas. Kui rebane juhtus üle heinamaa meie talule lähenema, siis kohe hõigati kõrgel kuuse otsas, et vaenlane läheneb. On võrdlemisi julged. Kui õuevalvur kõike oma sööki kausist ära ei söö, on nemad platsis ja tunnevad ennast täieõiguslike pereliikmetena. Vahel muutuvad juba päris tüütavaks...
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mida arvata? Igal lollil oma lõbu!
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadeks saavad olla kõik need loomad, kelledega tegelemine maandab pingeid ja toob rahuldust. Maaperes peetavate loomade hulgas ei leidu ühtegi, kes ei mahuks mõiste raamidesse "lemmikloom".
Inimesele võib olla iga "koduloom" "lemmikloomaks", kuid kas igale "koduloomale" on inimene alati lemmik? Selline suhte tajumine on tavaliselt mõlemapoolne ja eks seegi ole põhjuseks, miks inimene on valinud lemmikloomaks selle, kes temaga meelsasti suhelda armastab.
Maapere lemmikloomad on alati praktilise tähtsusega ja nii neid nende omanik ka hindab.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimeste omavaheline suhtlemine ei maanda alati tekkinud pingeid. Nõukogude võimu ajal vaevas stress, kaasajal ei saa samuti läbi ilma stressita. Kui on võetud mõni lemmikloom, siis tegelemine temaga viib mõtted muredest mujale, tekib vaimne ja füüsiline rahulolu, olen seda omal nahal tunda saanud. Maainimesel on koer lemmikloomana ühtlasi ka ärevatel aegadel seltsiks, abiliseks ja majavalvuriks ning ka karja hoidmas. Suur osatähtsus on lemmikloomal ka selles peres, kus on lapsi.
Olen oma vastused kirja pannud põlise maainimese seisukohalt. Eks linnamees kirjelda ise omi arusaamu lemmiklooma pidamisel.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Kuidas mujal, selle kohta mul ülevaade puudub, kuid arvestades seda, et mul nüüd rohkem vaba aega käes on kui nõukogude ajal, siis ehk võin nüüd ka rohkem tähelepanu pühendada oma lemmikloomadele, kui just tervisehäired seda minu hea tahtmist ei eira!
19. Lemmiklooma surm. Kas kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eks teatud kahjutunne ole iga looma surma puhul, eriti veel siis, kui oli tegemist hoolsa õuevalvuriga. Iga loom sai omale viimse puhkepaiga. Näiteks emane koer "Bella" on maetud meil viljapuuaia nurka, tema haual õitsevad suviti püsililled. Hauakaevamine ja matmine on olnud siiani minu hooleks, memm on ka kohal olnud.
Alati otsustasime võtta uue looma, kui tegemist oli koeraga. Kasside puhul seda uue muretsemise muret pole kunagi olnud: nemad paljunevad liigagi jõudsalt!
20. Milliseid "kodureegleid" olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Noorele koerale köögis elamise ajal sai õpetatud välja küsima. Ka seda liigset kraapimise kommet sai taunitud ja õpetust nad võtsid. Kõige suuremat õpetust ja järelvalvet nõudis see, et nad kanad rahule jätaks, sest meil asuvad suvel kanad samas tootmisõues, kus koeradki. On asjast aru saanud, et isegi mängus ei tohi kanu taga ajada ja mahuvad kõik ilusasti koos elama: nii kanad kui ka koerad.
Päriselt kesk õue nad enam omi kupitsaid püsti ei pane, teevad seda majast eemal, kaugemas aianurgas. Suvel hoolitsevad kanad selle eest, et ka kaugemal aianurgas kupitsaid näha ei oleks. Kanad seevastu on ise palju lohakamad: nendel ükstapuha kuhu kükitavad...
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige eksimuse eest karistada?
Oli kunagi selline koer nimega "Polla", kes ei lasknud minul ega memmel toidukaussi talle ette viia, vaid kippus hammustama. Alati tuli ta lühemalt ketitada, kauss ette panna ja siis vabastada. Sellest halvast harjumusest ta ei vabanenudki. Karistasin teda eksimuse eest löömisega siis, kui kana maha murdis. Rohkem ta kanu ei puutunud. Löömine pole muidugi õige asi, kuid tema puhul muud abinõud ei andnud tulemusi.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomadega rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Sel ajal, kui meie peres lapsed veel kodus elasid, olid neil koerad need kõige suuremad mänguseltsilised, tüdrukutel vahel ka kassid. Eriti armastas meil poeg koertega mängida ning igal talvel vedas koer teda mööda hangesid ja kui poiss juhtus kelgult maha kukkuma, ootas koer poissi niikaua, kui see jälle kelgule ronis. Üks selline koer oli "Bella", teine "Leksi". Ühe kutsika, nimega "Muki", tõi poeg ise külast koju ja hiljem koer ainult teda tunnistaski peremehena. Eks lapsed viisid ka toitu koertele ette ja üldse oli neil loomadega suhtlus tihedam kui meil, kes me varahommikul tööle ruttasime ja õhtul väsinult koju saabusime.
Kogemustega koertekasvatajad ütlevad, et taksikoerad on väga targad loomad, kuid väga tujukad ja jonnakad. Taksikutsikast kombekat looma kasvatada on tükk tõsist tööd ja mõni taksikoer ei kasvagi päris kuulekaks, ikka loob neil isekus ja kangekaelsus välja.
Taki oli just selline isemeelne isand, kes tegi, mida tahtis. Ju see oli ka põhjuseks, miks tal eluea jooksul oli mitu peremeest. Koerteraamatus on öeldud, et koerte kasvatamisele mõjub halvasti peremehe vahetus, aga Taki juures oli see paratamatu. Taki oli heast jahikoerte perekonnast ja kutsikana juba selliste tunnustega, et temast pidi kindlasti saama hea jahikoer. Seepärast jahimehed andsidki talle palju andeks. Öeldi - kutsika asi, küll kasvab ja saab targemaks, Takist kasvaski tark ja julge jahikoer, aga linnakombeid ta omaks ei võtnud.
Taki oli ilus taksikoer - musta sileda ja läikiva karvaga, pruuni rinnaesisega, kaks pruuni täppi silmade kohal, pika nina ja sirge sabaga, mille pealmine pool oli must ja alumine kollakas. Ka kõhualune oli kollakas. Tal olid väga ilmekad tumedad silmad, mis kohe reetsid, kas tal on hea või paha tuju.
Takile meeldis aknast välja vaadata. Kui kardin jäi ette, siblis ta imekiiresti kahe kõvera esikäpaga kardinat, kuni see rebenes või kukkus kardinapuu küljest maha. Ei aidanud ka vits - Taki võitles end aknale. Edaspidi lükkas perenaine kardina kõrvale, aga alati polnud ju meeles seda teha. Ja jälle oli pahandus majas.
Veel rohkem pahandas perenaist see, et Taki omi koeraõiendamisi ei teinud õues, vaid tuppa tulles niisutas ära diivnninurga, laua- või toolijalad. Selle salakauba, mille kõik viisakad koerad peidavad kuhugi kaugele õuenurka või põõsa alla, pani ta tuppa vaiba peale. Küli pisteti ta nina sinna sisse ja kasvatati nagu ikka koeri sel puhul, kuid Taki ei mõtelnudki järeldusi teha. Nii kestis see päevast päeva, kuni lõpuks perenaine pani käed puusa, vaatas tõsiselt peremehele silma ja küsis: "Üks meist läheb siit ära - kas Taki või mina?"
Taki rändas järgmise jahimehe koju. Ega Taki vana pererahvast eriti leinama ei hakanudki. Tema elas oma iseseisvat elu - tegi, nagu tahtis. Kõik kordus endist viisi ja peagi leidis Toki endale uue kodu järgmise jahimehe juures.
Taki kolmas või neljas kodu oli onu Uno ja tädi Kiira juures. Neid hakkas Taki armastama. Eriti kiindus ta onu Unosse, keda ta hoidis oma elu lõpuni. Kuid ärge lootke, et Taki oma vanu kombeid seepärast veel muutma hakkas. Peagi pidas ka see pererahvas omavahel nõu, mida Takiga peale hakata. Enam ei leidunud linnas ühtegi jahi- meest, kelle koduuksed oleksid Takile lahti olnud.
Otsustati Taki viia maale vanaema juurde ja panna elama lauda eesruumi, kus on soe. Kui ta seal oma kombeid jätkab, pole häda midagi. Pealegi on külas palju jahimehi, kes rõõmuga viivad teda jahile, sest Taki oli tõesti väga hea jahikoer. Nii ka tehti.
Taki kohanes uues kohas otsekohe ja seadis end sisse, nagu talle meeldis. Varsti kolis ta ise onu Viktori juurde, kes oli tubli jahimees ja võttis teda jahile kaasa. Onu Viktor hoidis Takit ja Taki teda ka, kuid parimaks sõbraks jäi siiski onu Uno. Taki nuttis ja naeris rõõmust, kui onu Uno tuli.Ta hüppas onu Uno autosse ja ei lasknud kedagi omapead sinna, ka onu Viktorit mitte. Kui onu Uno oli autos, võis kasvõi terve jahiseltskond sisse tulla. Kui onu Uno ära sõitis,ei teinud Taki sellest erilist küsimust. Elu läks oma rada edasi.
