Isane alaska malamuut, isane krants kutsikas, kaks segaverelist kassi ja 6 hobust.
Mis on/oli lemmiklooma nimi (täisnimi, hellitusnimi)?
Malamuudi täisnimi on Rohara Star Mister. Hüüdnimeks lihtsalt Mister. Kutsika nimi on Felix. Tal hüüdnime pole. Kassid Triibu ja Ats hüüame ka täpselt nii. Hobuste nimed: Killu, Orlanda(Orla), Kontaktas(Konde), Vekseelia(Veksu), Katariina(Kats) ja Jasper ( Jassu)
Kes lemmikloomale nime valis?
Hobustest olen ise nime pannud ainult ponivarss Jasperile. Arutasime seda nime pereringis. Välja mõtlesin mina ja olin sel hetkel sama vana kui praegu e 31. Malamuudil oli nimi olemas kui tuli. Kasside nimelugu enam ei mäleta aga kutsikale pani nime mu 43-aastane abikaasa.
Kas oli kohe olemas konkreetne nimi või kuulus valikusse veel teisigi nimesid?
Enamasti on olnud ikka mitu varianti. Kutsikas sai näiteks alguses nimeks Filipp aga Felix tuli veits hiljem pähe ja tundus sobivam.
Miks lemmikloomale just selline nimi valiti?
Konkreetselt ei tea enam mis ajendas mingile loomale mingit nime panema. Kui vaatad loomale otsa siis näed kohe kas mingi meeltes mõlkuv nimi sobib või ei.
Mul on kahe aastane kass Jasper-Jerry, kuid lühidalt Jassu. Oma esimese poole nimest sai ta mu parima sõbra käest, kes seda varianti pakkus. Jerry pärineb aga mu vennalt, kes soovis kassile just seda nime.
Kui Jassu oli väike ja me ta vahel üksi koju jätsime siis tagasi tulles oli ta tihtipeale mingi pahanduse või segadusega hakkama saanud. Esimesena meenub kohe üks lõngakera lugu. Ta oli terve lõngakera korteri peale laiali vedanud. Lõng jooksis ümber tugitooli, laudade ja toolide. Terve korter oli valget lõnga täis.
Igasugune jama on ka kuusepuuga. Alati kui kuusk toas püsti on siis on kindel, et Jassu selle otsa ronib ja selle ümber ajab.
Mul on koer nimega Yasmin. Tegelikult on temal lausa kolm nime, mida ma peast ei tea. Me hüüame teda aga kõige rohkem jassuks. Ta kuldne retriiver. Me võtsime ta ühest suurest perekonnast ja ise talle eraldi nime ei pannud. Jätsime sama nime mille oli tema vanemate perenaine talle pannud. Jassuga on saanud palju nalja ja vahel ka pisaraid. Ta on jäänud väga haigeks ja teada on opereeritud. Selle perioodil olin tema pärast väga mures ja ainult sellele mõtlemine tõi pisara silma. Vahel olen ma mõelnud, et mis siis juhtub kui jasminil peaksid elupäevad otsa saama, siis ma võin tõsiselt nutma hakata ja üritan selle peale rohkem mitte mõelda. Igakord kui keegi koju tuleb on ta lõpmata õnnelik. Jassu on väga sõbralik ja truu koer.
Mu lemmikloom on kass ja ta nimi on Jaasu. Ta sai nime mu emalt niimodi, et me mõtlesime mis nime talle panna siis midagi ei tulnud meelde, aga mu ema kuulis telekast sõna Jasper ja ta mõtles, et võiks panna Jassu. Jassu lugu on selline, et ta käis õuse ja meie sara all oli nafta või midagi sellist mis jäi talle külge ja haises rõvedalt, ta käpad olid mustad nagu süsi ja haises nagu 1. aasta poldud teda pestud.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Mul on olnud 3 hamstrit ja hetkel on küülik. Hamstri sain ma siis, kui ma olin umbes viieaastane. Mul oli järjest kaks hamstrit ja mu vennal üks.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt- ja vastuargumendid?
Küülik võeti minu soovil. Me kaalutlesime paar kuud enne tema võtmist. Vastuargument oli see, et vanemad arvasid, et ma ei hoolitse küüliku eest ja pooltargument oli see, et meie kodu tundus kuidagi tühi ilma lemmikloomata.
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Lemmiklooma ostsime me lemmiklooma poest. Küülik maksis 300 krooni.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oli erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Minu kahe hamstri nimi oli vist Tiki ja Taki. Mu venna hamstri nimi oli Robi ja mu küüliku nimi on Jassu. Meil ei ole olnud erinevust pärisnime ja hüüdnime vahel. Mu vend pani nime enda hamstrile ja mina oma kahele hamstrile. Me küülikule pani nime mu isa, sest see küülik on meie pere oma, aga hamstrid olid rohkem minu ja mu venna omad.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Oma lemmiklooma kohta oleme teavet saanud raamatutest ja internetist.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma töupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole meie lemmiklooma valikut mõjutanud. Valinud oleme looma, mis paistab olevat tore ja lõbus ja inimsõbralik lemmikloom. Tõupuhtus ei ole oluline, kuna me ei võta lemmiklooma näitustel käimiseks.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Ei ole käinud näitustel.
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Looma eest hoolitseme me kõik: mina teen tal puuri puhtaks, ema puhastab tuba, kus mu küülik enamasti on, süüa paneme kõik, kui näeme, et tal seda pole. Väljas käib ta ise, sest me elame esimesel korrusel ja siis ta käib meie verandal. Puuri puhastan ma keskmiselt korra nädalas. Ühe tunni ma kindlasti tegelen päevas oma küülikuga.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Me ostame oma lemmikloomale süüa poest, kuna seal on kuivtoit, kus on palju vitamiine ja tähtsaid toitaineid sees. Me ostame kuivtoitu lahtiselt, kuhu firmat ei ole peale kirjutatud.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Loomaarsti juures on käinud meil küülik sellepärast, et tal on olnud hambad liiga pikaks kasvanud ja kord hammustas teda puuk. Me anname küülikule kuivtoitu, kui tal on kõht lahti (siis on ta ilmselt liiga palju söönud võilillelehti või muud värsket). Lemmiklooma vaktsineerimisse suhtun ma positiivselt, sest kui neid oleks näiteks viis aastat tagasi vaktsineeritud, oleks nakkushaigused väga levinud ja meil ei oleks lemmikloomade võtmisel nii suurt valikut.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Ma arvan, et väikeloomi steriliseeritakse sellepärast, et nende järglasi ei taha keegi osta. Aga kasse ja koeri ei peaks minu arvates steriliseerima, sest nende järglasi tahetakse. Ma leian, et tegelikult ei ole vaja steriliseerida, sest las iga loom elab oma täisväärtuslikku elu. Minu küülik on isane.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritunud? Mida tehakse looma järglastega?
