1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomi on olnud järgmiseid: Koer (Saksa lambakoer) aastani 1999, kollasetriibuline kass aastatel 1993-1998, Itaaliast toodud valge küülik aastatel 2000-2003, Kaukaasia lambakoer alates 1998 aastast ja Saksa lambakoer alates 2004 aastast.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Praegused lemmikloomad on võetud mõlemad minu ema soovil. Loomade võtmine on olnud äkkotsus. Vastuargumente pole esinenud.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmikloomad oleme saanud tuttavatelt.Ja ühtki looma pole me kunagi ostnud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Esimese koera nimi oli Tommi. Kassi nimi oli Mikk, küülik kandis nimi Ampsu, praegused koerad on nimedega Max (Kaukaasia lambakoer) ja Prints (Saksa lambakoer). Hüüdnimesid on loomadel kõigil olnud, iga inimese suus erinevad. Nimepaneku otsused on olnud järgmised: Tommi-isa pandud, Mikk-tuttavate pandud, Ampsu-minu pandud, Max-ema pandud ja Prints-tuttavate pandud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Lemmiklooma puudutavat teavet saame raamatutest või veterinaararstilt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole loomavalikul kunagi midagi mõjutanud. Tõupuhtus ei ole oluline, kuna oluline on, et loom oleks seltsiks, mitte ilu pärast või teistele näitamiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole me kunagi osalenud.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres tegeleb loomaga põhiliselt ema. Loomaga veedan väga vähe aega, kuna mul ei ole võimalust. Tavaliselt toidan teda õhtuti ja teen pai.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ostame poest toitu, kuna oleme kiire eluviisiga inimesed.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Meie loomal pole siiani, olenemata vanusest veel ühtki tervislikku probleemi olnud. Lemmikloomade vaktsineerimisse suhtun äärmise kahtlusega, kuna olen üldiselt vaktsineerimise vastu. Kuid kuna viimasel ajal on vajalik vaktsineerida, siis nõustun selle vajalikkusega.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Olen steriliseerimise vastu, kuna looduse vastu ei saa. See ei ole ilmtingimata vajalik, kui siis ainult linnakorteris pidajatele. Meie loom on isane.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Meie isasloom on kevadeti ilmselt kusagil ise omale järglasi muretsenud, aga meile pole teada. Meie hoiaksime alles, kui meil emasloom oleks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie loom elab õues oma varjualuses, mis on puidust lihtne ja tavaline.Ta ei liigu ei majas ega õues, vaid on ketis, kuna see on meie elupaigas keelatud. Looma ala pole mingit muud moodi piiratud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Me ei võta looma kunagi reisile kaasa, vaid naabrid toidavad looma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Me ei tea millal on looma sünnipäev, ega ei tähista seda.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Ei ole õmmelnud. Mänguasju hetkel pole, kuid on mitmeid olnud. Midagi väga spetsiaalset pole talle hankinud. Ei me tõesti ei viiks oma looma spaasse.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Jah on küll võimalik ülehoolitseda. Loom tahab ka omaette olla.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on loomadele tehtud rohkem asjakesi ja toite. Nn spetsiaalseid hooldusvahendeid.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Matmine toimus metsa alla. Mina ja mu isa käisime koos, isa kaevas. Panime hauale lilled ja isa tegi väikese risti. Me otsustasime mitte uut looma võtta.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Selliseid konkreetseid reegleid pole õpetatud, loom on ise õppinud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Eks neid halbu kombeid ole ikka olnud, midagi konkreetset pole meelde jäänud. Karistama peab, sest läbi selle loom õpib mida tohib ja mida mitte.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Meie peres pole koer trikke õppinud, kuid üldiselt oleks dressuur kindlasti teretulnud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah räägime küll. Koju tulles ütlen koerale alati tere ning tema vastab sellele sabaliputusega. Ei ole nõus ka loom võib vabalt kõnest arus saada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu, et loom peremeest ära kasutab, kui just loom õpetamata ja isepäine pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Lapsed ja loomad on meil vähe seotud. Meie peres veedetakse loomadega võrdselt aega. Paljudel lastel aga on looma vaja.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubi liikmetega vms)?