Iseloomult oli Taki üsna kuri ja ebasõbralik loom. Ta haukus ägedalt ja kippus näksama kõiki, kes polnud ta silmis armu leidnud nii inimesi kui loomi. Siili ta haukus aupaklikust kaugusest sellest alates, kui ta püüdis turtsuvat siili hammustada. Siil lõi talle okkad ninna.
Kord seisid jahimehed külatänaval ja pidasid oma jahiplaane. Konn hüppas tänaval. Taki konni ei sallinud ja ta haukus konna.
Järsku tegi konn hüppe Taki suunas, Taki läks veel vihasemaks, ajas nina päris konna ligi, haukus ja laksutas hambaid. Järgmise hüppega kargas konn kogemata Taki parajasti lahtisesse suhu. Ehmatusega neelas Taki konna alla. Jahimehed nägid, kuidas Taki kõhuseinad hakkasid külgedel liikuma - konn rabeles koera kõhus. Taki jäi harkisjalu seisma, silmad läksid punni pähe ja järsku ta oksendas elusa konna välja, kes hüppas rohu sisse peitu. Sellest päevast peale Taki enam konni ei näinud, ta lihtsalt ei vaadanud konna poolegi.
Takil oli hea haistmine ja ta otsis jahil palju loomi üles. Ta oli väga julge, südi ja tark. Seepärast jahimehed teda hoidsidki. Ilvesejahis Taki naksas hammastega suurt ilvest istumise poole pealt, ise tormas puutüve taha peitu. Kui ilves temast mööda hüppas, naksas Taki teda jälle tagant. Ta ajas ilvese segadusse ja jahimehed said kurja kiskja kätte.
Ühel talvepäeval hakkas Taki ägedasti kaevama metsaserval mingi lumehunniku kallal. Mehed vaatasid huviga ta tegevust. Korraga tormasid mehed laiali, igaüks isekanti. Taki oli kaevanud talveunes karu pesa lahti. Unine ja tigedalt urisev karumamma kahe mõmmipojaga ajasid end püsti. Unine karu on kuri, aga Taki kiljuv kisa ajas neile hirmu nahka. Kolmekesi jooksid nad metsa poole,Taki kahlas lumes neil suure kisaga kannul. Ükski jahimees ei teadnud, et selles metsas elab karupere. Karudele jahti ei peeta, nad on looduskaitse all. Pärast oli Taki meeste peale pahane - need kah mõned jahimehed, kes lasevad loomad ära minna.
Üks kord juhtus Taki elus ka selline häbiasi, et ta jättis mehed metsa ja lidus hirmuga üksi koju. Ta oli meestest kaugele ette läinud ja sattunud hundi pessa. Koerad üldiselt kardavad hunti, eriti kui nad üksi on. Mehed nägid, et üks must täpp kihutab hirmsa kiiruga üle lageda lumise järvesopi küla poole. Kuna Takit enam kuskil kuulda ega näha ei olnud ja jälgede järgi otsustades oli ka hunt poegadega ära pagenud, siis mehed Takit otsima ei hakanudki. Kodus leidsid nad puruväsinud Taki sügavas unes magamas.
Mehed olid Takiga vahel päris hädas - ta ei kuulanud sõna. Taki ei tunnistanud ühtegi jahiseadust ja kui tedu keelati "Ei puutu!" või "Ei lähe, tagasi!", siis tema sellest ei hoolinud. Seepärast tuligi Tokil vahel koju luku taha jääda.
Sõpru valis Taki endale ise. Teda ei saanud millegagi meelitada või ära osta - kas inimene meeldis või ei meeldinud, seda otsustas Taki ise. Sööda või puhast vorsti ja šokolaadi - ära sõi küll, kuid sellest veel sõprust ei sugenenud. Millest sõprus olenes, sellest ei saanud keegi aru.
Ma olin väga üllatunud, kui Taki valis mu oma sõbraks. Ehitasime endale suvemajakese sinna külla ja veetsime nädalalõpud ja puhkuse maal. Algul võttis Taki mind kaunis ebasõbralikult vastu, nagu kõiki võõraid. Hoiatati isegi, et ei maksa temast välja teha ega silitada, ta võib ootamatult hammustada, ta on tujukas. Jahimehi tundis ta hästi, nende vastu oli ta lahkem, kuid mitte sõber. Seepärast ma teda eriti ei usaldanudki, kui ta meile külla hakkas käima. Ta uuris, kas midagi suupärast on. Sõi ära, mis talle maitses ja läks siis ära. Peagi hakkas Taki mind maale tulles rõõmuga tervitama. Seda pidulikku vastuvõtutseremooniat on raske kirjeldada. Taki hüppas kahe käpa peale püsti, kiunus imepeene häälega, karjus ja vingus, nagu oleks teda löödud. Mokad tõstis ta kõrgele üles, paljastades kõik hambad. Tal oli selline nägu, nagu naeraks ta. Kile kisa kestis mitu minutit. Ta keerles ümber jalgade, vahepeal viskas end selili ja sibas käppadega õhus, siis tormas jälle ringi, hüppas üles ja tahtis limpsida. Enne ta rahu ei saanud, kui võtsin ta sülle ja ta limpsas mu kõrvalehte. Tervitustseremoonial olid omad mängureeglid - kõik kordus alati ühteviisi. See ei läinud läbi, et võtsid kohe sülle ja lasid end limpsida. Ta hüppas maha, tegi oma tiirud ja ringid kõik läbi ja lõpetas mängu ise ära. Sama mänguga tervitas ta ka onu Unot ja tädi Kiirat, teisi mitte.
Kord sõitsid mehed autoga jahti ja Takit kaasa ei võtnud. Taki karjus kuuris seni, kui ta lahti lasti. Ta jooksis hirmsa hädakisaga otse läbi vilja meie ukse taha, kraapis ja karjus, nagu oleks teda pekstud. Tegin kohkunult ukse lahti,Taki tormas tuppa. Vaatasin õue, kas mõni loom ajab teda taga või mis on lahti. Ei midagi. Taki tormas toas mitu tiiru ringi, siis pani käpad mu põlvedele ja vaatas mulle silma kogu aeg ulgudes nagu ütleks "ai-ai-ai-ai!". Silitasin ta pead ja rääkisin temaga nagu lapsega: "Kas sa kaebad mulle nende pahade jahimeeste peale? Nad solvasid sind ja ei võtnud kaasa? Noo, ära pahanda! Vaata mina ei karju mitte sugugi, kuigi mind ka ei võetud kaasa. Noo mis siis sinagi nende, tühjade, pärast nii nutad! Las nad lõdisevad selle vinge tuulega seal pimedas metsas, meil pole siin soojas ja valges toas sugugi paha olla!" Taki vaatas mulle nii ahastavate silmadega otsa, et võtsin ta sülle, kaisutasin ja kussutasin teda kuni ta lakkas kiunumast ja jäi tukkuma. Varsti ronis ta sülest maha ja heitis vaibale.
Tollest õhtust alates tuli Taki sageli minu juurde, kui teda jahile kaasa ei võetud. Ainult sellist hirmsat kisa ta enam ei teinud.
Takile meeldis kaminatuli. Ta istus tihti kamina ees ja vahtis mõtliku näoga tulle, kuni silmad muutusid uniseks ja vajusid kinni. Siis kõikus ta tukkudes tükk aega küljelt küljele, lõpuks langes ta kõhuli ja jäi magama.
Ühel õhtul tull jälle jahimeeste poolt hüljatud Taki mulle külla ja istus kohe kamina ette. Tuld kaminas ei olnud. Ta vaatas kaminasse ja siis üle õla mulle otsa. Tal olid väga paluvad silmad. Jälle vaatas kaminasse ja mulle otsa. Algul ma ei taibanud, mida ta tahab. Ta tuli mu juurde, tonksas ninaga, läks jälle kamina ette ja vahtis kaminasse. Siis läks kamina kõrvale puude juurde, vahtis neid ja tuli jälle minu juurde. Hakkasin taipama, et ta tahab vist tuld kaminasse. Läksin ja panin paar puud kaminasse, Toki liputas saba. Istusin tagasi oma kohale. Taki tuli ruttu mu juurde, kaapis käpaga ja läks uuesti kamina ette, vahtis kaminasse ja jälle minule otsa. Võtsin tikutopsi - Taki liputas saba. Panln tikud lauale - Taki tuli paluvate silmadega mu juurde, tonksas ninaga ja kaapis käpaga. Lõpuks süütasin puud ja kui tuli leegitsema hakkas, ohkas Taki ja heitis kõhuli. Kui puud olid ära põlenud ja ainult söed hõõgusid veel, tõusis Taki üles, tonksas mind ninaga ja vaatas kamina poole. Lugesin sellest välja, et Taki tahab suuremat tuld. Panin kaminasse uued puud Taki heitis ohates uuesti kamina ette - seekord oli see juhm inimene siiski taibukam.
