Maaelu tingimustes on raskusi isegi lemmiklooma määratlemisega, sest praktiliselt igas talus on olemas koer ja kass. Need on ka enamuses lemmikud kõigile. Meie rajasime oma talu 1991. a. ja lastel tekkis kohe soov ka koer muretseda. Mitte kaugel naabertalus olidki kutsikad saadaval. Meie valisime ilusa musta tavalise krantsi kutsika, kellest hiljem kasvas väga tubli majavalvur. Lapsed panid talle nimeks Tauha. Tegime talle ka korraliku maja. Ta oli ketikoer ja oli sellega väga harjunud. Teiste koduloomadega sai ta hästi läbi, ainult kanu millegipärast ta ei sallinud. Ei aidanud mingi kasvatustöö. See oli ka üks põhjus, miks ta ketis pidi olema. Ta oli ka üsna pika karvaga ning seetõttu oli tal tiigis suplemisega raskusi - oleks võinud vajuda vee alla. Tauha oli ikka tubli majavalvur. Olgu see päeval või öösel, talle ei jäänud märkamata ükski võõras. Haukumisest oli kohe arusaadav, kas ta haugub inimest või looma. Juhuse tõttu sai Tauha endale kaaslase. Oli kevadine päev. Lapselaps Siim mängis õues. Mööda läks naabriperenaine ja küsis, kas poiss ei tahaks endale väikest koerakutsikat saada. Poiss oli muidugi kohe nõus ja palus minult, et kallis vanaisa nõustuks sellega, hakkasin mõtlema, et Tauha on ka juba 7.a. vana ja järglane võiks olemas küll olla. Siim läks kohe naabriperenaisega kaasaja poole tunni pärast oli tagasi, kutsikas põues, Koerakutsika sünniaeg oli 9. märts 1998. a. Nüüd edasi oli suur probleem, et milline nimi kutsikale panna? Ühiselt jõudsime
kokkuleppele, et tema nimeks saab Sammi. Tema ema oli hundikoer ja isa, kas saksa või isegi aasia lambakoer. Siis ei uskunud isegi mina, et pisikesest kutsikast nii tubli ja suur koer kasvab. Nüüd on ta ise juba 8 aastane. Tauha võttis noore kaaslase kohe omaks ja hiljem said nendest suured sõbrad. Kuigi Tauha võis Sammi kõhu alt läbi käia, oli tema ikka peremees kuni surmani. Kuid tänu Sammi heasüdamlikkusele said nad omavahel siiski hästi läbi. Tauha suri 2005.a. alguses 13 aasta vanusena. Matmine oli pidulik. Panime valged linad enne mulda sängitamist tema ümber. Lapsed panid isegi risti ja küünlad koerakese hauale. Sammil oli küll alguses igav, aga ta harjus kaunis ruttu ära. Tema lemmiktegevuseks on palliga mängimine. Ketis ei ole ta kunagi olnud ning ta ei kujuta seda ettegi. Tema mängumaa on 2500 ruutmeetrit ning peale selle saab ta veel ka tiigis sulistada. Seda ta naudib palaval suvepäeval täie mõnuga. Tavalises talus ei panda suurt rõhku tõupuhtusele, sest tavaliselt on talukoerad aastaringselt õues. Tõukoertega on see olukord hulga keerulisem. Ka on tavaline koer toidu suhtes vähem nõudlik. Meie koeratoitu poest ei osta, vaid perenaine keedab toidu koerale ise, samuti anname koerale pere toiduülejäägid. Pedigreed on koer saanud ainult teatud sündmuste puhul, sest koeratoit on poes ikka liiga kallis. Väga oluliseks peame köögivilja lisamist koeratoidule. See rahuldab täielikult