Loomadega olen elus palju kokku puutunud. Maal elavad inimesed on loomi kasvatanud, et endid üleval pidada ja toita. Loomadega koos elades tuleb loomi armastada. Loomad tunnevad ära inimesed, kes neid armastavad ja nad hoiavad neid inimesi. Eriti koduarmastajad on koerad ja kassid. Linnas peetakse neid lemmikloomana. Moes on veel lemmiklinnud, rotid jt. väikesed loomad.
Olen sündinud 1926. aastal. Minu lapsepõlv möödus maal loomade keskel. Suurele osale rahvast oli maaelu ja loomapidamine elu allikaks. Suurtest loomadest koolieelikuna olen kõige enam armastanud hobust Miku. Mulle meeldis temaga ratsutada. Olin veel liiga pisike et maast hobuse selga saada, selleks kasutasin aidatreppi, 70 cm kõrgune tsemendist. Hobuse selga ronisin kaksiratsi, lakast hoidsin kinni ja nii viisin hobuse heinamaale sööma. Hobuse seljast maha tulek oli lihtne, libistasin end hobuse külge mööda alla. Hobune hoidis mind. Kutsumise peale tuli alati minu ligi. Andsin hobusele alati midagi maitsvat, kas leiva- või suhkrutüki.
Mulle meeldis hobustega põldudel töötada. Kivide maasse rullimine külvi järel oli üks meeldivamaid töid. Suvine heinavedu oli tore töö. Heinamaal kaks täiskasvanut surusid kaks kuiva latti sao alla ja tõstsid heinasao reele. Lapsed juhtisid hobused küüni, kus suured inimesed heinad panipaika tõstsid.
Kord läksid meie pere ja naaberpere täkud kaklema. Pildusid tagumisi jalgu teineteise poole, tõusid tagumistele jalgadele ja tagusid esimeste jalgadega teineteist. Hammastega püüti vastast hammustada. Mina tahtsin Mikule appi minna, aga isa oli minuga väga kuri. Tuletõrje hüdropuldist tuleva veejoaga lahutas isa kaklevad hobused. Miku värises kaua oma latris, ei tea kas hirmust või vihast.
Keegi loomalaps ei ole mind nii lummanud kui äsjasündinud sealapsed. Nad on ehtsad siidipadjakesed, kui neid käes hoida. Päeva-kahe pärast kaotavad nad oma siidise kehakatte ja muutuvad väikesteks tavalisteks põrsakesteks. Kahju.
Koer Vati, oli tavaline karjakrants, keskmise suurusega majavalvur. Kui pere sõi lauas, siis tema tõusis tagumistele jalgadele ja esimeste jalgadega palus süüa. Ta oskas muusika saatel tagumistel jalgadel tantsida.
Nõukogude ajal lahkusin isakodust. Läksin mehele ja sündisid lapsed. Elama asusime maamajja. Et maal ära elada, tuli loomi pidada. Üks loomadest oli Tommi – majavalvur, suur hele pruunilapiline koer. Peale kodu valvamise võttis Tommi oma valvealusteks ka lapsed. Vanem poeg Ats oli Tommi lemmiklaps. Poiss võis teda hammustada, lüüa kuid Tommi ei teinud sellest väljagi.
Oli aeg, kus terve ühe talu maa külvati ühte sorti vilja täis, teise talu maa teist sorti. Meie talu maa oli rukist täis külvatud. Rukis oli umbes poole meetri kõrgune. Kaheaastane Ants oli kadunud. Kutsumisele ei vastanud. Hüüdsin Tommi ja oh sa ime, Tommi kargas rukkipõllust püsti, varsti tuli vilja seest nähtavale poisi hele pea. Ju nad tegid seal lõunauinakut. Tommi armastas magada kasuka peal. Ants pani oma pea koera peale ja nii nad magasid. Keegi võõras ei tohtinud poissi sülle võtta. Tommi läks kallale ja isegi hammustas. Tommi ei lubanud võõrastel õue tulla, kui me koolimajas tööl olime. Muidu oli ta väga sõbralik koer.
Kord läksin loomi karjamaalt lõunaks koju laskma, väiksem poiss oli süles ja koer kaasas. Karjamaa oli paarikümne meetri kaugusel. Lasksime loomad koplist välja, kui nägin, kuidas kukk läks vanemale pojale Antsule, kes oli õuele jäänud, lähemale, ise tiiva rapsides. Kukk oli tigeda loomusega. Ma sain öelda „kukk“, kui Tommi pani kui tuul kodu poole jooksma ja sai viimasel minutil vahele enne kui kukk oleks poisi kallale jõudnud.
Ma armastan väga loomi ja astun alati vahele, kui keegi tahab loomale liiga teha, aga seekord tuli küll sellel kurjal kukel sõit ette võtta supipotti.
Aastaid hiljem oli Tommi ühel päeval kadunud ja teda ei leitudki. Ta oli suur koer ja ei kartnud hunte, kuid mine tea. Tommit leinasime kogu perega.
2
Aastad on möödunud. Pere on laiali läinud, kes kooli, kes linnadesse tööle, kes manalateele. Koduloomade pidamine oli maal tehtud võimatuks. Alles on jäänud metsloomad ja linnud. Neist tahan järgnevalt pajatada.
Mul on suur õunaaed mis on taraga piiratud. Talveks jätan puude alla õunu, mida metskitsed üle tara hüpates tulevad lume seest välja kraapima ja sööma. Kitsed setivad endid isegi ukse ette magama. Nad ei karda mind.
Põdrad on paar korda õunaaias olnud ja õunapuu oksi näksinud. Talvel pannakse soola teedele ja seda soola käivad põdrad lakkumas. Et soola teelt kätte saada, laskuvad põdrad põlvili lakkuma soola. Põdrad on liikluseks sulgenud tee oma soolaisuga. Kohalikud arvestavad sellega.
Olen näinud ilvest. Hunti ja rebast metsloomana ei ole näinud. Nirgid elavad pööningul, kus nad saavad pesa teha vanasse kasukasse. Suveks kolivad lähedaoleva oja kallastele. Oravad elavad vanade puude õõnsustes. Nirk ja tõhk ehk tuhkur on mõlemad hiire- ja rotikütid. Tõhk kannab poegi ühest kohast teise samuti nagu kass. Jänesed jooksevad ümber aia. Aias kipuvad jänesed noortele puudele kahju tegema – koort närima.
Kokkupuude kärbiga. Kevadhommikul oli laululindude kontsert kui suur hädakisa õunaaia tagumises osas. Kärp oli kreegipuu otsas okste vahel peidus, kui väikesed laululinnud ründasid teda vihaselt. Linde oli palju. Ju see kärp oli käinud laululindude pesi purustamas ja röövimas. Linnud lahkusid, kui puu alla läksin, aga kärp kükitas veel kaua puu otsas, kui suur tomp kõveras.
Leevikesed armastavad kevadel õunapuude õiepungi purustada, milledes on ussid. Ma ei ole õunapuid mürgiga pritsinud. Leevikesed jätavad paraja jao õisi õunapuu otsa.
