Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
NIMI OLI LOOMA ISELOOMU JÄRGI.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
HÜÜDNIMED ON MÕNE HARJUMUSE VÕI EELISTUSE JÄRGI SAADUD,; BLACKY SAI OMA NIME MULTIKA MUST JA VALGE KOER JÄRGI,SEST ENNE OLI KODUS HELE AFGAANI HURT. HURT SAI OMA HÜÜDNIME MUSSULMAN- MUSSU.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Lastel olid merisiga, hamstrid ja kassipojad (emakassi ei olnud).
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Lemmiklooma võtsime tüdrukute soovil. Esialgu olime vastu, sest elasime korteris, kus loomal polnud nii hea kui oleks olnud maakodus. Pärast selgus, et loom võeti puuriga kaasa nädalavahetuseks maakodusse, pandi voodi ette, et ei oleks koera poolt ohtu. Lapsevanemate lemmikloom oli ja on õuekoer.
Kassipoegade võtmisele olime väga vastu, kuid kui needki kusagilt süles koju tassiti, ei olnud me enam nii vastu. Kui juba kord on, siis las jääb, kus tal parem elu tuleb… Õnneks kassikasvandust ei tulnud, üks läks kaduma ja teise elu jätkus naabrite juures.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lapsed ise koolis kuulsid, et teistel, nende eakaaslastel, on merisiga ära anda. Hamstri ostsime Balti jaama turult koos hea puuriga, mis oli väga sobiv suuruselt. Teine hamster vahetati koolist talle seltsiliseks. Algul turtsusid loomad vaenulikult ja ei sobinud. Pärast harjusid ning mängisid. Raske oli nende sugu määrata, poegi igatahes ei tulnud. Hiljem kingiti edasi koos puuriga teistele lastele. Olid pisikesed kuldhamstrid.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Pisikesi loomakesi kutsuti värsket rohtu sööma: „Tšiki-tšiki-tšiki“. Nad tulid ja muud nime ei olnudki tarvis.
Koerte nimed minu abielu aja jooksul (32 aastat) on olnud: Murka, Pitsu, Reku, Naki, Donna. Minu lapsepõlvekodus koeri ei peetud.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Olen lugenud ajakirjadest artikleid loomade elust. Vaatan huviga TV-st loomaaia saateid. Vestlen heameelega loomade elust, kui on teisi huvilisi. Viimane raamat koertest, mida lugesin, oli: „101 küsimust, mida sinu koer küsiks oma loomaarstilt (kui su koer oskaks rääkida“ Bruce Fogle.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Must Murka oli naabrikoer, kes tõrkumata asus meile elama, kui perenaine läks linna tütre juurde. Murka oli väike, kerge koerake, kes meelsasti hüppas sülle. Looma tõupuhtus ei ole minu jaoks oluline. Pitsu oli väga väike valge koer, kes oskas sitsides tantsida ja paremat toitupala paluda. Ta asus omal soovil vene suvilatesse, mis asuvad meie naabruses ja leidis lahke pererahva. Siis oli meil juba ketikoer Reku (laika) ning pisut hiljem ka kolli Naki. Viimane sai võetud kartulimaa valvuriks metssigade vastu. Kuigi ta oli hea haukuja, sead tuhnisid edasi, sest said aru, koeral on oma maa-ala, kust ta kaugemale ei saa. Nüüd tõime Naki minu ema juurde teise külasse. Kolli lepib igasuguse eluga, kui on lahke perenaine, ta ise on väga sõbralik koer. Kodus on hall hundikoer Donna, noor ja mingi pass on tal ka (kuigi mitte PÄRIS puhtatõuline). Tema toodi Reku asemele, kes elas 17.5 aastat vanaks (hall laika). Pass on vajalik süstimiste märkimiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel meie koerad käinud ei ole ja meie ise ka mitte, kuigi Tallinnas ju näitusi korraldatakse ja see pole kaugel. TV-st olen koerte näitust näinud. On huvitav vaadata!
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Koer saab joosta vabalt mitmeid tunde, siis anname süüa ja paneme ketti. Tal on suur, avar kuut, heinad all ja joogivesi ees. Külmal ajal lasime looma lahti, et ta jooksuga endale sooja teeks. Ta leidis öise pesapaiga keldri lakka, kus tundub mõnusam kui kuudis.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kartuleid keedame suurele koerale eraldi. Söögile lisame söödajahu ja graanuleid (kui on, alati ei ole). Sooja veega teeme toidu valmis, ette anname jahtunult.
Laste pisiloomadele ostsime spetsiaalset toitu ja kassidele krõpse. Piima said siis, kui oli ülejääke laualt.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Õnneks ei ole loomaarsti abi vaja läinud! Vaktsineerimiseks viidi koer kaupluse juurde, kuhu tuli loomaarst terve küla koeri vaktsineerima. Seda on olnud 1 kord ja mina juures ei olnud.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Kui meil oleks selline loom ja me elaksime keset küla, siis tuleks seda teha. Praegu meie koertel ei ole teiste koertega kokkupuuteid.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Looma järglased (mõtlen KOERAKUTSIKAID) antakse mõnda teise talusse eluloomaks.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, Õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Meie koerad elasid kõik õues. Väike Pitsu sai külmal ajal tihti tuppa, teised ei ole tahtnudki, sest nad on teisiti harjunud.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Loomadega me reisinud ei ole. Ei ole kasutanud ka hotelli teenuseid. Ka arvame, et see pole sobiv. Parem tuleb paluda naabreid (kes meil on küllaltki kaugel, kuid arvan, et nad ära ei ütleks) koerale süüa tooma.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Koera sünnipäevi ei ole meil tähistatud. Ka ei ole need nii täpselt teada, et päev oleks kindel. Ainult Donnal on pass, kuhu on märgitud I vaktsineerimine. Pilti selles passis ei ole (kuigi ruumi oleks, kohta pole märgitud).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Pitsut ja Nakit on tüdrukud pesnud, sest nad on heledakarvalised. Reku ja Donna on saanud tiigis ujuda. On olemas koerašampoon. Hiljuti vaatasin, tuleks uus osta.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Piir ülehoolitsemisel on vast olemas? Koera ei tohi endasuguseks pidada, siis ta „kasvab üle pea“ oma hooldajal. Otsekohe hakkab tegema lubamatut, mida muidu ei tee (tuleb õues riide peale, kus on väike laps; läheb telki, kui ei keelata, hüpleb lapse pikali, raputab karvakasukat inimeste peale – veest tulles jne.)
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Maaoludes ei ole küll mingit vahet lemmiklooma eest hoolitsemisel tänapäeva ja nõukogude aja vahel.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Laika Peku maeti kõrgemasse liivapinnasesse umbes 1,5 m sügavusele meie meelest puhtasse, kuiva hauda. Noorem tütar (praegu 20-aastane) istutas tõrvalillede ja pääsukübarate mättagi tagasi, sest seal need enne kasvasid. Ja me seisatame vahel Reku haual, oli tubli koer.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
„Kodureeglid“ on väga endastmõistetavalt välja kujunenud. Kui koera noorelt nendega harjutada, ei hakka ta lubatust üle astuma. Koer leiab ketis oleku ajal ühe kaugema piirkonna, kus ta asjal käima hakkab. Ta ei tee seda oma kuudi ette ega sööginõu kõrvale. See on õpetamatagi loomal selge.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Looma karistamine on raske küsimus. Õieti ei tohi seda kuigi tõsiselt teha. Lüüa ei ole lubatud ega tahagi seda teha. Suuri pahandusi pole meie koerad teinud.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Kes tahab oma lemmikloomaga uhkeldada, näidata, mida koer oskab, see peab teda ka hoolsalt treenima. Dressuur on vajalik, linnas on eriti kasulik, kui koer oskab käituda korralikult, kuulab peremehe sõna.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Meie peres räägitakse koeraga. Minu arust loom mõistab inimest, vähemalt meeleolust saab aru (muutub ise kurvaks, tagasihoidlikuks või on ülemeelik).
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Võib teha kogemata haiget sellele inimesele, kes temaga tegeleb. Talve jooksul on küüned pikaks kasvanud, neid tuleb kevadel kuidagi lõigata, lasta loomaarstil seda teha, kui omanik ise pole suuteline. Koer saab aru, kui temaga pahandatakse, muutub kurvaks nagu omanik ja otsib üksindust enne kui uuesti julgeb kõhkleva sabaliputamisega lagedale tulla.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Nad tegid koertele süüa, viisid selle ette, mängisid ja jooksutasid koeri. Käidi koos ujumas, visati pulki kaugelt ära toomiseks või veest võtmiseks. Laps vajab looma. Minul väikesena mängimiseks koera polnud, on kahju nagu praegu sellele mõelda. Aga ma sain koos vanematega tegelda suurte taluloomadega: lehmi karjamaale ajada, hobust koju kutsuda, vasikat joota, lamba niitmise juures abiks olla.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Maakohas meil klubi ei ole, kuid naabritega on koerte teemal palju juttu olnud.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Mina ei tahaks endale hiirt ega rotti. Külakohas on nad kogu aeg olnud põlatud närilised, kes talvel keldris ja kuuris kahju teevad.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Kosu külas, minu isakodus, kus ema elab, on julge orav. Ta on väga tore loom. Hüpleb mööda kuuske alla, jookseb mööda maad 6-7 m, siis kargab müüriäärele, jookseb mööda seinapalgi vahet maja teisele küljele, sealt jälle 5-6 m mööda maad ja vahtrasse! Vahtra tüves on sobiv lõhe, sinna viib käbi, lüdib selle seemnetest puhtaks ja viskab alla. Vahtra all on suur kuusekäbide hunnik.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ega keelata ei saa, kui keegi tahab uhkeldada selliste haruldaste loomadega nagu madu või minisiga. Külaelus neid ei esine, arvan, et Kuusalu vallas neid ühtegi pole. Ei soovitaks neid pidada (tekib raskusi omanikul ja teistel õnnetusi).
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Lemmikloomadel on otstarve, kui ta pole tavaline kasulik koduloom (talleke või kutsikas), siis on ta vähemalt inimesele hea seltsiline.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Inimesed peavad lemmikloomi peamiselt üksindusest või jõuka elujärje võimaluste kasutamisest looma heaks, tema hüvanguks, et jagada oma heasoovlikkust, heldust, abi.
Kui oled suures hingehädas ja vajad üdini ustavat sõpra, siis võta endale koer. Koer on ustav sõber ja oma kiindumusega ja heasoovlikkusega aitab sind igas olukorras. Suur koer vajab palju hoolt, kuid suur koer on suuremeelne olend, ta tasub
sinu hoole eest sügava kiindumuse, armastuse ja truudusega. Koer on väga ustav loom inimesele, ta ei vea sind kunagi alt ja püüab sind kaitsta, isegi auto eest.
Mul oli emane koer nimega Hundu. Ta istus alati maja välistrepil ja teadis täpselt, mis toimus aias, tänaval ja toas. Ta tervitas ja saatis meid alati. Kui keegi läks majast välja või sisenes majja, ta alati tervitas maja elanikke, liputas saba ja väljendas oma sõprust igati.
Võõras olend tema haldusalas ei olnud teretulnud, loa pidi andma peremees või perenaine, et majja saada. Käisime iga päev hommikul ja õhtul temaga jalutamas. Pargis või haljasalal ta sai vabalt jooksta, nuusutada jälgi, tõsta jalga ja tutvuda teiste koduloomadega. Koer oli segavereline saksa lambakoer, temaga koolis me ei käinud, kuid õpetasime kodus selgeks kõige elementaarsemad käsklused. Kui me jalutasime tänaval ja keegi tuli vastu jooksis ta minu kõrvale, samuti käitus ta kui tuli auto vastu; alati ta püüdis kaitsta oma perenaist. Ta oli väike kutsikas kui minu täiskasvanud pojad ta leidsid ja tõid koju. Enne
Hundut oli meil väike must koer nimega Naki. Poisid said selle koera pärast esimese klassi lõpetamist ja ta oli laste parim sõber, kellega võeti ette kõik matkad ja käigud ja kes oli laste ustavam ja parim sõber. Naki oli väike krants, ostetud turuväravast, kuid väga vastupidav haigustele. Ta ei põdenud ühtki tuntud koera tõbe ja suri vanaduses, kui tagumised jalad enam ei tahtnud liikuda. Hundu seevastu jäi aastaselt koerakatku. Ta oli väga haige. Tohterdasin teda hoolikalt, ta sai terveks ja kiindus arstijasse veel enam. Hundul tulid esimesed viis poega ja need kutsikad olid väga ilusad. Järgmisel aastal tuli 11 poega ja koer põdes nii, et vaevu taarus jalgadel. Kutsikate kasvatamise ja realiseerimisega olid probleemid ja otsustasime koer ära steriliseerida. Operatsiooni talus ta hästi ja poegi enam ei tulnud, kuid jooksuaeg säilis. Jooksuajal lukustasime ta garaazi, sest isased koerad ründasid nii, et hekk ja lillepeenrad kannatasid.
Kord minnes jalutama, püüdis Hundu sõbralikult läheneda mustavalgekirju kaukaaslasele, kuid viimane ründas Hundut halastamatult, koer hakkas südantlõhestavalt karjuma. Kaukaaslane oli minu koera hammustanud kaela, nii et umbes 20 cm haav oli kaela peal. Sõitsime kohe loomakliinikusse, kus teda opereeriti narkoosi all. Tulime koju, koer paranes haavast. Otsisin üles kaukaaslase peremehe. Selgus, et kaukaaslast oli õpetatud tapma hunte, kes ründasid lambakarju. See koer oli toodud kaugelt Eestisse perenaisele kingituseks. Tavaliselt ta oli aias, kuid käis perenaisega jalutamas. Perenaine ei suutnud teda rihma otsas hoida, koer oli liiga tugev.
Teine kord hüppas ta üle aia ja tormas jälle meile kallale, õnneks oli mul käes suur kepp ja sellega õnnestus koer ära ajada. Teatasin peremehele ja nad panid koera ketti.
Hundu oli 14 aastane kui tal tekkis udara kasvaja ja sellega ta läks ära.
Tulid Eesti Vabariigi algusaastad, vargus ja röövimine olid igapäevased asjad. Nii kui pimedaks läks tulid kontvõõrad aeda ja õue luusima. Käisin igapäev jalgrattaga sõitmas. Mul oli jalgratas vene Saluut, kus oli värv juba ära kulunud. Ostsin metalli värvi ja võõpasin üle, et näeks parem välja. See ratas viidi hoovist minema. Mehel viidi ära mesinduskäru. Otsustasime, et võtame uue koera, hea valvuri. Poisid tõid ilusa rotveileri kutsika mustavärvi pruunide käppade ja kõrvadega, kes oli puhastverd tõukoer ja maksis palju. Kutsikas vajas eridieeti ja esialgu oli tal hoidja, kes valmistas talle sööki. Ta vajas loomaarsti hoolt, tal oli oma haigeraamat, kuhu oli kirja pandud, millised süstid ta on saanud ja millal peab uuesti veterinaari juurde minema. Ta kasvas väga jõudsalt. Pooleaastaselt hakkas ta näitama oma iseloomu ja allumatust. Tal haukumise kommet ei olnud. Ta haukus ainult väga pahatahtliku inimese peale. Koer vajas koolitust. Läksime koerakoolituse kursustele. Kästi tulla sellel inimesel, kelle sõna koer kõige paremini kuuleb. Koer allus hästi pojale, kuid tal polnud aega käia koeraga kursustel. Mina ei jõudnud koera kinni pidada, sest ta oli väga jõuline. Hakkas kursustel käima minu abikaasa, kursuste kestvus oli 3 kuud suvel 1995.a. ja maksis 550 kr. Nüüd kursuste lõppedes koer hakkas paremini kuuletuma, ta mõistis käsklusi ja temaga võis iga perekonnaliige jalutama minna. Kuna ta oli väga ilusa välimusega ja hella südamega koer, siis kõik kallistasid teda ja tänutäheks ta tõmbas keelega üle näo. Seda koera kasvatades mõistsin, et koera tõug ei ole määrav koera kurjuse ja tigeduse puhul, vaid kõik sõltub sellest, kuidas teda kasvatad. Rambo oli suur tugev lihaseline koer, kuid väga õrna südamega. Kui meil kodus olid külalised lasksime ta tuppa, et ta tutvuks meile lähedaste inimestega. Ta nuusutas kõik ära ja läks siis oma kohale või istus diivanile või tuli minu sülle.
Koer tajub instinktiivselt kuidas temasse suhtutakse. Iga loom kaitseb ennast ja oma sõpru. Kui koer on kasvanud tihedas inimühiskonnas, siis ta ei taha üksi olla ja läheb inimesi otsima.
Rambot toitsime kutsikana 5 korda päevas, ta sai ka juurvilja toortoitu, kalamaksõli ja vitamiine. Hiljem läksime üle poest ostetavale koeratoidule. Konte, juurvilja, õunu ja muud puuvilja ta sai lisaks. Keetsin ka vahetevahel putru. Koer sai õigeaegselt vaktsineeritud enamlevinud tõbede vastu. Usside vastu tuli ka tablette anda. Kuna koerakatk on haigus, mis levib ja on ohtlik, siis esialgu hoidsime koera maakodus ja peale vaktsineerimist tõime linnakodusse. Katkupisik säilib mitu aastat pinnases.
Ramboga jalutasime kolm korda päevas ja iga kord vähemalt poolteist tundi. Koeraga jalutamiseks valisin aja, kui inimesed olid tööle läinud või magasid, õhtuti käisime mitmekesi jalutamas. Rambo ei olnud kordagi haige, kuid paar korda ta astus oma käpa katki terava klaasikillu peale. Käpa ravi oli väga komplitseeritud. Tuli kogu aeg siduda ja ravida, umbes nädala võttis aega täieliku tervenemiseni.
Kõik koerad on elanud väljas ja maganud kahetoalises kuudis ka kõige suurema pakasega. Kuut on ehitatud kahekihiliste seintega ja soojustusega seinte vahel. Magamisruumis on aken tänava poole. Rotveiler on madalakarvaline, kuid tal on paks rasvakiht naha all ja ta talub hästi pakast. Esialgu kutsikana ta oli meil rõdu peal kuudis. Ainult Rambol oli lubatud majas viibida ja diivanile ronida. Teised koerad on kogu aeg väljas. Kui Hundu põdes koerakatku, tegime talle esikusse omaette ruumi, kus oli soe ja sai teda jälgida ja ravitseda.
