Mul on lemmikloom koer, kelle nimi on Roky. Ta sai oma nime ühest raamatust, aga ma ei mäleta millisest. Temaga juhtus nii, et oli südaöö ja päästis minu jalgratta, see varastati koridorist ja tema tunnetas seda.
Lemmikloomaks on kahtlemata koer. Minu esimene koer, keda ma mäletan oli Rambo. Ma küll ei tea, kust ta oma nime sai, aga nii see oli. Ta oli krants, hundikoera ja kellegi segu, ta toodi siis meile, kui ma olin üheaastane. Ta oli hästi sõbralik ja energiline ja alati, kui kellelgi oli halb tuju, siis läks tema alati lohutama. Siis, kui mul kunagi jänesepojad olid, jättis isa neid toites puuri ukse lahti. Öösel kukkusid jänesepojad puurist välja ja hakkasid mööda aeda tuiama. Kuna poegadel oli külm, siis võttis Rambo nad endale kaissu ja pesi neid kuni hommikuni ja siis pandi jänesed puuri tagasi.
Mul on lemmikloom, kuid mitte linnas, vaid maal. Mul on koer, kelle nimi on Pontu. Nime sai ta minu õepoja mängukoera järgi. Õepoeg pani oma mängukoerale nimeks Pontu ja kuna ta oli siis veel päris väike, kui me uue koera võtsime, siis oli see nimi lihtne väikese lapse jaoks. Nii panimegi ka oma koera nimeks Pontu. Minu koer on veel noor ja natuke lollike, kuna ta ajab linde taga, kes teda lollitavad. Siis ta ajab mulle taga, mida mullitajaga puhuda. Ta hammustab need katki. Neid taga ajades jooksis ta ükskord vastu tooli. Ta on tõesti minu koer, kuna mind ta hoiab ja kaitseb. Ühel sünnipäeval, mille me maal korraldasime, oli minust väiksem tüdruk, kes tahtis mind kuhugi kutsuda ja võttis mul käesti kinni ja hakkas mind tirima ja Pontu tuli, haaras tüdruku käest kinni, kuid õnneks õrnalt. Tüdruk lihtsalt ehmus ja lasi mu käest lahti.
Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Oma 41 eluaasta jooksul on mul olnud 3 koera ja 1 kass. Kõik loomad on võetud poegadena, enamus emased, vaid 1 isane. Põhjalikult vaatlen kassi, kes elab praegu meie peres, teisi pealiskaudsemalt, sest nende kasvatamisest on möödas õige palju aega.
Esimese koera Terri muretsesid vanemad mulle ja vennale, kui elasime Tapal vanaisa (ema isa) majas ja meil oli vaja hanede kokkuajajat. Mina käisin siis 6. klassis, aastal 1977. Ära andsime ta 1981.
Teise koera nime ei jõudnudki panna, sest see läks juba väiksena kaduma. Sain 1984. juulis ja samal kuul läks ta õnnetult kaduma.
Kolmanda koera nimi oli Lolo. Sain 1988. aasta oktoobris, ära andsin 1992. sügisel, kuna kolisin korterisse ja ei saanud koera enam pidada. Ta oli kasvanud üles vabas looduses ja see korterielu oleks olnud looma piinamine. Lolo sattus headesse kätesse. Tema elukaaslaseks oli isane njuufaundlandi koer Viljandis ja koos elasid nad pea 8 aastat. Pererahval oli soov neilt tõukoeri saada, aga miskipärast isasest polnud asja. Meie Lolol olid varem ju kutsikad olnud ja poegade saamine polnud talle probleemiks. Enne suri tema elukaaslane ja siis kuu aja pärast tema. Nad hoidsid nii ühte. Käisin Lolot uues kodus mõned korrad vaatamas. Ligidale ei läinud, sest ta oleks mind ära tundnud. Mul oli teda nähes alati väga kurb olla, sest olin teda ära andes justkui ilmajäänud oma lapsest. Aga mul oli hea meel, et ta sai toreda uue kodu. Kui isasele anti kont, siis lasi ta Lolol selle ennem ära närida. Mis üle jäi, sõi tema. Varem ma ei teadnud, et loomad nii ühte võivad hoida, aga see lugu tõestas seda.
Kassi Robi, kes on praegu meie pere 5. liige, saime 3 aastat tagasi 20. augustil 2003. Tal on õige pea sünnipäev, sest on sündinud 1. augustil.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Terri lugu. Isa oli Haapsalu sanatooriumis tutvunud ühe koerakasvatajaga. Nende njuufaundlandi koeral sündisid kutsikad (isa oli hunt). Me sõitsime isaga kutsikaid vaatama ja ühe emase, kõige elavama, endale välja valisimegi. Terrile meeldis ujuda ja teha kõike seda, mis meilegi. Kõik olid poolt ja kuna elasime oma majas, oli looma hea pidada. Kuna kolisime 1979. sügisel Vana-Võitu, võtsime Terri kaasa. Siin polnud tal oma suurt aeda ja ta pidi leppima 2-toalise korteriga. Kutsikate kasvatamine oli ka raskem kui Tapal. Meie korteri peal elas üks tige kepiga vanamemm, kellele koerad kohe üldse ei meeldinud. Tema teatas miilitsale, et kuri koer teda ründab. Terri küll selline polnud, vast ehk siis, kui tal pojad olid, oli pisut ettevaatlikum võõraste suhtes, aga hammustanud polnud ta kunagi kedagi. Ka on teada, et njuufad on lastesõbralikud koerad. Miilitsal oli enda koeraga olnud sama lugu ja ta ütles, et tüli ärahoidmiseks on parem koer ära anda. Koera äraviimine oli väga kurb. Meil oli seda kodus ka jutuks olnud, aga ma ei uskunud, et sel tõepõhi all on. Ükskord tulid üks pere autoga meile. Isa ütles, et viigu ma Terri nende autoga ujuma. Ja kui ta oli autos, ütles isa, et nüüd pead temaga hüvasti jätma. Nii jäingi loomast, kes oli meie igapäevane seltsiline olnud pea 4 aastat, ilma.
Nimetu koera lugu. Olin töötanud ja õppinud ülikoolis juba aasta peale keskkooli lõpetamist. Terril sündisid pojad ja meil oli koeraomanikuga kokkulepe, et Territ ära andes raha ei võta, küll aga saame soovi korral ühe kutsika, seekord isase. Arvatavasti oleks ma temagi nimeks Terri pannud, sest nii hakkasin teda kutsuma. 3 aastat oli möödas, kui Terri meie perest eemal oli elanud. Kõige rohkem tahtsin koera muidugi mina. Vend oli sõjaväes ja koera põhikasvatajaks oleks olnud mina. Kasvas ta meie peres (elasin siis veel vanematega koos) vaid 2 nädalat. Pidin minema 1984. aasta juulis Karjala-Soome ekskursioonile ja andsin koera sõbranna kätte. Tema läks tuppa sööma, kutsika jättis õue ja sealt ta kohe ära kaduski. Hiljem selgus, et Viljandist ratsutamas käinud tüdrukud olid koera linnaliinibussiga sõitma viinud. Kutsikas oli nii tark, et hakkas ise Vana-Võidu (otse läbi metsa 5 km) poole tagasi tulema. Ühe pere juures (umbes 2,5 km enne meid) oli lahke pererahvas koera endale võtnud. Njuufad pole ketikoerad, aga nemad panid ta ketti. Koer muutus seetõttu väga kurjaks. Pererahval olid pardid, mis üksteise järel koera ette jõudes otsa said. Kui pardid olid peast naksates surma saanud, lasi peremees koera maha. Lugu tuli ilmsiks palju aastaid hiljem, kui Vana-Võidu tehnikumis õppis selle pere poeg ja isa temaga loomadest juttu tegi. Muidugi oleks kõik võinud võib-olla lõppeda õnnelikult, kui ma oleks lehte kuulutuse pannud. Seega oskan kõigile soovitada, et looma kadumise korral tuleb kindlasti kohe meedia kaudu sellest teada anda.