Linavästrik on olnud minu ärataja suvisel ajal igal hommikul. Kell seitse koputab nokaga aknale.
Kõige ilusam laul on ööbikul, kes elab toompõõsas. Teda ahvib lauluräästas, aga ööbiku laksutamist ei ole ta selgeks saanud ja ei saagi.
Kõige armsam lind on pisitilluke pöialpoiss, kelle pesa on esiku kõrval põõsas.
Jalakapuu mille ülemine osa oli maha murdunud, sai pesapaigaks toonekurgedele. Paremat majavalvurit ei saa ollagi kui toonekurg oma nokaplaginaga iga võõra sissetungija peale. Poegadele tõi toiduks hiiri. Küütseljaga hiired püüdis, tappis ja seadis eemale maha ritta, poegadele ei toonud. Poegadele tõi toiduks väikesi jäneseid, noori rästikuid ja nastikuid, konnasid ja kalu.
Maal on palju elektri- ja telefoniliine. Ühte liini oli noor toonekurg kinni jäänud, tiivast viga saanud ja lamas liini all. Võtsin linnu ja sidusin tiiva kinni. Toitsin kurge konnadega ja ööseks viisin kure keldri katusele magama. Keller on keset aeda. Kurg paranes, lendaas keldri katuselt alla minu juurde. Kõndis mu järel kui kutsikas. Õppis lendama. Sügis viis kured lõunamaale. Igatsevalt vaatas ta neile järele. Viimaste kureparvedega lendas kurg kaasa lõunamaale.
Kevadel kui kured tagasi tulid, tuli temagi tagasi minu käest konna saama. Milline oli minu rõõm. Pesa tegi ta meist kaugemale, kuid aias käis tihti jalutamas. Ta ei kartnud mind ja tiivaarmist tundsin minagi ta ära. Ühel sügispäeval tiirles minu kodu ümber seitse toonekurge õige madalalt. Oli see minu toonekure pere, see jäi mulle teadmata.
Teine suur lind, kes mind lummas, oli konnakotkas. Tema elas minu kodu aias iidse pärnapuu otsas mitmeid aastaid. Teda sai näha hommikuhämaruses või õhtuvidevikus. Kõik mutid, rotid ja hiired püüdis ta kinni. Pojad tegid omapärast, teistest linnupoegadest erinevat häält. Kotkaaste pesaalune oli puhas. Kuidas ta seda tegi, ei tea. Teiste lindude: pääsukeste, toonekurgede pesaalused olid valgekirju roojalappe täis. Kuldnokad pildusid isegi poolikud sinised munakoored pesast välja puu alla. Kotkaste pesaalune ei reetnud kordagi kotkaste pesapaika. Oli üks väga puhas lind.
Pojad kasvasid ja hakkasid pesast väljas käima. Ema vilistas neid koju. Kui mina vilistasin, siis vilistasid kotkapojad mulle vastu ja tulid mulle üsna lähedale.
Hommikul kui välja läksin vilistasin ja kotkas vastas vilega. Kotkas harjus ukse kääksumisega ja kui ukse avasin siis tema juba tervitas mind oma vilega ja mina tervitasin teda oma vilega.
Minu pojapoeg, minu pärija, tuli minu käest küsima: „Vanaema, kuule kui ma hommikul välja lähen, siis keegi vilistab?“ Käskisin vastu vilistada ja nii algaski tema sõprus kotkastega. Võõraid me sellesse tegevusse ei pühendanud.
Jaanuaritorm räsis kotka pesa või oli see minu äratulek maalt, aga kevadel ei tulnud kotkad oma pesa juurde tagasi.
3
Ma ei taha, et minu lemmikloom oleks kaisukaru. Ma ei armasta loomi puurides ja aedikutes kinnihoituna. Loom ja lind on palju armsam, kui ta elab oma elule ette nähtud paigas. Kas ei või need vabalt elavad loomad ja linnud minu lemmikud olla.
Praegu on minust saanud linnainimene ja näen neid lemmikloomapidajaid. Lapsed on vaprad nõudma lemmikloomi, peamiselt koeri ja kasse. Lapsena ütles mulle vanaema: „Kassi ei tohi süles hoida – läheb uniks!“ Lapsed ei tea, palju hoolt ja muret on loomaga. Lemmikloom, kes elab eramajas on eelistatud seisukorras. Tavaliselt on maja ümber taraga piiratud aed. Lemmikkoeral on seal ruumi joosta ja oma vajadusi rahuldada. Raskem on olukord kortermajas. Koer vajab vastavaid tingimusi, teda tuleb pesta, viia jalutama. Varsti tüdinetakse lemmikkoerast ja üsna tihti viiakse see lemmikkoer kuhugi kaugemale metsa või mahajäetud talu juurde ja jäetakse sinna saatuse hooleks.
On üksikuid vanu inimesi, kes peavad lemmikkoera, hoolitsevad ta eest. Koer on neile seltsiks. Koeraga käivad vanurid väljas jalutamas. See on tore, inimene saab värskes õhus viibida. Kurb on see, et koer kergitab jalga iga toika, autoratta või kivihunniku juures. Oma junnid poetavad kuhu juhtub. Neid junne käivad omakorda lõhkumas rongad, kaarnad, vareste ja kajakate parved, kes teevad suurt kisa ja kaklevad. Koeraomanik naagu ei näekski seda. Pole ükski koeraomanik oma junne üles korjanud. Laialilõhutud junnide juures tegutsevad kärbsed ja teised putukad, kes kipuvad tubadesse tulema kui akent paotad.
Kurb on ka see, et nendel muruplatsidel kipuvad nooremad lapsed mängima ja kivihunnikute peal istuma, arvestamata milliseid pisikuid nad sealt saada võivad.
Laululindude laulu ei ole ma linnas veel kunagi kuulnud. Kahju.
4
Lemmikloom – koer Sammi ja tema perenaine. Sammi oli seitse aastat tagasi poolteisekilone väike must pätakas. Praegu on Sammi suur hirmuäratav must koer, kellel pikkust meeter, saba ja ninaga poolteist meetrit. Rinna ümbermõõt meeter. Suuruselt hirmuäratav, kuid tegelikult väga rahulik, tasakaalukas, sõnakuulelik ja tark. Sammi elab oma perenaisega maamaja ühises toas. Sammil on oma kuut maja välisukse kõrval. Seal viibib Sammi peamiselt siis, kui perenaine on kodust kaugemal. Sammit ei ole keegi õpetanud. Kõnnib päevad läbi oma perenaise kannul, jälgib perenaise tegemisi ja püüab järele teha.
Kui lähen külla, siis on Sammi esimene, kes vastu tuleb. Ütlen tere ja Sammi annab mulle parema käpa. Jookseb aiavärava juurde, avab selle, pannes esimese käpa värava ja väravaposti vahele, tõmbab värava lahti ning poeb aeda. Aiast välja tulla on lihtsam, lükka ainult ninaga värav lahti. Maja uksest sisse saamiseks tõuseb Sammi tagumistele käppadele, esimese käpaga vajutab lingi alla, uks vajub ise lahti, mine ainult tuppa.