Ramboga käisime tihti maal, ta istus autos tagumise istme peal minu kõrval ja ma hoidsin teda ümbert kinni. Ta talus autosõitu väga hästi.
Hundu oli autos tavaliselt põrandal, ta ei tahtnud nagu Rambo aknast välja vaadata. Lemmiklooma sünnipäeva me ei pea ja riideid ei ole vajanud. Koera regulaarselt kammime ja suvel peseme. Kevadel kui ilm on soe ja koer vahetab oma kasukat on hea šampooniga koer puhtaks pesta ja seejärel korralikult läbi kammida. Koer on perekonnaliige ja vajab tähelepanu, seltsi ja hoolitsust. Koera oleme püüdnud toita hommikud ja õhtuti samal kellaajal, et ta oleks rahulik ja ei lärmaks kui kõht on tühi. Hunduga käisin jões ujumas. Ta püüdis sinu ligi olla ja kraapis mõnikord küüntega. Vältisin koeraga koos vees olemist.
Aias on mul lindude pesakastid ja talvel panen rasvatihastele toitu. Tore on aknast jälgida nende toimetamist.
Meil on olnud kodus aeg ajalt ka mõni kass. Lapsed on toonud kassipoja ja siis on väga raske teda ära saata. Kass tahab elada toas, ta jätab oma karvu igale poole ja ta ei küsi luba kuhu võib ronida. Ükskord ronis kassipoeg pesumasinasse musta pesu vahele ja magas rahulikult seal, kui meie teda otsisime üle terve maja. Peale selle kass ei ole väga koduhoidev loom. Ta kõnnib naabrite juurde, laseb ennast toita seal ja kui ära tüdineb tuleb koju tagasi. Kass võib ronida sinu voodisse, padja peal põõnata ja muude rumalustega hakkama saada. Kass ei ole minu lemmikloom.
Lapsena elasin talus, kus peeti koduloomi: lambaid, hobuseid, lehmi ja sigu ning kanu. Väga armsad olid veebruaris vastsündinud lambatalled, kräsulised armsad olevused. Lastel lubati neid hellitada ja sööta. Väga kaunis oli ka vastsündinud hobusevarss oma pikkadel jalgadel. Suvel sai ratsutada kui isa pani tüdruku vana aeglase ruuna Kimmeli selga. Hobune ei sallinud seda ja tõmbas oma pehmete mokkadega tüdruku jalgupidi seljast maha.
Väga armsad olid tibupojad kui nad olid just koorunud ja oma pehmuses ringi tatsasid.
Koduloom teeb kodu kodusemaks ja nõuab inimeste kodusolekut. Koduloom on perekonnaliige, tema ülalpidamiseks läheb päris kopsakas summa raha ja sellega tuleb arvestada kui tahad looma pidada. Loomapidamine on omaette teadus. Vajalikku teavet saab koeraraamatust ja veterinaari käest. Tuttavate teave ei pea alati paika.
Koeranäitustel ei ole käinud. Rotveiler Rambo oleks saanud kindlasti medaleid, kuid meie koer oli meie jaoks, mitte võõrastele pilkudele.
Eriti oluline ja tähtis olend on koer lastele. Koer on lapse parim sõber. Kui lapsed olid suvel spordilaagris või pioneerlaagris, olid nad alati mures, et koer saaks jalutatud ja et koer ei läheks hulkuma.
Koera kuuti puhastame igal suvel, tõstame üles katuse ja laseme päikesel desinfitseerida ruume; vahetame allapanu, milleks on parim põhk või kuivatatud hein. Riided ei sobi allapanuks, sest lähevad mustaks ja neid tuleb tihti vahetada, peale selle imavad endasse niiskust ja muutuvad rõskeks.
Kui sul on oma maja ja aed, kus koer saab liikuda ja lapsed majas, tuleb kindlasti võtta lemmikloomaks koer. Kilpkonn, hamster, merisiga sobib paremini korterisse, kuid need olevused ei suuda asendada koera.
Kui 2005 aasta sügisel 48. teatmematerjali kogumise võistluse raames teema „Lemmikloom“ välja kuulutati, olin peaaegu kindel, et see teema pole minuvanustele (liiga lihtne), vaid haaramaks töösse enam kooliõpilasi. Pikka aega püüdsin kirjutamist vältida, kuigi koerad lemmikloomana on meie peres eksisteerinud ajast-aega ja ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Mõelnud järele, sai mulle selgeks, et ka seda teemat on võimalik lahti kirjutada erinevast aspektist lähtudes. Nii otsustasin (lähtuvalt minu erialast) eriti rõhutada lemmikloomade ja nende eest hoolitsemise toimet inimese tervisele, eriti psüühikale.
Elus leiab vähe rahu ja hea tuju allikaid. Lemmiklooma pidamine on üks neist. Lemmikloomad kingivad meile tingimusteta armastuse ja stabiilse vastutustunde ning pakuvad tröösti ka siis, kui muud asjad kipuvad viltu vedama. Paljudele meist asendavad nad oma pere ja järeltulijate puudumist või täidavad tühja koha nende kaotamise korral. Nende hulgas leidub nii „isehakanud lapsehoidjaid“ kui ka vanuritele „vestluspartnereid“.
Kuna lemmikloomad on tihti arukad ja arenemisvõimelised, siis kasutatakse neid nii tsirkuseseareenil inimeste naerutajatena (või imetlusobjektidena) kui ka abilistena igapäevatöös, kasutades ära nende enamarenenud haistmismeelt, riskivalmis kohusetunnet (pommikoerad, narkootikumide avastajad, tuletõrjekoerad, piirivalvekoerad, pimedate juhtkoerad jms.) Koerad majavalvuritena on aga niivõrd tavaline nähtus, et seda ei pane enam keegi meist imeks.
Paljude sajandite kestel on inimesed omistanud koertele ravitsemisvõimeid. Juba kreeka mütoloogias täheldati sellekohaseid uskumusi. Koer on Apallani püha loom, seepärast ohverdati teda, et Jumal aitaks terveks ravida raskeid haigeid. Kui Rooma impeerium Antiik-Kreeka alla neelas, muutus ka suhtumine koertesse, ohverdamise asemel viibisid nad lihtsalt tavapäraselt usutalituste juures. Pikapeale hakati koera seostama meditsiinijumal Asklepiosega, sündis mõiste „templikoerad“. Need koerad olid väikest või keskmist kasvu, viibisid palvetajate läheduses (lakkudes vahel isegi nende haavu) ning neile jätsid tervenenud haiged templisse tänukirja. Sündisid sellised imed nagu pimedast sai nägija, kadus pahaloomuline kasvaja, halvatu hakkas taas kõndima jne. Jne. Asktepiose templid purustati kui paganlus asendus ristiusuga.
IX sajandil Belgias sai aluse vaimuhaigete ravimine koertega, mida nimetati „koerateraapiaks“, koostati isegi raviprogrammid. Ka Esimese maailmasõja veteranide ravis leidis kasutust selline teraapiavorm.
Koera süljel on leitud antibakteriaalsed omadused (ei teatud ju vanal ajal veel antiseptikutest midagi), koera ülitundlik haistmismeel aitab tal ära tunda pahaloomulistes kasvajates leiduvaid haruldasi valguühendeid.
Bioenergeetilises ravis on enamkasutatavad suuremad koerad, kuna nende elundid meenutavad kõige enam inimeste omi. Efekt on maksimaalne ravis vaid siis, kui ravivat koera armastatakse, tema peale ei vihastuta ja teda ei karistata. Parim variant on dresseeritud koer, sest sel puhul läheb dresseerija bioenergia alfa-resonantsi koera omaga ja abi on eriti tõhus pärilike haiguste korral.
Koera dresseerimine võimaldab inimesel olla kõrge eani hea tervise juures. Juba mõneminutine dresseerimine turgutab ja harmoniseerib närvisüsteemi võrdudes klaasi tooniku joomisega. Arenevad lihased, veri ja kopsud küllastuvad hapnikuga. Tervendava dresseerimisega tegeldakse kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Sörkjooksu tehes on oluline hingamine diafragma abil. Ravitoimet omab ka koeraga koos ujumine. Ka koerakarvadel on ravitoime. Laste puhul on loomateraapial mõningaid eripärasid: nad tajuvad loomi veidi teistmoodi, seostades neid muinasjututegelastega. Neid kujutlusi ei maksa lõhkuda, sest ka rahvatarkus on omistanud paljudele loomadele ühtesid või teisi iseloomujooni. Laps ja koduloom moodustavad loomuliku paari, loomaga mängides ja rääkides areneb laps kiiremini. Uurimused on näidanud, et loomi pidavates peredes on lapsed avatumad, jutukamad ja osavõtlikumad. Nad harjuvad varakult hoolitsema teise elusolendi eest ja tundma vastutust. Arstide kogemused on näidanud, et ka loomahäältel on tervendav toime, nii kasutatakse neid ka salvestatuna. Ravida ei saa mitte ainult helidega, vaid ka vaikimisega, parimal juhul looduses. Isegi kalapüügil omistatakse tervendavat toimet. Koeraga vaikides jalutamine mõjub hästi stressi, südame isheemiatõve, infarktijärgse või -eelse seisundi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi, varase hüpertooniatõve, gripi, bronhiaalastma, nahapõletiku ja lülisamba osteokondroosi puhul. Vaikimisega ravimine on kõigile kättesaadav, et nõua kulutusi ega kutsu esile tüsistusi.
Kõik neljajalgsed sõbrad kingivad meile vaimset tervist ja toovad palju rõõmu, nad teevad seda erinevalt, kuid alati omakasupüüdmatult.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuna olen sündinud ja elanud maal, siis on minu majapidamisse läbi aegade kuulunud kassid, õue- ja toakoerad. Esimesed puht praktilises mõttes, hiirepüüdjatena välishoonetest, viimased aga just lemmikloomana, sest majavalvuri koha on alati täitnud õuekoerad, kes on ka olnud suuremat kasvu. Esimese toakoera sai minu vend oma 10-aastaseks sünnipäevaks ja kohe tuues ei saanud me teda tuppa tuuagi, sest ta kubises lausa kirpudest ja nakitses end pidevalt. Ehitasime talle õue kuudi, värvisime pruuniks, tegime koerale kirbutõrjet ja panime uuele sõbrale nimeks Naki (pideva nakitsemise pärast), mille kirjutasime ka punastes trükitähtedes kuudi avausest ülespoole. Naki suri loomulikku surma üsna eakana ja tema „matusetalitus“ avas ka meie lauda kõrvale nn. koerte surnuaia, kuhu on maetud kõik meie sõbrad. Toakoertest Jack, Muki, Loki (peale Naki) ja õuekoertest Jass, Robi ja Fredi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Algul võeti lemmikloom peresse loomulikult laste (s.o minu ja minu venna) nõudmisel, kuid kuna eranditult kõigile toakoertele meeldis autosõit ja meie isa oli elukutseline autojuht, siis võttis ta meid kaasa ka oma pikematele sõitudele. Esimese toakoera võtmist kaalutleti loomulikult kaua, kuna meie koolipäevad kujunesid muusikakoolis käimise tõttu väga pikaks ja sama võis öelda ka vanemate tööpäevade kohta, siis tekkis kohe küsimus, kes koera toidab ja valvab, et ta maantee peale ei jookse. Kuna lubasime kõigega ise toime tulla, siis viimaks andsid ka ema-isa järele. Tore on ju tulla koju, kui karvane rõõmurull on ootamas (isegi siis kui ta on järjekordse pahandusega hakkama saanud).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ka koerte saamislood on olnud erinevad, kuid eelistatud on alati olnud krantsid (ühest küljest on tõukoerad kallid osta ja pidada, teisest küljest on neil suurem võimalus ka haigestuda igasugu taudidesse ja tõbedesse). Loki, Jack ja Naki ning Muki on toodud tuttavatelt ja kuna iga elusolendi eest peab vanarahva kombe kohaselt midagi ka maksma, siis on selleks tavaliselt olnud mõningane külakost koera peremehele ja ka midagi maitsvat koeraemale. Raki sai toodud koerte varjupaigast, kus ta hakkas meile meeldima oma ülipüüdliku oskusega käppa anda. Jass sai ostetud kuulutuse kaudu peremehelt 100 rubla eest (hundikoera segavereline ristand). Fredi tõi meie majapidamisse minu sõbranna, kes sai selle eest ise kootud pitssokid ja likööripudeli. Meie praeguse lemmiku aga, kelle nimi on Terri ja kelle tõttu ma kirjutamise ette võtsingi ning kellest on ka fotomaterjali, tõi isa oma sõbra elukaaslase poolt, kuna tolle täiskasvanud tütar oli lapseootel ja väike laps ja toakoer ei sobivad kokku. Toimetused toimusid salaja, tütre teadmata ja kaua peale seda kleepis tüdruk linnas elektripostidele kuulutusi, mis kirjeldasid „kadunud“ koera ja lubasid leidjale vaevatasu. Hind oli ka seekord kokkuleppeline ja sümboolne.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustai enamasti üheskoos, algatajateks olid muidugi lapsed (hiljem ka venna lapsed), sest neil tekkis kummaliselt kiire seos koera välimuse ja omapära ning nime vahel. Ka hüüdnimed tekkisid omasoodu. Robit kutsuti Ropkaks, Jassi Jassuks, Fredi hüüdnimi oli koguni Kaaru, Territ hüüti hoopis venepäraselt Terrovitš.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta olen hankinud siiani raamatute abil, mida on viimasel ajal väga hulgaliselt ilmunud. Näiteks A. Esserson, E. Joosepson, Kadarik, J. Kikkas, U. Pihlamäe, P. Saks. „Koer“, Dr. Bruce Fogle „Tunne oma koera“ jms. Mõlemad nimetatud raamatud on kingitud meie perele just suurest huvist ja armastusest tingituna lemmikloomade vastu väga heade tuttavate poolt ning on tõesti sisukad. Teavet haigestumiste korral oleme saanud ka loomaarstidelt väikeloomade kliinikutest (nii Tartust kui ka Jõgevalt).
Häid ja kasulikke soovitusi oleme saanud ka koerteklubi liikmetelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole kohe kindlasti selline tegus, mis oleks avaldanud mõju lemmiklooma valikul. Küll on aga aluseks olnud koera kena ja korralik välimus, tema praktilisus ja terasus ning taiplikkus. Eelistanud oleme alati tõupuhastele koertele krantse, kuna need on odavamad osta ja pidada, pole nii tundlikud haiguste suhtes ning seetõttu on ka nende eluiga pikem.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole me kunagi osalenud. Esiteks on Tartusse ja Tallinnase küllalt pikk maa, teiseks ei ole tegu tõupuhaste loomadega ja kolmandaks ei ole tavakoerad saanud põhjalikku dressuuri, küll omavad nad aga küllaldaselt praktilisi oskusi, mida on vaja majapidamises (väljaküsimine, toasusside toomine peremehele, lemmikkülalistele oma kummilelude toomine jms.).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kui koer on konkreetselt kellelegi kingitud (Naki vennale, Jass mulle), siis loomulikult koera peremees, muudel juhtudel kogu perekond vastavalt sellele, kuidas on aega ja tahtmist.
Kuna vanemad on mõlemad kodused pensionärid, siis viivad nad meelsasti ühte enese õues viibimise ja koera jalutamise vajaduse. Söögiajad langevad samuti ühte pere söögiaegadega, kusjuures koer sööb kõige viimasena ja spetsiaalselt selleks ette nähtud isiklikest anumatest (mitte mingil juhul otse põrandalt või käest). Ka televiisori vaatamise ajal vajab koer tähelepanu ja seda osutavad toas kõik pereliikmed. Isegi öösel on vaja sageli teda õue „asjatoimetustele“ lubada ja seda teab ta juba täpselt, kelle poole pöörduda, et õigeaegselt abi saada (eks ikka nooremate inimeste poole, kelle uni on pinnapealsem ja tahtejõud abi osutada suurem). Omaette protseduur on kuus korra saunaskäik, millele järgnevad kuivatamine, föönitamine ja kammimine. Ka siin osalevad kõik pereliikmed (mina pesen teda saunas, see on talle väga meeltmööda, isa kuivatab ja ema kammib).
Loomaga tegelemiseks kulub mul 3 tundi kindlasti, vahel vähem, vahel rohkem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuivtoitu, kus on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, ostan poest. Võimalusel annan talle ka nn. inimeste toitu nagu supid, maksakaste, keeduvorst, hautatud looma- ja sealiha, piim, makaronitooted, toored kartuliliipsud, maiusena küpsist. Kõik selleks, et toit oleks mitmekesisem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Hundikoeral Jassil oli jalaluumurd (lahtine), kuna ta jooksis sõiduauto ette. Luu pandi paika mitte looma, vaid inimeste arsti poolt tema kodus garaažis. Soovitajaks oli koerteklubi liige. Ussirohtu oleme 2 korda aastas ostnud ka profülaktika mõttes. Kõrvapõletikke olen ise ravinud. Jassi epilepsiahooge püüdsin ennetada samuti inimestele mõeldud ravimiga. Vaktsineerimist (eriti marutaudi vastu) pean väga vajalikuks. Siiani on seda tehtud organiseeritult kogu küla koduloomadele kohaliku loomaarsti poolt ja väga odavalt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Neutraalselt, kuna oma loomadel pole mul seda teostada vajadust olnud. Kasside puhul on see aga koguni hädavajalik, sest muidu on vajalik juba elusolendite hävitamine ja see pole juba enam eriti südamlik tegevus. Arvan, et sama kehtib ka emaste koerte puhul (minul on siiani olnud õnneks kõik isased olendid). Ka tiinusevastaste tablettide andmine on üks võimalustest, kuid sel puhul on vajalik nende manustamine õigeaegselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu koertel on olnud järglasi lausa suurte pesakondadena, kuid kuna „koeraisadel“ ei ole probleemi laste realiseerimisega, siis on kutsikad kõik kenasti siiani perekonnad ja kodud leidnud, kes neid väärivad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õuekoertele mõeldud kuudi kinkis mulle isa koos minu esimese isikliku koeraga, kelleks oli segavereline hundikoer Jass. Kuut oli kahekordsete seintega, aknaga ja mitmekihilise katusega, lastud mõõtude järele spetsiaalselt puutöökohas teha, koosnedes eestoast ja tagakambrist. Talvel on suurte külmadega ka õuekoeri tuppa võetud ööseks, kuid köögist kaugemale pole nad tohtinud tulla.