Me ei ole oma lemmikul järglasi lasknud saada.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Jassu pesa on ühes pisikeses toas, kus on vähe mööblit. Seal on ka ta puur, kus sees on söök. Aga muidu ta saab seal toas kogu aeg ringi liikuda ja iga päev saab ta ka väljas käia. Ta võib muidu igal pool käia. Täiesti vabalt ei tohi ta sellepärast olla, et muidu ta võib hakata elektrijuhtmeid närima. Ta võiks küll tulla voodisse, aga asi on selles, et tema on esimesel korrusel ja magamistoad on teisel.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Pikemal reisil ei ole Jassu käinud. Ta on meil käinud sugulaste juures, kui kedagi koju ei jää tema eest hoolitsema. Ta on reisinud puuris. Loomahotelli teenuseid pole me kasutanud, sest me ei tea, kus see ongi ja pole vajadust ka tulnud.
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Jassu sünnipäeva me ei tea, kuna me ostsime ta lemmiklooma poest ja meil ei tulnud sel hetkel pähe seda küsida.
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Me ei ole oma lemmikule hankinud riideid ega ka ise teinud. Jassul on mänguasjaks üks kõlisev pall. Jassu peseb ennast ise ja hoolitseb enda eest ise. Poest ei ole me selliseid hügieeniasju ostnud. Jassut ei ole me viinud spaase ning ilmselt me ei vii ka, sest me ei tea kus spaa asub.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
Ma arvan, et on küll võimalik üle hoolitseda. Piir on minu arvates selle koha peal, kui lemmik muutub pirtsakaks ja on aru saada, et ta on ära hellitatud.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Ilmselt on koolitus teistsugune ja lemmikloomapoes on suurem valik. Teadus on arenenud.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Hamstrid me matsime aiamaale. Mind seal kohal ei olnud, kui seda tehti. Algul ei tulnud mõttessegi võtta uus loom.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Jassu ei tohi elektrijuhtmeid närida ega ka arvuti taha pugeda. Jassu on puhtusepidamise ise ära õppinud. Me ei oskaks küülikule puhtust hoida. Ta teab, mida ta teeb väljas (õues) ja mida oma toas.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Selliseid halbu kombeid ei ole mu lemmikloomadel olnud, mida on olnud raske võõrutada. Ma arvan, et looma tuleks karistada eksimuse eest sellega, et tõstetakse kõvemat häält tema peale.
Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Jassule ei ole ma trikke õpetanud. Ma arvan, et põhjalikum dressuur oleks oluline, sest kui kutsikas on veel noor ja teda on halvasti õpetatud, siis saab teda hakata kohe paremini ümber õpetama.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Ma räägin oma lemmikuga, kuna tunnen, et ta saab selle kaudu paremini aru, et ma temast hoolin. Ma usun, et ta mõistab inimese meeleolu. Kui mõistab, siis väga väikesel määral inimese kõnet. Aga loomad kindlasti mõtlevad.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Ei usu, et kasutaks. Vähemalt mul on nii heatahtlik lemmik, et ma ei ole veel pidanud seda läbi kogema.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? laps Teie arvates vajab looma?
Mina pean koristama Jassu puuri. Ma arvan, et meie peres suhtlevad vanemad, mina ja mu vend Jassuga võrdselt. Jassu ei pelga meist kedagi. Viimasele küsimusele peaks mu ema või isa vastama.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Meie sõpruskond ei ole laienenud peale looma võtmist.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Ma ei peaks ämblikku, kuna ma kardan ämblikke. Ma ei peaks madusid, sest minu teada nad söövad surnud või elus hiiri ja mul hakkaks hiirtest lihtsalt nii kahju.
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Ühel me maja naabritest elas veranda all siil ja talle viidi piima.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Ma arvan, et kellele meeldib, võib neid pidada, aga mul ei ole nendega kokkupuudet ja muud ma nendest ei tea.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb "lemmikloom” „koduloomast”? Kas "lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Ma arvan, et kõiki loomi võib pidada, kui see sulle meeldib ja kui sa oskad ta eest õigesti hoolitseda. Lemmikloom on rohkem meelelahutus, aga koduloom annab sulle näiteks liha või villa. Lemmiklooma saab pidada ka selleks, et vaadata, kui hästi sa oskad elusolendi eest hoolitseda.
31. Miks Teie arvates peavad inimesed lemmikloomi?
Ma arvan, et meelelahutuse ja seltskonna eesmärgil.
Kui 2005 aasta sügisel 48. teatmematerjali kogumise võistluse raames teema „Lemmikloom“ välja kuulutati, olin peaaegu kindel, et see teema pole minuvanustele (liiga lihtne), vaid haaramaks töösse enam kooliõpilasi. Pikka aega püüdsin kirjutamist vältida, kuigi koerad lemmikloomana on meie peres eksisteerinud ajast-aega ja ilma nendeta ei kujutaks elu ettegi. Mõelnud järele, sai mulle selgeks, et ka seda teemat on võimalik lahti kirjutada erinevast aspektist lähtudes. Nii otsustasin (lähtuvalt minu erialast) eriti rõhutada lemmikloomade ja nende eest hoolitsemise toimet inimese tervisele, eriti psüühikale.
Elus leiab vähe rahu ja hea tuju allikaid. Lemmiklooma pidamine on üks neist. Lemmikloomad kingivad meile tingimusteta armastuse ja stabiilse vastutustunde ning pakuvad tröösti ka siis, kui muud asjad kipuvad viltu vedama. Paljudele meist asendavad nad oma pere ja järeltulijate puudumist või täidavad tühja koha nende kaotamise korral. Nende hulgas leidub nii „isehakanud lapsehoidjaid“ kui ka vanuritele „vestluspartnereid“.
Kuna lemmikloomad on tihti arukad ja arenemisvõimelised, siis kasutatakse neid nii tsirkuseseareenil inimeste naerutajatena (või imetlusobjektidena) kui ka abilistena igapäevatöös, kasutades ära nende enamarenenud haistmismeelt, riskivalmis kohusetunnet (pommikoerad, narkootikumide avastajad, tuletõrjekoerad, piirivalvekoerad, pimedate juhtkoerad jms.) Koerad majavalvuritena on aga niivõrd tavaline nähtus, et seda ei pane enam keegi meist imeks.
Paljude sajandite kestel on inimesed omistanud koertele ravitsemisvõimeid. Juba kreeka mütoloogias täheldati sellekohaseid uskumusi. Koer on Apallani püha loom, seepärast ohverdati teda, et Jumal aitaks terveks ravida raskeid haigeid. Kui Rooma impeerium Antiik-Kreeka alla neelas, muutus ka suhtumine koertesse, ohverdamise asemel viibisid nad lihtsalt tavapäraselt usutalituste juures. Pikapeale hakati koera seostama meditsiinijumal Asklepiosega, sündis mõiste „templikoerad“. Need koerad olid väikest või keskmist kasvu, viibisid palvetajate läheduses (lakkudes vahel isegi nende haavu) ning neile jätsid tervenenud haiged templisse tänukirja. Sündisid sellised imed nagu pimedast sai nägija, kadus pahaloomuline kasvaja, halvatu hakkas taas kõndima jne. Jne. Asktepiose templid purustati kui paganlus asendus ristiusuga.