Tuleb õue mõni võõras ja perenaine on kaugemal aialapil, haugatab korra, jookseb perenaise juurde, toksib perenaist ninaga ning näitab ja läheb õue poole. Seal on ju võõras. Juhtub perenaine toas lõunauinakut tegema ja tuleb võõras Sammi haugatab võõrale ja läheb perenaise akna alla, toetab esimeste jalgadega aknalauale ja koputab ühe käpaga aknale. Perenaine tuleb võõrale vastu. Perenaine hoiab oma koera ja koer hoiab oma perenaist. Armastus on vastastikune. Koerale ostetakse alati paremaid palasid. Laualt koer midagi ei võta. Koera toidunõud on laua all. Suurema osa söödab perenaine koerale käest, tehes võileiva vorsti või muu määrdega vastavateks suutäiteks ja siis antakse tüki kaupa koerale. Joogiks on piim – veega segatult laua all kausis. Tuttavate külaliste käest ootab Sammi alati midagi enda kõhu jaoks, hüpates ümber külalise ja liputades saba niikaua, kui on oma noosi kätte saanud. Söögilauas on Sammi kohe külalise suur sõber, paneb pea sülle, nii et nina puudutab söögilauda ja ootab, kuni saab midagi paremat. Kui ühe külalise käest ei saa enam midagi, siis rändab teise külalise juurde paremat pala noosima.
Sammi magab öösel perenaisega ühes toas. Perenaine magab diivanil, Sammi põrandal. Kui Sammi tahab välja asjale minna, paneb käpa perenaise rinna peale ja seab end ukse ette väljaminekuks valmis. Käivad koos väljas ära ja magavad edasi hommikuni. Hommikul kui perenaine üles tõuseb, poeb koer tema asemele diivanil, paneb pea nagu perenainegi padja peale ja sirutab jalad uhkelt välja. Televiisorit armastab vaadata, aga mitte kõiki saateid.
Võõraste vastu ei ole kuri, kuid hambaid oskab näidata. Kui vaja, oskab ka väga kurja häält teha. Juba Sammi suurus ajab hirmu peale, kui vastu juhtub.
Perenaine peab paari lammast. Lammaste ustav karjane on Sammi. Ei luba lambaid kodust kaugele minna. Koos perenaisega käib Sammi lambaid söötmas ja jootmas. Puid ja vett tuppa toomas käivad ikka Sammi ja perenaine koos.
Sammi ei ole veel kunagi haige olnud.
Sammi – arvestades tema suurust võiks olla õuekoer, kuid Sammi on täielik toakoer.
Sammi koduks on ka minu sünnikodu.
Miks peab inimene lemmiklooma! Arvan, et ikka enda pärast. Looma hooldamine pakub vaheldust tööpäevast tüdinenud inimesele, õpetab mõistma looma, arvestama tema vajadustega, piirama oma inimlikku ego. Looma eest hoolitsemine, tema hoidmine ja hellitamine annab emotsionaalset rahuldust inimesele ja loomale – viimane tunneb ennast kaitstuna. Võttes majja looma, võtab inimene endale kohustuse teda hoida ja kaitsta.
Minult on küsitud: „Miks sul ei ole lemmiklooma?“ Üksiku inimesena olin koolivaheaegadel pikki perioode kodunt ära ja kelle hoolde ma oma loomakese oleksin jätnud. Paar päeva oleksid naabrid tema eest hoolitsenud, aga paluda neil kuu aega teda hooldada oleks olnud liiast. Loomalgi oleks raske kohaneda uue, olgugi ajutise perenaisega, sest eri inimese suhtlemisoskus loomaga on omanäoline.
Nii ei olegi mul kogemusi oma loomaga, kuid olen tundma õppinud mitut head tuttavat kassi ja koera. Panen kirja mõned lood nendest.
Isepäine Topi.
Topi elas Jõgevamaal Voore külas. Tema perenaise Eviga olime kolleegid ja käisime sageli ümbruskonnas jalutamas, Topi rihmapidi kaasas. Nii mõnelgi koolijütsil oli lõbus vaadata, kuidas me metsa poole sörkisime, kõige ees, saba uhkelt püsti ja kõigest väest rihma sikutades, Topi. Oli tegemist, et püsti jääda tema ootamatute kõrvalepõigete ajal: erutav lõhnade maailm meelitas Topit.
Kasvult oli Topi madal kõverate taksijalgadega karvarull, keda Evi igal ajal kevadel pügas. (Mul on siiani alles kotike tema karvu. Topi ise puhkab hulk aastaid kodumaa mullas.) Karv oli ruuge hallika okkaga. Evi pügas Topit lambaraudadega. Ega ta üksi hakkama saanud – mees oli abiks. Peale pügamist käis Topi halenaljakas – pikk peenike pügamisjuttidega kere madalatel jalgadel, väikese pea küljes pikad laperdavad kõrvad. Ise ta häbenes pügamisjärgset alastiolekut – puges kuuti varjule.
Topi isaks oli puhastverd taks, kellel oli armulugu puudliga.
Kutsikana oli Topi olnud väikene armas ja elav karvatopp. Siit ka nimi Topi. Kutsika imetlejad pakkusid välja mitmeid nimesid. Üks naistuttav (saksa filoloog) leidis, et nimeks võiks olla Herz koerakese armsa välimuse ja olemise pärast.
Topi välimus oli vaatamisväärne. Kutsikana meeldis ta lastele väga: käisid teda imetlemas ja silitamas. Kutsika eas, päris noorekesena, varastati Topi ära. Küla lapsed otsisid teda kõikjalt, kuid Topi jäi kadunuks. Evi rääkis oma murest koolis õpilastele. Päevad läksid ja siis – Topi toodi koju tagasi. Just nimelt toodi. Üks algklassiõpilane ilmus õhtul, koerake kaasas, Evi ukse taha ja tunnistas, et tema viis Topi ära ja tõi nüüd tagasi, sest Topi nuttis palju. Evi küsimusele, miks ta Topi ära varastas, seletas tüdruk, et ta ei varastanud, vaid võttis Topi mõneks ajaks endale mängida: Topi meeldis talle nii väga. Omavahel leppisid nad kokku, et Evi ei ütle kellelegi, kes Topi ajutiselt ära viis ja sõna on Evi pidanud.
Topi oli õuekoer. Pehme paksu alusvillaga karvkate kaitses teda külma eest. Korteri akende all oli tema kuut, söögi- ja jooginõud. Territoorium, mis jäi keti ulatusse, oli tema turvaala ning sinna ei tohtinud võõras tulla. Lahtiselt ei võinud Topit pidada tema jahikoera instinktide tõttu ja ka seepärast, et ta oli võõraste vastu kuri – võis hammustada. Pakaselistel talvepäevadel ja öödel oli Topi ase (tekk) korteri esikus. Seal oli kitsas, kuid Evi ei raatsinud oma lemmikut õue jätta.
