1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lemmikloomad on põhiliselt olnud koerad. Alati emased. Praegu veel akvaariumikalad ja viirpapagoid.
a. Esimene koer oli puhastverd kolli, teine paberiteta rotweiler, kolmas on puhastverd Tiibeti mastiff ja neljas puhastverd pürenee mäestikukoer.
b. Kalad on magevee akvaarium. On olnud rohkem ja vähem kalu, praeguseks jäänud järgi neli kala, üks neist peaaegu 10 cm pikk chiclid.
c. Viirpapagoisid on kaks - emane ja isane.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Esimese oma koera sai võetud minu soovil, kuigi hiljem kujunes sellest vanemate koer. Teine koer sai ostetud abikaasa soovil Nõmme turu väravast. Kolmas ja neljas koer juba koos otsustades. Kindlasti tahtsime suurt koera, Tiibeti mastiffi puhul võlus meid meie koera kuldne värvus. Teine koer sai juurde võetud praktilistel kaalutlustel, kuna tundus et ühel koeral on igav ja selle tõttu toimub liiga palju hävitustööd. Sai pikalt kaalutud, millist tõugu võtta kuni sattusime juhuslikult pürenee mäestikukoera peale, kelle välimus meeldis meile mõlemale.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Viimased kaks koera on ostetud otse kennelitest, mis said leitud interneti teel. Kummagi hinnaks u 13000 krooni. Teise koera hinda ei mäleta, aga ega ta turu väravas palju olla ei saanud.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Koerte nimed on Netravati Ameena Akuti ja Pyrzillacs Uguline. Esimene nimi on nagu perekonna ehk kenneli nimi. Kutsume õige nime pidi Ameena ja Uguline, kui on vaja koerale rangemalt suhtuda, muidu natuke lühendatult Meena ja Liine. Nimi tuli koos koeraga kaasa ehk oli juba kenneli poolt pandud. Teisele koerale sai nimi ise pandud ja selleks oli Sally. Esimene koer tuli samuti kenneli poolt pandud nimega.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet saab peamiselt kennelitest, internetist ja olen ostnud ka mõned pürenee mäestikukoeri puudutavaid raamatuid. Kalade kohta tellisin vahepeal ingliskeelset akvaariumi ajakirja ning vajadusel on muidugi vaadatud internetist. Viirpapagoide kohta ostsime raamatu ja sellega on asi piirdunud.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole otsustanud, kuigi pärast Tiibeti mastiffi ostmist selgus, et tegemist on praegusaja moekoeraga Eestis. Looma tõupuhtus on oluline, kuna arvame, et see tagab vähemalt mingisugused ettearvatavad iseloomuomadused.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Oleme käinud koertega näitustel. Arvan, et kui tahta järglasi saada, siis peaks näitustel käima, muidu suhteliselt mõttetu asi. Võibolla natuke, et saab kokku sama koeratõu kasvatajatega, aga tegelikkuses piirdub suhtlemine ikka ainult mõne tuttavaga. Eriti halvad on talviti sisenäitused, kus on kitsas ja palju rahvast. Ka on koeranäitused siiski suhteliselt subjektiivsed. Ühel näitusel võid saada koeraga hea hinde ja järgmisel täiesti halva. Kõik sõltub kohtunikust.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koerte eest hoolitseb rohkem abikaasa. Mina annan vahel toitu ette, aitan toidu valmistamisel ja väga suur osa koerte kammimisest on minu õlgadel. Kalade veevahetus on ainult minu pärusmaa, samas ei puutu ma papagoide elu. See on abikaasa ja laste asi. Lastega on asi ikka nagu tavaliselt - kui loom võtta, siis lubatakse kõike ja ollakse valmis ta eest hoolitsema, aga hiljem kui vajadus tuleb, siis peab neid sundima ja lõpptulemusel teevad ikka vanemad asja ära. Tavalisel päeval kulub koertele võibolla tund või vähem. Tavaliselt on koerad õues. Hommikuti lasen koerad tuppa, kus nad siis hommikusöögi aja veedavad köögis magades. Kaladel vahetan vett kord nädalas ja iga päev hommikuti söögi andmine. Papagoisid ei tea.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Koerad saavad pooleks valmistoitu ja pool ise keedetud tanguputru lihaga. Ise valmistame, kuna arvame, et see on koertele kasulikum kui poetoit. Kalad poest ostetud toitu, samuti papagoid. Papagoidele saab vahel antud värsket rohelist.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti poole pöördume siis, kui koer on haige või teda vaja vaktsineerida. Praegustest koertest sai hiljuti käidud kirbuprobleemiga ja püreneekaga ka karvaprobleemiga. Vaktsineerimisse suhtume natuke negatiivselt. Ise arvan, et vaktsineerimine on vajalik haiguste ennetamiseks, aga samas teeb muret vaktsiinide kvaliteet, mis võib ise põhjustada koertele terviseprobleeme.