Herda-Lolo Siiriuse lugu. Tema võtsime siis, kui meil oli sündinud 1. laps Maarja. Lolo oli sündinud Maarjaga täpselt ühel päeval - 17. juulil 1988. Elasime maal, tiik ning Peipsi lähedal ja loomal igati lahe vabalt aias ringi joosta. Kõige rohkem soovisin koera mina ja ikka just njuufat, sest need olid mul varemgi kahel korral olnud ja koera kasvatamine selle võrra lihtsam. Mulle üldse njuufad meeldivad, seepärast pean ennast lausa njuufaatikuks. Lolo oli suurepärane laste valvur. Üks õnnetu lugu juhtus 1991. suvel, mil poeg Joosep oli 1,5 aastane ja just õppinud käima. Pesin tiigi ääres vaipa. Läksin seda pisut kaugemale kuivama viima. Olin ära vast 1 minuti. Laps jäi tiigist päris kaugele. Kui tagasi tulin, oli Joosep üleni märg, Lolo samuti. Siis sain aru, et ta oli Joosepi veest välja sikutanud. Seega on ta lausa lapse elu päästnud! Lolole meeldis kõiki veest välja tirida, kes sinna läksid. Meile tuli vend uue Datsuniga külla. Lolo koos korvis olevate kutsikatega läks pakiruumi ja nii me kõik Peipsi äärde ujuma sõitsimegi. Vette aga keegi minna ei saanud, sest kohe oli ta hakkaja kõiki sealt välja tirima.
Tore lugu Lologa juhtus ka meie kodu lähedal metsas. Seal olid koprad teinud tammi, kus Lolo sai ühe kopraonu käest õnnetult keelest naksata, sest ju ta siis oli sukeldunud nende jahimaadele. Veest välja tulles oli tal koguni pea verine. Kobrastel on teadupärast väga teravad hambad ...
Robi lugu. Kassi polnud ma varem pidanud. Lapsed teatasid vanavanemate juures telefonist, et nüüd nad tulevad vaheajalt 2-nädalase kassipojaga. Varem oli seda kassiteemat kodus üles võetud, aga võtmiseni polnud jõutud. Nüüd oli see siis käes. Lapsed olid soovi esitanud, Vahurgi sellega nõus ja mis mulgi üle jäi. Ja ma ei kahetse, sest ta on tõesti suurim rõõmupall meie peres ja positiivset energiat jagab ta ka lausa kapaga.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Terri hinda ma ei mäleta, aga mingi summa isa ikkagi maksis. Koera saime isa tuttavalt.
Terri kutsika saime ema hinnaga.
Lolo eest maksin 300 rubla, mis oli omal ajal suur raha. Kuna kasvatasime kurke ja müüsime neid Leningradi turul, siis oli raha kerge tulema. Tol ajal sai 2 kurgikoti eest koti suhkrut. Sõitsin koerale järgi Raplamaale Kärusse lausa kahel korral. Mäletan, et lugesin Postimehest kuulutust ja kohe järgmisel päeval sõitsin sinna kohale. Kuna ma samal ajal imetasin Maarjat, tuli seal rindu lüpsta. Piim läks perenaise soovil kutsikatele. Selgus, et kõik kutsikad olid juba kinni pandud. Kuna ühe ostja suhtes oli kahtlusi, sest ta polnud kutsule Saaremaalt järgi tulnud, sain nädalase ootamise tulemusena telegrammi, et võin koerale järgi tulla. Kutsikad olid siis 3-kuused. Nagu teada, peab tõukoeri just niikaua ema juures hoidma. Kurb oli see, et sellest pesakonnast surid kõik 6 koera peale meie ära, jäädes katku. Miskipärast olid koerad vaktsineerimata ja sealt see kõik algas. Kuna meie elasime maal, siis oli koer saanud tugevama tervise ja oli ka karastunum. Samuti polnud võimalik linnast tuua nii kergesti igasuguseid pisikuid. Haigusebaktereid võis tuua arvatavasti jalanõudega. Lolo oksendas pea nädala. Temast polnud midagi järel. Äi oli õppinud tõpratohtriks ja ta tegi Lolole iga päev süste. Kuid koer ei söönud midagi ja jäi aina haigemaks. Temast oli järel vaid luu ja nahk. Ainult öökis. Võtsin kätte ja läksin Tartusse loomakliinikusse. Selgus, et 7 tundi hilinemist oleks tähendanud talle surma. Peale arstivisiiti hakkas ta kenasti kosuma ja ei jäänud ka kutsikad tulemata. Need paarituslood on lausa omaette teema, sest pidime vahest külas elama lausa mitu päeva, et „noorpaar“ saaks omavahel lähemalt tutvuda.
Robi said lapsed maalt vanaema-vanaisa naabrilt, tuttavalt tädilt muidu, lihtsalt otsiti head omanikku. Naabrid jätsid endale teise poja, kellest olen teinud ka pildi, ja maal käies püüame teda külastada. Tema on hoopis nelja värvi triibuline, mitte nagu meie mustavalgekirju Robi.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Arvan, et Terri nime valis vend. Kõik olid selle nimevalikuga päri. Ka vennal on praegu hundikoer nimega Terri.
Lolo sai nime tol ajal lastemultika järgi, mis oli just telelinale tulnud. Kuna ta oli tõukoer, pidi kõigil kutsikatel olema ühine perekonnanimi - Siirius. Eesnimi pidi aga hakkama H-tähega, mõtlesin selle Herda kohapeal, sest tütrele nime pannes olin ühe variandina valinud selle. Oma valitud nime saime koerale panna alles sidekriipsu taha. Hüüdsime teda ikkagi vaid Loloks. Tema täisnimi kõlas nii: Herda-Lolo Siirius.
Robile panid nime lapsed ja see oli kassi koju jõudes juba olemas. Robi toodi Alatskivilt.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Vanasti vene ajal lugesime koerte kohta suurest koeraraamatust, kus olid kirjas tol ajal esinenud tõud kogu Venemaal. Kuna kuulusime Lolo kasvatamise ajal koerteklubisse, saime vajalikku teavet koera kohta ka sealt. Tänapäeval on kahtlemata parimaks infoallikaks internet, samuti loomasaated ja ajakirjandus. Vahest ostame ka Lemmiklooma ajakirja. Oleme osalenud loomafotode võistlustel, saates Robist tehtud digipilte. Meil on palju tuttavaid, kellel on koduloomad. Pean ütlema, et mulle meeldivad igasugused loomad ja vahet teha, et see on parem kui teine, ei oskagi. Kui ka looduses mõnd looma näen, püüan seda võimalusel pisut kauem jälgida. Viimane kogemus oli sisaliku jälgimine kivide vahel, kui läksime ujuma. Nüüd, mil meil on oma kass, ei oskakski ma elu ilma temata ette kujutada. Nii tunnevad ka teised pereliikmed. Alguses oli mul natuke väike kartus, et kuidas selle kasvatamisega ikka on ja kas saame hakkama. Vahur ja lapsed olid peaaegu kohe kassivõtmise poolt, aga mind tuli ikka pikemalt veenda. Varem olin pidanud vaid koeri. Küsisime ühelt tuttavalt armeenlannalt nõu, kes pidas kassi ja on suur kassisõber. Sofia lausa kogub kasse ja võimalusel kingitakse talle alati midagi kassidega seoses. Tema soovitas panna pissimiseks suuremasse plastkaussi kassiliiva. Sofial on kassi jaoks teinegi kauss, kus sees kuivatatud heinad, ja seal käib kass lihtsalt lesimas. Värsket heina ta vahetab suvel üsna tihti, kui õues käib. Tema soovitas ka kassi steriliseerida, kui teisiti ei saa.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Kuna mulle meeldivad suured koerad, eriti njuufad, on mul soov kunagi peresse just nimelt see koer võtta. Aga see juhtub alles siis, kui saame kord oma maja ja tal on võimalik vabalt õues ringi liikuda.