Topi võttis mind suhteliselt kiiresti omaks. Esimesed korrad käisin Topi territooriumil loomulikult koos Eviga. Algul oli ta väga umbusklik, kuid nuusutas mind siiski üle ja leidis vastuvõetava olevat ning harjus seostama mind jooksmaminemisega. Kui nägi mind tulemas, kilkas rõõmust. Ja kui me koos Eviga maja nurga tagant välja tulime, oli Topi rõõmust pöörane – kilkas, hüppas ja tiirutas ringiratast. Pidi nobe olema, et jooksurihm kaelarihma külge kinnitada. Ja siis! Ole valmis! Topi läks nii suure hooga, et võis minu kui kergema pikali tõmmata. Metsas oli sageli rihma käepide minu kämbla ümber – Topi jooksis ees ja mina tema järel. Evile oli Topiga koos jooksmine raskevõitu.
Nii me siis looduses käisime – Topi, Evi ja mina. Läksime näiteks piki Tammealleed Tammemetsa poole. (Metsas ei kasvanud ühtegi tamme, kuid alleed ääristasid eakad jändrikud tammed. Allee järgi nimetasid elanikud metsa Tammemetsaks. Metsa ametlik nimi oli Roela Suurmets ning metsa viiv tammedega ääristatud tee oli paar-kolm inimpõlve tagasi tuntud Lauasara teena. Lauasara oli meie ajaks ammugi hävinud.) Teeäärses majapidamises oli suurt kasvu noor koer, kes, kui ta lahti oli, tuli Topit tervitama. Uudistajal olid head kavatsused, kuid kui meie tervitaja Topi arvates tüütuks muutus, andis ta sellest tseremoonitsemata kurjal moel märku. Püüdsime pinget leevendada. Evi sikutas Topit eemale ja mina keelitasin teist asjaosalist kaugemale hoidma. Topi ei peljanud suurekasvulist suguvenda. Ta käis ikka vapralt oma teed. Oma tahtmised oskas ta läbi suruda.
Tammealleelt keeras rada metsaäärsele heinamaale, mille keskel kasvas kaks võimsa võraga puud – tamm ja pärn. Käisime neid tervitamas. Heinamaal lasi Evi Topi lahti. Ta tundis vabadusest pöörast rõõmu – tuiskas ringi, nina maas, ahmis endasse lõhnu, hüppas üle kraavi ja kadus vahelduseks metsa. Meie istusime ja ootasime Topit. Enamasti ei veninud ooteaeg pikaks, aga juhtus ka nii, et Topil ei olnud naasmisega kiiret. Kutsusime siis teda üksteise võidu. Evi oli mures, et järsku sattus koer mõne peibutava uru juurde (taks on ju urukoer). Lõpuks ilmus Topi välja ja lasi juhtrihma kaelarihma külge kinnitada. See toiming käis maiuspalaga meelitades.
Topi meelispaigaks kujukeski see heinamaa. Mõnigi kord läks nii, et ta keeldus mujale minemast. Keha viimseni pingul, käpad laiali, kael välja venitatud, silmad pungis, keel suust väljas, sikutas ta kaelarihma, püüdes meid oma tahtele allutada. Meil jäi üle ainult alistuda. Proovisime ka nii, et Evi kandis Topi süles peibutavast teeotsast mööda, aga niipea, kui Topi tundis maad jalge all, algas vägikaikavedu uuesti. Alla jäime meie. Õnneks leppis Topi meiegi sihtide ja soovidega ning rändasime üksmeeles ümbruskonnas.
Haigus ja aastad viisid Topi maamulda vaatamata kohaliku loomaarsti pingutustele. Topi põrm puhkab koduaias marjapõõsaste vahel. Jõululaupäeva õhtul põleb ta haual küünal, suvel õitsevad lilled.
Korteri akende all valvab nüüd korra järele hundikoer Rolf, poja kingitus isale, Evi abikaasale, pärast Topi surma. Evi meeski lõpetas oma maise teekonna mõni aasta tagasi. Evile on seltsiks Rolf, üks oma ning neli keldrikassi ning muidugi töö koolis.
Kratt Kurri
Ühel õhtul u. 15 a. tagasi helises uksekell. Avasin ja lävel seisis kolleeg ja ühtlasi naabrinaine Maret, käes rulli keeratud rahvariide vöö, endal küsiv ilme näol: „Ene, kes tunned? On see sinu oma?“ Tunnistasin vööd – oli tõesti minu oma, õigemini mulle kasutada antud vöö. Igaks juhuks avasin kapiukse – ei, vööd ei olnud kapis omal kohal. Tundsin huvi, kuidas vöö tema kätte sattus. Maret seletas, et leidis rullikeritud vöö oma korteri köögipõrandalt. Arutasime, et mis müstika see on. Rahvariidevöö ei veere rullikeeratuna läbi kahe korteri. Kes või sellega hakkama saada? Kahtlustasime Mareti kassi Kurrit.
Elasime teisel korrusel samal trepimademel korteriuksed vastakuti. Mareti ja minu korteri köögil oli rõdu. Rõdusid lahutas trepikoja aken, mille välisplekk e. aknalaud oli ühel tasapinnal meie rõdude põrandatega ning ulatus kummagi korteri köögirõduni. Kurri, kes elas ainult korteris, õppis käima oma köögirõdult minu rõdule. Leidsin sageli Kurri lesimas minu korteri rõdu piirdel või põrandat katval vaibal. Suvel palavaga hoidsin köögi ja rõdu vahelise ukse lahti. Kurrikene tuli loomulikult uudistama, mis teisel pool ust on. Algul salamisi. Kui mind nägi, lippas tagasi rõdule ning ronis kribinal oma rõdule. Peagi Kurri sõbrunes minuga ja oli sage külaline. Talvel ta muidugi tuppa ei saanud, kuid istus meelsasti minu rõdu äärel.
Jutuajamises selgus, et Kurri avab kappide uksi, mis korralikult kinni ei ole. Maret oli märganud, et Kurri õiendab käpaga irvakile jäänud kapiukse kallal. Tõepoolest, rahvariidevöö oli rulli keeratuna ühe kapi alusel riiulil ja selle uks ei seisnud kinni. Oletasime, et Kurri tuli rõdude kaudu minu korterisse, tegi käpaga irvakil kapiukse lahti, võttis vöörulli hambusse ja tassis läbi minu korteri toa, esiku ja köögi rõdule, ronis rõdu piirdele, sealt alla trepikoja aknaplekile, piki seda oma rõduuksest jälle üles rõdu piirdele ja uuesti alla enda rõdule rullikeeratud vöö hambus. Oli suvine aeg. Köögist rõdule viiv uks oli lahti. Mina toimetasin peenramaal. Kurril oli vaba voli tegutseda. Aga miks ta nii toimis? Miks ta võttis lambavillalõngast kootud vöörulli? Samal riiulil oli teisigi väikeseid riideesemeid. Kas vööl oli tema jaoks oluline lõhn? Kurri oli emane kass. Poegi tal ei olnud, sest teda ei lastud õue armurõõme maitsma. Kas selline käitumine oli seotud emainstinktiga viia pojad võõralt ohtlikult territooriumilt kodusesse kaitstud kohta? Ja lambavillane vöörull seostus pojaga?