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Steriliseerimisse suhtun positiivselt. Kui koera ei soovita kasutada aretustegevuses, siis on see mõistlik tegu ja hoiab ära hulga probleeme endale. Praegustest koertest ei ole kumbki steriliseeritud. Eelmine koer sai tiinusevastaseid tablette, aga nagu tablettide puhul on suur oht, tekkis lõpuks põletik ja ta tuli tühjaks lõigata.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Tiibeti mastiffil olid selle aasta alguses pojad täiesti planeeritud. 8 pojast on veel kaks müümata. Eelmisel koeral juhtus paar korda apsakas. Siis läks enamik poegi merekooli ja kaks või kolm sai antud ära.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Kummalgi koeral on oma kuut, kuigi nad neid aeg-ajalt vahetavad. Toas kindlaid kohti ei ole, köögis magatakse tavaliselt laua all või seinte ääres rohkem jalust ära. Üldiselt on keelatud koertel minna elutuppa, kuigi eks vahel saab ka tehtud erandeid. Voodisse kindlasti mitte. Viirpapagoid elavad lapse toas ja aeg ajalt lastakse neil seal ka vabalt lennata.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Suvel maal elades on koerad seal kaasas. Muidu jäävad ärasõitude puhul nii koerad, kui kalad ja papagoid koju ämma ja naisevenna hoole alla. Autoga sõitudel on koerad autos lahtiselt. Loomahotelli teenust kasutanud ei ole. Pidudele koeri kah kaasa võtnud ei ole.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Loomade sünnipäevi teame, aga meil ei ole kombeks sünnipäevi tähistada.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Meie koerad ei vaja riideid ja seetõttu pole olnud ka vajadust neid osta.
Mänguasja eriti spetsiaalselt ostnud ei ole, kui kuskilt on saadud, siis on antud, aga ega nad eriti hooli. Viirpapagoidele on küll ostetud spetsiaalseid mänguasju. Koertele on ostetud spetsiaalsed kammid kasuka hoolduseks ja ka küünetangid.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ei usu, et oleks võimalik üle hoolitseda. Kui hoolitsemine ei lähe just nõmeduseks ja sellega ei kaasne ebamugavus hoolealusele. Aga kui hoolitsemine piirdub siiski mõislikkuse piires hoolealuse vajaduste rahuldamisega ja talle tähelepanu osutamisega, siis on kõik korras. Eks me kõik taha, et meile osutatakse tähelepanu ja koerad veel eriti.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ega suurt ei erine, ma arvan. Võibolla lihtsalt praegu on valmistoidu valik suurem ja ka muid hooldus- ja ilu- ning tarbeasju on lihtsalt saadaval suuremas valikus.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Eelmise koera surma korral korraldati matmine oma hoovi. Esimene koer on maetud vanemate maja taha metsa. Surnud kalad on läinud ilma erilise tähelepanuta tulematusele ahju.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Koertele on ikka püütud õpetada kodureegleid. Osadest saavad isegi aru. Nagu tuppa siiski ei pissita. Aga õues, kui tuleb ikka tahtmine kaevata, siis ka auk kaevatakse. Samuti on väga raske välja juurida postiljoni peale haukumist.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Oli juttu juba eelmises punktis. Veel üks komme on sageli lahti unustatud väravast välja lipsata ja naabri koerte juures haukumas käia. Olen surunud turjast vastu maad. Olen proovinud siduda koera kinni pika nööri otsa ja siis jätta värava lahti, et kui läheb väravast välja, saaks ta nii öelda tabada teo pealt ja siis nahutada.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Koerte kool on ikka vajalik. Mingi kuulekus peab koeral olema. Meil käib tütar ühe või teise koeraga koerte ringis noortemajas. Aga mingeid erilisi trikke ei ole õpetanud.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Jah, olen koertega rääkinud ja arvan, et eks nad hääletoonist saa midagi aru. Sõnadest nüüd vast mitte. Lapsed on rääkinud ka papagoidega.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Kindlasti võib. Ehk vast siiski rohkem arenenud loomad nagu koerad ja kassid. Vaevalt, et kalad seda suudaks kuidagi kuritarvitada. Aga eks koerad saa kindlasti aru ja proovivad pidevalt piire, kuhu maani neil lastakse minna.