Jah mul on oma lemmik, isegi mitu. Mäiteks kass nimega Kurri sai oma nime, kuna ta ütles kogu aeg kurrr... ja siiamaani, ning kass Pätu tema tegi kogu aeg pahandust. Mõlema kassiga on saadud mängida, aga kass Pätu tema on käinud turnimas kõikjal.
Hetkel siis saksa Lambakoer (6 nädalane Mõmmi (poiss)) Peres on ka 2 isast Kassi nimeks Pätu (6kuune) ja Kurri(4aastane). Nemad on siis meie pere loomad. lisaks on meil hoiukassid kellele pole veel leidnud oma kodu. kass Miisu 1,6 aastane(emane) ja tema 2 kassipoegade (poisid 2kuused)Miisu vend Miki (poiss 1,6a) kass Ats (5a) Tillu (poiss,vanust ei tea aga aasta meil olnud (võiks öelda et vb ka kuskil 3-4 a)
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Kõikidel loomi kutsume nii nagu ongi nende nimed
Kes lemmikloomale nime valis?
Pigem on see peres nagu kõigil iseenesest neile nimed tulnud(76 a 26a 7a ja 30 a inimesed panid)
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Olid konkreetsed kõik nimed tulid kassi olemusest nt Tillu ongi pisikest kasvu kass.Ats väiksena aevastas palju; Koer Mõmmi sai selleparast nime et ta mõmiseb kui väike karu
Kassid(emased ja isased), viirpapagoid(emane ja isane), koerad(emased ja isased); Hetkel on taas isane viirpapagoi.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Koerad- Tarzan, Pätu(emane), Pirka(emane), Pontu, Rulli(emane); Kassid- Kurri, Kitty (emane), Miki jälle Kitty(emane), jälle Kurri, Kriu (emane); Viirpapagoid- Emane, Isane (olidki sellised nimed), Polly (emane); Praegune viirpapagoi on nimega Villu
Kes lemmikloomale nime valis?
Koerte ja kasside nimepanekut ei mäleta. Ilmselt pooled nimetas ema, pooled mina. Viirpapagoid said nime minult- esimesed, siis kui olin 17, praegune nüüd, kui olen 27
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Praegusega tuli see nimi iseenesest, kuigi paar nädalat kutsusin teda vahepeal Volliks.
Mul on kass, kelle nimi on Kurri. Sai oma nime, kuna teeb tihti häälitsust, mis kõlab nagu kurr. Mulle meeldis väga väiksena temaga mämgida. Tal on üks mänguasi, mida visates ta sellele järgi jookseb ja tagasi toob.
A. Mul on kaks kassi. Esimese kassi nimi on Kurri. Ta sai oma nime selle järgi, et kui me ta võtsime, oli ta arglik ning ei tulnud diivani alt välja, kuid samas nurrus vägaväga valjult. Teise kassi nimi on Nööp. Tema nimi tuli sellest, et sellel päeval, kui me ta kassipojana võtsime, jäime me väiksema õega kahekesi koju. Kui vanemad õhtul tagasi jõudsid, läks väike õde ukse peale ning ütles "shh, olge tasa, nööp magab", kuid tol hetkel kasutas ta tegelikult sõna 'nööp' justkui hellitusena, mitte kui nimena. Kurriga seoses tuleb mulle esimese asjana pähe kindlasti see, kuidas ta mitu aastat tagasi kodust ära läks ning tagasi ei tulnud. Teda polnud umbes pool aastat, kuni ühel päeval mu isa helistas mulle ning andis teada, et Kurri on tagasi. Umbes kahe aasta pärast juhtus täpselt sama asi, kuid palju pikemaks ajaks. Teda ei ilmunud välja ligi kaks aastat ning järsku oli ta ühel päeval jällegi kodus tagasi. Seda ei osanud meist keegi oodata, sest tegelikult on tal juba parajalt vanust ning arvasime, et ilmselt on ta lihtsalt vanadusse ära surnud.
Maaelu tingimustes on raskusi isegi lemmiklooma määratlemisega, sest praktiliselt igas talus on olemas koer ja kass. Need on ka enamuses lemmikud kõigile. Meie rajasime oma talu 1991. a. ja lastel tekkis kohe soov ka koer muretseda. Mitte kaugel naabertalus olidki kutsikad saadaval. Meie valisime ilusa musta tavalise krantsi kutsika, kellest hiljem kasvas väga tubli majavalvur. Lapsed panid talle nimeks Tauha. Tegime talle ka korraliku maja. Ta oli ketikoer ja oli sellega väga harjunud. Teiste koduloomadega sai ta hästi läbi, ainult kanu millegipärast ta ei sallinud. Ei aidanud mingi kasvatustöö. See oli ka üks põhjus, miks ta ketis pidi olema. Ta oli ka üsna pika karvaga ning seetõttu oli tal tiigis suplemisega raskusi - oleks võinud vajuda vee alla. Tauha oli ikka tubli majavalvur. Olgu see päeval või öösel, talle ei jäänud märkamata ükski võõras. Haukumisest oli kohe arusaadav, kas ta haugub inimest või looma. Juhuse tõttu sai Tauha endale kaaslase. Oli kevadine päev. Lapselaps Siim mängis õues. Mööda läks naabriperenaine ja küsis, kas poiss ei tahaks endale väikest koerakutsikat saada. Poiss oli muidugi kohe nõus ja palus minult, et kallis vanaisa nõustuks sellega, hakkasin mõtlema, et Tauha on ka juba 7.a. vana ja järglane võiks olemas küll olla. Siim läks kohe naabriperenaisega kaasaja poole tunni pärast oli tagasi, kutsikas põues, Koerakutsika sünniaeg oli 9. märts 1998. a. Nüüd edasi oli suur probleem, et milline nimi kutsikale panna? Ühiselt jõudsime
kokkuleppele, et tema nimeks saab Sammi. Tema ema oli hundikoer ja isa, kas saksa või isegi aasia lambakoer. Siis ei uskunud isegi mina, et pisikesest kutsikast nii tubli ja suur koer kasvab. Nüüd on ta ise juba 8 aastane. Tauha võttis noore kaaslase kohe omaks ja hiljem said nendest suured sõbrad. Kuigi Tauha võis Sammi kõhu alt läbi käia, oli tema ikka peremees kuni surmani. Kuid tänu Sammi heasüdamlikkusele said nad omavahel siiski hästi läbi. Tauha suri 2005.a. alguses 13 aasta vanusena. Matmine oli pidulik. Panime valged linad enne mulda sängitamist tema ümber. Lapsed panid isegi risti ja küünlad koerakese hauale. Sammil oli küll alguses igav, aga ta harjus kaunis ruttu ära. Tema lemmiktegevuseks on palliga mängimine. Ketis ei ole ta kunagi olnud ning ta ei kujuta seda ettegi. Tema mängumaa on 2500 ruutmeetrit ning peale selle saab ta veel ka tiigis sulistada. Seda ta naudib palaval suvepäeval täie mõnuga. Tavalises talus ei panda suurt rõhku tõupuhtusele, sest tavaliselt on talukoerad aastaringselt õues. Tõukoertega on see olukord hulga keerulisem. Ka on tavaline koer toidu suhtes vähem nõudlik. Meie koeratoitu poest ei osta, vaid perenaine keedab toidu koerale ise, samuti anname koerale pere toiduülejäägid. Pedigreed on koer saanud ainult teatud sündmuste puhul, sest koeratoit on poes ikka liiga kallis. Väga oluliseks peame köögivilja lisamist koeratoidule. See rahuldab täielikult vitamiini vajadused ja on ka tervislik. Seepärast ei ole olnud erilist vajadust otsida abi loomaarstilt. Loomaarst on koeri käinud ainult vaktsineerimas, mis on ilmtingimata vajalik. Koera me kunagi kuhugile kaasa ei võta, sest tema ülesanne on kodu valvata. Kui ise peame kuhugile ära sõitma, siis lemmikloomade eest hoolitsevad lapsed või naabrinaine. Looma eest liigne hoolitsemine ei tule loomale kasuks, sest ka loom tahab omaette olla. Liigne looma poputamine piirab tema vabadust. Loomulikult ei tohi koeral hulkuma lasta minna, sest see on seadusevastane ning võib ka teisi ohustada. Samuti võib koera elu ohus olla, näiteks võib koer maanteel auto alla jääda. Ei ole sugugi nõus lemmiklooma pidamisega linnatingimustes kitsas korteris. See on ju looma piinamine. Tema jalutamine hommikul ja õhtul ei muuda asja. Loom tahab vabadust. Eriti puudutab see nn. uusrikkaid, kes arvad, et ilma koerata nad ei kuulu kõrgemasse seltskonda. Samuti peab kaaluma väga põhjalikult eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamist korterites. Millised loomad saavad olla lemmikloomadeks - see sõltub juba peremehe mõistusest. Mis puutub rääkimisse lemmikloomaga, siis tema saab rääkimisest väga hästi aru. Kassiga on lugu keerulisem. Meie Sammil on küll ringijooksmise territoorium suur, aga tema tahab teada, mis toimub ka tema territooriumist natuke kaugemal. Selleks ta kasutab ära momendi, kui värav on lahti. Ta teab väga hästi, et ei tohi oma territooriumilt lahkuda, kuid kiusatus on liiga suur. Õnneks ta kaua ära ei käi, ca 15-20 minutit ja siis on ta jälle kodus. Ta teab väga hästi, et on süüdi. Füüsilist karistust ta selle eest saanud ei ole, aga pika rahuliku vestluse küll. Tema ise saab väga hästi aru, et on süüdi. Seda näitab tema alandlik minu juurde tulek, hoides pead käppade vahel, silmad süüdlaslikult maas. Kui tasane noomitus edasi kestis, siis viskas ta end pikali, jalad taeva poole, ja ootas karistust. Kui teda aga patsutasin, sai ta aru, et tema pahategu on andeks antud, ning peale seda läks ta rõõmust pööraseks. See ei olnud ainuke kord. Sellest võib järeldada, et rääkimine lemmikloomaga on hädavajalik. Kurjustamine ei anna tulemusi. Hoolitsust ja head sõna tahavad kõik loomakesed. Meil oli juhtum, et kana haudus tibukesed välja, aga ühte hakkas vihkama. Ei jäänud muud üle, kui tõime ta tuppa. Toas harjus ta inimestega nii ruttu, et tikkus kõigile sülle. Kui pereema kusagil istus ja midagi tegi, siis tibu oli temal kas süles, õla peal või siis peo peal. Pärast tegin talle väikese kilemaja. Seda sai muru peal edasi nihutada ja värske rohi oli kogu aeg olemas, söötmine muidugi pealekauba. Puuris oli ta seni, kuni ta suuremaks veidi kasvas, sest muidu oleks vares ta minema viinud. Temast sai väga hea muneja kana, kuid mingil põhjusel elas ta ainult 2 aastat. See näitab, et ka pisikesed olendid vajavad seltskonda ja hoolitsust.