Minu arust looma võtmisel on kõige olulisem see, et loom saaks aru, kes teda vajab. Muidugi tuleb enne kõvasti kaaluda, kas teda on ikka võimalik pidada, nagu loomale hea on. Leian, et looma pole mõtet võtta sellel, kes teda vaid pissitamise ajal välja jalutama viib. Loom vajab pidevat seltsi ja hoolt. Olen ise märganud, et kui suvekuudel nädalaks kodust ära läheme ja kiisukese naabritädi hooleks jätame, on ta meie saabudes nii õnnelik, aina tahab sülle ja musi. Tädi Õie jälle räägib, et nii kui ta tuppa tuleb, liibub kass igal ta sammul tugevasti tema jalgade vastu, et kuku või pikali. Kahjuks on tihtilugu nii, et kodust ära minnes pole looma võimalik kaasa võtta. Ta pole harjunud ka sõitmistega ja sõites hakkab kõvasti kräunuma.
Loom ongi omapärane ja isikupärane just tänu oma erisusele. Robi oli väiksena peaaegu musta värvi, aga suuremaks kasvades läksid need vähesed valged täpikesed kehal suuremaks. Nina ots on tal ebasümmeetriliselt valge (ühelt poolt pisut rohkem, teiselt vähem). Iga käpa otsas on valge suss, aga igale käpale on seda valget antud erinevalt. Kõhu alt jookseb väike triip üle pea sabani. Kaelas on tal justkui sall, mis on valge vaid lipsu kohast.
Robi on oma välimuse pärast lausa kiita saanud. Kord kassiga sidesse minnes ütles vastutulnud proua, et tema pole küll nii pisikesel kiisul nii pikki vurre näinud. Tihti öeldakse, kui Robiga õues jalutan, et Robil on sama mustad juuksed kui minul ja hästi ei saagi aru, kus kassi karvad lõpevad ja minu omad algavad.
Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitusi vaatamas olen küll käinud (eelmisel aastal nii kassi- kui koertenäitusel), aga ise koeraga osalenud vaid ühe korra. See oli 27.05.1990. aastal, mil Tallinna Hipodroomil peeti rahvusvahelist koertenäitust. Mäletan, et koju tõime sealt päris hea koha. Sinna sõitsime Tartust ekstra näitusebussiga, mis oli koeri täis. Karvase ja koheva karvaga Lolo sõbraks oli üks suur ja peenike koer, kellel sõidu ajal nii külm hakkas, et ta pidi ennast Lolo paksude karvade vastu toetama. Suured koerad olid bussi tagumises otsas, aga ukse vahelt puhus külma tuult ja nii hakkas mõnel loomal jahe. Näitusel tuli teha jalutusring, kontrolliti hambaid ja vaadati seljajoont. Diplomi ja medali andsin Lolo uuele peremehele koos kõigi tema asjadega (kamm, rihmad, magamistekk).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Huvitav on see, et kassi tahtsid ju tegelikult lapsed ja mees ja mina olin alguses ehk pisut vastugi. Aga nüüd ei oska me küll elu ilma temata ette kujutada. Ta on nii oluline pereliige - arvan, et nii mõnedki tülid aitab kass ära hoida, sest võtame ta lihtsalt sülle, paitame ja tüli ongi ununenud. Lapsed hoolitsevad kassi eest enamasti siis, kui meid kodus pole. Mina hoolitsen siis, kui kodus olen. Annan süüa, vahetan vett, liiva. Meie kodus olles võib ta liikuda vabalt kõigis tubades, aga kui ära oleme, saab ta olla koridoris, köögis ja rõdul. Ka magada võib ta ükskõik kus, ta on ju ainult tubane kass ja sama puhas, vaata et puhtamgi kui meie, sest ta peseb ennast päeva jooksul vähemalt 10 korda. Kahjuks pole ta kunagi saanud joosta ringi murul, sest mine tea, järsku paneb ajama ... Ostsime talle küll rihma, et kui vaja, siis kasutame. Aga talle see kohe mitte ei meeldi, hakkab peast ära kiskuma ja siis me seda ei pane ka. Mõelnud olen, et küll oleks tore ta teinekord aiamaale kaasa võtta ... Talvel olen teda pannud lumele ja pisut lumes veeretanud.
Päevas kulub kassi peale umbes 2 tundi, oleneb sellest, kas temaga ka mängida või lihtsalt hoolitseda. Kui mind pole, hoolitsevad lapsed või mees. Kui päris ära oleme, siis tädi Õie. See juhtub enamasti suvekuudel, sest siis on ka lapsed vanavanemate juures. Üle nädala me korraga tavaliselt ära ei ole. Ja seda suve kohta enamasti vaid korra.
Minu päev algab enamasti nii, et Robi ajab mind tavaliselt üles. Talveajal hüppab ta lihtsalt toolilt maha, kuulen mütsu, seejärel asub ta käpaga magamistoa ust lahti kiskuma (paneme selle peaaegu kinni, sest koridorist tuleb jahedamat õhku), aitan teda, sest voodi on ukse juures, ja olengi üleval. Kooliajal ärkan 6.15 ja enamasti ongi Robi see, kes juba magamistoa ukse juures istub ja mind ootab. Annan talle süüa, juua. Teeme oma hommikused toimetused ära ja juba jälle ta magab. Nii kordub see terve päeva 2-3 tundi magamist, siis tund ülevalolekut ja jälle tuttu. Kui ma leian, et ta karv tahab kammimist, teen seda. Mitte iga päev, vaid vastavalt vajadusele. Pesnud me kassi ei ole, küll on ta saanud aga vahel märjaks, kui olen vihmase ilmaga üle õue naabritädi juurde läinud, kass õlal. Nii me siis käimegi jalutamas. Mina hoian teda tagumikust ja tagumistest käppadest, tema laiutab enamasti minu vasaku õla peal. Talle meeldib külas käia. Tal on tädi Õie diivanil isegi magamise koht. Kui ütlen: „Lähme tädi Õie juurde", kurrub ta vastu ja ajab ennast minu najale püsti, et saaks õlale hüpata. Meil on 3-4 kohta, kus me jalutamas käime. Kord kuus käime sidest lastetoetust toomas. Miks seal? Sidetädi Tiivi kass jäi just siis auto alla, kui meie Robi saime. Tema kass sarnanes natuke meie omale. Tädi Tiivi võtab lausa kassi sülle ja räägib temaga. Meie trepikojas esimesel korrusel elab tädi Anni, kes käib pidevalt Aravetel oma laste juures. Anni juures käime toas ja rõdul lilli kastmas. Senikaua, kui mina kastan, kolab Robi mööda tuba ja pühib tolmu (nagu tädi Õie ütleb). Kui me pole tükk aega Õie pool käinud, ütleb tema, et ongi juba viimane aeg, sest ämblikuvõrke on kõik kohad täis. Robi tuleb siis voodite tagant välja, nina tolmutuuste täis. Huvitav on see, et kass saab ennast nii peenikeseks teha ja seega mahub väga kitsast vahest läbi. Peaasi, et ta pea sinna sisse mahub.
Muidugi meeldib Robile ka mängida, sest minu arust pole ta veel üldse täiskasvanud kassi moodi. Ainult kui vaadata tema nägu istumise ajal, võib aru saada, et ta on juba küllaltki täiskasvanud ja 3-aastase isase kassi nägu. Kui aga hakata teda taga ajama, muutub ta rüblikuks. Vahest ta lausa kutsub endaga mängima, kraapides mind käpaga jalast ja andes märku, et ta ootab mind ennast taga ajama. Nii me siis jookseme üksteisele järele. Kui mina ta olen vanni alt või lastetoa laua või kiigu alt üles leidnud, panen ise suure jooksuga ajama ja temal tuleb mind otsida. Talle meeldib magada hästi soojas kohas, näiteks arvuti monitori otsas. Kord juhtus aga nii, et ta suure une ajal sealt otse maha potsatas. Ükskord sain ta enne kukkumist õnneks kätte.
