Tekstid (9 tulemust)

Triibu
(Kass)
Üldinfo
Id:
6088
Arhiiviviide:
ERM KV 1111, 17
Kogumise aasta:
Nimed
Vastaja
Sünniaasta:
Vanus:
Sugu:
Asukoht:

1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
10 aastasena oli mul paar kuud väikene kassipoeg.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Ta võeti kuna kassipoja ema suri ja otsus tüli kiirelt aga läbimõeldult. Kohe oli selge et meie juurda kauaks kahjuks ei jää.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Tuttavalt saime kassi ja ta anti meile täiesti tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassipoja nimi oli Triibu, sest ta oli triibuline. Hüüdnimi jäigi püsima ja muutus tema päris nimeks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Kasutades nii telekat kui ka internetti.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Lemmiklooma mood ja tõupuhtus ei ole nii tähtis kui looma üldine väljanägemine ja kasvatus.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Kuna kassipoeg oli mul ainult mõni kuu ja ta tõupuhas ei olnud siis temaga näitusele ei läinud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Nii palju kui ma mäletan siis hoolitsesime ta eest enam vähem võrdselt.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ta sõi põhiliselt kodus tehtud toitu, sest siis ei olnud kassitoidud nii populaarsed ega kättesaadavad.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Lemmiklooma pärast ei ole pöördunud arsti poole. Vaktsineerimisse suhtun positiivselt ja usun et see on täiesti vajalik.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Vajalik on siis kui ei soovi, et kassil tuleks järelkasvu. Eriti on vajalik hoolitseda mees soost loomade steriliseerimisega.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna minu lemmik oli nii noor siis ei olnud sellega probleemi.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Tal oli ühes soojas nurgas oma pesa. Tal oli täielik voli majas ringi rännata aga õues olid mõned piirangud, et ta ära ei kaoks. Kassipoeg sattus tihti kellegi voodisse.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei võtnud teda kaasa ühelegi reisile.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kahjuks enam ei mäleta ja kui ta mul oli siis ei jõudnud seda tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Nii palju kui ma mäletan olid tal mõned mänguasjad. Lihtsamat tüüpi, lõngakerad, mõned vanad piiksuvad mänguasjad. Ei ostnud ühtegi eraldi toodet tema korrashoiuks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik liiga hoolitsev olla. Iga väiksemagi turtastuse peale looma arsti juurde minna, riiete ostmine ja spaasse viimine on minu jaoks juba liig.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval hoolitsetakse rohkem ja on eraldi toidud ja mänguasjad loomadele.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Õnneks ei pidanud lemmiklooma surma pealt nägeme, sest me andsime ta ühele sõbrale ära kuna me ei saanud teda enam enda juures pidada.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine - korraldatud?
See oli ammu ja ma kahjuks enam ei mäleta.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tal ei jõudnud veel halbu kombeid tekkida.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Väiksemaid trikke sai õpetatud aga need olid rohkem naljakad kui vajalikud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loom mõistab väga hästi inimese meeleoli, kõnest ta nii kergelt aru ei saa. Loomad oskavad mõelda aga neil on see primitiivsem kui inimestel.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Mõnele koerale on antud liiga suur vabadus ja nad on rünnanud inimest või lihtsalt lastud neil üle käte kasvada.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Ma mäletan et lapsed mängisid rohkem aga võtsid ka hoolitsemisest osa. Iga laps vajab vähemalt veidikeseks ajaks mõnda looma.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei hakanud ei rohkem ega vähem suhtlema teiste loomapidajatega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on. Need kes mul hetkel pähe tulevad on maod, ämblikud, suured rohusööjad, üldse lauda loomad. Nendega oleks rohkem vaeva kui lõbu. Maod ja ämblikud on ka sellised keda ma vist veidi kardan.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Maal oli kaks aastat tagasi suitsupääsukeste pesa. Neid oli ilus vaadata aga kahjuks pojad hukkusid.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Minisead ja iguaanid ei ole enam nii eksootilised aga maod ja piraajad võivad ohtlikud olla ja nende pidamist peaks piirama.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb
Lemmikloomal võib vabalt ka mõni praktiline kasutus olla. Koerad on head koduvalvajad ja nad võivad aidata pimedaid inimesi. Ma usun, et elevandid, lõvid, ahvid ja muud sellised ei sobiks kohe mitte koduloomaks aga lemmikloomad nad mõnel harval juhul võivad olla.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed vajavad seltsi ja armastust, ning loomad suudavad seda väga hästi pakkuda.
Junsu, Karamba, Kass, ...
(8 looma)

Mulle meeldivad kassid, kuid mul on kasside suhtes allergia. Mul pole endal olnud ühtegi lemmiklooma, sest enne, kui allergia selgus, elasime väikeses korteris, kus kassi ega koera jaoks ruumi polnud ja looma halbadesse tingimustesse me ei tahtnud võtta. Üks mu vanaisadest oli koertest vaimustuses ja tal tuli mõte tuua oma 1. klassis käivale lapsele (minu emale) kutsikas. Ta tõi esimese kutsika, keda oma sõprade kodus nägi. Kutsikas kasvas suureks koeraks ega mahtunud korterisse ära. Samuti ei osanud täiskasvanud teda koolitada ja neil polnud ka piisavalt aega koera väljas jooksutada. Mu vanaema on alati pidanud kasse, aga need kassid on alati olnud leidloomad, tänavale visatud ja väga õnnetud loomad. Meie kodus on põhimõte, et kallist tõukoera või tõukassi ei ostaks me kunagi, sest 1) tõuloom eeldaks näitustel käimist ja võimalusel tõuaretuses osalemist 2) kuna meil sellega ei tegeldaks, siis lihtsalt lemmikloom tuleb võtta kas varjupaigast või lausa tänavalt, sest tähtis on looma elu päästmine. Vanaisa pani oma kutsikale nimeks Rinaldo, aga maja poisikesed hakkasid naerma. Siis ta nimetas sama koera ümber nimega Karamba (tuletis hispaania keelsest carrambast, mis tähendab kurat). Vanaema kassid on olnud: Saba (karvase sabaga kass), Kiidu, Kusti, Põnn, Poiss, Kiisu. Ema pani ühe kassi nimeks Junsu, sest kass oli väga väike hüljatud kassipoeg. Sama kass reageerib nimele Kass. Loeme ajakirja „Lemmikloom“, vaatame TV-st saateid lemmikloomadest. Ma ei pea õigeks, et lemmikloomi võetakse vastavalt moele. Iga loom on tore. Aga võtta saab isendi, kes pidajale sobib ja kellega ollakse nõus koos elama. Mulle tundub, et koerad on näitusel stressis. Näiteks saksa lambakoerad ja šnautserid hauguvad väga raevukalt. Aga osa kassitõuge on näitusel väga häiritud: liiga palju lärmi, teiste kasside lõhna. Mõni kass magab oma liivanõus. See on ju ka protest. Lihtsalt lemmiklooma (ilma tõupaberiteta) näitusel nägin, kui suur ja tore kõuts susises omaniku peale ja üritas teda käpaga lüüa. Kõuts oli nii häiritud. Oma kassi ma küll näitusega ei traumeeriks ja koer võiks lihtsalt käia koerte mänguplatsil ja teiste omasugustega mängida ning elada oma rõõmuks. Kuigi mulle on kassid vastunäidustatud, võttis ema meile ükskord ajutiselt kassi, kuni me olime talle kodu leidnud. Kass oli heidik ja tuli meie rõdule elama. Oli selge, et talve ta üle ei oleks elanud. Mina pidin temast eemal olema. Ema tõi toidu, mõlemad vanemad valvasid, et kass ei oleks pidanud liiga kaua õues olema. Kui kass vajas seltsi, siis temaga räägiti. Teda hoiti süles ja temaga kõnniti ühe akna juurest teise juurde. Kass andis ise märku, kui ta seltsi vajas. Kassi tegutsemisaeg oli põhiliselt öösel. Siis ta uurib korterit ja loobib asju. Sõi kassi kuivtoitu, sest armastab seda; piima jõi üsna palju. Vaktsineerimine (marutaud, kõikvõimalikud haigused) on vajalik. Pärast ravimine on palju tüütum ja kulukam, kui üldse on veel võimalik ravida. Kui lemmikloom peaks ära surema on pärast väga kahju. Kui võtta õuest kodutu loom, tuleb teda kindlasti näidata arstile, sest loomale tuleb anda ussirohtu, kirburohtu, teda tuleb vaktsineerida ja tema kõrvad üle vaadata, et seal ei oleks lesti. Steriliseerimine on vajalik, sest kõigepealt pole soovimatute lastega midagi teha ja kui kassi tahetakse toaloomaks, siis elab ta palju rahulikumalt toas ega kipu välja, samuti ei meelita emane toakass isaseid kasse rõdule. Arvan, et tiinusevastased tabletid ei ole kindlad, sest pirtsakas kass valib toitu ega lase endale midagi ülearust suhu panna. „Juhtunud“ järglased on kohutav probleem. Kui oleks tuttavaid, kes väikest soovivad, siis oleks ju tore vaadata, kuidas kass oma lapsi hooldab ja kasvatab. Kass ei tohtinud tulla minu kui allergiku tuppa. Aga muidu ta hõivas kogu korteri. Looma koht pole voodis, sest kass on väike ja ta võib haiget saada, kui magav inimene end pöörab või vähkreb. Koer võib samuti haiget saada ja siis enesekaitseks magajat hammustada. Aga kui mõelda, et magav inimene on loomale mõistetamatu ja omaniku magamise ajal tunneb loom end hüljatuna, siis peaks teda ikkagi lubama voodisse. Kui loom on võetud, ei tohi teda üksi jätta. Ainus võimalus oleks loomahotell. Kassi näiteks randa kaasa ei võta. Kassi võib kanda