Mu lemmikloom on koer, aga me andsime enda oma ära, meie oma nimi oli Tuki. Temaga koos olnud mälestustest ma rääkida ei taha, sest siis tuleb mul räigem mase peale (:
Minul on koer. Ta nimi on Tuki. Kuna ta on taks on ta väga sõnakuulmatu ja isepäine. Ta teeb kogu aeg seda, mida ta tahab. Tavaliselt jätab ta mind metsa ja ise läheb koju (ma ei tea, et ta koju läheb ja otsin teda tükk aega).
Mul on koer Tuki. Ta on väike taks. Kahe aastane ja talle meeldib mängida. Vahel on ta kuri ka ja uriseb, aga ta ei hammusta kunagi. Nime sai ta lihtsalt ühel õhtul, kui kõik talle nime pakkusid. Tukit hüüame vahel Tuksiks! See sobib hästi - taks Tuks. 8) Temaga on juhtunud hästi palju seike. Nt: Kui ta oli kadunud, kuigi meie ei teadnud seda. Istusime köögis ja kuulsime imelikke hääli ja pärast tuli välja, et ta oli trepi alla kinni jäänud. See ei tundunud eriti naljakas, aga siis kui see oli, oli see nii naljakas.
Minu lemmikloom on saanud oma nime tarzani filmist, kus ühe papagoi nimi oli tuki... Kui ma klaverit mängin, hakkab mu koer kõvasti ulguma ja just viisi järgi. Ta on väga musikaalne.
Seitse esimest aastat elasin väikeses talus Järvamaal Karkuse asunduses. Suhted loomadega polnud kõige paremad, vanematel oli väga palju tööd ja mind ei õpetatud loomadega suhtlema. Sain lehmalt sarvehoope ja kukkusin raskelt hobuse seljast, kuhu isa mind tõstis. Kevadel külvasin rukist õunapuu alla aedikusse, kuhu suvel lasti sead, kes mu põllu hävitasid. Nii hakkasin taimede poole hoidma, neid olen läbi elu ka maalinud.
Kasse-koeri peeti kui tarbeasju.
Loomaarmastus tuli mu ellu koos tütre sünni ja ristiusuga. Tuli imetlus kõige Jumala loodu suhtes.
Kassid. Tütar Mari (Sobolev-Kartau) asus kohe otsustavalt Tallinna Kassisaba linnaosa hulkuvate kasside poolele. Söötsime neid ja jälgisime nende metsikut elu. Marilt hakkasid tulema raamatud "Kassi kaklus ja eluvaev" jt. Üks hall tuhakarva hakkas meie aiamaja korterisse sisenema peaga uksi lahti lükates. Naabrid rääkisid temast: see ilge tige kass, seda uhkem, et ta hakkas meid usaldama. Talvel lasime teda ka tuppa magama ja Mari ütles, et kui ta meil sööb ja magab, eks ta siis ongi meie kass.
Teise kassiga tuli meile vana naabrinaine. Ta oli selle armetu poju Snelli tiigi kaldalt leidnud, märjalt ja kirpe täis. Mari, kes hakkas siis esimesse klassi minema, hüüdis kohe: võtame endale!
See kass kujunes peale kasimist, hooldamist ja kastreerimist eriliseks iluduseks, elas 17-aastaseks, kuni tütar lõpetas ülikooli. Kassivõhikud küsisid teda aia peal istumas nähes, et kas nii ilusa kassi poegi saaks.
Siitpeale on meil alati olnud mitu kassi, eranditult oleme neid kodutute hulgast võtnud, kui nad on kuidagi osanud me südant võita. Meie tuhk oli juba õige vana, kui üks õuekass sünnitas talle tuhakarva poja. Selle me püüdsime kinni ja viisime maale mu isale. Kasvas ka sünge ilus kass, urises kurjalt meie peale, kui tüki aja pärast maale läksime. Isa kiindus temasse, põetas välja raskest haigusest teda nädalapäevad süles hoides. See kass kadus noorena, see oli aeg, kui asotsiaalid tapsid kasse ja said mingit raha nende nahkade eest. Hiljem loomakaitses kirjutasime varumispunktides välja kassitapjate nimesid ja avalikustasime neid hoiatuseks loomaomanikele.