Ühe osa mängust moodustab kahtlemata tubade sassiajamine. See näeb välja järgmiselt. Kui ta leiab mingi ajalehe, peab ta tingimata selle alla minema, võimalusel ära kortsutama ja katki kraapima. Kilekotid, olgu need siis väikesed, et vaid pea sisse mahub, või hästi suured, on samuti tema maiuspalaks. Kui aga tuleme reisilt või läheme sinna, peab ta saama tingimata kottide sisse pugeda ja kui parajasti uneaeg on, jääb ka sinna magama. Omaette elu toimub kastide sees, sest ka need on tema ühed lemmikud. Näiteks ostsime hiljuti mikseri, mis käis karbi sisse. Muidugi oli see kast vaja kohe endale võtta. Eriti tore, kui sellele saab ka kaane peale panna. Ühesõnaga meeldivad talle kõik asjad, kuhu saab sisse pugeda. Seal olles on tal siis hea käpaga kõiki kriipida ja näidata, et see on hetkel minu pesa, teie aga hoidke kohe heaga siit eemale.
Muidugi oskab ta ka pahandust teha. Näiteks kolme aastaga on suure toa tugitoolide ja diivani nurgad kõik ära rikutud, sest need on puust ja temal on ju vaja kusagil küüsi teritada. Kui ta väike oli, tõin talle küll puuhalu, aga see polnud nii hea kui diivan. Ja lillepotid ... no need on ju lausa maiuspalad. Kui vaid saaks sealt mulda välja kraapida ja lilli sasida. Ka niisama on neid tore näksata. Olen lõiganud papist rõngad, mis kleepsuga lillepottide peale käivad. See aitab ära hoida kõige hullema. Kui aga mõni pott ikka liiga suure mullaga on, peab ta seal kraapimistöid teostama. Ja suhkur ... See on tõeline magustoit! Sünnib lihtsalt süüa ja kui rohkem oleks, siis ka kraapida.
Kuna ta on ikkagi isane kass, siis tuleb tal vahel tuju teha kole kõva näu, mis vist tähendab seda, et ta kutsub enda juurde emaseid. Jah, meie trepikojas ongi ka emane kass, aga hiljuti hakkas Elisabet teda nii kiiresti taga ajama, et Robi hirmust püksi tegi ja ma pole teda enam külla kaasa võtnud. Algusaegadel olid nad lihtsalt sõbrad ja vaatasid üksteist, siis juba tuli mõni käpahoop, kus Robi jäi kaotajaks pooleks, ja nüüd Robi kardab teda. Muidugi tuleb seda arvestada, et see kõik juhtus mitte meie kodus ja eks iga loom kaitseb oma territooriumi.
Robile meeldivad külalised, sest enamasti viitsib võõras kassiga mängida. Toredaks näiteks on väike 3-aastane naabri-Rene, kelle kõige parem mänguasi on nöör. Vahest sõlmitakse sinna otsa kas lennuk või auto ja tagaajamine võib alata ... Veel meeldib talle lillelõhn. Ta nuusutab kõike, näiteks öökuninganna õisi, lillhemeid või roose. Talle meeldib, kui teda kõhu alt silitada. Nii võib ta lausa magama jääda. Sirutab end pikalt välja ja muudkui kaifib ...
Robile ei meeldi müra. Kui naabrid teevad remonti, on asi lausa hull, sest ta ei tea, kuhu müra eest peitu pugeda. Samuti ei meeldi talle tolmuimeja. Kui ma selle juba välja võtan, jookseb ta kiiruga rõdule või köögi laua alla. Huvitav on see, et kunagi kartis ta ka mikserit, aga praegu enam mitte.
Eks ta ole muud pahandust ka teinud. Umbes aasta tagasi oh ta linnu toas maha murdnud. Eks lind vaeseke sai kuidagi rõdult tuppa ja saagiks ta langeski. Robi oh linnul suled ära kiskunud ja kui ma hommikul ärgates koridori läksin, oh mu esimene ehmatus õige suur, sest nii jubedat vaatepilti poleks ma Robi poolt tehtuna küll lootnud leida.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Enamasti tuleb tal söögiisu peale kui meilgi. Seega sööme köögis enamasti üheaegselt. Tema annab minu kööki saabudes märku kõva kurrutamisega ja jala vastu nühkimisega. Siis panen talle tema oma krõbinanõust (selle sai ta jõuludeks loomapoest kingituseks) kausikese täis, millest jätkub kogu päevaks.
Kui 51-liitrisest ämbrist vesi alanenud on, valan selle täis. See veenõu jäi talle nii, et mul oh lillekastmise ämber enne tema tulekut köögis tooli all, hiljem, kui ta suuremaks kasvas, hakkas ta sealt vett jooma. Ise pole me talle süüa teinud. Väiksena sõi ta küll vahest võileiva pealt ära pasteedi või vorstiviilu, aga nüüd ta nii ei tee. Kui midagi laualt ära võtab, siis lihtsalt mängimiseks. Alguses oh tal väike 2-osaline kausike, mis anti krõbinapakiga kaasa. Ühele poole käis toit ja teisele vesi. Kuna ta aga armastab süüa nii, et krõbinad lendavad igas ilmakaares laiali, siis muutusid need vee sees pehmeks ja süüa ta neid eriti ei tahtnud. Hiljem sai ühele poole pandud kuivtoitu ja teisele vedelat pakitoitu. Alguses maitsesid talle kõige rohkem vedela Kitekati 4-sed pakid, mis sisaldasid kana-, kala-, juurvilja- ja loomalihasegusid. Kui me eelmise aasta mais kassi steriliseerisime, pidi ta hakkama sööma arsti poolt soovitatud eritoitu firmalt Royal Canin, et ei läheks paksuks. Nii lõppes see vedela toidu andmine. See kuivtoit on mõeldud just kastreeritud isastele kassidele ja sisaldab kõiksugu vajalikke aineid, mida kass vajab. Samuti ei oksenda ta enam, mis oh tingitud sellest, et kass lakub ju pidevalt enda karvu. Kui hindu vaadata, siis selle firma toit on väga kallis, võib öelda, et poole kallim kui tavatoit. Ühte 3,5 kilost pakki sööb ta pea poolteist kuud ja see maksab 357 krooni. Umbes 100 krooni eest ostame kuus talle liiva. Kui ta oh väike, pakkusime talle ka toorest kala, aga see talle eriti ei maitsenud ja ta oksendas selle lihtsalt välja. Ka hiiri on ta oma elus 3 tükki 2. korruselt (sest me elame siin) kinni püüdnud, aga peale pikaldast hiirepiinamist oleme nad lihtsalt kempsust alla visanud. Ükskord oh ta hiirega mänginud juba mitu tundi, teine vaeseke oh täitsa invaliid ja ei saanud enam käia, vaid lohistas oma keha järel. Seda vaadata oh väga nukker, aga loom peab ju jahti ja tema jaoks on see nii tavaline.
Süüa maitseb talle ka jäätist, vahukoort, hapukoort, keefiri, jogurtit, vaniljekastet jm, muidugi pisut, kausi servast või sõrme pealt vahel harva, aga siiski. Ühesõnaga on ta paras maiasmokk!