spetsiaalses kassipuuris, juhul, kui loom on nõus sinna minema ja seal ka olema. On ka spetsiaalsed kassikandekotid, mis on pehmed ja mille otstes on võrk, et välja vaadata. Kassid ei lase ennast aga kuhugi sundida. Kui talle puuris või kotis ei meeldi, siis hakkab loom karjuma ja kraapima. Usun, et oleks ju tore mõte lemmiklooma sünnipäeva pidada. Kuid see oleks ikkagi pidupäev omanikule, sest loom vajab head kohtlemist igal päeval. Koerte riietamine õue viimiseks on hea mõte, sest neid tuleb kaitsta külma eest ja endal on ka mugavam, kui koer end õues mustaks ei teeks. Me ei ostnud kassile spetsiaalseid mänguasju. Me proovisime, mis talle meeldib. Talle meeldisid igasugused paelad, mida sai püüda. Talle meeldisid juukserullid. Vahepeal mängis õmmeldud karvase palliga. Samuti meeldisid talle papist rullid. Ma ei poolda looma ehtimist, sest kas ta ikka ise tahab seda? Kass vajab spetsiaalset kammi. Usun, et koertele meeldiks spaas möllamine küll (kui koer pole liiga arg). Loom peab saama tähelepanu ja pai siis, kui ta tuleb ja seda palub. Kui loom on halvas tujus tuleks püüda teda lohutada ja tema meeleolu kuidagi parandada. Ma ei mõista neid inimesi, kes kohtlevad oma looma kui inimest. Nimelt on olnud saateid ülirikaste inimeste lemmikloomadest. Neile korraldatakse abiellumistseremooniaid, neid ehitakse ja neile pannakse pärleid kaela. Tahan öelda, et omanik on olemas looma jaoks ja loom peab end tundma õnneliku ja rahulikuna. Kuid loom peab alati saama rahu, kui ta tahab rahu saada ja tal peab olema võimalus pugeda peitu, kui ta tunneb end häirituna. Ma arvan, et nõukogude ajal oli suhtumine lemmikloomasse üleolev. Samuti polnud loomapoode nagu neid praegu on. Tänapäeva loomaomanik saab oma loomale kõike lubada. Lemmikloom on tänapäeval pereliige. Arvan, et kõige ilusam oleks surnud loom matta lemmikloomakalmistule. Kuna ligipääs sinna nõuab oma transporti, võib see osutuda keeruliseks. Võib ju ka aeda matta ja paik ära märkida. Aga kui ta talvel sureb, siis ma küll ei tea. Kui inimene on võimeline looma pidama, võiks uue looma võtta. Kuid surnud looma ei saa asendada. Tuleb aru saada, et uus loom on uus elu. Laualt toitu võtta ei tohtinud, aga kui kassil oli kõht täis ja talle oli antud näha erinevaid toite ja ta ka ise valis, siis ta vaevalt vargile läks. Kui kass kraabib tugitooli, tuleb talle võimaldada kraapimispuu. Karjumine ei aita. Arvan, et puhtust oskab näiteks kass hästi pidada. Kui kass või koer on veel väikesed, tuleb neile kohe reegleid hakata õpetama. Karistamine ei aita. Aga kui tuleb karistada, siis peab enne lugema vastavat kirjandust või rääkima loomatundjatega. Kindlasti ei tohi looma lüüa, talle haiget teha. Näiteks kui kassi raputati turjast, siis see ei aidanud: ta tegi järgmisel päeval jälle sama, mille eest teda eelmisel päeval oli raputatud. Kui kass harutab WC-s paberirulli lahti, on parem hoida WC-uks kinni. Koer vajab kindlasti dressuuri, sest muidu ta hakkab kodus ise peremeheks. Võib-olla kassile piisab, kui ta saab kõik ise üle vaadata. Koer peaks sõna kuulama, alluma käsklustele. Aga ma ei usu, et koer inimese lõbustamiseks just sitsima peaks. Loom mõistab inimese meeleolu. Ta saab aru hääletoonist. Loomaga tasub rääkida. Nad õpivad mõistma mõningaid sõnu, aga tähtsam on, millise häälega neid kõnetada. Loomale meeldib, kui temaga rääkida. Siis nad vaatavad väga pingsalt otsa. Koer on õppinud mõistma mu nägu: õue, jooksma. Loomad mõtlevad, lausa kavandavad tegevust. Ei usu, et loom peremehe kiindumust kurjasti ära kasutaks. On olemas kasvatamatud koerad, kellele pole ilusasti selgeks tehtud, mida teha ei tohi. Kui kassile midagi keelata, tuleb ta sülle võtta ja teda noomida ning nii mitmeid kordi järjest. Näiteks mu vanaemal on kass, kes kraabib tugitooli iga kord, kui sellest möödub. Aga teda vahel keelatakse, vahel öeldakse väga halvustavalt: „Kraabi, kraabi!“ Lõpuks ta möödus tugitoolist, tahtis jälle kraapida, aga siis katsus ainult käpaga. Loomulikult on teda sellest toolist ainult tõstetud eemale. Teine võimalus: lubatakse kraapida, aga öeldakse halvustavalt: "Kraabi!“ Kass ei hakanud kuritarvitama, hoopis vastupidi, püüdis mitte kraapida. Olen näinud rottweilerit, keda tema „mamma“ (perenaine) lausa jumaldas. Perenaisel mingit autoriteeti koera silmis polnud. Koer muutus kurjaks, kuid samas puudus tal ka enesekindlus. Ta oli väga kasvatamatu koer. Laps ei vaja looma. Laps vajab täiskasvanut kui sõpra. Lapse jaoks saab juba päris ruttu loomast samasugune kohustus kui näiteks on õppimine. Loom oma olemuselt on ju ka laps ja kuidas siis üks laps peaks teist last pidevalt hooldama? Muidugi on lastel tore loomi vaadata, aga tuua koju loom ja öelda, et see on lapse jaoks, noh, minu meelest ei hooli see täiskasvanu ei oma lapsest ega ka loomast. Lapsel on tore koolist tulles vaadata, mida loom teeb ja kuidas ta mängib, kuid tõusta öösel selleks, et õuest kassi tuppa lasta või varahommikul koera välja viia on tõeline sunnitöö. On inimesi, kes alati imetlevad teiste loomi. Ka siis, kui nad mingil põhjusel endale kunagi looma ei võta. Ei peaks ohtlikke loomi: madu, krokodill. Putukad on toredad, kui nad ringi sagivad, aga ma ei mõista neid. Mingil juhul ei tooks koju mõnda metslooma (näiteks siili), sest loom peab elama loomulikus keskkonnas. Hiired-merisead-hamstrid on ka armsad, aga endale ei tahaks, sest nad pole nagu kassid ja koerad ja vestelda nendega ei saa. Olen kuulnud, et siilile viiakse õhtuti piima õue. Ühe eramu õuel olevat tegutsenud vares. Temasse suhtuti nagu „omasse“ ja teda toideti. Kahjuks ühel väga külmal talvel suri vares ära. Arvatavasti ta külmus. Suhtun eitavalt eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisse. Ebatavaline loom tähendab seda, et inimene soovib omada midagi, mida teistel pole. Madu, piraajad, iguaan ei saa olla lemmikloom kodus, sest ta ei vaja inimest, teda ei saa hellitada ega temaga juttu ajada. Inimene ei tunne nende vajadusi. Pealegi on sellised loomad ka ohtlikud. Minisigade kohta oma arvamus puudub. Olen vaid telerist näinud, et nad võivad koledat kisa teha. Lemmikloom ei tarvitse olla loom ilma praktilise otstarbeta, sest ratsutaja peab ju hobust armastama. Samas koer valvab kodu. Ka koeral on otstarve. Otstarve on seegi, et loom rõõmustab inimest, koer sunnib mitu korda õue minema ja ringi kõndima. Tuttav vanaproua pidas lehma ja armastas oma lehma väga, kuigi lehm oh rahateenimisvahend. Mu enda lemmikloom oleks eelkõige kass. Minu meelest tohib inimene võtta ainult niisuguse looma, kellega ta ise toime tuleb ja keda ta suudab hooldada. Lemmikloomaks ei tohi võtta ohtlikku looma, kellega ei osata käituda ja kes võib ka teistele inimestele ohtlikuks saada. Muidugi, kui oleks hiiglasliku territooriumiga rantšo, võib ehk tiigrigi lemmikloomaks võtta (muidugi juhul, kui suudetakse tiigrile normaalne elu tagada). Aga mu enda meelest olgu lemmikloom selline, kes ka mind vajab ja kes mu elu ei ohustaks. Kõige tavalisem vastus küsimusele miks inimesed peavad lemmikloomi, oleks, et inimene vajab sõpra. Loom on armas, ta maandab stressi. Lemmikloom on staatuse sümbol: mul on niisugune koer või kass, keda pole rohkem kogu Baltikumiski. Aga näe, ma saan seda endale lubada. Mõni inimene tahab endale ebatavalist. Teistel pole sellist looma, aga temal on. Loomi peetakse ka kui tuluallikaid (tõulooma kutsikad müügiks või tõuisane, kes saab tasu Näiteks räägiti kord tuhkruomanikust. Tore ja uudne loom kodus pidamiseks, tema pojad osteti ka kohe kiiresti ära.
Poseidon, Wolf
(2 looma)
Üldinfo
Id:
6126
Arhiiviviide:
ERM KV 1112, 15
Kogumise aasta:
Vastaja
Sünniaasta:
Vanus:
Sugu:
Asukoht:

1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Meil on olnud kaks koera, kuid üks suri ja teise andsime ära.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Seda sai umbes nädal aega arutletud, kuni kõik nõustusid.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese koera ostsime ja teise saime tuttavatelt.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimesele koerale panime nimeks Poseidon ehk merejumal ja teisele mõtlesin ma ise nime ehk Wolf.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teave: (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Põhiliselt internet.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Erilist vahet pole, kuna ei huvita.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole, sest pole vaja enda koeraga keset platsi tuigerdada.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Põhimõtteliselt isa või vend, toitu sai ise ka antud.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Mõlemat. Kui poes olime, siis ostsime koeratoitu, aga vahel sai kodust ka süüa antud.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Ainult vaktsineerimise puhul.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ei ole olnud emast koera.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ei ole.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Esimene koer oli tavaliselt toas, aga teine oli õues kuudis, kuna ta oli rohkem õuekoer.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma loomi transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Mitte kunagi, sest liiga suur loom.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate te sünnipäeva? Kuidas?