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Otseselt ei ole kohustused siiski paika pandud. Oleme ju proovinud, et laste kohustus oleks koeri kammida, eriti vanimal tütrel. Aga sellest ei tule tavaliselt midagi välja. Kas riid või on koer piisavalt kaua kammimata, et teed ise asja ära. Sama on ka papagoidega. Eks lapsed tegele siiski siis, kui nad tahavad ja see neile huvi pakub. Kui asi muutub kole rutiinseks ja kohustuslikuks ja ei ole väga põnev, siis üritatakse kohustustest kõrvale hiilida. Aga arvan, et lapsed vajavad loomi ja nendega koos kasvamist. Muudab nad rohkem teistega arvestatavateks.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Ei ole eriti rohkem hakanud. Suhtleme põhiliselt ainult kenneli omanikuga, kust koer osteti.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ei usu. Aga kõik sõltub muust taustast. Kui mingi looma pidamiseks tingimused ikka täiesti puuduvad, siis ei hakkaks vägisi sellist looma võtma. Ise ma ei võtaks küll rotte ja hiiri, samuti ei paku ka linnud praegu huvi. Mitte et nad ei meeldiks, aga ma ise ei viitsiks nende järgi koristada. Arvan, et ka paljude teiste loomade puhul võtaks lemmikuks, kui keegi teine teostaks puhttehnilist hoolitsust nagu puuride puhastus, toitmine jne.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Naise vend leidis üks kord aiast vigastatud tiivaga varese. Pidas seda natuke aega, aga kuna kodus on seda siiski raske teha, siis anti ära kuhugi varjupaika.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kui loomale on tagatud kõik vajalikud tingimused, siis miks mitte ja inimene tunneb ka ise looma vastu huvi, mitte et loom on võetud ainult tuttavate ees eputamiseks.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Arvan, et eks lemmikloomadeks võivad vast olla kõik loomad. Kindlasti on vist raske lemmikloomana pidada sinivaala või mõnda looma, kellel on erilised nõudmised keskkonna suhtes. Aga arvan, et koduloomi saab küll pidada lemmikloomadena, eriti kui vaadata praegusaja tendentse pidada siga kodus.
Kuigi arvan, et kui koduloom tõsta lemmiklooma staatusesse, siis kaotab ta kodulooma mõiste. On ju raske pidada siga lemmikloomana ja siis viie aasta pärast ta äkki jõuluks ära süüa. Ehk kõik söödavad loomad, kui nad on muutunud
lemmikloomaks, siis suhtutakse neisse natuke teisiti ja raske on neid üks kell ära süüa. Lambalt villa võtmine selle alla näiteks jälle ei käiks. Lemmikloom muutub siiski lähedasemaks.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Üks põhjus on kindlasti seltsiks. Arvan, et suurim põhjus. Teiseks ei teagi õieti. Kui oled harjunud koertega elama, siis nagu ei oskagi teisiti, tekib nagu vajadus. Kolmandaks, ehk loodetavasti küll mitte suur osa, on eputamiseks.
Ühel 1984.a. Harju rajoonis, Haabneemel Ranna Tee 6-77 toimusväike pere konsiilium, kus otsustati võtta veel perekonda üks neljajalgne pereliige. Selleks oli saksa lambakoerakutsikas. Ma pole isiklikult ühtki looma pidanud, kuid minu lapselaps Villu,
kes on praegu 30-aastane ja elab Norras ning kelle ema (minu tütar) töötas Kiirovi nim. kalurikolhoosis, oli siis 7-aastane. Tal oli merisiga ja mitu hamstrit. Koer kelle nimeks pandi Gärri oli puhaste tõupaberitega. Kõige suuremat soovi avaldas muidugi Villu ja ega teistegi puhul vastuseisu polnud märgata. Looma saime osta tõukoerte klubi kaudu ja hind oli 100 rubla, mis tolle aja kohta oli küllalt suur raha. Kuna neljajalgsete väge juhatas Villu, siis ka nimede panek oli temale usaldatud. Hamstritele ja meriseale ta neid vajalikuks ei pidanud, sest nagunii nad neid selgeks ei õpi. Koer aga on teine asi. Ta võib hea õpetamise korral omandada terve käskude ja keeldude sõnavara. Oma lemmikloomade kohta leiab piisavalt infot nii raamatute näol jpm. Loomanäitustel olen pealtvaatajana käinud. Näitustesse suhtun positiivselt. Just sealt võib saada vajalikku infot. Ja on hea lemmikloomade koolituse taseme kontroll. Tütre peres hoolitses koera eest see, kes parajasti kodus oli, hommikul käidi jalutamas, toideti ja mindi, kes tööle, kes kooli. Kuna pere elas viiendal korrusel, siis ka Gärri viibis samas ruumis kõigiga ning
magas oma isiklikul vaibal. Nüüd kui kõik lahkusid kodust, kes kuhu, pandi koer vähemalt kaheksaks tunniks tuppa luku taha, muidugi sel juhul kui mina s.t. vanaisa (pensionär) polnud kodus. Kuna tihti viibisin Kohtla-Järvel.