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Oleme 2 korda kassi vaktsineerinud (kord aastas) ja sügisel saab ta valla loomaarstilt juba 3. süsti. See talle eriti ei meeldi, aga peab. Panen ta siis kandekotti, jätan pea välja ja nii me sammume side ette, kuhu loomaarst sõidab oma autoga. Kui mõnel on selline koer või loom, keda ei saa kaasa tuua, sõidab arst ka koju. Eelmise aasta mais Robi kastreeriti ja ta ei saa enam järglasi. Kuna ta hakkas kõiki kohti märgistama, tuli see op ette võtta. Algul arvasime, et ehk piisab sellest, kui peale pissimist pritsida ühe vedelikuga (kasside ja koerade peletusvahendiga PINK NIT), aga sellest polnud kasu. Ja op tuli ette võtta. Teine kord teame, et seda tuleb teha võimalikult vara, sest loomale on see suur piin. Meie kass oli pea nädal aega haige. Tagumised jalad olid nõrgad ja loom oli loid. Kuid peale toibumist polnud midagi muutunud - elav oli ta endiselt, jooksis koridoris kõik pikali, kes ette juhtusid. Alguses oli ta nii pisike, et polnud vahest nähagi. Alles kui kõva piiks tuli, oli teada, et keegi on jala all. Ja huvitav oli see, et sammu tegema hakates teda jala all veel polnud ... Muidu pole meie kass veel haige olnud, vahest ehk on mõned korrad aevastanud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Arvan, et seda on vaja teha. Naabrid annavad oma Elisabetile teatud aja tagant tablette. Kuna meil on isane, ei oska selle kohta rohkemat öelda.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Paaritasime Lolot teadlikult, sest tahtsime tõupuhtaid kutsikaid. Muidugi on sel ajal koera pidamine raskem, sest ta peab olema kinnises ruumis ja ei tohi juhuslike koertega kokku saada. Sel ajal emasloomast erituv lõhn toob aga isaseid kokku kogu ümbruskonnast. Ja on kohe tegu, et neid eemale peletada. Peale selle kipuvad nad sel ajal lausa kodu läheduses elama. Meie kandis üks koeraomanik oli lausa mures, et kus loom on. Rahustasin siis teda, et ta elab praegu meie talu juures. Neid võib küll ära ajada, aga isasloomad tulevad ikka tagasi ja väga kaugelt, muide.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kassil polegi õiget pesa, sest ta magab seal, kus parajasti inimene on või tal lihtsalt meeldib olla. Kui lapsed on toas ja tal parajasti uneisu, läheb ta lastetuppa kiiktooli, vahel magab öösiti ka Maarja jalgade juures. Minu ja mehe magamistoas magab ta meie arvuti taga töötades kas arvuti peal, kõrvalolevate tekkide otsas või, kui me magame, siis tooli peal patjade otsas või voodis jalgade läheduses teki peal. Suures toas magab päikese sisse paistes kas päikselaigus (kasvõi keset põrandat, laual), toolidel või diivanil, enamasti keras. Kui tal on arvuti otsas väga palav, viskab ta ennast maha, ajades käpad hästi laiali. Kui meid kodus pole, on ta esiku diivanil või toolidel.
Ükskord juhtus selline lugu, et Joosepile tuli sõber külla ja jättis välisukse lahti. See oli vaid mõni minut, kui avastasime, et kassi pole. Vahur läks välja maja tagumisest uksest ja kuulis kohe kõrval trepikojast heledat kisa. Robi oli sama 2. korruse ukse taga, kus meiegi elame. Ta istus lapse nukuvankris ja ootas tuppalaskmist. Kui Vahur teda sülle võtma hakkas, hakkas kass veel rohkem nutma, arvates, et teda tahetakse ära viia. Ta oli lausa hüsteerias ja värises, vaeseke, tuppa tuues veel tükk aega. Kass oli tõelises šokis.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kaks korda on Robi reisinud, neist ühe korra ebaõnnestunult. Need olid siis, kui Robi oli pooleaastane ja oli talvevaheaeg. Lapsed tahtsid minna Alatskivile vanavanemate juurde koos kassiga. Nad ostsid Raplast piletid Tartu, kuid nii kui nad bussiga sõitma hakkasid, hakkas kass väga nutma ja tahtis mööda seina üles ronida. Nad hoidsid Robit süles, paitasid, kuid asjata. Kuna ta polnud varem sõitnud, oli kõik talle võõras. Lapsed tulid 10 km pärast bussist maha ja sammusid tagasi kodu poole, kass lukuga spordikotis. Kuna olid jõulud, tahtsime kodust ära minna ja võtsime ikkagi kassi kaasa. Enne aga ostsime talle loomaapteegist tablette, mis looma 2 tunniks rahulikumaks teevad. Üle ühe tableti ei lubatud väikesele loomale anda, sest see võivat kaasa tuua kurbi tagajärgi. Rohi mõjus 2 tundi ja seejärel muutus ta pisut virilaks, aga õige pea olime ka sihtpunktis. Peale seda talvereisi me rohkem temaga sõitnud pole, sest leidsime hea võimaluse tädi Õie näol, kes meie kiisut vajadusel valvab.
Loomahotellis pole käinud, aga see võiks huvitav olla. Mina nagu ei teagi siinkandis selliseid kohti.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Robi on sündinud 1. augustil ja seda oleme ka tähistanud. Kingime siis mõne toreda mänguasja (hiire, palli, rõnga). Erilisi sööke talle ei anna, sest tema oma krõbinad maitsevad talle kõige meelsamini.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Riietest ei tea meie kass midagi. Lipsu, prille ja mütsi oleme talle proovinud, aga eriti kaua ta neid kanda ei taha. Kassipesu pole teinud. Vast paar korda pepupesu, kui see on kakaseks jäänud. Spaas talle kindlasti meeldiks, sest oleme näinud, kui väga ta tahaks meiega vanni tulla.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Kindlasti on võimalik üle hoolitseda. Arvan, et see juhtub siis, kui peres peale looma kedagi ei ole ja teda kasvatatakse nagu oma last. Mulle tundub, et tegelikult oleme meie ka Robi eest võib-olla liiga palju hoolitsenud ja teda hellitanud, aga see on sellepärast, et meil pole väikseid lapsi, keda nunnutada. 16- ja 18-aastased lapsed ju enam sülle ei mahu! Ja nunnutada nad enam ei taha.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on lemmikloomadele rohkem mõeldud. Neile on võimalik osta lausa oma kodu (kuut, maja) või pesa. Nad saavad vitamiine, mis on vajalik neile loomadele, kes ei saa õues käia või kelle toit seda ei sisalda. Toidu valik on suur ja seda saab lubada oma lemmikule vastavalt rahakoti paksusele. Ka tõuge on juurde tulnud. Minu jaoks on eksootilised loomad täiesti karvata kassid ja koerad. Kunagi, kui neid esmakordselt nägin, tundusid nad liiga imelikud, aga praegu on meie majas ühel perel selline tõukoer ja minu arust on ta täitsa vahva. Nii et arvamus loomade suhtes võib muutuda, kui ise selle loomaga kokku puutud. Loomade märgistamine on vajalik, sest nii saab peremees oma lemmiku kadumise korral kiiresti kätte. Peagi hakatakse seda tegema Tallinnas, loodetavasti varsti ka mujal Eestis.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Mina pole ise ühegi looma surma juures olnud ja seega puuduvad ka kogemused. Kõige viimane kogemus looma surmaga oli umbes nädal tagasi. Minu tuttav on bussijuht. Ta käib tihtilugu pikematel reisidel. Tal oli rotveiler Džäkk, kes valvas kodu, kui ta ära oli. Lapsed andsid siis koerale süüa. Koer oli aga ennast ketist lahti tõmmanud ja teise koersõbra juurde läinud. Muidu oli ta üsna kuri, aga mind näiteks hammustanud ta polnud ja ka teisi mitte, kuigi peremees alati enne hoiatas, et igaks juhuks ei maksa temaga eriti tegemist teha. Purjus inimesi ta ei sallinud, nagu enamus koerad. Külas elab aga loomavihkaja, vanapoiss, kes kõik hulkuvad koerad lihtsalt maha laseb (kuigi tal selleks luba pole), ja nii oli seegi koer saanud selle mehe püssist lausa kaks pauku, nii külarahvas rääkis. Laskja oli looma metsa viinud ja kui peremees 2 nädala pärast koju tuli, sai ta alles loost täpselt teada. Mis matuseid sa enam pead, kui see mees ütleb, et tema pole midagi teinud. Koera peremees ütles, et uut looma ta niipea ei võta.