Kord enne maalt ärasõitu oli Taki tõrkunud onu Uno autost välja minemast ja ta võeti linna kaasa. Sõidu ajal oli tulnud tädi Kiirale mõte, et vaatame, mida Taki teeb, kui ta meid linnas näeb. Taki ei olnud kunagi meie linnakorteris käinud. All koridoriuksel oli ta tõmmanud ninaga õhku, pannud kiire vudinaga trepist üles ja ei peatunud enne, kui meie ukse taga. Ta surus nina vastu uksepragu ja oli hakanud sabaga vehkima. Enne kui külalised jõudsid kella anda, helises koridor Taki rõõmsast tervitusvilest.
Taki oli tõsine eraomandi kaitsja. Ta teadis täpselt, mis kellelegi kuulus. Kord leppisid tädi Leeni ja onu Viktor kokku, et hommikul piimapunkti minnes võtab onu ka vanatädi piimanõu kaasa. Taki magas sel hommikutunnil tädi Leeni trepil paikese käes. Ju talle seal meeldis, sest Taki oli igal pool kui omas kodus. Nagu onu Viktor sirutas käe Leeni-tädi piimanõu poole, kargas Taki vihaselt haukudes üles ja tahtis onu hammustada, kuigi onu Viktor oli ta peremees - halva ilmaga Taki elaski onu Viktori juures. Onu haaras luua ja tahtis koera koju ajada, aga Taki läks veelgi vihasemaks. Kära peale tuli tädi Leeni välja. Taki rahunes kohe maha, kui tädi ise oma käega andis piimanõu onu Viktori kätte.
Eraomandi kaitsmisega oli Taki tihti raskustes. Meie majakese ümbrust valvas ta hoolikalt ja kihutas sealt kõik võõrad kassid ja koerad minema. Ega võõras inimenegi ei võinud tema territooriumil end kindlalt tunda, eriti autode juures. Aga mida teha ”omainimestega"?
Onu Uno ja tädi Kiira ootasid külalisi maale. Magamiskohtade nappuse pärast palusid nad luba meie toas magamiseks. Loomulikult võisid nad meie äraolekul seal magada. Õhtul magama minnes Taki saatis neid ja lipsas ka ruttu meie tuppa. Kui nad meie kušettidele magama heitsid, ei teadnud ähmi täis Taki, mida teha. Kuna mõlemad olid ta tõelised sõbrad, siis ta haukuma ega hammustama ei hakanud, kuid oli neid kaua väga tähelepanelikult jälginud. Ikkagi üks kahtlane lugu teiste toas!
Teisi koeri Taki ei sallinud. Kord käisid meil külalised koeraga. Taki avastas võõra koera lõhna meie toas ja sirtsutas iga koha peale, kus see koer istus või astus. Sellega pidavat koerad tähistama, et see paik kuulub temale. Rohkem Taki mulle tuppa pahandust ei teinud.
Kui onu Viktor tõi endale uue kutsika, vihastas Taki nii, et kolis ära teise tänavasse onu Kolja juurde. Ta ei tunnistanud onu Viktorit enam oma peremeheks. Ta tuli väga harva meie tänavale ja ainult koos onu Koljaga. Siis käis ta vahel ka minul külas. Mind ta tervitas endiselt oma nutu ja naeruga, kuid varaseimat tormakust enam ei olnud ta käitumises. Taki oli vanaks jäänud. Onu Kolja jäi tema viimaseks peremeheks, kelle põues vatikuue all ta tihti magas. Sellegipoolest ei tohtinud onu Kolja omapead onu Uno autosse minna, Taki ei lasknud tal isegi oma jahipüssi sealt ära võtta.
Onu Uno oli ja jäi Taki kõige suuremaks sõbraks, kuigi ta onu Uno juurde elama ei tikkunud. Keegi ei osanud välja nuputada, millest see truu kiindumus oli tekkinud. Takil oli mitu peremeest olnud, osa Taki enda valitud. Ka onu Uno ei osanud seda seletada. Küll Taki ise teadis, mis teda võlus.
Lemmikloom on kaasajal nii enesestmõistetav sõna, et naiivne oleks mingit tõlgendust otsida. Lemmiklooma seisusesse pääseb igasuguseid loomi. Kutsud, kiisud, rotid, hiired, hundid, boad, ahvid ja muud eksootilisi ja imestust tekitavaid olendeid - sisalikud, ämblikud jne. Minu arust on keegi õrnusehoos välja sülitanud sõna lemmikloom ja nii see sõna on käibele läinud. Katsun anda sellele omapoolse seletuse, nagu mina seda näen. Arvan, see on mõtlemist vääriv teema.
Olen oma päritolult talulaps, kodutalust välja võrsunud ja mu arusaam on mõneti teisem kui linnas, alevis kolhoosi ühiselamutes, kooperatiivasulates võrsunud ühiskonnaliikmetel. Meie talus oli palju loomi - lehmi 16 , mullikaid 8-10, lambaid ca 20, sigu samapalju või veel rohkem, hobuseid neli, kaks koera ja kaks kassi, igat sorti kodulinde, rääkimata hiirtest, rottidest, nirkidest, tuhkrutest, mis kuulusid ühe talu koosseisu. Kahtlemata kujunesid neist ka armastatumad või lemmikud. Peres kujunes ka oma jaotus. Näiteks ei saanud ju pereisa lemmikhobune kellegi teise oma olla. Tõnnisonil (O. Lutsu “Suvi”) oli tore täkk, keda ta uhkuse ja hellusega koolivendadele näitas, aga tal oli ju hobuseid rohkem, kuid see oli teistest armsam.
Tolleaegsetel poistel oli tahtmine saada omale hobune, kuigi mõneti minu arust oli atleetlikumgi härg. Aga minul oli pai koer, kass, siga, ka hobusetallis elutses väike loomake lasnits ehk valge nirk, kes oli välkkiire ja oskas end peita. Nirk plettis hobuste lakkasid, aga selle tasuks maiustas end kaeramollist kaertega, hobuseid sellega ärritades ja isegi neid vaevates. Mina hakkasin teda eraldi söötma ning me sõbrunesime. Kui vilistasin, ilmus ta kuskilt välja. Ta oli minu vaateväljas paar aastat, hiljem ta kadus kuhugi. Vanemad inimesed arvasid, et suri vanadusse või langes mõne teise röövlooma saagiks. Tallis, kus olid nirgid, rotte, hiiri ega tuhkruid ei olnud, sest ta oli ise ka röövloom.
Hea koera omanikuks sain siis, kui kurtsin koolis oma klassivennale, et vaja karja minna, aga koera ei ole. Kodus oli küll paar vana isa-aegset koera, isa oli talvel surnud, kuid need kartsid ise loomi. Klassiveli Valter ütles, et tema naabri koeral on head karjakoera-tõugu kutsikad. Koolist tulles läksimegi koera kutsikat otsima. Perenaine ütles, et sellest “kurnast” on vaid üks laisk emane kutsikas, ei oska teda pakkuda, aga kui väga tahad, siis võta ja kui tast midagi ei saa, võid meilt hiljem uue saada. Muidu oli kutsika hind 25 senti (1938. a. kui nais-talutöölise päevapalk oli üks kroon), aga minult võttis perenaine nagu sümboolse raha-viis senti. Panin kutsika põue nagu Toots, seal ta siis niutsus, kuni koju sain. Ema küll ütles, et tuleb kuri koer, sest kurgu lagi oli tal must ja pealael kõrge luuvolt, aga käitumiselt oli ta hoopis laisk, loll ja unine - kuhu arvas, sinna istus, oli porilomp või mõni mustusehunnik. Alatasa oli ta mustusega koos ja vajas pesemist. Kuna oli kevadine aeg, siis pesti teda tiigis. Lõpuks harjus ta nii ära, et kui tiigi poole läksid, jooksis ise tiiki, oodates enda pesemist. Olgu mainitud, et ta armastas hiljem enda puhtust väga. Ta oli ilusa lokkis karvaga, must, topelt silmadega, kartis kõiki loomi, ega julgenud laudauksest omapead sisse minna, isegi mitte piima lakkuma. Oldi arvamisel, et kutsikast tuleb kohe vabaneda, sest asja tast nagunii ei saa, kuid enne tuli leida mingi karjakoer.