Kuna talumajapidamises on asendamatuks lemmikloomaks koer ja kass, siis pean mõne reaga iseloomustama ka oma kassiperet. Nimelt on meil 3 kassi. Peremeheks on 13 aasta suurune isakass Kurri, kes vaatamata oma kõrgele vanusele vaatamata on särtsu täis. Tema jaoks pole probleem käia mitu päeva pulmas ja siis kodus kaks päeva jutti magada. Teine on mustvalge 3-aasta vanune isakass Loolo. Tema on pärit Tallinnast, sest tütre juures oli ta üleliigne ja nii pidime ta enda juurde võtma. Loolo on natuke kapriisne ja igaühega ei sõbrusta. Kõige huvitavam on kolmas kass Kati, kelle avastasime keldriruumist pappkastist pisikese kassipojana. Kuna ta oli aga emane, siis tahtsime ta kellelegi ära anda. Lapsed aga olid väga vastu sellele ning nad viisid kassi vetlaborisse, kus ta steriliseeriti. Temast on saanud kõige tublim ja ilusam kass meie peres. Kodus meil praktiliselt hiiri pole. Neid leidub aga palju lähedal asuval põllul ja heinamaal. Suvel ei möödu ühtegi päeva, mil kassid ei saaks kätte põllul leiduvaid hiiri. Tihti jätavad nad hiired lihtsalt maha varestele söödaks. Ilma kassideta oleks meil hiireuputus. Kuigi ühe majapidamisekohta on 3 kassi ehk paljuvõitu, on nad ennast igati õigustanud oma tublidusega ning seega oma ülalpidamise igati ära teeninud. Lapsed on koduloomadest väga huvitatud. Ja pealegi maal on lapsel ilma lemmikloomadeta väga igav.
Oma lemmikloom peaks olema ka linnalapsel, kuid tingimata peab arvestama olemasolevaid võimalusi. Lemmikloom ei tohi tunda end ahistatuna. Täitsa kurjast ja südametunnistuseta on lemmiklooma hülgamine ja ta saatuse hooleks jätmine, aga paraku juhtub seda väga palju, just eriti linnades. Seetõttu on vajalik tõsiselt kaaluda, kas ikka võtta lemmikloom või mitte. Kuid ei saa ära unustada ka metsaloomakesi. Meile on aastate jooksul nendeks kujunenud metskitsekesed. Nendega oleme tuttavad juba üle 10 aasta. Nimelt kasvatame ka natuke köögivilja ja kartulit majaligidal põllul. Hilissügisel on külas alati kitsekesed, kes koristavad põllu sinna jäänud juurviljapealsetest. Talvel kraabivad nad lume seest välja kõik selle, mis sügisest veel alles on jäänud põllule. Samuti viime neile juurde kapsalehti. Nad on aastate jooksul nii koduseks saanud, et lapsed on mures, kui mõnel hommikul või õhtul neid ei näe. Isegi koer Sammi on nendega juba nii harjunud, et neid nähes enam ei haugu. Kirjanduse andmeil on meil kitsede arv suurenenud, kuid kahjuks meie piirkonnas on vastupidi. Varem käis neid siin ikka 6-7 korraga söömas, siis tänavu on neid jäänud järele vaid kolm - üks emasloom kahe noore sokukesega. Ainult üks kord uuel aastal oli neid põllul 7 tükki, eks osa neist oli põgenenud rakettide saju eest kusagile kaugemale. Üle seitsme paraku pole õnnestunud neid korraga näha. Kaldusin küll koduloomadest veidike kaugemale, kuid lemmikuid leidub ka looduses.
Oleks väga hea, kui me osutaks suuremat tähelepanu ka looduses olevatele loomadele ja lindudele. Lemmikloomi leidub igal pool, igaüks peab lihtsalt leidma endale selle sobiva. Miks inimesed peavad lemmikloomi? See on väga individuaalne. Mõned uhkusest, teised jällegi armastusest looduse ja loomade vastu. Lapsed aga hakkavad juba noorest peast armastama loodust, loomi ja linde.
Oma lemmikloomadesse suhtume nagu pereliikmesse ja seda nad ongi.
1.
Oli „Naksi“, väike hall koer, kes oleks väärinud medalit. Sellepärast, et ta ajas jäneseid eemale salaküttide eest, kes pimedas mootorratastega külmunud põllul jahtisid jäneseid, pimestades neid lampidega ja maha lastes, aga Naksi segas neid, ajades jäneseid neil eest ära. Lõpuks lasid nad koera, et ta ei saaks neid enam segada. Koer tuli koju suuri vaevu roomates, ta oli verest nii kuivaks jooksnud, oli lastud tal kõrist läbi. Puhastasin ta haava vesinikuga, sidusin pea ja kaela sidemetega kinni, et ta ei saaks käpaga ära kiskuda, õmblesin kinni ümberringi igalt poolt. Niisviisi talitasin ma ülepäeva, lõikasin kääridega verised sidemed ära, panin rohtu ja õmblesin uued sidemed peale. Vaene Naksi juua ega süüa ei saanud, haavatud kõri ei võimaldanud seda. Jootsin teda pipetiga, vesi jooksis teiselt poolt haavast välja. Viimaks andsin talle piima ja koort, et sööta ikka pipetiga ja siis lõpuks teelusikaga. Kaua tuli ravida, aga koeral visa hing, pidas vastu ja ühel päeval tuli metsavaht teda vaatama ning ütles, et „koer väärib medalit.“ Aga keegi seda talle ei toonud. Naksi paranes ja elas palju aastaid eel. Aga tal tekkis pärasoolte kasvaja ja see tegi suurt valu talle. Kutsusime noore loomaarsti Jüri Roosalu Raplast, kes süstis teda igavesele unele. Jüri Roosalu oli kogu aeg meile seltsiks. Isa kaevas koplisse haua, vooderdas selle kuuseokstega, panime Naksi laste väikseks jäänud teki sisse ja matsime ta ära laulu saatel „Õhtu ehal olen sündind, õhtu ehal tahan surra ka, sõbrad andke andeks mulle, kui teil olen paha teind…“ Naksi oli meil alati hea koer olnud. Koera haual õitsevad kollased ülased, tuul on sinna need seemned toonud kevadel, mis igal aastal õitsevad.
2.
Muki.
Punasekarvaline väike koer, paksu koheva sabaga mis nii sarnane rebasele. Väikese terava ninaga, aga kui haukus, siis võis väljast tulija võõras arvata, et toas on suur koer, kes nii valju ja jämeda häälega haugub. Minu õepoeg Valdis tõi ta Kose-Uuemõisast meie isale seltsiks portfelli sees selle kutsika. Me ise käisime tööl ja isa, olles vana, rohkem lamas voodis kui üleval käis. Muki aseme tegime isa voodi alla, et ta saaks teda paitada. Ja koer hoidis isa nagu konti valvates, kedagi võõrast ta isale ligi ei lasknud, kargas kohe kinni. Ta ei lasknud isegi kolhoosi esimeest ega partorgi ligi, kui nad tulid isa õnnitlema 90 a. juubeli puhul lillekorvi ja aukirjaga. Viisin koera kõrval ruumi seniks. Muki oli kaval koer ka, kui tuli elektri voolumõõtjat kontrollima inimene ja läks köögist teise tuppa, kus asus voolumõõtja, lasi ta võõra ilusti sinna minna, aga tagasi ei lasknud, inimene pidi nii kaua ootama kuni ta ära kutsusin. Ükspäev tuli meile üks külaline, kes istudes laua juures, läks pliita juurde vaatama, mis seal potis keeb, sel ajal kui ma sahvris käisin, kui tagasi tulin, valvas koer seda naist ega lasknud sammugi teda pliita juurest ära. Küll sel naisel oli piinlik nägu ees! Pärnust tuli külla meie õemees. Muki ei teinud temast väljagi, võis käia, kus tahtis. Ta näitas oma uusi pükse meile, mis oli ostnud Pärnu poest. Kui istusime lauas lõunat sööma, oli ta toonud kaasa pudeli, kust aegajalt rüüpas. Suur oli ta ehmatus, kui ta tõusis. Muki oli ta uued püksisääre otsad puruks närinud. Miks ta seda tegi, ei tea. Kui meie isa oli surnud 91 a. vanuselt ja õpetaja tuli kirstupanemisel jutlustama, istus Muki kirstu ääres teda valvates, ei lasknud ennast kuhugi viia, seal ta istus kõrvad omal kikkis ja valvas. Aga Muki oma elupäevad lõppesid väga kurvalt. Tal tekkis ükskord suur verejooks, suurivaevu kraapis akna alla augu, ronis sinna sisse ja suri, mattes iseennast.