vitamiini vajadused ja on ka tervislik. Seepärast ei ole olnud erilist vajadust otsida abi loomaarstilt. Loomaarst on koeri käinud ainult vaktsineerimas, mis on ilmtingimata vajalik. Koera me kunagi kuhugile kaasa ei võta, sest tema ülesanne on kodu valvata. Kui ise peame kuhugile ära sõitma, siis lemmikloomade eest hoolitsevad lapsed või naabrinaine. Looma eest liigne hoolitsemine ei tule loomale kasuks, sest ka loom tahab omaette olla. Liigne looma poputamine piirab tema vabadust. Loomulikult ei tohi koeral hulkuma lasta minna, sest see on seadusevastane ning võib ka teisi ohustada. Samuti võib koera elu ohus olla, näiteks võib koer maanteel auto alla jääda. Ei ole sugugi nõus lemmiklooma pidamisega linnatingimustes kitsas korteris. See on ju looma piinamine. Tema jalutamine hommikul ja õhtul ei muuda asja. Loom tahab vabadust. Eriti puudutab see nn. uusrikkaid, kes arvad, et ilma koerata nad ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Samuti peab kaaluma väga põhjalikult eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamist korterites. Millised loomad saavad olla lemmikloomadeks - see sõltub juba peremehe mõistusest. Mis puutub rääkimisse lemmikloomaga, siis tema saab rääkimisest väga hästi aru. Kassiga on lugu keerulisem. Meie Sammil on küll ringijooksmise territoorium suur, aga tema tahab teada, mis toimub ka tema territooriumist natuke kaugemal. Selleks ta kasutab ära momendi, kui värav on lahti. Ta teab väga hästi, et ei tohi oma territooriumilt lahkuda, kuid kiusatus on liiga suur. Õnneks ta kaua ära ei käi, ca 15-20 minutit ja siis on ta jälle kodus. Ta teab väga hästi, et on süüdi. Füüsilist karistust ta selle eest saanud ei ole, aga pika rahuliku vestluse küll. Tema ise saab väga hästi aru, et on süüdi. Seda näitab tema alandlik minu juurde tulek, hoides pead käppade vahel, silmad süüdlaslikult maas. Kui tasane noomitus edasi kestis, siis viskas ta end pikali, jalad taeva poole, ja ootas karistust. Kui teda aga patsutasin, sai ta aru, et tema pahategu on andeks antud, ning peale seda läks ta rõõmust pööraseks. See ei olnud ainuke kord. Sellest võib järeldada, et rääkimine lemmikloomaga on hädavajalik. Kurjustamine ei anna tulemusi. Hoolitsust ja head sõna tahavad kõik loomakesed. Meil oli juhtum, et kana haudus tibukesed välja, aga ühte hakkas vihkama. Ei jäänud muud üle, kui tõime ta tuppa. Toas harjus ta inimestega nii ruttu, et tikkus kõigile sülle. Kui pereema kusagil istus ja midagi tegi, siis tibu oli temal kas süles, õla peal või siis peo peal. Pärast tegin talle väikese kilemaja. Seda sai muru peal edasi nihutada ja värske rohi oli kogu aeg olemas, söötmine muidugi pealekauba. Puuris oli ta seni, kuni ta suuremaks veidi kasvas, sest muidu oleks vares ta minema viinud. Temast sai väga hea muneja kana, kuid mingil põhjusel elas ta ainult 2 aastat. See näitab, et ka pisikesed olendid vajavad seltskonda ja hoolitsust.