Saadi teada, et mitte kaugel meist, Semmeli talus, Sikka perel olla väga hea õpetatud karjakoer ära anda. Ainuke viga olla see, et ta on üle kümne aasta vana ja ka lita. Ekslikult arvati ja arvatakse ka praegu, et hea koera saab isasest. Kuna koera oli vaja, siis juhuslikult Võru linnas kohtudes lepiti kokku, et annavad algul katseks ja eks siis hiljem näeb. Koera nimi oli Donna ja ta oli huvitav peni. Esimesest päevast sai minuga sõbraks ja võttis karja juhtimise oma peale. Tema taktika oli istuda loomale ette nii, et loom võis süüa rohtu kuni viljani, kuid mitte rohkem. Ta astus loomale nina ette ja tavaliselt loomade poolt põhjust mõisteti ja nii kujunesid vilja ääred nagu niidetud. Ta jalutas ka karja sees ja kui mõni ülearu lamas, siis ajas selle üles. Ka armastas ta karja koos hoida - kui mõni hakkas karjast eralduma kuhugi põõsavarju, oli ta jaol ja juhtis looma karja juurde tagasi. Donnale käis külla endisest piirkonnast, 6 km kauguselt kavaler, aga tema “peikaga” kaasa ei läinud. Tal oli uus kodu ja tööd kui palju. Pealegi, kuna teised talud asusid umbes kilomeetri kaugusel, oli tema territoorium väga suur. Donna tööks oli ka uus, laisk ja rumal kutsikas tööle õpetada. Donnale sündis ka üks kutsikas. Kui see oli pea aastane, siis ühel hommikul oli Donna end sirelipõõsa alla heitnud ja igaviku teele läinud. Temast jäi järele ülev kari kui õuekoera mälestus ja tema poolt õpetatud head karjakoerad. Kui Donna toodi, oli Trulla umbes kolme-nelja kuune - nii oli selle kevadel toodud kutsika nimi. Huvitav oli see, kuidas Donna teda kasvatama hakkas, lausa dresseeris. Mäletan mitmel korral, et kutsikas tahtis karja juurest koju putkata, aga Donna jooksis talle järgi ning tassis ta, sõna otseses mõttes, tagasi karja juurde ning pani oma kõrvale. Vahel sai Trulla ka tõsisemat õpetust nii, et kutsikas valust kiunus. Olen veendunud, et juhtkoer oskab koera treenida palju paremini ja kergema vaevaga kui inimene. Donna oli ka Trulla kaitseingel. Trulla oli ju esialgu hävitamisele määratud, aga kuna osutus heaks õpilaseks, oli samuti emane ja hiljem vapper omi kutsikaid kasvatama, siis tekkis nagu iseenesest karjakoerte kasvatus. Trulla järeltulijad olid ümbruskonnas väga hinnatud kutsikad. Nüüd, kui on 65 aastat möödunud, kiidetakse veel tolles ümbruskonnas Uibosaare koeri-Uibosaare oli talu nimi. Veel meenub, et meil koeri tubadesse ei lubatud. Nad olid ukse juures, talvel köögis või tallis, väga meeldis neil magada vankrikuuris või aidatrepil, kõige vähem armastasid nad oma kuuti. Seda vist sellepärast, et kuudi juures oli ahistav kett. Aeg-ajalt anti vallast käsk, et teatud perioodil ei tohtinud koerad lahti olla, politsei kontrollis ja tavaline trahv oli siis viis krooni, mis oli kõva töömehe kahe ja poole päeva palk. Imekombel harjusid meie talu koerad talupiiri hindama ja talu piiridest tavaliselt kaugemale ei läinud. Häda oli ainult sellega, et talu maid läbis nn. III klassi tee umbes 600 m ja see koertele selgeks ei saanudki, et tema territooriumil võivad võõrad vabalt käia. Sellest tulenevalt oli pahandusi, et koerad käisid tee pääle liiklejaid tülitama. Liiklejad olid küll hobustega, jalgrattaga või jalgsi, mootorsõidukeid vast suve jooksul kümmekond. See oleks tolleaegsetest koertest väike pilt, kuna koerte järglased läksid "kaubaks”, siis sellega probleeme ei olnud.
Mõned tähelepanekud koera pulmadega. Mõni aeg enne pulmade algust hakkas liikuma üksikuid “pulmalisi”. Nad püüdsid ligineda ükspuha kuidas meie emasele, aga ega see nii lihtne ei olnud. Esiteks ei olnud veel innaaeg alanud ja teiseks üksikud pulmalised ei olnud veel pulm, see oli võis olla eelluure ja kuigivõrd hoiti pere poolt ka oma koera kinni kas laudas, köögis, keldris, küünis või kus iganes. Ketis hoidmine ei andnud tulemusi. Meie emasel oli ka kindel “kavaler” ja õige pidu ilma temata käima ei läinud. Aga oli ka jõulisema ülemvõim. Meenub, et meie koeral oli tema endasuurune topeltsilmadega isane. Võrumaal kutsuti “hatsaja”. Kuna emast kutsuti “hat”, siis oli ütelus - ega hatsaja ei hata kui hat handa ei tõsta. Teisi isaseid ei lastud enne ligi kuni see ilmus. Kui peigmees väsis, oli teistel ka vahel harva lootust. Ja siis ühel korral ilmus üks suur beežikas ja jõuline koer, kes ei lasknud teisi ligemale kui mitmed kümned meetrid, aga mainitud põhikavaler lihtsalt pureti surnuks. Lita küll leinas, ega andunud algul, aga loodusjõud olid tugevamad. Kuna see jõuline teisi juurde ei lasknud, viis järjepidevus sihile. Ta oli ka nii võimas kavaler, et peaaegu hülgas kodu, kui sai oli emase juures, ka kande ajal. Küll teda aeti koju igal viisil, ka pandi tärpentiini saba alla, mis oli vaid looma piinamine, sest loodusjõud oli tugevam. Lõpuks ta kastreeriti, aga tulemus oli null. Peremees hävitas ta lõpuks, sest ta ei käinud rohkem kodus kui ainult söömas.
2
Kirjeldan veel mõned lood karja- ja õuekoerast Trullast.
Kui ta arenes, ei olnud ta enam loll ega laisk, aga ta püüdis oma elu teha võimalikult ökonoomseks. Kui karja aeti, ei jooksnud ta kunagi karja ees ega taga, vaid küll ühel ja teisel pool kõrval. Nii oli tema tegevus operatiivsem, sest loomadel on tavaliselt juhtloom ja seda ta põhiliselt karjataski. Minul kui karjasel, ei olnud sellistest manöövritest aimugi. Kuigi õpetaja koer õpetas teda, tundus mulle, et Trullal oli oma tõde - et tark ja laisk on edukas, kuid loll ja kärmas saavutab vähe. 1944. a. augustis ta nõukogude sõdurite poolt rekvireeriti tanki hävituskoeraks. Kuna koolitus käis meie küla põldudel, siis tean, kuidas teda õpetati. Koeri hoiti vähese toiduga, aga tanki all oli toitu hulgim. Koerale seoti lõhkeaine pakid selga ja kui ta tanki alla ronis, lendas koos tankiga õhku. Kui rinne Kuramaa poole liikus, läks ka koertepataljon Riia ligidale. Juhuslikult nägin seda autode karavani, mis koeri vedas. Koerad olid kastides ja kastid üksteise peal. Nad kilasid ja haukusid. See oli 1944. a. septembri keskel. Nii sõitis minema ka meie koer Trulla. Mõttes matsime ta maha kui sõjaohvri, aga Jumalal olid omad soovid. Juhtus nii, et umbes kolme nädala pärast, ühel sombusel pärastlõunasel oktoobrikuu päeval nägime, et üle põllu tuigub väga räbaldunud, must, meie Trulla moodi koeranäss. Meie noor koer - Trulla poeg jooksis lõrinaga koera hirmutama, kuid taipas oma eksitust. Järgnes sõnulseletamatu ja mind eluaeg saatnud stseen, kus noor koer nagu hullunud käitub - niutsudes ja kõhuli roomates ümber oma ema, aga see liikus ikka vaarudes nagu midagi märkamata koju ja langes köögi laua alla külili, sirutas jalad välja, lükkas koonu ette ja lamas peaaegu nagu surnu, hambad irevil ja raskelt hingeldades ja aeg-ajalt sügavalt ohates. Tal olid varbaküüned kulunud, päkkadel nahk kulunud ja päkad verised. Kui muidu oli ta olnud ilusa läikiva lokkiskarvaline, siis nüüd oli karv pulstunud ja üle keha haavu täis. Mingi rihmariba tolknes esijalgade juurest ümber keha -võib oletada, et lõhkeaine köidik. Nagu tolleaegsed taluperenaised ikka, oskas ema esmaseid loomaravitsemise võtteid ja vaatas ta üle. Nii kõhna koera ta ei olnud näinud. Vanasti oli koer ka taluperenaiste au ja uhkus. Meie pool öeldi, et kui kosja lähed, vaata milline on talu koer. Koheselt pakuti Trullale piima, mida ta väga vaevaliselt lakkus. Kuna olin peres tema parim sõber, siis ta silma vaadates püüdis ta veidi saba liigutada. Ema hakkas ta haavu ravitsema. Koer ise magas ja ohkas ning sage oli ta ohkamine ja unes niutsumine. Nii ta lesis kohta vahetamata ligemale kolm päeva, siis tõusis ja hakkas ettevaatlikult liikuma. Neljandal päeval läks ta veel köögist välja, aga kohe peale oma asjaajamist pöördus oma asemele tagasi. See lauaalune jäigi talle pikaks ajaks asemeks. Lõplikult taastus koer 3-4 kuu möödudes. Trulla oli siis koera parimates aastates - seitsmeaastane. Minu teada on koera eluiga inimelueaga võrrelda üks seitsmele, s.t. 7x ta aastad. 7x7=49 inimaastat. Selle koera elu ei lõppenud vaatamata sellele kodutalus. Kui meie kodu 1946.a. hävitati, siis ta käis ühe peretuttava, üksiku naise juurest iga päev 2 km kauguselt kodu vaatamas. Tihti olla ta istunud väikse mäekünka otsas, koon kodu poole. 1949. a. 17. veebruari hommikul leiti ta sealt surnuna. Seal majakeses, kus ta viimased ajad veetis, sai ta vahel kokku ka mõne oma pereliikmega, sest seal varjas end nõukogude julgeoleku eest mu vend Enn. Tollel, 17. veebruari hommikul langes ebavõrdses võitluses ka Enn, küll 30 km kaugemal - saatus või juhus?
