Hobune „Kõrvik“
Isa oli hobuseparsnik olnud, see oli tal veres, hobuseid oli ja läks, aga kõrbhobune „Kõrvik“ oli ainuke minu mälestustes, kes oli hea, asjalik, töökas, rahulik, jäi meie peresse väärikaks, sõbralikuks, truuks, heatahtlikuks loomaks. Meil noorukitel lubas rakendada, heina saate vedada, parmude ajal ei tuuseldanud perutama. Rakendasime põllutööriistade ette ja töötasime. Ka ratsutamise õppisin temaga. Ta ei olnud loid, alandlik, vaid aktiivne, mõistev, asjalik, kannatlik, kindlustunnet andev pereliige.
Juhus – Teiste jutu järgi nõudsin jonnides lutti, viskasin hobuse jalge ette maha karjudes, kuid hobu ei liigatanud, suutis olla üle mu kapriisidest. Läks kolhoosi. Ka seal kohtusime.
Kass „Ints“
Päris-klassikalise kujutluse, oli hall, triibuline, pärlid kaelas. Ega tal ei olnudki täiskasvanuna vigureid, vargusi, suuri arusaamatusi. Tõsi mis tõsi, need ema haris noorukipõlves välja: vargus, tuppa häda tegemine, lakast karistuseks pissimine.
Koduloomad kokkuvõttes.
Need mälestused on nooruspõlvest. 1930-1949 a. Torma vallas Tartumaal Võtikvere külas.
Kaaru, Punnik, Kõrvik, Ints on lapsepõlvest – nooruki ajast mällu sööbinud kui tõelised selle kodu koosluses väärikad, armsad, oma ülesannete kõrgusel, on suured kindlustunde andjad, eeskujud ellu, elus käitumiseks, vääramatud kaaslased mälestustes.
Saaremaal oma perekonnas 1964-2006 a.
Kilpkonn „Aadu“
Laste isa tõi Tallinnast zookauplusest. Oli terve külalaste lemmik. Minu lapsed hoolitsesid tema eest, toitsid, jootsid. Alt lahtise kastiga viidi parematele söödamaadele. Ka vabalt jalutati. Kevadel toodi, plaanitsesime, kuhu talveunne magama sättida. Kuid kuskil sügisepoole kadus kastist. Arvatavasti jäi ette internaatkooli poiste teerajale. Ise ta tõesti välja ei saanud. Kurbus, kahju, meeletu otsimine, kõikjalt pärimine. Jäi meile mälestustesse.
Kilpkonn „Väike Aadu“
2005 a. kevadel Aafrikast ostsin uue kilpkonna. Nii vastupandamatu soov oli teda koju viia. Oli väike nagu prilliklaas, tollis sai tikutopsis toodud üle. Bussis oli väikses temale kohandatud karbis. Otsisin rohtu mida sööb, ostsin turult kapsast, pudelikorgist jootsin. 2 reisikaaslast ostsid teisest pesakonnast veidi suuremad, aga loiumad. Minu „Väike Aadu“ oli pisike, tragi igati. Nimeks sai kohe „Väike Aadu“, uskusin, et isane, sest kuidagi tugev, aktiivne. 2 nädalat bussis sõites pidas vastu. Teistel surid päris ruttu ära. Sõi põhiliselt võilille, salati, kapsa lehti, joogivesi väikses taldrikus, istus mõnikord kaua sääl vee sees. Viisime õue, seal valis ise rohtu, kaevus rohututtide alla. Tundus, et täpselt teadis suunda, kuhu minna, kus eelnevalt oli olnud. Õppis nime „Aadu“ peale tõstis pead (ehk ka lihtsalt häälitses) ja tuli sinu suunas. Ta oli meie kõikide lemmik. Tütar tegi karbist majapidamise, kus oli ka magamistuba, poolikud tualett paberi alusrullid, sinna puges magama, teokarbid, kivid, tualett paber all.
Pojatütar kaunistas maha piltidega. Väikses taldrikus oli vesi, mõnikord mõnules vees, öösel kõndis krabinal karbis ringi. Vabaduses armastas inimeste lähedust. Peopesal tukkus, süles ronis kurgu alla. Laskis ennast laualt alla, kukkus selili. Siis tõukas ühe esijäseme äkilise liigutusega ette ja keeras õigesse asendisse. Hiljem, kui muutus ümaramaks, siis ei saanud alati nii kergesti seljalt õigesse asendisse. Kavalpea siis enam ei hüpanud.
Talveunne kuidagi ei tahtnud jääda. Paar päeva tukkus ja jälle üleval. Alles aprilli lõpus jäi magama 2 nädalat ja jäädavalt. Nüüd on oma punutud vankrikesed pitside keskel. Tal oli punutud ratastega selline lahtine auto. Kui vankrike oli laual, ronis sinna alla, läks edasi vanker seljas, liikus, põnev – tsirkus tema trikk. Meeletult meeldisid talle prillid, kui need olid laual, võis nende taga olla ja tukkuda mitu tundi. Armastas asjade esemete raamatute vahel ja peal ronida. Väiksesse kauss-taldrikusse püüdis pääseda. Väga järjepidev samuti, esijäseme äkilise liigutusega tagajäsemete koostöös vallutas selle. Zookauplusest ikka küsisin tema sööda ja käitumise kohta. Arvasid, et kõik ei jäägi talveunne, kui külm ei ole ruum. Kui ei maga talveund, on nagu puhkuseta inime. Kartsime, et äkki kaupluse kapsas, salat olid keemilise säilitusainega. Aadu oli meile väga armas, oma erilise käitumisega, eksootiline. Ainuke loom kelle 100% enda soovil muretsesin. Meeldivus esimesest silmapilgust. Järeleandmatu igatsus, soov oli teda oma koju saada. Väikse eluaja jooksul jõudis minu hinge pugeda omalaadse käitumisega.
Kuldhamster „Kulla“
Lapsed soovisid, tõin Tallinnast Zookauplusest. Tavaliselt mulle rotid ja hamstrid ei meeldinud, aga see oli eriline kuldne. Minu lemmikvärv, olen ju igas värvihaige ja ta tundus igati erilise olemusega ja armas, meeldivalt kaunis. Algul elas laiasuuga suures purgis. See oli piinamine, aina hüppas purgi seinapidi. Hiljem suures piklikus akvaariumis, sääl oli tal täidis all vahetatav. Oli eraldi söömise ja magamise koht. Palju kolistas ringi toapeal. Korraks panime mingi karbi elamiseks, selle näris läbi ja ronis äärekaudu välja. Söötsime makarone, igat teraviljatooteid, porgandeid jm. juurvilja. Tema söömist oli huvitav jälgida. Milline täitmatu, ahne, tagavarade koguja. Söögi varumise järgi, mis põske pani, oli ta kaelast eriti paks. Ta oli meile väga armas. Kui telekat vaatasime, ronis sülle ja vaataas üksisilmi targa näoga telekat. Kui kihk tuli peale (arvata võib, et emane), näris augu ahjujuurest, läks alla, vist keldrisse, seal oli porgandeid näksitud. Poeg ütles: „Läks konverentsile.“ Nädala pärast, pea paistis august, ronis tagasi. Kord pääses suurde koridori. Elanikud ajasid taga, et naljakas rotipoeg, keegi tundis ja teadis tema kodu. Kui toodi kassipoeg „Pallike“, see ronis tema juurde, keeras magama. Elasid sõpruses. Hiljem eraldasime selle sõpruse või ise mõistsid elu tegelikkust. Koges ja aimas midagi enneolematut, kahtlast nende sõpruse vahel. Kass vaatas kahtlustavalt „Kulla“ liikumist. Küllap loomad mõistavad omavahel olukordi. Kord Kulla jooksis tagujalgel hüpates sektsiooni taha. Sest kass „Pallil“ oli väike peatõste ja uuriv silmavaat. Elas üle 2 a. ja „uinus“ diivani kastis.
Kass „Pallike“
Väike kirju pallike süles, nii tõi vanem poeg Ain ta vanaema poolt. Oligi esimene käik hamstri juurde akvaariumi magama, leidis endasuguse sõbra. Aini valitu meeldis ja sai meile kõigile armsaks. Hellitasime teda, käitus viisakalt. Noorem poeg Kalvi, suur loomade sõber, söötis meie niigi peenest menüüst umbselt vorsti, mina muidugi panin keeluseaduse peale. Kalvi, kavalpea, jättis külmkapi ukse lahti, iseteenindamine ja tema ei ole minu korraldusest üle astunud. Selline ekstreemne olukord. Jõulude ajal oli eriline lõbu, kui kuusel olid kuulid. Juhtus ikka katkiminemisi. Tegime temale väikse jõulupuu, kuhu riputasime mitte katki minevat mänge ja söödavat.
Oli väga mängulembeline, meie lõngakerad, pallid ja endi käed-jalad. Õpetasime hästi kõrgele hüppamist, suurendades pidevalt kõrgust. Pallike ei elanud aastatki, sest ei teadnud siis, et oleks tulnud teha ussitõrjet, selle põhjusel ta kadus, loomaarsti abiga jäime hiljaks.
Kass „Mustu“
Oli visiit kass, kuid meil oli omalaadne meeldejääv suhe. Oli minu üksinduse sisustaja. Kord väga vihma sadas, mahajäetud aias sirelite juures kassipoeg, must, pisike, üleni märg, näugus haledalt, palus abi. Aitasin ta kuiva pessa põõsa alla. Hiljem pakkusin süüa. Koju ei kutsund. Küllap ta leidis mingi kodu. Aga hingesõbra leidis ta minult. Käis õues aias põhimiselt. Toas ei tahtnud olla, kohe soovis välja ja sööki ka ei tahtnud. Meie olime mõlemad üksikud. Õhtuti istusin aias pingil, tema tuli peagi kuskilt, istus süles, nurrus, mina laulsin, vaatlesime kuud ja taevatähti. Lohutasime üksteist, need õhtud olid imelised, lohutasime teineteist, olime teineteisele vajalikud. Iga õhtu enamasti videvikuni, isegi pimedani. Need hetked olid erilised, rahustavad, hinge palsam, Ja läksime jälle salapäraselt lahku.
Visiitsõprus – tõeline, mõlemaile vajalik. Kass oli üleni must, sellest vist ka salapära. Meie sõprus lahkus, arvata võib meile uue looma ilmumise tagajärjel.
Kass „Kiis“
Selle tõi minu korterinaaber Muhust, kelle ema läks korraks kodust ära tütre poole elama. Algul ei leppinud minuga. Oli voodi all. Pissis karistuseks voodisse. Oli täiskasvanud (elatanud) isane kass. Hiljem paratamatult harjus. Kord oli kass umbselt nohus, kõri kinni. Nuuskpiiritus elustas. Kui korterinaaber läks kauemaks ajaks ja jäädavalt haiglasse, siis kadus kass. Hiljem sain teada, oli Muhumaal tühjas kodus hulkunud ringi. Naaberküla elanikud võtsid laudakassiks. Kord sõitsin sealt mööda, kuulduste järgi teda vaatama. Kui kuulis mu häält, oli kohe tervitamas, keerles ja nühkis jalgade ümber. Oli suur sõbralik, kohtumise rõõm. Sealt mööda sõites ikka kohtusime.
Salapära – Tavaliselt ta kartis meeletult autosid. Kuidas, kas ujus üle mere või roomas teeveertes. Rändas Orissaarest Muhumaa viimasesse lõppu. Kassidel tundub, et on eriline vaist, oma inimesi ei ole, aga kodu on armas. Orientatsioon koju jõudmiseks. Elas, oli tugev isane kass, vanas eas olevat pulmas esimene tugevam kakleja.
Kass „Kiisuke“
Poeg Kalvi, suur loomade sõber, tõi Kuressaare linnast imepisikese punase (oranži) kassipoja ja ise kiirustas kohe minema. Rohisin peenraid, ta oli nii väike, armas ja abitu. Pisikesed raudnõgesed kõrvetasid, võtsin sülle, ronis sealt õlale, mina rohisin kassike õlal, selliselt algas meie sõprus. Olles juba suurem, ikka töötasime, tema õlal. Mul oli rohides kassiga täpselt sama värvi oranž mantel. Naabritel külas olevad poisid imestasid: „Vaata, naisel on kass turjal.“ Oli väga tark, minu arvates kohe hakkas häda tegema liivakaussi. Ei käinud kunagi vargil. Tegi ise ukse lahti, hüppas lingile, ronis magama minu kõrvale. Väga hea uni tuleb, kui kass nurrub. Kass Kiisuke oli naabrimehega ühes mestis. Koos puhastasid kala. Puuris püütud hiiri ja rotte anti mängituseks. Eks sellest kalasöömisest ka ussid. Arst andis rohtu, aga hilja. „Kiisuke“ ei olnud aastanegi, kui lahkus elust. Mul oli väga, väga kahju.