Ikka, kuidas siis muidu? Tähistasime suurema ja parema toidu puhul või kinkisime mänguasja.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid?
Riideid polnud, aga mänguasju küll, nendeks olid kondid ja piiksuvad pallid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Tõesti ei tea, oma otsustada.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Koer on täpselt nagu teisedki ehk pereliige.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsus võtta uue looma või mitte?
Esimese koera matsime aeda ning otsustasime uue koera võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Nii kui ta midagi tegi, tuli kohe keelata ja ajapikku ei pidanud enam niipalju keelama.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Teisel koeral küll, ta tahtis kõigile peale hüpata ja ilastada, kuid ei saanud sellest lahti, siis otsustasime ta ära anda.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool ms)? Miks?
Esimene oskas käsu peale istuda ja lamada küll, teisega käisime koolis, aga ei aidanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
No mina pooldan seda, et koer saab aru.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea, ei oska vastata.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed mängivad koeraga kindlasti rohkem, aga ei tea, kas just väiksed lapsed koera vajavad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Mõne tuttavaga küll.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Papagoi, ta on lahe, kuid lendab toas ringi või teeb hääli, mis segaks väga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea ja pole kuulnud ka.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga madu, iguaan, piraajad)?
Lahedad, muud ei midagi.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks nimetatakse seda, kes sulle väga meeldib ja keda sa väga armastad.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Sest nad on lemmikud.
, Nässu, Pella, ...
(5 looma)

Meil on olnud 1 jänes, 3 kassi ja 1 koer. Mul on olnud üks jänes, kui ma olin umbes kolmene, aga ema andis selle ära, kuna elasime korteris ja talle ei meeldi närilised. Kui oma majja 2000. aastal kolisime, saime esimese kassi. Ta nimi oli Pätu, aga kahjuks jäi ta auto alla. Kuid meil on ka koer, tema nimi on Pella. Tema saime samal ajal kui Pätu. Pella jäi ka ühe koera pärast auto alla, aga tal vedas ja ta jäi ellu. Teine kass oli mul Täpsu. Tema kahjuks elas meil ainult 4 kuud. Ta jäi ka auto alla. Samal ajal kui veel Täpsu elas, oli ka meil teine kass Trully. Ta nägi kahjuks oma sõbra surma pealt ning ta käib nüüd väljas ainult rihmaga. Mu ema tahtis väga endale kassi saada ja kuna tal oli sünnipäev, siis ta sõbrad kinkisidki talle kassipoja, kelle nimeks sai Pätu. Isa tahtis saada hullupööra koera, kuna meil oli oma maja ja ta ütles, et ilma koerata pole mõtet maja pidada. Ja ühel päeval võtsid mind kaasa ning valisimegi endale koera. Mõlemad looma otsused tulid väga kiirelt. Kõik olid väga kassi ja koera poolt, kuna me oleme loomasõbrad. Ma ei teagi, kuidas ema ja isa koera said. Aga raha ta eest ei küsinud, vaid mu isa andis ise 100 krooni ja ütles, et kui annad vabatahtlikult raha, siis see toob õnne. Jänesele ma ei jõudnudki korralikku nime panna, kuna ta oli ainult 2 päeva, kui niipaljugi. Aga tavaliselt panen mina nimesid. Pella (koer) ei tee vahet, kui ütled talle näiteks Nässu, siis ta reageerib samamoodi nagu Pellale, kuna ta hüüdnimi ongi lapsest saati olnud Nässu. Me panime koerale niimoodi nime, et ma valisin ta välja, istusin koeraga autosse ja vaatasin talle otsa ning ütlesin lihtsalt Pella. Ma isegi ei tea, kust see nimi tuli. Mina saan koerte ja kasside kaudu infot niimoodi, et vaatan telekat ja natukene loen kah nende kohta. Ma ei pea nendest eriti uurima, kuna ma tean neist juba nii palju. Nimelt mulle meeldib palju loomadest raamatuid lugeda ja filme vaadata. Minu jaoks ei ole eriti looma tõug tähtis sellepärast, et isegi krantsid on ilusad ja pole oluline, kas ta on puhtatõuline või ei. Sa ju armastad oma looma ikka samamoodi. Ja tegelikult ongi lahe, kui sul on ainult ühtemoodi koer. Meil käivad peaaegu kõik Pellaga jalutamas, aga mina ja mu õde käime kõige rohkem. Kõik annavad talle süüa ja kui on vaja teda pesta, siis mina tavaliselt pesen teda. Õde käib temaga loomaarsti juures, kuna nad arvavad, et ma ei jõua koera hoida. Ma käin tavaliselt üle 3 päeva Pellaga jalutamas, aga peaaegu iga päev saab ta ketist lahti ning jookseb koduaias ringi. Ma tegelen umbes 1-2 tundi temaga, kuna ma pean ka õppima. Tavaliselt anname koerale koerakrõbinaid ja vahest ka toidujäänukeid. Talle ei meeldi pidevalt saada ainult koerakrõbinaid ja konservi, vaid vajab ka rammusamat ja toitvamat toitu, nagu kartulipuder või midagi muud. Viimati pöördusime loomaarsti juurde siis, kui talle oli vaja teha rasedusvastast süsti. Kõige suurem mure oli temaga siis, kui ta auto alla jäi ja loomaarsti kutsusime, aga muidu on ta õnneks väga terve ja tubli koer. Minu meelest on vaktsineerimine väga vajalik, kuna ta võib näiteks marutaudi haigestuda ning ära surra ja sellega ka teisi inimesi hammustada. Steriliseerimine on tegelikult väga vajalik, kui sa ei taha, et su emasloom saaks lapsi või isasloom paneks aiast plehku. Meil saab ta süste, kuna äkki me sooviks saada talt veel kutsikaid. Pellal on olnud ühel korral kutsikad ja see juhtus täiesti kogemata. Nimelt ta tõmbas ühel ööl aiast plehku ning öösel tuli mingi isase koeraga tagasi. Ühel ilusal suvepäeval tulidki 3 ilusat kutsikat. Me hakkasime kohe nendele omanikke otsima ja õnneks said kõik head kodud, ainult üks sai surma, kuna oli noor ja hüppas üle aia otse auto ette. Pella magab sauna kõrval, aga me plaanime talle ehitada kunagi kuudi. Ta võib käia toas, aga ema eriti ei soovi seda, kuna meil on parkett. Õues ta saab siis liikuda, kui teeme ta ketist lahti. Ta on nii suur ja meil sõideti aeda autoga sisse ja me tahame teha nüüd sinna väravat ning ta võib ära joosta, kui ta oleks kogu aeg lahti. Ta võib tulla minu ja mu õe voodisse, kuid mitte venna ja ema omasse. Nad pidevalt ütlevad, et tal on käpad mustad. Tavaliselt kui me kusagile läheme, ei võta me Pellat kaasa, vaid jätame ta koju ja otsime talle oma tuttavad, et nad saaksid talle süüa anda. Kui me ta võtamegi, siis ta on meiega tagaistmel ja istub seal ilusasti. Kui ma lähen Lelle oma vanatädi juurde, siis ta alati palub, et võtaksime koera kaasa. Me veel ei ole kasutanud loomahotelli, kuna see ei paku erilist huvi ja pole ka põhjust teda sinna panna. Pella sünnipäev on 22. juunil 2000. aastal ja tavaliselt me poputame teda hästi palju ning ostame head ja paremat. Pellale pole kunagi mõeldud teha riideid ega ka isegi mitte ostetud. See ei paku meile suurt lõbu ega ka vajadust. Tal on väga palju mänguasju: pallid, siis veel sikutamiseks tokk ja loomulikult ka tema üliarmas titemänguasi, nimelt tema mummudega pallike. Me oleme ostnud talle päris palju pesemisasju. Enamus on sellised, et saaks ikka kassi ka pesta. Põhimõtteliselt me ostame talle selliseid rohte, mis on ikka nahale hea ja kirbuvastane. See oleks küll lahe, kui viiks oma koera spaasse, kuigi see oleks natukene liiga poputamine. Aga looma ei saa ju liiga ka ära hoolitseda või nunnutada. Minu meelest on see juba liiga nunnutamine, kui ostad iga päev oma koerale/lemmikloomale selliseid kulinaid ja riideid. Või hoopiski mingit kondikest ja kui otsa saab, siis kohe uus. Kassidel ja koertel on nüüd krõbinad, ennem ei olnud ja kassidel ei olnud kassiliiva. Kui mu kass ära suri, olime me kõik väga kurvad ja mõtlesime, et ei soovi enam kunagi endale uut kassi, aga mingi kuu või kaks läks mööda ja hakkasime puudust tundma kassi järele ning võtsimegi endale uue kassi. Me matsime ta oma aeda elupuu kõrvale, et vahel vaatamas käia, kui vaja. Panime ka peakivid sellele peale, et oleks hea ja ilus vaadata. Pellale õpetasime, et ei tohi laua pealt sööki võtta. Üritasime õpetada koerale lillepeenardes mitte käimist. Aga rohkem polnud talle vaja midagi õpetada, kuna ta teadis juba ise, mida võib teha ja mida mitte. Tal on sööginõu statiivi peal, et söök kausist maha ei läheks ega praht söögi sisse. Koera väljaheiteid koristame regulaarselt ja katame saepuruga. Talle meeldib rihma otsas tõmmata, kui käime temaga väljas jalutamas. Sellepärast ostsime talle nagadega kaelarihma. Tavaliselt antakse käega pepu peale laks, kui ta on paha, aga me ütleme talle ka „ei“. Ma õpetasin talle käskluse „rooma“ - see käis niimoodi, et panin vorsti maha ja ütlesin „lama“. Pärast seda liigutasin vorsti enda suunas ja ütlesin rooma. Kahjuks ta on nüüd selle ära unustanud ja teeb ainult seda natukest aega. Tegelikult me tahtsime viia oma koera ka koertekooli, aga me ei teadnud, kas seda Raplas on. Kui Pella oli juba 3-aastane, avastasime, et siiski on üks koertekool ja ei saanudki teda sinna viia. Minu arvates oleks väga hea, kui kõik saaksid oma koera viia koertekooli, kuna endal on ju ka parem, kui sul on tark ja haritud koer. Isiklikult olen ma rääkinud Pellaga ja teen seda iga päev, ütlen talle „tere“ ja küsin, mis ta teeb, aga teised nii väga ei räägigi temaga. Kui mul on vahest mure, jagan ma seda temaga, kohe hakkab kergem. Ma arvan, et loomad mõistavad väga hästi meid, aga meie mõistaksime ka, kui pühendaksime oma vaba aja neile ja kuulaksime neid. Tegelikult ma arvan küll, et loomad võivad oma peremeest ära kasutada, aga ma ei taha seda hästi uskuda. Meie pidime käima koeraga jalutamas, teda kammima ja pesema. Ema ja isa viisid söögi ainult ette. Loomulikult me mängime ja suhtleme rohkem kui täiskasvanud, kuna nad peavad tööl käima. Minu meelest võiks küll olla lapsel oma lemmikloom, kuna tal on siis endal suurem vastutustunne. Mina ise ei ole hakanud teiste loomapidajate seltsis käima ega ka suhtlema. Võib-olla mu õde on, aga eriti ei usu. Ma ei peaks eluilmaski endal madu. Nad on nii vastikud ja ma lihtsalt ei kannata neid ega ka ämblikke. Ma olen vist kusagilt kuulnud, et keegi kodustas orava ära ja nahkhiire ka, aga eriti ei mäleta. Minu meelest on peaaegu kõik koduloomad või tegelikult need, kes majja ära mahuvad. Näiteks tiigerhai küll ei oleks kellegi lemmikloom ja ka krokodill, teised võiks küll olla. Näiteks tiiger, ma läheks näost roheliseks, kui kuuleks, et kellelgi on oma tiiger. Erilist vahet kas on lemmikloom või koduloom, sellel pole ju vahet. Lemmikloomi peetakse sellepärast, et neil pole seltsilisi.
