1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuni 5. klassini oli mul merisiga nimega Tupsu. Hetkel on mul koer nimega Pella.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Lemmikloom võeti minu peresse minu ja mu õe soovil. Otsust, et võtta lemmikloom, ei kaalunud me väga kaua. Pooltargumentideks olid: loomad on armsad ja nendega on lõbus mängida. Vastuargumentideks olid: loomade eest peab hoolitsema; kui nad suureks kasvavad, siis ei ole nad enam armsad ja nad lõhuvad mööblit ja muid asju.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma saime kuulutuse peale täiesti tasuta.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja "pärisnime" vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu lemmikloomade nimed on olnud Tupsu ja Pella. Igapäevase hüüdnime ja ,,pärisnime” vahel ei olnud mingeid erinevusi. Nimepaneku üle otsustasime mina ja mu õde.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Mina saan oma lemmiklooma kohta puuduvat teavet tuttavatelt ja raamatutest.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mind looma valikul mõjutanud. Samuti ei ole minu jaoks oluline looma tõupuhtus, sest loom jääb ka ilma tõupuhtuseta loomaks. Minu Pellal ei ole tõugu. Tema ema oli Kaukaasia lambakoer ja isa Saksa lambakoer.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Mina ei ole oma lemmikuga osalenud mitte ühelgi näitusel. Sellised näitused mind eriti ei huvita, sest looma juures ei ole tähtis ta väljanägemine, vaid see, milline on loom seestpoolt.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres hoolitseb looma eest põhiliselt isa. Ta veedab temaga umbes paar tundi päevast.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Ma nii ostan kui ka valmistan ise lemmiklooma jaoks toitu. Minu koer armastab keedetud makarone lihakonserviga. Talle meeldivad poetoitudest kõige enam Pedigree krõbinad.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Minu loomal pole olnud mingeid terviseprobleeme. Lemmikloomade vaktsineerimise vajadus sõltub sellest, millistes tingimustes ta elab. Mõnikord on halb tervis ka kaasa sündinud.
11. Kuidas suhtute lemmiklooma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on emasloom, kas annate talle tiinusvastaseid tablette?
Loomi peab steriliseerima siis, kui ei osata midagi järglastega peale hakata. Minu lemmik Bella on emane koer. Ajal, mil ta võib tiineks jääda, hoitakse teda ketis.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on "juhtunud“ või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Ma ei ole lasknud loomal järglasi saada, sest mul pole nendega midagi peale hakata.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu looma pesa on õues ja selleks on kuut. Minu lemmikloom võib liikuda ringi terve õue peal, sest kui ta ringi saab liikuda, ei tee teda miski agressiivseks, kuid voodisse tulla pole tal lubatud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta alati sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis te oma looma transpordite ( puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Reisima minnes jääb minu lemmikloom koju. Talle ei meeldi autoga sõita. Ma ei transpordi oma lemmiklooma ning ma ei ole kasutanud loomahotelli teenuseid, sest mul pole vaja olnud neid kasutada.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Tähistame Pella sünnipäeva 2. septembril. See on päev, kui isa tõi Pella meie peresse. Ma ostan talle sünnipäevaks mingi uue mänguasja ja midagi head süüa.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Minu lemmikloomal pole riideid, sest tai on piisavalt paks karv, et tal talvel külm ei hakkaks. Ma ei ole hankinud vahendeid, et oma lemmiklooma ilusaks teha ja ma pole teda ka spaasse viinud.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Minu arust ei ole võimalik looma eest liiga palju hoolitseda.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ei oska vastata.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Kui loom sureb, siis matmise korraldab isa. Uue looma võtmisest me kohe ei mõtle.
20. Millised „kodureegleid“ olete oma loomale õpetanud? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ma olen üritanud oma loomale õpetada, et ta ei hüppaks inimesi pikali. Puhtusepidamine ei ole õues vajalik.