Kass „Leidik“
Olen ebausu kammitsais, sest ekstreemsed sündmused toimivad mu elus. Olen kuskilt kuulnud, et surnud kassi hing läheb omaniku sisse. Sündis ime, sest eelmine kass Kiisuke suri kevadel. Sügisel kuulsin kuurist kassi näugumist – kutset. Oli videvik. Haarasin hääle järgi kassikese sülle. Kui valguse kätte tulime, ehmusin - minu süles oli rahulikult täpselt selline kass, kes suri, ainult väiksem ja noorem. Eelmine sünnitanud ei ole, kuna oli isane, ime oli sündinud, mulle jäigi mõistatuseks, mingi „kõrgem“ jõud oli selle mulle heaks meeleks korraldanud. Kodunes kiiresti, nimeks „Leidik“. Ka kombed olid sarnased eelmisega. Tundus veel targem, tundlikum. Rohisime aias ikka ka tema kukil. Veidi liikuvam, otsustusvõimeline. Käis õhuaknast väljas. Kord hirmutas naabreid, hüppas nende aknale. Vaatles minu tegemisi ja jäljendas. Hüppas ukselingile parem käpp peal, vasak käpp all, sai ukse lahti. Oli suur esteetik. Väljaheitekaussi sisse kunagi ei läinud, toimetas ääres ja tõmbas katte ka äärelt. Oli sõbralik, aga pidevalt mind jälgis, sageli oli tunne, et oskab aru saada, mida mõtlen, mida räägin, Ei kolanud palju ringi, oli kodu ja mind austav, armastav. Ka tema puges sülle nurruma, kui selleks oli võimalus. Pean seda leidlast eriliseks, mõistatuslikuks maagia oli temaga ja sellepärast me väga sobisime. Meie olime sarnased – oletasime, fantaseerisime, unistasime ja teostasime oma sõprust. Kui meil hakkas külas käima noor koer Loki, juba enne kui ta meile elama jäi, kadus „Leidik“. Miks? Kuhu? Ei tea! Kas loovutas oma koha Lokile. Hiljem mõni juhus oli, et vilksamisi aias rohu, põõsaste vahel vilksatas sarnane kass, salaja. Kui Loki oli surnud, siis ruttas meie õuest läbi sarnane kass, ei tulnud kohe nimi meelde, haarasin fotoaparaadi järgi, juba ta kaduski naabrite õuest teele. Ta ei olnud täisealinegi, kui ta meilt lahkus. Arvatavasti ta tunnetas teise tulekut ei talunud konkurentsi. Ka seda sõprust, elusituatsiooni, mõistatuslikku, salapärast oli vaja. Lahenduseks teist palju, kõik avatud. Kassid mulle meeldisid, nad olid salapärased. Nemad on kindlameelsed, otsustusvõimelised, isegi oma olemusega isegi korraldusi andvad. Ma vajan nende olemust.
Kalad akvaariumis.
Põhiliselt gupid, oli ka teisi aga need ei läinud edasi, ei sobinud. Pakub silmale ilu, rahustav. Kalad, need väiksed, äsja sündinud kalad. Akvaariumi põhi põnev, taimed, kivid, teokarbid. Võimalik huvitavalt kujundada. Põhimiselt koos lastega kujundasime ja puhastasime. Muidugi kassidele oli ka vaatamisväärsus. Aga nad harjusid ja pahandusi ei juhtunud. Meil oli mitu akvaariumi piklikke, purgis, ümar. Viimane oli ilus - väike, ümar, poiste tuttav, tema pall läks valesse kohta ja akvaarium purunes. Kalad päästsime, osaliselt said tütrele uue kodu. Suur piklik akvaarium sai hamstrile eluasemeks.
Koer „Loki“
Poeg Kalvi peres oli armas karvane kutsikas, kogu pere lemmik, aga naine jäi rasedaks, ei talunud koera lõhna, kitsas Kuressaare linna korteris, koer köögis radiaatori küljes kinni? Mind ei olnud siis kodus, kui nad käisid suvel Lokiga meil suvitamas, käisid mereääres, tütar Kaja oli meil Lokile esimeseks kaaslaseks ja ta kiinduski Kajasse, Kaja jäi tähtsuselt esimeseks, mina teiseks. Kui ta meile tuli elama, oli Loki, kes jooksis ees mere äärde samasse kohta, kus ta varem oli laagris Kajaga olnud. Siis Loki oli 4-kuune emane kutsikas kui Kalvi ütles: „Toon Loki sulle.“ Vaidlesin vastu, kuna olin väga liikuv, kodust ära olev. Kalvi jäi oma otsusele kindlaks: „Mina ei luba teda magama panna, ta on sulle sõbraks, seltsiliseks.“ Esimene kohtumine. Loki oli toa ukse ees kampsunil, mis kodust kaasas. Kõik kadusid jäime Lokiga kahekesi. Mina olin temale täitsa võõras. Ilus must lokkis karvaga õnnetu kurva alistuva olekuga. Silmad karvades, ei silme (pea) ega saba vahet. Hiljem, kui ratta kõrval jooksis. Hüüti, oi kui ilus kutsu, keegi kunagi arvas, ta on nagu pudelihari. Ta ei tahtnud, et mina võõras lähenen temale ja tal oli seest kinni, võib olla ka stressist. Oli puudli, urukoera, palonka segu. Saime tuttavamaks, kuid midagi ei söönud, valasin vägisi toiduõli suhu. Seedimine paranes, harjus minuga. Kui oli üksinda kodus, tegi häda paberile, mis oli samas suunas kui kodus. Tavaliselt küsis õue haugatusega. Toitu ootas alandlikult. Aga vorsti lõhn ja šokolaadipaberi krõbin tegi rahutuks. Kui ütlesid küsi, siis haugatas, sitsis püstakalt. Hiljem ise õppis sitsima istudes, isegi esikäpad pani risti, selliselt võis kaua seista ja vesise ninaga oodata kannatlikult. Sellise käitumisega võlus omi ja võõraid. See oli imeline. Teadmatult kuskil sitsis. Jõuluvana tõi talle alati paki. Kui hüüti „Loki“ siis tuli jõuluvana ette, sitsis. Pakis oli närimiskont, päriskont, küpsised jne. Avas ise paki. Kui kompveki siis ikka paberiga, talle meeldis ise lahti harutada. Ta oli väga sõbralik pereliikmeid ja majaelanikke kaitsev. Naabril, üle koridori vastas uks minule, oli isane koer „Kolli“. Loki kaitses perenaist Kolli eest, ajas teda tema juurest ära. Siin oli ta vist oma kohustusi täitev kaitsjarollis, või oli armukade Kollile, ehk lihtsalt arusaamatusest. Lokil tuli palju üksinda olla. Käisin Kuressaares tööl, kus olin ka ühe öö oli üksinda. Kord kutsikana näris mul kübeteika ära, alles olid ainult raamid. Poeg (vanem) elas samas Orissaare teises otsas. Koer kodunes ja sõbrunes nende perega. Kui olin kauem ära, siis traavis nende ukse taha kolmandale korrusele, niuksus ja haukus, palus sisse. Kui olin päevaks otsaks kuhugile läinud, kui ütlesin temale, ma lähen koju, kaasa ei tule, jätsin ta sageli õue ja toaukse paokile. Mõnikord, vist kui ei teadnud minu minekut, ootas terve päeva õues teerajal. Kui tundis tulijat, siis heast meelest hakkas ringiratast jooksma, alles siis tuli tervitama. Alati tõi suus midagi kingiks - kivikesi, pulgakesi, kondi jne. Seda ka majaelanikele. Eriti neile, kes tema hooldajad on olnud, kui ma kuskil kaugemal viibisin. Korterisse sisenejaile tõi raudselt sussid, need olid mul koridoris reas. Tihti tõi ainult ühe, teise viis oma pessa. Mõnikord viis õue külalisele kingiks järele. Panin sussid üksühele sisse, siis sai korraga tuua. Kui oli sussid andnud, siis oli ülimalt õnnelik, tähtis, oli oma ülesande täitnud külastaja vastu võtnud. Kui seda teha ei saanud või temale ebameeldiv külaline, siis tigetses kaua, oli valvel kahtlustav. Kord tuli tuttav elektrik, tema eriline sõber, kes töötas sokivabrikus. Loki oli kuskilt sokid kätte saanud ja viis sokid talle. Aare võttis vastu, aga arvas, et tema saab sokivabrikust sokke palju. Huvitav oli see juhus. Kunagi kellelegi ei viinud muidu sokke. Ühe maja elanikuga ei sobinud, püüdis teda tervitada, ei õnnestunud, see naine oli kurja sisemusega, loomi mitte armastav. Tema pigem tõrjuv, kartev, valekaebuse esitaja, sama üks naabrimees. Ja neid ei talu ükski koer. Minu täiskasvanud lapsed ja abikaasad kui tulevad, siis Loki kummuli nutab, niutsub heast meelest nende tulekust. Lapsi jälgib kahtlustavalt. Ei hakka nendega sõprust pidama. Ainult pojatütar, kelle pärast ta meile toodi, nende vahel on eriline soe sõprus. See musitas, kallistas, käsutas, mängis, teda kuuletas. Kui bussi peale saatsime Maarjat, siis tahtis bussi peale kaasa minna. Tütar Kaja käis sageli külas (kodus). Kaja oli Lokile siis esimene rõõm, mina teisejärguline. Enneolematu tunnetus koeral. Kui bussid minu majast mööda sõitsid, ta tunnetas, kui bussis sõitis Kaja. Siis tormas välja teerajale ja hiljem kaunis tee äärde Kajat ootama. Aitas kotti tirida, pani pea kotti uudistama, siis hakkas seda kotti valvama. Kui Kaja lahkus, oli väga kurb, juba enne aimas, jäi tõsiseks. Kui kuskil oli mõni Kaja ese, siis käis nuusutamas, liputas saba ja valvas.
Magamiskoht. Õues valis tavaliselt negatiivse energiaga näit. vähese rohuga koha. Kui töötasin, suvitasin, ikka ka magama sinna. Koridoris oli pesa (padi, madrats, tekk, kampsun). Äkki valis endale ka toas tugitooli, jagas ka teistega aga pidas omaks omandiks. Kaja lubas ka voodisse jalge otsa. Saigi harjumuseks, mina ei suutnud vastu vaielda. Magas oma tugitoolis ja nagu vaimust (kuigi silmad kinni magas), aga kui mina olin voodis, nii tema järgi voodisse.
Oli vahva sportlane. Talvel sõitsime suusarajal üle mere metsateel 10 km. Loki, minnes minu järgi, koju tulles lidus ees, tihti istus (teerajal) suusarajal, nokitses lumepallikesi lahti oma karvastelt käppadelt. Ratta kõrval õppis jooksma lahtiselt, käsklusi kuulates. „Siia“ – Tee veerel ratta kõrval, minu paremal käel. „Tubli“ – kui jooksis õieti. Siis oli uhke, lõi pea selga ja uhkelt jooksis galoppi. Huvitav on koera jälgida, kuidas koera meeleolust tuleb tema keha hoiak. Vees armastas käia, ujuda armastas vähe, mitte sügavas. Aga käisime ujumas iga päev. Õnnetu ja hädas oli kaldal, kui eemaldusime ujudes, Kaja kadus nii kaugele, siis üksisilmi vaatas ja ootas, sest liiga väike oli päästetöödeks. Lohutuseks, et olla kasulik, valvas riideid. Palli mängis edukalt. Enamus tema reeglite järgi, liigkaua hoidis pali oma käppade vahel. Puu üles viskamise püüdmine. Eemalt tagasi toomine. Tuppa kätte toomine. Tema tõu omadustele vastav.
Puudel – tsirkuse koerana, käskuste täitmine. Saba taga ajamine, kahel tagajalgel kõndimine. Sitsimine. Haugatamine üks kord või mitu korda. Esemete toomine, viimine, palju muud. Väga paindlik õpetusele, kahjuks pole noorelt seda kõike süvenenult õpetatud. Kõik põhimine õpetus hiljem ja juhuslik.
Urukoer – Kui sattus kasvamishoogu, siis ei kuulnud ega näinud, ainult saba paistis vahel välja. Aga kui juhtus hiirt kohtuma, see oli temale nagu mängukaaslane - haiget ei teinud ei murdnud, liputas saba.
Palonka – valvur. Seda verd oli tal tugevasti.