IX sajandil Belgias sai aluse vaimuhaigete ravimine koertega, mida nimetati „koerateraapiaks“, koostati isegi raviprogrammid. Ka Esimese maailmasõja veteranide ravis leidis kasutust selline teraapiavorm.
Koera süljel on leitud antibakteriaalsed omadused (ei teatud ju vanal ajal veel antiseptikutest midagi), koera ülitundlik haistmismeel aitab tal ära tunda pahaloomulistes kasvajates leiduvaid haruldasi valguühendeid.
Bioenergeetilises ravis on enamkasutatavad suuremad koerad, kuna nende elundid meenutavad kõige enam inimeste omi. Efekt on maksimaalne ravis vaid siis, kui ravivat koera armastatakse, tema peale ei vihastuta ja teda ei karistata. Parim variant on dresseeritud koer, sest sel puhul läheb dresseerija bioenergia alfa-resonantsi koera omaga ja abi on eriti tõhus pärilike haiguste korral.
Koera dresseerimine võimaldab inimesel olla kõrge eani hea tervise juures. Juba mõneminutine dresseerimine turgutab ja harmoniseerib närvisüsteemi võrdudes klaasi tooniku joomisega. Arenevad lihased, veri ja kopsud küllastuvad hapnikuga. Tervendava dresseerimisega tegeldakse kaks korda päevas – hommikul ja õhtul. Sörkjooksu tehes on oluline hingamine diafragma abil. Ravitoimet omab ka koeraga koos ujumine. Ka koerakarvadel on ravitoime. Laste puhul on loomateraapial mõningaid eripärasid: nad tajuvad loomi veidi teistmoodi, seostades neid muinasjututegelastega. Neid kujutlusi ei maksa lõhkuda, sest ka rahvatarkus on omistanud paljudele loomadele ühtesid või teisi iseloomujooni. Laps ja koduloom moodustavad loomuliku paari, loomaga mängides ja rääkides areneb laps kiiremini. Uurimused on näidanud, et loomi pidavates peredes on lapsed avatumad, jutukamad ja osavõtlikumad. Nad harjuvad varakult hoolitsema teise elusolendi eest ja tundma vastutust. Arstide kogemused on näidanud, et ka loomahäältel on tervendav toime, nii kasutatakse neid ka salvestatuna. Ravida ei saa mitte ainult helidega, vaid ka vaikimisega, parimal juhul looduses. Isegi kalapüügil omistatakse tervendavat toimet. Koeraga vaikides jalutamine mõjub hästi stressi, südame isheemiatõve, infarktijärgse või -eelse seisundi, mao- ja kaksteistsõrmiku haavandi, varase hüpertooniatõve, gripi, bronhiaalastma, nahapõletiku ja lülisamba osteokondroosi puhul. Vaikimisega ravimine on kõigile kättesaadav, et nõua kulutusi ega kutsu esile tüsistusi.
Kõik neljajalgsed sõbrad kingivad meile vaimset tervist ja toovad palju rõõmu, nad teevad seda erinevalt, kuid alati omakasupüüdmatult.
1. Loetlege, milliseid lemmikloomi on Teil olnud ja millal.
Kuna olen sündinud ja elanud maal, siis on minu majapidamisse läbi aegade kuulunud kassid, õue- ja toakoerad. Esimesed puht praktilises mõttes, hiirepüüdjatena välishoonetest, viimased aga just lemmikloomana, sest majavalvuri koha on alati täitnud õuekoerad, kes on ka olnud suuremat kasvu. Esimese toakoera sai minu vend oma 10-aastaseks sünnipäevaks ja kohe tuues ei saanud me teda tuppa tuuagi, sest ta kubises lausa kirpudest ja nakitses end pidevalt. Ehitasime talle õue kuudi, värvisime pruuniks, tegime koerale kirbutõrjet ja panime uuele sõbrale nimeks Naki (pideva nakitsemise pärast), mille kirjutasime ka punastes trükitähtedes kuudi avausest ülespoole. Naki suri loomulikku surma üsna eakana ja tema „matusetalitus“ avas ka meie lauda kõrvale nn. koerte surnuaia, kuhu on maetud kõik meie sõbrad. Toakoertest Jack, Muki, Loki (peale Naki) ja õuekoertest Jass, Robi ja Fredi.
2. Kelle soovil lemmikloom võeti? Kas kaalutleti pikalt või tuli see äkkotsusena? Millised olid poolt-ja vastuargumendid?
Algul võeti lemmikloom peresse loomulikult laste (s.o minu ja minu venna) nõudmisel, kuid kuna eranditult kõigile toakoertele meeldis autosõit ja meie isa oli elukutseline autojuht, siis võttis ta meid kaasa ka oma pikematele sõitudele. Esimese toakoera võtmist kaalutleti loomulikult kaua, kuna meie koolipäevad kujunesid muusikakoolis käimise tõttu väga pikaks ja sama võis öelda ka vanemate tööpäevade kohta, siis tekkis kohe küsimus, kes koera toidab ja valvab, et ta maantee peale ei jookse. Kuna lubasime kõigega ise toime tulla, siis viimaks andsid ka ema-isa järele. Tore on ju tulla koju, kui karvane rõõmurull on ootamas (isegi siis kui ta on järjekordse pahandusega hakkama saanud).
3. Kuidas Te lemmiklooma saite (tuttavalt, varjupaigast, kuulutuse peale, klubi kaudu vms)? Kas ostsite või anti muidu ära? Milline oli hind?
Ka koerte saamislood on olnud erinevad, kuid eelistatud on alati olnud krantsid (ühest küljest on tõukoerad kallid osta ja pidada, teisest küljest on neil suurem võimalus ka haigestuda igasugu taudidesse ja tõbedesse). Loki, Jack ja Naki ning Muki on toodud tuttavatelt ja kuna iga elusolendi eest peab vanarahva kombe kohaselt midagi ka maksma, siis on selleks tavaliselt olnud mõningane külakost koera peremehele ja ka midagi maitsvat koeraemale. Raki sai toodud koerte varjupaigast, kus ta hakkas meile meeldima oma ülipüüdliku oskusega käppa anda. Jass sai ostetud kuulutuse kaudu peremehelt 100 rubla eest (hundikoera segavereline ristand). Fredi tõi meie majapidamisse minu sõbranna, kes sai selle eest ise kootud pitssokid ja likööripudeli. Meie praeguse lemmiku aga, kelle nimi on Terri ja kelle tõttu ma kirjutamise ette võtsingi ning kellest on ka fotomaterjali, tõi isa oma sõbra elukaaslase poolt, kuna tolle täiskasvanud tütar oli lapseootel ja väike laps ja toakoer ei sobivad kokku. Toimetused toimusid salaja, tütre teadmata ja kaua peale seda kleepis tüdruk linnas elektripostidele kuulutusi, mis kirjeldasid „kadunud“ koera ja lubasid leidjale vaevatasu. Hind oli ka seekord kokkuleppeline ja sümboolne.