Seevastu toakoertel on õigus jalutada kogu korteris, lemmikpaikadeks on kujunenud voodialused (koer vajab kaitstuse ja eraldatuse tunnet nii nagu inimenegi, kes vajab vahel üksiolemist). Voli on toakoertel magada ka vooditel päevatekkide peal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma võtan ma kaasa enamikule väljasõitudele, kuna talle väga meeldib autoga sõita ja selleks puhuks on tal tema isiklik istmekate, mis on laotatud auto tagaistmele. Ühtlasi asendab ta ka auto „salalukku“. Reiside puhul, mis kulgevad ühistranspordiga ja pikemat aega, tuleb mu lemmikloomal aga koju jäänud seltskonnaga maha jääda ja seda elab ta väga valusalt üle, näidates kõigile välja oma solvumist (muutub loiuks, ei söö ei joo jne).
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi olen teadnud nii täpselt kui ka üldises mõttes (vaid kuud). Kindlaste kuupäevade puhul on sünnipäeva ka loomulikult tähistatud, premeerides sünnipäevalast tema lemmiktoiduga (maks, maksapasteet, poolsuitsuvorst jt) ja väikese kingitusega. Tähelepanu keskpunktis on ta sellel päeval olnud alati. Ka jõulukingitused on loomulikult ka lemmikloomade igal aastavahetusel (koertemänguasjad, kirbu- või puugirihm, lemmiktoit, koertešampoon jms).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kuna minu lemmikutel on kõigil olnud piisavalt paks ja soe karvkate, siis riideid pole ma neile ei ostnud ega ka ise õmmelnud. Küll olen aga ostnud ja sõbradki on kinkinud erinevaid kaunistustega nahast kaelarihmasid. Mänguasju on olnud ainult minu viimasel toakoeral Terril. Alguse sai kõik sellest, et ta tõi ühel päeval koju ühe lapse poolt (oletatavasti) hüljatud roosakarvalise jänese, mis oli vihmast läbi vettinud. Pesin mänguasja masinas puhtaks ja toimisin edaspidi nii igal päeval, kuna jänes määrdus mängides kergesti. Järgnesid poest ostetud pruunkaru, roheline hiir, roosad piuksuvad jõehobud (ekstra väikeloomakliinikust koertele mõeldud mänguasjad, millest esimesel näriti kiirest kõri läbi ja sellega seoses lakkas piiksumine), viimaks lilla okkaline siil, sellest on kujunenud lemmikmänguasi tänaseni.
Mänguasjade seltsis veedab minu lemmik suure osa oma päevast. Kui need on kusagile ununenud või kadunud, ei saa koer rahu ja niutsub nagu nutaks. Külalisele, kellest Terri väga lugu peab, viib ta oma mänguasja jalgade ette, nagu teeks nii ettepaneku mängima hakkamiseks (inimene viskab mänguasja ja koer toob selle talle tagasi).
Koera pesemiseks šampooni olen alati ostnud väikeloomakliinikust, kus see on küll tuntavalt kallim kui inimestele mõeldud šampoon, kuid see-eest ka kvaliteetne (ei kahjusta nahka ja rasunäärmete tööd), peale pesu karv läigib alati. Viimasel ajal on spetsiaalsed šampoonid lühi- ja pikakarvalistele koertele ning ka värvus mängib suurt rolli (must, pruun või valge). Eks kamme ja harjaseid on mitmesuguseid, mõeldud nii toa- kui ka õuekoertele (suuremad, tugevamad). Ainsaks ehteks on olnud kaelarihmad, Terril pidulikuks puhuks (naljaga pooleks) kikilips pruunist sametist. Spaasse pole ma oma neljajalgseid sõpru viinud, küll aga suvekuudel järve äärde endaga koos ujuma. Suured koerad on olnud väärt riidevalvuriteks peale esialgset vettekastmist.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti. See kaasneb kindlasti perekondades, kus puuduvad lapselapsed, keda nunnutada ja siis saab oma osa ülehoolitsemisest ja hellusest koer või mõni muu lemmikloom. Kaasneb ületoitmine, loom muutub loiuks ja abituks, mis annab ülehoolitsemiseks veel hoogu juurde. Pakutakse üle ka loomakeste riietega ehtimisega, muutes nad naeruväärseks ja halenaljakaks. Vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahe on see, et esimese puhul esitatakse nõudmised ka loomale (režiimist kinni pidamine, elementaarsed dressuuriga omandatavad oskused, puhtuse pidamine jms), teise puhul arvestab peremees üksnes üha kasvavate looma vajadustega, ootamata vastutasu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on ühiskond nii arenenud, et ka lemmikloomadel on oma vajaduste rahuldamiseks mitmekülgsed tingimused (hotellid, raviasutused, loomaarstid, kauplused ja eriosakonnad, spetsiaalsed toidud jms). Teave loomade kohta on toonud (raamatud, ajakirjad, loomakliinikute töötajad, ühendused jne) seadused ja trahvid nendest mitte kinnipidamise korral, seega lemmikloomade kaitse. Kõik sõltub ajalistest ja rahalistest ressurssidest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on nagu lähedase inimese surm. Sellest kaotusest jääb tühimik hinge, mida ei suuda täita ükski teine lemmikloom. Küll aitab aga uus lemmik kaotusvalust paremini üle saada. Matmisega kaasneb oma tseremoonia, ka on selleks koduaias kindel koht. Sõpra jäävad tähistama püsililled vms.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Minu lemmikloomade „kodureeglid“ on olnud lihtsalt ja arusaadavad: asjatoimetusteks tuleb õue küsida, süüa tuleb oma kausist ja siis kui on isu, lillepotis kraapimine ja pererahva asjade närimine on keelatud (selleks on enda mänguasjad ja kondid), ise toidu võtmine ja võõrastelt mangumine on keelatud. Siiani on kõik koerad suutnud nendest nõuetest kinni pidada, v.a. üksikud erandjuhud, kui nad on üksi kauaks ajaks tuppa pererahvast ootama jäetud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õuekoertest kahel (Jassil ja Robil) oli tegemist erilise „kassilembusega"), püüti omi ja võõraid kasse tabada ja pureda (mõnikord isegi tapmiseni välja). Sel puhul ootas neid peremehe poolt korralik nahatäis, mis jäi küll tükiks ajaks meelde, kuid ei võtnud ära isu taas kõike korrata. Fredi toimis samuti kanadega. Kord, kui ta oli kahte naabrinaise kana korralikult tuustinud, pani peremees neid talle nina ette ja ta sai ihunuhtlust. Naabrinaisele anti uued kanad meie kanakarja hulgast ja kera tuustitutel löödi pead maha ning tarvitati toiduks. Õige karistamine ongi see, kui loom tabada otse teolt, hiljem ei saa ta enam aru, mille eest teda nuheldakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õuekoertele olen õpetanud puust kepi või palki peremehele ära toomist. Peale ülesande täitmist olen looma premeerinud vorsti või mõne muu maiusega. Ka haukudes küsima olen õpetanud nii õue- kui toakoeri. Toakoerad said ruttu selgeks sitsimise istudes tagajalgadel. Kindlasti pean koerale varajast dressuuri väga vajalikuks, seega ka koertekooli, kuna koolis on näha, mida temataolised ja -sugused juba oskavad. Kahjuks on maalt koertekoolidesse, mis on vaid suuremates linnades, käimine tülikas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikult räägin ma oma lemmikloomadega, sest see on ju inimese puhul ainuke suhtlusvahend, edasine sõltub juba koerast ja sellest, kuidas ta reageerib ning kas ta üldse reageerib inimese poolt öeldule. Kui toakoerad, erinevalt õuekoertest, veedavad enamiku ajast inimeste seltsis, siis on ka nende „keelevaist“ parem. Õuekoerad reageerivad enamasti vaid keeldudele ja käskudele, küll aga reageerivad nii toa- kui ka õuekoerad kindlasti pererahva meeleoludele. Olen nõus, et mõtlemine on omane üksnes inimesele, aga mälu on arvatavasti ka loomadel. Viimane toakoer Terri saab minu arvates enamuse inimeste juttudest aru, seepärast eeldades karma ja reinkarnatsiooni e. taassünni olemasolu, suhtun ma ka temasse kui võrdsesse, tuletades talle meelde, et kui järgmises elus on tema inimene ja mina mõni loom, siis ka tema minu vastu mõistvam oleks. Eriti hästi tabab Terri sõnade „vorst“, „jäätis“ ja „autoga sõitma“ ning „õue“ tähendust, sest need on ta lemmiksõnade taga peituvate lemmiktegevustega seotud. Arusaamise märgiks tõusevad kõrvad kikki ja nägu väljendab ilmekalt arusaamist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvan, et kindlasti võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Üheks näiteks on kindlasti lihtsast ja tervislikust toidust keeldumine, nõudes enesele üha uusi, haruldasemaid ja kallimaid maiuspalu.
Tean ka lemmikloomi, kes magavad pererahva puhastes asemetes padjakuhjade otsas ja see on tavaline nähtus.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna laste tööpäevad on enamasti vanemate omadest lühemad ja sageli on just nende tahtel muretsetud majapidamisse lemmikloom siis on loomulik, et laps ka selle looma eest hoolitseb, näidates üles vastutus- ja kohusetunnet elusa looduse vastu. Kuna nii loomadele kui ka lastele on mäng meelepärane tegevus, siis sageli teevadki nad seda üheskoos. Arvan, et lapsele on vajalik lemmiklooma olemasolu, et ta õpiks varakult teistega arvestama, kellegi eest hoolitsema ja kellelegi rõõmu valmistama. Ainukesed lapsed ei tunne sedasi end ka üksikuna ning on kaaslaste suhtes lõppkokkuvõttes hoolivamad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kahtlemata kaasneb lemmiklooma võtmisega ka suurenenud suhtlemisvajadus inimestega, kes samuti lemmiklooma peavad. Ühiseid rõõme ja mis seal salata, ka muresid on ju palju, mille üle diskuteerida. Pean ütlema, et tähtsust ei oma isegi looma liik (olgu kass, koer, merisiga vms), vaid kõik see, mis toimub „ümber lemmiku“, ühendab. Vahetada saab häid nõuandeid igal alal, eriti toitmise ja hooldamise (karvkate, küüntelõikus jms) kohta käivat infot, aga ka tekkinud traditsioone ja harjumusi lemmiku soetamise järgselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on nendeks vatt, sest minule seostub lemmikloomaga alati midagi pehmet ja armast, mis juba iseenesest tekitab positiivseid emotsioone ja maandab pingeid. Kui lisada nendele omadustele veel arukus ja sõnakuulelikkus, mis mõnede inimestegi puhul on imekspandavad, siis pole raske aimata, et sobivaks lemmikuks saab mulle olla enamasti koer. Olen pidanud ka kasse, kuid nemad on lisaks eelpoolnimetatule väga isepäised ja kättemaksuhimulised loomad, kes enamasti hoiavad kodu (koer teatavasti kiindub just peremehesse, seepärast ei valmista talle kohanemine uue elukohaga suuri raskusi).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetsed näited mul küll puuduvad, kuid kuna kõik maal elavad inimesed toidavad talviti oma koduaia linde, et neil oleks aastaläbi putukate hävitajad omast käest võtta, siis kindlasti on mõnel vanamemmel või -taadil oma lemmikrasvatihane või varblasepoiss. Võin vaid öelda, et ka minu vanematel tekkis sellel aastal 2 nn. oma isiklikku rähni, kes olid teistest lindudest enam teretulnud linnumajasse einele.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on selliste lemmikloomade pidamine väga õpetlik ja teadmisi ning oskusi nõudev, sest peab ju omanik kursis olema kõige sellega, mis tema lemmikut puudutab (toitmine, puhastamine, päeva- ja unerežiim, ohtlikkus inimese suhtes (võimalikud reageerimisviisid), haigused jms). Ka kehtib siin lause: „Maitse üle ei vaielda.“ Kahju oleks sellisest lemmikloomast vaid juhul, kui peremees võtab ta endale eesmärgiga kaaslastest erineda ja millegi eriti ekstreemsega silma torgata. Viimasel juhul kaasneb sellega oletatavasti ka kaaslasest kiire tüdinemine ja vastutustundetu suhtumine elusa looduse vastu. Õnneks esineb selliseid juhuseid harva.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kuna sõna „lemmik“ iseenesest eeldab positiivseid omadusi, mis kutsuvad esile poolehoiu, siis eeldan, et ka lemmikloomaks saavad olla need loomad, kes toovad inimesele oma olemasoluga ja eluviisiga rõõmu. Lemmikloomal on oletatavasti ikka armas, iseäralik või naljakas välimus. Ta on mõistev ja lohutav kaaslane, kes alati avaldab poolehoidu või lohutab üksnes oma olemasoluga. Lisaks võib igal lemmikloomal olla veel ridamisi positiivseid omadusi, mis teevad temast omaniku suhtes meeldiva isendi. Arvan, et pole, sest loomad (nii nagu inimesedki, kes tegelikult on ju lihtsalt kõrgemalt arenenud imetajad) on ju samuti erinevad ja erinevatel loomadel on nii omadusi ,mis on meelepärased kui ka vastupidi – ebameeldivaid, kuid ka ebameeldivad omadused võivad esile kutsuda positiivseid elamusi. Koduloomad on kõik loomad, keda inimene on nende kasulikkuse pärast ajapikku kodustanud kasutades ära nende liha, piima, villa jms. Lemmikloomadeks ei pruugi olla nendest kõik, vaid ainult mõned mingite eriliste omaduste poolest silmajäävad isendid või siis mingi omaduse poolest (kergem pidada, tulusamad, enam muljetavaldavad jm) pooldatavate isendite kogumine. Lemmikloomadele pühendatakse enam aega, neid hellitatakse, neile püütakse teha meelepäraseid kingitud, et võita enam inimesepoolset poolehoidu (kiindumus on sageli vastastikune, samuti soov head teha).
Lemmikloom on enamasti küll loom, kellel puudub praktiline otstarve (sageli võetakse lapsele, et temas arendada omadusi, mis edaspidises elus kasuks tulevad), kuid alati ei pruugi see nii olla. Eriti kehtib see nendel juhtudel kui lemmik kujuneb välja koduloomade hulgast. Näiteks võib tuua majavalvurist koera, hiirtepüüdjast kassi, meelelahutajast ja seltsipakkuvast papagoi, visuaalset naudingut pakkuvad akvaariumikalad jne. jne.
31. Miks inimesed peavad lemmikloomi?
Kuna lemmikloomade pidamispõhjuseid on palju, siis püüan olulisemad nendest selle punkti all välja tuua (eraldi põhjustena lastel ja täiskasvanutel esinevad, kusjuures on ka ühtivaid põhjusi).
Lemmikloomade peapõhjused pidamiseks lastel:
1. Üksikud lapsed, kellele lemmikloom asendab õe või venna olemasolu, kellest ta on olude sunnil pidanud ilma jääma.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavad ja autistlikud (üksindust inimeste suhtes) lapsed, kellel on vähe eakaaslastest sõpru.
3. Haiged lapsed, näiteks vaimupuudega lapsed, kellele lemmikloom on „psühhoteraapia tegija“.
4. Karjäärivanemate või üksikvanemate lapsed, kellele loom on sõbra ja julgustajana üksioleku ajal.
5. Positiivsete iseloomuomaduse varases ettenägelikus arendamises lapsele. Näiteks hoolivuse, sallivuse, elusa looduse tundmaõppimise, vastutustunde, millestki loobumisoskuse, lisakohustuse olemasolu, tulemuste käegakatsutavuse arendamine lastes.
6. Heade mälestuste enda noorusajast taastekitamine oma lapses.
7. Kingitusena saadud lemmikloom unistuste täitmiseks või teenete eest premeerimiseks.
Lemmiklooma peapõhjused pidamiseks täiskasvanutel:
1. Üksikutel puuduva abikaasa ja olematute laste asendamiseks.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavatele inimestele võimalus, tagasiside olemasoluga, suhelda.
3. Täiskasvanud lastest tekkinud „tühimiku“ täitmiseks lemmikloomaga.
4. Lähedase inimese kaotusvalust ülesaamiseks ja leevendamiseks.
5. Vaba aja ülejäägi täitmiseks e. nn. hobikorras lemmiklooma pidamine.
6. Materiaalsete võimaluste teke lapsepõlveunistuse täitumisvõimalusega (oma maja, piisavalt suur palk, ajalise limiidi olemasolu jms).
7. Uue suhtlusringkonna tekke- või ühinemisvajadus (naabril või tuttaval lemmikloom, kellest kõneleb, soov samaga vastata).
8. Füüsilise koormuse tootmisvõimalus vajadustest tingituna (istub töö, liigne kehakaal, närvilisus tegevusetusest, põhjuse puudumine õue minekusk).
9. Lemmikloom arstliku näidustusena (loom kui pingemaandaja, „psühhoterapeut“, „treener“ jms).
Lõpetuseks
Selles nn. lisaosas e. lõpuosas tahaksin kirjutada loomade võimest inimese harjumusi ja suhtumist muuta kuni 180º-se pöördega otsuse vastuvõtmiseni.