Kord kaotasin mereääri koristades mobiiltelefoni. Tormasin rattaga teisele saarele telefoni otsima. Loki ei taibanud, kuhu lähen, tormas ees juba kolmandale poole. Ei leidnud telefoni. Sõitsin tagasi esimesele saarele, kuskilt oma peatuskohtadest ei leidnud. Uskusin, et Loki läks koju. Näen, Loki istub vee piiril liikumatult, ei tulnud ära minu käsklusele. Arvasin, et on midagi viga. Lähen juurde, tema ees päris vee piiril minu mobiiltelefon. Ta oli ligemale tund aega seal valvanud. „Tubli“. Siis oli õnnelik ja tuli koju. Otsis ise valvurikoha terveks suveks. Veidi viltu üle tee, kaupluse lao aken, põõsad lähedal. Terve suve käis seal (magas) pikutas akna all. Hommikul läks, õhtul kui kauplus suleti tuli koju. Algul kaupmehed (need olid juba eelmise kaupluse külastustest tuttavad). Algul nad arvasid, et olen kuskil rännul, pakkusid temale ka süüa ja juua. Aga mitu päeva ma ei teadnud, kuhu kadunud hommikul, kui mina rattaga tööle läksin, õhtul enne minu koju tulekut oli kodus. Kui kaupmeeste kaudu avastasin. Ta oli ikka puhtast valvamiskirest, sest paar päeva käis ilma sealt toitu saamata. Müüjad rääkisin, valvur oli tubli, mitte üks inimene, loom, lind ei pääsenud sinna. Valvuri töö katkestas majaomanik, emane koer, kellega oli varem mereääres tüli, tõmbas Lokil põtka väga rasketesse haavadesse. Kus vägi ja võim, selle vastu alandlikkusega ei saa. Kaks emast koera ei sobi.
Pesumajas valvur.
Teisel pool teed lasteaia vanas katlamajas pesula. Ehk lasteaiapäevilt, kui olin seal juhataja, oli kolamiseks koht tuttav, terveks päevaks kodus. Kord nägin teda pesumaja ukseorvas magavat. Ega ei tahtnud minuga ära tulla, sest töö oli pooleli. Kui omanikult küsisin, mida ta teeb siin, millega võlud. Toimi omanik: „Ära päri, see on ärisaladus.“ Seal oli mitu põhjust. Valvuri kirg, mõni raasuke midagi. Aga põhimine suur ühtekuuluvus Toimiga. Toimil haruldaselt hea aura. Masinad käisid, pikutasid kahekesi diivanil, käsi üle Loki. Oma emand (mina) tuulasin ringi, temal oli temast lugupidavat lähedus vaja. Iga päev ta ei olnud tööl.
Kui kollane auto oli õues, läks ta tema tööle. Ma ei tea, kas ta eristas autot või tunnetas, kui auto juba meie maja juurest möödus. Ega ta ei lubanud võõraid koeri, kasse, linde tulla. Teatas, kui klient tuli. Valvas ukseaugus, kui Toimi pesu läks ära viima, siis ei pääsenud keegi sisse, kuigi uks oli lahti. Sageli pesupesija läks ringiga juba koju, ehk unustas ennast sinna magama. Kord tulin juba pimedas koju, tema ikka oma valvurikohal. Siis tuli ilma vaidlemata minuga koju. Kaks aastat viimast pidas seda kohta. Siis oli talv, ta ise haiglasem, peamine, et enamus pesemas käis, tema tütar ja väimees.
Juhus: Pesupesija viis enamus pesu ise koju. Aga keegi tuli puhta pesu koti järgi, arusaamatuses Loki hakkas hammastega kotti tagasi tirima, ei lubanud valvatavat vara ära viia. Ehk viija oli tema arvates kahtlase välimusega.
Kõigevalvaja.
Alati ja kõikjal leidis ta midagi valvata. Töö juures suvitades, suplemas, riided, esemed. Mõni ese väga meeldis, pidas omaks.
Oli emane koer - emastel koertel on õigus isased ära ajada, isased ei tohi vastu hakata, selline on loomariigis seadus. Ise väike, aga ajas suured isased koerad õuest ja aiast ära. Kui metsik kisa pääses valla, siis oli õues suur must karvane vetelpääste isane koer, mitu korda Lokist suurem. Väike Loki ajas naabrite rõõmuhüüete naeru saatel. See kaapis ja korra üle õla urjatas (mis sina köömes köhid), märgistas, kolas siin-seal Loki kannul, lõpuks läks väravast välja ja veidi möödas, tuli teist teed tagasi, selliselt nad seiklesid, lõpuks korraloojale Lokile jäi võit.
Võõrad suured hundikoerad ajasid hirmu peale. Väikestele ise ei ajanud. Aga kui nägi mind, et mina soovin ajamist, siis ajas ka väiksed koerad, kes olid segaduses. Ainult oma peigmeest ei ajanud. Algul oli rebasemoodi kindel peigmees, naabri majast. See oli toas enamasti kinni, või rihmaotsas meie õuest käis läbi. Oi, kuidas rõõmustasid, kui kokku said. Kui nägemata oli õuest läinud, nuusutas käpajälgi ja nuuksus igatsevalt. Käis iga päev akna-ukse taga. Kaugjuhtimisel kohtusid. Läksid vist kuskile mujale elama. Samast majast sai uue kindla kavaleri, sellega käisid vastamisi. Veidi mängisid ja lahkusid. Aga mõlema „kavaleri“ aegu mina ei teadnud, kuhu ta jongutab minna. Üle tee vaatab kahele poole ja ületab selle umbes 10 min. Kohtumine, kas õues vabalt, keti otsas või koridoris. Tagasi tuli pea püsti, rõõmsalt.
Ühistu majas, õuel ei saanud poegi lubada. Hoidsin lihtsalt „poistest“ eemale ja mõnikord süstiti tiinusevastaselt. Aga tema oli see, kes mängis tiinuseaja läbi, kõndis õrnalt, ettevaatlikult trepist üles. Tegi voodi alla pesa, seal olid piiksuvad jänes ja lambatall. Ei söönud eriti nädal aega, ega ei tulnud voodi alt välja. Siis tõi pojad välja, näitas, kaitses, tõukas ninaga tissi alla imema. Kui kuskil keegi piiksutas, siis tormas kaitsma oma poegi.
Kord kui ekskursioonilt tulin, ta ei ole voodi alt väljas käinud, õnnelik minu koju saabumise üle, tõi pojad voodi alt õnnelikuna minu jalge ette, mulle rõõmuks näha.
Kõikjal koos tööl. Kõike tööd tahtis kaasa teha. Näit. iga puusületäie tuppa toomisega kaasas, ka ise õppis tooma väiksemaid kaikaid. Käis kaasas, olgu vihmane, porine, lumine, tormine, tuisune. Aias kastmas, rohimas. Seal õppis peenarde vahel mitte käima, vaid põlluääres valvas töövahendeid, minu üleriideid, magas nende juures. Kui võtsin harja pühkimiseks, siis Loki tõmbas koridoris vaipa kokku, sikutas ukse poole. Siis ta igatses otsast kinni tirida ja kloppida. Õpetasin talle oma magamiskoha eest hoolitsemise. Vedas magamiskoti ja teki välja ja siis raputas neid kahele poole tolmust puhtaks. Huvitav harjumus, kui Kaja tuli koju, nii tiris koridori teki kokku. Sest Kajal oli harjumus kohe põrand ära pühkida, kuigi mina olin seda vastselt teinud.
Tahtis väga autoga sõita. Kord ekskursioonile minnes tuli mind saatma, aga oli enne mind autos (bussis), kurvastuseks ei võetud kaasa. Ronis ikka poja Kalvi autosse (tema koer tegelikult). Alati väga rõõmustavalt, veidi alandliku nukra alatooniga võttis teda vastu. Kord mõnules poja autos (seega ka omas), näitas hambaid väljamineku käsul. Ei saanud teisiti, kui lumelabidaga tõstis maha. Õppisime kavaluse - õieti lapsed olid eelnevalt kassi ja koera vahekorra selgeks teinud. Algul kutsikana kui öeldi kass, uskus Loki, et need on linnud, neid tuleb ära ajada. Hiljem teadis, kes on kass, ta ei teinud kassile midagi, aga see oli huviobjekt, oleks kõlvanud mängukaaslaseks. Aga kassid ei uskunud, ei usaldanud ega riskinud.
„Kass“ hüüdes saime Loki kõike unustama ja paigast liikuma, seega ka autost või voodist toast, soovimata kohast eemale.
Hooldus.
Algul laskis ennast pesta, silmi puhastada, hoolitseda, kuigi vastumeelselt. Igal kevadel pügasime karva maha. Pärast seda oli ta nii peenikene, ainult hästi pikk saba. Ta tundis ennast siis vabamana, liikuvamana. Pärast niitmist võõristas seda tempu. Algul tegime ise, ikka Kaja. Kuid hiljem hakkas vastu, Kaja pani korraks suukorvi pähe, oli teda väga solvav. Sellest ajast ei luba pügada, ega paela rihma kaela panna.
Rihm oli temal alati kaelas, kus oli nimi Loki Mets. Aga kui jooksuajal ei lasknud muidu välja, kui rihma küljes pael, nõnda saime ka arstile minna. Koju tulles lasin nööri lahti, siis tema võttis paela hammaste vahele, selline komme oli temal juba meile tulles. Hilisemal ajal pügas alati meie „eri“ loomaarst unerohu all, üksiti süstis poiste vastu. Kord mere ääres naabermaja omaniku suvitaja koer kargas kallale, tõmbas tagant suure haava, mis, hiljem pügama minnes selgus, oli juba mädanema minemas. Puhastati, nõeluti. Lapsed käisid arstil. Kui koju tuli, siis niuksus ja näitas koonuga, kus haige koht, jutustas selle kurva loo mulle. Sellest ajast, kui midagi ebameeldivat oli, kas riidlesid temaga, või oli mittemeeldiv toit jne, siis näitas peaga alati selle koha poole.
Vaktsineerimist ei ole tehtud. Ussirohtu 2 x aastas. Tavaliselt tahtis ise oma probleemidega toime tulla. Pidas ennast korras, pesi ennast, tõmbas keelega pikalt üle karvade, arutas sasipuntraid. Näris oma käpaküüned korda. Lubas ennast kammida igal hommikul õrnalt ja haige koha pealt, üldse tagantpoolt, seal suguorganid, ei lubanud. Igal hommikul viskas selili, teatud kindla koha pealt siis võis sügada, lõua alt kohe ja seljalt, mitte keelatud tsoonist, siis lõi kasvõi hambad kätte. Silmad puhastas käppadega, mõnikord lubas ka meil ettevaatlikult silmi puhastada.
Kord läks kuuma vett peale, jooksis õue, kaapis külma mulla sisse, mullaravi tegi ikka, ka kui seedimine ei olnud korras. Kui suurem mure, siis eraldas ennast kuuri, ravis ja põdes ise.
Toit. Põhimiselt sama, mis ise sõin, piima või lihaga suppi, kartul meeldisid peenestatud koored, lakkus ka piima, aga alati tuli natukene vorsti kasvõi veidi kaapida peale. Väga meeldisid marjad - maasikad, põldmarjad, kadakamarju sõi peopealt. Meeldis värsked herned. Kaun lahti, sealt ise võttis. Ja ainult värskeid, mitte ka ussitanuid. Koerakrõbinaid sõi harva ja vähe. Teistkordselt taldrikult ei söönud, alati nõu puhtaks. Hommikuti jõime maarohu teed, mina suhkruta. Tema vähese suhkruga. Meelsasti näris ka konte, mitte tooreid, vaid ikka keedetult väiksemad. Eriti meeldisid need kondid, mis olid maasse peidetult laagerdunud.
Kord grillisime aias, seal oli Loki toiduootel ja erivalvur (Sama alati lõkete juures. Ta armastas ka lihtsalt tukkuda ja mõnuleda lõkke ääres.) Naabri väike koer tuli oma perenaisega lõkke juurde. Loki käitus temaga kui nooremaga väärikalt, kannatas ta ära. Temale, sellele naabri kutsikale „Takile“ pakuti ka konti. Taki peitis ühe samasse aiamaale (meile) ära. Kuskil ammu hiljem kaevas Loki selle välja ja näris ära. Kas nägi, kuhu peitis, tõenäolisem, et tundis lõhna.
Lokile meeldib grillimise juures palasid silmadega jagada ja oma kauni sitsimise ja kuuldava „auh“ hüüdes endale paluda.
Omavaheline mõistmine. Peab paika ütlus - koer ja koeraomanik muutuvad ühenäoliseks, minu ja Loki puhul see tõesti kehtib. Vist mõlemapoolne mõju teineteisele. Loki väga tundlik, emane koer, hell, heasüdamlik. Ehk palju olnud üksinda, mitu kodu. Arstide süstid. Erk tunnetus, kõik see ka sobib minu iseloomustuseks. Meie sobisime ja mõistsime teineteist, mõlemad impulsiivsed, äkki süttivad, kergesti solvuvad, haavatavad, ruttu jälle lepivad, unustavad halva. Pikka viha ei pea. Ainult mõni suurem halbus ei kustu, tõuseb vägisi ülesse. Aimas juba käitumisest, minu askeldustest, kuhu lähen, millised riided, kotid. Kui rattaga läksime mere äärde, seda ta aimas. Ütlesin lähme, siis haukus, tiris mind, oli õnnelik. Kui ütlesin, sa ei tule, ma tulen tagasi - see oli paratamatu alistumine. Väga huviga jälgis, kui panin rahvariidesse. Siis oli rõõmsalt üllatunud. Imestunult jälgis, kui ehtisin maskeraadiks, mardiks, kadriks, volbriööle. Imestas, miks selline pullitamine. Aga ka väike rõõmusäde, et alati midagi ka temale toodi, vorsti, küpsiseid, kommi. Tasub oodata ja vaadata seda ehtimist. Kord ladusin oma mardilaadungi põrandale. Loki ei läbenud oodata iseteeninduse korras, sest põrand on ikka koerale. Omandas 15-20 cm põdravorsti koheselt, kõik. Minu laul ja pillimäng meeldis, kuulas meelsasti. Kui laulsin või mängisin akordionil „Valge tuvi“ „Kui kaugele, sinu sadamast laev mind viis…“ siis sellele loole ainsana laulis Loki kaasa, pidas langusi ja tõuse. (Valge tuvi oli ka minu ja minu tütre lemmiklugu.)