Ei.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
On. Antud juhul madu, kuna tegu on ikkagi sellise eemaletõukava isendiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Jah. Teadsin üht meest, kes toitis varest.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kellele meeldib võib pidada. Pole just igaühe jaoks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomad saavad olla sellised loomad, kes ei söö oma peremeest ära. On loomi, kelle kohta tõesti ei saa öelda lemmikloom. Lemmikloom erineb koduloomast sõbralikkusega. Lemmikloomal võib olla praktiline otstarve, aga tavaliselt pole.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Enamus inimesi peab enese rõõmuks, et leida mõnus seltsiline.
Mulle meeldivad kassid, kuid mul on kasside suhtes allergia. Mul pole endal olnud ühtegi lemmiklooma, sest enne, kui allergia selgus, elasime väikeses korteris, kus kassi ega koera jaoks ruumi polnud ja looma halbadesse tingimustesse me ei tahtnud võtta.
Üks mu vanaisadest oli koertest vaimustuses ja tal tuli mõte tuua oma 1. klassis käivale lapsele (minu emale) kutsikas. Ta tõi esimese kutsika, keda oma sõprade kodus nägi. Kutsikas kasvas suureks koeraks ega mahtunud korterisse ära. Samuti ei osanud täiskasvanud teda koolitada ja neil polnud ka piisavalt aega koera väljas jooksutada.
Mu vanaema on alati pidanud kasse, aga need kassid on alati olnud leidloomad, tänavale visatud ja väga õnnetud loomad. Meie kodus on põhimõte, et kallist tõukoera või tõukassi ei ostaks me kunagi, sest
1) tõuloom eeldaks näitustel käimist ja võimalusel tõuaretuses osalemist
2) kuna meil sellega ei tegeldaks, siis lihtsalt lemmikloom tuleb võtta kas varjupaigast või lausa tänavalt, sest tähtis on looma elu päästmine.
Vanaisa pani oma kutsikale nimeks Rinaldo, aga maja poisikesed hakkasid naerma. Siis ta nimetas sama koera ümber nimega Karamba (tuletis hispaania keelsest carrambast, mis tähendab kurat). Vanaema kassid on olnud: Saba (karvase sabaga kass), Kiidu, Kusti, Põnn, Poiss, Kiisu. Ema pani ühe kassi nimeks Junsu, sest kass oli väga väike hüljatud kassipoeg. Sama kass reageerib nimele Kass.
Loeme ajakirja „Lemmikloom“, vaatame TV-st saateid lemmikloomadest.
Ma ei pea õigeks, et lemmikloomi võetakse vastavalt moele. Iga loom on tore. Aga võtta saab isendi, kes pidajale sobib ja kellega ollakse nõus koos elama.
Mulle tundub, et koerad on näitusel stressis. Näiteks saksa lambakoerad ja šnautserid hauguvad väga raevukalt. Aga osa kassitõuge on näitusel väga häiritud: liiga palju lärmi, teiste kasside lõhna. Mõni kass magab oma liivanõus. See on ju ka protest. Lihtsalt lemmiklooma (ilma tõupaberiteta) näitusel nägin, kui suur ja tore kõuts susises omaniku peale ja üritas teda käpaga lüüa. Kõuts oli nii häiritud.
Oma kassi ma küll näitusega ei traumeeriks ja koer võiks lihtsalt käia koerte mänguplatsil ja teiste omasugustega mängida ning elada oma rõõmuks.