Onu Bella, tuntud kassisõber, ütles intervjuus, et neli kassi on maksimum, keda jõuab normaalselt pidada. Täpselt seda kinnitab ka minu kogemus. Et neid isiksusteks pidada, nende tervist jälgida ja ka isikupäraselt toita. Kui ei jõua teiega hooldada, muutuvad rääbakateks, haigestuvad. Võtsin siin viienda, kirikukassil oli palju poegi, osa pidid paratamatult uppuma. Üks kantpeaga poeg oli nii armas, üritasin teda pidada. Kord ekskursioonilt tulles leidsin ta agoonias, võimalik, et kastreerimine soojal aastaajal sai talle saatuslikuks ja ma ei märganud õigel ajal talle arstiabi anda. Alati on süütunne, kui loom sureb.
Oleme kõik kassid kastreerinud või steriliseerinud (peale sünnitust). Kui tütre pere omaette elama jäi, siis ka neil on alati hulk loomi kodus olnud. Tütar on palju poegi kodudesse andnud tänu oma positsioonile ja suurele tutvuskonnale. Praegu ta elab oma poja ja tütrega Pärnus, kortermajas vaiksel tänaval. Neil on rotid, kass, kilpkonn. On olnud hamstreid, merisigu, kalu. Tema tütar ka ostab toiduraha eest närilisi, kui ema tööreisidel on. Maal minu juures veedab suure osa ajast kasside puuris. Nimelt siin Amblas on väga korralikud inimesed, kes ei kannata, kui mõni loom nende peenra peale astub, panevad rotimürki välja jms. Mulle öeldi kohe, kui siia kolisin, et kassid tuleb hävitada, kui tahan, võin koera pidada. Lapsed siis ehitasid õue sellise kompleksi nagu loomaaias, mängumaja ümber avar üleni piiratud aiavõrega aedik-katusealune, suure liiva- ja saepurukastiga.
Endal on ka rahulikum, kui loomad silma all. Palju on inimesi, kellele meeldib loomi piinata ja tappa, ka nüüd, kui selle eest enam ei maksta. Mari tõi Tšiili reisilt hulga linnapilte, kus üheltki ei puudunud vabalt hulkuvad või suvalises kohas lamavad koerad, kõik terved, julged ja heas toitumuses. Meil on teistsugune rahvas, ikka leidub inimesi, kes löövad jalaga, pussitavad, valavad mingi sodiga üle loomi, kes peremehe silma alt ära. Haige rahvas.
Linnas sai loomadega sageli Västriku tn. kliinikus käidud.
Aitas ka tuttav loomakaitsest Tiina Toomet, telefoniga ja andis ravimeid, mis just olid tähtaja ületanud. Amblas on suhted Aravete majandi loomaarsti Merike Treffneriga, kes on töö kõrvalt võtnud ka kasse-koeri ravida ja vajadusel magama panna.
Olen ravimise alal ka ise midagi õppinud, aitan ka küla kasse, kes veriste või mädaste haavadega juhtuvad mu aeda.
Kevadeti olen aidanud pesast välja kukkunud linnupoegi, keerulisematel juhtudel neid loomaaeda viinud, kus ka sellist abi antakse. Loomaaia arstid on ka mu enda loomi ravinud.
Püüan toita naturaalse toiduga, kalapoes saavad tuttavad loomapidajad ikka kokku. Lisaks kõik, mida isegi söön peale soolase ja magusa, peenestan aedvilja, rohtu, talvel kuuseokkaid. Vähem annan poetoite.
Loomade nimed on enamasti laste pandud, see olemuse tabamise küsimus. Lastel on intuitsiooni (Pätu, Pipi, Tuki). Ise olen nimetanud värvide - Orantsi, Triibu, Tuha järgi.
Kala on see, mida kõik kassid söövad, teisi toite vastavalt isikupärale. On kurb kogemus kuivtoiduga, mida tütar mingil kiirel ajal liiga palju andis. Noor isakass suri põiekivide tagajärjel, mida arst näputäie temast välja pesi. Kuid oli juba hilja, kass suri suurtes valudes. Sellepärast arvan kuivtoidu kohta, et ära tee teisele...
Kasse olen transportinud enamvähem kinnistes kastides. Üks kass lasi naabrimehel, koertetreeneril, ennast ligi tunni tühjast toast püüda, kui kolisime. Räägitakse, et kassi mälu on mõni päev, kuid ka praegu, viie aasta pärast kaob see kass jäljetult, kui on kuulda selle naabri häält.