Meie naaberküla servas elab üks tore vanaproua Elsa, kes armastab väga loomi. Tal oli Lassie-tõugu koer, kes paar aastat tagasi ära suri. Elsa mattis looma taluõue maja otsa. Käisin sellest hauakääpast tema soovil isegi pilti tegemas. Sinna on palju ilusaid lilli istutatud ja see on väga kaunis. Pisut hiljem toodi talle kutsikas, keda ta sai kasvatada täpselt aastaseks, ja siis viisid pärijad looma koerte varjupaika, väites, et vanaproua ei saa tema kasvatamisega hakkama. No kuidas on see võimalik, kui ta suutis koera kõige raskemal kasvamisajal üles kasvatada. Elsa nutab iga päev taga oma koera ja on kole õnnetu, aga midagi pole teha ... Tükk aega arvas ta, et ööseks saiatükke trepile jättes söövad rebasekutsikad need ära. Siis aga selgus, et kass. Ja nii ongi ta endale saanud vähemalt kassi, kes teda vajab.
20. Milliseid ,,kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Teadupärast on kasse väga raske õpetada, aga kõige üldisemad asjad peaks iga peremees suutma loomale selgeks õpetada. Kass on puhas loom ja enda välimuse eest hoolitseb kõige paremini ise. Kuna Robil pole pikk karv, siis see ei puistu ja mina kammin teda vastavalt vajadusele üle päeva, sest pehmed udukarvad ikkagi tahavad kammimist. Lillepottide osas on peletusvedelik ja papid. Seega on lilled kontrolli all. Laualt toitu ta enam ei võta, sest see lihtsalt ei maitse talle. Hädal käies kipuvad tal mõned liivaterad üle kausiserva lendama, aga need pühib ära see, kes parajasti seda näeb. Muidugi meeldib tal ajalehti katki kraapida, aga selle koristamine pole eriti raske. Samuti põrandavaibad on ühed tema lemmikud, kuhu alla on hea peitu minna ja sealt alt teisi käpaga puudutada. Kuna ta oma küüsi pidevalt ise teritab, siis pole ta küüned liiga pikad ega ohtlikud. Vahel on meil väiksed hammustusetäksed küll kätel, sest talle meeldib käsi pureda. Muidugi tuleb ise olla kärme, et õigel ajal lõpetada see mäng, mis võib pikapeale muutuda metsikuks.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Mina nagu halva harjumuse näiteid ei tea, sest oleme Robil ise lubanud diivani ääri kraapida, kuna plaanime uued osta. Aga kahtlemata on inetu, kui loomale tehakse haiget. Kuna loom on elusolend, saab ta väga hästi aru, kui temaga kurjustada asja pärast (näiteks pissis sussi sisse). Muidugi ta märgistas oma territooriumi ja tegi seda sellel eesmärgil. Meie karistuseks riidleme Robiga. Ei pea õigeks, et teda karistada söömata jätmisega, sest see pole õige.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kuna Terri ja Lolo käisid koertekoolis, said nad vastava väljaõppe. Koerad alluvad märksa paremini dressuurile ja neid on hea õpetada. Eks väike maius taskust kulub iga õpetuse juurde ja sellepärast loom teatud trikke õpibki. Kassi puhul, kui ta pole näitusekass, pole õpetamine oluline. Piisab sellest, kui ta saab aru, mida ma talle ütlen: sööma, õue, sülle, ei tohi. Muidugi saab ta neist aru siis, kui ta seda tahab.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägivad arvatavasti kõik, sest olen teiste vestlusi pealt kuulnud. Minu arust saavad kõik loomad inimkeelest aru. Muidugi meeldib Robile, kui ma talle kurriga vastan. Kurr teeb ta sööma tulles, voodisse tulles, sülle tulles, mängides, ühesõnaga väga erinevates olukordades. See on märk, et tal on hea tuju ja ta tahab, et sa temaga tegeleksid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Näiteks sellised loomad, kes on väga paksuks söödetud. Muidugi võib mõni loom ka haige olla, aga enamasti on oma lemmikule liiga palju lubatud. Minul õnneks selliseid kogemusi pole.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kui lapsed kassi tõid, meeldis neil väga looma eest hoolitseda, aga ajapikku võtsin mina hoolitsemise üle. Kui nähakse, et loom on häda teinud ja see tuleb ära koristada, teevad nad seda. Ka süüa-juua panevad, kui nõud on tühjad. Iga laps vajab looma. See teeb teda sõbralikumaks, seltsivamaks ja hoolivamaks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kui mul oli Lolo, suhtlesin klubiliikmetega pidevalt, sest see käis koerapidamise juurde. Vaja oli vahetada kogemusi nii igapäevaselt koerapidamise kohta kui ka kutsikate kasvatamise osas. Samuti tundsid kohalikud inimesed huvi njuufade pidamise küsimustes.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Neid loomi, keda on võimalik kodustada, ma peaksin. Küll aga olen kategooriliselt selle vastu, et metsikus looduses üleskasvanud loomi kodustama hakata. Nad on üles kasvanud teises keskkonnas ja küllaltki raske oleks neil ümber kohastuda.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kui olin 4. kassis, pidas meie kooli bioloogiaõpetaja kährikut, kelle ta oli metsast leidnud. Loom oli kinnises aedikus ja nägi üsna kuri välja. Kuidagi oli ta ju kinni püütud ja arvan, et metsikuks oli ta läinud selles võrkaias.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Mina ei peaks neist ühtki, sest kodu pole neile sobiv koht elamiseks. Näiteks siga tahab ikkagi mullas sonkida ja tuba talle seda pakkuda ei võimalda.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb ..lemmikloom” „ koduloomast ”? Kas „ lemmikloom ” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloom peaks sobima korterisse või majja, olema peremehele meeltmööda, hoidma puhtust, olema sõbralik ja seltsiv. Lisaks neile omadustele tulevad juurde tõug, välimus, vanus. Lemmikloomal võib olla järglaste muretsemise otstarve. Koduloomal on lisaks järglastele ka praktiline otstarve. Kassid teadupärast aitavad ära hoida haigusi. Pean oma kogemustest ütlema, et pole 3 aastat haige olnud, kindlasti tänu Robile. Hoian teda nii tihti süles ja see on taganud selle, et mulle pole kallale tulnud külmetushaigused.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloom aitab perel rohkem koos olla, on hea seltsiline, ustav sõber, kes kuulab ära kõik su mured ja pärast hakkab sul kohe parem. Mina ei kujuta elu ilma lemmikuta enam ettegi.
Kui tahate olla rõõmsad, terved ja sõbralikud, võtke omale üks lemmikloom!
Loomadega olen elus palju kokku puutunud. Maal elavad inimesed on loomi kasvatanud, et endid üleval pidada ja toita. Loomadega koos elades tuleb loomi armastada. Loomad tunnevad ära inimesed, kes neid armastavad ja nad hoiavad neid inimesi. Eriti koduarmastajad on koerad ja kassid. Linnas peetakse neid lemmikloomana. Moes on veel lemmiklinnud, rotid jt. väikesed loomad.
Olen sündinud 1926. aastal. Minu lapsepõlv möödus maal loomade keskel. Suurele osale rahvast oli maaelu ja loomapidamine elu allikaks. Suurtest loomadest koolieelikuna olen kõige enam armastanud hobust Miku. Mulle meeldis temaga ratsutada. Olin veel liiga pisike et maast hobuse selga saada, selleks kasutasin aidatreppi, 70 cm kõrgune tsemendist. Hobuse selga ronisin kaksiratsi, lakast hoidsin kinni ja nii viisin hobuse heinamaale sööma. Hobuse seljast maha tulek oli lihtne, libistasin end hobuse külge mööda alla. Hobune hoidis mind. Kutsumise peale tuli alati minu ligi. Andsin hobusele alati midagi maitsvat, kas leiva- või suhkrutüki.