3.
Tsimpa!
Minu kallis väike kutsa! Mulle toodi ta sünnipäeva kingiks 11. jaanuaril. See kingitooja oli Keo küla mees, tal olid koerapojad ja tahtis need ära anda. Minu omaksed otsustasid teha mulle kingituse ja see mees tõi oma autoga meile väikese kutsika, tal oli must selg, pruun nägu nelja pruuni täpiga silmade kohal, jalad ja kõht pruunid, aga kurgualune valge piklik nagu lips ees! Koera peremees ütles, et ta nimi on „Tsimpa“ ja et ta olema kährikusoost. Võtsin kutsika sülle, vaatasin talle otsa ja tundsin, et meie hinged ühinesid. Oli külm talveilm, tõin ta oma jope põues tuppa. Selle Tsimpaga hakkasin alles vaeva nägema, oi oi kui palju! Kõigepealt ta ei lasknud mind tugitoolis istuda ega telekast vaadata, oma teravate hammastega näksis mind. Seadsin omale teise kohta istumise, ta ei last ka seal olla mind. Ta kiskus seinte pealt tapeedi ja näris seinu, ühesõnaga näris puruks kõikjalt minu asju. Tõin talle palju mänguasju, karvaseid koeri ja hiiri ja kasse. Neid ta väga hoidis hoolega ega teinud katki. Need tema väga hoitud asjad seisavad mul praegugi alles ja kui vaatan, siis ma nutan. Tegin talle sooja aseme lõõri äärde vana laua sahtli sisse, seda aset ta väga hoidis korras, ei ajanud segamini. Aga tal olid kähriku kombed pugeda kappide alla või taha, kust ise enam välja ei saanud, karjus kuni appi läksin. Panin laudu ette igale poole, et ta ei saaks sinna pugeda. Kui tahtsin vahel vitsa anda, rebis hammastega vitsa käest ja näris tükkideks. Istusin küdeva ahju ees ja Tsimpa ronis mulle sülle, laulsin ja ta tahtis väga ka laulu kuulata, vaatas mulle oma teraste mustade silmadega otsa, kuni jäi magama. Tsimpa oli hea laps, siis kui ta magas! Mina kannan kuuldeaparaati, olen kurt. Kutsa, mu süles olles, uuris välja, mis asi see vahel mu kõrva taga piiksub. Ühel ööl ta varastas selle ära, kui olin aparaadi oma peatsis oleva laua peale pannud, et hommikul tõustes kõrva panna, eks Tsimpa minu magamisajal tuli oma pesast, ronis mu selja taha, võttis aparaadi ning viis oma pessa. Hommikul ärgates tahtsin aparaati võtta, polnud kuskil, arvasin, et olen ta kusagile unise peaga oma paberite vahele pistnud, aga Tsimpa vaatas nii süüdlasliku pilguga mulle otsa, et aimasin halba. Kutsusin ta teise tuppa ja siis sain alles ta pesasse vaadata, aparaat oli puruks näritud ta madratsi nurga all peidus. Olin nii õnnetu, nutsin, võtsin vitsa tahtsin talle kerele anda, aga ta põgenes mu eest siia-sinna eest ära. Lõpuks haaras hammastega vitsast, tiris käest ja jälle näris vitsa tükkideks. Olin teda püüdes väsinud, istusin, Timpa tuli ronis sülle ja limpsas mu pisarais põski. Vald ostis mulle uue aparaadi ja sotsiaalosakond maksis välja. Tsimpa pidas oma käimlaga puhtust, sain liiva siis vahetada, kui ta magas, muidu ligi ei lasknud. Tsimpa oli tarkade silmadega ja väga terase vaatega koer. Suvel aias ta hammustas kõik peenra peal kasvavate lillede õienupud ära. Kaevas aeda igale poole auke ja otsis hiiri, ka toas oli hiirepüüdja. Aga armastas süüa keedetud tailina, sea või loomaliha. Hiiri ei söönud, murdis maha, kassid said omale. Tsimpa armastas pikki põlluvahe teid jalutada ja lilli nuusutada, teekummelid ja kõike mis lõhnab. Tsimpa oli vara hommikul juba üleval kell 6.00. Tahtnuks veel magada, aga ta ei lasknud, kraapis käpaga mind, rebis hammastega lina ja lõpuks ronis mu voodi ääre peale pikali, lükkasin ta maha, ronis uuesti, heitis voodiservakese peale pea mu padja peal nagu mees teine, et ma ei saanud naeru enam pidama ja pidin tõusma. Naersin siis südamest! Elame maantee ääres ja puust lipikutest punane aed on ümber, et koer sealt vahelt läbi pugeda ei mahtunud ja aia all on kividest laotud ning tsemendiga kinnitatud vundament, kusagilt koer välja ei saanud. Aga tuli postiljon, nagu ta alati käis lehte toomas. Seekord oli tal Tsimpale külakosti kaasas, andis selle kutsale. Nüüd ei tea, kas ta oli kogemata või tähelepanematusest, jätnud värava veidi irvakule ja Tsimpa lipsas sealt välja üle maantee metsa viiva kitsa teeraja peale. Läksin sel momendil aeda, et septembrikuu viimaseid õisi tuppa tuua, ma nägin Tsimpa säravaid silmi ja naervat suud kui ta tuli suure jooksuga tagasi ja jäi alla Rapla poolt tuleva suure kihutamisega, kus 5 poissi sees autos. Jooksin karjudes Tsimpa juurde, nägin, et veri tuli ninast, suust, ta ohkas veel korra ja suri. Teisel pool päris meie maja lähedal seisis politseiauto, ilmselt oli ta seal varem seismas, sest see kihutav auto oli poisse täis, küllap ärandatud. Tulin nagu segane tuppa ja karjusin, aga midagi polnud parata, mu väikest kutsat ei olnud enam. Tundsin, et mul oma jalad muutusid külmaks. Niiviisi nuttes leidis mind mu õepoeg Andres Langemets, kes oli linnast külla tulnud meile ja ta jäi mulle seltsiks, kuni teised majalised tagasi tulid, kes olid hommikul Märjamaale kellelegi külla sõitnud. Panime Tsimpa ühe suure karbi sisse linade vahele ja kaane peale. Teisel päeval kaevasime haua ja sealt tuli välja hobuseraud! Vanaaegne. Matsime Tsimpa ja ta oli 9 kuud vana, nii üürike oli tema elu. Alles elu algus, ja nii noorelt katkes. Vaatasin tihti tema mänguasju ja nutt kipub vägisi peale, et ta küll oli pahanduste tegija, oli ta mulle väga kallis kutsu. Uinu rahus! Kallis Tsimpa mulla all igavest und!
4.
Shapi.
Ühel varakevadisel hommikul kuuleb mu vend Raul, et keegi kusagil nutab. Hääle järgi läks ta lauda otsa juurde, kust nutt tuli ja see tuli kanaaiast nagu nutaks seal laps. Vend läks vaatama ja leidis väikese koerapoja. Keegi oli tõstnud selle öösel üle võrkaia. Sadas vihma ja kanad magasid alles laudas õrrel. Vend tõi väikese kutsu tuppa sooja, kus Heidi, mu vennanaine, pliida suu ees tule paistel teda soojendas ja linadega kuivatas. Tegin talle Tsimpa asemesse pesa tahatuppa lõõri äärde sama lauasahtli sisse, olin hoidnud alles seda nagu mälestuseks ja ta piimakaussi. Lapsed panid nimeks „Shapi“. Ta oli helepruun madala karvaga. Aga ta oli nii närvišokis, et nuttis palju, ja ta kõhualune läks tihedalt täis punaseid punne. Käisin paaril korral loomaarstile kurtmas, sain tablette ja salvi peale määrimiseks. Pika ravi tulemusega sain ta kõhualuse viimaks korda. Lootsin, et saan temast uue toakoera. Suur oli me imestus, kui ta kasvas suurekis ja pikajalgseks koeraks nagu hobune. „Shapi“ oli hea südamega, ainult politseinikke ei sallinud, hammustas ühte säärest, et vere välja. Shapi oli nii suur ja mu vennanaine tantsis tema esikäppadest kinni hoides valssi. Koer oskas nii samme seada, et oli kahe jala peal seistes pikem kui mu vennanaine.