Nimelt kolis ~10 aasta eest meie külasse elama pere suurlinnast (Eesti mõistes), kes polnud kunagi pidanud oma majapidamises mingit looma ega tundnud oma kiire elutempo ja kõrgete hügieeninõuete tõttu ka iial vajadust selle järele. Maal hakkasid pensioni ikka jõudnud inimesed tegelema iluaiandusega, kuna sellist võimalust pole nende kortermajades elamise tõttu iial avanenud. Esimesed aastad maal pakkusid suurt huvi, naudingut ja hulgaliselt tööd koos kaasnevate suurte väljaminekutega (taimed, istikud, väetise, tööriistad, erialane kirjandus küllalt kallid). Seoses iluaiaga kaasneva suure tööga ei tulnud mingi looma soetamine kõne allagi, seda enam, et loom oleks võinud peale ajakulu ka taimi ja muru kahjustada. Igakordse kassi või koerapoja pakkumisega kaasnes teadlik äraütlemine ja kõõrdi vaadati isegi aiavärava tagant möödajalutavatele koeraomanikele (äkki kergitav kogemata jalga õuealast värava taha jäävatele roosiistikutele).
Koolivaheaegadel külastasid vanapaari lapselapsed, kellest oli kaua suur rõõm, kuid ajapikku tekkis tühimik, mis oli hingelist laadi, peale lapselaste lahkumist. Algul püüti seda leevendada tihedamate väljasõitude ja teatrikülastustega, kuid koju tulles andis tühjus veelgi enam tunda.
Tulemuseks oli ühiselt planeeritult kassipoja võtmine kuulutuse järele ajalehest. Kassipoegade ema oli poegimisel eluandnud ning pojad vajasid toitmist ja hooldamist nagu imikud. Kõik see süvendas armastust lemmiku vastu, sest on ju katsumused need, mis sunnivad nii inimeste kui ka loomade puhul veel enam ühte hoidma. Kassipoeg oli emane, seetõttu lasti ta väikeloomade kliinikus steriliseerida, mis oli juba koos järelraviga teiseks ühiseks katsumuseks. Mõne aja pärast järgnes kauplusekettidest muretsetud toidust tingituna (kajastati ka ajalehes „Postimees“) neerupõletik, millega pöörduti Tartusse loomaarstist spetsialisti poole. Saadud ravi oli kulukas ja kauakestev. Kuna maalt loomaarsti külastamine oleks olnud tüütu ja kulukas, tegin mina inimestearstina kassile 14 päevase süstikuuri, spetsialistide poolt määratuna, käies „patsiendi“ pool kodus. Esimesel visiidil viisin oma uuele sõbrale ise villasest lõngast kootud sooja nn. „niudevöö“, mis oli talle pisut kitsas, kuid peale pressimist päris paras ja loom kandis seda hea meelega (algul püüdis sellest ebamugavuse tõttu välja pugeda). Sageli jagasime oma nõuandeid ja muljeid lemmikloomadest, nii kujuneski minust kassi nimega Liisu „ristiema“. Vanavanemate eeskujul võeti kassipoeg ka lapselaste linnaelamisse, sest poisidki kiindusid väga Liisusse ja neil oli raske temast vaheaja lõpul lahkuda. Arstid määrasid aga Liisule uue, ainult paremates linnakliinikutes ja lemmikloomapoodides saadaoleva kuivtoidu, mis on küllalt kallis, kuid poeg lubas oma vanavanematest kassiomanikele nende lemmiku toiduvarud sponsoreerida. Nüüd ei möödu ühtegi nädalat ega ainsatki tähtpäeva, mil ei peetaks meeles Liisut kui täieõiguslikku pereliiget. Naljakaid tegemisi ja juhtumisi tema elust jagub kuhjaga ning vaatamata läbielatud viperustele on temast rõõmu nii oma pereliikmetele kui ka külalistele. Elu ilma oma kassita ei kujuta vanapaar enam ettegi. Pikemalt reisilt koju naasnuna on neil mõtted tema kui kõige kallima peal esimesena. Inimesed oleks nagu äravahetatud, sest nüüd oskavad nad ka hinnata teiste inimeste lemmikloomi, nende harjumusi, nende peale tehtud kulutusi, nende läbielatud valu haigestumise korral ja rõõme, mida jagatakse kaasinimestega ning hirmu oma lemmiku kaotamise ees. Enam ei paku nalja ei lemmikloomade surnuaiad ega matusetseremooiad, mis sarnanevad inimeste omadele, lemmikutele mõeldud mänguasjad ja pesemisvahendid, isegi riided, mis on õmmeldud spetsiaalselt lemmikloomadele, et nad end hästi tunneksid.
Tore, et uks hingemaailma on avanud tee mõistmaks veel üht osa kaasinimestest. Kindlasti on nüüd kergem mõista ka ajakirjanduses kajastatut lemmikloomade kohta ja suurem huvi kirjanduse ja filmide vastu, kus kirjutatakse loomadest ja nende suhetest ning kasulikkusest inimestele.
Temast on mul esimene mälupilt. Ta lihtsalt oli olemas, pere kass, isane. Oli toas või õues, talvel küünis või laudas, nii kuidas tahtis. Ööseks kassi tuppa ei jäetud, temal ei olnud pissimiseks mingit liivakasti. Erilist viisakust tal ka ei olnud, vahel tegi nurka oma asja. Kassi ülesandeks oli hiiri püüda. Vahel seadis isa ka lisaks kassile kastlõksu üles. Talus ei olnud kunagi rotte. Ma ei osanud siis veel kassiga suur sõber olla. Ajasin teda harja varrega toas voodile alt ja kappide tagant välja.
Kass Kitti
Kui naabrid, Sepa omad veel siin elasid, siis neil olid ühel kevadel kassil pojad. Kui nad juba käia oskasid, siis vana kass viis neid metsa elukooli. Sealt ühel päeval isa püüdis neist ühe kinni ja tõi koju. See oli hoopis teistmoodi kui endine vana kass. Lõpmatuseni võis ta vitsaraagu või nööri otsa seotud paberinutsakut hiire pähe taga ajada. Ega tedagi tuppa ei harjutatud. Kassi kodu on hooned. Räägiti veel, et kui ema oma kodunt siia isa juurde tuli ja kassi kaasa tõi, siis mõne aja pärast läks kass vanasse kodusse tagasi. Nüüd sellele kassipojale anti kõik paremad palad. Isa tegi talle ise suure toidu peeneks, tegi puru ja siis lasi kassi taldrikusse. Seda sõi kass ka hea isuga. Lüpsi ajal oli ta piima kurnamise nõude juures. Kui ema lüpsis lehmi ja piima ära kurnas, siis kass sai kurnamise rätikust väljapigistatud piima ja vahu oma kaussi. Kes kassile puhast piima andis? Toas vahel. Peagi oli kassipojast kasvanud ilus vöödiline tiigri karva noor kass. Mängulusti jätkus. Ajas vahel laua all niidirulli taga ja siis veel hanekõrist hernetega tehtud lõngakera kõrisevat rõngasalust. Koeraga harjus ära ja nad ei teinud üksteisest suurt välja.
Tuli kevad ja ühel päeval „kass tõi pojad“. Elumaja pööningule tegin talle varem samblast pesa. Nüüd oli tal seal äkki 4-5 poega. Kassile jäeti neist alles üks. Keegi uputas ülejäänud veeämbrisse ära. See üks kasvas ja oli kui ema koopia, sama rahutu ja mänguhimuline. Maias hiirte ja lindude peale, mida vana kass talle koju alguses kätte tõi. Armastas vana Kittiga mängida. Vahel läks päris ulakaks, hüppas istuva vana kassi pikali ja näris ning sakutas teda tagumiste käppadega. Kitti kannatas ja kannatas, kuni kiusamine läks liiga suureks. Siis karistas teda käpalöögiga või hammustas kergelt. Niisiis loodus on ise nii seadnud, et vanem õpetab noort, vahel päris kõvasti, Aga uuema aja inimeselapsi ei tohi keegi vitsaga karistada.
Aga kassi kasvatas ka inimene. Kui ta nurka tegi, pandi nina sisse ja anti paar matsu vitsaraoga vahel aitas sellest kohe. Sügisel või talvel leiti külast keegi, kelle talus polnud kassi. Oli ära surnud või ära läinud. Siis sai noor kass meilt sinna omale uue kodu. Tasuks oli aitäh kindlasti. Varematel aegadel anti nõel. Vana Kitti teenis meid veel mitu aastat.
Koer Vudi
Sel ajal oli meil peres kohikoer Vudi. Ta oli hea haukuma. Nüüd pärast kohitsemist ei läinud enam külla teistele koertele. Seisis kodus. Temaga hakkasin esimest karjas käima. Ma ei käinud siis veel koolis. Vudi tüdines vahel karjas ära ja tahtis koju minna. Pidin teda leivatükiga tagasi hoidma. Esimene karjaskäik oli kodust pool km eemal kuue lehmaga ja kui olin 6-aastane. Vudi ei olnud kuigi hea karjakoer, kuid lehmad teda kartsid. Oli mul rohkem seltsiks, et oleks metsas julgem.
Kord Palli talu raiesmiku ja lepikusse kasvanud põllu ääres nuuskis Vudi midagi ühe tuulemurru kännu juurte vahelt. Ja äkki pani sealt jooksu väike jänesepoeg, Vudi järel. Jänes ei jooksnud kiiresti, kuid puges tihedate leppade vahelt läbi, kuhu Vudi kinni jäi. Vudi lausa kiunus, et jänest kohe kätte ei saa. Ja jänes pääseski minema. Pärast kodus isa õpetas, et tuleb seljast võtta pintsak, siis saab jänese selle alt kätte.
Vudi oli tubli kodu kaitsja. Ta magas vahel köögis laua all. Kui siis keegi juhtus välisuksele koputama ja hakkas sisse tulema, oli Vudi kohe ta pükstest kinni võtmas. Teda pidi keegi siis kaela rihmast sel ajal kinni hoidma. Pärast ta ei läinud enam külalise kallale.
Kevadeti liikus talu küünis ja kuuris külast tulnud isakasse. Käisime neid Vudiga taga ajamas. Ega ta neid kätte ei saanud, aga hirmutas küll. Kassid jooksid vahel kiviseina mööda lauda lakka. Vudi hakkas vanaks jääma. Hallid karvad tulid vuntsidesse. Tallu oleks vaja olnud noort koera, kuna ma olin ka ise parajas kutsika eas, nii 10-aastane. Kutsikatega koeri ümbruses ei olnud. Aga siis saime teada, et Varestel Pahklas on koeral kutsikad. Saime nende peredega tuttvaks 1941. a. kui nende lapsed meil pagenduses olid. Ja nii oligi kui isa Varestele viljaveskile läks, siis läksin mina ka kaasa kutsikat vaatama. Olid alles umbes kahekuused, väikesed. Said vanalt koeralt veel tissi. Koeri seal ei söödetud eriti. Need käisid veskis suure mürina sees jahu lakkumas ja jõid künast vett peale. Õhtuks sai isa vilja jahvatatud ja mulle anti üks isane pruunikas kutsikas kaasa. Tulime läbi Rohu metsa otse, läbi poriaukude. Ime, et see vanker üldse püsti jäi. Istusin kuumade jahukottide vahel, kutsikas süles. Oli minuga üsna rahul ja pärast ainult minu koer.
Koer Vati
See väike pikkade jalgadega jänese moodi koer tekkis umbes sel ajal naabrile – lell Villemile. Oli nii kõhnuke, et kuidas sa teda ketti paned. Ega minugi koer ketis ei olnud. Meil oli aed õuel ümber ja koer ei pääsenud välja hulkuma. Alati käisin temaga koos. Kui vähegi mahti sai, siis mängis naabri Vatiga. See oli lõputu tüdimatu tegevus. Naabrid jälle olid hädas, et koer jälle kodunt ära. Vahel tulid koos oma hullamisega lausa meie kööki. Ma ei teadnud kord hoidagi, kui Vati haaras nööri pealt isa villase soki ja pani sellega õue ja väravast välja. Minu koer järel, algas sokiga mäng. Jooksin järele, aga kohe ei saand nende käest sokki ka kätte. Teevad või soki puruuks. Lõpuks koer unustas end korra ja sokk oli minu käes. Lellepoeg August vaatas, et Vatist korralikku koera ei saa ja tõi Greeni Helmuti käest püssi. Olin juures kui ta Vati maha laskis. Ühest küljest vaid väike auk, teist külge polnud ollagi.
Koer Sapik
August tõi siis Vate asemele sakslaste vana koera Sapiku, hüüdsime teda Sepikuks. Ta oli nagu lammas, ainult vähe väiksem. Tige nägu oli peas ja see ei tõotanud kellelegi midagi head. Ja kui ma kiiruga naabrile jooksin, siis oligi Sapik ilma pikema haukumiseta mu reies hammastega kinni. Lellenaine Leena nägi seda ja tuli appi – mitte nii palju keelava sõna kui veekopsikuga. Kui see Sepik seda veekopsikut nägi – oli ta läinud. Ei tea, miks ta nii vett kartis.
Minu koer Naki
Mis koerale nimeks panna. Olin lugenud lasteraamatut „Kindral Naki“ ja nüüd panin selle järgi oma koerale Naki nimeks. Ta kasvas ruttu ja talveks oli omale juba talvekarvastiku saanud. Oli keskmist kasvu koer. Oli vahel toas, vahel õues, ööseks küünis. Mõlemad Vudiga, sest Vudi oli nii auväärt, et teda hoiti kui vana talu lukku. Naki võttis ruttu õppust. Leivatükiga sai ta peagi selgeks sitsimise, alguses nurga sees kuni ta selg harjus. Siis oli tal mõnus vahel pliidi ukse ees pakul istuda ja vaadata ja kuulata pliidi all praksuvaid põlevaid hagusid. Koerale anti meie peres süüa pärast sööki: kartulit, leivatükikesi, nõudepesuvett, läbiaetud piima ja laualt muid toidujäätmeid. Koeral oli oma kauss oma koha peal alati. Kassil oli teises nurgas. Oma pere kassi peale ei olnud Naki tige.
Järgmiseks suveks oli ta juba täiskasvanud koer, toolist vähe madalam. Silmakulmud vähe kollakad – öeldi, et nelja silmaga koer, tark loom.
Käisin koolis, aga järele tulemise kommet tal ei olnud. Oli hea meel kui jälle koju tulin. Suvel siis mängisime koos ja ma õpetasin talle palju uusi trikke. Ta hakkas ruttu roomama kui ees roomasin, oli kui sõjaväe koer. Kergelt hakkas üle kepi hüppama ja ka läbi rõnga. Asju eemalt eriti hästi ära ei toonud. Kanadele kallale ei läinud, sellest sai varsti aru. Meeldis vankri ja ree peal sõita.
Vana koera Vudiga elas rahus, püüdis ka temaga mängida, aga Vudi ei võtnud vedu. Ja kui ma seal veel ässitasin ja õhutasin, siis hakkasid mõlemad üksteise peale haukuma. Kokku sai suur „koera kisa“.
Naki peamine amet oli minuga koos lehmakarjas käimine. Hommikul vara, kastega hakkasime minema. Minna tuli Villemi-Sepa vaheteed mööda, siis karjamaade otsast karitänavale. Sealt siis heinamaade alguseni ja jälle heinamaade otsa teed pidi kuni meie heinamaani. Alguses kippusid lehmad, neid oli vähemalt 3-4 tükki vilja minema. Ässitasin Nakit neid ära ajama. Ta küll karjakoera kombel lehmi jalast ei hammustanud, aga lehmad kartsid teda ikkagi. Naki vähendas nii minu jalavaeva. Naki sõitis tavaliselt tänaval minu kõrval. Heinamaale oli umbes 2-3 km maad ja see aeg koeraga igavaks ei läinud. Kui kohale jõudsime, siis panime lehmad söödi peale köide. Nii ei pidanud ma kogu aeg loomade juures olema. Hulkusime niisama ringi. Nakil muidugi nina maas, et ehk leiaks kusagilt hiireaugu. Seda oli ta äge kraapima. Ta oli kohe nii vihaselt kallal, et söödi sees, kus käppadega lahtist mulda ei olnud. Seal murdis ta suu ja hammastega mättaid lahti. Kus vili oli juba koristatud, seal põllul oli muld kergem. Kraapimine läks kiirelt edasi. Kraapis ja nuusutas august norinal jälle kraapis ja jälle nuusutas. Ise aga vaatas veel vahel ringi, et hiir kusagilt mujalt välja ei lipsaks. Nii polnud hiirtel pääsu. Osa sõi ta ise ära, osa tõin õhtul koju kassile. Mõnel aastal oli nii palju hiiri, et püüdsime neid korraga üle 200 päevas.
Naki teiste koertega tüli ei norinud. Aga kord kui karjas Niinemetsa Vainot kohtasin, kus ta oli ka Võnnuverest karjas oma heinamaal, siis Vaino ässitas oma koerad Nakile kallale. Tal oli suurem koer Poi ja veel üks väike. Poi ründas eest, see väike aga Nakit tagajalgadest. Nii Naki pidi taganema. Minu meelest oli see väga inetu tegu. Sel ajal oli metsas tihti oravaid näha. Nende jälgi ajas Naki maas. Ja kus oli orav just puu otsa läinud, seal hakkas ülespoole haukuma. Karjapoisil pidi olema alati kaasas ragulka ja kivid. Nii igaks juhuks. Seal ma neid oravaid jahtisin. Mõne sain kätte ka. Nüüd pole ma enam ühtki oravat aastakümneid näinud, samuti ka nende söödud kuusekäbide rootsusid.
Talvel oli Naki mul suusatamisel alati kaasas. Liuglesin üle põldude ja niitude. Nakile pakkusid suurt huvi jänese jäljed. Neid oli ka aias, sest nii tihedat varbaeda rohuaial ümber ei olnud, et jänest oleks pidanud. Aga jänest kätte tal ei õnnestunud kunagi saada, kuigi vahel nägime eemalt. Naki oli kuulekas käsu peale teiste pere lehmi meie põllult viljast ära ajama. Kord heinamaal olid meie nisus mitu kellegi lehma. Olid kaugel, nii et koer ei näinud. Võtsin siis Naki sülle ja näitasin, ise ässitasin veel pealegi. Panin seejärel ta maha ja näitasin käega ka veel. Naki hakkas sinna poole jooksma, kuigi alguses ta ei näinud midagi. Kui siis poolest teest neid nägema hakkas, oli loomadel ka sõit sees. Ei seal ei olnud armu andmist, ninast peapoolt ja vahel ka tagajalast oli Naki neil kallal.