Arvan, et kassile pole inimesel midagi olulist õpetada, potil käib ta isegi meelsasti. WCs käimist on mu tuttavad kassile õpe-tanud mõne kuuga. Ise olen kassidelt õppinud, et kui ei ole tööisu, siis ei punnita seda teha, teen siis, kui tööisu tuleb. Inimesed teevad enda sundimisega ennast haigeks. Üldse tunnen, et loomadega tegelemine mõjub tervisele väga hästi. Ka on väga õpetlik, kuidas loomad haigustest välja tulevad.
Koertest. Esimese võttis mu ema lapse tungival pealekäimisel, väiksema, natuke rebase moodi. Ja tal oli nõrkus murda naabrite kanu, kuigi elas aias, oskas leida selliseid võimalusi.
Ise võtsin Kloogal kodutu poja, kuid ma ei suutnud talle mitte midagi õpetada, viisin ta õdede-vendade juurde varjupaika.
Kassist väiksema, musta siledakarvalise punnis silmadega Tuki leidsin külmal talvepäeval peremeheta Laagri jaamast. Vana koer, usaldas kohe ja oli väga rahul, et teda süles kandsin. Temaga ei olnud probleeme. Tütar õmbles sooja koti, millega teda talvel kaasas kandsin, käisin temaga isegi kirikus ja raamatukogus.
Venelased mitu korda ütlesid mulle linna peal, et selliseid koeri oli peetud tsaari õukonnas, ja talle olevat ausammas Piiteris, See koer meeldis inimestele, aitas kohe jutuotsale. Rongis sõitvad õpilaste grupid võtsid kohe järjekorda, et teda silitada.
Paldiski rongis sõitis mõnikord tagasihoidlik venelanna Maria, kes elas Lasnamäel ja haris peenramaad Paldiski lähedal. Kord oli seal äkki alanud laskeharjutus ja ta väike krants oli ehmudes ära jooksnud. Ta ootas õhtuni ja sõitis koerata koju. Kümne päeva pärast oli truudus koera koju juhtinud üle Keila jõe, läbi Lasnamäe liikluse.
Vaimulik A.Men usub, et side armastuse läbi kandub üle ajaliku, armastus ei hävi ilmaski.
Loomakaitsest. Ei oska näha, et tõug koerale midagi juurde annab. Kurb on loomaarmastuse väljendamine rahas ja tõukoerte muutmine zombideks, kel pole enam oma elu. Muidugi on nende koostöös inimesega ka ilu, aga rohkem olen kaasa elanud tavaliste kasside-koerte saatusele.
1988.a. suvel algatas noor majandusteadlane Avo Reinvald Tallinnas (vene ajal varjusurmas olnud) loomakaitse liikumise. Kuulutuse peale kogunes Loomaaia juurde Haabersti koolimajja ca 300 inimest. Rahvas ei mahtunud sinna ära, mindi rongkäigus mööda maanteed "Terase" klubisse. Seal oli pensionäre ja õpilasi, punkareid, kunstnikke, loomaarste, väga kirju seltskond. Sai moodustatud seltsi loomise algatusrühm, esialgu eri klubiruumides kokku saades valiti juhatus, koostati põhikiri ja selts registreeriti. Olen ka ise seal juhatuses olnud, mõne aja ka juhataja. Andsin töö üle Mai Levinile, kelle ajal selts formeerus ümber teise nime alla Maie Lepaga eesotsas.
Kuid seltsi õitseng oli Avo Reinvaldi ajal. Aktivistid olid Mati Kaal, Tiina Toomet ja ta ema Inna Tarmak, Peeter Ernits, kes vedas loomakaitse seaduse koostamist, Mai Levin, suursponsor Malle Leis ja veel kümmekond kunstnikku.
Tegime oksjone ja loteriisid annetatud kunstist ja annetustest ettevõtete poolt. Saadud rahaga aitasime varjupaika ja üksikisikuid, kes oma elurajoonides toitsid ja ravisid kodutuid loomi. Seltsile tuli pidevalt kirju üle Eesti, sest algul olime ainuke selts. Oli neid, kes tahtsid loomi saada või ära anda, kaebusi looma ja piinajate ja hätta jäänud loomade kohta. Sai levitatud teabematerjali loomade hooldamise kohta.