Ühel varahommikul sai ketist lahti ja samas meie maja lähedal oli auto alla jäänud. Meile helistati, kes tee peal oli ära tundnud. Vennanaine jooksis ta juurde, Shapi oli tõstnud veel pead ja pannud ta sülle ning suri. Sai käruga koju toodud. Panime valge lina sisse ja sai maetud aeda Tsimpa kõrvale. Nutsime ta järgi palju. Naabridki tulid ja istutasid ta hauale nartsisse. Me ei ole siiani saanud tema kaotusvalust üle. Jõuluajal süütame küünlad iga haua peale. See on ilus komme mälestada surnuid.
5.
Beethoven.
Minu vennapoeg Tiit tõi Pärnust oma sõbra juures väikese koerakutsika, kel nimeks Beethoven. See pidi olema Bernardiini ja hundi segu koer. Temast kasvas väga tige koer, kui noor oli, siis juba kiskus käed puruks, kes aga sai, ja tegemist oli ka mu vennal temaga ja käed katki tõmmatud mitmel korral, sest ta söötis teda, pani ketti, lahtisest peast enam pidada ei saanud.
Aga meil on õnneks, et selline koer meil on, ta ju valvab meie kodu, ilm on vargaid täis, aga Pettu valvab. Pettu on ketis, aga kes tahab meile külla tulla, peame värava juurde vastu minema, ehkki külaline näeb, et koer on ketis kinni, aga kardetakse ikka. Pettu on suur, paksu halli karvaga koer, külm tal ei ole, aga ta kardab äikest, kardab paugutamist ja eriti uusaastaööl rakette, siis saab tuppa viidud, Pettu hoiab end mu vastu ja väriseb hirmust, aga inimese vastas olles on tal julgem olla. Ega väljaspool kodu Pettu tige ei ole, ei torma kellelegi kallale. Vennanaine jalutab temaga metsas, koer on rihmaga käekõrval ja kui keegi metsa teel vastu tuleb, koer ei jookse kallale, kõnnib ilusti oma perenaise kõrval. Keegi ei tohi koera puutuda, siis kohe ta hammustab. Pettu on poiss, aga mure on, et kui juhtub mõni emane koer vastu tulema, ei tea, kas suudetakse teda pidada või tõmbab käest lahti, nii suurel koeral on tugev jõud. Nii jookseb vennanaine Pettuga metsaradadel ringi igal õhtul, et koer saaks jooksta ja ise ka teeb sporti omale. Pettu sai korra ketist lahti ja oli jooksus, tuli varsti koju tagasi, kellelegi kallale ei jooksnud. Ta hoiab oma territooriumi, oma kodu, siin on ta tige ja teda kardetakse, ajab hambad vihast irevile, katsu sa tulla. Selline on meie Pettu.
6.
Kassid Kuti ja Kurri.
Nad on õde-venda. Räägin Kutist kõigepealt. Ta on poiss, on suur paks kass, valge, ja kolm musta laiku on nagu suured nööbid reas selja peal, aga saba nagu polekski tema oma, tume vöödiline lõpuni. Kõrvade vahel on must laik nii nagu Gorbatšovil. Kuti on nii omapärane kass, tal on kaks kodu, peale meie maja elab ta ka päevad läbi metsas. Magab ilusates kohtades kõrgete kivide peal või pankade otsas. Need kivid on alati huvitavate samblataimi ja muid võsundeid täis ja seal armastab Kuti suvel magada. Kui koju tuleb, on ta nii näljane, et vaata, mis talle nina ette saad. Talvel käib ka metsas jalutamas, aga varsti on jälle kodus tagasi ja pärast söömist ronib minu voodi peale magama. Külmetab oma roosasid varbaid lume sees ja tuleb varsti koju, kus ta käib, seda ei tea. Olen mures, et äkki laseb mõni jahimees ta maha. Meie kassid on süstitud marutaudi vastu, aga ega see pole Kutile otsaette kirjutatud, salakütte liigub, kes jäneste ja kitsede jahil on metsas. Üle maantee oskab ta nii tulla, et pole auto alla jäänud, naabrite kassid on kõik alla jäänud. Seni on meil kenasti olnud. Ta valvab, et autot ei tule, ja tuleb siis alles üle tee. Muide, meil on väga tiheda liiklusega maantee, et omal on tegemist, et üle pääseda. Õhtuti on suur ootamine minul, istun teleka ees ja samas ootan murega, väljas on pime, Kuti on metsa läinud, on külm, on pime, aga järsku on ta mul akna laua peal istumas ja tuppa vahtimas, et tule ja tee uks mulle lahti! Me lukustame ukse, sest Kutil on see viga, et avab käpaga ise uksed. Sellest pole midagi kui see suvel on, aga talvel peame lukustama uksi. Ega käbi kännust kaugele kuku. See sõna peab nii paika, Kuti on nagu ta isagi, kuigi ta oma isa, suurt kollast kassi, pole näinud, see sai enne otsa, kui Kuti polnud veel olemaski, ometi on ta pärinud oma isa vead, teeb uksed lahti.
„Kurri“ on Kuti õde, üleni kolme kirja siiruviiruline ilus kass. Mitte iialgi ta üle maantee metsa ei lähe, on alati kodus. Kosilased käivad tal siin, aga õnnetuseks jäävad nad auto alla, või jälle Kuti kihutab peigmehed minema. Mõlemad kassid on head hiirepüüdjad. Kodu hoiavad korras. Meil on köögis seina peal suur rivi valgeid kappe. Kappide peal reas vaasid, tassid ja mitmevärvilised pudelid. Neid pudeleid on värvinud meie noored sugulased ja kaunistanud igatvärvi õismaalingutega kui (Saksamaalt Kölnist, kus nad elavad) meile külla tulevad. Selle paari aasta jooksul pole kassid üleval ühtegi asja alla ajanud. Väga ettevaatlikult laveerivad nad asjade vahel oma samme seades suure ettevaatusega. Kiitus neile! Me paitame oma kasse ja räägime nendega. Öeldakse, kui ise korda pead, peavad seda ka loomad. Me kassid pole vitsa näinudki, seda polegi me majas. Kui Kurri midagi tahab, siis riputab ta end esikäppapidi mu riiete külge ja kõnnib tagujalgupidi minu kõrval, kui ma kõnnin edasi-tagasi toimetusi tehes, nagu laps. Nad tahaksid kala või silku, aga pole. Neid saab väga harva siin maal. Kui vahel on, siis läheb kala lõhna tundes suur nutt lahti, ja rõõm saades kala. Igapäevane toit on piim, supid, kassikrõbinad ja vorst. Öeldakse et Ussimaarja päeval läheb uss maasse. Sel soojal septembrikuul ei läinud. Meie Kuti aga jalutas metsas. Ühel päeval kui läksin metsaradapidi Paka mäele, nägin, et Kuti minust mõni samm mäest veidi allapoole keerupeal loopis hammastega kirjut rästikut ülespidi ja põrkas samas ise tagasi ja jälle haaras hammastega rästikust kinni ja viskas ülespoole ja samas põrkas ise tagasi ja nii kordus see mitu korda. See oli lõunaaeg kell kaks. Mul hakkas jube tunne, jooksin hirmuga koju, teades, et madu nõelas kassi ja et Kuti sureb. Suur oli mu imestus, kui kass tuli õhtul kella viie ajal koju ja oli terve ja nii näljane, otsisin mis talle süüa anda! Läksin mäele, et näha kas kass murdis lõpuks mao, aga rästikut polnud kuskil, sorisin kepiga rohus ja otsisin mujalt, aga mida polnud seda polnud. Mäe ääre peal asub küngas, kus igal aastal ussid talvituvad, küllap roomas madu oma kodupesasse varjule. Nüüd talvel vaatan (Kuti on paksude põskedega kass) et tema teine põsepool ajab mäda välja, oli otse lõua nurka tekkinud auk ja kael läks karvadest paljaks. Madu oli ilmselt teda ikkagi nõelanud. See mürk oli põses kaua tuuritanud. Nägin palju vaeva, enne kui sain ta põse ja kaela terveks ravida. Praeguseks on tal uus karv peal. Kevadel on Kutil palju tööd, kui mu vennanaine kevadel kapsataimi istutab, on Kuti vagude vahel kärmesti ametis hiireauke lahti kraapimas ja hiiri püüdmas, ta on sama kärme otseti tegutsemas, nagu Heidi mu vennanaine on! Neist lugudest võiks raamatu kirjutada, kui selleks tahtmist on, olen aga vana ei ole enam jaksu.
Miks peab inimene lemmiklooma! Arvan, et ikka enda pärast. Looma hooldamine pakub vaheldust tööpäevast tüdinenud inimesele, õpetab mõistma looma, arvestama tema vajadustega, piirama oma inimlikku ego. Looma eest hoolitsemine, tema hoidmine ja hellitamine annab emotsionaalset rahuldust inimesele ja loomale – viimane tunneb ennast kaitstuna. Võttes majja looma, võtab inimene endale kohustuse teda hoida ja kaitsta.
Minult on küsitud: „Miks sul ei ole lemmiklooma?“ Üksiku inimesena olin koolivaheaegadel pikki perioode kodunt ära ja kelle hoolde ma oma loomakese oleksin jätnud. Paar päeva oleksid naabrid tema eest hoolitsenud, aga paluda neil kuu aega teda hooldada oleks olnud liiast. Loomalgi oleks raske kohaneda uue, olgugi ajutise perenaisega, sest eri inimese suhtlemisoskus loomaga on omanäoline.