Kui kusagile hobusega läksime, sörkis Naki kas ees ehk kõrval. Kui asi igavaks läks, siis kutsusin ta vankrile. Eriti meeldis tal minuga koos heina- või viljakoorma otsas sõita. Võttis hoogu, hüppas ja oligi ülal. Vahel aitas isa teda kõige koorma otsa.
Elasime Võnnuvere Väljaotsa külas. Siin ei olnud meie lähedal tiikisid. Nii ei saanud me suvel palavaga temaga kordagi vette minna. Sel ajal ei pesnud ka keegi koera seebi ja veega. Koeral oli koera hais alati küljes. Eriti veel siis kui ta mõne surnud hiire leidis, siis koerte kombe kohaselt püherdas ta selle peal. Sellega tuli leppida. Ka ei kammitud koera kordagi. Tal oli lühike karv ja see seisis isegi korras. Vahel oli tal mõni kirp ka. Kaelarihm oli alati kaelas. Peale sõda ja ka sõja ajal oli vallast koertel maks peal. Võõraste peale haukus küll, aga kedagi ta ei hammustanud. Talvel suurte külmadega oli koer öösiti toas. Muudel ilmadel magas kas küünis (talvel) või siis elumaja lahtises esikus oma kastis.
Vahel tõstis öösi häält, haukus ei tea kelle peale. Isa läks alati õue vaatama, kes seal võiks olla? Minu meelest oli see omamoodi julgus. Mine tea, mitmekesi on. Pimedail sügisöödel oli see eriti õudne.
Peale sõda ajasid hävituspataljonide sõdurid ja miilitsad metsavendi taga. Meie talunt sõitsid ka vahel talvel reega mööda. Kord oli üks niisugune kamp sõitmas, kes iga talu koerale automaadivalangu tulistasid. Meie Naki läks ka väravasse haukuma. Sai valangu, aga õnneks kõik mööda. Aga naabri Pauka sai paar kuuli külje sisse. Õnneks olid lihahaavad. Oli hulk aega haige, enne kui ära paranes. Kõik olid nende purjus julgeolekumeeste peale vihased.
1949. a. tulid kolhoosid. Ema oli tibutalitaja, meie saunatoas olid tibud. Koos nendega tulid meie tallu ka rotid. Ema oli nendega püsti hädas, rotid sõid kanapoegadega künast koos toitu ja ka kanapoegi. Nakit sinna kallale ei saanud lasta. Kui mõni aiast kaugemale tuli, siis tegi sellele sõidu sisse.
Naki lõpp oli kurb. Oma surma aimas ta vist paar ööd ette, et ulgus ja koledasti. Siis ühel hommikul oli koer verine ja näritud käpaga. Marutõbiseid koeri oli hulkumas nähtud. Ju see ka Nakit pures. Ta ei saanud eest ära, sest jäi reialuse väravate vahele kinni oma ketiga. Tuli kolhoosi esimees Jaan Selgmäe, kes oli ka jahimees, Naki viidi metsa ja lasti maha. Sel ajal õppisin Väike-Maarja Keskkoolis Puškinit. Ja luuletasin ka Naki kohta „Exegi monumentumi“. Sellesse panin kogu ta eluloo. Peaks veel alles olema.
Kui väikeste loomade kohta sai ütelda, et see on kellegi oma, siis suuri loomi nagu hobust ja lehma ei jagatud.
Muud loomad
Kanal olid pojad ja seal hulgas oli ka üks hallikirju isend. Selle ma nimetasin oma tibuks. Püüdsin anda talle leiba ja teri, kuke muutus üsna julgeks. Saigi nime Tibi-Kuke. Nii kutsusin teda ja kohe tuli juurde midagi saama. Sügisel aga oli tal lõpp. Kasvama jäeti punasekirju tavaline kukk. Ja Tibi-Kuke sõime lihtsalt ära.
Lambad olid kõik ühesugused. Kui nad alles väikesed talled olid, siis öeldi vahel, et kellegi oma. Aga tuppa neid minu ajal enam ei toodud talvel ja kevadeks olid nad juba karjatamise lambad.
Lehmi ja hobuseid laste omaks ei nimetatud. Õed olid suured ja nemad pidasid neist mõnda enda omaks. Andsid neile vahel leivakooriku. Lõikasid hobusel saba ja lakka.
Eks suuremad loomad olid üldiselt kõigi omad ja kallid. Kardeti loomaõnnetust. Kui unes nähti sõnnikuvedu, siis pidi loomadega midagi juhtuma. Ka olevat kadedusest võimalik kellegi loomi panna hukkuma. Saunas elanud Liisa Sei jutu järele olnud ühes peres mitu loomaõnnetust. Läinud targa juurde peremees. Tark vastanud, et see paha ese on teie katuse all. Hakati otsima ja leiti karp rasva ja loomakarvadega. See hävitati ja loomaõnnetusi ei tohtinud enam olla.
Hobused olid isa toimetada ja rohkem tema omad. Neid lasti talvel vahel õue jooksma ja lumes püherdama. Lasin ka ise ühe noore sälu õue, kus see siis heameele pärast aias lumes jooksis ja end ära väsitas. Emale olid muidugi kõik loomad armsad. Vaevalt, et tal mõni neist lausa lemmikloom oleks olnud. Kui oli seatapmine ja kisa, siis ema oli sel ajal toas voodis, kõrvad patjades, et seda ei kuuleks. Hanesid meil oli ka, aga sel ajal ma neid rohkem kartsin, kui usaldasin.
Koer Sammi
Mõnda aega vist elasime ilma koerata. Kord Narva tööle sõites märkasin tee ääres lonkivat ilusat suurte tissidega koera. Pidasin oma mootorratta kinni ja läksin kutsikad küsima. Nii sain Sammi, maksis vist mõne rubla ka. Sel ajal oli kodus ainult ema, suvel ka õepoeg Hannes. Eks see Sammi siis rohkem Hannese koer oli. Poiss jooksis ja mängis teisega, nii suvel kui ka talvel läbikaevatud lumehangedes.
Koera ei usaldand enam niisama ketis õues pidada, et jälle tuleb marutaudis koer ja pureb teda. Siis ehitasin talli ja küüni nurka talle aia. Kuudi aga üles räästa alla, kuhu ta sai trepiga minna. Sealt ülalt nägi ta kogu õue ja aiataguse ära, kui keegi liikus siis hakkas haukuma.
Koer oskas ka redeliga pööningule minna. Ta ei olnud alati ketis. Kord tuli naabrinaine lelleproua Leena meile, et viidagu neilt Sammi ära. Sammi läinud redelit mööda heinavirna otsa. Seal haudus kana, mille ta maha murdis ja vist mõne muna ka ära sõi. Aga alla ta enam ei osanud tulla ja sealt ta Leena kui süüdlase leidis. Sammil oli üldse nõrkus kanade vastu. Meilgi murdis kutsikana paar kanapoega ära. Sai selle eest vitsaga peksta, aga komme jäi ikkagi külge. Kui ema ära suri ja taluelamu tühjaks jäi, siis tehti ka Sammile lõpp peale.
Vahepeal ei olnud mul peres ei kassi ega koera. Lõpetasin Narvas oma töö ja kolisin Kingisseppa Kuressaarde Saaremaale. Seal olid peres väikesed kaksikud ja sai võetud neile kummalegi koerakutsikas. Lastel oli lõbu laialt, koertel ka. Kui vanarahva jutu järele laps oli majja sündinud, siis kass kurvastas, aga koer rõõmustas. Kass ei taha solgutamist, aga koerale mõjub see hästi. Nii nad siis vedasid oma väikseid koerakutsikaid igal pool ka autoga reisides kaasaas. Aga kui nad suuremaks kasvasid, ei kõlvand enam kahte koera pidada linnakorteris. Ja siis sain patuga hakkama, mis praegu vaevab veel hinge. Võtsin koera autosse, viisin ta kusagile Liiva-Putta küla vahele ja lasin lahti. Ise sõitsin ära, et eks ta kusagilt ikka omale uue peremehe leiab. Mahalaskmine oleks tema jaoks halvem ja meile kurvem olnud. Ta jooksis küll mu autole veel järele, aga jäi maha. Ta võis väga pettunud olla minus kui peremehes. Teise lapse koera andsime kellegi maja valvama.
Leidkass
Kuressaares elades oli meil väike majapidamine – lehm ja kanad. Laut ei olnud kindel ja kanu hakkasid kiusamas käima rotid. Sõid kanade toitu, mune ja vahel ka kanade jalgu vigastasid. Lõksu nad ei läinud, sest kanade toitu oli künades. Mürki ka ei tohtinud kasutada, et kanad saavad kätte ja surevad. Siis ühel päeval nägime õues ühte noort ja rääbakat kassi, kel vaevalt elu sees oli. Hakkasime talle laudas süüa andma. Ta kosus, kasvas kassiks ja jäigi lauda elanikuks. Nii saime ka rottidest lahti. Kass oli aga kanadega nii harjunud, et vahel sõid ühest künast. Oli emane kass. Paar korda tõi pojad kanapesasse. Ühe jätsime alati tal üles kasvatada, teised uputasime ära ämbris. Noored kassid leidsid peredesse uue kodu alati. Kassidest oli puudus. Nad sõid rotimürki ja mitmes peres ei olnud üldse kassi.
Kass Musti
Kui Tartus elasin ja tütar Epp minu juurest koka kutsekoolis käis, siis ühel päeval tuli ta koju umbes pooleteise kuuse kassipoja. Ta oli must, valgete käppadega ja kurgualusega. Panime talle nimeks Musti. Must-valge kass olevat siiami kassi ja eesti hallikirju kassi ristand. Musi käis ringi meie ühiselamu toas kui omas kodus. Epp tõi talle vorsti ja kala, piima samuti. Ei ta kurvastanud kassiema juurest äratoomise tõttu. Sõi, lakkus vurrud puhtaks ja kohe voodisse mängima. Andsime talle ping-pongi palli veeretada. Siis veel sidusime laua jala külge nööri otsas paberikera. Ta võis väsimatult mängida. Väga naljakas oli kui ajas oma palli põrandariide alla. Seda ei olnud varem ükski eesti tõugu kassipoeg teinud.
Õhtul jäi ta varakult uniseks ja magas voodis. Aga nii 4-5 ajal vara hommikul oli tal uni otsas. Siis hakkas mängima, ajas meie varbaid taga, püüdis käsi ja jooksis isegi üle näo. Kus sa enam saad nii magada? Päevaks jäi ta üksi tuppa. Epp pani talle karbikaande õuest toodud liiva, mida ta oskas oma tarkusega juba kasutada. Kui teda vahel vaatamas käisin, oli tal väga hea meel. Kass tundis üksi igavust. Viisin ta põues ka tööjuurde oma tuppa ja näitasin teistele. Kass võõrastas kõiki, kartis ja tegi koledat häält.
Kui siis töölt tulin ja pisut voodile pikali heitsin, tuli ta kohe mu rinna peale. Tõmbasin käpad omale kõhu alla ja seadsin end ka magama. Kui siis veel teda vähe silitasin, läks eriti kõva nurrumine lahti, nagu ragin. Ja kui hea tukastus endalegi selle nurrumise saatel peale tuli.
Mõne nädalaga oli näha, et kass hakkab kosuma. Epp tõi kokakoolist alati head ja paremat. Vorst ja kala olid kogu aeg ees. Talle meeldis akna peal istuda ja õue vaadata. Kui nägi sealt mõnda looma või lindu, ärkas temas kiskja. Saba hakkas vonklema ja vunts tõmblema. Õue me teda ei lasknud, et siis oleme temast ilma.
Peale sööki pesi end keelega, nii paar korda üleni päevas, Ta lakkumine oli ligi kaks korda kiirem tavalise kassi lakkumisest.
Epul lõppes kevadel koos Tartus ja sõitis suveks koju Kuressaarde. Kass võeti kaasa. Teemoonaks veidike vorsti. Epu kolud võtsid rohkem ruumi. Mustil meeldis autos Epu süles olla. Kass koduneb autos mõne minutiga. Teeb ringi peale ja jääb rahulikuks. Tänu Mustile pääsesin seekord Mäo kolmnurga teeristil trahvist. Seal oleks enne peateele sõitmist peatuda. Ma ei märganud märki ja miilits oli kohe platsis. Pidas meid kinni. Tegi eksimise mulle selgeks, nägi, kuidas kass on kerratõmbunult Epu süles. Vist rääkisime ka, et Saaremaa sõit ees ja kiirustame. Vaatas veel Eppu ja kassi ning jättis trahvi tegemata.
Mustil sünnivad pojad
Aeg oli nii kaugele edasi läinud, et Musti ootas poegi. Oli jäme kass. Käis toas ringi ja nagu midagi uuris. Ei osanud meie ka midagi ette valmistada. Ja siis ühel päeval oli kass peenike, me leidsime kassi pesa kapist tühjalt kolmandalt riiulilt. Sünnipäevahommikul tõi ta need sealt ema juurde voodisse. Keeras end kerra ja hakkas neid imetama. Ema pani need kõik kappi tagasi, kass tõi uuesti oma pere voodisse. Selge, et kapp ei kõlba. Varsti hakkavad nad liikuma ja siis ei saa sealt alla. Suurde tuppa sektsioonkapi alla pandi maha riie. See meeldis kassil ja sealt ta enam poegi mujale ei tassinud. Kass tassib neid kuklast õrnalt kinni hoides, poeg ripub nii suus. Pojad sünnivad pimedaina, silmad on kinni. 7 päeva pärast on juba vähe pilukil, 10 päeva pärast suured silmad peas. Väikseina on pojad rohkem pesas. Aeg kulub magamise ja tissi imemise peale. Huvitav oli neid vaadelda. Kassipoja keel on ümber vana kassi tissi ja nii imebki. On kõvasti tissi otsas kinni. Alles jäeti 2 poega – kirjunina ja valgenina. Kass vist ei oska üle kahe lugeda. Ei paistnud aru saama, et neid vähem on, aga oli 5 poega.
Peagi hakkavad pojad pesast väljas põrandal käima. Põrand on sile, kassi käpad vajuvad laiali. Alles põrandariide peal saab korralikult käia.
Meil oli enne väike segaverd puudlimoodi emane koer Simmi. Kohe kui Musti toodi, sai selgeks, et nüüdsest on karja juht Musti. Kass ei pannud koera eriti tähelegi. Kui nüüd olid kassid pojad, usaldas ta Simmit nii palju, et lasi teda ka oma poegade juurde. Simmi emainstinkt ajas ta segi, ta arvas, et vähemalt üks neist poegadest on tema oma. Kui Musti noolis ühe poja tagumikku, siis teist haris samamoodi Simmi.
Poegade imetamine oli suur protseduur. Alati enne pesti mõlemad pojad hoolega keelega puhtaks, eriti suu. Ühtki hommikut ei juhtunud, kus kass oleks ilma pesemata poegi hakanud imetama. Musti oli tõeline kasvataja – kassimamma. Kord üks poeg kakas voodisse. Musti nägi poega ja pruuni kakajuppi ning hakkas urisema. Võtsin siis kaka ära ja kass jäi rahulikuks. Ta ümbrus peab ka puhas olema.
Pojad tuli mängima õpetada. Tõime Tartust ka Musti vanad mänguasjad kaasa. Nüüd hakkas ta valget palli veeretama, ise hüppas tihti üles ja keerutas. Pojad ei osanud alul asjast midagi arvata, lihtsalt vaatasid pealt. Pärast oskasid juba ise mängida.
Musti haigus
Ühel päeval jäi Musti haigeks, ei söönud hommikul. Õhtul ei paremat midagi. Paar päeva imetas veel poegi tühja kõhuga, siis enam ei imetand, jäi pessa vaikseks. Olid parajasti Oktoobripühad ja loomaarstile ka ei saanud minna. Pojad hakkasid näuma. Tuli hakata tassist lehmapiima lakkuma õpetada. Harjusid ruttu. Vana kass aga tuikus pesast eemale. Vist instinkti ajel, et poegadel oleks veel pesa, kui ta ära sureb. Siis soovitas arst anda norsulfaadi lahust 3 korda päevas lusikaga sisse. Siis veel ussirohtu, et nädala pärast korrata. Kassile rohu andmine on kunst, tuleb kinni hoida ja suu lahti teha, lusikaga kurku vedelik kallata. Palju sealt alla läheb, ei tea. Epp hoidis kinni ja tegime selle ravi ära. Mitte midagi ei aidanud, kass ei söönud ega joonud, jäi üha viletsamaks. Nädalaga oli Mustist alles jäänud luu ja nahk, tõstes olid nagu luud ka pehmeks jäänud. Karv oli rompus ja tuhm. Silmad olid kinni. Ei vaadanud enam poegade poolegi. Kui temaga rääkisid, siis avas vähe silmi – need olid hirmunud surija looma silmad. Mitu õhtut vaadati kassipere asja ja nuteti. Milvi käis tööl ja rääkis seal naistele seda häda, seal keegi oli kohe nii tark, et see on noorte kasside haigus. Ja ravi pole muud kui anda kuiva veini. Et tuleb osta terve pudel, sealt anda kassile 3 supilusikatäit ja ülejäänud neile prooviks tuua! Ostsime siis veini. Jälle hoidsime kassi kinni ja teravate hammaste vahele kallasime 3 supilusikatäit. Muud pole teha, kui on surmaks, siis sureb ikkagi. Vaata et sureb käte vahele ära. Õhtul kella 11 ajal oli näha, et ei olnud veel ära surnud, liigutas end vähe. Oli nüüd küljeli vaid maas olnud pikka aega. Kui kass on terve, siis magab kõhuli, käpaotsad väljaspoole. Nüüd haigeks jäädes magas – käpaotsad sissepoole.
Ööseks jäi diivani peale. Hilja õhtul keeras teise külje. Hommikul veel elas. Tuli diivanilt maha ja lakkus paar tilka vett. Andsime veel ühe lusikatäie veini sisse ja läksime kõik tööle. Ainult vanaema toimetas kodus.
