Lemmikloom on koer Hundu. Ta on peaaegu saksa lambakoer, aga mitte päris. Ta on väga energiline ja elav. Nime saamise kohta ei oska täpset vastust anda.
Lemmikloomaks on koer Hundu. Nime on ta saanud enda peremehelt ning see nimi on ka seepärast, et kunagi ammu taheti juba seda nime koerale panna, aga ei jõutud. See nimi pandi ka seepärast veel, et lastel oleks seda väga lihtne öelda. Hundu hoiab mind alati ning kui keegi tahaks mulle haiget teha siis ta tuleb mulle appi.
Mul on kaks koera. Ühe nimi on Pätu ja tema on vanem ja väiksem. Teine on Hundu ja tema on noorem, aga suurem. Pätu on oma nime saanud tänu emale, kes vaatas koerale otsa ja nägi, et "Pätu" on talle sobiv nimi. Hundu sai nime tänu mulle. Mõtlesin, et mis ma talle nimeks panen ja leidsin, et "Hundu" ja "Pätu" sobivad hästi kokku ja tundus, et ka koer reageerib sellele. Hunduga kõige parem hetk oli see, kui ma võtsin ta sülle ja tõstsin autost välja, aga panin ta maha. Sellel hetkel oli ta kõvasti väiksem, kui Pätu ja Pätu oli lahti jooksis ta uut koera üle vaatama. Hundu ehmatas ära ja jooksis auto alla. Tükk tegemist oli, et ta sealt välja saada, aga tänu minu kutsumisele ta ka tuli lõpuks. Pätuga olen olnud koos lapsepõlvest alates ja kõik see on olnud suurepärane aeg koos imelise koeraga.
Kui oled suures hingehädas ja vajad üdini ustavat sõpra, siis võta endale koer. Koer on ustav sõber ja oma kiindumusega ja heasoovlikkusega aitab sind igas olukorras. Suur koer vajab palju hoolt, kuid suur koer on suuremeelne olend, ta tasub
sinu hoole eest sügava kiindumuse, armastuse ja truudusega. Koer on väga ustav loom inimesele, ta ei vea sind kunagi alt ja püüab sind kaitsta, isegi auto eest.
Mul oli emane koer nimega Hundu. Ta istus alati maja välistrepil ja teadis täpselt, mis toimus aias, tänaval ja toas. Ta tervitas ja saatis meid alati. Kui keegi läks majast välja või sisenes majja, ta alati tervitas maja elanikke, liputas saba ja väljendas oma sõprust igati.
Võõras olend tema haldusalas ei olnud teretulnud, loa pidi andma peremees või perenaine, et majja saada. Käisime iga päev hommikul ja õhtul temaga jalutamas. Pargis või haljasalal ta sai vabalt jooksta, nuusutada jälgi, tõsta jalga ja tutvuda teiste koduloomadega. Koer oli segavereline saksa lambakoer, temaga koolis me ei käinud, kuid õpetasime kodus selgeks kõige elementaarsemad käsklused. Kui me jalutasime tänaval ja keegi tuli vastu jooksis ta minu kõrvale, samuti käitus ta kui tuli auto vastu; alati ta püüdis kaitsta oma perenaist. Ta oli väike kutsikas kui minu täiskasvanud pojad ta leidsid ja tõid koju. Enne
Hundut oli meil väike must koer nimega Naki. Poisid said selle koera pärast esimese klassi lõpetamist ja ta oli laste parim sõber, kellega võeti ette kõik matkad ja käigud ja kes oli laste ustavam ja parim sõber. Naki oli väike krants, ostetud turuväravast, kuid väga vastupidav haigustele. Ta ei põdenud ühtki tuntud koera tõbe ja suri vanaduses, kui tagumised jalad enam ei tahtnud liikuda. Hundu seevastu jäi aastaselt koerakatku. Ta oli väga haige. Tohterdasin teda hoolikalt, ta sai terveks ja kiindus arstijasse veel enam. Hundul tulid esimesed viis poega ja need kutsikad olid väga ilusad. Järgmisel aastal tuli 11 poega ja koer põdes nii, et vaevu taarus jalgadel. Kutsikate kasvatamise ja realiseerimisega olid probleemid ja otsustasime koer ära steriliseerida. Operatsiooni talus ta hästi ja poegi enam ei tulnud, kuid jooksuaeg säilis. Jooksuajal lukustasime ta garaazi, sest isased koerad ründasid nii, et hekk ja lillepeenrad kannatasid.