Teine sarnane lugu oli veel, vist isegi samal suvel. Maret tuli kokkukeeratud sukkpüksid näpus. „Kas need on sinu omad?“ Olid küll. Ta oli leidnud sukkpükste rulli oma rõdult Kurri asemelt. Asi oli tundunud talle kahtlane, sest ta ei pane sukkpükse selliselt kokku. Sukkpükste karp oli mul sama kapi alumisel riiulil, kus oli olnud rahvariidevöögi ja kapi uksemagnet oli ikka vahetamata. Ju Kurri oli käinud ja sukkpükste puntra juba tuntud teed ära tassinud. Miks talle see pehme kogukas pundar meeldis? Kas sukkpükstel oli mingi oluline lõhn? Miks ta valis puntra (karbis oli mitu pundart), mis oli korra jalas olnud? Mis sundis looma nii käituma? Kas tõesti emainstinkt? Kas need kaks pehmet rulli olid pojad, keda pidi kaitsma?
Kurri ema oli õuekass Mareti mehe isakodus. Kurri oli üks tema pesakonnast, kes pääses surmast tiigis, kivi kotis. Mareti pojad tahtsid endile kassi ja nii leidiski üks hallivöödiline kassihakatis endale kodu. Temast sai toakass, sest pereema Mareti tingimus oli, et poegi ei tohi olla. Külas ei olnud 1980. aastatel võimalik kassi steriliseerida ning polnud kättesaadavad tiinusevastased tabletid. Nii oligi ainuke võimalus hoida emane kass toas kinni. Kassile oli nn. puurielu piinaks, eriti nooremas eas, kui elutsüklid sundisid paarilist otsima. Paar korda pääses Kurri vabadusse, kuid põgenemine avastati kohe, Kurri saadi kätte ning poegi ei tulnud. Vanas eas muutus Kurri rasvunud laisaks ning apaatseks loomaks. Ta suri vanadussurma ja maeti oma sünnitalu õuele.
Kuidas oleks õigem toimida kui pere soovitakse kassi või koera? Kas steriliseerida või kasutada tiinusevastaseid tablette? Emase looma puhul? Küllap tuleks lähtuda looma heaolust nendest tingimustes, millistes hakatakse looma pidama.
Kurri kohta veel paar tähelepanekut. Ta ei näugunud, vaid tegi natuke naljakat kurisevat häält. Siit ka nimi Kurri. Ta ei läinud ka pereliikmete sülle, välja arvatud pereisa, rääkimata võõrastest. Ta ei sallinud ka silitamist.
2
Palli tänava valitseja Volli (31.VII.2002-5:IX.2005)
13 aastat elas Palli tänava majas nr. 5 kõuts Volli, täisnimega Voldemar. Enne teda oli peres Timmu, täisnimega Timofei. Tema ajal elas pere Tallinnas Nõmmel. Nimed Voldemar ja Timofei pandi peremehe ettepanekul. Ta arutles umbes nii: kass on pereliige, kes elab oma iseseisvat elu ja meessoost kassil peab olema mehine nimi.
Timmu oli Volli isa ja emaks oli Järvakandi Peetri koguduse pastori kass Katariina-Rosalie. Timmu ja Katariina-Rosalie said kokku Lelle lähikonnas proua Asta talus. Õel ja õemehel oli sealkandis suvemaja. Pikemaks ajaks sinna sõites võtsid nad Timmu kaasa, küdi loomake ei talunud autosõitu. Teda prooviti sõidutada korvis või puuris auto katusel, õde hoidis, õigemini püüdis hoida teda sõidu ajal süles, kuid Timmu pissis hirmust talle sülle. Ta kräunus, rabeles ja küünistas. Asi läks nii kaugele, et Timmu põgenes, kui õemees auto garaažist välja ajas. Hirm autosõidu ees määras Timmu edasise elukäigu. Ta anti suvekodust paari kilomeetri kaugusel elavale proua Astale. Viimane võttis enda juurde ka Katariina-Rosalie, kui pasotor vahetas elukohta ning ei saanud kassi kaasa võtta. Timmu elas Asta juures kaks aastat ning jäi auto alla.
Timmu ning Katariina-Rosalie järglane Volli oli kassisoo väärikas esindaja. Juba välimus oli silmapaistev: madalad jalad tugevate käppadega, must pikakarvaline uhke valge maniskiga kasukas ja saba kahar nagu oraval. Põlveliigesest algasid puhvpüksid. Lapsepõlveajal toas elades säras Volli kasukas puhtusest, aga õues ringi rännates oskas Volli end igasuguse ilmaga ära määrida.
Volli oli sõltumatu isand, kes kassielu võitlusväljal oli tunnustatud tegija. Lähipiirkonnas, just turukasside seas, küllap ka kaugemal, on Volli järglasi, kelle rinda ehib valge manisk nagu oli meie Vollil. Kahevõitluses Volli ei taganenud – kargas nagu must välk ka endast kogukama rivaali kallale ja ei andnud alla enne kui sissetungijale oli koht kätte näidatud. Haavu sai ta elu jooksul loendamatul hulgal. Kõrv lõhki rebitud, ninal haav, nahalatakas turjal lahti jne. – nii istus Volli sageli hommikuti ukse taga. Isegi vana ja tõbisena püüdis ta oma territooriumi valvata, aga noored muutusid üha jultunumaks. Viimastel elukuudel magas Volli ükskõiksena põõsa all, kui jultunud tiigrivöödiline meie õues kontrollpunkte märgistas.
Koertegi suhtes oli ta üleolev ning takistas nõnda endast palju arvavat haukujat. Üleaedsetel on kaukaasia lambakoer, kes häälekalt avaldas enda arvamist kasside suhtes. Meie krunte lahutab osaliselt laudadest tara, osaliselt võrkaed. Koera liikumisruum üleaedsete krundil on seatud nii, et tara taha koer ei pääse. Meie krundil on tara kõrval madal tsementmüür. Kord ründas kaukaaslane larinal haukudes kõigest väest võrkaeda kohas, kus see kinnitub tara külge. Raevu põhjustas Volli, kes lamas tsementmüüril nagu narritades koera. Lõpuks Volli tüdines kärast, hüppas müürilt maha ja jättis raevunud lõriseja sinnapaika. Üle tänava meie vastas elavate naabrite puudlit karistas Volli käpalöögiga nina pihta, kui see liiga lähedale tuli, et võõrast oma hoovilt minema ajada.