Nii ei olegi mul kogemusi oma loomaga, kuid olen tundma õppinud mitut head tuttavat kassi ja koera. Panen kirja mõned lood nendest.
Isepäine Topi.
Topi elas Jõgevamaal Voore külas. Tema perenaise Eviga olime kolleegid ja käisime sageli ümbruskonnas jalutamas, Topi rihmapidi kaasas. Nii mõnelgi koolijütsil oli lõbus vaadata, kuidas me metsa poole sörkisime, kõige ees, saba uhkelt püsti ja kõigest väest rihma sikutades, Topi. Oli tegemist, et püsti jääda tema ootamatute kõrvalepõigete ajal: erutav lõhnade maailm meelitas Topit.
Kasvult oli Topi madal kõverate taksijalgadega karvarull, keda Evi igal ajal kevadel pügas. (Mul on siiani alles kotike tema karvu. Topi ise puhkab hulk aastaid kodumaa mullas.) Karv oli ruuge hallika okkaga. Evi pügas Topit lambaraudadega. Ega ta üksi hakkama saanud – mees oli abiks. Peale pügamist käis Topi halenaljakas – pikk peenike pügamisjuttidega kere madalatel jalgadel, väikese pea küljes pikad laperdavad kõrvad. Ise ta häbenes pügamisjärgset alastiolekut – puges kuuti varjule.
Topi isaks oli puhastverd taks, kellel oli armulugu puudliga.
Kutsikana oli Topi olnud väikene armas ja elav karvatopp. Siit ka nimi Topi. Kutsika imetlejad pakkusid välja mitmeid nimesid. Üks naistuttav (saksa filoloog) leidis, et nimeks võiks olla Herz koerakese armsa välimuse ja olemise pärast.
Topi välimus oli vaatamisväärne. Kutsikana meeldis ta lastele väga: käisid teda imetlemas ja silitamas. Kutsika eas, päris noorekesena, varastati Topi ära. Küla lapsed otsisid teda kõikjalt, kuid Topi jäi kadunuks. Evi rääkis oma murest koolis õpilastele. Päevad läksid ja siis – Topi toodi koju tagasi. Just nimelt toodi. Üks algklassiõpilane ilmus õhtul, koerake kaasas, Evi ukse taha ja tunnistas, et tema viis Topi ära ja tõi nüüd tagasi, sest Topi nuttis palju. Evi küsimusele, miks ta Topi ära varastas, seletas tüdruk, et ta ei varastanud, vaid võttis Topi mõneks ajaks endale mängida: Topi meeldis talle nii väga. Omavahel leppisid nad kokku, et Evi ei ütle kellelegi, kes Topi ajutiselt ära viis ja sõna on Evi pidanud.
Topi oli õuekoer. Pehme paksu alusvillaga karvkate kaitses teda külma eest. Korteri akende all oli tema kuut, söögi- ja jooginõud. Territoorium, mis jäi keti ulatusse, oli tema turvaala ning sinna ei tohtinud võõras tulla. Lahtiselt ei võinud Topit pidada tema jahikoera instinktide tõttu ja ka seepärast, et ta oli võõraste vastu kuri – võis hammustada. Pakaselistel talvepäevadel ja öödel oli Topi ase (tekk) korteri esikus. Seal oli kitsas, kuid Evi ei raatsinud oma lemmikut õue jätta.
Topi võttis mind suhteliselt kiiresti omaks. Esimesed korrad käisin Topi territooriumil loomulikult koos Eviga. Algul oli ta väga umbusklik, kuid nuusutas mind siiski üle ja leidis vastuvõetava olevat ning harjus seostama mind jooksmaminemisega. Kui nägi mind tulemas, kilkas rõõmust. Ja kui me koos Eviga maja nurga tagant välja tulime, oli Topi rõõmust pöörane – kilkas, hüppas ja tiirutas ringiratast. Pidi nobe olema, et jooksurihm kaelarihma külge kinnitada. Ja siis! Ole valmis! Topi läks nii suure hooga, et võis minu kui kergema pikali tõmmata. Metsas oli sageli rihma käepide minu kämbla ümber – Topi jooksis ees ja mina tema järel. Evile oli Topiga koos jooksmine raskevõitu.
Nii me siis looduses käisime – Topi, Evi ja mina. Läksime näiteks piki Tammealleed Tammemetsa poole. (Metsas ei kasvanud ühtegi tamme, kuid alleed ääristasid eakad jändrikud tammed. Allee järgi nimetasid elanikud metsa Tammemetsaks. Metsa ametlik nimi oli Roela Suurmets ning metsa viiv tammedega ääristatud tee oli paar-kolm inimpõlve tagasi tuntud Lauasara teena. Lauasara oli meie ajaks ammugi hävinud.) Teeäärses majapidamises oli suurt kasvu noor koer, kes, kui ta lahti oli, tuli Topit tervitama. Uudistajal olid head kavatsused, kuid kui meie tervitaja Topi arvates tüütuks muutus, andis ta sellest tseremoonitsemata kurjal moel märku. Püüdsime pinget leevendada. Evi sikutas Topit eemale ja mina keelitasin teist asjaosalist kaugemale hoidma. Topi ei peljanud suurekasvulist suguvenda. Ta käis ikka vapralt oma teed. Oma tahtmised oskas ta läbi suruda.
Tammealleelt keeras rada metsaäärsele heinamaale, mille keskel kasvas kaks võimsa võraga puud – tamm ja pärn. Käisime neid tervitamas. Heinamaal lasi Evi Topi lahti. Ta tundis vabadusest pöörast rõõmu – tuiskas ringi, nina maas, ahmis endasse lõhnu, hüppas üle kraavi ja kadus vahelduseks metsa. Meie istusime ja ootasime Topit. Enamasti ei veninud ooteaeg pikaks, aga juhtus ka nii, et Topil ei olnud naasmisega kiiret. Kutsusime siis teda üksteise võidu. Evi oli mures, et järsku sattus koer mõne peibutava uru juurde (taks on ju urukoer). Lõpuks ilmus Topi välja ja lasi juhtrihma kaelarihma külge kinnitada. See toiming käis maiuspalaga meelitades.
Topi meelispaigaks kujukeski see heinamaa. Mõnigi kord läks nii, et ta keeldus mujale minemast. Keha viimseni pingul, käpad laiali, kael välja venitatud, silmad pungis, keel suust väljas, sikutas ta kaelarihma, püüdes meid oma tahtele allutada. Meil jäi üle ainult alistuda. Proovisime ka nii, et Evi kandis Topi süles peibutavast teeotsast mööda, aga niipea, kui Topi tundis maad jalge all, algas vägikaikavedu uuesti. Alla jäime meie. Õnneks leppis Topi meiegi sihtide ja soovidega ning rändasime üksmeeles ümbruskonnas.
Haigus ja aastad viisid Topi maamulda vaatamata kohaliku loomaarsti pingutustele. Topi põrm puhkab koduaias marjapõõsaste vahel. Jõululaupäeva õhtul põleb ta haual küünal, suvel õitsevad lilled.
Korteri akende all valvab nüüd korra järele hundikoer Rolf, poja kingitus isale, Evi abikaasale, pärast Topi surma. Evi meeski lõpetas oma maise teekonna mõni aasta tagasi. Evile on seltsiks Rolf, üks oma ning neli keldrikassi ning muidugi töö koolis.
Kratt Kurri
Ühel õhtul u. 15 a. tagasi helises uksekell. Avasin ja lävel seisis kolleeg ja ühtlasi naabrinaine Maret, käes rulli keeratud rahvariide vöö, endal küsiv ilme näol: „Ene, kes tunned? On see sinu oma?“ Tunnistasin vööd – oli tõesti minu oma, õigemini mulle kasutada antud vöö. Igaks juhuks avasin kapiukse – ei, vööd ei olnud kapis omal kohal. Tundsin huvi, kuidas vöö tema kätte sattus. Maret seletas, et leidis rullikeritud vöö oma korteri köögipõrandalt. Arutasime, et mis müstika see on. Rahvariidevöö ei veere rullikeeratuna läbi kahe korteri. Kes või sellega hakkama saada? Kahtlustasime Mareti kassi Kurrit.
Elasime teisel korrusel samal trepimademel korteriuksed vastakuti. Mareti ja minu korteri köögil oli rõdu. Rõdusid lahutas trepikoja aken, mille välisplekk e. aknalaud oli ühel tasapinnal meie rõdude põrandatega ning ulatus kummagi korteri köögirõduni. Kurri, kes elas ainult korteris, õppis käima oma köögirõdult minu rõdule. Leidsin sageli Kurri lesimas minu korteri rõdu piirdel või põrandat katval vaibal. Suvel palavaga hoidsin köögi ja rõdu vahelise ukse lahti. Kurrikene tuli loomulikult uudistama, mis teisel pool ust on. Algul salamisi. Kui mind nägi, lippas tagasi rõdule ning ronis kribinal oma rõdule. Peagi Kurri sõbrunes minuga ja oli sage külaline. Talvel ta muidugi tuppa ei saanud, kuid istus meelsasti minu rõdu äärel.