, Maika, Mõmmi
(3 looma)
Üldinfo
Id:
6159
Arhiiviviide:
ERM KV 1113, 2.7
Kogumise aasta:
Vastaja
Sünniaasta:
Vanus:
Sugu:
Asukoht:

1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Esimene koer oli meil, kui ma olin umbes 7-aastane, teine kui olin 14. Mul oli ka saksa lambakoer, see oli nii tark mul, et ta viidi siis, kui ma 13-aastane olin, Ukraina piirivalvesse tööle.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Mitte keegi polnud vastu, vanemad kinkisid mulle.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Tuttavad tõid, tasuta saime.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimene koer oli Mõmmi, teine oli Maika.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mu tuttavatel on oma loomakliinik.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ei mõjuta. Esimene koer oli niisama krants, aga ta oli armas ja teine oli njunfaundland, see oli nii armas kutsikana ja suuremana suur karvakera.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Eks mina tegelesin, aga mul olid ka väikesed õed, kes ka aitasid.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kui kutsikas oli väike, siis valmistasime ise talle toitu, sest ta vajas valku kõvasti, aga seda sai ta munast, kohupiimast jne, hiljem sõi spetsiaalset toitu jne.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
See on kindlasti vajalik, sest kutsika immuunsus on väga nõrk, eriti kui on tõukoer, need eriti nõrgad, seega oli vaja vaktsineerida ja tuli jälgida, et ta kõike ei näriks, sest kutsikale võivad väga lihtsalt ussid tulla ning seetõttu vajavad nad palju hoolt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
See on suhteline asi, kes mille jaoks võtab looma, kes aretab koeri, see ei steriliseeri oma looma. Mina ei pidanud seda vajalikuks teha, sest ma hoolitsesin oma koera eest ning ei lasknud teisi koeri ligi talle.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt „juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ühel koeral tulid jah kutsikad, aga see oli sihilik paaritamine mitte juhuslik asi ja andsime kutsikad tuttavatele.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Koertel oli köögis oma nurk.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Ei, mul on koerad alati kodus olnud, sest meil on alati keegi kodus.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kusjuures, ma ei mäleta enam oma lemmikute sünnipäevasid, ma olin siis alles veel liiga noor.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete Tiinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei, mu koer oli liiga suur, et talle riideid osta.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Olen näinud telekast, et lemmikule ostetakse kallimaid hilpe kui iseendale. Ja et koera eest hoolitsetakse paremini.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on loomadele kõik vajalikud ja mittevajalikud asjad olemas: poed, salongid, isegi loomakiirabi on olemas, aga vanasti seda kõike polnud, see vahe ongi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Esimene koer mul tapeti ära, kuna ta läks ühele mehele kallale ning see lõi ta salaja maha. Ma leidsin koera nädal hiljem juhuslikult ning matsin maha ka, aga teine koer aeti auto alla, siis kui mind kodus polnud ja tema matsid mu õed maha.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Mu koerad olid väga sõnakuulelikud: ei pissinud tuppa, ei võtnud laualt midagi. Kuulasid alati sõna.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Meie loomadel ei olnud halbu kombeid.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jah, kõrval käimist, valvamist ja muid pisiasju.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Mõnikord rääkisin küll jah.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei tea, mul pole juhust olnud sellisesse olukorda sattuda.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Alati tuleb koera pissitada, temaga tegeleda ja teda ei tohi väntsutada.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ikka suhtlen osadega.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Madu ma kohe kindlasti ei tahaks oma koju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mu naabril oli kunagi vares.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Sellised loomad vajavad ülemäära palju hoolt.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” "koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Metsikud loomad las jääda sinna, kus nende koht. Kõiki loomi nüüd ka kodustada ei saa.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Nad vajavad kedagi, kelle eest hoolt kanda ja kellega suhelda.
, Fidel, Lonni, ...
(10 looma)

Lemmikloom – mine võta kinni, on ta siis nüüd lemmikloom, loomlemmik, lemmik või mõnele lihtsalt (ebameeldiv) loom? Enamasti on lemmikloomaks ikkagi koer. On igasuguseid ütlemisi, kes jagab inimesed „koerainimesteks“, see tähendab, kes armastavad koeri, ja muudeks. Juba suur Goethe (vist) on öelnud umbes nii: „Mida rohkem ma õpin inimesi tundma, seda rohkem hakkan ma armastama koeri.“ Fakt on see, et koer armastab sind sellisena nagu oled, on truu, tunnetab su meeleolu, lohutab kui vaja, ega solva sind iialgi. Küsimusele, kas koerad mõtlevad, saab vastata ainult üht – kindlasti. Kuidas, või kui palju, seda me ei tea, ilmselt ei mõtle nad abstraktselt ja mitte nagu inimene, vaid „koeralikult“. Neil on väga hea mälu, väike huumorimeel, nad oskavad veidi teeseldagi ja tunda armukadedust. Koerad on võimelised meelde jätma palju sõnu ja jagavad ka ühtteist meie kõnest. Kahjuks ei saa nad vastata ja nii me ei saagi teada, kui palju. Kes arvab teisiti, on lihtsalt koertega vähe suhelnud ja vähe nende käitumist jälginud. Allpool tahangi veidi jutustada oma pika elu jooksul koos elatud lemmikutest. Nad väärivad seda. Kasvasin üles maal. Vanemad siirdusid maale 1930. aastate algul ja rajasid uudismaa koha. Olin umbes kolmeaastane. Kohe tekkis ka suhe loomadega. Esimene koer oli meil teadagi krants, nimeks Topi. Kes nime pani, pole enam teada, eks vist ikka ema. Topi oli emane koer, keskmist kasvu, siledakarvaline ja minu mälestustes tiigerdogi värvi. Oli ta nüüd meie, minu ja õe, või hoopis meie tema lemmikud? Kes teab? Meie kodumetsas oli väga palju rästikuid, neid tuli vahel õuelegi. Kui läksime metsa, siis siki-sakitas Topi meie ees ja kui märkas ussi, oli näha, et need polnud tema lemmikud. Kiire haare, veel kiirem ripa-rapa ja rästik oligi „parematel jahimaadel“. Rohkem temast eriti ei mäleta, ka mitte tema lõppu. Võimalik, et ta anti hoopis ära, sest ta ei saanud meil kaua olla. Peale Topit oli meil kaks koera. Nad olid väiksemad krantsid, selle eest aga tarkust ja tigedust, kui vaja, mahtus aga sisse oi kui palju. Naabrid rääkisid lausa muinaslugusid, et kes meie koerte eest puu otsa roninud ja muud. Ega nad kunagi kedagi ei hammustanud, küll aga tegid hirmsat nägu ja lärmi nii et sülg pritsis. Juhul kui nägime võõraid tulevat, pidime koerad kinni panema. Ketis nad polnud. Suurem koer (siiski alla keskmise) oli tumehall, sileda, kuid pikema karvaga. Nimeks pani ema talle Mursilla (!), kuid hüüdsime Mursiks. Teine, väikem, oli helehall lühikarvaline nimega Poisu. Mõlemad isased. Küllap nad kuskilt külast toodi, sel ajal polnud küll kuulnud, et koerakutsika eest keegi oleks maksnud. Kassi eest küll – tuli anda sukanõel. Loomulikult olid nad õuekoerad. Vanasti nagu teada, oli koerte ametiks, eriti maakoertel, maja ja kodu valvamine. Seda tegid nad ka ülihästi. Lemmiklooma terminitki polnud kuuldud. Sisuliselt olid nad siiski mingil määral lemmikloomad. Nende eest hoolitseti, söödeti, armastati ja lapsed ka vahel mängisid, kui aega oli. Keegi neid ei kamminud, ega õpetanud, rääkimata loast diivanil lesida. Kui ilm oli väga kole, rääkisid inimesed omavahel: „Hea peremees ei aja ka koera niisuguse ilmaga välja,“ või nimetati ilma „koerailmaks“. Omal algatusel õppisid koerad siiski palju tarkusi ja omandasid harjumusi. Iseloomult olid nad väga erinevad. Harva, näiteks suurte pühade ajal, lubati koerad tuppa. Toas oli Poisuga paar lemmikmängu. Esimene: Sai jookstud köögist tema tuppa ja teise toa kaudu kööki tagasi ümber pliidi ja ahju. Nii mitu ringi, Poisu hirmsa kileda kisaga kannul, kusjuures ta kätte kunagi ei saanud, sest põrand oli tema jaoks liiga libe. Teine: Isa pani istudes jala üle põlve. Nüüd tarvitses veidi jalga liigutada ja öelda: „Võtan Selma ära!