4. Kuidas on olnud Teie lemmikloomade nimed? Kas igapäevase hüüdnime ja „pärisnime” vahel oh erinevus? Kuidas nimepanek otsustati?
Nimepanek otsustai enamasti üheskoos, algatajateks olid muidugi lapsed (hiljem ka venna lapsed), sest neil tekkis kummaliselt kiire seos koera välimuse ja omapära ning nime vahel. Ka hüüdnimed tekkisid omasoodu. Robit kutsuti Ropkaks, Jassi Jassuks, Fredi hüüdnimi oli koguni Kaaru, Territ hüüti hoopis venepäraselt Terrovitš.
5. Milliseid kanaleid pidi saate oma lemmiklooma puudutavat teavet (loomaklubid, tuttavad, raamatud, internet, lemmikloomaajakirjad vms)?
Teavet oma lemmiklooma kohta olen hankinud siiani raamatute abil, mida on viimasel ajal väga hulgaliselt ilmunud. Näiteks A. Esserson, E. Joosepson, Kadarik, J. Kikkas, U. Pihlamäe, P. Saks. „Koer“, Dr. Bruce Fogle „Tunne oma koera“ jms. Mõlemad nimetatud raamatud on kingitud meie perele just suurest huvist ja armastusest tingituna lemmikloomade vastu väga heade tuttavate poolt ning on tõesti sisukad. Teavet haigestumiste korral oleme saanud ka loomaarstidelt väikeloomade kliinikutest (nii Tartust kui ka Jõgevalt).
Häid ja kasulikke soovitusi oleme saanud ka koerteklubi liikmetelt.
6. Kas mood on Teid lemmiklooma valikul mõjutanud (erinevad tõud, looma suurus, pikk või lühike karvastik, värvus jne)? Kas looma tõupuhtus on Teie jaoks oluline? Miks?
Mood ei ole kohe kindlasti selline tegus, mis oleks avaldanud mõju lemmiklooma valikul. Küll on aga aluseks olnud koera kena ja korralik välimus, tema praktilisus ja terasus ning taiplikkus. Eelistanud oleme alati tõupuhastele koertele krantse, kuna need on odavamad osta ja pidada, pole nii tundlikud haiguste suhtes ning seetõttu on ka nende eluiga pikem.
7. Kas olete osalenud oma lemmikuga loomanäitustel? Kui jah, siis kirjeldage palun näitustel käimisega seonduvat. Kuidas Te sellistesse näitustesse suhtute?
Näitustel pole me kunagi osalenud. Esiteks on Tartusse ja Tallinnase küllalt pikk maa, teiseks ei ole tegu tõupuhaste loomadega ja kolmandaks ei ole tavakoerad saanud põhjalikku dressuuri, küll omavad nad aga küllaldaselt praktilisi oskusi, mida on vaja majapidamises (väljaküsimine, toasusside toomine peremehele, lemmikkülalistele oma kummilelude toomine jms.).
8. Kes Teie peres looma eest põhiliselt hoolitseb: käib jalutamas, puhastab puuri, toidab, peseb jne? Kirjeldage oma tavalist päeva ja loomaga seotud toimetusi. Hinnake, kui palju aega oma päevast Te keskmiselt loomaga tegeldes veedate.
Kui koer on konkreetselt kellelegi kingitud (Naki vennale, Jass mulle), siis loomulikult koera peremees, muudel juhtudel kogu perekond vastavalt sellele, kuidas on aega ja tahtmist.
Kuna vanemad on mõlemad kodused pensionärid, siis viivad nad meelsasti ühte enese õues viibimise ja koera jalutamise vajaduse. Söögiajad langevad samuti ühte pere söögiaegadega, kusjuures koer sööb kõige viimasena ja spetsiaalselt selleks ette nähtud isiklikest anumatest (mitte mingil juhul otse põrandalt või käest). Ka televiisori vaatamise ajal vajab koer tähelepanu ja seda osutavad toas kõik pereliikmed. Isegi öösel on vaja sageli teda õue „asjatoimetustele“ lubada ja seda teab ta juba täpselt, kelle poole pöörduda, et õigeaegselt abi saada (eks ikka nooremate inimeste poole, kelle uni on pinnapealsem ja tahtejõud abi osutada suurem). Omaette protseduur on kuus korra saunaskäik, millele järgnevad kuivatamine, föönitamine ja kammimine. Ka siin osalevad kõik pereliikmed (mina pesen teda saunas, see on talle väga meeltmööda, isa kuivatab ja ema kammib).
Loomaga tegelemiseks kulub mul 3 tundi kindlasti, vahel vähem, vahel rohkem.
9. Kas ostate oma lemmiklooma jaoks spetsiaalset toitu või valmistate toidu ise? Miks?
Kuivtoitu, kus on vajalikud vitamiinid ja mineraalained, ostan poest. Võimalusel annan talle ka nn. inimeste toitu nagu supid, maksakaste, keeduvorst, hautatud looma- ja sealiha, piim, makaronitooted, toored kartuliliipsud, maiusena küpsist. Kõik selleks, et toit oleks mitmekesisem.
10. Millistel puhkudel on Teil tulnud pöörduda oma lemmiku pärast loomaarsti poole? Kas olete mingeid looma terviseprobleeme osanud ise lahendada? Milliseid? Kuidas suhtute lemmikloomade vaktsineerimisse, kas see on vajalik?
Hundikoeral Jassil oli jalaluumurd (lahtine), kuna ta jooksis sõiduauto ette. Luu pandi paika mitte looma, vaid inimeste arsti poolt tema kodus garaažis. Soovitajaks oli koerteklubi liige. Ussirohtu oleme 2 korda aastas ostnud ka profülaktika mõttes. Kõrvapõletikke olen ise ravinud. Jassi epilepsiahooge püüdsin ennetada samuti inimestele mõeldud ravimiga. Vaktsineerimist (eriti marutaudi vastu) pean väga vajalikuks. Siiani on seda tehtud organiseeritult kogu küla koduloomadele kohaliku loomaarsti poolt ja väga odavalt.
11. Kuidas suhtute looma steriliseerimisse? Kas ja miks see on vajalik? Kui teil on steriliseerimata emasloom, kas annate talle tiinusevastaseid tablette?
Neutraalselt, kuna oma loomadel pole mul seda teostada vajadust olnud. Kasside puhul on see aga koguni hädavajalik, sest muidu on vajalik juba elusolendite hävitamine ja see pole juba enam eriti südamlik tegevus. Arvan, et sama kehtib ka emaste koerte puhul (minul on siiani olnud õnneks kõik isased olendid). Ka tiinusevastaste tablettide andmine on üks võimalustest, kuid sel puhul on vajalik nende manustamine õigeaegselt.