Kuna talumajapidamises on asendamatuks lemmikloomaks koer ja kass, siis pean mõne reaga iseloomustama ka oma kassiperet. Nimelt on meil 3 kassi. Peremeheks on 13 aasta suurune isakass Kurri, kes vaatamata oma kõrgele vanusele vaatamata on särtsu täis. Tema jaoks pole probleem käia mitu päeva pulmas ja siis kodus kaks päeva jutti magada. Teine on mustvalge 3-aasta vanune isakass Loolo. Tema on pärit Tallinnast, sest tütre juures oli ta üleliigne ja nii pidime ta enda juurde võtma. Loolo on natuke kapriisne ja igaühega ei sõbrusta. Kõige huvitavam on kolmas kass Kati, kelle avastasime keldriruumist pappkastist pisikese kassipojana. Kuna ta oli aga emane, siis tahtsime ta kellelegi ära anda. Lapsed aga olid väga vastu sellele ning nad viisid kassi vetlaborisse, kus ta steriliseeriti. Temast on saanud kõige tublim ja ilusam kass meie peres. Kodus meil praktiliselt hiiri pole. Neid leidub aga palju lähedal asuval põllul ja heinamaal. Suvel ei möödu ühtegi päeva, mil kassid ei saaks kätte põllul leiduvaid hiiri. Tihti jätavad nad hiired lihtsalt maha varestele söödaks. Ilma kassideta oleks meil hiireuputus. Kuigi ühe majapidamisekohta on 3 kassi ehk paljuvõitu, on nad ennast igati õigustanud oma tublidusega ning seega oma ülalpidamise igati ära teeninud. Lapsed on koduloomadest väga huvitatud. Ja pealegi maal on lapsel ilma lemmikloomadeta väga igav.
Oma lemmikloom peaks olema ka linnalapsel, kuid tingimata peab arvestama olemasolevaid võimalusi. Lemmikloom ei tohi tunda end ahistatuna. Täitsa kurjast ja südametunnistuseta on lemmiklooma hülgamine ja ta saatuse hooleks jätmine, aga paraku juhtub seda väga palju, just eriti linnades. Seetõttu on vajalik tõsiselt kaaluda, kas ikka võtta lemmikloom või mitte. Kuid ei saa ära unustada ka metsaloomakesi. Meile on aastate jooksul nendeks kujunenud metskitsekesed. Nendega oleme tuttavad juba üle 10 aasta. Nimelt kasvatame ka natuke köögivilja ja kartulit majaligidal põllul. Hilissügisel on külas alati kitsekesed, kes koristavad põllu sinna jäänud juurviljapealsetest. Talvel kraabivad nad lume seest välja kõik selle, mis sügisest veel alles on jäänud põllule. Samuti viime neile juurde kapsalehti. Nad on aastate jooksul nii koduseks saanud, et lapsed on mures, kui mõnel hommikul või õhtul neid ei näe. Isegi koer Sammi on nendega juba nii harjunud, et neid nähes enam ei haugu. Kirjanduse andmeil on meil kitsede arv suurenenud, kuid kahjuks meie piirkonnas on vastupidi. Varem käis neid siin ikka 6-7 korraga söömas, siis tänavu on neid jäänud järele vaid kolm - üks emasloom kahe noore sokukesega. Ainult üks kord uuel aastal oli neid põllul 7 tükki, eks osa neist oli põgenenud rakettide saju eest kusagile kaugemale. Üle seitsme paraku pole õnnestunud neid korraga näha. Kaldusin küll koduloomadest veidike kaugemale, kuid lemmikuid leidub ka looduses.
Oleks väga hea, kui me osutaks suuremat tähelepanu ka looduses olevatele loomadele ja lindudele. Lemmikloomi leidub igal pool, igaüks peab lihtsalt leidma endale selle sobiva. Miks inimesed peavad lemmikloomi? See on väga individuaalne. Mõned uhkusest, teised jällegi armastusest looduse ja loomade vastu. Lapsed aga hakkavad juba noorest peast armastama loodust, loomi ja linde.
Loomadega olen elus palju kokku puutunud. Maal elavad inimesed on loomi kasvatanud, et endid üleval pidada ja toita. Loomadega koos elades tuleb loomi armastada. Loomad tunnevad ära inimesed, kes neid armastavad ja nad hoiavad neid inimesi. Eriti koduarmastajad on koerad ja kassid. Linnas peetakse neid lemmikloomana. Moes on veel lemmiklinnud, rotid jt. väikesed loomad.