Jutuajamises selgus, et Kurri avab kappide uksi, mis korralikult kinni ei ole. Maret oli märganud, et Kurri õiendab käpaga irvakile jäänud kapiukse kallal. Tõepoolest, rahvariidevöö oli rulli keeratuna ühe kapi alusel riiulil ja selle uks ei seisnud kinni. Oletasime, et Kurri tuli rõdude kaudu minu korterisse, tegi käpaga irvakil kapiukse lahti, võttis vöörulli hambusse ja tassis läbi minu korteri toa, esiku ja köögi rõdule, ronis rõdu piirdele, sealt alla trepikoja aknaplekile, piki seda oma rõduuksest jälle üles rõdu piirdele ja uuesti alla enda rõdule rullikeeratud vöö hambus. Oli suvine aeg. Köögist rõdule viiv uks oli lahti. Mina toimetasin peenramaal. Kurril oli vaba voli tegutseda. Aga miks ta nii toimis? Miks ta võttis lambavillalõngast kootud vöörulli? Samal riiulil oli teisigi väikeseid riideesemeid. Kas vööl oli tema jaoks oluline lõhn? Kurri oli emane kass. Poegi tal ei olnud, sest teda ei lastud õue armurõõme maitsma. Kas selline käitumine oli seotud emainstinktiga viia pojad võõralt ohtlikult territooriumilt kodusesse kaitstud kohta? Ja lambavillane vöörull seostus pojaga?
Teine sarnane lugu oli veel, vist isegi samal suvel. Maret tuli kokkukeeratud sukkpüksid näpus. „Kas need on sinu omad?“ Olid küll. Ta oli leidnud sukkpükste rulli oma rõdult Kurri asemelt. Asi oli tundunud talle kahtlane, sest ta ei pane sukkpükse selliselt kokku. Sukkpükste karp oli mul sama kapi alumisel riiulil, kus oli olnud rahvariidevöögi ja kapi uksemagnet oli ikka vahetamata. Ju Kurri oli käinud ja sukkpükste puntra juba tuntud teed ära tassinud. Miks talle see pehme kogukas pundar meeldis? Kas sukkpükstel oli mingi oluline lõhn? Miks ta valis puntra (karbis oli mitu pundart), mis oli korra jalas olnud? Mis sundis looma nii käituma? Kas tõesti emainstinkt? Kas need kaks pehmet rulli olid pojad, keda pidi kaitsma?
Kurri ema oli õuekass Mareti mehe isakodus. Kurri oli üks tema pesakonnast, kes pääses surmast tiigis, kivi kotis. Mareti pojad tahtsid endile kassi ja nii leidiski üks hallivöödiline kassihakatis endale kodu. Temast sai toakass, sest pereema Mareti tingimus oli, et poegi ei tohi olla. Külas ei olnud 1980. aastatel võimalik kassi steriliseerida ning polnud kättesaadavad tiinusevastased tabletid. Nii oligi ainuke võimalus hoida emane kass toas kinni. Kassile oli nn. puurielu piinaks, eriti nooremas eas, kui elutsüklid sundisid paarilist otsima. Paar korda pääses Kurri vabadusse, kuid põgenemine avastati kohe, Kurri saadi kätte ning poegi ei tulnud. Vanas eas muutus Kurri rasvunud laisaks ning apaatseks loomaks. Ta suri vanadussurma ja maeti oma sünnitalu õuele.
Kuidas oleks õigem toimida kui pere soovitakse kassi või koera? Kas steriliseerida või kasutada tiinusevastaseid tablette? Emase looma puhul? Küllap tuleks lähtuda looma heaolust nendest tingimustes, millistes hakatakse looma pidama.
Kurri kohta veel paar tähelepanekut. Ta ei näugunud, vaid tegi natuke naljakat kurisevat häält. Siit ka nimi Kurri. Ta ei läinud ka pereliikmete sülle, välja arvatud pereisa, rääkimata võõrastest. Ta ei sallinud ka silitamist.
2
Palli tänava valitseja Volli (31.VII.2002-5:IX.2005)
13 aastat elas Palli tänava majas nr. 5 kõuts Volli, täisnimega Voldemar. Enne teda oli peres Timmu, täisnimega Timofei. Tema ajal elas pere Tallinnas Nõmmel. Nimed Voldemar ja Timofei pandi peremehe ettepanekul. Ta arutles umbes nii: kass on pereliige, kes elab oma iseseisvat elu ja meessoost kassil peab olema mehine nimi.
Timmu oli Volli isa ja emaks oli Järvakandi Peetri koguduse pastori kass Katariina-Rosalie. Timmu ja Katariina-Rosalie said kokku Lelle lähikonnas proua Asta talus. Õel ja õemehel oli sealkandis suvemaja. Pikemaks ajaks sinna sõites võtsid nad Timmu kaasa, küdi loomake ei talunud autosõitu. Teda prooviti sõidutada korvis või puuris auto katusel, õde hoidis, õigemini püüdis hoida teda sõidu ajal süles, kuid Timmu pissis hirmust talle sülle. Ta kräunus, rabeles ja küünistas. Asi läks nii kaugele, et Timmu põgenes, kui õemees auto garaažist välja ajas. Hirm autosõidu ees määras Timmu edasise elukäigu. Ta anti suvekodust paari kilomeetri kaugusel elavale proua Astale. Viimane võttis enda juurde ka Katariina-Rosalie, kui pasotor vahetas elukohta ning ei saanud kassi kaasa võtta. Timmu elas Asta juures kaks aastat ning jäi auto alla.
Timmu ning Katariina-Rosalie järglane Volli oli kassisoo väärikas esindaja. Juba välimus oli silmapaistev: madalad jalad tugevate käppadega, must pikakarvaline uhke valge maniskiga kasukas ja saba kahar nagu oraval. Põlveliigesest algasid puhvpüksid. Lapsepõlveajal toas elades säras Volli kasukas puhtusest, aga õues ringi rännates oskas Volli end igasuguse ilmaga ära määrida.
Volli oli sõltumatu isand, kes kassielu võitlusväljal oli tunnustatud tegija. Lähipiirkonnas, just turukasside seas, küllap ka kaugemal, on Volli järglasi, kelle rinda ehib valge manisk nagu oli meie Vollil. Kahevõitluses Volli ei taganenud – kargas nagu must välk ka endast kogukama rivaali kallale ja ei andnud alla enne kui sissetungijale oli koht kätte näidatud. Haavu sai ta elu jooksul loendamatul hulgal. Kõrv lõhki rebitud, ninal haav, nahalatakas turjal lahti jne. – nii istus Volli sageli hommikuti ukse taga. Isegi vana ja tõbisena püüdis ta oma territooriumi valvata, aga noored muutusid üha jultunumaks. Viimastel elukuudel magas Volli ükskõiksena põõsa all, kui jultunud tiigrivöödiline meie õues kontrollpunkte märgistas.
Koertegi suhtes oli ta üleolev ning takistas nõnda endast palju arvavat haukujat. Üleaedsetel on kaukaasia lambakoer, kes häälekalt avaldas enda arvamist kasside suhtes. Meie krunte lahutab osaliselt laudadest tara, osaliselt võrkaed. Koera liikumisruum üleaedsete krundil on seatud nii, et tara taha koer ei pääse. Meie krundil on tara kõrval madal tsementmüür. Kord ründas kaukaaslane larinal haukudes kõigest väest võrkaeda kohas, kus see kinnitub tara külge. Raevu põhjustas Volli, kes lamas tsementmüüril nagu narritades koera. Lõpuks Volli tüdines kärast, hüppas müürilt maha ja jättis raevunud lõriseja sinnapaika. Üle tänava meie vastas elavate naabrite puudlit karistas Volli käpalöögiga nina pihta, kui see liiga lähedale tuli, et võõrast oma hoovilt minema ajada.
Teadagi, et koera nina oli lõhki ja häbi pealekauba – ei suutnud oma hoovi kaitsta. Teeme seda lugu naabrinaise jutu järgi: ta nägi sündmust pealt.
Koduski näitas Volli oma iseloomu. Õues olid tal kindlad kohad, kus ta ootas tuppakutsumist. Esimene hommikune ärataja tegi ukse lahti ja hõikas Vollit. Kui ta oli öistelt käikudelt tagasi, tuli ta tuppa magama. Keris ennast õe kõrvale voodisse oma teki peale. Aga juhtus ka nii, et Volli ei teinud kutsujast väljagi – pilutas silma, keeras teise külje ja magas edasi. Nii oli kõiges: kui Volli ei tahtnud, siis ta sind ei arvestanud. Õigem oli tagasi tõmbuda ja oodata soodsamat aega. Kui Volli tõmbas kõrvad lidusse, oli märk, et ta pole asjade seisuga rahul. Seda tuli ette sageli.
Volli liikus laialt ringi. Oma rännakutel jäi ta ära mitmeks ööpäevaks. Rännakutelt naasis ta mõnigi kord kummalisena. Ühel talvel ilmus ta hommikuti koju tahmasena. Naersime, et Volli on hakanud katlakütjaks. Meie lähedal oli linnaosa katlamaja. Üksvahe hoolitses ta pere küttevarude eest – järjekindlalt saabus ta hommikuti höövlilaastud sabakarvadesse takerdunud.
Mõnikord oli tunne, et Volli haledas väljanägemises on süüdi südametu inimese käsi. Kuidas seletada, et hommikul istub trepil kass üleni koos haisva määrdeõliga. Sellisena me lemmik ühel suvehommikul koju jõudis. Esimene ehmatus möödas, keerasime Volli vana teki sisse, ostsime pudeli Fairyt, lasime vee vanni ning pesime Volli puhtaks. Kuivatasime mitme linaga ning lõpuks fööniga. Kogu hommikupoolik kulus Volli puhastamisele. Temale see õiendamine ei meeldinud, eriti vastumeelne oli vesi ja ta andis seda asjaosalistele igati teada, kui parata polnud midagi. Lõpuks oli Volli kasukas säravalt puhas, kuid seda ilu polnud kauaks.