12. Kas olete lasknud oma loomal järglasi saada? Kas see on lihtsalt "juhtunud” või olete looma paaritanud? Mida tehakse looma järglastega?
Minu koertel on olnud järglasi lausa suurte pesakondadena, kuid kuna „koeraisadel“ ei ole probleemi laste realiseerimisega, siis on kutsikad kõik kenasti siiani perekonnad ja kodud leidnud, kes neid väärivad.
13. Kus ja milline on looma pesa või tuba, õues peetavate loomade puhul nende varjualune? Kas lemmikloomal on lubatud kogu majas/korteris/õues ringi liikuda? Kui mitte, kuidas on looma ala piiratud ja miks? Kas lemmikloomal on lubatud tulla voodisse?
Õuekoertele mõeldud kuudi kinkis mulle isa koos minu esimese isikliku koeraga, kelleks oli segavereline hundikoer Jass. Kuut oli kahekordsete seintega, aknaga ja mitmekihilise katusega, lastud mõõtude järele spetsiaalselt puutöökohas teha, koosnedes eestoast ja tagakambrist. Talvel on suurte külmadega ka õuekoeri tuppa võetud ööseks, kuid köögist kaugemale pole nad tohtinud tulla.
Seevastu toakoertel on õigus jalutada kogu korteris, lemmikpaikadeks on kujunenud voodialused (koer vajab kaitstuse ja eraldatuse tunnet nii nagu inimenegi, kes vajab vahel üksiolemist). Voli on toakoertel magada ka vooditel päevatekkide peal.
14. Kas olete võtnud oma lemmiklooma kaasa pikemale reisile (välismaale, puhkusele) või jääb ta sellistel puhkudel maha? Kuidas olete Teie sellised olukorrad lahendanud? Millises vahendis Te oma looma transpordite (puur, kast, korv vms)? Kas võtate oma lemmiklooma kaasa näiteks linnaskäikudele, peole, külla? Kas olete kasutanud loomahotelli teenuseid? Miks?
Lemmiklooma võtan ma kaasa enamikule väljasõitudele, kuna talle väga meeldib autoga sõita ja selleks puhuks on tal tema isiklik istmekate, mis on laotatud auto tagaistmele. Ühtlasi asendab ta ka auto „salalukku“. Reiside puhul, mis kulgevad ühistranspordiga ja pikemat aega, tuleb mu lemmikloomal aga koju jäänud seltskonnaga maha jääda ja seda elab ta väga valusalt üle, näidates kõigile välja oma solvumist (muutub loiuks, ei söö ei joo jne).
15. Kas teate, millal on Teie lemmiklooma sünnipäev? Kas tähistate tema sünnipäeva? Kuidas?
Sünnipäevi olen teadnud nii täpselt kui ka üldises mõttes (vaid kuud). Kindlaste kuupäevade puhul on sünnipäeva ka loomulikult tähistatud, premeerides sünnipäevalast tema lemmiktoiduga (maks, maksapasteet, poolsuitsuvorst jt) ja väikese kingitusega. Tähelepanu keskpunktis on ta sellel päeval olnud alati. Ka jõulukingitused on loomulikult ka lemmikloomade igal aastavahetusel (koertemänguasjad, kirbu- või puugirihm, lemmiktoit, koertešampoon jms).
16. Kas olete oma lemmikloomale riideid ostnud või õmmelnud? Milliseid? Kas Teie lemmikloomal on mänguasju? Milliseid? Kas olete hankinud spetsiaalseid vahendeid oma lemmiklooma pesemiseks, karvade või naha korrashoiuks, ehtimiseks? Kas olete viinud või sooviksite viia oma looma spaasse?
Kuna minu lemmikutel on kõigil olnud piisavalt paks ja soe karvkate, siis riideid pole ma neile ei ostnud ega ka ise õmmelnud. Küll olen aga ostnud ja sõbradki on kinkinud erinevaid kaunistustega nahast kaelarihmasid. Mänguasju on olnud ainult minu viimasel toakoeral Terril. Alguse sai kõik sellest, et ta tõi ühel päeval koju ühe lapse poolt (oletatavasti) hüljatud roosakarvalise jänese, mis oli vihmast läbi vettinud. Pesin mänguasja masinas puhtaks ja toimisin edaspidi nii igal päeval, kuna jänes määrdus mängides kergesti. Järgnesid poest ostetud pruunkaru, roheline hiir, roosad piuksuvad jõehobud (ekstra väikeloomakliinikust koertele mõeldud mänguasjad, millest esimesel näriti kiirest kõri läbi ja sellega seoses lakkas piiksumine), viimaks lilla okkaline siil, sellest on kujunenud lemmikmänguasi tänaseni.
Mänguasjade seltsis veedab minu lemmik suure osa oma päevast. Kui need on kusagile ununenud või kadunud, ei saa koer rahu ja niutsub nagu nutaks. Külalisele, kellest Terri väga lugu peab, viib ta oma mänguasja jalgade ette, nagu teeks nii ettepaneku mängima hakkamiseks (inimene viskab mänguasja ja koer toob selle talle tagasi).
Koera pesemiseks šampooni olen alati ostnud väikeloomakliinikust, kus see on küll tuntavalt kallim kui inimestele mõeldud šampoon, kuid see-eest ka kvaliteetne (ei kahjusta nahka ja rasunäärmete tööd), peale pesu karv läigib alati. Viimasel ajal on spetsiaalsed šampoonid lühi- ja pikakarvalistele koertele ning ka värvus mängib suurt rolli (must, pruun või valge). Eks kamme ja harjaseid on mitmesuguseid, mõeldud nii toa- kui ka õuekoertele (suuremad, tugevamad). Ainsaks ehteks on olnud kaelarihmad, Terril pidulikuks puhuks (naljaga pooleks) kikilips pruunist sametist. Spaasse pole ma oma neljajalgseid sõpru viinud, küll aga suvekuudel järve äärde endaga koos ujuma. Suured koerad on olnud väärt riidevalvuriteks peale esialgset vettekastmist.
17. Kas Teie arvates on võimalik looma eest liiga palju hoolitseda? Kust Teie arvates läheb piir vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahel?
On kindlasti. See kaasneb kindlasti perekondades, kus puuduvad lapselapsed, keda nunnutada ja siis saab oma osa ülehoolitsemisest ja hellusest koer või mõni muu lemmikloom. Kaasneb ületoitmine, loom muutub loiuks ja abituks, mis annab ülehoolitsemiseks veel hoogu juurde. Pakutakse üle ka loomakeste riietega ehtimisega, muutes nad naeruväärseks ja halenaljakaks. Vajaliku hoolitsemise ja ülehoolitsemise vahe on see, et esimese puhul esitatakse nõudmised ka loomale (režiimist kinni pidamine, elementaarsed dressuuriga omandatavad oskused, puhtuse pidamine jms), teise puhul arvestab peremees üksnes üha kasvavate looma vajadustega, ootamata vastutasu.