“ kui saapast sai Poisu suurim vihavaenlane ja seda rünnati kõigest jõust ja raevukalt. Õues sai teda vahel heliseva äratuskellaga taga aetud. Poisu oli ka veidi laisk ja kaval. Vahel kui loomad tulid viljapõllule, ei viitsinud ta minna ära ajama. Aga mis kasu on koerast, kui ise pead kaasa jooksma. Oi, siis tegi tigedaks! Kord äsasin talle seljast võetud mantliga kui kõige käepärasemaga. Kui (juba neiuhakatisena) vahel külla läksime, tahtis ka Poisu kaasa tulla. Teda sai muidugi tagasi aetud. Tema aga oli kavalam, tegi metsas suure ringi ja ilmus sinu ette juba külas. Poisu kartis pauku ja müristamist. Võimaluse korral ronis sülle ja lõua alla. Mursi oli teistsugune, väga soliidne, kui nii võib öelda. Tema oli neist kahest tigedam, ei kartnud kedagi ega midagi, ei mänginud ülemeelikuid mänge ega lasknud sülle võtta. Ise oli ta väga tark ja sõnakuulelik. Külla minnes saatis ka tema sadakond meetrit ja siis tuli öelda väga vaikselt ja viisakalt: „Mine nüüd koju!“ Jumal hoidku kui julgesid häält tõsta, siis solvus ta niivõrd, et endal hakkas piinlik, palu või koera käest andeks. Söögiks said nad põhiliselt kartuleid ja sinna hulka oma söögi ülejääke, konte ja rupskeid. Kui kõhud täis, mindi vahel magustoiduks vaarikaid peale sööma kivihunnikust väljakasvavatesse vaarikatesse. Talu piire teadsid koerad hästi. Kuna meie põlde ümbritsesid naabrite karjamaad, siis juhtus nii mõnigi kord, et võõrad lehmad ilmusid meie vilja. Koerad teadsid mida teha. Kontvõõrastel oli kiire minek. Samuti ei saanud ükski kanakull meie tibusid varastada. Oma pere kassid-koerad sai hästi läbi. Kord juhtus selline lugu, et naabri metsast, meie krundi piirilt kostus meie ja (vist) naabri koerte purelemist. Näha polnud midagi. Korraga hakkas meie kollane kass, kes hirmsa „valuga“ tormas sõpradele appi. Kas tehtigi naabrile „tuul alla“. Koolis käisime õega 12 km kaugusel. Elasime internaadis. Laupäeviti käis isa meil hobusevankriga järel, et koju viia. Kodu piiril magistraalikraavi truubil, istus meid oodates 3 kuju: Mursi, Poisu ja kollane kass nende vahel. Ei tea pead anda, mitu korda seda pilti nägime, kuid üks kord on kindlalt mällu sööbinud. Sõja ajal varjas meie lakas ennast üks „vastaline“ mees. Leppesõnaks, juhuks kui kinnivõtjad peaksid tulema, oli „Mursi, Poisu“. Laka luuk oli metsa poole. Ema aga unustas ja hakkas koeri nimepidi sööma kutsuma. Õnneks mees vist ainult ehmus, sai aga asjast aru ja ei pannud metsa poole plagama. Naerda saime kõik. Kord jäid mõlemad koerad raskesti haigeks. Kes teab, mis see oli. Arst oli alevis, 12 km kaugusel ja kes siis koertele arsti kutsus, inimestelegi aruharva, viimases hädas. Nutsin. Nad olid meile ikka väga armsad. Aga välja nad seekord rabelesid ja terveks pikapeale said, kuigi olid vahepeal poolsurnud. Kui Mursi oli juba küllaltki vana (kuid mitte väga vana) oli teda, kõigi tunnuste järgi, vist uss pähe nõelanud. Ta oli 2-3 päeva kadunud, mis oli ebaharilik ja siis käis viivuks kodus jumalaga jätmas. Nägin läbi akna, kuidas ta kiire sammuga metsa poole läks ja rohkem me teda ei näinud, ehkki otsisime. Poisu elas veel mõnda aega. Kui tema otsa sai, olime juba linnas, koolis. Ema ehk rääkiski tema lõpust, kahjuks ei mäleta. Nüüd tuligi lemmikloomadega pikem vahe sisse, kuni koolid läbi ja oma elamine sisse seatud Tallinnas. Kõigepealt tõi mees, nüüd juba, tõukoera – musta-valgekirju spanjeli. Poeg, kes veel õieti ei osanud rääkidagi, hakkas teda hüüdma „Näkki“ ja see ta nimeks jäigi. Ta oli kutsikas ning küllaltki temperamentne ja tüütu. Kuna sel ajal veel ka kangesti igasugu batsille kardeti, väike laps ja koer (keda siis arstlikult ei kontrollitud nagu praegu) aga teineteist limpsid, andsime ta minu pealekäimisel varsti ära. Pärast oli mul kahju küll. Mõne aasta pärast, ühel päeval, seisatas mees, olles töölt tulnud, väljas köögi akna taga. Mehe põuest vaatas välja üks pisike pea – taksikutsika pea. Küll oli ta imearmas ja põrandal joostes viskas naljakalt jalgu, päts, päts. Nii saigi ta endale nimeks Pätu. Ta oli isane, pruuni värvi. Sel ajal polnud me koeratoidust veel undki näinud. Ei mäletagi mida ta sõi. Eks ikka vist inimeste toidu ülejääke. Pätu oli alati kodus, sest minu pensionärist ema oli alati kodus. Pätu oli põhiliselt toakoer. Kord käisime temaga ka koertenäitusel ja saime mingi auraha. Rohkem ei käinud. Pätu oli meie kõigi lemmik, aga tema valis oma lemmikuks peremehe. Kui mees, selili kušetil lamades ajalehte luges, tavatses Pätu lamada piki keha, tema kõhu peal. Üks kord ütlesin narrimisi Pätule: „Kas sa nüüd enam minu koer ei olegi?“ Pätu kargas püsti ja tormaas minu poole, ning müksas mind ninaga ja läks kohale tagasi. Hammustada ju ei sobinud, aga anti teada, et ära naljata tõsiste asjadega. Üksinda õues olles ta ei tahtnud, aga kui kuulis koju tuleva „Jawa“ mürinat, siis oleks välja läinud vist koos aknaklaasidega kui poleks välja lastud. Kuidas ta mootori mürinat eristas, seda teadis ainult tema, sest sel ajal oli üsna palju „Jawasid“. Pätu armastas pikka aega sitsida, ise vaikselt edasi-tagasi kõikudes. Saba tal ju tugev. Käsu peale (suutäit lootes) oskas esimeste käppadega teha ka „käpa vehki“. Seda seistes. Kord oli tänaval midagi huvitavat ja võtsin Pätu sülle, et ka tema näeks. Edaspidi tarvitses ainult akna juurde minna, kui tema tuli ja nõudis kohe sülle võtmist. Päris selge on, et peale käskluste sai ta aru paljude sõnade tähendusest, näiteks „tuleb“, „läheb“, „metsa“ jne. Ta oleks vist palju õppinud, kui keegi oleks viitsinud õpetada. Taks pidi olema kole vapper, aga seda peab küll ütlema, et ta oli arg. Metsas, kohates põtra, tegi ta jube imelikku „ebakoeralikku“ häält ja pani liduma – vastassuunas, ilmudes alles umbes poole tunni pärast. Sama juhtus, kui metsateel kohtasime kedagi heinakoormaga käruga. Toas puges ta kohe kušeti alla kui ütlesid veidi ärevalt: „Tulevad!“ Hiljem tuli välja, ka külaliste juurde. Pätu jäi ka raskesti haigeks. Arvatavasti viskas õues üle aia, keegi „hea inimene“ teda suure kiviga, sest tal tekkis ristluude kohale suur vesivill ja tagajalad jäid kangeks. Mees viis ta arsti juurde, kuid unustas vesivilli näidata ja kahtlustest rääkida. Arst süstis aga koertekatku vastu ja selle tulemusena halvati tema tagajalad täiesti. Mees armastas Pätut ikka väga, ega raatsinud teda „magama“ panna. Selle asemel raius ta hoopis ühel tugitoolil jalad alt, et Pätu saaks kuidagi üles ja alla ronida. Aga ega ta ikka eriti ei saanud. Halvatus kestis mitu kuud, kuid pikapeale hakkasid jalad vähehaaval imekombel liikuma. Ristluude kohale, kus oli vesivill, tekkis liivakellakujuline 6-7 cm pikkune lumivalgetest karvadest laik ja jooks jäigi veidi imelikuks. Ütlesime naljatledes: „Jalg jätab lööke vahele.“ Nüüd imetleti teda tänavalt, et vaat kui huvitava karvaga. Suupillile armastas Pätu kaasa laulda. Suri ta (vist) südamepuudulikkusesesse ja sai maetud oma aeda, tähiseks põllukivi. Algul sai sinna mitu aastat ka lille istutatud. Mees pani väikesesse omatehtud kirstu ja nuttis. Mõtlesin, et enam koera ei võta, kuid mõne aja pärast tuli meile üks naabreist imearmas kutsikas süles. Ütlesin „ei“. Järgmisel päeval läksin ja tõin kutsika ära. Maksin 50 rbl. mis ei olnud just väga palju. Tema oli krants, väljanägemiselt „airedale“ terrier. Isane. Nimeks sai talle Fidel, kuna näopoolest meenutas üht teist delit. Ka tema oli perelemmik. Eriti kutsikana siis oli ta ka enamasti toas. Ta oli üsna vallatu. Fidelil oli kohutav söögiisu. Söögiks sai ta tavaliselt herkuloputru lihaga. Vahel ka muud ja enda toiduülejääke. Siiski oli ta iginäljane. Aias sõi hea meelega tikreid, mida ise rumala peaga õpetasin põõsast leidma. Hiljem köis aga ümber põõsa ja sõi kõige ilusamad marjad ära. Õnneks ei söönud ta neid eriti siis, kui oli üksinda aias. Õuntest armastas ta „valget klaari“, eriti kui need olid väga küpsed ja kukkusid maha. Nagu „pots“ käis, mis te arvate kumb oli kiirem, kas inimene või koer? Mõne sekundi pärast Fidel juba maiustas. Nagu kõik koerad, vihkas ka Fidel postimeest. Kui naabrite koerad andsid postiljoni tulekust teada, pani Fidel kohe hirmsa ajuga ümber maja jooksu. Maja ümber oli sellest lausa vagu, mille raadius vähenes seda mööda kuidas Fidel vananes. Kui postimees juba paistis, jätkus jooks aia äärt pidi ja hüpped värava ees. Vahel sai Fideliga ka metsas käidud. Ta armastas ennast värskendada madalates samblastes rabakraavides, isegi jäätükkide vahel. Hiljem selgus, et ujuda ta ei osanud ja merre läks seni, kuni tagumised jalad põhja ulatusid, ei enam. Edukalt võis ta talvel suuski vedada. Vanemalt muutus ta kurjaks teiste koerte vastu ja nii ei saanudki temaga metsa minna, kuna seal leidus ikka teisi koertega jalutajaid. Lemmikmänguasi oli Fidelil 1 l tühi herne purk. Seda võis ta ninaga veeretada ja loopida. Kord viskas isegi akna katki. Purgi võtsime talt kahjuks ära, kuna ta suutis seda ka suhu haarata, mis aga kulutas ta kihvu. Toas armastas ta „piiksulooma“ ja avatavat (kääksuga) praeahju ust. Üldse armastas ta kõike suus kanda