Varemgi oli paar lugu juhtunud, mille põhjustajaks pidasime kurja inimest. Aga kuidas ta kätte saada? Olime õpetanud Vollit reageerima ainult oma nimele, mitte kutsele „kiiss-kiiss“. Võõraid inimesi ta vältis. Koduski ei suhelnud ta võõrastega, puges nende eest peitu või läks õue.
Lärm oli Vollile talumatu. Meie majas on vaikne. Külla tulnud lapsed tahtsid Vollit silitada. Seletasime, et nad peavad olema vaiksed ja rahulikud, et kass nendega teataval määral koduneks. Alles siis võib teda nimepidi kutsuda ja kui Volli nõus on, silitada.
Pereliikmete sülle tuli Volli meeleldi. Just nimelt tuli. Teda endale sülle tõsta polnud mõtet – hüppas maha. Kõige meelsamini läks ta õe sülle. Volli oli tema lemmik.
Kodune pilt meie elutoas õhtul. Õde, õemees ja Volli vaatavad televiisorit. Õde ja õemees istuvad diivanil. Õde on sirutanud jalad tumbale, tema süles on Volli padi ning sellel troonib mõnusalt kerra tõmbunud Volli. Noorena imes Volli enne uinumist õe pöialt.
Oma pesa Vollil ei olnud, kuid aja jooksul kujunesid tal kindlad magamiskohad, kuhu panime tema padja ja tekid, et ta pehmet mööblit ei määriks. Ema toas meeldis talle tugitool ahju kõrval. Elutoas olid Volli meeliskohad tugitool ahju kõrval, tumba ja koht kušeti keskel. Õe toas magas ta kirjutuslaua toolil ning õe magamiskušeti keskel. Kööki jäi ta harva. Seal oli tema eelistatum koht taburetil laua otsas.
Mingi sisemine kell määras valikuid. Kõht täis (söögikoht oli köögis) läks Volli näitas köögist esikusse viiva ukse taha ja palus ukse lahti teha. Esikus oli kaks võimalust – õue või ema tuppa. Suvel läks ta enamasti õue, aga kui vihma sadas, keeras ukselt tagasi. Päevade viisi läks Volli ema toa ukse taha ja palus end sisse lasta ja siis vupsti! Tugitooli. Kui ema tugitoolis istus, seadis Volli end sisse tema süles. Nii nad seal siis kahekesi tukkusid (ema suri 2008. aastal 93-aastasena), kuni ema Vollist väsis, ennast liigutama hakkas ja Volli seda pahaks pannes maha hüppas ning läks kas õue või seadis ennast sisse järgmises toas. Järgnes aeg, kui Volli eelistas pikka aega elutuba või õe tuba.
Talveöödel magas Volli enamasti toas õe kõrval oma teki peal ennast tihedasti vastu õde surudes. Õemehe kõrvale ta magama ei läinud. Kui õde talvel ära oli, magasin mina all tema voodis, et Volli ei peaks õues olema. Suviti oli tema magamiskoht majapidamishoone laka räästaaluses, kus oli eelmise majaomaniku ajast õlgi. Seal oli Vollil mitu asemekohta.
Mina elan ärklikorrusel. Sinna me Vollit käima ei harjutanud. Paar korda viisin ta üles, et näha, kuidas ta käitub. Niipea kui Volli põrandale panin, keeras ta minu ukse poole ja nõudis otsustavalt väljalaskmist. Kõrvad olid lingus ja kogu olek rahulolematu. Avasin ukse ja läksime koos alla talle tuttavasse maailma. Öeldakse, et täiskasvanud kass ei jää võõrasse ümbrusesse pidama. Eks seda kinnitas ka Volli käik minu ruumidesse.
Esikust läksid uksed maja alusesse keldrisse, sahvrisse ja kempsu. Nende uste taga Volli ei peatunud. Need olid talle sama tähtsusetud nagu seda. Majapidamishoone ruumidesse, välja arvatud puukuur ja lakaalune, Volli ei läinud. Kui sauna uks oli lahti, siis vaatas mõnikord üle ukse ja nuhutas, aga need ruumid ei meeldinud talle.
Teavet oma lemmiklooma, s.t. kasside kohta oleme saanud raamatutest.
Mood ei ole mõjutanud valikut ning tõupuhtus pole olnud oluline.
Näitustel ei ole lemmikloomaga käinud.
3
Volli elas vaba looma loomulikest instinktidest tingitud elu ja mingit aja hulka loomaga tegelemiseks ei oska määrata. Igaüks meist tegeles temaga. Vajadusel pesid teda õde ja õemees. Kui Volliga tegelemise aja sisse arvata ka tema süles hoidmine telerit vaadates, lehte lugedes, sokke nõeludes, siis kulus kassiga tegelemiseks kõige rohkem aega õel. Volli oli tema lemmik.
Hommikul seitsme-kaheksa paiku lasi keegi Volli sisse, puhastas teda vajadusel ning Volli läks õe tuppa magama. Üheksa paiku tuli ta koos meiega sööma. Volli söögikoht oli laua kõrval olema lillevaaside riiuli all. Ühes jutis hommikusööginõudega pesime Volli nõud – söögikauss, vee- ja piimanõu. Volli läks õue või tuppa magama. Järgmine söögikord oli harilikult õhtul. Oli ka päevi, kui Volli nõudis lõunat. Volli sööginõude all oli nelinurkne papitükk, nn. laudlina. Kasutusel olid nn. salvrätikud, neljakandilised paberitükid, mille peal käis Volli kahvel, millega tema toitu liigutati. Laudlina oli vajalik selleks, et Volli süües põrandat ei määriks. Volli söötmine kujunes aastatega omaette rituaaliks. Meie köögis võis näha niisugust pilti. Volli sööb. Keegi istub kõrval Volli kahvel käepärast. Söögikauss oli neljakandiline, seest ümarate nurkadega nõu. Volli sööb kausi keskelt puhtaks, aga nurkadest noolima ei hakka. Söötja võtab kahvli kätte ja tõmbab toidu kausi keskele. Volli võtab paar ampsu ja uuesti tuleb toit keskele kokku tõmmata ning vajadusel juurde panna. Viimastel aastatel jäi Volli sööginõu juurde tukkuma. Õemees kõlistas äratuseks kahvliga kausi serva vastu ja toimetas edasi. Kui Volli lasi ennast pikalt kutsuda, näiteks sööma, tavatses õemees öelda: „Noh, ega aadlimehed peagi kohe tulema.“
Volli toiduks oli spetsiaalne kassikonserv ja toit meie oma laualt (supileem, kodujuust, piim (harva), kala, valge jahukaste, mannakört (keedeti Volli jaoks), üksvahe keefir, munakollane, tailiha jne.) Volli jaoks eraldi muna ei keedetud, aga poole oma hommikusöögimuna kollasest andis õemees Vollile. Ta nimetas seda lepinguks. Ka sel juhul, kui Vollit kohal ei olnud, pani ta poole munakollasest Volli tassile. Söömata ei jäänud see kunagi. Vastavalt arsti soovitusele me ei andnud Vollile toorest kala. Kassikonservi sõi Volli hea meelega. Sellega oli lihtne kassi toita. Kuivi krõbinaid ta ei söönud.
Loomaarsti poole nii Raplas kui Tallinnas on pöördutud palju kordi. Vetarst on puhastanud Volli haavu, süstinud, ravinud paiseid, sappi, neerusid, suuõõne- ja kõri haavandeid jm. Elu lõpul oli Vollil alles poolteist kihva, ta ei suutnud midagi närida. Lõpuks ei saanud ta haavandeis ja paistes kurgu tõttu isegi vett neelata. Volli jäi nii nõrgaks, et ainult lamas. Looma piinadest päästmiseks palusime loomaarstil Volli magama panna. Igavene uni saabuski 5. sept. 2005. a. päikesepaistelisel pärastlõunal.
Matsime Volli maja nurga juurde jasmiinipõõsa juurde. See oli üks kohti, kus Volli lesis oodates sissekutsumist. Õemees kaevas haua. Kirstuks oli Volli pikkusele sobiv pappkarp. Asemeks olid õled räästaalusest magamiskohast, neile katteks Volli lina, pea alla väike nukupadi, ümber keha saialilleõied, peale ema tikitud lina. Kaanetatud kirstu lasime hauda. Hüvastijätuks puistasime mõne lilleõie ja viskasime igaüks kolm peotäit mulda. Õemees ajas haua kinni. Haua peal on murumättad ja ümber paekivitükid, mille vahele õde asetas potilille. Jõulude ajal sättisime Volli hauale väikese kuuse ning põles küünal.
Kas majja tuleb uus kass? Arvatavasti, sest õde ja õemees pooldavad uue kassi võtmist. Mulle see mõte ei meeldi, sest uus, olgugi enda kasvatatud, on võõras, kellega on raske harjuda. Volli oli legend. Hoovis ja majas on kõik kohad temaga seotud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on kindlasti vajalik õues elavate loomade puhul.