Osalesime (Reinvald, jurist Luule Paavo, mina, Poljantseva, Antons) Moskvas üleliidulisel konverentsil, kus domineerisid tsirkuse inimesed oma probleemidega. Sooviti allutada vabariiklikud seltsid, aga see meid ei huvitanud.
Oli ka noortesektsioon, kes kirjutas oma nägemusi loomakaitsest, oli joonistusvõistlusi. Osa neid noori läks edasi õppima loomade suunale, näit. hilisem varjupaiga veterinaar.
Praegu on seltsi puutuv materjal kunstiteadlase Mai Levini käes, kavatseb arhiivi anda. Seltsi tööd pärssisid erimeelsused selles, mis on õieti hea loomadele, diletantlus. Avo naine tegi ka peale lapse sündi ultimaatumi - kas mina või selts, sest tööd tegime tasuta, maksime ise sageli juurde.
Osa seltsi liikmeid eitas igasugust loomade hukkamist. Oli side Soome vastava seltsiga, Reinvald käis õppusel Inglismaal, aga sealne tase jäi meist kaugele vaesuse ja avalikkuse ükskõiksuse tõttu.
Rahva kaasa tõmbamiseks korraldasime avalikke üritusi, eriti Toomet korraldas krantsinäitusi ja rongkäike läbi linna. Ilusamatest krantsidest joonistas E. Valter preemiaks portreed.
Ehk kõige raskem loomakaitse ülesanne ootas mind Kloogal, kuhu kolisin omaniku majast peale sõjaväe lahkumist, õudses seisus 5-kordsesse majja. Kogu Klooga oli täis venelastest maha jäetud kasse-koeri. Lahtised räpased keldrid olid täis surnud ja veel elusaid poegi. Paari esimese aastaga sai sealt varjupaika viidud üle 50 koera (hiljem lõpetasin lugemise). Aitas mind 10a. tütrepoeg Nigol, kellel on tugevalt vaistu loomadega suhtlemiseks, ta oli selles töös tõhusam kui enamik täiskasvanuid.
Sai viidud emasid koos poegadega. Mõnikord kasutasin Toometilt saadud uimastavat rohtu, ta ütles, et sellega filmitakse koerte suremist, pärast nad muidugi toibuvad.
Kloogal oli ka palju sadiste, kes loopisid nuga koertesse, sõitsid neile meelega peale. Üks tähtis erusõjaväelane pidas elamust eemal seisva auto küljes meetrise keti otsas koera, toitis üle päeva. Selle koera viisime politseiga varjupaika, oli selline hästi mõistev konstaabel. Hiljem see purjus veteran tuli mind hirmutama, küllap oleks peksagi saanud, aga naabrid jooksid koridori.
See Klooga elu oli nagu halb unenägu, kus iga päev juhtus rohkem kui siin Amblas aastaga. Kuigi mets oli imeline.
Praegu elan oma 4 suure ilusa kassiga ja külas söömas käib sadu linde: varesed, harakad, hakid, tihased, varblased, leevikesed ja kõiki ei tunnegi. Ei tea, kas siilid elavad selle külma üle?