Õhtul tuli kass jälle kööki, oli nagu ergum. Epp pakkus natuke liha – ja selle sõi ära. Jäime lollilt üksteise otsa vahtima. Kassil elu sees ja kõht tühi. Antagu vaid süüa. Sõi veel vähe ja siis läks ise magama. Hommikul sõi jälle, õhtul ka ja siis läks juba poegade juurde magama. Oli suur ime juhtunud – kass hakkas paranema. Suur haigus sai mööda. Ilma veinita oli ta suremas. Siis hakkas esimest korda peale haigust ka end keelega üle lakkuma – end pesema. Läks veel mõni päev. Kass sõi jälle korralikult ja karv hakkas läikima. Musti hakkas jälle jälgima, kuidas pojad mängivad. Pojad on juba nii suured, et teevad oma ja võõra inimesel vahet. Oma inimest usaldavad, võõrast kardavad. Mis seal imestada. Musti on samasugune. Kui Epule tuleb peigmees külla, siis Musti lausa väriseb. Alguses Simmi arvas, et üks poeg on tema oma. Nunnutas, käis ta ümber, saba püsti, pesi ja lakkus teda, sinna see asi küll jäigi.
Kassil on kõik lubatud. Ta on oma perega toakass, ei lasta õue. Võib käia, kus tahab, ka laua peal. Proovib, millisest tassist soovib. Las käia pealegi avalikult, salaja hakkab ise niikuinii käima.
Musti, Kirjunina, Valgenina
Oli 1985. a. lõpp ja ka kassidel oli ehk lõbusam. Köögis olid toidud laual ja ust hoiti kinni, et nad neid solkima ei pääseks.
Pojad olid juba palju kasvanud, pikemaks veninud, päris noored kassid. Teravate küüntega ja valmis hiiri püüdma, hirmus väledad. Aina mäng ja mäng. Neid vaadates võisid end unustada. Öösel vaid oli paar tundi mänguvahet. Kes juhtus liikuma, nägi neid jälle mängimas. Neile võis pealegi astuda, tuli olla ettevaatlik.
Hommikul vara olid nad enne kõiki ülal. Ärgates oli suurest toast kuulda juba mängumüdinat. See on iseäralik heli, mis tekib hüppamisest ja kukkumisest kui kondid kolisevad vastu põrandat. Kartsime, et see madin kostub ka alla esimesele korrusele. Aga sealt vastati, et pole midagi kuulda. Kui siis väsimus peale tuli, siis jäädi pikali maha, kuhu juhtus. Raskes unes isegi põrandavaibale. Tavaliselt jätkus aega diivanile hüppamiseks.
Kui vana Musti oli lähedal, siis mindi veel tema juurde tissi saama. Kirjunina oli maiam. Ta vahel kallistas ja lakkus enne kassimamma pead. Et saada mõni sõõmgi emapiima. Harva juhtus siis sinna juurde ka Valgenina. Kui siis tiss suus ja käpad masseerisid vana kõhualust, lasti ka mõni hoog nurru. Edasi oli kuulda vaid piima neelamist. Vähe aja pärast Musti tõusis üles tüdinult ja kõndis lihtsalt ära. Pojad aga olid samas asendis juba uinunud, selline uneaeg kestis vahel terve õhtupooliku. Musti hoidis nüüd magades rohkem omaette. Tavaliselt kõhuli suures toas diivani seljatoel, käpad oma all. Seljatoe tagant akna alt tuli radiaatorilt sooja õhku, mis talle väga meeldis. Oli seal liikumatult nagu must valgete vurrudega kassikuju. Vahel imetati sellel kitsal seljatoel poegigi.
Kui uni sai otsa, tuli pissihäda peale. Toas on selle asjaga suur tüli. Vahel olid kõik kolmekesi korraga hädas, lausa järjekorras, liivakasti ääres. Halb oli vahel see, et liiva jäi kolme kassi jaoks väheks ja piss tegi käpad märjaks. Valgeninale näis see asi kole ja ta hakkas endale otsima paremat kohta. Kes oli köögis, pidi kassi pissi kasti ära tühjendama ja kuiva liiva panema. Valgenina oli vahel voodilegi teinud, saanud sealt Epult vitsagi. Aga see voodisse tegemine oli kokku langenud peigmehe sealkäimise algusega. Küll kass teab – ütlesid teised.
Siis leidsid miisud, et kõhud on tühjad. Köögi laua all – vanaema ütles, et kassi kirikus (kerkus) oli nende söögituba. Siin oli alati midagi võtta, kolm tassi valmis toiduga – vesi, piim, liha või kala. Vahel ka soust ja supp. Söödi alati hästi, eriti vana Musti. Ise oli küll kõhnavõitu, aga hea väljanägemisega. Pidi ju ta veel ka poegi imetama. Kirjunina oli kõhnem, Valgenina paksem. Temas oli vähem siiami kassi verd. Silitasin neid alati ja nad hakkasid mu sülle kippuma magama, voodisse külje alla või põrandale jalgade juurde. Valgenina peeti paremaks kaisukassiks. Hallim Kirjunina hoidis mind rohkem. Voodisse teki alla neid ei õnnestunud nii lihtsalt meelitada. Polnud külma tuba, mis neid sooja oleks ajanud. Neil kulus aeg omavaheliseks mängimiseks, milleks siis veel inimesega suhelda? Peeti õigeks ütlust, et nende elu on kui kuninga kassil, nii muretu.
Poegadel hakkas juba selgeks saama enese pesemine puhtaks lakkumine. Vahel harva käis vana enne tissimist neist veel keelega üle. Puhtad olid nad kõik. Nende tumedal karval ei olnud tolmukübetki näha. Hoidsin vahel neil lakkumise ajal tagajalast kinni, kus kassipoeg seda pesi. Mis heli tekitab kassi keel kui ta lakub oma karvast kasukat? Seda peab kuulama väga lähedalt, sest heli on nii vaikne. See on kui mingi liikumine villasel riidel. Kui Musti pesi end mu rinna peal, siis kuulsin seda heli. Ikka sahh ja sahh! Ikka kiiresti-kiiresti, nagu oleks kasukas ei tea kui suur asi pesta.
Musti pulmaaeg
Vana aasta ühel hommikul käis jälle suur mängimine. Kes neid kasse jõudis keelata, nad tegid mida tahtsid. Neil tekkis suur huvi laual asuva jõulukuuse ja rippuvate ehete vastu. Neid oli sealt paar korda juba äragi aetud. Magasin veel kui kuusk kukkus suure kolinaga ümber. Klaaskerad ja muust ainest ehted kukkusid maha, midagi läks katki, vanaema kiljatas ja siis saabus vaikus. Hüppasin vaadist, kuusk oli küljeli, vanaema kohkunud, kasse mitte kusagil, klaasikillud põrandal. Hakkasin kilde korjama. Siis üks poeg vaatas kohkunult tugitooli alt, vähe aja pärast ka teine laua nurga tagant. Nende suur uudishimu ei andnud hingerahu! Peale seda ei lubatud neil nii vabalt enam kuuse all mängida ja kuuse latv seoti ka kardinapuu külge.
Õhtul kui kõik läksid magama, alustasid kassid oma ööelu. Veel vaadati pimedast toast aknalaualt valgesse õue. See oli kui kassi varjuteater. Huvitav oli ka suure raginaga mööda kardinat üles jooksmine ja tagurpidi aeglane alla tulek. Seda polnud kauaks kuni ka nemad jäid kuhugi magama.
Mustile meeldis sellel rahutul peigmehe ootamise ajal istuda lahtisel aknal. Kui nägi mõnda kassi õues liikumas, hakkas tal saba vonklema. Seal ta siis istus, kuni hakkas külma tõttu – lumi oli ju maas – nahka väristama. Vahel olid ka pojad ta kõrval öiseid hääli maailmast kuulamas. Siis pandi aken kinni. Kellelgi oli kass 3-korruse aknast tänavale kukkunud. Oli küll alul uimane olnud, kuid terveks jäänud. Mustigi libises aknaplekil ja rippus veel vaid selle küljes ühe käpaga ainult. Siis tegi ta ülikiire liigutuse ja oli imekombel tagasi aknapleki peal. Musti pulmatuuride aeg sai mööda, peigmeest ei toodud.
Küll aga käis meil Epu peigmees. Musti vaatas talle kurjalt otsa ja astus lähemale. Vaata, et läheb veel kallale. Ei aidanud muud kui lükkasin ta eemale. Pidas ka mind vahel seetõttu võõraks, kuni mu kätt nuusutas ja omaks tunnistas.
Kasside igapäevane elu
Keldris olevat rott tegutsenud. Soovitasin kasse keldriga harjutada. Vahel võetigi Musti ja üks poeg alla kaasa. Seal oli neil kõik uus ja huvitav. Keldri aken tuli kinni hoida, et Musti välja oma pulmi pidama ei pääseks. Tagasi tulles olid kassid siis väga elevil nägudega.
Musti oli väga puhas kass. Ta must karv oli kui õlitatud. Kui teda silitasin, siis lakkus ta selle koha kiiresti oma keelega üle. Nii puhast kassi polnud isegi vanaema enne näinud. Liivakastis käimine oli temalegi suur katsumus. Käpad said mustaks. Pärast lakkus ta neid alt ja pealt hoolega üle. Kast oli kitsavõitu, kassid kasvasid ju suuremaks, liiva pealekraapimiseks ei jätkunud ruumi, siis käis käpp väljaspool kasti linoloeumipõranda peal, nagu oleks ka seal liiva. Siis hüpati kastist välja. Elevust pakkus kummiga liikuv poe mänguhiir, millel käis niit seljast välja. Musti katsus seda käpaga, nuusutas ja ei jõudnud vene tehnikat ära imestada. Liigub kui päris hiir, aga pole hiirehaisu. Niidi teises otsas oli väike must rõngas. Selle liigutamisega hämaras toas sai kassi nägemist kontrollida. Ta jälgis selle liikumist ja vahel krabas käpaga, kassidele meeldis eriti keedetud – küpsetatud liha. Kirjunina läks kord nii hasarti, et hammustas ema näppu liha haaramisel. Eriti hästi maitses kõigile poolsulanud jäätis, mida lakuti alul suure isuga. Ka vahukoor oli näpu küljest hea noolida. No mida peaks sellistele sakstele iseendile prügikastist toidu otsimine või hiirte püüdmine?
Kõrva tagant sogamine suigutas nad alati sügavasse unne. Silmad vajusid iseenesest kinni ja pea langes käppadele. Üles tõustes oli esimene asi tugev ringutamine, esiteks selga ja siis tagumisi käppasid. Haigutati ja tõmmati keelega üle nina.
Istumisel tõmmati sabaots enda ette, et käpaotsad said sabaga kaetud ja nii soojas olid. Kiisu talla all olid pehmed padjad. Tavaliselt olid küüned sisse tõmmatud. Vahel tulid inimesega mängides teravad küüned välja ja kriimustasid käsi. Siis kamandati, et küüned sisse ja anti näpuga käpa pihta. Ja mis ime – küüned tõmmatigi väheks ajaks sisse. Üksteisega mängides ei olnud küüned väljas. Kui nad magasid, siis oli hea nende käppasid uurida.
Ema õetütar Kadi oli vahel vanaema hoida. Talle hakkasid kassid meeldima. Ta silitas ja tegeles nendega. Siis äkki avastasime, et Valgenina vurrud on päris lühikeseks pügatud. Asi jäi Kadi hingele. Eks kassile kasvasid peagi uued tundlad. Kadi süüks võidi vahel ka muid õnnetusi ajada. Salapärasel moel läks kasside joogivee tass voodisse ümber. Päris välja aga midagi ei tulnud.
Valgenina läheb maailma
Kadi sünnipäev oli küll möödas, aga pidasime plaani, kuidas talle kass kinkida. Ta oleks kiisut endale koju tahtnud, elasid ju avaras eramajas. Seal kassil vana elu olla. Kadi arvas, et ei saagi tuua koju, tuleb suur pahandus. Käis siin meil kassidega mängimas. Aga mõtlesime välja, et viime kassi nagu isa sünnipäeva kingitus, aga tegelikult Kadile.
Kirju vunts oli sel ajal vähe haiglane. Ta jäi koju, võtsime Valgenina, ta oli märksa rahulikum kass. Kass võeti kotiga sülle ja läksime. Teel hakkas kass külmast värisema ja pistsime ta põue. Isa oligi uksel vastas. Palju õnne sünnipäevaks, tõime sulle kingiks noore kassi. Isa pobises midagi. Lisasin juurde, et kingitud hobuse suhu – kassi suhu veel vähem – ei vaadata. Kadi ema ja õde Kulla olid ka alul vastu. Aga pikapeale andsid järele. Hakati Kadi sünnipäeva pidama, süüdati küünlad. Kiisule anti uues kodus ka esimesed suutäied sünnipäevapraadi ja piima lakkuda. Kiisu käis rahulikult ringi ja uudistas kõike. Tutvustati liivakarbiga, mida ta kohe kasutas. Vähe aja pärast oli kass juba ainult oma koduga harjunud ja magas tugitoolis.
Nii saigi Valgenina juhuslikult Kirjunina haiguse tõttu omale uue kodu. Loodus on nii seadnud, et vanal kassil on varsti jälle uued pojad ja siis peab eelmine pesakond juba laiali olema. Ei tea, kahtlesime, kaua pererahval kassikannatust jätkub.
Kodus oli samal ajal kurbmäng – vana Musti sai aru, et teine poeg on kadunud. Vanaema jutu järgi olnud Musti poolteist tundi väga õnnetu, käis tuba mööda, uuris mitu korda kõik nurgad läbi. Tegi kutsuvat näugumise häält. See ei tähendanud midagi, et Kirjunina ta ümber kogu aeg oli. Vaatas siis kurvalt vanaema otsa ja ajas vanaema pisaraid valama. Ei saa aidata – poeg viidi ära. Siis käis veel ringi vanaema toas, põrandal ja kõrgel lae all kapi otsas. Siin ei olnud enam ühtki läbikäimata kohta. Tõi oma vahvli vanaema ukseläve peale, pani maha ja kutsus kadunut poega sööma. Et ehk tuleb vahvli peale. Aga Valgenina oli ära. Kirjunina keerutas kogu aed kassimamma ümber ja ei saanud aru, mis viga. Lõpuks jäi Musti õnnetult põrandavaibale magama, käpad rinna all sissepoole.
Tulime koju, vanaema silmad olid punased. Suur kurbus kassi murest hakkas juba mööda minema. Mis te tast ära viisite, tooge kassile tagasi! Nii oli kassipere vanaema hinge külge kasvanud. Ei me toonud midagi tagasi, Valgeninal oli nüüd seal oma pere ja hooned, mis on kassi kodu.
Kassi väljakäik
Alati ei jõutud kahte liivakarpi õigel ajal pissust tühjendada. Valgenina ei tahtnud oma jalgu pissiseks teha ja hakkas otsima uusi kohti. Vahel vaatas mõlemasse karpi järgemööda ja siis kannatas veel, nagu inimenegi. Kuhu minna? Hüppas üles elektripliidile ja leidis sealt ühe kaaneta poti, saba üle ääre väljas ja pissis hoolega. Vaeseke, kusagile ei leia head kohta. Ka sealt tõsteti ta välja ja hiljem hoiti pottidel kaaned peal.
Uudisena panime leiva lainelise põhjaga fotovanni, kus pissu võis valguda lainete vahele ja kassi jalad jääks kuivaks. Vähe liiva pandi ka sisse. Liiva ragin kraapides aga ei meeldinud hästi neile ja nad käisid liivaga karbis. Vanal üks, pojal teine karp. 2-3 korda käisid kassid päevas pissil ja ühe korra kakal. Pissil peamiselt hommikul ja õhtul. Vahel hoiti kassi liivakasti peal ja ta pidi siis sunniviisiliselt pissima. Siis oli pool päeva mureta.
Musti on kange hüppaja. Näitas poegadega mängides, kuidas koha pealt kaugele hüpata, otse üles hüpata ja isegi õhus end ringi keerata. Kõik kapi otsad olid tal läbi käidud. Ei tea, kuidas ta teadis, et seal 15 cm suurune vahe oli. Sinna ta ei hüpanud hoopiski, kus vahet ei olnud. Ja siis käis ta seal, jälgis hoolega, et midagi maha ei kuku. Ka aknalaual lillepottide vahel oskas ta laveerida, et potid ei kukkunud. Akna pealt õue vaatamine on tal üks suur ettekujutus. Kuigi aken on kinni, on ikkagi huvitav õue vaadata.
Suurt elevust kassiperele pakkus kana kiskumine ja lahtilõikamine supi tegemisel. Kanal lõin pea maha ja siis toodi ta kilekotiga tuppa. Kassid hakkasid kohe ninaga kilekoti poole vedama. Kana kitkumist jälgiti hoolega, kuni see ära tüütas ja nad eemale läksid. Kana lahtilõikamisel oldi kohe juures jälle. Kass on üks väga uudishimulik loomake. Kui aga anti juba värsket mõni tükike maitsta, siis oli asi nii põnev, et enam eemale ei mindud. Värske liha ajas jooma. Seekord aga ei joodud mitte oma tassist põrandalt. Eelmisel õhtul oli Ene kolhoosi kohtumiskoosolekult toonud koju pika varrega nelgi ja selle vaasi pannud. Kass oli selle avastanud ja juba mitu korda sealt joomas käinud. Ütle veel, et kassile ei meeli ka lilled. Kass oli nii harjunud oma – meie korteriga, et midagi ei saanud ilma tema teadmata teha, kas midagi ümber tõsta või uut asja tuua.
Valgenina oli ära, Kirjuninal oli nüüd mängukaaslaseks vana Musti ise. Ei mingit vanust veel, polnud kahenegi veel. Mänguga lõpetati meie järel päev ja mänguga alustati enne meie ülestõusmist. Siis joosti ühest toast teise, diivanile, lauale ja maha. Väikesed vaibad läksid põrandal hunnikusse ja kogu tuba vajas kordaseadmist. Võõras inimene poleks osanud seda kasside süüks arvata.