21. Kas mõnel teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida on raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühelgi mu lemmikloomadest pole olnud halbu kombeid. Eksimuse eest ei tuleks looma panna üheks päevaks ketti.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri? Miks?
Ma ei ole oma lemmikloomale õpetanud ühtki trikki. Põhjalikumat dressuuri ei pea ma väga vajalikuks, sest koer on olemas selleks, et mul oleks temaga tore koos olla.
23. Kas te räägite oma lemmikloomaga? Kas teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma ei räägi oma lemmikloomaga, sest minu arvates ei mõista ta minu meeleolu ega kõnet. Minu arvates on mõtlemine omane ainult inimesele ja mitte loomadele.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Lemmikloom ei või oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada, sest muidu saab ta peremehelt karistada.
25. Millised on teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad looma eest rohkem kui täiskasvanud? Kas laps teie arvates vajab looma?
Minu peres on laste kohustused loomade suhtes olnud vaid talle söögi ja joogi andmine. Laps vajab looma, et temaga mängida. Lapsed veedavad tavaliselt loomaga vähem aega kui täiskasvanud.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud loomapidajatega rohkem suhtlema?
Pärast lemmiklooma võtmist ei ole ma hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega, sest loom ei ole ettekääne kellegagi suhtlemiseks.
27. Kas on mõni lemmikloom keda te mingil juhul ei peaks?
Mina ei peaks mingil juhul ühtki putukat lemmikloomana, sest mulle ei meeldi putukad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse kodulooma on hakatud suhtuma kui lemmikusse või seltsilisse?
Üks minu tuttav hakkas pidama siili nagu kodulooma. Ta pani siili tuppa elama. Tegi talle karbi sisse pesa ja andis söögiks piima. Lõpuks see loom oli ühel hommikul surnud.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest?
Mõned nendest loomadest on toredad mängukaaslased, kuid samas on mõned neist jälgid ja rõvedad. Näiteks oleksin ma õnnelik, kui mul oleks mängukaaslaseks väike ahvike. Kuigi ma pole kindel, kas ahvidele meeldiks olla koduloom ja elada meie kliimas. Kindlasti ei peaks ma oma kodus madusid, krokodille.
30. Millised loomad teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on Ioomasid, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom“ raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom" "koduloomast"? Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole praktilist otstarvet?
Minu arvates saab iga loom olla lemmikloom, sest pole ühtki looma, keda ei saa lemmikloomana pidada. Lemmikloom erineb koduloomast selle poolest, et lemmikloom on võetud loomaomaniku lõbustamiseks, koduloom on võetud aga selleks, et temast materiaalset kasu saada.
31. Miks teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi selleks, et oma elu lõbusamaks ja mitmekesisemaks muuta.
Meil on olnud 1 jänes, 3 kassi ja 1 koer. Mul on olnud üks jänes, kui ma olin umbes kolmene, aga ema andis selle ära, kuna elasime korteris ja talle ei meeldi närilised. Kui oma majja 2000. aastal kolisime, saime esimese kassi. Ta nimi oli Pätu, aga kahjuks jäi ta auto alla. Kuid meil on ka koer, tema nimi on Pella. Tema saime samal ajal kui Pätu. Pella jäi ka ühe koera pärast auto alla, aga tal vedas ja ta jäi ellu. Teine kass oli mul Täpsu. Tema kahjuks elas meil ainult 4 kuud. Ta jäi ka auto alla. Samal ajal kui veel Täpsu elas, oli ka meil teine kass Trully. Ta nägi kahjuks oma sõbra surma pealt ning ta käib nüüd väljas ainult rihmaga.
Mu ema tahtis väga endale kassi saada ja kuna tal oli sünnipäev, siis ta sõbrad kinkisidki talle kassipoja, kelle nimeks sai Pätu. Isa tahtis saada hullupööra koera, kuna meil oli oma maja ja ta ütles, et ilma koerata pole mõtet maja pidada. Ja ühel päeval võtsid mind kaasa ning valisimegi endale koera. Mõlemad looma otsused tulid väga kiirelt.