Teadagi, et koera nina oli lõhki ja häbi pealekauba – ei suutnud oma hoovi kaitsta. Teeme seda lugu naabrinaise jutu järgi: ta nägi sündmust pealt.
Koduski näitas Volli oma iseloomu. Õues olid tal kindlad kohad, kus ta ootas tuppakutsumist. Esimene hommikune ärataja tegi ukse lahti ja hõikas Vollit. Kui ta oli öistelt käikudelt tagasi, tuli ta tuppa magama. Keris ennast õe kõrvale voodisse oma teki peale. Aga juhtus ka nii, et Volli ei teinud kutsujast väljagi – pilutas silma, keeras teise külje ja magas edasi. Nii oli kõiges: kui Volli ei tahtnud, siis ta sind ei arvestanud. Õigem oli tagasi tõmbuda ja oodata soodsamat aega. Kui Volli tõmbas kõrvad lidusse, oli märk, et ta pole asjade seisuga rahul. Seda tuli ette sageli.
Volli liikus laialt ringi. Oma rännakutel jäi ta ära mitmeks ööpäevaks. Rännakutelt naasis ta mõnigi kord kummalisena. Ühel talvel ilmus ta hommikuti koju tahmasena. Naersime, et Volli on hakanud katlakütjaks. Meie lähedal oli linnaosa katlamaja. Üksvahe hoolitses ta pere küttevarude eest – järjekindlalt saabus ta hommikuti höövlilaastud sabakarvadesse takerdunud.
Mõnikord oli tunne, et Volli haledas väljanägemises on süüdi südametu inimese käsi. Kuidas seletada, et hommikul istub trepil kass üleni koos haisva määrdeõliga. Sellisena me lemmik ühel suvehommikul koju jõudis. Esimene ehmatus möödas, keerasime Volli vana teki sisse, ostsime pudeli Fairyt, lasime vee vanni ning pesime Volli puhtaks. Kuivatasime mitme linaga ning lõpuks fööniga. Kogu hommikupoolik kulus Volli puhastamisele. Temale see õiendamine ei meeldinud, eriti vastumeelne oli vesi ja ta andis seda asjaosalistele igati teada, kui parata polnud midagi. Lõpuks oli Volli kasukas säravalt puhas, kuid seda ilu polnud kauaks.
Varemgi oli paar lugu juhtunud, mille põhjustajaks pidasime kurja inimest. Aga kuidas ta kätte saada? Olime õpetanud Vollit reageerima ainult oma nimele, mitte kutsele „kiiss-kiiss“. Võõraid inimesi ta vältis. Koduski ei suhelnud ta võõrastega, puges nende eest peitu või läks õue.
Lärm oli Vollile talumatu. Meie majas on vaikne. Külla tulnud lapsed tahtsid Vollit silitada. Seletasime, et nad peavad olema vaiksed ja rahulikud, et kass nendega teataval määral koduneks. Alles siis võib teda nimepidi kutsuda ja kui Volli nõus on, silitada.
Pereliikmete sülle tuli Volli meeleldi. Just nimelt tuli. Teda endale sülle tõsta polnud mõtet – hüppas maha. Kõige meelsamini läks ta õe sülle. Volli oli tema lemmik.
Kodune pilt meie elutoas õhtul. Õde, õemees ja Volli vaatavad televiisorit. Õde ja õemees istuvad diivanil. Õde on sirutanud jalad tumbale, tema süles on Volli padi ning sellel troonib mõnusalt kerra tõmbunud Volli. Noorena imes Volli enne uinumist õe pöialt.
Oma pesa Vollil ei olnud, kuid aja jooksul kujunesid tal kindlad magamiskohad, kuhu panime tema padja ja tekid, et ta pehmet mööblit ei määriks. Ema toas meeldis talle tugitool ahju kõrval. Elutoas olid Volli meeliskohad tugitool ahju kõrval, tumba ja koht kušeti keskel. Õe toas magas ta kirjutuslaua toolil ning õe magamiskušeti keskel. Kööki jäi ta harva. Seal oli tema eelistatum koht taburetil laua otsas.
Mingi sisemine kell määras valikuid. Kõht täis (söögikoht oli köögis) läks Volli näitas köögist esikusse viiva ukse taha ja palus ukse lahti teha. Esikus oli kaks võimalust – õue või ema tuppa. Suvel läks ta enamasti õue, aga kui vihma sadas, keeras ukselt tagasi. Päevade viisi läks Volli ema toa ukse taha ja palus end sisse lasta ja siis vupsti! Tugitooli. Kui ema tugitoolis istus, seadis Volli end sisse tema süles. Nii nad seal siis kahekesi tukkusid (ema suri 2008. aastal 93-aastasena), kuni ema Vollist väsis, ennast liigutama hakkas ja Volli seda pahaks pannes maha hüppas ning läks kas õue või seadis ennast sisse järgmises toas. Järgnes aeg, kui Volli eelistas pikka aega elutuba või õe tuba.
Talveöödel magas Volli enamasti toas õe kõrval oma teki peal ennast tihedasti vastu õde surudes. Õemehe kõrvale ta magama ei läinud. Kui õde talvel ära oli, magasin mina all tema voodis, et Volli ei peaks õues olema. Suviti oli tema magamiskoht majapidamishoone laka räästaaluses, kus oli eelmise majaomaniku ajast õlgi. Seal oli Vollil mitu asemekohta.
Mina elan ärklikorrusel. Sinna me Vollit käima ei harjutanud. Paar korda viisin ta üles, et näha, kuidas ta käitub. Niipea kui Volli põrandale panin, keeras ta minu ukse poole ja nõudis otsustavalt väljalaskmist. Kõrvad olid lingus ja kogu olek rahulolematu. Avasin ukse ja läksime koos alla talle tuttavasse maailma. Öeldakse, et täiskasvanud kass ei jää võõrasse ümbrusesse pidama. Eks seda kinnitas ka Volli käik minu ruumidesse.
Esikust läksid uksed maja alusesse keldrisse, sahvrisse ja kempsu. Nende uste taga Volli ei peatunud. Need olid talle sama tähtsusetud nagu seda. Majapidamishoone ruumidesse, välja arvatud puukuur ja lakaalune, Volli ei läinud. Kui sauna uks oli lahti, siis vaatas mõnikord üle ukse ja nuhutas, aga need ruumid ei meeldinud talle.
Teavet oma lemmiklooma, s.t. kasside kohta oleme saanud raamatutest.
Mood ei ole mõjutanud valikut ning tõupuhtus pole olnud oluline.
Näitustel ei ole lemmikloomaga käinud.
3
Volli elas vaba looma loomulikest instinktidest tingitud elu ja mingit aja hulka loomaga tegelemiseks ei oska määrata. Igaüks meist tegeles temaga. Vajadusel pesid teda õde ja õemees. Kui Volliga tegelemise aja sisse arvata ka tema süles hoidmine telerit vaadates, lehte lugedes, sokke nõeludes, siis kulus kassiga tegelemiseks kõige rohkem aega õel. Volli oli tema lemmik.