Õhtul, kui pere tuli koju, ja kes enne saabus, see läks pärast õhtusööki koeraga jalutama ning pärast sauna, mis asus maja alumisel korrusel. Saunas käidi vastavalt vajadusele: kui olid vihmased ilmad ja porine. Loomadega tegelemine võttis suurema osa vabast ajast, kuna hoolealuseid oli veel peale koera mitu hamstrit ja merisiga. Koera jaoks käidi iga päev värsket kala ja konte ostmas. Hamstritele toodi igasuguseid seemneid. Loomaarsti poole pöördusime koera jalgade pärast. Koer oli 6 kuud vana, kui meile tundus, et tal on tagajalad kuidagi nõrgad. Arst aga rahustas meid maha, et see on tõuloomade puhul üldine viga. Klubid peavad tihedamalt tõuloomade verd värskendama, et ei tekiks lähiveresugulust, umbes nii ta ütles. Koeraga peab igal aastal käima ka vaktsineerimas. Loom elas korteris, kus oli kaks tuba ja köök ning vannituba. Loomale oli pandud ühte nurka väike vaip, kus ta magas, aga muidu käis vabalt ringi. Lapselaps lubas oma lemmikul ka voodisse minna, kui ema ei näinud.
2
1985.a. kevadel, kui kool sai läbi, tulid Villu Gärriga vanaisale ja vanaemale bussiga külla. Peale koera tõi ka jalgratta kaasa.
Koerale oli ilusti suukorv pähe tõmmatud. Tulid Tallinnast Kohtla-Järvele. Nüüd tuli mul kiiresti hakata koerale kuuti ehitama. Siin tuli ta s.o. Gärri Ketti panna, mis aga Gärrile sugugi ei meeldinud, kuna ta polnud veel ketisolekut kogenud. Kes see tahab vabadust nii kergelt loovutada. Ühel ööl ta tõmbaski keti katki, kuid hea veel, et ta minema ei jooksnud. Siin said Villu ja Gärri korralikult puhata. Ega lemmikloomal ka pole suures linnas hea elada. Meil lemmikloomade sünnipäevi ei peetud, sest kui neid pole üks ja kui neid kogu aeg sünnib juurde, kes neid jõuab meeles pidada. Kuid oma peremehe sünnipäeval said nad kõik maiustada. Oma lemmikuid pole me ka riidesse pannud. Arvan, et selleks sobivad rohkem pisikesed taskukoerad ja kui veel omanik on naissoost, kes armastab nukkudega mängida. Suurekasvulisele koerale on mõttekas
riideid osta või õmmelda siis, kui ta on õues ketis talvise pakase käes. Riided millegipärast meie neljajalgsed sõpra ei kaunista, vaid teevad ta kohmakaks, karikatuurseks.
Kes on endale lemmiklooma muretsenud, peab talle ka vastavad tingimused looma. Loomad vajavad hoolitsust s.t. nendega tegelemist. Tänapäevane lemmikloomade eest hoolitsemine ei erine millegi poolest nõukogudeaegsest. Kui, siis ainult selle poolest, et nüüd on ka loomad rohkem kaitstud, nagu inimesedki. Nõukogude ajal koheldi inimesi nagu loomi, loomadest rääkimata.