Kõik olid väga kassi ja koera poolt, kuna me oleme loomasõbrad.
Ma ei teagi, kuidas ema ja isa koera said. Aga raha ta eest ei küsinud, vaid mu isa andis ise 100 krooni ja ütles, et kui annad vabatahtlikult raha, siis see toob õnne.
Jänesele ma ei jõudnudki korralikku nime panna, kuna ta oli ainult 2 päeva, kui niipaljugi. Aga tavaliselt panen mina nimesid. Pella (koer) ei tee vahet, kui ütled talle näiteks Nässu, siis ta reageerib samamoodi nagu Pellale, kuna ta hüüdnimi ongi lapsest saati olnud Nässu.
Me panime koerale niimoodi nime, et ma valisin ta välja, istusin koeraga autosse ja vaatasin talle otsa ning ütlesin lihtsalt Pella. Ma isegi ei tea, kust see nimi tuli.
Mina saan koerte ja kasside kaudu infot niimoodi, et vaatan telekat ja natukene loen kah nende kohta. Ma ei pea nendest eriti uurima, kuna ma tean neist juba nii palju. Nimelt mulle meeldib palju loomadest raamatuid lugeda ja filme vaadata.
Minu jaoks ei ole eriti looma tõug tähtis sellepärast, et isegi krantsid on ilusad ja pole oluline, kas ta on puhtatõuline või ei. Sa ju armastad oma looma ikka samamoodi. Ja tegelikult ongi lahe, kui sul on ainult ühtemoodi koer.
Meil käivad peaaegu kõik Pellaga jalutamas, aga mina ja mu õde käime kõige rohkem. Kõik annavad talle süüa ja kui on vaja teda pesta, siis mina tavaliselt pesen teda. Õde käib temaga loomaarsti juures, kuna nad arvavad, et ma ei jõua koera hoida.
Ma käin tavaliselt üle 3 päeva Pellaga jalutamas, aga peaaegu iga päev saab ta ketist lahti ning jookseb koduaias ringi. Ma tegelen umbes 1-2 tundi temaga, kuna ma pean ka õppima. Tavaliselt anname koerale koerakrõbinaid ja vahest ka toidujäänukeid. Talle ei meeldi pidevalt saada ainult koerakrõbinaid ja konservi, vaid vajab ka rammusamat ja toitvamat toitu, nagu kartulipuder või midagi muud.
Viimati pöördusime loomaarsti juurde siis, kui talle oli vaja teha rasedusvastast süsti. Kõige suurem mure oli temaga siis, kui ta auto alla jäi ja loomaarsti kutsusime, aga muidu on ta õnneks väga terve ja tubli koer. Minu meelest on vaktsineerimine väga vajalik, kuna ta võib näiteks marutaudi haigestuda ning ära surra ja sellega ka teisi inimesi hammustada.
Steriliseerimine on tegelikult väga vajalik, kui sa ei taha, et su emasloom saaks lapsi või isasloom paneks aiast plehku. Meil saab ta süste, kuna äkki me sooviks saada talt veel kutsikaid. Pellal on olnud ühel korral kutsikad ja see juhtus täiesti kogemata. Nimelt ta tõmbas ühel ööl aiast plehku ning öösel tuli mingi isase koeraga tagasi. Ühel ilusal suvepäeval tulidki 3 ilusat kutsikat. Me hakkasime kohe nendele omanikke otsima ja õnneks said kõik head kodud, ainult üks sai surma, kuna oli noor ja hüppas üle aia otse auto ette.