3
Arvamused teistest loomadest, mis kannatavad nimetuse ”lemmikloom” välja.
Kass on peres ju sama tähtis pereliige kui koer, kuid tema on hoopis omaette isiksus, teistsugune nii hingeelult, käitumiselt kui ka tema suhtes esitatud ootustelt. Ta ka ise säeb endale oma nõudmised, et nägu oleks puhas ja kõht täis. Peale selle nõuab kass enda kohtlemist džentelmenlikult, pahandamise kannatab ta küll välja, kuid mitte alandamist. Kuna kirjeldan lapsepõlve suhet loomadega, siis on see veidi teine kui kaasajal, kus loomal kohati on samad või isegi suuremad õigused kui loomade omanikel. Minu nooruse mälestuste maal oli kindel koht lemmikloomadel või õieti koduloomadel, sest nad olid lahutamatud talulaste mängukaaslased. Nii ka kass, kes oli talus mitte kaisuloom, vaid temal olid oma kindlad ülesanded, mida täitis nii ausalt kui ka ebaausalt. Ebaausate hulka kuulus näiteks sahvris, aidas või keldris hooletult kaetud koorepüti, võipüti, ka lihakirnu revideerimine. Samuti ei meeldinud kellelegi, eriti lastele, kassi kuriteod linnu- ja ka jänesepesades. Asjatult pole kassi vempudest ja kuritöödest lugusid folklooris (“perenaine pesse kassi mis too kas oli kurja tennü ”). Kaasaegne kass oleks mõnel nagu elus mänguasi või kurjuse väljaelamise vahend võrreldes tolleaegsega. Missugune talulaps ei ole kassipojaga mänginud, kassi kiusanud või kassi põues hoidnud. Meie talus toideti kasse piima, vahel sousti või millegi selletaolisega. Kass toitis end põhiliselt ise ja tuli sellega hästi toime. Hiiri oli kõikjal - aidas, sahvris, keldris, viljaküünis, aganikus, heinaküünis, põllul. Kass töötab ju öösel, päeval ta magab soojas soemüüril või ahju peal. Ega see minu kodus teisiti ei olnud ja oma tööd nad tundsid. Neile küll ei olnud "täisväärtuslikku kitekatti” anda, aga head nägid nad niigi välja küll, peaasi kui perenaisega hästi läbi said. Ka praegu on mul kass Pätu, aga selline nagu kirjutatakse meedias - peab temaga tegelema, et kassil igav ei oleks. Ka poes tuleb hästi valida mis ” lemmikule” maitseb. Ega kass siis edukalt hiiri püüa kui kõht head ja paremat täis. Kord juhtus nii, et hiir oli tunginud meepurki ja peaaegu liikumisvõimetu, kuid Pätu teda ründama ei hakanud. Mulle paistab, et koduloomadesse soovitatakse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui talle omane. Imelik tundub loomade muutmine igasuguste sabaraiumiste ja kõrvade kärpimiste läbi või loomade riietamine kuni kasukateni välja. Loomadel on ju oma kasukas. Ühed aretavad karvateta loomi, teised müüvad samadele kasukaid selga. Minu kodutalus olid kassid toas eriti külmade ilmadega ja päeval ning neid peeti “hiirekuninga” ameti pärast. Samas ma ei väida, et neid ei silitatud, sülle ei võetud või nad mängukaaslasteks polnud. Muresid oli nende rohkuse reguleerimisega. Tol aal ei olnud kastreerimised moes ja pisipoegade uputamist ei peetud kuriteoks loomade vastu. Pooldati emaseid kasse, kes paremini hiiri püüdsid, aga ka vanad kõutsid olid au sees, kuna nad julgesid rottidele säru teha ja ka neid murda. Talu kassidel oli tavaliselt lühike eluiga. Nad langesid hulkudes kas rebaste, kährikute, kullide või teiste röövloomade ohvriks. Nendele seatud ülesannete tõttu oli kasse raske ruumides hoida. Vahel tekkis eriolukord - kui oli puhkenud marutaudi epideemia. Maal oli vähe kuulda kassikatkust. Arvatavasti ei puutunud kassid teiste omataolistega kuigi sageli kokku ja seetõttu see haigus levis vähe. Samas ei mäleta ma, et kassidega oleks loomaarsti juures käidud, kuigi loomaarste oli piisavalt.
Mul oli ka sõbralik suhe ka sigadega, kes on väga inteligentsed, tähelepanelikud ja arukad. Käisin viis aastat seakarjas ja seal juhtus mõndagi. Siga on võimeline kaunis kergelt sind ära petma. Mul tekkis üks väga sõbralik põrsas, kes veel seaks kasvades otsis võimaluse korral mu magamiskoha üles ja nii me kõrvuti magasime. Suviti magati ju heinaküünis ja mitte alati heinavirna otsas. Kui siga läks seda teed, kuhu sead ikka läksid, oli väga kahju. Kuigi siga peetakse roppuse etaloniks, ei kuse ega rooja ta kunagi oma asemele, mida küll ei saa öelda isegi nii puhta looma kohta nagu hobune. Oma sõbernotsu kohta võin ka tema kavalusi jutustada. Kuna olin varakult lugema õppinud ja lugesin palju saadaolevaid, võrdlemisi suurte tähtedega kirjutatud, 4-10 leheküljelisi jutukesi, nn. viiesendiseid romaane ("Pariisi timuka saladus”, "Idamaa rubiin”, “Mustlaslugusid” jne.), siis notsu, keda ma nii ka kutsusin, oskas mind jälgida. Kui ma kaotasin tähelepanu, oli ta kadunud ja muidugi vilja. Kuna sigu oli kokku üle kahekümne, oli ka tema kadumine tihti hilinemisega märgatav. Nüüd on see nagu nali, aga siis tõi palju pahandust.
Need on väiksed kirjeldused noorusaegsetest suhetest loomadega, kui veel ei olnud mõistet lemmikloom, vaid olid koduloomad, kes enamikus olid talulapsele armsad. Neid söödeti, joodeti, imetleti, neid sõna otseses mõistes nuteti taga, aga imetleti nende oskusi ja kavalusi, mida ka iga loom suuremal või vähemal määral omas.
Ajad on muutunud ja hoovikoer ei ole enam oma ülesannetes. Teda hoitakse rohkem toas kui väljas. Arvan, et koduloom ei ole mänguasi, ta on perekonnaliige, kes on küll mänguhuviline, aga temale jäävad omad põhiomadused. Koer võib ettearvamatult uriseda või kass mäu öelda. Iga lemmikuga võib juhtuda ootamatusi, ka siis kui ta on vägagi dresseeritud nagu tsirkuses. On ju selge, et ratsahobusest õiget adravedajat ei saa.
Kahtlemata olid ja on koduloomadel nimed. Mida rohkem ta lemmikuna tundus, seda hellitavamad nimed olid. Lemmikute nimepanijaks olid enamikus lapsed vanemate toetusel ja seda arutati ka oma mängukaaslastega. Tõuloomade nimedel olid erinõuded. Varsale moodustati nimi mära ja täku nimest. Näiteks kui täku nimi oli Kauter, mära nimi Miira, siis sai varsa nimeks sai Kaura. Minu praegune kass kannab nime "Pätu”. Keegi teda nii hüüdis ning nii ta jäi ja koer sai nimeks "Rolli”. See meenutas Trullat ja nii see sobis. Tihti sai loom omale nime eriomaduste järgi, lontkõrv (Londu), kriimsilm (Kriim) jne.