Hommikul seitsme-kaheksa paiku lasi keegi Volli sisse, puhastas teda vajadusel ning Volli läks õe tuppa magama. Üheksa paiku tuli ta koos meiega sööma. Volli söögikoht oli laua kõrval olema lillevaaside riiuli all. Ühes jutis hommikusööginõudega pesime Volli nõud – söögikauss, vee- ja piimanõu. Volli läks õue või tuppa magama. Järgmine söögikord oli harilikult õhtul. Oli ka päevi, kui Volli nõudis lõunat. Volli sööginõude all oli nelinurkne papitükk, nn. laudlina. Kasutusel olid nn. salvrätikud, neljakandilised paberitükid, mille peal käis Volli kahvel, millega tema toitu liigutati. Laudlina oli vajalik selleks, et Volli süües põrandat ei määriks. Volli söötmine kujunes aastatega omaette rituaaliks. Meie köögis võis näha niisugust pilti. Volli sööb. Keegi istub kõrval Volli kahvel käepärast. Söögikauss oli neljakandiline, seest ümarate nurkadega nõu. Volli sööb kausi keskelt puhtaks, aga nurkadest noolima ei hakka. Söötja võtab kahvli kätte ja tõmbab toidu kausi keskele. Volli võtab paar ampsu ja uuesti tuleb toit keskele kokku tõmmata ning vajadusel juurde panna. Viimastel aastatel jäi Volli sööginõu juurde tukkuma. Õemees kõlistas äratuseks kahvliga kausi serva vastu ja toimetas edasi. Kui Volli lasi ennast pikalt kutsuda, näiteks sööma, tavatses õemees öelda: „Noh, ega aadlimehed peagi kohe tulema.“
Volli toiduks oli spetsiaalne kassikonserv ja toit meie oma laualt (supileem, kodujuust, piim (harva), kala, valge jahukaste, mannakört (keedeti Volli jaoks), üksvahe keefir, munakollane, tailiha jne.) Volli jaoks eraldi muna ei keedetud, aga poole oma hommikusöögimuna kollasest andis õemees Vollile. Ta nimetas seda lepinguks. Ka sel juhul, kui Vollit kohal ei olnud, pani ta poole munakollasest Volli tassile. Söömata ei jäänud see kunagi. Vastavalt arsti soovitusele me ei andnud Vollile toorest kala. Kassikonservi sõi Volli hea meelega. Sellega oli lihtne kassi toita. Kuivi krõbinaid ta ei söönud.
Loomaarsti poole nii Raplas kui Tallinnas on pöördutud palju kordi. Vetarst on puhastanud Volli haavu, süstinud, ravinud paiseid, sappi, neerusid, suuõõne- ja kõri haavandeid jm. Elu lõpul oli Vollil alles poolteist kihva, ta ei suutnud midagi närida. Lõpuks ei saanud ta haavandeis ja paistes kurgu tõttu isegi vett neelata. Volli jäi nii nõrgaks, et ainult lamas. Looma piinadest päästmiseks palusime loomaarstil Volli magama panna. Igavene uni saabuski 5. sept. 2005. a. päikesepaistelisel pärastlõunal.
Matsime Volli maja nurga juurde jasmiinipõõsa juurde. See oli üks kohti, kus Volli lesis oodates sissekutsumist. Õemees kaevas haua. Kirstuks oli Volli pikkusele sobiv pappkarp. Asemeks olid õled räästaalusest magamiskohast, neile katteks Volli lina, pea alla väike nukupadi, ümber keha saialilleõied, peale ema tikitud lina. Kaanetatud kirstu lasime hauda. Hüvastijätuks puistasime mõne lilleõie ja viskasime igaüks kolm peotäit mulda. Õemees ajas haua kinni. Haua peal on murumättad ja ümber paekivitükid, mille vahele õde asetas potilille. Jõulude ajal sättisime Volli hauale väikese kuuse ning põles küünal.
Kas majja tuleb uus kass? Arvatavasti, sest õde ja õemees pooldavad uue kassi võtmist. Mulle see mõte ei meeldi, sest uus, olgugi enda kasvatatud, on võõras, kellega on raske harjuda. Volli oli legend. Hoovis ja majas on kõik kohad temaga seotud.
Lemmikloomade vaktsineerimine on kindlasti vajalik õues elavate loomade puhul.
Koerad ja kassid, kes elavad ainult toas, tuleks steriliseerida. Olen näinud, kui keeruline on täies elujõus emast kassi paaritusajal toas hoida. Loomale endale on see piin. Kui mul oleks õues elav emane kass, annaksin talle tiinusevastaseid tablette. Las loom elab looduse käskude järgi.
Meil ei ole emasloomi olnud.
Pikematele reisidele, peole, külla ei ole Vollit kaasa võetud. Volli eluajal oli keegi alati kodus. Loomahotelli teenuseid ei ole olnud vaja kasutada.
Volli sünnipäev oli 31. juulil. Märkisime seda päeva mõne maiusega, mida harilikult ei antud, näit. sardell, viiner. Hommikul pöörduti tema poole sõnadega: „Volli, täna on sinu sünnipäev!“ Volli ei arvanud sellest lausest küll midagi.
Riideid me ei muretsenud. Nooruses olid mänguasjad: väikesed kõrinad, pallid, pisike kass paela otsas on siiani alles. Spetsiaalseid vahendeid kassi pesemiseks peale šampooni ei ole kasutanud. Ka ehteid ei olnud. Spaasse teda ei viinud ja ei soovinudki viia.
Arvan, et liigse hoolitsemisega võib looma ära rikkuda, muuta isekaks ja kapriisseks või tema tahte täiesti alla suruda – kujuneb laisk isetu loom, kes ei paku rõõmu. Loomale peab jääma võimalus olla tema ise. Eks meie Volli söötmistseremoonia on üks näide ülehoolitsemisest.
Juhtusin kord nägema turu lähedal järgmist pilti. Suur täissöönud kõuts istus tänava ääres ja väike kõhnuke vanainimene toitis teda lihatükkidega. Seisatasin ja uudistasin olukorda. Naine selgitas, et see on tema kass, kes juba mitu päeva pole kodus söömas käinud. Ta on looma otsinud, lihatükid (toores liha oli) kaasas. Täna ometigi nägi ja annab nüüd süüa, sest muidu jääb kass nõrgaks. Kassi välimusest ei paistnud nõrkust – oli suur rammus loom. Liigitaksin ka selle situatsiooni ülehoolitsemise hulka.
Tänapäeval, juhul kui raha on olemas, on lemmiklooma eest lihtne hoolitseda. On küllalt kirjandust, ravimeid, hooldusvahendeid, on lemmikloomade ravimisele spetsialiseerunud arstid, on loomahotellid. Kui loom on tõesti omanikule armas, on kõik võimalused teda eest hoolitsemiseks olemas. Peale tahtmise ja armastuse peab olema raha.