Kuigi mulle on kassid vastunäidustatud, võttis ema meile ükskord ajutiselt kassi, kuni me olime talle kodu leidnud. Kass oli heidik ja tuli meie rõdule elama. Oli selge, et talve ta üle ei oleks elanud. Mina pidin temast eemal olema. Ema tõi toidu, mõlemad vanemad valvasid, et kass ei oleks pidanud liiga kaua õues olema. Kui kass vajas seltsi, siis temaga räägiti. Teda hoiti süles ja temaga kõnniti ühe akna juurest teise juurde. Kass andis ise märku, kui ta seltsi vajas. Kassi tegutsemisaeg oli põhiliselt öösel. Siis ta uurib korterit ja loobib asju.
Sõi kassi kuivtoitu, sest armastab seda; piima jõi üsna palju.
Vaktsineerimine (marutaud, kõikvõimalikud haigused) on vajalik. Pärast ravimine on palju tüütum ja kulukam, kui üldse on veel võimalik ravida. Kui lemmikloom peaks ära surema on pärast väga kahju. Kui võtta õuest kodutu loom, tuleb teda kindlasti näidata arstile, sest loomale tuleb anda ussirohtu, kirburohtu, teda tuleb vaktsineerida ja tema kõrvad üle vaadata, et seal ei oleks lesti.
Steriliseerimine on vajalik, sest kõigepealt pole soovimatute lastega midagi teha ja kui kassi tahetakse toaloomaks, siis elab ta palju rahulikumalt toas ega kipu välja, samuti ei meelita emane toakass isaseid kasse rõdule. Arvan, et tiinusevastased tabletid ei ole kindlad, sest pirtsakas kass valib toitu ega lase endale midagi ülearust suhu panna.
„Juhtunud“ järglased on kohutav probleem. Kui oleks tuttavaid, kes väikest soovivad, siis oleks ju tore vaadata, kuidas kass oma lapsi hooldab ja kasvatab.
Kass ei tohtinud tulla minu kui allergiku tuppa. Aga muidu ta hõivas kogu korteri. Looma koht pole voodis, sest kass on väike ja ta võib haiget saada, kui magav inimene end pöörab või vähkreb. Koer võib samuti haiget saada ja siis enesekaitseks magajat hammustada. Aga kui mõelda, et magav inimene on loomale mõistetamatu ja omaniku magamise ajal tunneb loom end hüljatuna, siis peaks teda ikkagi lubama voodisse.
Kui loom on võetud, ei tohi teda üksi jätta. Ainus võimalus oleks loomahotell. Kassi näiteks randa kaasa ei võta. Kassi võib kanda spetsiaalses kassipuuris, juhul, kui loom on nõus sinna minema ja seal ka olema. On ka spetsiaalsed kassikandekotid, mis on pehmed ja mille otstes on võrk, et välja vaadata. Kassid ei lase ennast aga kuhugi sundida. Kui talle puuris või kotis ei meeldi, siis hakkab loom karjuma ja kraapima.
Usun, et oleks ju tore mõte lemmiklooma sünnipäeva pidada. Kuid see oleks ikkagi pidupäev omanikule, sest loom vajab head kohtlemist igal päeval.
Koerte riietamine õue viimiseks on hea mõte, sest neid tuleb kaitsta külma eest ja endal on ka mugavam, kui koer end õues mustaks ei teeks.
Me ei ostnud kassile spetsiaalseid mänguasju. Me proovisime, mis talle meeldib. Talle meeldisid igasugused paelad, mida sai püüda. Talle meeldisid juukserullid. Vahepeal mängis õmmeldud karvase palliga. Samuti meeldisid talle papist rullid.
Ma ei poolda looma ehtimist, sest kas ta ikka ise tahab seda? Kass vajab spetsiaalset kammi. Usun, et koertele meeldiks spaas möllamine küll (kui koer pole liiga arg).