Pella magab sauna kõrval, aga me plaanime talle ehitada kunagi kuudi. Ta võib käia toas, aga ema eriti ei soovi seda, kuna meil on parkett. Õues ta saab siis liikuda, kui teeme ta ketist lahti. Ta on nii suur ja meil sõideti aeda autoga sisse ja me tahame teha nüüd sinna väravat ning ta võib ära joosta, kui ta oleks kogu aeg lahti.
Ta võib tulla minu ja mu õe voodisse, kuid mitte venna ja ema omasse. Nad pidevalt ütlevad, et tal on käpad mustad.
Tavaliselt kui me kusagile läheme, ei võta me Pellat kaasa, vaid jätame ta koju ja otsime talle oma tuttavad, et nad saaksid talle süüa anda. Kui me ta võtamegi, siis ta on meiega tagaistmel ja istub seal ilusasti. Kui ma lähen Lelle oma vanatädi juurde, siis ta alati palub, et võtaksime koera kaasa. Me veel ei ole kasutanud loomahotelli, kuna see ei paku erilist huvi ja pole ka põhjust teda sinna panna.
Pella sünnipäev on 22. juunil 2000. aastal ja tavaliselt me poputame teda hästi palju ning ostame head ja paremat. Pellale pole kunagi mõeldud teha riideid ega ka isegi mitte ostetud. See ei paku meile suurt lõbu ega ka vajadust. Tal on väga palju mänguasju: pallid, siis veel sikutamiseks tokk ja loomulikult ka tema üliarmas titemänguasi, nimelt tema mummudega pallike.
Me oleme ostnud talle päris palju pesemisasju. Enamus on sellised, et saaks ikka kassi ka pesta. Põhimõtteliselt me ostame talle selliseid rohte, mis on ikka nahale hea ja kirbuvastane.
See oleks küll lahe, kui viiks oma koera spaasse, kuigi see oleks natukene liiga poputamine.
Aga looma ei saa ju liiga ka ära hoolitseda või nunnutada. Minu meelest on see juba liiga nunnutamine, kui ostad iga päev oma koerale/lemmikloomale selliseid kulinaid ja riideid. Või hoopiski mingit kondikest ja kui otsa saab, siis kohe uus.
Kassidel ja koertel on nüüd krõbinad, ennem ei olnud ja kassidel ei olnud kassiliiva.
Kui mu kass ära suri, olime me kõik väga kurvad ja mõtlesime, et ei soovi enam kunagi endale uut kassi, aga mingi kuu või kaks läks mööda ja hakkasime puudust tundma kassi järele ning võtsimegi endale uue kassi. Me matsime ta oma aeda elupuu kõrvale, et vahel vaatamas käia, kui vaja. Panime ka peakivid sellele peale, et oleks hea ja ilus vaadata. Pellale õpetasime, et ei tohi laua pealt sööki võtta. Üritasime õpetada koerale lillepeenardes mitte käimist. Aga rohkem polnud talle vaja midagi õpetada, kuna ta teadis juba ise, mida võib teha ja mida mitte. Tal on sööginõu statiivi peal, et söök kausist maha ei läheks ega praht söögi sisse. Koera väljaheiteid koristame regulaarselt ja katame saepuruga. Talle meeldib rihma otsas tõmmata, kui käime temaga väljas jalutamas. Sellepärast ostsime talle nagadega kaelarihma. Tavaliselt antakse käega pepu peale laks, kui ta on paha, aga me ütleme talle ka „ei“.
Ma õpetasin talle käskluse „rooma“ - see käis niimoodi, et panin vorsti maha ja ütlesin „lama“. Pärast seda liigutasin vorsti enda suunas ja ütlesin rooma. Kahjuks ta on nüüd selle ära unustanud ja teeb ainult seda natukest aega. Tegelikult me tahtsime viia oma koera ka koertekooli, aga me ei teadnud, kas seda Raplas on. Kui Pella oli juba 3-aastane, avastasime, et siiski on üks koertekool ja ei saanudki teda sinna viia. Minu arvates oleks väga hea, kui kõik saaksid oma koera viia koertekooli, kuna endal on ju ka parem, kui sul on tark ja haritud koer. Isiklikult olen ma rääkinud Pellaga ja teen seda iga päev, ütlen talle „tere“ ja küsin, mis ta teeb, aga teised nii väga ei räägigi temaga. Kui mul on vahest mure, jagan ma seda temaga, kohe hakkab kergem. Ma arvan, et loomad mõistavad väga hästi meid, aga meie mõistaksime ka, kui pühendaksime oma vaba aja neile ja kuulaksime neid.