Koerale sai juba kutsikast peale õpetatud puhtust säilitama, muidugi toalilled tuli tõsta kõrgemale postamentidele, sest loom on ikkagi loom, ettearvamatu. Koer ei tohtinud ka laualt toitu võtta. Kui puhtad riided seljas olid, ei tohtinud koer üles hüpata esikäppadega riietele, kui panin riided selga, milles käisime jalutamas, siis oli tal kõik lubatud ja koer lasi oma emotsioonidel vabalt voolata. Selle selgeksõppimine polnud sugugi kerge. Sellepärast soovitangi kõigil võtta lemmikloomaks väike kutsikas.
3
Nüüd aga üks valus õppetund koerapidajatele. Kui Gärri oli kolm kuud vana, polsterdati korteris välisuks, mis viis köögist esikusse - eesmajas kõik polsterdasid, sest oli moodne. Naabrid kiitsid.
Kui ühel ilusal päeval tütar töölt koju jõudis, avanes trööstitu pilt: uksepolstrist oli natukene rohkem kui pool alles, ülejäänud osa vedeles esiku põrandad mööda laiali. See oli meie endi süü, mitte koera oma. Nüüd oli põhjust teist korda perekonsiiliumil pead kokku panna ja oma tehtud vigu tunnistada. Olime ka kuulnud, et koera ei tohi lüüa, sest ta mälu on väga hea ja ta peab seda eluaeg meeles.
Kui ükskord avaneb võimalus, maksab kätte.
Pere otsustas: see oli meie oma viga. Koer on loom, temal pole esteetikast õrna aimugi. Kui kõik kodust lahkusid, oli vaja toauks lihtsalt lukku keerata. Koerale vist ei meeldinud polstririide lõhn, mis oli võõras, arvas, et ehk on tegemist mõne konkurendi lõhnaga, kes on käinud siin territooriumi märgistamas!
Villu käis ka koerte staadionil trenni tegemas ning Gärri oli hea kuulekas õpilane.
Lemmikloomaga suhtlemiseks peab talle mõned mõisted selgeks tegema, mis nõuab suurt kannatust. Loom saab hääletoonist hästi aru, teeb kurja ja leebe tooni vahet. Kui tahta hästi dresseeritud koera, peab minema tsirkusse.
Lapsed muidugi vajavad loomi rohkem kui täiskasvanud, sest nad õpivad armastama loodust ja tekib vähem julmust ja südame kalkust. Inimene peab maast-madalast endale teavitama, et meie, inimesed, oleme samuti loomad, erineme neist vaid selle poolest, et loodus on meile kinkinud mõistuse.
Paljud inimesed toidavad talvel akna taga olevaid linnukesi: rasvatihaseid, varblasi, rähne jpt, aidates neil külma talve üle elada, inimeste sõbralik abi on alati teretulnud.
Põhimõtteliselt pole ma eksootiliste loomade nagu minisiga, madu, iguaan ja piraajad pidamise vastu, sest paljudel on need olemas, kuid kahjuks endale neid lemmikloomaks ma küll esialgu ei tahaks, vist on ka mind looduse suhtes valesti kasvatatud, et näiteks mao suhtes eriti pole häid tundeid.
Minu arvates lemmikloomaks sobivad ikkagi vähem eluohtlikud loomad. Lemmiklooma raamidesse ei taha hästi mahtuda suured kiskjad ja mürgised loomad, need jäägu parem loomaaedadesse.
Ka koduloom võib olla lemmikloom: 1955.a. kevadel võtsime turult põrsa, et kasvatame sügiseni ja siis pole talvel vaja turult liha tuua. Kuuri tehti talle pesa ja põrsake hakkas kasvama, oli selline armas väike notsu, armastas murul joosta ja rohtu näksida. Kui tuli kätte sügis, ei tahtnud meist keegi seda notsu liha süüa, ei läinud lihtsalt kõrist alla. See oli meie esimene ja viimane seapidamine. Villule lõppes lemmikloomapidamine küllalt kurvalt, sest ta emal tekkis allergia loomakarvade vastu ja nad pidid oma lemmikutest loobuma. Praegu elab pere Norras, Villu käib vahel Gärril külas, kui tulevad Eestisse. Kindlasti on kõik koduloomad lemmikloomad.
Näiteks hobune oli iga taluperemehe lemmikloom nr. 1 ja talupere¬naisel terve laudatäis igasuguseid loojuseid ja linde, keda ta südamest armastas. Kui tuli talus kätte hetk, mil mõne looma saa¬tuse tund oli tulnud, siis kui vähegi võimalik kutsuti naabrimees, kes tegi selle raske töö ära. Pole parata, elu on kord selline.