Ta oskas minu olekust, hääletoonist aru saada. Mina taipasin tema meeleolu keha hoiakust. Teadis, sai paljude sõnade tähendusest aru. Kiiresti õppis Aadu nimele reageerima. Aga eemalt, väikse üleoleva irooniaga, väikese armukadeduse sädemega suhtus Aadusse, aga erilist sõprust ei soetanud. Kannatas ta välja konkurentsis suuremeelselt, tunnetades enda üleolekut.
Viimane aasta Lokiga.
Tavaliselt, kui käidi külas, läks koera seedimine korrast, kinni põhimiselt. See oli see sitsimise vili, rohked kondid, vorstid kompvekid, isegi šokolaad. Samuti lahkumisest stress. 2005. a. peale uut aastat jäi väga haigeks, seest kinni, püüdsin nii palju kui võttis, pakkuda talle õli, teed ja toitu. Põgenes puukuuri rohitsema või surema, tuppa ei tulnud, mind lähedale ei lasknud, kaevus puru sisse, viskasin talle sooje riideid peale. Ta vett ikka jõi, ka oli sees, aga ei söönud. Uks praokil, sai väljas käia, juhtusin nägema, kui õues punnitas tagajärjeta. Arstidel ei olnud kellelgi võimalik tulla. Kord hommikul nädala kuuris tuli hirmsalt niuksudes tuppa, abi saama. Õnnestus lõpuks arst leida. Arst tegi paunade puhastuse, mis olid täitunud. Paranes, kuid terve aasta oli viletsam kui enne. Apaatsem, tujutum. Ratta kõrval jooksis aeglasemalt, rohkem magas, kergesti ärrituv. Ei lubanud kammida, sügada, silmi puhastada, puutuda. Oli kohe agressiivne, iga vale sammu peale võis sind hammustada. Kui jalge otsas magas, kui väiksemgi liigutus veel jalaga, nii urises, haaras tekist. Lugesin üht sensitiivset artiklit, kus näite varal tehti selgeks kui inimesel on surm käega katsuda, ei tohi teda hüüda, segada elustamisega. Sest hing sureb, jääb alles ainult lihakeha. Tõi näite enda peal kui hellitav, hea mees elustati. Siis muutus tooreks, vägivaldseks. Usun, et see olukord oli ka Lokil. Tema süda jäi põhimiselt haigeks.
2006. jaanuaris haigestus uuesti, jälle peale uueaasta kolmek. päeva külalisi. Siis ta näppas, mida ta tavaliselt ei tee, kellelegi teisele määratud šokolaadi, mina panin antu kõrvale. Seda oli tegelikult vähe ja ta oli ikka harjunud väikese šokolaadikogusega. 3 nädalat heitles, korra nagu paranes, käisid veel mere ääres Kajaga, et liikudes kaob kõhukinnisus. Korra esikäpp jäi lõdvaks. 2 x arst süstis südame tugevdajat ja põletiku vastast. Väga raskelt hingas. Põhimiselt jõi ainult, vähe võttis sööki. Andsin ka kätega jõudu. Trepist tõstsin üles, käis pissil ja püüdis punnitada, vist nagu isegi õnnestus. Surmaeelsel päeval väljas käies tundis surma ette, tahtis kuuri põgeneda, aimasin ta plaane, viisin tuppa. Magasime paksul tekil kõrvuti põrandal, ta ei tahtnud hüpata (aga teine kord kui arst tuli, hüppas arsti hirmust tugitoolile). Hoidsin käed ta peal, hingas väga raskelt. Nagu jumalagajätuks tõmbas jõuetult sõpruse märgiks üle mu näo. Hommikul tuli arst kolmandat korda, et teha vatsakeste puhastust. Loki oli väga jõuetu. Ilma süstita lubas vatsakesi vaadelda, mis ei olnud täitunud, seal ei olnud viga. Veidi aja möödumisel, arst oli õnneks veel seal, plaanis, kas teha veel südame tugevdamise süsti. Loki tõstis korraks rahulikult pead ja langetas, arst liigutas, elustas, vaatas silmi ja oligi lahkunud rahulikult. Eelnevalt minuga jumalaga jättes. Mõlemad kurvastasime, sest Loki oli tema ammune patsient, ise väga tundlik haprake naine, kellel endal loomad. Arst teadis, et süda oli haige, oleks juba ammu läinud, kui ta poleks tugevdavaid süste teinud, minu rahustuseks ehk. Mul oli rahuldus hinges, et arsti juuresolekul suri ja ilma et eelnevalt ei süstitud sel päeval. Ja halvatud koeraga oleks elanud, sest hing ei oleks lubanud magamapanevat süsti teha, põhjus süda, palju süste, stress. Suri täpselt koera aasta alguses. Panime ilusa triibulise lina sisse, oma magamistekk ümber, lehviga vöö, vöövahel jõulukaktuse õiega oks. Sellel talvel oli temal ainult kaks õit. Üks Lokile, teine jäi saatma Aadu viimaseid päevi laual. Matused järgmisel päeval. Poeg Kalvi, tema tõeline peremees, Kuressaarest tuli matma. Oli ilus talveilm, vaikselt hiljem sadasid helbed. Panin hauda kaasa ka „pojad“ Jänku ja Lambakese. Matsime aeda nüüd puhkavad reas: „Kulla“ „Pallike „Kiisuke“ „Loki“.
Linnud käisid haual, uskumatu, käis haual veel peigmees „Nässu“ ja naabri noor kutsikaeas „Taki“. Peigmees käis tihti majanurga juures teda ootamas ja minult pärimas kus? Väike Taki küsis seda minult häälega nagu vanasti, kui käis suuremat, emalikku täiskasvanut vaatamas.
Leiname kõik ja oleme väga kurvad, eriti mina tunnen suurt puudust. Sest elasime ju koos 13 aastat. Äkki hakkasin igal hommikul talle veidi süüa viima, lume sisse. Hea kui linnukesed ja hiired siis külastasid teda, jättes jäljed lumele. Igal õhtul ja hommikul käisin haual.
Veel täna 26. juulil 2006 a. mängisin haual tema lemmiklugu „Valge tuvi“. Siin õues kirjutan ka temast, puhkab aias sireliheki ääres.
Uued sõbrad.
Uut lemmiklooma mingil juhul ei soovi, aga on olemas uues sõbrad. Naabri koer „Taki“ on palleekoer, väike, karvane, punnis silmadega. On juba täiskasvanuks saanud. Märgistas meie piiril veetünni 7 x ja mõlema jala poolt, seega 14 x järjest. Ta on haruldaselt minusse kiindunud. Kui vähegi mind näeb või häält kuuleb, nii nohiseb eriliselt seljataga. Siis me põgusalt vestleme ja puudutame teineteist.
Käin 20 km kaugel mahepõllumajandustalus tööl. Olen agronoom, aednik, zootehnik ja oskustööline. Seal on noormees abiks ja lapsi. Pere 6-7-kuune kirju koer „Terri“ tahab meeletult minuga sõprust teha. Algul võttis kui mängukaaslast, mürajat. Nüüd juba minnes jookseb vastu kui heale sõbrale. On õpetamisjärgus, ainult õpetajaid on palju ja erinevaid. Tunnen rõõmu, et tema tunneb rõõmu minu tulekust. Armastab tööl kaasas käia. Oskab, õpib pallimängu.
- Kas „lemmikloom“ on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ei, kindlasti ei ole lemmikloom ainult see, kellel ei ole mingit praktilist otstarvet. Sageli mõisted, otstarbed kattuvad. Näit. paljude lemmikloom on koer ja kass, paratamatult nad on sageli ka otstarbelised. Sageli on meil otstarbeline loom muretsetud, aga ta muutub suureks lemmikloomaks.
Mina leidsin kindlalt, et minu lapsepõlve lemmikloomad olid: koer Kaaru, lehm Punnik, hobune Kõrvik, kass Ints ja selleks nad on jäänud.
- Miks peavad inimesed lemmikloomi?
Enamikus vajavad ja igatsevad lapsed. Tegelemine, sõpruse puudus, midagi omada. Ilus, armas, meeldiv tegelemise objekt (subjekt), hea kaaslane, õrnuseks, rahustab, kaotab stressi, sisustab elu. Sageli ka vajadusest kellestki üle olla, anda korraldusi, hoolitseda. Koos loomaga õpid arvestama teisega, seda nõuavad lemmiklooma vajadused, muutud paindlikumaks. Täiskasvanuil samad. Loomadel on palju siiramad, erinevad omadused, käitumine, millest täieneme, rahustavad, tegevus täieneb, vaba aeg on sisustatud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Sellest peale kui ennast mäletan, on mu lemmikloomadeks olnud kassid.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmikloomi ei toodud kusagilt. Kassid olid talus alati olemas.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Esimese ainult minu oma kassi sain juhuslikult. Töötasin alevi raamatukogus rahvamaja teisel korrusel. Samas raamatukogu kõrval oli minu eluruum. Minu juures elas kooliajal ka mu õde, kes käis algkoolis. Ühel sügisõhtul, kui tüdruk hooga trepist alla jooksis, nägi ta trepi ees fuajee põrandal musta karvamütsi lebamas ja hüppas sellest üles. Kuid „karvamüts“ võttis jalad alla ja osutus kassiks. Tüdruk tuli tuppa, kass süles. See oli ilus noor kass musta läikiva karva, valgete sokkide, valge vesti ja kõhualusega ning mustvalget kirja näoga. Ta oli väga julge ja asjalik. Ei osanud arvata, kuidas või kust ta rahvamajasse ilmus. Ka raamatukogu külastajad, kellele ma teda näitasin, ei teadnud midagi. Nii jäigi kass meile.
Ka hiljem pole ma ühtegi kassi toonud kusagilt perest. Kõik nad on olnud nende õnnetute seast, kes on vastutustundetute inimeste poolt alevisse bussijaama või poodide juurde toodud ja seal lahti lastud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Kassil oli ühe silma ümbrus valge ja teise ümbrus must ning eemalt vaadates näis, nagu oleks tal must side üle silma. Selle omaduse tõttu pani mu sõbranna talle nimeks Musketär ja nii jäigi. Hiljem kujunes sellest nimest suupärasem hüüdnimi Muske, aga mõlemad nimed jäid siiski kasutusele ja kass reageeris neile mõlemale ühteviisi.
Mu hilisemate kasside nimesid on olnud mitmesuguseid. Üks poe juurest toodud kodutu kassi poeg sai (samuti mu sõbranna poolt) nimeks Kulli Kukerpüks. Oma halli-valgekirju koheva kasuka ja kõrvadest välja kasvavate pikkade karvade tõttu meenutas ta väga kassikakku. Tagumistel jalgadel olid tal ilusad kohevad „püksid“ nagu kukel. Sellest siis perekonnanimi Kukerpüks. See nimi tegi mu tuttavatele palju nalja ja eriti meeldis see meie loomatohtrile.
Kord jõulude eel tuli meile üks minu tuttav, põues väike must emane kassipoeg, kes oli ühe maja aeda visatud. Selles peres olid kassid olemas ja nad ei tahtnud veel ühte juurde võtta. Minul parajasti kassi polnud ja võtsin ta vastu. Ma pole iial näinud nii elava loomuga kassilast. Ta jooksis vahetpidamata üle laudade, toolide ja kappide, ronis kusagile üles ja hüppas sealt alla ning alustas jälle uut ringi. Tal polnud aega endale isegi korralikku „tualetti“ teha. Mürgeldas seni, kuni väsis ja kusagile magama jäi. Võibolla sellepärast visatigi välja. Kuidagi iseenesest kujunes tema nimeks Sipsik.