Olen sündinud 1926. aastal. Minu lapsepõlv möödus maal loomade keskel. Suurele osale rahvast oli maaelu ja loomapidamine elu allikaks. Suurtest loomadest koolieelikuna olen kõige enam armastanud hobust Miku. Mulle meeldis temaga ratsutada. Olin veel liiga pisike et maast hobuse selga saada, selleks kasutasin aidatreppi, 70 cm kõrgune tsemendist. Hobuse selga ronisin kaksiratsi, lakast hoidsin kinni ja nii viisin hobuse heinamaale sööma. Hobuse seljast maha tulek oli lihtne, libistasin end hobuse külge mööda alla. Hobune hoidis mind. Kutsumise peale tuli alati minu ligi. Andsin hobusele alati midagi maitsvat, kas leiva- või suhkrutüki.
Mulle meeldis hobustega põldudel töötada. Kivide maasse rullimine külvi järel oli üks meeldivamaid töid. Suvine heinavedu oli tore töö. Heinamaal kaks täiskasvanut surusid kaks kuiva latti sao alla ja tõstsid heinasao reele. Lapsed juhtisid hobused küüni, kus suured inimesed heinad panipaika tõstsid.
Kord läksid meie pere ja naaberpere täkud kaklema. Pildusid tagumisi jalgu teineteise poole, tõusid tagumistele jalgadele ja tagusid esimeste jalgadega teineteist. Hammastega püüti vastast hammustada. Mina tahtsin Mikule appi minna, aga isa oli minuga väga kuri. Tuletõrje hüdropuldist tuleva veejoaga lahutas isa kaklevad hobused. Miku värises kaua oma latris, ei tea kas hirmust või vihast.
Keegi loomalaps ei ole mind nii lummanud kui äsjasündinud sealapsed. Nad on ehtsad siidipadjakesed, kui neid käes hoida. Päeva-kahe pärast kaotavad nad oma siidise kehakatte ja muutuvad väikesteks tavalisteks põrsakesteks. Kahju.
Koer Vati, oli tavaline karjakrants, keskmise suurusega majavalvur. Kui pere sõi lauas, siis tema tõusis tagumistele jalgadele ja esimeste jalgadega palus süüa. Ta oskas muusika saatel tagumistel jalgadel tantsida.
Nõukogude ajal lahkusin isakodust. Läksin mehele ja sündisid lapsed. Elama asusime maamajja. Et maal ära elada, tuli loomi pidada. Üks loomadest oli Tommi – majavalvur, suur hele pruunilapiline koer. Peale kodu valvamise võttis Tommi oma valvealusteks ka lapsed. Vanem poeg Ats oli Tommi lemmiklaps. Poiss võis teda hammustada, lüüa kuid Tommi ei teinud sellest väljagi.
Oli aeg, kus terve ühe talu maa külvati ühte sorti vilja täis, teise talu maa teist sorti. Meie talu maa oli rukist täis külvatud. Rukis oli umbes poole meetri kõrgune. Kaheaastane Ants oli kadunud. Kutsumisele ei vastanud. Hüüdsin Tommi ja oh sa ime, Tommi kargas rukkipõllust püsti, varsti tuli vilja seest nähtavale poisi hele pea. Ju nad tegid seal lõunauinakut. Tommi armastas magada kasuka peal. Ants pani oma pea koera peale ja nii nad magasid. Keegi võõras ei tohtinud poissi sülle võtta. Tommi läks kallale ja isegi hammustas. Tommi ei lubanud võõrastel õue tulla, kui me koolimajas tööl olime. Muidu oli ta väga sõbralik koer.
Kord läksin loomi karjamaalt lõunaks koju laskma, väiksem poiss oli süles ja koer kaasas. Karjamaa oli paarikümne meetri kaugusel. Lasksime loomad koplist välja, kui nägin, kuidas kukk läks vanemale pojale Antsule, kes oli õuele jäänud, lähemale, ise tiiva rapsides. Kukk oli tigeda loomusega. Ma sain öelda „kukk“, kui Tommi pani kui tuul kodu poole jooksma ja sai viimasel minutil vahele enne kui kukk oleks poisi kallale jõudnud.
Ma armastan väga loomi ja astun alati vahele, kui keegi tahab loomale liiga teha, aga seekord tuli küll sellel kurjal kukel sõit ette võtta supipotti.