Loom peab saama tähelepanu ja pai siis, kui ta tuleb ja seda palub. Kui loom on halvas tujus tuleks püüda teda lohutada ja tema meeleolu kuidagi parandada. Ma ei mõista neid inimesi, kes kohtlevad oma looma kui inimest. Nimelt on olnud saateid ülirikaste inimeste lemmikloomadest. Neile korraldatakse abiellumistseremooniaid, neid ehitakse ja neile pannakse pärleid kaela. Tahan öelda, et omanik on olemas looma jaoks ja loom peab end tundma õnneliku ja rahulikuna. Kuid loom peab alati saama rahu, kui ta tahab rahu saada ja tal peab olema võimalus pugeda peitu, kui ta tunneb end häirituna.
Ma arvan, et nõukogude ajal oli suhtumine lemmikloomasse üleolev. Samuti polnud loomapoode nagu neid praegu on. Tänapäeva loomaomanik saab oma loomale kõike lubada. Lemmikloom on tänapäeval pereliige.
Arvan, et kõige ilusam oleks surnud loom matta lemmikloomakalmistule. Kuna ligipääs sinna nõuab oma transporti, võib see osutuda keeruliseks. Võib ju ka aeda matta ja paik ära märkida. Aga kui ta talvel sureb, siis ma küll ei tea.
Kui inimene on võimeline looma pidama, võiks uue looma võtta. Kuid surnud looma ei saa asendada. Tuleb aru saada, et uus loom on uus elu.
Laualt toitu võtta ei tohtinud, aga kui kassil oli kõht täis ja talle oli antud näha erinevaid toite ja ta ka ise valis, siis ta vaevalt vargile läks.
Kui kass kraabib tugitooli, tuleb talle võimaldada kraapimispuu. Karjumine ei aita. Arvan, et puhtust oskab näiteks kass hästi pidada. Kui kass või koer on veel väikesed, tuleb neile kohe reegleid hakata õpetama.
Karistamine ei aita. Aga kui tuleb karistada, siis peab enne lugema vastavat kirjandust või rääkima loomatundjatega. Kindlasti ei tohi looma lüüa, talle haiget teha. Näiteks kui kassi raputati turjast, siis see ei aidanud: ta tegi järgmisel päeval jälle sama, mille eest teda eelmisel päeval oli raputatud. Kui kass harutab WC-s paberirulli lahti, on parem hoida WC-uks kinni.
Koer vajab kindlasti dressuuri, sest muidu ta hakkab kodus ise peremeheks. Võib-olla kassile piisab, kui ta saab kõik ise üle vaadata.
Koer peaks sõna kuulama, alluma käsklustele. Aga ma ei usu, et koer inimese lõbustamiseks just sitsima peaks.
Loom mõistab inimese meeleolu. Ta saab aru hääletoonist. Loomaga tasub rääkida. Nad õpivad mõistma mõningaid sõnu, aga tähtsam on, millise häälega neid kõnetada. Loomale meeldib, kui temaga rääkida. Siis nad vaatavad väga pingsalt otsa. Koer on õppinud mõistma mu nägu: õue, jooksma. Loomad mõtlevad, lausa kavandavad tegevust.
Ei usu, et loom peremehe kiindumust kurjasti ära kasutaks. On olemas kasvatamatud koerad, kellele pole ilusasti selgeks tehtud, mida teha ei tohi. Kui kassile midagi keelata, tuleb ta sülle võtta ja teda noomida ning nii mitmeid kordi järjest.
Näiteks mu vanaemal on kass, kes kraabib tugitooli iga kord, kui sellest möödub. Aga teda vahel keelatakse, vahel öeldakse väga halvustavalt: „Kraabi, kraabi!“ Lõpuks ta möödus tugitoolist, tahtis jälle kraapida, aga siis katsus ainult käpaga. Loomulikult on teda sellest toolist ainult tõstetud eemale. Teine võimalus: lubatakse kraapida, aga öeldakse halvustavalt:
"Kraabi!“ Kass ei hakanud kuritarvitama, hoopis vastupidi, püüdis mitte kraapida.
Olen näinud rottweilerit, keda tema „mamma“ (perenaine) lausa jumaldas. Perenaisel mingit autoriteeti koera silmis polnud. Koer muutus kurjaks, kuid samas puudus tal ka enesekindlus. Ta oli väga kasvatamatu koer.