18. Mille poolest erineb tänapäevane lemmiklooma eest hoolitsemine nõukogudeaegsest?
Tänapäeval on ühiskond nii arenenud, et ka lemmikloomadel on oma vajaduste rahuldamiseks mitmekülgsed tingimused (hotellid, raviasutused, loomaarstid, kauplused ja eriosakonnad, spetsiaalsed toidud jms). Teave loomade kohta on toonud (raamatud, ajakirjad, loomakliinikute töötajad, ühendused jne) seadused ja trahvid nendest mitte kinnipidamise korral, seega lemmikloomade kaitse. Kõik sõltub ajalistest ja rahalistest ressurssidest.
19. Lemmiklooma surm. Kas ja kuidas korraldati matmine? Kas otsustasite võtta uue looma või mitte?
Lemmiklooma surm on nagu lähedase inimese surm. Sellest kaotusest jääb tühimik hinge, mida ei suuda täita ükski teine lemmikloom. Küll aitab aga uus lemmik kaotusvalust paremini üle saada. Matmisega kaasneb oma tseremoonia, ka on selleks koduaias kindel koht. Sõpra jäävad tähistama püsililled vms.
20. Milliseid „kodureegleid” olete oma loomale õpetanud (puhtusepidamine, ei tohi lillepotis või -peenras kraapida, laualt toitu võtta vms)? Kuidas on puhtusepidamine korraldatud?
Minu lemmikloomade „kodureeglid“ on olnud lihtsalt ja arusaadavad: asjatoimetusteks tuleb õue küsida, süüa tuleb oma kausist ja siis kui on isu, lillepotis kraapimine ja pererahva asjade närimine on keelatud (selleks on enda mänguasjad ja kondid), ise toidu võtmine ja võõrastelt mangumine on keelatud. Siiani on kõik koerad suutnud nendest nõuetest kinni pidada, v.a. üksikud erandjuhud, kui nad on üksi kauaks ajaks tuppa pererahvast ootama jäetud.
21. Kas mõnel Teie lemmikloomadest on olnud halbu kombeid, mida oli raske võõrutada? Kirjeldage mõnda näidet. Kuidas sellest harjumusest jagu saadi? Kas ja kuidas on Teie arvates õige looma eksimuse eest karistada?
Õuekoertest kahel (Jassil ja Robil) oli tegemist erilise „kassilembusega"), püüti omi ja võõraid kasse tabada ja pureda (mõnikord isegi tapmiseni välja). Sel puhul ootas neid peremehe poolt korralik nahatäis, mis jäi küll tükiks ajaks meelde, kuid ei võtnud ära isu taas kõike korrata. Fredi toimis samuti kanadega. Kord, kui ta oli kahte naabrinaise kana korralikult tuustinud, pani peremees neid talle nina ette ja ta sai ihunuhtlust. Naabrinaisele anti uued kanad meie kanakarja hulgast ja kera tuustitutel löödi pead maha ning tarvitati toiduks. Õige karistamine ongi see, kui loom tabada otse teolt, hiljem ei saa ta enam aru, mille eest teda nuheldakse.
22. Kas olete oma lemmikloomale mõnda trikki õpetanud? Millist? Kuidas õpetamine käis? Kas peate vajalikuks põhjalikumat dressuuri (koertekool vms)? Miks?
Õuekoertele olen õpetanud puust kepi või palki peremehele ära toomist. Peale ülesande täitmist olen looma premeerinud vorsti või mõne muu maiusega. Ka haukudes küsima olen õpetanud nii õue- kui toakoeri. Toakoerad said ruttu selgeks sitsimise istudes tagajalgadel. Kindlasti pean koerale varajast dressuuri väga vajalikuks, seega ka koertekooli, kuna koolis on näha, mida temataolised ja -sugused juba oskavad. Kahjuks on maalt koertekoolidesse, mis on vaid suuremates linnades, käimine tülikas.
23. Kas Te räägite oma lemmikloomaga? Kas Teie arvates loom mõistab inimese meeleolu või kõnet? Tavaliselt arvatakse, et mõtlemine on omane ainult inimesele ja mitte loomadele. Kas olete sellega nõus?
Loomulikult räägin ma oma lemmikloomadega, sest see on ju inimese puhul ainuke suhtlusvahend, edasine sõltub juba koerast ja sellest, kuidas ta reageerib ning kas ta üldse reageerib inimese poolt öeldule. Kui toakoerad, erinevalt õuekoertest, veedavad enamiku ajast inimeste seltsis, siis on ka nende „keelevaist“ parem. Õuekoerad reageerivad enamasti vaid keeldudele ja käskudele, küll aga reageerivad nii toa- kui ka õuekoerad kindlasti pererahva meeleoludele. Olen nõus, et mõtlemine on omane üksnes inimesele, aga mälu on arvatavasti ka loomadel. Viimane toakoer Terri saab minu arvates enamuse inimeste juttudest aru, seepärast eeldades karma ja reinkarnatsiooni e. taassünni olemasolu, suhtun ma ka temasse kui võrdsesse, tuletades talle meelde, et kui järgmises elus on tema inimene ja mina mõni loom, siis ka tema minu vastu mõistvam oleks. Eriti hästi tabab Terri sõnade „vorst“, „jäätis“ ja „autoga sõitma“ ning „õue“ tähendust, sest need on ta lemmiksõnade taga peituvate lemmiktegevustega seotud. Arusaamise märgiks tõusevad kõrvad kikki ja nägu väljendab ilmekalt arusaamist.
24. Kas mõnikord võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada? Kirjeldage mõnda näidet.
Arvan, et kindlasti võib lemmikloom oma peremehe kiindumust liigselt ära kasutada. Üheks näiteks on kindlasti lihtsast ja tervislikust toidust keeldumine, nõudes enesele üha uusi, haruldasemaid ja kallimaid maiuspalu.
Tean ka lemmikloomi, kes magavad pererahva puhastes asemetes padjakuhjade otsas ja see on tavaline nähtus.
25. Millised on Teie peres olnud laste kohustused loomade suhtes? Kas lapsed hoolitsevad/mängivad/suhtlevad loomaga rohkem või vähem kui täiskasvanud? Kas laps Teie arvates vajab looma?
Kuna laste tööpäevad on enamasti vanemate omadest lühemad ja sageli on just nende tahtel muretsetud majapidamisse lemmikloom siis on loomulik, et laps ka selle looma eest hoolitseb, näidates üles vastutus- ja kohusetunnet elusa looduse vastu. Kuna nii loomadele kui ka lastele on mäng meelepärane tegevus, siis sageli teevadki nad seda üheskoos. Arvan, et lapsele on vajalik lemmiklooma olemasolu, et ta õpiks varakult teistega arvestama, kellegi eest hoolitsema ja kellelegi rõõmu valmistama. Ainukesed lapsed ei tunne sedasi end ka üksikuna ning on kaaslaste suhtes lõppkokkuvõttes hoolivamad.