Mulle meeldis hobustega põldudel töötada. Kivide maasse rullimine külvi järel oli üks meeldivamaid töid. Suvine heinavedu oli tore töö. Heinamaal kaks täiskasvanut surusid kaks kuiva latti sao alla ja tõstsid heinasao reele. Lapsed juhtisid hobused küüni, kus suured inimesed heinad panipaika tõstsid.
Kord läksid meie pere ja naaberpere täkud kaklema. Pildusid tagumisi jalgu teineteise poole, tõusid tagumistele jalgadele ja tagusid esimeste jalgadega teineteist. Hammastega püüti vastast hammustada. Mina tahtsin Mikule appi minna, aga isa oli minuga väga kuri. Tuletõrje hüdropuldist tuleva veejoaga lahutas isa kaklevad hobused. Miku värises kaua oma latris, ei tea kas hirmust või vihast.
Keegi loomalaps ei ole mind nii lummanud kui äsjasündinud sealapsed. Nad on ehtsad siidipadjakesed, kui neid käes hoida. Päeva-kahe pärast kaotavad nad oma siidise kehakatte ja muutuvad väikesteks tavalisteks põrsakesteks. Kahju.
Koer Vati, oli tavaline karjakrants, keskmise suurusega majavalvur. Kui pere sõi lauas, siis tema tõusis tagumistele jalgadele ja esimeste jalgadega palus süüa. Ta oskas muusika saatel tagumistel jalgadel tantsida.
Nõukogude ajal lahkusin isakodust. Läksin mehele ja sündisid lapsed. Elama asusime maamajja. Et maal ära elada, tuli loomi pidada. Üks loomadest oli Tommi – majavalvur, suur hele pruunilapiline koer. Peale kodu valvamise võttis Tommi oma valvealusteks ka lapsed. Vanem poeg Ats oli Tommi lemmiklaps. Poiss võis teda hammustada, lüüa kuid Tommi ei teinud sellest väljagi.
Oli aeg, kus terve ühe talu maa külvati ühte sorti vilja täis, teise talu maa teist sorti. Meie talu maa oli rukist täis külvatud. Rukis oli umbes poole meetri kõrgune. Kaheaastane Ants oli kadunud. Kutsumisele ei vastanud. Hüüdsin Tommi ja oh sa ime, Tommi kargas rukkipõllust püsti, varsti tuli vilja seest nähtavale poisi hele pea. Ju nad tegid seal lõunauinakut. Tommi armastas magada kasuka peal. Ants pani oma pea koera peale ja nii nad magasid. Keegi võõras ei tohtinud poissi sülle võtta. Tommi läks kallale ja isegi hammustas. Tommi ei lubanud võõrastel õue tulla, kui me koolimajas tööl olime. Muidu oli ta väga sõbralik koer.
Kord läksin loomi karjamaalt lõunaks koju laskma, väiksem poiss oli süles ja koer kaasas. Karjamaa oli paarikümne meetri kaugusel. Lasksime loomad koplist välja, kui nägin, kuidas kukk läks vanemale pojale Antsule, kes oli õuele jäänud, lähemale, ise tiiva rapsides. Kukk oli tigeda loomusega. Ma sain öelda „kukk“, kui Tommi pani kui tuul kodu poole jooksma ja sai viimasel minutil vahele enne kui kukk oleks poisi kallale jõudnud.
Ma armastan väga loomi ja astun alati vahele, kui keegi tahab loomale liiga teha, aga seekord tuli küll sellel kurjal kukel sõit ette võtta supipotti.
Aastaid hiljem oli Tommi ühel päeval kadunud ja teda ei leitudki. Ta oli suur koer ja ei kartnud hunte, kuid mine tea. Tommit leinasime kogu perega.
2
Aastad on möödunud. Pere on laiali läinud, kes kooli, kes linnadesse tööle, kes manalateele. Koduloomade pidamine oli maal tehtud võimatuks. Alles on jäänud metsloomad ja linnud. Neist tahan järgnevalt pajatada.
Mul on suur õunaaed mis on taraga piiratud. Talveks jätan puude alla õunu, mida metskitsed üle tara hüpates tulevad lume seest välja kraapima ja sööma. Kitsed setivad endid isegi ukse ette magama. Nad ei karda mind.
Põdrad on paar korda õunaaias olnud ja õunapuu oksi näksinud. Talvel pannakse soola teedele ja seda soola käivad põdrad lakkumas. Et soola teelt kätte saada, laskuvad põdrad põlvili lakkuma soola. Põdrad on liikluseks sulgenud tee oma soolaisuga. Kohalikud arvestavad sellega.
Olen näinud ilvest. Hunti ja rebast metsloomana ei ole näinud. Nirgid elavad pööningul, kus nad saavad pesa teha vanasse kasukasse. Suveks kolivad lähedaoleva oja kallastele. Oravad elavad vanade puude õõnsustes. Nirk ja tõhk ehk tuhkur on mõlemad hiire- ja rotikütid. Tõhk kannab poegi ühest kohast teise samuti nagu kass. Jänesed jooksevad ümber aia. Aias kipuvad jänesed noortele puudele kahju tegema – koort närima.
Kokkupuude kärbiga. Kevadhommikul oli laululindude kontsert kui suur hädakisa õunaaia tagumises osas. Kärp oli kreegipuu otsas okste vahel peidus, kui väikesed laululinnud ründasid teda vihaselt. Linde oli palju. Ju see kärp oli käinud laululindude pesi purustamas ja röövimas. Linnud lahkusid, kui puu alla läksin, aga kärp kükitas veel kaua puu otsas, kui suur tomp kõveras.
Leevikesed armastavad kevadel õunapuude õiepungi purustada, milledes on ussid. Ma ei ole õunapuid mürgiga pritsinud. Leevikesed jätavad paraja jao õisi õunapuu otsa.
Linavästrik on olnud minu ärataja suvisel ajal igal hommikul. Kell seitse koputab nokaga aknale.
Kõige ilusam laul on ööbikul, kes elab toompõõsas. Teda ahvib lauluräästas, aga ööbiku laksutamist ei ole ta selgeks saanud ja ei saagi.
Kõige armsam lind on pisitilluke pöialpoiss, kelle pesa on esiku kõrval põõsas.
Jalakapuu mille ülemine osa oli maha murdunud, sai pesapaigaks toonekurgedele. Paremat majavalvurit ei saa ollagi kui toonekurg oma nokaplaginaga iga võõra sissetungija peale. Poegadele tõi toiduks hiiri. Küütseljaga hiired püüdis, tappis ja seadis eemale maha ritta, poegadele ei toonud. Poegadele tõi toiduks väikesi jäneseid, noori rästikuid ja nastikuid, konnasid ja kalu.
Maal on palju elektri- ja telefoniliine. Ühte liini oli noor toonekurg kinni jäänud, tiivast viga saanud ja lamas liini all. Võtsin linnu ja sidusin tiiva kinni. Toitsin kurge konnadega ja ööseks viisin kure keldri katusele magama. Keller on keset aeda. Kurg paranes, lendaas keldri katuselt alla minu juurde. Kõndis mu järel kui kutsikas. Õppis lendama. Sügis viis kured lõunamaale. Igatsevalt vaatas ta neile järele. Viimaste kureparvedega lendas kurg kaasa lõunamaale.
Kevadel kui kured tagasi tulid, tuli temagi tagasi minu käest konna saama. Milline oli minu rõõm. Pesa tegi ta meist kaugemale, kuid aias käis tihti jalutamas. Ta ei kartnud mind ja tiivaarmist tundsin minagi ta ära. Ühel sügispäeval tiirles minu kodu ümber seitse toonekurge õige madalalt. Oli see minu toonekure pere, see jäi mulle teadmata.