ja kõike elavat (pisilooma) kahjureid tänu oma jahiinstinktile, maha murda. Kahju oli armsatest kimalastest ja musträsta poegadest, kuid ei aidanud keelamine ega õpetamine. Pesta sai Fidel aruharva. Suveks pügasime. Kammida proovisin teda, kui ta oli noor. Hiljem oli ta enamasti õues ja üsna pulstunud, ega armastanud kammimist sugugi. Fidel suri umbes 12-aastaselt lümfinäärmete vähki. Õigemini pandi „magama“ viimases otsas, kui teha polnud enam midagi. Nüüd elan üürikorteris ja mul on koer „poole kohaga“. See tähendab, et koer ei kuulu mulle, küll aga armastab mind vist isegi rohkem kui „poole kohaga“. Tema on emane habecolli ja nagu juba arvata võib – korterikoer ja täieõiguslik perekonnaliige, muuseas kahele perekonnale. Ta on tõukoer, ostetud suure raha eest, paljude näitusemedalite ja tunnistustega. Nimi on keeruline, nagu tõukoertel ikka, kutsutakse Lonniks. Ühe silma laud on Lonnil roosad, teisel mustad, seepärast tundub piltidel nagu oleks ta ainult ühe või hoopiski klaassilmaga. Lonnit iseloomustab meeletu veeihalus, sõnakuulelikkus, karjakoera instinkt ja tohutu kiindumus (või õigemini meelitlemine). Temale lubatakse kõike: lesida diivanil, voodis või isegi põrandal. Pesta saab ta üsna tihti, siis föönitada ja kammida. Seda kõike ta naudib, või siis talub stoilise rahuga, Diivanil, tema kõrval, peab teda kogu aeg silitama või veel parem, mudima. Sellest ta ei tüdine. Nagu katkestad, tõukab ninaga või kaapab käpaga. Süüa antakse talle parimat koeratoitu. Söögi suhtes on ta üsna ükskõikne. Jalutamas käiakse Lonniga 2-3 korda päevas. Väga meeldib talle ka autosõit, sest vahel võetakse teda kaasa mere äärde (oh mis ujumise mõnu), metsa või karjääride juurde. Jalutame teda, kui just lähedal ei ole porist loiku või kraavi, ilma jalutusrihmata. Kitsamatel tänavatel, kui tuleb auto, hoiatame käsklusega „auto“. Lonni istub siis kohe tee äärde ja laseb auto mööda. Ta teeks seda ka ilma käskluseta. Kui ei jõua nii ruttu käia kui tema, siis tuleb öelda „oota!“ Lonni istub ja nii teebki. Tänavatel käib ta iseenese tarkusest lausa sammu, metsas aga jookseb ringi ja nõuab, et talle visataks keppi. Vahel murrab endale ise paraja kepi ja laasib selle, kui vaja. Kepp peab olema üsnagi suur. Põhiliselt otsib ta kraavidest ja lompidest vett. Kui vesi on madal, laskub kõhuli vette, pikk karv vee peal hõljumas. Torenaljakas vaatepilt. Kui ronime ise (tema omanikud) kuskil üle kraavi, saab Lonni ilmselgelt aru, et mul on raskusi (olen üle 70 a.) ja tuleb kohe appi. Vahel näitab ette, kuidas tuleb hüpata, tehes seda mitu korda, vahel tõukab, mis sest, et vales suunas, kasvõi selili kraavi. Seda siis abistamisest. Peaasi, et tahe on hea, see on liigutav. Kui tuleb suurema liiklusega ristmik, jääb Lonni juba 15-20 m enne ristmikku seisma, istub ja ootab, et pandaks rihm kaela. Võõrast koera ei tohi mina silitada, siis tuleb ta kohe vahele. Mine tea, on see armukadedus, või hoopis soov mind igaks juhuks kaitsta. Oma perenaisel ta enamasti lubab seda teha. Tihti tuleb Lonni perenaine minu korterist Lonniga läbi. Siis lakub Lonni kõigepealt vett, mis on minu juures teadagi parem kui korrus kõrgemal, oma kodus. Nüüd osutab ta külmkapile! Mõneks ajaks on tal soov minu juurde jääda. Vaene Lonni on nii väsinud, et lebab poolsurnult, peagi põrandal maas. Ükski lihas ega karv ei liigu. Nagu perenaine paneb ukse väljastpoolt kinni, ärkab Lonni ellu. Saba hakkab suure kaarega käima ja peagi kutsutakse mind diivanile mudimise seansile. Vahel mõnuleb selili, kõik 4 käppa püsti. Kui me mõlemad tüdineme, siis muutub Lonni ulakaks. Võtab sinu sussi või soki ega anna kätte, aga püüdma peab, sest muidu hakkab Lonni kõva häälega haukuma. Mina olen aga vilets mängukaaslane ja nüüd on aeg ta koju saata. Ta ei vaidle vastu. Kõiki sugulasi ta armastab. Samuti tunneb oma maja (3 korrust) inimesed kuidagi ära. Üksikuid inimesi millegipärast ei armasta, eriti neid, kes prügikastide juures. Viimaste peale haugub päris kurjalt. Suurema seltskonnaga metsas seenel või marjul olles, ärkab temas vist karjakoera instinkt. Vaene Lonni tormab siis ühe juurest teise juurde ja katsub „karja“ kokku ajada. Kord talvel läksid meie teed Lonni perenaisega diametraalselt lahku – tema suuskadel metsa poole, mina jalgsi kodu poole. Vaene „pooletera“ Lonni ei osanud otsustada kellega minna ja jäi teeristi istuma. Minu julgustamise peale: „võib minna,“ jooksis siiski perenaisele järele. Mina ei läinud otse koju, vaid miskipärast neile vastu. Perenaine tuli metsast, ei Lonnit. Arvasime, et küllap ta kuulis pauku, mida ta kohutavalt kardab ja jooksis koju. Kodus Lonnit pole. Olime päris mures. Pärast 15-20 min. ootamist läks omanik autoga Lonnit otsima. Õnneks leidis ta Lonni peaaegu samast kohast, kus ta kõhkles. Jooksis ilmselt tagasi, lootes mind eest leida. Lonni perenaine ütles, et lõhestasime vaese Lonni hinge. Oli nii kahju, palusime andeks ja lubasime, et enam nii ei tee. Riietest on Lonnil helkiv vest, mida ta minuteada pole kandnud. Pori ja külmaga peaksid tal olema papud. Oleme asja arutanud, tegudeni pole jõudnud. Talvel väljas jalutades tekivad Lonnil päkkade alla lume- või jääpallikesed. Siis ta istub või koguni heidab küljeli ja need tuleb peoga välja sulatada ja käppasid ka peos soojendada, kui ta nõuab. Karv on Lonnil pikk, turjal 40 cm või isegi rohkem. Kuna ta armastab porilompe, on ta metsas ikka vahel päris jube, siis naerame: „näituse koer, näituse koer!“ Mänguasju paistab Lonnil olevat, aga neist ta eriti ei hooli. Sünnipäevi perenaine muidugi teab, mina pole meeles pidanud. On juhtunud, et perenaise sõbrannad on talle kingiks toonud tehiskondi või midagi. Eks nad siis vist tähistavad ka natuke. Lonni oleks ideaalne lemmikloom, aga tal on ka üks viga. Ta kardab kohutavalt pauku, ka müristamist ja isegi vihma rabinat akna vastu. Õnneks ei karda ta lennukeid. Vaadata oskab küll. Kõige hullem periood on detsember-jaanuar, mil pauke jätkub pidevalt. Metsas oled ise kogu aeg närvis. Pauku kuuldes ei kuula ta enam midagi ja paneb joonelt punuma. Aga autod ju. Ei taha teda kogu aeg rihma otsas hoidmisega ka ahistada. Temal ju tänava ääres ja metsas nii palju teavet ja kõik vaja läbi lugeda. Poegi pole Lonnile siiani võimaldatud, ehkki ta on igatsenud. Maal olid kõik loomad nö „poollemikloomad“, kuigi täitsid igaüks oma funktsiooni. Lehmad, eriti vasikad ja mullikad olid samuti lemmikud. Käisime nende kõhu alt läbi, sõime koos nendega võileiba hapukurgiga jne. Kuhu siin piir tõmmata? Isegi üks põrsas käis ema järel nagu kutsikas. Tundub, et mida rohkem loomaga tegeled, seda intelligentsemaks ta muutub ja seda rohkem hakkate teineteist mõistma. Kord, 12. või 13. sünnipäevaks kinkis sõbranna mulle valge musta ninaotsaga küüliku (või jänese). Hüüdsin teda Trullaks. Ta elas laudas puuris. Puhastasin puuri ja söötsin teda ise. Lõbustasin end vahel sellega, et sügasin, või õigemini kaapasin teda lõua alt. See ei meeldinud Trullale sugugi ja ta lõi kohe küüned kätte nagu kass. Ta ei olnud mul kaua. Läksin linna kooli ja olin sunnitud ta maha müüma, kuna muud ei suutnud temaga teha. Hiljem tõin, juba pojale, kilpkonna. Teine tuli meie veel, ise. Leidsin ta aia tagant, heki äärest. Hoolitsesime ikka kordamööda nende eest. Suvel viisime õue rohtu sööma. Ühel sai isegi kilbi sisse auk puuritud ja ta köide pandud. Tema ju kodust suurt ei pea. Öeldakse, et kilpkonnad elavad väga vanaks, aga meie ei osanud vist nende eest hästi hoolitseda või said nad õues külma, aga ära nad surid. Kui koertega oli vahe, oli meil merisiga. Tema nimeks sai Piugu, kuna ta tegi sellist piuksuvat häält. Ta oli pikakarvaline valge-punase kirju, veidi ka musta. Pea külgedel moodustusid pikkadest karvadest silmaklapid (nagu vanasti tehti autosid kartvatele hobustele. Üle tagumise otsa langesid kaares maani pikad karvad. Eks hoolitsemine ja puuri puhastamine jäi (nagu ikka kipub olema) minu hooleks. Lemmikroog oli Piugul toores punapeet. Vahel viisin ta süles õue rohtu sööma. Merisea instinkt ütleb vist, et hädaoht tuleb ülevalt ja nii katsus ta kiiresti põõsa alla, või kui kükitasid, siis seeliku alla pageda. Hiljem taipasin ta panna kummuli oleva kasti alla, siis oli muretu. Ka kassid ei saanud ligi. Õues meeldis Piugule väga. Teda süles (õigemini õlal) õue viies vigises ta rahulolevalt, tuppa tuues aga näksis vihaselt hammastega. Oma nimele ta reageeris, isegi maki lindilt, kuhu olin oma hääle lindistanud. Viimase võttega katsetasin ta kapi alt välja saada. Tuligi, vastas vigisemisega. Ta oli väga armas, kuid kahjuks on merisea eluiga väga lühike. Elas ta (vist) 4 aastat. Matsime Piugu oma aeda. Mõnda aega oli ka tähiseks ilus auguline põllukivi, enam vist mitte.