Aastaid hiljem oli Tommi ühel päeval kadunud ja teda ei leitudki. Ta oli suur koer ja ei kartnud hunte, kuid mine tea. Tommit leinasime kogu perega.
2
Aastad on möödunud. Pere on laiali läinud, kes kooli, kes linnadesse tööle, kes manalateele. Koduloomade pidamine oli maal tehtud võimatuks. Alles on jäänud metsloomad ja linnud. Neist tahan järgnevalt pajatada.
Mul on suur õunaaed mis on taraga piiratud. Talveks jätan puude alla õunu, mida metskitsed üle tara hüpates tulevad lume seest välja kraapima ja sööma. Kitsed setivad endid isegi ukse ette magama. Nad ei karda mind.
Põdrad on paar korda õunaaias olnud ja õunapuu oksi näksinud. Talvel pannakse soola teedele ja seda soola käivad põdrad lakkumas. Et soola teelt kätte saada, laskuvad põdrad põlvili lakkuma soola. Põdrad on liikluseks sulgenud tee oma soolaisuga. Kohalikud arvestavad sellega.
Olen näinud ilvest. Hunti ja rebast metsloomana ei ole näinud. Nirgid elavad pööningul, kus nad saavad pesa teha vanasse kasukasse. Suveks kolivad lähedaoleva oja kallastele. Oravad elavad vanade puude õõnsustes. Nirk ja tõhk ehk tuhkur on mõlemad hiire- ja rotikütid. Tõhk kannab poegi ühest kohast teise samuti nagu kass. Jänesed jooksevad ümber aia. Aias kipuvad jänesed noortele puudele kahju tegema – koort närima.
Kokkupuude kärbiga. Kevadhommikul oli laululindude kontsert kui suur hädakisa õunaaia tagumises osas. Kärp oli kreegipuu otsas okste vahel peidus, kui väikesed laululinnud ründasid teda vihaselt. Linde oli palju. Ju see kärp oli käinud laululindude pesi purustamas ja röövimas. Linnud lahkusid, kui puu alla läksin, aga kärp kükitas veel kaua puu otsas, kui suur tomp kõveras.
Leevikesed armastavad kevadel õunapuude õiepungi purustada, milledes on ussid. Ma ei ole õunapuid mürgiga pritsinud. Leevikesed jätavad paraja jao õisi õunapuu otsa.
Linavästrik on olnud minu ärataja suvisel ajal igal hommikul. Kell seitse koputab nokaga aknale.
Kõige ilusam laul on ööbikul, kes elab toompõõsas. Teda ahvib lauluräästas, aga ööbiku laksutamist ei ole ta selgeks saanud ja ei saagi.
Kõige armsam lind on pisitilluke pöialpoiss, kelle pesa on esiku kõrval põõsas.
Jalakapuu mille ülemine osa oli maha murdunud, sai pesapaigaks toonekurgedele. Paremat majavalvurit ei saa ollagi kui toonekurg oma nokaplaginaga iga võõra sissetungija peale. Poegadele tõi toiduks hiiri. Küütseljaga hiired püüdis, tappis ja seadis eemale maha ritta, poegadele ei toonud. Poegadele tõi toiduks väikesi jäneseid, noori rästikuid ja nastikuid, konnasid ja kalu.
Maal on palju elektri- ja telefoniliine. Ühte liini oli noor toonekurg kinni jäänud, tiivast viga saanud ja lamas liini all. Võtsin linnu ja sidusin tiiva kinni. Toitsin kurge konnadega ja ööseks viisin kure keldri katusele magama. Keller on keset aeda. Kurg paranes, lendaas keldri katuselt alla minu juurde. Kõndis mu järel kui kutsikas. Õppis lendama. Sügis viis kured lõunamaale. Igatsevalt vaatas ta neile järele. Viimaste kureparvedega lendas kurg kaasa lõunamaale.
Kevadel kui kured tagasi tulid, tuli temagi tagasi minu käest konna saama. Milline oli minu rõõm. Pesa tegi ta meist kaugemale, kuid aias käis tihti jalutamas. Ta ei kartnud mind ja tiivaarmist tundsin minagi ta ära. Ühel sügispäeval tiirles minu kodu ümber seitse toonekurge õige madalalt. Oli see minu toonekure pere, see jäi mulle teadmata.