Kui ei ole peres mõnda aega olnud ühtegi looma, siis võtab tema ilmumine nõutuks küll. Tuleb tahtmatult pöörduda raamatu, vastava ajakirja, klubi, kaasajal ka interneti poole. Üldjoontes on need kõik vajalikud ning loomale kasulikum, vahel ka endale. Näiteks koerte koolis õpetatakse rohkem koera omanikku kui koera, koera peab õpetama omanik. Õppustel on võrdlemisi suur tähtsus nii looma mõistmiseks kui loomale nii mõnegi nipi selgitamiseks-kuidas otsida, mis on küll tema loomusega ühtiv ja mis on koerale nagu mäng, poomil käimine või barjääri ületamine. Olen näinud asju valvavaid koeri, kuid ei ole trehvand nägema koeri, kes on seda hakanud õppuseta tegema. Kui loom on tõupuhas, on tema õpetamine lihtsam ja on enamvähem teada, milliseks ta kasvab. Tõukoerad nagu kolli, njuffa, kaukaaslane, saksa lambakoer, doberman jne., on puhtverelisena kõik arusaadavad, aga segaverelisena ettearvamatud, kuigi imetlusväärseid. Ka siiami kass on puhtverelisena meeldivam kui segaverelisena. Mulle ei ole oluline tõupuhtus, sest kuna see vajab teistsugust hooldust ja arusaama temast ning tihti on raske aru saada tavainimesel tõupuhtusest. Tõupuhtus on enam oluline neile, kes peavad tähtsaks loomanäitusel käimist. Need näitused on meeldivad ja muljetavaldavad, aga minu huvi ja teadmised sellest jäävad kesiseks.
4
Kuigi kaasajal loomade eest hoolitsemine linna tingimustes ei ole üüratu suur asi, on selge, et loom tahab süüa ja ka kõik ülejäänu kuulub ka loomapidamise juurde. Kõige ebameeldivam on, kui kõik pereliikmed soovivad loomakest toita, kas emotsioonidest ajendatult või muidu. Sellisel juhul toidetakse loom üle, mida koerakooli instruktor pidas halvemaks kui väikest alatoitlust, muidugi mitte näljutamist. Loom nõuab tähelepanu ja tegelemist temaga. Minu praegune kass Pätu annab tihedalt teada, et ta on olemas. Nii soovib ta õue ja tuppa, vahel vajab ta hellust ja maabubki süles, kust sugugi ruttu ära ei lähe. Temaga toimetamiseks kulub päevas tunnike, vahest ka enam, kuid aega kunagi mõõtnud küll ei ole. Söögi tavaliselt ostan talle, sest oma toit talle hästi ei maitse. Oma koerale Rollile keetsin ise toitu ja see maitses talle paremini kui mistahes koeratoit. Söögid tegin puljongi baasil, kuhu lisasin tangaineid, põhiliselt kaerahelbeid, kõiki juurvilju ja kontide pealt puljongist saadud liha, umbes 300 grammi päevas. Iga päev sai ta piima üks liiter, vahel ka enam. Eriti meeldisid talle pannkoogid, mida ta oma eksisteerimise neljateistkümne aasta jooksul sai igal pühapäeva hommikul esimese pannitäie.
Koera või mõne teise lemmiku tervislik seisukord ei pruugi olla raudne, ohtlikud on nakkushaiguse puhangud ehk taudid. Kaasajal on neist kõrvale hoida üpris raske, sest ka loomaga jalutades võib ta nakatuda. On juhuseid, kui nööri otsas koer sattub purelusse. Seepärast pean vaktsineerimist küllaltki oluliseks.
Veel hullem on lugu kassidega, kel kassikatku jäämiseks on vaja vaid astuda kord nakatanud kassi jälgede peale. On juhuseid, kus loom vajab abi vaatamata sellele, et temale on loodud rahuldavad või head tingimused. Ühe mu semu perekonna koer vajas sünnitusabi. Rollil oli keegi käinud munade kallal nii, et üks muna tuligi ära opereerida. Ühel päeval Rolli haigestus mingisse kurgukrampi. Üle kuu ta elas ja vaatamata loomakliiniku abile ta sellesse ka suri. Ise olen esmaabi korras arstinud nii võitlushaavu, parasiite, kui pisihaavu. Põhiliselt lemmikloomade steriliseerimine lihtsustab loomade arvukuse reguleerimist, aga looma seisukohalt ei pea seda õigeks. Linna tingimustesse ma emaseid loomi ei ole muretsenud. Mina isiklikult ei pea mittevajalike lemmikloomade hävitamist kuriteoks, kui see jääb inimväärikuse piiridesse, ei riiva enda ega looma väärikust ja ilma piinadeta. Tõuloomade puhul on oluline hind, mis seab järglaste arvu paika. Looma eluiga on küllalt lühike, nii tekib uute jaoks vajadus.
Loomade pesad olgu puhtad ja loomale meeldivad. Kui Rolli toodi, oli ta alul maja taga koridoris, aga sellest jäi talle väheks. Ta pidi olema ju valvekoer. Ehitasin talle “kahetoalise” korteri-kuudi. Alul oli mure, kas võtab omaks, aga meeldima hakkas see kohe esimese korraga, kuigi vahel oli vana koht ka armas. Kuudil oli ka aken ja külje alla muretsesin kaeraõled. Uksed olid kuudil raskest presendist, mida saab koer ise ära lükata. Elumaja krunt on küll tarastatud, aga viga oli selles, et Rollile, meie sportlasele, ei olnud meeter kakskümmend mingi takistus. Aga ta oli vahva tegema teistele koertele selgeks, et see on tema valdus. Korra nägin, et ta pureles läbi heki kõigest väest. Lahtise värava kohalt läksid koerad nii aia kui tänava poolt mööda nagu poleks midagi juhtunud. Kui algas uuesti hekk, läks purelemine edasi, kuni aia lõpuni. Minu koer palju tuppa tulla ei soovinudki, aga kui tulid külalised või lapsed, siis oli eriline olukord ja ta hiilis võimalusel ikka tuppa. Ma pooldan koerale vabaduse vormi ja toas võiksid elada väiksemad koerad. Minu arust ei sobi tuppa suured ja paksu karvaga koerad -kaukaaslane, lambakoer, kolli, bernhardiin ja taolised. Ma ei oska ette kujutada, et kass, milline ta ka ei ole, peaks olema talvel väljas. Minul teki all on kass vahel mõnulend küll, aga tema karvad ei meeldi mitte põrmugi. Kass ei tunne küll lühiaegselt ka talvel väljas end pahasti, kuid oleneb sellest, milline on ümbrus.
Lemmiklooma peetakse küll pereliikmeks ja võetakse ka võõrsile kaasa, aga seda ei peaks tegema. Parem on organiseerida talle hoidja, sest vaevalt on peret, kes oma vara jätab ära olles valveta. Ise olin kuu aega Rootsis ja kümme päeva Itaalias, loomad elasid ilusti selle üle. Võiks ju kasutada looma hotelli, aga arvan loomale on oma kodu mugavam ja tuntud inimesega on nii kassil kui koeral parem. Ma ei usu, et väikeloomadel teine olukord oleks. Olen oma loomadele püüdnud lubada looma elu ja ei näe klubikasutusest tulu. Lemmikloomadest on aga naabrite ja tuttavatega vägagi palju rääkida, vahel venib jutt tundide pikkuseks. Alustatakse tavaliselt ilmast, jõutakse ikka loomade, ea ja käitumise juurde. Kui loom on juhuslikult saadud, siis tavaliselt dokumente pole, aga kui tõuloom on juba paberile märgitud.
Loomade pesemine on vahel ikka vajalik. Selleks on kaasajal vastavad vahendid olemas. Meil looma ujulat ei ole ligidal ja pealegi ei ole dobermannid suured veesõbrad. Minul koeral oli šampoon, ka koeraharjad ja kammid. Kodutsirkust ma ei oska loomadega pooldada ja minu teada ei meeldi see ka loomadele. Arvan, et loomade eest liighooldamine viib looma hukkumisele. Kui toitmisel koer laseb viineri või vorstlõigu maha, aga šokolaadi või šokolaadikommi näeb ning perenaine armastusest tema vastu söödabki magusaga, võib ta viia looma ainevahetushäire tõttu hukkumisele. Minu arust koera või kassi peab toitma ja koormama nii, et ta üle ei toituks. Kaasajal on lemmikloomade eest hoolitsemine võimalik mitmekülgselt ja paremini kui nõukogude ajal, mil tihti ei jätkunud vahendeid omalegi.
Hull lugu on läbi aegade olnud oma armastatud looma surm, eriti siis, kui elati üürimajas. Eramutes oli lihtsam. Kuigi ka kaasajal ei tohi oma aeda matta. On olemas koduloomade kalmistud ja krematoorium, aga see ei ole kõigile taskukohane. Nii tuleb loomaarmastust kaaluda tõsiselt, et oleks rahuldatud loom, loomaomanik ja ka jäätmekorraldajad. Huvitav, kas tuleb ka selline aeg, kuna inimkehasid ei tohi mulda matta? Ja kas looma kohta ei kehti mullast oled sa võetud, mullaks pead sa jälle saama!? Kui loom sureb ja ta on oma olekuga sind abistanud ja täiendanud, on raske kohe uut looma võtta. See ei ole mingi mantli vahetus. Koduloomadel on omad geenid. Paljud õued on koerapabulaid täis ja koerad kusevad nii maja nurkade kui auto rataste peale. Minu Rolli oli teistsugune. Jalga tõstis küll puudele ja postidele ja oma junnid tegi põõsasse, ei kõndinud iialgi porilombist läbi. Seetõttu ei kisu mind kohe koera kaotusel uut peni hankima.