Üks hallikasmusta karvaga kassipoeg, kelle kasukas oli pehme, nagu oleks ta vatist, sai nimeks Puhvaika, hiljem sai sellest lühend Puhva. Ühe puutöökoja aeda surema visatud pruunikasmusta karvaga kassipoja, kelle ma päästsin, ristisime Lutikaks.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen ostnud mõned kassipidamist puudutavad raamatud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mul pole olnud ühtegi tõukassi.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Loomanäitustel pole ma oma kassidega käinud, kuid niisuguseid näitusi on huvitav vaadata.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Oma kasside eest hoolitsen ise, sest peale minu majas kedagi ei ole. Süüa saavad nad hommikul ja enne õhtut süüa ei taheta. Peale sööki on nad rahulikud ja lasevad unisest peast end paremini kammida. Selleks kulunud aega ei oska ma määrata.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Spetsiaalset kassitoitu olen ostnud harva ja seda viimasel ajal.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole olen pöördunud lestade tõttu kassi kõrvades ja kõhuusside puhul, samuti vaktsineerimiseks marutaudi vastu. Haavu ja mädanikke olen ka ise ravinud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimine oleks muidugi vajalik, kuid ma pole seda siiski lasknud teha. Ka tiinusevastaseid ravimeid pole kasutanud, sest see on väga tülikas.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on kassid, kes käivad omapead, siis tuleb ka järglasi. Emakassi pole ma kevadel kunagi lasteta jätnud. Tavaliselt olen jätnud talle kaks poega, võimaluse korral isased, kuna ühel oleks üsna kurb üksinda kasvada. Ülejäänud, samuti sügisesed pojad, on hukatud. Pärast sügiseste poegade hukkamist võtab emakass kevadised pojad uuesti omaks ja nii on neil nagu kaks lapsepõlve. Hiljem on pojad antud soovijatele või vajaduse korral ka endale jäetud.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Öösel on kassid enamasti õues. Neil on sissepääs kuuri ja heinapesad olemas. Kassid võivad kogu majas liikuda ja ka kušeti peal magada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kassidega pole ma reisimas käinud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Kuigi mõne minu kassi sünniaeg on teada olnud, pole ma neid tähistanud.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kasse pole ma riietanud. Mänguasjadeks on olnud mitmesugused veerevad esemed nagu pallid, niidirullid jms. Eriti meeldib kassipoegadele nööriga lakke riputatud ja maast parajal kõrgusel olev lõngakera või tennisepall, mida käpalöögiga saab liikuma panna ja seda siis taga ajada. Kasse pole ma kunagi pesnud, välja arvatud need korrad, kus nende jalad on väga porised olnud või on nad end kusagil millegigi ära määrinud, nagu näiteks õli või tahm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Enda arvates olen ma oma kasside eest parasjagu hoolitsenud ja ma ei tea, missugune võiks olla ülehoolitsemine.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Olen kasside eest nii nõukogude ajal kui praegugi ühtemoodi hoolitsenud, kui välja arvata spetsiaalne kassitoit, mida praegusel ajal olen vahel ostnud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Surnud kassid olen matnud aeda ilupuude alla ja püsilillepeenrasse ning peale istutanud pojengi või mõne muu pikaealise püsilille. Kui on vaja olnud loomakliinikus kass magama panna, olen kasutanud loomaarsti poolt sisse seatud matmise teenust.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Kasside jaoks on köögis varjulises kohas pissipott, s.t. nõu tavalise liivaga või poest ostetud kassiliivaga.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Ühte mu kassipoega, kelle nimi oli Puhva, oli kohutavalt raske harjutada potil käima. Tavaliselt on aidanud paarist korrast koha kättenäitamisest, kuid see loom oli lausa võimatu. Pidin teda kogu aeg silmas pidama, et vältida tema kükitamist ükskõik kuhu. Alati polnud see võimalik ja siis tuli mul hunnikuid ja pissiojasid koristada. Asi sai enam-vähem korda alles siis, kui kass oli juba üle poole aasta vana. Siis esines jälle teistpidine nähtus: õues ta oma asju ei õiendanud, vaid jooksis selleks otstarbeks tuppa potile.
Kassi karistamiseks tema nina rooja sisse toppimist ei pea ma õigeks. Ta ei saa põhjusest nagunii aru ja see on looma alandamine. Ei teagi, mismoodi teda karistada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Musketärile õpetasin ühe mängu, mille põhimõttest ta kohe aru sai ja mis talle meeldis ning mida me sageli mängisime. Algas see juhuslikult. Vaatasin raamatukogu ukse vahelt välja, et veenduda, kus Musketär on. Ta oli koridoris. Ütlesin talle: „Kes passib seal?“ ja tõmbusin kiiresti ukse varju. Mõne sekundi pärast kordasin sama. Musketär muutus tähelepanelikuks. Kordasin seda veelkord ja kui ma neljandat korda välja vaatasin, oli Musketär hiilinud ukse taha. Kui ma nüüd sinna vaatasin, kargas ta sealt kõrgele mulle vastu, peaaegu vastu rindu ilmse sooviga mind koledasti ehmatada. See läks tal korda. Kasse ma dresseerinud ei ole.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Olen oma kassidega palju rääkinud, kuigi nad jutust suurt midagi aru ei saa. Seevastu hääletooni järgi taipavad nad küll, mis neilt nõutakse. Koerad mõistavad küll inimese kõnet. Paar aastat tagasi ehitas üks noor abielupaar meie krundi vastu üle tänava endale maja. Neil on väike halli-valgelapiline koer. Kui nende majal veel aeda ümber ei olnud, käis koer vahel meie õuel kassi peale haukumas. Kui ütlesin talle: „Ei tohi kassi peale haukuda, mine koju,“ läks ta kohe ära. Kord tõi ta kaasa oma mänguasja – kummist elevandi – ja pani selle õuele maha ning läks maja taha vaatama, kas on kassi näha. Ei olnud. Siis hüüdis teda perenaine ja koer jooksis kodu poole. Ta oli juba peaaegu tänaval, kui perenaine ütles: „Too oma elevant ka ära!“ Koer pööras otsekohe ümber, tuli ja võttis oma elevandi ning läks. Ju nad siis mõistavad inimese kõnet. Ma pole nõus ütlusega, et loomad ei mõtle. Mõtlevad küll.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kas loomadega suhtlevad lapsed rohkem kui täiskasvanud, see on nii, nagu see kusagil peres on välja kujunenud. Lapsed vajavad kindlasti loomi ja kui on lapsi, kes enda arvates ei vaja loomi, siis peaks neid õpetama loomi armastama.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kui mõni võib kodus pidada ja lemmikloomaks pidada madu, siis mina ei teeks seda iialgi, sest ma jälestan madusid. Ka ei pea ma iialgi mõnda puurilindu või -looma, sest mulle ei meeldi loomade ahistamine. Samal põhjusel ei taha ma endale ka ketikoera. Mul on ääretult kahju koertest, kes peavad terve oma elu lühikese ketijupi küljes veetma. Ma väldin isegi möödumist niisugusest hoovist, kus mõni koer peab niimoodi vaevlema. Parem lähen ringiga.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Aastaid tagasi elas alevis üks hakk, kes oli paljude alevi elanike lemmik. Keegi oli leidnud vigastatud tiivaga hakipoja, ta terveks ravinud ja üles kasvatanud. Haki nimi oli Jaak. Ta elas nagu kõik teisedki hakid looduses, ainult selle vahega, et Jaak suhtles inimestega. Kui koolimajas juhtus aken lahti olema, oli see siis tundide ajal või vahetunnil, lendas Jaak aknast sisse, käis üle kõik lauad ja vaatas tindipoti aukudesse. Lapsed olid sinna tema jaoks varunud saia- ja leivatükke.
Sügisel võtsin aias kartuleid ja Jaak oli minu juures ning sõi limukaid. Kui kõht täis sai, ei raatsinud Jaak limukaid siiski maha jätta, vaid hakkas neid aialati ja lipi vahele tagavaraks panema. Parajasti tuli mu õde – seitsmenda klassi tüdruk – koolist ja seisatas minu juures. Jaak lendas kohe talle õlale, suur jäme limukas noka vahel ja torkas selle mantli krae vahele. Tüdruk tormas kiljudes minema.
Jaagu lõpp oli kurb. Üks huligaanist poiss kastis ta õlitünni. Aga saatus ei jäta niisuguseid asju tasumata. Seda olen mitmel puhul märganud. Nüüd on see huligaan täiesti pime ega saa ilma saatjata kusagil liikuda.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi või ebatavalisi loomi võivad ju pidada need, kellele need loomad meeldivad, kuid ohtlike kiskjate korteris pidamine võib kallilt maksma minna, nagu juhtus kord Odessas, kus üks linnakorteri vannitoas peetav lõvi oma perenaisel arusaamatul põhjusel peanaha üle silmade tõmbas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Minu arvates võib peale otstarbetute loomade olla lemmikloomaks mistahes koduloom.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Lemmikloomi peavad inimesed, kes loomi armastavad ja selletõttu tahavad loomadega tegeleda.
Kirjutan veel oma elu kõige armsamast lemmikloomast – kass Musketärist – kelle saamisest ja nimepanekust oli juba eespool juttu.
Kui Musketär oli juba poolteist kuud meie juures elanud, tuli ühel päeval raamatukogusse noormees, kes tundis Musketäris ära oma tädi kaotsiläinud kassi. Tädi elas alevist veidi üle kilomeetri kaugusel talus. Täditütar oli hakanud alevisse bussi peale tulema ja avastas poolel teel, et kass tuleb talle järele, ja hirmutas kassi kodu poole tagasi minema. Jalgrada viis purretpidi üle jõe, läbi lepatuka ja läbi surnuaia bussipeatusse. Ootepaviljon seisis otse rahvamaja nurga ääres. Jõe äärde jõudnud, vaatas tüdruk tagasi. Kass istus seal, kuhu ta oli maha jäänud ja tüdruk oli kindel, et ta läheb koju tagasi. Aga ei läinud. Öeldagu veel, et kassid ei oska inimesele jälgi mööda järele minna. Oskavad küll, sest kuidas muidu oleks ta bussipeatusse jõudnud. Siin lõppesid jäljed ja kass otsustas rahvamaja lahtisest uksest sisse astuda.
Musketär oli mulle juba väga armsaks saanud ja kartsin hirmsasti, et nüüd tahab tema perekond ta endale tagasi saada, kuid õnneks loovutasid nad kassi siiski minule.
Musketär oli isiksus selle sõna kõige otsesemas mõttes. Ta oli arukas, julge ja asjalik. Õue minekul või tuppa tulekul ei vajanud ta kellegi abi, sest uksed oskas ta ise lahti teha. Hüppas lingi peale ja uks läkski lahti. Ainult ust kinni panna ta ei osanud. Sageli seisis meie toauks talvel pärani lahti ja tuba oli jääkülm, aga asjaosaline ise magas riidekapi otsas. Enamuse päevast veetis ta siiski raamatukogus, sest seal käis palju lapsi, kes kõik teda imetlesid, paitasid ja temaga mängisid. Musketärile meeldis peitust mängida. Ta jooksis laenutusleti taha ja selle varjus hüppas kusagile riiulisse raamatute taha peitu ning ootas põnevusega, millal lapsed teda otsima hakkavad. Aga sageli unustas ta saba peidikust välja ja lapsed nägid kohe, kus ta on, aga otsisid siiski. Kui otsimine vahel liig pikale läks, ei kannatanud Musketär enam peidus olla ja hüppas ise ootamatult laste sekka.
Raamatukogus käis sageli üks neljanda klassi poiss, keda hüüti Meistri Luluks. Lulu oli hüüdnimi, tema õige nimi oli Leo. Lulu oli väga sünge ilmega ja kinnise loomuga laps. Suvel ei läinud ta vahel üldse koju ööbima, vaid magas palja maa peal meierei korstna ääres. Kodus ei tehtud tema kaotsisolekust numbrit. Lulu ei seltsinud pahade poistega, kuid tal polnud vist ka ühtegi õiget sõpra. Aga loomi ta armastas väga ja Musketär sai Lulu imetluse objektiks. Kui Musketär vahel suurest müramisest ja peituse mängimisest väsis, heitis ta ahju kõrvale põrandale magama ja lapsed läksid koju. Ainult Lulu jäi üksinda raamatukogusse ja istus Musketäri kõrvale põrandale. Ta võis seal istuda kasvõi tund aega ja vaadata, kuidas kass magab. „Vaat, niisugust looma ma juba peaksin,“ lausus ta kord.
Kord sai Musketär toas kusagilt kätte ühe laste piimapudeli luti. Neid lutte kasutati mahlapudelite sulgemiseks, sest muid õhukindlaid sulgemisvahendeid polnud sel ajal olemaski. Musketär tegeles selle lutiga hulk õhtuid järjest, kuni see tal kätte täiesti ära kulus. Musketär peitis luti põranda riide ääre alla ja hüppas siis kaugelt sellele peale, nagu oleks riide all hiir. Varsti võttis ta luti jälle välja ja peitis mujale, näiteks laudlina alla. Kulunud luti asemele tõin Musketärile poest uues.