Teine suur lind, kes mind lummas, oli konnakotkas. Tema elas minu kodu aias iidse pärnapuu otsas mitmeid aastaid. Teda sai näha hommikuhämaruses või õhtuvidevikus. Kõik mutid, rotid ja hiired püüdis ta kinni. Pojad tegid omapärast, teistest linnupoegadest erinevat häält. Kotkaaste pesaalune oli puhas. Kuidas ta seda tegi, ei tea. Teiste lindude: pääsukeste, toonekurgede pesaalused olid valgekirju roojalappe täis. Kuldnokad pildusid isegi poolikud sinised munakoored pesast välja puu alla. Kotkaste pesaalune ei reetnud kordagi kotkaste pesapaika. Oli üks väga puhas lind.
Pojad kasvasid ja hakkasid pesast väljas käima. Ema vilistas neid koju. Kui mina vilistasin, siis vilistasid kotkapojad mulle vastu ja tulid mulle üsna lähedale.
Hommikul kui välja läksin vilistasin ja kotkas vastas vilega. Kotkas harjus ukse kääksumisega ja kui ukse avasin siis tema juba tervitas mind oma vilega ja mina tervitasin teda oma vilega.
Minu pojapoeg, minu pärija, tuli minu käest küsima: „Vanaema, kuule kui ma hommikul välja lähen, siis keegi vilistab?“ Käskisin vastu vilistada ja nii algaski tema sõprus kotkastega. Võõraid me sellesse tegevusse ei pühendanud.
Jaanuaritorm räsis kotka pesa või oli see minu äratulek maalt, aga kevadel ei tulnud kotkad oma pesa juurde tagasi.
3
Ma ei taha, et minu lemmikloom oleks kaisukaru. Ma ei armasta loomi puurides ja aedikutes kinnihoituna. Loom ja lind on palju armsam, kui ta elab oma elule ette nähtud paigas. Kas ei või need vabalt elavad loomad ja linnud minu lemmikud olla.
Praegu on minust saanud linnainimene ja näen neid lemmikloomapidajaid. Lapsed on vaprad nõudma lemmikloomi, peamiselt koeri ja kasse. Lapsena ütles mulle vanaema: „Kassi ei tohi süles hoida – läheb uniks!“ Lapsed ei tea, palju hoolt ja muret on loomaga. Lemmikloom, kes elab eramajas on eelistatud seisukorras. Tavaliselt on maja ümber taraga piiratud aed. Lemmikkoeral on seal ruumi joosta ja oma vajadusi rahuldada. Raskem on olukord kortermajas. Koer vajab vastavaid tingimusi, teda tuleb pesta, viia jalutama. Varsti tüdinetakse lemmikkoerast ja üsna tihti viiakse see lemmikkoer kuhugi kaugemale metsa või mahajäetud talu juurde ja jäetakse sinna saatuse hooleks.
On üksikuid vanu inimesi, kes peavad lemmikkoera, hoolitsevad ta eest. Koer on neile seltsiks. Koeraga käivad vanurid väljas jalutamas. See on tore, inimene saab värskes õhus viibida. Kurb on see, et koer kergitab jalga iga toika, autoratta või kivihunniku juures. Oma junnid poetavad kuhu juhtub. Neid junne käivad omakorda lõhkumas rongad, kaarnad, vareste ja kajakate parved, kes teevad suurt kisa ja kaklevad. Koeraomanik naagu ei näekski seda. Pole ükski koeraomanik oma junne üles korjanud. Laialilõhutud junnide juures tegutsevad kärbsed ja teised putukad, kes kipuvad tubadesse tulema kui akent paotad.
Kurb on ka see, et nendel muruplatsidel kipuvad nooremad lapsed mängima ja kivihunnikute peal istuma, arvestamata milliseid pisikuid nad sealt saada võivad.