5
Arvan kui mõningasi reegleid õpetada, et kus on joogi- ja kus sööginõu või kus tal on ohutu, ta seda ka taipab. Aga kui kassil ikka kohta oma asjaajamiseks pole, pole midagi imestada kui on hunnik nurgas, voodi all või miks mitte lillepotis. Imetlen ikka oma kadunud Rollit, kes, kui just tagaajamist ei olnud, jättis üle peenarde jooksmise. Täpsemalt öeldes oli tagaajamisjooksu põhjustajaks naabri kass. Tuppa mittelubamine oli seotud jalgadega pori tuppa kandmises. Kassidel on millegipärast jalad puhtamad ja nende tuppatungimist on peaaegu mõttetu takistada. Eks kass on ikka väike, armas ja oskab pererahvale pugeda. Kui kassile meeldib laual käia, ei ole seda lihtne keelata. Niikaua kui ise oled toas, on ta sõnakuulelik, aga kui ta on veendunud, et keegi ei näe, on ta hopsti laual midagi otsimas ja nuusutamas. Meil on juhtunud nii, et kui koerale keelata kasvõi lihatükki puutumast, ei võta ta midagi ilma loata, ega lase ka kassi juurde. Kassile ja koerale on võimalik õpetada uste avamist. Koer vajutas käpaga ukselingi alla ja keha raskusega lükkas ukse lahti. Kass hüppab
praegugi ukselingile ja tulemus on sama. Kui loomi dresseerida, tuleb kogu aeg rääkida, sest nad ilmselt mõistavad kõnet või hääletooni. Kui ma koerale pikalt rääkisin, kui hea ta on, liputas ta saba. Kui häbistasin või pahandasin, oli saba jalgevahel ja kadus kuuti. Palju pahandust tekkis sellepärast, et Rolli katsus oma valdust teisele poole piirdeaeda viia. Hiljem ta nagu sai aru, aga ma ei suutnud talle lõpuni selgeks teha, miks ta ei või üle aia hüpata. Ta nagu teadis, et ei tohi. Nii kui Rolli arvas, et teda ei nähta, oli ta vupsti teispool aeda. Ta sai küll aru, et ei tohi, aga miks, see jäi talle mõistatuseks. Kui inimmõistusega võtta, saan aru, et loomadel on oma mõttelaad olemas, kuid kui laialdane - ei oska ette kujutada. Räägitakse, et koer eraldab kakssada lõhna, mida segi ei aja. Endal on raske vahet teha pipra ja vürtsi lõhna vahel. Öeldakse, koera võib rohkem usaldada kui sõpra, aga ka koer võib sinu usaldusega ebaausalt käituda. Kui kodust ära läksin ja ütlesin: ”Rolli, valva!”, siis oli ta kodus seni, kuni tagasi jõudsin. Kui meie taaskohtumise rõõmud jagatud, leidis ta aja, mil kodust ise jalga lasta, tegi oma reisi 40-50 minutit ja oli tagasi. Korra tuli üks semu minu äraolles redelit laenama, tekkis tõsine arusaamatus ning sõber arvas õigemaks koerale õigus jätta. Kui ma kodus olin, võis ta aga Rollit vabalt silitada. Rollit ei saanud hoida ketis. Ma küll proovisin, aga ketis olles ta ei söönud, ega joonud, vaid ainult niutsus ja vingus. Lahtiolek palju pahandusi ei teinud, kuigi korra oli ta loomapüüdjate käes. Asi lõppes tookord naabrite abiga õnnelikult. Rolli armastas lapsi, aga ei sallinud joodikuid. Oma perele oli ta rõõmuks ja ta mõistis seda. Ta armastas väga jalgratta kõrval joosta ja valvas vapralt jalgratast igal pool, kus käisin. Usun, et lemmikloom kasvatab lastes õrnust ja olen veendunud, et looma lüüa ei tohi, ka vitsaga mitte. Kurjustamisest saab iga loom aru. Vits võib küll seinal rippuda, et sellele osutada. Loomale peab mängeldes teada andma, mis asi see on, arvan ka. On ju mäng lemmiklooma põhitegevus, sellepärast on ta lastele ja vanadele emotsioonide looja. Kassipojaga, küülikuga, kilpkonnaga tuleb ka vanainimene toime, kuid koerakutsika või ka mistahes eksootiliste loomade kasvatusega ei tule eakad toime.
6
Ma ei soetaks endale looma, kelle ülalpidamine nõuab eriteadmisi. Mõtlen eksootilisi loomi nagu ahve, tiigreid, madusid. Hamster on ju ilus loomake, kuid ta elab puuris. Ka ilusasti laulev kanaarilindgi, kes isegi siis ei laulaks, kui ta on vabaduses. Me ei tea tema laulu sisu. Me ise ei taha ju olla vanglas, kuid mida on tehtud puurilindudega? Kas “lemmikule” ikka meeldib olla ”looduse krooni” rahuldamiseks vangistuses või on puurilooma pidaja Jumala ees eelisseisuses? Miks ketikoer on loomulik nähtus, aga kaleeriori mitte? Arvan, et koera on võimalik nii treenida, et ta täidab oma kohuseid ilma teda ahistamata. Me ise valime omale lemmiku meeldivuse, mitte otstarbe pärast. Vahel kingitakse endale meeldiv loom meeldivale inimesele, aga kingitud loom ja kingi saaja pehmelt öeldes ei ole üksteisele lemmikud.
Eelpool kirjeldasin, kuidas ma lasnitsat hooldasin. Tagantjärele oli see austus kahe looma vastu. Esiteks hobune sai rahulikult oma kaeranormi süüa ja teiseks oli lasnits-loomakese kõht toidumurest prii ning ta võis tegelda oma meelistegevusega - hobuse lakapunumisega. Ma küll kahjuks ei tea, miks ta seda tegi. Mõned aastad tagasi juhtus mul üks selline lugu. Minule tagastatud talumaadele oli kasvanud ohtralt metsa ja seal elutses üks ilus mitme sarvega sokk. Iga kord kui käisin talumaadel, järelejäänud põldusid mööda jalutamas, pistis ta ikka oma pea kuskilt metsa äärsest võsast välja. Kui teda aga ei kohanud, oli alati nagu miskit puudu. Ühel ajal teda enam ei ilmunudki. Kuuldavasti olid kohalikud jahimehed ta kätte saanud, tundes head meelt võimsatest sarvedest. Suveõhtul koduaias podisev siil on nii imeilus, kuid tuppa ta loomulikult ei sobi. Ma ei mõista, milleks vedada Eestimaal kodudesse boamadusid, arvestamata looma huve ja tingimusi. Minu arust võiks olla lemmikloomad need, kes tunnevad, et neil on oma hooldaja juures hea olla. Vahel öeldakse, et parim kass on see, kes on endale ise kodu valinud ehk teisisõnu ise pererahva juurde tulnud kass. Minu arust on eelistatumad lemmikloomad kassid, kes on nii nunnud ja muutuvad hästi pereliikmeteks, kuigi kassid on individualistid ja sellega tuleb arvestada. Kui tahta omale alluvat lemmikut, tuleb koer võtta. Arvan, et meil propageeritud lemmikloomad nagu valge hiir, rott või kilpkonn, jne - neil ei ole mingit otstarvet. Ka on minu arust vettpidav arvamus, et kui on kariloomi, siis tahes-tahtmata tekib nende seest eelistatum või teisisõnu-lemmik.
Kunagi tundsin ühte vanemat naist, kes oli üles kasvatanud ja õnnelikult ellu saatnud kasupoja ja -tütre. Ta rääkis oma saatusest, kuidas sõja ajal tema lapsed hukkusid. Kuna ta ise enam lapsi ei saanud, otsustas võtta omale kasulapsed. Peale sõda oli palju õnnetuid ja ta mõtles nii, et kui palju on vaeslapsi, aitan parem neid kui hakkan oma õrnusi koduloomadega jagama. Hiljem olid tal ikkagi nii koer kui ka kass.
Olen sellega püüdnud anda oma nägemuse lemmikloomadest, milleks võivad olla tegelikult igasugused loomad. Nad on vahelduseks ja kohustused looma ees panevad inimesed tegutsema, muudavad nad aktiivsemaks ja emotsionaalsemaks.