Tegelikult ma arvan küll, et loomad võivad oma peremeest ära kasutada, aga ma ei taha seda hästi uskuda.
Meie pidime käima koeraga jalutamas, teda kammima ja pesema. Ema ja isa viisid söögi ainult ette. Loomulikult me mängime ja suhtleme rohkem kui täiskasvanud, kuna nad peavad tööl käima. Minu meelest võiks küll olla lapsel oma lemmikloom, kuna tal on siis endal suurem vastutustunne.
Mina ise ei ole hakanud teiste loomapidajate seltsis käima ega ka suhtlema. Võib-olla mu õde on, aga eriti ei usu.
Ma ei peaks eluilmaski endal madu. Nad on nii vastikud ja ma lihtsalt ei kannata neid ega ka ämblikke. Ma olen vist kusagilt kuulnud, et keegi kodustas orava ära ja nahkhiire ka, aga eriti ei mäleta.
Minu meelest on peaaegu kõik koduloomad või tegelikult need, kes majja ära mahuvad. Näiteks tiigerhai küll ei oleks kellegi lemmikloom ja ka krokodill, teised võiks küll olla. Näiteks tiiger, ma läheks näost roheliseks, kui kuuleks, et kellelgi on oma tiiger. Erilist vahet kas on lemmikloom või koduloom, sellel pole ju vahet.
Lemmikloomi peetakse sellepärast, et neil pole seltsilisi.
Meie pere lemmikloomad on olnud kassid. Kasse on meie peres aastate jooksul olnud üsna palju. Me oleme neid hoidnud ja armastanud, nad on olnud meie pere liikmed.
6 aastat tagasi, 2000. aastal, suri meie eelviimane kass Pella, ta sai õnnetult surma meie enda auto rataste all. Matsime Pella väärikalt maha ja hakkasime mõtlema, kust saaks kiiresti uue kassi. Sel ajal vedas meile jalgrattaga posti postiljon Marika. Kuulnud meie murest, tuli ta ühel päeval, rattal lisaks postikotile korv väikese kassipojaga. Kassipoja eest ei tahtnud tasu ei andja ega tooja. Minu lapsepõlvemaal Võrumaal anti kassipoja eest suur sukanõel, et küüned ja hambad hästi teravad kasvaksid. Siinkandis sellist kommet ei tunta.
Minu sel ajal seitsmeaastane tütrepoeg Markus pani kassipojale nimeks Miisu. Algul tundus see nimi liiga lihtne ja tavaline, aga kuna Markus oli kindlalt otsustanud, saigi kassipoja nimeks Miisu.
2
Kuna kassid olid alati meie majas olnud, ei vajanud me Miisu kasvatamiseks ja hooldamiseks lisateavet. Ka piim oli omast käest võtta, kuna pidasime sel ajal lehma. Maal elades ei ole mõttekas pidada tõupuhtaid loomi, eriti koeri, kes vajavad pidevalt erihooldust ja loomakliiniku külastusi, mis on tülikad ja kulukad.