Saabus kevad, lumi lagunes ja maa lõhnas. Ühel õhtul, kui läksin Musketäri tuppa kutsuma, istus ta kuuri juures lõhutud puude hunniku otsas ja keeldus tulemast. Muidugi oli Musketäri jaoks õhk täis erutavaid lõhnu, mida inimese nina pole võimeline tundma. Olin Musketäri pärast mures, sest see oli esimene öö, kus ta viibis õues. Hommikul, kui teda otsima läksin, magas ta raamatukogu turbakuuris. Musketär hakkas surnuaias jalutamas käima. Surnuaed oli samas, ainult meetrit kümme diagonaalis üle ristmiku. Musketär ei läinud kunagi diagonaalis üle tee, nagu oleks ta liiklusreeglid pähe õppinud. Esmalt läks ta rahvamaja ees üle tee, vaadates enne kahele poole, kas mitte mõni auto pole tulemas. Siis läks ta üle teise tee jälle enne kahele poole vaadates ning oligi surnuaia müüri ääres, millest ta lihtsalt üle hüppas. Kord läksin hauaplatse korrastama ja võtsin Musketäri kaasa. Musketäril oli heameel, et mina ka kaasas olin. Ta hakkas mürgeldama ja kihutas tuhatnelja üle korrastatud hauaplatside, jättes liiva sisse sügavad jäljed. Ta istus ristide põikpuudel nagu mõni nõiakass ja tormas jälle edasi. Mul oli pärast tükk tööd tema jälgede silumisega.
Märjal maal otsivad kassid tavaliselt kuivemat kohta, kuhu astuda, kuid Musketär käitus lausa vastupidiselt. Ta jooksis solinal läbi kõige sügavamatest lompidest, nagu koerad seda teevad, nii et kõhualune tilkus. Ühel vihmasel päeval oli Musketär tükk aega õues olnud ja kui ma raamatukogust tuppa läksin, istus Musketär laual ja lõpetas oma kõhualuse puhastamist. Valge laudlina oli märg ja keset lauda hunnik liiva ja pori. Nii me elasime. Musketär oli nüüd täiskasvanu ja tal tekkis ka muid huvisid peale laste ja minuga müramise. Mu sõbranna kirjutas Musketärist isegi vemmalvärsi:
Kõnnib ümber rahvamaja
meie Muske – Miu! Ja Mau!
Röövida on jälle vaja
mõne kassineitsi au.
Saabus ka aeg, millal kolisime rahvamajast alevisse uude individuaalelamusse. Asjad olid juba ära viidud, aga Musketär oli veel kolimata ja tema pärast ööbisin veel kolm ööd tühjas toas. Ootasin vana päeva, et saaksin selle koos Musketäriga veeta uues kodus ja teda seal elama õpetada. Magasin põrandal madratsil ja Musketäri küljealuseks oli diivanipadi. Enne magamaheitmist nuusutas ta padja põhjalikult üle ja veendunud, et see ikka tõesti oma on selles imelikult tühjas toas, heitis magama.
Õhtul enne vaba päeva võtsin kassi sülle ja hakkasime astuma. Minna oli ainult viie minuti tee, aga Musketär läks rahutuks ja kui ma ta uue maja köögis maha panin, oli Musketär tulivihane. Ta susises ja näitas mulle hambaid. Siis käis ta toad läbi ja nuusutas kõiki esemeid. Veendunud, et need on kõik tuttavad asjad, rahunes ta maha. Järgmisel päeval käisime mitu korda õues ja tulime jälle tuppa. Ka puukuur sai läbi vaadatud. Järgmisel päeval läksin tööle ja jätsin Musketäri kööki. Kui õhtul tulin, oli köögiaken lahti, kardin lehvis tuules aknast välja ja Musketäri polnud kusagil. Mõistatuseks jäi, kuidas ta akna lahti sai. Noh, olgu, mõtlesin. Küll ma su homme rahvamaja juurest kätte saan. Aga paari tunni pärast kolistas Musketär ukse taga. Ilmselt oli käinud ümbrusega tutvumas. Rahvamaja juurde ta enam ei tulnud. Ainult kord suvel nägin teda surnuaeda minemas. Raamatukogusse ta sisse ei astunud ja õhtul oli jälle kodus.
Musketärile meeldis vahel pööningul käia. Kord, kui läksin teda välja laskma, hakkas Musketär kargas mulle hammastega säärde. Urisemine oli tähendanud seda, et Musketär ei tahtnud mitte õue vaid pööningule minna. Edaspidi teadsin, kumba ust avada. Sain ka teada, kuidas Musketär aknast välja pääses. Ühel päeval, kui olin aias, oli Musketär aknal ja tahtis minu juurde tulla. Ta tõmbas käpaga aknahaagi lahti, lükkas ninaga akent ja oligi väljas.
Kord jõulude ajal oli Musketäris hirmus paha olla. Tal valutas kõht. Muske käis mitu korda poti peal, kuid tulemusteta. Ta puges jõulukuuse alla ja mina ei tohtinud tema poole vaadata. Niipea, kui pilgu Musketärile heitsin, hakkas ta urisema. Lõpuks siiski asi lahenes.
Meie maja naabrusse kolis üks vanapaar oma uude majja. Neil oli noor kass ja Musketär hakkas teda millegipärast ahistama. Kass põgenes puu otsa ja Musketär ronis talle sinna järele. Oli tegemist, enne kui ta sealt kutsumise peale alla sain.
Ühel suveõhtul sõitsime näitetrupiga välja pidu tegema. Jätsin Musketäri õue. Kui tänava otsast tagasi vaatasin, istus kass keset tänavat ja vaatas mulle järele. See oli viimane Musketärist. Kui öösel koju jõudsin, polnud Musketäri. Ta ei ilmunud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi. Üks võõras kass istus aiaposti otsas. See oli märk, et Musketäri pole enam elavate kirjas. Seni polnud ükski kass oma jalga Musketäri territooriumile tõstnud. Küsitlesin ümberkaudseid inimesi, keegi ei teadnud midagi. Vanatädi Elvine, kelle maja oli peaaegu vanapaari vastas, ei tahtnud õieti rääkida, aga vihjas siiski vanapaarile. „Oli sel õhtul siin miskit kilinat-kolinat, aga mina läksin tuppa ja panin ukse kinni. Rohkem ma ei tea midagi.“ Siis niiviisi! Küllap oli minu Musketär läinud jälle nende kassi kiusama ja mind polnud aitamas. Mu lein oli piiritu ja kõige hullem oli teadmatus. Mida nad ometi tegid Musketäriga? Kuidas nad tapsid mu lemmiku? Mu ahastusel polnud otsa ega äärt. Paari päeva pärast kohtasin naabri perenaist ja küsisin Musketäri järele. Ta vastas, et ei tea midagi. Ütlesin siis, et ma needsin ära oma kassi tapjad ja õnne ei saa neile olema. Naabrinaine vaatas mulle imeliku pilguga otsa ja ma ei saanud aru, kas ta pidas mind hulluks või võttis asja tõe pähe.
Oli aasta 1961 ja kuus aastat olin ma saanud elada koos oma lemmiku Musketäriga. Mul pole temast isegi fotot, kuigi fotoaparaat oli mul olemas. Mõtlesin palju kordi, et teen Musketärist suure foto, raamin ära ja panen seinale. Miskipärast jäi see ikka tegemata, kuni oli lõplikult hilja.
Teist nii armast kassi, kui seda oli mu Musketär, pole mul enam kunagi olnud.
Igal inimesel on lemmikud – nii loomad, linnud kui ka asjad. Ei ole minagi mingi erand. Erilised lemmikud olid meie pere lastel loomad. Olen oma elu esimesed paarkümmend aastat elanud maal – talus, kus oli hobuseid, lehmi, lambaid, koeri, kasse, hakkisid, kalkuneid, kanu, kukkesid ja võibolla ka muid elukaid. Meid oli neli last ja loomad olid meil omavahel ära jagatud nagu ka kõik muu (isegi marjapõõsad ja maasikapeenrad). Igal oli oma ta lemmik, kelle eest eriti hoolitseti: kellele söödeti paremad palad, keda kammiti-harjati, patsutati ja kallistati. Kõiki lemmikuid ma enam ei mäleta, kes meenub – sellest kirjutan. I klassis (koolis oli 3 klassi ühes ruumis) anti teema „Minu lemmikloom“. Ma jõudsin kirjutada mitmest loomast mõne rea ja aeg sai enne otsa kui pikemalt oleksin jõudnud kellestki kirjutada.
Mul oli lehm Mirdi ja õel oli Maada. Minu lehm oli vana, tal olid väiksed ja käsnu täis nisad. Õe Mandal olid ilusad siledad nisad, aga äraütlemata sitked. Ma tahtsin kõiki töid õppida. Juba kuueaastaselt kõndisin ringi ja tahtsin, et mind lubatakse ka lehma lüpsta (isa oli selle ära keelanud). 7-aastaselt sain lüpsjad siiski nõusse ja nad lasid mind teha järellüpsi topsisse. Varsti saingi lüpsmise selgeks, siis keeld enam ei kehtinud. Mandat ma ei lüpsnud – ta oli tõulehm, andis palju piima, ainult järellüpsiga läks mul otsaesine märjaks, tuli ju kõigest jõust pigistada, et piimatilkki kätte saada. Mirdi oli vana ja segavereline, ta müüdi ära. Mu kodus oli eesti punast tõugu kari. Longis jäeti igal aastal kasvama 4 parimate näitajate ja tõuomadustega lehma vasikat. Nende nimed algasid ühesuguse tähega ja me loosisime nad omavahel välja. Enne venelaste tulekut (s.t. 1940 a.) olid Nelli (minu oma), Nakki (õe oma), Noora ja Naadi (poiste omad). Talu maad vähendati peaaegu 93 hektarilt 30-le, siis oli meil ainult üks vasikas. See oli meil väga ära hellitatud, isepäine ja sõnakuulmatu. Karjas olles nägime me temaga kurja vaeva – ilma lüpsmata tahtis ta minna vilja sööma. Karjakoer Nops ka hoidis teda. Kui mõni teinelehm läks vilja, siis Nops läks teda käsu peale kohe ära ajama. Lehmad kartsid teda, ta hammustas neid kannast. Aitas sellest kui ütlesid „Nops, võta“ ja lehma nime, siis tuli ta paha pealt ära. Kui ajasid Nopsi vasika peale, siis läks ta sinna, kõndis vasika kõhu alt läbi (tal oli väike, aga väga virk koer), mängis temaga ja ei teinud äraajamisest asjagi. Lehmadele meeldis laulmine. Lüpsmise ajal võisid nad olla täiesti lahtiselt ja paigal seisid nad ilusti, kui laulsid. Lammaste jagamist me eriti tähtsaks ei pidanud, neid oli lehmadest palju rohkem, kuid neist oli üks selline, kes sõi isegi pekist liha (hommikusöök toodi meile karja juurde kella kaheksa ringis). Aga mul oli üks seapõrsas, kes elutses lauda lähedal oma aias (sulus). Seapõrsad on väga ilusad, roosad ja puhtad – kui tore on neid vaadata kui and õues jooksevad, üksteist taga ajavad ja niimoodi mängivad. Algul söödeti põrsaid rõõsa piimaga, hiljem meiereist tagasitoodud lõssiga. Mina tõstsin oma põrsa aiast välja ja söötsin rõõsapiimaga kui teised sõid lõssi sööki. Mu põrsas oli väga ilus ja pika kehaga. Senikaua sõi ta rõõsa piimaga sööki, kui ma jõudsin ta üle aia välja tõsta. Põrsa söötmine oli minu saladus, seda ei võinud ju teistele öelda, siis oleks pahandus tulnud. Mu põrsast kasvas väga ilus noor kult ja ta müüdi Rõika talu Kiivitile sugukuldiks. Kirjutasin talle välja tõutunnistuse, kus ta nimeks oli Longi Vello. Meil olid suurt valget inglise tõugu sead – need olid sellel ajal moes. Meil kasvatati peekoneid.
2
Karjakoer Nops oli ostetud karjakoeraks, ta oli tilluke kutsikas ja sellepärast panimegi talle sellise nime. Ta oli emane koer, must ja välimuselt tavaline, aga muidu väga armas ja hea koer, kes ei jäänud meist sammugi maha, kui käisime metsas seeni otsimas või mujal. Tal olid kutsikad, neist jäeti kasvama kaks kõige ilusamat. Ma olin juba lugenud Aleksis Kivi „Seitse venda“, seal olid koerad Irmi, Armi ja Mustuke. Meie kutsud said nimeks Irmi ja Armi. Irmi andsime Igali tädile, Armi jäi meile teiseks karjakoeraks. Armist kasvas väga ilus koer: must, topelt silmadega (s.t. silmade kohal oli kaks pruuni täppi) ja töbi sabaga, sabalülisid võis tal olla ainult paar tükki. Ta oli meie oma vana karjakoera moodi, sellel oli veidi pikem saba ja ta oli Armist kõrgem. Ka Irmist kasvas väga ilus töbi sabaga koer, aga suur nagu vasikas. Tema aluskarv oli must, pealmine pikk pruunikat tooni. Õnnetuseks sattus meile marutõbine koer, kes pures ära meie Nopsi ja Armi. Marutõbi tehti kindlaks ja isa laskis jahipüssiga Nopsi ja Armi maha. Meil oli väga kahju, me nutsime, koerad maeti aeda. Tegime nende hauale risti ja istutasime lilli. Tädi andis nüüd Irmi meile tagasi. Irmi jäi kadunuks 1948 või 1949 a. „koerapulmas“. Küllap mõni mees ta maha laskis. Juba aastaid käis küla peal jutt: Longi Irmist saaks head rangiroomad. Sellega meie marutaudi jama polnud veel lõppenud. Mõni aeg pärast Nopsi ja Armi matmist jooksis meile jälle üks võõras koer esikusse, köögiuks oli kinni ja edasi ta ei saanud. Meie koerad ei olnud väljas. Suured inimesed (s.t. täiskasvanud) olid põllul tööl ja meie neljakesi kodus. Saime kätte toikad ja hakkasime seda koera taga ajama. Tema vastu hakkamist enam ei mäleta (olin siis umbes 12 aastane). Mõnussaare metsa sihi peal saime koera kaigastega maha lüüa. Marutõbiste peale oli meie viha äraütlemata suur ja oma koerte kaotus oli meil veel hästi meeles. Lükkasime koeraraipe kaigastega kraavi ja tulime suurest jooksust ja hirmust väsinuna koju. Nüüd kaardi pealt mõõtes (linnulennult) olime maha lidunud umbes ühe kilomeetri – aga suure vihaga ei saa ju asjast hoolida!