26. Kas pärast lemmiklooma võtmist olete hakanud rohkem suhtlema teiste loomapidajatega (ümbruskonnas elavatega, klubiliikmetega vms)?
Kahtlemata kaasneb lemmiklooma võtmisega ka suurenenud suhtlemisvajadus inimestega, kes samuti lemmiklooma peavad. Ühiseid rõõme ja mis seal salata, ka muresid on ju palju, mille üle diskuteerida. Pean ütlema, et tähtsust ei oma isegi looma liik (olgu kass, koer, merisiga vms), vaid kõik see, mis toimub „ümber lemmiku“, ühendab. Vahetada saab häid nõuandeid igal alal, eriti toitmise ja hooldamise (karvkate, küüntelõikus jms) kohta käivat infot, aga ka tekkinud traditsioone ja harjumusi lemmiku soetamise järgselt.
27. Kas on mõni lemmikloom, keda Te mingil juhul ei peaks? Miks?
Kindlasti on nendeks vatt, sest minule seostub lemmikloomaga alati midagi pehmet ja armast, mis juba iseenesest tekitab positiivseid emotsioone ja maandab pingeid. Kui lisada nendele omadustele veel arukus ja sõnakuulelikkus, mis mõnede inimestegi puhul on imekspandavad, siis pole raske aimata, et sobivaks lemmikuks saab mulle olla enamasti koer. Olen pidanud ka kasse, kuid nemad on lisaks eelpoolnimetatule väga isepäised ja kättemaksuhimulised loomad, kes enamasti hoiavad kodu (koer teatavasti kiindub just peremehesse, seepärast ei valmista talle kohanemine uue elukohaga suuri raskusi).
28. Kas teate näiteid, et mõnesse mittekodulooma on hakatud suhtuma nagu lemmikusse või seltsilisse (rasvatihane, metskits, hiir)?
Konkreetsed näited mul küll puuduvad, kuid kuna kõik maal elavad inimesed toidavad talviti oma koduaia linde, et neil oleks aastaläbi putukate hävitajad omast käest võtta, siis kindlasti on mõnel vanamemmel või -taadil oma lemmikrasvatihane või varblasepoiss. Võin vaid öelda, et ka minu vanematel tekkis sellel aastal 2 nn. oma isiklikku rähni, kes olid teistest lindudest enam teretulnud linnumajasse einele.
29. Mida arvate eksootiliste ja ebatavaliste loomade pidamisest (minisiga, madu, iguaan, piraajad)?
Kindlasti on selliste lemmikloomade pidamine väga õpetlik ja teadmisi ning oskusi nõudev, sest peab ju omanik kursis olema kõige sellega, mis tema lemmikut puudutab (toitmine, puhastamine, päeva- ja unerežiim, ohtlikkus inimese suhtes (võimalikud reageerimisviisid), haigused jms). Ka kehtib siin lause: „Maitse üle ei vaielda.“ Kahju oleks sellisest lemmikloomast vaid juhul, kui peremees võtab ta endale eesmärgiga kaaslastest erineda ja millegi eriti ekstreemsega silma torgata. Viimasel juhul kaasneb sellega oletatavasti ka kaaslasest kiire tüdinemine ja vastutustundetu suhtumine elusa looduse vastu. Õnneks esineb selliseid juhuseid harva.
30. Millised loomad Teie arvates saavad olla lemmikloomad? Kas on loomi, kes mingil juhul ei mahu mõiste „lemmikloom” raamidesse? Mille poolest, kui üldse, erineb „lemmikloom” „koduloomast”? Kas „lemmikloom” on ainult loom, kellel pole mingit praktilist otstarvet?
Kuna sõna „lemmik“ iseenesest eeldab positiivseid omadusi, mis kutsuvad esile poolehoiu, siis eeldan, et ka lemmikloomaks saavad olla need loomad, kes toovad inimesele oma olemasoluga ja eluviisiga rõõmu. Lemmikloomal on oletatavasti ikka armas, iseäralik või naljakas välimus. Ta on mõistev ja lohutav kaaslane, kes alati avaldab poolehoidu või lohutab üksnes oma olemasoluga. Lisaks võib igal lemmikloomal olla veel ridamisi positiivseid omadusi, mis teevad temast omaniku suhtes meeldiva isendi. Arvan, et pole, sest loomad (nii nagu inimesedki, kes tegelikult on ju lihtsalt kõrgemalt arenenud imetajad) on ju samuti erinevad ja erinevatel loomadel on nii omadusi ,mis on meelepärased kui ka vastupidi – ebameeldivaid, kuid ka ebameeldivad omadused võivad esile kutsuda positiivseid elamusi. Koduloomad on kõik loomad, keda inimene on nende kasulikkuse pärast ajapikku kodustanud kasutades ära nende liha, piima, villa jms. Lemmikloomadeks ei pruugi olla nendest kõik, vaid ainult mõned mingite eriliste omaduste poolest silmajäävad isendid või siis mingi omaduse poolest (kergem pidada, tulusamad, enam muljetavaldavad jm) pooldatavate isendite kogumine. Lemmikloomadele pühendatakse enam aega, neid hellitatakse, neile püütakse teha meelepäraseid kingitud, et võita enam inimesepoolset poolehoidu (kiindumus on sageli vastastikune, samuti soov head teha).
Lemmikloom on enamasti küll loom, kellel puudub praktiline otstarve (sageli võetakse lapsele, et temas arendada omadusi, mis edaspidises elus kasuks tulevad), kuid alati ei pruugi see nii olla. Eriti kehtib see nendel juhtudel kui lemmik kujuneb välja koduloomade hulgast. Näiteks võib tuua majavalvurist koera, hiirtepüüdjast kassi, meelelahutajast ja seltsipakkuvast papagoi, visuaalset naudingut pakkuvad akvaariumikalad jne. jne.
31. Miks inimesed peavad lemmikloomi?
Kuna lemmikloomade pidamispõhjuseid on palju, siis püüan olulisemad nendest selle punkti all välja tuua (eraldi põhjustena lastel ja täiskasvanutel esinevad, kusjuures on ka ühtivaid põhjusi).
Lemmikloomade peapõhjused pidamiseks lastel:
1. Üksikud lapsed, kellele lemmikloom asendab õe või venna olemasolu, kellest ta on olude sunnil pidanud ilma jääma.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavad ja autistlikud (üksindust inimeste suhtes) lapsed, kellel on vähe eakaaslastest sõpru.