Kassi muretsemisel on oluline kassi välimus. Meie ei taha üleni musta, nn. ”nõiakassi.” Hügieeni silmas pidades ei ole me tahtnud ka angooratüüpi kassi. Kunagi oli meil “Karvasaba,” aga temal oli ainult saba karvane. Mulle ei meeldi ka siiamid oma tigeda iseloomu tõttu. Minu täditütre peres on siiam nimega Bin Laden (ristinimega Triibu), kes on selle pere lemmikloom. Bin Ladenil on oma mängutuba, kastitäis mänguasju ja oma magamisase. Köögis aknalaual on ekstra kassile kasvatatud “rohelist,” mida ta käib ise võtmas. Pereisal on süda haige. Kui ta istub tugitoolis, tuleb Bin Laden tema rinnale, just südame kohale ja seab ennast sinna magama. Ta oskab ka mõne teise haige koha üles leida ja seda ravima asuda. Iseloom on Bin Ladenil tõeliselt siiamlik. Selle tõestamiseks toon ühe kurioosse näite: perel on suvila Võru linnast väljas. Suvilasse minnes võetakse kass korviga kaasa. Suvilanaaber, kes oli kassiga alati sõber olnud, võttis ta sülle. Piirdeaia taha ilmus üks võõras kass. Bin Laden tahtis minna uue kassiga tutvuma ja kui suvilanaaber ei jõudnud või ei jaksanud nii kiiresti reageerida, tõmbas ta naisel käed nii katki, et viimane vajas arstiabi.
Bin Ladeni hingel on kolm lindu. Kaks said päästetud, kolmas kahjuks mitte. Möödunud talvel oli nii, et kui perenaine alles magas ja tihased olid tühja linnumaja juures toiduootel, tuli Bin Laden perenaise voodisse ja tõmbas õrnalt käpaga, andes märku, et aeg on ärgata ja oma kohustusi täita. Minu vanematekodus Võrumaal oli valge kass nimega Palli. Tema omapära oli, et ta vältis võõraid. Kui me läksime sinna vahel külla juba reedel, oli kass kadunud. Välja ilmus ta alles esmaspäeval, kui me õuest välja sõitsime.
3
Nüüd veel meie Miisust. Kuna Miisu on tavaline talukass, ei vaja ta erilist hoolitsust. Ta hoolitseb ise enda puhtuse eest. Toiduks saab Miisu kassitoitu, võileiba, vorsti, mõnikord liha. Miisu armastab ka vahukoort. Kui Markus mõnikord lausa sardelle või muud paremat Miisule annab ja meie pahandame, ütleb Markus, et Miisu on ka meie pere liige.
Miisule anname kirbu- ja ussirohtu ning laseme teda vaktsineerida marutaudi vastu. Mõnikord mädaseid silmi puhastame kummeliteega.
Meie Miisul on selline omapära, et ta on meil lastetu. Sel põhjusel ei ole ka vaja olnud tablette ega steriliseerimist. Praegu on ta meil kuueaastane. Kassipulmad toimuvad regulaarselt, Peigmehi käib 3-4 isakassi, aga järglasi ei tule. Varasemate kassidega oli alati mure, sest olime sunnitud kassipoegi “merekooli” saatma (nad uputama), mis oli väga ebameeldiv protseduur.
Kõik kassid enne Miisut olid “õuekassid,” magasid karjaköögis katlakaanel, tuppa ei tulnud. Miisu ei läinud algusest peale karjakööki ja ei tulnud ka tuppa. Eelmisel aastal olukord muutus. Kui ilmad läksid külmaks, hakkas Miisu tuppa tahtma. Miisule tehti oma magamiskoht - üks tugitoolidest vastava kattega sai temale. Tänavu talvel ja kevadel läks aga asi käest ära. Lapselaps Markus on kassi päris ära hellitanud. Miisu magas Markuse voodis, ka padjal ja üldse igal pool. Kui ütlesime
kurja häälega “Miisu, kus su koht on?”, läks Miisu kohe oma toolile, aga nagu meie olime läinud, läks Miisu Markuse juurde tagasi.
Kaasa ei ole me Miisut kuhugi võtnud, üksi kodus olles saab ta suurepäraselt hakkama.