Koerad ja kassid, kes elavad ainult toas, tuleks steriliseerida. Olen näinud, kui keeruline on täies elujõus emast kassi paaritusajal toas hoida. Loomale endale on see piin. Kui mul oleks õues elav emane kass, annaksin talle tiinusevastaseid tablette. Las loom elab looduse käskude järgi.
Meil ei ole emasloomi olnud.
Pikematele reisidele, peole, külla ei ole Vollit kaasa võetud. Volli eluajal oli keegi alati kodus. Loomahotelli teenuseid ei ole olnud vaja kasutada.
Volli sünnipäev oli 31. juulil. Märkisime seda päeva mõne maiusega, mida harilikult ei antud, näit. sardell, viiner. Hommikul pöörduti tema poole sõnadega: „Volli, täna on sinu sünnipäev!“ Volli ei arvanud sellest lausest küll midagi.
Riideid me ei muretsenud. Nooruses olid mänguasjad: väikesed kõrinad, pallid, pisike kass paela otsas on siiani alles. Spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks peale šampooni ei ole kasutanud. Ka ehteid ei olnud. Spaasse teda ei viinud ja ei soovinudki viia.
Arvan, et liigse hoolitsemisega võib looma ära rikkuda, muuta isekaks ja kapriisseks või tema tahte täiesti alla suruda – kujuneb laisk isetu loom, kes ei paku rõõmu. Loomale peab jääma võimalus olla tema ise. Eks meie Volli söötmistseremoonia on üks näide ülehoolitsemisest.
Juhtusin kord nägema turu lähedal järgmist pilti. Suur täissöönud kõuts istus tänava ääres ja väike kõhnuke vanainimene toitis teda lihatükkidega. Seisatasin ja uudistasin olukorda. Naine selgitas, et see on tema kass, kes juba mitu päeva pole kodus söömas käinud. Ta on looma otsinud, lihatükid (toores liha oli) kaasas. Täna ometigi nägi ja annab nüüd süüa, sest muidu jääb kass nõrgaks. Kassi välimusest ei paistnud nõrkust – oli suur rammus loom. Liigitaksin ka selle situatsiooni ülehoolitsemise hulka.
Tänapäeval, juhul kui raha on olemas, on lemmiklooma eest lihtne hoolitseda. On küllalt kirjandust, ravimeid, hooldusvahendeid, on lemmikloomade ravimisele spetsialiseerunud arstid, on loomahotellid. Kui loom on tõesti omanikule armas, on kõik võimalused teda eest hoolitsemiseks olemas. Peale tahtmise ja armastuse peab olema raha.
Meie majast sai Vollile kodu septembri lõpul. Kuni kevadiste soojadeni elas ta majas ning asjal käis liivakastis, milleks oli suur madal vasknõu. Tundes esimest korda õues olles vajadust liivakasti järgi, palus ta ennast sisse lasta. Õemees, kes koos Volliga õues oli, taipas, milles on asi ning tõstis kassikese pehme mulla peale ja näitas, et seal saab kraapida ning kükitada. Volli sai asja selgeks. Talvel oli Vollile kempsuks puukuur. Suvel otsis ta endale sobiva koha õues. Keelde, et siin või seal ei tohi kraapida, ei olnud.
Laualt toidu võtmine ja söögilauale minek oli keelatud, aga kui köögis kedagi peale Volli ei olnud, lipsas ta söögilauale vorstilõiku haarama või istuma ja aknast välja vaatama. Kui keegi kööki tuli, oli Volli krapsti! põrandal, endal süütu nägu peas. Ka lisapalade nurumine söögi ajal oli keelatud, aga meie ise ei pidanud alati sellest reeglist kinni ja Volli ootas nina püsti maiust, kuni keegi selle talle poetas.
Halbadele kommetele mõeldes? Meie Volli oli narkomaan, päris paadunud narkar. Ikka leidis ta mõne koha või taime, mis tema jaoks uimastavalt lõhnas. Siis ta hõõrus enda kurgu alust vastu maapinda või taime ja jäi väljasirutatult pea kuklas lamama. Vastupandamatu taim oli brokkoli. Üksvahe me kasvatasime seda. Volli lamas õndsa olekuga brokkolipeenras. Brokkoli puhastamise ajal tiirutas ta näugudes ümber puhastaja. Sellest pahest ei osanud me Vollit võõrutada. Alalisest enda hõõrumisest oli Volli valge kurgualune määrdunud ja inetu. Aga niisugune ta mul oli. Teha polnud midagi.
Ei mäleta Volli karistamist. Mingil viisil on vist siiski karistada vaja. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi. Arvan, et see võib teha looma salalikuks ja kurjaks. Keelasime, ütlesime kindla ja karmi häälega: „Volli, ei tohi!“ Mõnes olukorras oli sellest abi. Kui Volli oli süüa küsinud ja siis mingil põhjusel enamuse järgi jättis, pahandas ema temaga: „Vaat, sabast kinni ja uksest välja! Kui toidu tellisid, siis tuleb ka ära süüa!“ ja ise udis kahvliga Volli kausis palakesi koomale tõmmates. Volli istus kausi juures ja lasi rahumeeli nurru või marssis hoopis ukse poole.
Trikke me Vollile ei õpetanud. Arvan, et põhjalikum dressuur on vajalik koertele, keda mingil eesmärgil välja on vaja õpetada, näit. valvekoerad, karjakoerad jne. Mäletan niisugust hundikoera, kes oli koolitatud elumaja hoovi valvama. Võõrast ta hoovi ei lasknud ja kui juhtus, et võõras õue tuli, siis välja koer teda ei lubanud.
Rääkisime Volliga, näit. Vollit kammides, käppasid puhastades hommikul, süles hoides jne. ajasime juttu. Sõbralikule ning heatahtlikule hääletoonile, just tuttavale hääletoonile vastas kass sõbralikult. Kurjad sõnad, kuri toon ning kuri nägu sunnivad looma kaitseseisundisse ning kass põgeneb. Loom tajub sõna, näit. oma nime, käsklusi jne., kui helide kombinatsiooni ja tegutseb vastavalt sellele, kuidas teda on õpetatud toimima seda helide kombinatsiooni kuuldes. Algeline mõtlemisvõime vist siiski on. Aju on ju kõigil. Kas see on siis loomal tühi hallollus. Looma aju närvirakud annavad tegutsemiskäsklusi vastavalt välismaailmast tulevatele signaalidele, neist tuleb eristada kasulikud ja kahjulikud, teha valikud, mõelda. Emakass kannab poegi ühest pesast teise. Sellele peab ju eelnema mingi mõttetegevus.
Lemmikloom võib kasutada peremehe liigset kiindumust enda huvides. Volli ja õe suhtes oli see selgelt märgata. Volli nurus söögilauas maiuspala. Õde tavaliselt poetas selle talle. Volli meeliskoht oli õe süles. Niipea kui õde diivanile või tugitooli istus, oli Volli rahul ja ei jätnud enne, kui oli sülle saanud. Isegi lapitöö tegemise ajal magas Volli tal süles. Ega õde seda pahaks pannud. Ta oli uhke Volli eelistuse üle ja mõnigi kord ütles naljatades, et ma ei saa ju seda või teist teha, sest ei taha Volli und segada.
Lapsi meie peres ei olnud.
Tuttavate lemmikloomapidajatega on üks vestlusteema looma käekäik.
Keda mingil juhul ei peaks? Ei oska öelda. Küllap iga loom saab armsaks, kui oled ta võtnud, aga siiski ei peaks ma loomi (koerad, kassid), kes diivanipadjal kükitavad iluasjad või kelle välimus on minu arvates värdjalik, näit. buldogid.
Aastaid tagasi kasvatas siil meie puukuuris üles neli poega. Söötsime neid ja valvasime, et neile liiga ei tehtaks. Jälgisime nende askeldusi õhtuti kuuris, selle ümbruses ning aias. Huvitav oli vaadata, kuidas nende maailm laienes ning nad kodust lahkusid. Järgmisel suvel oli kuuris üks siilike ja siis lahkus seegi. Tihaste hulgast hakkas ühel talvel silma sakris sulgedega linnuke. Ristisime ta Äpuks ning jälgisime huviga, kas ta ikka tuleb söögikohale. Pisike sinitihane sai nimeks Üliõpilane (pealagi helesinine).
Kui elutingimused lubavad, võib muidugi eksootilisi ja ebatavalisi loomi pidada, aga kõik oleneb inimese arusaamisest ning tõekspidamisest.
Minu arvates võib iga koduloom olla lemmikloom. Lemmikloomaks võib olla praktilisel eesmärgil peetav loom, kes mingil viisil või põhjusel on teistest erinev ning pälvib suuremat tähelepanu. Minu lapsepõlve kodutalus oli lemmikloomaks hobune Miku – erksa olemisega vastupidav loom, keda kõik armastasid. Temast rääkides kasutati alati nime, mitte kunagi üldnimetust hobune.
Väljend lemmikloom ei ole minu arvates üldse õnnestunud sõna. Väljend viitab sellele, et on mitu looma ning üks nende hulgast on pälvinud erilise tähelepanu – on kõikide lemmik, väljavalitu. Mul on viis kassi, aga üks neist on minu lemmik. Aga kui peres on üksainuke loom, näit. minisiga, siis kasutaksin küll väljendit „meie pere loom“. Sõna lemmik eeldab võrdlust kellegi teisega.
Lemmikloomade pidamise põhjustest on juttu sissejuhatuses.