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Minu elus on olnud kaks lemmiklooma. Minu esimene lemmikloom, kes oli mulle väga kallis, oli mu koer Tuki, kes elas minu juures 14 a. Tuki oli mulle väga suureks sõbraks ja tema kaotust elasin üle väga raskelt. Ta oli tavaline karjakoer, kuid väga tark loomake, kes hoidis mind väga. Raske haigus tappis mu loomakese ja tuli ta magama panna. Peale Tuki kaotust mõtlesin, et ma ei võta endale enam koera, sest tema kaotus oli mulle liiga valus, sest kaotasin tõelise sõbra. Elu on aga edasi läinud ja tundsin suurt puudust tõelise, neljajalgse sõbra järele.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Otsustasin siis võtta omale uue kutsika. Arutasin koos oma laste ja lastelastega, et otsida omale kutsika, kes kasvab mulle seltsiks ja sõbraks. Lapsed soovitasid ka mitte jääda oma lemmikloomata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lugesin ajalehest „Põhjarannik“, et Kohtla-Järve koerte varjupaigas on olemas kutsikad. Koos oma tütre ja väimehega sõitsime sinna. Meil oli võimalus valida üheksa ühekuuse kutsika hulgast ja nii me valisime omale ühe väiksema kutsika ning ostsime selle 500.- kr eest omale.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Meie väike ühekuune kutsikas on šnautseri ja lambakoera segu. Ema oli šnautser, isa lambakoer. Varjupaigas oli kutsika nimeks „Evalac“. Koos lastega meie andsime ühisel nõul oma väikesele nimeks „Ringo“.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma Ringo kohta saime teavet K-Järve koerte varjupaigast. Siis viisime veel Ringo kahekuuselt ja ka kolmekuuselt Jõhvi loomaarsti juurde, kus arst tegi kõik tema eale ettenähtud vaktsineerimised ja süstid ära. Samuti saime sealt oma lemmikule passi. Loomaarstilt saime ka vastavaid nõuandeid ja ravimeid looma hooldamiseks ning nõuandeid looma toitmise kohta.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Ma pole kunagi valinud looma tõupuhtuse, suuruse või värvuse järgi. Üldiselt mulle on alati meeldinud kasvult suurem koer. Mulle on tähtis, et ta on mulle sõbraks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oma lemmikuga loomanäitustel pole me osalenud, ega pole ka mingit kavatsust minna. Oleme aga K-Järve koerte varjupaiga juhtkonna soovil näidanud Ringost pilte internetis kui ta oli kahe- ja kolmekuune.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Meie peres on hetkel kaks inimest, kes Ringo eest hoolitsevad. Kõigepealt mina, kes olen ta perenaine, hoolitsen ta söögi ja hoolduse, ravimite ja muude vajaduste eest. Minu kaasüüriline, minu tütre ämm, kes elab minu juures juba 13 aastat ja on minust 9 a. noorem ja tervem, käib tema meie kutsuga jalutamas, sest minu aastad ja tervislik seisukord ei luba eriti palju liikumist. Päevas läheb mitu tundi loomaga tegelemiseks. Ringo päev algab hommikul kell 5. Kuna ta on alles pooleaastane ja viibib öösel toas, siis nõuab vara hommikul välja laskmist, et oma vajadusi rahuldada.
Ta on väga korralik loomake ja ei tee tuppa. Koos Ringo tõusmisega algab ka meie päev. Hoolitsen tema hommikuse söögikorra eest. Kutsikana söötsin teda kuni kuus korda päevas, nüüd põhiliselt kolm korda.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Olen ostnud oma Ringo jaoks ka spetsiaalset koeratoitu, kuid suuremalt osalt valmistan talle toitu ise. Selleks on tangained, piim, kohupiim, kondid jm. Loom eelistab valmis koeratoidule kodus valmistatut.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures olen käinud oma Ringoga seni kahel korral. Kõigepealt kui ta oli kahekuune ja siis kolmekuune. Arsti juurde minekuks oli ettenähtud kutsika vaktsineerimise aeg.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Looma steriliseerimisse suhtun negatiivselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Kuna mul on olnud isased koerad ja nad viibivad maja juures aias, siis pole olnud vajadust nende paaritamiseks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Minu lemmikloomad nii Tuki kui nüüd Ringo on põhiliselt toakoerad. Minu loomakesed liiguvad kogu majas. Voodisse tulla on neile rangelt keelatud ja sellest peavad nad kinni.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Kuna elame majas kaasüürilisega kahekesi, siis on alati üks meist kodus, kui teine sõidab mõneks päevaks ära. Oma looma me ei jäta kunagi üksi.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Meie Ringo on sündinud jaanipäeval. Ta on ju meie pereliige ja loomulikult tähistame seda päeva pereringis.