Miisu sünnipäev on 15. juulil. Ta saab sel päeval paremat toitu ning küünal pannakse põlema.
Miisu eest hoolitsemine on jäänud mõistlikkuse piiridesse. Olen näinud nii ülesöödetud kassi, et ta ei jõudnud ennast enam liigutada. Miisu on meil normaalmõõtmetes.
Kassinäitustel ei ole me käinud ei Miisuga ega Miisuta.
Võrreldes nõukogude ajaga on lemmikloomade eest hoolitsemine oluliselt lihtsam spetsiaalsete toitude ja loomakliinikute olemasolude tõttu.
Lemmiklooma surm on olnud meie peres tõeline tragöödia. Kõik nad on olnud väärikalt maetud ja kohe uus loom muretsetud. Üle kahe kassi ei ole meil korraga olnud.
Meie Miisu ei ole puhtuse pidamises saanud eri väljaõpet, ka ei ole toas liivakasti. Ometi ei ole Miisu mitte kunagi tuppa musta teinud, kui ta soovib õue, siis tuleb ja küsib. Laualeminek on küll karmilt keelatud, aga seda nõuet ta viimasel ajal ignoreerib, alles hiljuti oli lausa peadpidi Markuse piimatassis.
Palju pahandust on Miisu ja minu abikaasa vahel suviti, kui õu on täis pääsukesi ja teisi linde. Üldiselt Miisu saab aru, et linde püüda ei tohi. Aga linnud on ju tema jaoks nii ahvatlevad ning kassil on raske seda nõuet täita. Mõni pääsuke ja talvel tihane on Miisu saagiks langenud. Kõige hullem lugu juhtus tänavu talvel, kui Miisu tuli kuuseheki alt, hoides kaelapidi suus armsat paksukest nurmkana. Me võtsime linnu Miisu käest ära ning riidlesime temaga kõvasti.
Meie Miisu lükkab ukse ise lahti. Kunagi oli meil kass, kes hüppas lingile ja avas iga ukse, ainult kinni ei pannud.
4
Meie lapselapsele Markusele on Miisu väga tähtis. Ta on ka koera tahtnud, aga kuna elame küla keskel, kust tee läbi läheb, ei ole me koera võtnud. Neid on meie külas küllalt auto alla jäänud.
Markus tegi kolmandas klassis uurimustöö kassist. Selles töös pühendas ta suure osa Miisule. “Minu kass on halli-valgekirjaline, kaalub 3 kg 700 gr. Keha pikkus on 45 cm, saba pikkus 25 cm. Ta on segatõugu ja nimi on Miisu.
Miisu ei armasta toas viibida. Kass on inimesele sõbraks. Meie kass püüab hiiri, rotte ta kardab. Kass sööb inimestetoitu, kassitoitu ja lakub piima. Kass võib küünistada, kui talle haiget tehakse. Meie kass magab heinaküünis, söömas käib hommikul vara, lõunajal ja õhtul hilja.
Ükskord, kui ma olin 7-aastane, küpsetas ema kooke. Panime koogi taldrikuga lauale. Miisu oli ka köögis. Andsime talle kassitoitu ja ise läksime köögist ära. Kui tagasi tulime, oli kassitoit alles ja koogitaldrik tühi. Miisu ootas ukse juures õuelaskmist.
PAHANDUS
Miisu koogid ära sõi,
järele jäi suhkruvõi.
Mornilt ukse peale vahtis,
kiiresti nüüd õue tahtis.
Miisu peale kärati,
harjavart tal näidati.”
Ma ei peaks kunagi karvadeta kassi, madusid ega sitikaid. Papagoi võiks olla.
Iga koduloom võib olla lemmikloom, aga lambatalle ja vasikaga on see õnnetu lugu, et ükskord peavad nad oma elu jätma. Siis on kurbust palju. Oleme seda üle elanud ja enam ei taha. Praegu me enam ei peagi loomi peale Miisu.