Meie majast sai Vollile kodu septembri lõpul. Kuni kevadiste soojadeni elas ta majas ning asjal käis liivakastis, milleks oli suur madal vasknõu. Tundes esimest korda õues olles vajadust liivakasti järgi, palus ta ennast sisse lasta. Õemees, kes koos Volliga õues oli, taipas, milles on asi ning tõstis kassikese pehme mulla peale ja näitas, et seal saab kraapida ning kükitada. Volli sai asja selgeks. Talvel oli Vollile kempsuks puukuur. Suvel otsis ta endale sobiva koha õues. Keelde, et siin või seal ei tohi kraapida, ei olnud.
Laualt toidu võtmine ja söögilauale minek oli keelatud, aga kui köögis kedagi peale Volli ei olnud, lipsas ta söögilauale vorstilõiku haarama või istuma ja aknast välja vaatama. Kui keegi kööki tuli, oli Volli krapsti! põrandal, endal süütu nägu peas. Ka lisapalade nurumine söögi ajal oli keelatud, aga meie ise ei pidanud alati sellest reeglist kinni ja Volli ootas nina püsti maiust, kuni keegi selle talle poetas.
Halbadele kommetele mõeldes? Meie Volli oli narkomaan, päris paadunud narkar. Ikka leidis ta mõne koha või taime, mis tema jaoks uimastavalt lõhnas. Siis ta hõõrus enda kurgu alust vastu maapinda või taime ja jäi väljasirutatult pea kuklas lamama. Vastupandamatu taim oli brokkoli. Üksvahe me kasvatasime seda. Volli lamas õndsa olekuga brokkolipeenras. Brokkoli puhastamise ajal tiirutas ta näugudes ümber puhastaja. Sellest pahest ei osanud me Vollit võõrutada. Alalisest enda hõõrumisest oli Volli valge kurgualune määrdunud ja inetu. Aga niisugune ta mul oli. Teha polnud midagi.
Ei mäleta Volli karistamist. Mingil viisil on vist siiski karistada vaja. Aga kuidas? Lüüa küll ei tohi. Arvan, et see võib teha looma salalikuks ja kurjaks. Keelasime, ütlesime kindla ja karmi häälega: „Volli, ei tohi!“ Mõnes olukorras oli sellest abi. Kui Volli oli süüa küsinud ja siis mingil põhjusel enamuse järgi jättis, pahandas ema temaga: „Vaat, sabast kinni ja uksest välja! Kui toidu tellisid, siis tuleb ka ära süüa!“ ja ise udis kahvliga Volli kausis palakesi koomale tõmmates. Volli istus kausi juures ja lasi rahumeeli nurru või marssis hoopis ukse poole.
Trikke me Vollile ei õpetanud. Arvan, et põhjalikum dressuur on vajalik koertele, keda mingil eesmärgil välja on vaja õpetada, näit. valvekoerad, karjakoerad jne. Mäletan niisugust hundikoera, kes oli koolitatud elumaja hoovi valvama. Võõrast ta hoovi ei lasknud ja kui juhtus, et võõras õue tuli, siis välja koer teda ei lubanud.
Rääkisime Volliga, näit. Vollit kammides, käppasid puhastades hommikul, süles hoides jne. ajasime juttu. Sõbralikule ning heatahtlikule hääletoonile, just tuttavale hääletoonile vastas kass sõbralikult. Kurjad sõnad, kuri toon ning kuri nägu sunnivad looma kaitseseisundisse ning kass põgeneb. Loom tajub sõna, näit. oma nime, käsklusi jne., kui helide kombinatsiooni ja tegutseb vastavalt sellele, kuidas teda on õpetatud toimima seda helide kombinatsiooni kuuldes. Algeline mõtlemisvõime vist siiski on. Aju on ju kõigil. Kas see on siis loomal tühi hallollus. Looma aju närvirakud annavad tegutsemiskäsklusi vastavalt välismaailmast tulevatele signaalidele, neist tuleb eristada kasulikud ja kahjulikud, teha valikud, mõelda. Emakass kannab poegi ühest pesast teise. Sellele peab ju eelnema mingi mõttetegevus.
Lemmikloom võib kasutada peremehe liigset kiindumust enda huvides. Volli ja õe suhtes oli see selgelt märgata. Volli nurus söögilauas maiuspala. Õde tavaliselt poetas selle talle. Volli meeliskoht oli õe süles. Niipea kui õde diivanile või tugitooli istus, oli Volli rahul ja ei jätnud enne, kui oli sülle saanud. Isegi lapitöö tegemise ajal magas Volli tal süles. Ega õde seda pahaks pannud. Ta oli uhke Volli eelistuse üle ja mõnigi kord ütles naljatades, et ma ei saa ju seda või teist teha, sest ei taha Volli und segada.
Lapsi meie peres ei olnud.
Tuttavate lemmikloomapidajatega on üks vestlusteema looma käekäik.
Keda mingil juhul ei peaks? Ei oska öelda. Küllap iga loom saab armsaks, kui oled ta võtnud, aga siiski ei peaks ma loomi (koerad, kassid), kes diivanipadjal kükitavad iluasjad või kelle välimus on minu arvates värdjalik, näit. buldogid.
Aastaid tagasi kasvatas siil meie puukuuris üles neli poega. Söötsime neid ja valvasime, et neile liiga ei tehtaks. Jälgisime nende askeldusi õhtuti kuuris, selle ümbruses ning aias. Huvitav oli vaadata, kuidas nende maailm laienes ning nad kodust lahkusid. Järgmisel suvel oli kuuris üks siilike ja siis lahkus seegi. Tihaste hulgast hakkas ühel talvel silma sakris sulgedega linnuke. Ristisime ta Äpuks ning jälgisime huviga, kas ta ikka tuleb söögikohale. Pisike sinitihane sai nimeks Üliõpilane (pealagi helesinine).
Kui elutingimused lubavad, võib muidugi eksootilisi ja ebatavalisi loomi pidada, aga kõik oleneb inimese arusaamisest ning tõekspidamisest.
Minu arvates võib iga koduloom olla lemmikloom. Lemmikloomaks võib olla praktilisel eesmärgil peetav loom, kes mingil viisil või põhjusel on teistest erinev ning pälvib suuremat tähelepanu. Minu lapsepõlve kodutalus oli lemmikloomaks hobune Miku – erksa olemisega vastupidav loom, keda kõik armastasid. Temast rääkides kasutati alati nime, mitte kunagi üldnimetust hobune.
Väljend lemmikloom ei ole minu arvates üldse õnnestunud sõna. Väljend viitab sellele, et on mitu looma ning üks nende hulgast on pälvinud erilise tähelepanu – on kõikide lemmik, väljavalitu. Mul on viis kassi, aga üks neist on minu lemmik. Aga kui peres on üksainuke loom, näit. minisiga, siis kasutaksin küll väljendit „meie pere loom“. Sõna lemmik eeldab võrdlust kellegi teisega.
Lemmikloomade pidamise põhjustest on juttu sissejuhatuses.