Mul on koer Tuki. Ta on väike taks. Kahe aastane ja talle meeldib mängida. Vahel on ta kuri ka ja uriseb, aga ta ei hammusta kunagi. Nime sai ta lihtsalt ühel õhtul, kui kõik talle nime pakkusid. Tukit hüüame vahel Tuksiks! See sobib hästi - taks Tuks. 8) Temaga on juhtunud hästi palju seike. Nt: Kui ta oli kadunud, kuigi meie ei teadnud seda. Istusime köögis ja kuulsime imelikke hääli ja pärast tuli välja, et ta oli trepi alla kinni jäänud. See ei tundunud eriti naljakas, aga siis kui see oli, oli see nii naljakas.
Minul on koer Ruubi. Temale pani nime minu isa (võib-olla oli see hoopis ema). Tegelikult ma selle kohta lugu ei mäletagi, et kust ta selle nime sai, aga muid lugusid võib küll kirja panna. Kui Ruubil oma venna Dobby’ga kutsikad olid, siis minu õde võttis mingi vana riide (ma ei mäleta täpselt, mis see oli) ja hakkas seda enda järel vedama. Siis kutsikad jooksid sellel järel nagu kassipojad. Ükskord, kui nad juba suuremad olid, oli talv ja lumi oli maas. Mina istusin kelgu peale ja hoidsin koeral rihmast kinni. Tema hakkas jooksma ning vedas mind kelguga tükk maad. Tegelikult on Ruubit raske pidama saada. Vahest ma ei jõuagi teda kinni hoida.
Mul on lausa mitu looma. Alustame koerast. Minu koera nimi on Dobby. See nimi torgatas mulle lihtsalt pähe. See koera nimi on Ruubi. Poisil tüdruku nimi! Me mõtlesime neile nimesid. Dobby oli nime saanud, teine aga mitte. Ma ütlesin Ruudi, õde kuulis Ruubi ja nii jäigi. Kass Miisu saime laadalt. Ma panin nimeks Liisu, isa ütles, et see pole kassi nimi. Muutsime Miisuks. Veidi hiljem leidsime veel ühe kassipoja. Tükk aega ei suutnud nimes kokkuleppele jõuda, kuni isa ütles Archibald. Miisul sündisid pojad, millest kaks meile jäid. Need nimed olid mul juba ammu välja mõeldud: Oskar ja Rosa-Katarina. Meil oli vaikne merisiga Nöpsike (sai nime nööpe meenutavate silmade järgi) ja ema tõi veel ühe, kes pidevalt rõõmsalt kilkas. Tema nimi on Piiksu.