, Herda-Lolo Siirius, Lolo, ...
(4 looma)

1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega. Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981. Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma. Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda. Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma. Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda. Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima. Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ... Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt. Terri kutsika saime ema hinnaga. Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda. Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri. Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius. Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda. Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma. Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast. Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud. Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra. Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub. Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte. Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale. Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida. Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi. Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ... Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte. Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks. Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline. Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel. Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab. Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta. Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi. Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
, Orants, Pipi, ...
(9 looma)

Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud. Kasse-koeri peeti kui tarbeasju. Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes. Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass. Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale! See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks. Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele. Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb. Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga. Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas. Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud. Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna. Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda. Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud. Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite. Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi. Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele... Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält. Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad. Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi. Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika. Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus. Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada. Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse. Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski. Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele. 1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas. Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku. Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta. Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud. Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar. Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde. Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu. Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed. Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid. Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad. Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori. See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline. Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
Taki
(Koer)
Nimed
Vastaja
Sünniaasta:
Sugu:
Asukoht:

Kogemustega koertekasvatajad ütlevad, et taksikoerad on väga targad loomad, kuid väga tujukad ja jonnakad. Taksikutsikast kombekat looma kasvatada on tükk tõsist tööd ja mõni taksikoer ei kasvagi päris kuulekaks, ikka loob neil isekus ja kangekaelsus välja. Taki oli just selline isemeelne isand, kes tegi, mida tahtis. Ju see oli ka põhjuseks, miks tal eluea jooksul oli mitu peremeest. Koerteraamatus on öeldud, et koerte kasvatamisele mõjub halvasti peremehe vahetus, aga Taki juures oli see paratamatu. Taki oli heast jahikoerte perekonnast ja kutsikana juba selliste tunnustega, et temast pidi kindlasti saama hea jahikoer. Seepärast jahimehed andsidki talle palju andeks. Öeldi - kutsika asi, küll kasvab ja saab targemaks, Takist kasvaski tark ja julge jahikoer, aga linnakombeid ta omaks ei võtnud. Taki oli ilus taksikoer - musta sileda ja läikiva karvaga, pruuni rinnaesisega, kaks pruuni täppi silmade kohal, pika nina ja sirge sabaga, mille pealmine pool oli must ja alumine kollakas. Ka kõhualune oli kollakas. Tal olid väga ilmekad tumedad silmad, mis kohe reetsid, kas tal on hea või paha tuju. Takile meeldis aknast välja vaadata. Kui kardin jäi ette, siblis ta imekiiresti kahe kõvera esikäpaga kardinat, kuni see rebenes või kukkus kardinapuu küljest maha. Ei aidanud ka vits - Taki võitles end aknale. Edaspidi lükkas perenaine kardina kõrvale, aga alati polnud ju meeles seda teha. Ja jälle oli pahandus majas. Veel rohkem pahandas perenaist see, et Taki omi koeraõiendamisi ei teinud õues, vaid tuppa tulles niisutas ära diivnninurga, laua- või toolijalad. Selle salakauba, mille kõik viisakad koerad peidavad kuhugi kaugele õuenurka või põõsa alla, pani ta tuppa vaiba peale. Küli pisteti ta nina sinna sisse ja kasvatati nagu ikka koeri sel puhul, kuid Taki ei mõtelnudki järeldusi teha. Nii kestis see päevast päeva, kuni lõpuks perenaine pani käed puusa, vaatas tõsiselt peremehele silma ja küsis: "Üks meist läheb siit ära - kas Taki või mina?" Taki rändas järgmise jahimehe koju. Ega Taki vana pererahvast eriti leinama ei hakanudki. Tema elas oma iseseisvat elu - tegi, nagu tahtis. Kõik kordus endist viisi ja peagi leidis Toki endale uue kodu järgmise jahimehe juures. Taki kolmas või neljas kodu oli onu Uno ja tädi Kiira juures. Neid hakkas Taki armastama. Eriti kiindus ta onu Unosse, keda ta hoidis oma elu lõpuni. Kuid ärge lootke, et Taki oma vanu kombeid seepärast veel muutma hakkas. Peagi pidas ka see pererahvas omavahel nõu, mida Takiga peale hakata. Enam ei leidunud linnas ühtegi jahi- meest, kelle koduuksed oleksid Takile lahti olnud. Otsustati Taki viia maale vanaema juurde ja panna elama lauda eesruumi, kus on soe. Kui ta seal oma kombeid jätkab, pole häda midagi. Pealegi on külas palju jahimehi, kes rõõmuga viivad teda jahile, sest Taki oli tõesti väga hea jahikoer. Nii ka tehti. Taki kohanes uues kohas otsekohe ja seadis end sisse, nagu talle meeldis. Varsti kolis ta ise onu Viktori juurde, kes oli tubli jahimees ja võttis teda jahile kaasa. Onu Viktor hoidis Takit ja Taki teda ka, kuid parimaks sõbraks jäi siiski onu Uno. Taki nuttis ja naeris rõõmust, kui onu Uno tuli.Ta hüppas onu Uno autosse ja ei lasknud kedagi omapead sinna, ka onu Viktorit mitte. Kui onu Uno oli autos, võis kasvõi terve jahiseltskond sisse tulla. Kui onu Uno ära sõitis,ei teinud Taki sellest erilist küsimust. Elu läks oma rada edasi. Iseloomult oli Taki üsna kuri ja ebasõbralik loom. Ta haukus ägedalt ja kippus näksama kõiki, kes polnud ta silmis armu leidnud nii inimesi kui loomi. Siili ta haukus aupaklikust kaugusest sellest alates, kui ta püüdis turtsuvat siili hammustada. Siil lõi talle okkad ninna. Kord seisid jahimehed külatänaval ja pidasid oma jahiplaane. Konn hüppas tänaval. Taki konni ei sallinud ja ta haukus konna. Järsku tegi konn hüppe Taki suunas, Taki läks veel vihasemaks, ajas nina päris konna ligi, haukus ja laksutas hambaid. Järgmise hüppega kargas konn kogemata Taki parajasti lahtisesse suhu. Ehmatusega neelas Taki konna alla. Jahimehed nägid, kuidas Taki kõhuseinad hakkasid külgedel liikuma - konn rabeles koera kõhus. Taki jäi harkisjalu seisma, silmad läksid punni pähe ja järsku ta oksendas elusa konna välja, kes hüppas rohu sisse peitu. Sellest päevast peale Taki enam konni ei näinud, ta lihtsalt ei vaadanud konna poolegi. Takil oli hea haistmine ja ta otsis jahil palju loomi üles. Ta oli väga julge, südi ja tark. Seepärast jahimehed teda hoidsidki. Ilvesejahis Taki naksas hammastega suurt ilvest istumise poole pealt, ise tormas puutüve taha peitu. Kui ilves temast mööda hüppas, naksas Taki teda jälle tagant. Ta ajas ilvese segadusse ja jahimehed said