Laps ei vaja looma. Laps vajab täiskasvanut kui sõpra. Lapse jaoks saab juba päris ruttu loomast samasugune kohustus kui näiteks on õppimine. Loom oma olemuselt on ju ka laps ja kuidas siis üks laps peaks teist last pidevalt hooldama? Muidugi on lastel tore loomi vaadata, aga tuua koju loom ja öelda, et see on lapse jaoks, noh, minu meelest ei hooli see täiskasvanu ei oma lapsest ega ka loomast. Lapsel on tore koolist tulles vaadata, mida loom teeb ja kuidas ta mängib, kuid tõusta öösel selleks, et õuest kassi tuppa lasta või varahommikul koera välja viia on tõeline sunnitöö.
On inimesi, kes alati imetlevad teiste loomi. Ka siis, kui nad mingil põhjusel endale kunagi looma ei võta.
Ei peaks ohtlikke loomi: madu, krokodill. Putukad on toredad, kui nad ringi sagivad, aga ma ei mõista neid. Mingil juhul ei tooks koju mõnda metslooma (näiteks siili), sest loom peab elama loomulikus keskkonnas. Hiired-merisead-hamstrid on ka armsad, aga endale ei tahaks, sest nad pole nagu kassid ja koerad ja vestelda nendega ei saa.
Olen kuulnud, et siilile viiakse õhtuti piima õue. Ühe eramu õuel olevat tegutsenud vares. Temasse suhtuti nagu „omasse“ ja teda toideti. Kahjuks ühel väga külmal talvel suri vares ära. Arvatavasti ta külmus.
Suhtun eitavalt eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisse. Ebatavaline loom tähendab seda, et inimene soovib omada midagi, mida teistel pole. Madu, piraajad, iguaan ei saa olla lemmikloom kodus, sest ta ei vaja inimest, teda ei saa hellitada ega temaga juttu ajada. Inimene ei tunne nende vajadusi. Pealegi on sellised loomad ka ohtlikud. Minisigade kohta oma arvamus puudub. Olen vaid telerist näinud, et nad võivad koledat kisa teha.
Lemmikloom ei tarvitse olla loom ilma praktilise otstarbeta, sest ratsutaja peab ju hobust armastama. Samas koer valvab kodu. Ka koeral on otstarve. Otstarve on seegi, et loom rõõmustab inimest, koer sunnib mitu korda õue minema ja ringi kõndima. Tuttav vanaproua pidas lehma ja armastas oma lehma väga, kuigi lehm oh rahateenimisvahend. Mu enda lemmikloom oleks eelkõige kass. Minu meelest tohib inimene võtta ainult niisuguse looma, kellega ta ise toime tuleb ja keda ta suudab hooldada. Lemmikloomaks ei tohi võtta ohtlikku looma, kellega ei osata käituda ja kes võib ka teistele inimestele ohtlikuks saada. Muidugi, kui oleks hiiglasliku territooriumiga rantšo, võib ehk tiigrigi lemmikloomaks võtta (muidugi juhul, kui suudetakse tiigrile normaalne elu tagada). Aga mu enda meelest olgu lemmikloom selline, kes ka mind vajab ja kes mu elu ei ohustaks.
Kõige tavalisem vastus küsimusele miks inimesed peavad lemmikloomi, oleks, et inimene vajab sõpra. Loom on armas, ta maandab stressi. Lemmikloom on staatuse sümbol: mul on niisugune koer või kass, keda pole rohkem kogu Baltikumiski. Aga näe, ma saan seda endale lubada. Mõni inimene tahab endale ebatavalist. Teistel pole sellist looma, aga temal on.
Loomi peetakse ka kui tuluallikaid (tõulooma kutsikad müügiks või tõuisane, kes saab tasu Näiteks räägiti kord tuhkruomanikust. Tore ja uudne loom kodus pidamiseks, tema pojad osteti ka kohe kiiresti ära.