Kord minnes jalutama, püüdis Hundu sõbralikult läheneda mustavalgekirju kaukaaslasele, kuid viimane ründas Hundut halastamatult, koer hakkas südantlõhestavalt karjuma. Kaukaaslane oli minu koera hammustanud kaela, nii et umbes 20 cm haav oli kaela peal. Sõitsime kohe loomakliinikusse, kus teda opereeriti narkoosi all. Tulime koju, koer paranes haavast. Otsisin üles kaukaaslase peremehe. Selgus, et kaukaaslast oli õpetatud tapma hunte, kes ründasid lambakarju. See koer oli toodud kaugelt Eestisse perenaisele kingituseks. Tavaliselt ta oli aias, kuid käis perenaisega jalutamas. Perenaine ei suutnud teda rihma otsas hoida, koer oli liiga tugev.
Teine kord hüppas ta üle aia ja tormas jälle meile kallale, õnneks oli mul käes suur kepp ja sellega õnnestus koer ära ajada. Teatasin peremehele ja nad panid koera ketti.
Hundu oli 14 aastane kui tal tekkis udara kasvaja ja sellega ta läks ära.
Tulid Eesti Vabariigi algusaastad, vargus ja röövimine olid igapäevased asjad. Nii kui pimedaks läks tulid kontvõõrad aeda ja õue luusima. Käisin igapäev jalgrattaga sõitmas. Mul oli jalgratas vene Saluut, kus oli värv juba ära kulunud. Ostsin metalli värvi ja võõpasin üle, et näeks parem välja. See ratas viidi hoovist minema. Mehel viidi ära mesinduskäru. Otsustasime, et võtame uue koera, hea valvuri. Poisid tõid ilusa rotveileri kutsika mustavärvi pruunide käppade ja kõrvadega, kes oli puhastverd tõukoer ja maksis palju. Kutsikas vajas eridieeti ja esialgu oli tal hoidja, kes valmistas talle sööki. Ta vajas loomaarsti hoolt, tal oli oma haigeraamat, kuhu oli kirja pandud, millised süstid ta on saanud ja millal peab uuesti veterinaari juurde minema. Ta kasvas väga jõudsalt. Pooleaastaselt hakkas ta näitama oma iseloomu ja allumatust. Tal haukumise kommet ei olnud. Ta haukus ainult väga pahatahtliku inimese peale. Koer vajas koolitust. Läksime koerakoolituse kursustele. Kästi tulla sellel inimesel, kelle sõna koer kõige paremini kuuleb. Koer allus hästi pojale, kuid tal polnud aega käia koeraga kursustel. Mina ei jõudnud koera kinni pidada, sest ta oli väga jõuline. Hakkas kursustel käima minu abikaasa, kursuste kestvus oli 3 kuud suvel 1995.a. ja maksis 550 kr. Nüüd kursuste lõppedes koer hakkas paremini kuuletuma, ta mõistis käsklusi ja temaga võis iga perekonnaliige jalutama minna. Kuna ta oli väga ilusa välimusega ja hella südamega koer, siis kõik kallistasid teda ja tänutäheks ta tõmbas keelega üle näo. Seda koera kasvatades mõistsin, et koera tõug ei ole määrav koera kurjuse ja tigeduse puhul, vaid kõik sõltub sellest, kuidas teda kasvatad. Rambo oli suur tugev lihaseline koer, kuid väga õrna südamega. Kui meil kodus olid külalised lasksime ta tuppa, et ta tutvuks meile lähedaste inimestega. Ta nuusutas kõik ära ja läks siis oma kohale või istus diivanile või tuli minu sülle.
Koer tajub instinktiivselt kuidas temasse suhtutakse. Iga loom kaitseb ennast ja oma sõpru. Kui koer on kasvanud tihedas inimühiskonnas, siis ta ei taha üksi olla ja läheb inimesi otsima.
Rambot toitsime kutsikana 5 korda päevas, ta sai ka juurvilja toortoitu, kalamaksõli ja vitamiine. Hiljem läksime üle poest ostetavale koeratoidule. Konte, juurvilja, õunu ja muud puuvilja ta sai lisaks. Keetsin ka vahetevahel putru. Koer sai õigeaegselt vaktsineeritud enamlevinud tõbede vastu. Usside vastu tuli ka tablette anda. Kuna koerakatk on haigus, mis levib ja on ohtlik, siis esialgu hoidsime koera maakodus ja peale vaktsineerimist tõime linnakodusse. Katkupisik säilib mitu aastat pinnases.
Ramboga jalutasime kolm korda päevas ja iga kord vähemalt poolteist tundi. Koeraga jalutamiseks valisin aja, kui inimesed olid tööle läinud või magasid, õhtuti käisime mitmekesi jalutamas. Rambo ei olnud kordagi haige, kuid paar korda ta astus oma käpa katki terava klaasikillu peale. Käpa ravi oli väga komplitseeritud. Tuli kogu aeg siduda ja ravida, umbes nädala võttis aega täieliku tervenemiseni.