kurja kiskja kätte. Ühel talvepäeval hakkas Taki ägedasti kaevama metsaserval mingi lumehunniku kallal. Mehed vaatasid huviga ta tegevust. Korraga tormasid mehed laiali, igaüks isekanti. Taki oli kaevanud talveunes karu pesa lahti. Unine ja tigedalt urisev karumamma kahe mõmmipojaga ajasid end püsti. Unine karu on kuri, aga Taki kiljuv kisa ajas neile hirmu nahka. Kolmekesi jooksid nad metsa poole,Taki kahlas lumes neil suure kisaga kannul. Ükski jahimees ei teadnud, et selles metsas elab karupere. Karudele jahti ei peeta, nad on looduskaitse all. Pärast oli Taki meeste peale pahane - need kah mõned jahimehed, kes lasevad loomad ära minna. Üks kord juhtus Taki elus ka selline häbiasi, et ta jättis mehed metsa ja lidus hirmuga üksi koju. Ta oli meestest kaugele ette läinud ja sattunud hundi pessa. Koerad üldiselt kardavad hunti, eriti kui nad üksi on. Mehed nägid, et üks must täpp kihutab hirmsa kiiruga üle lageda lumise järvesopi küla poole. Kuna Takit enam kuskil kuulda ega näha ei olnud ja jälgede järgi otsustades oli ka hunt poegadega ära pagenud, siis mehed Takit otsima ei hakanudki. Kodus leidsid nad puruväsinud Taki sügavas unes magamas. Mehed olid Takiga vahel päris hädas - ta ei kuulanud sõna. Taki ei tunnistanud ühtegi jahiseadust ja kui tedu keelati "Ei puutu!" või "Ei lähe, tagasi!", siis tema sellest ei hoolinud. Seepärast tuligi Tokil vahel koju luku taha jääda. Sõpru valis Taki endale ise. Teda ei saanud millegagi meelitada või ära osta - kas inimene meeldis või ei meeldinud, seda otsustas Taki ise. Sööda või puhast vorsti ja šokolaadi - ära sõi küll, kuid sellest veel sõprust ei sugenenud. Millest sõprus olenes, sellest ei saanud keegi aru. Ma olin väga üllatunud, kui Taki valis mu oma sõbraks. Ehitasime endale suvemajakese sinna külla ja veetsime nädalalõpud ja puhkuse maal. Algul võttis Taki mind kaunis ebasõbralikult vastu, nagu kõiki võõraid. Hoiatati isegi, et ei maksa temast välja teha ega silitada, ta võib ootamatult hammustada, ta on tujukas. Jahimehi tundis ta hästi, nende vastu oli ta lahkem, kuid mitte sõber. Seepärast ma teda eriti ei usaldanudki, kui ta meile külla hakkas käima. Ta uuris, kas midagi suupärast on. Sõi ära, mis talle maitses ja läks siis ära. Peagi hakkas Taki mind maale tulles rõõmuga tervitama. Seda pidulikku vastuvõtutseremooniat on raske kirjeldada. Taki hüppas kahe käpa peale püsti, kiunus imepeene häälega, karjus ja vingus, nagu oleks teda löödud. Mokad tõstis ta kõrgele üles, paljastades kõik hambad. Tal oli selline nägu, nagu naeraks ta. Kile kisa kestis mitu minutit. Ta keerles ümber jalgade, vahepeal viskas end selili ja sibas käppadega õhus, siis tormas jälle ringi, hüppas üles ja tahtis limpsida. Enne ta rahu ei saanud, kui võtsin ta sülle ja ta limpsas mu kõrvalehte. Tervitustseremoonial olid omad mängureeglid - kõik kordus alati ühteviisi. See ei läinud läbi, et võtsid kohe sülle ja lasid end limpsida. Ta hüppas maha, tegi oma tiirud ja ringid kõik läbi ja lõpetas mängu ise ära. Sama mänguga tervitas ta ka onu Unot ja tädi Kiirat, teisi mitte. Kord sõitsid mehed autoga jahti ja Takit kaasa ei võtnud. Taki karjus kuuris seni, kui ta lahti lasti. Ta jooksis hirmsa hädakisaga otse läbi vilja meie ukse taha, kraapis ja karjus, nagu oleks teda pekstud. Tegin kohkunult ukse lahti,Taki tormas tuppa. Vaatasin õue, kas mõni loom ajab teda taga või mis on lahti. Ei midagi. Taki tormas toas mitu tiiru ringi, siis pani käpad mu põlvedele ja vaatas mulle silma kogu aeg ulgudes nagu ütleks "ai-ai-ai-ai!". Silitasin ta pead ja rääkisin temaga nagu lapsega: "Kas sa kaebad mulle nende pahade jahimeeste peale? Nad solvasid sind ja ei võtnud kaasa? Noo, ära pahanda! Vaata mina ei karju mitte sugugi, kuigi mind ka ei võetud kaasa. Noo mis siis sinagi nende, tühjade, pärast nii nutad! Las nad lõdisevad selle vinge tuulega seal pimedas metsas, meil pole siin soojas ja valges toas sugugi paha olla!" Taki vaatas mulle nii ahastavate silmadega otsa, et võtsin ta sülle, kaisutasin ja kussutasin teda kuni ta lakkas kiunumast ja jäi tukkuma. Varsti ronis ta sülest maha ja heitis vaibale. Tollest õhtust alates tuli Taki sageli minu juurde, kui teda jahile kaasa ei võetud. Ainult sellist hirmsat kisa ta enam ei teinud. Takile meeldis kaminatuli. Ta istus tihti kamina ees ja vahtis mõtliku näoga tulle, kuni silmad muutusid uniseks ja vajusid kinni. Siis kõikus ta tukkudes tükk aega küljelt küljele, lõpuks langes ta kõhuli ja jäi magama. Ühel õhtul tull jälle jahimeeste poolt hüljatud Taki mulle külla ja istus kohe kamina ette. Tuld kaminas ei olnud. Ta vaatas kaminasse ja siis üle õla mulle otsa. Tal olid väga paluvad silmad. Jälle vaatas kaminasse ja mulle otsa. Algul ma ei taibanud, mida ta tahab. Ta tuli mu juurde, tonksas ninaga, läks jälle kamina ette ja vahtis kaminasse. Siis läks kamina kõrvale puude juurde, vahtis neid ja tuli jälle minu juurde. Hakkasin taipama, et ta tahab vist tuld kaminasse. Läksin ja panin paar puud kaminasse, Toki liputas saba. Istusin tagasi oma kohale. Taki tuli ruttu mu juurde, kaapis käpaga ja läks uuesti kamina ette, vahtis kaminasse ja jälle minule otsa. Võtsin tikutopsi - Taki liputas saba. Panln tikud lauale - Taki tuli paluvate silmadega mu juurde, tonksas ninaga ja kaapis käpaga. Lõpuks süütasin puud ja kui tuli leegitsema hakkas, ohkas Taki ja heitis kõhuli. Kui puud olid ära põlenud ja ainult söed hõõgusid veel, tõusis Taki üles, tonksas mind ninaga ja vaatas kamina poole. Lugesin sellest välja, et Taki tahab suuremat tuld. Panin kaminasse uued puud Taki heitis ohates uuesti kamina ette - seekord oli see juhm inimene siiski taibukam. Kord enne maalt ärasõitu oli Taki tõrkunud onu Uno autost välja minemast ja ta võeti linna kaasa. Sõidu ajal oli tulnud tädi Kiirale mõte, et vaatame, mida Taki teeb, kui ta meid linnas näeb. Taki ei olnud kunagi meie linnakorteris käinud. All koridoriuksel oli ta tõmmanud ninaga õhku, pannud kiire vudinaga trepist üles ja ei peatunud enne, kui meie ukse taga. Ta surus nina vastu uksepragu ja oli hakanud sabaga vehkima. Enne kui külalised jõudsid kella anda, helises koridor Taki rõõmsast tervitusvilest. Taki oli tõsine eraomandi kaitsja. Ta teadis täpselt, mis kellelegi kuulus. Kord leppisid tädi Leeni ja onu Viktor kokku, et hommikul piimapunkti minnes võtab onu ka vanatädi piimanõu kaasa. Taki magas sel hommikutunnil tädi Leeni trepil paikese käes. Ju talle seal meeldis, sest Taki oli igal pool kui omas kodus. Nagu onu Viktor sirutas käe Leeni-tädi piimanõu poole, kargas Taki vihaselt haukudes üles ja tahtis onu hammustada, kuigi onu Viktor oli ta peremees - halva ilmaga Taki elaski onu Viktori juures. Onu haaras luua ja tahtis koera koju ajada, aga Taki läks veelgi vihasemaks. Kära peale tuli tädi Leeni välja. Taki rahunes kohe maha, kui tädi ise oma käega andis piimanõu onu Viktori kätte. Eraomandi kaitsmisega oli Taki tihti raskustes. Meie majakese ümbrust valvas ta hoolikalt ja kihutas sealt kõik võõrad kassid ja koerad minema. Ega võõras inimenegi ei võinud tema territooriumil end kindlalt tunda, eriti autode juures. Aga mida teha ”omainimestega"? Onu Uno ja tädi Kiira ootasid külalisi maale. Magamiskohtade nappuse pärast palusid nad luba meie toas magamiseks. Loomulikult võisid nad meie äraolekul seal magada. Õhtul magama minnes Taki saatis neid ja lipsas ka ruttu meie tuppa. Kui nad meie kušettidele magama heitsid, ei teadnud ähmi täis Taki, mida teha. Kuna mõlemad olid ta tõelised sõbrad, siis ta haukuma ega hammustama ei hakanud, kuid oli neid kaua väga tähelepanelikult jälginud. Ikkagi üks kahtlane lugu teiste toas! Teisi koeri Taki ei sallinud. Kord käisid meil külalised koeraga. Taki avastas võõra koera lõhna meie toas ja sirtsutas iga koha peale, kus see koer istus või astus. Sellega pidavat koerad tähistama, et see paik kuulub temale. Rohkem Taki mulle tuppa pahandust ei teinud. Kui onu Viktor tõi endale uue kutsika, vihastas Taki nii, et kolis ära teise tänavasse onu Kolja juurde. Ta ei tunnistanud onu Viktorit enam oma peremeheks. Ta tuli väga harva meie tänavale ja ainult koos onu Koljaga. Siis käis ta vahel ka minul külas. Mind ta tervitas endiselt oma nutu ja naeruga, kuid varaseimat tormakust enam ei olnud ta käitumises. Taki oli vanaks jäänud. Onu Kolja jäi tema viimaseks peremeheks, kelle põues vatikuue all ta tihti magas. Sellegipoolest ei tohtinud onu Kolja omapead onu Uno autosse minna, Taki ei lasknud tal isegi oma jahipüssi sealt ära võtta. Onu Uno oli ja jäi Taki kõige suuremaks sõbraks, kuigi ta onu Uno juurde elama ei tikkunud. Keegi ei osanud välja nuputada, millest see truu kiindumus oli tekkinud. Takil oli mitu peremeest olnud, osa Taki enda valitud. Ka onu Uno ei osanud seda seletada. Küll Taki ise teadis, mis teda võlus.