Laululindude laulu ei ole ma linnas veel kunagi kuulnud. Kahju.
4
Lemmikloom – koer Sammi ja tema perenaine. Sammi oli seitse aastat tagasi poolteisekilone väike must pätakas. Praegu on Sammi suur hirmuäratav must koer, kellel pikkust meeter, saba ja ninaga poolteist meetrit. Rinna ümbermõõt meeter. Suuruselt hirmuäratav, kuid tegelikult väga rahulik, tasakaalukas, sõnakuulelik ja tark. Sammi elab oma perenaisega maamaja ühises toas. Sammil on oma kuut maja välisukse kõrval. Seal viibib Sammi peamiselt siis, kui perenaine on kodust kaugemal. Sammit ei ole keegi õpetanud. Kõnnib päevad läbi oma perenaise kannul, jälgib perenaise tegemisi ja püüab järele teha.
Kui lähen külla, siis on Sammi esimene, kes vastu tuleb. Ütlen tere ja Sammi annab mulle parema käpa. Jookseb aiavärava juurde, avab selle, pannes esimese käpa värava ja väravaposti vahele, tõmbab värava lahti ning poeb aeda. Aiast välja tulla on lihtsam, lükka ainult ninaga värav lahti. Maja uksest sisse saamiseks tõuseb Sammi tagumistele käppadele, esimese käpaga vajutab lingi alla, uks vajub ise lahti, mine ainult tuppa.
Tuleb õue mõni võõras ja perenaine on kaugemal aialapil, haugatab korra, jookseb perenaise juurde, toksib perenaist ninaga ning näitab ja läheb õue poole. Seal on ju võõras. Juhtub perenaine toas lõunauinakut tegema ja tuleb võõras Sammi haugatab võõrale ja läheb perenaise akna alla, toetab esimeste jalgadega aknalauale ja koputab ühe käpaga aknale. Perenaine tuleb võõrale vastu. Perenaine hoiab oma koera ja koer hoiab oma perenaist. Armastus on vastastikune. Koerale ostetakse alati paremaid palasid. Laualt koer midagi ei võta. Koera toidunõud on laua all. Suurema osa söödab perenaine koerale käest, tehes võileiva vorsti või muu määrdega vastavateks suutäiteks ja siis antakse tüki kaupa koerale. Joogiks on piim – veega segatult laua all kausis. Tuttavate külaliste käest ootab Sammi alati midagi enda kõhu jaoks, hüpates ümber külalise ja liputades saba niikaua, kui on oma noosi kätte saanud. Söögilauas on Sammi kohe külalise suur sõber, paneb pea sülle, nii et nina puudutab söögilauda ja ootab, kuni saab midagi paremat. Kui ühe külalise käest ei saa enam midagi, siis rändab teise külalise juurde paremat pala noosima.
Sammi magab öösel perenaisega ühes toas. Perenaine magab diivanil, Sammi põrandal. Kui Sammi tahab välja asjale minna, paneb käpa perenaise rinna peale ja seab end ukse ette väljaminekuks valmis. Käivad koos väljas ära ja magavad edasi hommikuni. Hommikul kui perenaine üles tõuseb, poeb koer tema asemele diivanil, paneb pea nagu perenainegi padja peale ja sirutab jalad uhkelt välja. Televiisorit armastab vaadata, aga mitte kõiki saateid.
Võõraste vastu ei ole kuri, kuid hambaid oskab näidata. Kui vaja, oskab ka väga kurja häält teha. Juba Sammi suurus ajab hirmu peale, kui vastu juhtub.
Perenaine peab paari lammast. Lammaste ustav karjane on Sammi. Ei luba lambaid kodust kaugele minna. Koos perenaisega käib Sammi lambaid söötmas ja jootmas. Puid ja vett tuppa toomas käivad ikka Sammi ja perenaine koos.
Sammi ei ole veel kunagi haige olnud.
Sammi – arvestades tema suurust võiks olla õuekoer, kuid Sammi on täielik toakoer.
Sammi koduks on ka minu sünnikodu.