Kõik koerad on elanud väljas ja maganud kahetoalises kuudis ka kõige suurema pakasega. Kuut on ehitatud kahekihiliste seintega ja soojustusega seinte vahel. Magamisruumis on aken tänava poole. Rotveiler on madalakarvaline, kuid tal on paks rasvakiht naha all ja ta talub hästi pakast. Esialgu kutsikana ta oli meil rõdu peal kuudis. Ainult Rambol oli lubatud majas viibida ja diivanile ronida. Teised koerad on kogu aeg väljas. Kui Hundu põdes koerakatku, tegime talle esikusse omaette ruumi, kus oli soe ja sai teda jälgida ja ravitseda.
Ramboga käisime tihti maal, ta istus autos tagumise istme peal minu kõrval ja ma hoidsin teda ümbert kinni. Ta talus autosõitu väga hästi.
Hundu oli autos tavaliselt põrandal, ta ei tahtnud nagu Rambo aknast välja vaadata. Lemmiklooma sünnipäeva me ei pea ja riideid ei ole vajanud. Koera regulaarselt kammime ja suvel peseme. Kevadel kui ilm on soe ja koer vahetab oma kasukat on hea šampooniga koer puhtaks pesta ja seejärel korralikult läbi kammida. Koer on perekonnaliige ja vajab tähelepanu, seltsi ja hoolitsust. Koera oleme püüdnud toita hommikud ja õhtuti samal kellaajal, et ta oleks rahulik ja ei lärmaks kui kõht on tühi. Hunduga käisin jões ujumas. Ta püüdis sinu ligi olla ja kraapis mõnikord küüntega. Vältisin koeraga koos vees olemist.
Aias on mul lindude pesakastid ja talvel panen rasvatihastele toitu. Tore on aknast jälgida nende toimetamist.
Meil on olnud kodus aeg ajalt ka mõni kass. Lapsed on toonud kassipoja ja siis on väga raske teda ära saata. Kass tahab elada toas, ta jätab oma karvu igale poole ja ta ei küsi luba kuhu võib ronida. Ükskord ronis kassipoeg pesumasinasse musta pesu vahele ja magas rahulikult seal, kui meie teda otsisime üle terve maja. Peale selle kass ei ole väga koduhoidev loom. Ta kõnnib naabrite juurde, laseb ennast toita seal ja kui ära tüdineb tuleb koju tagasi. Kass võib ronida sinu voodisse, padja peal põõnata ja muude rumalustega hakkama saada. Kass ei ole minu lemmikloom.
Lapsena elasin talus, kus peeti koduloomi: lambaid, hobuseid, lehmi ja sigu ning kanu. Väga armsad olid veebruaris vastsündinud lambatalled, kräsulised armsad olevused. Lastel lubati neid hellitada ja sööta. Väga kaunis oli ka vastsündinud hobusevarss oma pikkadel jalgadel. Suvel sai ratsutada kui isa pani tüdruku vana aeglase ruuna Kimmeli selga. Hobune ei sallinud seda ja tõmbas oma pehmete mokkadega tüdruku jalgupidi seljast maha.
Väga armsad olid tibupojad kui nad olid just koorunud ja oma pehmuses ringi tatsasid.
Koduloom teeb kodu kodusemaks ja nõuab inimeste kodusolekut. Koduloom on perekonnaliige, tema ülalpidamiseks läheb päris kopsakas summa raha ja sellega tuleb arvestada kui tahad looma pidada. Loomapidamine on omaette teadus. Vajalikku teavet saab koeraraamatust ja veterinaari käest. Tuttavate teave ei pea alati paika.
Koeranäitustel ei ole käinud. Rotveiler Rambo oleks saanud kindlasti medaleid, kuid meie koer oli meie jaoks, mitte võõrastele pilkudele.
Eriti oluline ja tähtis olend on koer lastele. Koer on lapse parim sõber. Kui lapsed olid suvel spordilaagris või pioneerlaagris, olid nad alati mures, et koer saaks jalutatud ja et koer ei läheks hulkuma.
Koera kuuti puhastame igal suvel, tõstame üles katuse ja laseme päikesel desinfitseerida ruume; vahetame allapanu, milleks on parim põhk või kuivatatud hein. Riided ei sobi allapanuks, sest lähevad mustaks ja neid tuleb tihti vahetada, peale selle imavad endasse niiskust ja muutuvad rõskeks.
Kui sul on oma maja ja aed, kus koer saab liikuda ja lapsed majas, tuleb kindlasti võtta lemmikloomaks koer. Kilpkonn, hamster, merisiga sobib paremini korterisse, kuid need olevused ei suuda asendada koera.