3. Haiged lapsed, näiteks vaimupuudega lapsed, kellele lemmikloom on „psühhoteraapia tegija“.
4. Karjäärivanemate või üksikvanemate lapsed, kellele loom on sõbra ja julgustajana üksioleku ajal.
5. Positiivsete iseloomuomaduse varases ettenägelikus arendamises lapsele. Näiteks hoolivuse, sallivuse, elusa looduse tundmaõppimise, vastutustunde, millestki loobumisoskuse, lisakohustuse olemasolu, tulemuste käegakatsutavuse arendamine lastes.
6. Heade mälestuste enda noorusajast taastekitamine oma lapses.
7. Kingitusena saadud lemmikloom unistuste täitmiseks või teenete eest premeerimiseks.
Lemmiklooma peapõhjused pidamiseks täiskasvanutel:
1. Üksikutel puuduva abikaasa ja olematute laste asendamiseks.
2. Suhtlemisvaeguse all kannatavatele inimestele võimalus, tagasiside olemasoluga, suhelda.
3. Täiskasvanud lastest tekkinud „tühimiku“ täitmiseks lemmikloomaga.
4. Lähedase inimese kaotusvalust ülesaamiseks ja leevendamiseks.
5. Vaba aja ülejäägi täitmiseks e. nn. hobikorras lemmiklooma pidamine.
6. Materiaalsete võimaluste teke lapsepõlveunistuse täitumisvõimalusega (oma maja, piisavalt suur palk, ajalise limiidi olemasolu jms).
7. Uue suhtlusringkonna tekke- või ühinemisvajadus (naabril või tuttaval lemmikloom, kellest kõneleb, soov samaga vastata).
8. Füüsilise koormuse tootmisvõimalus vajadustest tingituna (istub töö, liigne kehakaal, närvilisus tegevusetusest, põhjuse puudumine õue minekusk).
9. Lemmikloom arstliku näidustusena (loom kui pingemaandaja, „psühhoterapeut“, „treener“ jms).
Lõpetuseks
Selles nn. lisaosas e. lõpuosas tahaksin kirjutada loomade võimest inimese harjumusi ja suhtumist muuta kuni 180º-se pöördega otsuse vastuvõtmiseni.
Nimelt kolis ~10 aasta eest meie külasse elama pere suurlinnast (Eesti mõistes), kes polnud kunagi pidanud oma majapidamises mingit looma ega tundnud oma kiire elutempo ja kõrgete hügieeninõuete tõttu ka iial vajadust selle järele. Maal hakkasid pensioni ikka jõudnud inimesed tegelema iluaiandusega, kuna sellist võimalust pole nende kortermajades elamise tõttu iial avanenud. Esimesed aastad maal pakkusid suurt huvi, naudingut ja hulgaliselt tööd koos kaasnevate suurte väljaminekutega (taimed, istikud, väetise, tööriistad, erialane kirjandus küllalt kallid). Seoses iluaiaga kaasneva suure tööga ei tulnud mingi looma soetamine kõne allagi, seda enam, et loom oleks võinud peale ajakulu ka taimi ja muru kahjustada. Igakordse kassi või koerapoja pakkumisega kaasnes teadlik äraütlemine ja kõõrdi vaadati isegi aiavärava tagant möödajalutavatele koeraomanikele (äkki kergitav kogemata jalga õuealast värava taha jäävatele roosiistikutele).
Koolivaheaegadel külastasid vanapaari lapselapsed, kellest oli kaua suur rõõm, kuid ajapikku tekkis tühimik, mis oli hingelist laadi, peale lapselaste lahkumist. Algul püüti seda leevendada tihedamate väljasõitude ja teatrikülastustega, kuid koju tulles andis tühjus veelgi enam tunda.
Tulemuseks oli ühiselt planeeritult kassipoja võtmine kuulutuse järele ajalehest. Kassipoegade ema oli poegimisel eluandnud ning pojad vajasid toitmist ja hooldamist nagu imikud. Kõik see süvendas armastust lemmiku vastu, sest on ju katsumused need, mis sunnivad nii inimeste kui ka loomade puhul veel enam ühte hoidma. Kassipoeg oli emane, seetõttu lasti ta väikeloomade kliinikus steriliseerida, mis oli juba koos järelraviga teiseks ühiseks katsumuseks. Mõne aja pärast järgnes kauplusekettidest muretsetud toidust tingituna (kajastati ka ajalehes „Postimees“) neerupõletik, millega pöörduti Tartusse loomaarstist spetsialisti poole. Saadud ravi oli kulukas ja kauakestev. Kuna maalt loomaarsti külastamine oleks olnud tüütu ja kulukas, tegin mina inimestearstina kassile 14 päevase süstikuuri, spetsialistide poolt määratuna, käies „patsiendi“ pool kodus. Esimesel visiidil viisin oma uuele sõbrale ise villasest lõngast kootud sooja nn. „niudevöö“, mis oli talle pisut kitsas, kuid peale pressimist päris paras ja loom kandis seda hea meelega (algul püüdis sellest ebamugavuse tõttu välja pugeda). Sageli jagasime oma nõuandeid ja muljeid lemmikloomadest, nii kujuneski minust kassi nimega Liisu „ristiema“. Vanavanemate eeskujul võeti kassipoeg ka lapselaste linnaelamisse, sest poisidki kiindusid väga Liisusse ja neil oli raske temast vaheaja lõpul lahkuda. Arstid määrasid aga Liisule uue, ainult paremates linnakliinikutes ja lemmikloomapoodides saadaoleva kuivtoidu, mis on küllalt kallis, kuid poeg lubas oma vanavanematest kassiomanikele nende lemmiku toiduvarud sponsoreerida. Nüüd ei möödu ühtegi nädalat ega ainsatki tähtpäeva, mil ei peetaks meeles Liisut kui täieõiguslikku pereliiget. Naljakaid tegemisi ja juhtumisi tema elust jagub kuhjaga ning vaatamata läbielatud viperustele on temast rõõmu nii oma pereliikmetele kui ka külalistele. Elu ilma oma kassita ei kujuta vanapaar enam ettegi. Pikemalt reisilt koju naasnuna on neil mõtted tema kui kõige kallima peal esimesena. Inimesed oleks nagu äravahetatud, sest nüüd oskavad nad ka hinnata teiste inimeste lemmikloomi, nende harjumusi, nende peale tehtud kulutusi, nende läbielatud valu haigestumise korral ja rõõme, mida jagatakse kaasinimestega ning hirmu oma lemmiku kaotamise ees. Enam ei paku nalja ei lemmikloomade surnuaiad ega matusetseremooiad, mis sarnanevad inimeste omadele, lemmikutele mõeldud mänguasjad ja pesemisvahendid, isegi riided, mis on õmmeldud spetsiaalselt lemmikloomadele, et nad end hästi tunneksid.
Tore, et uks hingemaailma on avanud tee mõistmaks veel üht osa kaasinimestest. Kindlasti on nüüd kergem mõista ka ajakirjanduses kajastatut lemmikloomade kohta ja suurem huvi kirjanduse ja filmide vastu, kus kirjutatakse loomadest ja nende suhetest ning kasulikkusest inimestele.