Teine suur lind, kes mind lummas, oli konnakotkas. Tema elas minu kodu aias iidse pärnapuu otsas mitmeid aastaid. Teda sai näha hommikuhämaruses või õhtuvidevikus. Kõik mutid, rotid ja hiired püüdis ta kinni. Pojad tegid omapärast, teistest linnupoegadest erinevat häält. Kotkaaste pesaalune oli puhas. Kuidas ta seda tegi, ei tea. Teiste lindude: pääsukeste, toonekurgede pesaalused olid valgekirju roojalappe täis. Kuldnokad pildusid isegi poolikud sinised munakoored pesast välja puu alla. Kotkaste pesaalune ei reetnud kordagi kotkaste pesapaika. Oli üks väga puhas lind.
Pojad kasvasid ja hakkasid pesast väljas käima. Ema vilistas neid koju. Kui mina vilistasin, siis vilistasid kotkapojad mulle vastu ja tulid mulle üsna lähedale.
Hommikul kui välja läksin vilistasin ja kotkas vastas vilega. Kotkas harjus ukse kääksumisega ja kui ukse avasin siis tema juba tervitas mind oma vilega ja mina tervitasin teda oma vilega.
Minu pojapoeg, minu pärija, tuli minu käest küsima: „Vanaema, kuule kui ma hommikul välja lähen, siis keegi vilistab?“ Käskisin vastu vilistada ja nii algaski tema sõprus kotkastega. Võõraid me sellesse tegevusse ei pühendanud.
Jaanuaritorm räsis kotka pesa või oli see minu äratulek maalt, aga kevadel ei tulnud kotkad oma pesa juurde tagasi.
3
Ma ei taha, et minu lemmikloom oleks kaisukaru. Ma ei armasta loomi puurides ja aedikutes kinnihoituna. Loom ja lind on palju armsam, kui ta elab oma elule ette nähtud paigas. Kas ei või need vabalt elavad loomad ja linnud minu lemmikud olla.
Praegu on minust saanud linnainimene ja näen neid lemmikloomapidajaid. Lapsed on vaprad nõudma lemmikloomi, peamiselt koeri ja kasse. Lapsena ütles mulle vanaema: „Kassi ei tohi süles hoida – läheb uniks!“ Lapsed ei tea, palju hoolt ja muret on loomaga. Lemmikloom, kes elab eramajas on eelistatud seisukorras. Tavaliselt on maja ümber taraga piiratud aed. Lemmikkoeral on seal ruumi joosta ja oma vajadusi rahuldada. Raskem on olukord kortermajas. Koer vajab vastavaid tingimusi, teda tuleb pesta, viia jalutama. Varsti tüdinetakse lemmikkoerast ja üsna tihti viiakse see lemmikkoer kuhugi kaugemale metsa või mahajäetud talu juurde ja jäetakse sinna saatuse hooleks.
On üksikuid vanu inimesi, kes peavad lemmikkoera, hoolitsevad ta eest. Koer on neile seltsiks. Koeraga käivad vanurid väljas jalutamas. See on tore, inimene saab värskes õhus viibida. Kurb on see, et koer kergitab jalga iga toika, autoratta või kivihunniku juures. Oma junnid poetavad kuhu juhtub. Neid junne käivad omakorda lõhkumas rongad, kaarnad, vareste ja kajakate parved, kes teevad suurt kisa ja kaklevad. Koeraomanik naagu ei näekski seda. Pole ükski koeraomanik oma junne üles korjanud. Laialilõhutud junnide juures tegutsevad kärbsed ja teised putukad, kes kipuvad tubadesse tulema kui akent paotad.
Kurb on ka see, et nendel muruplatsidel kipuvad nooremad lapsed mängima ja kivihunnikute peal istuma, arvestamata milliseid pisikuid nad sealt saada võivad.
Laululindude laulu ei ole ma linnas veel kunagi kuulnud. Kahju.
4
Lemmikloom – koer Sammi ja tema perenaine. Sammi oli seitse aastat tagasi poolteisekilone väike must pätakas. Praegu on Sammi suur hirmuäratav must koer, kellel pikkust meeter, saba ja ninaga poolteist meetrit. Rinna ümbermõõt meeter. Suuruselt hirmuäratav, kuid tegelikult väga rahulik, tasakaalukas, sõnakuulelik ja tark. Sammi elab oma perenaisega maamaja ühises toas. Sammil on oma kuut maja välisukse kõrval. Seal viibib Sammi peamiselt siis, kui perenaine on kodust kaugemal. Sammit ei ole keegi õpetanud. Kõnnib päevad läbi oma perenaise kannul, jälgib perenaise tegemisi ja püüab järele teha.
Kui lähen külla, siis on Sammi esimene, kes vastu tuleb. Ütlen tere ja Sammi annab mulle parema käpa. Jookseb aiavärava juurde, avab selle, pannes esimese käpa värava ja väravaposti vahele, tõmbab värava lahti ning poeb aeda. Aiast välja tulla on lihtsam, lükka ainult ninaga värav lahti. Maja uksest sisse saamiseks tõuseb Sammi tagumistele käppadele, esimese käpaga vajutab lingi alla, uks vajub ise lahti, mine ainult tuppa.
Tuleb õue mõni võõras ja perenaine on kaugemal aialapil, haugatab korra, jookseb perenaise juurde, toksib perenaist ninaga ning näitab ja läheb õue poole. Seal on ju võõras. Juhtub perenaine toas lõunauinakut tegema ja tuleb võõras Sammi haugatab võõrale ja läheb perenaise akna alla, toetab esimeste jalgadega aknalauale ja koputab ühe käpaga aknale. Perenaine tuleb võõrale vastu. Perenaine hoiab oma koera ja koer hoiab oma perenaist. Armastus on vastastikune. Koerale ostetakse alati paremaid palasid. Laualt koer midagi ei võta. Koera toidunõud on laua all. Suurema osa söödab perenaine koerale käest, tehes võileiva vorsti või muu määrdega vastavateks suutäiteks ja siis antakse tüki kaupa koerale. Joogiks on piim – veega segatult laua all kausis. Tuttavate külaliste käest ootab Sammi alati midagi enda kõhu jaoks, hüpates ümber külalise ja liputades saba niikaua, kui on oma noosi kätte saanud. Söögilauas on Sammi kohe külalise suur sõber, paneb pea sülle, nii et nina puudutab söögilauda ja ootab, kuni saab midagi paremat. Kui ühe külalise käest ei saa enam midagi, siis rändab teise külalise juurde paremat pala noosima.
Sammi magab öösel perenaisega ühes toas. Perenaine magab diivanil, Sammi põrandal. Kui Sammi tahab välja asjale minna, paneb käpa perenaise rinna peale ja seab end ukse ette väljaminekuks valmis. Käivad koos väljas ära ja magavad edasi hommikuni. Hommikul kui perenaine üles tõuseb, poeb koer tema asemele diivanil, paneb pea nagu perenainegi padja peale ja sirutab jalad uhkelt välja. Televiisorit armastab vaadata, aga mitte kõiki saateid.
Võõraste vastu ei ole kuri, kuid hambaid oskab näidata. Kui vaja, oskab ka väga kurja häält teha. Juba Sammi suurus ajab hirmu peale, kui vastu juhtub.
Perenaine peab paari lammast. Lammaste ustav karjane on Sammi. Ei luba lambaid kodust kaugele minna. Koos perenaisega käib Sammi lambaid söötmas ja jootmas. Puid ja vett tuppa toomas käivad ikka Sammi ja perenaine koos.
Sammi ei ole veel kunagi haige olnud.
Sammi – arvestades tema suurust võiks olla õuekoer, kuid Sammi on täielik toakoer.
Sammi koduks on ka minu sünnikodu.