Olen sündinud hobuse aastal, kuid ainuke koduloom, keda ma kartsin, olid hobused. Kust see hobuste hirm mulle tuli, seda ma ei tea. Kui olin veel väga põnnike, siis oli meil üks kuri hobune, kes võis teist hobust ka hammustada, võibolla olin seda näinud. Tädid seletasid, kuidas nad olid minuga hädas olnud Halliste surnuaias jaanipäeval – olin siis kahe või kolme aastane. Ma olin ära jooksnud ja ei tahtnud enam vankrisse istuda ja hobust näha: kasvõi jääb laps surnuaeda maha. Hommikul, kui sõit algas, võisin ma olla niivõrd unine, et ei saanud asjast aru, aga surnuaia pühal oli ju hobuseid palju ja kojumineku ajaks, kui pea juba täiesti selge. Viieaastaselt olid tädi lapsed meil külas, nad läksid hobuste koplisse ja kutsusid hobuseid. Hobused tulidki, oi – kuidas ma ära kohkusin, olin nii hirmunud, et ei osanud enam kojugi minna. Ma vist suurest hirmust värisesin ja koperdasin kuidagi aia alt läbi ja sealt tulema. Longis (olin 6-aastane) sain endale varsa, kellele pandi Soome kuulsa jooksja auks nimeks Nurmi. Ju arvati, et mu hobuse hirm väikse varsaga üle läheb. Aga võta näpust! Kodust suure müürini oli karjatamm. Ma tulin lehmakarja juurest koju, Nurmi oli muidugi oma ema-hobusega kuivatuse juures ja nüüd jooksis ta mulle mööda karjatammi vastu! Oeh! Mis ma nüüd teen?! Suure hädaga sain läbi karjatammi aia ronida ja mööda viljapõllu äärt õunaaiani minna. Seal polnud ühtki aiaauku, kust oleksin aeda pääsenud ja sellest aiast ma üle ronida ei saanud. Nii pidin igavese pika ringi tegema, enne kui koju jõudsin. Keskkooli ajal oleksin ma hobuse alla jäänud: siis oli autosid vähe ja hobune kartis autot ja tormas auto eest ära, ma jõudsin just hüpata maja trepi ülemisele astmele, kui hobune jõudis trepini. Kord pidin hobusega minema Apja, siis sõitis mulle nimelt (nagu emale oli räägitud) mingisugused autosõitjad Ruukli mäe all vankrile külge. Õnneks oli vana Hall rahulik tööhobune ja õnnetust minuga ei juhtunud, kuid vankri tagumine ots oli ära lõhutud ja ma pöörasin koju tagasi. Meil olid enamasti tööhobused: vana Hall, Osman (kelle venelased põllu pealt ära võtsid), Tella, Müra, 1940. a. anti minu Nurmi uusmaasaaja Sosi Aleksile. Teised hobused jäid vististi hobulaenutuspunkti või kolhoosi.
3
Kui isa veel talu pidas (enne 1945. a. arreteerimist) olid meil tihti suvel isa täditütre tütred suvitamas. Nad elasid Tallinnas. Evi oli minust aasta vanem ja Mia aasta noorem, mu õde oli kaks aastat noorem, vend kolm ja noorem vend peaaegu viis. Miale meeldisid väga hobused, ta oli peaaegu „hobuse haige“. Tallinnas oli ta kõik oma raha voorimeestega maha sõitnud ja alati oli tal rahapuudus olnud. Meil sai ta hobusega sõita. Ühel suvel, kui nad järjekordselt meil olid, oli meie kesapõld Mõussaares – sinna sai mööda teed üle kilomeetri. Kesapõllule veeti sõnnikut „vaheltvedamisega“, s.t. mehed-sulased tõstsid sõnniku laudast või tallist sõnnikuveo vankrile ja ajasid hobuse õue. Õues võttis ohjad ja hobuse koormaga põllule viia vaheltvedaja. Vaheltvedajaks olid lapsed. Põllult tuli tühi vanker vastu. Põllul oli isa, kes tõmbas sõnniku oma tahtmist mööda vankrilt maha. Täis vanker tuli vahetada tühja vastu ja selle tühjaga sõideti nüüd koju uue koorma järgi. Miussaare oli kaugel ja sinna oli vaja kahte vaheltvedajat ja vähemalt viit hobust. Isa tahtis linnatüdrukutele head meelt teha ja küsis: „Kes tahab vaheltvedajaks hakata?“, teised pidid karja minema. Kõik kuus tahtsime hakata vaheltvedajateks. Isa pobises omaette: kui küüni värvme akkate, siss ei ole sõnnikuvedajaid kunnigil. Ma kuulsin ainult küüni värvimist ja mõtlesin: õige mul vaja sõnnikut vedada, määri oma riided ära ja ole sita haisu sees, küüni värvimine palju huvitavam töö, mida ma enne pole teinud.
Läksin üksinda karja ja teised 5 jäid vaheltvedajateks: Ange ja Mia, Evi ja poisid. Mia oli mitu korda tahtnud ka mujale sõita, kuid Angi jõudis talle asja selgeks rääkida. Küll oli mul seekord karjas palju mõtlemist: ei tea missugust küüni isa värvima hakkab, meil oli kodu lähedal, Longi niidul üks heinaküün ja Miussaare ja põldude vahel nn. Kurvitsa niidul kolm heinaküüni ja neile lisaks veel suur masinaküün, kus hoiti põhku. Oma vaimusilmas nägin ette isegi küüni värvi: rootsi värgi sai ise teha, aga kollane oleks ka rohelise niidu peal ilus. Elumaja oli meil valge ja nurgad kollased. Õhtul olid teised uhkust täis ja „tähtsad töömehed“, mina olin nende silmis karjatsura. Vihaga ütlesin neile: kui isa küüni hakkab värvima, siis olen mina esimene küünivärvija ja teie kõik lähete karja. Linnatüdrukud ütlesid: mis küüni värvimisest sa räägid, onu (meie isa kutsusid nad onuks) mõtles (ütles) sõrmeküüni, ja tegid mulle selgeks, et linnas on igal endast vähegi lugupidaval tüdrukul sõrme ja varbaküüned ära värvitud. No ole lahke! Olin petta saanud. Ma ei ole hobuse selga üldse saanud. Nüüd meeldivad mulle väga hobused ja vaatan alati televiisorist hobuste sõiduvõistlusi: koolisõitu, galoppi jm. Tunnen huvi, kas Gunnar Klettenbergi isa on kunagi Suure-Jaanis olnud mu patsient! 2004 a. suvel käisin Mulgi seltsiga Võrtsjärve ääres hobusekasvanduses ja vaatasin tallis kõik hobused üle. Nad on nii ilusad-graatsilised. Sealses hobusekasvanduses ei saa ratsutada. Need hobused müüakse Taani ja neid demonstreeriski meile taanlane. Mu vennatütre tütar Laura on ka „hobusehaige“, ta käib ratsutamas. Ma pole teda kunagi kodus näinud: kas on ta ratsutamas või kuskil tallis hobuseid hooldamas. Kui kord mainisin: varsti läheb Laura mehele ja saate vanaisaks-vanaemaks, siis ütles ta isa: kellele ta läheb, hobusele või!
4
Laura oli juba enne kooliminekut suur loomade sõber. Ta vanavanematel olid siga, pullvasikas, kanad ja kukk. Kui sinna külla juhtusid, siis oli Laural esimene asi kutsuda seapõrast vaatama ja talle rohu heinamätast toomas, et viimane saaks tuhnida. Kui ta oli 7-aastane, asusid nad linnalähedale maale elama ja läksid oma perre ostma rotveileri koerakutsikat. Üks kutsudest oligi tulnud tema juurde, kui teised pesas põõnasid. See ostetigi. Nüüd on Grena juba 14 aastat vana. Suur must sabata koer. Teda kardavad kõik. Ma ei julge autost välja tullagi, kui ta on õues. Ega ta väga tige ei ole, kuid võõraste vastu küllaltki umbusklik. Nende peres on ta toakoer. Öösel magab peremehe-perenaise magamistoas põrandal nende voodi jalutsis ümmargusel pehmel vaibal. Peale muu toidu-krõbuskite sööb ta õhtul ära ühe toore seajala. Söögiajal on ta alati osaline vahtimas, et talle ka midagi antakse. Käisin seal viimati maikuus, grilliti liha. Mul eriti isu polnud, siis söötsin talle kõik sitkemad tükid. /puudu lk 287/ eelmise talve hakul oli nende teeäärse postkasti juurde maha poetatud üks väike kassipoeg. Küll on inimesed julmad ja häbematud oma loomadele. Kassipoeg oli läbi külmunud ja kaua nende suurele tohterdamisele vaatamata haige olnud. Kui maal elada, siis mu arvates kuulubki majapidamise juurde nii koer kui kass. Linnas on teine asi, siin on loomade jaoks liiga väike ruum: igaüks peab saama vabalt liikuda, linna väike-aedades ei ole see võimalik.
5
Mul on ammu-ammu oma mõttes lemmikkoer – see jääbki ainult mu mõtete unistuseks, aitab mulle koera pildi vaatamisestki! Sellist koera olen näinud linnas kunstnik Jüri Arrakul. See on naljakas nukra ilmega, peaaegu maani ulatuvate lontkõrvade, pika prullaka kere, lühikeste jalgade ja püstise sabaga bassee-koer. Tal on madal valge-pruuni-mustalaiguline siidine karv. Ta on toakoer. Tean sedagi, et ta on parasjagu põikpäine ja iseteadev vaatamata oma vagale ilmele. Neid on Eestis vähe ja tõenäoliselt käib ta hind meie pere võimalustest üle. Kõigele lisaks olen liiga laisk, et end koerale pühendada ja tema järelt koristada. Kui olekski selline koer, siis läheks terve mu pension tema nahka ja vaevalt ma saaksin siin laua taga istuda ja temast kirjutada, poleks selleks aega! See koer on vaatamata oma välimusele elav, rõõmus ja mänguhimuline. Kirjandusest olen lugenud, et basse dresseerimine nõuab kuradi visadust ja ingli kannatust. Nii jääbki ta ainult mu mõtete koeraks. Kassid ei ole mind kunagi huvitanud, neid on meie linnades liiga palju. Sügisel, kui garaažiuks juhtub lahti olema, poevad hiired sisse. Püüan neid kahe hiirelõksuga naabrite kassidele. Üks kass, kes varem käis mu sirelioksi küünistamas, on nüüd nii paks, et ei saa oma aiast väljagi. Ta pidi kaaluma 10 kilo – kui olin veel tööl, siis loeti harilikuks aastase lapse kaaluks 10 kg! Kõik väiksed loomad on väga armsad, ka kassipojad. Kord sain Kõpus ühe hiirepoja kätte ja andsin kassipoegadele mängida. Kassipoeg tõstis hiirt üles ja patsutas õrnalt käpaga – seni mängis, kuni hiirepoeg sai minema lipsata, siis jäi kassike rumala näoga vaatama, kuhu tema mänguasi jäi. Neid kassipoegi oli seekord kaks, teine oli „uimane“, ei võtnud kunagi mängust osa. Temast õiget kassi ei kasvanudki. Kui hakkasime maja ehitama, siis oli meie tänavas igas majas eelkooliealisi lapsi ja neil mitmesuguseid lemmikloomi. Anu, kes praegu on Tallinnas arst, kasvatas valgeid hiiri. Neid oli vist nii palju, et ma püüdsin hiirelõksuga ühe oma keldrist kinni. Tal oli ka hamster. Mu naabripoiss Andres tahtis oma kassile hamstrit näidata. Kass vaatas ja pani hamstri kohe nahka. Anu oli väga kurb ja pahandus oli suur – kuidas lahenes – ei mäletagi.