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Mingeid riideid oma lemmikul pole ostnud ega ostagi. Selleks puudub vajadus. Mänguasju on tal küll, sest mu lapsed ja lapselapsed on neid toonud, kui Ringo oli väike kutsikas. Tal on palle, piuksuga kummist esemeid ja vastavaid koerale närimiseks konte. Pesnud olen Ringot sooja vee ja „safegoard“ lasteseebiga, seda seepi soovitas kasutada loomaarst. Kuna ta on šnautseri segu, siis tuleb sageli pesta ja harjata ta vuntse ja habet – selleks on talle oma kamm.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Looma eest tuleb hoolitseda, kuid liigne poputamine rikub looma ära.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Nõukogude ajal mul polnud võimalust pidada lemmiklooma. Elasin siis üürikorteris. Nüüd, kus elan oma majas ja mul on aed, on loomal võimalus viibida õues ja joosta vabalt ringi.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Olen väga raskelt üle elanud oma lemmiklooma kaotuse. Tuki haigestus väga raskelt ja tuli panna ta magama. Olid parajasti lihavõttepühad. Tänu naabrimehe abile, kes tuli kaevas meie aeda haua. Panime oma lemmiklooma suurde pappkarpi. Tuki oli keeratud vanemasse saunalinasse. Minu lapsed armastasid kõik Tukit väga ja mu tütar, poeg ja väimees sõitsid õhtul Tallinnast siia ja kogu perega sängitasime oma kalli pereliikme mulda. Terve suve olid loomakese kalmukünkal istutatud lilled ja väike elupuu. Keegi meist pole suutnud teda unustada. Algul ei suutnud me võtta uut looma, kuid nüüd oleme hakanud kõik ka Ringot armastama ja võtnud ta perekonna liikmeks. Kõigele vaatamata keegi meist ei unusta Tukit.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Ringol on oma sööginõu ja jooginõu ning koht kus ta sööb. Ta ei püüa laualt toitu võtta, sest see pole lubatud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Tuki oli rahulik ja healoomuline seltsiline ja kaitses oma inimesi. Ringo on oma iseloomult teistsugune. Ta on väga elav ja temperamentne. Alates kutsikast peast on tema lemmiktegevuseks närimine. Kõik, mis ta kätte saab see läheb närimiseks, sellepärast ka on muretsetud vastavad mänguasjad. Sageli on aga nii, et leiad, et on katki näritud mõni ese, mis pole kutsule ette nähtud. Seoses looma kasvamisega vähenevad ka need väärnähud, samuti on tulnud selleks kasutada peenikest vitsa, mis on põhiliselt rohkem hirmutamiseks.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Loomale mingeid trikke ma pole õpetanud. Siiski, kui loom on tubli ja sõnakuulelik, siis hindan seda lastes tal istuda ja käppa anda, silitades teda ja andes väikese tüki tema meelisküpsist. Mingit põhjalikku dressuuri ei pea vajalikuks. Ta on võetud majja sõbraks ja seltsiliseks.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Oma lemmikloomaga räägin alati. Loom mõistab suurepäraselt inimese meeleolu ja kõnet. Kui mul on olnud kurb meeleolu, tuleb ta su juurde ja lakub õrnalt su kätt ja tunned, kuis ta tahab sind lohutada. Olen kindel, et koer oskab mõelda ja tunnetada, samuti näeb ta unenägusid.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Minu lemmikloomad pole minu kiindumust liigselt ära kasutanud. Nad on väikesest peast mind hoidnud ja armastanud.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Meie peres on kõik juba täiskasvanud, kuid nad on kõik väga loomaarmastajad, samuti armastab loom neid kõiki. Mäletan kui tütrepoeg oli veel väike ja Tuki sai kahekuusena toodud majja, siis poiss oli kolm päeva toas ja mängis kutsikaga. Sellest ajast algas neil omavaheline piiritu armastus, mis kestis lõpuni.
Loomulikult neist lastest, kes loomi armastavad, kasvavad head inimesed.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Olen lapsest saadik alati armastanud loomi – eriti koeri ja hobuseid. Ma pole kunagi teinud haiget ka võõrastele loomadele.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei võtaks oma lemmikloomaks kunagi mingit närilist ega roomajat.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Mittekoduloomadest oleme hästi suhtunud rasvatihastesse, toidame neid talvel. Samuti on meil valmistatud kuldnokkadele puurid, kus nad varakevadest pesitsevad ja varahommikust rõõmustavad meid oma lauluga.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Eksootilisi ja ebatavalisi loomi ma oma majja ei too.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomaks võiks olla igasugune koduloom, kuid nende loomade tapmine, kes on mõeldud praktiliseks otstarbeks, oleks liiga valus.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimene võtab omale looma lemmikloomaks, sest ta vajab sõpra ja seltsilist. Eriti vajab seda vanem ja üksik inimene, ta vajab kedagi, kelle eest hoolitseda ja keda armastada. Selleks on kahtlemata parim loom kas koer või ka kass. Kõige truum sõber ja seltsiline on alati koer.