Simmile hakkas see kasside trall vahel närvidele käima – koeral ka närvid. Jooksis vahel nendega kaasa, siis aga hakkas urisema. Kui siis teda julgustasid, et võta kass – läks päris kärinaks. Aga see oli nagu mänguhaukumine. Musti ei võtnud seda tõsiselt. Ta teadis, et tema on üle kõige karja juht ja üks koer pikali – see tähendas vist nende ühises keeles, et maaslamaja kallale ei minda. Kobas siis Simmit, kui see ümber kassi käis. Kui proovis ära minna, oli Simmi jälle jooksuga kohal.
Sageli pidas Kirjunina Simmit vist oma emaks. Tükkis ta juurde ja jäi ta najale magama. Simmi ei sallinud seda. Ta lihtsalt läks võimaluse korral eemale. Epp kui kokk võttis kassi vägisi sülle ja hakkas teda silitama. Kassile see asi ei meeldinud ja saba hakkas vonklema. Kui ei silitanud, oli asi parem, kass jäi rahulikuks. Niisugune on see vabaduse asi, kui kinni ei hoia, on tuju hea. Vahel hommikuti olid Musti ja Kirjunina mõlemad Epu juures voodis, kui äratus kell Epu tööle sundis.
Kirjunina jääb haigeks
Ühel õhtul märkame, et väike kass on haige. Tõin jäätist ja kassid lakkusid seda hoolega. Vähe aja pärast oksendas Kirjunina selle välja vaiba peale. Epp koristas selle ära. Ja siis hakkaas kassipoeg imelikke liigutusi tegema. Nagu oleks keegi talle vastu nina andnud, hüppas tagasi ja pani jooksu. Peatus ja jälle taganes. Nii iga paari tunni tagant. Mis teha. Loomaarsti kätte ei saa. Koeraraamat kassi haiguse kohta ei ütle midagi. Viimati on kass marutõves? Kust ta selle pidi saama, on ta ju toakass. Aga Simmi käib õues?
Või on kalaluu kurku läinud? Vanaema oli kalad lõiganud juppideks kassi jaoks. Kassil hakkas suust ila jooksma. Raputades lendasid tilgad laiali. Vahel tuli vedelik sirinal kohe ette maha. Kui kalaluu oleks kurgus, siis tuleks kaela ja kurku masseerida. Võtsin ta pea käte vahele ja tegingi nii. Vahel oli tal seepääle üsna valus. Aga luud seal kõris vist ei olnud. Kassike jäi magama. Käpad ajas püsti – see vist oli talle mõnus. Vaatasin ta kõri ja kaela. Panin diagnoosi, et see saab olla vaid äge süljenäärme põletik. Inimesel on teda ka ja see on väga valus põdeda. Ehk on seda ka kassidelgi, selle masseerimisega läks asi paremaks. Veel mõni päev oli kassike haiglane ja siis paranes täielikult. Jälle tuli mängulust tagasi.
Huvitav, kuidas vanaema oli kasside peresse sisse elanud. Varem nende elu teda ei puudutanud. Nüüd oli ta neist väga huvitatud ja elas neile kaasa. Eks vanaema söötis ka neid ja sai nendega hästi läbi.
Mustile toodi kavaler
Epu, vaata, kui kenasti istub. Epp magas, ei tahtnud silmi lahti teha. Diivanil istus siiami puhastverd peigmees. Toodi puhastverd kavaler, et siiami kassi järglasi müüa saaks. Sel ajal olid need inimeste hulgas hinnas. Nüüd hoiti Mustit ja kavaleri koos eraldi toas, et noor ja Simmi ei pääseks sinna. Simmi nägi teda ja ründas kohe ukse vahelt. Tekkis suur sõda. Kavaleri hoiti veel üks päev meil. Sai Mustika suureks sõbraks ja siis viidi ära.
Talv lõppes ära. Näeb, mis neist suvel saab. Tuleb aiamaale kaasa võtta, seal nagu suurem elamine ja parem pidada. Aiamaal tuleb lindude pesitsemise ajal neid küll kinni hoida. Aga seal on neil aega ka ringi liikumiseks. Nii meil kui ka Maigil on näha kasvumaja ümbruses hiiri, saavad oma põhiametiga tegelema hakata.
Mõned aastad hiljem hakkasid musta-valgekirju kassid, rohkem küll mustad, linnas levima. Ei tea, palju seal neid meie kassi järglasi oli. Aga nad olid kõik oma esivanematest palju krapsakamad.
Koer Muta
See oli siis, kui õde Erna ei julgenud üksinda meil maakodus olla. Julgustuseks muretses musta koerakutsika, millest tuli suur koer. Erna ta üles kasvatas ja ta eest hoolitses. Talveks võttis koera linna kaasa ja koer elas seal, esikus. Puutusin nii palju selle koeraga kokku, kui Ernale poest süüa tõin vahel. Siis oli koer kohe juures uurimas, et mis toodi, anti midagi talle ka. Kui aga unustati – oli ta suur varas. Kord läks lauale ja sõi ära Erna nädala kilo sardelle.
Tige oli ta ka parasjagu. Kord oli mu tütar Rutt seal oma 2-aastase tütre Reedaga. Mis seal juhtus, et koer lapse näo lõhki tõmbas. Ja kohe pikalt. Rutt kahmas lapse sülle, 1,5 km maanteele, juhusliku autoga V-Maarjasse, kus arst haava kinni õmbles. Praegugi veel haav näos näha.
Muta oli suur kolaja. Kus aga aias nina läbi mahtus, sealt ronis ka ise ja kadus külasse. Siis õe ülesandel sidusin võrgu alla traadi ja selle maa külge pulkadega kinni. See pidas.
Muta sai väga viletsalt süüa. Eks see ajas teda kusagilt lisa otsima. Talude karjalautade juurest võis midagi hamba alla saada. Muta söök oli 1 silk (tavaliselt soolane ja hapu), paar kartulit, leivatükk, putru söögikorras. Nii 3 korda päevas. Koer oli alati nälgas.
Mina selle koeraga erilist sõprust ei pidanud. Küll aga õepoeg Hannes sõidutas teda maa ja linna vahet oma autoga. Samuti ka tema lapsed mängisid Mutaga neid ta ei hammustanud. Koerale tehti oma kuut, kus oli ka kett. Ööseti valvas maja õues kuudis. Päeva ajal oli vahel ketist lahti.
Tema elu lõpetasid kanakondid. Koerale ei tohi mingil tingimusel anda kana ega muu linnu õõnsaid tugevaid luid. Neid ta ei näri ja neelab alla. Tagajärjeks soolte vigastused ja surm. Nii pidasid meie maaõues oma ema sünnipäevapidu Greni lapsed. Sõid kana, kondid anti Mutale. Muta sõi ära ja jäi põdema. Vist aasta hiljem suri verejooksu kätte.
Muta teine
Õde kartis ilma koerata ja nii tõid Hannese lapsed talle 14 rubla eest koerte varjupaigast musta koerakutsika. Nimeks sai jälle Muta. Elas oma kutsika põlve Erna voodi all. Sügiseks aga oli suur koer juba. Teda Erna Tallinnasse ei viinud talveks, jäi sööta teise õe Leida juurde. See oli ainult söötmine. Muu kantseldamine jäi minu hooleks – ketitamine, jalutamine, autoga maakodusse sõitmine 10 km, seal ta hoidmine ja söötmine kui Erna ise maal ei olnud. Hiljem minu osa koera hooldamisel veelgi suurenes. Ema oli vaid suvel lühikest aega maal. Poeg Hannes oli surnud, ta lapsed liikusid maal harva. Kogu ülejäänud aja käisin vähemalt ühe korra nädala või paari tagant maakodu kontrollimas, et vargad seda päris ära ei vii. Alati oli mul Muta autoga kaasas. Eriti meeldis talle autoga sõita. Nii oligi Muta rohkem minu koer. Nii kestis see oma 10 aastat.
Autosõidul vaatas ta alati põnevusega ettepoole. Vist tundis ka ära, millal kohale jõuame. Hoidsin teda rohkem ketis, sest ka temal oli külas käimise komme. Ikka koer haugub õues – on julgem tunne. Süüa andis V-Maarja õde, käisin ju tööl ja nädalavahetuseti olin maal V-Maarjas. Nii et oli nagu kolme peale koer. Kui tulin, oli ta väga rõõmus, hüppas ja tantsis ning haukus suurest rõõmust keti otsas.
Paar korda pääses ka alevikus lahti. Aga siis ei allunud enam minu kutsumisele. Kehtisid ainult koeraseadused. Inimestest ta välja ei teinud, nii seda hirmu polnud, et kellegi kallale läheks. Peamine oli oma pissimärkide maha jätmine. Ka teised koerad ei pakkunud huvi. Seevastu kassid küll. Oma elus minu nägemise järele tappis ta 3-4 kassi. Tõeline kassipüüdja.
Kui vaja, kaitses ka mind ja autot pidas oma majaks. Läks ühele mehele vist Saage Toomale kallale, kes nõjatus korraks vastu autot. See narrike aga pidas meeles ja tahtis koera hiljem maha lasta. Koer sai pihta ja õnneks vaid haavata. Jooksis koju, kohe kindlasse kohta autosse, haavadest vere hais järel.
Ühel talvel tõi piimaühistu sõnnikuga meie põllule lõpnud lehma. Hiljem see pandi metsa. Koer avastas koos rebastega selle peagi ja hakkas seal kostil käima. Lasin tal minna, ligi pool kilomeetrit eemale. Sai sealt oma näljapajukile lisa.
Õde Erna ta üles kasvatas ja teda pidas Muta ikka oma tõeliseks peremeheks. Õueriiu ajal ründas Muta Milvit, tekitas kätele marrastusi. Siis ka Ernaga riiu ajal mind, kus hammustas säärde. Koera ei tea kunagi täielikult usaldada. Samas ta kahekesi olles kaitses mind. Kui esimest korda metsas mootorsae käima panin, hakkas ta haukuma ja mind sae juurest eemale tirima. Sellest oli hea, et metsa üksinda jäneseid ja kitsi taga ajama ei läinud. Ajas neid vaid minust eemale.
Talvel kuni 10 kraadise pakasega oli ta õues ketis. Selle järele kasvas talle selga tihe ja sooja pidav lühike karvastik. See tuli siis kevadeti tortidena ära. Metsa sõites juba kõrvateel lasin ta auto ees jooksma. Maksimaalkiirus oli 40 km/h, kus ta veel auto kõrval pingutas joosta. Üle selle hakkas maha jääma. Käisin temaga jala ka metsas, kus ta oli alati mu lähedal. Kui pähkliaastal karaude teele sattusime, hoidis ta mulle üsna ligi. Tal oli alati nii palju tarkust, et kodust ära joostes tuli alati tagasi. V-Maarjas ma vahel õhtupimeduses talvel lasin ta alevi peale. Kindlasti käis ta ka siin karjalautade juures värsket otsimas. Paari tunni pärast oli tagasi ja haukus ümber maja.
Ta nõrkuseks oli mu auto ees hüpelda, kui maakodust lähedale metsa sõitsin. See saigi talle saatuslikuks. 11. aprillil 3 aastat tagasi hakkasin maakodust ära tulema, lasin koera väheks ajaks veel ette jooksma. Mulle järele kihutas üks sõiduauto siis minust mööda ja kui tolm hajus, oli Muta tee ääres pikali maas. Hingas raskelt, liikumatu, keel tolmuga väljas. Silmad tuhmid. Veel tegi korra katset üles tõusta, et minuga edasi minna. Aga vajus tagasi, hingamine lõppes, silitasin ta pead. Oligi lõpp. Vandusin allajääjale hirmsat kättemaksu, aga see kadus peatumatult. Teisel päeval matsin ta metsa maha. Väga kurb oli olla.
Kirju kass
Ühel päeval avastasime tühjas maakodus, et meil liigub öösiti kass. Oli koera toitu söönud. Panime siis kassile toitu ja jälle oli söödud. Siis juba nägime teda. Nälg ja toitmine tegid ta julgeks ja varsti käis toas nagu oma kodus.
Kassile meeldis meie juures. Milvi tegi talle väikse kaane peale head toidu, näris läbi ja andis kassile. Kass muutus siledaks ja ilusaks. Vahel sõi laua taga laualt oma kaanelt, ainult kahvlit ei kasutanud. Jälgis hoolega, kuidas suust võeti midagi head ja talle anti.
Hiirtele tegi sõidu sisse, neid oli kohe üsna vähe näha. Seda nii hoonetes kui ka kõrval põllul. Muudkui läks näugudes jahile ja peagi oli hiirega tagasi. Näitas meile, enne kui ära sõi. Meil olid sõnnikuhunnikutel mustad kiled peal. Ta õppis külmade ilmadega seal all soojas olema ja sealt ka hiiri püüdma.
Sügisel läksime maakodust ära. Kass jäi maha. Kassid liiguvad ikka taluhoonete vahet. Ju ta ka kusagil rändas, et talve vastu pidas. Kui kevadel alustasime, oli kass peagi platsis. Võttis aga enne tükk aega, kui kosus ja siledaks läks.
Siis ühel päeval ei söönud ta enam midagi, jäi loiuks, oksendas. Ei julgenud teda eriti uurida ka, sest võis olla marutaudis. Paari päevaga jäi ta üsna otsa. Oli näha, et tahab kakada, aga ei saa. Andsime toiduõli sisse, aga ka see ei aidanud. Kolme päeva pärast kass suri. Kurb oli, et me majakaaslane ära lõppes.
Mõne nädala pärast nägin õues kassi varju. Kas jälle uus kass? Oligi, must kui süsi. Peagi oli kodustatud ja käis toas söömas. Viisin ta talveks V-Maarjasse, kus ta jäljetult kadus juba nädala pärast.
Kirju kassi surma põhjuseks pean seedimatut mingit kilesöömist, vorstikilet või midagi sellist. Paar päeva tagasi oli jälle uut kassi näha. Tore loom, nagu üksinduse peletamise hing majas.
Metsloomad ja -linnud kui lemmikloomad
Uskuge või mitte, mõni metsloom võib ka muutuda poolkoduseks, kes elab su aias ja võtab toitu vastu. Siin V-Maarjas on tihased, kes õunapuu otsast traaditükilt pekki ja rasva nokkisid talvel.
Maakodus tulevad kevadel tagasi kuldnokad, metsvint, põõsalinnud, linavästrik, ei tea kes veel oma lauludega. Suve keskel muidugi hallrästas maasikaid kirsse ja sõstraid õgima.
Ühel suvel oli keegi neist maasikapeenrasse pesa teinud, mis pääses juhuslikust pealeastumisest. See on kõnniteest meeter eemal. Lindu see ei häirinud, kui ta pesal oli. Kui aga korraks peatusid, siis aimas ohtu ja lendas ära. Haudus seal oma 5 poega välja. 2 m eemalt võis nende pere elu sahvri aknast jälgida. Pojas kasvasid ruttu. Ja nüüd torkas silma kaks erilist asja. Kuna pesa oli lagedal, paistis sinna pool päeva kuum päike. Vanalind oli sel ajal poegadele päikesevarjuks tiivad laiali. Vähe sellest, pojad olid põua tõttu janus. Nägin lindu joomas veenõu ääres kaevul. Sealt ta lendas pesale ja jootis oma pojad ära. Tähendab lind mitte ainult ei sööda oma poegi, vaid joodab ka neid palavate ilmadega.
Pojad kasvasid ja ühel hommikul hakkasid nad ema järel pesast välja minema kui kanapojad. Maad mööda käies. Esiteks põõsaste alla ja siis nad enam tagasi ei tulnud. Isalind ootas veel pool päeva selle järel pesal istudes. Siis kadus ka tema. Oma lauluga oli ta olnud võrdlemisi tagasihoidlik. Tänavu oli teine aasta, kui kuldnokk haudus oma pojad välja vana õunapuu oksaõõnsuses. Esiteks ajavad nad oma munemise ja haudumise asju vaikselt. Kui aga pojad on väljas, siis neid söödetakse ja peaaegu kogu aeg on kuulda hoiatushüüd. Esiteks viiakse sitad ära noka vahel. Kasvades hakkavad nad end üle augu ääre upitama ja lasevad niisama välja. Kui selliselt puualune linnusitast valgeks muutub, on paari päeva pärast äralendu oodata. Imestama paneb, kuidas lind talvel ei tea, kus pika aja mööda saadab, kevadel aga oma koju siin põhjamaal jälle tagasi tuleb.
Teiste metsloomadega on kokkupuuteid vähem. Lähedal karjääri põhjas põõsaid närimas olen kohanud metskitse peret. On väga kartlikud loomad. Inimest ei lase üldse nägemiskaugussegi.
Siis on vahel rebast näha. Tal pole siin suurt asja, kuna meil kanu ei ole. Üks neist oli paar aastat tagasi kõrvalhoone seina äärde ära surnud. See võis olla marutaudis.
Metssead käisid möödunud kevadel kontrollimas, kas kevadel on kartulid korralikult maha pandud. Neid oli terve kari, palju jälgi ja paarkümmend ärasöödud kartulipesa. Kaitseks tegin inimesekujulise tondi. Panin tünni vastu kolksuma ka plekirõnga. Tont aitab ka jäneste vastu, võrgust oli vähe abi, kui aia tagant me kapsataimed ära sõid. Ma pidin uued taimed muist istutama. Talvist õunapuude ärasöömist hoiab ära võrkaed. Sügisel esimese lumega käivad nad lausa otsimas, kas on mõni pilu kusagile jäänud.
Karu enam aeda ei tule, on kartlikumaks jäänud kui paarkümmend aastat tagasi. Möödunud sügisel käisid aia taga metsõunapuude alt õunu söömas. Hunte pole märganud. Aga möödunud talvel leidsin aia seest värava tagant metskitse korjuse. Oli üle värava hüpanud ja sinna surnud. Arvatavasti ajasid hundid teda taga. Põgenes aeda ja kukkus surnuks. Vedasin korjuse aia taha, kust see paari päevaga täielikult ära söödi ja viidi.
Hiired pole mingid lemmikloomad. Nendega tuleb kassi puudusel lõpmatut sõda pidada. Teed küll toad hiirekindlaks, aga siis vähe aja pärast avastad, et nad on toas käinud. Olen neid mürgitanud, lõksudega püüdnud, seda eriti sügisel kui nad talveks tulevad majja sooja. Midagi ei aita. Nad sõid toidukapi uksele augu sisse. Peab ikka hea nina olema, et toiduainete lõhna tundsid.