6
Longis olid igal kevadel meie laste hoole all hakipojad. Hakipojad kooruvad munadest üksteise järel, kuni kõikidest munadest on pojad välja tulnud, kulub mitu päeva. Pojad toodi pesast ära ja neid hoiti toas suures pappkastis. Meie käisime nendega aias jalutamas ja neid toitmas. Hakipojad on tunduvalt suuremad ja ilusamad kui kanapojad. Viimased on küll kollased väiksed pallikesed, aga mulle meeldivad siiski hakipojad enam. Nad mahtusid meie kahe peo sisse, olid hallikas-kollased mustade nokkadega, väga armsad. Kui kõikidest munadest olid pojad saanud, siis viidi hakipojad vanade hakkide juurde, aga hakipojad ei tahtnud vanahakkisid üldse oma emmedeks tunnistada – kui neid nägid, siis tulid meie juurde. Me ei tohtinud hakkide silmapiirilegi enam ilmuda. 6-aastaselt ma käisin sügisel hakikarjas viljarõukude ja rukkihakkide vahel. Hakid korjasid põllult maha pudenenud teri ja muid neile söödavaid asju. Olen isegi ristikheina maitse järgi proovinud, e aru saada, miks ristikhein kõikidele loomadele teistest heintest paremini maitseb. Lehtsalat mulle väga maitses, kuid ristikheina ädal polnud mu silmis midagi väärt.
7
Tartus on mu suuremad lemmikud tihased, keda me söödame rasva ja herkulote või peente tangudega. Tihased on sellised tegelased, kui üks sööb, siis teine ärgu ligigi mingu: sööja – tihane kogu aeg karjatab teist tihast ja ei saa ka ise söönud. Kui ilmuvad varblased, siis on suur kädin ja kõik on korraga söömas ja söök varsti otsas. Kui oli moes „Mägra maja laul“, siis võrdlesin varblasi venelastega ja tihaseid eestlastega. Ärgu keegi solvugu! Eestlasedki hoolitsevad üksteise eest, kui on häda käes. Talvel veeuputuse ajal kui näidati televisioonis toetusnumbreid, siis tõenäoliselt kõik inimesed, kes neid numbreid nägid, tegid toetusannetusi. Kuid tegelikult ega linnas küll üksühte tegelikult ei tuntagi. Me muidugi oma lähinaabreid teame, oleme siin palju asju koos teinud ja ühiselt kinni maksnud nii vee-, kanalisatsiooni kui telefoni. Olen hakanud Mäe bussipeatuses „tere“ ütlema, kui sinna jõuan ja seal juba keegi on – kuid igaüks ei suvatse „tere“ vastugi võtta. Kuigi see on mu silmis kõige algelisem ja lihtsam viisakuse avaldus. Toas on mul kõige tähtsamad asjad toalilled. Vahepeal oli juba praegu selline olukord, et üüri enda elamistoaks korter. Nüüd olen teinud südame „kõvaks“ – olen mõnede eest hoolitsemise jätnud unarusse (lihtsalt ei jõua) ja uusi taimi pole juurde hankinud. Varem, kui mõnd taime nägin, mis mulle vähegi meeldis, pidin ta kohe endale saama. Vähesele hoolitsemisele vaatamata õitses sellel talvel veel havisaba, kuid nii palju valgust ei ole kunagi meil olnud, et oleksin suure monstera õitsema saanud. Nüüd teda mul enam pole. Ratsuritähed olen samuti hooletusse jätnud, kuid pole kõiki raatsinud ära visata, kuigi neist enam asja ei ole.
8
Mida aeg edasi, seda äbarikumaks jääd ise ja nii jääb igasugune hoolitsemine kängu. Vaata ainult, et iseendaga hakkama saad! Olen otsusele jõudnud: kui linnas on suur maja või suur korter, siis sellisel juhul peabki olema koer. Ta on seal peaaegu uksekella eest. Seda olen oma tuttavate juures kogenud. Neil on pooleldi hundikoera moodi koer. Selle koera said nad peaaegu juhuslikult, kuna nende tütrepoeg-õepoeg Andeng Indrek võttis endale koerakutsika, kellele pani nimeks Prändu. Üliõpilasena polnud tal eriti aega koerakutsikaga tegeleda. Indrekule tegi süüa vanaema ja ta käis nende juures söömas koos oma kutsikaga. Varsti jättiski koera neile. Siis oli neil (ta vanaemal ja tädi perel) tavaline neljatoaline korter. Käisin seal külas, kui koer oli juba üsna suur, ta jäi igale poole jalgu ja segas elamist-olemist. Nüüd on neil suur korter 230 m₂ ja tubade kõrgus on 4.30 m. Osaliselt on lagi allapoole toodud, nii jääb ülesse veel ~ 2,1 kõrgused ruumid, mis annavad lisaks veel ~ 100 või rohkem m2. Sellisel juhul uksekella võibolla igale poole ei kuulegi, aga koer haugub, kui keegi võõras tahab sisse tulla. Nende perel on suur maja ja suur aed ka Tõrva linnas. Olen sealgi olnud nende külaline. Kui sinna sõidetakse, siis hüppab koer auto tagumisse ossa ja on seal rahulikult. Tõrvas nende õueaias on tal vabadus, vahest käib ta isegi linnas, tuli meile vastu kui käisime kontserdil. Ta on väga sõbralik ja seltsiv koer. Tartus tuleb temaga jalutamas käia. Jõuluajal pidas Tartu Mulkide Selts nende juures oma jõulupidu. Prändu oli igal pool asjaline, kui keegi trepil koperdas, siis Prändu juba haukus. Tal on pereproua toas oma joogi- ja sööginõud, ka mänguasjad ja magamisase. Temaga sai nalja. Kui jõuluvana kutsus kedagi oma kingipakki vastu võtma ja kingisaaja hakkas lugema jõulusalmi või laulma mõnd jõululaulu, siis läks jõuluvana juurde ka Prändu. Ta teatas oma kohalolekust haukumisega. Jõuluvana habe on pargitud valgest lambanahast. Prändule kinki ei antud. Kui kogu seltskond oli oma kingitused kätte saanud, siis jõuluvana viis oma kostüümi ja habeme eestuppa, kus ta riietus. Varsti ilmus sealt Prändu, jõuluvana habe suus. Jäta veel koer ilma kingituseta! Õnneks loobus ta kergesti oma saagist ja varsti ilmus lagedale plastmass riidepuu hammaste vahel. Läksin temaga pereproua ja Prändu magamistuppa tema mänguasjadega mängima. Tema suur mänguhoog väsitas mind varsti. Läksin elutuppa ja istusin tugitooli, kuid Prändu arvas: temagi on väsinud ja võib mulle sülle istuda. Ta on küllaltki suur koer ja ma ei nõustunud sellega. Nüüd viskas ta end põrandale siruli ja ei liigutanud enam koibagi. Nii ta puhkama jäigi, kõht rasvasemaid palu täis. Arvan – koerte ja kassidega nagu iga teise loomagagi tuleb siiski olla ettevaatlik. Kui mu vendade lapsed olid veel titad ja ma neid magama panin, siis vaatasin alati, et ükski kass tuppa ei jääks – sest mine tea, mida ta võib näha või teha vastavalt oma nägemisele. Nägin televiisorist, kuidas Prantsusmaal ühele naisele oli „istutatud“ uus nägu. Naise magamise ajal oli ta oma koer tema näo ära hammustanud. Ei tea ju kunagi mida koer näeb või tunneb. Seega – ettevaatus on alati vajalik.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu lemmikloom on olnud koer, hiljem tuttavate poni.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Jäin leseks 1974. a. Lapsed (2 tütart) käisid koolis ja koduseks seltsiks tõid lapsed koera.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Koer oli segavereline, väike (kasvas algul põlletaskus), halli karvaga, muidu ära antud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Lemmiklooma nimi oli Eku. Hüüdnime ei olnud. Minu vanemate kodus olid ka koerte nimedeks – Eku.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet koerte kasvatamise kohta jagasime naabritega ja laste klassikaaslastega.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole mõjutanud minu koerakese valikut, samuti tõupuhtus. Eku sai lemmikloomaks kooselatud aastate jooksul.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ekuga ei ole näitusel käinud, külalised on olnud vaimustuses. Eku oskas jalgu pühkida enne tuppa tulekut.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koeraga erilisi hoolitsushetki ei olnud. Elan maal, omaette majas. Ekul oli vaba liikumine ja ülesanne. Ta oli lammaste karjane.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Mida sõin ise, seda sõi ka koer. Koeratoitu tollal ei olnud müügil.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Eku elas 14 aastat, siis haigestus. Käisime Viljandis arsti juures, anti ravimiseks rohte, aga ei aidanud. Oleks nagu halvatus tulnud. Paar päeva lamas, ainult vett võttis, süüa ei tahtnud ja suri vaikselt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Eku oli isane koer, steriliseerimata. Polnud vajadust, kodust ei lahkunud. Vaktsineerimine on vajalik.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Loomakese Eku järglasi ei ole teada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Eku mõistis inimese kõnet. Ta oli vaevalt kahenädalane. Hiljem paari kuu vanuselt käisin koos koeraga läbi maa-ala, kus oli luba liikuda ja ta pidas meeles. Magamisalus oli köögis pliidi kõrval laste mängulaua all. Tuppa ei lubanud minna, siis köögis olles lamas nii, et pea pani lävepakule, ise vaatas igatsevalt tuppa, aga täitis käsku.
Ükskord lapsed võtsid Eku kaasa tuppa minnes. Peale selle kui lapsed koju tulid, siis lastega käis ikka toas. Minuga koos kodus olles oskas keeldu austada.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmikloomal peab olema oma ase, oma söögi- ja joogikoht. Reisil ei ole koeraga käinud. Ei ole kasutanud loomahotelliteenuseid.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Lemmiklooma sünnipäev oli kindlalt teada 17. jaanuar. Oma peres tähistasime pere kokkutulemisega, koerale paremad palad. Peolauas jagasime mälestusi koera elust koos meiega. Uurisime, kas koer on horoskoobi järgi tunnustega. Oli küll.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Eraldi riideid pole teinud, aga lapsed on pannud selga nukkude riideid, samuti nende endi lapsepõlve riideid. Kui Ekule pähe pandi väikelapse müts, siis oli nii armsalt õnnetu moega, et ei saanud naeru pidada. Peakatteid ta eriti ei tahtnud, aga käsule ei saanud ju vastu seista.
Koera pesime saunas iga paari nädala järgi. Spaasse küll ei viiks.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Loomale jäägu piir vajaliku hoolitsuse ja ülehoolitsemise vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen üle elanud lemmiklooma surma. See on hingeline valu. Katad riidega, kaevad haua, hooldad matusekohta, nutad valu tõttu. Aeg valu vähendab ja kaotatud lemmiklooma asemele teist lemmiklooma ei ole tahtnud.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Õpetasin Ekule „kodureegleid“. 1. Elu- ja liikumise piirid. 2. Puhtusepidamine. Kui vaja küsis õue. Tuli juurde, vaatas otsa ja lausus „auh“. 3. Toitu sai ainult oma söögikohas. Lapsed andsid toitu näpuvahelt, siis istus kui valvur kõrval ja ootas paremat.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Laualt toitu ei võtnud, aga salaja käis suhkruvargil. Suhkrukott oli köögi nurgas. Läksin õue ja tulin kohe tagasi. Nii ma juhtusin jaole. Küll oli tal häbi, noomisin ja andsin andeks. Edaspidi kurja pealt ei tabanud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õpetatud sai teretamist, istumist, saba tagaajamist. Õpetamine käis koos maiustuste ja meelitustega. Peab ütlema, et Eku oli lahtise peaga. Paar treeningut ja juba ta oskas. Muidugi on vajalik koerte kool. Õppimine rühmas annab parema tulemuse.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Räägin oma lemmikloomaga, mõistab küll kõnet ja meeleolu. Oma headusega oskab lohutada.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Peremehe kiindumust võib lemmikloom ära kasutada siis, kui on lubatud keelust üle astuda, siis tekib nagu lust proovimiseks, mis ma veel võin teha.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Laste kohused olid loomade eest hoolitsemine, pidada kinni korraldustest, mis on koerale enne kätte õpetatud. Koer on laste mänguseltsiline ja väga vajalik mänguseltsiline. Minu lapsed jätsid mõnikord oma toidunõud pesemata, aga koera nina puhastati ja nõud pesti.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Naabritega kestis ikka oma koera jutte. Ei saa ju vaikida, kui su koer on teistest targem – oskab jalgu pühkida ukseesisel matil. Kes nägi, ei suutnud imestust varjata. Tahtsime teha koduvideod, aga ei õnnestunud. Kui aparaat sai võetud, siis jättis jalgade puhastamise.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mingil juhul ei pea madusid ega rotte.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ei tea.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ise ei taha eksootilisi ega ebatavalisi loomi. Käin loomaaias neid vaatamas.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Põhiliselt koerad ja kassid. Metsloom peab metsa jääma. Muidugi on hea, kui lemmikloomal on praktiline otstarve, tavaliselt koerad ja kassid on valvuriteks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Tihti on lemmikloomad hoolitsuse eest tänulikumad kui sõnakuulmatud liigikaaslased.