Ühel 1984.a. Harju rajoonis, Haabneemel Ranna Tee 6-77 toimusväike pere konsiilium, kus otsustati võtta veel perekonda üks neljajalgne pereliige. Selleks oli saksa lambakoerakutsikas. Ma pole isiklikult ühtki looma pidanud, kuid minu lapselaps Villu,
kes on praegu 30-aastane ja elab Norras ning kelle ema (minu tütar) töötas Kiirovi nim. kalurikolhoosis, oli siis 7-aastane. Tal oli merisiga ja mitu hamstrit. Koer kelle nimeks pandi Gärri oli puhaste tõupaberitega. Kõige suuremat soovi avaldas muidugi Villu ja ega teistegi puhul vastuseisu polnud märgata. Looma saime osta tõukoerte klubi kaudu ja hind oli 100 rubla, mis tolle aja kohta oli küllalt suur raha. Kuna neljajalgsete väge juhatas Villu, siis ka nimede panek oli temale usaldatud. Hamstritele ja meriseale ta neid vajalikuks ei pidanud, sest nagunii nad neid selgeks ei õpi. Koer aga on teine asi. Ta võib hea õpetamise korral omandada terve käskude ja keeldude sõnavara. Oma lemmikloomade kohta leiab piisavalt infot nii raamatute näol jpm. Loomanäitustel olen pealtvaatajana käinud. Näitustesse suhtun positiivselt. Just sealt võib saada vajalikku infot. Ja on hea lemmikloomade koolituse taseme kontroll. Tütre peres hoolitses koera eest see, kes parajasti kodus oli, hommikul käidi jalutamas, toideti ja mindi, kes tööle, kes kooli. Kuna pere elas viiendal korrusel, siis ka Gärri viibis samas ruumis kõigiga ning
magas oma isiklikul vaibal. Nüüd kui kõik lahkusid kodust, kes kuhu, pandi koer vähemalt kaheksaks tunniks tuppa luku taha, muidugi sel juhul kui mina s.t. vanaisa (pensionär) polnud kodus. Kuna tihti viibisin Kohtla-Järvel.
Õhtul, kui pere tuli koju, ja kes enne saabus, see läks pärast õhtusööki koeraga jalutama ning pärast sauna, mis asus maja alumisel korrusel. Saunas käidi vastavalt vajadusele: kui olid vihmased ilmad ja porine. Loomadega tegelemine võttis suurema osa vabast ajast, kuna hoolealuseid oli veel peale koera mitu hamstrit ja merisiga. Koera jaoks käidi iga päev värsket kala ja konte ostmas. Hamstritele toodi igasuguseid seemneid. Loomaarsti poole pöördusime koera jalgade pärast. Koer oli 6 kuud vana, kui meile tundus, et tal on tagajalad kuidagi nõrgad. Arst aga rahustas meid maha, et see on tõuloomade puhul üldine viga. Klubid peavad tihedamalt tõuloomade verd värskendama, et ei tekiks lähiveresugulust, umbes nii ta ütles. Koeraga peab igal aastal käima ka vaktsineerimas. Loom elas korteris, kus oli kaks tuba ja köök ning vannituba. Loomale oli pandud ühte nurka väike vaip, kus ta magas, aga muidu käis vabalt ringi. Lapselaps lubas oma lemmikul ka voodisse minna, kui ema ei näinud.
2
1985.a. kevadel, kui kool sai läbi, tulid Villu Gärriga vanaisale ja vanaemale bussiga külla. Peale koera tõi ka jalgratta kaasa.
Koerale oli ilusti suukorv pähe tõmmatud. Tulid Tallinnast Kohtla-Järvele. Nüüd tuli mul kiiresti hakata koerale kuuti ehitama. Siin tuli ta s.o. Gärri Ketti panna, mis aga Gärrile sugugi ei meeldinud, kuna ta polnud veel ketisolekut kogenud. Kes see tahab vabadust nii kergelt loovutada. Ühel ööl ta tõmbaski keti katki, kuid hea veel, et ta minema ei jooksnud. Siin said Villu ja Gärri korralikult puhata. Ega lemmikloomal ka pole suures linnas hea elada. Meil lemmikloomade sünnipäevi ei peetud, sest kui neid pole üks ja kui neid kogu aeg sünnib juurde, kes neid jõuab meeles pidada. Kuid oma peremehe sünnipäeval said nad kõik maiustada. Oma lemmikuid pole me ka riidesse pannud. Arvan, et selleks sobivad rohkem pisikesed taskukoerad ja kui veel omanik on naissoost, kes armastab nukkudega mängida. Suurekasvulisele koerale on mõttekas
riideid osta või õmmelda siis, kui ta on õues ketis talvise pakase käes. Riided millegipärast meie neljajalgsed sõpra ei kaunista, vaid teevad ta kohmakaks, karikatuurseks.
Kes on endale lemmiklooma muretsenud, peab talle ka vastavad tingimused looma. Loomad vajavad hoolitsust s.t. nendega tegelemist. Tänapäevane lemmikloomade eest hoolitsemine ei erine millegi poolest nõukogudeaegsest. Kui, siis ainult selle poolest, et nüüd on ka loomad rohkem kaitstud, nagu inimesedki. Nõukogude ajal koheldi inimesi nagu loomi, loomadest rääkimata.
Koerale sai juba kutsikast peale õpetatud puhtust säilitama, muidugi toalilled tuli tõsta kõrgemale postamentidele, sest loom on ikkagi loom, ettearvamatu. Koer ei tohtinud ka laualt toitu võtta. Kui puhtad riided seljas olid, ei tohtinud koer üles hüpata esikäppadega riietele, kui panin riided selga, milles käisime jalutamas, siis oli tal kõik lubatud ja koer lasi oma emotsioonidel vabalt voolata. Selle selgeksõppimine polnud sugugi kerge. Sellepärast soovitangi kõigil võtta lemmikloomaks väike kutsikas.
3
Nüüd aga üks valus õppetund koerapidajatele. Kui Gärri oli kolm kuud vana, polsterdati korteris välisuks, mis viis köögist esikusse - eesmajas kõik polsterdasid, sest oli moodne. Naabrid kiitsid.
Kui ühel ilusal päeval tütar töölt koju jõudis, avanes trööstitu pilt: uksepolstrist oli natukene rohkem kui pool alles, ülejäänud osa vedeles esiku põrandad mööda laiali. See oli meie endi süü, mitte koera oma. Nüüd oli põhjust teist korda perekonsiiliumil pead kokku panna ja oma tehtud vigu tunnistada. Olime ka kuulnud, et koera ei tohi lüüa, sest ta mälu on väga hea ja ta peab seda eluaeg meeles.
Kui ükskord avaneb võimalus, maksab kätte.
Pere otsustas: see oli meie oma viga. Koer on loom, temal pole esteetikast õrna aimugi. Kui kõik kodust lahkusid, oli vaja toauks lihtsalt lukku keerata. Koerale vist ei meeldinud polstririide lõhn, mis oli võõras, arvas, et ehk on tegemist mõne konkurendi lõhnaga, kes on käinud siin territooriumi märgistamas!
Villu käis ka koerte staadionil trenni tegemas ning Gärri oli hea kuulekas õpilane.
Lemmikloomaga suhtlemiseks peab talle mõned mõisted selgeks tegema, mis nõuab suurt kannatust. Loom saab hääletoonist hästi aru, teeb kurja ja leebe tooni vahet. Kui tahta hästi dresseeritud koera, peab minema tsirkusse.
Lapsed muidugi vajavad loomi rohkem kui täiskasvanud, sest nad õpivad armastama loodust ja tekib vähem julmust ja südame kalkust. Inimene peab maast-madalast endale teavitama, et meie, inimesed, oleme samuti loomad, erineme neist vaid selle poolest, et loodus on meile kinkinud mõistuse.
Paljud inimesed toidavad talvel akna taga olevaid linnukesi: rasvatihaseid, varblasi, rähne jpt, aidates neil külma talve üle elada, inimeste sõbralik abi on alati teretulnud.
Põhimõtteliselt pole ma eksootiliste loomade nagu minisiga, madu, iguaan ja piraajad pidamise vastu, sest paljudel on need olemas, kuid kahjuks endale neid lemmikloomaks ma küll esialgu ei tahaks, vist on ka mind looduse suhtes valesti kasvatatud, et näiteks mao suhtes eriti pole häid tundeid.
Minu arvates lemmikloomaks sobivad ikkagi vähem eluohtlikud loomad. Lemmiklooma raamidesse ei taha hästi mahtuda suured kiskjad ja mürgised loomad, need jäägu parem loomaaedadesse.
Ka koduloom võib olla lemmikloom: 1955.a. kevadel võtsime turult põrsa, et kasvatame sügiseni ja siis pole talvel vaja turult liha tuua. Kuuri tehti talle pesa ja põrsake hakkas kasvama, oli selline armas väike notsu, armastas murul joosta ja rohtu näksida. Kui tuli kätte sügis, ei tahtnud meist keegi seda notsu liha süüa, ei läinud lihtsalt kõrist alla. See oli meie esimene ja viimane seapidamine. Villule lõppes lemmikloomapidamine küllalt kurvalt, sest ta emal tekkis allergia loomakarvade vastu ja nad pidid oma lemmikutest loobuma. Praegu elab pere Norras, Villu käib vahel Gärril külas, kui tulevad Eestisse. Kindlasti on kõik koduloomad lemmikloomad.
Näiteks hobune oli iga taluperemehe lemmikloom nr. 1 ja talupere¬naisel terve laudatäis igasuguseid loojuseid ja linde, keda ta südamest armastas. Kui tuli talus kätte hetk, mil mõne looma saa¬tuse tund oli tulnud, siis kui vähegi võimalik kutsuti naabrimees, kes tegi selle raske töö ära. Pole parata, elu on kord selline.