Vahel lendab ka pääsukesi. Kuna meil lehma ei ole, siis neil pole siin kärbseid süüa. Käivad küll maja esikus ja otsivad pesakohta. Kaua aega neid ei olnud näha, kuna Muta püüdis ühe neist õhust kinni.
Tore on kui keegi metsloom elu huvitavaks teeb.
Koer Topi
Vaevalt pool tundi hiljem, kui Muta II auto alla surnuks aeti, andis Unikülast Mirja Vettik mulle uue koera. Et sa tellisid ja nüüd on kutsikas juba kahekuune. Võtsin ta vastu kui tellitud kauba. Pistsin põue, tõin V-Maarjasse. Rääkisin kuidagi keerutades õde Leidale Muta surma ära ja et nüüd on meil väike Topi. Jäi sellega rahule, andis Topile kohe piima lakkuda. Ja nüüd on ta juba kolmeaastane. Praegu reede õhtul haugub ta vahetpidamatult õues ketis, sest põõsa alla lähedale on siil tulnud oma asju ajama.
Esimene suvi kulus kasvamiseks. Koer, õigemini koerake, sest ta on vähe kassist suurem –
pikem ja kõrgem, kokku 8-9 kilo raske. Algselt oli tehtud Topile madal plekist aed õue. Leida krundil on kõrge roikaaed niikuinii ümber, aga see oleks kutsikale liiga avar olnud. Nii kuidas Topi kasvas, hakkas üle aia suures aias käima. Paraku jäi see harjumus talle nagu treenitult eluks ajaks külge. Ligi 1.5 m kõrgusest võrkaiast ja väravast üleminek oli tal naljaasi.
Magama hakkas Topi esikus, kus tal oli alusriie oma nurgas, toidukauss ja jooginõu. Tuppa me teda ei harjutanud, kuigi oma kodus oli ta väiksena toas elanud. Topi mängis sageli köögis nagu kass nööri otsa seotud paberinutsakaga. Oli kangesti elava loomuga. Sügiseks kasvas Topile selga eriti pikk karv. Suvel me teda ei niitnudki, sest kutsika asi, suvi ei olnud ka väga kuum. Harjus ka õues ketis olema juba. Uut kuuti ma ei hakanud talle ehitama. Vihmaga kasutas Muta II kuuti. See oli tema jaoks küll liiga avar, aga ajas asja ära.
Tuli talv, lumi ja jää. Topile meeldis õues joosta. Vanast pallipoolest leiutas omale mängu. Võttis selle külje suhu ja siis jooksis seda lohistades enese ees maas. Igal võimalikul juhul haukus. See oli sümpaatse kõlaga, kui nii võib ütelda. Jälle oli Truupõllu koera haukumine poole alevi peale kuulda. Nagu see oli Muta puhul olnud. Topi ei osanud janu kustutuseks lund süüa nagu Muta seda oli teinud. Topil pidi vesi ees olema või toas joomas käima. Topi oli seltsiv koerake igaühe vast. Eriti meeldis talle soojas toas olla päeval.
Topiga on kogu aeg suur mure, et ta ei pääseks ketist lahti ja aiast välja. Siis on ta nagu lind läinud, kodu on unustatud. Laias maailmas on nii palju koeramärke ja lapsi, keda ta eriti armastab. Siis veel autode ja jalgrataste peale haukumine. Ta on nii lollike, et ei oska enam koju tagasi tulla. Kord saime ta alles järgmisel päeval Müürikult kätte, kuhu lapsed olid ta ühe maja ukse taha jätnud. Ja auto alla jäämine on ka alevis võimalik. Sõidavad ju kõik lubatud 50 km/h kiiremini. Nii läheb ta elu ketis mööda. Avispeal sama lugu. Ta lihtsalt jookseb mööda teed ära. Et koer vähegi liikuda saaks, teen iga päev 15 min jalutuskäigu V-Maarjas. Avispeal suures õues tuleb aga silm peal hoida kui väheks ajaks lahti lasen. Ketti tagasi tuleb kuulekalt: „Paneme jälle koera ketti!“
Kuna Topi karv kasvab aastaga vähemalt üle 10 cm pikkuseks, siis pügame teda kevadel, kui juba ilmad on soojad. Seda tööd saab ainult abikaasa Milvi teha, keda ta kõige rohkem usaldab. Alustatakse seljast, lõpetatakse pea ja saba viimistlemisega ning kõhualusega. Saba otsa jääb pintsel, pea ja kõrvad jäävad nagu on, põll lõigatakse ette. Vuntsi tuleb tihemini pügada, sest muidu ulatub toidu sisse kaussi. Peale pügamist saab siis koera ka šampooniga leiges vees õues vannis pestud. Peab hoolega jälgima, et ta tuju miski ei rikuks ega ka kärinal kätte kinni ei hakkaks. Püüan pikka karva kammida ja pulstund tükke välja lõigata juba talvel. Talle see meeldib. Kui kammi näeb, siis on kopsti putka katusel ja ootab. Tihedas kasukas on vahel midagi nakitseda. 2004 oli suur kirbusuvi, kus sealt tulid kirbud endalegi külge. Alles talveks saime neist lahti! Paks kasukas lubab teda 10-15 kr külmaga talvel õues pidada. Vahel muidugi käib soojas toas ka. V-Maarjas näeb ta tänavale. Valib möödakäijaid, kelle peale haukuda ja kuidas tuju on. Need ütlevad talle vastu: Topi, Topi. Eriti tähelepanelik on ta kahe kollase kassi suhtes, kes oma perenaiste järel sageli väravast mööda käivad. Teistest koertest rääkimata. Siis käib ka jalutades vastastikune pissimine.
Koera kohuseid täidab hästi. Keegi ei saa õue tulla, ilma et ta haukuma hakkaks. Siin V-Maarjas näeme ka ise aknast ja üldse teiste majade läheduses on julgem. Maakodus – isamaal – on aga tema haukumine veel tähtsam. On ju vanad talumajad üle 1 km teistest majadest eemal ja ei tea, kes võib tulla kimbutama. Tänapäeval ei või enam kusagil inimesed julged olla.
Ööseti tuuakse V-Maarjas koer esikusse. Sel lihtsal põhjusel, et teda keegi ära ei varastaks öösel. Ta laseb end kas lapsel ehk vorstiga täiskasvanul ära meelitada. Ja kes seda väikest koera ikka öösel kardab. Maakodus sama lugu. Kui on toas, siis kuuleb kui mõni kas aknast sisse hakkab tulema või õues auto kallal on. Annab haukumisega teada ja edasi tuleb juba ise end kaitsma hakata. Magab ta V-maarjas esikus kastis, mis on nagu tema tuba. Maakodus aga oma mati peal. Vahel Milvi juures voodi jalgotsis või selga soojendamas. Ta nagu proovib, kuidas veel olla lubatakse. Õues on kinni 4 m pikkuse peene ketiga kas putka juures või ukse taga. Putkasse läheb vaid vihmaga. Tavaliselt magab või istub putka katusel, kust on parem väljavaade. Ka jalutades ja oma keti otsas tõuseb kaugemale vaatamiseks tagajalgadele. Seda oskab ka vorstitüki andmisel. Maas ta silitamiseks tuleb kummarduda. Aga putka katusel on ta parajal kõrgusel. Tarvitseb juurde minnes vaid näpuga korra näidata, juba on ta krapsti umbes 90 cm kõrgusel katusel.
Autosõit on koerte paradiis. Siis ta vaatab eest aknast välja. Haugub iga auto ja inimese peale, ka teiste koerte ja suvel lehmadel peale tee ääres. Näib, et ta tunneb ümbruse ära, kui hakkame kohale jõudma. Ta lapsepõlvekodu – kutsikakodu jääb tee äärde. Ja seal ta muutub eriti ärevaks, tahaks nagu tagasi minna oma papa-mamma juurde. Papalt on ta pärinud oma pika karvastiku.
Ei tea, kas vanem inimene pühendab suuremat tähelepanu oma lemmikloomale või on mõni neist eriti huvitav. Topi on küll väike, aga taipu on tal rohkem kui ühelgi koeral varem. Temaga saab lausa juttu ajada. Ta vastab oma saba liigutamisega. Ta on optimist – saba on pea alati rõngas.
Milliseid sõnu koer tunneb? Oma nime eelkõige. Siis „õue“ – kohe on ukse taga minemas. „Lähme“ – vaatab otsa ja ootab kuhu, „kass“ – hakkab ringi vaatama, et kus? „Otsi“ – kohe nuuskima, et kuhu poole tuleb joosta, et kedagi teist inimest leida. „Keti võtame ära“ -tuleb kojas juurde ja ootab sissetulekul. „Tantsi“ – hakkab keerutama ja saba taga ajama. „Teistpidi ka“ – vahetab keerutamise suunda. „Vorst“ – tuleb juurde ja ootab. Ja kõige maitsvam asi on „kont“. Kui seda nimetad, hakkab keel üle nina käima. Otseselt muid sõnu ei tunne, aga taipab vist hääletoonist rohkem. Kui ütlen, et „tule, ajame juttu ka“, siis tuleb ja ootab sügamist ja kasvõi vähest nakitsemist.
Aga paljud asjad käivad tal üle mõistuse. Kui Milvi söödab iga päev ja räägib temaga, on asi selge. Kui ta hääl kostub aga telefonist, ei saa ta aru. On ja ei ole, lõhna ei ole. Vahel isegi lööb kartma. Aga nüüd on ta hakanud kuulama, saba liputama, tõmbab vahel keelega üle mikrofoni, isegi haugub paar korda. Raadiot ei pane tähele. Televiisorist huvitub teistest koertest ja loomadest, nüüd ka jalgpallist. Peegel on üks mõistetamatu asi, paneb haukuma ja peegli taha vaatama.
Topi sööb tavalist toitu, mis me isegi: leib, sai, kartul, vorst, pudru, piim. Maiuseks on poest ostetud koerasöögid oa moodi kujuga. Neid ei tohi väiksele koerale palju anda. Keegi siin andis ja koer jäi haigeks, isegi krambid tulid peale.
Topi päev algab sellega, kui ma seina taga liikuma hakkan kella 6-7 paiku. Raadio lülitan sisse. Riietun ja avan esiku ukse. Ta on nii rõõmus selle peale, et keerutab ja hullab, ma ei saa keti põrget tükk aega kinni. Kui ta on nurka pissinud, käitub süüdlaslikult. Viin õue, pissib, panen putka juurde ketti. Vähe aja pärast viib õde Leida talle süüa, mida ta muidugi ei söö enne lõunat või õhtut. Siis läheb veel magama putkasse, ta on pika unega.
Varsti on kuulda juba haukumist. Ta on end välja maganud, sirutanud ja jälgib aiatagust teed. Päev on igav, aga ta on ju ainult koer. Kes temaga kogu aeg jõuab tegeleda. Vahel mõni laps tahab temaga jalutama minna. Lõunal antakse jälle süüa, vahel sööbki. Siis jälle igav aeg. Haugu, ähi ja laku vett. Õhtul siis jalutuskäik. Päevane haukumine on ära väsitanud ja siis on kõht tühi. Süüakse ära allesjäänud söögid. Siis veel kammitakse, niisama patsutatakse vahete-vahel putka katusel. Varakult ei tohi esikusse tuua, sest öö läheb siis väga pikaks ja koer ei suuda nii kaua pissihäda kannatada. Koer kannatab küll palju. Vahepeal korrastan ka ketiümbrust. Kaka viskan lähedale kirsi alla, millest kirss aina rõõmustab. Päeva ajal vahel lastakse Topi konti sööma, et ta seda ei peaks õues mullaseks tegema. Vihmaga on ta rohkem kas toas või putkas. Nii suvel kui talvel. Koera elu on igav!
Juba aastaid on kohustuslik käia kord loomaarsti juures marutõve süsti saamas. Selle ta kannatab ära, sest arst on oma ala meister. Aga see minek sinna ja need lõhnad seal sees on talle vast elamus. Tuleb vaadata, et ei hakka seinu või lauda-tooli ära märkima. Kõik märgitakse talle passi sisse, see on koera europass. Inglise keeles ja puha, võib Brüsselisse sõita kui pass kaasas. Vaatama seda umbes sama suurt koera kuju, kes aastaid surnuaial oma peremehe kalmul käis.
Mõned küsimustiku vastused
Topi tervis on väga hea olnud. Ta pole haige üldsegi. Toiduga tuleb vaadata, et kõht oleks enam-vähem.
Koera kohta teavet vaatan harva, juba harjunud pika elu jooksul – käin 75. aastat.
Topiga peaks näitusele minema. Siis nad näeksid, et koer peab olema kui tulesäde. Mitte sellised uimased, nagu nad on.
Topiga tegelen päevas kokku vast pool tundi. Aga kogu aeg tean, mis ta teeb, on ta ikka õues.
Topil järglasi veel pole. Ta isa elab Avispeal-Unikülas ja see hoolitseb järglaste eest, on lahtiselt. Linnas pole Topi veel käinud. Ikka seesama, kas V-Maarja autosõit maakodu Avispeal. Topi on rihma otsas suur rapeldis, rebib tee kõrvale, kus tal on vaja pissida, siis otse ette, nii et hing kinni. Linnas pikema aega elades ehk läheks viisakamaks.
Sünnipäev on Topil veebruaris. Seda ei pühitseta kuidagi. Topil on suvel ja talvel selline kasukas ja jämedad villaga kaetud käpad, et ta riideid ei vaja. Nüüd on Topi kutsikaeast väljas. Mänguasju ta enam ei tarvita. Inimene on talle kõige tähtsam.
Muta II kohta seda tagantjärele ütelda ei saaks. Ta oli lõpus ca 10-aastane, mis teeb inimese eaga võrreldes 10x7=70 aastane. Aga ta oli rõõmus ja tahtis ka mängida. Visatud pulka ajas taga, aga kätte ei toonud. Või kui tõi, siis lahti ei lasknud, vaata et veel kätte ei hammusta. Pidev mänguasi oli tal pooltühi auguga võrkpall. Kui sellele hambad sisse lõi, siis pall susises. See talle meeldis. Tahtis pali igale poole kaasa võtta. Kui viskasid palli talle, tõi juurde ja togis palliga viskajale tagumikku. Nalja tegi. Muta II oleks pidanud õpetama. Alles pärast surma sain teada, et ta oli must lambakoer.
Nõukogude ajal polnud koer niisugune ebajumal nagu praegu, kass ka. Koeri peeti vähem, julgem oli elada. Nüüd õitseb koerasöögi äri, mida enne ei olnudki. Laste asemel on nüüd koer!
Lemmiklooma haudasid tean vaid mina. Matsin metsa. Simmil on Saaremaal oma haud aias, lilled ka peal. Aga ta oli ka eriliselt tubli lemmikkoer.
Aias ei saa kevadel koera lahti pidada. Paneb joostes üle peenarde. Saab riielda, saaks nagu aru, käib rohkem vaheteid mööda. Hiljem kui kultuurid on suured, siis ta enam otse ei jookse.
Koer on hea suhtleja. Kass on kass ja tema elab omaette, ei mõista neid inimese asju. Süüa aga tahavad heameelega mõlemad. Mõlemad on kiskjad ja sööks nii palju, kui kätte antakse ja sisse mahub. Kui palju inimesed üldse õpivad lemmiklooma pidama. Vanad inimesed ei õpi enam midagi. Nad peavad seda nii, kuidas nende noores põlves peeti. Pole ma näinud, et mu 88 aastane õde Leida silitaks või räägiks Topiga. Topi aga ise, kui on heas tujus, on krapsti süles. Aetakse maha – pole midagi. Silitatakse – on tal mõnus.
Lastel peab koer olema. Need on nagu kokku loodud.
Ega muid loomi küll ei peaks. Kiida sa rotti kui palju tahad, rott jääb ikka rotiks. Hamster ka hiire moodi. Eluaeg neid pahanduse pealt taga aetud ja see verre sisse läinud. Looma pidamine pole omaette amet, vaid oma põhiliste huvialade kõrval lõõgastuseks.
Lõpetuseks
Paar asja, mis eestpoolt on välja jäänud. Nii Topi kui ka Muta II käitusid huvitavalt kui süües kauss ketiulatusest välja hakkas minema. Nad võtsid ettevaatlikult kausi ääre pealt kinni, tõstsid kausi putkale lähemale, nii et kauss kogu aeg oli otse ja toitu maha ei läinud.
Topiga on nii, et kui ta kraabib-urgitseb tagajalaga oma kõrva seest, siis pärast nuusutab seda kõrvaskäinud käpaotsa ja tõmbab keelega üle. See on väga vana liigutus loomariigis. Ka inimene kui ta urgitseb sõrmega nina või kõrva, vaatab pärast, mida sealt näpu külge jäi. Kui nüüd koera kõrva oma sõrmega seest sügan-puhastan, siis Topi vaatab üle ja nuusutab, mida kõrvast sõrme külge jäi. Tõmbab keelega veel ülegi.
Lemmikloom koer, nagu pereliige. Aga selline, kes tahab ei tea kui suur peremees olla. Proovib tegutseda, piiri peal, millal hakatakse keelama. Kui keegi ei näe, käiakse laual toitu kontrollimas.
Mitmed ütlevad, et koer kasvab nii armsaks, et kui ära sureb on temast väga kahju, tekitab hingelise trauma. Et parem ei võtagi koera üldse perre kasvama. Nii või teisiti, lõppkokkuvõttes kaaluvad mõnusad hetked lemmiklooma seltsis üles selle suremise hingetrauma. Nii võib ju peres ka ütelda, et ei võta uut, sureb niikuinii enne ära. Ikka tasub võtta mingi lemmikloom. Selline, kelle hooldamisega hakkama saadakse. Lapsed, kellel pole kodus koera, näevad külas koera kui imeasja. Siin meilgi käivad ühed aia tagant koera vaatamas. Ei tea, kas meelitada või loopida kividega!
Niisiis, võtke koer. Kui kaitset vajate, siis suur. Kui ainult alarmeerijat, siis aitab väike ka, on vähem muret.